Maaeluministeerium Teie 09.10.2020 nr MEM/20-1243/-
[email protected] 1K; 1.4-1/992/
Meie 12.11.2020 nr 1.2-3/3263-1
Veterinaarseaduse eelnõu kooskõlastamine
märkustega
Lugupeetud minister
Täname, et olete meile esitanud kooskõlastamiseks veterinaarseaduse eelnõu. Kuna
veterinaarvaldkonnaga on meil kokkupuute- ja koostöökohti näiteks zoonooside, bioohutuse,
veterinaarravimite ja antimikroobse resistentsuse teemadel, siis oleksime kindlasti olnud
koos haldusala pädevate asutustega valmis panustama juba eelnõu väljatöötamiskavatsuse
ning eelnõu koostamise etappides.
Kindlasti lisandub meil veterinaarvaldkonnaga koostööpunkte seoses Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määrusega (EL) 2019/6, mis käsitleb veterinaarravimeid ning millega tunnistatakse
kehtetuks direktiiv 2001/82/EÜ (nn veterinaarravimite määrus). Nimetatud EL määruses on
muuhulgas sätteid, mis reguleerivad loomade eksporti ja importi ning millele viitamist
veterinaarseaduses peaks kaaluma. Vastasel juhul oleks loomade impordi-ekspordi nõuded
erinevate seaduste vahel killustunud ning veterinaarravimite määruses sätestatud nõuded
võivad teadmatusest jääda rakendamata.
Sotsiaalministeerium kooskõlastab veterinaarseaduse eelnõu järgmiste märkustega
arvestamise korral.
1. Siseriiklikult on reguleerimata loomadel täisvere kogumine ja vereülekannete tegemine
erakorralistel asjaoludel. Ravimiseaduse (RavS) § 9 lõige 3 sätestab, et verepreparaat on
verest valmistatud või toodetud ning nõuetekohaselt pakendatud ja märgistatud ravim, mis
sisaldab üht või mitut vere koostisosa. Verepreparaadid on täisveri, verekomponendid ja
plasmaderivaadid. Seejuures ei eristata, kas verepreparaat on mõeldud inimesel või loomal
kasutamiseks. Vereseadusega (VereS) on üle võetud EL-i inimvere käitlemist sätestavad
nõuded ning seadust kohaldatakse tulenevalt §-st 1 vaid inimvere käitlemisele, seda ka
erakorralistel asjaoludel. VereS-is sisalduvate nõuete kohaldamine loomaverele loomadele
ülekandmiseks ei ole mõistlik ning verepreparaatidele, mis on valmistatud loomsest verest,
kohaldub RavS. RavS § 16 lõige 1 sätestab, et ravimeid võib toota ainult ravimite tootmise
tegevusloa omaja.
RavS § 43 lõike 1 kohaselt ei tohi ravimite tootmise tegevusloa omaja osutada
veterinaarteenust ja sama paragrahvi lõike 7 kohaselt ei tohi ka tootmise tegevusloa omaja
juures töötav veterinaararst osutada veterinaarteenust. Kehtiva veterinaarkorralduse
seaduse § 26 lõige 2 punkt 5 kohaselt ei anta kutsetegevuse luba, kui taotlejal on kehtiv
tööleping töötamiseks ravimite tootmise tegevusloa omaja juures ja § 27 lõige 1 punkt 5
kohaselt tunnistatakse kutsetegevuse luba kehtetuks, kui veterinaararstil on kehtiv tööleping
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
töötamiseks ravimite tootmise tegevusloa omaja juures. Sama põhimõte, kuid mitte samas
sõnastuses, jääb kehtima käesoleva eelnõu § 19 kohaselt.
28. jaanuarist 2022. a kohaldub veterinaarravimitele Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus
(EL) 2019/6, mis reguleerib verepreparaatide valmistamist tööstuslikus mahus. Nimetatud
määruse artikkel 2 lõige 7 punkt a sätestab, et määrust ei kohaldata veterinaarravimite
suhtes, mis sisaldavad autoloogseid või allogeenseid rakke või kudesid, mille puhul ei ole
rakendatud tööstuslikku protsessi. Kehtiv EL õigus ja nimetatud määrus võimaldavad teha
erisusi vere kogumisele erakorralistel asjaoludel kui vere käitlemisel ei rakendata
tööstuslikku protsessi. Tööstusliku protsessi rakendamisel verepreparaatide tootmiseks on
vajalik jätkuvalt ravimite tootmise tegevusluba.
Eelpool toodust tulenevalt palume õigusselguse huvides täiendada eelnõu sättega, millega
antakse veterinaararstile õigus vere kogumiseks erakorralistel asjaoludel looma raviks.
Pakume välja allpool toodud sõnastuse:
„§ … Veterinaararsti õigus vere kogumiseks erakorralistel asjaoludel looma raviks
Veterinaararstil on lubatud koguda looma verd vereülekanneteks erakorralistel asjaoludel
looma raviks, kui vereülekande tegemata jätmine võib põhjustada abivajava looma surma või
püsiva tervisekahjustuse, järgmistel tingimustel:
1) vereloovutamisega ei põhjustata doonorloomale tervisekahjustust või surma;
2) looma doonoriks sobivuse hindamine toimub veterinaararsti vastutusel;
3) verepreparaadi valmistamiseks ei kasutata tööstuslikku protsessi;
4) vereülekannet ei tehta toiduks mõeldud loomale;
5) tagatakse jälgitavusandmed doonorlooma ja retsipient looma vahel ning
6) ülekandeks kasutatav täisveri kogutakse konkreetsele abivajavale loomale vahetult enne
ülekannet.“
Sättega antakse veterinaararstile õigus koguda vereülekandeks täisverd erakorralistel
asjaoludel konkreetsele abivajavale loomale. Säte on vajalik, et tagada loomadele
vereülekannete tegemiseks vajalik täisveri olukorras, kus ravimite tootmise tegevusluba
omav ettevõte Eestis ei suuda sellist varu tagada ning ülekande tegemata jätmine võib
põhjustada abivajava looma surma või püsiva tervisekahjustuse.
2. Eelnõu §-s 3 sätestatakse, et veterinaarnõuetena käsitatakse ka RavS-i alusel kehtestatud
ravimsöötade kasutamise nõudeid. Juhime tähelepanu, et alates 22. jaanuarist 2022. a
kohaldatakse ravimsöötadele Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2019/4, mis
käsitleb ravimsööda tootmist, turuleviimist ja kasutamist ja millega muudetakse Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 183/2005 ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu
direktiiv 90/167/EMÜ. Seega alates 22. jaanuarist 2022. a ei kuulu ravimsöödad enam
ravimite ega RavS-i alusel kehtestatud õigusaktide reguleerimisalasse ning seetõttu ei ole ka
säte enam kooskõlas EL õigusega.
3. Eelnõu § 7 lõikes 2 sätestatakse, et zoonoosne haigusetekitaja on viirus, bakter, seen,
parasiit või bioloogiline isend, mis võib põhjustada zoonoosi. Samas on eelnõu seletuskirjas
märgitud, et zoonooside ennetamise ja tõrje kohta kehtib lisaks ka Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määrus (EÜ) nr 999/2001, millega sätestatakse teatavate transmissiivsete
spongioossete entsefalopaatiate vältimise, kontrolli ja likvideerimise eeskirjad (EÜT L 147,
31.05.2001, lk 1). Palume selgitada, miks ei käsitleta eelnõus zoonoosse haigustekitajana
prioone, mis võivad põhjustada näiteks transmissiivseid spongioosseid entsefalopaatiaid.
