Riigihangete vaidlustuskomisjon
Tartu mnt 85, Tallinn
Advokaadibüroo NOVE OÜ
Tallinn Registrikood: 12984303
25. jaanuar 2023 Estonia pst 9, Solaris keskus
10143 Tallinn
Tel: +372 610 8010
[email protected]
www.nove.ee
Andrus Kattel Veiko Vaske
Marika Mugur
ESITATUD E-POSTI TEEL Arsi Pavelts, PhD
Kristjan Tamm Maret Kruus
[email protected] Veikko Puolakainen Heili Püümann
Laura Raadik
Mari Past
[email protected] Indrek Niklus Kristiina Koll
Sten Tikerpe Katrin Kalda
[email protected] Mart Parind Madis Abel
VA I D LUS TAJ A TÄ I E N DAVA D S E I S U KO H A D
&
ME N E T LUS K UL U DE NI ME KI RI
Vaidlustusasja nr: 11-23/256589
Riigihange: „Jäätmete vedu lõppkäitlusse“ (viitenumber 256589)
Vaidlustaja: OÜ EKOVIR
Registrikood 10548331
Kaasiku tn 28, 41541 Jõhvi vald
Vaidlustaja esindaja: vandeadvokaat Veikko Puolakainen
Advokaadibüroo NOVE
Estonia pst 9, 10143 Tallinn
e-post:
[email protected]
Hankija: Mittetulundusühing Võru Jäätmekeskus
Registrikood 80279080
Jüri tn 11, 65605 Võru
e-post:
[email protected]
Hankija esindaja: juhatuse liige Merle Tarrend
Kolmas isik: Eesti Keskkonnateenused AS
Registrikood 10277820
Artelli tn 15, 10621 Tallinn
Kolmanda isiku esindaja: vandeadvokaat Toomas Pikamäe
Advokaadibüroo Eversheds Sutherland Ots & Co
Kentmanni tn 4 / Sakala tn 10, 10116 Tallinn
e-post:
[email protected]
NOVE - 2/9 -
I MENETLUSE SENINE KÄIK
1. Riigihangete vaidlustuskomisjoni (edaspidi „VAKO“) menetluses on vaidlustusasi
nr 11-23/256589, OÜ EKOVIR vs Mittetulundusühing Võru Jäätmekeskus. 16.01.2023 esitas
OÜ EKOVIR (edaspidi „Vaidlustaja“) vaidlustuse ning 19.01.2023 esitasid Mittetulundusühing
Võru Jäätmekeskus (edaspidi „Hankija“) ning asjasse kolmanda isikuna kaasatud Eesti
Keskkonnateenused AS (edaspidi „Kolmas isik“) oma vastused vaidlustusele.
2. 20.01.2023 määras VAKO asja kirjalikku menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja
kuni 25.01.2023 täiendavate seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks.
Käesolevaga esitabki Vaidlustaja oma vastuväited Hankija ja Kolmanda isiku 19.01.2023
vastustele, samuti oma menetluskulude nimekirja.
II VASTUVÄITED HANKIJALE & KOLMANDALE ISIKULE
- Vastaspool ei mõista hankija uurimis- ja analüüsikohustust puudutavat kohtu-
praktikat õigesti
3. Hankija ja Kolmanda isiku vastused vaidlustusele (vt Hankija vastuse p 1–2, Kolmanda
isiku vastuse p 7.7–7.8 ja p 7.12) näitavad, et nad ei taha aktsepteerida vaidlustuse
p-des 10–14 refereeritud kohtupraktika olemasolu. Kordamata detailides vaidlustuses juba
öeldut: nii Euroopa Kohtu kui Eesti kohtute praktika nõuab, et hankija – selleks, et tal tekiks
alus pakkuja varasema hankelepingu rikkumise eest menetlusest kõrvalda – peab igal juhul
läbi viima iseseisva asjaolude uurimise ja sellele tugineva põhjaliku analüüsi selle kohta, kas
kõik asjaomase kõrvaldamisaluse kohaldamise eeltingimused on täidetud. Mingeid
reservatsioone kohtupraktika siin ei tunne.
4. Hankija iseseisvat uurimis- ja analüüsikohustust ei väära Hankija ja Kolmanda isiku
viidatud tõik, et asjasse puutuv nn Mustvee lepingu rikkumine on leidnud kohtulikku kinnitust.
Nimelt liidab toda kohtuasja ja praegust vaidlust üksnes asjaolu, et lepingurikkumine, millega
tegeletakse, on nominaalselt üks ja seesama. Muus osas tegelevad kaks episoodi hoopis
erinevate küsimustega. Kui varasemas kohtuasjas vaidlesid Vaidlustaja ja Mustvee vald pärast
hankelepingu sõlmimist selle üle, kas viimane – lähtudes konkreetse lepingu sisust ja oma
hinnangutest – võis lepingu erakorraliselt üles öelda, siis praegu on küsimus selles, kas
Hankija, viies läbi hoopis teist riigihanget, hindas korrektselt RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamise
eeldusi, sh seda, kas Vaidlustaja on Hankija enda jaoks muutunud ebausaldusväärseks ning
kas konkreetses hankes on Vaidlustaja kõrvaldamine proportsionaalne. Nende küsimustega
varasem kohtuvaidlus ei tegelenud ega saanudki tegeleda. Vastavalt ei saa Hankija varasemat
ja teda mittepuudutavat kohtuotsust n-ö otse, ilma mistahes endapoolse analüüsita rakendada
funktsioonis, milleks ta ei ole mõeldud. Juba loogiliselt ei ole võimalik hankijal A väita, et kui
hankija B on kunagi varem hoopis teises kontekstis leidnud, et ettevõtja C on temaga sõlmitud
hankelepingut rikkunud moel, et see õigustab lepingu erakorralist ülesütlemist, siis sellest
järeldub automaatselt ja ilma pikemata, et seesama rikkumine on ka hankija A poolt tulevikus
läbiviidavas hankes, kus on hoopis teised asjaolud ja teine juriidiline kontekst, piisav põhjus,
et ettevõtja C hankemenetlusest kõrvaldada (vrd VAKOo 24-21/228731, p 15–21).
5. Nii Hankija kui Kolmas isik teevad põhimõttelise vea, kui ajavad kaks episoodi omavahel
sassi, käsitlevad neid läbisegi ning ei tee tarvilikke eristusi. Vaidlustaja ei saa seda rõhutada
üleliia: pelk asjaolu, et kohus on millalgi varem jaatanud ettevõtja poolt hankelepingu rikkumist,
ei tähenda automaatselt seda, et seda ettevõtjat tulekski nüüd automaatselt kõikidest hanke-
NOVE - 3/9 -
menetlustest kõrvaldada. Lepingu erakorralise ülesütlemise ja hankemenetlusest kõrvalda-
mise aluse õiguslikud raamistikud on erinevad, sh on pakkuja menetlusest kõrvaldamiseks
tarvis tuvastada osaliselt hoopis teiste (täiendavate) eeltingimuste täidetus kui lepingu era-
korralise ülesütlemise puhul.
6. Hankija ja Kolmanda isiku lähenemise puhul muutuks ainetuks RHS § 95 lg 4 p 8 kui nn
vabatahtliku kõrvaldamise aluse olemus ja mõte: hankijal on kõrvaldamise põhjendatuse
kaalumise õigus ja sellele vastavalt ka kohustus (vt RKHKo 3-3-1-52-02, p 11: kui seadus näeb
administratsioonile ette kaalutlusruumi, siis peab viimane seda ka reaalselt kohaldama; vt
sama põhimõtte rakendusena konkreetselt riigihanke kontekstis VAKOo 177-18/194960,
p 18). Hankija ja Kolmanda isiku ekslikus käsitluses muutub RHS § 95 lg 4 p 8 juhtudel nagu
kõnealune seadusandja tahte vastaselt sisuliselt kohustuslikuks kõrvaldamise aluseks. Kui
RHS § 95 lg 4 p 8 ei ole kohustuslikuks kõrvaldamise aluseks lugenud seadusandja, siis ei
saa seda oma tõlgendus- ja rakenduspraktika kaudu teha ka hankijad või VAKO ja kohtud.
7. Hankija viited põhiseadusele (vt tema vastuse p 1) ja Kolmanda isiku viited res judicata
põhimõttele (vt tema vastuse p 7.8) on asjakohatud. Vaidlustaja mõistagi ei taotle ega saagi
taotleda, et jõustunud kohtuotsus jäetaks sinnapaika või hinnataks ümber. See ei ole ka
Vaidlustaja väidete ega tema viidatud kohtupraktika mõte. Kitsalt riigihankeõigust, täpsemini
teatavat kitsast küsimust pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamisest puudutav kohtupraktika
ei sea mitte kuidagi ohtu kohtuotsuse seadusjõudu või seda, kel on Eesti riigis pädevus õigust
mõista. Euroopa Kohtu lahenditest alguse saanud kohtupraktika ei näe ette, et hankija võiks
või peaks dubleerima kohtute tööd. Nimelt, isegi kui mõni kohus on varem teinud jõustunud
lahendi lepingu täitmist või lõpetamist puudutavas vaidluses, siis hankija – mitte mõistes
õigust, vaid viies läbi riigihanget – peab konkreetselt selles hankes hindama kõrvaldamise
aluste eeltingimuste täidetust, kusjuures viisil, nagu kohtupraktika seda täpsustanud on. Need
kaks tööd ei ole teineteisele kuidagi vastanduvad või konfliktis. Hankija töö on (varasema
kohtuotsuse olemasolul) kohtu tööd täiendav.
8. Kolmanda isiku vastuse p-s 7.8 ja joonealuses viites 2 tehtud viited Riigikohtu praktikale
jäävad arusaamatuks. Need kohtuasjad ei puuduta riigihankeid ning nendes võetud seisukohti
res judicata põhimõtte osas ei saa mitte kuidagi üle kanda praegusele vaidlusele, isegi
tuletuslikult – kontekstid on täiesti erinevad, mistahes seosed puuduvad.
9. Selguse huvides toonitab Vaidlustaja veelkord, et ta ei nõua (ega saagi nõuda), et
Hankija asuks vastupidistele seisukohtadele võrreldes sellega, mida leidis kohus haldusasjas
nr 3-22-279. Küll aga nõuab Vaidlustaja seda, et Hankija, olles saanud teadlikuks Mustvee
kohtulahendist, teeks sinna juurde ka temalt nõutava (lisa)analüüsi. Nimelt, nagu Vaidlustaja
korduvalt märkinud, siis RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamiseks ei piisa ainuüksi sellest, et leidub
rikkumist sedastav kohtuotsus, vaid pakkuja sel õiguslikul alusel hankemenetlusest
kõrvaldamise eeltingimusi on rohkem, kusjuures osad neist on põhimõtteliselt sellised, et neid
saab hinnata vaid konkreetset hanget menetlev hankija (vt vaidlustuse p 21).
10. Hankija väljaütlemised tema vastuse p-s 1 üksnes kinnitavad vaidlustuses leitut, et
Hankija ei ole vastuolus kohtupraktikaga teinud mistahes omapoolset analüüsi ega asjaolude
uurimist. Selmet on Hankija lihtsalt lugenud Mustvee kohtuotsust ja sellest järeldanud: kuna
Mustvee vald ütles Vaidlustajaga sõlmitud hankelepingu erakorraliselt üles, siis kõrvaldan ka
mina Vaidlustaja oma hankemenetlusest. Selgelt ekslik on Hankija tees, et „RHS § 95 lg 4 p 8
kohaldamise eeltingimuste esinemine on leidnud tuvastamist jõustunud kohtuotsusega“ (vt
Hankija vastuse p 1). Sellist kohtulahendit, mis tuvastaks, et Vaidlustaja tuleks Hankija läbi-
viidavas hankes RHS § 95 lg 4 p 8 alusel menetlusest kõrvaldada, ei eksisteeri (selline lahend
ei ole ka nn Mustvee lahend) ega saagi eksisteerida. Mitte ühelgi kohtul ei ole võimalik anda
hankijatele nende tulevasteks riigihangeteks siduvaid juhiseid vabatahtlike kõrvaldamise
NOVE - 4/9 -
aluste kontekstis, seda enam juhul, kui kohus ise lahendab hoopis teiseliigilist vaidlust (lepingu
lõpetamist puudutavat vaidlust, mitte hankemenetlusest kõrvaldamist puudutavat vaidlust).
11. Selle teemakäsitluse lõpetuseks, otseselt väär on Hankija vastuse p-s 1 väidetu, et
Vaidlustaja kinnitab vaidlustuses kõikide RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamise eeltingimuste täidetust
peale ühe, mis puudutab pakkuja usaldusväärsust. Vaidlustuses alates p-st 20 on selge
sõnaga kirjutatud, et isegi kui jätta kõrvale Hankija tehtud arvukad menetluslikud ja vormilised
eksimused, siis ei ole täidetud lausa kolm RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamise eeltingimust. Need
on tingimused, et rikkumine puudutab lepingu olulist tingimust, et pakkuja peab olema
kaotanud oma usaldusväärsuse hankija silmis ning et kõrvaldamine peab olema ka laiemalt
võttes proportsionaalne.
- Hankija ei saa vaidlustusmenetluses asuda põhjendamata otsust tagantjärele
põhjendama
12. Vaidlustaja, olles vaidlustuse p-des 15–18 juba esile toonud, et tema hankemenetlusest
kõrvaldamise otsus on sisuliselt täielikult põhjendamata, ei hakka samu argumente siinkohal
kordama. Küll aga on Vaidlustaja sunnitud märkima, et Hankija väide, justkui oleks ta
Vaidlustaja usaldusväärsust põhjalikult hinnanud (vt Hankija vastuse p 2), ilmselgelt ei pea
paika või vähemasti ei ole sellise väite tõesus vaidlustusmenetluses kontrollitav. Nimelt ei toeta
vaidlusalune otsus Hankija tagantjärele esitatud argumente vähimalgi määral. Vaidlustus-
menetluses presenteerib Hankija küllaltki detailset analüüsi, aga kõrvaldamise otsuses ei
kajastu sellest sõnagi. Seega on Hankija vastuses vaidlustusele toodud mõttearendused
tagantjärele välja mõeldud või kui mitte, siis jättis Hankija need õigel ajal otsuses kajastamata.
13. Mõlemal juhul on tegemist probleemiga, mida ei saa vaidlustusmenetluses korrigeerida.
Esimesel juhul on tegemist on oluliste põhjendamisvigadega otsusega, mis tuleb vaidlustuses
viidatud kohtupraktika alusel ainuüksi seetõttu kehtetuks tunnistada. Teisel juhul tuleb juurdu-
nud kohtupraktika valguses nentida, et hankija ei saa vaidlustusmenetluses oma otsust tagant-
järele ja täiendavalt põhjendada argumentidega, mille puhul puudub igasugune kindlus, et
neist argumentidest lähtuti ka otsuse tegemise ajal (vt VAKOo 209-20/225529, p 16; TrtRKo
3-22-607, p 10). Ka sellisel juhul on tagajärg sama: otsus jääb puudulikult põhjendatuks ja
tuleb kehtetuks tunnistada.
14. Samuti ei saa kindlasti aktsepteerida Hankija lähenemist (vt tema vastuse p 5), et tema
analüüs kõrvaldamise proportsionaalsuse kohta „on tuletatav“ otsuse põhistusest. Esiteks,
nagu vaidlustuses näidatud, ei ole Hankija Vaidlustaja kõrvaldamise otsuses sõnagagi – ei
otseselt ega kaudselt – käsitlenud kõrvaldamise proportsionaalsuse küsimust. Teiseks, nagu
samuti vaidlustuses välja toodud, nõuab VAKO ja kohtute praktika, et eriti sellist hankija
kaalutlusõigusel rajanevat otsust nagu pakkuja kõrvaldamine nn vabatahtliku kõrvaldamise
aluse tõttu põhjendataks jälgitavalt ja küllaldaselt, nõnda et need põhjendused seovad
konkreetsed faktilised asjaolud kohaldatava õigusnormiga ning oleks võimalik aru saada
hankija siseveendumuse kujunemisest. Seega ei ole lubatav, et sellise otsuse adressaat või
selle õiguspärasust kontrolliv vaidlusorgan peab hankija mõttekäike aimama või oletama.
15. Nõustuda ei saa ka Kolmanda isiku väitega, et Vaidlustaja kõrvaldamise otsuses esitatud
neli lauset on piisav (vt Kolmanda isiku vastuse p 7.10). Tõsi, Hankija on ära märkinud kõrval-
damise õigusliku aluse ehk RHS § 95 lg 4 p 8 ning viidanud ka Tartu Halduskohtu otsusele
haldusasjas nr 3-22-279, kuid nagu põhjalikult selgitatud vaidlustuse p-des 15–18, ei ole see
kaugeltki piisav, et täita VAKO ja kohtute praktikas kujundatud kõrged põhjendamisnõuded.
16. Mis puudutab Kolmanda isiku vastuse p-s 7.11 refereeritud kohtuprakikat, siis neid
kohtuasju ühendab asjaolu, et ehkki hankija otsus pakkuja kõrvaldamise kohta ei olnud
laitmatult põhjendatud, siis oli sealt vähemalt mõistlikult väljaloetav, et hankija on tegelikult
NOVE - 5/9 -
kõiki vajalikke asjaolusid kaalunud. Käesoleval juhul on aga ilmne, et Hankija on leidnud ühe
kohtulahendi, kus jaatati ühe teise hankija õigust Vaidlustaja sõlmitud hankeleping erakorrali-
selt üles öelda, ning selle pinnalt automaatselt ning mistahes muid kaalutlusi arvesse võtmata
otsustanud, et see peab kaasa tooma Vaidlustaja hankemenetlusest kõrvaldamise. Niimoodi
ei luba RHS § 95 lg 4 p 8 hankijal toimida.
- Hankija tagantjärele esitatud põhjendused on sisutühjad ja asjakohatud
17. Olenemata eelöeldust, et Hankija alles vaidlustusmenetluses esitatud põhjendusi ei saa
protsessuaalselt arvesse võtta, on need põhjendused ka sisuliselt puudulikud.
18. Esiteks jäävad sisutühjaks Hankija viited sellele, et jäätmete veo teenus on kohalikule
omavalitsusele väga tähtis (vt Hankija vastuse p 2). See võib nii tõesti olla, kuid sel pole antud
vaidluse kontekstis mingit eraldiseisvat tähendust, mis määraks Hankija kaalutlusõiguse
teostamise tulemuse juba ette kindlaks.
19. Teiseks näitab Hankija argumentatsioon, et ta teeb RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamisel
põhimõttelisi vigu. Nii nähtub Hankija seletustest tema vastuse p-s 2, et Hankija põhimure on
teenuse osutamise „toimepidevus“ ning see, et jäätmed „suunataks lõppkäitlusse nõutud viisil
ja mahus“. Jääb aga arusaamatuks – ja Hankija ei ole seda põhjendanud Vaidlustaja
kõrvaldamise otsuses ega oma vastuses vaidlustusele –, kuidas saab tõik, et Vaidlustajal ei
õnnestunud teatud halbade asjaolude kokkulangemisel esitada Mustvee vallale õigeaegselt
garantiikirja (s.o lepingu formaalne kõrvalkohustus, mis ei puutu kuidagi kokku lepingu põhisisu
ehk jäätmete veoga) mõistlikult põhjustada kahtluse, et Vaidlustaja ei pruugi toime tulla ka
jäätmete veoga. Hankija võrdleb ja seob omavahel võrreldamatuid asju, millel on hoopis erinev
kaal ja tähendus. Tegemist on ehtsa kaalutlusveaga. Samasugused vead sisalduvad ka
Kolmanda isiku analüüsis (vt tema vastuse p 8.5).
20. Analoogiliselt oleks täiesti kohatu järeldada, et kuna pakkuja on varasemas hanke-
lepingus lühema ajaperioodi vältel rikkunud mingit puhtformaalset teatamiskohustust (nt
kohustust teatada n päeva jooksul töövõtja kontaktisiku muutumisest), siis on kadunud
igasugune usaldus ka selle suhtes, et see pakkuja suudab ehitada kvaliteetselt maju või
osutada kvaliteetset puhastusteenust. Selline lähenemine fokusseerib end mingile formaalset
laadi pisirikkumisele ning projitseerib pakkuja ühekordse ja juhusliku ebaõnnestumise ka
pakkuja sisulisele suutlikkusele, sealjuures rikkumise tõsidust kunstlikult suurendades.
- Vaidlustaja tulnuks ära kuulata
21. Vaidlustaja on vaidlustuse p-des 8–9 välja toonud, et vastavalt kohtupraktikale pidanuks
Hankija enne, kui ta otsustas Vaidlustaja hankemenetlusest kõrvaldada, andma viimasele
võimaluse esitada asjaomase rikkumisepisoodi kohta oma selgitused ja tõendid. Hankija ja
Kolmas isik on oma vastustes vaidlustusele aga leidnud, et antud juhtum on nii eriline, et sellist
ärakuulamiskohustust Hankijal ei lasunud (vt Hankija vastuse p 3, Kolmanda isiku vastuse
p 7.2–7.6). Selline arusaam ei ole õige.
22. Vastupidiselt Hankija ja Kolmanda isiku väitele ei esine antud asjas mingeid erilisi asja-
olusid, mis õigustaks kohtupraktikas kujunenud ärakuulamisnõudest kõrvalekaldumist. Seal-
hulgas ei ole alust väita, et Hankijale oli Mustvee asjas tehtud kohtulahendist teada kogu info,
mida ta vajas RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamiseks. Hakkamata detailides kordama varem juba
korduvalt öeldut: Mustvee kohtuasi puudutas lepingu erakorralist lõpetamist, mis on õiguslikult
hoopis teine olukord kui pakkuja kõrvaldamine hankemenetlusest. Teisisõnu, arvestades
hankelepingu erakorralise ülesütlemise ja pakkuja hankemenetlusest kõrvaldamise eeltingi-
muste (osalist) erinevust ning seda, et pakkuja kõrvaldamisel peab hankija kujundama seisu-
kohti, mida ta ei saa olla varem kujundanud (saati siis keegi teine hankija tema eest!), siis ei
NOVE - 6/9 -
saa juba põhimõtteliselt lepingu ülesütlemist puudutavast kohtulahendist nähtuda hankijale
„kogu vajalik teave“, et otsustada pakkuja kõrvaldamise üle.
23. Eelnevast johtuvalt on ekslik ka Kolmanda isiku vastuse p-s 7.8 avaldatud seisukoht,
justkui olnuks Vaidlustajal Mustvee vallaga peetud vaidluses võimalik esitada kõik argumendid
ja tõendid, mis omavad tähtsust ka tulevastes riigihangetes RHS § 95 lg 4 p 8 kohaldamisel.
Viidatud vaidluses sai ja pidi Vaidlustaja keskenduma lepingu erakorralisele ülesütlemisele
vastuvaidlemisele, mitte etteruttavalt ja konkreetse kohtasja eset silmas pidades täiesti asja-
kohatult esitama argumente, mis võivad huvitada tulevikus teisi hankijaid, kes saavad
teadlikuks Mustvee kohtuasjast.
24. Lõpetuseks, Hankija ja Kolmanda isiku viited Riigikohtu lahendi nr 3-17-1329 p-le 25 on
asjakohatud (vt Hankija vastuse p 3, Kolmanda isiku vastuse p 7.6). Selles lahendis Riigikohus
tõlgendas ja kohaldas HMS-i pärast hankelepingu sõlmimist leppetrahvinõude kontekstis, aga
mitte RHS-i.1 Klassikalise haldusmenetluse reegleid ei saa üle võtta riigihanke menetlusse.
HMS § 1 lg 2 ütleb otsesõnu, et riigihangete teostamine ei ole haldusmenetlus HMS
tähenduses (vt seda kinnitavana TlnRKo 3-22-1489, p 20). Nii väljendubki Vaidlustaja viidatud
kohtulahendeis eraldi riigihankeõiguse tarbeks ja lähtuvalt riigihangete eripäradest arendatud
õigusdoktriin. Seda ei saa kummutada tavalist haldusõigust puudutava kohtupraktikaga.
- Vaidlustaja ei ole rikkunud Mustvee lepingu olulist tingimust
25. Kolmas isik on püüdnud oma vastuse p-des 8.2–8.3 põhjendada, et Vaidlustaja rikkus
Mustvee lepingu olulist tingimust. Vaidlustaja, jäädes kõigiti oma vaidlustuse p-s 23 öeldu
juurde, sellega ei nõustu. Vaidlustaja ei hakka tarbetult kordama vaidlustuses juba öeldut, vaid
juhib konkreetselt tähelepanu Kolmanda isiku mõttekäigu vigadele.
26. Kõigepealt, RHS § 95 lg 4 p-s 8 kasutatud mõiste „oluline tingimus“ rikkumine on riigi-
hankeõiguse autonoomne mõiste, mida ei saa üks-ühele sisustada VÕS-i sätete mallide järgi.
Sealjuures tuleb tähele panna, et RHS § 95 lg 4 p 8 tugineb EL direktiivi 2014/24 art 57 lg 4
p-l g, mis räägib varasema hankelepingu „olulisest nõudest“. Vastavalt Euroopa Kohtu
väljakujunenud praktikale tuleneb EL õiguse ühetaolise kohaldamise ja võrdsuse põhimõte-
test, et liidu õigusnorme, mis ei viita otseselt liikmesriikide õigusele nende tähenduse ja ulatuse
osas, tõlgendataks kogu liidus autonoomselt ja ühetaoliselt (vt EKo C-5/08: Infopaq, p 27;
C-34/10; Brüstle, p 25–26). Direktiivi 2014/24 art 57 lg 4 p g liikmesriikide õigusele ei viita.
Seega, „olulise tingimuse“ või „olulise nõude“ mõiste pole mitte üksnes riigihankeõiguse
autonoomne mõiste, vaid ka EL õiguse autonoomne mõiste, mida ei saa sisustada lähtuvalt
mingitest spetsiifilistest siseriiklikest regulatsioonidest, eriti mis puudutavad hoopis teist
valdkonda.
27. Peamisteks allikaiks, mis aitavad tagada EL õiguse autonoomsete mõistete ühetaolist
tõlgendamist, on Euroopa Kohtu lahendid (vt selle kohta M. Parind. Euroopa Liidu õigus. Eesti
vaade. UKU 2022, lk 251). Vaidlustajale teadaolevalt puudub hetkel Euroopa Kohtu praktika,
mis avaks direktiivi 2014/24 art 57 lg 4 p-s g kasutatud mõiste „oluline nõue“ sisu. Sellises
olukorras tuleb lähtuda Euroopa Kohtu praktikas väljendatud üldistest suunistest selle kohta,
millest tuleb liidu õiguse, sh liidu õiguse autonoomsete mõistete tõlgendamisel juhinduda.
Nende suuniste järgi tuleb arvestada õigusnormi konteksti ja vastava regulatsiooniga taotle-
tavat eesmärki (vt EKo C-482/09: Budějovický Budvar, p 29; C-124/20: Bank Melli Iran, p 43).
Niisugune (rõhutatult) teleoloogis-kontekstuaalne tõlgendamine on EL õigusele eriomane (vt
eelviidatud M. Parindi teos, lk 242–243).
1 Et VAKO ei satuks eksitusse, siis Vaidlustaja selgitab, et konkreetne kohtuasi oli küll kaudselt võrsunud
riigihankest, kuid asi ei puudutanud enam hankemenetlust, vaid hankija ja teenuseosutaja suhteid lepingu täitmise
faasis. Kuivõrd konkreetne leping oli haldusleping, mitte tsiviilõiguslik leping, siis kohalduski asjas HMS.
NOVE - 7/9 -
28. Nagu on kinnitanud Euroopa Kohus, on oluliseks pidepunktiks EL õigusakti konteksti ja
eesmärgi väljaselgitamisel selle akti preambulis esitatud põhjendused (vt EKo C-418/18 P:
Puppinck, p 75; C-569/20: IR, p 32). Direktiivi põhjendustele kui EL seadusandja tahet ja
eesmärke väljendavale allikmaterjalile on oma praktikas tuginenud ka VAKO (vt VAKOo 85-
17/185011, p 32). Konkreetsel juhul nähtub direktiivi 2014/24 põhjenduse 101 kolmandast
lõigust, et „[f]akultatiivseid kõrvalejätmise põhjuseid kohaldades peaksid avaliku sektori
hankijad pöörama erilist tähelepanu proportsionaalsuse põhimõttele. Väikesed rikkumised
peaksid ainult erandjuhtudel viima ettevõtja kõrvaldamiseni.“ Seega on EL seadusandja selgelt
arusaadav tahe olnud tagada, et pakkuja kõrvaldamine hankemenetlusest mõnel nn vaba-
tahtlikul alusel (nagu on ka RHS § 95 lg 4 p 8) ei toimuks kergekäeliselt ning kõrvaldamine
leiaks aset tõesti vaid selliste rikkumiste või probleemide tõttu, mis seda oma magnituudi tõttu
selgelt väärivad. Sellest omakorda järeldub, et pigem on direktiivi 2014/24 art 57 lg 4 p-s g ja
seeläbi ka RHS § 95 lg 4 p-s 8 kasutatud mõiste „oluline tingimus“ täidetuse lävend kõrge.
Analoogilistel põhjustel on VAKO juba varem järeldanud, et hankemenetlusest kõrvaldamise
vabatahtlikke aluseid tuleb sisustada pakkujate vaatest pigem leebe rangusastmega (vt
VAKOo 261-18/199438, p 13–14). See üksnes kinnitab vaidlustuse p-s 23 esitatud analüüsi,
et täitmisaegse garantiikirja esitamise kohustus ei ole jäätmeveolepingu oluline tingimus.
29. Lisaks eelnevale tuleb tähele panna, et Euroopa Kohus on võtnud selge suuna, et EL
õigust tuleb võimaluste piires tõlgendada üksikisikute kasuks (vt EKo C-8/66–11/66:
Cimenteries; C-25/62: Plaumann). Ka juhindub Euroopa Kohus liidu õiguse tõlgendamisel
üldisest õigluse ideest (vt EKo C-14/68: Wilhelm, p 11; C-61/98: De Haan Beheer, p 52–54).
Ilma kahtluseta oleks Vaidlustajale, aga ka mistahes teisele pakkujale kui üksikisikule
soodsam tõlgendus, et mõiste „oluline tingimus“ ei hõlma lepingu eset ja eesmärki silmas
pidades kolmandajärgulisi ja puhtformaalseid kõrvalkohustusi. Selline tõlgendus vastab
Vaidlustaja arusaama järgi ka üldisele õiglusele: ettevõtjat ei karistata üha ja üha uuesti ühe
õnnetu eksimuse eest.
30. Teiseks, Kolmas isik unustab VÕS-i sätetele viidates, et tulenevalt kohtupraktikast (vt
vaidlustuse p 10–13) peab hankija enda läbiviidavas hankes andma sellele, kas asjasse
puutuvas rikkumisepisoodis rikuti olulist lepingutingimust, autonoomse ja teisest hankijast
sõltumatu hinnangu. Seega ei saa seda, mida teine hankija võib olla järeldanud VÕS alusel,
üks-ühele üle kanda RHS § 95 lg 4 p 8 konteksti.
31. Kolmandaks, ja jättes isegi kõrvale eespool tutvustatud Euroopa Kohtu praktika EL
õiguse autonoomsete mõistete tõlgendamisel, millega Eesti kohtupraktika kohati vastuollu
läheb, siis Kolmanda isiku vastuse joonealuses viites nr 3 viidatud ringkonnakohtu praktika ei
ole ka iseenesest rikutud lepingutingimuse olulisuse hindamisel asjakohane. Nimelt räägivad
need lahendid „oluliste lepingurikkumiste sisustamisest“ ehk RHS § 95 lg 4 p-i 8 kätketud n-ö
topeltolulisuse nõude teisest elemendist, milleks on see, et rikkumine pidi olema oluline.
Kolmanda isiku viidatud lahendeid ei puuduta küsimust, kas rikutud tingimus oli oluline.
32. Neljandaks ja viimaseks, selgelt eksitav on Kolmanda isiku vastuse p-s 8.3 tehtud viide
Mustvee kohtuotsuse p-le 24. Nimelt on Kolmas isik sealset tsitaati presenteerinud kui kohtu
arvamust. Tegelikkuses on aga kohus kogu selle punkti ulatuses refereerinud Mustvee valla
subjektiivset hinnangut, millega Hankija – nagu juba korduvalt rõhutatud – käesolevas riigi-
hankes seotud ei ole. Tartu Halduskohtu enda hinnang rikutud tingimuse olulisusele
konkreetse lepingu konteksis väljendub otsuse p-s 16, kus kohus on garantiikirja esitamise
kohustuse tituleerinud „pigem formaalset laadi kohustuseks“.
NOVE - 8/9 -
- Vaidlustaja ei pidanud vaidlustama Kolmanda isiku kvalifitseerimise otsust
33. Kolmas isik on oma vastuse p-s 9.1 väitnud, et Vaidlustajal ei pruugi olla vaidlustuse
esitamise õigust, kuna ta ei vaidlustanud Kolmanda isiku kvalifitseerimise otsust. Selline väide
on arusaamatu ega pea paika. Ka on Kolmas isik teinud faktivea, väites, et Vaidlustaja on
vaidlustanud kolme Hankija otsust. Nagu nähtub selgesti vaidlustuse resolutiivosast ja ka
vaidlustuse kehatekstist, vaidlustab Vaidlustaja kahte otsust: tema hankemenetlusest
kõrvaldamist ja Kolmanda isiku pakkumuse edukaks tunnistamist.
34. Nimetatud kahe otsuse vaidlustamisest piisab täiesti, et jaatada Vaidlustaja vaidlusta-
misõigust RHS § 185 lg 1 alusel. Nähtavasti on sellel seisukohal ka VAKO, sest vastavalt RHS
§ 192 lg-le 1 peab VAKO vaidlustuse lubatavuseeldusi, sh vaidlustamisõiguse olemasolu,
kontrollima ühe tööpäeva jooksul pärast vaidlustuse laekumist. Järelikult, kui vaidlustus juba
menetlusse võetakse ning hankijale (ja kui on, siis ka kolmandale isikule) vastuse esitamiseks
edastatakse, siis on VAKO leidnud, et vaidlustamisõigusega probleemi ei ole. Vastasel juhul
peaks VAKO vaidlustuse juba eos RHS § 192 lg 3 p 7 alusel läbi vaatamata jätma.
35. Tegelikult piisanuks Vaidlustajal vaidlustamisõiguse olemasoluks isegi sellest, kui ta
vaidlustanuks üksnes enda kõrvaldamise otsuse. Vaidlustajal polnud otsest kohustust või
vajadust vaidlustada ka konkureeriva pakkuja pakkumuse edukaks tunnistamise otsust, kuid
selguse huvides ning tuginedes nn otsuste järgnevuse põhimõttele otsustas Vaidlustaja seda
siiski teha, et puhastada hankemenetlus juba VAKO menetluse tulemusena otsustest, mis on
väärad. Nimelt sätestavad RHS § 200 lg 6 ls 1 ja 2, et vaidlustuse rahuldamisel on VAKO otsus
hankijale täitmiseks kohustuslik ning hankija on kohustatud viima kõik oma riigihanke käigus
tehtud otsused kooskõlla VAKO jõustunud otsusega. Antud juhul tähendab see, et kui
Vaidlustaja esitanuks vaidlustuse üksnes tema kõrvaldamise otsuse peale ning VAKO selle
vaidlustuse rahuldanuks (ja see otsus oleks ka jõustunud), siis selleks, et tagada oma tege-
vuse kooskõla VAKO otsusega, polnuks Hankijal muud seaduslikku valikut kui Kolmanda isiku
pakkumuse edukaks tunnistamise otsus ise kehtetuks tunnistada, sest parima pakkumuse
teinud pakkuja n-ö ennistati hankesse ja edukas ei saa olla pakkumus, mis ei ole hindamis-
kriteeriumide järgi parim.
36. Tõik, et Hankija on vastu võtnud Kolmanda isiku kvalifitseerimise otsuse, ei oma siin
mingit tähendust. Isegi kui nimetatud otsus on käsitatav RHS § 104 lg 8 mõistes eduka pakkuja
kvalifitseerimise otsusena (milles Vaidlustaja julgeb kahelda, arvestades, kuidas see otsus
vormistatud on), siis eespool öeldu kehtib ka selle otsuse suhtes. Nimelt, isegi kui Vaidlustaja
vaidlustanuks üksnes enda kõrvaldamise otsuse ja jõustunuks VAKO otsus, mis sellise vaid-
lustuse rahuldab, siis poleks Hankija pidanud RHS § 200 lg 6 ls 1 ja 2 sunnil ise kehtetuks
tunnistama mitte vaid Kolmanda isiku pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse, vaid ka
Kolmanda isiku kui eduka pakkuja kvalifitseerimise otsuse, sest eduka pakkujana saab kvalifit-
seerida vaid isikut, kes on esitanud parima pakkumuse.
37. Viimaks, kui Kolmanda isiku kvalifitseerimise otsust tuleb käsitada RHS § 104 lg 7 alusel
tehtud n-ö hankija vabatahtliku kontrolli tulemusena tehtud otsusena (mis pigem ongi nii), siis
ei saa see juba põhimõtteliselt takistada Vaidlustajal hankelepinguni jõudmist. Nimelt, sellisel
juhul oleks Kolmanda isiku kvalifitseerimise otsus üks juhuotsus menetluses ning hanke-
lepingu sõlmimiseks peaks hankija mingi pakkuja kindlasti kvalifitseerima veel ka eduka
pakkujana (RHS § 104 lg 8).
NOVE - 9/9 -
III MENETLUSKULUDE NIMEKIRI
38. Vaidlustaja on vaidlustuses taotlenud enda menetluskulude väljamõistmist Hankijalt.
Kooskõlas RHS § 199 lg-ga 1 ning VAKO 20.01.2023 kirjaliku menetluse teatega esitab
Vaidlustaja käesolevaga oma menetluskulude kirja.
39. Vaidlustaja on selles vaidlustusmenetluses kandnud menetluskulusid kokku 4216,25
EUR ulatuses, millest 1280 EUR moodustab vaidlustuse esitamisel tasutud riigilõiv ja 2936,25
EUR lepingulise esindaja kulud. Vaidlustajale on õigusabi osutatud kokku 16 tundi ja 10 minutit
hinnaga vahemikus 180–195 EUR (käibemaksuta). Esindajakulude täpsem koosseis on
järgmine:
Kuupäev Töö / toiming Kestus Tunnihind Kooondsumma
(KM-ta) EUR (KM-ta)
11.01.2023 Kliendi materjalide esmane 45min 180 135
ülevaatus, vaidlustuse perspek-
tiivi hindamine, suhtlus kliendiga
12.01.2023 Vaidlustuse koostamine, sh 4h 180 720
hanke materjalide läbitöötamine
ja kohtupraktika analüüs
13.01.2023 Vaidlustuse koostamine, sh 3h 180 540
kohtupraktika analüüs
16.01.2023 Vaidlustuse koostamine ja 45min 195 146,25
viimistlemine
20.01.2023 Tutvumine hankija ja III isiku 40min 180 120
vastustega vaidlustusele, selgi-
tused kliendile, edasiste menet-
lussammude kooskõlastamine
20.01.2023 Hankija ja III isiku vastuste 30min 195 97,50
analüüs
24.01.2023 Vastuväidete koostamine 2h50min 180 510
hankija ja III isiku vastustele
25.01.2023 Vastuväidete koostamine 3h10min 180 570
hankija ja III isiku vastustele,
menetluskulude nimekirja
koostamine
25.01.2023 Vastuväidete koostamine 30min 195 97,50
hankija ja III isiku vastustele
40. Kokkuvõttes taotleb Vaidlustaja, et VAKO mõistaks Hankijalt Vaidlustaja kasuks välja
riigilõivu 1280 EUR ja esindajakulud 2936,25 EUR (käibemaksuta).
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Veikko Puolakainen
vandeadvokaat