Ilya Zuev Teie 04.04.2021 nr
Grandman Law Firm Advokaadibüroo
[email protected] Meie 04.05.2021 nr 14-3/210867/2103098
Austatud Ilya Zuev
Pöördusite õiguskantsleri poole, kuna Teie hinnangul võib olla eluaegset vangistust kandvate
kinnipeetavate avavanglasse paigutamise praktika vastuolus Riigikohtu suunistega ja teeb
võimatuks eluaegset vangistust kandva kinnipeetava vangistusest ennetähtaegse vabanemise.
Soovisite teada, millistes olukordades on kinnipeetava suunamine avavanglasse põhjendatud ja
millistes mitte.
Vangistusseaduse § 20 lõike 2 järgi võib eluaegset vangistust kandva kinnipeetava avavanglasse
paigutada, kui ta on karistusajast ära kandnud vähemalt 23 aastat. Karistusseadustiku § 77 lg 1
alusel võib kohus eluaegse vangistusega karistatud isiku katseajaga tingimisi karistusest vabastada,
kui süüdlane on karistusajast tegelikult ära kandnud vähemalt kakskümmend viis aastat. Seega on
Riigikogu loonud eluaegset vangistust kandva kinnipeetava avavanglasse paigutamise võimalusega
loogilise vaheetapi enne võimalikku ennetähtaegset vangistusest vabastamist, samale asjaolule
juhtiski tähelepanu ka Riigikohus.
Riigikohtu hinnangul on avavanglasse suunamine mõistlikuks vaheetapiks enne lõpliku vabastamise
otsustuse tegemist. Otsustades eluaegset kinnipeetavat enne tähtaega mitte vabastada ja leides, et
selline vabastamine on siiski võimalik edaspidi, saab kohus vajadusel juhtida kinnipidamisasutuse
tähelepanu võimalusele suunata isik avavanglasse. Karistuse kandmine avavanglas annab ühest
küljest süüdimõistetule võimaluse harjuda leebema kinnipidamisrežiimiga, teisalt aga saab
vanglateenistus jälgida süüdimõistetu käitumist vähem kontrollitud keskkonnas.
Samas tuleb arvestada, et kuigi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate
karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade
saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, ei ole tal nende
normide kohaselt subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist.1
Isiku ennetähtaegne vabastamine on kohtu õigus, mitte kohustus.
Samamoodi puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus nõuda avavanglasse paigutamist –
avavanglasse paigutamise eelduseks on küll kinnipeetava nõusolek, kuid avavanglasse paigutamine
on haldusvõimu kaalutlusotsus.2 Seega ei pruugi kõik kinnipeetavad (sh ka eluaegset
vanglakaristust kandvad kinnipeetavad) saada võimalust kanda karistust avavanglas, kui nad ei
vasta avavanglasse paigutamisele seatud nõuetele.
1 Vt RKKKm 28.04.2017, nr 3-1-1-12-17, p 18.
2 L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Teine, täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne.
Juura, Tallinn: 2014, § 20 komm 6 edasiviitega RKHKo 09.05.2006, nr 3-3-1-6-06, p 27.
2
Riigikohus on selgitanud, et kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks ja
ümberpaigutamiseks antavate hinnangute eesmärk on erinev. Tingimisi enne tähtaega vangistusest
vabastamise otsustamisel arvestab kohus KarS § 76 lg 4 kohaselt kuriteo toimepanemise asjaolusid,
süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, sealhulgas osalemist uue
kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes või nõusolekut osaleda sellistes tegevustes
käitumiskontrolli ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua
tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Ehk siis kokkuvõttes hinnatakse, kas isik suudab
vabaduses käituda õiguskuulekalt.
Avavanglasse ümberpaigutamisel peab hindama, kas vangistuse kandmine kinnises vanglas on
otstarbekas ja kas süüdimõistetu suudab avavangla tingimustes õiguskuulekalt käituda. Avavangla
tingimustes on kinnipeetav jätkuvalt allutatud vangistuses kehtivale režiimile (VangS § 10), mis
tähendab, et tema suhtes rakendatavad piirangud ei ole vabaduses viibiva süüdimõistetuga
võrreldavad. Lisaks ei pruugi avavanglasse paigutamine olla lõplik, sest kui kinnipeetav
vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid ei täida või paneb toime uusi
õigusrikkumisi, annab see aluse tema paigutamiseks tagasi kinnisesse vanglasse (VangS § 21 lg 1).
Järelikult tuleb avavanglasse ümberpaigutatud süüdimõistetul alles näidata, et tema suhtes tehtud
otsustus on põhjendatud ja ta suudab ka leebema režiimi tingimustes käituda õiguskuulekalt.
Enne 2019. aastat ei võinud avavanglasse ümber paigutada eluaegset vangistust kandvat
kinnipeetavat. 2019. aastal muudeti VangS § 20 lõiget 2, seletuskirja järgi oli muudatuse
eesmärgiks võimaldada eluaegse kinnipeetava järkjärgulist ja turvalist ning kontrollitud vabanemist
selliselt, et isiku vabanemine ei oleks kohene, vaid ta saaks varem võimaluse kanda osa vangistusest
avavanglas ning seejärel, hinnates tema toimetulekut väljaspool vanglat, oleks võimalik kaaluda
tema vabastamist koos täiendavate kontrollimeetmetega.
Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise tingimused on sätestatud VangS § 20 lõikes 1. Selle
kohaselt võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse, kui
kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole
otstarbekas ja kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi
õiguserikkumisi (tähtaegse vangistuse puhul arvestatakse lisaks seda, et kinnipeetava poolt
reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei
ületa 18 kuud).3 Sätet täpsustab justiitsministri 25.03.2008 määrus „Täitmisplaan“.
Loodame, et selgitustest on Teile abi.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Hannes Unt
õiguskorra kaitse osakonna juhataja-õiguskantsleri nõunik
õiguskantsleri volitusel
Marju Agarmaa 693 8447
[email protected]
3
RKHK 10.04.2019 määrus nr 3-18-111, p 18.