Hr Tarmo Tamm Teie 07.05.2021 nr
Riigikogu maaelukomisjon
[email protected] Meie 13.05.2021 nr 18-2/201731/2103301
Eelnõu 309 SE
Austatud komisjoni esimees
Tänan võimaluse eest jagada maaelukomisjoni liikmetega tähelepanekuid seoses väärtusliku
põllumaa kaitset taotleva eelnõuga 309 SE.
Eelnõu näeb praegu väärtusliku põllumaa kaitse ette nii, et kohalik omavalitsus peab eelnõus
sätestatud kriteeriumitele vastavat maad üldplaneeringus kindlal moel kaitsma. Erandid, mille üle
saaks omavalitsus otsustada, on olemas, kuid need on võrdlemisi kitsad.
Kohustuslik ja riigi kehtestatud tingimustel väärtusliku põllumaa kaitse planeeringu kaudu ei erine
olemuslikult palju eelnõu varasemas versioonis ette nähtud kaitsest (vt selle kohta esitatud
arvamust). Keskne küsimus ei ole mitte kohustusliku piirangu paiknemine seaduses (eelnõu
varasem versioon) või planeeringus (eelnõu praegu), vaid kas piirang on universaalne ja
kohustuslik või kohaldatakse seda kaalumise tulemusena ja üksikjuhtumit silmas pidades ning
sellele parimat lahendust otsides.
Kui kohalik omavalitsus on kohustatud kindlal viisil käituma, siis ei ole põhjust rääkida
autonoomiast. Otsustus- ja valikudiskretsioon on samas kohaliku omavalitsuse
enesekorraldusõiguse põhisisu (RKHKo nr 3-3-1-81-10, p 16). Eelnõus väljapakutud lahendusega
ei jäeta omavalitsusele väärtusliku põllumaa osas erilist otsustusruumi, mistõttu on väga kaheldav,
et kohaliku omavalitsuse planeerimisvõimu riive oleks sellistel tingimustel proportsionaalne.
Lisaks omavalitsuse autonoomia piiramisele tähendaks seadusest tulenevate piirangute vahetu
ülekandumine planeeringusse ka seda, et maaomanikule seatakse planeeringuga piiranguid, mis ei
arvesta üksikjuhtumi asjaoludega ja võivad seetõttu olla ebaproportsionaalsed. Nagu märkisin juba
viidatud arvamuses, siis väärtusliku põllumaa kaitse on planeeringuga võimalik ning kehtiv
planeerimisseadus näeb väärtusliku põllumaa kaitse ette. Iseküsimus on, kas ja kuidas
planeerimisseadusega ettenähtud võimalusi on seni kasutatud. Kui olemasolevaid võimalusi ei ole
kasutatud, siis tulekski tegeleda nende normide rakendamisega.
Maa kaitseks ei ole vältimatult vajalik konkreetse planeeringulahenduse kohustuslik ettekirjutus
kohalikule omavalitsusele, mis kahandab planeerimisõiguse pea olematuks. Selle asemel võiks
pidada piisavaks seaduses väärtusliku põllumaa mõistelist määratlemist ning selle kaitse
põhimõtete sätestamist, millega kohalik omavalitsus peab planeeringut koostades arvestama. Kui
2
peate vajalikuks veel mingit täiendavat võimalust, et kohalike omavalitsuste planeerimiskaalutlusi
ja lahendusi kontrollida ning vajadusel vaidlustada, siis on võimalik seadusega anda pädevale
asutusele (ministeerium või mõni amet) protesti esitamise õigus. Selline võimalus on sätestatud
näiteks keskkonnajärelevalve seaduse §-s 7. Samuti võiks väärtusliku põllumaa kaitsele kaasa
aidata Vabariigi Valitsuse 17.12.2015 määruse nr 133 „Planeeringute koostamisel koostöö
tegemise kord ja planeeringute kooskõlastamise alused“ täiendamine. Selles määruses esitatud
loetelus ei ole teadmata põhjusel seni käsitletud väärtusliku põllumaa kaitset ega määratud ühelegi
ametiasutusele kohustust planeeringute kooskõlastamise protsessis hea seista selle eest, et
planeerimisprotsessis oleks väärtusliku põllumaa kaitse vajadust üldse kaalutud.
Seega on mitu võimalust, kuidas väärtuslikku põllumaad kaitsta planeeringu kaudu nii, et seejuures
säilib ka kohaliku omavalitsuse planeerimisautonoomia. Eeltoodud tähelepanekutega, mis
osundavad eelnõu pinnalt kerkivatele põhimõttelistele küsimustele, ei sea õiguskantsler kahtluse
alla väärtusliku põllumaa kaitse vajadust. Väärtusliku põllumaa kaitse on oluline. Selleks tuleb
leida viis, mis austab nii omandit kui ka kohaliku omavalitsuse autonoomiat.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Evelin Lopman 693 8431
[email protected]