„Lähteseisukohad maakonnaplaneeringute koostamiseks“,
mida on täiendatud Jõgeva maakonna konteksti arvestades.
Lähteseisukohad Jõgeva maakonnaplaneeringu koostamiseks
Sissejuhatus
Ruumiline planeerimine on demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja
integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult
arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu
pikaajalisi suundumusi ja vajadusi (PlanS § 1 lg 3).
Maakonnaplaneering on riigi ja regiooni tasandil koostatav planeering, mille peamine
eesmärk on riigi ruumilise arengu vajaduste väljendamine.
Maakonnaplaneeringu koostamine on paljude osapoolte koostöös toimuv aeganõudev ja
planeerimisseadusega täpselt reguleeritud protsess. Lähteseisukohtade koostamine võimaldab
juba enne protsessi ametlikku algatamist täpsustada konkreetse maakonnaplaneeringu keskse
tähtsusega küsimused ja planeerimisprotsessi korraldusliku külje. Hilisemate planeeringu
koostamise partnerite osavõtt lähteseisukohtade kujundamisest on hea alus pärastise koostöö
sujumisele.
Vastavalt üleriigilises planeeringus „Eesti 2030+“ püstitatud eesmärgile püütakse
maakonnaplaneeringute koostamine viia kogu riigis ühtsetele alustele, et konkreetsete
planeeringulahenduste osas erinevad maakonnaplaneeringud käsitleksid – lisaks maakonna
eripärastele teemadele – teatavat kindlat üleriigilisest planeeringust tulenevat või
ametkondlikest vajadustest lähtuvat teemaderingi ning oleksid metoodiliselt võimalikult
sarnased. Selleks täpsustatakse järgnevalt planeerimisseaduse kohaseid
maakonnaplaneeringute ülesandeid uute maakonnaplaneeringute koostamise kontekstis ning
antakse metoodilisi nõuandeid nende lahendamiseks.
Maakonnaplaneeringute ajaline perspektiiv on sarnaselt üleriigilisele planeeringule 2030+.
Planeeringu koostamise vajadus ja eesmärgid
Maakonnaplaneeringu koostamise eesmärk on riigi ruumilise arengu kujundamine
vastavalt üleriigilise planeeringu „Eesti 2030+“ koostamise ajal kokku lepitud visioonile
ja arengusuundadele ning suunata planeerimistegevust kohalikul tasandil. Selleks
peavad erinevad riigiasutused ja kohalikud omavalitsused otsuste tegemisel ning jooksvas
töös arvestama ruumilise arengu visiooniga. Riigi üldised huvid võetakse aluseks nii riiklikul,
regionaalsel kui ka kohalikul tasandil otsuste langetamisel, kusjuures üldiste või avalike
huvide loend ei ole lõplik ega suletud.
Maakonnaplaneeringud koostati Eestis 1990. aastate lõpul paralleelselt üleriigilise
planeeringuga „Eesti 2010“. „Jõgeva maakonnaplaneering“ kehtestati Jõgeva maavanema
1
23. aprilli 1999 korraldusega nr 69. Sellisena on see suunanud valla ja linna üldplaneeringute
koostamist Jõgeva maakonnas.
Siseministeerium on korraldanud kehtivate maakonnaplaneeringute täpsustamist ja
täiendamist teemaplaneeringute kaudu. Jõgeva maavanema 19. novembri 2004 korraldusega
nr 731 kehtestati teemaplaneering „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“.
„Maakonna sotsiaalne infrastruktuur“ kehtestati 4. juuni 2010 Jõgeva maavanema otsusega
nr 313. Lisaks nimetatutele on Jõgevamaal koostatud „Põhimaantee nr 2 (E263) Tallinn–
Tartu–Võru–Luhamaa trassi asukoha täpsustamine km 92,0-183,0“, mis on kehtestatud
Jõgeva maavanema 23. novembri 2012 korraldusega nr 1-1/396.
2012. a augustis kehtestatud üleriigiline planeering „Eesti 2030+“ sätestab järgmist: „Kuna
üleriigiline planeering ise on maakonna- ja kohaliku tasandi seisukohalt liiga üldine, siis
selle elluviimiseks vaadatakse üle maakonnaplaneeringud ja uuendatakse neid, arvestades
riigi ruumilise arengu vajadusi ja piirkondlikke eripärasid.“ 2011. aastal toimus
maakonnaplaneeringute ülevaatamine, mille käigus koostatud aruandes „Ülevaade Jõgeva
maakonnaplaneeringust ja maakonnaplaneeringu teemaplaneeringutest“ toodud järeldused on
üheks aluseks uue maakonnaplaneeringu koostamisel. Ülevaatamise tulemusi arvestatakse ja
täpsustatakse lähtuvalt kehtestatud üleriigilisest planeeringust „Eesti 2030+“
maakonnaplaneeringu koostamise käigus.
Maakonnaplaneeringu eesmärk on suunata planeerimistegevust ka kohalikul tasandil.
Tulenevalt PlanS § 7 lg 4 on kehtestatud maakonnaplaneering aluseks valla ja linna
üldplaneeringute koostamisele ning juhtudel, kui üldplaneering puudub või kui
maakonnaplaneeringust varem kehtestatud üldplaneering ei kajasta maakonnaplaneeringus
sätestatut, on maakonnaplaneering ka detailplaneeringute või projekteerimistingimuste
väljaandmise aluseks.
1. Maakonnaplaneeringu ülesanded
Maakonnaplaneeringu koostamisel tuleb lähtuda seadusest ja üleriigilisest planeeringust
tulenevatest ülesannetest.
Vastavalt PlanS § 7 lg 3 on maakonnaplaneeringu ülesanded järgmised:
1) maakonna ruumilise arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine;
2) riiklike ja kohalike ruumilise arengu vajaduste ja huvide tasakaalustamine;
3) säästva ja tasakaalustatud arengu aluste kujundamine ja sidumine ruumilise arenguga
ning majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja looduskeskkonna arengu vajaduste
tasakaalustatud arvestamine planeeringu koostamisel;
4) asustuse arengu suunamine;
2
5) detailplaneeringu koostamise kohustusega alade ja juhtude määramine väljaspool linnu
ja aleveid, kui need ei ole kehtestatud üldplaneeringuga määratud;
6) maareformi seaduse tähenduses tiheasustusega alade määramine, kui need ei ole
kehtestatud üldplaneeringuga määratud;
7) loodusvarade, väärtuslike põllumaade, maastike ja looduskoosluste säilimist ning
rohelise võrgustiku toimimist tagavate meetmete kavandamine;
8) maa- ja veealade üldiste kasutamistingimuste määratlemine;
9) maardlate ja maavaravaru kaevandamisest mõjutatud alade kasutustingimuste
määratlemine;
10) teede, raudteede, veeteede ja tehnovõrkude koridoride, lennuväljade, sadamate ja
jäätmete ladestamise kohtade ning muude tehnorajatiste paigutuse määramine;
11) kaitsealade ja nende kasutamistingimuste arvestamine planeeringus, vajaduse korral
ettepanekute tegemine kasutamistingimuste täpsustamiseks, uute kaitsealade
loomiseks või kaitserežiimi lõpetamiseks;
12) puhkealade määramine ja nende kasutamistingimuste määratlemine;
13) üleriigilise tähtsusega riigikaitselise otstarbega maa-alade määramine.
Ülesannete olulisust ja lahenduse iseloomu tuleb arvestada Jõgeva maakonna eripäradest
lähtuvalt. Kui mõni teema ei ole Jõgeva maakonnas aktuaalne ja sellega seotud ülesandeid ei
lahendata või lahendatakse neid üldisemalt, siis tuleb seda maakonnaplaneeringus
põhjendada.
Maakonnaplaneeringu koostamisel tuleb arvesse võtta riiklikke ja maakondlikke
arengukavasid.
Kehtestatud teemaplaneeringud vaatab Jõgeva maavanem teemade kaupa üle ja otsustab, kas
need on ajakohased või mitte. Samuti tuleb vaadata, kuidas seonduvad kehtestatud
teemaplaneeringud PlanS §-s 7 sätestatud ülesannetega. Vastavalt ülevaatamise tulemusele
saab maavanem otsustada, kas, mis ulatuses ja kuidas käsitletakse teemaplaneeringuid uues
maakonnaplaneeringus.
Jõgeva maakonnas on hetkel kehtestatud teemaplaneeringuid kolm, mis vaadatakse üle
planeeringuprotsessi alguses, et saada ülevaade nende ajakohasusest. Samuti saadetakse
maavalitsuse poolt välja kirjad ametiasutustele ja kohalikele huvigruppidele eesmärgiga saada
nendepoolseid seisukohti maakonnaplaneeringu osas.
3
2. Planeeringu sisu
Planeering koosneb tekstiosast ja joonistest, mis täiendavad üksteist ja moodustavad ühtse
terviku. On vältimatu, et planeering on põhjendatud dokument. Vastavalt PlanS § 2 lg 2 tuleb
planeeringu tekstis esitada planeeritava maa-ala ruumilise arengu analüüsile tuginevad
ruumilise arengu eesmärgid ning planeeringulahenduste kirjeldused ja põhjendused.
Planeeringu tekstist peab olema näha kuidas, milliseid asjaolusid ja huve kaaludes on jõutud
konkreetse tingimuse või lahenduseni.
Maakonnaplaneeringu lahendust ei saa aga põhjendatult koostada ilma ala geograafilist
iseloomu, selle olemasolevat olukorda ja tulevikuväljavaateid analüüsimata. Seetõttu tuleb
planeeringuprotsessis ette näha analüüsietapp ja selle tulemuste kokkuvõte esitada
planeeringu lisana, millise võimaluse näeb ette PlanS § 2 lg 4 p 2.
2.1. Maakonna ruumilise arengu analüüs
Maakonna sotsiaal-majandusliku ja ruumilise arengu analüüs, samuti teised vajalikud
analüüsid tuleb läbi viia võimalikult suurel määral olemasolevaid andmeallikaid ja
kohapealset teadmist kasutades.
