dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Õiguskantsleri Kantselei
Väljaminev kiriAvalik

Riigikogu_selgituste palumine

Õiguskantsleri Kantselei · 9. juuni 2021
Viit
6-1/191523/2103925
Registreeritud
9. juuni 2021
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Riigikogu
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
6 Järelevalve õigustloovate aktide põhiseaduslikkuse ja seaduslikkuse üle
Sari
6-1 Isiku avalduse alusel seaduse põhiseaduspärasuse kontroll
Toimik
6-1/191523
Vastutaja
Anneli Kivitoa (Õiguskantsleri Kantselei, Sotsiaalsete õiguste osakond)

Failid

  • 📎6-11915232103925 09.06.2021 Väljaminev kiri.bdoc394 KB

Sisu (failidest)

Siret Kotka Teie nr sotsiaalkomisjoni esimees Riigikogu Meie 09.06.2021 nr 6-1/191523/2103925 [email protected] Haigushüvitise maksmine raseduse ajal Lugupeetud Siret Kotka Õiguskantsleri poole pöördus naine, kes sai rasedana väiksemat haigushüvitist, kui ta oleks saanud siis, kui ta poleks olnud rase. Põhjus oli selles, et rasedatele makstakse haigushüvitist teistsuguste põhimõtete alusel (edaspidi rasedusaegne haigushüvitis). Ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 56 lõike 12 alusel on rasedal õigus saada Eesti Haigekassalt (edaspidi Haigekassa) haigushüvitist haigestumise või vigastuse teisest päevast alates. Tööandja sellisel juhul haigushüvitist ei maksa (töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS) § 122 lg 2 p 1). Seega on Riigikogu ette näinud, et tavaliselt on töötaja omavastutusperiood rasedusaegse haigestumise korral lühem ning tööandja hüvitist maksma ei pea.1 Võib oletada, et regulatsiooni eesmärk on motiveerida raseduse ajal haigestunud töötajat igal juhul koju jääma, selleks et kaitsta naise ja sündiva lapse tervist. Ilmselt on arvestatud, et kuna rasedale makstakse haigushüvitist (tavaliselt) kaks päeva kauem kui teistele töötajatele, tagab see rasedale suurema asendussissetuleku. Tööandja on haigushüvitise maksmise kohustusest vabastatud arvatavasti selleks, et soodustada teda võimalikult lihtsalt tööd ümber korraldama, nii et töötaja ei tunneks survet ka kõige kergemate haigustunnustega tööle minna. Need eesmärgid oleksid täidetud siis, kui seadusesätted tagaksid rasedale ka tegelikult vähemalt samaväärse või suurema hüvitise võrreldes sellega, kui ta ei oleks rase, ning oleks üheselt selge, millisel juhul peab tööandja hüvitist maksma. Haigekassa ja tööandja haigushüvitise suuruse arvutamisel võetakse aluseks erinev arvestusperiood. Haigekassa hüvitise arvutamise aluseks on haigestumisele eelnenud kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatav tulu (RaKS § 55) ja tööandjal kuue eelnenud kuu keskmine töötasu (TTOS § 122 lg 1). Haigekassa makstav rasedusaegne haigushüvitis on soodsam naisele, kelle sissetulek on haigestumisele eelnenud kalendriaastal (Haigekassa arvestusperioodil) olnud suurem kui viimasel kuuel kuul (tööandja arvestusperioodil). Väiksemat hüvitist saab naine, kes eelnenud 1 Ajutiselt kehtivad RaKS ja TTOS sätted lühendavad omavastutusperioodi koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kõigi jaoks kuni 31.12.2021. 2 kalendriaastal tulu ei saanud (näiteks naine oli lapsehoolduspuhkusel) või oli see tulu väiksem viimase kuue kuu tulust. Sotsiaalministeeriumi selgituste kohaselt lähtutakse praktikas sellest, et kui Haigekassalt saadav hüvitis kujuneks väiksemaks kui tööandjalt saadav hüvitis, võib naine valida hüvitise, mis on temale soodsam ehk tööandja makstava hüvitise. Sellisel juhul peab naine paluma arstil välja kirjutada töövõimetuslehe põhjusega „haigestumine“, mitte „haigestumine raseduse ajal“. Sellisest valikuvõimalusest ja selle eesmärgist ei pruugi naised ja ka arstid teadlikud olla. Seletuskirju lugedes jääb mulje, et Riigikogu on soovinud anda rasedale võimaluse hüvitamise skeemi valida, kuid see õigus on antud eraelu puutumatuse kaalutlustel. Selleks, et naine saaks kasutada rasedusaegset haigushüvitist, peab ta rasedusest tööandjale teada andma. Sätte kehtestamisel selgitati (seletuskiri, lk 84), et kui naine ei soovi tööandjale rasedusest teatada ja ei taotle hüvitist Haigekassalt, maksab talle haigushüvitist tööandja, lähtudes TTOS-st. Isikuandmete kaitse eesmärk on mõistetav. Tõlgendus, mille kohaselt võib hüvitamise skeemi valida ka naine, kes on oma rasedusest tööandjale teada andnud (st eraelu puutumatuse kaalutlus on ära langenud), tähendaks, et tööandja kohustus haigushüvitist maksta sõltub ainult sellest, kas tema makstav hüvitis (4.−8. päeva või ajutiselt 2.−5. päeva eest) on suurem kui Haigekassa makstav rasedusaegne haigushüvitis (2.−8. või ajutiselt 2.−5. päeva eest). Niisugune tingimus näib meelevaldne ja ei aitaks kaasa regulatsiooni oletatava eesmärgi saavutamisele – anda tööandjale lisastiimul töö võimalikult lihtsalt ümber korraldada, et naine ei tunneks survet ka kergema haigestumise korral tööle tulla. See eesmärk ei oleks saavutatav, sest nõnda sõltuks tööandja hüvitise maksmisest vabastamine juhuslikust asjaolust, mis ei ole piisavalt ette nähtav. Samuti pole selge, kuidas selline juhuslik tingimus võiks olla seotud tööandja haigushüvitise maksmise üldiste eesmärkidega (vt täpsemalt algataja seletuskiri, lk 91). Veel on probleem selles, et tööandjal ei ole võimalik Haigekassalt rasedusaegset haigushüvitist saavale naisele maksta n-ö tööandja vabatahtlikku haigushüvitist samadel tingimustel nagu teistele töötajatele. Seda ei võimalda sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 3 punkt 3. Kui tööandja maksaks vabatahtlikku haigushüvitist nende päevade eest, mille eest töötaja saab juba haigushüvitist Haigekassalt, siis maksustatakse see hüvitis kõikide tööjõumaksudega ja maksetega. Nimelt näeb seadus ette, et tööandja võib vabatahtlikult säilitada töötajale 2.−8. haiguspäeval asendussissetuleku kogu töötasu ulatuses (s.t säilitada inimesele sel ajal keskmine töötasu). Selleks, et motiveerida tööandjat seda soodustust oma töötajatele pakkuma, on ette nähtud maksusoodustus. TTOS §-s 122 sätestatud tingimustele vastavat haigushüvitist sotsiaalmaksuga ei maksustata, kui see ei ületa töötaja keskmist töötasu (SMS § 3 p 3). Samuti ei pea neilt summadelt tasuma töötuskindlustus- ega kohustusliku kogumispensioni makset (töötuskindlustuse seaduse § 40 lg 2 p 4, kogumispensionide seaduse § 7 lg 2). Isegi juhul, kui tööandja otsustaks hüvitada rasedale Haigekassa haigushüvitise ja keskmise töötasu vahe – vaatamata suuremale maksukoormusele −, kaotaks naine õiguse ravikindlustushüvitisele. Kindlustatul ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui ta saab ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lõike 1 punktides 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu (RaKS § 60 lg 1 p 5). Palun võimalusel hinnangut seaduse muutmise vajadusele ja vastust järgmistele küsimustele: 1. Kui Riigikogu on soovinud anda rasedale õiguse valida, kas saada haigushüvitist Haigekassalt või tööandjalt, siis mis kaalutlustel selline valik tehti? 3 2. Tööandjal ei ole praegu võimalik maksta Haigekassalt rasedusaegset haigushüvitist saavale naisele nii-öelda vabatahtlikku haigushüvitist samadel tingimustel nagu teistele töötajatele. Kas selline kord on olnud Riigikogu teadlik valik? Kui jah, siis mis kaalutlustel selline valik tehti ning kas arvestati ka tööandja kohustusega kohelda töötajaid soodustuste andmisel võrdselt? Palun Teie vastust hiljemalt 17. septembriks 2021. a. Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Madise Anneli Kivitoa 693 8417 [email protected]
Allikas: Õiguskantsleri Kantselei dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel