Siret Kotka Teie nr
sotsiaalkomisjoni esimees
Riigikogu Meie 09.06.2021 nr 6-1/191523/2103925
[email protected]
Haigushüvitise maksmine raseduse ajal
Lugupeetud Siret Kotka
Õiguskantsleri poole pöördus naine, kes sai rasedana väiksemat haigushüvitist, kui ta oleks saanud
siis, kui ta poleks olnud rase. Põhjus oli selles, et rasedatele makstakse haigushüvitist teistsuguste
põhimõtete alusel (edaspidi rasedusaegne haigushüvitis).
Ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 56 lõike 12 alusel on rasedal õigus saada Eesti Haigekassalt
(edaspidi Haigekassa) haigushüvitist haigestumise või vigastuse teisest päevast alates. Tööandja
sellisel juhul haigushüvitist ei maksa (töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS) § 122 lg 2 p 1).
Seega on Riigikogu ette näinud, et tavaliselt on töötaja omavastutusperiood rasedusaegse
haigestumise korral lühem ning tööandja hüvitist maksma ei pea.1
Võib oletada, et regulatsiooni eesmärk on motiveerida raseduse ajal haigestunud töötajat igal juhul
koju jääma, selleks et kaitsta naise ja sündiva lapse tervist. Ilmselt on arvestatud, et kuna rasedale
makstakse haigushüvitist (tavaliselt) kaks päeva kauem kui teistele töötajatele, tagab see rasedale
suurema asendussissetuleku. Tööandja on haigushüvitise maksmise kohustusest vabastatud
arvatavasti selleks, et soodustada teda võimalikult lihtsalt tööd ümber korraldama, nii et töötaja ei
tunneks survet ka kõige kergemate haigustunnustega tööle minna. Need eesmärgid oleksid täidetud
siis, kui seadusesätted tagaksid rasedale ka tegelikult vähemalt samaväärse või suurema hüvitise
võrreldes sellega, kui ta ei oleks rase, ning oleks üheselt selge, millisel juhul peab tööandja hüvitist
maksma.
Haigekassa ja tööandja haigushüvitise suuruse arvutamisel võetakse aluseks erinev
arvestusperiood. Haigekassa hüvitise arvutamise aluseks on haigestumisele eelnenud kalendriaasta
sotsiaalmaksuga maksustatav tulu (RaKS § 55) ja tööandjal kuue eelnenud kuu keskmine töötasu
(TTOS § 122 lg 1). Haigekassa makstav rasedusaegne haigushüvitis on soodsam naisele, kelle
sissetulek on haigestumisele eelnenud kalendriaastal (Haigekassa arvestusperioodil) olnud suurem
kui viimasel kuuel kuul (tööandja arvestusperioodil). Väiksemat hüvitist saab naine, kes eelnenud
1
Ajutiselt kehtivad RaKS ja TTOS sätted lühendavad omavastutusperioodi koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kõigi
jaoks kuni 31.12.2021.
2
kalendriaastal tulu ei saanud (näiteks naine oli lapsehoolduspuhkusel) või oli see tulu väiksem
viimase kuue kuu tulust.
Sotsiaalministeeriumi selgituste kohaselt lähtutakse praktikas sellest, et kui Haigekassalt saadav
hüvitis kujuneks väiksemaks kui tööandjalt saadav hüvitis, võib naine valida hüvitise, mis on
temale soodsam ehk tööandja makstava hüvitise. Sellisel juhul peab naine paluma arstil välja
kirjutada töövõimetuslehe põhjusega „haigestumine“, mitte „haigestumine raseduse ajal“. Sellisest
valikuvõimalusest ja selle eesmärgist ei pruugi naised ja ka arstid teadlikud olla.
Seletuskirju lugedes jääb mulje, et Riigikogu on soovinud anda rasedale võimaluse hüvitamise
skeemi valida, kuid see õigus on antud eraelu puutumatuse kaalutlustel. Selleks, et naine saaks
kasutada rasedusaegset haigushüvitist, peab ta rasedusest tööandjale teada andma. Sätte
kehtestamisel selgitati (seletuskiri, lk 84), et kui naine ei soovi tööandjale rasedusest teatada ja ei
taotle hüvitist Haigekassalt, maksab talle haigushüvitist tööandja, lähtudes TTOS-st. Isikuandmete
kaitse eesmärk on mõistetav.
Tõlgendus, mille kohaselt võib hüvitamise skeemi valida ka naine, kes on oma rasedusest
tööandjale teada andnud (st eraelu puutumatuse kaalutlus on ära langenud), tähendaks, et tööandja
kohustus haigushüvitist maksta sõltub ainult sellest, kas tema makstav hüvitis (4.−8. päeva või
ajutiselt 2.−5. päeva eest) on suurem kui Haigekassa makstav rasedusaegne haigushüvitis (2.−8.
või ajutiselt 2.−5. päeva eest). Niisugune tingimus näib meelevaldne ja ei aitaks kaasa
regulatsiooni oletatava eesmärgi saavutamisele – anda tööandjale lisastiimul töö võimalikult
lihtsalt ümber korraldada, et naine ei tunneks survet ka kergema haigestumise korral tööle tulla.
See eesmärk ei oleks saavutatav, sest nõnda sõltuks tööandja hüvitise maksmisest vabastamine
juhuslikust asjaolust, mis ei ole piisavalt ette nähtav. Samuti pole selge, kuidas selline juhuslik
tingimus võiks olla seotud tööandja haigushüvitise maksmise üldiste eesmärkidega (vt täpsemalt
algataja seletuskiri, lk 91).
Veel on probleem selles, et tööandjal ei ole võimalik Haigekassalt rasedusaegset haigushüvitist
saavale naisele maksta n-ö tööandja vabatahtlikku haigushüvitist samadel tingimustel nagu teistele
töötajatele. Seda ei võimalda sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 3 punkt 3. Kui tööandja maksaks
vabatahtlikku haigushüvitist nende päevade eest, mille eest töötaja saab juba haigushüvitist
Haigekassalt, siis maksustatakse see hüvitis kõikide tööjõumaksudega ja maksetega. Nimelt näeb
seadus ette, et tööandja võib vabatahtlikult säilitada töötajale 2.−8. haiguspäeval
asendussissetuleku kogu töötasu ulatuses (s.t säilitada inimesele sel ajal keskmine töötasu).
Selleks, et motiveerida tööandjat seda soodustust oma töötajatele pakkuma, on ette nähtud
maksusoodustus. TTOS §-s 122 sätestatud tingimustele vastavat haigushüvitist sotsiaalmaksuga ei
maksustata, kui see ei ületa töötaja keskmist töötasu (SMS § 3 p 3). Samuti ei pea neilt summadelt
tasuma töötuskindlustus- ega kohustusliku kogumispensioni makset (töötuskindlustuse
seaduse § 40 lg 2 p 4, kogumispensionide seaduse § 7 lg 2).
Isegi juhul, kui tööandja otsustaks hüvitada rasedale Haigekassa haigushüvitise ja keskmise
töötasu vahe – vaatamata suuremale maksukoormusele −, kaotaks naine õiguse
ravikindlustushüvitisele. Kindlustatul ei ole õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui ta saab
ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lõike 1 punktides 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga
maksustatavat tulu (RaKS § 60 lg 1 p 5).
Palun võimalusel hinnangut seaduse muutmise vajadusele ja vastust järgmistele küsimustele:
1. Kui Riigikogu on soovinud anda rasedale õiguse valida, kas saada haigushüvitist
Haigekassalt või tööandjalt, siis mis kaalutlustel selline valik tehti?
3
2. Tööandjal ei ole praegu võimalik maksta Haigekassalt rasedusaegset haigushüvitist saavale
naisele nii-öelda vabatahtlikku haigushüvitist samadel tingimustel nagu teistele töötajatele.
Kas selline kord on olnud Riigikogu teadlik valik? Kui jah, siis mis kaalutlustel selline
valik tehti ning kas arvestati ka tööandja kohustusega kohelda töötajaid soodustuste
andmisel võrdselt?
Palun Teie vastust hiljemalt 17. septembriks 2021. a.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Anneli Kivitoa 693 8417
[email protected]