dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Rahandusministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Vaidlustaja täiendavad seisukohad ja menetluskulude nimekiri

Rahandusministeerium · 26. jaanuar 2023
Viit
12.2-10/23-11/35-2
Registreeritud
26. jaanuar 2023
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Advokaadibüroo NOVE OÜ (vaidlustaja esindaja)
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
12.2 RIIGIHANGETEALANE TEGEVUS
Sari
12.2-10 Riigihangete vaidlustusmenetluse toimikud
Toimik
12.2-10/23-11
Vastutaja
Ulvi Reimets (Rahandusministeerium, Riigihangete vaidlustuskomisjon)

Failid

  • 📎Seisukohad.Ekovir-VõruJäätmekeskus.2023-01-25.asice299 KB

Sisu (failidest)

Riigihangete vaidlustuskomisjon Tartu mnt 85, Tallinn Advokaadibüroo NOVE OÜ Tallinn Registrikood: 12984303 25. jaanuar 2023 Estonia pst 9, Solaris keskus 10143 Tallinn Tel: +372 610 8010 [email protected] www.nove.ee Andrus Kattel Veiko Vaske Marika Mugur ESITATUD E-POSTI TEEL Arsi Pavelts, PhD Kristjan Tamm Maret Kruus [email protected] Veikko Puolakainen Heili Püümann Laura Raadik Mari Past [email protected] Indrek Niklus Kristiina Koll Sten Tikerpe Katrin Kalda [email protected] Mart Parind Madis Abel VA I D LUS TAJ A TÄ I E N DAVA D S E I S U KO H A D & ME N E T LUS K UL U DE NI ME KI RI Vaidlustusasja nr: 11-23/256589 Riigihange: „Jäätmete vedu lõppkäitlusse“ (viitenumber 256589) Vaidlustaja: OÜ EKOVIR Registrikood 10548331 Kaasiku tn 28, 41541 Jõhvi vald Vaidlustaja esindaja: vandeadvokaat Veikko Puolakainen Advokaadibüroo NOVE Estonia pst 9, 10143 Tallinn e-post: [email protected] Hankija: Mittetulundusühing Võru Jäätmekeskus Registrikood 80279080 Jüri tn 11, 65605 Võru e-post: [email protected] Hankija esindaja: juhatuse liige Merle Tarrend Kolmas isik: Eesti Keskkonnateenused AS Registrikood 10277820 Artelli tn 15, 10621 Tallinn Kolmanda isiku esindaja: vandeadvokaat Toomas Pikamäe Advokaadibüroo Eversheds Sutherland Ots & Co Kentmanni tn 4 / Sakala tn 10, 10116 Tallinn e-post: [email protected] NOVE - 2/9 - I MENETLUSE SENINE KÄIK 1. Riigihangete vaidlustuskomisjoni (edaspidi „VAKO“) menetluses on vaidlustusasi nr 11-23/256589, OÜ EKOVIR vs Mittetulundusühing Võru Jäätmekeskus. 16.01.2023 esitas OÜ EKOVIR (edaspidi „Vaidlustaja“) vaidlustuse ning 19.01.2023 esitasid Mittetulundusühing Võru Jäätmekeskus (edaspidi „Hankija“) ning asjasse kolmanda isikuna kaasatud Eesti Keskkonnateenused AS (edaspidi „Kolmas isik“) oma vastused vaidlustusele. 2. 20.01.2023 määras VAKO asja kirjalikku menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja kuni 25.01.2023 täiendavate seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Käesolevaga esitabki Vaidlustaja oma vastuväited Hankija ja Kolmanda isiku 19.01.2023 vastustele, samuti oma menetluskulude nimekirja. II VASTUVÄITED HANKIJALE & KOLMANDALE ISIKULE - Vastaspool ei mõista hankija uurimis- ja analüüsikohustust puudutavat kohtu- praktikat õigesti 3. Hankija ja Kolmanda isiku vastused vaidlustusele (vt Hankija vastuse p 1–2, Kolmanda isiku vastuse p 7.7–7.8 ja p 7.12) näitavad, et nad ei taha aktsepteerida vaidlustuse p-des 10–14 refereeritud kohtupraktika olemasolu. Kordamata detailides vaidlustuses juba öeldut: nii Euroopa Kohtu kui Eesti kohtute praktika nõuab, et hankija – selleks, et tal tekiks alus pakkuja varasema hankelepingu rikkumise eest menetlusest kõrvalda – peab igal juhul läbi viima iseseisva asjaolude uurimise ja sellele tugineva põhjaliku analüüsi selle kohta, kas kõik asjaomase kõrvaldamisaluse kohaldamise eeltingimused on täidetud. Mingeid reservatsioone kohtupraktika siin ei tunne. 4. Hankija iseseisvat uurimis- ja analüüsikohustust ei väära Hankija ja Kolmanda isiku viidatud tõik, et asjasse puutuv nn Mustvee lepingu rikkumine on leidnud kohtulikku kinnitust. Nimelt liidab toda kohtuasja ja praegust vaidlust üksnes asjaolu, et lepingurikkumine, millega tegeletakse, on nominaalselt üks ja seesama. Muus osas tegelevad kaks episoodi hoopis erinevate küsimustega. Kui varasemas kohtuasjas vaidlesid Vaidlustaja ja Mustvee vald pärast hankelepingu sõlmimist selle üle, kas viimane – lähtudes konkreetse lepingu sisust ja oma hinnangutest – võis lepingu erakorraliselt üles öelda, siis praegu on küsimus selles, kas Hankija, viies läbi hoopis teist riigihanget, hindas korrektselt RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamise eeldusi, sh seda, kas Vaidlustaja on Hankija enda jaoks muutunud ebausaldusväärseks ning kas konkreetses hankes on Vaidlustaja kõrvaldamine proportsionaalne. Nende küsimustega varasem kohtuvaidlus ei tegelenud ega saanudki tegeleda. Vastavalt ei saa Hankija varasemat ja teda mittepuudutavat kohtuotsust n-ö otse, ilma mistahes endapoolse analüüsita rakendada funktsioonis, milleks ta ei ole mõeldud. Juba loogiliselt ei ole võimalik hankijal A väita, et kui hankija B on kunagi varem hoopis teises kontekstis leidnud, et ettevõtja C on temaga sõlmitud hankelepingut rikkunud moel, et see õigustab lepingu erakorralist ülesütlemist, siis sellest järeldub automaatselt ja ilma pikemata, et seesama rikkumine on ka hankija A poolt tulevikus läbiviidavas hankes, kus on hoopis teised asjaolud ja teine juriidiline kontekst, piisav põhjus, et ettevõtja C hankemenetlusest kõrvaldada (vrd VAKOo 24-21/228731, p 15–21). 5. Nii Hankija kui Kolmas isik teevad põhimõttelise vea, kui ajavad kaks episoodi omavahel sassi, käsitlevad neid läbisegi ning ei tee tarvilikke eristusi. Vaidlustaja ei saa seda rõhutada üleliia: pelk asjaolu, et kohus on millalgi varem jaatanud ettevõtja poolt hankelepingu rikkumist, ei tähenda automaatselt seda, et seda ettevõtjat tulekski nüüd automaatselt kõikidest hanke- NOVE - 3/9 - menetlustest kõrvaldada. Lepingu erakorralise ülesütlemise ja hankemenetlusest kõrvalda- mise aluse õiguslikud raamistikud on erinevad, sh on pakkuja menetlusest kõrvaldamiseks tarvis tuvastada osaliselt hoopis teiste (täiendavate) eeltingimuste täidetus kui lepingu era- korralise ülesütlemise puhul. 6. Hankija ja Kolmanda isiku lähenemise puhul muutuks ainetuks RHS § 95 lg 4 p 8 kui nn vabatahtliku kõrvaldamise aluse olemus ja mõte: hankijal on kõrvaldamise põhjendatuse kaalumise õigus ja sellele vastavalt ka kohustus (vt RKHKo 3-3-1-52-02, p 11: kui seadus näeb administratsioonile ette kaalutlusruumi, siis peab viimane seda ka reaalselt kohaldama; vt sama põhimõtte rakendusena konkreetselt riigihanke kontekstis VAKOo 177-18/194960, p 18). Hankija ja Kolmanda isiku ekslikus käsitluses muutub RHS § 95 lg 4 p 8 juhtudel nagu kõnealune seadusandja tahte vastaselt sisuliselt kohustuslikuks kõrvaldamise aluseks. Kui RHS § 95 lg 4 p 8 ei ole kohustuslikuks kõrvaldamise aluseks lugenud seadusandja, siis ei saa seda oma tõlgendus- ja rakenduspraktika kaudu teha ka hankijad või VAKO ja kohtud. 7. Hankija viited põhiseadusele (vt tema vastuse p 1) ja Kolmanda isiku viited res judicata põhimõttele (vt tema vastuse p 7.8) on asjakohatud. Vaidlustaja mõistagi ei taotle ega saagi taotleda, et jõustunud kohtuotsus jäetaks sinnapaika või hinnataks ümber. See ei ole ka Vaidlustaja väidete ega tema viidatud kohtupraktika mõte. Kitsalt riigihankeõigust, täpsemini teatavat kitsast küsimust pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamisest puudutav kohtupraktika ei sea mitte kuidagi ohtu kohtuotsuse seadusjõudu või seda, kel on Eesti riigis pädevus õigust mõista. Euroopa Kohtu lahenditest alguse saanud kohtupraktika ei näe ette, et hankija võiks või peaks dubleerima kohtute tööd. Nimelt, isegi kui mõni kohus on varem teinud jõustunud lahendi lepingu täitmist või lõpetamist puudutavas vaidluses, siis hankija – mitte mõistes õigust, vaid viies läbi riigihanget – peab konkreetselt selles hankes hindama kõrvaldamise aluste eeltingimuste täidetust, kusjuures viisil, nagu kohtupraktika seda täpsustanud on. Need kaks tööd ei ole teineteisele kuidagi vastanduvad või konfliktis. Hankija töö on (varasema kohtuotsuse olemasolul) kohtu tööd täiendav. 8. Kolmanda isiku vastuse p-s 7.8 ja joonealuses viites 2 tehtud viited Riigikohtu praktikale jäävad arusaamatuks. Need kohtuasjad ei puuduta riigihankeid ning nendes võetud seisukohti res judicata põhimõtte osas ei saa mitte kuidagi üle kanda praegusele vaidlusele, isegi tuletuslikult – kontekstid on täiesti erinevad, mistahes seosed puuduvad. 9. Selguse huvides toonitab Vaidlustaja veelkord, et ta ei nõua (ega saagi nõuda), et Hankija asuks vastupidistele seisukohtadele võrreldes sellega, mida leidis kohus haldusasjas nr 3-22-279. Küll aga nõuab Vaidlustaja seda, et Hankija, olles saanud teadlikuks Mustvee kohtulahendist, teeks sinna juurde ka temalt nõutava (lisa)analüüsi. Nimelt, nagu Vaidlustaja korduvalt märkinud, siis RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamiseks ei piisa ainuüksi sellest, et leidub rikkumist sedastav kohtuotsus, vaid pakkuja sel õiguslikul alusel hankemenetlusest kõrvaldamise eeltingimusi on rohkem, kusjuures osad neist on põhimõtteliselt sellised, et neid saab hinnata vaid konkreetset hanget menetlev hankija (vt vaidlustuse p 21). 10. Hankija väljaütlemised tema vastuse p-s 1 üksnes kinnitavad vaidlustuses leitut, et Hankija ei ole vastuolus kohtupraktikaga teinud mistahes omapoolset analüüsi ega asjaolude uurimist. Selmet on Hankija lihtsalt lugenud Mustvee kohtuotsust ja sellest järeldanud: kuna Mustvee vald ütles Vaidlustajaga sõlmitud hankelepingu erakorraliselt üles, siis kõrvaldan ka mina Vaidlustaja oma hankemenetlusest. Selgelt ekslik on Hankija tees, et „RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamise eeltingimuste esinemine on leidnud tuvastamist jõustunud kohtuotsusega“ (vt Hankija vastuse p 1). Sellist kohtulahendit, mis tuvastaks, et Vaidlustaja tuleks Hankija läbi- viidavas hankes RHS § 95 lg 4 p 8 alusel menetlusest kõrvaldada, ei eksisteeri (selline lahend ei ole ka nn Mustvee lahend) ega saagi eksisteerida. Mitte ühelgi kohtul ei ole võimalik anda hankijatele nende tulevasteks riigihangeteks siduvaid juhiseid vabatahtlike kõrvaldamise NOVE - 4/9 - aluste kontekstis, seda enam juhul, kui kohus ise lahendab hoopis teiseliigilist vaidlust (lepingu lõpetamist puudutavat vaidlust, mitte hankemenetlusest kõrvaldamist puudutavat vaidlust). 11. Selle teemakäsitluse lõpetuseks, otseselt väär on Hankija vastuse p-s 1 väidetu, et Vaidlustaja kinnitab vaidlustuses kõikide RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamise eeltingimuste täidetust peale ühe, mis puudutab pakkuja usaldusväärsust. Vaidlustuses alates p-st 20 on selge sõnaga kirjutatud, et isegi kui jätta kõrvale Hankija tehtud arvukad menetluslikud ja vormilised eksimused, siis ei ole täidetud lausa kolm RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamise eeltingimust. Need on tingimused, et rikkumine puudutab lepingu olulist tingimust, et pakkuja peab olema kaotanud oma usaldusväärsuse hankija silmis ning et kõrvaldamine peab olema ka laiemalt võttes proportsionaalne. - Hankija ei saa vaidlustusmenetluses asuda põhjendamata otsust tagantjärele põhjendama 12. Vaidlustaja, olles vaidlustuse p-des 15–18 juba esile toonud, et tema hankemenetlusest kõrvaldamise otsus on sisuliselt täielikult põhjendamata, ei hakka samu argumente siinkohal kordama. Küll aga on Vaidlustaja sunnitud märkima, et Hankija väide, justkui oleks ta Vaidlustaja usaldusväärsust põhjalikult hinnanud (vt Hankija vastuse p 2), ilmselgelt ei pea paika või vähemasti ei ole sellise väite tõesus vaidlustusmenetluses kontrollitav. Nimelt ei toeta vaidlusalune otsus Hankija tagantjärele esitatud argumente vähimalgi määral. Vaidlustus- menetluses presenteerib Hankija küllaltki detailset analüüsi, aga kõrvaldamise otsuses ei kajastu sellest sõnagi. Seega on Hankija vastuses vaidlustusele toodud mõttearendused tagantjärele välja mõeldud või kui mitte, siis jättis Hankija need õigel ajal otsuses kajastamata. 13. Mõlemal juhul on tegemist probleemiga, mida ei saa vaidlustusmenetluses korrigeerida. Esimesel juhul on tegemist on oluliste põhjendamisvigadega otsusega, mis tuleb vaidlustuses viidatud kohtupraktika alusel ainuüksi seetõttu kehtetuks tunnistada. Teisel juhul tuleb juurdu- nud kohtupraktika valguses nentida, et hankija ei saa vaidlustusmenetluses oma otsust tagant- järele ja täiendavalt põhjendada argumentidega, mille puhul puudub igasugune kindlus, et neist argumentidest lähtuti ka otsuse tegemise ajal (vt VAKOo 209-20/225529, p 16; TrtRKo 3-22-607, p 10). Ka sellisel juhul on tagajärg sama: otsus jääb puudulikult põhjendatuks ja tuleb kehtetuks tunnistada. 14. Samuti ei saa kindlasti aktsepteerida Hankija lähenemist (vt tema vastuse p 5), et tema analüüs kõrvaldamise proportsionaalsuse kohta „on tuletatav“ otsuse põhistusest. Esiteks, nagu vaidlustuses näidatud, ei ole Hankija Vaidlustaja kõrvaldamise otsuses sõnagagi – ei otseselt ega kaudselt – käsitlenud kõrvaldamise proportsionaalsuse küsimust. Teiseks, nagu samuti vaidlustuses välja toodud, nõuab VAKO ja kohtute praktika, et eriti sellist hankija kaalutlusõigusel rajanevat otsust nagu pakkuja kõrvaldamine nn vabatahtliku kõrvaldamise aluse tõttu põhjendataks jälgitavalt ja küllaldaselt, nõnda et need põhjendused seovad konkreetsed faktilised asjaolud kohaldatava õigusnormiga ning oleks võimalik aru saada hankija siseveendumuse kujunemisest. Seega ei ole lubatav, et sellise otsuse adressaat või selle õiguspärasust kontrolliv vaidlusorgan peab hankija mõttekäike aimama või oletama. 15. Nõustuda ei saa ka Kolmanda isiku väitega, et Vaidlustaja kõrvaldamise otsuses esitatud neli lauset on piisav (vt Kolmanda isiku vastuse p 7.10). Tõsi, Hankija on ära märkinud kõrval- damise õigusliku aluse ehk RHS § 95 lg 4 p 8 ning viidanud ka Tartu Halduskohtu otsusele haldusasjas nr 3-22-279, kuid nagu põhjalikult selgitatud vaidlustuse p-des 15–18, ei ole see kaugeltki piisav, et täita VAKO ja kohtute praktikas kujundatud kõrged põhjendamisnõuded. 16. Mis puudutab Kolmanda isiku vastuse p-s 7.11 refereeritud kohtuprakikat, siis neid kohtuasju ühendab asjaolu, et ehkki hankija otsus pakkuja kõrvaldamise kohta ei olnud laitmatult põhjendatud, siis oli sealt vähemalt mõistlikult väljaloetav, et hankija on tegelikult NOVE - 5/9 - kõiki vajalikke asjaolusid kaalunud. Käesoleval juhul on aga ilmne, et Hankija on leidnud ühe kohtulahendi, kus jaatati ühe teise hankija õigust Vaidlustaja sõlmitud hankeleping erakorrali- selt üles öelda, ning selle pinnalt automaatselt ning mistahes muid kaalutlusi arvesse võtmata otsustanud, et see peab kaasa tooma Vaidlustaja hankemenetlusest kõrvaldamise. Niimoodi ei luba RHS § 95 lg 4 p 8 hankijal toimida. - Hankija tagantjärele esitatud põhjendused on sisutühjad ja asjakohatud 17. Olenemata eelöeldust, et Hankija alles vaidlustusmenetluses esitatud põhjendusi ei saa protsessuaalselt arvesse võtta, on need põhjendused ka sisuliselt puudulikud. 18. Esiteks jäävad sisutühjaks Hankija viited sellele, et jäätmete veo teenus on kohalikule omavalitsusele väga tähtis (vt Hankija vastuse p 2). See võib nii tõesti olla, kuid sel pole antud vaidluse kontekstis mingit eraldiseisvat tähendust, mis määraks Hankija kaalutlusõiguse teostamise tulemuse juba ette kindlaks. 19. Teiseks näitab Hankija argumentatsioon, et ta teeb RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamisel põhimõttelisi vigu. Nii nähtub Hankija seletustest tema vastuse p-s 2, et Hankija põhimure on teenuse osutamise „toimepidevus“ ning see, et jäätmed „suunataks lõppkäitlusse nõutud viisil ja mahus“. Jääb aga arusaamatuks – ja Hankija ei ole seda põhjendanud Vaidlustaja kõrvaldamise otsuses ega oma vastuses vaidlustusele –, kuidas saab tõik, et Vaidlustajal ei õnnestunud teatud halbade asjaolude kokkulangemisel esitada Mustvee vallale õigeaegselt garantiikirja (s.o lepingu formaalne kõrvalkohustus, mis ei puutu kuidagi kokku lepingu põhisisu ehk jäätmete veoga) mõistlikult põhjustada kahtluse, et Vaidlustaja ei pruugi toime tulla ka jäätmete veoga. Hankija võrdleb ja seob omavahel võrreldamatuid asju, millel on hoopis erinev kaal ja tähendus. Tegemist on ehtsa kaalutlusveaga. Samasugused vead sisalduvad ka Kolmanda isiku analüüsis (vt tema vastuse p 8.5). 20. Analoogiliselt oleks täiesti kohatu järeldada, et kuna pakkuja on varasemas hanke- lepingus lühema ajaperioodi vältel rikkunud mingit puhtformaalset teatamiskohustust (nt kohustust teatada n päeva jooksul töövõtja kontaktisiku muutumisest), siis on kadunud igasugune usaldus ka selle suhtes, et see pakkuja suudab ehitada kvaliteetselt maju või osutada kvaliteetset puhastusteenust. Selline lähenemine fokusseerib end mingile formaalset laadi pisirikkumisele ning projitseerib pakkuja ühekordse ja juhusliku ebaõnnestumise ka pakkuja sisulisele suutlikkusele, sealjuures rikkumise tõsidust kunstlikult suurendades. - Vaidlustaja tulnuks ära kuulata 21. Vaidlustaja on vaidlustuse p-des 8–9 välja toonud, et vastavalt kohtupraktikale pidanuks Hankija enne, kui ta otsustas Vaidlustaja hankemenetlusest kõrvaldada, andma viimasele võimaluse esitada asjaomase rikkumisepisoodi kohta oma selgitused ja tõendid. Hankija ja Kolmas isik on oma vastustes vaidlustusele aga leidnud, et antud juhtum on nii eriline, et sellist ärakuulamiskohustust Hankijal ei lasunud (vt Hankija vastuse p 3, Kolmanda isiku vastuse p 7.2–7.6). Selline arusaam ei ole õige. 22. Vastupidiselt Hankija ja Kolmanda isiku väitele ei esine antud asjas mingeid erilisi asja- olusid, mis õigustaks kohtupraktikas kujunenud ärakuulamisnõudest kõrvalekaldumist. Seal- hulgas ei ole alust väita, et Hankijale oli Mustvee asjas tehtud kohtulahendist teada kogu info, mida ta vajas RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamiseks. Hakkamata detailides kordama varem juba korduvalt öeldut: Mustvee kohtuasi puudutas lepingu erakorralist lõpetamist, mis on õiguslikult hoopis teine olukord kui pakkuja kõrvaldamine hankemenetlusest. Teisisõnu, arvestades hankelepingu erakorralise ülesütlemise ja pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamise eeltingi- muste (osalist) erinevust ning seda, et pakkuja kõrvaldamisel peab hankija kujundama seisu- kohti, mida ta ei saa olla varem kujundanud (saati siis keegi teine hankija tema eest!), siis ei NOVE - 6/9 - saa juba põhimõtteliselt lepingu ülesütlemist puudutavast kohtulahendist nähtuda hankijale „kogu vajalik teave“, et otsustada pakkuja kõrvaldamise üle. 23. Eelnevast johtuvalt on ekslik ka Kolmanda isiku vastuse p-s 7.8 avaldatud seisukoht, justkui olnuks Vaidlustajal Mustvee vallaga peetud vaidluses võimalik esitada kõik argumendid ja tõendid, mis omavad tähtsust ka tulevastes riigihangetes RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamisel. Viidatud vaidluses sai ja pidi Vaidlustaja keskenduma lepingu erakorralisele ülesütlemisele vastuvaidlemisele, mitte etteruttavalt ja konkreetse kohtasja eset silmas pidades täiesti asja- kohatult esitama argumente, mis võivad huvitada tulevikus teisi hankijaid, kes saavad teadlikuks Mustvee kohtuasjast. 24. Lõpetuseks, Hankija ja Kolmanda isiku viited Riigikohtu lahendi nr 3-17-1329 p-le 25 on asjakohatud (vt Hankija vastuse p 3, Kolmanda isiku vastuse p 7.6). Selles lahendis Riigikohus tõlgendas ja kohaldas HMS-i pärast hankelepingu sõlmimist leppetrahvinõude kontekstis, aga mitte RHS-i.1 Klassikalise haldusmenetluse reegleid ei saa üle võtta riigihanke menetlusse. HMS § 1 lg 2 ütleb otsesõnu, et riigihangete teostamine ei ole haldusmenetlus HMS tähenduses (vt seda kinnitavana TlnRKo 3-22-1489, p 20). Nii väljendubki Vaidlustaja viidatud kohtulahendeis eraldi riigihankeõiguse tarbeks ja lähtuvalt riigihangete eripäradest arendatud õigusdoktriin. Seda ei saa kummutada tavalist haldusõigust puudutava kohtupraktikaga. - Vaidlustaja ei ole rikkunud Mustvee lepingu olulist tingimust 25. Kolmas isik on püüdnud oma vastuse p-des 8.2–8.3 põhjendada, et Vaidlustaja rikkus Mustvee lepingu olulist tingimust. Vaidlustaja, jäädes kõigiti oma vaidlustuse p-s 23 öeldu juurde, sellega ei nõustu. Vaidlustaja ei hakka tarbetult kordama vaidlustuses juba öeldut, vaid juhib konkreetselt tähelepanu Kolmanda isiku mõttekäigu vigadele. 26. Kõigepealt, RHS § 95 lg 4 p-s 8 kasutatud mõiste „oluline tingimus“ rikkumine on riigi- hankeõiguse autonoomne mõiste, mida ei saa üks-ühele sisustada VÕS-i sätete mallide järgi. Sealjuures tuleb tähele panna, et RHS § 95 lg 4 p 8 tugineb EL direktiivi 2014/24 art 57 lg 4 p-l g, mis räägib varasema hankelepingu „olulisest nõudest“. Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale tuleneb EL õiguse ühetaolise kohaldamise ja võrdsuse põhimõte- test, et liidu õigusnorme, mis ei viita otseselt liikmesriikide õigusele nende tähenduse ja ulatuse osas, tõlgendataks kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt (vt EKo C-5/08: Infopaq, p 27; C-34/10; Brüstle, p 25–26). Direktiivi 2014/24 art 57 lg 4 p g liikmesriikide õigusele ei viita. Seega, „olulise tingimuse“ või „olulise nõude“ mõiste pole mitte üksnes riigihankeõiguse autonoomne mõiste, vaid ka EL õiguse autonoomne mõiste, mida ei saa sisustada lähtuvalt mingitest spetsiifilistest siseriiklikest regulatsioonidest, eriti mis puudutavad hoopis teist valdkonda. 27. Peamisteks allikaiks, mis aitavad tagada EL õiguse autonoomsete mõistete ühetaolist tõlgendamist, on Euroopa Kohtu lahendid (vt selle kohta M. Parind. Euroopa Liidu õigus. Eesti vaade. UKU 2022, lk 251). Vaidlustajale teadaolevalt puudub hetkel Euroopa Kohtu praktika, mis avaks direktiivi 2014/24 art 57 lg 4 p-s g kasutatud mõiste „oluline nõue“ sisu. Sellises olukorras tuleb lähtuda Euroopa Kohtu praktikas väljendatud üldistest suunistest selle kohta, millest tuleb liidu õiguse, sh liidu õiguse autonoomsete mõistete tõlgendamisel juhinduda. Nende suuniste järgi tuleb arvestada õigusnormi konteksti ja vastava regulatsiooniga taotle- tavat eesmärki (vt EKo C-482/09: Budějovický Budvar, p 29; C-124/20: Bank Melli Iran, p 43). Niisugune (rõhutatult) teleoloogis-kontekstuaalne tõlgendamine on EL õigusele eriomane (vt eelviidatud M. Parindi teos, lk 242–243). 1 Et VAKO ei satuks eksitusse, siis Vaidlustaja selgitab, et konkreetne kohtuasi oli küll kaudselt võrsunud riigihankest, kuid asi ei puudutanud enam hankemenetlust, vaid hankija ja teenuseosutaja suhteid lepingu täitmise faasis. Kuivõrd konkreetne leping oli haldusleping, mitte tsiviilõiguslik leping, siis kohalduski asjas HMS. NOVE - 7/9 - 28. Nagu on kinnitanud Euroopa Kohus, on oluliseks pidepunktiks EL õigusakti konteksti ja eesmärgi väljaselgitamisel selle akti preambulis esitatud põhjendused (vt EKo C-418/18 P: Puppinck, p 75; C-569/20: IR, p 32). Direktiivi põhjendustele kui EL seadusandja tahet ja eesmärke väljendavale allikmaterjalile on oma praktikas tuginenud ka VAKO (vt VAKOo 85- 17/185011, p 32). Konkreetsel juhul nähtub direktiivi 2014/24 põhjenduse 101 kolmandast lõigust, et „[f]akultatiivseid kõrvalejätmise põhjuseid kohaldades peaksid avaliku sektori hankijad pöörama erilist tähelepanu proportsionaalsuse põhimõttele. Väikesed rikkumised peaksid ainult erandjuhtudel viima ettevõtja kõrvaldamiseni.“ Seega on EL seadusandja selgelt arusaadav tahe olnud tagada, et pakkuja kõrvaldamine hankemenetlusest mõnel nn vaba- tahtlikul alusel (nagu on ka RHS § 95 lg 4 p 8) ei toimuks kergekäeliselt ning kõrvaldamine leiaks aset tõesti vaid selliste rikkumiste või probleemide tõttu, mis seda oma magnituudi tõttu selgelt väärivad. Sellest omakorda järeldub, et pigem on direktiivi 2014/24 art 57 lg 4 p-s g ja seeläbi ka RHS § 95 lg 4 p-s 8 kasutatud mõiste „oluline tingimus“ täidetuse lävend kõrge. Analoogilistel põhjustel on VAKO juba varem järeldanud, et hankemenetlusest kõrvaldamise vabatahtlikke aluseid tuleb sisustada pakkujate vaatest pigem leebe rangusastmega (vt VAKOo 261-18/199438, p 13–14). See üksnes kinnitab vaidlustuse p-s 23 esitatud analüüsi, et täitmisaegse garantiikirja esitamise kohustus ei ole jäätmeveolepingu oluline tingimus. 29. Lisaks eelnevale tuleb tähele panna, et Euroopa Kohus on võtnud selge suuna, et EL õigust tuleb võimaluste piires tõlgendada üksikisikute kasuks (vt EKo C-8/66–11/66: Cimenteries; C-25/62: Plaumann). Ka juhindub Euroopa Kohus liidu õiguse tõlgendamisel üldisest õigluse ideest (vt EKo C-14/68: Wilhelm, p 11; C-61/98: De Haan Beheer, p 52–54). Ilma kahtluseta oleks Vaidlustajale, aga ka mistahes teisele pakkujale kui üksikisikule soodsam tõlgendus, et mõiste „oluline tingimus“ ei hõlma lepingu eset ja eesmärki silmas pidades kolmandajärgulisi ja puhtformaalseid kõrvalkohustusi. Selline tõlgendus vastab Vaidlustaja arusaama järgi ka üldisele õiglusele: ettevõtjat ei karistata üha ja üha uuesti ühe õnnetu eksimuse eest. 30. Teiseks, Kolmas isik unustab VÕS-i sätetele viidates, et tulenevalt kohtupraktikast (vt vaidlustuse p 10–13) peab hankija enda läbiviidavas hankes andma sellele, kas asjasse puutuvas rikkumisepisoodis rikuti olulist lepingutingimust, autonoomse ja teisest hankijast sõltumatu hinnangu. Seega ei saa seda, mida teine hankija võib olla järeldanud VÕS alusel, üks-ühele üle kanda RHS § 95 lg 4 p 8 konteksti. 31. Kolmandaks, ja jättes isegi kõrvale eespool tutvustatud Euroopa Kohtu praktika EL õiguse autonoomsete mõistete tõlgendamisel, millega Eesti kohtupraktika kohati vastuollu läheb, siis Kolmanda isiku vastuse joonealuses viites nr 3 viidatud ringkonnakohtu praktika ei ole ka iseenesest rikutud lepingutingimuse olulisuse hindamisel asjakohane. Nimelt räägivad need lahendid „oluliste lepingurikkumiste sisustamisest“ ehk RHS § 95 lg 4 p-i 8 kätketud n-ö topeltolulisuse nõude teisest elemendist, milleks on see, et rikkumine pidi olema oluline. Kolmanda isiku viidatud lahendeid ei puuduta küsimust, kas rikutud tingimus oli oluline. 32. Neljandaks ja viimaseks, selgelt eksitav on Kolmanda isiku vastuse p-s 8.3 tehtud viide Mustvee kohtuotsuse p-le 24. Nimelt on Kolmas isik sealset tsitaati presenteerinud kui kohtu arvamust. Tegelikkuses on aga kohus kogu selle punkti ulatuses refereerinud Mustvee valla subjektiivset hinnangut, millega Hankija – nagu juba korduvalt rõhutatud – käesolevas riigi- hankes seotud ei ole. Tartu Halduskohtu enda hinnang rikutud tingimuse olulisusele konkreetse lepingu konteksis väljendub otsuse p-s 16, kus kohus on garantiikirja esitamise kohustuse tituleerinud „pigem formaalset laadi kohustuseks“. NOVE - 8/9 - - Vaidlustaja ei pidanud vaidlustama Kolmanda isiku kvalifitseerimise otsust 33. Kolmas isik on oma vastuse p-s 9.1 väitnud, et Vaidlustajal ei pruugi olla vaidlustuse esitamise õigust, kuna ta ei vaidlustanud Kolmanda isiku kvalifitseerimise otsust. Selline väide on arusaamatu ega pea paika. Ka on Kolmas isik teinud faktivea, väites, et Vaidlustaja on vaidlustanud kolme Hankija otsust. Nagu nähtub selgesti vaidlustuse resolutiivosast ja ka vaidlustuse kehatekstist, vaidlustab Vaidlustaja kahte otsust: tema hankemenetlusest kõrvaldamist ja Kolmanda isiku pakkumuse edukaks tunnistamist. 34. Nimetatud kahe otsuse vaidlustamisest piisab täiesti, et jaatada Vaidlustaja vaidlusta- misõigust RHS § 185 lg 1 alusel. Nähtavasti on sellel seisukohal ka VAKO, sest vastavalt RHS § 192 lg-le 1 peab VAKO vaidlustuse lubatavuseeldusi, sh vaidlustamisõiguse olemasolu, kontrollima ühe tööpäeva jooksul pärast vaidlustuse laekumist. Järelikult, kui vaidlustus juba menetlusse võetakse ning hankijale (ja kui on, siis ka kolmandale isikule) vastuse esitamiseks edastatakse, siis on VAKO leidnud, et vaidlustamisõigusega probleemi ei ole. Vastasel juhul peaks VAKO vaidlustuse juba eos RHS § 192 lg 3 p 7 alusel läbi vaatamata jätma. 35. Tegelikult piisanuks Vaidlustajal vaidlustamisõiguse olemasoluks isegi sellest, kui ta vaidlustanuks üksnes enda kõrvaldamise otsuse. Vaidlustajal polnud otsest kohustust või vajadust vaidlustada ka konkureeriva pakkuja pakkumuse edukaks tunnistamise otsust, kuid selguse huvides ning tuginedes nn otsuste järgnevuse põhimõttele otsustas Vaidlustaja seda siiski teha, et puhastada hankemenetlus juba VAKO menetluse tulemusena otsustest, mis on väärad. Nimelt sätestavad RHS § 200 lg 6 ls 1 ja 2, et vaidlustuse rahuldamisel on VAKO otsus hankijale täitmiseks kohustuslik ning hankija on kohustatud viima kõik oma riigihanke käigus tehtud otsused kooskõlla VAKO jõustunud otsusega. Antud juhul tähendab see, et kui Vaidlustaja esitanuks vaidlustuse üksnes tema kõrvaldamise otsuse peale ning VAKO selle vaidlustuse rahuldanuks (ja see otsus oleks ka jõustunud), siis selleks, et tagada oma tege- vuse kooskõla VAKO otsusega, polnuks Hankijal muud seaduslikku valikut kui Kolmanda isiku pakkumuse edukaks tunnistamise otsus ise kehtetuks tunnistada, sest parima pakkumuse teinud pakkuja n-ö ennistati hankesse ja edukas ei saa olla pakkumus, mis ei ole hindamis- kriteeriumide järgi parim. 36. Tõik, et Hankija on vastu võtnud Kolmanda isiku kvalifitseerimise otsuse, ei oma siin mingit tähendust. Isegi kui nimetatud otsus on käsitatav RHS § 104 lg 8 mõistes eduka pakkuja kvalifitseerimise otsusena (milles Vaidlustaja julgeb kahelda, arvestades, kuidas see otsus vormistatud on), siis eespool öeldu kehtib ka selle otsuse suhtes. Nimelt, isegi kui Vaidlustaja vaidlustanuks üksnes enda kõrvaldamise otsuse ja jõustunuks VAKO otsus, mis sellise vaid- lustuse rahuldab, siis poleks Hankija pidanud RHS § 200 lg 6 ls 1 ja 2 sunnil ise kehtetuks tunnistama mitte vaid Kolmanda isiku pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse, vaid ka Kolmanda isiku kui eduka pakkuja kvalifitseerimise otsuse, sest eduka pakkujana saab kvalifit- seerida vaid isikut, kes on esitanud parima pakkumuse. 37. Viimaks, kui Kolmanda isiku kvalifitseerimise otsust tuleb käsitada RHS § 104 lg 7 alusel tehtud n-ö hankija vabatahtliku kontrolli tulemusena tehtud otsusena (mis pigem ongi nii), siis ei saa see juba põhimõtteliselt takistada Vaidlustajal hankelepinguni jõudmist. Nimelt, sellisel juhul oleks Kolmanda isiku kvalifitseerimise otsus üks juhuotsus menetluses ning hanke- lepingu sõlmimiseks peaks hankija mingi pakkuja kindlasti kvalifitseerima veel ka eduka pakkujana (RHS § 104 lg 8). NOVE - 9/9 - III MENETLUSKULUDE NIMEKIRI 38. Vaidlustaja on vaidlustuses taotlenud enda menetluskulude väljamõistmist Hankijalt. Kooskõlas RHS § 199 lg-ga 1 ning VAKO 20.01.2023 kirjaliku menetluse teatega esitab Vaidlustaja käesolevaga oma menetluskulude kirja. 39. Vaidlustaja on selles vaidlustusmenetluses kandnud menetluskulusid kokku 4216,25 EUR ulatuses, millest 1280 EUR moodustab vaidlustuse esitamisel tasutud riigilõiv ja 2936,25 EUR lepingulise esindaja kulud. Vaidlustajale on õigusabi osutatud kokku 16 tundi ja 10 minutit hinnaga vahemikus 180–195 EUR (käibemaksuta). Esindajakulude täpsem koosseis on järgmine: Kuupäev Töö / toiming Kestus Tunnihind Kooondsumma (KM-ta) EUR (KM-ta) 11.01.2023 Kliendi materjalide esmane 45min 180 135 ülevaatus, vaidlustuse perspek- tiivi hindamine, suhtlus kliendiga 12.01.2023 Vaidlustuse koostamine, sh 4h 180 720 hanke materjalide läbitöötamine ja kohtupraktika analüüs 13.01.2023 Vaidlustuse koostamine, sh 3h 180 540 kohtupraktika analüüs 16.01.2023 Vaidlustuse koostamine ja 45min 195 146,25 viimistlemine 20.01.2023 Tutvumine hankija ja III isiku 40min 180 120 vastustega vaidlustusele, selgi- tused kliendile, edasiste menet- lussammude kooskõlastamine 20.01.2023 Hankija ja III isiku vastuste 30min 195 97,50 analüüs 24.01.2023 Vastuväidete koostamine 2h50min 180 510 hankija ja III isiku vastustele 25.01.2023 Vastuväidete koostamine 3h10min 180 570 hankija ja III isiku vastustele, menetluskulude nimekirja koostamine 25.01.2023 Vastuväidete koostamine 30min 195 97,50 hankija ja III isiku vastustele 40. Kokkuvõttes taotleb Vaidlustaja, et VAKO mõistaks Hankijalt Vaidlustaja kasuks välja riigilõivu 1280 EUR ja esindajakulud 2936,25 EUR (käibemaksuta). Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Veikko Puolakainen vandeadvokaat
Allikas: Rahandusministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel