dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Väljaminev kiriAvalik

Haldustrahvimenetluse seaduse kooskõlastamine

Sotsiaalministeerium · 27. oktoober 2020
Viit
1.2-3/2660-6
Registreeritud
27. oktoober 2020
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Justiitsministeerium
Saabumis/saatmisviis
EIS
Funktsioon
1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
Sari
1.2-3 Ettepanekud ja arvamused Sotsiaalministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide eelnõude kohta
Toimik
1.2-3/2020
Vastutaja
Ethel Bubõr (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Õigusosakond)

Failid

  • 📎1.2-32660-6 27.10.2020 Väljaminev kiri.asice1066 KB

Sisu (failidest)

Teie 11.09.2020 nr 1.2-3/2660-1/ Sotsiaalministeerium Suur-Ameerika 1 Meie 29.09.2020 nr 8-2/22937-2 10122, Tallinn [email protected] Arvamus haldustrahvimenetluse seaduse eelnõu kohta Sotsiaalkindlustusamet esitab haldustrahvimenetluse seaduse (edaspidi HalTS) eelnõu kohta järgmise arvamuse. 1. Üldist a. Uue seaduse vajadus Mõistame, et (haldus)trahvidega seonduv on tekkinud vajadusest, lahendada Euroopa Liidu finants-, konkurentsi- ja andmekaitse õiguse rikkumistega seonduvaid küsimusi. Meile jääb aga arusaamatuks, miks on seetõttu vajalik välja töötada uus üldosa seadus. On ilmne, et uus üldosa loob omakorda aluse edaspidiselt haldustrahvide määramise võimaluseks kõigis valdkondades. Põhimõtteliselt liigutakse sellega karistusel põhineva autoritaarse ühiskonna suunas, mis ei ole meie hinnangul õige tee. Näiteks ei näe me vajadust haldustrahvimenetluse järele sotsiaalvaldkonnas, kuivõrd olemasolevad süüteomenetluse võimalused on piisavad. Seejuures me ei mõista, miks peetakse möödapääsmatuks täiesti uue üldosa loomist ja ei ole püütud sama eesmärki saavutada tänase karistusõiguse raames (nt väärteo- ja kriminaalmenetluse reformimise teel). Isikute karistamine ja nende süüdi mõistmine peaks olema äärmuslikud meetmed, mistõttu täiendavate uute karistava iseloomuga menetlusviiside loomisega kaugenetakse ennetavast ja ohutõrjeõigusel põhinevast haldusest ning tekitatakse tarbetut segadust. b. Halduskaristuse olemus Meile jääb ebaselgeks, et millise õigusharu osana nähakse haldustrahvide määramist? Tegemist on esmase küsimusega, mis vajab ühest ja selget vastust. Seda põhjusel, et tegemist on õigusselguse (PS § 13 lg 2) ühe eeldusega ja vastavast määratlusest sõltub üldpõhimõtete kohaldatavus jm olulised aspektid. Näiteks peaks isik selgelt mõistma, millist menetlust tema suhtes läbi viiakse jne. Antud juhul jääb meile ebaselgeks, kas õigusrikkumine HalTS-i tähenduses on süütegu KarS § 3 lõike 1 tähenduses? Kas haldustrahvide määramine on osa süüteomenetlusest? Kui mitte, siis kuidas suhestub haldustrahvimenetlus väärteo-, kriminaal-, distsiplinaar- ja riikliku järelevalve menetlusega? Kuidas on lahendatud topeltkaristamisega seonduvad küsimused (PS § 23 lg 3) või need olukorrad, kus halduskaristuse koosseis võib kattuda mõne süüteo koosseisuga (PS § 23 lg 2). Kas haldustrahvid kantakse karistusregistrisse? Kui ei kanta, siis miks? Kas haldustrahvimenetluses on lubatud teostada jälitustoiminguid või kasutada selle käigus kogutud teavet (vrd nt VTMS § 32)? Ühtlasi jääb ebaselgeks tõendite kasutamise lubatavusega seotud küsimused. Kas haldustrahvimenetluses on põhimõtteliselt lubatud nn süütegude „avastamine“ ehk isiku süüdistamine mõnes teises menetluses kogutud (avastatud) tõendite alusel jne? Kõik nimetatud küsimused saavad Paldiski mnt 80 / 15092 Tallinn / 612 1360 / [email protected] / www.sotsiaalkindlustusamet.ee / registrikood 70001975 2 alguse sellest, et eelnõuga ei ole kujundatud selget seisukohta, kas haldustrahvide määramine on haldusõiguse või karistusõiguse osa. 2. Eelnõu § 3 lõige 11 teine lause. Mida tähendab, et kui haldusorganile ei saa määrata haldustrahvi, siis võib menetleja teha noomituse või pöörduda vajaduse korral sobivate meetmete rakendamiseks õigusrikkumise toime pannud haldusorganist kõrgemal seisva asutuse või isiku poole? Milline õiguslik tähendus on noomitusel? Millise menetlusega on sellisel juhul tegemist? Kas jätkuvalt haldustrahvimenetlusega? Kuidas suhestub noomituse tegemine näiteks haldus- või teenistusliku järelevalve teostamisega? 3. Eelnõu § 5 lõige 1. Me ei toeta lähenemist, mille kohaselt peaksid kõik erikorrakaitseorganid ja haldusjärelevalve teostajad omama haldustrahvi menetleja pädevust. Tegemist on väga laia organite ringiga, kellele soovitakse anda karistusvõimu teostamise pädevus. Ühtlasi tuleb arvestada, et tegemist on uue karistusvõimu teostamise viisiga ja me ei näe, et niivõrd lühikese aja jooksul (seadus soovitakse jõustada 1.02.2021) oleks võimalik vastavate teadmiste ja oskustega personali kõigil organitel leida. On oluline arvestada, et ka senini on riigi karistusvõimu teostamine olnud delegeeritud vägagi piiratud kohtuväliste menetlejate pädevusse. Seejuures on erikorrakaitseorganite tegevus suunatud ikkagi ennekõike ohu ennetamisele, väljaselgitamisele, tõrjumisele ja rikkumise kõrvaldamisele – mitte isikute karistamisele. Eelnõust jääb ühtlasi ebaselgeks, miks seostatakse haldustrahvi määramise menetlust haldusjärelevalve teostamisega, kui eelnõu § 3 lõike 11 kohaselt ei saa haldustrahvi määrata haldusorganile, kelle üle on võimalik teostada haldusjärelevalvet VVS § 751 alusel? Kui haldustrahvi menetlus on osa süüteo menetlusest, siis oleks meie hinnangul kohasem kasutada haldustrahvi menetleja määratlemisel nt VTMS-i kohase menetleja ja kohtuvälise menetleja terminit. 