Tatjana Stolfat Teie nr
esimees
Narva Linnavolikogu Meie 18.05.2021 nr 6-4/210813/2103426
[email protected]
Eraõiguslike spordiklubide ja -koolide toetamine
Lugupeetud linnavolikogu esimees
Õiguskantsleril paluti hinnata, kas Narva Linnavolikogu 10.08.2017 määruse nr 11 „Narva linna
eelarvest spordiklubidele ja eraõiguslikele spordikoolidele toetuse eraldamise kord“ (edaspidi
määrus) § 1 lõike 6 punkti 1 kuues lause on põhiseadusega kooskõlas. Sättes on kirjas, et
pearahatoetust ei eraldata, kui toetust taotletakse lapsele või noorele, keda juhendab spordiklubis
või eraõiguslikus spordikoolis treener, kes töötab treenerina ka munitsipaalspordikoolis või Narva
Laste Loomemaja spordiringis.
Leian, et selline toetuse saamise piirang ei ole kooskõlas põhiseaduse (PS) § 12 lõikes 1 sätestatud
võrdse kohtlemise nõudega, sest piirangul pole mõistlikku ja asjakohast põhjust.
Piiranguga soovib linn välistada pearahatoetuse maksmise eraspordikoolidele ja -klubidele
(edaspidi eraspordiklubid) laste eest, keda treenivad munitsipaalspordikooli või Narva Laste
Loomemaja spordiringi (edaspidi linna spordikoolid) treenerid. Seda põhjusel, et linna
spordikoolide treenerid saavat juba linnalt soodustusi või hüvesid. Teadaolevalt pole aga selliseid
linna spordikooli treenerile antavaid soodustusi või hüvesid, mida saaks üle kanda eraspordiklubile
kui juriidilisele isikule. Näiteks ei ole treeneri töötasu linna spordikoolis käsitatav hüvena, vaid
vastutasuna tehtud töö eest. Linn pole välja toonud ka ühtki linna õigusakti või halduspraktikat,
millest selguks, mis soodustusi või hüvesid on silmas peetud. Linn on öelnud, et eesmärk ei ole
piirata linna spordikooli treeneri töötamist eraspordiklubis. Siiski võib seesugusel pearahatoetuse
piirangul selline mõju olla.
Kuigi Narva linna kinnitusel on linna spordikoolides loodud väga head võimalused kõigile lastele
spordiga tegelemiseks, ei ole praegu küsimuseks, kas linn tagab enda asutuste kaudu lastele
sportimisvõimalused ja kas ta seetõttu peaks eraspordiklubisid toetama. Küsimus on selles, et kui
linn on otsustanud eraspordiklubisid toetada, siis mis põhjusel toetatakse neid erinevalt.
Palun andke kahekümne päeva jooksul teada, kuidas ja millal kavatseb volikogu põhiseadusvastast
sätet muuta.
2
Eraspordiklubide toetamine põhiseaduse ja seaduste järgi
1. Põhiseaduse § 37 lõikes 1 on öeldud, et igaühel on õigus haridusele, muu hulgas on lastel ja
noortel õigus huviharidusele. Sama paragrahvi lõike 2 järgi peavad riik ja kohalikud omavalitsused
ülal vajalikul arvul õppeasutusi, et haridus oleks kättesaadav. Seaduse alusel võib avada ja pidada
ka muid õppeasutusi, sealhulgas erakoole. See tähendab, et hariduse (sh huvihariduse)
kättesaadavuse tagamiseks peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal pidama riigi või
munitsipaalharidusasutusi. Lisaks munitsipaalharidusasutustele peavad olema lubatud ka
erakoolid, sh erahuvikoolid, kuid põhiseadus ei pane avalikule võimule (riik, kohalik omavalitsus)
nende rahalise toetamise kohustust.
2. Munitsipaalhuvikoolide (sh spordikoolide) omanikuna on linn kohustatud oma koole ülal
pidama (kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 2, Eesti Vabariigi haridusseaduse
§ 7 lg 2 p 3). Eraspordiklubide ülalpidamise eest linnad ja vallad ei vastuta, kuid vald või linn
toetab oma haldusterritooriumil asuvate spordiorganisatsioonide tööd, kui selleks on eelarves raha
(spordiseaduse § 3 p 21). Riigieelarve seaduse kohaselt määratakse valdadele ja linnadele
riigieelarvest võimaluse korral 7−19-aastaste noorte huvihariduse ja huvitegevuse jaoks lisatoetus,
mida vallad ja linnad saavad kasutada näiteks eraspordiklubide tegevuse toetamiseks (noorsootöö
seaduse § 151 lg 1).
3. Eelnevast järeldub, et põhiseaduse järgi ei pea kohalik omavalitsus toetama rahaliselt
eraspordiklubisid, ent see on võimalik, kui omavalitsusel on selleks raha. Kuna seadused ei sätesta,
mis tingimustel võib vald või linn eraspordiklubidele toetust anda, võivad vallad ja linnad seada
toetuse andmisele tingimusi (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-11-10, p 62).
4. Toetuse andmise tingimuste seadmisel pole linnad ja vallad aga päris vabad. Kui linn või vald
on otsustanud toetust anda, tuleb tagada, et sarnases olukorras olevaid eraspordiklubisid ei
koheldaks ilma mõistliku ja asjakohase põhjuseta erinevalt (PS § 12 lg 1, vt RKPJK otsus asjas
nr 3-4-1-8-08, p 32).
Pearahatoetuse maksmise piirangu põhiseaduspärasus
5. Määruse § 1 lõike 5 punkti 1 järgi on üks sporditegevuse toetuse liik pearaha, mida eraldatakse
sporditegevuse toetamiseks igale spordiga tegelevale inimesele, kes on toetuse osutamise aasta
1. jaanuariks 5–19-aastane.
6. Määruse § 1 lõike 2 kohaselt antakse pearahatoetust spordiklubidele, spordiühendustele
spordiseaduse mõttes ja eraõiguslikele spordikoolidele lähtuvalt sellest, kui palju lapsi või noori
konkreetses spordiorganisatsioonis treenimas käib.
7. Määruse § 1 lõike 6 punkti 1 kuuendas lauses on öeldud, et pearahatoetust ei eraldata, kui toetust
taotletakse lapsele või noorele, keda juhib spordiklubis või eraõiguslikus spordikoolis treener, kes
töötab treenerina ka munitsipaalspordikoolis või Narva Laste Loomemaja spordiringis.
8. Seega koheldakse määruse § 1 lõike 6 punkti 1 kuuenda lause järgi eraspordiklubisid erinevalt
– olenevalt sellest, kas spordiklubi treener töötab ka linna spordikoolis/ringis või mitte.
9. Õiguskantsleri nõunik küsis Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonnalt, miks on selline piirang
määruses sätestatud. Linna esindaja vastas, et „[…] piirangute eesmärgiks on selgelt ja
läbipaistvalt lahutada Narva munitsipaalspordikoolide ning eraõiguslike spordikoolide ja
3
spordiklubide finantseerimist linna eelarvest, kui lapsed ja/või treenerid on nii
munitsipaalspordikoolides kui ka spordiklubides. Vastavalt piirangutele ei saa Narva
munitsipaalspordikoolidega seotud isikud toetust ka sellest Narva linnaeelarve liigist, kuna Narva
linnaeelarvest juba toetatakse nende tegevust läbi munitsipaalspordikooli“.
Lisaks selgitati kultuuriosakonnast, et linn peab ülal Narva linna spordikoole ning linn on
huvitatud, et lapsed kasutaksid linna spordikoolide võimalusi maksimaalselt. Linna selgituste
kohaselt on igal lapsel praegu võimalik tegeleda linna spordikoolis samade spordialadega, millega
tegeldakse ka eraspordiklubides, ja õppetasu on seejuures väga taskukohane.
Linna esindaja sõnas, et enne kõnealuse piirangu kehtestamist korraldati kõikide toetust saavate
eraspordiklubide seas küsitlus määruse muudatusettepanekute kohta, mille hulgas oli ka ettepanek
kehtestada kõnealune piirang. Määruse muutmise ettepanekud, mis ei saanud enamiku küsitletud
inimeste poolthäält, jäeti kõrvale. Need ettepanekud, mida enamik inimesi pooldas, saadeti
klubidele arutamiseks.
Eraspordiklubid on linna sõnul leidnud, et linna toetuse jagamisel oleks õiglane eelistada klubisid,
kus ei tegutse linna spordikoolides töötavad treenerid. Põhjuseks on see, et linna spordikoolides
töötavad treenerid on soodsamas olukorras (saavad linnalt niigi soodustusi või hüvesid või on neile
see võimalus tagatud).
10. Iseenesest oleks lubatud, kui linn ei toeta füüsilise või juriidilise isiku sporditegevust mitmel
viisil, vaid piirdub vaid ühe toetuse, soodustuse või hüvega. Nii on mõistetav, et lapse pearaha −
kui ta soovib treenida mitmes eraspordiklubis − jagatakse klubide vahel, mitte ei anta kogu pearaha
ühele klubile (määruse § 1 lg 6 p 1). Samamoodi on mõistetav, et kui laps käib linna spordikoolis,
siis tema eest ei maksta enam pearaha eraspordiklubile, sest linnal tuleb enda asutust ülal pidada
ja seega linn juba panustab raha lapse sporditegevusse (määruse § 1 lg 6 p 1).
11. Sätestatud piirangu teeb raskesti mõistetavaks kõigepealt aga juriidiliste ja füüsiliste isikute ja
nende tegevuse samastamine. Vaidlustatud piiranguga kohtleb linn erinevalt eraspordiklubisid,
sest pearahatoetust saab klubi, mitte treener. Samas on piirang kehtestatud treeneri isikust lähtuvalt
ja klubile seatud pearahatoetuse saamise piirangut õigustatakse sellega, et treener (mitte klubi)
saab linnalt mingit soodustust või hüvet. Teisisõnu on kõnealune piirang loodud eeldusel, et linna
spordikooli treenerile väidetavalt osaks saav soodustus või hüve peaks üle kanduma ka
eraspordiklubile.
12. Teatud loogikat võiks selles eelduses näha siis, kui linna spordikooli treener tegutseb kas
füüsilisest isikust ettevõtjana või äriühingu kaudu, kus ta ise on ainuosanik, juhataja ja töötab ka
treenerina. On teoreetiliselt võimalik, et linnalt oma töö eest stabiilselt töötasu saav treener lepib
oma eraspordiklubis treenerina töötades väiksema palgaga ja saab selle arvel võtta nt väiksemat
treeningtasu, saavutades nii teiste eraspordiklubide ees eelise. Paraku pole õiguslikust vaatenurgast
treenerile linna spordikoolis makstav töötasu samastatav linna antava soodustuse või hüvega ning
töötasu maksmist ei saa käsitada juriidilisele isikule antava hüve või soodustusena.
Määrusest ei tulene ka, et piirang oleks seotud eraspordiklubi tegevusvormi või sellega, kas linna
spordiklubi treener on eraspordiklubi ainuosanik, juhataja ja ka treener. Järelikult jäävad (osa laste)
pearahatoetusest ilma ka need eraspordiklubid, kus linna spordikooli treener töötab üksnes
treenerina töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel. Sellisel juhul tekib aga küsimus,
kuidas klubi ühele töötajale Narva linna kui tema tööandja võimaldatavat soodustust või hüvet
saaks pidada tema teise tööandja, juriidilisest isikust eraspordiklubi hüveks või soodustuseks.
4
13. Vaidlustatud piirangu põhiseaduspärasuse hindamisel on ennekõike vaja vastata küsimusele,
milles seisneb see soodustus või hüve, mida linn annab enda spordikooli treeneritele ja mis
õigustab eraspordiklubide pearahatoetusest ilmajätmist laste eest, keda treenivad linna
spordikoolis töötavad treenerid.
14. Narva Linnavalitsuse kultuuriosakonnalt saadud info põhjal võib järeldada, et ühtki õigusakti,
mis selliseid soodustusi või hüvesid annaks, ei ole. Õiguskantsleri nõunikul ei õnnestunud
linnavalitsuselt saada ka ühest ja arusaadavat vastust, milles täpselt seisneb linna spordikoolide
treeneritele antav soodustus või hüve.
15. Linnavalitsus selgitas, et määruse eelnõu muudatusettepanekute tegemisse olid punktis 9
kirjeldatud viisil kaasatud eraspordiklubid, kes leidsid, et linn võimaldab linna spordikooli
treeneritele soodustusi või hüvesid, mida neil ei ole. Näiteks nähakse eelistamist ja ebaõiglust
olukorras, kui linna spordikooli treener, lõpetades tööpäeva linna spordikoolis, jätkab samades
ruumides tööd eraspordiklubi treenerina. Nagu öeldud, ei ole aga linnavalitsusest saadud info
alusel põhjust arvata, et linnavara üürile andmisel oleksid õigusaktidest lähtuvalt eelisseisundis
linna spordikoolide treenerid või saaksid nad vara üürile soodsamalt.
16. Linn ei saa lähtuda toetuse tingimuste seadmisel pelgalt eraõiguslike isikute arvamusest või
muljest, et linna spordikoolide treenerite eraspordiklubid või klubid, kus nad töötavad, saavad
linna soodustust või hüvet.
17. Linnal tuleb tagada, et linna tegevus oleks õiguspärane ning et see ka näiks õige ja õiglane.
Seega tuleb linna pakutavate hüvede jagamisel (nt vara üürile andmisel) vajaduse korral oma
tegevust uuesti selgitada, nii et linna tegevusest ei jääks muljet, nagu jagataks hüvesid
ebaseaduslikult või ebaõiglaselt.
18. Piirangu põhjustatud pearahatoetusest ilmajäämine võib avaldada eraspordiklubile väga suurt
mõju, eriti siis, kui linna toetus moodustab enamuse klubi tuludest (pearahatoetus moodustab
määruse § 1 lg 6 järgi 70% määruse järgi makstavatest toetustest). Tõsi, eraõiguslik äri- või
mittetulunduslik tegevus on inimese võimalus ja avalik võim ei pea talle seda võimaldama ega
kord alustatud tegevuse jätkumist tagama. Üksnes linna toetusele tuginemine on risk, mida kannab
spordiklubi ise. Samas on linnavalitsuselt saadud teabe järgi ka nende klubide hulgas, kus linna
spordikoolide treenerid ei tööta, klubisid, kelle tuludest enamuse moodustab määruse alusel
makstav linna toetus. Seega võib pearahatoetuse saamine olla ühtemoodi oluline kõigile klubidele:
nii neile, kus töötavad linna spordikoolide treenerid, kui ka neile klubidele, kus nad ei tööta.
19. Spordiklubide ebavõrdne kohtlemine mõjutab ka lapsi, sest kui pearahatoetust saavad klubid
võivad toetuse arvel kehtestada taskukohase treeningtasu, siis pearahatoetusest ilma jäänud klubil
ei pruugi sellist võimalust olla. Ka see mõjutab lapsi, kui pearahatoetusest ilma jäänud klubi peab
tegevuse lõpetama, kuna nii jääb lastele vähem võimalusi spordikooli või -klubi valida. Tõsi,
Narva linna kinnitusel (p 9) on linna spordikoolides loodud lastele väga head tingimused spordiga
tegelemiseks.
20. Kokkuvõtteks, kuigi linn on põhjendanud eraspordiklubide pearahatoetusest ilmajätmist
sellega, et neis tegutsevad linna spordikoolide treenerid saavad hüvesid või soodustusi linnalt, ei
selgu linnalt saadud infost, mis soodustuste või hüvedega on tegu ja mille alusel neid antakse.
Niisiis pole põhjendatud öelda, et piiranguga soovitakse vältida nii-öelda topelthüve jagamist.
Samas võib olla pearahatoetuse osatähtsus spordiklubi eelarves sama oluline nii neis klubides, kus
5
linna spordikoolide treenerid töötavad, kui ka neis, kus need treenerid ei tööta. Seega ei ole
kõnealuse pearahatoetuse maksmise piirang põhiseaduse § 12 lõikega 1 kooskõlas, sest piirangust
tuleneval spordiklubide erineval kohtlemisel pole mõistlikku ja asjakohast põhjust.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Teadmiseks: Narva Linnavalitsus
Aigi Kivioja 6938428
[email protected]