Riigikogu majanduskomisjon
Meie 28.10.2021 nr 2-15/21-0026/5586-4
Vabariigi Valitsuse seisukoht liiklusseaduse
muutmise seaduse eelnõu (433SE) kohta
21. septembril 2021. a algatati Riigikogu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ja Riigikogu
liikme Raimond Kaljulaidi poolt esitatud liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu (433 SE)
(edaspidi eelnõu) ning esitati arvamuse avaldamiseks Vabariigi Valitsusele.
Eelnõu kohaselt soovitakse piirata kergliikuri ja pisimopeedi kiirust jalgteel ja kõnniteel 10
kilomeetrini tunnis. Mujal, st jalgrattateel, jalgratta- ja jalgteel ning sõidutee osaks oleval
jalgrattarajal jäetakse nii kergliikurile kui pisimopeedile kehtima kiirus 25 km/h. Kergliikurite osas
antakse siiski jalgratta- ja jalgteel kohaliku omavalitsuse üksusele õigus olenevalt liiklus- ja
teeoludest ning ohutusest nende suurimat lubatud sõidukiirust vähendada.
Vabariigi Valitsus arutas esitatud eelnõu oma 21. oktoobri 2021. a istungil. Käesolevaga teeme
teatavaks Vabariigi Valitsuse arvamuse.
1. Kergliikuritega seonduv liiklusseaduse (edaspidi ka LS) regulatsioon jõustus alles käesoleva
aasta alguses. Nõuete kehtestamisele eelnesid spetsialistide hulgas ja erinevaid osapooli kaasates
põhjalikud arutelud, alates sellest, mida kergliikuriks üldse lugeda, millised nõuded neile
kohalduma peaksid, kuni selleni, kus ja kuidas selliste sõidukitega liigelda tohiks.
Regulatsiooni loomisel oli üks väljakutse näiteks see, et praktikas on võetud kasutusele palju
erinevat tüüpi elektriajamiga kergeid liikumisvahendeid, mis oma võimsuselt, kujult, sõiduasendilt
ja ka rataste arvult ei sobitu ei jalgrataste ega pisimopeedide mõiste alla. Kõige levinumaks neist
on kindlasti elektritõukerattad, kuid samasse kategooriasse kuuluvad ka näiteks elektrirulad,
monorattad, hõljuklauad ja ka muud tasakaaluliikuri tüüpi liikumisvahendid. Selliste seadmete
mitmekesisus lisab täiendava probleemistiku sellele, et kuhu selliseid sõidukeid liiklema lubada.
Arutelude käigus jõuti järeldusele, et kõige otstarbekam on hõlmata kõik sellised sõidukid ühe
sõidukiliigi, st kergliikuri nimetuse ja nõuete alla.
Teiseks väljakutseks oli see, et arvestades taristu olukorda, ei ole Eestis kahjuks veel kujunenud
head rattateede võrgustikku, seega ainult jalgratturi reeglitest lähtuda ja kergliikurid ainult
jalgrattateedele või jalgratta- ja jalgteedele suunata ei olnud võimalik. Siinjuures peabki lisaks
arvestama, et kergliikuri juht ei sobitu sajaprotsendiliselt ühegi olemasoleva liikleja kategooria
alla (kergliikur vs jalakäija vs jalgrattur vs pisimopeed). Näiteks püstise asendi tõttu sobitub ta
rohkem jalakäija liiklusruumi (sarnaselt tasakaaluliikuriga), assotsieerudes tõenäoliselt ka
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 /
[email protected] / www.mkm.ee
Registrikood 70003158
mootorsõidukijuhtidele pigem jalakäijalaadse liiklejana. Ka on kergliikuriga sõitmine tänu sõiduki
väikestele ratastele või kitsale juhtrauale ebastabiilsem ja sellega tasakaalu hoidmine ning
suunamärguannete andmine on tunduvalt keerukam võrreldes näiteks jalgrattaga või
pisimopeediga sõitmisele – seega ei ole õige ka see, et kergliikurite liiklus suunata peamiselt või
koguni ainult sõiduteele (või seal asuvale jalgrattarajale), kus liiklusvoog on oluliselt kiirem ning
kokkupõrkeoht mootorsõidukitega ning sellest tulenevad tagajärjed tõenäoliselt oluliselt
raskemad.
Seega lähtuti regulatsiooni kujundamisel kergliikuri kategooria sõidukite eripäradest
(elektritõukeratas, elektrirula, tasakaaluliikur vmt), taristu olukorrast ja võeti nii palju kui võimalik
eeskujuks kehtivat regulatsiooni (tasakaaluliikur, jalakäija, jalgrattur) ning jõuti järeldusele, et
kergliikureid ei saa allutada sajaprotsendiliselt mõne olemasoleva liikleja kategooria reeglite alla
ja lubati kergliikuriga sõitmine kombineerituna eelkõige jalakäijale ja jalgratturile ettenähtud
liikluskeskkonnas.
Praeguseks kogunenud statistika (jooksev aasta) näitab, et valdav enamus kergliikuritega
toimunud õnnetustest on olnud ühesõidukiõnnetused ehk peamiselt siis kukkumised – 143
õnnetust ehk 77,71% on olnud ühesõidukiõnnetus, 32 õnnetust ehk 17,39% on olnud kokkupõrked,
6 õnnetust ehk 3,26% on olnud jalakäijaõnnetused ja 3 õnnetust ehk 1,63% muud
kategoriseerimata õnnetused. Seega ei kujuta kergliikuri juht ohtu mitte niivõrd jalakäijatele,
kuivõrd eelkõige iseendale. Kergliikurite õnnetuste jagunemine on sarnane regulatsiooni
väljatöötamisel näiteks toodud statistikale1 ja ka hiljem kättesaadavaks saanud teiste riikide
statistikale2. Võrdluseks jalgrattaõnnetuste osakaal (kokku 260 õnnetust) käesoleva aasta 10.
oktoobri seisuga – 50% ühesõidukiõnnetused, 46,62% kokkupõrked, 1,88% jalakäijaõnnetused ja
1,5% muu kategoriseerimata liiklusõnnetus.
Tänaseks on regulatsioon kehtinud alles ca üheksa kuud ning kuigi selle perioodiga on kogunenud
uut infot ja käitumispraktikat, siis oleks ennatlik enne reeglite laiemat juurdumist neid juba
muutma asuda. Õigusaktide ja reeglite muutmine ei ole alati esmane vahend, mida võimalike
kitsaskohtade või probleemide esinemisel kasutama peaks. Eelnevalt tuleks ära kasutada
võimalikud mitteregulatiivsed meetmed. Praegu võib üldjoontes järeldada, et küsimus on pigem
teadlikkuses reeglitest ja ka reeglite mittejärgimises kui reeglite puudumises või nende
puudulikkuses. Need eeldused ja kaalutud argumendid, mis regulatsiooni kehtestamisel aluseks
võeti, ei ole täna tegelikult muutunud, seega ei ole veel ka otsest vajadust regulatiivsete meetmete
järele.
433SE eelnõu seletuskirjas on välja toodud, et käesoleva aasta augustis läbi viidud avaliku
arvamuse küsitlusest selgus, et 53% tallinlastest ning 40% teiste suuremate linnade elanikest on
tundnud ennast ohustatuna elektriliste tõukerataste poolt. Vabariigi Valitsus on nõus, et jalakäijate
jaoks turvalise liikluskeskkonna kujundamine on oluline ning jalakäijate ohustatuse tundega peab
jätkuvalt ja järjepidevalt tegelema, sest see on määrav inimeste liikluskäitumise kujunemisel.
Käesolevaga on Transpordiametis algatatud koostöögrupp Politsei- ja Piirivalveameti, Tallinna
Linnavalitsuse ja renditõukerataste operaatoritega, et laekunud statistika ja info ning tõusetuvate
probleemkohtade valguses leida optimaalsed lahendused.
1
2018. aastal Portland Bureau of Transportation’i poolt läbiviidud uuring, mis tuvastas, et ainult 3% kergliikuritega
juhtunud õnnetustest olid kokkupõrked jalakäijaga ja 84% juhtumitel oli tegemist juhi kukkumisega kergliikurilt.
Portland Bureau of Transportation (PBOT) (2019). 2018 E-Scooter Findings Report – The City of Portland, Oregon.
Retrieved from: https://www.portlandoregon.gov/transportation/article/709719
2
b) näiteks 2020. a avaldatud Norra uuring Oslo kohta, mille kohaselt 86% elektritõukerataste õnnetustest olid
ühesõidukiõnnetused. https://www.toi.no/getfile.php?mmfileid=52254 – lk 28;
b) https://www.dw.com/en/germany-data-shows-e-scooters-to-be-less-dangerous-than-feared/a-57011416;
2 (4)
2. Vabariigi Valitsus leiab, et üldine kiiruse piiramine kõigil jalgteedel ja kõnniteedel on siiski
ebaproportsionaalne meede. Üle Eesti on väga erineva tehnilise lahenduse ning
kasutusintensiivsusega jalg- ja kõnniteid. Eelnõuga pakutud sõnastus paneks kergliikurijuhile
kohustuse sõita maksimaalselt 10 km/h ka tühjal jalg- ja kõnniteel. Olukorras, kus tee võimaldab
kiiremat liikumist ning jalakäijaid on väga vähe, mõjub kiiruse piiramine kunstlikult ja ei ole meie
hinnangul otstarbekas.
3. Eelnõu seletuskirja kohaselt on muudatusega taotletav eesmärk vähendada kergliikurite
sõidukiirusest tulenevat liiklusohtu jalakäijatele. Kehtivas seaduses aga juba on sama eesmärki
taotlev säte olemas. LS § 32 lõike 8 (jalgratturi, kergliikurijuhi ja pisimopeedijuhi kohustus tagada
jalakäija ohutus) kohaselt tuleb jalakäija vahetus läheduses sõitmiseks valida kiirus, mis ei erine
oluliselt jalakäija kiirusest ja võimaldab temast ohutult mööduda. Eelnõuga pakutud kujul
topeltregulatsioon ei ole vajalik ning pigem tekitaks vastuolulisust.
Taolise madala numbrilise 10 km/h kiirusepiirangu seadmine selles kontekstis annab pigem
signaali, justkui võikski vastavat kiirust pidada jalakäijate läheduses ohutuks kiiruseks. Nii see
igas olukorras aga ei pruugi olla. Kergliikurite regulatsiooni kehtestamisel kaaluti, kuidas
sõnastada kergliikurijuhtide ja teiste jalg- ja kõnniteele lubatud sõidukite juhtide kohustus
jalakäijate ohutust tagada ning leiti, et otstarbekam on panna juhile kohustus lähtuda jalakäijale
omasest kiirusest (3–7 km/h, vt tollane seletuskiri) ja konkreetsest olustikust, määramata
kiirusepiirangut numbriliselt. Vabariigi Valitsus leiab jätkuvalt, et see on hea ja mõistetav lahendus.
Analoogne oli ka enne kergliikurite regulatsiooni kehtestamist kehtinud jalgratturite ja
tasakaaluliikurite regulatsioon, kuid siis nimetati seda seaduses jalakäija tavakiiruseks.
Seega leiab Vabariigi Valitsus, et täna on seaduses juba asjakohane kiiruspiirangu norm jalakäijate
ohutuse tagamiseks ja kohase kiiruse valikuks olemas. Eelkõige on küsimus selles, kuidas tagada
suurem teadlikkus reeglitest ja nende kompleksne täitmine, mitte selles, et lisada järjekordne
reegel. Seega ei näe Vabariigi Valitsus, et reeglite korrigeerimisega saaks praegu olukorda teel
paremaks muuta.
4. Eelnõuga soovitakse lisaks kergliikurile piirata ka pisimopeedi kiirust jalgteel ja kõnniteel, kuid
pisimopeediga ei tohigi kehtiva seaduse kohaselt jalgteel ega kõnniteel sõita. Jalgteel ja kõnniteel
on lubatud sõita ainult liikumispuudega pisimopeedi juhil (LS § 43 lõike 3 punkt 2) ja
tööülesandeid täitval politseiametnikul, abipolitseinikul ja kiirabitöötajal (LS § 43 lõike 3 punkt
5). Tõenäoliselt ei ole pisimopeediga liikleva liikumispuudega isiku ja tööülesandeid täitva
politseiametniku, abipolitseiniku ja kiirabitöötaja kõnni- ja jalgteel liikumise piiramine
probleemistik, mida eelnõuga lahendada soovitakse.
5. Kui vaadata liiklusõnnetuste statistikat, siis tekib küsimus, miks soovitakse piirang seada ainult
kergliikuritele, aga mitte näiteks ka jalgratastega kõnni- ja jalgteedel liiklemisele. Kuivõrd ka
jalgratastega on teatud juhtudel lubatud sõita jalg- ja kõnniteedel, siis mõjutab jalakäijate
ohutunnetust sarnaselt ka jalgrattaliiklus.
6. Küsitav on soovitava meetme praktiline teostatavus, sest see on kehtestatud sõiduki
maksimaalse lubatava sõidukiirusena, mitte aga tehnilise nõudena sõidukile. Euroopa erinevates
liikmesriikides levinud tehniliseks nõudeks ja seega turule laskmise eelduseks on reeglina kiirus
20 km/h või 25 km/h. Kuivõrd kergliikuri sõidukiliigi alla mahub väga palju erinevat tüüpi
elektriajamiga kergeid liikumisvahendeid (elektritõukerattad, monorattad, tasakaaluliikurid,
hõljuklauad, elektrirulad jmt), siis sellest tulenevalt ei ole paljudel kergliikuritel spidomeetrit.
Esiteks ei pruugi seda sõiduki ehituslikke iseärasusi arvestades võimalik olla paigaldada ja teiseks
puudub ka tehniline nõue selle paigaldamiseks. Aina levinum on nt ka see, et isegi
elektritõukeratastel ei ole spidomeetrit.
3 (4)
7. Kuivõrd Eestis puudub veel hea väljakujunenud rattateede võrgustik, siis võib pakutud
lauspiirangu tulemus olla vastupidine soovitud eesmärgile, st ohutuse suurendamisele. Kui
arvestada asjakohase taristu puudumist ja kergliikurite ehituslikke eripärasid ja mitmekesisust, sh
asjaolu, et nende juhtimine on püstise asendi, väikeste rataste ja kitsa juhtraua tõttu keerulisem ja
ebastabiilsem kui jalgrattaga (nt suunamärguannete andmine on praktiliselt võimatu, sest ühe
käega juhtimisel muutub elektritõukeratta juhtimine ebastabiilseks), siis võib soovitav
kiiruspiirang suunata kergliikurijuhid aina rohkem sõidutee osaks olevatele jalgrattaradadele, kus
vahetult kõrval liigub oluliselt kiirem liiklusvoog, millega suureneb kokkupõrkeoht
mootorsõidukitega ning sellest tulenevad tagajärjed on tõenäoliselt oluliselt raskemad.
8. Oluline on ka see, et kohaliku omavalitsuse üksustel on juba täna võimalus kergliikurite liiklust
piirata (LS § 12 lõige 1). Kohaliku omavalitsuse üksused on hästi kursis enda teede olukorra ja
kasutusintensiivsuse ning neid teavitatakse teedel tekkivatest probleemidest. Olenevalt liiklus- ja
teeoludest võib ja peabki tee omanik, sealhulgas ka kohaliku omavalitsuse üksus, seadma teele
piiranguid või korraldama liiklust sellisena, et tagatud oleks LS §-s 6 toodud nõuded. Näiteks
käesoleva aasta suvel oli Lääne-Tallinna jalgratta- ja jalgteel ajutise liikluskorraldusena
ehitustöödeks väljas kiiruspiirang 5 km/h. Teise näitena on Tallinna vanalinnas jalgratastele seatud
suurima laiuse piirang ning analoogseid tee omaniku kaalutlustel piiranguid leiab teisigi.
Eeltoodust tulenevalt otsustas Vabariigi Valitsus esitatud eelnõu mitte toetada.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Taavi Aas
majandus- ja taristuminister
Hindrek Allvee
639 7670
[email protected]
4 (4)