Alateemad, mida on tarvis käsitleda, on järgmised:
1) Planeeritava ala põhijooned
2) Arengu suundumused
Maakonda tuleb iseloomustada ruumilise tervikuna tuues välja nii loodus- kui
ühiskonnageograafilised jooned. Käsitleda tuleb rahvastiku paiknemist ja asustussüsteemi,
territoriaalset majandustegevust, taristuid, seoseid looduskeskkonnaga, maakonna rolli Eesti
ja rahvusvahelises kontekstis. Maakonna ülevaates tuleb arvestada seda, et statistika on suures
osas haldusüksuste kaupa, kuid planeeringuperioodi pikkust arvestades võib halduskorraldus
oluliselt muutuda. Seega ei tule praegustesse omavalitsuspiiridesse takerduda. Kuigi
planeeringu objektiks on maakond kui haldusüksus, on nii analüüsil kui edaspidi
planeeringulahenduse kujundamisel vajalik vaadata ka üle maakonna piiri, millised on seosed
naaberaladega.
Mõistlik on maakonna iseloomustusse lõimida viimase paarikümne aasta vältel toimunud
arengud. Eesti tulevik kujuneb suurel määral globaalsete megatrendide, Euroopa Liidu ja
Eesti poliitikate keskkonnas. Trendianalüüsis saab toetuda lisaks üleriigilisele planeeringule
„Eesti 2030+“, veel Arengufondi analüüsidele teemal „Kasvuvisioon 2018“, „Väliskeskkond
2020: olulised trendid ja nende tähendus Eestile“ (Eesti fookuses 10/2012) ning riiklikele
arengukavadele. Lähtudes „Eesti 2030+“ esitatud Eestis toimivate trendide ruumilise mõju
käsitlusest tuleb see konkretiseerida maakonna tasandile. Oluliseks lähtematerjaliks on
4
viimase rahvaloenduse andmeid ja Statistikaameti poolt Siseministeeriumi tellimusel
koostatavad:
1) maakondade rahvastikuprognoosid aastani 2040, mis lähtuvad üle-Eestilisest
prognoosist;
2) kohalike omavalitsuste rahvastiku potentsiaali hinnangud (arvestab loomulikku
rahvastiku liikumisi, aga mitte rännet) – koostatakse 2013. aastal;
3) toimepiirkondade rahvastikuprognoosid – koostatakse 2014. aastal. Jõgeva maakonna
toimepiirkonnad on määratud 04.06.2013 toimunud maavalitsuse ja omavalitsuste
juhtide seminaril. Kohalike omavalitsuste kohta koostatakse ka tulevikukirjeldused,
mis arvestavad rände näitajatega.
Trendide ja poliitikate analüüs täpsustab mänguruumi kohalike strateegiliste valikute jaoks.
Arvestades planeeringulist konteksti tuleb tegelda peamiselt nende trendide ja poliitikatega,
millel on selge väljund Jõgeva maakonna ruumilisele struktuurile.
Megatrendid, riigi poliitikad ja maakonna strateegilised eesmärgid ei määra tulevikku üheselt.
Tuleviku mitmevariantsusest tulenevaid riske planeeringule maandatakse vajaduse korral
stsenaariumide koostamise ja analüüsiga ning arenguvariantide kaalutlemisega.
Arengusuundumuste analüüsi lõppfaasis määratletakse, millised arengud realiseeruvad suure
tõenäosusega üheselt ja millised võivad varieeruda lähtuvalt teatud olulistest teguritest. Kui
selline variantsuse võimalus ilmneb, on tarvis alternatiivid fikseerida ja kirjeldada nende
vahelisi erinevusi ning soodsust üleriigiliste ja maakonna eesmärkide seisukohast.
Alternatiivide arendamist stsenaariumiteks pole lähteseisukohtade faasis vaja üheselt
otsustada, vajadus selle järele selgub analüüsi käigus. Alternatiivide põhjal peaks olema
võimalik üheselt määratleda, millise soovitava tuleviku tarvis planeering peab võimalused
tagama. Otstarbekas on võimalusel strateegia- ja planeeringuprotsess omavahel sidustada, et
arengusuundumuste selgitamine korraldada ühisena.
2.2. Ruumilise arengu eesmärgid
Ruumilise arengu eesmärgid peavad planeerimisseaduse mõtte kohaselt tulenema maakonna
ruumilise arengu analüüsist ning olema suunava ning põhjendava mõjuga
planeeringulahenduse kui terviku ja selle iga üksiku teema jaoks. Seetõttu tuleb ruumilise
arengu eesmärkide määratlemist käsitleda omaette planeeringuetapina. Tagada tuleb
vastastikune kooskõla teiste Jõgeva maakonna strateegiliste arengudokumentidega.
Eesmärgid peavad tuginema maakonna eripära arvestavale analüüsile. Ka peavad eesmärgid
olema seatud piisavalt konkreetselt, et planeeringulahendust veenvalt põhjendada, kajastama
maakonna olukorra ja soovitava arengusuuna eripära.
Soovitav on eesmärkide osa planeeringu tekstis ehitada üles selliselt, et esmalt anda
lühikirjeldus, millistele olukorra ja tulevikutrendide analüüsist tulenevatele arengutele
5
käesolev planeering võimalused loob. Seejärel tuleb planeeringu eesmärgid sõnastada
ruumilistena – soovitud ruumilise arengu ja kavandatava maakasutuse mõistetes.
Kuna maakonnaplaneering koostatakse pikaks ajaperioodiks (perspektiiviga 2030+), siis tuleb
vältida kehtivate seaduste sätetele viitamist või piirangute ümberkirjutamist. Õigusakte
võidakse muuta ning sel juhul võib tekkida vastuolu seaduse ja planeeringu vahel, mis võib
tekitada asjatuid vaidlusi. Vajadusel viidata vaid seadusele, millest tulenevad konkreetsed
piirangud.
Lähteseisukohtade faasis pole võimalik tulevase planeeringu eesmärkide sisu konkreetselt
prognoosida, kuna eesmärgid sõnastatakse suurel määral planeerimises osalevate osapoolte
kokkuleppena.
2.3. Planeeringulahendus
Planeeringulahenduse väljatöötamine on kogu protsessi peamine etapp ja selle kestel tuleb
lahendada kõik planeerimisseadusega ette nähtud ülesanded.
Kõigi temaatiliste ülesannete puhul on oluline algusest peale piiritleda võimalikult täpselt
maakonnaplaneeringus kajastamist vajavad aspektid. Järgida tuleb lähimuspõhimõtet ning
jätta planeeringuotsused, mis ei eelda riikliku ja kohaliku arengu vajaduste ja huvide
tasakaalustamist kohalike omavalitsuste teha. Sellega muutub ka üldplaneeringute koostamine
paindlikumaks, sest väheneb maakonnaplaneeringu sisu dubleerimine üldplaneeringutes ning
vajadus hiljem teha läbi üldplaneeringute ettepanekuid maakonnaplaneeringu muutmiseks.
Eristada tuleb planeeringuga määramist ja planeeringus kajastamist, millel on erinev sisu ja
õiguslik tagapõhi. Konkreetse planeeringuga määratav on vaidlustatav selle planeeringu
menetlemise käigus. Planeeringus kajastada on aga näiteks võimalik varasema, juba
kehtestatud teemaplaneeringuga määratud tee, raudtee jms trassi asukohta. Oluline on
planeeringu seletuskirjas seda selgitada.
2.3.1. Asustuse arengu suunamine
Asustuse suunamise ülesanne on uues maakonnaplaneerimise ringis kõige uuenduslikum ja
selle lahendamisel pakub Siseministeerium abi juhendmaterjali ja jooksva koordineerimisega.
Kesksed läbi töötamist vajavad allteemad on siin toimepiirkonnad ja sotsiaalne taristu. Sellega
seoses ja kooskõlas on aga mõistlik käsitleda ka maakondliku tähtsusega tööstus- ja
logistikaalade paigutust ning kogu asustust siduva ühistranspordi korraldamise põhimõtteid.
Maakonnaplaneering peab arvesse võtma Eestis viimasel paarikümnel aastal kujunenud
olukorda, mida iseloomustab maakonnasisese keskuste hierarhia lihtsustumine. Varasemalt
kohalike keskuste rolli täitnud väikelinnad on kaotanud teenuseid, töökohti, rahvastikku ja
tagamaad. Liigume olukorra poole, kus maakonnas on tüüpiliselt üks (vahel ka mitu)
6
majandusarengut vedav keskuslinn ja väiksemate, peamiselt teeninduslike keskasulate
(tavaliselt vallakeskused) võrk.
Lähtudes üleriigilises planeeringus „Eesti 2030+“ võetud seisukohtadest sõltub maakonna kui
terviku arenguvõime suurel määral maakonna keskusest ja ülejäänud maakonna selle linnaga
sidustamisest. Üleriigiline planeering „Eesti 2030+“ ütleb ka seda, et toimepiirkondade ulatus
ja suurus täpsustatakse maakonnaplaneeringutes ja regionaalarengu strateegias.
Toimepiirkondade määramiseks on Siseministeerium koostanud 2013. aastal juhendmaterjali
„Juhend toimepiirkondade käsitlemiseks maakonnaplaneeringutes“. Jõgeva maakonna
tõmbekeskused ja toimepiirkonnad on määratud 2013. aasta suvel maavalitsuse ja kohalike
omavalitsuste juhtide seminaril.
Maakonnaplaneeringus on vaja määratleda toimepiirkondade keskusena toimivad
linnapiirkonnad (maakonnakeskused ja mõned muud keskused koos oma eeslinnade ja
satelliitasulatega) ja piiritleda toimepiirkonnad koos vastava tsoneeringuga – linnapiirkond,
siirdeala, ääreala. Selles töös saab kasutada Tartu Ülikooli poolt 2013. aastal koostatud
pendelrände uuringu tulemusi.
Planeerimise käigus tuleb kõigi keskuste ja toimepiirkondade jaoks välja töötada konkreetsed
meetmed, mis tagavad nende toimimise ja ruumilise arengu. Maaelu arengu
tasakaalustamiseks võib kaaluda ka lisanduva ja stabiilse asundusega piirkondade regionaalset
määratlemist.1
Asustuse arenguga seondub 2010. aastal kehtestatud teemaplaneering „Maakonna sotsiaalne
infrastruktuur“, mida saab kasutada maakonnaplaneeringu koostamisel. Teeninduskeskuste
võrgustik täiendab toimepiirkondade keskuste süsteemi ning tuleb siduda nendega
ühistranspordi abil, tagada piisavalt hästi toimiv liikumisvõimalus kõigile
ühiskonnagruppidele.
Asustuse planeerimisel tuleb arvestada Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi
korraldamisel koostamisel olevate suunistega transpordimõjude hindamiseks, analüüsiks ja
leevendamiseks planeeringutes.
Üleriigiliselt oluliste arendusaladena käsitletakse oluliste logistiliste sõlmede maa-alasid,
transpordisüsteemi sõlmpunkte ning riigi rahvusvahelist kuvandit oluliselt mõjutavaid
piirkondi, kus põimuvad riigi, kohalike omavalitsuste ja erasektori poolt elluviidavad
arendused. Riik käsitleb üldise huvina niisuguste maa-alade arenduse kvaliteetset, terviklikku
ja ruumilise arengu visiooniga kooskõlalist arendustegevust, rajatavate objektide
1
Linna või muu asulana käsitletakse tiheda asustusega kompaktset maa-ala, mis võib ületada kohaliku
omavalitsuse üksuse administratiivpiire või olla osaks omavalitsuse territooriumist. Linnade ja asulate ruumilise
arengu põhimõtteid tuleb rakendada ka kõigi uute asulale omaste tunnustega alade planeerimisel, laiendades
niiviisi asulate piire või moodustades uue asula. Asulavälises ruumis tuleb vastukaaluna lähtuda eesmärgist
hoida hajaasutusele omast ruumi, soodustada hajalinnalike väärtuste kasvu, säilitades seejuures traditsioonilised
maastikud ning põllu- ja metsamajandusmaa. Asulavälisesse ruumi ei ole üldjuhul põhjendatav planeerida ega
arendada tiheasustust ega asulale omaste tunnustega ruumilisi struktuure.
7
eesmärgipärast asukohavalikut, kõrgekvaliteedilist ruumilist ja arhitektuurset lahendust ning
ehituslikku teostust. Üleriigiliselt oluliste arendusalade piirid täpsustatakse üldjuhul
maakonna või üldplaneeringu tasandil.
Uut tiheasustust tuleb planeerida ja arendada eelkõige olemasolevate linnade ja muude asulate
tihendamise, kasutusest väljalangenud maade kasutuselevõtu, ruumilise mitmekesisuse ja
multifunktsionaalsuse ning elukeskkonna kvaliteedi tõstmise kaudu, vältides olemasoleva
põllu- ja metsamajandusmaa hoonestamist. Rõhutada ajaloolisi linnasüdameid, soosides
sealse teenuste mitmekesisuse püsimist ja rikastumist. Väärtustada väljakujunenud terviklikke
linnastruktuure, miljööalasid ja olemasolevat ehitatud pärandit.
Maakonnaplaneeringuga on otstarbekas määratleda avalikest ehk üldistest huvidest lähtuvad,
demograafilist arengut, toimepiirkondi ja teeninduskeskusi arvestavad realistlikud tingimused
uusehitusalade rajamisele linnapiirkonnas, ahendamata omavalitsuste planeerimisalast
autonoomiat konkreetsete uusasumite paigutamiseks. Tingimustega saaks määratleda näiteks
uue asumi maksimaalse kauguse olemasolevatest asulatest, selle ühistranspordiga sidumise
nõuded, kohustusliku vastavuse ümbruskonna tehnilise ja sotsiaalse infrastruktuuri
kandevõimega, uute kaubandus- ja teeninduspindade paigutamise põhimõtted linnapiirkonnas,
uute elamispindade maksimaalse planeerimise mahu linnaregioonis jms.
Üldiste huvidena tuleb siinjuures kaaluda järgmisi seisukohti:
Väljakujunenud asutusstruktuuri hoidmine, elamisvõimaluste säilitamine ja
parendamine olemasolevates asulates, hajaasustusalal ja väikesaartel;
Linnade ja muude asulate kompaktsuse hoidmine (nende arendamine eelkõige
sisestruktuuri tihendamise, kasutusest väljalangenud maade kasutuselevõtu, ruumilise
mitmekesisuse ja elukeskkonna kvaliteedi tõstmise kaudu);
Mistahes uute arendusalade arendamine hästi juurdepääsetavatesse asukohtadesse,
võimalikult ühtsete ja terviklike, hoolega läbikaalutud ruumiliste visioonide ja
terviklahenduste alusel, sealhulgas mistahes uute elamupiirkondade rajamine
terviklikult koos erinevas vanuses elanikele vajaliku sotsiaalse infrastruktuuri osade,
ühistranspordi võimaluste, avaliku ruumi ja kohaliku keskuse arenguga;
Avaliku ruumi (ühiskonnaliikmete poolt ühiselt kasutatava ruumi) üldise
mitmekesisuse, kvaliteedi ja sidususe tõstmine, erinevate ühiskonnaliikmete vajadusi
arvestava struktuuri ja ulatuse loomine, kaasava elukeskkonna kavandamise põhimõtte
kõiki planeeringuliike läbiv rakendamine, kergliikluse ja ühistranspordi arenduste
eelistamine autoliikluse arendustele;
Veeäärsete alade väärtustamine ja avamine. Veekogude kasutamisvõimaluste
suurendamine (sealhulgas soovituste andmine erinevate avalike ligipääsude loomiseks
veekogude äärde), eelistatult avalike ruumide ja ühiskondlike ehitiste arendamine,
samuti väljakujunenud maastikuliste ja linnaliste eripärade rõhutamine erinevate
veeäärsete alade arengus;
8
Kohaliku ja linnasisese avaliku teedevõrgu jalakäijasõbralik areng. Inimese jaoks
loomulikke liikumissuundi arvestava, konflikti- ja katkestuskohti vältiva, sidusa,
kasutajasõbraliku, esteetiliselt nauditava ja ohutu kergliiklusruumi ja jalakäijate
liikumisstruktuuri kujundamine ning selle võimalikult hea ruumiline seostamine elu-,
töö- ja puhkekohtadega, vaatamisväärsuste, veekogude ning üleriigilise integreeritud
ühistranspordisüsteemiga (sealhulgas raudteede arendamisel kergliiklusruumi
katkestuste vältimine ning raudteekoridoride maa-aladel pikisuunalise kergliikluse
soosimine);
Erinevas vanuses elanikele vajalike teenuste ja ühistranspordi kättesaadavuse tagamine
võimalikult kodulähedases piirkonnas asulates, samuti selle võimaluse puudumise
korral muul mõistlikul viisil kättesaadavuse tagamine hajaasustuses;
Uute ehitiste (eelkõige hoonete, aga ka avalike ruumide, tehismaastike ja teede)
ehitamine, seades esmaseks eesmärgiks võimalikult kõrge arhitektuurilise ja ehitusliku
kvaliteedi ning olemasolevat keskkonda ja tulevikusuundumusi arvestavate, ruumilist
mitmekesisust rikastavate, terviklike planeeringuliste ja arhitektuursete lahenduste
eelistamise;
Väljakujunenud ruumiliste struktuuride, linna- ja külamiljöö, kohavaimu ning
ajaloolise ehitatud pärandi väärtustamine;
Riigi erinevatele piirkondadele omaste maastike väärtustamine ja ruumiliste eripärade
ja kultuurmaastike säilitamine, sealhulgas olemasoleva metsa- ja põllumajandusmaa
hoidmine;
Ökosüsteemi terviklikkuse väärtustamine ja säilitamine, rohelise võrgustiku sidususe
hoidmine ja parandamine, arendades sealjuures inimesele suunatud puhkeotstarbelisi
liikumisvõimalusi. Linnalooduse väärtustamine ja rohelise võrgustiku jätkumine
linnastruktuuridesse;
Üleujutusriskiga aladele asustusalade planeerimise vältimine, planeerimisel
kommunikatsioonide olemasolu tagamine, arvestades asustustüübi eripäraga ning
võimalikult kulutõhusate reovee ja jäätmete äraandmisvõimaluste loomine;
Elamutüüpide mitmekesisust avardavate ruumiliste lahenduste eelistamine ja elukoha
valikuvõimaluste suurendamine väljakujunenud asustusstruktuuri järgides;
Ettevõtlusvõimalusi avardavate ruumiliste lahenduste eelistamine ja töökoha
valikuvõimaluste suurendamine;
Tervislikku ja turvalist elukeskkonda, samuti tervislikke eluviise soosivate ruumiliste
lahenduste eelistamine;
Planeeritavate maa-alade energia- ja ressursikasutuse määratlemine, energia- ja
ressursitõhusust soosivate ruumiliste lahenduste eelistamine.
9
Linnapiirkonna ja toimepiirkonna määramisest lähtudes peab maakonnaplaneering andma
suunised ühistranspordi vajalikuks ümberkorraldamiseks vastavalt üleriigilise planeeringu
„Eesti 2030+“ põhimõtetele. Linnapiirkonna peab hõlmama linnatranspordiga ja parandama
kergliiklusvõimalusi linna lähialal. Toimepiirkonna piires on esmatähtis kindlustada sobivatel
kellaaegadel kiire pääs linnapiirkondadesse tööle ja kooli.
Maakonnasiseste horisontaalsete sidemete tugevdamisele lisaks on vaja üle vaadata erinevaid
teenuseid pakkuvate keskuste perspektiivne süsteem kogu maakonnas ning ka piirnevail
aladel naabermaakondades. Maakonnaplaneeringu raamistikus võib teeninduskeskuste ja
nende teeninduspiirkondade käsitlemisel tugineda sotsiaalse infrastruktuuri
teemaplaneeringule, vajadusel täiendusi sisse viies. Teeninduskeskused moodustavad ka
toimepiirkondade sees olulise transpordisõlmede võrgustiku, mille hea ühendus
toimepiirkondade keskustega tuleb tagada.
2.3.2. Detailplaneeringu koostamise kohustusega alade ja juhtude määramine väljaspool
linnu ja aleveid, kui need ei ole kehtestatud üldplaneeringuga määratud
Detailplaneeringu koostamise kohustusega alade ja juhtude määramine väljaspool linnu ja
aleveid on eriti asjakohane maakondades, mille territooriumil ei ole kõiki üldplaneeringuid
kehtestatud. Võib ette tulla ka juhtumeid, mil vajadus tuleneb maakonnaplaneeringu mõnest
teemast (nt väärtuslikud maastikud vm). Arvestades asjaolu, et detailplaneeringu koostamise
kohustus seab kinnisasja kasutamisele piiranguid, peab detailplaneeringu koostamise
kohustusega alade valik olema hästi kaalutletud ja põhjendatud.
2.3.3. Maareformi seaduse tähenduses tiheasustusega alade määramine, kui need ei ole
kehtestatud üldplaneeringuga määratud
Tiheasustusalade puhul tuleb välja selgitada, kas kehtestatud üldplaneeringutes on need
määratud. Kui seda ei ole tehtud, siis on vajalik maakonnaplaneeringus määrata ka vajalikud
tiheasustusalad, sest tiheasustusala määramine planeeringus on vajalik tulenevalt
maamaksuseaduse § 11 lõikest 1, maareformi seaduse § 7 lõikest 4 ja jahiseaduse § 5 lg 2 p-st
1. Juhul kui tiheasustusalad on üldplaneeringutes määratletud väga erinevalt või seda ei olegi
tehtud, võiks kaaluda tiheasustusalade määramise üldiste põhimõtete sätestamist
maakonnaplaneeringus, et kohalik omavalitsus saaks sellest uue üldplaneeringu koostamisel
lähtuda.
2.3.4. Loodusvarade, väärtuslike põllumaade, maastike ja looduskoosluste säilimist ning
rohelise võrgustiku toimimist tagavate meetmete kavandamine
Loodusvaradest, mille säilimist maakonnaplaneeringuga saab tagada ja mida ei käsitleta
teiste maakonnaplaneeringu ülesannete raames, on Eestis tähtsaimad veekogud. Planeeringus
on vaja ära näidata eeskätt seadusjärgsed (sh ka seadusjärgsete veemajandus- vm kavade)
ruumiliselt lokaliseeritud tingimused rannikumere, pinnaveekogude, vee-elustiku ja põhjavee
kaitsmiseks. Pinnavee osas on vaja näidata avalikku kasutusse määratud veekogud. Põhjavee
osas on vaja planeeringus kajastada põhjavee erineva kaitstusega alad.
10
Ka mets on laia levikuga väärtuslik loodusvara, mida käsitletakse Eesti õigusruumis kõikjal
intensiivset kuid sealjuures jätkusuutlikku majandamist vajava taastuva ressursina.
Metsaseadus (MS) ei näe ette võimalust planeeringutega suunata metsa kasutamist, v.a väga
lokaalses ulatuses kaitsefunktsiooniga metsa lageraie piirangute kehtestamine kohaliku
omavalitsuse poolt.
Metsaseaduse sätted ja metsamaadele ulatuvate kaitsealade kaitserežiimi järgimine peab
tagama väärtuslike metsade säilimise. Seega maakonnaplaneeringus üldiste metsa säilimise
küsimusega tegelema ei pea. Soovitav on teha koostööd Riigimetsa Majandamise Keskusega,
et leida võimalusi puhkealade metsades lageraie korraldamise osas, et puhkeväärtust omavat
ala raiega mitte olulisel määral kahjustada.
Väärtuslike põllumajandusmaade hindamiseks ja piiritlemiseks töötab Eesti Maaülikooli
metsandus- ja maaehitusinstituudi geomaatika osakond välja metoodika, mida võtta aluseks
Jõgeva maakonna väärtuslike põllumaade määramisel. Lähtekohaks võib võtta, et
maakonnaplaneeringus tuleb näidata antud maakonna keskmisest kõrgema hindepunktiga
maad, mille säilitamine põllumajanduse jaoks omab maakondlikku tähtsust ka põlluväljade
suuruse ja kompaktsuse, ühtluse, kättesaadavuse, maaparandussüsteemide jne aspektist.
Maaparandussüsteemidega kaetud maade kasutamise üldised suunad ja juhised üld- ja
detailplaneeringute koostamiseks kirjeldada ning määrata koostöös
Põllumajandusministeeriumiga. Väärtuslike põllumaade säilimist tagavaid meetmeid saab
maakonnaplaneeringus planeerimisseaduse alusel kehtestada. Nende peamine suunitlus on
sellise maakasutuse vältimine, mille puhul nende põllumajandusliku kasutamise võimalused
oluliselt ahenevad. Selle juures jääb kohalikele omavalitsustele võimalus lähtuvalt kohalikest
huvidest määratleda oma üldplaneeringuis väärtuslikke põllumaid laiemalt.
Nitraaditundlike aladega tuleb maakonnaplaneeringu koostamise käigus kindlasti tegeleda.
Üht kolmandikku Jõgeva maakonnast katab Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundlik
ala. Siinkohal tuleb analüüsida maakasutust ja vajadusel seada kasutustingimused.
Väärtuslikud maastikud, looduskoosluste säilimine ja roheline võrgustik
Üleriigiline planeering „Eesti 2030+“ sätestab järgmist: „Rohetaristu temaatika kerkimine
Euroopa Liidu tähelepanu keskmesse näitab, et ka uutes maakonnaplaneeringutes peab
järgima senistes teemaplaneeringutes kirjeldatud kasutustingimusi ja soovitusi, et tagada
rohevõrgustiku katkematus ja toimivus.“
Loodusväärtuste säilimiseks on oluline ökosüsteemide toimimist tagava erineva ulatusega
tuumikalasid ja neid ühendavaid koridore sisaldava ökoloogilise võrgustiku toimimine.
Väärtuslike maastike ja looduskoosluste säilimist ning rohelise võrgustiku toimimist tagavate
meetmete kavandamisel saab maakonnaplaneeringus tugineda eeskätt kehtivale maakonna
teemaplaneeringule „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused”, kaasa arvatud
sellesse üldplaneeringutega ja teemaplaneeringutega tehtud täpsustused, mis lõimitakse
maakonnaplaneeringusse. Siiski tuleb jälgida, kas üldplaneeringus täpsustatud piirid ja
kasutustingimused on kooskõlas varasema maakonna teemaplaneeringuga, et tagada
11
väärtuslike maastike säilimine ning rohevõrgustiku katkematus ja toimivus. Kehtestatud
teemaplaneeringuga määratud rohevõrgustiku kasutamistingimused ja -soovitused on üldiselt
piisavad. Jõgeva Maavanema 1. aprilli 2010 korraldusega nr 180 on nimetatud
teemaplaneeringusse lisatud Saare valla üldplaneeringuga väärtusliku maastikuna Kaiu
mõhnastik ja Kaiu järvistu koos Tammeluhaga.
On oluline, et rohevõrgustik seoks olemasolevad kaitstavad alad omavahel hästi, moodustades
katkematu süsteemi, mis aitab kaasa kaitsealade säilimisele ja toimimisele, liikide rändele jne.
Valdav osa Natura 2000 maismaa-aladest jääb maakonnaplaneeringutes määratletud
rohevõrgustiku alale. Rohevõrgustiku osa tuleb maakonnaplaneeringu ajakohastamise käigus
üle kontrollida. Tähelepanu tuleb pöörata rohevõrgustiku ökoloogilisele sidususele.
Väärtuslike maastike hoidmine, säilitamine ja kestlik kasutamine teenivad osaliselt
rohevõrgustiku toimimise eesmärke, sest need sisaldavad muu hulgas loodusväärtusi,
poollooduslikke kooslusi jms. Maakonna teemaplaneeringus nimetatud väärtuslike maastike
(sh traditsiooniliste põllumajandusmaastike) säilitamise ja kasutamise meetmeid tuleb uue
planeeringu koostamisel arvesse võtta.
Rohealade ja väärtuslike maastike määratlemise, nende hoiu ja arengu suunamise kaudu on
võimalik säilitada riigile ja piirkondadele olulisi kultuurmaastikke ning tagada nende
kestlikum kasutamine.
Maakonnaplaneeringus on maastike väärtust vajalik hinnata ja nende arengut suunata ka
kultuurilisest ehk inimkasutuse aspektist. Täpsema tasandi planeeringutele suuniste andmisel
tuleb hinnata, millised on kohaliku elanikkonna ja näiteks turistide vajadused ning milline on
maakonna looduskeskkonna kultuurmaastike (sh kujundatud maastikud, loodus- ja
teemapargid, asulate haljasalad jmt) potentsiaal. On oluline hinnata, millised ootused seatakse
kultuurmaastikele inimeste poolt, sh maastiku esteetika, huviobjektid, asukoht ja kasutamist
soodustavad tegurid, mis kutsuvad inimest välisruumis viibima (juurepääsuteed, parklad,
teenused, turvalisus, valgustatus jm olulised tegurid).
Teiselt poolt on vaja hinnata maastiku kui loodusressursi taluvust ehk millist puhkekasutuse
koormust saab maastikule kavandada, ilma et see põhjustaks maastikus kahjustusi ja maastiku
kui looduskoosluse jätkusuutlikust. Nende kahe aspekti analüüsi tulemusel määratakse
puhkekasutuseks soodsad ja arendamist vajavad alad ning selleks mittesobivad alad.
Oluline on analüüsida ka linnaliste maastike üldist hetkeseisundit ja arengusuundi maakonnas.
