Avalik konsultatsioon Elering VL TT

Saatja: Triin Ärsis <[email protected]> Saadetud: 28.09.2020 19:24 Adressaat: Konkurentsiamet <[email protected]> Teema: 2020.09.28_EE kommentaarid Eleringi TT konsultatsioonile.asice Manused: 2020.09.28_EE kommentaarid Eleringi TT konsultatsioonile.asice Tere Edastan Teile Eesti Energia AS kirja nr KA-JUH-13/249. Palun kinnitada kirja kätte saamist ning digikonteineri korrektset avanemist. Lugupidamisega Triin Ärsis Juhatuse assistent Eesti Energia AS +372 53420954 | [email protected] Lelle 22, 11318 Tallinn | www.energia.ee Konkurentsiamet E-kiri: [email protected] 28. september 2020 nr KA-JUH-13/249 Vastuseks avalikule konsultatsioonile Eleringi elektri võrgulepingu tüüptingimuste osas Lugupeetud hr. Märt Ots, Konkurentsiamet algatas 11.09.2020 avaliku konsultatsiooni Elering ASi poolt kooskõlastamiseks esitatud elektri võrgulepingu tüüptingimuste osas tähtajaga 28.09.2020. 1. Üldine kommentaar Eesti Energia (EE) peab elektri ülekandeteenuse võrgutasu struktuuri muutmist tarbijate suhtes põhimõtteliselt otstarbekaks, kuid oleme seisukohal, et Eleringi tüüptingimustega võrgutasu struktuuri muutmine elektrijaamadele ei ole kavandatud moel sisuliselt põhjendatud ning muudatus tehakse valel ajal. 2. Tarbimisvõimsuse tasu rakendamine elektri tootmis- ja salvestamisüksustele Puudub arusaadav põhjendus, miks rakendada tarbimisvõimsuse tasu elektrijaamadele. Kuna elektrijaama poolt võrgust võetav võimsus on oluliselt väiksem elektrijaama poolt võrku antavast võimsusest, siis ei ole võimalik tarbimisvõimsuse vähendamise abil elektrijaamade võrguühenduse võimsust vähendada. Seega elektrijaamadele rakendatud võimsustasu ei aita vähendada kulusid elektrisüsteemis, vaid motiveerib loobuma elektri tootmisest Eestis ja importima Eestis tarbitavat elektrit naaberriikidest. Elektrijaamadele tarbimisvõimsuse alusel võrguteenuse tasu kehtestamine ei ole ei kulupõhine ega ka objektiivne ning vähendab elektrisüsteemi varustuskindlust. Sama põhjendus kehtib ka elektri salvestamisüksusele, kui võrgulepingus on võrgust võetav maksimaalne lubatud võimsus määratud väiksemaks, kui võrku antav maksimaalne lubatud võimsus. Rõhutame, et elektrijaamadele võrguteenuse püsitasu kehtestamine ei ole kooskõlas Euroopa regulatsioonide põhimõtetega. Euroopa Liidu otsekohalduvad määrused RfG ja DCC eristavad selgelt elektrienergia tootmist ja tarbimist. DCC määruse (Komisjoni määrus 2016/1388, millega kehtestatakse võrgueeskiri tarbimise ühendamise kohta) artikkel 2 p.1 defineerib tarbimisüksuse järgmiselt: „tarbimisüksus“ – üksus, mis tarbib elektrienergiat ja on ühendatud ühes või mitmes ühenduspunktis ülekande- või jaotusvõrku. Jaotusvõrk ja/või tootmismooduli abiseadmed ei EESTI ENERGIA AS Lelle 22, 11318 Tallinn Reg. kood 10421629 Tel 715 2222 [email protected] Faks 715 2200 www.energia.ee moodusta tarbimisüksust. On õiguslikult ebakorrektne määrata tarbimisvõimsuse alusel tasu tootmismoodulile, mida regulatsioon ei käsitle tarbimisüksusena. Tarbimisvõimsuse alusel elektrijaamale kehtestatud püsitasu ei aita ka vähendada kasutuseta tootmisvõimsuste broneerimist Eestis, sest kasutamata võrguühendustes puudub elektri tarbimine. Samuti peame vajalikuks rõhutada, et olukorras, kus Balti elektriturg on tugevalt integreeritud Venemaa ja Valgevene elektrisüsteemiga ning Balti riikidesse elektri tootmise investeeringute tegemist piirab Balti riikide elektrisüsteemide BRELL-i sagedusalast desünkroniseerimisega kaasnev ebakindlus, on võrgulepingu tüüptingimustes tarbimisvõimsusel põhineva püsitasu juurutamine ohtlikult ajastatud. Oleme seisukohal, et enne desünkroniseerimisega seotud riskide möödumist on eriti oluline vältida piiriüleste konkurentsimoonutuste teket, mis kahjustavad Eestis asuvaid elektritootjaid ning seavad nad halvemasse seisu võrreldes naaberriikides asuvate konkureerivate elektritootjatega. Enne tarbimisvõimsusel põhinevate võrgutasude kehtestamist elektritootjatele on vaja asjakohase mõjuanalüüsi abil hinnata uue tasu mõju Eestis asuvate elektritootjate konkurentsiolukorrale. Ettepanek: Elektrijaamade makstavat tarbimisvõimsuse tasu saaks objektiivselt põhjendatud moel määrata teistsugustel alustel, näiteks kahel alternatiivsel viisil: Alternatiiv A (kui Eesti ei soovi arendada elektri salvestamist): liitumispunktil, millega on ühendatud tootmisseade, on võimsustasust vabastatud tootmisseadme omatarbevõimsuse ulatuses, kuni 10% tootmise nimivõimsusest. Põhjendus: Kui tarbimisvõimsuse tasu määrata elektrijaama omatarvet ületavale tarbimisvõimsusele, siis see ei kahjusta elektrisüsteemiga ühendatud võimsusreserve ning neid on majanduslikult võimalik hoida kasutatavana. Alternatiiv B (kui Eesti soovib arendada elektri salvestamist): tarbimisvõimsusel põhinevat võrgutasu ei pea maksma liitumispunktis, mille aasta keskmine võrku antud võimsus ületab aasta keskmist võrgust võetud võimsust (s.t netotootja). Põhjendus: Tarbimisvõimsusel põhineva võrgutasu määramine vaid võimsuse netotarbijatele loob majandusliku eelduse elektrienergia salvestamiseks Eestis. Kui Elering kehtestab tarbimisvõimsusel põhineva võrguteenuse püsitasu, siis muutub elektri salvestamine Eestis ebamõistlikult kalliks ning Balti elektriturul on otstarbekas elektri salvestamist korraldada näiteks Leedu õigusruumis, kus selleks on loodud soodsamad õiguslikud alused. EE ettepanek: Teeme ettepaneku rakendada tarbimisvõimsusel põhinevat võrgutasu vaid elektrivõimsuse netotarbijatele, luues seeläbi eeldused elektrituruga integreeritud innovaatiliste elektri salvestuslahenduste loomiseks Eestis. Alternatiivide vahel on oluline valik langetada võimalikult kiiresti, kuid võimsustasu kehtestada elektrijaamadele alles pärast Balti riikide elektrisüsteemi lahtiühendamist Venemaa sagedusalast 1.1.2026. a. 3. Peatükk 1. Üldsätted Punkt 1.2 sätestab: „Seaduse olulisest põhimõttest kõrvale kalduv tüüptingimus on tühine.“ EE kommentaar: Praegune sõnastus esitab eksitava väite justkui oleks tüüptingimuste sätted ülimuslikud seadusandluse „väheoluliste põhimõtete“ suhtes. Seadused ja nende alamaktid on Eesti Vabariigis järgimiseks. Seega on tühine iga tüüptingimuse säte, mis nendele ei vasta. 2 Lisaks juhime tähelepanu, et kattuvuste korral on Eesti õigusaktide suhtes ülimuslikud Euroopa Liidu otsekohalduvad õigusaktid. EE ettepanek: Kustutada antud säte või sõnastada õiguslikult korrektselt. 4. Peatükk 2. Mõisted Punkt 2.1.25 sätestab: „Tarbimiskoht – koht, kus klient võib ühe või mitme liitumispunkti kaudu kasutada võrguühendust, kusjuures mitme liitumispunkti olemasolul on tegu sama tarbimiskohaga vaid juhul, kui võrguühenduse katkestuse korral ühes tarbimiskoha liitumispunktis on võrguettevõtjal võimalik tagada võrguühendus sama tarbimiskoha teise liitumispunkti kaudu ning liitumispunktid asuvad sama alajaama piires.“ EE ettepanek: Viia säte vastavusse elektrituruseadusega (§ 3 p.231): Tarbimiskoht – turuosalise elektripaigaldise liitumispunkt või kogum liitumispunkte, mis on turuosalise elektripaigaldise kaudu omavahel elektriliselt ühendatud. EE kommentaar: Arvestades, et ülekandeteenuse võrgutasu struktuuri muutmise ettepanekud on seotud tarbimiskoha ja liitumispunkti eristamisega, on oluline, et tarbimiskoha mõiste säilitaks võrguteenuse tüüptingimustes tähenduse, mis on antud elektrituruseaduses. Tüüptingimuste projektis kavandatud moel defineeritud tarbimiskoha tõttu hakkab kahe alajaamaga ühendatud üks tarbimiskoht elektrituruseaduse mõttes olema samal ajal kaks eraldi tarbimiskohta Eleringi võrguteenuse mõttes, kuid üks tarbimiskoht elektrituruseaduse mõistes - mis on ebamõistlik ja segadust tekitav. Juhime Konkurentsiameti tähelepanu asjaolule, et Narva elektrijaamade suurtel energiaplokkidel on eraldi tarbimiskohad 330 kV pingel ning lisaks on omatarbe liitumispunktid 110 kV pingel. Kavandatud viisil tarbimiskoha defineerimise korral jagatakse üks elektrijaama plokk kaheks eraldi tarbimiskohaks, kus ühes vaid tarbitakse ning teises vaid toodetakse elektrit ning võrguteenuse osutamise mõttes elektrijaama kui tervikut enam ei eksisteeri. Jagades integreeritud elektrijaama kui terviksüsteemi eraldi „tarbimiskohtadeks“ suureneb võrguettevõttel võimalus rakendada suuremas koguses võrgutasusid, kuid ebaõiglaselt vähendatakse elektrijaama võimalust kompenseerida oma ühes osas tarbitavat elektrit või reaktiivenergiat sama jaama teises osas toodetava või tarbitava elektri või reaktiivenergia abil. Kui võrguteenuse tüüptingimused lähtuksid elektrituruseaduses kehtestatud tarbimiskoha definitsioonist, oleks võimalik kujundada õiglasemad ning õigusselgemad võrguteenuse tingimused. Punkt 2.1.22 sätestab: „Saldeerimine – tegevus, mille käigus leitakse kauplemisperioodi jooksul liitumispunkti läbinud aktiivenergia kogus, lahutades kliendi mõõtepunktist võrguettevõtja võrku antud aktiivenergia kogusest võrguettevõtja võrgust selles mõõtepunktis tarbitud aktiivenergia kogus.“ EE ettepanek: Siduda saldeerimine mitte liitumispunktiga, vaid tarbimiskohaga, pingetasemete kaupa. EE kommentaar: Juhul, kui samaaegselt ühest liitumispunktist toodetakse võrku ja sama tarbimiskoha teisest liitumispunktist tarbitakse elektrit võrgust, siis kauplemisperioodi lõikes peaks saldeerimine tagama ühe tarbimiskoha paigaldist läbinud elektrivoogude tervikliku käsitlemise. Kuna võrguteenuste tüüptingimused lähtuvad ostutatud võrguteenustest, siis saab ka saldeerimist läbi viia pingetasemete kaupa. 5. Peatükk 5. Võrgutasu Punkt 5.5 sätestab aktiivenergia edastamise tasu arvestamise liitumispunkti kohta; EE ettepanek: sätestada aktiivenergia tasu saldeeritud arvestamine tarbimiskoha kohta EE kommentaar: Kui ühes tarbimiskohas on ühel pingetasemel kaks liitumispunkti, millest ühe kaudu toimub elektri võrgust võtmine ja teise kaudu toimub samal ajal elektri võrku andmine, siis 3 ei ole põhjendatud käsitleda mõlema liitumispunkti kaudu liikuvat energiavoogu teineteisest sõltumatuks võrguteenuseks, vaid saldeerimisele kuuluvaks üheks ja samaks võrguteenuseks. Punkt 5.5 sätestab reaktiivenergia tasu maksmise liitumispunkti kohta; EE ettepanek: sätestada reaktiivenergia tasu maksmine tarbimiskoha kohta EE kommentaar: Näiteks on Narva elektrijaamades tarbimiskoht EEJ 330 kV jaotla ja selle raames saab elektrijaam eri liitumispunktide vahel reaktiivenergia tarbimist ja võrku andmist jaotada. Kui reaktiivenergia teenuse arvestus toimub aga liitumispunktis, siis võetakse elektrijaamalt võimalus tema enda ressursse kasutada ning sunnitakse ostma vastavat teenust võrguettevõtjalt. Punkt 5.5 sätestab võimsustasu maksmise tarbimiskoha tarbimisvõimsuse alusel; EE ettepanek: Kehtestada elektrijaamade poolt makstavale võimsustasule täpsustavad tingimused. Ettepaneku täpsemad detailid on esitatud käesoleva kirja punktis 2. Punkt 5.5 sätestab tarbimiskoha tasu maksmise tarbimiskohtade kaupa; EE ettepanek: kehtestada tarbimiskoha tasu maksmine liitumispunktide arvu alusel, muutes tarbimiskoha tasu liitumispunkti tasuks EE kommentaar: Tüüptingimuste sisust tuleneb, et tarbimiskoht ei ole võrguettevõtja sisuline kulukoht, vaid sisaldab liitumispunktide kui tegelike kulukohtade summat. Kui tasu makstakse tarbimiskohtade alusel, siis ristsubsideerivad ühe liitumispunktiga tarbimiskohad mitme liitumispunktiga tarbimiskohtade kulusid. 6. Peatükk 6. Võrgutasu maksmine Punkt 6.1. sätestab, et „Edastamistasu arveldatakse vastavalt tegelikele ülekantud energia kogustele“ EE ettepanek: sätestada „Edastamistasu arveldatakse vastavalt saldeeritud tarbitud võrguteenuse kogustele tarbimiskohas pingetasemete kaupa“. EE kommentaar: Tüüptingimustes välja pakutud sõnastus „tegelikult ülekantud“ ei ole piisavalt ühemõtteline. Esiteks, kuna võrguteenuse definitsioon sisaldab nii ülekannet tarbimiskohani kui ka ülekannet tarbimiskohast, siis võivad tüüptingimused tekitada segadust, et „tegelikult ülekantud“ hõlmab ka elektrijaama poolt võrku antud elektrit. Teiseks, ei ole selge, kas „tegelikult ülekantud“ väljendab saldeeritud kogust või saldeerimata kogust. 7. Peatükk 8. Tootmisseadmetele kohalduvad erinõuded Punkt 8.2 sätestab: „Juhul, kui kliendi võrku soovitakse liita elektripaigaldisi, mille tagajärjel lepingus sätestatud kliendi elektripaigaldis ja/või võrguühenduste kasutamise tingimused muutuvad, on klient kohustatud esitama võrguettevõtjale taotluse liitumismenetluse algatamiseks.„ Juhime tähelepanu, et tüüptingimuse selline sõnastus annab võrguettevõtjale põhjendamatu otsustusõiguse elektrijaama elektripaigaldise ja selle kasutamise üle ning võimaldab valikulise soovi korral kohustada tootmisseadme omanikku maksma liitumismenetluse algatamise tasu elektripaigaldise ja selle kasutamise igasuguse muudatuse korral. Näiteks võimaldab nimetatud säte nõuda liitumismenetluse algatamist kui muudetakse elektrijaama valgustust ning 100w elektripirn asendatakse alalisvoolu kasutava LED valgustusega või kui lisatakse paigaldisse elektrimootor 1kW. Samuti võimaldab formuleering „ja/või võrguühenduste kasutamise tingimused muutuvad“ nõuda tootmisseadme omanikult liitumismenetluse algatamist iga kord peale seda, kui Konkurentsiamet on kinnitanud uued võrgulepingu tüüptingimused. Ettepanek: 4 Muuta p. 8.2. sõnastust nii, et liitumistaotluse esitamise kohustus tekib vaid siis, kui muudatused elektripaigaldises ei võimalda elektripaigaldist opereerida võrguteenuse lepingus sätestatud parameetrite alusel. Kõik ülejäänud formuleeringud vähendavad võrguteenuse lepingus sätestatud parameetrite sisulist tähendust ja annavad võrguettevõtjale õiguse sekkuda tootmisseadme igapäevasesse opereerimisse ka siis, kui tootmisseadme opereerimisel ei rikuta võrguteenuse lepingus sätestatud piirväärtusi. Meie ettepanek uueks p. 8.2. sõnastuseks on: „Juhul, kui kliendi võrku soovitakse liita elektripaigaldisi, mille tagajärjel ei ole võimalik elektripaigaldist opereerida võrguteenuse lepingus sätestatud parameetrite alusel, on klient kohustatud esitama võrguettevõtjale taotluse liitumismenetluse algatamiseks.“ 8. Peatükk 10: Lülitustoimingud ja elektrikatkestused Punkt 10.5.3 sätestab: „Klient on kohustatud muutma kliendile kuuluva trafo neutraali maandamise režiimi alates võrguettevõtja poolt vastava korralduse saamisest kuni 24 tunni jooksul.“ EE ettepanek: Sätestada tüüptingimustes erand käsitsijuhtimisega lülitite puhul 72 tundi, sest 24 tunnine reageerimine on põhjendamatult lühike, arvestades kehtivaid töö- ja puhkeaja arvestamise reegleid. Punkt 10.6 sätestab: „Võrguettevõtjal on õigus süsteemi või selle osa varustuskindluse tagamiseks erakorralises olukorras lülitada kliendi tarbimine tehniliselt vajalikus mahus välja.“ EE ettepanek: Tüüptingimustes tuleb täpsustada, mida tähendab „erakorraline olukord“. Eeldatavasti on peetud silmas punktis 10.12 loetletud juhtumeid. Sel juhul tuleks punktis 10.6 viidata punktile 10.12; või täpsustada milliseid juhtumeid silmas on peetud. Vastasel korral annavad tüüptingimused võrguettevõtjale õiguse sisustada tingimised, mille korral on tal õigus loobuda klientidele võrguteenuse osutamisest. 9. Peatükk 11: Poolte muud kohustused Punkt 11.2.12 sätestab: „Klient on kohustatud /../ tagama võrguettevõtjale võimaluse päevasel ajal takistamatult kontrollida kliendi elektripaigaldisi, mis võivad mõjutada põhivõrgu talitlust, kui võrguettevõtja on sellest soovist kliendile ette teatanud. Kliendil on õigus päevasel ajal kontrollida kliendi elektripaigaldisi võrguettevõtja alajaamas, teatades sellisest soovist võrguettevõtjale mõistliku aja ette.“ EE ettepanek: Viia antud sättes esitatud õigused ja kohustused võrdsele alusele. Võrguettevõtjale peab samuti kehtima kohustus teatada oma soovist kliendile ette mõistliku aja jooksul. Samuti on otstarbekas sätestada, et elektriohutuse alane vastutus on kontrolli teostaval isikul. Punkt 11.2.14 sätestab: „Klient on kohustatud /../ seadma võrguettevõtja sellekohase soovi korral võrguettevõtja kasuks sõlmitud lepingus ja tüüptingimuste punktides 11.2.10-11.2.11 nimetatud tegevuste tagamiseks tasuta servituute.“ EE kommentaar: Tasuta servituudi nõudmise õigus on tüüptingimustes sätestatud liiga ulatuslikult. Tüüptingimuste punktis 11.2.10 on avatud nimekiri elektripaigaldistest, mille jaoks võrguettevõtja soovida saada tasuta servituuti. Kuna võrguettevõtjaks on põhivõrguettevõte, siis on võrguettevõtte kõik seadmed üle kogu Eesti tõlgendatavad kliendi varustuskindluse tagamiseks vajalike seadmetena. Tüüptingimuste pakutud sõnastus jätab võrguettevõtja otsustada, milliste seadmete jaoks ta kliendile Eestis kuuluvatele maaüksustele tasuta servituute nõuab. Kuna võrguettevõtjal on oma teenuste osutamiseks vajaliku maa kasutusõiguse eest tasu maksmine seadusandluse tasemel reguleeritud talumistasu regulatsiooni kaudu, siis puudub 5 põhjendus, miks peaks võrguteenuse kasutajad tagama võrguettevõtjale maa tasuta kasutamise võimalust. EE ettepanek: Teeme ettepaneku eemaldada tüüptingimuste punktist 11.2.14 sõna „tasuta“.. Punkt 11.2.19 sätestab: „Klient on kohustatud /../ mitte ületama lepingus sätestatud tarbimiskoha maksimaalset lubatud tarbimisvõimsust, mida võrguettevõtja võib kontrollida ühe minuti pikkuse perioodi keskmise võimsusena ja käsitleb seda reaalse tarbimisena.“ EE kommentaar: Tegemist on ebamõistliku tingimusega vähemalt elektrijaamadele (oleme seda detailsemalt selgitanud oma kirja punktis nr 1). Võrguettevõtjal on ülekoormuskaitsete näol olemas võimalused piirata klientide hetkelist tarbimisvõimsust olukordades, kus võimsuse piiramine on tegelikult vajalik, seetõttu puudub vajadus eraldi õigusliku keelu lülitamiseks tüüptingimustesse. Lisaks on juba tehnilise mõõtmise ebatäpsus suurusjärgus ca +/- 5%. Oleme seisukohal, et antud tüüptingimuste kohas ei ole käesolev punkt vajalik, sest teema on juba ammendavalt kaetud mõõtmist käsitlevas peatükis. EE ettepanek: Jätta tüüptingimustest välja punkt 11.2.19. Punkt 11.2.20 sätestab: „Klient on kohustatud /../ mitte ületama lepingus sätestatud tarbimiskoha maksimaalset lubatud tootmisvõimsust, mida võrguettevõtja võib kontrollida ühe minuti pikkuse perioodi keskmise võimsusena ja käsitleb seda reaalse tootmisena.“ EE kommentaar: Võrguettevõtjal on ülekoormuskaitsete näol olemas võimalused piirata klientide hetkelist tootmisvõimsust olukordades, kus võimsuse selline piiramine on tegelikult vajalik, seetõttu puudub vajadus eraldi õigusliku keelu lülitamiseks tüüptingimustesse. Juhime Konkurentsiameti tähelepanu asjaolule, et elektrijaamal on reeglina kasulik olla liitunud elektrivõrguga mitte vastavalt tootmisseadmete võimalikule maksimaalsele võimsusele, vaid normaalrežiimile vastava väiksema võimsuse ulatuses, et vähendada elektrijaama liitumiskulu. Samas võib olla elektrisüsteemi jaoks väärtuslik, kui süsteemi võimsusdefitsiidi hetkel saab elektrijaam elektrit võrku anda vastavalt maksimaalsele tootmisvõimsusele ja elektrivõrgu tegelikule ülekandevõimekusele. Kui tüüptingimused keelavad ületada normaaltööks broneeritud tootmisvõimsust, siis elektrijaam ei saa ka süsteemihaldurit aidata lisavõimsusega hetkedel, kui tootjal on lisavõimsust pakkuda, elektrisüsteem vajab lisavõimsust ning elektrivõrku on tehnilisel võimalik lisavõimsust anda. EE ettepanek: Jätta tüüptingimustest välja punkt 11.2.20. 10. Peatükk 12. Vastutus kohustuse rikkumise eest Punkt 12.1 sätestab: „Võrguettevõtjal on õigus katkestada võrguteenuste osutamine või seda piirata lepingu rikkumise puhul /../“. EE ettepanek: Elektrivarustuse piiramist ja katkestamist käsitleb elektrituruseadus ja selle alamaktid. Teeme ettepaneku kustutada punktid 12.1.1 – 12.1.3 ning sõnastada punkt ümber viitega õigusaktidele. Samuti tuleks lisada tingimused või tähtajad, mille täitmisel võrguettevõtja taastab võrguteenuste osutamise. Punkt 12.3 sätestab: „Klient on kohustatud maksma võrguettevõtjale igakordse lepingus sätestatud maksimaalse lubatud tarbimisvõimsuse ületamise ja punktis 11.2.19 nimetatud tingimuste rikkumise eest leppetrahvi suuruses, mis vastab punkt 5.9 kohase viie (5) kordsele tarbimisvõimsuse järgsele kalendriaasta võimsustasule. Leppetrahvi arvestamise aluseks on maksimaalset lubatud tarbimisvõimsust ületav võimsuse osa, kui ületamine on suurem kui 0,1 MVA-d. Ühe ööpäeva jooksul toimunud tarbimisvõimsuse ületamisi käsitletakse ühe tarbimisvõimuse ületamisena. Leppetrahvi tasutakse täiendavalt lisaks lubatud tarbimisvõimsust ületavas osas maksmisele kuuluvale võimsustasule. Leppetrahv ja täiendav võimustasu tasutakse ühe maksena vastavalt võrguettevõtja arve alusel.“ 6 EE kommentaar: Juhime Konkurentsiameti tähelepanu asjaolule, et niivõrd suure trahvi määramine, nagu on 5-kordne aastane tasu, võib olla kohane vaid juhul, kui nii suur rahaline karistus on vajalik võrguettevõtjale tekkiva olulise kahju ära hoidmiseks või tekkinud kahju kompenseerimiseks. Kuna elektrijaamade puhul on tarbimisvõimsus väiksem kui tootmisvõimsus, siis elektrijaama tarbimisvõimsuse ületamisel ei saa olla võrguettevõtja jaoks ligilähedaselt sarnast negatiivset efekti nagu võib tekkida tarbijate poolt tarbimisvõimsuse ületamisel. Seetõttu oleme kindlal seisukohal, et on täiesti ebaproportsionaalne kehtestada tootmisseadmetele tarbimisvõimsuse ületamise eest trahv aastase 5x võimsustasu ulatuses, sarnaselt elektri tarbijatega. Olles igakülgselt analüüsinud võrgulepingus sätestatud tarbimisvõimsuse ületamisega seotud asjaolusid, pakume Konkurentsiametile õiglasema lahendusena kahte alternatiivi: A: Juhul kui Konkurentsiamet nõustub meie poolt käesoleva konsultatsiooni raames tehtud peamise ettepanekuga ja loobutakse tarbimisvõimsuse tasu kehtestamisest elektrijaamale: . Tarbimisvõimsuse ületamise eest on põhjendatud trahvi nõuda tarbijate puhul, kui tarbimiskoha võrguühendus on loodud tarbimisvõimsuse alusel. Tootmisüksuste puhul on võrreldavaks asjaoluks maksimaalse tootmisvõimsuse ületamine tarbimiskohas. On ilmselge, et tootmisüksuste tarbimiskohas tarbimisvõimsuse ületamine ei saa tekitada võrguettevõtjale võrreldavaid probleeme, nagu tekitab elektri tarbija tarbimiskohas maksimaalse tarbimisvõimsuse ületamine. Tulenevalt eelnevast on tarbimisvõimsuse ületamise eest 5-kordse aastatasu ulatuses trahvi maksmine põhjendamatu ning ülemäärane karistus. EE ettepanek: punktis 12.3 täiendada sõnastust nii, et tarbimisvõimsus ületamisel trahvi maksmine ei kehti tootmisüksustele. B: Kui tarbimisvõimsuse tasu kehtestatakse tootmisseadme omatarvet ületava võrgust võetud võimsuse alusel: Trahvi maksmiseks ei teki objektiivset põhjust elektrijaamade puhul olukordades, kus lubatud tarbimisvõimsus on väiksem kui lubatud võrku antav võimsus - sest selline trahvi nõudmine ei ole seotud elektrijaama poolt mitte ühegi objektiivse probleemi tekitamisega võrguettevõtjale. Asjaolu, et elektrijaam maksab tarbimisvõimsuse tasu omatarbe võimsust ületava võimsuse eest, ei anna põhjust nõuda veel trahvi olukorras, kus suurem tarbimisvõimsus ei tekita mingit objektiivset lisakulu võrguettevõtjale. Juhime Konkurentsiameti tähelepanu asjaolule, et kõnealustes tüüptingimustes ei ole korrektselt tasakaalustatud kokkulepitud teenuse koguse eest võetav tasu, kokkulepitust suurema tarbimiskoguse eest mõistlikus ulatuses suuremana võetav tasu ja tarbija trahvimine 5-kordse aastatasuga. Oleme seisukohal, et tüüptingimuses on ülemäärane rakendada 5-kordse tarbimisvõimsuse aastatasu trahvina elektrijaamadele, mille tarbimiskoha võrguühenduse võimsus on loodud tootmisvõimsuse, mitte tarbimisvõimsuse alusel. Elektrijaamade puhul, kui ületatud tarbimisvõimsus on väiksem kui maksimaalne tootmisvõimsus, oleks sisuliselt põhjendatud rakendada trahvi asemel mõistlikus ulatuses, nt 30-50% võrra kallimat teenuse tasu. EE ettepanek: punktis 12.3 täiendada sõnastust nii, et tarbimisvõimsus ületamisel elektrijaama poolt, kui ületatud tarbimisvõimsus on väiksem kui tarbimiskoha maksimaalne tootmisvõimsus, maksab elektrijaam kõrgendatud tarbimisvõimsuse tasu, mis on 30% suurem vastava tavateenuse hinnast. Kui ületatud tarbimisvõimsus on suurem kui maksimaalne tootmisvõimsus, siis maksab elektrijaam maksimaalset tootmisvõimsust ületava võimsuskasutuse eest leppetrahvi. 11. Peatükk 14. Lepingu muutmine, ülesütlemine ja lõppemine Punkt 14.2 sätestab: „Tootmis- ja/või tarbimistingimuste muutmiseks, millega soovitakse vähendada lepingus lubatud maksimaalset tootmis- ja/või tarbimisvõimsust või tarbimiskohtade arvu, peab klient esitama võrguettevõtjale taotluse hiljemalt jooksva kalendriaasta kolmekümnendaks (30.) juuniks. Eeltoodud nõude täitmisel hakkab vastav poolte vahel sõlmitud lepingumuudatus kehtima alates järgneva kalendriaasta esimesest (1.) jaanuarist. Juhul, kui klient esitab võrguettevõtjale vähendamistaotluse pärast jooksva kalendriaasta kolmekümnendat (30.) 7 juunit, hakkab poolte vahel sõlmitud lepingumuudatus kehtima ülejärgmise kalendriaasta esimesest (1.) jaanuarist.“ EE kommentaar: Juhime Konkurentsiameti tähelepanu sisuliselt põhjendamata ning pikale etteteatamisajale võrguettevõtjalt ostetava teenuse mahu vähendamise soovi korral. Eelkõige puudutab see olukorda, kus näiteks klient teatab teenuse ostu vähendamise soovist 1. juulil 2021. a ja saab teenuse ostmist vähendada alles alates 1.1.2023. a. Seega võib võimsustasu vähendamise taotluse rahuldamine võtta aega kuni 546 päeva. Puudub igasugune põhjendus, miks peaks tootja või tarbija, kes tahab loobuda võrgu kasutamise õigusest, olema sunnitud maksma pikka aega mittevajaliku teenuse eest. EE ettepanek: Teeme ettepaneku võimaldada tootmis- või tarbimisvõimsuse vähendamist taotleda 30-päevase etteteatamisega. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Andri Avila juhatuse liige 8