Hr Tanel Kiik
Sotsiaalministeerium Teie 11.09.2020 nr 1.2-3/2660-1
[email protected]
Suur-Ameerika 1 Meie 12.10.2020 nr 1.2-1/20/8186-2
10122, Tallinn
Haldustrahvimenetluse seaduse eelnõu ja
seletuskirja kooskõlastamine
Lugupeetud härra minister
Tänan, et olete edastanud Terviseametile arvamuse avaldamiseks haldustrahvimenetluse seaduse
eelnõu ja seletuskirja. Kehtiva Euroopa Liidu õiguse ja Eesti Vabariigi riigisisese õiguse kontekstis
on eelnõu mõju Terviseameti ülesannete täitmisele ja töökorraldusele väike, kuid valdkondlike
õigusaktide muutumisel võib see mõju olla oluline. Eelnõu ja seletuskirja koostamisele on
eelnenud väga põhjalik eeltöö, sh Anneli Soo, Alexander Lott’i ja Andreas Kangur’i 2020.a
aruanne „Euroopa Liidu õiguses sätestatud halduskaristuste kohaldamine Eesti õiguses“, kuid
arvamuse andmiseks antud aja jooksul keskendusime eelkõige eelnõu ja seletuskirja tekstile.
Terviseamet leiab, et haldustrahvimenetluse seaduse eelnõu ja seletuskiri vajavad muutmist ja
täpsustamist. Esitame eelnõu ja seletuskirja kohta järgmised märkused.
1. § 2 lg 1 Haldustrahv on rahaline karistus, mida võib määrata õigusaktidest tulenevate
nõuete rikkumise (edaspidi õigusrikkumine) eest. Selline sõnastus on
„õigusrikkumine“ olulises osas sarnane „korrarikkumise“ mõistega (KorS § 5
lõige 1), mis võimaldab sekkuda avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või
isiku subjektiivse õiguse rikkumise korral. Sätte selline sõnastus võimaldab
karistada õigusaktist tulenevate nõuete mistahes rikkumise eest ega kohusta
seadusandjat kehtestama õigusrikkumise koosseisu eraldi karistusnormina.
Eelnõu seletuskirjas rõhutatakse ning eelnõu § 3 lõiked 6 ja 7 eeldavad samuti
koosseisu määratlemist karistusnormiga. Teeme ettepaneku täpsustada eelnõu
§ 2 lõiget 1 selliselt, et sõnastusest nähtuks üheselt vajadus kehtestada
õigusrikkumise koosseis seaduse või Euroopa Liidu määruse karistusnormiga.
2. § 2 lg 1 Eelnõu seletuskirja sissejuhatava osa põhjal võib järeldada, et
„korrarikkumine“ hõlmab „õigusrikkumise“, mis omakorda hõlmab „süüteo“
mõisted. Õigusrikkumise koosseisu eristamine süüteokoosseisust tuleks
lahendada seaduse tasemel ning selgelt tuleks määratleda ideaal- ja
reaalkonkurentsi lahendamise reeglid, mitte jätta seda pelgalt haldus- ja
kohtupraktika kujundada. Üld- ja erinormi vahekorrast tulenevalt peaks
õigusrikkumine materiaalõiguslikult olema välistatud nendel juhtudel, kui
seadusandja on reguleerinud vastutuse süüteokoosseisu kaudu. Samas viitab
eelnõu § 16 menetluslik iseloom sellele, et eelnõu koostajad on siiski pidanud
võimalikuks olukorda, kus materiaalõiguslikult langevad õigusrikkumise ja
süüteokooseis konkreetsel elulisel juhtumil kokku. Praeguses sõnastuses ei
anna eelnõu selget vastust, milline on õigusrikkumise koosseisu ja
Paldiski mnt 81 / 10617 Tallinn / 794 3500 /
[email protected] / www.terviseamet.ee / Registrikood 70008799
süüteokoosseisu vahekord. See on vajalik ka eelnõu § 16 tuleneva ne bis in
idem – põhimõtte rakendamiseks, sh kas tegemist on õiguslikult sama teoga.
