Taimar Peterkop Teie 08.04.2021 nr 1-2/21-00827-1
Riigikantselei
[email protected] Meie 13.04.2021 nr 18-2/210736/2102598
Ühiskonnaelu korraldamise kava koroonaviiruse leviku tingimustes
Austatud riigisekretär
Esitan arvamuse 08.04.2021 dokumendi “Ühiskonnaelu korraldamise kava koroonaviiruse leviku
tingimustes“ kohta osas, mis puudutab koroonaviiruse leviku riskitasemeid ja vastavaid mõõdikuid.
Tänan arvamuse avaldamise võimaluse eest
Riskitasemete (madal, keskmine, kõrge, väga kõrge) määramine ja nendest sõltuvate
tegutsemispõhimõtete kirjeldamine on üldiselt vajalik ning oluline, et luua ühiskonnas laiem
arusaamine olukorrast ja eeldused toimivaks ühiskonnasiseseks koostööks.
Palun siiski kaaluda riskitasemete määratlemiseks kasutatavate mõõdikute täpsustamist ja selget
sõnumit ühiskonnale, et ühelgi mõõdikul ega riskitasemel ei ole automaatset seost põhiõiguste
piirangutega. Piiranguotsused langetatakse alati vastavalt seadusele hoolika analüüsi ja alternatiivide
kaalumise tulemusel. Teatavasti on lubatud vaid need piirangud, mis on nakkuse leviku vähendamiseks
vältimatult vajalikud ja proportsionaalsed.
Kui ettemääratud näiduvahemikega riskitasemed (https://www.kriis.ee/et/riskitasemed) seotakse
konkreetsete piirangutega, võib see viia sisuliselt põhjendamatute ning seega ebaseaduslike piirangute
kehtestamiseni (või teatud juhtudel vastupidi, nakkuse leviku piiramiseks vajalike piirangutega
hilinemiseni). Ka siis, kui lähtutakse eeldusest, et mõõdikud ja otsused ei ole automaatses seoses,
juhitakse nende kaudu avalikkuse ootusi, mis võivad ärevuse foonil otsustajad väga raskesse olukorda
seada ja lõpuks tingida õigusvastaste otsustega kahju tekitamise.
Tervishoiualane hädaolukord või selle oht hädaolukorra seaduse mõttes saab tekkida selle tõttu, et
tervishoiusüsteem ei pea koormusele vastu (asetab arstidele, õdedele ja hooldajatele ülemäärase
koorma, sunnib vähendama plaanilise ravi mahtu, ohustab erakorralise abi võimekust jne). Järelikult
tuleb mõõdikud valida nii, et nende alusel saab ennustada haiglakoormuse (laiemalt ka võimaliku
pikaajalise tervishoiusüsteemi koormuse) kasvu.
SARS-CoV-2 viirusnakkuse levik, selle jaotus ühiskonnas ja selle põhjustatud haiguskoormus ei
pruugi tulevikus olla sarnane senisega. Arvesse tuleb võtta pandeemia üldist dünaamilist kulgu,
võimalikke vahepealseid muutusi, läbipõdemise ja vaktsineerimise tõttu antikehad omandanud
inimeste hulka.
Näiteks, kui tulevikus on piirangute kehtestamisel siduvaks mõõdikuks SARS-CoV-2 positiivse testi
andnud inimeste keskmine arv viimase 7 päeva jooksul, siis teatud soodsate tingimuste samaaegsel
esinemisel (nt vanemaealiste kõrge vaktsineerimistega hõlmatus ja vaktsineerimise kaitsva toime
2
kestus) ei peegelda see mõõdik tegelikku riski tervishoiu toimepidevusele. Oluline on ka see, kes ja
kus (nt väeosa, kool, tehas) on positiivse testi saanud, kas nakatunud on sisuliselt ühes koldes või üle
riigi laiali.
Teisalt, kui peaks välja kujunema ja intensiivselt levima hakkama uus varasema immuunsuse eest nö
„põgenenud“ agressiivsem SARS-CoV-2 viirusvariant, siis eeldaks see samuti täiendavat ad hoc
riskihindamist ning sellest tulenevalt piirangutega seotud otsuste langetamist.
SARS-CoV-2 viirusnakkuse levikut ja selle põhjustatud haiguskoormust suurendavaid või maandavaid
riskitegureid samaaegselt arvestamata jättes on tulemuseks paratamatult sisuliselt kas põhjendamatud
või puudulikud piirangud. Riskitase ja piirangud ei tohi seega olla automaatses seoses ja ka riskitaseme
määramisel tuleb arvestada paljusid indikaatoreid ja mõjureid kogumis. Kehtestatavad piirangud
peavad alati olema proportsionaalsed, sh tuleb hinnata nende sobivust, vajalikkust ja mõõdukust (PS §
11).
Riskitasemete määratlemisel kasutatavate indikaatorite kohta teen järgmised ettepanekud:
1) arvestada, et riskide hindamisel, riskitasemete määramisel ja vastavate piirangute kehtestamisel on
riigi põhieesmärk tervishoiusüsteemi lühi- ja pikaajalise toimepidevuse tagamine;
2) esitada vaid need riskimõõdikud, mis on aitavad võimalikku COVID-19 haiglakoormuse kujunemist
ennustada (sh SARS-CoV-2 positiivsete testide arv, nakatunute tõenäosus raskesti põdeda) ja
kujunenud haiglaravi olukorda täpsustavalt hinnata (nt COVID-19 tingitud intensiivravi, sh juhitava
hingamise vajadus);
4) kaaluda viimase 7 päeva jooksul COVID-19 surmana registreeritud surmade arvu sobivust
põhimõõdikuks riskitasemete määramisel. Indikaatorina saaks arvestada ringluses oleva viiruse
geenivariantide võimet põhjustada rasket haigestumist ja surma. Arvestada tuleb sedagi, et COVID-19
roll inimese surma põhjustamisel selgitatakse Eestis alles kuid hiljem, misjärel arvu korrigeeritakse.
5) võtta prognoose tehes arvesse COVID-19 vastase vaktsineerimise ja läbipõdenute arv kui COVID-
19 haiglakoormuse riske otseselt maandavad mõõdikud ning vajadusel kasutada täpsustavad
alamõõdikud (nt 60-aastaste ja vanemate elanike vaktsiiniga hõlmatus).
Nakkuse leviku ohu ja piirangute põhjusliku seoste hindamise parandamiseks (piirangute
proportsionaalsuse ja täpsema sihitatuse tagamiseks) võiks kaaluda eraldi analüütilise
ekspertpädevusega töögrupi loomist. Töögrupp võiks mh välja mõelda, kuidas riigil olemasolevaid
andmeid ja infotehnoloogilisi lahendusi kasutades hinnata põhjuslikke seoseid nakkuse leviku ja
konkreetsete piirangute vajaduse vahel ning jälgida vastavate piirangute mõju nakkuse leviku
muutustele. Üksi piirang ei tohi kehtida päevagi kauem ega laiemalt kui vältimatult vajalik; nakkuse
leviku ohu vähendamiseks tuleb võimalusel kasutada hajutatuse jms nõudeid, mitte lauskeeldusid.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Evelin Lopman 693 8431
[email protected]