Luule Vitsur Teie 18.05.2021 nr 8-5/1764
Viljandi Vallavalitsus
[email protected] Meie 15.06.2021 nr 6-1/211119/2104064
Eestkostja määramine
Lugupeetud Luule Vitsur
Kirjutasite õiguskantslerile, et viimase aja kohtupraktika kohaselt on eestkostet vajav inimene
kõige tugevamalt seotud just selle kohaliku omavalitsusega, mille haldusüksuses
erihoolekandeteenust osutav asutus asub. Küsisite õiguskantslerilt, kas on õiguspärane, et vald või
linn, kus asub hoolekandeasutus, peaks saama automaatselt kõigi selles hoolekandeasutuses
viibivate inimeste eestkostjaks. Palusite selgitada, et kui eestkostja tuleb määrata hooldekodu
asukoha järgi, siis kas riik peaks maksma kohalikule omavalitsusele toetust eestkoste teostamise
eest.
Teie küsimus on mõistetav. Leian, et perekonnaseaduse (PKS) § 205 lõikes 3 sätestatud viisil
eestkostjaks sobiva kohaliku omavalitsuse väljaselgitamine on eestkoste eesmärki arvestades
põhiseaduspärane. Õiguskantsleril pole pädevust hinnata kohtuotsuseid, mistõttu ei võta
õiguskantsler seisukohta, kas Teie viidatud juhtudel on kohus seadust õigesti kohaldanud. Ka ei
anna õiguskantsler hinnangut, kas eestkoste institutsioon on põhiseaduspärane.
Kui Viljandi vald siiski leiab, et vallale pannakse tema eestkostjaks määramisega kohustusi,
millega kaasnevad kulud peab katma riik või kui vallal pole piisavalt raha eestkostja ülesannete
täitmiseks, võib vald pöörduda nõudega põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse
seaduse § 7 alusel Riigikohtusse (vt ka Riigikohtu üldkogu otsuse punktid B ja C). Samuti saab
kohus tunnistada konkreetse eestkosteasja lahendamisel PKS § 205 lõike 3 põhiseadusvastaseks
ja pöörduda Riigikohtusse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks, kui leiab,
et see norm pole põhiseadusega kooskõlas (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse
seaduse § 9 lg 1).
Põhiseaduse (PS) § 28 lõike 4 järgi on puuetega inimesed riigi ja kohalike omavalitsuste erilise
hoole all. See tähendab, et muu hulgas tuleb tagada, et puuetega inimeste õigused ei jääks kaitseta,
kui inimesel endal on puude tõttu keeruline või võimatu enda asju ajada.
Eestkoste piirab inimese vaba enesemääramisõigust (PS § 19 lg 1) ja eraelu puutumatust (PS § 26).
Erinevalt ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist (artikkel 12, vt puuetega inimeste
õiguste konventsiooni ratifitseerimise seaduse § 2) on Eestis tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja
perekonnaseaduse järgi lubatud seada eestkoste täisealise inimese üle, kes ei suuda vaimuhaiguse,
nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida.
2
Kui kohus on määranud inimesele eestkostja, siis eeldatakse, et inimene on piiratud teovõimega
ulatuses, milles talle eestkostja on määratud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 8 lg 3). Eestkoste
institutsioon on loodud selleks, et kaitsta eestkostetava varalisi ja isiklikke õigusi ning huve. Muu
hulgas peab eestkostja hoolitsema selle eest, et eestkostetav saaks vajalikul määral ravi- ja
sotsiaalteenuseid (PKS § 206 lg 1). Samas ei saa inimesele eestkostjat määrata kergekäeliselt.
Eestkostja võib määrata ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Eestkoste
ei ole vajalik, kui täisealise huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude
abiliste kaudu (PKS § 203 lg 2).
Niisiis võib inimesele eestkoste seada vaid äärmisel vajadusel, kui muidu jääksid tema huvid
kaitseta. Et eestkostetava huve kaitsta ja teda vajalikul määral abistada, peab eestkostja olema
kursis eestkostetava eluga ning tundma ja kuulama tema soove ja vajadusi. Ehkki seadus ei nõua,
et eestkostja ja eestkostetav peaksid elama koos või samas kohalikus omavalitsuses, on mõistetav,
et mida kaugemal teineteisest elatakse ja mida pikema aja jooksul see nii on, seda keerulisem,
kulukam ja ajamahukam on korraldada eestkostetavaga suhtlemist. See võib kaasa tuua olukorra,
et eestkostja ei ole eestkostetava käekäiguga tegelikult kursis ega täida oma ülesannet nii, nagu
seaduse kohaselt võiks temalt oodata. Ka on oluline arvestada, et eestkostja tegevus oleneb
konkreetsest eestkostetavast ja tema senisest elukäigust, tema vajadustest ja soovidest.
Perekonnaseaduses on ette nähtud, et kohaliku omavalitsuse saab eestkostjaks määrata alles siis,
kui ei leidu sobivat füüsilisest või juriidilisest isikust eestkostjat. Kui füüsilise ja juriidilise isiku
saab nimetada eestkostjaks vaid siis, kui nad on sellega nõus, siis kohalik omavalitsus peab
eestkostja ülesannet täitma alati, kui kohus selle talle annab. See on ka mõistetav, sest
eestkostetava huvid võiksid jääda kaitseta, kui neid isikuid, kes sooviksid olla eestkostjaks või kes
selle ülesande jaoks sobiksid, ei ole.
Küsimus on, milline kohalik omavalitsus peaks inimese eestkostja olema.
Kuni 9. juulini 2014 kehtinud PKS § 205 lõige 3 nägi ette, et kui eestkostjaks ei ole võimalik
määrata sobivat füüsilist või juriidilist isikut, määratakse eestkostjaks täisealise elukohajärgne
valla- või linnavalitsus. Sätet muudeti perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste
seaduste muutmise seaduse eelnõuga 546 SE. Praegu kehtiva sätte järgi tuleb kohtul lähtuda nn
tugevama seose kontseptsioonist. Seejuures annab PKS § 205 lõige 3 kohtule vaid näitliku loetelu
asjaoludest, mis võivad näidata inimese seost kohaliku omavalitsusega. Näiteks täisealine on kõige
tugevamalt seotud muu hulgas selle valla- või linnavalitsusega, kust ta pärit on, kus ta on elanud
suurema osa ajast; millega ta on säilitanud olulised sidemed; kus asuvad tema lähedased või vara
või kus on tema rahvastikuregistrijärgne elukoht.
Eelnõu 546 SE algataja seletuskirja järgi oli sätet vaja muuta, sest selle rakendamine oli tekitanud
probleeme. Tõdeti, et eestkostetava rahvastikuregistrijärgne kohalik omavalitsus ei olnud alati
eestkostetavaga piisavalt tihedalt seotud ning valla- ja linnavalitsused olid paljudel juhtudel
sunnitud eestkostet teostama inimeste üle, kes elasid tegelikult mõnes muus kohalikus
omavalitsuses (kus oli inimese perekonna elukoht, kinnisvara asukoht vms). Niisiis tekitas ka
varem kehtinud rahvastikuregistri kannet arvestav eestkostja määramine probleeme, kuna sel juhul
lähtuti vaid ühest formaalsest kriteeriumist.
Praegu on Riigikogu jätnud kohtutele avara otsustusruumi, et igale inimesele leitaks eestkostja,
kellega tal on tugevam seos kui teiste kohalike omavalitsustega. PKS § 205 lõige 3 ei anna
kohtutele õigust määrata automaatselt igale erihoolekandeteenust saavale inimesele eestkostjaks
teenusekoha asukohajärgset kohalikku omavalitsust. Samas on see lubatud, kui konkreetse juhtumi
3
asjaolud seda võimaldavad. Tuleb arvestada, et eestkostet võivad vajada ka inimesed, kes ongi
elanud üksnes hoolekandeasutustes ning peale hooldekodu ei seo neid kunagise (sünnijärgse)
elukoha kohaliku omavalitsusega ükski muu asjaolu.
Sotsiaalministeeriumist selgitati, et erihoolekannet saavatel inimestel on keeruline uue
hooldekoduga harjuda, mistõttu inimesed, kes on pärast suurte erihooldekodude
ümberkorraldamist viidud teise hooldekodusse, ei koli tihti. Seega viibivad need inimesed aastaid
ühes asutuses ja nad on seotud just oma viibimiskoha kohaliku omavalitsusega.
Tallinna Ringkonnakohus on asjas nr 2-20-5268 selgitanud: „Omavalitsusüksus, kus paikneb
hoolekandeasutus, ei pea automaatselt saama kõigi selles hoolekandeasutuses viibivate patsientide
eestkostjaks [---]. Kohtul tuleb silmas pidada ka sisulist sidet omavalitsusüksusega ning
võimalikke seoseid kummagi omavalitsusega tulevikus [---].“
Seega, arvestades, et iga eestkostet vajava inimese olukord on isesugune, saab pidada praegu
kehtivat regulatsiooni väga paindlikuks. See võimaldab eestkostjaks sobiva kohaliku omavalitsuse
välja selgitada kooskõlas eestkostetava huvidega. Varem kehtinud säte sellist paindlikkust ei
võimaldanud.
Riigi korraldatav erihoolekandeteenus on muutumas ning üha enam asendatakse suured
institutsionaalsed erihooldekodud väiksemate peremaja tüüpi hooldekodudega, mis asuvad mitmel
pool Eestis. Nii välditakse mh seda, et suur hulk kohaliku omavalitsuse eestkostet vajavaid inimesi
viibib teenusel ühes kohalikus omavalitsuses, kellega neil võib ka perekonnaseaduse mõttes
tihedam seos tekkida. See võimaldab inimestel saada soovi korral hoolekandeteenust oma senisele
kodule võimalikult lähedal, et säiliks side inimese elukohajärgse kohaliku omavalitsusega.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Aigi Kivioja 6938428
[email protected]