Maris Jesse
Sotsiaalministeerium
19.01.2021 nr 1-9/1357-1
Koostööst Vaikuse Lapsed MTÜ pöördumises
toodud probleemkohtade lahendamisel
Lugupeetud Maris Jesse
Rahvastikuministri poole on pöördunud MTÜ Vaikuse Lapsed esindaja Triinu Tints, kelle
sooviks on, et surnult sündinud lastega seotud kehtivad regulatsioonid vaadatakse üle ning
vajadusel täiendatakse, sh puudutab ettepanek juhtumeid, mil laps sünnib surnult juba enne 22.
rasedusnädalat.
14. jaanuaril toimus siseministeeriumis rahvastikuminister Riina Solmani osalusel kohtumine,
kus arutasime Triinu Tintsi poolt välja toodud murekohti, saamaks ülevaadet, millist tuge
vajavad ja ootavad surnult sündinud laste vanemad riigilt. Lisaks rahvastikuministri
valitsemisala nõunikele olid arutellu kaasatud ka Pelgulinna sünnitushaigla sotsiaaltöötaja ja
Sotsiaalkindlustusameti esindaja.
MTÜ Vaikuse Lapsed esindaja Triinu Tintsi poolt toodi kohtumisel välja kitsaskohad, millest
osad puudutavad küll rahvastikuministri, kuid mitmed ka sotsiaalministeeriumi
vastutusvaldkonda, eelkõige seoses surma kohta väljastatavate dokumentidega, aga ka näiteks
Haigekassa poolt makstavate hüvitistega. Seetõttu soovime kaasata lahenduste
väljatöötamiseks moodustatavasse töörühma ka sotsiaalministeeriumi esindajad. Aidake
palun leida sotsiaalministeeriumi poolt kontaktisikud, kellega järgnevalt toodud
probleemkohti arutada, asjaolusid täpsustada ja lahendusi otsida. Ootame teiepoolset
tagasisidet esimesel võimalusel.
Järgnevalt toome välja peamised kohtumisel tõusetunud teemad, mille palume
sotsiaalministeeriumi kontaktisikul töörühma arutelus osalemiseks enne kohtumist läbi töötada.
1. MTÜ Vaikuse lapsed tegid ettepaneku luua õiguslik regulatsioon lapse/loote keha
väljastamiseks vanematele matmise või tuhastamise eesmärgil, sh enne 22. nädalat surnuna
sündinud lapse/loote puhul.
Kohtumise käigus toimunud arutelu järel jõudsime ühisele arusaamisele, et kehtivad
regulatsioonid ei keela ka praegu vanematel soovi korral ja kokkuleppel sünnitushaigla
patoloogikumiga saada lapse/loote keha matmiseks või saata see tuhastamise eesmärgil
Pikk 61 / 15065 Tallinn / 612 5008 /
[email protected] / www.siseministeerium.ee
Registrikood 70000562
krematooriumisse. Eesti suuremate sünnitushaiglate sotsiaaltöötajatega konsulteerides leidis
kinnitust, et vastav praktika on seni toiminud. Kui vanemad on soovinud surnult sündinud
lapse/loote keha tuhastada või matta, pole sünnitushaiglad selleks takistusi teinud. Vajab
täpsustamist, kas enne 22. nädalat sündinud laste puhul on selles osas mingeid erisusi.
Küll aga selgus kohtumisel, et tihtipeale ei jõua info sellise võimaluse kohta vanemateni, sest
haiglad vanemaid sellest ei informeeri ja pere ise ei pruugi kohe peale traumeerivat sündmust
taibata seda ka ise küsida. Seetõttu tõdeti kohtumisel, et tuleks läbi mõelda ühtne info
kättesaadavus Eesti kõigis sünnitushaiglates ja leppida sealsete sotsiaaltöötajatega kokku kord,
kuidas info kõige sobilikumal moel kõigi surnult sündinud laste vanemateni viia. Sooviksimegi
siinkohal sotsiaalministeeriumi kui tervishoiu valdkonna poliitika kujundaja hinnangut,
kuidas see võimalik oleks, ning kas ühtse ja järjepideva halduspraktika tagamiseks oleks
teie hinnangul vaja muuta ka kehtivaid regulatsioone või töötada välja juhendmaterjale
sünnitushaiglatele.
2. Oma pöördumises tõstatas MTÜ esindaja Triinu Tints ka küsimuse, miks ei ole võimalik
surnult sündinud lapsele panna nime.
Kohtumisel selgitasime, et nimeseaduse kohaselt on surnult sündinud lapsele nime andmine
võimalik. Surnult sündinud lapsele isikunime andmise erisused on sätestatud nimeseaduse § 9,
kus on kirjas, et surnult sündinud lapsele antakse perekonnanimi ja vanema(te) soovil ka
eesnimi. Samas nimeseadus ei reguleeri, kuidas sellistel juhtudel nime andmist dokumenteerida.
Üldjuhul kantakse lapsele antud nimi rahvastikuregistrisse sünni registreerimise käigus. Sünni
registreerimist reguleerib perekonnaseisutoimingute seadus, kuid § 22 lõike 2 kohaselt
surnult sündinud laste sündi ei registreerita. Surnult sündinud lapse kohta ei väljastata ka
surmatõendit. Perekonnaseisutoimingute seaduse § 36 lg 3 kohaselt tõendab surnult sündinud
lapse surma tervisoiuteenuse osutaja poolt väljastatud surmateatis, mis on ühtlasi ka matmise
aluseks. Kuigi surnult sündinud lastele ei anta isikukoodi ja neid ei kanta rahvastikuregistrisse,
antakse neile töö- ja tervishoiuministri määruse „Surma põhjuste registri põhimäärus“ § 6 lg
2 p 3 alusel unikaalne kood, mis kantakse ka surmateatisele.
Surmateatise väljastamist reguleerib omakorda surma põhjuse tuvastamise seaduse § 8 ja
vastavat andmekoosseisu sotsiaalministri määruse „Tervise infosüsteemi edastatavate
dokumentide andmekoosseisud ning nende esitamise tingimused ja kord“ lisa 201.
Andmekoosseisu loetelus on nimetatud muu hulgas surnu ees- ja perekonnanimi, kuid puuduvad
andmed ema ja isa kohta.
Kuuldavasti on surmateatisele lapse nime kandmine täna rakendunud selliselt, et eesnime
asemel kirjutatakse teatisele tütar või poeg ning perekonnanimeks märgitakse ema
perekonnanimi. Teatisele vanema poolt valitud eesnime kandmiseks peab vanem taipama oma
soovist teada anda kas sünnitushaigla sotsiaaltöötajale või patoloogikumi esindajale.
Kohtumisel ilmnes, et kahjuks ei tea paljud vanemad ja mõnikord ka sünnitushaigla vastavad
1
https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1261/1202/0006/m53lisa20.pdf#
2 (5)
töötajad sellisest võimalusest. Lapse kaotust leinavad vanemad tunnevad end seega ilmajäetuna
võimalusest lapsele nime panna, mis võib süvendada nende üleelamisi ja raskendada taastumist.
Seetõttu sooviksime ka siinkohal sotsiaalministeeriumi hinnangut, kuidas oleks võimalik
tagada ühtne ja järjepidev halduspraktika surnult sündinud lapsele nime panemise
võimalusest teavitamisel. Samuti palume teie hinnangut, kas selle tagamiseks oleks vaja
muuta ka kehtivaid regulatsioone või töötada välja juhendmaterjale.
Lisaks väljastatakse surma põhjuse tuvastamise seaduse § 8¹ lg 2 kohaselt surnult sündinud
lapse kohta ka perinataalsurma põhjuse teatis. Perinataalsurma põhjuse teatis on surnult
sündinud ja kuni kuue päeva vanuses surnud lapse surmasündmuse, surma põhjuse, surma
põhjuse tinginud asjaolu ja surma põhjuse tuvastanud isiku andmeid, samuti surnud lapse ema
andmeid kajastav elektrooniline dokument, mille alusel kantakse andmed surma põhjuste
registrisse. Vastavalt § 8¹ lg 5 väljastatakse teatis surnu omastele või tema seaduslikule
esindajale. Perinataalsurma põhjuse teatise andmekoosseis on esitatud sotsiaalministri
määruse „Tervise infosüsteemi edastatavate dokumentide andmekoosseisud ning nende
esitamise tingimused ja kord“ lisas 222. Loetelus on nimetatud muu hulgas ka surnu ees- ja
perekonnanimi ning ema andmed. Isa andmed andmekoosseisu ei kuulu.
Kuna ka surnult sündinud lapsel on nii bioloogiline ema kui isa, riivab kehtiv perinataalsurma
põhjuse teatise andmekoosseis, mis ei kajasta lapse (loote) isa andmeid, perekonna terviklikkust.
Kuna teatisele ei ole märgitud isa andmeid, on raskendatud surnult sündinud lapsele vanemate
kokkuleppel isa perekonnanime andmine, mida võimaldab nimeseaduse § 8 lg 1 p 2. Segaduse
vältimiseks peaks lapse nimi surmateatisel ja perinataalsurma põhjuse teatisel kokku langema.
Juhime siinkohal tähelepanu, et elusalt sündinud, aga kuue päeva jooksul surnud lapse puhul
kirjeldatud probleemi ei teki, kuna nende laste sünd registreeritakse rahvastikuregistris ja
rakenduvad tavapärased nime panemise ja dokumenteerimise regulatsioonid.
Seetõttu sooviksime siinkohal sotsiaalministeeriumi hinnangut, kas oleks vaja täiendada
perinataalsurma põhjuse teatise andmekoosseisu lapse (loote) isa andmetega. Samuti
teeme ettepaneku vaadata üle nii surmateatise kui ka perinataalsurma põhjuse teatise
andmekoosseisud tervikuna ja nende kooskõla surnult sündinud laste vanemate sooviga
lapse nime dokumenteerida ning last matta.
3. Triinu Tints tõstatas ka küsimuse, et selgusetuks on jäänud, kas enne 22. rasedusnädalat
surnult sündinud lapsele väljastatakse surmateatis, kuna nii varases staadiumis raseduse
katkemise/katkestamise puhul on tegemist meditsiinilises mõistes abordiga.
Siinkohal palume sotsiaalministeeriumilt informatsiooni, kas enne 22. rasedusnädalat
surnult sündinud lapse kohta on tervishoiuasutus kohustatud väljastama surmateatise.
Samuti palume teie seisukohta, kas oleks vajalik muuta enne 22. rasedusnädalat surnult
sündinud lapse kohta surmateatise väljastamist puudutavaid regulatsioone, et
lapsevanemad saaksid soovi korral surnult sündinud lapsele nime panna ja matused
2
https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1280/6201/8004/SOM_20062018_m30lisa7.pdf#)
3 (5)
korraldada. Kas sel juhul oleks vaja seada ka mingi täiendav raseduse kestuse alampiir,
näiteks 12 nädalat, mis on täna tähtajaks abordi teostamisele naise soovil?
4. Küsimusi tekitab Triinu Tintsi sõnul paljudele lapse kaotanud vanematele ka asjaolu, et
surnult sündinud lapse eest ei maksta sünnitoetust ning asjaolu, et väidetavalt puudub ka
matusetoetuste taotlemise võimalus.
Sünnitoetuse maksmine ka surnult sündinud lastele eeldab perehüvitiste seaduse muutmist.
Rahvastikuminister toetab sellist muudatust. Kuna sünnitoetuse maksmine on
Sotsiaalkindlustusametis automatiseeritud, on toetuse maksmise eelduseks andmevahetuse
võimaluse loomine sotsiaalkaitse infosüsteemi ja tervise infosüsteemi vahel.
Soovime sotsiaalministeeriumi seisukohta, kas oleks võimalik infosüsteemide vaheline
andmevahetus luua, et tagada võimekus surnult sündinud laste eest sünnitoetuse
määramiseks. Kuna matusetoetust maksavad kohalikud omavalitsused, tuleks arvesse
võtta ka nende andmevajadused toetuse määramisel. Samuti palume teie hinnangut, kas
tuleks riiklikult reguleerida, alates millisest rasedusnädalast surnult sündinud lapse puhul
nimetatud toetusi maksta.
5. Probleemkohana toob Triinu Tints välja ka naiste ebavõrdse kohtlemise haigus- ja
sünnituslehe saamise ja sünnitushüvitise ning vanemahüvitiste määramise osas enne ja
pärast 28. rasedusnädalat surnult sündinud laste puhul.
Oleme rahvastikuministri valitsemisalas seisukohal, et tegemist on tõepoolest lapsevanemate
ebavõrdse kohtlemisega ja oleme juba varemgi pöördunud sotsiaalministeeriumi poole (meie
kiri 26.11.2020 nr 2-1/1073-1), leidmaks selles olukorras kõiki osapooli rahuldava lahenduse.
Ravikindlustuse seaduse § 52 lg 4 sätestab, et töövõimetuslehe, sh sünnituslehe
andmekoosseisu reguleerib sotsiaalministri määrus „Töövõimetuslehe andmekoosseis ja
pabervorm ning töövõimetuslehe registreerimise, väljakirjutamise ja haigekassale
edastamise tingimused ja kord“. Määruse § 7 lg 8 ütleb, et kui sünnitus toimub enne
sünnituslehe väljakirjutamist ja rasedus on kestnud üle 28 nädala, kirjutatakse sünnitusleht välja
alates sünnitamise päevast 140 kalendripäevaks. Seega, kui laps sünnib surnult enne 28. nädalat,
siis naisele ei kirjutata välja sünnituslehte ega määrata sünnitushüvitist 140 päeva vaid 70%
asendusmääraga haigusleht arsti määratud ajaks. Pakkusime oma kirjas välja kaks lahendust
olukorrale, mis mõlemad eeldavad sotsiaalministeeriumi poolt muudatuste algatamist:
a) väljastada sünnitusleht ja maksta sünnitushüvitist kõigile surnult sündinud laste emadele 140
päeva, sh ka enne 28. nädalat sünnitanud naistele;
b) kui laps sünnib surnult enne, kui naisel tekib õigus sünnituslehele (kuni 70 päeva eeldatava
sünni tähtajani), väljastada kõigile naistele haigusleht arsti määratud ajani. Kui laps sünnib
surnult peale sünnituslehe väljastamist ja hüvitise välja maksmist, siis määrata tavapäraselt
140 päeva sünnituslehte ja sünnitushüvitist.
4 (5)
Sarnased erinevused emade kohtlemisel kehtivad hetkel ka siis, kui laps sünnib elusana, kuid
sureb enne 28. nädalat. Kui laps sureb enne 28. nädala täitumist, saab naine töövõimetuslehe
arsti määratud ajaks 70% asendusmääraga. Kui aga laps sureb peale 28. nädalat siis kirjutatakse
naisele välja sünnitusleht ja määratakse sünnitushüvitis 140 päeva alates lapse sünnist, mis on
100% asendusmääraga.
Tuleb silmas pidada, et 01.04.2022 jõustvad perehüvitiste seaduse muudatused küll ühtlustavad
surnult sündinud ja peale sündi surnud lapse eest hüvitiste maksmist (mõlemal juhul peale lapse
surma 30 päeva jagatavat vanemahüvitist emale ja isale), kuid selle ajani lahendus puudub.
Samuti on täna puudulik regulatsioon isa täiendava vanemahüvitise maksmise kohta surnult
sündinud laste puhul. Sotsiaalkindlustusamet on asunud maksma ka kehtiva seaduse alusel
surnult sündinud lapse eest isa täiendavat vanemahüvitist, juhul kui isa on enne lapse sündi juba
isapuhkuse vormistanud. Kui isa ei ole veel jõudnud isapuhkust võtta ja sügavalt enneaegse
lapse puhul see polegi võimalik (õigus tekib 30 päeva enne arsti või ämmaemanda määratud
eeldatavat lapse sünnikuupäeva), siis isa täiendavat vanemahüvitist ei saa. Olukorra muutmiseks
oleks vaja täiendada perehüvitiste seaduse ning töölepinguseaduse isapuhkust puudutavaid
sätteid, et lahendada olukord kuni 2022. aasta 1. aprillil jõustuvate muudatuste kehtima
hakkamiseni.
Soovime sotsiaalministeeriumi hinnangut, kas enne ning peale 28. nädalat sündinud laste
vanematele Haigekassa poolt makstavate hüvitiste regulatsioone tuleks ühtlustada ning
isapuhkuse ja isa täiendava vanemahüvitisega seotud regulatsioone täiendada.
Eestis sünnib aastas surnult ligi 50 last. Need pered moodustavad küll väikese, aga äärmiselt
haavatava sihtrühma, kelle probleemid vajavad ja väärivad meie hinnangul kiiret ning
asjatundlikku lahendust.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Lea Danilson-Järg
rahvastiku- ja perepoliitika osakond
osakonnajuhataja
Teadmiseks:
MTÜ Vaikuse Lapsed
Merlin Murumets 6125019
[email protected]
5 (5)