Tartu Vangla Teie nr
[email protected]
Meie 05.05.2021 nr 7-7/202136/2103141
Justiitsministeerium
[email protected]
Kontrollkäik Tartu Vanglasse ja vanglate psühhiaatriaosakonda
Austatud direktori asetäitjad ja justiitsminister
Õiguskantsleri üks kohustusi on teha regulaarset järelevalvet kinnipidamiskohtade (sh vanglate)
üle (õiguskantsleri seaduse § 1 lg 7 ja § 27 ning piinamise ning muu julma, ebainimliku või
inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli
artikkel 3). Selleks korraldab õiguskantsler kontrollkäike nii asutusega varem kokku lepitud ajal
kui ka ette teatamata.
Õiguskantsleri nõunikud kontrollisid 26.−28.11.2020 lühikese etteteatamisega Tartu Vanglat.
Kiiduväärt on vangla koostöövalmidus, sujuv asjaajamine ja asjatundlike selgituste andmine
kontrollkäigu ajal ja selle järel.
Kontrollkäigul keskenduti üksikvangistuses viibivate inimeste olukorrale. Õiguskantsleri
nõunikud vestlesid kontrollkäigu vältel üksikvangistuses viibivate kinnipeetavate ja vahistatutega;
suhtlesid vangla ametnike ja töötajatega ning tegid vangla territooriumil ja ruumides ringkäigu.
Valikuliselt tutvuti ka dokumentidega. Kontrollkäigule kaasati tervishoiuekspertidena psühhiaater
ja perearst. Viimati kontrollis õiguskantsler Tartu Vanglat 2016. aastal.
Tunnustada tuleb vangla pingutust tagada erivajadusega kinnipeetavale võimalus kasutada
vangistusseaduse (VangS) §-s 23 sätestatud õigust suhelda perekonna ja lähedastega. Vangla
korraldas videokohtumise kinnipeetavale, kellel puudus tema erivajaduse ja kokkusaamistele
kehtestatud piirangute tõttu muu võimalus lähedastega suhelda. Vangla direktor kinnitas, et
videokõne oli võimalik korraldada turvaliselt vanglas kasutatava Skype for Business programmi
kaudu ning selline kohtumine ei nõudnud erilisi ettevalmistusi, kulusid ega tehniliste võimaluste
täiustamist.
Samuti väärib kiitust, kuidas Tartu Vangla on muutnud varasemat praktikat1 ning võimaldab
kinnipeetavatel ja vahistatutel järgida oma religioonile ja maailmavaatele omaseid toitumistavasid,
1
Vt õiguskantsleri 13.01.2016 seisukoht nr 7-4/151096/1600194.
2
kui see ei nõua vanglalt suuri pingutusi ega kulutusi. Vangla vanemkaplani sõnul VangS § 47 lõike
3 alusel eritoitu saavate inimeste võimalusi osta vangla kauplusest toiduaineid (nt liha jm) ei
piirata.
Paranenud on ka jalutustingimused vanglate psühhiaatriaosakonnas. Osakonnas on nüüd
võrkaiaga piiratud avar jalutusala, kus on ka treeninguvahendid.
Paraku ei vasta Tartu Vanglas siiski kõik seadustele ja rahvusvahelistele nõuetele.
Seniajani on lahenduseta väga pikka aega kestnud vahistatute liikumis- ja suhtlemisvõimaluste
avardamine. Rohkem tähelepanu tuleb pöörata üksikvangistuses viibivate inimeste terviseseisundi
hindamisele ning neile tähendusliku suhtluse võimaldamisele. Üks probleeme on ka see, et
kinnipeetavatel tuleb tihti liiga pikalt kanda kartserikaristust. Eraldatud lukustatud kambri
kohaldamise vajaduse hindamine peab olema selgem. Kinnipeetavatele peavad arsti määratud
ravimeid andma üksnes tervishoiutöötajad. Parandamist vajavad olme ja kartserirežiimi
tingimused. Probleeme on vahetu sunni kohaldamise ja dokumenteerimisega.
Vangla elukorraldus ja tingimused peavad muu hulgas seisma vanglas viibivate inimeste
taasühiskonnastamise teenistuses. Õppimisvõimalused, perekonnasidemete hoidmine ja
ühiskonnas toimuvaga kursis olemine suurendavad oluliselt võimalust, et vabanedes alustab või
jätkab inimene õiguskuulekat elu. Seega on vanglal suur roll ühiskonna turvalisemaks muutmisel,
korduvkuritegevuse vähendamisel ning ühtlasi ka vangistuse kulude vähendamisel.
Kinnipeetavad ja vahistatud peaksid saama oma pere ja lastega suhelda ka videokõne vahendusel,
teisiti katkevad vanglavälised sidemed, mis aitaksid vabanedes õiguskuulekat elu elada.
Tingimused, mis ei soodusta kinnipeetavate ja vahistatute kokkusaamisi oma lähedastega, tuleb
üle vaadata ning kartserikaristusega kaasnev kokkusaamiste automaatne keeld tuleb kaotada.
Raamatukogu reformi järel võimalus raamatuid lugeda kahanes, seepärast tuleb kaaluda võimalusi
raamatud vanglas olevatele inimestele taas paremini kättesaadavaks teha.
Olukord vanglate psühhiaatriaosakonnas on püsinud aastaid sama. Täitmata on mitmed
õiguskantsleri varem antud soovitused.
Ka on mitmed vanglaametniku välimust reguleerivad nõuded ülemäärased, eriti arvestades seda,
et vanglates on pidev ametnike puudus ning parima kvalifikatsiooniga, asjatundlikke,
usaldusväärseid ja motiveeritud inimesi on niigi keeruline leida.
Kuivõrd tuvastatud probleemid on mitmetahulised ning paljud lahendused eeldavad õigusaktide
muutmist, on soovitused mõeldud nii vanglale kui ka Justiitsministeeriumile, mille
valitsemisalasse Tartu Vangla kuulub ja mille pädevuses on vangistusõigusega seotud eelnõude
ettevalmistamine.
1. Üksikvangistus
1.1. Määratlus
ÜRO kinnipeetavate kohtlemise standard-miinimumreeglite (Mandela reeglite) artikli 44, Euroopa
Nõukogu Ministrite Komitee soovituse Rec(2006)2 Euroopa vanglareeglistiku kohta (EVR
reeglite) artikli 60.6(a), ÜRO piinamisvastase eriraportööri aruande punkti 25, Piinamise ja
3
Ebainimliku või Alandava Kohtlemise Euroopa Komitee (CPT) kujutluse2 ning Istanbuli
deklaratsioonis ja õiguskirjanduses3 väljendatud seisukohtade järgi on üksikvangistuseks see, kui
inimene viibib vähemalt 22 tundi päevas teistest vanglas olijatest eraldatuna ning tal puudub
igapäevase tähendusliku suhtlemise võimalus. Üksikvangistus on ka sel moel inimeste hoidmine
pikka aega kambris kahekesi või kolmekesi. Nii on leidnud CPT oma standardites (p 54) ja ka
Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) nt 02.06.2020 asjas N.T. vs. Venemaa (p 44).
Tartu Vanglas on üksikvangistuses kinnipeetavad, kes kannavad VangS § 63 lg 1 punkti 4 alusel
distsiplinaarkaristust kartserikambris, samuti VangS § 69 lg 2 punkti 4 alusel julgeoleku
kaalutlustel eraldatud lukustatud kambris viibijad. Sisuliselt on üksikvangistuses ka kõik
vahistatud ja VSKE § 8 lõike 4 järgi vastuvõturežiimil kinnipeetavad. Enamik vastuvõturežiimil
kinnipeetavatest viibis lukustatud kambris ligi kolm kuud, mis on ühtlasi VangS § 14 lõikes 4 ette
nähtud pikim lubatud aeg.
Neil režiimidel on inimesed sotsiaalselt isoleeritud, kambrivälist tegevust on vähe või seda ei ole
ja nende füüsiline keskkond on teiste kinnipeetavatega võrreldes kehvem.
2014. aastal tegi õiguskantsler Riigikogule ettepaneku muuta VangS § 90 lg 3 lauset 1 ja lõiget 5,
mis puudutab vahistatute liikumisvabadust ja suhtlemisvõimalusi. Riigikogu aseesimees tegi
Riigikogu õiguskomisjonile ülesandeks algatada eelnõu vangistusseaduse Eesti Vabariigi
põhiseadusega kooskõlla viimiseks. On äärmiselt kahetsusväärne, et vangistusseadust pole seitsme
aasta jooksul õiguskantsleri ettepaneku ja Riigikogu suuniste järgi muudetud.
Justiitsministeeriumil tuleks viivitamata ette valmistada ja Riigikokku saata VangS § 90 lg
3 lause 1 ja lõike 5 muutmise seaduse eelnõu.
1.2. Mõju ja selle hindamine
Mitme uuringu põhjal on leitud, et üksikvangistus mõjutab inimest vähe või üldse mitte või selline
kinnipidamine on mõnel juhul lausa kasulik.4 Sellistele järeldustele jõudnud tööde autoritele on
ette heidetud kompetentsuse puudumist, alusmaterjali puudulikkust ja ka ebakvaliteetseid
uurimismeetodeid.5
Ka on juhitud tähelepanu, et üksikvangistuse vähest mõju või mõju puudumist inimesele ei tohiks
tõlgendada üksikvangistust õigustavana. Üksikvangistus on rehabilitatsioonitegevuse ja
2
Samuti nt CPT 2020. aasta raportis Moldovale, 2020. aasta raportis Portugalile, 2020. aasta raportis
Ühendkuningriigile, 2019. aasta raportis Eestile jne.
3
Vt nt J. Lobel, P. Scharff Smith (Eds.), Solitary Confinement: Effects, Practices, and Pathways Towards Reform,
Oxford University Press, 2020 ja seal viidatud allikad.
4
Nt M. L. O’Keefe et al., One Year Longitudinal Study of the Psychological Effects of Administrative Segregation,
Colorado Department of Corrections, 2010; R. D. Morgan et al., Quantitative Syntheses of the Effects of
Administrative Segregation on Inmates’ Well-Being. Psychology Public Policy and Law, 22(4), 2016; P. Gendreau,
R. M. Labrecque, The effects of administrative segregation: A lesson in knowledge cumulation, in J. Wooldredge, P.
Smith (Eds.), Oxford handbook on prisons and imprisonment, Oxford University Press, 2016; Vt ka L. Glaase,
Üksikvangistus õigusteaduses ja teistes teadustes, Juridica, 2021/1, lk 71–80.
5
Nt P. S. Smith, The Effects of Solitary Confinement: Commentary on One Year Longitudinal Study of the
Psychological Effects of Administrative Segregation, Corrections and Mental Health, 2011; S. Shalev, M. Lloyd,
Though this be method, yet there is madness in’t: Commentary on One Year Longitudinal Study of the Psychological
Effects of Administrative Segregation, Corrections and Mental Health, 2016; C. Haney, The Psychological Effects of
Solitary Confinement: A Systematic Critique, Crime and Justice, 47(1), 2018, lk 365–416.
4
raviprogrammidega võrreldes primitiivne ja lühinägelik viis inimese käitumist juhtida.6 Ka siis,
kui üksikvangistuse kahjulik mõju ei leidnud kinnitust, asusid teadlased seisukohale, et see võib
sellegipoolest olla ohtlik inimese vaimsele tervisele ja jätab üksikvangistuses inimese ilma
võimalusest sarnaselt teiste kinnipeetavatega oma käitumist parandada ja end rehabiliteerida.7
Arvestatav hulk eri riikides korraldatud teadustööde tulemusi on järjekindlalt näidanud, et inimese
kui sotsiaalse olendi teistest isoleerimine, karm füüsiline keskkond ja positiivse stimulatsiooni
vähesus või sellest ilmajätmine on ohtlik inimese vaimule ja kehale, alandab inimväärikust ja on
raskematel juhtudel piinav.8
2020. aastal avaldatud metaanalüüsi tulemused näitavad samuti üksikvangistuse märkimisväärset
seost vaimse ja füüsilise tervise halvenemise, suurema enesevigastamise ja suremuse (eriti
enesetapud) vahel. Metaanalüüsis tuuakse välja, et üksikvangistus ei ole tõhus viis julgeoleku
tagamiseks ja võib hoopis suurendada õigusrikkumiste arvu, sh pärast vabanemist.9
Asjakohasele teaduskirjandusele ja rahvusvaheliste erialaekspertide hinnangutele toetudes juhtis
üksikvangistuse negatiivsele mõjule tähelepanu ka õiguskantsler Justiitsministeeriumile saadetud
märgukirjas.
Üksikvangistuse negatiivne mõju ei väljendu üksnes võimalikus inimese tervise kahjustamises,
vaid see ohustab vangla julgeolekut tervikuna ning suurendab retsidiivsuse riski. Viimasel on aga
otsene mõju kogu ühiskonnale.10 Samuti töötab üksikvangistus sellega vastu vangistuse
eesmärkidele.
6
P. Gendreau, R. M. Labrecque, The Effects of Administrative Segregation: A Lesson in Knowledge Cumulation
in J. Wooldredge, P. Smith (Eds.), Oxford Handbook on Prisons and Imprisonment, Oxford University Press, 2016,
lk 14; R. D. Morgan et al., Quantitative Syntheses of the Effects of Administrative Segregation on Inmates’ Well-
Being, Psychology Public Policy and Law, 22(4), 2016, lk 19.
7
C. D. Chadick et al., The Psychological Impact of Solitary: A Longitudinal Comparison of General Population and
Long-Term Administratively Segregated Male Inmates, Legal and Criminological Psychology 23(1), 2018, lk 101–
115.
8
Vt nt Lobel, P. S. Smith (Eds.), Solitary Confinement: Effects, Practices, and Pathways Towards Reform, Oxford
University Press, 2020, lk 129−243; H. S. Andersen et al., A longitudinal study of prisoners on remand: psychiatric
prevalence, incidence and psychopathology in solitary vs. non-solitary confinement, International Journal of Law and
Psychiatry, 26, lk 165-177, 2000; H. S. Andersen, A longitudinal study of prisoners on remand: repeated measures of
psychopathology in the initial phase of solitary versus non-solitary confinement, International Journal of Law and
Psychiatry, 26(2), 2003, lk 165−177; D. Lovell, Patterns of Disturbed Behavior in a Supermax Population, Criminal
Justice and Behavior, 35(8), 2008, lk 985–1004; K. Cloyes et al., Assessment of Psychosocial Impairment in a
Supermaximum Security Unit Sample, Criminal Justice and Behavior, 33(6), 2006, lk 760−781; C. Haney, Restricting
the Use of Solitary Confinement, Annual Review of Criminology, 2018, lk 285–310; S. Grassian, Psychiatric Effects
of Solitary Confinement, Washington University Journal of Law & Policy, Vol. 22, 2006, lk 332-333; F. Kaba et al.,
Solitary Confinement and Risk of Self-Harm Among Jail Inmates. American Journal of Public Health, 2014, Vol. 104,
lk 442−447; S. Shalev, A sourcebook on solitary confinement. Mannheim Centre for Criminology, 2008, lk 17−23;
S. Shalev. Solitary confinement as a prison health issue. Prisons and Health, WHO Regional Office for Europe, 2014,
lk 27–35; P. S. Smith, The Effects of Solitary Confinement on Prison Inmates: A Brief History and Review of the
Literature, Crime and Justice, 2006, Vol. 34(1), lk 441−528; D. M. Sestoft, Impact of Solitary Confinement on
Hospitalization Among Danish Prisoners in Custody, International Journal of Law and Psychiatry, 21(1), 1998, lk 99–
108. S. Hodgins, G. Côté, The Mental Health of Penitentiary Inmates in Isolation, Canadian Journal of Criminology,
1991, lk 175−182; D. Lowell et al., Recidivism of Supermax Inmates in Washington State, Crime & Deliquency, Vol.
53/4, 2007, lk 633−656; J. D. Strong et al., The body in isolation: The physical health impacts of incarceration in
solitary confinement, PloS one, Vol. 15, 2020 jne.
9
M. Luigi et al., Shedding Light on “the Hole”: A Systematic Review and Meta-Analysis on Adverse Psychological
Effects and Mortality Following Solitary Confinement in Correctional Settings, Frontiers in Psychiatry, 2020.
10
Vt õiguskantsleri 05.10.2016 märgukirjas nr 6-1/161019/1604041 viidatud allikaid.
5
Euroopa Inimõiguste Kohus on järjepidevalt tõdenud, et üksikvangistus ilma võimaluseta õppida,
harjuda õiguskuulekate suhtlemismustritega, hoida end tervislikus füüsilises vormis kahjustab
pikemas perspektiivis kinnipeetava vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid.11 Riigikohus on
leidnud, et pikaajaline üksikvangistus võib kahjustada isegi vaimselt ja füüsiliselt tervet inimest.
1.2.1. Tervishoiutöötaja roll
Selleks, et hinnata üksikvangistuse mõju inimesele, on vaja regulaarselt jälgida ka tema tervist.
Kontrollkäigule kaasatud perearstist tervishoiuekspert tegi kindlaks, et vanglas ei ole eraldi
määratud töötajat ega korda üksikvangistuses viibijate jälgimiseks.
Kontrollkäigule kaasatud eksperdid (psühhiaater, perearst) märkisid, et üksikvangistuses olijaid
ohustavad kindlasti rohkem eeskätt psühholoogilised kahjulikud tervisemõjud. Üksikvangistuse
võimalike kahjulike mõjude (nt unehäired, depressioon, ärevus, foobiad, emotsionaalne sõltuvus,
segadusseisund, mäluhäired, puudulik keskendumisvõime, agressiivsus, külmatunne, vererõhu
tõus jne.) tekkimist ja varasemate terviseprobleemide süvenemist võiks ekspertide hinnangul
jälgida iga päev. Üksikvangistuses oleva kinnipeetava või vahistatu läbivaatus peab olema
sisuline. See tähendab, et vangla tervishoiutöötaja peab käima üksikvangistuses viibijaid
kambrites vaatamas ja nendega vestlemas. Kinnipeetava või vahistatu tervise halvenemisest peaks
meditsiinitöötaja kohe teavitama vanglat ja soovitama režiimi leevendamist või üksikvangistuse
lõpetamist (Mandela reeglite art 46.2-3, EVR reeglite art 43.3).
EIK on korduvalt (sh asjas Ramirez Sanchez vs. Prantsusmaa (p 139) ja Razvyazkin vs. Venemaa,
p 101) öelnud, et üksikvangistuses kinnipeetava läbivaatamine peab olema korrapärane ja pidev.
Mandela reeglite artikli 46.1, ÜRO piinamisvastase eriraportööri arvamuse, EVR reeglite artikli
43.2, CPT standardite ja soovituste (sh 2014. aasta ja 2019. aasta raportis Eestile) järgi tähendab
korrapärasus seda, et tervishoiutöötaja vaatab üksikvangistuses inimese läbi iga päev.
Vangla tervishoiutöötaja peaks iga päev hindama kõigi üksikvangistuses viibivate inimeste
seisundit.
1.3. Tähenduslik suhtlemine
EVR reeglite artikkel 53.A(a) näeb ette, et julgeoleku tagamiseks teistest eraldatud kinnipeetav
peab saama vähemalt kaks tundi päevas tähenduslikult suhelda. Tähenduslik on selline suhtlemine,
mis võimaldab inimesel luua ja hoida suhteid, kogeda kuuluvustunnet, saada teistelt tuge ja
tagasisidet. Mandela reeglite rakendamise juhis selgitab ka, et tähenduslik suhtlemine ei tohiks
olla juhuslik. See peab toimuma näost näkku ilma füüsiliste (nt toiduluugi kaudu vms) tõketeta
ning võimaldama empaatilist inimlikku kontakti. Selline suhtlus võib toimuda kambriväliste
tegevuste käigus või ametnikega igapäevaselt kohtudes, samuti teiste kinnipeetavatega ja oma
lähedastega.
Kontrollkäigul selgus, et üksikvangistuses kinnipeetavate igapäevased kontaktid ametnike ja
eelkõige valvuritega piirduvad suuresti loenduse, toidujagamise, taotluste vastuvõtmise jms käigus
11
Vt nt Gorbulya vs. Venemaa, p 78; Razvyakin vs. Venemaa, p 104; Csüllög vs. Ungari, p 30, Khoroshenko vs.
Venemaa p 140.
6
kohtumistega. Kahetsusväärselt vähe pööratakse vanglas tähelepanu igapäevasele suhtlusele
üksikvangistuses kinnipeetavatega, selliste suhete ülesehitamisele ja hoidmisele ning läbi suhtluse
probleemsete olukordade ennetamisele. Kontrollkäigul osalenud psühhiaatrist tervishoiuekspert
soovitas, et valvurite väljaõppes peaks rohkem tegelema probleeme ennetava suhtluse õpetamisega
ning suunata valvureid kasutama neid oskusi igapäevaselt.
Tähenduslikku suhtlust aitab üksikvangistuses kinnipeetavatele tagada dünaamilise julgeoleku
põhimõtete juurutamine ametnike igapäevatöös.12 Mandela reeglite artikkel 76(c) ja EVR reeglite
artikkel 51.2 näevad dünaamilist julgeolekut turvalisuse tagamise lahutamatu osana ning
rõhutavad selle olulisust vanglatöötajate väljaõppes.
Dünaamilise julgeoleku põhimõtete järgi ei pea kinnipeetavatega looma sõprussuhteid, vaid tuleb
neisse suhtuda professionaalselt. Selline suhtumine on sisuline ja heasoovlik. Vahetu sunni
kasutamise oskuse kõrval peetakse olulisemaks oskust hoolealustega vahetult suhelda nii
positiivses võtmes, kui see on võimalik. See tähendab, et vanglatöötajad on pidevas kontaktis
kinnipeetavaga ja teavad, mis kinnipeetavaga toimub, näevad ette konfliktse olukorra võimalikku
süvenemist ning hoiavad kinnipeetavaga saavutatud hea kontakti kaudu ära vangla julgeolekut
ohustava käitumise.13 Vastasel juhul otsivad kinnipeetavad tähelepanu ja kontakti muud moodi, sh
väljakutsuva käitumise ja korrarikkumiste kaudu.14 Selle tagajärjeks on aga kinnipeetava veel
suurem isoleerimine, rangem režiim ja väiksemad võimalused tema edukaks naasmiseks teiste
vangla kinnipeetavate hulka ja õiguskuulekaks eluks.
Vanglal tuleks tagada üksikvangistuses kinnipeetavatele ja vahistatutele vähemalt kaks
tundi päevas tähenduslikku suhtlemist. Selleks peavad kõik töötajad ja eriti
kinnipeetavatega kõige tihedamalt kokku puutuvad valvurid oma igapäevatöös rakendama
dünaamilise julgeoleku põhimõtteid. Vangla juhtkond peaks korraldama töötajatele
vajaliku väljaõppe ja andma neile asjakohased töösuunised.
1.4. Kartser
1.4.1. Karistuse kestus
Kontrollkäigul leidis kinnitust, et lisaks mõnepäevasele karistusele on kinnipeetavad mitmel juhul
kandnud kartserikaristust ka pikemalt: näiteks 21, 35, 41, 43, 56, 75, 85 ja koguni 130 päeva
järjest. Mitme kartserikaristuse järjestikku kandmine ületab mitmekordselt rahvusvahelistes
kinnipidamisstandardites ja rahvusvaheliste organisatsioonide soovitustes seatud 14 päeva piiri.
Samuti ületavad mitmed Tartu Vanglas järjestikku kantud kartserikaristused VangS § 63 lõikes 1
sätestatud 45-päevast kartserimäära ega ole kooskõlas Riigikohtu seisukohaga, mille kohaselt
tuleb vajaduse korral võimaldada kinnipeetaval mitme kartserikaristuse kandmise vahel olla
mõnda aega vangla tavatingimustes.
Juba 2016. aastal juhtis õiguskantsler Justiitsministeeriumi tähelepanu sellele, et
vangistusseaduses sätestatud kartserikaristuse maksimaalne kestus ületab Mandela reeglite
artikleid 43–44 arvestades ning ÜRO piinamisvastase eriraportööri ja CPT hinnangul põhjendatud
määra mitmekordselt. CPT on nii 2014. aastal (p 95) kui ka 2019. aastal Eestile saadetud raportis
12
Vt ka EPTA, Dynamic Security Training Handbook, 2021.
13
Vt nt UNODC, Handbook on the Management of High-Risk Prisoners, 2016, lk 71–73; EPTA, Managing Difficult
Inmates Training Handbook, 2021.
14
L. A. Bassett. The Constitutionality of Solitary Confinement: Insights from Maslow’s Hierarchy of Needs. Health
Matrix: The Journal of Law-Medicine, 2016 Vol. 26/1.
7
(punktid 67–70) kritiseerinud nii seadustega sätestatud kartserikaristuse maksimaalset kestust kui
ka mitme karistuse järjestikku kandmist. CPT on palunud Eestil teha kohe vajalikud
ettevalmistused mh seaduste muutmiseks.
Vaatamata korduvatele soovitustele ja Justiitsministeeriumi 2017. aastal antud lubadusele
probleem lahendada, pole seda tänaseni tehtud. Kartserikaristuse maksimaalset kestust
reguleerivad vangistusseaduse sätted loovad jätkuvalt soodsa olukorra inimeste väärkohtlemiseks.
Justiitsministeeriumil tuleks viivitamata ette valmistada ja Riigikokku saata VangS § 63 lg 1
punkti 4, lõike 2 ja VangS § 100 lg 1 punkti 3 ja lõike 2 muudatuste seaduse eelnõu, millega
need sätted viidaks kooskõlla rahvusvaheliste kinnipidamisstandardite, rahvusvaheliste
ekspertide, sh CPT väljendatud seisukohtadega. Vangla tohib kartserikaristust kohaldada
vaid kõige tõsisematel juhtudel, viimase abinõuna ja nii lühiajaliselt kui võimalik.
Täiskasvanule määratud kartserikaristuse kestus ei tohi ületada 14 ööpäeva. 14-päevasele
kartseris viibimisele peab järgnema mõistlik aeg tavarežiimil.
1.4.2. Voodi kasutamine ja lugemisvõimalused
Kartserikambris nr 1003 oli voodi kinnitatud seina külge. Kambris viibiv kinnipeetav oli teinud
rätikust ja ajalehest põrandale aseme ning kasutas seda puhkamiseks. Kinnipeetavad rääkisid, et
kartseris olijal on VSKE § 60 lõike 1 järgi võimalik laenutada vaid õppe- või usukirjandust.
Mitmed kinnipeetavad märkisid, et nad ei õpi ega ole usklikud ning seetõttu piirdub nende
lugemismaterjal üksnes aeg-ajalt kambrisse toodava ajalehega.
Kontrollkäigule kaasatud psühhiaatrist tervishoiuekspert juhtis tähelepanu, et voodi kasutamise
keeld ja väga piiratud lugemisvõimalused on ülemäärased. CPT asus 2020. aastal Moldovale
saadetud raportis (p 100) seisukohale, et kartserikambris ei tohiks päevasel ajal voodit seina külge
kinnitada. CPT on järjepidevalt Eestile teada andnud (sh 2005. aasta raportis, 2011. aasta raportis,
2014. aasta raportis ja 2019. aasta raportis), et kartserikambris olevate kinnipeetavate
lugemisvõimalusi ei tohiks piirata. Ka EIK on arvanud asjas Csüllög vs. Ungari (p 33), et
üksikvangistuse režiimil viibiva kinnipeetava kambrisse antavate raamatute arvu piiramine ei ole
mõistlikult põhjendatav.
VSKE § 7 lõikes 4 on kirjas, milline peab olema kartseri sisustus. Muu hulgas peab kartseris olema
päevaajaks üles tõstetav ja seina külge kinnitatav voodi. Norm kirjeldab kartserikambri voodi
funktsionaalsust, kuid ei täpsusta, mil moel ülestõstetavaid voodeid kasutada. VSKE ei näe ette
päevasel ajal madratsi ja voodiriiete keelamist.
Justiitsministeeriumil tuleks VSKE § 60 lõiget 1 muuta nii, et see ei piiraks kartseris viibivate
kinnipeetavate lugemismaterjali valikut. Vanglal tuleks muuta VSKE § 7 lg 4 punkti1
tõlgendamise praktikat ning lubada kinnipeetaval kasutada kartseris voodit ka päevasel
ajal.
1.4.3. Alternatiivid
Et vanglal oleks peale kinnipeetavale füüsilise ebamugavuse (päevaajal voodi kasutamise keeld)
ja igavuse tekitamise (lugemisvaliku piiramine) ka muid vahendeid, kuidas kinnipeetavat
mõjutada, on vaja luua individualiseeritud motivatsioonisüsteem ja vaadata üle soodustuste
8
nimekiri. Kui inimesel pole hüvesid, mida kaotada, on tal ka vähem põhjust pingutada, et enda
käitumist muuta.15
Õiguskantsleri andmetel on hüvedele ülesehitatud motivatsioonisüsteem kasutusel juba mitmeid
aastaid näiteks Viru Vangla alaealiste kinnipeetavate osakonnas ning see on andnud häid tulemusi.
Teistes riikides motiveeritakse kinnipeetavaid näiteks lisa treenimisvõimalustega (nt jõusaali
kasutamine), võimalusega suuremat töötasu teenida, teha oste vangla kaupluse laiemast
tootevalikust, lisatoiduga või võimalusega enda riideid kanda. Pakutakse ka võimalust teatud kordi
kuus tasuta helistada ja kirju saata, tihemini kohtuda oma pere ja lastega, saada vanglalt asju (nt
televiisor, kell vms), aga ka võimalust vähendada iga vanglas töötatud päevaga karistusaega.16
Vangla 2019.–2020. aasta kartserižurnaali sissekannetest oli näha, et kartseris viibisid ikka ja jälle
samad kinnipeetavad. Samadele inimestele oli üldjuhul määratud vaheldumisi eraldatud
lukustatud režiim ja kartserirežiim. Seega tuleb järeldada, et kartserikaristus ei ole üldiselt toonud
kaasa oodatud tulemusi ning sellel ei ole inimeste käitumisele soovitud mõju.
Kartserisse ikka ja jälle sattuvad kinnipeetavad (nn frequent flyers) on enamjaolt käitumuslike ja
vaimse tervise probleemidega inimesed. Teistes riikides kasutatakse keeruliste kinnipeetavatega
hakkamasaamiseks peale motivatsioonisüsteemi ka intensiivse sekkumise programme. Selle
asemel et inimesi isoleerida ja kasinates oludes hoida, paigutatakse sellised kinnipeetavad
osakonda, kus on mitmest spetsialistist koosnev ja kinnipeetavatega pidevalt suhtlev
kriisimeeskond.17 CPT märkis 2020. aastal koostatud raportis, et Iirimaal tegeldakse selliste
kinnipeetavatega nn väljakutsuva käitumisega kinnipeetavate osakonnas (challenging behaviour
unit).
Vanglal tuleks otsida kartserikaristusele alternatiive, nt luua kinnipeetavate
motivatsioonisüsteem, käitumuslikele ja vaimse tervise probleemide lahendamisele
spetsialiseerunud osakond vms. Justiitsministeeriumil tuleks vajaduse korral ette valmistada
selleks vajalikud muudatused õigusaktides.
1.5. Eraldatud lukustatud kamber
Kontrollkäigul tuvastati, et VangS § 69 lg 2 punkti 4 alusel viibisid eraldatud lukustatud kambris
kinnipeetavad, kes kas rikkusid süstemaatiliselt vangla korda, olid oma käitumisega teistele
ohtlikud, kaldusid enesevigastamisele ja olid suitsiidsed või viibisid lukustatud režiimil
psüühikahäire tõttu.
Eraldatud lukustatud kambri režiimile paigutamise otsustab üksuse juht. Lukustatud kambrisse
määramise algsed põhjused olid käskkirjades üldjuhul detailselt kirjeldatud. Meetme kestust ja
jätkamise vajalikkuse hindamist selgitati käskkirjades aga erinevalt.
Üldjuhul märgiti julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjades, et meedet kasutatakse kuni
asjaolude äralangemiseni ning selle jätkamise vajadust hinnatakse vähemalt kord kuus. Samas oli
15
UNODC, Handbook on the Management of High-Risk Prisoners, 2016, lk 83–84.
16
Vt nt Incentives Policy Framework, Ministry of Justice, HM Prison and Probation Service, 08.07.2020; Penitentiary
policy and system in the Republic of Bulgaria, Center for the Study of Democracy, 2011, lk 28–29.
17
Vt nt Vera Institute of Justice, Segregation Reduction Project Findings and Recommendations, 30.01.2015; S.
Zyvoloski, Impacts of and Alternatives to Solitary Confinement in Adult Correctional Facilities, Social Work Master’s
Clinical Research Papers, 2018.
9
ka käskkirju, kus meetme kohaldamise jätkamise hindamise kohta teave puudus (nt 24.09.2020
käskkiri nr 2-20/1-2/345). Mõnel juhul selgitati, et käskkiri vaadatakse üle jooksvalt (nt
12.09.2020 käskkiri nr 2-20/1-2/324) või mitte varem kui kuu möödudes (nt 06.11.2019 käskkiri
nr 6-1/1369). Mõnel juhul oli ette otsustatud, et meedet kohaldatakse kolmeks kuuks (nt
12.09.2020 käskkiri nr 2-20/1-2/327). Oli ka juhtumeid, kus meetme kohaldamise jätkamise
hindamise kohta teave puudus ning meedet otsustati kasutada kuni asjaolude äralangemiseni või
seoses vanglast vabastamisega (nt 21.09.2020 käskkiri nr 2-20/1-2/339).
Eraldatud lukustatud kambris viibivate kinnipeetavatega vesteldes selgus, et nad ei tea, kas, millal
ja kelle osalusel meetme kohaldamise jätkamine otsustatakse. Küll aga olid nad veendunud, et
eraldatud lukustatud kambris peab kinnipeetav olema tavaliselt vähemalt kuu aega.
Kogutust teabest ei selgunud, et vanglal oleks läbimõeldud ja ühtne praktika eraldatud lukustatud
kambri kohaldamise vajalikkuse hindamisel. Mõnel juhul tekkis kahtlus, et vangla ei lähtu VangS
§ 69 lõikes 3 sätestatud põhimõttest lõpetada abinõu kasutamine niipea, kui seda õigustavad
asjaolud on ära langenud, vaid on ette otsustanud, et enne kindlat aega (nt kuu või kolme kuu
jooksul) meetme rakendamist ei lõpetata.
Ühel kontrollitud juhul (21.10.2020 käskkiri nr 2-20/1-2/383) oli küsitav, kas kinnipeetava nii
pikaks ajaks eraldamine oli põhjendatud. Kinnipeetav paigutati eraldatud lukustatud kambrisse
selle tõttu, et teda kahtlustati enesevigastamises ja enesetapusoovis ning tal oli keelatud nööri või
paelaga enesevigastamise ohu vältimiseks kasutada isiklikke riideid, sh paeltega jalanõusid. Samas
juhtis kinnipeetav tähelepanu, et talle olid ekslikult jäetud jalga paeltega tossud, mida ta on
kandnud mitu nädalat ja millega tal oleks soovi korral võimalik end vigastada. Nii kinnipeetavaga
kui ka ametnikega vesteldes selgus, et kinnipeetav pole peaaegu kuu aega eraldatud lukustatud
kambris viibimise ajal endale viga teinud. Seega on alust arvata, et abinõu kasutamist õigustavad
asjaolud olid ära langenud varem kui ette otsustatud kuu aja möödudes.
Meetme kohaldamise hindamise kohta oli käskkirjades toodud trafaretne selgitus, et
julgeolekuabinõusid kohaldatakse seni, kuni vangla on veendunud, et kinnipeetav suudab ilma
lisajulgeolekuabinõusid kohaldamata käituda õiguskuulekalt ega sea ohtu teiste ja enda elu ning
tervist. Vaid üksikud käskkirjad (nt 18.09.2020 käskkiri nr 2-20/1-2/338) sisaldasid
kinnipeetavaga kokku puutuvate töötajate hinnanguid. Eraldatud lukustatud kambris viibijad ei
osanud selgitada, mida täpselt neilt vangla sellise veendumuse kujunemiseks ootab.
EIK on korduvalt rõhutanud (sh asjas A.L. (X.W.) vs. Venemaa, p 76), et mida pikaajalisem on
inimese üksikvangistus, seda üksikasjalikumalt tuleks seda põhjendada. Sama on leidnud ka CPT
2020. aasta raportis Ühendkuningriigile (p 91).
Eraldatud lukustatud kambri režiimi lõpetamisele suunatud sekkumistega ja kinnipeetava
tavarežiimile tagasipöördumise ettevalmistamisega tuleks alustada otsekohe, kui inimene
eraldatud lukustatud režiimile määratakse. CPT toonitas 2020. aasta raportis Ühendkuningriigile
(p 91), et tavarežiimile tagasipöördumiseks tuleks luua igale eraldatud kinnipeetavale
tegevusplaan. Seega peavad eraldatud lukustatud kambrisse paigutatud kinnipeetavad teadma, mis
ootused ja eesmärgid neile on seatud ning mida nad peavad tegema vangla veenmiseks, et oht on
möödas.
Vanglal tuleks koostada üksikasjalik juhis eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise
vajaduse hindamiseks. See puudutab ka suunist, kuidas hinnata eraldamist tinginud
asjaolusid ja nende äralangemist. Meetme kohaldamise käskkirjades peab olema selgelt
10
kirjas, et meetme rakendamine lõpetatakse kohe, kui seda tinginud asjaolud on ära
langenud, kuid igal juhul vaadatakse meetme jätkamise vajadus üle kindla aja pärast.
Vangla peaks üksikvangistuse lõpetamiseks igale eraldatud lukustatud kambris viibijale
koostama individuaalse plaani ja tegema selle kinnipeetavale teatavaks. Käskkirjas, millega
otsustatakse inimene jätta teatud ajaks eraldatud lukustatud kambrisse, tuleb kirja panna
hindamisperioodil aset leidnud sündmused, sh vangla sekkumised ja selle tulemused.
Meetme jätkamise põhjendatust ei saa hinnata vaid ühe intsidendi kirjelduse alusel (nt
kinnipeetav oli ametniku vastu ebaviisakas või lõhkus vara) ja järelduse põhjal, et vangla ei
ole veendunud kinnipeetava õiguskuulekas käitumises.
1.5.1. Alternatiivid
Kontrollkäigul osalenud psühhiaatrist ekspert rõhutas, et ennast vigastava või suitsiidiohtliku
inimese seisundi ja võimaliku vaimse tervise probleemi hindamiseks on vaja esimesel võimalusel
(s.t mitte päevi ega nädalaid hiljem) spetsialisti (arst, õde, psühholoog, psühhiaater) arvamust. Kui
selline inimene isoleeritakse teistest ja paigutatakse eraldatud lukustatud kambrisse, kaasneb
eksperdi hinnangul pigem oht, et inimese vaimse tervise probleemid süvenevad veelgi.
Ekspert leidis, et suitsiidiohu korral peaks inimese seisundit jälgima psühhiaatriaosakonnas, mis
on Tartu Vanglas olemas. Samuti tuleks eksperdi hinnangul psüühikahäiretega ja muul moel
haavatavad (nt kaasvangidega halvasti läbi saavad) kinnipeetavad paigutada eraldi osakonda, kus
neile saaks võimaldada sobivamat ja nende vajadusi arvestavat keskkonda, programme ja režiimi.
CPT toonitas 2020. aastal Itaaliale saadetud raportis (p 71), et suitsiidikalduvustega kinnipeetava
eraldamine ja järelevalve asendamine videovalvega, suhtluse keelamine teiste kinnipeetavatega ja
kambriväliste tegevuste piiramine on risti vastupidine sellele, mida sellised haavatavas olukorras
kinnipeetavad vajavad. Inimesi, kellel on tuvastatud suitsiidikalduvus, ei tohiks kunagi panna de
facto isolatsiooni. Neile tuleks võimaldada nii palju kui võimalik veeta aega väljaspool oma
kambrit ning pakkuda neile sihipärast ning mitmekesist tegevust. Näiteks kiitis CPT 2019. aastal
Ühendkuningriigile saadetud raportis (p 17) suitsiidikalduvustega kinnipeetavate abistamiseks
rakendatavat „Talk to Me“ programmi ja mitme eriala asjatundjatest koosneva meeskonna tööd.
Eraldatud lukustatud kambri režiim ei sobi ka inimesele, kes psüühikahäire tõttu ei suuda vangla
tavaosakonnas ja teiste kinnipeetavate keskel hästi toime tulla. Selliste kinnipeetavate
eraldamiseks on mõnes riigis loodud nn vaimse tervise osakond (mental health unit), mille
keskkond ja meeskond vastavad selliste kinnipeetavate vajadustele. Neis osakondades ei isoleerita
inimest, vaid pakutakse talle tegevust ja suhtlemisvõimalusi.18
Mõnes riigis võimaldatakse eraldatud lukustatud kambris olevatel kinnipeetavatel käia kindla aja
jooksul kambrist väljas ja ka suhelda väiksemates gruppides, vajaduse korral vangla hoolikalt
valitud kinnipeetavatega.19 Seda on soovitanud ka CPT 2019. aasta raportis Taanile. Selliseid
kontakte saab turvaliselt korraldada nii, et valvur viibib vajaduse korral kinnipeetavatega
vabaajaruumis ning dünaamilise julgeoleku põhimõtteid rakendades osaleb samuti suhtluses.
18
Vt nt S. Zyvoloski, Impacts of and Alternatives to Solitary Confinement in Adult Correctional Facilities, Social
Work Master’s Clinical Research Papers, 2018.
19
Vt nt CPT 2020. aasta raport Itaaliale (p 48).
11
Vanglal tuleks otsida eraldatud lukustatud kambri kasutamisele alternatiive. Eriti puudutab
see ennast vigastavate, suitsiidiohtlike või psüühikahäire all kannatavate kinnipeetavate
kinnipidamist. Justiitsministeeriumil tuleb vajaduse korral ette valmistada selleks vajalikud
muudatused õigusaktides.
2. Olme
2.1. Kambrid
Õiguskantsleri nõunikud tuvastasid ringkäigul E8 osakonnas, et mitmed kambrid (nt nagu kamber
2134) olid kehvas olukorras. Seintelt koorus värvi ja krohvi; hügieenisõlme põrandal, seintel ja
laes oli hallitus ning katkised teravate äärtega kahhelkivid olid seinast lahti. Mitme osakonna
kinnipeetavad kaebasid, et kambriaknad ei käi korralikult kinni. Tugeva tuulega on kamber jahe
ning aknaraami vahelt tuleb vihmavesi sisse ka siis, kui aken on kinni.
Õiguskantsleri nõunikud veendusid osakondades ringkäike tehes, et aknad ei sulgunud täielikult,
mistõttu on võimalik, et kambrisse tuleb jahedat õhku ja vihmavett. Kinnipeetavate väidete
usutavust kinnitas ka asjaolu, et mõne kambri (nt kambri nr 1069) aknaraamile oli paigaldatud
lisatihend.
VangS § 45 lõike 1 järgi peab kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud
üldistele nõuetele. Määrus „Eluruumile esitatavad nõuded“ näeb muu hulgas ette, et kambris peab
olema elutegevuseks vajalik õhutemperatuur ning ohutu ja tervislik elukeskkond. Elutegevuseks
vajaliku õhutemperatuuri ning ruumide korrashoiu ja puhtuse nõuet on rõhutatud nii Mandela
reeglite artiklites 13 ja 17 kui ka EVR reeglite artiklis 19. Ruumide head seisukorda ja
nõuetekohast temperatuuri peavad äärmiselt oluliseks ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO)
ja CPT.
VSKE § 641 lõige 1 keelab kinnipeetaval omada esemeid, millega on võimalik tekitada vigastusi.
Paigutades kinnipeetava lahtiste ja teravate äärtega kahhelkividega kambrisse, loob vangla
kinnipeetavale võimaluse saada keelatud esemeid ning nendega ennast või teisi vigastada.
Vangla peaks tagama kinnipeetavate eluruumide korrashoiu. See võib tähendada, et
kambris nr 2134 ja sellega sarnases seisukorras kambrites tuleb teha remonti. Aknaraami
vahelt ei tohiks läbi tulla vihmavett.
2.2. Valgustus
VangS § 45 lõike 1 kohaselt peab kambris (ka lukustatud kambris ja kartserikambris − VangS
§ 651 lg 1) olema aken ja kunstlik valgustus. Määruse „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 3 lõige 3
sätestab, et aken peab tagama ruumis piisava loomuliku valguse. Määrus ei reguleeri detailselt ja
objektiivsete näitajate alusel (nt konkreetne valgustugevus), milline peab olema kambri loomulik
valgustus. Sellest hoolimata on eluruumi küllaldast loomulikku valgustust võimalik hinnata nii-
öelda olmetasandil.
E1-E2 osakonnas ringkäiku tehes tuvastasid õiguskantsleri nõunikud, et kambri nr 1002 akna ees
on tihe võrestik, mille tõttu ei pääse kambrisse piisavalt loomulikku valgust. Hoopis paremini on
olukord lahendatud kambris nr 1004, kus võrestik on asendatud löögikindla klaasiga.
12
Erialakirjanduses on leidnud kinnitust, et loomulik valgus vähendab stressi ja ärevust ning
suurendab keskendumisvõimet. Sellel on ka otsene mõju inimese närvisüsteemile.20 Loomuliku
valguse olulisust on õiguskantsler rõhutanud näiteks 2014. aasta soovituses Tallinna Vanglale ja
2019. aasta soovituses Viru Vanglale. Ka CPT on loomuliku valguse vajadusele sageli tähelepanu
pööranud (vt 2019. aasta raport Kreekale ja 2019. aasta raport Eestile). 2018. aasta raportis
Horvaatiale (p 32) ja 2020. aasta raportis Itaaliale palus CPT metallvõrestikud akendelt eemaldada
(p 57).
Selleks, et takistada agressiivse käitumisega inimest kambri sisustust (sh aken) lõhkumast, on
tarvis mõnes olukorras rakendada akende kaitseks lisaturvameetmeid. Samas on olemas
alternatiivsed turvavahendid (nt löögikindel klaas), mida vangla kasutab juba praegu ja mis ei
takista sel määral loomuliku valguse pääsu kambrisse, nagu takistab metallvõrestik.
Vanglal tuleks kambriakende (sh kamber nr 1002) eest eemaldada tihe metallvõrestik ning
tagada turvalisus muul viisil. Näiteks võib panna aknale löögikindla klaasi, nagu seda on
tehtud kambris nr 1004.
2.3. Kambriterminal
Kambriterminali kaudu saavad kinnipeetavad suhelda valvuritega ja endast vajaduse korral (nt
terviserikke puhul) märku anda. See on üks kinnipeetavate elu ja tervise kaitse garantii, mis on
hõlmatud üldisest VangS §-s 66 sätestatud vangla julgeoleku tagamise vajadusest. Terminali
kaudu kuulavad kinnipeetavad raadiot, et teada saada, mis välismaailmas toimub. Raadio aitab ka
mõtestatult päeva mööda saata.
VangS § 69 lg 2 punkti 4 alusel julgeolekuabinõuna kasutatavasse eraldatud lukustatud kambrisse
nr 1002 on paigaldatud kambriust ja kambrit eraldavad lisatrellid. Kambriterminal asub
kambriukse ja lisatrellide vahel. Terminali kõrvale, vahetult teisele poole trelle, jääb hügieeninurk.
Seega tuleb kinnipeetaval terminali kasutamiseks küünitada end trellide vahelt üle WC-poti.
Kontrollkäigu ajal oli kambris nr 1002 inimene, kes kasutas liikumiseks keppi ja temal oli
kambriterminali väga keeruline kasutada. Parem koht oli terminalile leitud kambris nr 1004, kus
see oli pandud turvaümbrisesse ning toodud vahetrellide tagant kambrisse.
ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon ja selle fakultatiivprotokolli (CRPD) artikkel 9 ning
Euroopa sotsiaalharta art 15 lõige 3 kohustavad riike võtma kohaseid meetmeid, et puuetega
inimestele oleks teistega võrdsetel alustel tagatud juurdepääs mh füüsilisele keskkonnale. Selleks
tuleb välja selgitada ja kõrvaldada juurdepääsu takistused ja tõkked. ÜRO puuetega inimeste
õiguste komitee üldkommentaari nr 2 järgi tuleb selliseid meetmeid rakendada muu hulgas
vanglates.
Vanglal tuleks leida kambri nr 1002 kambriterminalile selline asukoht, et terminali saaksid
hõlpsalt kasutada kõik kinnipeetavad, sh puuetega inimesed. Sobida võib näiteks kambris
nr 1004 kasutatud lahendus.
20
Vt nt R. Wener, The environmental psychology of prisons and jails: creating humane spaces in secure settings,
Cambridge University Press, lk 203-240, (2012); L. Edwards, P. Torcellini, A Literature Review of the Effects of
Natural Light on Building Occupants. Technical report, (2002).
13
2.4. Jalutusala
Enamik õiguskantsleri nõunikega vestelnud kinniste osakondade kinnipeetavatest ei kasutanud
õigust käia värskes õhus jalutamas. Kinnipeetavate sõnul pole tühjas jalutusboksis midagi teha,
mistõttu tekitab ruumis jalutamine pigem puuris oleva looma tunde ning stressi maandamise
asemel loob seda juurde. Ametnike sõnul käis kontrollkäigu ajal värskes õhus jalutamas vaid 10%
E1-E2 osakonna kinnipeetavatest.
Ringkäigul nähtud E1, E2 ja E8 osakonna jalutusboksides oli kutsunginupp, puhkamiseks pink ja
sademete eest kaitsev varikatus. Muus osas olid jalutusboksid tühjad sünged betoonist karbid,
mille katus oli trellidega kaetud ning milles sai taevast näha vaid piiratud ulatuses. Jalutusboksides
puudusid treeninguvõimalused.
VangS § 55 lõige 2 ja § 93 lõige 5 sätestavad kinnipeetava värskes õhus viibimise õiguse.
Õiguskantsler on korduvalt rõhutanud selle võimaluse tähtsust nii füüsilise kui vaimse heaolu
tagamisel (nt 2017. aasta soovituses Tallinna Vanglale, 2016. aasta soovituses Tartu Vanglale,
2014. aasta soovituses Viru Vanglale jne). Ka Mandela reeglite artikkel 23, ÜRO reeglite
kinnipidamiskohas viibivate alaealiste kaitse kohta (nn Havanna reeglite) artikkel 47 ja EVR
reeglite artikkel 27.1 näevad ette, et kinnipeetaval on õigus viibida ja treenida värskes õhus.
CPT on pidevalt olnud seisukohal, et jalutusala ei tohiks olla rõhuva õhkkonnaga ja et õigus
värskes õhus viibida ei tähenda üksnes võimalust nn betoonkastis jalutada, vaid see tähendab ka
õigust treenida, näha taevast ja horisonti, ning kasutada võimalust jalutamise ajal puhata ja näiteks
sademete eest varju minna. Viimati arvas CPT nii ka nt 2019. aastal saadetud raportis Eestile
(p 50), samuti 2019. aasta raportis Tšehhile (p 43) ja 2019. aasta raportis Slovakkiale (p 47).
CPT kritiseeris Tartu Vangla E1, E2 ja E8 jalutusboksidega sarnaseid jalutusalasid 2017. aasta
raportis Hispaaniale (p 60) ja 2020. aasta raportis Itaaliale (p 50-57). CPT palus mh eemaldada
jalutusboksi katuselt trellid, luua neis ruumides treenimisvõimalused, lisada jalutushoovidele
visuaalseid stiimuleid – näiteks seinamaalinguid. 2019. aasta raportis Tšehhile soovitas CPT
horisontaalvaate loomiseks teha jalutusbokside betoonseintesse aknad. 2016. aastal Slovakkiale
saadetud raportis pakkus CPT, et eraldatud režiimil olevatele kinnipeetavatele tuleks vähemalt
aeg-ajalt anda võimalus jalutada horisontaalvaadet pakkuva aknaga ruumis.
EIK on inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumise tuvastamisel
pööranud jalutushoovidele ja nende sisustusele erilist tähelepanu (vt nt Ananyev jt vs. Venemaa,
p 150; Gladkiy vs. Venemaa, p 69; Tunis vs. Eesti, p 46; Moiseyev vs. Venemaa, p 125) ning
seejuures viidanud mh CPT standarditele ja seisukohtadele.
Erialakirjanduses ja uuringutega on leidnud kinnitust, et vangla arhitektuur mõjutab inimese
füüsilist ja vaimset heaolu, see saab kaasa aidata inimese positiivse identiteedi ülesehitamisele,
vangla julgeolekule ja inimese õiguskuulekale teele suunamisele.21 Vanglaruume, sh jalutusala on
21
Vt nt EuroPris, Designing for rehabilitation, (2019); UNOPS, Technical guidance for prison planning, (2016); E.
Fransson, F. Giofré, B. Johnsen (Eds.), Prison architecture and humans, (2018); R. Karthaus, L. Block, A. Hu,
Redesigning prison: the architecture and ethics of rehabilitation, The Journal of Architecture, 24:2, lk 193−222,
(2019); K. Beijersbergen et al., A social building? Prison architecture and staff-prisoner relationships, Crime and
Delinquency, vol. 62(7), lk 60−85, (2016); A. Fikfak et al., The contemporary model of prison architecture: Spatial
response to the re-socialization programme, Spatium 1(34), lk 27–34, (2016); T. Brun Petersen, Material matters –
the social choreography of the state prison of Eastern Jutland, RASK, 39, lk 37–66, (2013).
14
võimalik paremaks muuta mitmel viisil. Jalutusboksidesse võiks paigaldada treeningseadmed,
ning teha horisontaalvaadet pakkuvad aknad sinna, kus see on ehituslikult ja vangla julgeolekut
ohustamata võimalik. Jalutusbokse võiksid aidata paremaks muuta kunstiringis osalevad
kinnipeetavad, mõelda võib ka koostööle kunsti ja disaini õppivate üliõpilastega. 22 Kinniste
osakondade kinnipeetavatel võiks kasvõi aeg-ajalt lubada jalutada õuealal, mis võimaldab inimesel
vaadata kaugusesse ja kogeda värskes õhus viibimise eeliseid (nt looduslikke elemente).
Vanglal tuleks teha pingutusi, et kinniste osakondade kinnipeetavate jalutusalad vastaksid
rahvusvahelistele kinnipidamisstandarditele ja rahvusvaheliste organisatsioonide
soovitustele.
3. Ravimite jagamine
Ravimid jaotab ravimikarpidesse meditsiiniõde. Iga karbi peal on kinnipeetava nimi, ravimi
nimetus ja selle võtmise juhend. Ravimeid, v.a psühhotroopseid ravimeid (s.t ravimiseaduse
kohaselt uinutid ja rahustid), jagab ja nende võtmist kontrollib valvur.
Kontrollkäigul osalenud psühhiaatrist tervishoiuekspert rõhutas, et kõiki ravimeid, eeskätt aga
psühhiaatrilisi ja neuroloogilisi ravimeid peaks andma meditsiinitöötaja. See tagab ravimiohutuse
nõuetest kinnipidamise ja patsiendi andmete konfidentsiaalsuse.
Ravimite jagamise praktikat on CPT Eestile ette heitnud juba 2014. aasta raportis (p 82) ja viimati
Tartu Vanglale 2019. aasta raportis (p 60).
Vangla meditsiinipersonalil tuleb kinnipeetavatega suheldes järgida samu kutse-eetika nõuded,
mida on kohustatud järgima nende kolleegid oma töös väljaspool vanglat. Seda on rõhutatud nii
Mandela reeglite preambulis kui ka ÜRO põhimõtetes meditsiinieetika järgimiseks
tervishoiutöötajate ja eriti arstide poolt, kaitsmaks kinnipeetavaid piinamise ja muude julmade ja
ebainimlike ning inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside eest.
Konfidentsiaalsuskohustuse järgimine on Maailma Arstide Liidu meditsiinieetika koodeksi üks
aluspõhimõtteid. See nõue on kirjas ka Mandela reeglite artiklis 32(c), ÜRO eeskirjas
naiskinnipeetavate kohtlemise ja naiskurjategijatele määratavate mittevabaduskaotuslike
karistuste kohta (nn Bangkoki reeglite) artiklis 8 ja EVR reeglite artiklis 42.3(a).23
Kui arsti määratud ravimeid jagab kinnipeetavale tervishoiutöötaja, käivad meedikud osakondades
mitu korda päevas. See võimaldab meedikutel paremini täita VangS § 52 lõikes 2 sätestatud nõuet,
et kinnipeetava tervist tuleb pidevalt jälgida. Ühtlasi saavad kinnipeetavad pöörduda tervist
puudutavate küsimustega otse meditsiiniõe poole ning valvurid ei pea enam registreerima inimesi
arsti vastuvõtule. ÜRO piinamise ja muu julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise
efektiivse uurimise ja dokumenteerimise käsiraamatus (nn Istanbuli protokoll) on rõhutatud, et
meedikul on oluline roll väärkohtlemise juhtumite tõhusal avastamisel. Nende juhtumite
avastamisele aitaks palju kaasa see, kui meedik käiks osakonnas mitu korda päevas ja suhtleks
kinnipeetavatega vahetult.
22
Vt nt EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakond, 48 h kong. Interdistsiplinaarne töötuba. 2019, 22.01.2020.
23
Vt ka UNODC, WHO/Europe, Good governance for prison health in the 21st century, (2013); WHO/Europe, Prisons
and health, (2014).
15
Vanglal tuleks kinnipeetavatele ja vahistatutele arsti määratud ravimite andmine
korraldada ümber nõnda, et ravimeid jagaksid üksnes tervishoiutöötajad.
4. Rahunemiskambrid
Niinimetatud rahunemiskambris nr 1992 puudub aken, kambris on põranda külge kinnitatud
teravate äärtega metallvoodi, laud, tool ja hügieeninurk. Kontrollkäigul osalenud psühhiaatri
hinnangul ei ole kambri sisustamisel arvestatud selle ruumi eesmärki ning see ei sobi rahutule ja
ennast vigastada võivale inimesele. Ekspert märkis, et kuna kambris puudub aken, võib inimesel
kaduda ajataju, sestap võib sellist kambrit kasutada äärmisel vajadusel ja vaid lühiajaliselt.
Rahunemiskambri kasutamine tuleb dokumenteerida võimalikult täpselt.
Kambri nr 1992 kasutamise registrist selgus, et mõnel juhul ei olnud märgitud rahunemiskambri
kasutamise algus- ja/või lõpuaega (nt sissekanded nr 129, 133, 154), ühel juhul puudus
kinnipeetava nimi (nt sissekanne nr 150) ning mitmel juhul hoiti kinnipeetavat kambris peaaegu
viis tundi või rohkem (nt sissekanded nr 139, 140, 143, 151, 162). Mitmel juhul olid kinnipeetava
seisundi kirjeldused liiga üldsõnalised: näiteks „närviline, jätkata“ (nt sissekanne nr 23) või
„agressiivselt meelestatud“ (nt sissekanne nr 146). Sissekandest nr 143 võib välja lugeda, et
kinnipeetav viibis rahunemiskambris alasti ning talle anti aluspesu alles kolm tundi pärast
kambrisse viimist.
CPT on järjepidevalt rõhutanud, et rahunemiskamber (nn padded/rubber/smooth cell) peab olema
agressiivsele, rahutule, endale ja/või teistele ohtlikule inimesele turvaline ja ohutu. See tähendab,
et kambri sisustus peab olema selline, mis ei võimalda inimesel tekitada endale ja teistele vigastusi.
Kambri keskkond peab soodustama rahunemist. Näiteks kiitis CPT 2020. aasta raportis Türgit
(p 16), et rahunemiskambri seinad ja põrand olid kaetud pehme materjaliga, mis vähendab
vigastuste tekkimise võimalust.
CPT on järjepidevalt leidnud (sh 2019. aasta raportis Taanile, p 97), et kinnipeetava võib
rahunemiskambrisse viia vaid äärmisel juhul, kui muud sekkumismeetmed (nt vestlus) pole
aidanud, ning hoida teda kambris vaid seni, kuni inimene on taastanud enda käitumise üle
kontrolli. 2020. aasta raportis Türgile (p 16) märkis CPT, et rahunemiskambri kasutamisest tuleb
viivitamata teavitada vangla tervishoiutöötajat. 2018. aasta raportis Horvaatiale (p 60) toonitas
CPT, et rahunemiskambris viibimise aeg peab olema pigem minutites, mitte tundides.
Tervishoiutöötaja, kes otsustab kinnipeetava hospitaliseerimise vajaduse üle, peab
rahunemiskambrisse viidud kinnipeetava üle vaatama. Endale ohtliku kinnipeetava võib
rahunemiskambrisse viia vaid tervishoiutöötaja loal. Niisamuti otsustab vangla tervishoiutöötaja,
kas inimese riided tuleb asendada ohutu riietusega (rip-proof). Seda rõhutas CPT Horvaatiale
2014. aastal saadetud raportis (p 58) ja 2018. aasta raportis (p 60).
Vanglal tuleks rahunemiskamber muuta ohutuks ja rahunemist soodustavaks ruumiks.
Inimest võib kambris hoida vaid nii kaua, kuni see on möödapääsmatult vajalik.
Rahunemiskambri kasutamine tuleb üksikasjalikumalt dokumenteerida.
Rahunemiskambrisse viidud kinnipeetavast tuleb teavitada vangla tervishoiutöötajat, kes
vaatab inimese üle. Enesele ohtliku inimese rahunemiskambrisse paigutamise kohta peab
otsuse tegema vangla tervishoiutöötaja. Kui tervishoiutöötaja leiab, et rahunemiskambrisse
viidavalt inimeselt tuleb tema turvalisuse tagamiseks riided ära võtta, tuleb need viivitamata
asendada ohutu riietusega.
16
5. Vahetu sunni kasutamine
5.1. Dokumenteerimine
Õiguskantsleri nõunikud tutvusid kontrollkäigu ajal 2020. aasta protokollidega, mis kajastavad
kinnipeetavate ja vahistatute suhtes füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme
kasutamist ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimist.
Enamikul juhtudest olid vahetu sunni kasutamine, sellele eelnenud ja järgnenud olukorrad
detailselt kirjeldatud, ent endiselt esines mõningaid ebatäpsusi isiku terviseseisundi
dokumenteerimisel. Mitmel puhul oli ebatäpne terviseseisundi kontrollimise kuupäev ja/või
kellaaeg (nt 17.03.2020, 18.04.2020, 09.07.2020, 23.07.2020, 17.08.2020, 30.09.2020, 29.08.2020
protokollid). Mitmel juhul tekkis kahtlus, et terviseseisundi läbivaatus toimus enne käeraudade
eemaldamist (nt 30.01.2020 protokoll nr 6-16/7, 08.07.2020 protokoll nr 6-16/29, 10.10.2020
protokoll nr 6-16/47).
Õiguskantsler on korduvalt juhtinud vanglate tähelepanu (sh 2013. aasta soovituses ja 2016. aasta
soovituses Tartu Vanglale) sellele, et vahetu sunni kasutamise juhtumid tuleb hoolikalt
dokumenteerida. Olukorrast ei saa täielikku ülevaadet, kui inimese terviseseisundi fikseerimise
aeg ei ole selge või puudub info, milline on vahetule sunnile allutatud inimese terviseseisund pärast
sunni kasutamise lõpetamist.
Vanglal tuleks inimese terviseseisundit kontrollida ka pärast vahetu sunni kasutamist (nt
käeraudade eemaldamist) ja see alati üksikasjalikult dokumenteerida.
5.2. Ohjeldusmeede
08.07.2020 protokollis nr 6-16/29 oli kirjeldatud, et kinnipeetava rahunemiskambrisse (nr 1192)
paigutamisel tõmmati talle pähe kott, et mh takistada sülitamist. Kohtupraktikast selgub, et Tartu
Vanglas olid sellised kotid kasutusel juba 2015. aastal.24
VangS §-s 701 lg 1 punktis 1 toodud erivahendite loetelu on kinnine ning selles ei ole koti
pähetõmbamist ohjeldusmeetmena nimetatud. Sellise ohjeldusmeetme kasutamiseks ei anna
seaduslikku alust ka VangS § 41 lõige 2, mis näeb ette võimaluse kohaldada julgeoleku kaalutlustel
ka muid piiranguid, mida seadus ei nimeta.
VangS § 41 lõike 2 kohaldamine on asjakohane ennekõike erakorralises olukorras, mille kohta
Riigikogu pole täpseid reegleid kehtestanud, ent nende meetmete rakendamine on ülekaalukatel
põhjustel (nt paljude inimeste elu ja tervise kaitse) möödapääsmatult vajalik. Selline olukord on
näiteks Covid-19 leviku tõkestamiseks kohaldatud meetmete rakendamine.
Selle õigusliku aluse kuritarvitamisel kaotab vangistusseadus oma eesmärgi ja sisu, kuivõrd iga
vangistusseaduses sätestatud piirangut võib ilmselt põhjendada VangS § 41 lõikega 2.
Ettenägematuks ei saa pidada seda, et mõni inimene võib vanglas käituda agressiivselt ja olla
endale ja/või teistele ohtlik. Ometi ei saa vangla soetada VangS § 701 lg 1 punktis 1 nimetamata
erivahendeid ja kasutada neid aastate kaupa ilma et sellel oleks seaduslik alus ja seatud sarnaselt
teistele ohjeldusmeetmetele nõuded nende kasutamiseks. See puudutab nii ohjeldusmeetme
24
Vt nt TrtRnKm 22.04.2015, nr 1-15-2877 ja TrtRnKo 01.11.2016, nr 3-15-863.
17
kasutamise üksikasjalikku dokumenteerimist kui ka inimese terviseseisundi kontrollimist meetme
kestva kasutamise ajal ja pärast kasutamist.
Koti pähe tõmbamine võib tekitada desorientatsiooni ning kontrolli kaotamise ja lämbumise tunde.
Eriti raskeid tagajärgi võib see kaasa tuua psühhoosi, ärevuse ja foobiate all kannatavale
inimesele.25 Tuleb tähele panna, et peaaegu pooled Eesti kinnipeetavad kannatavad mõne vaimse
tervise häire all.26 Iseäranis küsitav on sellise meetme kasutamine inimese suhtes, keda on viidud
rahunema.
Sedalaadi ohjeldusvahendite ohtlikkuse toob välja ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 16.01.2019
määruses nr 2019/125, mis käsitleb kauplemist kaupadega, mida on võimalik kasutada
surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muuks julmaks, ebainimlikuks või alandavaks
kohtlemiseks või karistamiseks.
CPT on seoses väljasaatmistega öelnud (2019. aasta raportis Saksamaale p 51), et vahetu sunni
meetmete kasutamine, mis tekitavad lämbumistunde, tuleb lõpetada. 2015. aasta raportis Ukrainale
(p 20) taunis CPT kinnipeetava pea kotiga katmist. CPT rõhutas, et selline rõhuv meede võib
kergesti kujuneda psühholoogiliseks väärkohtlemiseks.
VangS § 71 lõige 2 näeb ette, et vanglateenistuse ametnik võib kasutada teenistusülesannete
täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. VangS § 711
lõike 1 kohaselt on enesekaitsevahendid järelevalve teostamisel vanglateenistuse ametniku
füüsilise ohutuse tagamiseks kasutatavad vahendid. Enesekaitsevahendid on vahendid, mille
peamine sihtotstarve on neid kasutavate vanglaametnike kaitsmine eri liiki rünnete eest ja mille
kasutamisega ei kaasne kinnipeetava isiku vahetut füüsilist mõjutamist. Vanglates kasutatakse
enesekaitsevahenditena kaitseprille, -kiivreid, -kilpe jms. Nende meetmetega on võimalik tagada
ametnike ohutus ning vältida väärkohtlemiseks soodsa olukorra tekkimist, mida võib aga
põhjustada sülitamisvastase koti või muu taolise üle pea tõmmatava koti kasutamine kinnipeetava
ohjeldamiseks.
Vanglal tuleks lõpetada ohjeldamismeetmete kasutamine, mida ei ole nimetatud
vangistusseaduses.
5.3. Vahetu sunni kohaldaja
Vahetu sunni 20.01.2020 protokollis nr 6-16/3 on kirjeldatud, et samal ajal, kui kaks meesvalvurit
kasutasid meeskinnipeetava suhtes füüsilist jõudu – pannes kinnipeetava põrandale ja fikseerides
tema käed –, aitas naisvalvur kinnipeetava lahti riietada ja tõi talle ühekordse kasutusega
vormirõivad.
Inimest võib läbi otsida vaid samast soost ametnik (VangS § 14 lg 1, § 27 lg 1, § 68 lg-d 1 ja 3).
See on oluline läbiotsitava privaatsuse ja väärikuse tagamiseks.
Kinnipeetava lahtiriietamisel näeb ametnik inimese alasti keha. Kui inimene osutab vastupanu, siis
ei ole lahtiriietamine ilma kehalise kontaktita võimalik. On vastuvõetamatu, kui seda teeb
kinnipeetavaga eri soost ametnik.
25
Vt nt International Forensic Expert Group, Statement on Hooding, Journal on Rehabilitation of Torture Victims and
Prevention of Torture, 2011.
26
K. Iverson, M-L. Sööt, L. Haring, K. Tamm, Õigusrikkujate vaimse tervise uuring, 21.02.2020.
18
Vanglal tuleks tagada, et ka juhul, kui kinnipeetav tuleb vastu tema tahtmist lahti riietada,
teeks seda vaid temaga samast soost ametnik.
6. Vanglaväline suhtlemine
6.1. Videokohtumised
Pere ja lastega kokkusaamised aitavad kinnipeetaval vangistusega paremini toime tulla. Need
maandavad stressi, tõstavad motivatsiooni ning on seega nii kinnipeetava tervise ja heaolu kui ka
vangla julgeoleku huvides. Kokkusaamised on olulised ka kinnipeetava perele ja eriti lastele.
Õiguskantsler soovitas juba 2015. aastal Justiitsministeeriumile lisada vanglavälise suhtlemise
võimaluste hulka videokõned (Skype’i vm programmi kaudu). Videokõned aitaksid vanglal
paremini suunata inimest õiguskuulekale teele mh ka vanglavälise suhtlemise abil. Praegusel ajal,
mil kokkusaamised on vanglates Covid-19 leviku tõttu väga piiratud, on sellise suhtluskanali
loomine kinnipeetavatele ja nende peredele ning lastele eriti tähtis.
Videokohtumiste kaudu suhtlemine ei erine oma vormilt praegustest lühiajalistest
kokkusaamistest, mis toimuvad reeglina klaasiga eraldatult. Videokõned võimaldaksid
virtuaalseid kokkusaamisi nii Covid-19 leviku tõttu kehtestatud piirangute ajal kui ka edaspidi.
Näiteks saaksid sel viisil kohtuda kinnipeetavad ja nende pered ning lapsed, kellel ei ole füüsiliselt
(nt pere elab vanglast kaugel või koguni välismaal) või muude asjaolude tõttu võimalik üldse või
piisavalt tihti vanglasse kokkusaamisele minna. Inimestel ei pruugi olla vanglas oleva lähedase
külastamiseks piisavalt raha. Eakatel lähedastel või väikeste lastega vanematel on niigi keeruline
pika maa taha kohtumisele sõita. Samuti võivad lähedased olla hõivatud töö, kooli või muu
tegevusega.
Videokõne kaudu saaks kinnipeetav olla rohkem kontaktis vanglavälise keskkonnaga – näiteks
koduga; kui kinnipeetava laps viibib asenduskodus või tema eakas vanem hooldekodus, siis nende
elukeskkonnaga jne. See omakorda soodustab kinnipeetava ja tema lähedaste heade suhete
hoidmist või aitab kaasa selliste suhete tekkimisele. Samuti saaks kinnipeetav suhelda
kokkusaamise ajal korraga rohkemate perekonnaliikmega, kui seda VSKE § 31 lõige 3 ette näeb
ja vanglate lühiajaliste kokkusaamiste ruumid võimaldavad. Selline suhtlemisviis vähendaks
kokkusaajate vastuvõtmise, saatmise, kontrolliga jne seotud vanglate koormust.
Videokohtumiste olulisust on rõhutanud WHO 15.03.2020 juhistes, CPT 20.03.2020 põhimõtetes
ja ÜRO Piinamise Ennetamise Alamkomitee (SPT) 25.03.2020 soovitustes. CPT on toonitanud, et
vajaduse korral tuleb sellise suhtluskanali loomiseks muuta seadusandlust (vt 2019. aasta raport
Rumeeniale (p 144), 2019. aasta raport Norrale (p 102), 2020. aasta raport Itaaliale (p 80) ja 2020.
aasta raport Kreekale, p 74).
Paljudes Euroopa riikides (nt Moldova, Bulgaaria, Hispaania, Kosovo, Soome, Suurbritannia, Läti,
Küpros, Malta, Norra, Albaania, Island, Itaalia, Austria, Valgevene, Belgia, Horvaatia, Ungari jt)
oli videokõnede kaudu pere ja lastega suhtlemine tavapärane juba varem või loodi selline võimalus
19
Covid-19 kriisi ajal.27 Eesti kinnipeetava suhtlusvõimalused piirduvad endiselt vaid vanamoodsate
tehniliste lahendustega (telefon, kiri).
Videokohtumiste turvaline korraldamine on teiste riikide vanglate näitel võimalik. Ka tõestab seda
Tartu Vangla korraldatud videokohtumine, Eesti vanglates rakendatav ülimalt piiratud ligipääs
internetile õigusaktide ja kohtulahenditega tutvumiseks ning võimalus videokonverentsi
vahendusel suhelda kohtutega. Jääb arusaamatuks, miks ei ole muidu nii innukalt infotehnoloogia
võimalusi kasutavas riigis suudetud kinnipeetavate suhtlusvõimalusi lähedastega parandada.
Justiitsministeeriumil tuleks astuda samme, et kinnipeetavad ja nende pere ning lapsed
saaksid suhelda videokohtumiste vahendusel. See on vajalik nii Covid-19 leviku tõttu
kehtestatud piirangute ajal kui ka hiljem. Justiitsministeeriumil tuleks analüüsida, kas
kehtiv õigus võimaldab videokohtumisi korraldada, ning kui ei võimalda, siis kiiresti ette
valmistada vajalikud muudatused õigusaktides.
6.2. Kokkusaamiste keeld distsiplinaarmeetmena
VangS § 24 lõige 4 ja § 25 lõige 3 keelavad distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse
paigutatud kinnipeetavale automaatselt lühiajalised ja pikaajalised kokkusaamised, sh perekonna
ja lastega. Kokkusaamiste keelamise eesmärgiks on mõjutada kartserirežiimil kinnipeetavat
järgima vangla korda. Vangla julgeoleku kaitsmise kaudu soovitakse omakorda tagada avalik kord
ning teiste isikute õigused ja vabadused.
Taasühiskonnastavas tegevuses osalemist, nagu näiteks sotsiaalprogrammidest osavõttu või
üldharidus- või kutsekoolis õppimist, kartseris viibijale ei keelata. Samas käsitatakse
kokkusaamisi pere ja lastega − millel on samuti oluline roll kinnipeetava õiguskuulekale teele
suunamisel − mitte õigusena, vaid preemiana, mille saavad need kinnipeetavad, kes käituvad hästi.
Vangistusseaduse kohaselt ei ole aga kokkusaamised soodustused VangS § 22 mõttes, vaid
kinnipeetava seadusest tulenev õigus.
Kinnipeetava puhul, kelle kartserisse paigutamise põhjustanud käitumine on vahetus seoses
kontaktidega tema lähedastega (nt vägivallajuhtum kokkusaamisel jmt), on kartseris viibimise ajal
kokkusaamiste keeld ilmselt põhjendatud. Ent automaatne pere ja lastega kokkusaamiste keeld
kõigile kartseris viibivatele kinnipeetavatele piirab ülemäära nende kinnipeetavate, kelle
rikkumine ei seondu peresuhetega, ja nende lähedaste õigust perekonnaelu puutumatusele.
Sageli ei ole kinnipeetava kartserisse paigutamise põhjuseks tema käitumine pere ja lastega.
Enamasti ei ohusta distsiplinaarsüütegu lähedasi ega mõjuta neid ebasoodsalt. Hoopis
kauaoodatud kohtumise ärajäämine võib pereliikmeid haavata, tekitada ängi, tõugata neid vanglas
viibivast lähedasest eemale ning ohustada nende omavahelisi suhteid. Kokkusaamiste ärajäämine
võib mõjuda traumeerivalt ka kinnipeetava lastele ning ohustada nende vaimset ja füüsilist tervist.
Lähedastega kokkusaamise keelamine võib kinnipeetavas süvendada veelgi trotsi vangla vastu,
hävitada motivatsiooni teha vanglaga koostööd ning osaleda taasühiskonnastavas tegevuses.
Kinnipeetavale on kokkusaamise keelamine ränk karistus, mis võib mõjutada ka tema käitumist.
Samas töötab selline kokkusaamiste automaatne keelamine vastu VangS §-s 23 ja seega ka VangS
§-s 6 sätestatud eesmärkidele soodustada kinnipeetava vanglavälist suhtlemist ja suunata
27
Vt nt https://www.prison-insider.com.
20
kinnipeetav sellega õiguskuulekale teele. Eriti halb mõju on just pere ja lastega kokkusaamiste
piiramisel.
Automaatselt kehtiv kokkusaamiste keeld ei arvesta, et ka kinnipeetava perel ja lastel on õigus
suhelda ja saada kokku vanglas viibiva lähedase ja vanemaga. Sestap karistatakse sellise
piiranguga ka peret ning kinnipeetava lapsed jäävad seetõttu ilma võimalusest kasutada oma õigust
regulaarselt suhelda oma vanglas viibiva vanemaga (vt lapse õiguste konventsiooni (LÕK) art 9 p
3 ja perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg 1).
Sellist käsitlust toetavad Mandela reeglite art 43 lõige 3, Bangkoki reeglite artikkel 23, Havanna
reeglite artikkel 67 ja EVR reeglite artikkel 60.428. Sama on rõhutanud nii SPT29 kui ka CPT30.
CPT leidis 2018. aastal Portugalile saadetud raportis, et distsiplinaarkaristust kandvatel
kinnipeetavatel peab olema õigus kokku saada oma lähedastega (p 75) ja märkis 2018. aastal
Slovakkiale saadetud raportis, et vajaduse korral tuleb selleks muuta seadusandlust (p 90). CPT
hinnangul võib perekonnaga suhtlemise keelamist karistusena kasutada üksnes siis, kui rikkumine
on vahetult seotud selliste kontaktidega (2019. a raport Eestile ja 2020. a raport Moldovale).
Kuigi viidatud rahvusvahelistel dokumenditel ja eksperthinnangutel on soovituslik iseloom, tuleb
neid käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mis annavad sisu riikidele (sh Eestile) täitmiseks
kohustuslikele lepingutele ning neis sisalduvatele nõuetele. Nii olid näiteks CPT nimetatud
seisukohad aluseks EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamisele Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)
otsuses Onoufriou vs. Küpros (p 42, p-d 78−80) ning need kajastati EIK otsuses A.L. (X.W.) vs.
Venemaa (p 55).
Justiitsministeeriumil tuleks valmistada ette VangS § 24 lõike 4 ja § 25 lõike 3 muutmine
nõnda, et nende sätetega ei keelataks automaatselt kõigi kartserisse paigutatud
kinnipeetavate kokkusaamisi.
6.3. Kokkusaamiste tasu
Mitmed kinnipeetavad ja vahistatud rääkisid, et kõigist suhtlemisvõimalustest pakuvad kõige
enam lähedust pikaajalised kokkusaamised. Kuid kinnipeetavatele ja vahistatutele ning nende
peredele ja lastele ei ole need tasukohased, kuna pikaajaliseks kokkusaamiseks mõeldud ruumide
üür võib Tartu Vanglas VSKE § 411 tulenevalt ulatuda kuni 42,03 euroni päevas. Peale ruumi üüri
tuleb kokkusaajatel tasuda hügieenivahendite ja toidu eest. Nii võib ööpäevase pikaajalise
kokkusaamise kulu ulatuda 50 euroni või enamgi. Sellele lisandub pere ja laste vanglasse
saabumise kulu, mis ei pruugi olla sugugi väike.
VangS § 23 kohustab vanglaid soodustama kinnipeetavate kontakte perekonna ja lähedastega ning
VangS § 6 järgi peab vangla suunama kinnipeetavat õiguskuulekale teele. Selleks peavad vanglad
tegema võimalikult lihtsaks inimese taasühiskonnastumist soodustavad kontaktid ja tegevused,
milleks on ju ka suhtlus perekonna ja lastega. Pikaajalisele kokkusaamisele kehtestatud tasu seab
paratamatult tingimusi, mis kokkusaamiste toimumist ei soodusta. Seda eriti just peredele, kelle
rahalised võimalused on väiksed.
28
Vt ka EVR art 60.4 kommentaar, lk 46.
29
Vt p 225.
30
Vt CPT standardid, p 61 (b), p 127.
21
Muud taasühiskonnastavad tegevused, nagu näiteks sotsiaalprogrammid, huviringid jms, on
kinnipeetavale tasuta. Mõnel juhul (nt keeleõppes osalemise eest) makstakse kinnipeetavale tasu.
Sellised kulud on igati põhjendatult jäetud riigi kanda, ent millegipärast on pikaajalisele
kokkusaamisele seatud ruumide kasutamise tasuga tõkkeid.
Vanglal on kokkusaamiste ruumid olemas. Ametnikud on hõivatud pikaajaliste kokkusaamistega
sarnaselt teiste suhtlusviiside korraldusega – nt kirjade käitlemise, lühiajaliste kokkusaamiste
korraldamisega, helistamise võimaldamisega. Pikaajaliste kokkusaamiste ruumide korrashoiu eest
hoolitsevad vangla majandustöödel enamasti kinnipeetavad ning kokkusaajatele pakutakse sama
toitu mis kinnipeetavatele, kelle toidukulu on Tartu Vangla direktori andmetel 1,20 eurot päevas.
Ööpäeva jooksul tarbitud elektri (nt televiisori vaatamise) ja voodipesu pesemise kulu ei ole
kindlasti niivõrd suur, et see kaaluks üles pikaajalise kokkusaamisega tekkiva kasu.
Vanglal tuleks soodustada kinnipeetavate suhtlemist pere ja lastega ning vaadata koostöös
Justiitsministeeriumiga üle pikaajaliste kokkusaamiste tasu. Justiitsministeeriumil tuleks
hinnata VSKE § 411 kooskõla VangS §-ga 23.
7. Raamatukogu
Kuni 2019. aasta lõpuni said avatud osakondade kinnipeetavad käia vangla raamatukogus ja
tutvuda teavikute valikuga kohapeal, saada soovitusi raamatukoguhoidjalt, valida raamatuid
üldisest nimekirjast, edastada enda soovid ja ettepanekud raamatukogu täiendamiseks, osaleda
raamaturingides, käia raamatukoguhoidja korraldatud kohtumistel kirjanikega, teha mõtestatud
tööd raamatute sorteerimisel, parandamisel ja kinnistesse osakondadesse viimisel.31 2019. aastal
suleti Justiitsministeeriumi otsusel kõik vanglate raamatukogud. Seda otsust põhjendati muu
hulgas sellega, et raamatukogul ei ole taasühiskonnastamise seisukohalt olulist rolli. Raamatud
jagati osakondadesse ning raamatukoguhoidja ülesanded anti üle vangla huvijuhile.
Valdav osa kontrollkäigul vestlustel osalenud kinnipeetavatest ja vahistatutest arvas, et nende
osakonnas on kättesaadavate raamatute valik kesine. Inimesed ütlesid, et osakonna raamatud on
mitu korda läbi loetud, osa raamatutest ei paku neile huvi või on võõrkeelsed, ka pole
raamatuvalikut mitmeid kuid uuendatud. Kinnipeetavad ja vahistatud leidsid, et raamatukogu
ümberkorraldusega ei ole raamatud enam nii hästi kättesaadavad. Valida saab vaid osakonnas
olevate raamatute seast ning teistest osakondadest raamatuid või huvipakkuvat teavikut laenutada
pole võimalik. Ka ei saa kinnipeetavad ja vahistatud vanglas ümberpaigutamisel käes olevaid
raamatuid teise osakonda kaasa võtta, mistõttu jääb raamatu lugemine pooleli.
Mandela reeglite artikkel 64 näeb ette, et igas vanglas peab olema raamatukogu, mida saavad
kasutada kõik kinnipeetavad, ning et vangla peab kinnipeetavaid julgustama kasutama
raamatukogu täiel määral. EVR reeglite artikkel 28.5 ütleb, et igas vanglas peab olema
raamatukogu kõigi kinnipeetavate jaoks, selles peab olema suures valikus ajaviite- ja
õppekirjandust paberraamatutena ja ka muudel infokandjatel.
Õiguskantsler soovitas 2011. aastal Tallinna Vanglal ja 2014. aastal Viru Vanglal muuta
raamatukogu kasutamine kinnipeetavatele tõhusamaks. Muu hulgas soovitas õiguskantsler, et
vanglad koostaksid kõigist raamatukogus olevatest teavikutest üldnimekirja, mis on
kinnipeetavatele kättesaadav ning mille alusel nad võiksid ise sobivaid teoseid valida ja laenutada.
31
Vt nt „Uudiskirjandus läheb vanglas sooja saiana“, Sirp 04.05.2018.
22
Vangla raamatukogul ja lugemisel on väga oluline roll inimese õiguskuulekale teele suunamisel.
Erinevalt teistest tegevustest (nt sotsiaalprogrammid, huviringid), milles osalejate arv on tihti
piiratud ja mis mõne kinnipeetava puhul on hinnatud ka mittevajalikuks, saavad raamatud pakkuda
kõigile võrdset võimalust enda aega sisustada ja raamatute kaudu ennast ning ümbritsevat
mõtestada.
Lugemisega aega sisustav inimene arendab sobiliku lektüüriga oma vaimseid võimeid, avardab
silmaringi ja teadmisi, arendab keele- ja väljendusoskust, harjutab keskendumist, kogeb raamatu
läbilugemisel saavutusrõõmu. Lugemine äratab ja suurendab empaatiat, õpetab nägema
olukordade erinevaid tahke, soodustab positiivse ja prosotsiaalse identiteedi ülesehitamist, aitab
hoida mõttelist sidet välismaailmaga, toidab lootust ja maandab vanglakeskkonnast tingitud
stressi.32 Raamatukogu on normaalse elu väljendus ja meenutus vanglaeelsest elust. See loob
mõttelise silla välismaailmaga ning on vastumürk sageli meeli tuimastavale igavusele ja
vanglarutiinile.33
Raamatukogu töö ümberkorraldamine on õigustatud, kui sellega tehakse raamatud inimestele
paremini kättesaadavaks. Raamatute osakondadesse, lugejale lähemale viimine olnuks hea mõte,
kui lugejal säilinuks võimalus laenutada hõlpsasti ka neid raamatuid, mida parasjagu tema
osakonna riiulil ei ole, ning osaleda neis tegevustes, mida raamatukogu füüsilisel kujul huvi- ja
muu taasühiskonnastava tegevusena pakkus.
Raamatukogu ümberkorraldus tõi aga kaasa olukorra, kus raamatute valik on piiratum,
raamatukogu ühtse koguna kaotamine tähendab kinnipeetavatele vähem vaheldust, väiksemat
stiimulit, huvi ja arengut soodustava keskkonna kadumist ning VangS §-s 6 vangistuse eesmärgile
vastutöötamist.
Vanglal tuleks koostöös Justiitsministeeriumiga kaaluda võimalusi taastada vangla
raamatukogu endisel viisil või pakkuda raamatukoguteenust vähemalt samal tasemel, nagu
see oli kuni 2019. aasta lõpuni.
8. Töökeskkond
Vanglas ringi liikudes võis näha, et ametnikel on nähtaval kohal tätoveeringuid, meesametnikud
kannavad habet ja patsi seotud pikemaid juukseid. Need on eneseväljenduse vahendid, mis on
inimese kehalise puutumatuse ja identiteedi osa.
Samas tuli mitmel korral ametnikega vesteldes jutuks, et vangla nõuab naisametnikelt tungivalt
välimuse, täpsemalt juuksevärvi muutmist, kui naised on valinud juuksevärviks erksama tooni (nt
intensiivsema punase). Vanglaametniku vormiriietust reguleerib justiitsministri määruse § 62
lõige 8, mille kohaselt võivad ametniku juuksed olla värvitud vaid loomulikku tooni.
32
Vt nt J. Billington, „Reading for Life“: Prison Reading Groups in Practice and Theory. Critical Survey, Vol. 23,
No. 3, lk 67−85, (2011); P. Canning, World Theory and real world readers: From literature to life in a Belfast prison,
Language and Literature, 26(2), lk 172−187, (2017); J. Billington, E. Longden, J. Robinson, A literature-based
intervention for women prisoners: Preliminary findings, International Journal of Prisoner Health, 12(4), lk 230−243,
(2016); J. Garner, Australian Prison Libraries: A Study of Existing Knowledge and Recent Findings, Journal of the
Australian Library and Information Association, 66(8), lk 1−13, (2017).
33
Vt nt L. Krolak, Books beyond bars: the transformative potential of prison libraries, UNESCO Institute for Lifelong
Learning, (2019).
23
Justiitsministri 13.11.2008 käskkirjaga nr 176 kinnitatud „Vanglateenistuja eetikakoodeksi“ p 1.6
ja vanglaametniku vormiriietust reguleeriva justiitsministri määruse § 62 lõike 12 järgi on
asjakohane nõuda ametnikult vormi korrektset kandmist ja väärikat käitumist. Ent tänapäeva
ühiskonnas peab inimene saama ise valida, kuidas ta välja näeb, kui see ei mõjuta inimese
teadmiste ja oskuste kvaliteeti ega vangla kontekstis ka turvalisust (nt suured ehted, mis
konfliktsituatsioonis võivad ametnikku või kinnipeetavat vigastada). Väärikaks lahenduseks ei saa
pidada võimalust kanda tööl loomulikku tooni parukat (vt määruse seletuskiri).
Mõni aeg tagasi ei peetud vormiriietusega sobivaks ka tätoveeringuid, mis on nähtaval kohal, sest
nii ei näinud ametnik piisavalt ametlik ja esinduslik välja (määruse § 62 lg 101). See säte tunnistati
kehtetuks justiitsministri 21.02.2019 määrusega nr 4. Muudatust põhjendati muu hulgas sellega,
et teiste asutuste puhul ei paista enam kehtivat tätoveeringuid selgelt keelavat regulatsiooni.
Samasisulised politseiametniku ja kaitseväelase vormiriietust reguleerivad määrused ei maini
(erinevalt vanglaametnikele kehtestatud nõuetest) ka juuste värvi, tuka pikkust, lõhnavee
intensiivsust, jumestust ega maniküüri (vt määruse § 62 lg-d 8, 9, 11).
Määruse § 62 lõikes 8 sätestatud nõue võib oluliselt riivata inimese põhiõigust vabale
eneseteostusele, väljendusvabadust ja tema inimväärikust. Juuste värvi selline reguleerimine on
ülemäärane ning pärsib ametnike motivatsiooni ja pühendumist. Kui inimese tööle on etteheiteid,
on see ilmselt tingitud tema teadmiste või oskuste (nt enesekehtestamine) puudulikkusest, mitte
juuksevärvist. Juuste värvi reguleerimise vajalikkus ja põhjendatus on eriti küsitav olukorras, kus
vanglates on pidev ametnike puudus ning parima kvalifikatsiooniga, asjatundlikke,
usaldusväärseid ja motiveeritud inimesi on niigi keeruline leida.
Vanglal tuleks hoiduda tegevusest, mis võib ülemäära riivata ametnike põhiõigusi.
Justiitsministeeriumil tuleks kaaluda 14.04.2014 määruse nr 14 § 62 lõike 8 muutmist ning
hinnata ka teiste määruse §-s 62 sätestatud nõuete vajalikkust ja põhjendatust.
9. Vanglate psühhiaatriaosakond
Vanglate psühhiaatriaosakonnas on 18 ravikohta, millest 6 kohta asuvad ühekohalistes ja 12 kohta
kahekohalistes palatites. Osakonna olmetingimused on samasugused, nagu olid 2016. aastal tehtud
kontrollkäigu ajal. Ainus positiivne muudatus on see, et patsientidele on rajatud senisest avaram
jalutusala, kus saab ka sporti teha. Samas kasutatakse jalutuskäikudeks jätkuvalt ka kitsaid
betoonbokse.
Kontrollkäigu ajal viibis osakonnas kaheksa patsienti, kellest viis olid vabatahtlikul ravil ning
kolme suhtes toimus kohtuekspertiis. Kõik patsiendid olid palatites ühekaupa. Ööpäev läbi on
osakonnas kohal üks meditsiiniõde. Õed töötavad 24-tunniste vahetustega (kl 8−8). Vanglas on
kaks psühhiaatrit, kellest üks töötab osalise koormusega. Psühhiaatrid tegelevad nii
psühhiaatriaosakonna patsientide kui ka kõigi teiste vangla kinnipeetavate ja vahistatutega, kellel
on tekkinud psühhiaatrilised probleemid. Osakonna patsiente võtab vastu ka kliiniline psühholoog.
Osakonnajuhataja sõnul on kinnipeetava või vahistatu paigutamine vangla psühhiaatriaosakonda
meditsiiniline otsus, mille teeb raviarst. Osakonnajuhataja kinnitas, et arstid ei tunneta
vanglaametnike survet võtta osakonda vastu kinnipeetavaid, keda soovitakse teistest eraldada, kuid
kes ei pruugi vajada psühhiaatrilist abi. Hea on tõdeda, et vanglasüsteemis valitseb arusaam, et
psühhiaatriaosakonna eesmärk on haigestunud kinnipeetava või vahistatu ravimine ning
24
paranemist soodustava keskkonna võimaldamine. Mõistagi on psühhiaatriaosakond vangla osa
ning turvalisuse tagamisse on kaasatud ka vanglaametnikud.
9.1. Olmetingimused ja teraapiavõimalused
Psühhiaatriaosakonna olmetingimusi ega patsientide päevakava ei ole viie aasta jooksul (võrreldes
õiguskantsleri eelmise kontrollkäigu ajaga 2016. aastal) kuigipalju muudetud. Sama napiks on
jäänud suhtlus meditsiinipersonali ning patsientide vahel. Patsiendid viibivad pidevalt lukustatud
palatites ning käivad jalutamas kas üksinda või koos palatikaaslasega. Puuduvad ühistegevuse
ruumid.
Paranenud on jalutamistingimused: peale betoonbokside on nüüd osakonnas võrkaiaga piiratud
avar jalutusala, kuhu on paigutatud ka treeninguvahendid. Vestlustest osakonna patsientidega
selgus, et paljud neist jalutamas ei käi. Mõni patsient nimetas põhjuseks seda, et ei soovi
betoonboksis jalutada. See võib tähendada, et patsiendid ei tea, et osakonnas on nüüd ka avar
spordivahenditega sisustatud jalutusala.
Õiguskantsler tunnustab vanglat avarama jalutamisala rajamise eest ning palub tagada, et
parematest jalutamistingimustest teavitataks osakonna patsiente.
Endiselt ei pakuta psühhiaatriaosakonna patsientidele terapeutilisi tegevusi. See tähendab, et ravi
põhineb üksnes ravimite manustamisel. Kontrollkäigul osalenud tervishoiuekspert märkis, et
osakonnas kasutatavad ravimid on tänapäevased ning vastavad patsientide vajadustele. Ometi
peaks patsiendi rehabilitatsiooniprotsess hõlmama ka mitmesuguseid teraapiavõimalusi ning
senisest rohkem inimlikke kontakte nii meditsiinitöötajate kui ka teiste patsientidega. Osakonnas
puuduvad teraapia korraldamiseks sobivad ruumid ning puudu on ka terapeutidest.
CPT on mitmel korral rõhutanud, et tänapäevane psühhiaatriline abi (ka vanglas) hõlmab peale
toimivate ravimite ka mitmeid rehabilitatsiooni toetavaid terapeutilisi sekkumisi, mis tuleb kirja
panna ka patsiendi raviplaani. Ravi ja teraapiat peavad korraldama vastava valdkonna spetsialistid
(CPT 2019. aasta raport Leedule; 2019. aasta raport Kreekale; 2020. aasta raport Hispaaniale;
2020. aasta raport Iirimaale; 2020. aasta raport Portugalile). CPT on kritiseerinud osakonna nappe
teraapiavõimalusi ning patsientide täielikku isoleerimist (sisuliselt üksikvangistust) 2017. aasta
Eesti visiidi raportis.
Kordan varasemat soovitust otsida osakonna patsientidele senisest mitmekesisemaid vaba
aja veetmise ning terapeutilise tegevuse võimalusi. Tuleks luua ühistegevuse ruum, et
patsiendid ei oleks sunnitud pidevalt viibima üksi lukustatud palatis.
9.2. Videovalve
Videovalvet rakendatakse osakonnas samamoodi nagu 2016. aastal, õiguskantsleri eelmise
kontrollkäigu ajal. Kõikide patsientide suhtes rakendatakse pidevat videovalvet nii palatis kui ka
tualett- ja pesemisruumis. Iga patsiendi toimikus oli kirjas arsti otsus videojärelevalve vajaduse
kohta. Otsuste põhjendused olid enamjaolt napid ning ühesuguse sõnastusega.
Ühe palati WC-sse paigutatud videokaamera objektiiv oli häguseks muudetud. Personali sõnul
hägustas kaamerapildi patsient ise. Kuna tegemist ei ole enesevigastustele kalduva inimesega, ei
25
näinud osakonna töötajad kaamerapildi hägustamises probleemi. Samas ei erinenud selle patsiendi
kohta tehtud videovalve rakendamise otsus teistest videovalve otsustest, mistõttu jäi ebaselgeks,
millele tehtud erand tugines. Jäi kahtlus, et ulatuslik videojärelevalve patsientide üle on juurdunud
praktika ning iga patsiendi kohta vormistatud napp otsus on tehtud vaid vormi täiteks ega põhine
tegelikel kaalutlustel patsiendi seisundist lähtuva jälgimisvajaduse kohta.
Õiguskantsler mõistab, et videovalve abil on personalil võimalik saada parem ülevaade osakonnas
toimuvast ning vajaduse korral kiirelt sekkuda. Ometi peab turvalisuse tagamisel arvestama ka
patsientide õigusega privaatsusele ja üldjuhul hoiduma palatites ning WC-s ja pesemisruumides
videojälgimisest.
Õiguskantsler on väljendanud seisukohta, et videovalve on vaid lisameede, millega ei saa asendada
meditsiinitöötajate kohalolekut ning tähelepanu. Sama on rõhutanud ka CPT (vt 2020. aasta raport
Moldovale). Kontrollkäigu ajal kogutud andmete põhjal võib järeldada, et videovalve on mõeldud
asendama osakonna personali. Kui parajasti on tööl vaid üks õde, siis on tal äärmiselt keeruline
pakkuda tuge, tegevust ning järelevalvet kõigile osakonna patsientidele.
Õiguskantsler on varem öelnud, et videovalve kasutamine osakonna tualettruumis riivab tugevalt
patsiendi õigust privaatsusele. Samuti on õiguskantsler korduvalt34 juhtinud haiglate tähelepanu
sellele, et videovalve rakendamisel tuleb lähtuda Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruse
põhimõtetest, ning on rõhutanud, et otsus jälgida inimest hügieenitoimingute ajal peab põhinema
konkreetsel juhtumil. Psühhiaatriaosakonda paigutamisega ei saa automaatselt kaasneda
tualettruumi videojälgimine, videovalvet tuleb rakendada osakonda paigutatud patsiendi seisundist
lähtudes. Samuti peab pesemis- ja tualettruumi videojälgimise jätkamise vajadust mõistliku aja
tagant uuesti hindama. Selline tugev sekkumine inimese privaatsusesse peab olema nii lühiajaline,
kui see on patsiendi seisundit arvestades võimalik.
Kontrollkäigul osalenud tervishoiuekspert märkis, et WC-s videovalve rakendamine on väga
intensiivne meede ning osakond peaks leidma tehnilise võimaluse, kuidas saaks patsiendi
privaatseid toiminguid ekraanil hägustada. Sama on soovitanud oma aruannetes CPT (vt nt 2017.
aasta raport Saksamaale; 2017. aasta raport Hollandile; 2019. aasta raport Norrale; 2019. aasta
raport Kreekale).
Kordan varasemat soovitust kasutada patsientide palatites videojälgimist vaid juhul, kui
muud meetmed ei ole patsiendi turvalisuse tagamiseks piisavad. Kui patsiendi tualettruumi
videojälgimine on vältimatult vajalik, peaks leidma tehnilise võimaluse hügieenitoimingute
ala hägustamiseks ekraanil.
9.3. Ohjeldusmeetmete rakendamine psühhiaatriaosakonnas
Kõik kontrollkäigu ajal osakonnas viibinud patsiendid olid formaalselt vabatahtlikul ravil.
Personali sõnul ei osutata osakonnas psühhiaatrilist tahtest olenematut ravi juba mitu aastat, samuti
puudub vajadus rakendada psühhiaatrilise abi seaduses sätestatud ohjeldusmeetmeid.
Patsiente ei kohustata ravimeid võtma. Kui psühhiaatriaosakonda paigutatud kinnipeetav
ravimitest loobub, siis võidakse ta viia tagasi vangla eluosakonda või jätta mõneks ajaks arsti
jälgimisele psühhiaatriaosakonda.
34
Vt nt õiguskantsleri 09.11.2019 kontrollkäik SA Pärnu Haigla psühhiaatriakliinikusse; õiguskantsleri 05.05.2018
kontrollkäik SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku laste- ja noorukite osakonda.
26
Kui psühhiaatriaosakonnas ravil viibiva kinnipeetava või vahistatu käitumine muutub ohtlikuks,
toimetavad vanglaametnikud ta psühhiaatriaosakonnast välja ning vajaduse korral rakendatakse
kinnipeetava või vahistatu suhtes vangistusseaduses sätestatud ohjeldusmeetmeid. Samuti on
vanglas nn rahunemiskamber (vt kokkuvõte punkt 4), mis asub psühhiaatriaosakonna lähedal ning
kuhu vanglaametnike otsusel paigutatakse ka psühhiaatriaosakonnas agressiivseks muutunud või
ennast kahjustava käitumisega patsiendid.
Kontrollkäigu kokkuvõtte punktis 4 on esitatud põhjendused, miks kasutuses olev
rahunemiskamber selleks otstarbeks ei sobi. Seda enam ei sobi kirjeldatud tingimustes hoida
inimest, kelle kohta on otsustatud, et ta vajab arstiabi ning kes viibib uuringutel/ravil
psühhiaatriaosakonnas.
Osakonna dokumentidest selgus, et on olnud juhtumeid, kus arstid on etteulatuvalt andnud
nõusoleku paigutada patsient vajaduse korral rahunemiskambrisse. Psühhiaatrilise abi osutamisel
on etteulatuvad otsused ohjeldusmeetme rakendamise kohta taunitavad, sest arst peab tegema iga
patsiendi kohta otsuse konkreetsetest asjaoludest lähtudes (vt nt CPT 2013. aasta raport
Portugalile; 2019. aasta raport Montenegrole; 2019. aasta raport Slovakkiale).
CPT on märkinud, et ka vangla tingimustes psühhiaatrilise abi osutamisel peab ennekõike lähtuma
patsientide ravi- ja teraapiavajadustest. Kui vanglaametnikel tuleb turvalisuse tagamiseks
ohjeldada ohtlikult käituvat patsienti, peaksid nad vältima üleliigse jõu kasutamist või heidutamist
(näiteks enesekaitsevahendite täiskomplekti, erivahendeid ja relvi kandes psühhiaatriaosakonda
sisenemine ei pruugi olla iga kord vajalik ning võib ärritada niigi hapras seisundis patsiente).
Vanglaametnikud, kes puutuvad kokku psühhiaatriliste probleemidega patsientidega, peaksid
saama nende inimestega tegelemiseks asjakohase koolituse. Samuti on CPT soovitanud vältida
distsiplinaarkaristuse määramist psühhiaatrilist ravi saavatele kinnipeetavatele ja vahistatutele,
sest nad ei pruugi haigusseisundi tõttu oma käitumist kontrollida. Ohtlike patsientide eraldamiseks
mõeldud ruum võiks CPT hinnangul asuda psühhiaatriaosakonnas, et patsienti ei peaks vangla
ühest üksusest teise ümber paigutama (vt nt CPT 2017. aasta raport Hollandile; 2018. aasta raport
Portugalile).
Kui psühhiaatriaosakonna patsient käitub ohtlikult, võib meditsiinitöötaja otsuse kohaselt
rakendada tema suhtes ohjeldusmeetmeid (psühhiaatrilise abi seaduse ((PsAS) § 14).
Ohjeldusmeetmete rakendamise ajal peab patsient viibima meditsiinitöötaja pideva järelevalve all
(PsAS § 141).
Psühhiaatrilise abi osutamisel väljaspool vanglat on arstid ja teised tervishoiutöötajad paratamatult
kokku puutunud patsientide ohtliku käitumisega. Mõnes haigla osakonnas ongi ravil vaid ohtliku
käitumisega patsiendid (nt Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku sundraviosakond). Patsiendi
agressiivse või ennast kahjustava tegevusega saab haigla meeskond üldjuhul ise hakkama ning
väljastpoolt lisajõudude (nt politsei) kutsumise vajadust on ette tulnud harva.
Kontrollkäigul kogutud info annab alust järeldada, et psühhiaatriaosakonna meditsiinipersonal
peab töötama tingimustes, mis ei võimalda ohtlikult käituvale patsiendile abi osutamisel lähtuda
psühhiaatrilist abi reguleerivatest õigusaktidest. Kuigi formaalselt on Tartu Vanglale antud
statsionaarse psühhiaatrilise abi osutamiseks tegevusluba, ei vasta osakonna tingimused
psühhiaatriaosakonnale esitatud nõuetele. Osakonnas napib meditsiinitöötajaid, aga ka vajalikke
ruume. Kui osakonnas on tööl vaid üks õde, siis on tal võimatu otsustada tahtest olenematu ravi
rakendamise üle, patsienti vajaduse korral ohjeldada ning tagada ohjeldatud patsiendi seisundi üle
27
nõutav järelevalve. Samuti pole võimalik paigutada ohtlikult käituvat patsienti selleks kohandatud
eraldusruumi, kui sellist ruumi osakonnas ei ole. See tähendab, et arstide ja õdede turvalisus sõltub
otseselt vanglaametnikest. Sellises olukorras ei jää meditsiinipersonalil muud valikut, kui
nõustuda vanglaametnike tugeva sekkumisega osakonna töösse ning lubada psühhiaatrilisel ravil
olevat patsienti ohjeldada viisil ja tingimustes, mis ei ole kooskõlas psühhiaatrilise abi osutamise
nõuete ja põhimõtetega. See omakorda võib vähendada patsientide usaldust meditsiinitöötajate
vastu, mis raskendab haigestunute ravimist.
Kui vanglas puudub võimalus kinnipeetavat ravida, suunatakse kinnipeetav ravile asjakohase
eriarstiabi osutaja juurde (VangS § 53 lg 2). Seega, kui vangla tingimustes ei ole võimalik
statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil olevat patsienti turvaliselt ohjeldada ning tagada tema seisundi
üle ka nõutav meditsiinipersonali järelevalve, peab vangla viima haigestunu sobivasse
raviasutusse.35 CPT on märkinud, et statsionaarset psühhiaatrilist ravi vajava kinnipeetava peaks
viima haiglasse, kui vanglas ei suudeta tema seisundile vastavat abi pakkuda (vt nt CPT 2019.
aasta raport Norrale; 2020. aasta raport Ühendkuningriigile).
Vanglate psühhiaatriosakonnas tuleks luua tingimused, mis võimaldaksid vajaduse korral
psühhiaatriaosakonna patsiente turvaliselt ohjeldada ning meditsiinipersonalil nende
seisundit jälgida. Kui vangla ei suuda pakkuda seadusele vastavat psühhiaatrilist abi, tuleks
haigestunu toimetada sobivasse raviasutusse. Vältima peaks psühhiaatrilist abi vajava
inimese paigutamist vanglas olevasse rahunemiskambrisse.
Ootan Tartu Vangla ja Justiitsministeeriumi tagasisidet soovitustele 30.09.2021.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Koopia: Tallinna Vangla, Viru Vangla
Ksenia Žurakovskaja-Aru 693 8404
[email protected]
Maria Sults 693 8404
[email protected]
35
Vt nt ka õiguskantsleri 01.02.2020 kontrollkäik AS Lõuna-Eesti Haigla psühhiaatriaosakonda.