Siiani on vähe tähelepanu pööratud linnamaastikele. Oluline on pidada silmas, et
linnamaastikes on tegu ökosüsteemi teenusega, mille puhul kaalub tihtipeale sotsiaalne tegur
üle looduskaitselise. Oluline on säilitada loodusväärtusi ja elurikkust linnas, samas tuleb
linnamaastike arengusuundade määramisel lähtuda inimeste rekreatsioonivajadustest. See
tähendab linnamaastike sihipärast täitmist inimesi kutsuva tegevusega. Selleks tuleb
analüüsida piirkondlikke vajadusi ja võimalusi linnamaastike arendamiseks ning anda
põhimõttelisi suuniseid oluliste linna välisruumi maastikuliste kultuuriobjektide säilitamiseks
ja uute linnamaastike (nt teemapargid, haljasalad jne) kavandamiseks. Ka siin tuleb lähtuda
12
looduskeskkonnast kui ressursist ja kasutajaskonna huvide ja vajaduste prognoosist kui
vajadust määravast tegurist.
Maakonnaplaneeringu üldistusastet silmas pidades on planeeringus oluline anda nii linna kui
ka hajaasustuse kultuurmaastike arendamise suunised järgmise tasandi planeeringutele.
Eesmärgiks on mitmekesistada inimtegevust välisruumis ja leida tasakaalustatud võimalusi
maastike aktiivsemaks kasutamiseks.
Seoses EL valmiva rohetaristu strateegiaga, Eesti võimaliku ühinemisega Euroopa
maastikukonventsiooniga või Eesti rahvusmaastike määratlemisega on tõenäoline, et
vaadeldavasse temaatikasse lisandub uusi sisulisi nüansse.
2.3.5. Maa- ja veealade üldiste kasutamistingimuste määratlemine
Maakonnaplaneeringu üldistusaste on suur ja sellega saab määrata kindlaks maa-alade üldisi
kasutustingimusi. Maakonnaplaneeringu eesmärk on vaadata tervikpilti ja anda suuremate
maa-alade kasutamiseks üldised suunad ja juhised.
Kasutustingimused määratakse nende maa- ja veealade suhtes, millega tegeldakse seoses
maakonnaplaneeringu ülesannete täitmisega: nt linnapiirkond ja toimepiirkond, maakondliku
tähtsusega taristu asukohad ja paiknemiskoridorid, puhkealad jm.
Lähimusprintsiibist lähtudes ei ole mõistlik lausaline tsoneerimine maakonnaplaneeringus ja
samuti maakonnaplaneeringu koostamine üldplaneeringu täpsusastmes, kuna see ahendaks
kohalike omavalitsuste planeerimise autonoomiat. Tulenevalt PlanS § 3 lõikest 3 ning
maakonnaplaneeringu üldistustasemest ei saa maakonnaplaneeringuga seada kitsendusi
maakasutusele ja sellel puudub isiku õigustele vahetu mõju. Konkreetse maakasutuse
paikapanek on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Maakasutuse juhtotstarbe määrab kindlaks
kohalik omavalitsus üldplaneeringuga, krundi kasutamise sihtotstarbe aga
detailplaneeringuga.
Üldiseks rahvuslikuks väärtuseks on meri ja teised avalikud veekogud, mille puhul riik
käsitleb üldise huvina nende visuaalse mõju ja traditsiooniliste kasutamise võimaluste
säilitamist. Seda võetakse tasakaalustatult arvesse vee-alale kavandatavate arenduste
kavandamisel. Jõgeva maakonnas on avalik veekogu veeseaduse § 5 lg 1 alusel piiriveekogu
Peipsi järv. Tuleb silmas pidada seda, et maakonna territoorium sisemerre, territoriaalmerre ja
piiriveekogude Eestis paiknevatesse osadesse ei ulatu.
Avalikus kasutuses olevatele veekogudele on üldise kasutamistingimusena vaja tagada avalik
ligipääs, konkreetsete ligipääsude planeerimine on aga üldplaneeringute ülesanne. Veekogude
osas saab maakonnaplaneeringuga soovitada planeeringutele üldisi kasutamistingimusi.
Näiteks: soodustada linnaruumi avamist veekogudele, arendades avalikku ruumi ja
ühiskondlikke ehitisi veeäärsetel aladel ning sidudes veeäärse ala jalakäijasõbraliku
kvaliteetruumiga; tõsta ranna- ja kaldaääre kasutatavuse mitmekesisust, andes võimaluse nii
promenaadidele, väikelaevade sadamatele kui supluskohtadele linnaruumis.
13
2.3.6. Maardlate ja maavaravaru kaevandamisest mõjutatud alade kasutustingimuste
määratlemine
Seni on maavaravarude käsitlemine planeeringuis olnud valdavalt passiivne. Maardlad
näidatakse keskkonnaregistrist saadud andmete alusel planeeringu taustinfona. Maardlad,
kaevandamisest mõjutatud alad ja nendega seotud maapõueseaduse järgseid
kasutamispiiranguid on pelgalt kajastatud. Riiklikud ja maakondlikud maavarade kasutusele-
või mittekasutuselevõtuga seotud huvid on aga nii maakonna- kui üldplaneeringuis
määratlemata.
Maavarade kasutuselevõtt toimub ettevõtja poolt konkreetse maa-ala kohta esitatud uuringu
ja/või kaevandamisloa taotluse menetluse tulemusel. Maa-ameti poolt esitatud nõuete
ümberkirjutamine planeeringusse on küsitav, sest planeering ei kehtesta menetluskorda.
Maapõueseaduses nimetatud kohustuste täitmine ei ole planeeringu ülesande lahendus.
Maardlate kasutustingimuste määratlemine on keskseid teemasid nendes maakondades, kus
esinevatest riiklikult strateegilistest maavaradest enamiku kasutuselevõtt on lähematel
aastakümnetel vähetõenäoline, nendele ligipääsuvõimalust tagavad kitsendused
inimtegevusele aga takistavad maakonna majandusarengut. Maavaradest on 96% kasutamata.
Puudub kalkulatsioon maavarade ja põllumajandusmaade majandusliku väärtuse
võrdlemiseks. Maavarade peal olevat maad ei anta ka kasutusvaldusesse.
Juhul kui maakonnaplaneering määratleks ja piiritleks avaliku huvi konkreetsete maardlate
suhtes, oleks võimalik paljusid konflikte ennetada. Maardlatega seotud problemaatika osas
tuleb maakonnaplaneeringu koostamisel teha koostööd Keskkonnaministeeriumiga ja
Maa-ametiga.
2.3.7. Teede, raudteede, veeteede ja tehnovõrkude koridoride, lennuväljade, sadamate ja
jäätmete ladestamise kohtade ning muude tehnorajatiste paigutuse määramine
Antud ülesande puhul on mõistlik lähimusprintsiibist lähtuvalt käsitleda maakonna kui terviku
jaoks olulist.
Planeeringuülesande lahendusena näidatakse maakonnaplaneeringuga kavandatavad koridorid
ja rajatised. Olemasolevate teede raudteede, veeteede, põhivõrgu kõrgepingeliinide jt
tehnotaristu koridore kajastatakse taustteabena. Teemaplaneeringutega kehtestatud
joonehitiste koridorid ja asukohavaliku maakonnaplaneeringutega määratud rajatiste asukohad
kajastatakse ka uues maakonnaplaneeringus (vt p 2.3). Need võivad olla tähistatud eri
leppemärgiga ja selgitusega, et nende puhul on planeeringu seadusekohane menetlusprotsess
läbitud.
Maanteedest on asjakohane maakonnaplaneeringus tegeleda eeskätt riigimaanteedega ning
kohalike maanteede ja kergliiklusteedega, mis ühendavad erinevaid omavalitsusi ja maakondi.
Kavandatavate teede trassikoridoride määramisel tuleb teha koostööd Maanteeametiga.
14
Regionaalarengu strateegia näeb ette regioonisisese teedevõrgu ja ühistranspordi ühenduste
määratlemist maakonnaplaneeringute koosseisus. Maakonnaplaneering peaks suunama ka
kruusateedele mustkatete ehitamist. Seni on mustkatete ehituse vajaduse määramiseks
kasutatud saavutatud liiklussageduse andmeid. Samas peaks teedevõrgu arendamist vaatlema
ka ühe abinõuna asustuse ja majanduse arengu suunamiseks. Seetõttu on vaja mustkatete
ehitus kavandada kooskõlas planeeringus ette nähtud toimepiirkondade, keskuste, sadamate,
turismi- ja puhkepiirkondade arendamisega ning ühistranspordi muutustega. Vajadusel tuleb
siin kasutada transpordiprognoose ja -analüüse. Linnade ümbersõidud ja neid linnatänavatega
ühendavad liiklussõlmed peavad võimaldama ümbersõitude mugavat kasutamist ka
linnasisese ja linnast väljuva liikluse poolt, eesmärgiga vähendada liikluskoormust
linnatänavatel. Määratletakse üldised vajadused kiire, kohaliku ligipääsuta ühenduse ja
kohaliku ligipääsuga ühenduste järele ning kirjeldatakse tingimused nende tagamiseks.
Maakonnaplaneeringuga saab seada tingimusi, et raudtee infrastruktuuri valdajad peavad
võimaldama raudtee kaitsevööndis pikisuunalist kergliiklust ja mõistliku tihedusega raudtee
ületamise võimalusi, tagades seejuures ohutuse. Planeeringu koostamisel kaaluda sellise
liikluse võimaldamist koos taristu valdaja ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi
esindajatega.
Kergliiklejate vajadusi (jalakäijad, jalgratturid), kiirusi, liikumise iseloomu (tarbeliikumine,
tervisesport) ja teekonna pikkusi käsitletakse eraldi.
Üheks käsitlemist vajavaks teemaks on maakonda läbivate üleriigilise ja rahvusvahelise
tähtsusega ratta- ja jalgsimatkamise marsruutide määratlemine. Tegu on küll sisuliselt
puhke ja turismiobjektidega, kuid arvestada tuleb, et need võivad kattuda olemasolevate
teedega, mille seisukord, teenindustase ja/või liikluskorraldus ei taga ilma parendusteta
liikuvuse ohutust.
Üleriigiline planeering „Eesti 2030+“ püstitab ülesande ühistranspordiliikide ja –liinide
omavahelisest sidumisest ning mitmeliigiliste ühistranspordisõlmede kujundamisest. See
vajab maakonnaplaneeringu kontekstis sisustamist.
Sadamatest peaks maakonnaplaneering tegelema maakondlikku tähtsusega väikesadamatega,
mis tagavad sadamate keti piisava tiheduse. Väikesadamate vajaduse ja perspektiivide
määramine jääb omavalitsustele.
Maakonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu huvides on otstarbekas tehnilise taristu
paigutuse määramise ülesande raames määratleda maakondliku tähtsusega tööstus- ja
logistikaalade paiknemine (vt ka 2.3.1 Asustuse arengu suunamine). Maakonnaplaneeringu
koostamisel tuleb senine kogemus maakonna kui terviku arengu väljavaadete taustal
kriitiliselt üle vaadata hindamaks tööstusalade perspektiive.
Tulenevalt taastuvenergia direktiivi 2009/28/EÜ artikli 13 lõikest 3 on liikmesriikidel
ülesanne tööstus- ja elamupiirkondade planeerimisel tagada valmidus ja luua eeldused
taastuvenergia laialdasemaks rakendamiseks.
15
Käsitleda tuleb energiaressursside kasutatavuse ning energiatootmise, -ülekande ja -
jaotamise tehnorajatiste, samuti kohalike taastuvate energiaallikate (tuul, päike, vesi, biogaas,
hakkepuit, energiavõsa ja rohtsete energiakultuuride kasvatamine, jäätmed,
koostootmisjaamad, rohemajandus) maakonnaplaneeringu tasemele vastavat väljundit.
Planeeringutega hõlmatava maa-ala perspektiivse energiakasutuse (tarbimise ja tootmise)
põhimõtete määratlemist käsitleda KSH käigus.
Tuuleenergia tootmiseks sobivatena määratletud alade paigutust saab nende olemasolul
maakonnaplaneeringus kajastada. Oluline on seejuures silmas pidada ka üleriigilises
planeeringus „Eesti 2030+“ pakutud piirkondadega.
Jäätmete ladestamise kohtade osas tuleb arvestada, et kuna ladustatavad jäätmekogused
kahanevad, siis on olemasolevate jäätmekäitluskohtade kajastamisel vajalik teha koostööd
Keskkonnaministeeriumiga.
Seoses uue maakonnaplaneeringu ettevalmistamisega on tähelepanu pööratud vajadusele
tagada üle riigi kiire elektrooniline andmeside nn lairibaühendustega. Info- ja
kommunikatsioonitehnoloogia areneb nii kiiresti ja ettearvamatult, et kaabelsidevõrgu
planeerimisega paarikümneks aastaks ette pole mõistlik tegelda. Liiati kasutatakse selle võrgu
arendamiseks olemasolevaid elektrivõrkude ja teekoridore, mistõttu maa broneerimine pole
vajalik.
2.3.8. Kaitsealade ja nende kasutamistingimuste arvestamine planeeringus, vajaduse
korral ettepanekute tegemine kasutamistingimuste täpsustamiseks, uute kaitsealade
loomiseks või kaitserežiimi lõpetamiseks
Selle ülesande peamine mõte on planeeringu kooskõla tagamise nõue kõigi
looduskaitseseaduse (LKS), muinsuskaitseseaduse (MuKS) ja metsaseaduse (MS) alusel
kehtestatud piirkondlike ja lokaalsete kaitserežiimidega. Looduskaitseseadus tegeleb
kaitstavate loodusobjektidega, muinsuskaitseseadus muististega ja metsaseadus
vääriselupaikadega.
Kaitsealade kasutamistingimustega arvestamine tähendab, et planeeringulahenduses on
välditud konfliktid olemasolevate kaitserežiimidega. Maakonnaplaneeringule iseloomulik
üldistusaste tingib, et ruumilisi suhteid pole paljudel juhtudel võimalik joonistel kujutada
sellise täpsusega, et kaitserežiimide järgimine oleks silmnähtav juba planeeritud ja kaitstavate
objektide omavaheliste kauguste põhjal. Seetõttu on vaja seletuskirjas juhtida tähelepanu
kaitsealade kasutustingimustele ja võimalikele konfliktidele, mida tuleb planeeringu
elluviimisel, sh ka üldplaneeringute ja detailplaneeringute koostamisel arvestada, et
kaitsenõuete järgimine oleks tagatud.
Piisavat tähelepanu tuleb pöörata ettepanekute tegemisele kaitstavate alade
kasutamistingimuste täpsustamiseks, uute kaitsealade loomiseks või kaitserežiimi
lõpetamiseks. Ettepanekute põhjendused peavad sisaldama soovitavate muutuste täpsemat
16
iseloomu ning poolt- ja vastuargumentide kaalumist avaliku huvi seisukohast.
Argumentatsiooni täpsustamiseks võib kaaluda väiksema mahuga uuringute korraldamist.
2.3.9. Puhkealade määramine ja nende kasutamistingimuste määratlemine
Puhkealasid, vaatamisväärsuseid ja turismisihtkohti on valdavalt käsitletud kehtivas
maakonnaplaneeringus ja eriti maakonna teemaplaneeringus „Asustust ja maakasutust
suunavad keskkonnatingimused”. Kui ka uusi puhkealasid varasemaga võrreldes lisandunud
pole, võivad seoses vahepealsetel aastatel tehtud investeeringutega ja juurdetulnud üritustega
olla muutunud turismisihtkohtade kaalud. Lisaks tuleks arvestada võimalikke perspektiivseid
arendusi. Uue maakonnaplaneeringu lahenduse uudsus võiks olla eeskätt selles, et
lähimuspõhimõtet järgides vaadata puhkealade võrgustik üle ja valida sealt maakondliku
tähtsusega puhkealad – need mis on olulised mitte ainult kohaliku elanikkonna vaid üle
maakonna ja kaugemalt tulevate puhkajate sihtkohana. Kajastada tulevad maakonda läbivate
üleriigilise ja rahvusvahelise tähtsusega ratta- ja jalgsimatkamise marsruudid ja määratleda
nendega seonduvad üldised tingimused.
Puhkealade mõiste maakonnaplaneeringus täpsustatakse planeeringu koostamise käigus
koostööpartneritega, seostades selle üldplaneeringutes määratud maakasutuse
juhtfunktsiooniga ja kohase reformimata riigimaa tulevase kasutusega. Kasutamistingimused
on vajalik määrata iga puhkeala eripära arvestades, kuid siiski maakonnaplaneeringule
kohaste üldiste suuniste tasemel, mille kohaldamine konkretiseeritakse üld- ja
detailplaneeringutega.
Planeeringutega on metsa kui puhkeressursi kasutamist võimalik suunata vaid väga lokaalses
ulatuses kaitsefunktsiooniga metsa lageraie piirangute kehtestamisega kohaliku omavalitsuse
poolt. Muuhulgas on siin vajalik teha sisulist koostööd Riigimetsa Majandamise Keskusega.
Koostöö tulemusel näidata puhkealad riigimetsas. Koostöös Keskkonnametiga määratleda
sobivad maastikukaitsealad ka puhkealadena.
Jõgeva maakonnaplaneeringus on plaanis rakendada Jõgeva maavanema 7. juuli 2005
korraldusega nr 514 algatatud teemaplaneeringu „Via Hanseatica arenguvööndi
turismivõrgustik“2 metoodikat kogu maakonna kohta.
2.3.10. Üleriigilise tähtsusega riigikaitselise otstarbega maa-alade määramine
Maakonnaplaneeringu koostamisel käsitlemist vajavateks riigikaitselisteks objektideks on
Kaitseväe ja Kaitseliidu taristu. Lähtudes sellest on Kaitseministeeriumis koostatud
lähteseisukohad maakonnaplaneeringute koostamisele. Juhised riigikaitseliste objektide ja
nendega seotud piiranguvööndite kajastamiseks igas konkreetses maakonnaplaneeringus
annab Kaitseministeerium koostöö käigus.
2.3.11. Olulised arvestamist vajavad asjaolud
2
Jõgeva maavanema 03.01.2014 a korraldusega nr 1-1/2014/2 lõpetati teemaplaneeringu koostamine seoses uue
maakonnaplaneeringu koostamisega.
17
PlanS § 7 lg 6 järgi võetakse maakonnaplaneeringu koostamisel arvesse hädaolukorra
riskianalüüsi tulemusi. Vabariigi Valitsuse 25.04.2013 korraldusega nr 208 on kehtestatud
määrus „Nende hädaolukordade nimekiri, mille kohta koostatakse riskianalüüs ja lahendamise
plaan, ning hädaolukorra riskianalüüsi ja hädaolukorra lahendamise plaani koostamiseks
pädevate täidesaatva riigivõimu asutuste määramine“. Maakonnaplaneeringu koostamise
käigus tuleb riskianalüüsidega tutvuda ning nendes kirjeldatud riske hinnata. Selleks on
vajalik koostöö nende asutustega, kes on vastavate riskianalüüside koostamise eest
vastutavad, näiteks Päästeamet, Keskkonnaamet, Tehnilise Järelevalve Amet. Planeeringu
koostamisel võib tekkida täiendavaid küsimusi näiteks riskiallikate osas (raudteed, kiirgusluba
omavad objektid jne), millele peab vastama pädev asutus. Ka juhul, kui maakonnaplaneeringu
koostamise käigus leitakse, et riskianalüüsi tulemused ei puuduta maakonnaplaneeringut,
tuleb planeeringus põhjendada, miks ei ole riskianalüüsi tulemusi arvestatud. Teave ohtlike
ettevõtete kohta on leitav Maa-ameti interneti kodulehelt.
Päästeameti kooskõlastus tähendab, et hädaolukorra riskianalüüsi tulemusi on
maakonnaplaneeringu koostamisel arvesse võetud.
2.4. Planeeringu lisad
PlanS § 2 lg 4 sätestab, et planeeringu lisad võivad sisaldada:
1) teavet planeeringu koostamise käigus tehtud menetlustoimingute ja koostöö kohta;
2) planeeringu lähteandmeid, olemasoleva olukorra analüüsi ja lähteseisukohti,
planeeringu koostamise käigus tehtud vaheotsuseid ja muid planeerimisprotsessi
käigus koostatud dokumente;
3) planeeringu elluviimise tegevuskava ja planeeringu elluviimiseks vajalikud
kokkulepped;
4) muud planeeringuga seotud ning säilitamist vajavat teavet.
2.4.1. Planeeringu elluviimine
Planeeringu lisade hulka võivad kuuluda planeeringu elluviimise tegevuskava ja planeeringu
elluviimiseks vajalikud kokkulepped. Tegevuskava ja kokkulepete vormistamine planeeringu
lisana tähendab seda, et neid ei kehtestata koos planeeringuga ja neid võib ajakohastada
vastavalt vajadusele planeeringut ennast muutmata.
Maakonnaplaneeringute puhul on elluviimise tegevuskava (mis sisaldab ka kokkuleppeid)
tingimata vajalik, sest need planeeringud ei rakendu automaatselt järgmistel põhjustel:
Ainult üldplaneering on aluseks detailplaneerimise lähteülesande või
projekteerimistingimuste välja andmiseks ja saab seada ka kitsendusi konkreetsele
kinnisomandile.
18
Maakonnaplaneeringus ette nähtud ehitiste rajamise ulatust ja ajastust pole võimalik
maakonnaplaneerimisprotsessi raames kindlaks määrata.
Maakonnaplaneeringu elluviimise tegevuskavas kindlustatakse elluviimist järgmiselt:
konkreetsete ettepanekute sõnastamisega omavalitsuste üldplaneeringute
täiendamiseks, aga ka teemaplaneeringute või detailplaneeringute koostamiseks;
samuti ka vajalike eelnevaga seotud uuringute tegemiseks;
planeeringuprotsessis saavutatud kokkulepete fikseerimisega antud planeeringu jaoks
esmatähtsate avaliku sektori investeeringute ettevalmistamiseks ja elluviimiseks.
Ettepanekute tegemisel üldplaneeringute täiendamiseks on oluline hoolikalt silmas pidada
kavandatud maakasutuse piirangute põhjendatuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid.
Planeeringu elluviimise tegevuskavas võidakse sätestada kava ülevaatamise tähtajad ja
korraldus.
3. Keskkonnamõju strateegiline hindamine
Keskkonnamõju strateegilise hindamise kohane tase on selle taseme planeeringute juures, kus
tehakse vastavad konkreetsed otsustused. Keskkonnamõju hindamise ja
keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (edaspidi KeHJS) § 33 lg 1 p 3 kohaselt on
maakonnaplaneeringu koostamisel kohustuslik enne selle kehtestamist viia läbi
keskkonnamõju strateegiline hindamine (edaspidi KSH). KeHJS § 40 lg 1 sätestab, et
keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne on osa strateegilisest
planeerimisdokumendist, seega ka maakonnaplaneeringust.
KSH läbiviimine maakonnaplaneeringule on vastutusrikas ülesanne, mistõttu planeeringu
korraldaja tagab kogenud keskkonnamõju hindaja osalemise planeerimisprotsessis kogu selle
kestuse ajal. KSH programm koostatakse planeeringu koostamise korraldaja ja KSH eksperdi
koostöös ja sellega tagatakse, et hinnatakse planeeringu elluviimise mõju nii majanduslikule,
sotsiaalsele, kultuurilisele kui looduskeskkonnale.
Hindamisel piirdutakse strateegiliste valikute võrdluse tasemega. Ära näidatakse eeldatava
olulise keskkonnamõjuga osad planeeringulahenduses, mis vajavad selle elluviimise faasis
keskkonnamõju hindamise läbiviimist ehitus- või kasutusloa menetlemise käigus. Ajakohaste
ja maakonnaplaneeringus kajastatavate teemaplaneeringute osas on KSH koostamisel
võimalik tugineda esialgse KSH tulemustele.
Mõjude hindamine ei tohi olla pelgalt oletuslik ja üldsõnaline ning keskenduda vaid
looduskeskkonnale. Eeldatavat positiivset mõju võivad kinnitada eksperdi hinnang, muud
tõendid, uuring, majanduslik analüüs või senine praktiline kogemus. Samuti peab õige
19
kaalutlusotsuse tegemiseks olema võimalik selle mõju suurust hinnata ja kirjeldada vähemalt
ligikaudselt.
Planeeringu koostamise ja KSH menetlus ühendatakse võimalikult ulatuslikult. Nii
planeeringulahenduse väljatöötamise kui keskkonnamõju hindamise avalikustamine viiakse
läbi vastastikku seostatult, üheaegselt ja võimalusel samade avalike arutelude raames.
Hindamine lõimitakse planeeringu koostamisse nii, et see moodustaks tervikprotsessi pideva
koostisosa. Seda arvestatakse jooksvalt alternatiivsete lahendusvariantide võrdlemisel, neist
eelistatavate valimisel ning planeeringu elluviimisega seotud võimalike negatiivsete
keskkonnamõjude ennetus- ja leevendusmeetmete määratlemisel. Keskkonnamõju
strateegilise hindamise tulemused lõimitakse planeeringulahenduse tekstilisse esitusse ja KSH
aruanne esitatakse planeeringu lisana. Aruanne seostatakse viidete abil planeeringu tekstiga,
et vältida sama teabe kordamist ja näidata hindamise tulemuste kajastamist
planeeringulahenduses.
Soovitav on KSH aruande esitamine Keskkonnaametile heakskiitmiseks pärast
maakonnaplaneeringu vastuvõtmist ja avaliku väljapaneku toimumist. Keskkonnaameti
kooskõlastus tähendab, et keskkonnamõju strateegilise hindamise tulemusi on arvesse võetud.
4. Planeeringu koostamine
4.1. Põhimõtted
Maakonnaplaneeringu koostamisel tuleb arvestada kehtestatud üldplaneeringutega või tehakse
vajaduse korral kokkuleppel kohalike omavalitsustega ettepanek nende muutmiseks (PlanS
§ 7 lg 5). Kehtestatud maakonnaplaneering on üldplaneeringute ja seaduses sätestatud
juhtudel detailplaneeringute ning projekteerimistingimuste koostamise aluseks. Eeltoodu
eeldab põhjalikku üldplaneeringute analüüsi nende ülesannete osas, mida plaanitakse
lahendada maakonnaplaneeringuga.
Planeeringu koostamisel juhindutakse koostöö ja avalikkuse põhimõtetest.
Planeering on mõjus vaid siis kui arvukad osapooled, kellest sõltub planeeringulahenduse
elluviimine, saavad planeerimisprotsessi käigus planeeringu osalisteks. Selleks on neil vaja
võimalusi ja piisavalt aega oma huvisid esitada, läbi arutada ja üheskoos välja töötada
võimalikult paljusid rahuldavaid kompromisse. Planeeringu koostamise eri etappidel tehakse
seetõttu koostööd partneritega, kelleks on antud planeeringu puhul ministeeriumid ja muud
asjaosalised riigiasutused, kohalikud omavalitsused, naabermaakondade maavalitsused,
maakonnas tegutsevad suuremad ettevõtted ja ettevõtjate ühendused, arendusvaldkonnas
tegutsevad mittetulundusühendused jt. Partnerite rohkus ja avalike arutelude vajadus
muudavad protsessi aeganõudvaks, kuid sellest võidab tulemuse kvaliteet.
Avalikkuse põhimõte on sätestatud PlanS § 3 lg 1: „Avalikustamine on kohustuslik, et tagada
huvitatud isikute kaasamine, õigeaegne informeerimine ja võimalus kaitsta oma huvisid
20
planeeringu koostamise käigus”. Planeerimise avalikkus tagatakse lisaks planeerimisseaduses
sätestatud kohustuslikele protseduuridele kogu protsessi vältel planeerimise käiku ja
vahetulemusi kajastava teabe alalise kättesaadavusega maavalitsuse veebilehel ja perioodilise
kajastamisega kohalikus meedias.
Maakonnaplaneeringu puhul ei kasutata mõistet „puudutatud isik“ ning seadus ei näe ette
isikute kaasamist ega teavitamist. Samas kui kasutamistingimustega riivatakse isiku õigusi ja
vabadusi, peab isikul olema võimalus on huve kaitsta. Kui on ilmne, et mõni
maakonnaplaneeringuga seatav maakasutustingimus omab isikutele mõju, tuleks tõsiselt
kaaluda kinnisasja omanike teavitamist ja seisukoha küsimist vaatamata sellele, et seadus seda
otseselt ei nõua.
Planeeringu maakasutusandmed peavad olema INSPIRE direktiivi kohaselt kättesaadavad
vaatamiseks, otsimiseks, allalaadimiseks, transformeerimiseks ja ruumiandmete
kasutuselevõtmiseks.
Maakonnaplaneeringu koostamisel on soovitav kasutada Siseministeeriumi kodulehel olevaid
leppemärke. Selleks, et maakonnaplaneeringud oleksid omavahel lihtsamini võrreldavad,
töötab Siseministeerium välja maakonnaplaneeringu vorminõuded, millest tuleb
maakonnaplaneeringu koostamisel lähtuda.
4.2. Koostamise korraldus
Planeeringu koostamist korraldab Jõgeva maavanem ja selle tehnilise teenindamise tagab
maavalitsus. Maakonnaplaneeringu koostamise nõustamiseks ja planeeringu keskkonnamõju
strateegilise hindamise läbiviimiseks on Jõgeva maavalitsusel sõlmitud hankeleping
planeeringu konsultandi ja KSH eksperdiga.
Planeeringu koostamise heale tavale vastab juhtrühma ja töörühma moodustamine. Juhtrühma
nimetab maavanem. Juhtrühm arutab läbi planeeringuprotsessi põhimõttelised küsimused ja
lahendab õigeaegselt võimalikud tekkivad vastuolud. Selle koosseis peab tagama koostöö
kõigi vajalike partneritega. Juhtrühm kutsutakse kokku vajadusel. Juhtrühma koosolekutel
osalevad planeeringukonsultant ja KSH ekspert.
Vastavalt PlanS § 16 lg 1 p 2, 7, 8 ja 9 on vaja teha koostööd:
planeeritava maa-ala kohalike omavalitsustega,
naabrusesse jäävate maakondade maavanematega,
ministeeriumidega, kelle valitsemisalas olevaid küsimusi planeering käsitleb,
Keskkonnaameti, Päästeameti ja Muinsuskaitseametiga.
21
Maakonnaplaneering tuleb kooskõlastada naabermaakondade maavanematega ja kohalike
omavalitsustega ning muude asjaomaste riigiasutustega.
Täiendava kooskõlastamise vajaduse määrab Siseministeerium sõltuvalt sellest, milliseid
ülesandeid maakonnaplaneeringuga lahendatakse.
Kooskõlastajatega tuleb teha koostööd juba planeeringu koostamise käigus, kas juhtrühmas
või muul tõhusal moel. Valitsusala allasutuste ja ministeeriumi kui koordineeriva
institutsiooni seisukohtade vahekorra ning koostöö ja kooskõlastamise korralduse
täpsustamiseks määravad ministeeriumid oma kontaktisikud.
Töörühma moodustamise eeltööna on maavalitsusel soovitav analüüsida kõiki
maakonnaplaneeringu huvirühmi ja määratleda, kuidas on kõige otstarbekam nende huvide
esindamise võimalused tagada ning nendega suhtlemine korraldada. Töörühma on mõistlik
kutsuda vaid nende asutuste, ettevõtete ja ühenduste esindajaid, kes on huvitatud planeeringu
ülesannete lahendamisest laiemalt ja on valmis protsessis kogu selle kestuse vältel osalema.
Töörühma koosseisu võib kuuluda ka juhtrühma liikmeid ning sinna võib kaasata täiendavaid
osalejaid vastavalt teemavaldkonnale. Planeeringu töörühma moodustamine ja selle koosseisu
muutmine peab olema paindlik. Otstarbekas on delegeerida töörühma moodustamine ja selle
töö korraldamine maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna juhatajale. Töörühm tegutseb
koostöös planeeringu konsultandi ja KSH eksperdiga.
Planeeringulahenduse väljatöötamiseks üksikute planeeringu teemade lõikes võib töörühm
moodustada oma ajutised temaatilised sektsioonid või töötada temaatilise koosolekute vormis,
kus ei pea osalema kõik töörühma liikmed. Üksikteemade läbitöötamisse kaasatakse vajadust
mööda ka töörühma mittekuuluvaid eksperte.
Planeeringulahenduste arutamiseks viiakse vajadusel läbi piirkondlikke avalikke
arutelukoosolekuid. Planeeringu kooskõlastamine, vastuvõtmine, avalikustamine, järelevalve
ning kehtestamine toimub planeerimisseaduses ettenähtud korras.
22
JÕGEVA MAAVALITSUS
Vastavalt nimekirjale Meie 22.01.2014 nr 12-3/2014/156-1
Seisukohtade küsimine Jõgeva
maakonnaplaneeringu koostamiseks
Vabariigi Valitsus algatas 18. juuli 2013 korraldusega nr 337 „Maakonnaplaneeringute
algatamine“ uute maakonnaplaneeringute koostamise kõigis maakondades
planeerimisseaduse § 7 lõikes 3 sätestatud ülesannete lahendamiseks. Jõgeva
maakonnaplaneeringu keskkonnamõju strateegiline hindamine on algatatud Jõgeva
maavanema 22. augusti 2013 korraldusega nr 1-1/2013/454 „Jõgeva maakonnaplaneeringu
keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamine“.
Maakonnaplaneeringu koostamiseks ja selle keskkonnamõju strateegilise hindamise
läbiviimiseks on Jõgeva Maavalitsus sõlminud hankelepingu Ramboll Eesti AS-iga.
Maakonnaplaneeringu koostamist ja keskkonnamõju strateegilist hindamist korraldab
Jõgeva Maavalitsus. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 18. juuli 2013 korraldusele nr 337
„Maakonnaplaneeringute algatamine“ tuleb esitada planeering Siseministeeriumile
järelevalve teostamiseks hiljemalt 31. detsembriks 2015. aastal.
Käesolevale kirjale on lisatud maakonnaplaneeringute koostamise lähteseisukohad, mida
on täiendatud Jõgeva maakonna konteksti arvestades. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 18.
juuli 2013 korraldusele nr 337 „Maakonnaplaneeringute algatamine“ tuleb Jõgeva
maakonnaplaneeringu koostamisel lähtuda nimetatud dokumendist. Planeeringu
lähteseisukohad on aluseks maakonna ruumilise arengu üldiste põhimõtete väljatöötamisel,
maakasutuse kavandamisel ning maa- ja veealade üldiste kasutustingimuste seadmisel
maakonnaplaneeringus. Maakonnaplaneeringu ülesanded on nimetatud planeerimisseaduse
§ 7 lõikes 3.
Maakonnaplaneeringu eesmärgiks on maakonna ruumilise arengu kujundamine vastavalt
üleriigilise planeeringu „Eesti 2030+“ koostamise ajal kokku lepitud visioonidele ja
arengusuundadele. Riigi üldised huvid võetakse aluseks nii riiklikul, regionaalsel kui ka
kohalikul tasandil otsuste langetamisel.
Riiklike huvide väljaselgitamiseks Jõgeva maakonnas palume Teil esitada omapoolne
seisukoht maakonnaplaneeringus kajastatavate ning täiendavat tähelepanu vajavate
teemade osas. Samuti on teretulnud igasugused ettepanekud uue maakonnaplaneeringu
kohta. Juhime tähelepanu asjaolule, et uus maakonnaplaneering koostatakse ajalises
perspektiivis 2030+.
Planeeringu koostamisel juhindutakse koostöö ja avalikkuse põhimõtetest. Planeering on
mõjus vaid siis, kui arvukad osapooled, kellest sõltub planeeringulahenduse elluviimine,
saavad planeerimisprotsessi käigus planeeringu osalisteks.
Suur tn 3 Telefon 776 6333 Registrikood 70004117
48306 Jõgeva Faks 776 6334 E-post
[email protected]
www.jogevamv.ee
Kui olete huvitatud planeeringu ülesannete lahendamisest laiemalt ning olete valmis
osalema protsessis kogu selle kestuse vältel, siis ootame Teie esindajat osalema töörühma.
Selleks palume Teil nimetada vastava esindaja kontaktandmed (nimi, ametinimetus, e-posti
aadress, telefoninumber) seisukohtade andmise kirjas.
Ootame Teie seisukohti hiljemalt 26. veebruariks 2014, aadressil Jõgeva Maavalitsus, Suur
3, 48306, Jõgeva linn või e-maili teel
[email protected].
Täiendavate küsimuste korral palun võtta ühendust planeeringute peaspetsialisti Janika
Raudsepaga (telefon 776 6328;
[email protected]).
Uut maakonnaplaneeringut käsitlevad materjalid, sealhulgas lähteseisukohad, on
kättesaadavad Jõgeva Maavalitsuse veebilehel http://jogeva.maavalitsus.ee/et/koostatav-
maakonnaplaneering.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Viktor Svjatõšev
Maavanem
Lisa: Lähteseisukohad Jõgeva maakonnaplaneeringu koostamiseks
Saata:
Siseministeerium; Keskkonnaministeerium; Põllumajandusministeerium; Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium; Kaitseministeerium; Sotsiaalministeerium;
Kultuuriministeerium; Haridus- ja Teadusministeerium; Rahandusministeerium;
Justiitsministeerium; Välisministeerium; Veeteede Amet; Lennuamet; Tehnilise
Järelevalve Amet; Riigimetsa Majandamise Keskus; Keskkonnaamet; Eesti
Keskkonnaühenduste Koda; Maa-amet; Päästeamet; Päästeameti Lõuna Päästekeskus;
Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni Jõgevamaa kontor; Keskkonnainspektsioon;
Keskkonnainspektsiooni Jõgevamaa büroo; Kaitseliit; Kaitseliidu Jõgeva malev;
Veterinaar- ja Toiduamet; Veterinaar- ja Toiduameti Jõgevamaa veterinaarkeskus;
Põllumajandusamet; Põllumajandusameti Jõgeva keskus; Muinsuskaitseamet;
Maanteeameti Lõuna regioon; Politsei- ja Piirivalveamet; Politsei- ja Piirivalveameti
Lõuna prefektuur; Terviseamet; Terviseameti Lõuna talituse Jõgevamaa esindus; Tartu
Maavalitsus; Viljandi Maavalitsus; Järva Maavalitsus; Lääne-Viru Maavalitsus; Ida-Viru
Maavalitsus.
Agnes Lihtsa 776 6351
[email protected]
Janika Raudsepp 776 6328
[email protected]
2 (2)
Saatja: Janika Raudsepp <
[email protected]>
Saatmisaeg: 27. m�rts 2014. a. 16:53
Adressaat: TJA - Avalik
Koopia: Mart Tooming
Teema: Seisukoht J�geva maakonnaplaneeringu koostamiseks
Manused: L�hteseisukohad J�geva maakonnaplaneeringu koostamiseks.pdf;
Seisukohtade kusimine Jogeva maakonnaplaneeringuks_riik.pdf
Tere,
J�geva Maavalitsus saatis Teile 22.01.2014 kirja nr 12-3/2014/156-1 �Seisukohtade k�simine J�geva
maakonnaplaneeringu koostamiseks�, milles palusime anda omapoolne seisukoht
maakonnaplaneeringus kajastatavate ning t�iendavat t�helepanu vajavate teemade osas.
Sooviksime Teilt v�imalusel saada omapoolset sisendit maakonnaplaneeringu koostamiseks.
Lisan manusena meie poolt saadetud kirja ning maakonnaplaneeringu l�hteseisukohtade materjali.
Lugupidamisega
Janika Raudsepp
Planeeringute peaspetsialist
Arengu- ja planeeringuosakond
J�geva Maavalitsus
Tel: 776 6328
Mob: 56 468 418
[email protected]