dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Konkurentsiamet
Väljaminev kiriAvalik

Konkurentsiameti seisukoht haldustrahvimenetluse seaduse eelnõule

Konkurentsiamet · 12. oktoober 2020
Viit
5-4/2020-114-2
Registreeritud
12. oktoober 2020
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Justiitsministeerium, Justiitsministeerium, Justiitsministeerium, Andmekaitse Inspektsioon, Finantsinspektsioon
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
5 Konkurentsialane tegevus
Sari
5-4 Konkurentsialane kirjavahetus
Toimik
5-4/2020
Vastutaja
Kristjan Ots (Konkurentsiamet, Konkurentsiteenistus, Järelevalveosakond)

Failid

  • 📎Konkurentsiameti seisukoht HalTS_12.10.20.asice241 KB

Sisu (failidest)

Justiitsministeerium Suur-Ameerika 1 Teie: 11.09.2020 nr 8-1/5458 10122 Tallinn Meie: 12.10.2020 nr 5-4/2020-114-2 Saadetud elektrooniliselt DVK kaudu Konkurentsiameti seisukoht haldustrahvimenetluse seaduse eelnõule Austatud minister Täiendavalt Andmekaitse Inspektsiooni, Finantsinspektsiooni ja Konkurentsiameti ühisele seisukohale esitab Konkurentsiamet omalt poolt täpsemad põhjendused, miks haldustrahvimenetluse seaduse eelnõu praeguse versiooni täiendamise asemel on mõistlik asendada see uue terviktekstiga. Konkurentsiamet leiab, et haldustrahvid on ainuõige valik, saavutamaks senisest tõhusamat konkurentsijärelevalvet, mis kujutaks ettevõtjate jaoks piisavat heidutust konkurentsieeskirjade rikkumise vältimiseks, nagu näeb ette ECN+ direktiiv (2019/1). Kommenteeritav seaduseelnõu kaldub kahjuks nimetatud eesmägist kõrvale. Viga on eelnõu kontseptuaalsetes lähtealustes, mida ei saa lihtsalt üksikute sätete täiendamise abil parandada, nii et moodustuks orgaaniline tervik üldosa ning alles hilisemas etapis ettevalmistatavate eriseaduste täienduste ja muudatuste vahel. Juba üksnes ECN+ direktiiv lahendab eelnõuga võrreldes niivõrd palju küsimusi erinevalt, et kui neis küsimustes konkurentsiseadusesse (KonkS) erinormid sätestada, tekib küsimus HalTS-i kui üldosa konkurentsialal kehtestamise mõttekusest. Konkurentsiamet peab kahjuks nentima, et Konkurentsiameti 26.05.20 märkused haldustrahviõiguse kontseptsioonile on jäänud eelnõu koostamisel olulises osas tähelepanuta. Amet ei hakka üle kordama kõiki oma varasemalt esitatud seisukohti ega pea antud asjaoludel mõistlikuks eelnõud säte-sättelt üksipulgi kommenteerida, et tuua välja kõik selles sisalduvad vastuolud ja vead. Üldiselt leiame, et eelnõu ei ole veel kontseptuaalsel tasandil piisavalt küps, et selle detailsel, sh normitehnilisel tasandil kommenteerimine hetkel mõistlik oleks. Selle asemel toob amet järgnevas välja üksnes peamise, mis näitab selgelt eelnõu uue versiooni koostamise vajadust. Konkurentsiamet on jätkuvalt seisukohal, et konkurentsiõiguse rakendamiseks on vaja kehtestada toimiv ja efektiivne menetlus, mille raames saaks vastavalt kõikidele asjaoludele ja vajadusele kohaldada nii haldustrahvi kui ka muid sobilikke haldusmeetmeid (vt Konkurentsiameti 26.05.20 lk 3 ja 30.03.20 kirjas vastus küsimusele 2). Selline paindlik ja tõhus menetlus, kus muuhulgas ühe menetluse raames kogutakse tõendeid ja mille lõpetamiseks on võimalik ühe ja sama otsusega ette kirjutada nii haldusmeetmed rikkumise lõpetamiseks kui ka määrata karistus, on mõne üksiku erandiga olemas kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides.1 1 Euroopa Komisjoni jaoks on vastav menetlus ette nähtud määruses 1/2003. Tatari 39 / 10134 Tallinn / 667 2400 / [email protected] / Registrikood 70000303 1. Õiguslik raamistik ja kontseptsioon Kommenteeritav haldustrahvimenetluse seadus on oma põhialustelt läbimõtlemata, ebaterviklik ja vastuoluline. Kuna tegemist on eraldiseisvalt üksnes üldosaga, mis peaks moodustama terviku nn eriosade ehk valdkondlike seaduste muudatustega, mida ei ole veel üldse ette valmistatud, siis ainuüksi sellest tekib hulgaliselt küsitavusi. Oleme seisukohal, et antud juhul ei oleks tulnud üldosa ilma eriosadeta kooskõlastusringile esitada. Küsimus on mitte ainult selles, kuidas eriosades üks või teine küsimus lahendatakse, vaid praegusel kujul jätab üldosa lahtiseks ka selle, millised lahendusvariandid edaspidiseks välistatakse. Kommenteeritav eelnõu ei kujuta endast läbimõeldud ühisosa haldustrahvimenetlustest, mida iga menetleja oma valdkonnas hakkab läbi viima. Tegemist on menetlusseaduse üldosaga, mis ei sisalda mitmeid olulisi menetluspõhimõtteid ja -norme, viidates selle asemel põgusalt ja tihti selgusetult erinevate õigusharude seadustele (näiteks süü küsimuses VÕS-ile ja eritoimingute osas KorS-ile, millest kumbki ei taga selgelt EL õigusele vastavat lahendust). Seejuures jätab eelnõu määratlemata, milline täpsemalt on haldustrahvimenetluse seos ühelt poolt haldusmenetluse ja teiselt poolt süüteomenetlusega ning kuidas täpselt peaks see suhestuma korrakaitseõigusega. Ebaselgeks jääb, kas KorS laieneb haldustrahvimenetlusele ka mingis muus osas, kui üksnes eelnõus viidatud sätted. Küsimus erinevate menetlusnormide kohaldamisest tekib muu hulgas juhul, kui ilmneb vajadus minna üle haldustrahvimenetlusest järelevalvemenetlusse näiteks seoses sellega, et haldustrahvi määramise eeldused ei ole täidetud (§ 17 lg 7). Konkurentsiõiguse rakendamiseks ei ole vaja Eesti õiguskorda lisada järjekordset täiendavat menetlusliiki lisaks juba olemasolevale haldusmenetlusele, korrakaitseseadusele ja konkurentsiseadusele. Vastupidi, tõhusa ja heidutava konkurentsijärelevalve saavutamiseks on vaja menetluste paljusust vähendada ning minna üle ühele terviklikule menetlusele, mis on üles ehitatud konkurentsijärelevalve vajadusi ja erisusi arvestades. Selleks paneb piisava aluse ECN+ direktiiv, mille ülevõtmise kogemus on tänaseks olemas kõigis EL liikmesriikides. Eelnõu väljatöötamisel sellest kogemusest paraku õpitud ei ole. Ometi on kohase ja tervikliku menetluse tagamine vajalik mitte üksnes Konkurentsiameti tegevuse tõhustamiseks, vaid samavõrd on see vajalik ettevõtluskeskkonnale piisava õigusselguse loomiseks konkurentsieeskirjade siseriikliku rakendamise alal. Eelnõus toodud laialivalguv kogum suures osas viitelisi menetlussätteid ei anna ametile tõhusat menetlusvõimalust ega sätesta ka isikutele piisavaid tagatisi, mida tõhusa menetlusvõimaluse tasakaalustamiseks tarvis läheks. Konkurentsiamet ei soovi asuda menetlusaluste isikute põhiõigusi lubamatult piirama ning ettevõtjaid valimatult trahvima. Küll on vaja konkurentsijärelevalve tõhustamist.2 Haldustrahvimenetluse seaduse nime kandev eelnõu on üles ehitatud eeldusele, et haldustrahvide määramist tuleb kaaluda alles viimase võimalusena, kui riikliku järelevalve vahendid on ammendatud. Menetlusliikide valikul on korrakaitsele antud selge prioriteet trahvimise ees (§ 3 lg 2, § 6 lg 4, § 6 lg 6). Seesugune lähenemine, kuid mitte üksnes see, läheb selgelt vastuollu EL õigusega, tuues kaasa ECN+ direktiivi rikkumise. Eriti tarbetuks ja ebatõhusaks osutub korrakaitsele omistatud prioriteet kartellide puhul, mille avastamise ja menetlemise jaoks riikliku järelevalve menetluse vahendid põhimõtteliselt ei sobi. Kartellid on olemuselt konspiratiivsed rikkumised, mille edukaks avastamiseks ja menetlemiseks on vajalik, et see toimuks menetlusaluse isiku eest varjatult, eesmärgiga vältida tõendite hävitamist. Võib üksnes kujutleda olukorda, kus menetleja esmalt juhib kartellisti 2 Sellise vajaduse esinemisele Eesti puhul on Euroopa Komisjon viidanud ECN+ väljatöötamisel. Vt Commission staff working document: Impact assessment accompanying the document “Proposal for a directive of the European Parliament and of the council to empower the competition authorities of the Member States to be more effective enforcers and to ensure the proper functioning of the internal market”, SWD(2017)/0114 final, lk 22. 2 (10) tähelepanu sellele, et tegemist võib olla rikkumisega ja teeb ettepaneku rikkumine lõpetada või proovib mingeid muid järelevalve meetmeid kasutada. Pärast seesuguste korrakaitseliste sammude astumist ei ole menetlejal enam suure tõenäosusega võimalik sama teo kohta tõendeid koguda. Seega ei kuulu rikkumise lõpetamisele suunatud ettekirjutuse tegemine ning konspiratiivsete rikkumiste tõkestamine orgaaniliselt teineteisega kokku, vaid võivad sõltuvalt juhtumi raskusest teineteist täielikult välistada. Seejuures, eelnõu § 12 lg 5 võimaldab erandina teha esmaseid toiminguid ilma menetlusalust isikut menetlusest teavitamata, kui pärast tema teavitamist muutuks tõendite kogumine tema või muu isiku tegevuse tõttu võimatuks. Selle sättega on vormiliselt loodud võimalus alustada menetlust kartellisti suhtes läbiotsimisega, kuid samas toodud „võimatuse“ kriteerium seab menetlejale järjekordselt kõrge tõendamiskohustuse, mis praktikas hakkab kahtlemata vaidlusi tekitama. 2. Trahvimine ainult erandjuhul Korrakaitselisele haldusmenetlusele on antud selge prioriteet ning trahvimise menetluse algatamisele on seatud kõrge barjäär (§ 3 lg 2, § 6 lg 2, § 17 lg 2). Eelnõu § 6 lg 4 järgi määrab tegevuse õigusliku aluse valiku riikliku või haldusjärelevalve menetluse või haldustrahvimenetluse vahel meetme objektiivne eesmärk või menetleja tahe ning käesoleva seaduse §-s 3 sätestatu. Haldustrahvimenetluse alustamiseks on ametile pandud väga ulatuslik tõendamiskoormis, kuna esmalt tuleb ära näidata, et tegemist on haldustrahvi eesmärki (§ 3 lg 1) arvestades vajaliku meetmega ning et muud meetmed ei ole piisavad (§ 3 lg 2). Samuti vajab juba enne menetluse algatamist põhjendamist, et menetluse algatamist õigustab eeldatava rikkumise raskus ja avalik menetlushuvi (§ 6 lg 2). Haldustrahvi määramise eelduste täidetust ja haldustrahvi määramise vajadust tuleb eraldi põhjendada ka haldustrahviotsuses (§ 17 lg 2). Konkurentsiameti hinnangul ei võimalda eelnõu haldustrahvimenetlust üldjuhul algatada, välja arvatud vaieldavad erandjuhtumid. ECN+ järgi on selle direktiivi artiklis 13 ettenähtud rahatrahvide määramine esmane, mitte teisejärguline meede, mida tuleb reeglina rakendada (välja arvatud erijuhud). Euroopa Kohtu praktika kinnitab, et haldustrahvi määramise otsustamist ei saa seada sõltuvusse lihtsalt menetleja tahtest (§ 6 lg 4) või muudest sellistest asjaoludest, mis on sätestatud eelnõu §-des 3 ja 6. Eelnõu kandev korrakaitse loogika põhimõtteliselt ei haaku sellega, mida ECN+ järgi tuleb teha. Konkurentsiõiguse tõhusaks kohaldamiseks üldistes huvides on vajalik, et liikmesriikide konkurentsiasutused jätaksid trahvi määramata üksnes erandkorras. 3 Viidatud lahendi asjaoludel oli niisuguseks erijuhtumiks olukord, kus ettevõtja koostöö sai määravaks kartelli avastamisel ja kartelli eest tõhusal karistamisel.4 Samas trahvimäära suuruse määramisel on ECN+ direktiivist tulenevad suunised selged: artikli 14 lg 1 järgi peavad liikmesriikide konkurentsiasutused arvesse võtma rikkumise raskust ja kestust. Seejuures tuleb neid tegureid hinnata kooskõlas Euroopa Kohtu asjakohase praktikaga ning viisil, mis tagab rahatrahvide hoiatava mõju. Rikkumise raskusastme hindamisel tuleb arvestada rikkumise laadi, kõikide asjassepuutuvate ettevõtjate kogu turuosa, rikkumise geograafilist ulatust, samuti kas rikkumine on lõpule viidud, kaupade ja teenuste müügiväärtust ning ettevõtja suurust ja turujõudu. Lisaks mõjutab trahvi suurust rikkumise korduvus (vt ECN+ preambuli p 47). EL siseturul moonutamata konkurentsi tagamiseks peab olema võimalik määrata tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid rahatrahve. Selliste trahvide heidutav ehk hoiatav mõju on ECN+ preambuli p-des 40, 47 ja 49 toodud selgitusi arvestades mitte üksnes eripreventiivne, vaid eelkõige üldpreventiivne. Heidutus peab olema piisav mitte üksnes trahvi suuruse mõttes, vaid trahve peab olema võimalik kohaldada tõhusalt ning seda peavad saama teha kõik konkurentsiasutused üle EL siseturu. Vastasel korral ei moodusta konkurentsijärelevalve siseturul ühtset süsteemi, mis kaitseks üldist turustruktuuri ning sellest tulenevalt konkurentsi 3 Schenker & Co. jt, C-681/11, p 46. 4 Samas, punkt 49. 3 (10) kui sellist.5 ECN+ direktiivi järgi tulebki Euroopa konkurentsivõrgustiku tegevust maksimaalselt ühtlustada, et vältida olukordi, kus konkurentsivastases tegevuses osalevate ettevõtjate suhtes algatatud menetluste tulemused on erinevad sõltuvalt ettevõtja tegevuse asukoha liikmesriigist.6 Eelnev aitab selgitada, miks Euroopa Kohtu praktikas on asutud seisukohale, et konkurentsiasutustel puudub vaba kaalutlusruum trahvi määramise otsustamisel,7 kuivõrd selliselt on tagatud konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine üldistes huvides8. Topeltmenetlusi sätestades ja trahvimist teisejärguliseks muutes heidetakse kõrvale võimalus menetleda ja määrata trahve konkurentsijärelevalve ühtses raamistikus, ilma järelevalve ja trahvimise menetlusi kunstlikult eristamata. Kui haldustrahvimenetlust kehtestades on seadusandja eeldatav tahe tuua Eesti õigusesse ECN+ direktiivi kohane võimalus teha hoiatavaid, proportsionaalseid ja tõhusaid haldustrahve, siis jääb täiesti arusaamatuks põhjus, miks on eelnõusse sisse kirjutatud vastupidine eeldus, et haldustrahve üldjuhul teha ei tule. Sellist õiguspoliitilist otsust ei ole Eestis meile teadaolevalt tehtud ning kuivõrd see läheks selgelt vastuollu jõustunud EL õigusega, siis tõenäoliselt pole sellist otsust ka kavas teha. Ning isegi kui EL õigusest tulenevat suunist ei oleks, siis karistamise selliselt tagaplaanile nihutamine ja võimalikult keeruliseks muutmine oleks senisega võrreldes selgelt suunamuutus. Konkurentsialaste rikkumiste eest karistamine KarS-i järgi on seni rajanenud põhimõttel, et karistamine on n-ö vaikevalik (menetlust alustatakse aluse ja ajendi olemasolul) ning sellest kõrvale tohib kalduda üksnes teatud kindlatel põhjustel. Leiame, et seoses HalTS rakendamisega ei ole mingit olemuslikku põhjust seda paradigma muuta. Ehkki sanktsioneerimise õiguslik raamistik tehniliselt muutub, ei muutu seetõttu veel sügavamad kaalutlused, miks riik üldse isikuid karistab ja milleks on vajalik üldpreventsioon. Konkurentsiameti pikaajaline järelevalvekogemus ütleb selgelt, et tõhusa sanktsiooniähvarduse puudumine kahjustab ettevõtjate valmisolekut seaduseid järgida. Teistpidi sõnastades, ehkki ettevõtjate põhiosa on kindlasti õiguskuulekad, siis usk sellesse, et ettevõtjad lausjärgivad seaduseid üksnes nö pehmete järelevalveliste vahendite tulemusel, on paraku elukauge ja mitteintuitiivne. 3. Topeltmenetlused N-ö kahe menetluse probleem on üks peamisi etteheiteid senisele süsteemile, kuna kahekordne menetlemine (haldusmenetlus + väärteomenetlus) on tarbetult koormav ja aeganõudev. Lisaks otseselt õiguslikele kaalutlustele peab HalTS tagama ka nii avalike kui ka eraressursside säästliku kasutamise. Puudub ilmselt pikem vajadus selgitada, et kahe menetluse läbiviimine on paratamatult kulukam, kui ühe läbiviimine. Kahe menetluse säilitamise võiks kõne alla tulla eelkõige juhul, kui järelevalve- ja trahvimenetluse läbiviimise tingimused (n. menetlusaluse isiku õigused) oleksid oluliselt erinevad. Samas ei ole eelnõu põhjal võimalik järeldada, et need tingimused oleksid sellisel määral erinevad (v.a eelmises punktis käsitletud menetluse alustamise tõkked), et kahel eraldiseisva menetluse säilitamisel oleks praktiline lisaväärtus. Ilmselt on siinkohal üheks keskseks küsimuseks näiteks kaasaaitamiskohustus, kuid see on vähemalt juriidiliste isikute osas nii haldustrahvi- kui ka järelevalvemenetluses olulises osas ette nähtud (eelnõu § 9 lg 5). Mitmed sätted eelnõus viitavad vähemalt võimalusele kaks menetlust koos läbi viia (nt § 6 lg 5 ja lg 6, § 17 lg 6). Juhul, kui haldustrahvimenetluse alustamisele seatud põhjendamatud tõkked eelnõust välja jätta, oleks mõistlik astuda sellest 5 Vt nt T-Mobile Netherlands jt, C-8/08, p 38. 6 ECN+ direktiivi preambuli punktid 1–5. 7 Schenker & Co. jt, C-681/11, punkt 46. Lahendis on küll viidatud vaid ELTL artiklile 101, kuid kuna ELTL artiklite 101 ja 102 rakendamiseks tuleb luua identsetest eesmärkidest juhinduv menetlus, siis konkurentsijärelevalves tervikuna tuleb trahvi käsitleda esmase rakendusmeetmena, mida saab välistada üksnes EL õiguse järgi lubatavatel tingimustel. 8 VEBIC, C-439/08, punkt 56. 4 (10) veel samm edasi ja ühendada konkurentsiasjade menetlemine ning karistuste määramine ühte menetlusse. Sisuliselt ei ole millegagi põhjendatud neid kahte menetlust eristada. Konkurentsiamet näeb menetluste eristamisega seoses tõsist ohtu, et see hakkab põhjustama hulgaliselt tarbetuid vaidlusi menetluslike nüansside üle. On vähe kahtlust, et üks samasugustel alustel läbiviidav menetlus nii trahvimiseks kui ka järelevalveks on oluliselt läbipaistvam ja õiguskindlam nii menetleja kui ka ettevõtjate jaoks. Ometi ei ole n-ö kahe menetluse probleemi eelnõuga lahendatud, vaid hoopis süvendatud. Eelnõu § 6 lg 4 järgi peaks määrama valiku riikliku järelevalve menetluse või haldustrahvimenetluse vahel muu hulgas menetleja tahe. Sellisel kujul jääb täiesti arusaamatuks, milline kaal Konkurentsiameti ja ametnike „tahtel“ menetluse valikul ja ka laiemalt, menetluse läbiviimise otsustamisel on. Pole arusaadav, kas või kui, siis kuidas on see seostatav KorS-is ettenähtud ohu mõiste või KonkS-i §-s 1 nimetatud eesmärgiga. Seevastu kui vaadata ECN+ preambuli punkti 23, siis Konkurentsiametile tuleb tagada sõltumatus oma menetlustes (millele viitab ka art 13 lg 1) prioriteetide seadmiseks. See ei tähenda, et ametil peaks olema piiramatu kaalutlusõigus trahvimenetluse alustamise ja trahvi määramise küsimuses, kuid asju peab saama panna tähtsuse järjekorda, lähtuvalt nende konkurentsiõiguslikust olulisusest, nii et ebaolulistes küsimustes esitatud taotluste, kaebuste või vaidlustuste peale kuluv aeg ei saaks takistuseks oluliste menetluste läbiviimisel. Praegusel kujul suurendab eelnõu § 6 lg 4, aga samuti ka eespool käsitletud § 3 lg 2, § 6 lg 2, § 17 lg 2, märkimisväärselt ametile langevat koormust ja ajakulu just nimelt tarbetute vaidluste peale, mis ei ole kooskõlas direktiivi eesmärkidega. Seda lisaks juba varasemalt välja toodud vastuoludele ECN+ direktiiviga. 4. Haldustrahvimenetluse kohaldamisala Eelnõu §-s 2 on haldustrahvimenetluse kohaldamisala määratletud ebapraktiliselt, lähtuvalt väärteotrahvi määrast. Nagu amet selgitas vastuseks haldustrahviõiguse kontseptsioonile 26.05.20 (ning enne seda 30.03.20 kirjas), tuleb võtta aluseks valdkondlik jaotus. Haldustrahvid on vaja kehtestada kõikide konkurentsialaste väärtegude ja kuritegude eest, nii nende eest, mida ECN+ direktiiv otseselt puudutab, mis seonduvad konkurentsi kahjustava ettevõtjatevahelise koostöö ning turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega, aga ka koondumise kontrolli nõuete rikkumisega, mida direktiiv otseselt ei reguleeri. Vastasel juhul säilib koondumiste kontrollis, mis on väga oluline konkurentsijärelevalve valdkond, endiselt ebatõhus paralleelsete menetluste probleem ja muud väärtegude menetlemisest tulenevad kitsaskohad. Eelnõu § 2 lg 2 p 2 sisalduv määratlus „olemuslikult sarnane“ tekitab ameti hinnangul tarbetuid vaidlusi küsimuses, milline konkurentsiõiguse haru või küsimus peaks olema haldustrahvimenetlusega kaetud. Oluliselt selgema määratluse tagaks säte ilma selle lauseosata. Lisaks koondumiste kontrolliga seotud olulisele kitsaskohale juhime tähelepanu sellele, et ECN+ direktiivi artikli 13 kohaselt peab konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel olema õigus lisaks materiaalsete konkurentsieeskirjade (artiklite 101 ja 102) rikkumistele kohaldada tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid rahatrahve, mis arvutatakse proportsionaalse osana ettevõtjate või nende ühenduste üleilmsest kogukäibest, ka erinevate art 13 lg 2 punktides a-f nimetatud menetluslike õigusrikkumiste eest. Kuna viidatud menetlusrikkumiste osas peab olema võimalus mitte piirduda üksnes sunnirahaga, vaid teha ka trahvi, siis tuleb haldustrahvid menetluslike rikkumiste eest ette näha konkurentsiseaduses. Võimalik idee, et menetluslike trahvide osas säilitada väärteomenetlus, ei kannata menetluse paljususega kaasnevate probleemide tõttu ECN+ valguses üldse kriitikat. Juhul, kui konkurentsijärelevalves jääb kehtima menetluste paljusus, siis eelnevalt nimetatud menetluslike rikkumiste korral tuleks alustada eraldiseisvad haldustrahvimenetlused ka juhul, kui vastav rikkumine esineb riikliku järelevalve menetluse käigus. Eelnõu järgi kaasneks sellega ametile igakordne tarbetu kohustus tõendada enne haldustrahvimenetluse alustamist 5 (10) näiteks tähtajaks teabe andmata jätmise või tõendite hävitamise asjaoludel, et selliste „korrarikkumiste“ puhul pole „muud meetmed“ piisavad jne. Peale selle peaks amet enne trahvimismenetluse algatamist ära näitama, et seda õigustab „eeldatava rikkumise raskus“ ja „avalik menetlushuvi“. Lisaks kaasneb erinevate menetlustega tõendite portatiivsuse probleem. Arvestades eelnõu seletuskirja on Konkurentsiametil tekkinud kahtlus, kas direktiivi artikli 13 lõike 2 punktides a–f toodud rikkumised saaksid loodava riigisisese õiguse kohaselt üldse kunagi päädida trahvimenetluse ja sealt omakorda trahviotsusega. Lisaks eelnevale nähtub vastuolu ECN+ artikli 13 lõikega 1 eelnõu § 3 lõikest 11, mis välistab haldustrahvide määramise haldusorganile, kelle üle on võimalik teha haldusjärelevalvet. Konkurentsiseaduse alusel on nimetatud juhul tegemist kohaliku omavalitsuse üksuste või ka muude avaliku võimu organitega, kes kaubaturul osaledes on KonkS § 2 lg 2 tähenduses ettevõtjad. Samuti on „ettevõtja“ mõiste määratletud EL konkurentsiõiguses, mida kinnitab Euroopa Kohtu järjekindel praktika. ECN+ artikli 13 lg 1 järgi laieneb võimalus määrata tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid haldustrahve kõigile ettevõtjatele sõltumata nende omandivormist vms asjaoludest. Eelnõu § 3 lg 11 välistab aga selgesõnaliselt haldustrahvi tegemise sellistele isikutele ning näeb selle asemel sanktsioonina ette noomituse või kaebamise kõrgemal seisvale asutusele vms. On täiesti selge, et niisugused menetlusjärelmid ei vasta ECN+ artikli 13 lg-le 1 ega võimalda saavutada kõnealuse direktiivi eesmärke. 5. Süü küsimus Praegusel kujul on eelnõu § 3 lg 9 vastuolus ECN+ artikliga 13 (1), mille järgi vastutuse aluseks on tahtlus või ettevaatamatus. Preambuli p 42 järgi tuleb tahtluse ja ettevaatamatuse mõisteid tõlgendada kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga. Tuginedes eelnevalt juba viidatud lahendile Schenker & Co. ning täpsemalt selle punktile 37 ja selles viidatud lahenditele, on konkurentsiõiguse rikkumine toime pandud tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu, kui asjaomastele ettevõtjatele ei saanud olla teadmata tema tegevuse konkurentsivastasus, olenemata sellest, kas ta oli teadlik sellest, et rikub asutamislepingu konkurentsieeskirju. Euroopa Komisjoni konkurentsidirektoraadi ametnike kinnitusel on süü vormide osas ettenähtud erisus tõsine probleem, mis võib tuua kaasa vastuolu ECN+ direktiiviga. Lisaks tuleb märkida, et eelnõu § 3 lg-s 9 ettenähtud viiteline norm, et haldustrahvi võib määrata VÕS § 104 lõigetes 3-5 sätestatud süü esinemisel, jätab juriidilise isiku vastutuse selgusetuks ja tekitab vaidlusi. Seoses sellega, et viidatud süü vormide hulgas on ka hooletus, siis tekib näiteks küsimus, kas juriidilise isiku süü välistab enne rikkumise toimepanemist hangitud õigusnõu ja kui, siis mis tingimustele selline nõustamine peab vastama, et süüd välistada. Isegi kui eelnõu § 3 lg 9 osas sätestada erisus KonkS-is, siis järgnevat HalTS-i rakendamise praktikat silmas pidades on keeruline vältida olukorda, mis on mitte üksnes kontseptuaalselt vildakas, vaid ka ettevõtjate jaoks õigusselgusetu. Võimalik lahendusvariant, et süü osas sätestatakse KonkS-is erinorm, mis vastaks ECN+ direktiivile, tekitab taas kord küsimuse üldosa kui sellise mõttekusest. Ilmselgelt kuulub süü küsimus selliste teemade hulka, mida, kui üldse midagi, tuleks reguleerida sarnase menetluse jaoks ühtsete põhimõtete sätestamisel ühtemoodi. Süü küsimusega seondub küsimus juriidilise isiku vastutusest, mis eelnõu seletuskirja järgi ei põhine enam derivatiivsel vastutusel ega eelda seetõttu füüsilise isiku süü tuvastamist. Eelnõu tekstist ei tulene piisava selgusega, et aluseks on organisatoorse vastutus, ehk et juriidiline isik vastutab sõltumata sellest, kas tema nimel või huvides tegutsenud füüsiline isik on tuvastatav. 6. Puudulikud menetlusnormid Kaasaaitamiskohustus konkurentsiasjade menetlemisel saab olla piiratud õigusega mitte vastata konkreetsetele küsimustele, mis sunniks isikut tunnistama õigusrikkumise toimepanemist, kas 6 (10) seletuste andmisel või siis vastamisel kirjalikule teabe esitamise taotlusele.9 Konkurentsiamet selgitas kaasaaitamiskohustuse piire ECN+ järgi oma 26.05.20 kirjas (lk 6) ning seda on osaliselt arvestatud. Siiski ei ole kaasaaitamiskohustus eelnõus piisava täpsusega reguleeritud. Esmalt jääb ebaselgeks juriidilise isiku seaduslike esindajate kaasaaitamiskohustus. Kui vaadata § 9 lg 2 koostoimes § 4 lg-ga 2, siis menetlejal on küll õigus nõuda temalt teavet ja tõendeid, kuid menetlusaluse ettevõtja seaduslikul esindajal ei ole kohustust anda esindatava nimel selgitusi ja ütlusi, vaid ta üksnes võib neid anda. Seejuures puudub igasugune põhjus eelnõus reguleerida juriidilise isiku seaduslikku esindust. Selle asemel tuleks panna selgelt kirja, kellele laieneb juriidilise isiku puhul eelnõu § 9 lõikes 7 sätestatud enesesüüstamise privileeg. Selgus puudub ka eelnõu § 9 lg 5 osas, mis lubab menetlusalusel füüsilisel isikul keelduda teabe ja ütluste andmisest ning muude tõendite esitamisest. Seda nimelt füüsilisest isikutest ettevõtjate puhul, kes on küll ettevõtjad konkurentsiseaduse tähenduses, kuid kes nähtavasti on eelnõu praeguse sõnastuse järgi igasugusest kaasaaitamiskohustusest vabastatud. Eelnevat arvestades tuleb vaadata üle kooskõla ECN+ direktiiviga. Konkurentsiameti praktikas on probleeme tekkinud lepingulise esindaja (advokaadi) kasutamisega. Küsimus eelkõige selles, kas ettevõtja saab enda nimel kõiki menetlustoiminguid tegema volitada advokaadi. Kui ei, siis millised on need asjaolud, mille osas esindust advokaadile üle anda ei saa. Võrdluseks, HMS § 13 (mis haldustrahvimenetlusele eelnõu § 6 lg 7 järgi ei laiene) jätab lahtiseks, millised on siis ikkagi need toimingud, mida menetlusosaline peab tegema isiklikult. Eelnõu § 17 lg 3 järgi tuleb haldustrahviotsuses põhjendada kõiki menetluses esitatud vastuväiteid. Samas sätestab § 9 lg 6 menetlusaluse isiku kohustuse tõendada oma majandus- ja kutsetegevust puudutavaid õigustavaid väiteid. Viimasena nimetatud normi järgimata jätmine ei ole seotud mingisuguse õigusliku tagajärjega ning menetlejal lasub kohustus põhjendada kõiki menetluses esitatud vastuväiteid, sh selliseid, mille osas menetlusalune isik oma tõendamiskohustust ei täitnud. Seejuures on menetleja seisukohalt praktiline probleem eelkõige see, kui menetlusalune isik jätab taktikaliselt oma vastuväited haldustrahvimenetluse käigus sisuliselt esitamata ning toob need välja alles kohtus. Näiteks KonkS § 6 lg-s 2 loetletud asjaolude tõendamine ei ole menetleja jaoks reeglina kontrollitav ilma, et ettevõtja oleks eelnevalt esitanud omapoolsed põhjendatud vastuväited. Seejuures põhjus, miks KonkS §-s 6 on sätestatud ümberpööratud tõendamiskoormis ning pandud õigustavate asjaolude äranäitamise kohustus ettevõtjale, ei seisne Konkurentsiameti huvis karistamist menetlusaluse arvel lihtsustada. Konkurentsi kahjustavat keelatud kokkulepet õigustavate asjaolude hindamine ilma ettevõtja poolsete üksikasjalike ning põhjendatud selgitusteta pole enamasti objektiivselt võimalik. Juhul, kui ettevõtja oma põhjendamiskohustust ameti läbiviidavas menetluses ei täida, siis muudab see kartellimenetluse tulemusliku läbiviimise äärmiselt küsitavaks. Teisisõnu ei saa haldustrahvimenetlus sel juhul olla tõhus. Sellise olukorra vältimiseks on vajalik panna menetlusalusele isikule selgesõnaline kohustus, et kõik sellistele õigustavatele väidetele, mida haldustrahvimenetluses ei ole ära põhjendatud ning mida menetleja seetõttu arvestamata jättis, ei saa ka kohtus tugineda. Erandina on võimalik ette näha, et kohtus uute põhjenduste toomisel lasub menetlejal kohustus tõendada, et neid asjaolusid ei olnud menetlusalusel isikul võimalik varasemas menetluses esitada ning et vastavate põhjenduste esitamata jätmiseks olid objektiivsed põhjused. Vaatamata eelnõu § 4 lg-tes 1 ja 2 toodud mõistetele jääb ebaselgeks, keda menetlusaluse juriidilise isiku puhul tuleb lugeda menetlusaluseks isikuks ja keda tunnistajaks. Kas menetlusalune isik saab olla üksnes juriidilise isiku juhatuse liige, või ka näiteks müügijuht või muu töötaja? Arvestades eelnõu § 9 lõikes 5 sätestatud vahetegu menetlusaluse füüsilise isiku ja muu füüsilise isiku vahel tekib oluline ebaselgus füüsilisest isikust ettevõtja puhul. 9 Vt täpsemalt ECN+ art 8 ja preambuli p 35 ning Euroopa Kohtu lahendid asjades 374/89 (Orkem vs komisjon, punktid 30 ja 34) ja C-301/04 P (SGL Carbon AG vs komisjon, p-d 41 ja 48). 7 (10) Konkurentsiameti praktikas on olnud näiteks kartellikokkulepe FIE-de vahel, mille asjaoludel ei oleks haldustrahvimenetluse rakendamisel üldsegi selge, milline on menetlusaluste isikute kaasaaitamiskohustuse ja enesesüüstamise privileegi vahekord sel juhul. FIE on konkurentsiõiguslikult ettevõtja, samal ajal on tegemist siiski füüsilise isikuga. Need on üksnes mõned näited eelnõu menetlusnormides esinevast vastuolulisusest. Läbivalt jääb mulje, et tõendamisega seotud detailsete normide puudumist, mis moodustaks kokkuvõttes tõhust menetlust tasakaalustavad tagatised, on eelnõus püütud korvata seeläbi, et haldustrahvimenetluse algatamisele on seatud kõrge barjäär, mis enamasti välistab trahvimise. Selline lahendus toob kaasa otsese vastuolu ECN+ eesmärgiga. 7. Tõendite kogumise toimingud KorS § 51 (valduse läbivaatus) ei ole mõeldud selleks, et teha läbiotsimisi, sealhulgas riivata põhiõigust kodu puutumatusele. Isegi kui valduse läbivaatuse eesmärgid on sarnased läbiotsimise instituudiga kriminaalmenetluses, kaasneb ECN+ standardile vastavate läbiotsimistega kahtlemata hoopis teisel tasemel põhiõiguste riive kui KorS § 51 senises praktikas näiteks lubamatu rajatise olemasolu kontrollimise või loomapidamise nõuete täitmise kontrollimisega. ECN+ direktiivi preambulis on ette nähtud üsnagi detailsed juhised, mis võtavad arvesse vajadust kehtestada tasakaalustavad menetlusnormid menetlusosaliste õiguste kaitseks. Eelnõus ettenähtud kujul ei moodusta KorS-is viidatud erimeetmed ja nende kasutamiseks HalTS-is seatud eritingimused piisavalt selgepiirilist tervikut. Kuna viidatud KorS-i normidest peaks saama Konkurentsiameti töös ühed kõige olulisemad tööriistad, kuid nende sätete senine rakendusala on hoopis teine, siis osutub antud meetmete konkurentsiõiguslik rakendatavus ettearvamatuks nii menetlusosaliste kui menetleja jaoks. Lisaks kaasneb viitamisega küsimus, kui mitmed seotud sätted KorS-is seeläbi haldustrahvimenetluses kohaldamisele tulevad. Seetõttu toob antud konstruktsioon kaasa olukorra, kus tegelikud menetlusnormid kujunevad alles kohtupraktika käigus. Arusaadavalt ei saa selliselt kujundatud „tööriistakasti“ pidada kuigi tõhusaks. Kui aga kavas on KonkS-is omakorda sätestada täiendav normistik võrreldes üldosa sätetega, siis on oht, et see muudab olukorra veelgi segasemaks ning vaieldavamaks. Sarnased probleemid on HalTS-i eelnõus läbivad ning neile oleme juba korduvalt ka tähelepanu juhtinud. Menetlussätete paljususe asemel on vaja terviklikku menetlusnormide kogumit, mis arvestaks konkurentsiasjade menetlemise vajadusi.10 Eelnevat arvestades leiab Konkurentsiamet, et vaatamata HalTS-i lülitatud erisustele ei ole KorS § 51 sätestatud valduse läbivaatus võrdväärne direktiivi artiklites 6 ja 7 sätestatud volitusega kontrollida ettevõtja ruume ja muid ruume. Kuna tarbijat kõige rohkem kahjustavate (salajaste) keelatud kokkulepete tõendamiseks on haldustrahvimenetluses ameti kõige tähtsam tõendite kogumise meede just ettevõtja etteteatamata kontrollimine, siis konkurentsieeskirjade tagamise seisukohalt on tegemist eriti olulise küsimusega, milles on vaja saavutada mitte üksnes kooskõla direktiiviga, vaid ka menetlusnormide sidusus ja õigusselgus. Praeagu on näiteks küsitav, kas KorS-is sätestatud regulatsioon on piisav tõendite kogumiseks mh elektrooniliste sidevahendite abil edastatava infoühiskonnateenuse (pilv jms) tingimustes. Samuti on oluline täpsustada kontrollimiste käigus toimuvat, et tagada menetlusaluste isikute õiguste piisav kaitse etteteatamata toimingute puhul.11 Lisaks ei vasta KorS § 52 lg 1 p 5 (vallasasja hoiule võtmine) direktiivi 2019/1 art 6 lg 1 p-le c, kuigi seletuskirjas nii väidetakse. Direktiivi sõnastuses „kui konkurentsiasutus peab asjakohaseks, siis jätkab teabe otsimist konkurentsiasutuse ruumides või muudes määratud ruumides“, on märksa laiem kui HalTS § 14 sõnastus, mille kohaselt võib seda teha, kui tõendi 10 Vrdl Leedu seaduse § 25-29, Taani seaduse § 18 jt. 11 Vt nt viidatud Leedu seaduse § 25. 8 (10) saamine ei ole kohapeal võimalik või on oluliselt raskendatud. Direktiivi art 9 osutatud küsitlusele ilmumata jätmisel peab olema võimalus määrata sunniraha. Eelnõu ei näe ette sunniraha määramise võimalust, jättes KorS § 31 lg 3 välja haldustrahvimenetluse erimeetmete paragrahvist 14. Eraldi tuleks menetlustoimingute kogumi puhul kaaluda mh selliste tõendite lubatavust nagu seda on kõneeristused ja positsioneeringud. Kõneeristused ja positsioneeringud võimaldavad tõendada nt konkurentsiasjades konkurentidevahelist suhtlust, sh suhtluse tihedust jmt, mis kõrvutatuna muude tõenditega võib aidata teo toimepanemise tõendamisele oluliselt kaasa. Selliseid meetmeid kasutavad ka teiste riikide konkurentsiasutused (nt eespool viidatud Leedu). Kartellide avastamiseks vajalikke toiminguid peab saama teha enne trahvimenetlust. Eelnõu ei võta arvesse kartellide avastamise üldlevinud praktikat, kus konkurentsiasutus töötleb kartellile viitavate mustrite avastamiseks massandmeid, mida saadakse nii registreid kasutades kui andmevaldajatelt teavet küsides jne. Tegemist on metoodilise tegevusega, mis on suunatud kartellide avastamisele. Seesugune eelanalüüs, vähemalt kuni rikkumisele viitavate asjaolude avastamiseni, ei ole järelevalve- ega haldustrahvimenetlus kellegi suhtes. Trahvimenetlust saab alustada alles pärast seda, kui analüüsi tulemusena ilmnevad kartellile viitavad asjaolud (senises kriminaalmenetluses alus ja ajend). Konkurentsiameti praktika on näidanud, et teiste peitkuritegude menetlemisel on ilmnenud ka konkurentsikuritegu ja seda eelkõige jälitustoimingu raames. Käesoleval ajal, kui teine uurimisasutus avastab muu kuriteo uurimise käigus ka kartellikuriteo, esitab ta ka ise kahtlustuse kartellikuriteos (KarS § 400 alusel) kogumis muu koosseisuga. Reeglina ei eraldata KarS § 400 koosseisule vastava rikkumise menetlemiseks kriminaalasja materjale ega saadeta neid menetlemiseks Konkurentsiametile. Konkurentsialaste rikkumiste dekriminaliseerimisel (mida vähemalt juriidiliste isikute osas tuleb järgmisel aastal teha) võib nende tegude eest karistada isikuid vaid haldustrahvimenetluse käigus. Uurimisasutused, eelkõige PPA ja Kaitsepolitseiamet ei ole aga volitatud läbi viima haldustrahvimenetlusi. Seega tõusetub teravalt päevakorda küsimus, et uurimisasutuste poolt kogutud materjalide, sh jälitustõendite alusel oleks võimalik konkurentsiasutusel läbi viia trahvimenetlust konkurentsialaste rikkumiste puhul. 8. Üleminek kriminaalmenetluselt haldustrahvimenetlusele Rakendussätted tuleb samuti koostada arvestusega, et jälitustoimingutega kogutud tõendid oleksid haldustrahvimenetluses kasutatavad. Kriminaalasjad, mis praegusel ajal on prokuröri käes ning mille otsuse tegemine jääb HalTS-i kehtestamisele järgnevasse aega, kui kartellikuriteod on dekriminaliseeritud, peavad lõppema haldustrahviotsusega. Jälitustõendite ülevõtmisega seonduvalt tuleb muu hulgas lahendada küsimus, kas asi lahendatakse KrmS-i või HaltTS-i menetlusreeglite järgi, samuti kas asja lahendab maakohus või halduskohus. Eelnõu § 22 neile küsimustele rahuldavat vastust ei anna. 9. Aegumistähtajad Eelnõu §-s 21 ei ole ette nähtud tähtaja peatumist menetluse ajaks, nagu näeb ette ECN+ artikkel 29. Tähtaegade pikkus eelnõus on kopeeritud väärteomenetlusest ega vasta keeruliste konkurentsiasjade menetlemise vajadustele. 10. Kokkuleppemenetlus Konkurentsiamet palus oma 26.05.20 kirjas (lk 7) kaaluda trahvi määramist kokkuleppemenetluses (analoogiliselt kriminaalmenetlusega), aga seda pole tehtud. Ometi 9 (10) aitaks kokkuleppemenetluse rakendamine n-ö üldmenetlusest kiiremini ja menetlusalust isikut vähem koormaval viisil jõuda soovitava tulemuseni. Sellise võimaluse loomiseks tuleb seaduses sätestada kokkuleppemenetluse regulatsioon, mis põhijoontes võiks olla sarnane nagu määruses nr 622/2008, millest oma kartelliasjades kokkuleppemenetluses lähtub Euroopa Komisjon. Konkurentsiameti praktikas on olnud näiteid, kus kokkuleppemenetluse formaadi puudumine väärteomenetluses on turgu valitseva ettevõtja karistamisel reaalseks probleemiks osutunud. Samas on prokuratuur kriminaalmenetlustes kasutanud kokkuleppemenetlust ulatuslikult ning kindlasti poleks tervitatav, kui selline võimalus tulevikus kaoks. Sarnaselt leebustaotluste instrumendiga on kokkuleppemenetluse puhul oluline, et taustal oleks reaalne ja heidutav trahviähvardus. Kui seda ei ole, ehk nagu praeguse eelnõu puhul saab haldustrahvimenetlus rakenduda üksnes erandjuhtudel, siis osutub ka kokkuleppemenetlus praktiliselt tähtsusetuks. 11. Haldustrahviotsuse kohtulik kontroll Eelnõu § 25 p-s 1 ettenähtud HKMS muudatuse järgi saab kohus haldustrahviotsuse kontrollimisel märgatavalt laiemad volitused kui senine kaalutlusõiguse kontroll haldusakti puhul. Muu hulgas saab kohus õiguse koos haldustrahviotsuse tühistamisega teha ise uus haldustrahviotsus. Muudatusega antakse seega halduskohtunikule piiramatu volitus asuda haldusorgani asemel tema kaalutlusõigust teostama. See õigus laieneb kõigile haldustrahviotsuse aspektidele. Kui tegemist on konkurentsiõigusliku otsusega, siis on halduskohtul edaspidi õigus muu hulgas iseseisvalt määratleda asjaomane kaubaturg, tuvastada või jätta tuvastamata rikkumine ning määrata kindlaks trahvisumma. Kõik nimetatud asjaolud on lisaks siseriiklikule õigusele tugevas puutumuses EL õigusega. Kuna Eestis, erinevalt näiteks Soomest, ei ole eraldi majandusasjadega tegelevat kohtusüsteemi haru, siis eeldab plaanitav muudatus ulatuslikku mõjuanalüüsi, mida eelnõu seletuskirjast ei nähtu. Konkurentsiamet on jätkuvalt seisukohal, et isegi kui trahviotsus ja ettekirjutus vormistatakse eraldi aktidena, tuleks neid vaidlustamise korral ikkagi menetleda ühes kohtumenetluses. Igal juhul on ameti arvates vajalik põhjalikult hinnata, millised on kohtu volitused ja kas kohtuliku kontrolli ulatus peab olema trahvi määramise otsustuse ja muude haldusmeetmete puhul erinev, sõltumata sellest, kes need on vormistatud ühe või kahe haldusaktiga. Kokkuvõttes on eelnõu praegune kontseptsioon ja sellest lähtuv rakendamise mehhaanika põhimõtteliselt erinev ECN+ direktiiviga nõutavast süsteemist. Seetõttu tuleb haldustrahvide seaduse kontseptsioon uuesti avada ning seada õigetele alustele, tagades ühelt poolt tõhusa menetluse ning teiselt poolt seda tasakaalustavad selged menetlusnormid, mis tagavad isikute põhiõiguste kaitse. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Märt Ots [email protected] [email protected] [email protected] [email protected] 10 (10)
Allikas: Konkurentsiamet dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel