Tanel Kiik
Sotsiaalministeerium
Suur-Ameerika 1
10122 Tallinn
Koopia:
Ravimiamet
Eesti Haigekassa
Justiitsministeerium
01.09.2020 nr 5-5/2020-032
Saadetud elektrooniliselt e-posti aadressidele
[email protected];
[email protected];
[email protected];
[email protected];
[email protected];
[email protected];
[email protected];
[email protected];
[email protected]
Konkurentsiameti ettepanek seoses ravimite hulgi- ja jaemüügi juurdehindluste
piirangutega
1. Analüüsi eesmärk ja lühikokkuvõte
Konkurentsiamet viis läbi konkurentsiolukorra analüüsi, mille eesmärgiks oli hinnata ravimite
hinnaregulatsiooni toimimist ja tõhusust Eestis. Ravimiseaduse (RavS) § 15 kohaselt on Eestis
nii retsepti- kui ka käsimüügiravimitele ette nähtud hinnaregulatsioon, mille kohaselt nii hulgi-
kui ka jaemüüjad tohivad lisada ravimipakendile teatud kindla juurdehindluse. Näiteks 10-
eurose ravimipakendi puhul on maksimaalselt lubatud juurdehindluseks hulgimüügis 5% ja
jaemüügis 15%. Konkurentsiamet hindas, kuidas on tagatud sellise hinnaregulatsiooni
järelevalve, millised on sellega seotud riskid ja võimalikud mõjud.
Analüüsi jaoks andsid Konkurentsiametile teavet kolm suuremat ravimite hulgimüüjat ja
kümmekond tootjat.1 Samuti küsis Konkurentsiamet arvamust Ravimiametilt, Eesti
Haigekassalt (EHK) ja Sotsiaalministeeriumilt.
Amet tutvus pisteliselt ravimitootjate ja hulgimüüjate vaheliste kolme kuu arveldustega ning
sõlmitud lepingute ja nende lisadega. Saadud andmete põhjal joonistuvad välja teatavad
mustrid, mis osutavad sellele, et ravimite hulgimüüja sisseostuhind (ehk lühemalt ostuhind) ei
pruugi vastata tegelikkusele. Lihtsustatud teoreetilise näitena, kui hulgimüüja ostab
1
Lisaks tootjatele ostavad Eesti hulgimüüjad ravimeid ka väljaspool Eestit asuvatelt hulgimüüjatelt. Käesoleva
analüüsi raames pole hulgimüüjate vahelise kaubanduse kohta andmeid kogutud, kuna eesmärk ei ole luua
tervikpilti ravimite maaletoomise ja hinnastamise praktikast, vaid üksnes mõningate näidete varal selgitada
olemasoleva regulatsiooni puudusi.
Tatari 39 / 10134 Tallinn / 667 2400 /
[email protected] / Registrikood 70000303
ravimipakendi tootjalt 100 euroga, siis apteegile tohib ta selle edasi müüa maksimaalselt 3%-
lise juurdehindlusega (ehk 103 euroga). Tegelikkuses maksab aga tootja erinevate
tagasimaksete, allahindluste, teenustasude vms-ga 30 eurot hulgimüüjale tagasi. Sel juhul,
müües ravimipakendi apteegile 103 euroga, moodustaks hulgimüüja tegelik juurdehindlus mitte
3, vaid kuni 33 eurot. Konkurentsiametile esitatud materjalidest nähtub rida sellist liiki
küsitavaid arveldusi. Konkurentsiamet leiab hinnaregulatsiooni järelevalve korraldust hinnates,
et see ei taga piisavalt selget ja tõhusat mehhanismi eelpool kirjeldatud liiki olukordade
lahendamiseks.
Järgmises peatükis on esitatud mõningad konkreetsemad näited selliste arvelduste kohta, kuid
ärisaladuse kaitse huvides ilma osapooli nimetamata ning vajadusel ka rahalisi näitajaid
mõnevõrra muutes, nii et suurusjärgud on säilinud. Ka tuleb arvestada, et tegemist on üksnes
Konkurentsiameti poolse riskihinnanguga, mida ei saa käsitleda ravimiseaduse rikkumise
tuvastamisena. Konkurentsiametil puudub pädevus ravimite hinnakujunduse järelevalveks
juurdehindluste regulatsiooni osas. Näiteid küsitavate olukordade kohta on esitatud niivõrd,
kuivõrd on vajalik illustreerida hinnaregulatsiooni toimivuse riskikohti.
Ettepaneku eelnõuga tutvunud Ravimiamet nõustus, et hinnaregulatsioon ei toimi
eesmärgipäraselt ning et järgnevalt kirjeldatud olukorrad on asjakohased.
2. Allahindluste ja teenustasude kirjeldus
Konkurentsiametile esitatud materjalidest ilmneb, et hulgimüüjatel on võimalik tootjatelt saada
ravimite ostul väga erinevatel põhjendustel allahindluseid, boonuseid, tagasimakseid jms,
näiteks: ostueesmärgiboonus, väljamüügiboonus, täiendav aastaboonus, püsiallahindluse
kompensatsioon, kampaaniahindade kompensatsioon, hulgimüügiallahindlus
käsimüügiravimitele, hulgimüügiallahindlus mingile konkreetsele käsimüügiravimile,
käsimüügiravimite kasvuboonus, reklaamikampaania kompensatsioon, kaptenistaatuse
kompensatsioon, kasvuboonus, allahindlus ettemaksu tegemise eest, arve ennetähtaegse makse
allahindlus, arve õigeaegse makse allahindlus, laovarude taseme allahindlus, kvartali
käibeboonus, kuu sihiboonus2. Ka esines Konkurentsiametile esitatud materjalides
tagasimakseid ilma igasuguse selgituseta.
Näiteks üks tootja müüb hulgimüüjale ravimeid nii, et arvetel nähakse ette kaks allahindlust:
standardallahindlus 2,5% ja muutuva suurusega lisaallahindlus. Esitatud materjalide põhjal
võib järeldada, et hulgimüüja arvestab jaemüüjale ravimit edasi müües üksnes
lisaallahindlusega, kuid standardallahindlust edasi ei anta. Seda arvestades võib püstitada
küsimuse, kas hulgimüüja on läbi standardallahindluse efektiivselt suurendanud oma
juurdehindlust 2,5%. Kuna lubatava juurdehindluse piirmäär on vähegi kallimate ravimite
puhul võrdlemisi madal (6,40-12,78 eurot 5%, üle 12,78 eurot 3%), tähendaks see
juurdehindluse märgatavat suurenemist.
Võrdlemisi levinud on erinevad müügieesmärkide täitmise eest makstavad boonused. Näiteks
annab üks tootja erinevatele hulgimüüjatele kas kuus, kvartalis või aastas teatud ostumahu
saavutamise eest kreeditarvetega soodustust kuni 8%. Võrreldavas suuruses annavad soodustusi
ostumahu saavutamise eest ka mitmed teised tootjad. Mitu tootjat pakub hulgimüüjatele ka
erinevaid allahindlusi seoses arvete ennetähtaegse ja/või õigeaegse tasumise eest. Näiteks üks
tootja pakub selliseid allahindluseid 3-4% ulatuses. Ka võidakse anda allahindlust näiteks
laovarude hoidmise eest – üks tootja pakub kuni 4%-list allahindlust teatud perioodi laovarude
2
Lepingutes kokkulepitud ja arvetel olevad allahindluste nimetused ei pruugi olla samad. Allahindlused erinevad
tootjate lõikes ning võivad erineda ka hulgimüüjate kaupa.
2
säilitamise eest. Näiteid erinevat liiki allahindluste kohta on veel teisigi.
Lisaks allahindlustele on levinud erinevate teenuste ostmine hulgimüüjatelt. Eelkõige ostetakse
erinevaid turundusteenuseid (reklaam, parem väljapanek jms) ning erinevaid
müügiaruandlusega seotud teenuseid. Näiteks üks tootja kulutas hulgimüüjatelt selliste teenuste
ostmisele u 20% müügitulust.
Allahindluste ja teenustasude maksmise praktika on erinevate tootjate lõikes siiski väga erinev.
On ka selliseid tootjaid, kes nähtavalt neid ei rakenda või teevad seda minimaalses ulatuses.
Eeltoodust nähtub, et tootjate ja hulgimüüjate vahel liiguvad allahindluste ja teenustasude näol
tihti arvestatavad rahasummad, eriti kui kõrvutada neid riiklikult lubatud juurdehindlustega.
Konkurentsiamet ei võta käesolevaga seisukohta, et kõik need rahasummad oleks
põhjendamatud ning vastuolus ravimiseaduse mõtte ja sõnastusega. On täiesti võimalik, et osa
neist on ka põhjendatud. Konkurentsiametil ei ole võimalik vastata sellistele küsimustele, nagu
näiteks, kas laovaru hoidmise allahindluste pakkumine on põhjendatud või on see osa
tavapärasest hulgimüügitegevusest, nii et sellega seotud kulud tuleks katta riiklikult lubatud
juurdehindluse arvelt. Sellist liiki küsimuste selgitamiseks tuleks läbi viia täiemahuline
järelevalvemenetlus, milleks Konkurentsiametil ei ole ravimiseaduse alusel pädevust. Nagu
juba selgitatud, peab käesolev analüüs selgitama juurdehindluste regulatsiooni toimimise
eeldusi, mitte tuvastama ravimikaupmeeste seadusevastast käitumist üksikjuhtudel. Küll aga
signaliseerivad selliste rahasummade liikumised, et esineb arvestatav risk riiklikult kehtestatud
hinnaregulatsiooni sisuliseks eiramiseks.
Järgnevalt toome välja ravimite juurdehindluse regulatsiooni põhialused (punkt 3) ning esitame
põhjused, miks regulatsioon praegusel kujul ei tööta (punkt 4). Seejärel käsitleme mittetoimiva
regulatsiooni võimalikke mõjusid konkurentsile (punkt 5). Lõpetuseks teeme kokkuvõtte
(punkt 6) ja esitame ettepaneku olukorra parandamiseks (punkt 7).
3. Ülevaade juurdehindluste regulatsioonist
Järgnevalt käsitleme ravimiseaduses ettenähtud regulatsiooni ravimite hulgi- ja jaemüügi
juurdehindluse piirmäärade kohta, keskendudes selle järelevalvele ja toimivuse eeldustele.
Käesolev analüüs ei tegele küsimusega, kas kehtivad juurdehindluste piirmäärad on
põhjendatud suurusega ja millest lähtuvalt need kujundatud on. Samuti ei käsitleta alljärgnevas
soodusravimite eriregulatsiooni ja vastavate hinnakokkulepete sõlmimist, mis ravikindlustuse
seaduse järgi on EHK pädevuses.
3.1. Piirmäärade süsteem seaduse järgi
RavS § 15 (lg-d 1-4) sätestab ravimite hulgi- ja jaemüügil lubatud juurdehindlused. Piirmäärad
ja nende rakendamise kord on sätestatud VV 21.02.2005 määruses nr 36.
Seaduse järgi peavad ravimite jae- ja hulgikaupmehed piirduma oma hinnakujunduses
juurdehindluse protsentidega, mida näeb ette viidatud määrus. Üldise fikseeritud piirmäärana
on ette nähtud 6,39 eurot ühe ravimipakendi kohta. RavS § 15 lg-d 2-4 kirjeldavad, kuidas
piirmäärad tuleks kujundada, nii et ravimihinnad oleksid kontrolli all, ettevõtjad saaksid
müügilt põhjendatud kasumi ja ravimite kättesaadavus oleks tagatud.
Siinkohal on oluline silmas pidada, et juurdehindlused liidetakse ravimite ostuhinnale:
hulgimüüjad hinnale, millega nad saavad ravimi kätte tootjalt või väljaspool Eestit asuvalt
hulgimüüjalt ning apteegid omakorda hulgimüüja hinnale. Teisisõnu võib öelda, et RavS § 15
3
järgne piirmäärade regulatsioon rakendub hulgimüüja ostuhinnale, reguleerides lisandeid, mida
ostuhinnale juurde lisada tohib. Seejuures on regulatsiooni eesmärk mitte kitsalt juurdehindlusi
reguleerida, vaid tagada ravimite tarneahelas tootjalt läbi hulgimüüja ja apteegi lõpptarbijani
põhjendatud hind. Eespool toodud näite puhul, kus hulgimüüja ostab tootjalt ravimipakendi 100
euroga, kuid kannab 30 eurot sellest tootjale tagasi, kujuneks hulgimüüja tegelikuks
juurdehindluseks mitte lubatud 3%, vaid 33%. Seesugune müügitulu suurendamine kajastub
ravimipakendi lõpphinnas ja on regulatsiooni eesmärgiga vastuolus, kuna õige ostuhinna
arvestamisel oleks ravim ka patsiendile märksa soodsam.
Kokkuvõttes saab piirmäärade regulatsioon toimida üksnes juhul, kui riigil on piisav ülevaade
nii ostuhinna kui juurdehindluse kujunemisest ning piisavad järelevalvealased õigused, et
tagada kehtivate nõuete täitmine.
3.2. Järelevalve seaduse järgi
RavS § 100 lg 1 järgi kuulub Ravimiametile üldine pädevus riikliku järelevalve teostamiseks
selle seaduse ja selle seaduse alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle. Küsimus on aga selles,
mida amet selle pädevuse raames teha saab, et tagada RavS § 15 lg 1 alusel kehtestatud
piirmäärade järgimine ravimite jae- ja hulgimüüjate tegevuses. RavS § 15 paikneb üldsätete
osas, mitte ravimite käitlemise nõuete all, mis on kaetud väärteovastutusega (RavS 7. ptk).
Seetõttu pole võimalik piirmäärade rikkujaid karistada. Veel enam, RavS § 1011 lõikes 1
ettenähtud riikliku järelevalve erisusi arvestades pole ametil tõenäoliselt võimalik teha rikkujale
ka ettekirjutust. Nimelt on viidatud lõike punktides 1-6 toodud ammendav loetelu sellest, mida
Ravimiametil on võimalik oma ettekirjutusega teha. See loetelu ei võimalda teha näiteks ravimi
hulgimüüjale ettekirjutust lõpetada oma tegevuses tootjatelt selliste tagasimaksete
vastuvõtmine, mille tagajärjel ravimi hulgimüügi tegelik juurdehindlus kujuneb suuremaks
RavS § 15 lg 1 alusel sätestatud piirmäärast. Samuti pole võimalik hulgimüüjale ette kirjutada,
et ta maksaks ülemääraselt saadu tootjale tagasi.
Ravimiseadus ei reguleeri hulgimüüja ostuhinna kujunemist. Ostuhind on reguleeritud
ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 42 lg 13 alusel sotsiaalministri määrusega, kuid ka selles osas
puudub haldusorgan, kellel oleks võimalik tõhusalt järelelvalvet teostada. Nimelt ei sätesta
RaKS üldist järelevalvet selle seaduse alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle. See tähendab,
et ostuhindade edastamise korra rikkumise eest pole võimalik kedagi karistada, teha
ettekirjutust ega kohaldada sunniraha. Veel enam, kui EHK otsustaks asuda ostuhindasid
kontrollima, siis ei saaks ta selleks kasutada isegi korrakaitse erimeetmeid (nõuda teavet jms).
RaKS järgi on EHK-l õigus teha ettekirjutusi üksnes väga piiratud juhtudel, nimelt RaKS § 33
lg 2 ja § 62 alusel (vähemalt 19-aastase kindlustatud isiku hambaraviteenuse hüvitis ning ajutise
töövõimetuse hüvitis).
4. Võimalus minna regulatsioonist mööda
Hind, mida hulgimüüja maksab ravimi eest tootjale, moodustub mitmesuguste tehingute
tulemusel. Sageli kujuneb tegelik ostuhind tootja tagasimaksete järgselt. Kuna juurdehindlused
arvutatakse ostuhinna järgi ja liidetakse sellele, siis tegelikkusest kõrgema ostuhinna
juurdehindluse arvestamise aluseks võtmine võimaldab regulatsioonist mööda minna. EHK
hüvitatavate soodusravimite puhul tähendab tegelikkusest kõrgem ostuhind ühtlasi seda, et
ravikindlustusraha kulub ravimitele rohkem. Kuna riigil puudub kontroll hulgimüüja
sisseostuhinna üle, pole ka ravimihüvitiste määramisel võimalik lähtuda tagasimaksete järgsest
hinnast, nagu see seaduse järgi käima peaks.3
3
RakS § 41 lg 11 järgi on ravimi jaemüügihind ravimi ühe müügipakendi lõplik müügihind tarbijale, mis kujuneb
ravimi hulgi- ja jaemüügi juurdehindluste ja käibemaksu rakendamise ning ravimitootja või müügiloa hoidja,
4
4.1. Ostuhinna kujunemine
RaKS § 42 lg 13 alusel on sotsiaalministri määrusega (SM 02.09.2004 määrus nr 106)
kehtestatud ravimite ostuhindade edastamise kord. Hulgimüüjatele on pandud kohustus esitada
oma ostuhinnad EHK-le seoses sellega, et ostuhinna alusel arvutatakse piirhind (ostuhind +
maksimaalsed jae- ja hulgimüügi juurdehindlused). Ostuhindade edastamise kohustus laieneb
kuuele suuremale hulgimüüjale ja hõlmab kõiki nende Eestis turustatavaid humaanravimeid.
Viidatud sotsiaalministri määruse § 1 lg 2 järgi koosneb ostuhind kauba ostuhinnast (ehk tootja
hind arvel), pealelaadimise kuludest müüja või saatja laos, veokuludest saatjamaal,
eksporttollist, pealelaadimise kuludest saatjamaa terminalis, rahvusvahelise veo kuludest,
mahalaadimise kuludest saajamaa terminalis, veokuludest saajamaal (CIP (hulgimüüja laos
Eesti Vabariigi territooriumil) Incoterms 2000 järgi).
Kõik ostuhinna komponendid on suhteliselt üheselt määratletavad, v.a hind tootja arvel.
Viimasega saab mängida, kuna tootjal on võimalik kirjutada arvele hoopis kõrgem hind kui see,
mida hulgimüüja tootjale kokkuvõttes maksab. Tegelik ostuhind kujuneb sel juhul nii, et tootja
korvab hulgimüüjale arvel toodud hinna n-ö ülemäärase osa tasaarvelduste abil (eelkõige
mitmesugused allahindlused, tasuta partiid ravimeid ning teenustasud toodete reklaami jms
eest). Nagu juba eespool viidatud, on vastavad kreedit- ja deebetarved tootjate ja hulgimüüjate
vahelistes arveldustes tavapraktika. Seadmata siinkohal kahtluse alla, et osalt on hulgimüüjate
arved kaetud tootjatele reaalselt osutatavate logistiliste ja turundusalaste teenustega ega ole
seetõttu põhjendamatud, loob selline praktika regulatsioonist möödaminemiseks kindlasti
soodsa pinnase. Seda iseäranis olukorras, kus keegi tootjahinna kujunemist sisuliselt ei kontrolli
ning kus suurte hulgimüüjate läbirääkimiste jõud on suur.4
Eelnevat arvestades taandub juurdehindluste regulatsioon tegelikult ostuhinna määratletusele
ehk sellele, kas juurdehindlusi arvestatakse lähtuvalt tegelikust ostuhinnast või hinnast, mis on
märgitud ostuarvel. Juhul kui ostuhind osutub kontrollimatuks, siis ei saa ka juurdehindluste
regulatsioon täita talle seatud eesmärki.
4.2. Küsimus järelevalvepädevusest ostuhinna osas
RaKS alusel ei ole ostuhinna kujunemine allutatud EHK ega ühegi teise riigiorgani
järelevalvele. Ravimiametil on järelevalvepädevus RavS alusel, mis ostuhinda otseselt ei
reguleeri. Sellega seotud probleeme on täheldanud Sotsiaalministeerium oma analüüsis.5
Ravimiametil on RavS § 100 lg 1 alusel järelevalvepädevus mh RavS § 15 osas. See tähendab,
et Ravimiamet on pädev kontrollima, et apteekides või hulgimüüjate poolt rakendatavad
juurdehindlused ei ületaks RavS § 15 lg 1 alusel kehtestatud piirmäärasid. Kontrolli on võimalik
teostada arvete alusel selles osas, mis puudutab ostuhinnale lisatavaid jae- ja hulgimüügi
juurdehindlusi, kuid ostuhinna kujunemise osas on regulatsioon puudulik. Ainus kehtivas
õiguses ravimi ostuhinda sätestav õigusakt on kehtestatud mitte RavS, vaid RaKS alusel, mille
osas ei ole ametile järelevalvekohustust pandud.
hulgi- või jaemüüja tehtavate soodustuste ja allahindluste mahaarvamise järel.
4
Hulgimüüja võim tootjatele tingimusi seada ja hinnakujundust määrata lähtub asjaolust, et Eestis on ravimiturg
koondunud väheste hulgimüüjate kätte, kellega omakorda on frantsiisi- ja muude lepingute kaudu seotud üle 90%
apteekidest.
5
„Ravimiseaduses ega selle rakendusaktides ei ole defineeritud „sisseostuhind“ aga „pakend“, millele ettevõtja
võib juurdehindluse lisada ning mille kohta tuleb Sotsiaalministeeriumile andmed esitada. Samuti ei ole ükski
asutus volitatud teostama järelevalvet hulgimüügi sisseostuandmete õigsuse üle. [---]“. Sotsiaalministeerium,
detsember 2019. Analüüs kaalutud keskmiste juurdehindluste kohta ravimite hulgi- ja jaemüügil, lk 10.
5
Tegelikkuses puudub Ravimiametil võimalus lünkadeta järelevalvet teha. Ravimiamet peab
ennast pädevaks üksnes kontrollima, kas juurdehindlus on hulgimüüja ostuarve põhjal õigesti
arvestatud, kuid mitte seda, milliseks ostuhind kreeditarvete tagajärjel kujuneb. Praktikas
võetakse apteekide järelevalves aluseks ravimi ostuhind hulgimüüjalt, arvestades seejuures ka
ostuarvel juba tehtud allahindlusi, ning liidetakse sellele lubatud juurdehindlus ja käibemaks.
Hulgimüüjate juurdehindlusi on samuti kontrollitud üksnes ostuarvete alusel ja nendel olevate
andmete põhjal. Selliselt jäävad Ravimiameti järelevalve alt välja ostuarvetega vahetult
seostamata arved ja lepingud, mille alusel hulgimüüjad saavad täiendavaid allahindlusi juba
ostetud ravimitele, teevad omakorda ostjatele tagasimakseid jms.
Ravimiameti selgituse järgi ei hõlma hulgimüüja juurdehindlus RavS § 15 lg 1 tähenduses kogu
tulu, mis hulgimüüja ravimite edasimüügist saab. Nii ei arvata juurdehindluste hulka
konkreetse ravimipakendiga seostamata tagasimakseid nagu näiteks aastaboonus või tasu arve
õigeaegse tasumise eest, kuivõrd tegemist pole tavapärases mõistes juurdehindlustega.
Ravimiameti kinnitusel ei ole tal pragu võimalik kontrollida hulgimüüja ostuhinna kujunemist,
sh kuidas kreeditarved on seotud ostuarvetega, et teha kindlaks tegelikult kujunev ostuhind.
Ilma vastastikuseid lepingulisi kohustusi arvestamata ning arveid omavahel seostamata pole
isegi võimalik tuvastada, kas konkreetne kreeditarve on ostuarvega seostatav või mitte.
Konkurentsiamet märgib, et ükskõik kui ranget kontrolli Ravimiamet selliselt teeb, jääb
hulgimüüjate hinnakujundus ostuhinna manipuleeritavuse tõttu siiski kontrollimatuks. Toimiva
hinnaregulatsiooni seisukohalt on oluline, et regulaator saaks kontrollida mitte üksnes arvutuste
õigsust (n-ö kalkulaator), vaid ka sisendite põhjendatust. Eesmärgipärane järelevalve peaks
võtma arvesse hulgimüüjate kreeditarveid ja sellekohaseid tagasimakse skeeme ning hõlmama
ravimite hinnakujundust tervikuna. Praegusel juhul puudub aga haldusorgan, kellel oleks selge
pädevus hulgimüüja ostuhinda kontrollida.
4.3. Järelevalve kitsaskohad
Eelnevast nähtub, et Ravimiameti järelevalve ulatus on sedavõrd piiratud, et juurdehindluste
regulatsiooni eesmärke pole seeläbi võimalik saavutada. Lisaks vaieldavale pädevusele tuleb
seejuures arvestada asjaoluga, et seadus ei sätesta ostuhinna alaste rikkumiste puhuks karistusi.
Õigus sekkuda haldusmenetluse korras on piiratud.
Tuleb arvestada, et mittekaristuslikud meetmed nagu ettekirjutus, ei ole alati sobivad juba
toimunud rikkumisele reageerimiseks. Ettekirjutus on suunatud tulevikku ja sellega ei ole
võimalik heastada juba minevikus toimunud rikkumisi, millest pole alust arvata, et need
korduksid. Seda näiteks juhul, kui amet tuvastab üksiku juhtumi, kus hulgimüüja on saanud
teatud ravimi turustamise eest tootjalt ülemäärase tagasimakse. Toodud näite puhul ei saa
ettekirjutust teha mitmel põhjusel. Esiteks hõlmab Ravimiameti järelevalve juurdehindluste
osas üksnes ostuarvel märgitud allahindluste arvestamist (vt punkt 4.2 ülalpool). Hilisemad
kreeditarved ei tule seetõttu arvesse. Teiseks, praktikas on tehtud ettekirjutusi üksnes juhtudel,
kus kogu kaup ei ole veel väljastatud, kuna sel juhul on võimalik nõuda müümata osas
ravimihinna piirmääradega vastavusse viimist. Seega n-ö lõpetatud üksikjuhtumi puhul, kus
kogu kaup on väljastatud, järelevalve ei rakendu.
Kuid isegi juhul, kui Ravimiamet tuvastaks hulgimüüja tegevuses selge mustri, kuidas
juurdehindluste piirmääradest on mindud mööda, siis ikkagi ei ole tal õigust kohustada
ettevõtjat sellise praktika lõpetamiseks. Nimelt kui vaadata RavS §-s 1011 ettenähtud aluseid,
siis ameti õigus teha ettekirjutusi ei hõlma ravimite hinnakujundusega seotud nõudeid (vt ka
punkt 3.2 ülalpool). Lisaks puudulikule tööriistakastile on Ravimiameti puhul takistuseks
hinnaregulatsiooni valdkondlik kaugus ameti põhitegevusalaks olevast ravimiohutusest.
Järelevalve fookuse seadmine ravimite hinnakujundusele eeldaks vastava kompetentsiga
6
ametnike palkamist, hinnaregulatsiooni praktika väljakujundamist jne. On selge, et seesuguste
jõupingutuste tegemine, et see saaks olla edukas, eeldaks kõigepealt selget õiguslikku
raamistikku, milles ameti õigus järelevalvet teha ja ettevõtjatele asjakohaseid kohustusi panna
ei oleks küsitav. Mis puudutab kõikvõimalikke vaieldavusi, siis tuleb arvestada, et vastaspoolel
on väga hea ligipääs kvaliteetsele õigusabile. Ka tuleb arvestada, et ravimitootjad tegutsevad
valdavalt väljaspool Eestit, mis oluliselt raskendab vastavate kokkulepete avastamist ja
tõendamist.
Pidades silmas eelpool nimetatud õiguslikke ja korralduslikke puudusi ning vaieldavusi, ei saa
praegu olla tõhusat järelevalvet ostuhinna kujunemise üle. Seetõttu moodustab ostuhind
ravimite hinnakujunduse „pimeda“ osa, mille üle riigil kontroll puudub.
5. Konkurentsiõiguslikud mõjud
Mittetoimiva hinnaregulatsiooni keskne mõju on arusaadavalt selle mõju hindadele – kui on
võimalus regulatsiooni eirata, siis on ka hinnad eelduslikult kõrgemad. Lisaks sellele näeb
Konkurentsiamet potentsiaalset ohtu ka nii hulgimüüjate kui ka apteekide vahelisele
konkurentsiolukorrale. Allpool on selgitatud kahte viisi, kuidas see aset leida võib.
Asudes hindama ravimite juurdehindlustele seatud piirangute mõju konkurentsiolukorrale,
tuleb võtta arvesse Eesti ravimiäri eripära. Selleks on eelkõige hulgimüüjate suur mõjuvõim
apteekide üle, mis kestab edasi pärast 2020.a 1. aprilli reformi. Kuna enamik apteekidest on ka
peale apteegireformi läbi frantsiisilepingute jätkuvalt seotud suuremate hulgimüüjatega, siis
viimased säilitavad tugeva läbirääkimiste positsiooni tootjate suhtes, kellest valdav osa on
välismaised. Selles olukorras on suurtel hulgimüüjatel võimalus turujõudu kasutades esitada
tootjatele tingimusi ravimite Eestis turustamiseks.
5.1. Ravimite jaehindade ühtlustumine
Eesti apteekides on ravimite jaehinnad arvestades ravimite valiku suurust tavatult sarnased.
Ehkki käesoleva analüüsi eesmärgiks ei ole olnud seda asjaolu seletada, on loogiline oletada, et
taolisel ühtlasel hinnatasemel on teatud seos hinnaregulatsiooni formaadiga.
Tavapäraselt ostavad kaupmehed tooteid sisse erineva hinnaga ja lisavad erineva
juurdehindluse, nii et väljamüügihinnad kujunevad mõnevõrra erinevaks. Ravimiturul on
juurdehindlus reguleeritud riiklikult kõigile samasuguseks, nii et selle komponendi osas
üldjuhul konkurentsi ei toimu6. Seda olulisem on küsimus, millise hinnaga ostavad hulgimüüjad
tootjatelt ravimeid ja kas see hind on samasugune. Konkurentsiameti hinnangul loob
mittetoimiv regulatsioon soodsa pinnase olukorraks, kus tootjate hind on kõikidele
hulgimüüjatele näiliselt samasugune, ehkki tänu erinevatele boonustele kujuneb see reaalselt
mõnevõrra erinevaks. Kui neid boonuseid aga hinnakujunduses arvesse ei võeta, siis kujunebki
väljamüügihind sel juhul kõigil samasuguseks.
Kokkuvõtvalt olukorras, kus välismaine tootja tarnib ravimi Eestisse oma regionaalse
hinnakirja alusel, siis ametlik hulgimüügi sisseostuhind on sageli Eesti hulgimüüjatele sama.
Konkurentsiametile teadaolevalt ongi olukord tihti selline, et tootja n-ö ametlik väljamüügihind
hulgimüüjate lõikes ei erine. On tähelepanuväärne, et mitme ravimitootja esitatud andmetel
müüvad nad ravimeid eri hulgimüüjatele sama hinnaga. Juhul kui hulgimüüjad ja apteegid
lisavad ühesugusele sisseostuhinnale maksimaalse lubatud juurdehindluse, kujuneb ravimite
6
Juurdehindluse piirmäärad on riigi poolt ette antud maksimummääradena, nii et teoreetiliselt on hulgimüüjatel ja
apteekidel võimalik ka konkureerida maksimumist madalamate juurdehindlustega. Samas, kuna lubatud
juurdehindlused on niigi võrdlemisi tagasihoidliku suurusega (näiteks 3%), siis seda eriti massiliselt ei tehta.
7
hind apteekides suuresti ühesuguseks, sõltumata hulgimüüjast ja apteegiketist.
5.2. Apteekide suurem sõltuvus neid varustavast hulgimüüjast
Konkurentsiamet on käesolevas analüüsis uurinud eelkõige tootjate ja hulgimüüjate vahelisi
tehinguid ning ei ole võrreldava põhjalikkusega uurinud hulgimüüjate ja apteekide vahelisi
tehinguid. Samas on kõnealune praktika ülekantav ka apteekidele, kus hinnaregulatsiooni
alused on sisuliselt samad. Teisisõnu ei takista kehtiv regulatsioon ravimite hulgimüüjatel
kasutada tagasimakse skeeme mitte üksnes ravimitootjate, vaid ka apteekide suhtes.
Teatavasti toimus Eestis 01.04.2020 apteegireform, mille tulemusena lahutati apteekide omand
hulgimüügist. Reformi üks keskseid eesmärke oli apteekide sõltumatuse suurendamine, mis on
teiselt poolt ka üks keskseid küsitavusi reformi edukuse osas. Enamik apteeke on jätkuvalt
hulgimüüjatega läbi frantsiisikoostöö tihedalt seotud, mistõttu Konkurentsiameti hinnangul on
vaieldav, kuivõrd on nende äriline sõltumatus hulgimüüjatest lõppkokkuvõttes suurenenud.
Kui eeldada, et hulgimüüjad annavad apteekidele samalaadseid boonuseid, nagu tootjad
hulgimüüjatele, siis Konkurentsiameti hinnangul on hulgimüüjal huvi anda boonuseid eelkõige,
kui mitte ainult, oma frantsiisiketi apteekidele. On raske näha ärilist motivatsiooni, miks peaks
hulgimüüja andma boonuseid mõnele sõltumatule apteegile, niipalju kui viimasel puudub
hulgimüüja üle igasugune läbirääkimisjõud. Selliseid täiesti sõltumatuid apteeke on ka üpris
vähe. Samas on boonused üheks vahendiks, kuidas motiveerida apteeke frantsiisiketiga liituma.
Võimalus saada boonuseid võib olla üheks teguriks, miks ülekaalukas enamus apteegireformi
järel sõltumatuks saanud apteekreid on otsustanud frantsiisikoostööd jätkata.
Apteek on oma jaehinna määramisel küll vaba, kuid kuna jaemüügil lubatud juurdehindlus on
väike, siis sõltub apteekide toimetulek ka hulgimüüjatelt saadavatest boonustest. Juhul, kui
apteekide juurdehindlused ei oleks seaduse alusel piiratud, kujuneksid lõplikud jaehinnad
konkurentsi tingimustes. Piiratud juurdehindluste tingimustes on frantsiisiketti kuuluval
apteegil tõenäoliselt üsna vähene huvi tegeleda aktiivselt hinnakujundusega. Eelnevat
arvestades mängivad frantsiisiketid ning nende taga seisvad hulgimüüjad ravimite
hinnakujunduses olulist rolli ning kehtiv juurdehindluste regulatsioon toetab seda.
6. Kokkuvõte
Regulatsiooni praegune raamistik võimaldab hulgimüüjatel ravimitootjatelt eespool kirjeldatud
tagasimakseid küsida ja saada. Kuna ravimite juurdehindluste kontroll põhineb hulgimüügi
ostuhindadel, siis selle lüli paikapidamatuse korral ei saa regulatsioon eesmärgipäraselt toimida.
Nimelt iga kord, kui hulgimüüja lisab lubatava maksimaalse juurdehindluse n-ö ametlikule,
mitte tegelikule tagasimaksete järgsele ostuhinnale, maksab lõpptarbija ravimite eest rohkem,
kui peaks.
Ostuhinna kujunemise üle saab riik saavutada kontrolli üksnes juhul, kui seadus sätestab selleks
pädeva riigiasutuse, kellel on ostuhinna kujunemist tegelikult võimalik valvata, selleks teavet
nõuda, mittevastavuse korral ettekirjutusi teha, sundi kasutada ja karistada. Ostuhinna tõhus
kontroll on samavõrd oluline piirhindade regulatsiooni jaoks, mida EHK teeb nende ravimite
osas, mille eest tasumisel ta osaleb (soodusravimid).
Mittetoimiva hinnaregulatsiooni tulemusel makstakse ravimite eest kõrgemat hinda, kui peaks.
Nagu eespool näidatud, ilmneb konkurentsi seisukohalt muidki kahjulikke mõjusid, mis võivad
väljenduda ravimite jaehindade ühtlustumises ja väiksemas konkurentsis apteekide vahel.
Tagatipuks on tõenäoline, et praegusel kujul kinnistab juurdehindluste regulatsioon apteekide
8
sõltuvust neid varustavast hulgimüüjast, kuivõrd apteegi toimetulek sõltub hulgimüüjalt
saadavatest boonustest.
Konkurentsiamet on eelnevast lähtuvalt seisukohal, et kehtiva ravimite juurdehindluste
regulatsiooni näol on tegemist konkurentsi, tarbijat ja ravikindlustusvahendite otstarbekat
kasutamist kahjustava instrumendiga, mille eesmärgipäraseks toimimiseks puuduvad nii
õiguslikud kui faktilised eeldused.
Kuna siinse analüüsi keskmes on kehtivate piirmäärade rakendamine, mitte kujunemine, siis ei
vasta see küsimusele, kuidas kehtivad piirmäärad leitud on. Ometi on teada, et küsimus pole
mitte üksnes kehtivate piirmäärade suuruses (isegi fikseeritud määrasid pole kunagi üle
vaadatud), vaid ka põhialused, kuidas ja mis andmete põhjal neid üle vaatama peaks, on
praktikas osutunud vastuoluliseks.7 Viidatud asjaoludega tuleb arvestada, kui asuda
olemasolevat süsteemi reformima ja selle järelevalvet ümber kujundama.
7. Konkurentsiameti ettepanek
Konkurentsiamet teeb ettepaneku RavS § 15 lg-tes 1-4 ettenähtu asemel kehtestada lünkadeta
hinnakujunduse reeglid ning toimiv järelevalvesüsteem. Kehtiv ravimite juurdehindluse
piirmäärade süsteem on selgelt puudulik ning selle järelevalve killustatud. Käesolev analüüs
näitab, et kui riik tahab ravimite hinnakujundust tegelikult reguleerida, tuleb selleks sätestada
asjakohased hinnaregulatsiooni alused ning luua piisavate volitustega majandusregulaator.
Eesmärk on tagada ravimite majanduslik kättesaadavus patsiendile ning tegelikust ravimi
ostuhinnast lähtuv õiglane hind.
Ravimiamet on käesoleva ettepanekuga kavandiga tutvudes leidnud, et ostuhind ja selle
kujunemine peavad olema reguleeritud ning ostuhinnaga manipuleerimine keelatud.
Ravimiamet möönab, et probleemiks on kreeditarved, tootjate boonusmaksed ja muud tootjate
poolt makstavad tasud seoses soetatud ravimi ostuhinnaga. Samas Ravimiamet ei näe ennast
ravimi ostuhinna kujunemise järelevalvaja rollis, sest ta ei pea ennast finantsjärelevalve alal
pädevaks.
Selleks, et tuua selgust ostuhinna kujunemisse, peab Konkurentsiamet vajalikuks:
1) kehtestada lünkadeta reeglistik hinnakujunduse kohta;
2) teha valik järelevalveorgani osas;
3) sätestada selge järelevalvepädevus ja -õigused, mis vastavad ülesandele.
Üheselt tuleb määratleda ostuhinna kujunemine, sealhulgas menetluslikust küljest. Hulgimüüjal
peaks olema aruandekohustus kõigi ravimitootjale esitatavate arvete osas, kohustus tõendada
iga tootjale osutatava teenuse kulupõhisust jne. Kaalumist väärib ka teatud tüüpi allahindluste
vm tasaarvelduse skeemide keelustamine. See võib järelevalvet lihtsustada, kuid mitte
asendada, kuna tõenäoliselt leidub alati uusi võimalusi regulatsioonist möödaminemiseks.
Tegelik kontroll ostuhinna kujunemise üle eeldab igal juhul toimivat ja pidevat järelevalvet.
Lisaks selgele pädevusele peab regulaatoril olema hinnaregulatsiooniks piisav tööriistakast.
Hinnaregulatsiooni teravik tuleb suunata ostuhinna kujunemisele ravimite tootja ja hulgimüüja
vahel, mis puudutab mitte üksnes Eesti hulgimüüjaid, vaid ka ravimitootjaid, kellest enamus on
välismaised. Viimastelt teabe nõudmine võib olla raskendatud, samuti nagu võimalike skeemide
7
Regulatsiooniga seotud probleeme on kaardistanud Sotsiaalministeerium oma iga-aastase analüüsi lõpus (vt nt
2018. a analüüs, p 7, sh ostuhinna määramatuse probleem). Kohtuasjadest vt RKPJK 18.05.2012 otsus asjas 3-4-
1-55-14, p 60 ja selles viidatud p-d 28, 35 ja 40 RHKH 31.10.2013 otsusest asjas 3-3-1-84-12.
9
korral, kus hulgiost korraldatakse läbi välismaise hulgimüüja. Seda arvestades on mõistlik
panna tõendamiskoormis haldusmenetluses suuresti Eesti hulgimüüjatele. Kehtima peaks
eeldus, et arved, mille põhjendatust hulgimüüja tõendada ei suuda, lahutatakse ravimite
arvestuslikust ostuhinnast maha. Nii saab regulatsiooni tulemusel kujuneda tegelik ostuhind,
millele lisanduvad üksnes lubatud juurdehindlused.
Lõpetuseks tuleb tõdeda, et praegusi puudulikke ja eesmärgipäraselt mittetoimivaid piiranguid
ei ole vaja säilitada kartuses, et süsteemi muutma asudes võiks olukord veelgi halveneda.
Konkurentsiameti hinnangul puuduvad praegusel regulatsioonil eeldused, et ravimihindu
tegelikult RavS § 15 järgi piirata. Üksnes näilike piirangute tühistamise korral ei ole karta
ravimihindade tõusu, samas kui mittetoimiva regulatsiooni säilitamine aitab kaasa
konkurentsiolukorra edasisele halvenemisele ravimiturul. Seetõttu on Konkurentsiameti
hinnangul vaja viivitamata alustada uue regulatsiooni väljatöötamist, selleks et olemasolev
kehtetuks tunnistada.
/allkirjastatud digitaalselt/
Märt Ots
Peadirektor
10