Teie 19.12.2022 nr 2-5/22-02630,
Riigikantselei 9.12.1/22-0761/-2T
[email protected] Meie 10.01.2023 nr 11-4.1/9983-2
Rahandusministeeriumi sisend
justiitsministeeriumile
Edastame rahandusministeeriumi sisendi Euroopa Komisjoni EUROOPA PARLAMENDI JA
NÕUKOGU DIREKTIIVI ettepanekule liidu piiravate meetmete rikkumisega seotud
kuritegude ja karistuste määratlemise kohta (COM(2022) 684)
Rahandusteabe poliitika osakonna sisendi on koostanud nõunik Sören Meius.
Toetame direktiivi vastuvõtmist ja teeme ettepanekud Eesti seisukohtade kujundamisel
arvestada järgmisega:
1. Direktiivi kohaldamisala ja mõisted ei lange täielikult kokku meie rahvusvahelise
sanktsiooni seadusega, mis võib direktiivi tulevasel ülevõtmisel põhjustada segadust. Näiteks
on eestikeelses versioonis kasutatud terminit „arestimine“ RsanS § 14 „külmutamise“ mõiste
asemel. Artiklit 2 võiks täiendada viitega, et direktiivis defineerimata mõistete sisustamisel ja
direktiivi rakendamisel tuleks lähtuda varem ELi lepingu artikli 29 või ELi toimimise lepingu
artikli 215 alusel defineeritud mõistetest. Juhime tähelepanu, et art 2 lõike 1 liigitus liidu
piiravate meetmete kohta ei lange täielikult kokku siseriiklikult kehtestatud (RsanS)
definitsioonidega, vt näiteks RsanS § 3 lg 3 ja § 14 (finantssanktsioon) ja § 11 lg 3 (asutuste
siseriikliku pädevuse jagamine). Need ebakõlad saab lahendada direktiivi ülevõtmise käigus,
kuid see tähendaks ka RsanS muutmist.
2. Juhime tähelepanu, et Eesti sai viimasel MONEYVALi hindamisel (V voor) kriitikat
FATFi soovituse nr 6 alamkriteeriumi 6.5 (vt aga ka soovitus nr 7 alamkriteeriumi 7.1)
siseriikliku rakendamise kohta. Leiame, et antud direktiivi kehtestamine ja ülevõtmine aitaks
kaasa MONEYVALi raportis tehtud kriitika adresseerimisele. Nimelt heideti Eestile ette, et
hoolimata erinevatest külmutamise kohustuse rikkumise eest ettenähtud sanktsioonidest,
eksisteerivad lüngad ning väärteomenetlusest tulenevad piirangud mõjutavad nende
sanktsioonide tõhusust, proportsionaalsust ja hoiatavust (raporti lk 249-250). Detailsem
kriminaalõiguslik regulatsioon aitaks seega kaasa Eesti õiguskeskkonna rahvusvahelise
standardiga vastavusse viimisele.
3. Muret tekitav on artikli 3 lõike 2 punkti (h) alapunkt ii), millega tuleks kriminaliseerida
asjaolu varjamine, et isik, üksus või asutus, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, on
rahaliste vahendite või majandusressursside tegelik tulusaaja, esitades vale- või puudulikku
teavet. Seda eeskätt põhjusel, et direktiivi artikli 2 lõike 2 punkt (d) kohaselt võib
majandusressursina olla käsitletav ka osalus juriidilises isikus. Euroopa Kohtu 22. november
2022 otsuse kohaselt liidetud kohtuasjades C‑37/20 ja C‑601/20 tunnistati avalikkuse ligipääs
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 /
[email protected] / www.rahandusministeerium.ee
registrikood 70000272
tegelike kasusaajate registritele põhiõiguste hartaga vastuolus olevaks (vt p 40, mille kohaselt
leidis kohus, et muudetud direktiivi 2015/849 artikli 30 lõikes 5 ette nähtud üldsuse juurdepääs
tegelikke kasusaajaid käsitlevale teabele kujutab endast harta artiklitega 7 ja 8 tagatud õiguste
riivet). Kui tegelike kasusaajate informatsioon ei tohi olla üldsusele kättesaadav on sellise info
varjamise kriminaliseerimine sisuliselt äärmiselt küsitav. Ja vastupidi, kui leida, et
sanktsioneeritud isikute osas sellise info varjamine peaks olema kriminaalkorras karistatav,
siis ei tohiks sellisele infole avalikkuse ligipääsu piiramine kujutada endast põhiõiguste riivet.
Leiame, et antud küsimus tuleks direktiivi läbirääkimistel kindlasti lahendada.
Maksu ja tollipoliitika osakonna sisendi on koostanud nõunik Eve-Ly Kübard.
2022. aastal Vene agressioonile vastuseks kehtestatud ELi piiravate meetmete rakendamisel
ning rahvusvahelise sanktsiooni rikkumiste (KarS § 931 kuritegu) menetlemisel on
asjassepuutuvad ministeeriumid (SIM, RAM) ning õiguskaitseasutused (KAPO, MTA, PPA)
tõstatanud küsimuse rahvusvahelise sanktsiooni rikkumise diferentseerimise vajadusest teo
raskuse alusel. Seda eelkõige kauba impordi- ja ekspordikeeldude tõhusamaks rakendamiseks,
keelu rikkumise eest karistamiseks ning kriminaalmenetluse ressursi mõistlikuks
kasutamiseks.
Küsimust on planeeritud kajastada rahvusvahelise sanktsiooni seaduse ja sellega seotud teiste
seaduste muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse raames, eeldatavalt 2023. aastal.
Samas, kõnesolev Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv liidu piiravate meetmete
rikkumisega seotud kuritegude ja karistuste määratlemise kohta seab piiravate meetmete eest
karistuste kehtestamisel liikmesriikidele piirid. Seetõttu ei ole mõistlik direktiivi ettepanekut
ja KarS § 931 võimalikku muudatust paralleelselt menetleda, vaid oodata ära direktiivi lõpliku
versiooni vastuvõtmine, mille alusel siseriiklik õigus kujundada.
Kehtiv KarS § 931 diferentseerimist ette ei näe ning kvalifitseerib rahvusvahelise sanktsiooni
rikkumise kuriteona. Sellise määratluse alusel on kuritegu ka Nõukogu määruse 833/2014,
mis käsitleb piiravaid meetmeid seoses Venemaa tegevusega, mis destabiliseerib olukorda
Ukraina (ELT L 229 31.7.2014), artiklis 3h viidatud luksuskauba eksport Venemaale.
Luksuskaupade loetelu on kehtestatud määruse lisas XVIII. Luksuskaubaks loetakse näiteks
kaaviar, trühvlid, alkohoolsed joogid, tubakatooted, käekellad, reisikohvrid, käekotid, rõivad,
jalanõud, serviisid, väärismetallist söögiriistad, ehted jm, kui kauba väärtus ületab 300 eurot.
Luksuskaubad on ka 750 euro piiri ületavad olmeelektroonikaseadmed ning 1000 euro piiri
ületavad heli- ja salvestusseadmed.
Kui kõrvutada viidatud luksuskauba väärtuse piirmäärasid klassikalise salakaubaveo
kvalifitseeriva tunnusega, milleks on kaup suures koguses (KarS § 391, 40 000 eurot), siis on
siin suured erinevused. Salakaubavedu, mille objektiks on 40 000 eurost madalama väärtusega
kaup, kvalifitseeritakse tolliseaduse § 69, 70 järgi väärteoks. ELi piiravate meetmete
rikkumise eest karistamisel võiks kaaluda rikkumiste diferentseerimist sarnaselt salakaubaveo
raskusastmetele, lähtudes KarS § 121 olulisest või suurest kahjust.
Eelmisel aastal tõkestas Maksu- ja Tolliamet impordi- ja ekspordipiirangute alla kuuluvate
kaupade sisse- ja väljaveo katsed ca 1500 juhul. Märkimisväärne osa rikkumistest oli seotud
just keelatud luksuskaupadega. Kõigi nende rikkumiste puhul kriminaalmenetluse ressursi
kasutamine ei ole otstarbekas.
Eelpool toodut rõhutades märgime, et mõistame direktiivi kehtestamise üldist eesmärki,
milleks on ELi piiravate meetmete tõhus rakendamine ning toetame ELi üleselt piiravate
meetmete rikkumise kriminaliseerimist ja karistuste määratlemisel miinimumeeskirjade
kehtestamist. Samas vajab selgust, millised võimalused jäävad liikmesriigile, direktiivi
2
regulatsiooni arvestades, väikese väärtusega embargokauba rikkumise ja karistuse suuruse
määratlemisel. Kas, arvestades direktiivi sätteid: art 2 lg 1 p 2, art 2 lg 2 p a, art 3 lg 2 p e, art
3 lg 3 ja art 3 lg 6 esimene taane, hõlmab direktiivi reguleerimisala kõiki ELi piiravate
meetmete rikkumisi, sealjuures rikkumisi 300-eurose luksuskaubaga või on soovitud piiritleda
kitsamalt rasked kuriteod, milleks on art 5 lg 4 kohaselt sanktsioonirikkumised, kus kuriteoga
seotud rahaliste vahendite või majandusressursside väärtus on vähemalt 100 000 eurot.
Kui direktiivi art 2 lg-st 1 ja lg 2 p-st a tuleneb, et hõlmatakse kõik erinevad ELi
sanktisoonirežiimid, mis on kehtestatud ELi lepingu art 29 või ELi toimimise lepingu art 215
alusel ning karistamise eeldus on tahtlus või raske hooletus (art 3 lg 1 ja 3), siis sellest järeldub,
et Eestil ei ole võimalik määratleda väärteona ettevaatamatusest toime pandud luksuskaupade
ekspordi keelu rikkumist. Juhime siinkohal tähelepanu kriminaalmenetluses mõistliku
ressursi kasutamise vajadusele ning ülekriminaliseerimise vältimisele.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Andres Kuningas
osakonnajuhataja
Sirje Rank 611 3199
[email protected]
3