4. Eelnõu § 6 lõige 8. Mida tähendab isiku kohtustus taluda tema suhtes kohaldatavaid haldustrahvimenetluse meetmeid ja võimalus teha selle tagamiseks ettekirjutusi ning rakendada sunniraha? Millised on sellise ettekirjutuse ja sunniraha rakendamise piirid? 5. Eelnõu § 12 lõige 5. Vastav säte lubab teha esmaseid toiminguid ilma menetlusalust isikut menetlusest teavitamata (varjatult). Meile jääb arusaamatuks, milliseid toiminguid selle all täpsemalt silmas peetakse? Seejuures me ei mõista, kuidas sobitub vastav sekkumisviis haldustrahvimenetluse juurde, kuivõrd eelnõu seletuskirja (p 1.1, lk 3) kohaselt järgitakse haldustrahvimenetluses olulisemaid haldusõiguse põhimõtteid. Meile teadaolevalt kuuluvad haldusõiguse olulisemate põhimõtete hulka haldusmenetluse avalikkus (HMS § 7 lg 1), hea halduse tava jne. Me ei mõista, kuidas on haldusõiguse olulisemate põhimõtete järgimine seostatav varjatud ja karistava iseloomuga riigivõimu teostamisega? Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Egon Veermäe Peadirektor Andrus Jürgens 57833628 [email protected] Hr Tanel Kiik Sotsiaalministeerium Teie 11.09.2020 nr 1.2-3/2660-1 [email protected] Suur-Ameerika 1 Meie 12.10.2020 nr 1.2-1/20/8186-2 10122, Tallinn Haldustrahvimenetluse seaduse eelnõu ja seletuskirja kooskõlastamine Lugupeetud härra minister Tänan, et olete edastanud Terviseametile arvamuse avaldamiseks haldustrahvimenetluse seaduse eelnõu ja seletuskirja. Kehtiva Euroopa Liidu õiguse ja Eesti Vabariigi riigisisese õiguse kontekstis on eelnõu mõju Terviseameti ülesannete täitmisele ja töökorraldusele väike, kuid valdkondlike õigusaktide muutumisel võib see mõju olla oluline. Eelnõu ja seletuskirja koostamisele on eelnenud väga põhjalik eeltöö, sh Anneli Soo, Alexander Lott’i ja Andreas Kangur’i 2020.a aruanne „Euroopa Liidu õiguses sätestatud halduskaristuste kohaldamine Eesti õiguses“, kuid arvamuse andmiseks antud aja jooksul keskendusime eelkõige eelnõu ja seletuskirja tekstile. Terviseamet leiab, et haldustrahvimenetluse seaduse eelnõu ja seletuskiri vajavad muutmist ja täpsustamist. Esitame eelnõu ja seletuskirja kohta järgmised märkused. 1. § 2 lg 1 Haldustrahv on rahaline karistus, mida võib määrata õigusaktidest tulenevate nõuete rikkumise (edaspidi õigusrikkumine) eest. Selline sõnastus on „õigusrikkumine“ olulises osas sarnane „korrarikkumise“ mõistega (KorS § 5 lõige 1), mis võimaldab sekkuda avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse rikkumise korral. Sätte selline sõnastus võimaldab karistada õigusaktist tulenevate nõuete mistahes rikkumise eest ega kohusta seadusandjat kehtestama õigusrikkumise koosseisu eraldi karistusnormina. Eelnõu seletuskirjas rõhutatakse ning eelnõu § 3 lõiked 6 ja 7 eeldavad samuti koosseisu määratlemist karistusnormiga. Teeme ettepaneku täpsustada eelnõu § 2 lõiget 1 selliselt, et sõnastusest nähtuks üheselt vajadus kehtestada õigusrikkumise koosseis seaduse või Euroopa Liidu määruse karistusnormiga. 2. § 2 lg 1 Eelnõu seletuskirja sissejuhatava osa põhjal võib järeldada, et „korrarikkumine“ hõlmab „õigusrikkumise“, mis omakorda hõlmab „süüteo“ mõisted. Õigusrikkumise koosseisu eristamine süüteokoosseisust tuleks lahendada seaduse tasemel ning selgelt tuleks määratleda ideaal- ja reaalkonkurentsi lahendamise reeglid, mitte jätta seda pelgalt haldus- ja kohtupraktika kujundada. Üld- ja erinormi vahekorrast tulenevalt peaks õigusrikkumine materiaalõiguslikult olema välistatud nendel juhtudel, kui seadusandja on reguleerinud vastutuse süüteokoosseisu kaudu. Samas viitab eelnõu § 16 menetluslik iseloom sellele, et eelnõu koostajad on siiski pidanud võimalikuks olukorda, kus materiaalõiguslikult langevad õigusrikkumise ja süüteokooseis konkreetsel elulisel juhtumil kokku. Praeguses sõnastuses ei anna eelnõu selget vastust, milline on õigusrikkumise koosseisu ja Paldiski mnt 81 / 10617 Tallinn / 794 3500 / [email protected] / www.terviseamet.ee / Registrikood 70008799 süüteokoosseisu vahekord. See on vajalik ka eelnõu § 16 tuleneva ne bis in idem – põhimõtte rakendamiseks, sh kas tegemist on õiguslikult sama teoga. 3. § 2 lg 1 Sarnaselt karistusõigusega oleks haldustrahvi määramise ja menetlemise seisukohalt oluline määrata kindlaks territoriaalne kohaldamisala. Isik võib panna õigusrikkumisele vastava teo toime Eestis, kuid selle tagajärg saabuda välisriigis. Vastupidiselt võib panna isik toime õigusrikkumisele vastava teo toime välisriigis, aga selle tagajärg saabuda Eestis. Kui tagajärg või selle vältimise kohustus on rikutava õigusnormi üheks eelduseks, siis saab õigusrikkumisest rääkida vaid kontekstis, kus on pandud toime nii tegu kui ka saabunud tagajärg. Euroopa Liidu õiguses on nähtud ette ka konkreetsed regulatsioonid sellisteks ühisteks või ühenduse ülesteks menetlusteks (nt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.10.2004 määrus (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta), kus ühes riigis tehtud tegu omab õiguslikku tagajärge teises riigis. Tervishoiuteenuste valdkonnas ei ole välistatud ka see, et tarbija ise on asunud elama teise riiki ajal, kui ilmnevad varem osutatud tervishoiuteenuse probleemid. Kuna haldustrahvimenetluse aluseks olev õigusrikkumine võib tuleneda Euroopa Liidu määrusest, siis ei saa eeldada, et haldustrahvimenetlus viiakse läbi üksnes tegude, mis on toime pandud ja mille tagajärg saabub Eestis, suhtes. Haldustrahvimenetluse territoriaalne kohaldamisala on oluline ka seetõttu, et ennetada või selgitada välja mitme liikmesriigi vahelise topelt- menetluse võimalusi (vt eelnõu § 16 lõike 3 punktid 4 - 6). 4. § 2 lg 1 Eelnõu § 2 lõikes 1 on sätestatud, et haldustrahve võib kehtestada ja määrata „käesolevas seaduses ettenähtud tingimustel ja korras“. Siiski on mitmed haldustrahvide kehtestamist ja määramist reguleerivad sätted Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes. Näiteks on isikuandmete kaitse üldmääruse art 83 väga üksikasjalikult reguleeritud haldustrahvi koosseisud, trahvimäärad ja kaalutlused. Kuna haldustrahvi tingimused ja kord võivad olla ulatuslikult reguleeritud Euroopa Liidu otsekohalduvas õigusaktis, siis on eelnõu § 2 lõike 1 viidatud tekstiosa eksitav ning tules välja jätta või ümber sõnastada. 5. §3 Eelnõu § 3 reguleeritakse haldustrahvi eesmärki ja määramise üldiseid aluseid. Haldustrahvi määramise üldise alusena ei ole toodud välja ne bis in idem põhimõtet. Eelnõu koostamisele eelnenud analüüsides ning eelnõu seletuskirja sissejuhatavas osas on ne bis in idem põhimõtet peetud üheks olulisemaks ning seetõttu on pigem pole haldustrahvi kohaldamise alusena välja toodud. Seda reguleerib küll eelnõu § 16 üksikasjalikult, kui põhimõttena oleks oluline see eelnõu § 3 teiste põhimõtete kõrval välja tuua. 6. § 3 lg 1 Eelnõu § 3 lõike 1 kohaselt on haldustrahvi eesmärk „karistada õigusrikkumise eest“. Õigusriigis on karistus vahend eesmärgi saavutamiseks, mitte eesmärk iseenesest. Haldustrahvi, nii nagu ka teiste karistuste, eesmärk avaliku korra tagamine viisil, et isikud järgivad kehtivaid õigusnorme ilma haldusorgani igakordse ettekirjutuseta. Erinevalt riiklikust järelevalvest kätkeb karistamine alati etteheidet selle eest, et isik ei ole endale kehtivaid õigusnorme selgeks teinud ega ise enda käitumist nende õigusnormidega vastavusse viinud. Karistamine on sealjuured äärmuslik meede, kui vähem koormavate meetmetega ei ole võimalik avalikku korda tagada. Teeme 2/9 ettepaneku jätta eelnõu § 3 lõikest 1 välja sõnad „karistada õigusrikkumise eest eesmärgiga“. 7. § 3 lg 8; Eelnõu § 3 lg 8 sätestatakse: „Haldustrahvimenetluse läbiviimisel § 6 lg 7 kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat õigust,“ ning eelnõu § 6 lõikes 7 sätestatakse: „Haldustrahvimenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse §-e 3 ja 4, § 5 lõikeid 4 ja 6, § 6, § 7 lõikeid 3 ja 4 ning §-e 8, 10, 12, 45, 54, 58 ja 59.“ Seletuskirja lk 33 on antud järgmine selgitus: „Küll on aga põhjendatud lähtuda ka haldustrahvimenetluse läbiviimisel põhimõttest, et [- -] reeglist, et kui menetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme (HMS § 5 lg 5).“ Eelnõu ja seletuskirja vahel on vastuolu. 8. § 3 lg 10 Eelnõu § 3 lõike 10 kohaselt võib haldustrahvi määrata ka juriidilise isiku õigusjärglasele, juriidilisele isikule, kes jätkab teise juriidilise isiku majandustegevust , ning juriidilisele isikule tema valitseva mõju all oleva teise juriidilise isiku õigusrikkumise eest. Eelnõu seletuskirjas on põhjendatud seda eesmärgiga hoida ära vastutuse vältimine juriidilise isiku lõpetamise või majandustegevuse üleandmise kaudu. Sellel eesmärgil regulatsioon on väga tervitatav ja aitab oluliselt kaasa õiguskindluse tagamisele, kuid eelnõus väljapakutud sõnastus ei ole õnnestunud. Eelnõu § 3 lõike 10 kohaselt määratakse viidatud isikutele karistus teise juriidilise isiku õigusrikkumise eest. Samas on eelnõu § 3 lõike 9 kohaselt haldustrahvi määramise aluseks isiku süü. Juriidilise isiku õigusjärglase ega majandustegevuse üle võtnud isiku puhul, aga ilmselt ka valitsevat mõju omava juriidilise isiku, puhul ei saa rääkida süülisest teost. Seega ei saa nende isikute puhul rääkida õigusrikkumise süülisest toimepanemisest ega haldustrahvi määramisest, vaid üksnes vastutusest teise isiku toimepandud õigusrikkumise eest. Teeme ettepaneku muuta sätte sõnastust näiteks järgmiselt: „(10) Kui õigusrikkumise toime pannud juriidiline isik on lõppenud, maksejõuetu või majandustegevuse üle andnud, siis vastutab selle juriidilise isiku õigusrikkumise eest solidaarselt juriidilise isiku õigusjärglane, majandustegevust jätkanud juriidiline isik või juriidiline isik, kelle valitseva mõju all õigusrikkumise toimepannud juriidiline isik teo toimepanemise ajal oli.“ 9. § 3 lg 11 Eelnõu § 3 lõikes 11 välistatakse haldustrahvi kohaldamine haldusorgani suhtes. Leiame, et selline absoluutne välistamine võib olla mõnel juhul vastuolus Euroopa Liidu õigusega, nt ei võimalda isikuandmete kaitse üldmääruse art 83 lg 7 piirata järelevalveasutuse parandusvolitusi, mis art 58 lg 2 p i kohaselt hõlmavad ka haldustrahvide määramist. Kuigi vastuolu korral on Euroopa Liidu määrusel kohaldamise prioriteet, võib selliselt sõnastatud säte olla eksitav ning tekitada põhjendamatuid vaidlusi. Seetõttu oleks vajalik sätte tekstis viidata võimalusele, et Euroopa Liidu õigusaktis sätestatud juhtudel see piirang ei kohaldu. Sätte esimese lause sõnastus ei ole üheselt mõistetav. Haldusjärelevalvet teostatakse haldusülesande täitmise üle ning selles osas, mis isik, asutus või kogu täitab haldusülesannet, tegutseb ta haldusorganina. Sama asutus võib olla väärteomenetluses kohtuväline menetleja või täita kriminaalmenetluses uurimisasutuse ülesannet. Sageli isiku, asutuse või kogu ülesanded haldusorgani, kohtuvälise menetleja, uurimisasutuse või muu avalik-õigusliku 3/9 funktsiooni täitjana kattuvad omavahel. Kui sõnastada piirang üksnes haldusjärelevalvest lähtuvalt, siis võiks sama rikkumise korral kohaldada haldustrahvi asutuse kui kohtuvälise menetleja suhtes. Samuti tuleb arvestada, et kui reeglina kohaldatakse riigi, kohaliku omavalitsuse üksuse või muu avalik-õigusliku isiku kui asja omaniku või valdaja, võlaõigussuhte poole, autoriõiguste valdaja jne riikliku järelevalvet, siis ka osa materiaalselt eraõiguslikust tegevusest võib olla avalik-õiguslik (nt riigihankemenetlus, riigivara valitsemine, sotsiaalteenuse andmise otsustamine). Õigusselguse huvides teeme ettepaneku kaaluda juhtudel, kui Euroopa Liidu õigus võimaldab haldustrahvi välistamist, piirangu kehtestamist isiku või asutuse liigi kaupa, mitte selle üksiku funktsiooni kaudu. Eelnõu § 3 lõike 11 teise lause kohaselt võib menetleja teha õigusrikkumise toimepannud haldusorganile noomituse ja teavitada õigusrikkumisest teenistuslikku järelevalvet teostavat haldusorganit. Sama lõike esimesest lausest ja seletuskirjast nähtub, et haldusorgani suhtes ei viida läbi haldustrahvimenetlust, kuid noomituse tegemine eeldab, et menetleja on tuvastanud õigusrikkumise toimepanemise. Kuna õigusrikkumise toimepanemist saab tuvastada haldustrahvimenetluses, siis peab menetleja ka haldusorgani suhtes viima haldustrahvimenetluse läbi ning üksnes loobuma haldustrahvi määramisest. Isegi, kui pidada haldustrahvimenetlust suhteliselt lihtsaks ja kiireks, ei ole otstarbekas viia läbi haldustrahvimenetlust juhul, kui menetleja ei saa kohaldada haldustrahvi. Juhul, kui haldustrahvimenetluses või muus menetluses nähtub, et õigusrikkumise on pannud toime haldusorgan, on otstarbekas menetlus lõpetada ja vajadusel teha järelevalveesildis pädevale teenistuslikku järelevalvet teostavale haldusorganile. Seletuskirja lk 24 on kirjutatud: „Lisaks ei või trahv tekitada asutuses olukorda, kus selle tulemusel jääks asutuse põhiülesanne täitmata (nt Konkurentsiamet teeb Andmekaitse Inspektsioonile või Finantsinspektsioonile 10 miljoni suuruse trahvi põhjusel, et nad rikuvad kommertslikke konsultatsiooniteenuseid osutades KonkS nõudeid, [--]“ Selline põhjendus ei ole kohane, sest haldusülesannete täitmine tuleb selgelt hoida lahus majandustegevusest. Kui riik, kohaliku omavalitsuse üksus, avalik-õiguslik juriidiline isik või haldusülesande täitmiseks volitatud eraõiguslik juriidiline isik saaks lisaks haldusülesande täitmisele ka enda majandustegevuses vältida majandustegevuse nõuete järgimist, siis tekib tal põhjendamatu konkurentsieelis turul õiguspäraselt tegutsevate ettevõtjate ees. Riik, kohaliku omavalitsuse üksus, avalik-õiguslik juriidiline isik või haldusülesande täitmiseks volitatud eraõiguslik juriidiline isik peaksid enda majandustegevuse hoidma lahus haldusülesannete täitmisest (kas siis osalus äriühingus või selgelt eraldatud käitis) ning sellega tagama ka haldusülesande täitmise ohutuse. 10. § 5 lg 2 Eelnõu § 5 lõike 2 esimeses lauses on reguleeritud menetleja sisepädevuse kindlaksmääramise korda. Menetleja siseselt määratakse kindlaks ametiisikud, kellel on pädevus menetleja nimel viia läbi haldustrahvimenetlust ning määrata haldustrahvi. Sama lõike teises lauses on reguleeritud volitatava ametiisiku kvalifikatsiooni tingimusi. Reguleerides sisepädevuse määramist ja ametiisiku kvalifikatsiooni samas lõikes, on suur oht nende kahe normi segi ajamisele. Seda eelkõige põhjusel, et tavakeeles tähistatakse ka kompetentsust 4/9 (kutseseaduse § 2 punkt 1) ja kvalifikatsiooni (kutseseaduse § 2 punkt 5) sõnaga „pädevus“. Sellise sõnastuse korral võib tekkida õiguslik vaidlus, kus ametniku pädevust vaidlustatakse põhjusel, et ta ei vasta kvalifikatsiooni tingimustele. Leiame, et haldustrahvimenetlust reguleerivas seaduses ei peaks reguleerima kvalifikatsiooni nõudeid, vaid need tuleb kehtestada ja tagada kutseseaduses sätestatud korras. Lisaks teeme ettepaneku jätta lõigu algusest välja sõna „haldustrahvi“, sest see tunnus juba sisaldub termini „menetleja“ mõistes ning on ülearune kordamine. 11. §6 lg 3 Eelnõu § 6 lõike 3 punktis 3 sätestatakse: „Menetleja võib jätta p3 haldustrahvimenetluse otstarbekuse kaalutlusel algatamata või selle lõpetada, lähtudes muu hulgas järgmisest olemasolevast teabest: [--] 3) menetlusaluse isiku koostöö järelevalveasutusega ja tema võetud meetmed õigusrikkumise ärahoidmiseks või kõrvaldamiseks ning kahju ärahoidmiseks või tekitatud kahju heastamiseks; [--]“ Selline regulatsioon sarnaneb ettevõtja hoolsuskohustuse rikkumise ja hoolsuskohustuse täitmise tõendamisega. Näiteks MSÜS § 36 lg 6 sätestatakse majandustegevuse keelu kehtetuks tunnistamise alused järgmiselt: „[--] Majandustegevuse keelu kehtetuks tunnistamise taotlus esitatakse keeldu kohaldanud majandushaldusasutusele koos ettevõtja hoolsuskohustuse täitmise kavaga, milles sisaldub teave selle kohta, kuidas ettevõtja kavatseb tagada edaspidi nende majandustegevuse nõuete täitmise, mille rikkumine oli keelu kohaldamise aluseks. [--]“ Seletuskirjas ei ole seost MSÜS § 36 jj välja toodud, aga sisu poolest on regulatsioon sarnane. Trafaretsuse põhimõtte kohaselt tuleb sama mõtet väljendada sama sõnastusega. Kui eelnõu koostajad pidasid silmas hoolduskohustuse täitmist ja selle tõendamist, siis teeme ettepaneku kaaluda sõnastuse ühtlustamist. 