KIILI VALLAVOLIKOGU
Ülle Madise Teie 24.03.2021 nr 7-5/210416/2102053
Õiguskantsleri Kantselei
Kohtu tn 8 Meie 30.04.2021 nr 1-5/359-1
15193 Tallinn
[email protected]
Sotsiaalse infrastruktuuri tasu kehtestamine Kiili vallas
Austatud Õiguskantsler
Käesolevaga esitame Kiili valla seisukoha ja täiendavad tõstatused sotsiaalse infrastruktuuri tasu
kehtestamise otsuse õiguspärasuse küsimuses.
Kiili Vallavolikogu võttis 21.02.2021 vastu otsuse nr 4 „Sotsiaalse infrastruktuuri tasu
kehtestamine“ (edaspidi otsus). Selle otsuse suhtes on Õiguskantsleril palutud hinnata selle
põhiseaduspärasust.
Õiguskantsler on oma kirja sissejuhatavas osas määratlenud, et otsusega kehtestas volikogu avalik-
õigusliku tasu, mida peavad maksma kõik, kes soovivad algatada vallas nelja ja enama
elamuühikuga (korter, ridaelamuboks, elamu) arenduse jaoks detailplaneeringu.
Otsust põhjendas vald vajadusega vähendada uute elanike lisandumisest tulenevat negatiivset mõju
valla eelarvele.
Õiguskantsler nendib, et valla vaatenurk on täiesti mõistetav, ent ka kiiduväärsed eesmärgid tuleb
saavutada seaduslike vahenditega.
1. Õiguskantsler (ÕK) on tuginenud oma hinnangus kolmele argumendile:
a) Tegemist on kohaliku maksuga, mille kehtestamiseks ei ole volitusnormi. ÕK on seisukohal, et
sotsiaalse infrastruktuuri tasu sarnaneb olemuslikult kohaliku maksuga, millel on lõivu tunnused,
sest tasu maksmise eest on ette nähtud vastusooritus (soovitud detailplaneering).
b) Tagatud ei ole, et tasu kasutatakse sotsiaalobjektide rajamiseks, laiendamiseks või
parendamiseks.
c) ÕK on seisukohal, et sisuliselt samaliigilise st. samal eesmärgil tasu võtmine halduslepinguga
Vallavalitsuse ja huvitatud isiku vahel on õigustatud kui selles lepitakse kokku iga kord eraldi.
Nabala tee 2a tel 6790260 Registrikood 75020983
Kiili alev, Kiili vald fax 6040155 Swedbank EE142200001120218700
75401 Harjumaa www.kiilivald.ee
[email protected] SEB Pank EE211010052030588006
2. Kiili vald (KV) ei nõustu ÕK poolt esitatud põhjendustega ja seisukohaga
2.1. Esiteks KV ei nõustu, et tegemist on kohaliku maksuga. KV hinnangul on tegemist ühe
konkreetse planeerimisdiskretsiooni õigusest lähtuva tingimuse kehtestamisega, mille alusel
antakse kolmandale isikule üle õigus planeerida.
Teiseks KV ei nõustu ÕK etteheitega, et KV ei ole võimeline tagama, et kogutud tasu
kasutatakse ainult sotsiaalobjektide rajamiseks, laiendamiseks või parendamiseks.
2.2. KV viitab, et kohaliku maksu kehtestamiseks on ette nähtud konkreetne vorm. Kohalikku
maksu saab kehtestada ainult maksumäärusega ehk üldaktiga.
Käesoleval juhul on tegemist Kiili Vallavolikogu otsusega, mitte määrusega. See omakorda
tähendab olulist sisulist erinevust õigusakti kehtivuse osas.
2.3. KV peab vajalikuks selgitada siinjuures loogikat, miks me leiame, et Volikogul oli ja on
õigus anda välja otsus, millega reguleeritakse/korraldatakse detailplaneeringu menetlust sh
sotsiaalse infrastruktuuri tasu määramine.
Nimelt KOKS § 22 lg 2 sätestatu kohaselt on volikogu pädevuses selliste küsimuste
lahendamine, mis on antud kohaliku omavalitsuse üksuse korraldada (eksisteerib edasi
volitamise õigus).
PlanS § 128 lg 1 kohaselt on DP algatajaks kohaliku omavalitsuse üksus. Seega PlanS § 128 lg 1
koosmõjus KOKS § 22 lg 2 on detailplaneeringu algatamise diskretsiooni omav organ Volikogu,
kellel tõsi, on õigus anda edasivolitus.
*Volituse kui instituudi sisu ja mõtet ning Volitaja õigusi ei hakka siinkohal eraldi kirjeldama,
kuna suuresti on see asjasse puutumatu, kuid kõnealuses kontekstis oleme arvestanud asjaoluga,
et Volitajal on õigus igal ajal volitus kas osaliselt või täielikult tagasi võtta või seda muuta.
Järelikult on eeltoodust tulenevalt Volikogul kõik planeerimisalase tegevuse korraldaja õigused
(PlanS § 4) sh näiteks ka halduslepingu sõlmimine (PlanS § 130 lg 1).
Seega kui asuda seisukohale, et VORMILISELT on õigustatud sotsiaalse infrastruktuuri tasu
võtmine halduslepinguga ja vormiliselt õige on seal nimetada selle tasumise tingimused, peab
olema võimalik vormiliselt õigeks lugeda ka volikogu kui organi õiguse halduslepingu tingimusi
nimetada.
2.4. Otsuse sisuline pool ja selle õiguspärasus.
ÕK esimene etteheide on, et puudub võimalik kontroll selle üle, millise sotsiaalse infrastruktuuri
objekti kohta tasu kogutakse.
Teine etteheide on see, et läbirääkimised peavad olema individuaalsed ja huvitatud isikuga
(arendajaga) ning tekkima mõlema osapoole nõusolekul.
KV on seisukohal, et ÕK analüüs antud küsimuses on jäänud kirja kontekstis pealiskaudseks ja
ei ole kooskõlas kehtiva planeerimisseaduse sisu ja mõttega. Kirjas on eiratud põhimõtet, mille
kohaselt planeerimisdiskretsioon (mitte menetlusreeglid vaid tingimuste kehtestamine
planeerimiseks) kuulub ainult kohalikule omavalitsusele st Volikogule kui Volikogu ei volita
selleks vallavalitsust.
Siinkohal KV peab vajalikuks rõhutada, et KOV ei pea jagama planeerimisdiskretsiooni. KOV
võib jagada planeerimisdiskretsiooni kolmandatele isikutele kooskõlas üldplaneeringuga.
Tuginedes eeltoodud asjaoludele, sealhulgas valitud vormile (kohalikku maksu tohib kehtestada
ainult määrusega) avaldame veelkord, et KV hinnangul ei kvalifitseeru Kiili Vallavolikogu poolt
kehtestatud sotsiaalse infrastruktuuri tasu suuruse kehtestamise otsus oma iseloomult kohalikuks
maksuks seaduse tähenduses.
Tegemist on selgelt planeerimistegevust suunava ja korraldava otsusega, mis on juhiseks Kiili
Vallavalitsusele detailplaneeringute algatamise otsuse tegemisel.
2.5. KV peab vajalikuks ja asjakohaseks täiendavalt selgitada ÕK-le, mida Kiili vald on silmas
pidanud ja millistest kaalutlustest lähtunud sotsiaalse infrastruktuuri tasu kehtestamisel.
KV märgib, et vaidlusalust otsust ette valmistades töötasime läbi kogu asjakohase kätte saadava
informatsiooni. Sealhulgas ÕK kirjas viidatud ÕK varasemad selgitused kui ka ÕK poolt
viidatud 2010. aastal tehtud Riigikohtu otsuse.
Eelviidatule tuginedes saab ja tuleb täna asuda seisukohale, et sisuliselt vastavast õigusküsimust
st. KOV õigust hinnastada arendustegevus sõltumata sellest, kas kulu on vahetult seotav
konkreetse planeeringualaga või mitte, lahendatud ei ole.
Teemat on küll lühidalt teoreetilisest aspektist paarilauseliselt puudutatud, kuid õiguslikus
vormis käsitlemist ei ole kahjuks leidnud.
Näiteks ÕK on oma kirjas selgesõnaliselt väitnud (lk 2 lg 4): “Sotsiaalse taristu arendamise
kohustus tuleb määratleda igal konkreetsel juhul eraldi ja see kohustus peab piirduma
planeeringu elluviimiseks vajalike kulutustega.”.
Riigikohtu lahend 3-3-1-26-10 on tehtud hoopis muu küsimuse lahendamiseks (vaidlusese oli
arendajale kohustuste panemine pärast DP algatamist) ja see tehti 2010. aastal, kui veel ei
kehtinud PlanS täna kehtiv redaktsioon. Riigikohus käsitles viidatud otsuses küsimust
vähesõnaliselt ja pigem tingimuslikult ning konkreetse kaasuse kontekstis.
Riigikohus on oma 19.05.2010 otsuses 3-3-1-26-10 sedastanud (p. 15 lg 2): „Kolleegium
nõustub, et Rae valla poolt arendajale pandud kohustustele vastavad objektid asuvad mõnel
juhul väljaspool planeeringuala. See aga ei tähenda, et need kohustused juba seetõttu ei vasta
detailplaneeringule või pole sellega seotud. Detailplaneeringualale tuleb rajatavad teed ja
tehnovõrgud ühendada väljaspool detailplaneeringuala asuvate rajatistega, neid vajadusel ka
ümber ehitades. Ka sotsiaalobjektide ehitamine võib olla otseselt seotud elanike arvu
märkimisväärse ja hüppelise kasvuga planeeringualal“.
Seega on õige ja asjakohane täna väita, et sisuliselt sotsiaalse infrastruktuuri tasu küsimust (kus
arendajale antakse KOV poolt üle rahalisi kohustusi, mis ei ole otseselt seotud tema arendatava
planeeringualaga) Eestis lahendatud ei ole.
KV leiab, et PlanS § 131 on oma sõnastuses pigem imperatiivne ja seotud mõistega
„detailplaneeringukohased“, sisustades seda järgmiselt: „ ... detailplaneeringukohased avalikuks
kasutamiseks ette nähtud tee ja sellega seonduvad rajatised, haljastuse, välisvalgustuse ning
tehnorajatised, …”.
Koolide, lasteaedade vms. konkreetse detailplaneeringuga mitte seotud objektide rahalise
kohustuse üleandmiseks normiviide puudub ja seetõttu puudub ka kindlus, milliseks kujuneb
kohtulik kontroll, kui mõni arendaja PlanS § 131 alusel kehtestatud rahalise kohustuse
vaidlustab.
Seega võib olla õiguslikult väär ja tegelikkuses ei ole kohtulikku kontrolli läbinud väide, mille
kohaselt justkui halduslepinguga ja läbirääkimiste kaudu on kehtiva õiguse kohaselt õigustatud
küsida sotsiaalse infrastruktuuri tasu.
2.6. Tasu kogumise ja selle kontrollitavuse kohta märgib KV, et selle tarbeks luuakse eraldi
arveldusarve ja raamatupidamislik arvestus, et KV omaks sisuliselt sendi täpsusega ülevaadet
kogutus sotsiaalse infrastruktuuri tasu kogumise ja selle kasutamise kohta.
2.7. Kokkuvõtteks märgime, et PlanS § 1 sätestab, seaduse eesmärgi, mille kohaselt on PlanS
eesmärk luua ruumilise planeerimise (edaspidi planeerimine) kaudu eeldused ühiskonnaliikmete
vajadusi ja huve arvestava, demokraatliku, pikaajalise, tasakaalustatud ruumilise arengu,
maakasutuse, kvaliteetse elu-ning ehitatud keskkonna kujunemiseks, soodustades
keskkonnahoidlikku ning majanduslikult, kultuuriliselt ja sotsiaalselt jätkusuutlikku arengut.
PlanS sätestab põhimõtted planeerimisele ja sisuliselt annab õiguse igale isikule taotleda
detailplaneeringu algatamist.
Algatamisest keeldumise alused on täna piiratud ja nimetatud PlanS §128. Ainuüksi asjaolu, et
huvitatud isik keeldub planeeringualaga mitte seotud sotsiaalse infrastruktuuri väljaehitamisse
panustamisest, algatamisest keeldumise alusena ei pruugi olla piisav argument.
Samas on KOV volikogul õigus kehtestada KOV piires reegleid planeerimisele üldplaneeringu
kaudu (ka juhtudel kui planeerimine läheb vastuollu kehtiva üldplaneeringuga, on volikogul
pädevus otsustada üldplaneeringu muutmise üle).
Viidatud asjaolu omakorda analoogia korras annab põhjuse tuletada volikogu pädevus otsustada
OTSUSE vormis ka selle üle, et millistel tingimustel ja kuidas planeerimisprotsesse suunata.
Siia alla võib liigitada ka näiteks sotsiaalse infrastruktuuri tasu küsimise lisanduva elamuühiku
eest eesmärgiga selle panuse arvelt ehitada täiendav koolieelne lasteasutus (mille üle otsustamise
pädevus eelarve vahendite kontrollimise kaudu on niisamuti Volikogul).
KV on seisukohal, et kohaliku omavalitsuse tasandil kõrgemat planeerimisdiskretsiooni omav
organ on seega Volikogu, kellel on õigus otsusega kehtestada üldplaneering, mis kehtestab
reeglid planeerimistegevusele ja raamid planeerimisdiskretsiooni teostamisele KOV piires.
Käesoleval juhul on Kiili Vallavolikogu otsusega reguleerinud tingimused eelkõige Kiili
Vallavalitsuse jaoks, kellel on antud volikogu poolt volitus otsustada volikogu asemel
detailplaneeringu algatamise, lepingu sõlmimise, vastuvõtmise ja kehtestamise üle.
3. Kas Õiguskantsleri hinnangul oleks eeltoodule tuginedes vaidlusalune otsus õiguspärane kui
otsuses on nimetatud konkreetne infrastruktuuri objekt, mille tarbeks tasu konkreetse tähtaja
vältel (kuni nimetatud summa saavutamiseni) kogutakse?
Küsimuse motivatsioon:
a) Hetkel juba Kiili vallas elavate ja juba realiseeritavate planeeringualade elanike tarbeks ei ole
täiendavate lasteaia kohtade rajamine vajalik. Need vajadused katab olemasolev sotsiaalne
infrastruktuur.
b) Järgmise kolme aasta jooksul soovitav/prognoositav lisanduv elanike arv on x. Sellest tekkiv
investeerimiskohustus konkreetne suurus, mis lõppastmes on kontrollitav. Indikatiivne number
on võimalik määrata kindlaks 1m2 ehitusmaksumusega + omandatud kinnisasja hind.
c) KV peab õigeks, et vastav investeering kogutakse niipalju kui võimalik võrdselt igalt
arendatavalt elamuühikult ja seda arendajalt (kes ei ole üldjuhul Kiili valla maksumaksja), mitte
olemasolevalt maksumaksjalt.
d) Näiteks kui investeering on 2 000 000,00 eurot, siis kehtib 5000,00 eurot elamuühiku eest
kuni 400 järgmisele elamuühikule, miinus lisanduvad elamuühikud, mille suhtes Volikogu otsus
ei rakendu. Juhul kui vajalik investeeringusumma kogutakse kokku ja konkreetset
investeerimisvajadust sotsiaalsesse infrastruktuuri lisanduvate elamuühikute tõttu ei ole, siis
vaadatakse sotsiaalse infrastruktuuri tasu suurus üle.
e) Kusjuures tasu kogumise aeg ei sõltu mitte sellest, millal sotsiaalobjekt valmib vaid sellest,
millal tehtud investeering saab kaetud kogutud sotsiaalse infrastruktuuri tasu arvelt.
Loodame Õiguskantsleri büroo ja Kiili valla vahelisele konstruktiivsele koostööle käsitletava
küsimuse lahendamiseks. Lisaks märgime, et olukorras, kus niivõrd olulise teemaga riigi tasemel
ei ole endiselt sisuliselt tegeletud ja ei ole teadmist, millal vastavad täpsustused PlanS jõuavad,
on õigusselguse saavutamine planeeringuala väliste kulutuste hüvitamise küsimuses nii Kiili
valla kui kõigi teiste omavalitsuste jaoks äärmiselt oluline.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Merje Einmann
Vallavolikogu esimees
Tarko Tuisk, 6790270
[email protected]
KIILI VALLAVOLIKOGU
Ülle Madise Teie 24.03.2021 nr 7-5/210416/2102053
Õiguskantsleri Kantselei
Kohtu tn 8 Meie 30.04.2021 nr 1-5/359-1
15193 Tallinn
[email protected]
Sotsiaalse infrastruktuuri tasu kehtestamine Kiili vallas
Austatud Õiguskantsler
Käesolevaga esitame Kiili valla seisukoha ja täiendavad tõstatused sotsiaalse infrastruktuuri tasu
kehtestamise otsuse õiguspärasuse küsimuses.
Kiili Vallavolikogu võttis 21.02.2021 vastu otsuse nr 4 „Sotsiaalse infrastruktuuri tasu
kehtestamine“ (edaspidi otsus). Selle otsuse suhtes on Õiguskantsleril palutud hinnata selle
põhiseaduspärasust.
Õiguskantsler on oma kirja sissejuhatavas osas määratlenud, et otsusega kehtestas volikogu avalik-
õigusliku tasu, mida peavad maksma kõik, kes soovivad algatada vallas nelja ja enama
elamuühikuga (korter, ridaelamuboks, elamu) arenduse jaoks detailplaneeringu.
Otsust põhjendas vald vajadusega vähendada uute elanike lisandumisest tulenevat negatiivset mõju
valla eelarvele.
Õiguskantsler nendib, et valla vaatenurk on täiesti mõistetav, ent ka kiiduväärsed eesmärgid tuleb
saavutada seaduslike vahenditega.
1. Õiguskantsler (ÕK) on tuginenud oma hinnangus kolmele argumendile:
a) Tegemist on kohaliku maksuga, mille kehtestamiseks ei ole volitusnormi. ÕK on seisukohal, et
sotsiaalse infrastruktuuri tasu sarnaneb olemuslikult kohaliku maksuga, millel on lõivu tunnused,
sest tasu maksmise eest on ette nähtud vastusooritus (soovitud detailplaneering).
b) Tagatud ei ole, et tasu kasutatakse sotsiaalobjektide rajamiseks, laiendamiseks või
parendamiseks.
c) ÕK on seisukohal, et sisuliselt samaliigilise st. samal eesmärgil tasu võtmine halduslepinguga
Vallavalitsuse ja huvitatud isiku vahel on õigustatud kui selles lepitakse kokku iga kord eraldi.
Nabala tee 2a tel 6790260 Registrikood 75020983
Kiili alev, Kiili vald fax 6040155 Swedbank EE142200001120218700
75401 Harjumaa www.kiilivald.ee
[email protected] SEB Pank EE211010052030588006
2. Kiili vald (KV) ei nõustu ÕK poolt esitatud põhjendustega ja seisukohaga
2.1. Esiteks KV ei nõustu, et tegemist on kohaliku maksuga. KV hinnangul on tegemist ühe
konkreetse planeerimisdiskretsiooni õigusest lähtuva tingimuse kehtestamisega, mille alusel
antakse kolmandale isikule üle õigus planeerida.
Teiseks KV ei nõustu ÕK etteheitega, et KV ei ole võimeline tagama, et kogutud tasu
kasutatakse ainult sotsiaalobjektide rajamiseks, laiendamiseks või parendamiseks.
2.2. KV viitab, et kohaliku maksu kehtestamiseks on ette nähtud konkreetne vorm. Kohalikku
maksu saab kehtestada ainult maksumäärusega ehk üldaktiga.
Käesoleval juhul on tegemist Kiili Vallavolikogu otsusega, mitte määrusega. See omakorda
tähendab olulist sisulist erinevust õigusakti kehtivuse osas.
2.3. KV peab vajalikuks selgitada siinjuures loogikat, miks me leiame, et Volikogul oli ja on
õigus anda välja otsus, millega reguleeritakse/korraldatakse detailplaneeringu menetlust sh
sotsiaalse infrastruktuuri tasu määramine.
Nimelt KOKS § 22 lg 2 sätestatu kohaselt on volikogu pädevuses selliste küsimuste
lahendamine, mis on antud kohaliku omavalitsuse üksuse korraldada (eksisteerib edasi
volitamise õigus).
PlanS § 128 lg 1 kohaselt on DP algatajaks kohaliku omavalitsuse üksus. Seega PlanS § 128 lg 1
koosmõjus KOKS § 22 lg 2 on detailplaneeringu algatamise diskretsiooni omav organ Volikogu,
kellel tõsi, on õigus anda edasivolitus.
*Volituse kui instituudi sisu ja mõtet ning Volitaja õigusi ei hakka siinkohal eraldi kirjeldama,
kuna suuresti on see asjasse puutumatu, kuid kõnealuses kontekstis oleme arvestanud asjaoluga,
et Volitajal on õigus igal ajal volitus kas osaliselt või täielikult tagasi võtta või seda muuta.
Järelikult on eeltoodust tulenevalt Volikogul kõik planeerimisalase tegevuse korraldaja õigused
(PlanS § 4) sh näiteks ka halduslepingu sõlmimine (PlanS § 130 lg 1).
Seega kui asuda seisukohale, et VORMILISELT on õigustatud sotsiaalse infrastruktuuri tasu
võtmine halduslepinguga ja vormiliselt õige on seal nimetada selle tasumise tingimused, peab
olema võimalik vormiliselt õigeks lugeda ka volikogu kui organi õiguse halduslepingu tingimusi
nimetada.
2.4. Otsuse sisuline pool ja selle õiguspärasus.
ÕK esimene etteheide on, et puudub võimalik kontroll selle üle, millise sotsiaalse infrastruktuuri
objekti kohta tasu kogutakse.
Teine etteheide on see, et läbirääkimised peavad olema individuaalsed ja huvitatud isikuga
(arendajaga) ning tekkima mõlema osapoole nõusolekul.
KV on seisukohal, et ÕK analüüs antud küsimuses on jäänud kirja kontekstis pealiskaudseks ja
ei ole kooskõlas kehtiva planeerimisseaduse sisu ja mõttega. Kirjas on eiratud põhimõtet, mille
kohaselt planeerimisdiskretsioon (mitte menetlusreeglid vaid tingimuste kehtestamine
planeerimiseks) kuulub ainult kohalikule omavalitsusele st Volikogule kui Volikogu ei volita
selleks vallavalitsust.
Siinkohal KV peab vajalikuks rõhutada, et KOV ei pea jagama planeerimisdiskretsiooni. KOV
võib jagada planeerimisdiskretsiooni kolmandatele isikutele kooskõlas üldplaneeringuga.
Tuginedes eeltoodud asjaoludele, sealhulgas valitud vormile (kohalikku maksu tohib kehtestada
ainult määrusega) avaldame veelkord, et KV hinnangul ei kvalifitseeru Kiili Vallavolikogu poolt
kehtestatud sotsiaalse infrastruktuuri tasu suuruse kehtestamise otsus oma iseloomult kohalikuks
maksuks seaduse tähenduses.
Tegemist on selgelt planeerimistegevust suunava ja korraldava otsusega, mis on juhiseks Kiili
Vallavalitsusele detailplaneeringute algatamise otsuse tegemisel.
2.5. KV peab vajalikuks ja asjakohaseks täiendavalt selgitada ÕK-le, mida Kiili vald on silmas
pidanud ja millistest kaalutlustest lähtunud sotsiaalse infrastruktuuri tasu kehtestamisel.
KV märgib, et vaidlusalust otsust ette valmistades töötasime läbi kogu asjakohase kätte saadava
informatsiooni. Sealhulgas ÕK kirjas viidatud ÕK varasemad selgitused kui ka ÕK poolt
viidatud 2010. aastal tehtud Riigikohtu otsuse.
Eelviidatule tuginedes saab ja tuleb täna asuda seisukohale, et sisuliselt vastavast õigusküsimust
st. KOV õigust hinnastada arendustegevus sõltumata sellest, kas kulu on vahetult seotav
konkreetse planeeringualaga või mitte, lahendatud ei ole.
Teemat on küll lühidalt teoreetilisest aspektist paarilauseliselt puudutatud, kuid õiguslikus
vormis käsitlemist ei ole kahjuks leidnud.
Näiteks ÕK on oma kirjas selgesõnaliselt väitnud (lk 2 lg 4): “Sotsiaalse taristu arendamise
kohustus tuleb määratleda igal konkreetsel juhul eraldi ja see kohustus peab piirduma
planeeringu elluviimiseks vajalike kulutustega.”.
Riigikohtu lahend 3-3-1-26-10 on tehtud hoopis muu küsimuse lahendamiseks (vaidlusese oli
arendajale kohustuste panemine pärast DP algatamist) ja see tehti 2010. aastal, kui veel ei
kehtinud PlanS täna kehtiv redaktsioon. Riigikohus käsitles viidatud otsuses küsimust
vähesõnaliselt ja pigem tingimuslikult ning konkreetse kaasuse kontekstis.
Riigikohus on oma 19.05.2010 otsuses 3-3-1-26-10 sedastanud (p. 15 lg 2): „Kolleegium
nõustub, et Rae valla poolt arendajale pandud kohustustele vastavad objektid asuvad mõnel
juhul väljaspool planeeringuala. See aga ei tähenda, et need kohustused juba seetõttu ei vasta
detailplaneeringule või pole sellega seotud. Detailplaneeringualale tuleb rajatavad teed ja
tehnovõrgud ühendada väljaspool detailplaneeringuala asuvate rajatistega, neid vajadusel ka
ümber ehitades. Ka sotsiaalobjektide ehitamine võib olla otseselt seotud elanike arvu
märkimisväärse ja hüppelise kasvuga planeeringualal“.
Seega on õige ja asjakohane täna väita, et sisuliselt sotsiaalse infrastruktuuri tasu küsimust (kus
arendajale antakse KOV poolt üle rahalisi kohustusi, mis ei ole otseselt seotud tema arendatava
planeeringualaga) Eestis lahendatud ei ole.
KV leiab, et PlanS § 131 on oma sõnastuses pigem imperatiivne ja seotud mõistega
„detailplaneeringukohased“, sisustades seda järgmiselt: „ ... detailplaneeringukohased avalikuks
kasutamiseks ette nähtud tee ja sellega seonduvad rajatised, haljastuse, välisvalgustuse ning
tehnorajatised, …”.
Koolide, lasteaedade vms. konkreetse detailplaneeringuga mitte seotud objektide rahalise
kohustuse üleandmiseks normiviide puudub ja seetõttu puudub ka kindlus, milliseks kujuneb
kohtulik kontroll, kui mõni arendaja PlanS § 131 alusel kehtestatud rahalise kohustuse
vaidlustab.
Seega võib olla õiguslikult väär ja tegelikkuses ei ole kohtulikku kontrolli läbinud väide, mille
kohaselt justkui halduslepinguga ja läbirääkimiste kaudu on kehtiva õiguse kohaselt õigustatud
küsida sotsiaalse infrastruktuuri tasu.
2.6. Tasu kogumise ja selle kontrollitavuse kohta märgib KV, et selle tarbeks luuakse eraldi
arveldusarve ja raamatupidamislik arvestus, et KV omaks sisuliselt sendi täpsusega ülevaadet
kogutus sotsiaalse infrastruktuuri tasu kogumise ja selle kasutamise kohta.
2.7. Kokkuvõtteks märgime, et PlanS § 1 sätestab, seaduse eesmärgi, mille kohaselt on PlanS
eesmärk luua ruumilise planeerimise (edaspidi planeerimine) kaudu eeldused ühiskonnaliikmete
vajadusi ja huve arvestava, demokraatliku, pikaajalise, tasakaalustatud ruumilise arengu,
maakasutuse, kvaliteetse elu-ning ehitatud keskkonna kujunemiseks, soodustades
keskkonnahoidlikku ning majanduslikult, kultuuriliselt ja sotsiaalselt jätkusuutlikku arengut.
PlanS sätestab põhimõtted planeerimisele ja sisuliselt annab õiguse igale isikule taotleda
detailplaneeringu algatamist.
Algatamisest keeldumise alused on täna piiratud ja nimetatud PlanS §128. Ainuüksi asjaolu, et
huvitatud isik keeldub planeeringualaga mitte seotud sotsiaalse infrastruktuuri väljaehitamisse
panustamisest, algatamisest keeldumise alusena ei pruugi olla piisav argument.
Samas on KOV volikogul õigus kehtestada KOV piires reegleid planeerimisele üldplaneeringu
kaudu (ka juhtudel kui planeerimine läheb vastuollu kehtiva üldplaneeringuga, on volikogul
pädevus otsustada üldplaneeringu muutmise üle).
Viidatud asjaolu omakorda analoogia korras annab põhjuse tuletada volikogu pädevus otsustada
OTSUSE vormis ka selle üle, et millistel tingimustel ja kuidas planeerimisprotsesse suunata.
Siia alla võib liigitada ka näiteks sotsiaalse infrastruktuuri tasu küsimise lisanduva elamuühiku
eest eesmärgiga selle panuse arvelt ehitada täiendav koolieelne lasteasutus (mille üle otsustamise
pädevus eelarve vahendite kontrollimise kaudu on niisamuti Volikogul).
KV on seisukohal, et kohaliku omavalitsuse tasandil kõrgemat planeerimisdiskretsiooni omav
organ on seega Volikogu, kellel on õigus otsusega kehtestada üldplaneering, mis kehtestab
reeglid planeerimistegevusele ja raamid planeerimisdiskretsiooni teostamisele KOV piires.
Käesoleval juhul on Kiili Vallavolikogu otsusega reguleerinud tingimused eelkõige Kiili
Vallavalitsuse jaoks, kellel on antud volikogu poolt volitus otsustada volikogu asemel
detailplaneeringu algatamise, lepingu sõlmimise, vastuvõtmise ja kehtestamise üle.
3. Kas Õiguskantsleri hinnangul oleks eeltoodule tuginedes vaidlusalune otsus õiguspärane kui
otsuses on nimetatud konkreetne infrastruktuuri objekt, mille tarbeks tasu konkreetse tähtaja
vältel (kuni nimetatud summa saavutamiseni) kogutakse?
Küsimuse motivatsioon:
a) Hetkel juba Kiili vallas elavate ja juba realiseeritavate planeeringualade elanike tarbeks ei ole
täiendavate lasteaia kohtade rajamine vajalik. Need vajadused katab olemasolev sotsiaalne
infrastruktuur.
b) Järgmise kolme aasta jooksul soovitav/prognoositav lisanduv elanike arv on x. Sellest tekkiv
investeerimiskohustus konkreetne suurus, mis lõppastmes on kontrollitav. Indikatiivne number
on võimalik määrata kindlaks 1m2 ehitusmaksumusega + omandatud kinnisasja hind.
c) KV peab õigeks, et vastav investeering kogutakse niipalju kui võimalik võrdselt igalt
arendatavalt elamuühikult ja seda arendajalt (kes ei ole üldjuhul Kiili valla maksumaksja), mitte
olemasolevalt maksumaksjalt.
d) Näiteks kui investeering on 2 000 000,00 eurot, siis kehtib 5000,00 eurot elamuühiku eest
kuni 400 järgmisele elamuühikule, miinus lisanduvad elamuühikud, mille suhtes Volikogu otsus
ei rakendu. Juhul kui vajalik investeeringusumma kogutakse kokku ja konkreetset
investeerimisvajadust sotsiaalsesse infrastruktuuri lisanduvate elamuühikute tõttu ei ole, siis
vaadatakse sotsiaalse infrastruktuuri tasu suurus üle.
e) Kusjuures tasu kogumise aeg ei sõltu mitte sellest, millal sotsiaalobjekt valmib vaid sellest,
millal tehtud investeering saab kaetud kogutud sotsiaalse infrastruktuuri tasu arvelt.
Loodame Õiguskantsleri büroo ja Kiili valla vahelisele konstruktiivsele koostööle käsitletava
küsimuse lahendamiseks. Lisaks märgime, et olukorras, kus niivõrd olulise teemaga riigi tasemel
ei ole endiselt sisuliselt tegeletud ja ei ole teadmist, millal vastavad täpsustused PlanS jõuavad,
on õigusselguse saavutamine planeeringuala väliste kulutuste hüvitamise küsimuses nii Kiili
valla kui kõigi teiste omavalitsuste jaoks äärmiselt oluline.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Merje Einmann
Vallavolikogu esimees
Tarko Tuisk, 6790270
[email protected]