4. Eelnõu § 26 lõige 4 sätestab, et tegevusluba ei ole vaja taotleda tegutsemiseks Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/429 artikli 176 lõike 1 punktis 2 nimetatud
tegevusalal. Juhime tähelepanu, et eelnõus viidatud punkti nimetatud määruses ei ole.
3
5. Eelnõu § 43 lõike 8 puhul palume täiendada seletuskirja seoses Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määruse (EL) 2019/6, mis käsitleb veterinaarravimeid ning millega tunnistatakse
kehtetuks direktiiv 2001/82/EÜ, artikli 118 lõike 1 nõuetega. Nimetatud säte näeb ette, et EL-i
eksporditavate loomade või loomsete saaduste puhul ei tohi kasutada ravimit, mille
kasutamine reserveeritakse üksnes inimestele. Määruses olev nõue on vajalik antimikroobse
resistentsuse (AMR-i) vastu võitlemiseks. Kuigi EL määruse sätet rakendatakse alles alates
22. jaanuarist 2022. a, siis tuleks selguse ja veterinaarseaduse parema tõlgendamise ning
rakendamise huvides sättele viidata vähemalt eelnõu seletuskirjas.
6. Seoses eelnõu § 48 lõikega 1 juhime tähelepanu, et alates 22. jaanuarist 2022. a
rakendatava Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/6 artikli 110 lõike 5
kohaselt, kui loom eksporditakse kolmandasse riiki ja talle laienevad seetõttu kolmanda riigi
teatavad siduvad tervisenormid, võib pädev asutus lubada üksnes asjaomase looma puhul
müügiloata immunoloogilise veterinaarravimi kasutamist, mille kasutamine on lubatud selles
kolmandas riigis, kuhu loom eksporditakse. See aga tähendab, et vajalik võib olla
Ravimiameti eelnev luba müügiloata ravimi kasutamiseks. Kuigi viidatud EL määrust
rakendatakse alles alates 22. jaanuarist 2022. a, siis palume selguse ja veterinaarseaduse
parema tõlgendamise ning rakendamise huvides viidatud EL määrusest tulenevat nõuet ja
selgitust käsitleda juba vähemalt veterinaarseaduse eelnõu seletuskirjas.
7. Seoses eelnõu § 53 lõikega 1 juhime tähelepanu, et eelnõus on käsitletud Euroopa
Parlamendi ja nõukogu (EL) määruse 2016/429 artiklis 16 bioturvalisust, bioohutust ja
bioohjamise meetmeid käsitlevaid nõudeid oluliselt kitsamalt, piirdudes vaid loomataudi
tekitaja teaduslikul eesmärgil isoleerimise ja kultiveerimisega. Palume selline käsitlus
eelnõus läbivalt üle vaadata. Bioturvalisuse, bioohutuse ja bio-ohjamise nõudeid peavad
täitma kõik laborid, asutused ning muud teadus-, haridus- või diagnostikaeesmärgil või
vaktsiinide ja muude bioloogiliste toodete tootmise eesmärgil haigustekitajaid käitlevad
füüsilised ja juriidilised isikud.
Eelnõu seletuskirjast ei selgu, miks on vajalik teaduslikul eesmärgil loomataudi tekitaja
isoleerimiseks või kultiveerimiseks eraldi luba ja nõudeid ning milliseid riske sellega
maandatakse. Samuti ei selgu, millistele bioturvalisuse, bioohutuse ja bioohjamise nõuetele
peavad vastama loomataudidega tegelevad diagnostikalaborid. Arvestades, et mitmed
loomataudi tekitajad võivad põhjustada zoonoose, siis kindlasti oleks siin vajalik terviklik
lähenemine ka nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse ning töötervishoiu ja tööohutuse
seaduse vaates. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/429 ei näe ette siinkohal
loamenetlust, vaid kohustust nõudeid järgida.
8. Eelnõu § 53 lõikes 3 sätestatakse volitusnorm maaeluministrile teadustöö loaga seotud
nõuete kehtestamiseks. Maaeluminister kehtestab määrusega nende loomataudi
põhjustavate haigusetekitajate loetelu, mille teaduslikul eesmärgil isoleerimiseks või
kultiveerimiseks on vajalik teadustöö luba, täpsemad bioturvalisuse nõuded sellise teadustöö
tegemiseks kasutatavale laborile ja teadustöö loa taotlusel esitatavate andmete loetelu,
taotlusele lisatavate dokumentide loetelu ning taotluse menetlemise korra. Seoses
volitusnormi alusel kavandatava rakendusaktiga juhime tähelepanu Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määruse (EL) 2016/429 artikli 16 lõikele 2, millest tulenevalt on ka komisjonil õigus
võtta kooskõlas artikliga 264 vastu laborite, asutuste ning muude haigustekitajaid, vaktsiine
ja muid bioloogilisi tooteid käitlevate füüsiliste või juriidiliste isikute ohutusmeetmeid
käsitlevaid delegeeritud õigusakte loetellu kantud ja esilekerkivate taudide ennetamiseks ja
tõrjeks seoses: a) bioturvalisuse, bioohutuse ja bio-ohjamise meetmetega; b)
haigustekitajate, vaktsiinide ja muude bioloogiliste toodete liikumisnõuetega.
Seoses eelnõu § 53 lõigetega 4 ja 6 palume täpsustada, kas puuduste kõrvaldamise
põhjendus või tegevuse peatamise või lõpetamise alus ei peaks tulenema ka EL delegeeritud
rakendusaktist tulenevate nõuete ebapiisavast täitmisest.
4
9. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/625 artikli 100 lõigetes 2 ja 3 on
sätestatud nõuded ja tingimused, mida kohaldatakse riiklikule referentlaborile. Viidatud sätte
lõikest 2 tuleneb riiklikule referentlaborile akrediteerimiskohustus, millele teatud juhtudel võib
teha erandeid. Eelnõu § 92 lõike 3 kohaselt referentlaborina tegutsemise volituse saamiseks
esitab volituse taotleja valdkonna eest vastutavale ministrile kirjaliku taotluse koos
dokumentidega, mis tõendavad labori vastavust Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
(EL) 2017/625 artikli 100 lõikes 3 sätestatud nõuetele. Eelnõu § 91 lõikest 1 tuleneb, et
volitatud labor peab olema akrediteeritud, samas ei tulene sellist kohustust riiklikule
referentlaborile, millele esitatavad nõuded peaks olema rangemad kui volitatud laboritel.
Võttes arvesse, et veterinaardiagnostika seadmetele puudub üldine EL või siseriiklik
regulatsioon koos vastavushindamise nõuetega, on hädavajalik selliste laborite
kvaliteedisüsteemi ning kasutatavate metoodikate regulaarne ülevaatus akrediteerimise
käigus. Kuna mitmed nakkushaigused on zoonoosid, siis on vajalik tagada uuringute
usaldusväärsus, et uuringutulemuste puhul oleks võimalik asjakohaselt reageerida ka
tervisevaldkonnal – valepositiivsed tulemused võivad põhjustada ülereageerimist ja
valenegatiivsete tulemustega võidakse nakkushaiguste ennetamisel ja tõrjel jääda
reageerimisega hiljaks.
Eelpool toodust tulenevalt palume täiendada eelnõu § 92 lõiget 3 selliselt, et sättes
viidatakse lisaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/625 artikli 100 lõikele 3
ka lõikele 2. Kuivõrd eelnõu § 92 lõikes 5 on samuti viidatud vaid Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määruse (EL) 2017/625 artikli 100 lõikele 3, siis tuleb ka selles sättes viidata lõikele
2.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tanel Kiik
sotsiaalminister
Madis Tõns 626 9138
[email protected]
Merilin Oldekop 6269 165
[email protected]