3. § 2 lg 1 Sarnaselt karistusõigusega oleks haldustrahvi määramise ja menetlemise
seisukohalt oluline määrata kindlaks territoriaalne kohaldamisala. Isik võib
panna õigusrikkumisele vastava teo toime Eestis, kuid selle tagajärg saabuda
välisriigis. Vastupidiselt võib panna isik toime õigusrikkumisele vastava teo
toime välisriigis, aga selle tagajärg saabuda Eestis. Kui tagajärg või selle
vältimise kohustus on rikutava õigusnormi üheks eelduseks, siis saab
õigusrikkumisest rääkida vaid kontekstis, kus on pandud toime nii tegu kui ka
saabunud tagajärg. Euroopa Liidu õiguses on nähtud ette ka konkreetsed
regulatsioonid sellisteks ühisteks või ühenduse ülesteks menetlusteks (nt
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.10.2004 määrus (EÜ) nr 2006/2004
tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise
koostöö kohta), kus ühes riigis tehtud tegu omab õiguslikku tagajärge teises
riigis. Tervishoiuteenuste valdkonnas ei ole välistatud ka see, et tarbija ise on
asunud elama teise riiki ajal, kui ilmnevad varem osutatud tervishoiuteenuse
probleemid. Kuna haldustrahvimenetluse aluseks olev õigusrikkumine võib
tuleneda Euroopa Liidu määrusest, siis ei saa eeldada, et haldustrahvimenetlus
viiakse läbi üksnes tegude, mis on toime pandud ja mille tagajärg saabub
Eestis, suhtes. Haldustrahvimenetluse territoriaalne kohaldamisala on oluline
ka seetõttu, et ennetada või selgitada välja mitme liikmesriigi vahelise topelt-
menetluse võimalusi (vt eelnõu § 16 lõike 3 punktid 4 - 6).
4. § 2 lg 1 Eelnõu § 2 lõikes 1 on sätestatud, et haldustrahve võib kehtestada ja määrata
„käesolevas seaduses ettenähtud tingimustel ja korras“. Siiski on mitmed
haldustrahvide kehtestamist ja määramist reguleerivad sätted Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määrustes. Näiteks on isikuandmete kaitse üldmääruse
art 83 väga üksikasjalikult reguleeritud haldustrahvi koosseisud, trahvimäärad
ja kaalutlused. Kuna haldustrahvi tingimused ja kord võivad olla ulatuslikult
reguleeritud Euroopa Liidu otsekohalduvas õigusaktis, siis on eelnõu § 2
lõike 1 viidatud tekstiosa eksitav ning tules välja jätta või ümber sõnastada.
5. §3 Eelnõu § 3 reguleeritakse haldustrahvi eesmärki ja määramise üldiseid
aluseid. Haldustrahvi määramise üldise alusena ei ole toodud välja ne bis in
idem põhimõtet. Eelnõu koostamisele eelnenud analüüsides ning eelnõu
seletuskirja sissejuhatavas osas on ne bis in idem põhimõtet peetud üheks
olulisemaks ning seetõttu on pigem pole haldustrahvi kohaldamise alusena
välja toodud. Seda reguleerib küll eelnõu § 16 üksikasjalikult, kui
põhimõttena oleks oluline see eelnõu § 3 teiste põhimõtete kõrval välja tuua.
6. § 3 lg 1 Eelnõu § 3 lõike 1 kohaselt on haldustrahvi eesmärk „karistada
õigusrikkumise eest“. Õigusriigis on karistus vahend eesmärgi saavutamiseks,
mitte eesmärk iseenesest. Haldustrahvi, nii nagu ka teiste karistuste, eesmärk
avaliku korra tagamine viisil, et isikud järgivad kehtivaid õigusnorme ilma
haldusorgani igakordse ettekirjutuseta. Erinevalt riiklikust järelevalvest
kätkeb karistamine alati etteheidet selle eest, et isik ei ole endale kehtivaid
õigusnorme selgeks teinud ega ise enda käitumist nende õigusnormidega
vastavusse viinud. Karistamine on sealjuured äärmuslik meede, kui vähem
koormavate meetmetega ei ole võimalik avalikku korda tagada. Teeme
2/9
ettepaneku jätta eelnõu § 3 lõikest 1 välja sõnad „karistada õigusrikkumise
eest eesmärgiga“.
7. § 3 lg 8; Eelnõu § 3 lg 8 sätestatakse: „Haldustrahvimenetluse läbiviimisel
§ 6 lg 7 kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat õigust,“ ning eelnõu § 6 lõikes 7
sätestatakse: „Haldustrahvimenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse
seaduse §-e 3 ja 4, § 5 lõikeid 4 ja 6, § 6, § 7 lõikeid 3 ja 4 ning §-e 8, 10, 12,
45, 54, 58 ja 59.“ Seletuskirja lk 33 on antud järgmine selgitus: „Küll on aga
põhjendatud lähtuda ka haldustrahvimenetluse läbiviimisel põhimõttest, et [-
-] reeglist, et kui menetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse
ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme (HMS § 5 lg 5).“
Eelnõu ja seletuskirja vahel on vastuolu.
8. § 3 lg 10 Eelnõu § 3 lõike 10 kohaselt võib haldustrahvi määrata ka juriidilise isiku
õigusjärglasele, juriidilisele isikule, kes jätkab teise juriidilise isiku
majandustegevust , ning juriidilisele isikule tema valitseva mõju all oleva teise
juriidilise isiku õigusrikkumise eest. Eelnõu seletuskirjas on põhjendatud seda
eesmärgiga hoida ära vastutuse vältimine juriidilise isiku lõpetamise või
majandustegevuse üleandmise kaudu. Sellel eesmärgil regulatsioon on väga
tervitatav ja aitab oluliselt kaasa õiguskindluse tagamisele, kuid eelnõus
väljapakutud sõnastus ei ole õnnestunud. Eelnõu § 3 lõike 10 kohaselt
määratakse viidatud isikutele karistus teise juriidilise isiku õigusrikkumise
eest. Samas on eelnõu § 3 lõike 9 kohaselt haldustrahvi määramise aluseks
isiku süü. Juriidilise isiku õigusjärglase ega majandustegevuse üle võtnud
isiku puhul, aga ilmselt ka valitsevat mõju omava juriidilise isiku, puhul ei saa
rääkida süülisest teost. Seega ei saa nende isikute puhul rääkida
õigusrikkumise süülisest toimepanemisest ega haldustrahvi määramisest, vaid
üksnes vastutusest teise isiku toimepandud õigusrikkumise eest. Teeme
ettepaneku muuta sätte sõnastust näiteks järgmiselt: „(10) Kui õigusrikkumise
toime pannud juriidiline isik on lõppenud, maksejõuetu või majandustegevuse
üle andnud, siis vastutab selle juriidilise isiku õigusrikkumise eest solidaarselt
juriidilise isiku õigusjärglane, majandustegevust jätkanud juriidiline isik või
juriidiline isik, kelle valitseva mõju all õigusrikkumise toimepannud juriidiline
isik teo toimepanemise ajal oli.“
9. § 3 lg 11 Eelnõu § 3 lõikes 11 välistatakse haldustrahvi kohaldamine haldusorgani
suhtes. Leiame, et selline absoluutne välistamine võib olla mõnel juhul
vastuolus Euroopa Liidu õigusega, nt ei võimalda isikuandmete kaitse
üldmääruse art 83 lg 7 piirata järelevalveasutuse parandusvolitusi, mis art 58
lg 2 p i kohaselt hõlmavad ka haldustrahvide määramist. Kuigi vastuolu korral
on Euroopa Liidu määrusel kohaldamise prioriteet, võib selliselt sõnastatud
säte olla eksitav ning tekitada põhjendamatuid vaidlusi. Seetõttu oleks vajalik
sätte tekstis viidata võimalusele, et Euroopa Liidu õigusaktis sätestatud
juhtudel see piirang ei kohaldu.
Sätte esimese lause sõnastus ei ole üheselt mõistetav. Haldusjärelevalvet
teostatakse haldusülesande täitmise üle ning selles osas, mis isik, asutus või
kogu täitab haldusülesannet, tegutseb ta haldusorganina. Sama asutus võib
olla väärteomenetluses kohtuväline menetleja või täita kriminaalmenetluses
uurimisasutuse ülesannet. Sageli isiku, asutuse või kogu ülesanded
haldusorgani, kohtuvälise menetleja, uurimisasutuse või muu avalik-õigusliku
3/9
funktsiooni täitjana kattuvad omavahel. Kui sõnastada piirang üksnes
haldusjärelevalvest lähtuvalt, siis võiks sama rikkumise korral kohaldada
haldustrahvi asutuse kui kohtuvälise menetleja suhtes. Samuti tuleb arvestada,
et kui reeglina kohaldatakse riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse või muu
avalik-õigusliku isiku kui asja omaniku või valdaja, võlaõigussuhte poole,
autoriõiguste valdaja jne riikliku järelevalvet, siis ka osa materiaalselt
eraõiguslikust tegevusest võib olla avalik-õiguslik (nt riigihankemenetlus,
riigivara valitsemine, sotsiaalteenuse andmise otsustamine). Õigusselguse
huvides teeme ettepaneku kaaluda juhtudel, kui Euroopa Liidu õigus
võimaldab haldustrahvi välistamist, piirangu kehtestamist isiku või asutuse
liigi kaupa, mitte selle üksiku funktsiooni kaudu.
Eelnõu § 3 lõike 11 teise lause kohaselt võib menetleja teha õigusrikkumise
toimepannud haldusorganile noomituse ja teavitada õigusrikkumisest
teenistuslikku järelevalvet teostavat haldusorganit. Sama lõike esimesest
lausest ja seletuskirjast nähtub, et haldusorgani suhtes ei viida läbi
haldustrahvimenetlust, kuid noomituse tegemine eeldab, et menetleja on
tuvastanud õigusrikkumise toimepanemise. Kuna õigusrikkumise
toimepanemist saab tuvastada haldustrahvimenetluses, siis peab menetleja ka
haldusorgani suhtes viima haldustrahvimenetluse läbi ning üksnes loobuma
haldustrahvi määramisest. Isegi, kui pidada haldustrahvimenetlust suhteliselt
lihtsaks ja kiireks, ei ole otstarbekas viia läbi haldustrahvimenetlust juhul, kui
menetleja ei saa kohaldada haldustrahvi. Juhul, kui haldustrahvimenetluses
või muus menetluses nähtub, et õigusrikkumise on pannud toime haldusorgan,
on otstarbekas menetlus lõpetada ja vajadusel teha järelevalveesildis pädevale
teenistuslikku järelevalvet teostavale haldusorganile.
Seletuskirja lk 24 on kirjutatud: „Lisaks ei või trahv tekitada asutuses
olukorda, kus selle tulemusel jääks asutuse põhiülesanne täitmata (nt
Konkurentsiamet teeb Andmekaitse Inspektsioonile või Finantsinspektsioonile
10 miljoni suuruse trahvi põhjusel, et nad rikuvad kommertslikke
konsultatsiooniteenuseid osutades KonkS nõudeid, [--]“ Selline põhjendus ei
ole kohane, sest haldusülesannete täitmine tuleb selgelt hoida lahus
majandustegevusest. Kui riik, kohaliku omavalitsuse üksus, avalik-õiguslik
juriidiline isik või haldusülesande täitmiseks volitatud eraõiguslik juriidiline
isik saaks lisaks haldusülesande täitmisele ka enda majandustegevuses vältida
majandustegevuse nõuete järgimist, siis tekib tal põhjendamatu
konkurentsieelis turul õiguspäraselt tegutsevate ettevõtjate ees. Riik, kohaliku
omavalitsuse üksus, avalik-õiguslik juriidiline isik või haldusülesande
täitmiseks volitatud eraõiguslik juriidiline isik peaksid enda
majandustegevuse hoidma lahus haldusülesannete täitmisest (kas siis osalus
äriühingus või selgelt eraldatud käitis) ning sellega tagama ka haldusülesande
täitmise ohutuse.
10. § 5 lg 2 Eelnõu § 5 lõike 2 esimeses lauses on reguleeritud menetleja sisepädevuse
kindlaksmääramise korda. Menetleja siseselt määratakse kindlaks
ametiisikud, kellel on pädevus menetleja nimel viia läbi haldustrahvimenetlust
ning määrata haldustrahvi. Sama lõike teises lauses on reguleeritud volitatava
ametiisiku kvalifikatsiooni tingimusi. Reguleerides sisepädevuse määramist ja
ametiisiku kvalifikatsiooni samas lõikes, on suur oht nende kahe normi segi
ajamisele. Seda eelkõige põhjusel, et tavakeeles tähistatakse ka kompetentsust
4/9
(kutseseaduse § 2 punkt 1) ja kvalifikatsiooni (kutseseaduse § 2 punkt 5)
sõnaga „pädevus“. Sellise sõnastuse korral võib tekkida õiguslik vaidlus, kus
ametniku pädevust vaidlustatakse põhjusel, et ta ei vasta kvalifikatsiooni
tingimustele. Leiame, et haldustrahvimenetlust reguleerivas seaduses ei peaks
reguleerima kvalifikatsiooni nõudeid, vaid need tuleb kehtestada ja tagada
kutseseaduses sätestatud korras.
Lisaks teeme ettepaneku jätta lõigu algusest välja sõna „haldustrahvi“, sest see
tunnus juba sisaldub termini „menetleja“ mõistes ning on ülearune kordamine.
11. §6 lg 3 Eelnõu § 6 lõike 3 punktis 3 sätestatakse: „Menetleja võib jätta
p3 haldustrahvimenetluse otstarbekuse kaalutlusel algatamata või selle lõpetada,
lähtudes muu hulgas järgmisest olemasolevast teabest: [--] 3) menetlusaluse
isiku koostöö järelevalveasutusega ja tema võetud meetmed õigusrikkumise
ärahoidmiseks või kõrvaldamiseks ning kahju ärahoidmiseks või tekitatud
kahju heastamiseks; [--]“ Selline regulatsioon sarnaneb ettevõtja
hoolsuskohustuse rikkumise ja hoolsuskohustuse täitmise tõendamisega.
Näiteks MSÜS § 36 lg 6 sätestatakse majandustegevuse keelu kehtetuks
tunnistamise alused järgmiselt: „[--] Majandustegevuse keelu kehtetuks
tunnistamise taotlus esitatakse keeldu kohaldanud majandushaldusasutusele
koos ettevõtja hoolsuskohustuse täitmise kavaga, milles sisaldub teave selle
kohta, kuidas ettevõtja kavatseb tagada edaspidi nende majandustegevuse
nõuete täitmise, mille rikkumine oli keelu kohaldamise aluseks. [--]“
Seletuskirjas ei ole seost MSÜS § 36 jj välja toodud, aga sisu poolest on
regulatsioon sarnane. Trafaretsuse põhimõtte kohaselt tuleb sama mõtet
väljendada sama sõnastusega. Kui eelnõu koostajad pidasid silmas
hoolduskohustuse täitmist ja selle tõendamist, siis teeme ettepaneku kaaluda
sõnastuse ühtlustamist.
12. § 9 lg 6 Eelnõu § 9 lõike 6 kohaselt peab menetlusalune isik, kes tugineb enda
majandus- ja kutsetegevust puudutavatele õigustavatele väidetele, neid
tõendama, kui tõendid on talle mõistliku pingutusega kättesaadavad, või
viitama tõendi asukohale. Nõue viidata tõendi asukohale ei pruugi olla alati
teostatav, sest menetlusalune isik võib teada küll tõendi olemasolust, kuid
mitte selle asukohast (nt tunnistajast, kes saab anda ütlusi, kuid kelle elu- ega
viibimiskoht ei ole haldustrahvimenetluse toimumise ajal menetlusalusele
isikule teada). Teeme ettepaneku kaaluda sätte täiendamist sõnadega „või selle
kogumise võimalusele“.
13. § 11 lg 1 Eelnõu § 11 lõikes 1 reguleeritakse menetlusaluse isiku õigusi
haldustrahvimenetluses. Seletuskirja lk 42 on antud järgmine selgitus: „EIÕK
art 6 lg 3 p d kohaselt peab isik saama küsitleda ise või lasta küsitleda tema
vastu ütlusi andma kutsutud tunnistajaid, lasta omalt poolt kohale kutsuda
tunnistajaid ja neid küsitleda tema vastu ütlusi andvate tunnistajatega
võrdsetel tingimustel. Eelnõuga ei tagata menetlusalusele isikule
haldustrahvimenetluses õigust küsitleda tunnistajaid või teisi
menetlusosalisi kohtuvälise menetluse käigus. Vastav õigus on talle vajaduse
korral tagatud kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse
läbivaatamisel halduskohtumenetluses (vt HKMS § 27 lg 1 p 8).“ (koostaja
rõhutus) Selline piirang ei pruugi olla kooskõlas menetlusökonoomia
põhimõttega.
5/9
Kui menetleja saab õigusrikkumise või muude tehiolude tõendamisel kasutada
tunnistaja ütlusi, siis peaks menetlusalusel isikul olema võimalik tunnistajat
küsitleda ka kohtuväliselt. Ka haldusmenetluses on menetlusosalisel isikul
ärakuulamise raames võimalus taotleda tunnistajalt täiendavate ütluste
võtmist ning tunnistajat saab uuesti üle kuulata ka vaidemenetluses. Kui
menetlusalusel isikul puudub haldustrahvimenetluses võimalus kohtueelselt
üldse tunnistajat küsitleda, siis peab isik esitama halduskohtule kaebuse
üksnes EIÕK art 6 lg 3 p d tuleneva õiguse teostamiseks. Kuna halduskohus
ei vaata asja üle tervikuna ega määra uut sisulist karistust, nagu see on
väärteomenetluses, vaid üksnes kontrollib haldusakti õiguspärasust sellisena,
nagu see oli andmise hetkel, siis peaks iga tunnistaja uue või algsest erineva
ütluse korral haldusakti tühistama ja haldusorgan otsustama haldustrahvi
uuesti. Kui kohus ka ei tühista haldustrahviotsust, siis tuleb menetluskulude
väljamõistmisel hinnata tunnistaja küsitlemise vajadust HKTS § 108
lõikest 61 lähtuvalt (või tuleb kaaluda HKTS § 108 täiendamist eraldi
õigusliku alusega). See ei ole menetluse seisukohast tõhus ja toob kaasa nii
kohtute kui haldusorganite töökoormuse suurenemise. Seega peaks
menetlusosalisel olema võimalik tunnistajat küsitleda ka
haldustrahvimenetluses.
14. § 14 lg 1 Eelnõu § 14 lõikes 1 võib menetleja asjaolude tuvastamiseks, asja õigeks
lahendamiseks vajalike andmete ja tõendite saamiseks või
haldustrahvimenetluse tagamiseks kohaldada KorS §-s 30, § 31 lõikes 1, §-
des 32, 44 ja 49–51 ning § 52 lõike 1 punktis 5 sätestatud erimeetmeid. Sätte
sõnastamisel on jäetud tähelepanuta, et menetleja ei ole alati korrakaitseorgan.
Seega ei ole menetlejal KorS § 26 - § 29 tulenevalt volitust rakendada riikliku
järelevalve üldmeetmeid, vaid volitus kohaldada riikliku järelevalve
üldmeetmeid tuleks täiendavalt anda. Riikliku järelevalve erimeetmete
kohaldamise volitust ei ole hea killustada, kuna üldseadusena tuleb
haldustrahvimenetlust kohaldada väge erinevate asjaomaste seaduste
rakendamisel. Näiteks võib tulla seadusest või Euroopa Liidu määrusest
õigusrikkumine, mille tuvastamiseks on vajalik sõiduk peatada, turvakontroll
teha või isik läbi vaadata vms – kuna eelnõus on tegemist üldseadusega, siis
peaks olema võimalik ka neid menetlusi läbi viia, ilma et peaks seadust
muutma või erisusi kehtestama. Teeme ettepaneku muuta tekstiosa
„korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras kohaldada sama seaduse §-s
30, § 31 lõikes 1, §-des 32, 44 ja 49–51 ning § 52 lõike 1 punktis 5 sätestatud
erimeetmeid“ ja sõnastada järgmiselt „kohaldada riikliku järelevalve üld- ja
erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud korras“.
15. § 14 lg 5 Eelnõu § 14 lõike 5 on mõistete mahud terminite „asi“ ja „ese“ kasutamisel
valed. Terminite „asi“ ja „ese“ mõisted on määratletud TsÜS § 48 ja § 49. Säte
ei reguleeri varaliste õiguste ega kinnisasjade hoiule võtmist, mille tõttu on
sõna „ese“ kasutamine liiga avar. Sättes tuleks läbivalt kasutada terminit
„vallasasi“, st asendada sõna „esemed“ sõnaga „vallasasjad“.
16. § 14 lg 6 Eelnõu § 14 lõike 6 kohaselt võib riikliku järelevalve erimeetme kohaldamisel
kasutada vahetut sundi „nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks
vältimatult vajalik. Vahetut sundi kohaldab politsei.“ Vahetu sunni
kohaldamise eeldused ja ulatus on reguleeritud korrakaitseseaduses ning selle
6/9
osaline taasesitamine eelnõus võib tuua kaasa tõlgendamise probleeme (nt kas
KorS § 7 punktides 1 ja 2 nimetatud proportsionaalsuse tingimused ei kohaldu
või mille poolest erineb „saavutamiseks vältimatult vajalik“ KorS § 7 punktis
3 sätestatud „selle eesmärk on saavutatud või seda ei ole enam võimalik
saavutada“). Sätte teine lause annab haldustrahvimenetluses vahetu sunni
kohaldamise pädevuse üksnes politseile. Lisaks politseile on mitmeid teisi
korrakaitseorganeid, kellele on kehtivas õiguses antud volitus vahetu sunni
kohaldamiseks. Kui menetleja, kes korrakaitseorganina on pädev kohaldama
vahetut sundi, viib läbi haldustrahvimenetlust, siis ei ole otstarbekas kaasata
selles menetluses vahetu sunni kohaldamiseks politseid. Teiste haldusorganite
puhul tuleneb politsei ametiabi kohustus KorS § 6 lõikest 6 ning seda ei pea
eelnõus kordama. Teeme ettepaneku asendada eelviidatud tekstiosa sõnadega
„korrakaitseseaduses sätestatud tingimustel ja korras“.
17. § 16 lg 3 Eelnõu § 16 lõikes 3 reguleeritakse ne bis in idem põhimõtte rakendamist.
Selguse huvides võiks see põhimõte olla haldustrahvi määramise alusena ka
eelnõu § 3 välja toodud. Eelnõu § 16 lõike 3 kasutatakse sõnu „sama teo“,
kuid sätte tekstist ega seletuskirjast ei nähtu üheselt, kuidas mõistetakse
terminit „tegu“. Teona võib mõista eraldi iga individuaalset käitumisakti või
ühest eesmärgist kantud ajaliselt ja ruumiliselt ühendatud käitumisaktide
kogumit. Karistusõiguses piiritletakse tegu süüteo koosseisust lähtuvalt,
eristades teoainsust ja –mitmust ning ideaal- ja reaalkonkurentsi. Kuna
haldustrahvi määramise aluseks olev õigusrikkumise koosseis ei pruugi
langeda üks-üheselt kokku süüteokoosseisuga, siis kui suur peab olema
kokkulangevus koosseisude vahel, et seda saaks lugeda üheks teoks. Kui
karistusõiguslikult loetakse rikkumise jätkamist pärast karistuse määramist
uueks teoks, siis kas nt väärteomenetluses määratud karistusele järgnev teo
jätkamine on ka uus tegu haldustrahvimenetluse seisukohalt või mitte (ning
sama vastupidiselt ka väärteomenetluse seisukohalt)? Kuna ne bis in idem
põhimõte on haldustrahvimenetluse ja süüteomenetluse paralleelsuse korral
üks olulisemaid õiguslikke küsimusi, siis tuleks seda täpsemalt reguleerida
ning seletuskirja vastavalt täiendada.
18. § 18 lg 2; Eelnõu § 3 lõikes 11 sätestatakse, et haldustrahvi ei määrata haldusorganile,
läbivalt kelle üle on võimalik teha haldusjärelevalvet Vabariigi Valitsuse seaduse
§ 751 alusel. Eelnõu § 5 lõikes 2, § 6 lõigetes 3, 4 ja 6, § 10 lõigetes 1 – 4 ja
§ 17 lõikes 6 viidatakse sellele, et haldusjärelevalve käigus võib tekkida
vajadus haldustrahvimenetluse alustamiseks. Eelnõu enda süstemaatikast ega
seletuskirjast ei olnud võimalik aru saada, kuidas võib eelnõu § 3 lõike 11
tingimusel minna üle haldusjärelevalve käigus haldustrahvimenetlusele.
Eelnõu § 3 lõike 11 sõnastus on selline, et see põhimõtteliselt välistab
haldustrahvimenetluse kõigil juhtudel, kus haldusjärelevalve kohaldamine on
üldse võimalik.
Sama probleem tõusetub eriti selgelt eelnõu § 18 lõike 2 kohaldamisel. Eelnõu
§ 18 lõikes 2 sätestatakse: „Kui haldustrahviotsus tehti käesoleva seaduse § 3
lõikes 11 viidatud riigi haldusorgani suhtes, lahendatakse käesoleva
paragrahvi lõikes 1 sätestatud vaidlus Vabariigi Valitsuse seaduse § 101
kohaselt.“ Kuna eelnõu § 3 lõikes 11 nimetatud haldusorgani suhtes ei saa
kohaldada haldustrahvimenetlust, siis puudub menetlejal isikuline pädevus
haldustrahviotsuse tegemiseks ning selline otsus on tühine. Samas on
7/9
võimalik, et menetleja ja õigusrikkumise toime pannud haldusorgani vahel on
vaidlus, kas tegemist on majandustegevuse või haldusülesande täitmisega (nt
Kaitsevägi aeronavigatsiooni teenuse osutamisel). Sellise vaidluse
lahendamiseks eelnõu § 18 lõike 2 praegune sõnastus pädevust ei anna, st kui
ei ole tegemist haldusülesandega, siis puudub ka sätte tekstist tulenevalt
pädevus vaidlust lahendada. Samuti tuleb arvestada, et kõik menetlejad ei ole
täidesaatva riigivõimu asutused VVS § 101 tähenduses (nt
Finantsinspektsioon) ning nendele VVS § 101 regulatsiooni laiendamine ei
lähe põhimõtteliselt kokku eriseaduses sätestatud sõltumatuse tagatistega.
VVS § 101 vaidluste lahendamise regulatsiooni või teenistusliku järelevalve
kohaldamine menetleja suhtes on tervikuna problemaatiline nende asutuste
sõltumatuse seisukohalt. Sõltumatuse tagamiseks peab olema välistatud
ministri või Vabariigi Valitsuse otsene sekkumine sõltumatu
järelevalveasutuse tegevusse, sh haldustrahvimenetluses ja määratud
haldustrahvid. Teenistusliku järelevalve selge keeld on olnud seni üks peamisi
põhjendusi, millega Eesti Vabariik on põhjendatud järelevalveasutuste
sõltumatust. Seetõttu tuleks täiendada eelnõu sättega, milles muudetakse
Vabariigi Valitsuse seaduse § 93 lõiget 6 ja täiendatakse punktiga 11
järgmises sõnastuses:
1
„1 ) haldustrahvimenetluse toimingutele ja haldustrahviotsustele;“.
19. § 21 lg 2 Eelnõu § 21 lõikes 2 sätestatakse: „Asjaomases seaduses võib ette näha
käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust erineva aegumistähtaja, kuid mitte
pikema kui viis aastat.“ Vastavalt PS § 59 kuulub seadusandlik võim
Riigikogule ning § 65 punktile 1 võib Riigikogu võtta vastu seadusi.
Riigikogu pädevuses on muuta, täiendada ja tunnistada kehtetuks kehtivaid
seadusi ning anda üldseaduste suhtes eriseadusi. Seaduse säte, millega
piiratakse Riigikogu pädevust võtta vastu seadusi, on põhiseadusega vastuolus
ning ei oma ka praktilist tähendust. Iga Riigikogu poolt vastu võetud hilisem
või eriseadus kummutab eelnõu § 21 lõikes 2 sätestatud piirangu. Seega ei
oma sätte osa „kuid mitte pikema kui viis aastat“ tegelikku regulatiivset toimet
ning on tõenäoliselt vastuolus seadusega. Ka muus osas ei oma säte
regulatiivset sisu, sest Riigikogu õigus võtta vastu eriseadusi tuleneb juba
põhiseadusest. Teeme ettepaneku eelnõu § 21 lõige 2 eelnõust välja jätta.
20. § 26 p 1 Eelnõu § 26 punktiga 1 muudetakse HMS § 2 lõiget 2 ning välistatakse
haldusmenetluse seaduse kohaldumine haldustrahvimenetlusele. Kuigi
haldustrahvimenetlusse on kombineeritud karistusõiguse põhimõtete kõrval
ka haldusmenetluse, korrakaitse ja võlaõiguse sätteid, on tegemist siiski
suures osas haldusmenetlusega. Eelnõu § 5 lõikes 7 sätestatakse:
„Haldustrahvimenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse §-e 3 ja 4,
§ 5 lõikeid 4 ja 6, § 6, § 7 lõikeid 3 ja 4 ning §-e 8, 10, 12, 45, 54, 58 ja 59,“
eelnõu § 17 lõikes 5 sätestatakse: „Haldustrahviotsuse koostamisele
kohaldatakse haldusmenetluse seaduse § 54, § 55 lõikeid 1 ja 3 ning § 56
lõikeid 2 ja 3,“ ning eelnõu § 17 lõikes 8 sätestatakse: „Haldustrahviotsus
toimetatakse kätte haldusmenetluse seaduse 1. peatüki 7. jaos sätestatud viisil,
kui asjaomases seaduses ei ole ette nähtud muud kättetoimetamise viisi.“
Haldustrahvimenetluse analüüsides ja seletuskirjas on rõhutatud eesmärki
määrata haldusõiguslikke karistusi just haldusmenetluses. Sätestades HMS
8/9
§ 2 lõikes 2 selge eituse, minnakse selle eesmärgiga vastuollu. Eelnõu § 5
lõikes 7 ja § 17 lõikes 5 on viidatud paljudele HMS’i sätetele. Samas tähendab
eelnõu § 26 punktist 1 tulenev muudatus, et eelnõus reguleerimata küsimustes
ei saa kohaldada analoogia korras HMS sätteid. Näiteks ei ole eelnõus
reguleeritud haldustrahviotsuse kehtivust (vrd HMS § 60), tühisust (vrd HMS
§ 63) ega menetluse uuendamist (vrd HMS § 44). Samuti ei ole reguleeritud
eelnõus haldustrahviotsuse rekvisiite (vrd HMS § 55 lg 4) ega reguleeritud
osaotsuste tegemise võimalust (vrd HMS § 52). Kuigi eelnõu seletuskirjas on
rõhutatud paindlikkust ja tulemuslikkust, ei ole eelnõus reguleeritud
haldustrahviotsuse kõrvaltingimuste, eriti lisatingimuse, võimalusi (vrd HMS
§ 53). Eriti segatust tekitav on selline eitus olukorras, kus eelnõu § 17 lõige 6
võimaldab riikliku järelevalve ettekirjutust (ja haldusjärelevalve ettekirjutust)
vormistada ühes dokumendis haldustrahviotsusega. Selline ühes dokumendis
vormistamine oleks õigustatud, kui mõlemad otsustused oleksid tehtud
haldusmenetluses ja materiaalses mõttes haldusaktid (isegi, kui
haldustrahvimenetlusele ja –otsusele kehtivad erisätted). Kahe erineva
menetluse lahendite vormistamine ühes dokumendis võib olla adressaadi
jaoks eksitav. Teeme ettepaneku kaaluda eelnõu § 26 punkti 1 välja jätmist.
21. üldiselt Eelnõu rakendussätetes pole täiendatud majandustegevuse seadustiku üldosa
seadust. Seletuskirja lk 55 on eelnõu § 22 kohta antud selgituses öeldud
järgmist: „Arvestada tuleb seda, et haldustrahvi ja süüteokaristuse
omavaheline astmestamine kergemaks ja raskemaks karistuseks (laias mõttes)
võib osutuda keerukaks. Ühelt poolt võib süüteokaristust pidada
stigmatiseerivamaks (mh kaasneb sellega kanne karistusregistrisse), teiselt
poolt ületavad haldustrahvi määrad oluliselt väärteo eest sätestatud
rahatrahvi määra.“ MsÜS § 8 lõike 2 kohaselt on majandustegevuse register
andmekogu, mille ülesanne on võimaldada ettevõtjate ja nende
majandustegevuse üle arvestuse pidamist ning järelevalve teostamist. MsÜS
§ 54 alusel kantakse registrisse ettekirjutuse andmed, § 55 alusel
majandustegevuse keelu andmed, § 56 alusel seadusest ja kohtulahendist
tuleneva keelu andmed jne. Majandustegevuse registri pidamise põhimõttega
oleks kooskõlas kanda registrisse ka haldustrahviotsuse andmed, kuna need
on olulised ettevõtja majandustegevuse üle järelevalve teostamisel ning
ettevõtja usaldusväärsuse hindamisel. Eelnõu võiks täiendada paragrahviga
pärast eelnõu § 28, millega sätestatakse MsÜS § 51 lõikes 1 ja § 541 registrisse
kantavad haldustrahviotsuse andmed.
(allkirjastatud digitaalselt)
Üllar Lanno
peadirektor
Sander Põllumäe 794 3675
[email protected]
9/9