12. § 9 lg 6 Eelnõu § 9 lõike 6 kohaselt peab menetlusalune isik, kes tugineb enda majandus- ja kutsetegevust puudutavatele õigustavatele väidetele, neid tõendama, kui tõendid on talle mõistliku pingutusega kättesaadavad, või viitama tõendi asukohale. Nõue viidata tõendi asukohale ei pruugi olla alati teostatav, sest menetlusalune isik võib teada küll tõendi olemasolust, kuid mitte selle asukohast (nt tunnistajast, kes saab anda ütlusi, kuid kelle elu- ega viibimiskoht ei ole haldustrahvimenetluse toimumise ajal menetlusalusele isikule teada). Teeme ettepaneku kaaluda sätte täiendamist sõnadega „või selle kogumise võimalusele“. 13. § 11 lg 1 Eelnõu § 11 lõikes 1 reguleeritakse menetlusaluse isiku õigusi haldustrahvimenetluses. Seletuskirja lk 42 on antud järgmine selgitus: „EIÕK art 6 lg 3 p d kohaselt peab isik saama küsitleda ise või lasta küsitleda tema vastu ütlusi andma kutsutud tunnistajaid, lasta omalt poolt kohale kutsuda tunnistajaid ja neid küsitleda tema vastu ütlusi andvate tunnistajatega võrdsetel tingimustel. Eelnõuga ei tagata menetlusalusele isikule haldustrahvimenetluses õigust küsitleda tunnistajaid või teisi menetlusosalisi kohtuvälise menetluse käigus. Vastav õigus on talle vajaduse korral tagatud kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel halduskohtumenetluses (vt HKMS § 27 lg 1 p 8).“ (koostaja rõhutus) Selline piirang ei pruugi olla kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. 5/9 Kui menetleja saab õigusrikkumise või muude tehiolude tõendamisel kasutada tunnistaja ütlusi, siis peaks menetlusalusel isikul olema võimalik tunnistajat küsitleda ka kohtuväliselt. Ka haldusmenetluses on menetlusosalisel isikul ärakuulamise raames võimalus taotleda tunnistajalt täiendavate ütluste võtmist ning tunnistajat saab uuesti üle kuulata ka vaidemenetluses. Kui menetlusalusel isikul puudub haldustrahvimenetluses võimalus kohtueelselt üldse tunnistajat küsitleda, siis peab isik esitama halduskohtule kaebuse üksnes EIÕK art 6 lg 3 p d tuleneva õiguse teostamiseks. Kuna halduskohus ei vaata asja üle tervikuna ega määra uut sisulist karistust, nagu see on väärteomenetluses, vaid üksnes kontrollib haldusakti õiguspärasust sellisena, nagu see oli andmise hetkel, siis peaks iga tunnistaja uue või algsest erineva ütluse korral haldusakti tühistama ja haldusorgan otsustama haldustrahvi uuesti. Kui kohus ka ei tühista haldustrahviotsust, siis tuleb menetluskulude väljamõistmisel hinnata tunnistaja küsitlemise vajadust HKTS § 108 lõikest 61 lähtuvalt (või tuleb kaaluda HKTS § 108 täiendamist eraldi õigusliku alusega). See ei ole menetluse seisukohast tõhus ja toob kaasa nii kohtute kui haldusorganite töökoormuse suurenemise. Seega peaks menetlusosalisel olema võimalik tunnistajat küsitleda ka haldustrahvimenetluses. 14. § 14 lg 1 Eelnõu § 14 lõikes 1 võib menetleja asjaolude tuvastamiseks, asja õigeks lahendamiseks vajalike andmete ja tõendite saamiseks või haldustrahvimenetluse tagamiseks kohaldada KorS §-s 30, § 31 lõikes 1, §- des 32, 44 ja 49–51 ning § 52 lõike 1 punktis 5 sätestatud erimeetmeid. Sätte sõnastamisel on jäetud tähelepanuta, et menetleja ei ole alati korrakaitseorgan. Seega ei ole menetlejal KorS § 26 - § 29 tulenevalt volitust rakendada riikliku järelevalve üldmeetmeid, vaid volitus kohaldada riikliku järelevalve üldmeetmeid tuleks täiendavalt anda. Riikliku järelevalve erimeetmete kohaldamise volitust ei ole hea killustada, kuna üldseadusena tuleb haldustrahvimenetlust kohaldada väge erinevate asjaomaste seaduste rakendamisel. Näiteks võib tulla seadusest või Euroopa Liidu määrusest õigusrikkumine, mille tuvastamiseks on vajalik sõiduk peatada, turvakontroll teha või isik läbi vaadata vms – kuna eelnõus on tegemist üldseadusega, siis peaks olema võimalik ka neid menetlusi läbi viia, ilma et peaks seadust muutma või erisusi kehtestama. Teeme ettepaneku muuta tekstiosa „korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras kohaldada sama seaduse §-s 30, § 31 lõikes 1, §-des 32, 44 ja 49–51 ning § 52 lõike 1 punktis 5 sätestatud erimeetmeid“ ja sõnastada järgmiselt „kohaldada riikliku järelevalve üld- ja erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud korras“. 15. § 14 lg 5 Eelnõu § 14 lõike 5 on mõistete mahud terminite „asi“ ja „ese“ kasutamisel valed. Terminite „asi“ ja „ese“ mõisted on määratletud TsÜS § 48 ja § 49. Säte ei reguleeri varaliste õiguste ega kinnisasjade hoiule võtmist, mille tõttu on sõna „ese“ kasutamine liiga avar. Sättes tuleks läbivalt kasutada terminit „vallasasi“, st asendada sõna „esemed“ sõnaga „vallasasjad“. 16. § 14 lg 6 Eelnõu § 14 lõike 6 kohaselt võib riikliku järelevalve erimeetme kohaldamisel kasutada vahetut sundi „nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik. Vahetut sundi kohaldab politsei.“ Vahetu sunni kohaldamise eeldused ja ulatus on reguleeritud korrakaitseseaduses ning selle 6/9 osaline taasesitamine eelnõus võib tuua kaasa tõlgendamise probleeme (nt kas KorS § 7 punktides 1 ja 2 nimetatud proportsionaalsuse tingimused ei kohaldu või mille poolest erineb „saavutamiseks vältimatult vajalik“ KorS § 7 punktis 3 sätestatud „selle eesmärk on saavutatud või seda ei ole enam võimalik saavutada“). Sätte teine lause annab haldustrahvimenetluses vahetu sunni kohaldamise pädevuse üksnes politseile. Lisaks politseile on mitmeid teisi korrakaitseorganeid, kellele on kehtivas õiguses antud volitus vahetu sunni kohaldamiseks. Kui menetleja, kes korrakaitseorganina on pädev kohaldama vahetut sundi, viib läbi haldustrahvimenetlust, siis ei ole otstarbekas kaasata selles menetluses vahetu sunni kohaldamiseks politseid. Teiste haldusorganite puhul tuleneb politsei ametiabi kohustus KorS § 6 lõikest 6 ning seda ei pea eelnõus kordama. Teeme ettepaneku asendada eelviidatud tekstiosa sõnadega „korrakaitseseaduses sätestatud tingimustel ja korras“. 17. § 16 lg 3 Eelnõu § 16 lõikes 3 reguleeritakse ne bis in idem põhimõtte rakendamist. Selguse huvides võiks see põhimõte olla haldustrahvi määramise alusena ka eelnõu § 3 välja toodud. Eelnõu § 16 lõike 3 kasutatakse sõnu „sama teo“, kuid sätte tekstist ega seletuskirjast ei nähtu üheselt, kuidas mõistetakse terminit „tegu“. Teona võib mõista eraldi iga individuaalset käitumisakti või ühest eesmärgist kantud ajaliselt ja ruumiliselt ühendatud käitumisaktide kogumit. Karistusõiguses piiritletakse tegu süüteo koosseisust lähtuvalt, eristades teoainsust ja –mitmust ning ideaal- ja reaalkonkurentsi. Kuna haldustrahvi määramise aluseks olev õigusrikkumise koosseis ei pruugi langeda üks-üheselt kokku süüteokoosseisuga, siis kui suur peab olema kokkulangevus koosseisude vahel, et seda saaks lugeda üheks teoks. Kui karistusõiguslikult loetakse rikkumise jätkamist pärast karistuse määramist uueks teoks, siis kas nt väärteomenetluses määratud karistusele järgnev teo jätkamine on ka uus tegu haldustrahvimenetluse seisukohalt või mitte (ning sama vastupidiselt ka väärteomenetluse seisukohalt)? Kuna ne bis in idem põhimõte on haldustrahvimenetluse ja süüteomenetluse paralleelsuse korral üks olulisemaid õiguslikke küsimusi, siis tuleks seda täpsemalt reguleerida ning seletuskirja vastavalt täiendada. 18. § 18 lg 2; Eelnõu § 3 lõikes 11 sätestatakse, et haldustrahvi ei määrata haldusorganile, läbivalt kelle üle on võimalik teha haldusjärelevalvet Vabariigi Valitsuse seaduse § 751 alusel. Eelnõu § 5 lõikes 2, § 6 lõigetes 3, 4 ja 6, § 10 lõigetes 1 – 4 ja § 17 lõikes 6 viidatakse sellele, et haldusjärelevalve käigus võib tekkida vajadus haldustrahvimenetluse alustamiseks. Eelnõu enda süstemaatikast ega seletuskirjast ei olnud võimalik aru saada, kuidas võib eelnõu § 3 lõike 11 tingimusel minna üle haldusjärelevalve käigus haldustrahvimenetlusele. Eelnõu § 3 lõike 11 sõnastus on selline, et see põhimõtteliselt välistab haldustrahvimenetluse kõigil juhtudel, kus haldusjärelevalve kohaldamine on üldse võimalik. Sama probleem tõusetub eriti selgelt eelnõu § 18 lõike 2 kohaldamisel. Eelnõu § 18 lõikes 2 sätestatakse: „Kui haldustrahviotsus tehti käesoleva seaduse § 3 lõikes 11 viidatud riigi haldusorgani suhtes, lahendatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud vaidlus Vabariigi Valitsuse seaduse § 101 kohaselt.“ Kuna eelnõu § 3 lõikes 11 nimetatud haldusorgani suhtes ei saa kohaldada haldustrahvimenetlust, siis puudub menetlejal isikuline pädevus haldustrahviotsuse tegemiseks ning selline otsus on tühine. Samas on 7/9 võimalik, et menetleja ja õigusrikkumise toime pannud haldusorgani vahel on vaidlus, kas tegemist on majandustegevuse või haldusülesande täitmisega (nt Kaitsevägi aeronavigatsiooni teenuse osutamisel). Sellise vaidluse lahendamiseks eelnõu § 18 lõike 2 praegune sõnastus pädevust ei anna, st kui ei ole tegemist haldusülesandega, siis puudub ka sätte tekstist tulenevalt pädevus vaidlust lahendada. Samuti tuleb arvestada, et kõik menetlejad ei ole täidesaatva riigivõimu asutused VVS § 101 tähenduses (nt Finantsinspektsioon) ning nendele VVS § 101 regulatsiooni laiendamine ei lähe põhimõtteliselt kokku eriseaduses sätestatud sõltumatuse tagatistega. VVS § 101 vaidluste lahendamise regulatsiooni või teenistusliku järelevalve kohaldamine menetleja suhtes on tervikuna problemaatiline nende asutuste sõltumatuse seisukohalt. Sõltumatuse tagamiseks peab olema välistatud ministri või Vabariigi Valitsuse otsene sekkumine sõltumatu järelevalveasutuse tegevusse, sh haldustrahvimenetluses ja määratud haldustrahvid. Teenistusliku järelevalve selge keeld on olnud seni üks peamisi põhjendusi, millega Eesti Vabariik on põhjendatud järelevalveasutuste sõltumatust. Seetõttu tuleks täiendada eelnõu sättega, milles muudetakse Vabariigi Valitsuse seaduse § 93 lõiget 6 ja täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses: 1 „1 ) haldustrahvimenetluse toimingutele ja haldustrahviotsustele;“. 19. § 21 lg 2 Eelnõu § 21 lõikes 2 sätestatakse: „Asjaomases seaduses võib ette näha käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust erineva aegumistähtaja, kuid mitte pikema kui viis aastat.“ Vastavalt PS § 59 kuulub seadusandlik võim Riigikogule ning § 65 punktile 1 võib Riigikogu võtta vastu seadusi. Riigikogu pädevuses on muuta, täiendada ja tunnistada kehtetuks kehtivaid seadusi ning anda üldseaduste suhtes eriseadusi. Seaduse säte, millega piiratakse Riigikogu pädevust võtta vastu seadusi, on põhiseadusega vastuolus ning ei oma ka praktilist tähendust. Iga Riigikogu poolt vastu võetud hilisem või eriseadus kummutab eelnõu § 21 lõikes 2 sätestatud piirangu. Seega ei oma sätte osa „kuid mitte pikema kui viis aastat“ tegelikku regulatiivset toimet ning on tõenäoliselt vastuolus seadusega. Ka muus osas ei oma säte regulatiivset sisu, sest Riigikogu õigus võtta vastu eriseadusi tuleneb juba põhiseadusest. Teeme ettepaneku eelnõu § 21 lõige 2 eelnõust välja jätta. 