dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Väljaminev kiriAvalik

Vabariigi Valitsuse seisukoht liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu (433SE) kohta

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium · 28. oktoober 2021
Viit
2-15/21-0026/5586-4
Registreeritud
28. oktoober 2021
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Riigikogu majanduskomisjon
Saabumis/saatmisviis
DVK
Funktsioon
2/S Õigusalane teenindamine
Sari
2-15 Õigusloomealane kirjavahetus (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
2-15/21-0026
Vastutaja
Hindrek Allvee (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Transpordi valdkond, Teede- ja raudteeosakond)

Failid

  • 📎2-1521-00265586-4 28.10.2021 Väljaminev kiri.asice483 KB

Sisu (failidest)

Riigikogu majanduskomisjon Meie 28.10.2021 nr 2-15/21-0026/5586-4 Vabariigi Valitsuse seisukoht liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu (433SE) kohta 21. septembril 2021. a algatati Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu liikme Raimond Kaljulaidi poolt esitatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu (433 SE) (edaspidi eelnõu) ning esitati arvamuse avaldamiseks Vabariigi Valitsusele. Eelnõu kohaselt soovitakse piirata kergliikuri ja pisimopeedi kiirust jalgteel ja kõnniteel 10 kilomeetrini tunnis. Mujal, st jalgrattateel, jalgratta- ja jalgteel ning sõidutee osaks oleval jalgrattarajal jäetakse nii kergliikurile kui pisimopeedile kehtima kiirus 25 km/h. Kergliikurite osas antakse siiski jalgratta- ja jalgteel kohaliku omavalitsuse üksusele õigus olenevalt liiklus- ja teeoludest ning ohutusest nende suurimat lubatud sõidukiirust vähendada. Vabariigi Valitsus arutas esitatud eelnõu oma 21. oktoobri 2021. a istungil. Käesolevaga teeme teatavaks Vabariigi Valitsuse arvamuse. 1. Kergliikuritega seonduv liiklusseaduse (edaspidi ka LS) regulatsioon jõustus alles käesoleva aasta alguses. Nõuete kehtestamisele eelnesid spetsialistide hulgas ja erinevaid osapooli kaasates põhjalikud arutelud, alates sellest, mida kergliikuriks üldse lugeda, millised nõuded neile kohalduma peaksid, kuni selleni, kus ja kuidas selliste sõidukitega liigelda tohiks. Regulatsiooni loomisel oli üks väljakutse näiteks see, et praktikas on võetud kasutusele palju erinevat tüüpi elektriajamiga kergeid liikumisvahendeid, mis oma võimsuselt, kujult, sõiduasendilt ja ka rataste arvult ei sobitu ei jalgrataste ega pisimopeedide mõiste alla. Kõige levinumaks neist on kindlasti elektritõukerattad, kuid samasse kategooriasse kuuluvad ka näiteks elektrirulad, monorattad, hõljuklauad ja ka muud tasakaaluliikuri tüüpi liikumisvahendid. Selliste seadmete mitmekesisus lisab täiendava probleemistiku sellele, et kuhu selliseid sõidukeid liiklema lubada. Arutelude käigus jõuti järeldusele, et kõige otstarbekam on hõlmata kõik sellised sõidukid ühe sõidukiliigi, st kergliikuri nimetuse ja nõuete alla. Teiseks väljakutseks oli see, et arvestades taristu olukorda, ei ole Eestis kahjuks veel kujunenud head rattateede võrgustikku, seega ainult jalgratturi reeglitest lähtuda ja kergliikurid ainult jalgrattateedele või jalgratta- ja jalgteedele suunata ei olnud võimalik. Siinjuures peabki lisaks arvestama, et kergliikuri juht ei sobitu sajaprotsendiliselt ühegi olemasoleva liikleja kategooria alla (kergliikur vs jalakäija vs jalgrattur vs pisimopeed). Näiteks püstise asendi tõttu sobitub ta rohkem jalakäija liiklusruumi (sarnaselt tasakaaluliikuriga), assotsieerudes tõenäoliselt ka Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee Registrikood 70003158 mootorsõidukijuhtidele pigem jalakäijalaadse liiklejana. Ka on kergliikuriga sõitmine tänu sõiduki väikestele ratastele või kitsale juhtrauale ebastabiilsem ja sellega tasakaalu hoidmine ning suunamärguannete andmine on tunduvalt keerukam võrreldes näiteks jalgrattaga või pisimopeediga sõitmisele – seega ei ole õige ka see, et kergliikurite liiklus suunata peamiselt või koguni ainult sõiduteele (või seal asuvale jalgrattarajale), kus liiklusvoog on oluliselt kiirem ning kokkupõrkeoht mootorsõidukitega ning sellest tulenevad tagajärjed tõenäoliselt oluliselt raskemad. Seega lähtuti regulatsiooni kujundamisel kergliikuri kategooria sõidukite eripäradest (elektritõukeratas, elektrirula, tasakaaluliikur vmt), taristu olukorrast ja võeti nii palju kui võimalik eeskujuks kehtivat regulatsiooni (tasakaaluliikur, jalakäija, jalgrattur) ning jõuti järeldusele, et kergliikureid ei saa allutada sajaprotsendiliselt mõne olemasoleva liikleja kategooria reeglite alla ja lubati kergliikuriga sõitmine kombineerituna eelkõige jalakäijale ja jalgratturile ettenähtud liikluskeskkonnas. Praeguseks kogunenud statistika (jooksev aasta) näitab, et valdav enamus kergliikuritega toimunud õnnetustest on olnud ühesõidukiõnnetused ehk peamiselt siis kukkumised – 143 õnnetust ehk 77,71% on olnud ühesõidukiõnnetus, 32 õnnetust ehk 17,39% on olnud kokkupõrked, 6 õnnetust ehk 3,26% on olnud jalakäijaõnnetused ja 3 õnnetust ehk 1,63% muud kategoriseerimata õnnetused. Seega ei kujuta kergliikuri juht ohtu mitte niivõrd jalakäijatele, kuivõrd eelkõige iseendale. Kergliikurite õnnetuste jagunemine on sarnane regulatsiooni väljatöötamisel näiteks toodud statistikale1 ja ka hiljem kättesaadavaks saanud teiste riikide statistikale2. Võrdluseks jalgrattaõnnetuste osakaal (kokku 260 õnnetust) käesoleva aasta 10. oktoobri seisuga – 50% ühesõidukiõnnetused, 46,62% kokkupõrked, 1,88% jalakäijaõnnetused ja 1,5% muu kategoriseerimata liiklusõnnetus. Tänaseks on regulatsioon kehtinud alles ca üheksa kuud ning kuigi selle perioodiga on kogunenud uut infot ja käitumispraktikat, siis oleks ennatlik enne reeglite laiemat juurdumist neid juba muutma asuda. Õigusaktide ja reeglite muutmine ei ole alati esmane vahend, mida võimalike kitsaskohtade või probleemide esinemisel kasutama peaks. Eelnevalt tuleks ära kasutada võimalikud mitteregulatiivsed meetmed. Praegu võib üldjoontes järeldada, et küsimus on pigem teadlikkuses reeglitest ja ka reeglite mittejärgimises kui reeglite puudumises või nende puudulikkuses. Need eeldused ja kaalutud argumendid, mis regulatsiooni kehtestamisel aluseks võeti, ei ole täna tegelikult muutunud, seega ei ole veel ka otsest vajadust regulatiivsete meetmete järele. 433SE eelnõu seletuskirjas on välja toodud, et käesoleva aasta augustis läbi viidud avaliku arvamuse küsitlusest selgus, et 53% tallinlastest ning 40% teiste suuremate linnade elanikest on tundnud ennast ohustatuna elektriliste tõukerataste poolt. Vabariigi Valitsus on nõus, et jalakäijate jaoks turvalise liikluskeskkonna kujundamine on oluline ning jalakäijate ohustatuse tundega peab jätkuvalt ja järjepidevalt tegelema, sest see on määrav inimeste liikluskäitumise kujunemisel. Käesolevaga on Transpordiametis algatatud koostöögrupp Politsei- ja Piirivalveameti, Tallinna Linnavalitsuse ja renditõukerataste operaatoritega, et laekunud statistika ja info ning tõusetuvate probleemkohtade valguses leida optimaalsed lahendused. 1 2018. aastal Portland Bureau of Transportation’i poolt läbiviidud uuring, mis tuvastas, et ainult 3% kergliikuritega juhtunud õnnetustest olid kokkupõrked jalakäijaga ja 84% juhtumitel oli tegemist juhi kukkumisega kergliikurilt. Portland Bureau of Transportation (PBOT) (2019). 2018 E-Scooter Findings Report – The City of Portland, Oregon. Retrieved from: https://www.portlandoregon.gov/transportation/article/709719 2 b) näiteks 2020. a avaldatud Norra uuring Oslo kohta, mille kohaselt 86% elektritõukerataste õnnetustest olid ühesõidukiõnnetused. https://www.toi.no/getfile.php?mmfileid=52254 – lk 28; b) https://www.dw.com/en/germany-data-shows-e-scooters-to-be-less-dangerous-than-feared/a-57011416; 2 (4) 2. Vabariigi Valitsus leiab, et üldine kiiruse piiramine kõigil jalgteedel ja kõnniteedel on siiski ebaproportsionaalne meede. Üle Eesti on väga erineva tehnilise lahenduse ning kasutusintensiivsusega jalg- ja kõnniteid. Eelnõuga pakutud sõnastus paneks kergliikurijuhile kohustuse sõita maksimaalselt 10 km/h ka tühjal jalg- ja kõnniteel. Olukorras, kus tee võimaldab kiiremat liikumist ning jalakäijaid on väga vähe, mõjub kiiruse piiramine kunstlikult ja ei ole meie hinnangul otstarbekas. 3. Eelnõu seletuskirja kohaselt on muudatusega taotletav eesmärk vähendada kergliikurite sõidukiirusest tulenevat liiklusohtu jalakäijatele. Kehtivas seaduses aga juba on sama eesmärki taotlev säte olemas. LS § 32 lõike 8 (jalgratturi, kergliikurijuhi ja pisimopeedijuhi kohustus tagada jalakäija ohutus) kohaselt tuleb jalakäija vahetus läheduses sõitmiseks valida kiirus, mis ei erine oluliselt jalakäija kiirusest ja võimaldab temast ohutult mööduda. Eelnõuga pakutud kujul topeltregulatsioon ei ole vajalik ning pigem tekitaks vastuolulisust. Taolise madala numbrilise 10 km/h kiirusepiirangu seadmine selles kontekstis annab pigem signaali, justkui võikski vastavat kiirust pidada jalakäijate läheduses ohutuks kiiruseks. Nii see igas olukorras aga ei pruugi olla. Kergliikurite regulatsiooni kehtestamisel kaaluti, kuidas sõnastada kergliikurijuhtide ja teiste jalg- ja kõnniteele lubatud sõidukite juhtide kohustus jalakäijate ohutust tagada ning leiti, et otstarbekam on panna juhile kohustus lähtuda jalakäijale omasest kiirusest (3–7 km/h, vt tollane seletuskiri) ja konkreetsest olustikust, määramata kiirusepiirangut numbriliselt. Vabariigi Valitsus leiab jätkuvalt, et see on hea ja mõistetav lahendus. Analoogne oli ka enne kergliikurite regulatsiooni kehtestamist kehtinud jalgratturite ja tasakaaluliikurite regulatsioon, kuid siis nimetati seda seaduses jalakäija tavakiiruseks. Seega leiab Vabariigi Valitsus, et täna on seaduses juba asjakohane kiiruspiirangu norm jalakäijate ohutuse tagamiseks ja kohase kiiruse valikuks olemas. Eelkõige on küsimus selles, kuidas tagada suurem teadlikkus reeglitest ja nende kompleksne täitmine, mitte selles, et lisada järjekordne reegel. Seega ei näe Vabariigi Valitsus, et reeglite korrigeerimisega saaks praegu olukorda teel paremaks muuta. 4. Eelnõuga soovitakse lisaks kergliikurile piirata ka pisimopeedi kiirust jalgteel ja kõnniteel, kuid pisimopeediga ei tohigi kehtiva seaduse kohaselt jalgteel ega kõnniteel sõita. Jalgteel ja kõnniteel on lubatud sõita ainult liikumispuudega pisimopeedi juhil (LS § 43 lõike 3 punkt 2) ja tööülesandeid täitval politseiametnikul, abipolitseinikul ja kiirabitöötajal (LS § 43 lõike 3 punkt 5). Tõenäoliselt ei ole pisimopeediga liikleva liikumispuudega isiku ja tööülesandeid täitva politseiametniku, abipolitseiniku ja kiirabitöötaja kõnni- ja jalgteel liikumise piiramine probleemistik, mida eelnõuga lahendada soovitakse. 5. Kui vaadata liiklusõnnetuste statistikat, siis tekib küsimus, miks soovitakse piirang seada ainult kergliikuritele, aga mitte näiteks ka jalgratastega kõnni- ja jalgteedel liiklemisele. Kuivõrd ka jalgratastega on teatud juhtudel lubatud sõita jalg- ja kõnniteedel, siis mõjutab jalakäijate ohutunnetust sarnaselt ka jalgrattaliiklus. 6. Küsitav on soovitava meetme praktiline teostatavus, sest see on kehtestatud sõiduki maksimaalse lubatava sõidukiirusena, mitte aga tehnilise nõudena sõidukile. Euroopa erinevates liikmesriikides levinud tehniliseks nõudeks ja seega turule laskmise eelduseks on reeglina kiirus 20 km/h või 25 km/h. Kuivõrd kergliikuri sõidukiliigi alla mahub väga palju erinevat tüüpi elektriajamiga kergeid liikumisvahendeid (elektritõukerattad, monorattad, tasakaaluliikurid, hõljuklauad, elektrirulad jmt), siis sellest tulenevalt ei ole paljudel kergliikuritel spidomeetrit. Esiteks ei pruugi seda sõiduki ehituslikke iseärasusi arvestades võimalik olla paigaldada ja teiseks puudub ka tehniline nõue selle paigaldamiseks. Aina levinum on nt ka see, et isegi elektritõukeratastel ei ole spidomeetrit. 3 (4) 7. Kuivõrd Eestis puudub veel hea väljakujunenud rattateede võrgustik, siis võib pakutud lauspiirangu tulemus olla vastupidine soovitud eesmärgile, st ohutuse suurendamisele. Kui arvestada asjakohase taristu puudumist ja kergliikurite ehituslikke eripärasid ja mitmekesisust, sh asjaolu, et nende juhtimine on püstise asendi, väikeste rataste ja kitsa juhtraua tõttu keerulisem ja ebastabiilsem kui jalgrattaga (nt suunamärguannete andmine on praktiliselt võimatu, sest ühe käega juhtimisel muutub elektritõukeratta juhtimine ebastabiilseks), siis võib soovitav kiiruspiirang suunata kergliikurijuhid aina rohkem sõidutee osaks olevatele jalgrattaradadele, kus vahetult kõrval liigub oluliselt kiirem liiklusvoog, millega suureneb kokkupõrkeoht mootorsõidukitega ning sellest tulenevad tagajärjed on tõenäoliselt oluliselt raskemad. 8. Oluline on ka see, et kohaliku omavalitsuse üksustel on juba täna võimalus kergliikurite liiklust piirata (LS § 12 lõige 1). Kohaliku omavalitsuse üksused on hästi kursis enda teede olukorra ja kasutusintensiivsuse ning neid teavitatakse teedel tekkivatest probleemidest. Olenevalt liiklus- ja teeoludest võib ja peabki tee omanik, sealhulgas ka kohaliku omavalitsuse üksus, seadma teele piiranguid või korraldama liiklust sellisena, et tagatud oleks LS §-s 6 toodud nõuded. Näiteks käesoleva aasta suvel oli Lääne-Tallinna jalgratta- ja jalgteel ajutise liikluskorraldusena ehitustöödeks väljas kiiruspiirang 5 km/h. Teise näitena on Tallinna vanalinnas jalgratastele seatud suurima laiuse piirang ning analoogseid tee omaniku kaalutlustel piiranguid leiab teisigi. Eeltoodust tulenevalt otsustas Vabariigi Valitsus esitatud eelnõu mitte toetada. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Taavi Aas majandus- ja taristuminister Hindrek Allvee 639 7670 [email protected] 4 (4)
Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel