Justiitsministeerium
Suur-Ameerika 1 Teie: 11.09.2020 nr 8-1/5458
10122 Tallinn Meie: 12.10.2020 nr 5-4/2020-114-2
Saadetud elektrooniliselt DVK kaudu
Konkurentsiameti seisukoht haldustrahvimenetluse seaduse eelnõule
Austatud minister
Täiendavalt Andmekaitse Inspektsiooni, Finantsinspektsiooni ja Konkurentsiameti ühisele
seisukohale esitab Konkurentsiamet omalt poolt täpsemad põhjendused, miks
haldustrahvimenetluse seaduse eelnõu praeguse versiooni täiendamise asemel on mõistlik
asendada see uue terviktekstiga.
Konkurentsiamet leiab, et haldustrahvid on ainuõige valik, saavutamaks senisest tõhusamat
konkurentsijärelevalvet, mis kujutaks ettevõtjate jaoks piisavat heidutust konkurentsieeskirjade
rikkumise vältimiseks, nagu näeb ette ECN+ direktiiv (2019/1). Kommenteeritav seaduseelnõu
kaldub kahjuks nimetatud eesmägist kõrvale. Viga on eelnõu kontseptuaalsetes lähtealustes,
mida ei saa lihtsalt üksikute sätete täiendamise abil parandada, nii et moodustuks orgaaniline
tervik üldosa ning alles hilisemas etapis ettevalmistatavate eriseaduste täienduste ja muudatuste
vahel. Juba üksnes ECN+ direktiiv lahendab eelnõuga võrreldes niivõrd palju küsimusi
erinevalt, et kui neis küsimustes konkurentsiseadusesse (KonkS) erinormid sätestada, tekib
küsimus HalTS-i kui üldosa konkurentsialal kehtestamise mõttekusest.
Konkurentsiamet peab kahjuks nentima, et Konkurentsiameti 26.05.20 märkused
haldustrahviõiguse kontseptsioonile on jäänud eelnõu koostamisel olulises osas tähelepanuta.
Amet ei hakka üle kordama kõiki oma varasemalt esitatud seisukohti ega pea antud asjaoludel
mõistlikuks eelnõud säte-sättelt üksipulgi kommenteerida, et tuua välja kõik selles sisalduvad
vastuolud ja vead. Üldiselt leiame, et eelnõu ei ole veel kontseptuaalsel tasandil piisavalt küps,
et selle detailsel, sh normitehnilisel tasandil kommenteerimine hetkel mõistlik oleks. Selle
asemel toob amet järgnevas välja üksnes peamise, mis näitab selgelt eelnõu uue versiooni
koostamise vajadust.
Konkurentsiamet on jätkuvalt seisukohal, et konkurentsiõiguse rakendamiseks on vaja
kehtestada toimiv ja efektiivne menetlus, mille raames saaks vastavalt kõikidele asjaoludele ja
vajadusele kohaldada nii haldustrahvi kui ka muid sobilikke haldusmeetmeid (vt
Konkurentsiameti 26.05.20 lk 3 ja 30.03.20 kirjas vastus küsimusele 2). Selline paindlik ja
tõhus menetlus, kus muuhulgas ühe menetluse raames kogutakse tõendeid ja mille lõpetamiseks
on võimalik ühe ja sama otsusega ette kirjutada nii haldusmeetmed rikkumise lõpetamiseks kui
ka määrata karistus, on mõne üksiku erandiga olemas kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides.1
1
Euroopa Komisjoni jaoks on vastav menetlus ette nähtud määruses 1/2003.
Tatari 39 / 10134 Tallinn / 667 2400 /
[email protected] / Registrikood 70000303
1. Õiguslik raamistik ja kontseptsioon
Kommenteeritav haldustrahvimenetluse seadus on oma põhialustelt läbimõtlemata,
ebaterviklik ja vastuoluline. Kuna tegemist on eraldiseisvalt üksnes üldosaga, mis peaks
moodustama terviku nn eriosade ehk valdkondlike seaduste muudatustega, mida ei ole veel
üldse ette valmistatud, siis ainuüksi sellest tekib hulgaliselt küsitavusi. Oleme seisukohal, et
antud juhul ei oleks tulnud üldosa ilma eriosadeta kooskõlastusringile esitada. Küsimus on mitte
ainult selles, kuidas eriosades üks või teine küsimus lahendatakse, vaid praegusel kujul jätab
üldosa lahtiseks ka selle, millised lahendusvariandid edaspidiseks välistatakse.
Kommenteeritav eelnõu ei kujuta endast läbimõeldud ühisosa haldustrahvimenetlustest, mida
iga menetleja oma valdkonnas hakkab läbi viima.
Tegemist on menetlusseaduse üldosaga, mis ei sisalda mitmeid olulisi menetluspõhimõtteid ja
-norme, viidates selle asemel põgusalt ja tihti selgusetult erinevate õigusharude seadustele
(näiteks süü küsimuses VÕS-ile ja eritoimingute osas KorS-ile, millest kumbki ei taga selgelt
EL õigusele vastavat lahendust). Seejuures jätab eelnõu määratlemata, milline täpsemalt on
haldustrahvimenetluse seos ühelt poolt haldusmenetluse ja teiselt poolt süüteomenetlusega ning
kuidas täpselt peaks see suhestuma korrakaitseõigusega. Ebaselgeks jääb, kas KorS laieneb
haldustrahvimenetlusele ka mingis muus osas, kui üksnes eelnõus viidatud sätted. Küsimus
erinevate menetlusnormide kohaldamisest tekib muu hulgas juhul, kui ilmneb vajadus minna
üle haldustrahvimenetlusest järelevalvemenetlusse näiteks seoses sellega, et haldustrahvi
määramise eeldused ei ole täidetud (§ 17 lg 7).
Konkurentsiõiguse rakendamiseks ei ole vaja Eesti õiguskorda lisada järjekordset täiendavat
menetlusliiki lisaks juba olemasolevale haldusmenetlusele, korrakaitseseadusele ja
konkurentsiseadusele. Vastupidi, tõhusa ja heidutava konkurentsijärelevalve saavutamiseks on
vaja menetluste paljusust vähendada ning minna üle ühele terviklikule menetlusele, mis on üles
ehitatud konkurentsijärelevalve vajadusi ja erisusi arvestades. Selleks paneb piisava aluse
ECN+ direktiiv, mille ülevõtmise kogemus on tänaseks olemas kõigis EL liikmesriikides.
Eelnõu väljatöötamisel sellest kogemusest paraku õpitud ei ole. Ometi on kohase ja tervikliku
menetluse tagamine vajalik mitte üksnes Konkurentsiameti tegevuse tõhustamiseks, vaid
samavõrd on see vajalik ettevõtluskeskkonnale piisava õigusselguse loomiseks
konkurentsieeskirjade siseriikliku rakendamise alal. Eelnõus toodud laialivalguv kogum suures
osas viitelisi menetlussätteid ei anna ametile tõhusat menetlusvõimalust ega sätesta ka isikutele
piisavaid tagatisi, mida tõhusa menetlusvõimaluse tasakaalustamiseks tarvis läheks.
Konkurentsiamet ei soovi asuda menetlusaluste isikute põhiõigusi lubamatult piirama ning
ettevõtjaid valimatult trahvima. Küll on vaja konkurentsijärelevalve tõhustamist.2
Haldustrahvimenetluse seaduse nime kandev eelnõu on üles ehitatud eeldusele, et
haldustrahvide määramist tuleb kaaluda alles viimase võimalusena, kui riikliku järelevalve
vahendid on ammendatud. Menetlusliikide valikul on korrakaitsele antud selge prioriteet
trahvimise ees (§ 3 lg 2, § 6 lg 4, § 6 lg 6). Seesugune lähenemine, kuid mitte üksnes see, läheb
selgelt vastuollu EL õigusega, tuues kaasa ECN+ direktiivi rikkumise. Eriti tarbetuks ja
ebatõhusaks osutub korrakaitsele omistatud prioriteet kartellide puhul, mille avastamise ja
menetlemise jaoks riikliku järelevalve menetluse vahendid põhimõtteliselt ei sobi.
Kartellid on olemuselt konspiratiivsed rikkumised, mille edukaks avastamiseks ja
menetlemiseks on vajalik, et see toimuks menetlusaluse isiku eest varjatult, eesmärgiga vältida
tõendite hävitamist. Võib üksnes kujutleda olukorda, kus menetleja esmalt juhib kartellisti
2
Sellise vajaduse esinemisele Eesti puhul on Euroopa Komisjon viidanud ECN+ väljatöötamisel. Vt Commission
staff working document: Impact assessment accompanying the document “Proposal for a directive of the European
Parliament and of the council to empower the competition authorities of the Member States to be more effective
enforcers and to ensure the proper functioning of the internal market”, SWD(2017)/0114 final, lk 22.
2 (10)
tähelepanu sellele, et tegemist võib olla rikkumisega ja teeb ettepaneku rikkumine lõpetada või
proovib mingeid muid järelevalve meetmeid kasutada. Pärast seesuguste korrakaitseliste
sammude astumist ei ole menetlejal enam suure tõenäosusega võimalik sama teo kohta tõendeid
koguda. Seega ei kuulu rikkumise lõpetamisele suunatud ettekirjutuse tegemine ning
konspiratiivsete rikkumiste tõkestamine orgaaniliselt teineteisega kokku, vaid võivad sõltuvalt
juhtumi raskusest teineteist täielikult välistada. Seejuures, eelnõu § 12 lg 5 võimaldab erandina
teha esmaseid toiminguid ilma menetlusalust isikut menetlusest teavitamata, kui pärast tema
teavitamist muutuks tõendite kogumine tema või muu isiku tegevuse tõttu võimatuks. Selle
sättega on vormiliselt loodud võimalus alustada menetlust kartellisti suhtes läbiotsimisega, kuid
samas toodud „võimatuse“ kriteerium seab menetlejale järjekordselt kõrge
tõendamiskohustuse, mis praktikas hakkab kahtlemata vaidlusi tekitama.
2. Trahvimine ainult erandjuhul
Korrakaitselisele haldusmenetlusele on antud selge prioriteet ning trahvimise menetluse
algatamisele on seatud kõrge barjäär (§ 3 lg 2, § 6 lg 2, § 17 lg 2). Eelnõu § 6 lg 4 järgi määrab
tegevuse õigusliku aluse valiku riikliku või haldusjärelevalve menetluse või
haldustrahvimenetluse vahel meetme objektiivne eesmärk või menetleja tahe ning käesoleva
seaduse §-s 3 sätestatu. Haldustrahvimenetluse alustamiseks on ametile pandud väga ulatuslik
tõendamiskoormis, kuna esmalt tuleb ära näidata, et tegemist on haldustrahvi eesmärki (§ 3 lg
1) arvestades vajaliku meetmega ning et muud meetmed ei ole piisavad (§ 3 lg 2). Samuti vajab
juba enne menetluse algatamist põhjendamist, et menetluse algatamist õigustab eeldatava
rikkumise raskus ja avalik menetlushuvi (§ 6 lg 2). Haldustrahvi määramise eelduste täidetust
ja haldustrahvi määramise vajadust tuleb eraldi põhjendada ka haldustrahviotsuses (§ 17 lg 2).
Konkurentsiameti hinnangul ei võimalda eelnõu haldustrahvimenetlust üldjuhul algatada, välja
arvatud vaieldavad erandjuhtumid.
ECN+ järgi on selle direktiivi artiklis 13 ettenähtud rahatrahvide määramine esmane, mitte
teisejärguline meede, mida tuleb reeglina rakendada (välja arvatud erijuhud). Euroopa Kohtu
praktika kinnitab, et haldustrahvi määramise otsustamist ei saa seada sõltuvusse lihtsalt
menetleja tahtest (§ 6 lg 4) või muudest sellistest asjaoludest, mis on sätestatud eelnõu §-des 3
ja 6. Eelnõu kandev korrakaitse loogika põhimõtteliselt ei haaku sellega, mida ECN+ järgi tuleb
teha. Konkurentsiõiguse tõhusaks kohaldamiseks üldistes huvides on vajalik, et liikmesriikide
konkurentsiasutused jätaksid trahvi määramata üksnes erandkorras. 3 Viidatud lahendi
asjaoludel oli niisuguseks erijuhtumiks olukord, kus ettevõtja koostöö sai määravaks kartelli
avastamisel ja kartelli eest tõhusal karistamisel.4 Samas trahvimäära suuruse määramisel on
ECN+ direktiivist tulenevad suunised selged: artikli 14 lg 1 järgi peavad liikmesriikide
konkurentsiasutused arvesse võtma rikkumise raskust ja kestust. Seejuures tuleb neid tegureid
hinnata kooskõlas Euroopa Kohtu asjakohase praktikaga ning viisil, mis tagab rahatrahvide
hoiatava mõju. Rikkumise raskusastme hindamisel tuleb arvestada rikkumise laadi, kõikide
asjassepuutuvate ettevõtjate kogu turuosa, rikkumise geograafilist ulatust, samuti kas rikkumine
on lõpule viidud, kaupade ja teenuste müügiväärtust ning ettevõtja suurust ja turujõudu. Lisaks
mõjutab trahvi suurust rikkumise korduvus (vt ECN+ preambuli p 47).
EL siseturul moonutamata konkurentsi tagamiseks peab olema võimalik määrata tõhusaid,
proportsionaalseid ja hoiatavaid rahatrahve. Selliste trahvide heidutav ehk hoiatav mõju on
ECN+ preambuli p-des 40, 47 ja 49 toodud selgitusi arvestades mitte üksnes eripreventiivne,
vaid eelkõige üldpreventiivne. Heidutus peab olema piisav mitte üksnes trahvi suuruse mõttes,
vaid trahve peab olema võimalik kohaldada tõhusalt ning seda peavad saama teha kõik
konkurentsiasutused üle EL siseturu. Vastasel korral ei moodusta konkurentsijärelevalve
siseturul ühtset süsteemi, mis kaitseks üldist turustruktuuri ning sellest tulenevalt konkurentsi
3
Schenker & Co. jt, C-681/11, p 46.
4
Samas, punkt 49.
3 (10)
kui sellist.5 ECN+ direktiivi järgi tulebki Euroopa konkurentsivõrgustiku tegevust
maksimaalselt ühtlustada, et vältida olukordi, kus konkurentsivastases tegevuses osalevate
ettevõtjate suhtes algatatud menetluste tulemused on erinevad sõltuvalt ettevõtja tegevuse
asukoha liikmesriigist.6 Eelnev aitab selgitada, miks Euroopa Kohtu praktikas on asutud
seisukohale, et konkurentsiasutustel puudub vaba kaalutlusruum trahvi määramise
otsustamisel,7 kuivõrd selliselt on tagatud konkurentsieeskirjade tõhus kohaldamine üldistes
huvides8.
Topeltmenetlusi sätestades ja trahvimist teisejärguliseks muutes heidetakse kõrvale võimalus
menetleda ja määrata trahve konkurentsijärelevalve ühtses raamistikus, ilma järelevalve ja
trahvimise menetlusi kunstlikult eristamata. Kui haldustrahvimenetlust kehtestades on
seadusandja eeldatav tahe tuua Eesti õigusesse ECN+ direktiivi kohane võimalus teha
hoiatavaid, proportsionaalseid ja tõhusaid haldustrahve, siis jääb täiesti arusaamatuks põhjus,
miks on eelnõusse sisse kirjutatud vastupidine eeldus, et haldustrahve üldjuhul teha ei tule.
Sellist õiguspoliitilist otsust ei ole Eestis meile teadaolevalt tehtud ning kuivõrd see läheks
selgelt vastuollu jõustunud EL õigusega, siis tõenäoliselt pole sellist otsust ka kavas teha. Ning
isegi kui EL õigusest tulenevat suunist ei oleks, siis karistamise selliselt tagaplaanile nihutamine
ja võimalikult keeruliseks muutmine oleks senisega võrreldes selgelt suunamuutus.
Konkurentsialaste rikkumiste eest karistamine KarS-i järgi on seni rajanenud põhimõttel, et
karistamine on n-ö vaikevalik (menetlust alustatakse aluse ja ajendi olemasolul) ning sellest
kõrvale tohib kalduda üksnes teatud kindlatel põhjustel. Leiame, et seoses HalTS
rakendamisega ei ole mingit olemuslikku põhjust seda paradigma muuta. Ehkki
sanktsioneerimise õiguslik raamistik tehniliselt muutub, ei muutu seetõttu veel sügavamad
kaalutlused, miks riik üldse isikuid karistab ja milleks on vajalik üldpreventsioon.
Konkurentsiameti pikaajaline järelevalvekogemus ütleb selgelt, et tõhusa sanktsiooniähvarduse
puudumine kahjustab ettevõtjate valmisolekut seaduseid järgida. Teistpidi sõnastades, ehkki
ettevõtjate põhiosa on kindlasti õiguskuulekad, siis usk sellesse, et ettevõtjad lausjärgivad
seaduseid üksnes nö pehmete järelevalveliste vahendite tulemusel, on paraku elukauge ja
mitteintuitiivne.
3. Topeltmenetlused
N-ö kahe menetluse probleem on üks peamisi etteheiteid senisele süsteemile, kuna kahekordne
menetlemine (haldusmenetlus + väärteomenetlus) on tarbetult koormav ja aeganõudev. Lisaks
otseselt õiguslikele kaalutlustele peab HalTS tagama ka nii avalike kui ka eraressursside
säästliku kasutamise. Puudub ilmselt pikem vajadus selgitada, et kahe menetluse läbiviimine
on paratamatult kulukam, kui ühe läbiviimine. Kahe menetluse säilitamise võiks kõne alla tulla
eelkõige juhul, kui järelevalve- ja trahvimenetluse läbiviimise tingimused (n. menetlusaluse
isiku õigused) oleksid oluliselt erinevad. Samas ei ole eelnõu põhjal võimalik järeldada, et need
tingimused oleksid sellisel määral erinevad (v.a eelmises punktis käsitletud menetluse
alustamise tõkked), et kahel eraldiseisva menetluse säilitamisel oleks praktiline lisaväärtus.
Ilmselt on siinkohal üheks keskseks küsimuseks näiteks kaasaaitamiskohustus, kuid see on
vähemalt juriidiliste isikute osas nii haldustrahvi- kui ka järelevalvemenetluses olulises osas
ette nähtud (eelnõu § 9 lg 5). Mitmed sätted eelnõus viitavad vähemalt võimalusele kaks
menetlust koos läbi viia (nt § 6 lg 5 ja lg 6, § 17 lg 6). Juhul, kui haldustrahvimenetluse
alustamisele seatud põhjendamatud tõkked eelnõust välja jätta, oleks mõistlik astuda sellest
5
Vt nt T-Mobile Netherlands jt, C-8/08, p 38.
6
ECN+ direktiivi preambuli punktid 1–5.
7
Schenker & Co. jt, C-681/11, punkt 46. Lahendis on küll viidatud vaid ELTL artiklile 101, kuid kuna ELTL
artiklite 101 ja 102 rakendamiseks tuleb luua identsetest eesmärkidest juhinduv menetlus, siis
konkurentsijärelevalves tervikuna tuleb trahvi käsitleda esmase rakendusmeetmena, mida saab välistada üksnes
EL õiguse järgi lubatavatel tingimustel.
8
VEBIC, C-439/08, punkt 56.
4 (10)
veel samm edasi ja ühendada konkurentsiasjade menetlemine ning karistuste määramine ühte
menetlusse. Sisuliselt ei ole millegagi põhjendatud neid kahte menetlust eristada.
Konkurentsiamet näeb menetluste eristamisega seoses tõsist ohtu, et see hakkab põhjustama
hulgaliselt tarbetuid vaidlusi menetluslike nüansside üle. On vähe kahtlust, et üks samasugustel
alustel läbiviidav menetlus nii trahvimiseks kui ka järelevalveks on oluliselt läbipaistvam ja
õiguskindlam nii menetleja kui ka ettevõtjate jaoks. Ometi ei ole n-ö kahe menetluse probleemi
eelnõuga lahendatud, vaid hoopis süvendatud.
Eelnõu § 6 lg 4 järgi peaks määrama valiku riikliku järelevalve menetluse või
haldustrahvimenetluse vahel muu hulgas menetleja tahe. Sellisel kujul jääb täiesti
arusaamatuks, milline kaal Konkurentsiameti ja ametnike „tahtel“ menetluse valikul ja ka
laiemalt, menetluse läbiviimise otsustamisel on. Pole arusaadav, kas või kui, siis kuidas on see
seostatav KorS-is ettenähtud ohu mõiste või KonkS-i §-s 1 nimetatud eesmärgiga. Seevastu kui
vaadata ECN+ preambuli punkti 23, siis Konkurentsiametile tuleb tagada sõltumatus oma
menetlustes (millele viitab ka art 13 lg 1) prioriteetide seadmiseks. See ei tähenda, et ametil
peaks olema piiramatu kaalutlusõigus trahvimenetluse alustamise ja trahvi määramise
küsimuses, kuid asju peab saama panna tähtsuse järjekorda, lähtuvalt nende
konkurentsiõiguslikust olulisusest, nii et ebaolulistes küsimustes esitatud taotluste, kaebuste või
vaidlustuste peale kuluv aeg ei saaks takistuseks oluliste menetluste läbiviimisel. Praegusel
kujul suurendab eelnõu § 6 lg 4, aga samuti ka eespool käsitletud § 3 lg 2, § 6 lg 2, § 17 lg 2,
märkimisväärselt ametile langevat koormust ja ajakulu just nimelt tarbetute vaidluste peale, mis
ei ole kooskõlas direktiivi eesmärkidega. Seda lisaks juba varasemalt välja toodud vastuoludele
ECN+ direktiiviga.
4. Haldustrahvimenetluse kohaldamisala
Eelnõu §-s 2 on haldustrahvimenetluse kohaldamisala määratletud ebapraktiliselt, lähtuvalt
väärteotrahvi määrast. Nagu amet selgitas vastuseks haldustrahviõiguse kontseptsioonile
26.05.20 (ning enne seda 30.03.20 kirjas), tuleb võtta aluseks valdkondlik jaotus. Haldustrahvid
on vaja kehtestada kõikide konkurentsialaste väärtegude ja kuritegude eest, nii nende eest, mida
ECN+ direktiiv otseselt puudutab, mis seonduvad konkurentsi kahjustava ettevõtjatevahelise
koostöö ning turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega, aga ka koondumise kontrolli nõuete
rikkumisega, mida direktiiv otseselt ei reguleeri. Vastasel juhul säilib koondumiste kontrollis,
mis on väga oluline konkurentsijärelevalve valdkond, endiselt ebatõhus paralleelsete
menetluste probleem ja muud väärtegude menetlemisest tulenevad kitsaskohad. Eelnõu § 2 lg
2 p 2 sisalduv määratlus „olemuslikult sarnane“ tekitab ameti hinnangul tarbetuid vaidlusi
küsimuses, milline konkurentsiõiguse haru või küsimus peaks olema haldustrahvimenetlusega
kaetud. Oluliselt selgema määratluse tagaks säte ilma selle lauseosata.
Lisaks koondumiste kontrolliga seotud olulisele kitsaskohale juhime tähelepanu sellele, et
ECN+ direktiivi artikli 13 kohaselt peab konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel
haldusasutustel olema õigus lisaks materiaalsete konkurentsieeskirjade (artiklite 101 ja 102)
rikkumistele kohaldada tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid rahatrahve, mis arvutatakse
proportsionaalse osana ettevõtjate või nende ühenduste üleilmsest kogukäibest, ka erinevate art
13 lg 2 punktides a-f nimetatud menetluslike õigusrikkumiste eest. Kuna viidatud
menetlusrikkumiste osas peab olema võimalus mitte piirduda üksnes sunnirahaga, vaid teha ka
trahvi, siis tuleb haldustrahvid menetluslike rikkumiste eest ette näha konkurentsiseaduses.
Võimalik idee, et menetluslike trahvide osas säilitada väärteomenetlus, ei kannata menetluse
paljususega kaasnevate probleemide tõttu ECN+ valguses üldse kriitikat.
Juhul, kui konkurentsijärelevalves jääb kehtima menetluste paljusus, siis eelnevalt nimetatud
menetluslike rikkumiste korral tuleks alustada eraldiseisvad haldustrahvimenetlused ka juhul,
kui vastav rikkumine esineb riikliku järelevalve menetluse käigus. Eelnõu järgi kaasneks
sellega ametile igakordne tarbetu kohustus tõendada enne haldustrahvimenetluse alustamist
5 (10)
näiteks tähtajaks teabe andmata jätmise või tõendite hävitamise asjaoludel, et selliste
„korrarikkumiste“ puhul pole „muud meetmed“ piisavad jne. Peale selle peaks amet enne
trahvimismenetluse algatamist ära näitama, et seda õigustab „eeldatava rikkumise raskus“ ja
„avalik menetlushuvi“. Lisaks kaasneb erinevate menetlustega tõendite portatiivsuse probleem.
Arvestades eelnõu seletuskirja on Konkurentsiametil tekkinud kahtlus, kas direktiivi artikli 13
lõike 2 punktides a–f toodud rikkumised saaksid loodava riigisisese õiguse kohaselt üldse
kunagi päädida trahvimenetluse ja sealt omakorda trahviotsusega.
Lisaks eelnevale nähtub vastuolu ECN+ artikli 13 lõikega 1 eelnõu § 3 lõikest 11, mis välistab
haldustrahvide määramise haldusorganile, kelle üle on võimalik teha haldusjärelevalvet.
Konkurentsiseaduse alusel on nimetatud juhul tegemist kohaliku omavalitsuse üksuste või ka
muude avaliku võimu organitega, kes kaubaturul osaledes on KonkS § 2 lg 2 tähenduses
ettevõtjad. Samuti on „ettevõtja“ mõiste määratletud EL konkurentsiõiguses, mida kinnitab
Euroopa Kohtu järjekindel praktika. ECN+ artikli 13 lg 1 järgi laieneb võimalus määrata
tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid haldustrahve kõigile ettevõtjatele sõltumata nende
omandivormist vms asjaoludest. Eelnõu § 3 lg 11 välistab aga selgesõnaliselt haldustrahvi
tegemise sellistele isikutele ning näeb selle asemel sanktsioonina ette noomituse või kaebamise
kõrgemal seisvale asutusele vms. On täiesti selge, et niisugused menetlusjärelmid ei vasta
ECN+ artikli 13 lg-le 1 ega võimalda saavutada kõnealuse direktiivi eesmärke.
5. Süü küsimus
Praegusel kujul on eelnõu § 3 lg 9 vastuolus ECN+ artikliga 13 (1), mille järgi vastutuse aluseks
on tahtlus või ettevaatamatus. Preambuli p 42 järgi tuleb tahtluse ja ettevaatamatuse mõisteid
tõlgendada kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga. Tuginedes eelnevalt juba viidatud lahendile
Schenker & Co. ning täpsemalt selle punktile 37 ja selles viidatud lahenditele, on
konkurentsiõiguse rikkumine toime pandud tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu, kui
asjaomastele ettevõtjatele ei saanud olla teadmata tema tegevuse konkurentsivastasus,
olenemata sellest, kas ta oli teadlik sellest, et rikub asutamislepingu konkurentsieeskirju.
Euroopa Komisjoni konkurentsidirektoraadi ametnike kinnitusel on süü vormide osas
ettenähtud erisus tõsine probleem, mis võib tuua kaasa vastuolu ECN+ direktiiviga. Lisaks tuleb
märkida, et eelnõu § 3 lg-s 9 ettenähtud viiteline norm, et haldustrahvi võib määrata VÕS § 104
lõigetes 3-5 sätestatud süü esinemisel, jätab juriidilise isiku vastutuse selgusetuks ja tekitab
vaidlusi. Seoses sellega, et viidatud süü vormide hulgas on ka hooletus, siis tekib näiteks
küsimus, kas juriidilise isiku süü välistab enne rikkumise toimepanemist hangitud õigusnõu ja
kui, siis mis tingimustele selline nõustamine peab vastama, et süüd välistada.
Isegi kui eelnõu § 3 lg 9 osas sätestada erisus KonkS-is, siis järgnevat HalTS-i rakendamise
praktikat silmas pidades on keeruline vältida olukorda, mis on mitte üksnes kontseptuaalselt
vildakas, vaid ka ettevõtjate jaoks õigusselgusetu. Võimalik lahendusvariant, et süü osas
sätestatakse KonkS-is erinorm, mis vastaks ECN+ direktiivile, tekitab taas kord küsimuse
üldosa kui sellise mõttekusest. Ilmselgelt kuulub süü küsimus selliste teemade hulka, mida, kui
üldse midagi, tuleks reguleerida sarnase menetluse jaoks ühtsete põhimõtete sätestamisel
ühtemoodi.
Süü küsimusega seondub küsimus juriidilise isiku vastutusest, mis eelnõu seletuskirja järgi ei
põhine enam derivatiivsel vastutusel ega eelda seetõttu füüsilise isiku süü tuvastamist. Eelnõu
tekstist ei tulene piisava selgusega, et aluseks on organisatoorse vastutus, ehk et juriidiline isik
vastutab sõltumata sellest, kas tema nimel või huvides tegutsenud füüsiline isik on tuvastatav.
6. Puudulikud menetlusnormid
Kaasaaitamiskohustus konkurentsiasjade menetlemisel saab olla piiratud õigusega mitte vastata
konkreetsetele küsimustele, mis sunniks isikut tunnistama õigusrikkumise toimepanemist, kas
6 (10)
seletuste andmisel või siis vastamisel kirjalikule teabe esitamise taotlusele.9 Konkurentsiamet
selgitas kaasaaitamiskohustuse piire ECN+ järgi oma 26.05.20 kirjas (lk 6) ning seda on
osaliselt arvestatud. Siiski ei ole kaasaaitamiskohustus eelnõus piisava täpsusega reguleeritud.
Esmalt jääb ebaselgeks juriidilise isiku seaduslike esindajate kaasaaitamiskohustus. Kui
vaadata § 9 lg 2 koostoimes § 4 lg-ga 2, siis menetlejal on küll õigus nõuda temalt teavet ja
tõendeid, kuid menetlusaluse ettevõtja seaduslikul esindajal ei ole kohustust anda esindatava
nimel selgitusi ja ütlusi, vaid ta üksnes võib neid anda. Seejuures puudub igasugune põhjus
eelnõus reguleerida juriidilise isiku seaduslikku esindust. Selle asemel tuleks panna selgelt
kirja, kellele laieneb juriidilise isiku puhul eelnõu § 9 lõikes 7 sätestatud enesesüüstamise
privileeg. Selgus puudub ka eelnõu § 9 lg 5 osas, mis lubab menetlusalusel füüsilisel isikul
keelduda teabe ja ütluste andmisest ning muude tõendite esitamisest. Seda nimelt füüsilisest
isikutest ettevõtjate puhul, kes on küll ettevõtjad konkurentsiseaduse tähenduses, kuid kes
nähtavasti on eelnõu praeguse sõnastuse järgi igasugusest kaasaaitamiskohustusest vabastatud.
Eelnevat arvestades tuleb vaadata üle kooskõla ECN+ direktiiviga.
Konkurentsiameti praktikas on probleeme tekkinud lepingulise esindaja (advokaadi)
kasutamisega. Küsimus eelkõige selles, kas ettevõtja saab enda nimel kõiki menetlustoiminguid
tegema volitada advokaadi. Kui ei, siis millised on need asjaolud, mille osas esindust
advokaadile üle anda ei saa. Võrdluseks, HMS § 13 (mis haldustrahvimenetlusele eelnõu § 6 lg
7 järgi ei laiene) jätab lahtiseks, millised on siis ikkagi need toimingud, mida menetlusosaline
peab tegema isiklikult.
Eelnõu § 17 lg 3 järgi tuleb haldustrahviotsuses põhjendada kõiki menetluses esitatud
vastuväiteid. Samas sätestab § 9 lg 6 menetlusaluse isiku kohustuse tõendada oma majandus-
ja kutsetegevust puudutavaid õigustavaid väiteid. Viimasena nimetatud normi järgimata jätmine
ei ole seotud mingisuguse õigusliku tagajärjega ning menetlejal lasub kohustus põhjendada
kõiki menetluses esitatud vastuväiteid, sh selliseid, mille osas menetlusalune isik oma
tõendamiskohustust ei täitnud. Seejuures on menetleja seisukohalt praktiline probleem eelkõige
see, kui menetlusalune isik jätab taktikaliselt oma vastuväited haldustrahvimenetluse käigus
sisuliselt esitamata ning toob need välja alles kohtus. Näiteks KonkS § 6 lg-s 2 loetletud
asjaolude tõendamine ei ole menetleja jaoks reeglina kontrollitav ilma, et ettevõtja oleks
eelnevalt esitanud omapoolsed põhjendatud vastuväited. Seejuures põhjus, miks KonkS §-s 6
on sätestatud ümberpööratud tõendamiskoormis ning pandud õigustavate asjaolude
äranäitamise kohustus ettevõtjale, ei seisne Konkurentsiameti huvis karistamist menetlusaluse
arvel lihtsustada. Konkurentsi kahjustavat keelatud kokkulepet õigustavate asjaolude
hindamine ilma ettevõtja poolsete üksikasjalike ning põhjendatud selgitusteta pole enamasti
objektiivselt võimalik. Juhul, kui ettevõtja oma põhjendamiskohustust ameti läbiviidavas
menetluses ei täida, siis muudab see kartellimenetluse tulemusliku läbiviimise äärmiselt
küsitavaks. Teisisõnu ei saa haldustrahvimenetlus sel juhul olla tõhus. Sellise olukorra
vältimiseks on vajalik panna menetlusalusele isikule selgesõnaline kohustus, et kõik sellistele
õigustavatele väidetele, mida haldustrahvimenetluses ei ole ära põhjendatud ning mida
menetleja seetõttu arvestamata jättis, ei saa ka kohtus tugineda. Erandina on võimalik ette näha,
et kohtus uute põhjenduste toomisel lasub menetlejal kohustus tõendada, et neid asjaolusid ei
olnud menetlusalusel isikul võimalik varasemas menetluses esitada ning et vastavate
põhjenduste esitamata jätmiseks olid objektiivsed põhjused.
Vaatamata eelnõu § 4 lg-tes 1 ja 2 toodud mõistetele jääb ebaselgeks, keda menetlusaluse
juriidilise isiku puhul tuleb lugeda menetlusaluseks isikuks ja keda tunnistajaks. Kas
menetlusalune isik saab olla üksnes juriidilise isiku juhatuse liige, või ka näiteks müügijuht või
muu töötaja? Arvestades eelnõu § 9 lõikes 5 sätestatud vahetegu menetlusaluse füüsilise isiku
ja muu füüsilise isiku vahel tekib oluline ebaselgus füüsilisest isikust ettevõtja puhul.
9
Vt täpsemalt ECN+ art 8 ja preambuli p 35 ning Euroopa Kohtu lahendid asjades 374/89 (Orkem vs komisjon,
punktid 30 ja 34) ja C-301/04 P (SGL Carbon AG vs komisjon, p-d 41 ja 48).
7 (10)
Konkurentsiameti praktikas on olnud näiteks kartellikokkulepe FIE-de vahel, mille asjaoludel
ei oleks haldustrahvimenetluse rakendamisel üldsegi selge, milline on menetlusaluste isikute
kaasaaitamiskohustuse ja enesesüüstamise privileegi vahekord sel juhul. FIE on
konkurentsiõiguslikult ettevõtja, samal ajal on tegemist siiski füüsilise isikuga.
Need on üksnes mõned näited eelnõu menetlusnormides esinevast vastuolulisusest. Läbivalt
jääb mulje, et tõendamisega seotud detailsete normide puudumist, mis moodustaks kokkuvõttes
tõhust menetlust tasakaalustavad tagatised, on eelnõus püütud korvata seeläbi, et
haldustrahvimenetluse algatamisele on seatud kõrge barjäär, mis enamasti välistab trahvimise.
Selline lahendus toob kaasa otsese vastuolu ECN+ eesmärgiga.
7. Tõendite kogumise toimingud
KorS § 51 (valduse läbivaatus) ei ole mõeldud selleks, et teha läbiotsimisi, sealhulgas riivata
põhiõigust kodu puutumatusele. Isegi kui valduse läbivaatuse eesmärgid on sarnased
läbiotsimise instituudiga kriminaalmenetluses, kaasneb ECN+ standardile vastavate
läbiotsimistega kahtlemata hoopis teisel tasemel põhiõiguste riive kui KorS § 51 senises
praktikas näiteks lubamatu rajatise olemasolu kontrollimise või loomapidamise nõuete täitmise
kontrollimisega. ECN+ direktiivi preambulis on ette nähtud üsnagi detailsed juhised, mis
võtavad arvesse vajadust kehtestada tasakaalustavad menetlusnormid menetlusosaliste õiguste
kaitseks. Eelnõus ettenähtud kujul ei moodusta KorS-is viidatud erimeetmed ja nende
kasutamiseks HalTS-is seatud eritingimused piisavalt selgepiirilist tervikut. Kuna viidatud
KorS-i normidest peaks saama Konkurentsiameti töös ühed kõige olulisemad tööriistad, kuid
nende sätete senine rakendusala on hoopis teine, siis osutub antud meetmete
konkurentsiõiguslik rakendatavus ettearvamatuks nii menetlusosaliste kui menetleja jaoks.
Lisaks kaasneb viitamisega küsimus, kui mitmed seotud sätted KorS-is seeläbi
haldustrahvimenetluses kohaldamisele tulevad. Seetõttu toob antud konstruktsioon kaasa
olukorra, kus tegelikud menetlusnormid kujunevad alles kohtupraktika käigus. Arusaadavalt ei
saa selliselt kujundatud „tööriistakasti“ pidada kuigi tõhusaks. Kui aga kavas on KonkS-is
omakorda sätestada täiendav normistik võrreldes üldosa sätetega, siis on oht, et see muudab
olukorra veelgi segasemaks ning vaieldavamaks. Sarnased probleemid on HalTS-i eelnõus
läbivad ning neile oleme juba korduvalt ka tähelepanu juhtinud. Menetlussätete paljususe
asemel on vaja terviklikku menetlusnormide kogumit, mis arvestaks konkurentsiasjade
menetlemise vajadusi.10
Eelnevat arvestades leiab Konkurentsiamet, et vaatamata HalTS-i lülitatud erisustele ei ole
KorS § 51 sätestatud valduse läbivaatus võrdväärne direktiivi artiklites 6 ja 7 sätestatud
volitusega kontrollida ettevõtja ruume ja muid ruume. Kuna tarbijat kõige rohkem kahjustavate
(salajaste) keelatud kokkulepete tõendamiseks on haldustrahvimenetluses ameti kõige tähtsam
tõendite kogumise meede just ettevõtja etteteatamata kontrollimine, siis konkurentsieeskirjade
tagamise seisukohalt on tegemist eriti olulise küsimusega, milles on vaja saavutada mitte üksnes
kooskõla direktiiviga, vaid ka menetlusnormide sidusus ja õigusselgus. Praeagu on näiteks
küsitav, kas KorS-is sätestatud regulatsioon on piisav tõendite kogumiseks mh elektrooniliste
sidevahendite abil edastatava infoühiskonnateenuse (pilv jms) tingimustes. Samuti on oluline
täpsustada kontrollimiste käigus toimuvat, et tagada menetlusaluste isikute õiguste piisav kaitse
etteteatamata toimingute puhul.11
Lisaks ei vasta KorS § 52 lg 1 p 5 (vallasasja hoiule võtmine) direktiivi 2019/1 art 6 lg 1 p-le
c, kuigi seletuskirjas nii väidetakse. Direktiivi sõnastuses „kui konkurentsiasutus peab
asjakohaseks, siis jätkab teabe otsimist konkurentsiasutuse ruumides või muudes määratud
ruumides“, on märksa laiem kui HalTS § 14 sõnastus, mille kohaselt võib seda teha, kui tõendi
10
Vrdl Leedu seaduse § 25-29, Taani seaduse § 18 jt.
11
Vt nt viidatud Leedu seaduse § 25.
8 (10)
saamine ei ole kohapeal võimalik või on oluliselt raskendatud.
Direktiivi art 9 osutatud küsitlusele ilmumata jätmisel peab olema võimalus määrata sunniraha.
Eelnõu ei näe ette sunniraha määramise võimalust, jättes KorS § 31 lg 3 välja
haldustrahvimenetluse erimeetmete paragrahvist 14.
Eraldi tuleks menetlustoimingute kogumi puhul kaaluda mh selliste tõendite lubatavust nagu
seda on kõneeristused ja positsioneeringud. Kõneeristused ja positsioneeringud võimaldavad
tõendada nt konkurentsiasjades konkurentidevahelist suhtlust, sh suhtluse tihedust jmt, mis
kõrvutatuna muude tõenditega võib aidata teo toimepanemise tõendamisele oluliselt kaasa.
Selliseid meetmeid kasutavad ka teiste riikide konkurentsiasutused (nt eespool viidatud Leedu).
Kartellide avastamiseks vajalikke toiminguid peab saama teha enne trahvimenetlust. Eelnõu ei
võta arvesse kartellide avastamise üldlevinud praktikat, kus konkurentsiasutus töötleb kartellile
viitavate mustrite avastamiseks massandmeid, mida saadakse nii registreid kasutades kui
andmevaldajatelt teavet küsides jne. Tegemist on metoodilise tegevusega, mis on suunatud
kartellide avastamisele. Seesugune eelanalüüs, vähemalt kuni rikkumisele viitavate asjaolude
avastamiseni, ei ole järelevalve- ega haldustrahvimenetlus kellegi suhtes. Trahvimenetlust saab
alustada alles pärast seda, kui analüüsi tulemusena ilmnevad kartellile viitavad asjaolud (senises
kriminaalmenetluses alus ja ajend).
Konkurentsiameti praktika on näidanud, et teiste peitkuritegude menetlemisel on ilmnenud ka
konkurentsikuritegu ja seda eelkõige jälitustoimingu raames. Käesoleval ajal, kui teine
uurimisasutus avastab muu kuriteo uurimise käigus ka kartellikuriteo, esitab ta ka ise
kahtlustuse kartellikuriteos (KarS § 400 alusel) kogumis muu koosseisuga. Reeglina ei eraldata
KarS § 400 koosseisule vastava rikkumise menetlemiseks kriminaalasja materjale ega saadeta
neid menetlemiseks Konkurentsiametile. Konkurentsialaste rikkumiste dekriminaliseerimisel
(mida vähemalt juriidiliste isikute osas tuleb järgmisel aastal teha) võib nende tegude eest
karistada isikuid vaid haldustrahvimenetluse käigus. Uurimisasutused, eelkõige PPA ja
Kaitsepolitseiamet ei ole aga volitatud läbi viima haldustrahvimenetlusi. Seega tõusetub
teravalt päevakorda küsimus, et uurimisasutuste poolt kogutud materjalide, sh jälitustõendite
alusel oleks võimalik konkurentsiasutusel läbi viia trahvimenetlust konkurentsialaste
rikkumiste puhul.
8. Üleminek kriminaalmenetluselt haldustrahvimenetlusele
Rakendussätted tuleb samuti koostada arvestusega, et jälitustoimingutega kogutud tõendid
oleksid haldustrahvimenetluses kasutatavad. Kriminaalasjad, mis praegusel ajal on prokuröri
käes ning mille otsuse tegemine jääb HalTS-i kehtestamisele järgnevasse aega, kui
kartellikuriteod on dekriminaliseeritud, peavad lõppema haldustrahviotsusega. Jälitustõendite
ülevõtmisega seonduvalt tuleb muu hulgas lahendada küsimus, kas asi lahendatakse KrmS-i või
HaltTS-i menetlusreeglite järgi, samuti kas asja lahendab maakohus või halduskohus. Eelnõu §
22 neile küsimustele rahuldavat vastust ei anna.
9. Aegumistähtajad
Eelnõu §-s 21 ei ole ette nähtud tähtaja peatumist menetluse ajaks, nagu näeb ette ECN+ artikkel
29. Tähtaegade pikkus eelnõus on kopeeritud väärteomenetlusest ega vasta keeruliste
konkurentsiasjade menetlemise vajadustele.
10. Kokkuleppemenetlus
Konkurentsiamet palus oma 26.05.20 kirjas (lk 7) kaaluda trahvi määramist
kokkuleppemenetluses (analoogiliselt kriminaalmenetlusega), aga seda pole tehtud. Ometi
9 (10)
aitaks kokkuleppemenetluse rakendamine n-ö üldmenetlusest kiiremini ja menetlusalust isikut
vähem koormaval viisil jõuda soovitava tulemuseni. Sellise võimaluse loomiseks tuleb
seaduses sätestada kokkuleppemenetluse regulatsioon, mis põhijoontes võiks olla sarnane nagu
määruses nr 622/2008, millest oma kartelliasjades kokkuleppemenetluses lähtub Euroopa
Komisjon. Konkurentsiameti praktikas on olnud näiteid, kus kokkuleppemenetluse formaadi
puudumine väärteomenetluses on turgu valitseva ettevõtja karistamisel reaalseks probleemiks
osutunud. Samas on prokuratuur kriminaalmenetlustes kasutanud kokkuleppemenetlust
ulatuslikult ning kindlasti poleks tervitatav, kui selline võimalus tulevikus kaoks. Sarnaselt
leebustaotluste instrumendiga on kokkuleppemenetluse puhul oluline, et taustal oleks reaalne
ja heidutav trahviähvardus. Kui seda ei ole, ehk nagu praeguse eelnõu puhul saab
haldustrahvimenetlus rakenduda üksnes erandjuhtudel, siis osutub ka kokkuleppemenetlus
praktiliselt tähtsusetuks.
11. Haldustrahviotsuse kohtulik kontroll
Eelnõu § 25 p-s 1 ettenähtud HKMS muudatuse järgi saab kohus haldustrahviotsuse
kontrollimisel märgatavalt laiemad volitused kui senine kaalutlusõiguse kontroll haldusakti
puhul. Muu hulgas saab kohus õiguse koos haldustrahviotsuse tühistamisega teha ise uus
haldustrahviotsus. Muudatusega antakse seega halduskohtunikule piiramatu volitus asuda
haldusorgani asemel tema kaalutlusõigust teostama. See õigus laieneb kõigile
haldustrahviotsuse aspektidele. Kui tegemist on konkurentsiõigusliku otsusega, siis on
halduskohtul edaspidi õigus muu hulgas iseseisvalt määratleda asjaomane kaubaturg, tuvastada
või jätta tuvastamata rikkumine ning määrata kindlaks trahvisumma. Kõik nimetatud asjaolud
on lisaks siseriiklikule õigusele tugevas puutumuses EL õigusega. Kuna Eestis, erinevalt
näiteks Soomest, ei ole eraldi majandusasjadega tegelevat kohtusüsteemi haru, siis eeldab
plaanitav muudatus ulatuslikku mõjuanalüüsi, mida eelnõu seletuskirjast ei nähtu.
Konkurentsiamet on jätkuvalt seisukohal, et isegi kui trahviotsus ja ettekirjutus vormistatakse
eraldi aktidena, tuleks neid vaidlustamise korral ikkagi menetleda ühes kohtumenetluses. Igal
juhul on ameti arvates vajalik põhjalikult hinnata, millised on kohtu volitused ja kas kohtuliku
kontrolli ulatus peab olema trahvi määramise otsustuse ja muude haldusmeetmete puhul erinev,
sõltumata sellest, kes need on vormistatud ühe või kahe haldusaktiga.
Kokkuvõttes on eelnõu praegune kontseptsioon ja sellest lähtuv rakendamise mehhaanika
põhimõtteliselt erinev ECN+ direktiiviga nõutavast süsteemist. Seetõttu tuleb
haldustrahvide seaduse kontseptsioon uuesti avada ning seada õigetele alustele, tagades
ühelt poolt tõhusa menetluse ning teiselt poolt seda tasakaalustavad selged
menetlusnormid, mis tagavad isikute põhiõiguste kaitse.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Märt Ots
[email protected]
[email protected]
[email protected]
[email protected]
10 (10)