20. § 26 p 1 Eelnõu § 26 punktiga 1 muudetakse HMS § 2 lõiget 2 ning välistatakse haldusmenetluse seaduse kohaldumine haldustrahvimenetlusele. Kuigi haldustrahvimenetlusse on kombineeritud karistusõiguse põhimõtete kõrval ka haldusmenetluse, korrakaitse ja võlaõiguse sätteid, on tegemist siiski suures osas haldusmenetlusega. Eelnõu § 5 lõikes 7 sätestatakse: „Haldustrahvimenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse §-e 3 ja 4, § 5 lõikeid 4 ja 6, § 6, § 7 lõikeid 3 ja 4 ning §-e 8, 10, 12, 45, 54, 58 ja 59,“ eelnõu § 17 lõikes 5 sätestatakse: „Haldustrahviotsuse koostamisele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse § 54, § 55 lõikeid 1 ja 3 ning § 56 lõikeid 2 ja 3,“ ning eelnõu § 17 lõikes 8 sätestatakse: „Haldustrahviotsus toimetatakse kätte haldusmenetluse seaduse 1. peatüki 7. jaos sätestatud viisil, kui asjaomases seaduses ei ole ette nähtud muud kättetoimetamise viisi.“ Haldustrahvimenetluse analüüsides ja seletuskirjas on rõhutatud eesmärki määrata haldusõiguslikke karistusi just haldusmenetluses. Sätestades HMS 8/9 § 2 lõikes 2 selge eituse, minnakse selle eesmärgiga vastuollu. Eelnõu § 5 lõikes 7 ja § 17 lõikes 5 on viidatud paljudele HMS’i sätetele. Samas tähendab eelnõu § 26 punktist 1 tulenev muudatus, et eelnõus reguleerimata küsimustes ei saa kohaldada analoogia korras HMS sätteid. Näiteks ei ole eelnõus reguleeritud haldustrahviotsuse kehtivust (vrd HMS § 60), tühisust (vrd HMS § 63) ega menetluse uuendamist (vrd HMS § 44). Samuti ei ole reguleeritud eelnõus haldustrahviotsuse rekvisiite (vrd HMS § 55 lg 4) ega reguleeritud osaotsuste tegemise võimalust (vrd HMS § 52). Kuigi eelnõu seletuskirjas on rõhutatud paindlikkust ja tulemuslikkust, ei ole eelnõus reguleeritud haldustrahviotsuse kõrvaltingimuste, eriti lisatingimuse, võimalusi (vrd HMS § 53). Eriti segatust tekitav on selline eitus olukorras, kus eelnõu § 17 lõige 6 võimaldab riikliku järelevalve ettekirjutust (ja haldusjärelevalve ettekirjutust) vormistada ühes dokumendis haldustrahviotsusega. Selline ühes dokumendis vormistamine oleks õigustatud, kui mõlemad otsustused oleksid tehtud haldusmenetluses ja materiaalses mõttes haldusaktid (isegi, kui haldustrahvimenetlusele ja –otsusele kehtivad erisätted). Kahe erineva menetluse lahendite vormistamine ühes dokumendis võib olla adressaadi jaoks eksitav. Teeme ettepaneku kaaluda eelnõu § 26 punkti 1 välja jätmist. 21. üldiselt Eelnõu rakendussätetes pole täiendatud majandustegevuse seadustiku üldosa seadust. Seletuskirja lk 55 on eelnõu § 22 kohta antud selgituses öeldud järgmist: „Arvestada tuleb seda, et haldustrahvi ja süüteokaristuse omavaheline astmestamine kergemaks ja raskemaks karistuseks (laias mõttes) võib osutuda keerukaks. Ühelt poolt võib süüteokaristust pidada stigmatiseerivamaks (mh kaasneb sellega kanne karistusregistrisse), teiselt poolt ületavad haldustrahvi määrad oluliselt väärteo eest sätestatud rahatrahvi määra.“ MsÜS § 8 lõike 2 kohaselt on majandustegevuse register andmekogu, mille ülesanne on võimaldada ettevõtjate ja nende majandustegevuse üle arvestuse pidamist ning järelevalve teostamist. MsÜS § 54 alusel kantakse registrisse ettekirjutuse andmed, § 55 alusel majandustegevuse keelu andmed, § 56 alusel seadusest ja kohtulahendist tuleneva keelu andmed jne. Majandustegevuse registri pidamise põhimõttega oleks kooskõlas kanda registrisse ka haldustrahviotsuse andmed, kuna need on olulised ettevõtja majandustegevuse üle järelevalve teostamisel ning ettevõtja usaldusväärsuse hindamisel. Eelnõu võiks täiendada paragrahviga pärast eelnõu § 28, millega sätestatakse MsÜS § 51 lõikes 1 ja § 541 registrisse kantavad haldustrahviotsuse andmed. (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Lanno peadirektor Sander Põllumäe 794 3675 [email protected] 9/9 Justiitsministeerium Teie 11.09.2020 nr JUM/20-1094/- [email protected] 1K; 8-1/5458/ Meie 27.10.2020 nr 1.2-3/2660-6 Haldustrahvimenetluse seaduse kooskõlastamine Täname Justiitsministeeriumi haldustrahvimenetluse seaduse kooskõlastamisele esitamise eest ning tunnustame Justiitsministeeriumi pikki ja põhjalikke ettevalmistusi koostöös partneritega, mis eelnesid eelnõu väljatöötamisele. Sotsiaalministeerium kooskõlastab eelnõu märkustega. Juhime tähelepanu, et kirjale on lisatud ka Sotsiaalministeeriumi allasutuste märkused, mida palume käsitleda koos Sotsiaalministeeriumi märkustega. Käesoleval hetkel ei ole Sotsiaalministeeriumi haldusalas teadaolevalt selliseid Euroopa Liidu õiguse rikkumisi, mille karistus ületab või peaks ületama väärteo eest ettenähtud trahvimäära. Samas ei ole välistatud, et teatud rikkumiste eest peetakse seda halduspraktika või regulatsiooni muutumise tõttu juba lähitulevikus vajalikuks. Siiski puudutavad Sotsiaalministeeriumi lähedalt juba praegu näiteks konkurentsi ja andmekaitse alased õigusrikkumised ning võimalus reageerida neile õigeaegselt ja asjakohaselt. Näiteid võib tuua ravimite, tervishoiu ja sotsiaalhoolekande valdkonnast kui ka muudelt aladelt, kus meie valdkonna ettevõtted ja asutused puutuvad vastavate õiguste ja kohustustega igapäevaselt kokku. Arvestades olemasolevat laialdast kokkupuudet ja võimalikke tulevasi regulatsioone, on oluline uue seaduse ühene arusaadavus ja võimalikult lihtne rakendatavus. Peame problemaatiliseks uue seaduse rakendatavust menetlejate vaatest, kes peavad riikliku järelevalve ja süüteomenetlusi läbi viies kohanema uue menetluse ja selle läbiviimise erisustega. Arvestades haldustrahvimenetluse iseloomu järelevalve ja süüteomenetluse piiril võib menetluste vahetegu ja rakendamise otsustamine olla raskendatud (eelnõu § 6 lg 4). Haldustrahvimenetlusel on samaaegselt üldpreventiivne, õiguskuulekusele suunav kui ka karistuslik iseloom, mistõttu on oluline menetluse läbiviijate koolitamine oskuslikult menetluste vahel valikute tegemiseks. Ka seletuskiri rõhutab, et menetleja peab teadvustama selgelt, millal muutub ohu tõrjumisele ja rikkumise kõrvaldamisele suunatud menetlus selliseks menetluseks, milles võidakse määrata isikule haldustrahv. Arvestades laia kaalutlusruumi karistamata jätmisest kuni väga suurte haldustrahvideni peab menetleja poolt menetluse läbiviimine ja lõpliku otsuse tegemine tuginema väga põhjalikule arusaamale haldustrahvimenetlusest ja erinevate menetluste vaheteost. Arusaama võib aidata kinnistada seletuskirja täiendamine mõne konkreetsema näitega riikliku järelevalve, haldustrahvimenetluse ja süüteomenetluse osas, kus on näite pinnal lihtsustatult näha menetluste erinevused. Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952 2 Eraldiseisvalt palume selgitada avaliku sektori asutuste osas halduskaristusmenetluse läbiviimist. Eelnõu seletuskiri on vastavas osas napp ning ei käsitle täpsemalt tehtud valikuid. Haldusorganile üksnes noomituse määramine ei pruugi näida proportsionaalse ja asjakohase karistusena. Palume seetõttu kaaluda, milline on haldusorgani puhul halduskaristus- menetluse läbiviimiseks sobiv lahendus, kas eelnõu kohane noomitusega piirdumine on haldusorgani puhul asjakohane karistuse valik ning seletuskirjas täpsemalt selgitada, kuidas tagatakse eelnõuga soovitav eesmärk haldusorgani puhul. Eelnõu sätete osas esitame lisaks eelnevale veel järgmised märkused: 1) § 3 lõige 1 – eelnõu tekst viitab karistamisele kui haldustrahvi peamisele eesmärgile. Lause teises pooles on lisatud ka heidutuse ja õigusrikkumiste ärahoidmise meetmete võtmiseks motiveerimise eesmärgid. Arvestades halduskaristuse esmast suunitlust probleemi lahendamisele peame kaheldavaks karistamise käsitlemist primaarse ja eraldiseisva eesmärgina. Palume vastavas osas eelnõu sätte sõnastus üle vaadata. Palume sätte osas täiendada ka seletuskirja, tuues konkreetsed näited, mida on peetud silmas õigusrikkumiste ärahoidmise meetmete võtmiseks motiveerimise all. Ilmselt on peetud silmas näiteks andmete kaitsmist täiendavate turvameetmetega, mis ei kõrvalda rikkumist üksnes konkreetses menetluses, vaid hoiab ära ka võimalikke tulevasi õigusrikkumisi, kuid seletuskirjas võiks vastavad näited olla selgitavatena ära toodud. 2) § 3 lg 11 – haldusorgan võib teatud juhtudel olla rikkumise toimepanija (näiteks seletuskirjas toodud andmekaitsealane rikkumine), kusjuures Euroopa Liidu õigus ei erista, kas rikkumise pani toime eraõiguslik või avalik õiguslik juriidiline isik. Seetõttu võidakse sätte kohaldamisel jätta täitmata Euroopa Liidu õigusest tulenev kohustus. Oluline on ka menetluse eesmärk ja selle eesmärgi saavutamine avalikkuse vaatest, kui näiteks eraõiguslikule juriidilisele isikule määratakse suur rahaline karistus ja sisuliselt sama rikkumise eest avalikkuse silmis haldusorganile samaväärset karistust ei järgne. Noomituse vaste on eelnõus eraõigusliku juriidilise isiku puhul § 16 lõikega 2 kaetud, mis viitab siiski vähemolulisemale õigusrikkumisele või ebaproportsionaalselt koormavale trahvile. Palume seetõttu seletuskirja täiendada haldusorgani osas läbi viidava halduskaristusmenetluse osas ning täiendavalt kaaluda, milline võib olla haldusorgani puhul haldustrahvimenetluse eesmärgi täitmiseks sobiv meede. 3) § 5 lg 2 – sätte teine lause viitab, et haldustrahvimenetluses osaleval ametnikul peavad olema piisavad oskused ja teadmised erinevate menetluste osas. Mõistame eesmärki anda haldusorganitele suunis menetlejate kvalifikatsiooni osas, kuid leiame, et see peaks olema sisustatud eriseaduses vastavalt konkreetsele haldustrahvimenetlusele. Eelnõus puudub sätte teisel lausel reguleerimisese ning säte ei ole sisustatud. Kui soovitakse ette näha konkreetseid kvalifikatsiooni nõudeid menetlejale, tuleks need (eriseaduse) sättes nimetada või luua paindlikkuse andmiseks vastav volitusnorm. 4) § 18 lg 2 – eelnõu § 3 lõike 11 kohaselt ei määrata haldusorganile haldustrahvi, kuid § 18 lõige 2 viitab haldustrahviotsuse vaidlustamisele Vabariigi Valitsuse seaduse § 101 kohaselt. Sätetest ei selgu, kas peetakse silmas noomituse vaidlustamist, kas ja kuidas eelnõu näeb ette haldustrahvimenetluse läbiviimist haldusorgani osas ning kas noomitus peab vastama § 17 nõuetele. Arvestada tuleb ka, et Euroopa Liidu struktuurivahendite näitel on Vabariigi Valitsuse seaduse § 101 kohane vaidluste lahendamise kord osutunud praktikas mittetoimivaks. 3 Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik sotsiaalminister Lisad: 1) Sotsiaalkindlustusameti 29. septembri 2020. a kiri nr 8-2/22937-2 2) Terviseameti 12. oktoobri 2020. a kiri nr 1.2-1/20/8186-2 Ethel Bubõr 6269 738 [email protected]
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel