Marek Reinaas Teie 13.05.2021 nr
Erakond EESTI 200
[email protected] Meie 15.06.2021 nr 6-1/211128/2104066
Korduvalt süüdimõistetud juriidiliste isikute sundlõpetamisest
Austatud hr Reinaas
Palusite õiguskantsleri seisukohta küsimuses, kas Eesti karistusõigust peaks täiendama sätetega
juriidiliste isikute sundlõpetamiseks seoses korduva süüdimõistmisega ning pöördusite
ettepanekuga kaaluda Riigikohtule taotluse esitamist Eesti Keskerakonna sundlõpetamiseks.
Õiguskantsler ei saa põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) kohaselt
esitada taotlust erakonna lõpetamiseks. Teie viitasite sättele, mis võimaldab õiguskantsleril esitada
taotluse õigustloova akti põhiseaduslikkuse järelevalveks. PSJKS § 32 lg 1 kohaselt saab ainult
Vabariigi Valitsus esitada Riigikohtule taotluse lõpetada Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele
muutmisele suunatud tegevuse või eesmärkidega erakonna tegevus. PSJKS § 33 lg 2 kohaselt on
õiguskantsleril sellisel juhul võimalus osaleda arvamuse andjana.
Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 48 lg 3 sätestab tõepoolest, et keelatud on ühingud, liidud ja
erakonnad, kelle eesmärgid või tegevus on suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele
muutmisele või on muul viisil vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega. Selles sisaldub
kaks alust: “suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele” ja “on muul viisil
vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega”. Esimese aluse osas sätestavadki
karistusseadustiku (KarS) § 231 lõiked 1 ja 2 (omavahelises koostoimes) juriidilise isiku suhtes
karistusnormi, mille kohaselt karistatakse rahalise karistusega tegevuse eest, mis on suunatud Eesti
Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vägivaldsele muutmisele, territoriaalse terviklikkuse
vägivaldsele rikkumisele, vägivaldsele võimuhaaramisele või muul viisil Eesti põhiseadusliku
korra vägivaldsele muutmisele (lg 3 kohaselt võib kohus sel juhul kohaldada kuriteoga saadud
vara laiendatud konfiskeerimist vastavalt KarS §-s 832 sätestatule). Teine alus sõnastuses “on muul
viisil vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega” ei anna paraku alust nõuda Riigikogult
ühingu lõpetamise põhjusena veel mingil kindlal muul viisil tegutsemise (või tegevusetuse)
karistatavaks muutmist. Riigikogul on selles osas (nagu karistusnormide sätestamisel ka üldiselt)
lai otsustusvabadus (vt ka RKKKo 24.09.2009, 3-1-1-67-09, p 13.6). Kui muu sisuga
karistusnormi kehtestamise nõuet ei tulene PS § 48 lg 3 sellisest sõnastusest, siis ei saa nõuet
tuletada ka erakonnaseaduse (EKS) § 4 lg 1 samasugusest sõnastusest. Kuna Riigikogul on PS §
48 lg 3 teise aluse sisustamisel juba muude karistusnormide kujundamisel lai otsustusvabadus, siis
on Riigikogul lai otsustusvabadus ka küsimuses, kas ja millises korras muude karistusnormide
2
rikkumine ühingu lõpetamise tingib – ainsa nõudena kehtestab PS § 48 lg 4, et lõpetamise üle
otsustamine tuleb anda kohtu pädevusse.
Erakonna tegevuse lõpetamist tingivate normide kehtestamisel on pealegi oht, et parajasti võimul
olijad kasutavad vastavate normide loomist poliitilise hoovana konkureerivate erakondade
lõpetamiseks (sel põhjusel on erakonnad teiste ühingutega võrreldes üsna erilises olukorras – seda
tuleb arvestada võrdse kohtlemise analüüsil). Seda ohtu ilmestab näiteks Saksamaa lahendus.
Ajaloolise kogemuse pinnalt jõuti seal selleni, et muidu karistatava tegevusega seoses saabki
poliitilise partei sundlõpetamine olla võimalik ainult siis (järgnevalt põhiseaduse art 21 lg
sõnastuses), kui partei eesmärgid või selle järgijate tegevus on suunatud vaba demokraatliku
põhikorra kahjustamisele või kõrvaldamisele või ohustavad Saksamaa Liitvabariigi püsimist
(sama artikli lg 4 kohaselt otsustab selle üle Saksamaa Liitvabariigi Konstitutsioonikohus). Sellega
seoses näeb Saksamaa karistusseadustiku § 129 lg 1 küll üldiselt ette karistamise kuritegude (mille
puhul on võimalik mõista vähemalt 2-aastane vangistus) toimepanemisele suunatud ühingu
rajamise või selle liikmeks oleku eest, kuid sätestab sama paragrahvi lg 3 punktis 1, et lõikes 1
ettenähtud karistusnormi ei kohaldata poliitilise partei puhul, kui konstitutsioonikohus ei ole
parteid põhiseadusvastaseks tunnistanud.
Ühingute sundlõpetamine (sh KarS § 231 lõigete 1 ja 2 rikkumisel) on viidud väljapoole
süüdimõistmise ja karistamisega seotud menetlust – erakonna puhul toimub selle üle otsustamine
PSJKS § 32 lg 1 tingimustele vastaval juhul Riigikohtus ning ülejäänud juhtudel ja ülejäänud
ühingute puhul on sundlõpetamine võimalik tsiviilkohtumenetluse korras hagita menetluses
seadustes sätestatud tingimustel (vt mittetulundusühingute seaduse § 40 lg 1 p 3, tsiviilseadustiku
üldosa seaduse ehk TsÜS § 40 lg 1 p 1 ja lg 3 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 172 lg 6
omavahelises koostoimes; erakondade puhul on asjakohane veel ka EKS § 12 lg 1). Põhiseadus
aga ei nõuagi, et need otsused (karistamine ja sundlõpetamine) peaks tingimata olema tehtud ühes
menetluses. Sealjuures on TsÜS § 40 lg 1 p 1 kohaselt võimalik juriidiline isik lõpetada
kohtumäärusega (kusjuures lg 3 kohaselt ka kohtu omal algatusel alustatud menetluses), kui
juriidilise isiku eesmärk või tegevus on vastuolus seaduse, avaliku korra või heade kommetega.
Loodan, et esitatud selgitustest on abi.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Liina Lust-Vedder 693 8429
[email protected]