Saatja: Merili Kriisa <
[email protected]>
Saadetud: 19.08.2021 12:13
Adressaat: Juriidiline osakond <
[email protected]>; EL kohtu
töögrupp <
[email protected]>; JHA Justice (EE) <
[email protected]>;
Heli Hirsik <
[email protected]>
Teema: EL kohtulahendite kokkuvõte: juuli 2021
Tere
Edastan kokkuvõtte EL õiguse büroo valitud olulisematest Euroopa Liidu
Kohtu lahenditest juulis 2021. Nagu kõik eelnevad, paneme ka selle
kokkuvõtte üles . Seekordse kokkuvõtte koostasid EL õiguse büroo juristid
Nele Grünberg, Margo Roasto, Viljar Kalvik ja praktikant Jaanika Vainula.
Kokkuvõttes on kajastatud järgmised kohtulahendid:
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
* C-118/20: Wiener Landesregierung (kohtujuristi ettepanek ELi
kodakondsus)
* C-295/20: Sanresa (eelotsus riigihanked)
Olulisemad EL Kohtu lahendid ja kohtujuristi ettepanekud:
* C-830/19: Région wallonne (eelotsus põllumajandustoetused)
* C-178/20: Pharma Expressz (eelotsus ravimi turustamine)
* C-428/19: Rapidsped (eelotsus autoveod, töötajate tasustamine)
* C-795/19: Tartu vangla (eelotsus diskrimineerimine puude alusel)
* C-742/19: Ministrstvo za obrambo (eelotsus Kaitsevägi, tööaeg)
* C-30/20: Volvo e.a. (eelotsus kohtualluvus)
* C-804/18 ja C-341/19: WABE (eelotsus diskrimineerimine usutunnistuse
alusel)
* C-791/19: komisjon vs Poola (liikmesriigi kohustuste rikkumine
õigusriigi põhimõte)
* C-848/19 P: Saksamaa vs Poola (apellatsioonkaebus
energiasolidaarsus)
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud
kohtulahenditest.
EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab
tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud).
Tervitades
Merili Kriisa
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
————————————
Euroopa Liidu
kohtuasjade kokkuvõte
juuli 2021
————————————
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
C-118/20: Wiener Landesregierung (kohtujuristi ettepanek – ELi kodakondsus)
C-295/20: Sanresa (eelotsus – riigihanked)
Olulisemad EL Kohtu lahendid ja kohtujuristi ettepanekud:
o C-830/19: Région wallonne (eelotsus – põllumajandustoetused)
o C-178/20: Pharma Expressz (eelotsus – ravimi turustamine)
o C-428/19: Rapidsped (eelotsus – autoveod, töötajate tasustamine)
o C-795/19: Tartu vangla (eelotsus – diskrimineerimine puude alusel)
o C-742/19: Ministrstvo za obrambo (eelotsus – Kaitsevägi, tööaeg)
o C-30/20: Volvo e.a. (eelotsus – kohtualluvus)
o C-804/18 ja C-341/19: WABE (eelotsus – diskrimineerimine usutunnistuse alusel)
o C-791/19: komisjon vs Poola (liikmesriigi kohustuste rikkumine – õigusriigi põhimõte)
o C-848/19 P: Saksamaa vs Poola (apellatsioonkaebus – energiasolidaarsus)
1
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
——————————————————————————————
C-118/20: Wiener Landesregierung (kohtujuristi ettepanek – ELi
kodakondsus)
——————————————————————————————
Kohtujuristi ettepanek, 1. juulil 2021
Eelotsusetaotluse kohaselt taotles endine Eesti kodanik JY Austria kodakondsust ning sai
kodakondsuse andmise kohta Austrialt kinnituse. JY loobus seejärel Eesti (ja seega ka Euroopa Liidu)
kodakondsusest, kuid pärast seda võttis Austria oma kinnituse tagasi. Austria põhjenduseks oli, et
isik pani pärast kinnituse saamist toime kaks rasket väärtegu (autol puudus tehnoülevaatuse kleebis
ja alkoholijoobes auto juhtimine) lisaks enne kinnituse saamist sooritatud kaheksale väärteole,
mistõttu ta ei vasta enam kodakondsuse andmise tingimustele. Austria kõrgeimal halduskohtul tekkis
küsimus, kas selline olukord kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse ja kui kuulub, siis kas kinnituse
tagasivõtmine on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.
Kohtujurist leidis, et JY olukord kuulub oma olemuse ja tagajärgede poolest liidu õiguse
kohaldamisalasse. Kui tegemist on liidu kodanikega, võib kodakondsuse kaotamise
ja saamise pädevuse teostamise üle teostada kohtulikku kontrolli liidu õiguse alusel juhul, kui
see mõjutab kõiki liidu õiguskorra alusel antud ja sellega kaitstavaid õigusi.
Kohtujurist leidis, et käesolevas kohtuasjas esitatud eelotsusetaotluse raames ei tule liidu õiguse
seisukohast analüüsida mitte Eesti ametiasutuste otsust, vaid vaidlustatud otsust. Kohtujurist tõi Eesti
seisukohtadele tuginedes esile, et Austria ametiasutuste kinnitus tekitas mitte ainult JYile
õiguspäraseid ootusi, vaid ka Eesti ametiasutuste usaldust, mis väärib kaitset vastastikuse usalduse
põhimõtte alusel. Eesti kodakondsuse seaduse kohaselt on õigus kodakondsust mitte ära võtta, kui
äravõtmine toob kaasa kodakondsusetuse olukorra. Eesti valitsusel ei olnud võimalik ette näha, et
Austria kinnituse tagasi võtaks. Kui kodakondsussuhet ei oleks lõpetatud, ei oleks JY saanud Austria
kodakondsuse andmist taotleda. Seega käesolevas kohtuasjas on Eesti õigus niisugusena, nagu
seda käesoleval juhul kohaldatakse, kooskõlas liidu õigusega.
Kohtujurist kahtles, kas Austria õiguse säte, mis võimaldab kinnituse tagasi võtta, kui isik ei vasta
enam kas või ühele kodakondsuse andmise tingimusele, tekitades kodakondsusetuse olukorra, on
kodakondsusetuse vähendamise konventsiooniga kooskõlas. Selleks, et otsus, millega muudetakse
liidu kodaniku staatuse ja sellest tulenevate õiguste kaotamine püsivaks, oleks proportsionaalsuse
põhimõttega kooskõlas, peavad riigisisesed õigusnormid võimaldama individuaalselt kontrollida,
millised tagajärjed on kinnituse tagasivõtmisel liidu õiguse seisukohast.
Kokkuvõttes leidis kohtujurist, et ELTL artikliga 20 koostoimes EL põhiõiguste harta artikliga 7
ei ole põhimõtteliselt vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis võimaldavad üldisest
huvist tulenevatel põhjustel võtta tagasi tema kodakondsuse andmisega seotud kinnituse. See
kehtib tingimusel, et pädevad liikmesriigi ametiasutused ja vajaduse korral liikmesriigi kohtud
analüüsivad, kas see otsus on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, võttes arvesse
tagajärgi, mida see otsus toob liidu õiguse seisukohast kaasa asjaomase isiku olukorrale. Selle
analüüsi käigus peab eelotsusetaotluse esitanud kohus muu hulgas kontrollima sellise otsuse
2
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
põhjendatust, võttes arvesse selle isiku toime pandud rikkumiste raskust, ajavahemikku, mis jääb
kinnituse ja selle tagasivõtmise kuupäeva vahele, piiranguid selle isiku liikumis- ja elamisõiguse
teostamisele, võimalust saada tagasi oma päritolukodakondsus ning seda, kas otsus toob selle isiku
jaoks kaasa ebaproportsionaalseid tagajärgi, mis mõjutavad liidu õiguse seisukohast tema perekonna-
ja tööelu normaalset arengut. Antud juhul ei ole Austria otsus kooskõlas liidu õiguses kehtiva
proportsionaalsuse põhimõttega. Liidu kodaniku staatust ei tohiks alaliselt kaotada liiklusohutusega
seotud haldusrikkumiste tõttu, eelkõige selliste rikkumiste tõttu, mis ei too kaasa juhtimisõiguse
äravõtmist.
Kohtujuristi ettepanek ei ole kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
——————————————————————————————
C-295/20: Sanresa (eelotsus – riigihanked)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 8. juulil 2021
Leedu keskkonnakaitseamet (edaspidi hankija) avaldas teate rahvusvahelise avatud hankemenetluse
kohta ohtlike jäätmete käitlemise teenuste hankimiseks. Kaebaja esitas pakkumise koos kahe ettevõtja
ja kahe allhankijaga. Hankija teatas kaebajale, et rahvusvahelise jäätmeveo suhtes kehtib määrus nr
1013/2006, mille kohaselt on jäätmeveo jaoks vaja luba. Kuna kaebajal ega temaga koos pakkumuse
esitanud ettevõtjatel sellist luba ei olnud, siis lükati kaebaja pakkumus tagasi.
Leedu kõrgemal kohtul tekkis eelkõige kahtlus, kuidas hanketingimusi liigitada. Kas nõuet, mille
kohaselt tuleb pakkumusega koos esitada rahvusvahelise jäätmeveo luba, tuleb pidada direktiivi
2014/24/EL (riigihangete kohta) kohaselt kutsetööga tegelemise õiguse tingimuseks ja seetõttu saab
seda pidada kvalifitseerimise tingimuseks või on tegemist pigem hankelepingu täitmise tingimusega.
Lisaks, kuna jäätmeveo loakohustus tuleb üldkohaldatavast õigusaktist, siis kas sellise nõude
esitamine hanketingimustes oli kohustuslik.
Euroopa Kohus meenutas, et riigihangete direktiivi kohaselt võib nõuda, selleks et olla kindel nende
sobivuses tegeleda riigihankelepingu esemeks oleva kutsetööga, et ettevõtjad oleks kantud oma
asukohaliikmesriigi kutse- või äriregistrisse. Teenuste riigihankemenetluses võib juhul kui
ettevõtjatel peab asukohariigis asjaomase teenuse osutamiseks olema luba, nõuda loa olemasolu.
Kohus leidis aga, et luba jäätmete vedamiseks ühest liikmesriigist teise ei saa samastada
kohustusega olla kantud kutse- või äriregistrisse ega kohustusega omada konkreetset luba
teatud teenuse osutamiseks.
Kohus märkis, et direktiivi kohaselt võivad hankijad ette näha lepingu täitmise eritingimused. Need
võivad muuhulgas hõlmata keskkonnaalaseid kaalutlusi. Jäätmete transportimiseks ette nähtud loa
eesmärk on just nimelt kehtestada eritingimused keskkonnakaalutluste arvesse võtmiseks. Selle
nõude tulemuslikkust saab seada üksnes ettevõtjale, kes kavatseb jäätmeid teise riiki eksportida.
Järelikult tuleb sellist luba kvalifitseerida hankelepingu täitmise tingimusena.
Kohus sedastas, et kõik hankelepingu täitmise tingimused peab hankija põhimõtteliselt esitama
hanketeates või hankedokumentides. Siiski ei muuda sellise hankelepingu täitmise tingimuse
märkimata jätmine hankemenetlust õigusvastaseks, kui see tingimus tuleneb selgelt liidu
3
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
õigusnormidest, mida kohaldatakse kutsetööle ja ettevõtja valikust, et hankelepingut ei täideta selle
riigi territooriumil, kus asub hankija. Siiski ei pea hankelepingu täitmise tingimused olema
täidetud pakkumuse esitamise ajal, sest selline nõue oleks vastuolus proportsionaalsuse
põhimõttega. Hankija peab kvalifitseerimistingimuste kaudu veenduma, et pakkuja suudab kõnealust
lepingut täita.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
4
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Olulisemad EL Kohtu lahendid ja kohtujuristi ettepanekud:
——————————————————————————————
C-830/19: Région wallonne (eelotsus –
põllumajandustoetused)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 8. juulil 2021
C. J. on Belgias asuv noor põllumajandustootja (põhikohtuasja kaebaja), kes võttis talumajapidamise
ülevõtulepinguga üle kolmandiku oma vanemate tegevusest, et jätkata perekondliku
põllumajandusettevõtte käitamist. C. J. esitas Vallooni piirkonnale ettevõtlusega alustamise toetuse
taotluse, kuid Vallooni piirkond jättis selle rahuldamata põhjendusel, et ülevõetud ettevõtte
standardkogutoodangu väärtus ületas piirkondlike õigusnormidega ette nähtud ülemise lävendi,
milleks oli miljon eurot. C. J. esitas selle otsuse peale edasikaebuse eelotsusetaotluse esitanud
kohtule, nõudes, et standardkogutoodangu kindlaksmääramisel võetaks arvesse asjaolu, et ta ei ole
tegevuse alustamisel põllumajandusettevõtte ainus juht. Euroopa Kohtule esitatud
eelotsusetaotlusega soovis Belgia kohus selgitada, kas liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt
kriteerium selle lävendi kindlaksmääramiseks, mis võimaldab noorel põllumajandustootjal saada
põllumajandustootjale mõeldud ettevõtlusega alustamise toetust, on kogu põllumajandusettevõtte
standardkogutoodang, mitte üksnes selle noore põllumajandustootja osa selles ettevõttes, on
vastuolus määrusega 1305/2013 (Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist antavate maaelu
arengu toetuste kohta) koostoimes delegeeritud määrusega 807/2014 (määrust 1305/2013 täiendavad
sätted).
Euroopa Kohus selgitas, et määruses 1305/2013 on maaelu arengu jaoks ette nähtud prioriteedid,
mille hulgas on põllumajandusettevõtete elujõulisuse parandamine ja kõigi põllumajandusvormide
konkurentsivõime parandamine, hõlbustades eelkõige piisavalt kvalifitseeritud
põllumajandustootjate sisenemist põllumajandussektorisse ja tagades põlvkondadevahetuse
eesmärgi. Määruses sätestatud abi eesmärk on toetada noorte põllumajandustootjate ettevõtlusega
alustamist. Euroopa Kohus leidis, et põhikohtuasjas kõne all oleva toetuskõlblikkuse kriteeriumi
eesmärk on just nimelt täita need eesmärgid ning vältida kõnealuse abi andmist noortele
põllumajandustootjatele, kelle põllumajandusettevõtte standardkogutoodang on niivõrd suur,
et põllumajandustootjatel ei ole tegelikult toetust vaja. Seejuures rõhutas Euroopa Kohus, et
delegeeritud määruse 807/2014 artikkel 2, mille tõttu on eelotsusetaotluse esitanud kohtu
sellekohased kahtlused tekkinud, ei saa seada kahtluse alla liikmesriikide võimalust kehtestada
asjaomasele toetuse saamise võimalusele lävend mitte abisaaja, vaid põllumajandusettevõtte
kohta.
Seetõttu asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi õigusnormid, mis seavad taolise kriteeriumi
noore põllumajandustootja ettevõtlusega alustamise toetuse lävendi kindlaksmääramiseks, ei ole
vastuolus määrusega 1305/2013 koostoimes delegeeritud määrusega 807/2014.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
5
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
——————————————————————————————
C-178/20: Pharma Expressz (eelotsus – ravimi turustamine)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 8. juulil 2021
Pharma Expressz esitas kaebuse Ungari ravimi- ja toiduameti (edaspidi „amet“) otsuse peale, millega
amet käskis Pharma Ezpressz’il lõpetada niisuguste ravimite müümise ja turustamise, millel puudus
Ungaris müügiluba ning mida tarnitakse mõnest teisest liikmesriigist, kus see ravim omab müügiluba
ja selle ravimi väljastamiseks ei ole vajalik retsept. Ungari kohus soovis Euroopa Kohtult teada, kas
direktiivi 2001/83/EÜ (inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta)
tuleb tõlgendada nii, et kui ühes liikmesriigis toimub ravimi väljastamine kliendile retseptita, siis see
tähendab seda, et ka teises liikmesriigis saab sama ravimit väljastada kliendile ilma retseptita ja isegi
siis, kui teises liikmesriigis on sellise ravimi näol tegemist müügiloata ravimiga. Lisaks küsis Ungari
kohus, kas inimeste tervise ja elu kaitsmise seisukohast on õigustatud selline koguseline piirang, mille
kohaselt ei lubatud tellida ja klientidele väljastada ühes liikmesriigis müügiloata ravimit retseptita ja
ameti deklaratsioonita, kui teises liikmesriigis on sellel samal ravimil müügiluba ja selle väljastamine
toimub retseptita.
Euroopa Kohus tõi välja, et direktiiv 2001/83 sisaldab sätteid, mis võimaldavad teatavatel tingimustel
teha erandeid direktiivi artikli 6 lõikes 1 toodud reeglist, mille kohaselt ei tohi liikmesriigis turustada
ühtegi ravimit, millele kõnealuse liikmesriigi pädev asutus või Euroopa Komisjon ei ole väljastanud
müügiluba. Euroopa Kohus tõi näitena direktiivi artikli 5 lõikes 1 sätestatu, mille kohaselt on
liikmesriikidel võimalus jätta mõningate ravimite turustamine käesoleva direktiivi sätete alt välja.
Euroopa Kohus jõudis siiski järeldusele, et direktiivi 2001/83 artikleid 70–73 tuleb selle direktiivi
artikli 5 lõikest 1 ja artikli 6 lõikest 1 tulenevalt tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus
sellise ravimi tarnimine ja turustamine, millel puudub asjakohases riigis pädeva ameti poolt
antud müügiluba, olenemata sellest, kas seda sama ravimit võib mõnes teises liikmesriigis müüa
retseptita või kas sellel ravimil on teises liikmesriigis müügiluba.
Euroopa Kohus selgitas, et direktiivi 2001/83 artikli 5 lõikes 1 sätestatud erandi kohaldamiseks peab
kehtestatud meede vastama konkreetsele tingimusele, milleks käesoleval juhul on see, et väljastatavad
ravimid peaksid olema vajalikud meditsiiniliste erivajaduste rahuldamiseks. Ainult selline meede,
mis ei välju toodud erandi piiridest, ei kujuta endast impordipiirangut või sellega võrdset toimet
omavat meedet.
Seetõttu asus Euroopa Kohus seisukohale, et siseriiklik meede ei kujuta endast koguselist
piirangut või samaväärse toimega meedet ELTL artikli 34 tähenduses, kui see seab müügiloata
ravimi väljastamise tingimuseks retsepti ja pädeva ameti deklaratsiooni ning kui selle
meetmega võetakse üle direktiivi 2001/83 artikli 5 lõige 1.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
6
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
——————————————————————————————
C-428/19: Rapidsped (eelotsus – autoveod, töötajate
tasustamine)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 8. juulil 2021
Põhikohtuasjas vaadeldavad autojuhid sõlmisid Ungaris asuva äriühinguga Rapidsped töölepingu,
mille kohaselt tööülesandeid tuli sageli täita välismaal, sealhulgas Prantsusmaal. Rapidsped andis iga
lähetusperioodi alguses autojuhtidele Ungari notari kinnitatud deklaratsiooni ja Prantsuse
tööministeeriumi lähetuskinnituse, mis tõendas, et nende tunnitasu oli 10,40 eurot tunnis ehk see
ületas Prantsuse autoveo sektoris kohaldatavat miinimumtunnitasu. Autojuhid said töölepingute
alusel tegelikult igakuist brutotöötasu 545 eurot ehk 3,24 eurot tunnis. Autojuhid esitasid Rapidspedi
vastu hagi eelotsusetaotluse esitanud kohtule, sest nende töötasu Prantsusmaal töötatud aja eest ei
ulatunud Prantsuse miinimumtöötasuni. Rapidsped väitis, et töötasu erinevus oli kaetud neile
makstud päevaraha ja kütusesäästu lisatasuga, kuna need olid osa nende töötasust. Ungari kohus esitas
Euroopa Kohtule küsimused, mis käsitlesid direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses
teenuste osutamisega) miinimumtöötasu sätteid ja määruse nr 561/2006 (teatavate autovedusid
käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamine) keelatud lisatasu sätteid.
Euroopa Kohus leidis, et põhikohtuasjas käsitletav päevaraha erineb sõltuvalt sellest, kas lähetus
kestab kolm, neli või viis nädalat või rohkem. See, et nimetatud hüvitis on kindlasummaline ja
progresseeruv, näis aga viitavat sellele, et hüvitise eesmärk ei ole mitte niivõrd katta töötajate
välismaal tehtud kulutusi, vaid pigem kompenseerida nende töötajate lähetamisest tingitud
ebamugavused. Seetõttu asus Euroopa Kohus seisukohale, et päevaraha, mille suurus erineb
vastavalt töötaja lähetuse kestusele, kujutab endast miinimumtöötasu hulka kuuluvat
lähetusega seotud hüvitist, välja arvatud juhul, kui seda makstakse hüvitisena lähetusega tegelikult
seotud kulude katteks, näiteks reisi-, majutus- või toidukulude katteks, või kui see vastab lisatasule,
mille võrra muutub suhe ühelt poolt töötaja panuse ja teiselt poolt talle selle eest makstud tasu vahel.
Lõpetuseks leidis Euroopa Kohus, et kütusesäästu lisatasu, mida autoveo ettevõtja maksab
sõidukijuhtidele vastaval teekonnal saavutatud kütusesäästu alusel ei ole põhimõtteliselt
vastuolus määrusega nr 561/2006. Selline lisatasu rikuks siiski selles määruses kehtestatud keeldu,
kui selle asemel, et see oleks seotud üksnes kütusesäästuga, hüvitataks sellega selline säästmine
vastavalt läbitud vahemaale ja/või veetavate kaupade mahule, tingimustel, mis õhutavad juhti käituma
viisil, mis võib kahjustada liiklusohutust, või toime panema määruse nr 561/2006 rikkumisi.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
7
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
——————————————————————————————
C-795/19: Tartu Vangla (eelotsus – diskrimineerimine
puude alusel)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 15. juulil 2021
Põhikohtuasja kaebaja töötas alates 2.12.2002 Tartu Vanglas vanglaametnikuna. Vabariigi Valitsuse
22.01.2013 määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning
tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ (edaspidi määrus) alusel kehtestati vanglateenistuse ametniku
tervisenõudena kuulmisnõuded. Määruse lisaga kehtestati vanglateenistuse ametniku
teenistuskohustuse täitmist takistavate tervisehäirete loetelu, kusjuures absoluutse meditsiinilise
vastunäidustuse esinemine välistas isiku vanglateenistusse võtmise. Kuulmise nõrgenemine alla
nõutud normi oli absoluutne vastunäidustus.
Kaebajal tuvastati, et tema parema kõrva kuulmine ei vasta määruses kehtestatud nõuetele. Selle tõttu
vabastas Tartu Vangla direktor kaebaja teenistusest. Tartu Ringkonnakohus leidis, et kuulmisnõudeid
puudutavad määruse sätted on vastuolus põhiseadusest tuleneva üldise võrdsuspõhiõigusega ja
algatas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse määruse normide põhiseaduspärasuse
kontrollimiseks. Riigikohus märkis, et kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras
olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida tuleb lisaks põhiseadusele ka liidu õigusest,
nimelt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 21 lõikest 1 ja direktiivi 2000/78 (millega kehtestatakse
üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel) sätetest. Riigikohus
palus Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas vaidlusalune määrus on liidu õigusega kooskõlas.
Euroopa Kohus märkis, et kuna määruse eesmärk on säilitada inimeste ohutus ja avalik kord, siis selle
määrusega järgitakse õiguspäraseid eesmärke. Seejärel asus Euroopa Kohus nõude proportsionaalsust
analüüsima. Direktiiv 2000/78 kohustab tööandjat võtma asjakohaseid, konkreetsel juhul
vajalikke meetmeid, et võimaldada puuetega inimesel tööle pääseda, töös osaleda või edeneda,
kui sellised meetmed ei põhjusta tööandjale ebaproportsionaalselt suurt koormust. Euroopa
Kohus täpsustas, et mõistet „mõistlikud abinõud“ tuleb käsitada laialt kui nõuet kõrvaldada
takistused, mis raskendavad puuetega isikute täielikku ja tõhusat osalemist tööelus teiste töötajatega
võrdsetel alustel. Käesoleval juhul oli põhikohtuasja kaebaja enne teenistusest vabastamist olnud
vanglateenistuse ametnikuna teenistuses enam kui 14 aastat ja ülemused olid tema teenistuskäiguga
rahul. Siiski nähtub nendest andmetest, et määrus ei võimaldanud teenistusandjal enne tema
teenistusest vabastamist kontrollida, kas on võimalik võtta mõistlikke abinõusid kooskõlas
direktiiviga 2000/78, näiteks võimalus kasutada kuuldeaparaati, vabastada ametnik selliste
teenistuskohustuste täitmisest, milleks peab tema kuulmine vastama minimaalselt nõutud
tasemele, või määrata ta teenistuskohale, millel ei ole selline kuulmise tase nõutud.
Euroopa Kohus leidis, et määrusega kehtestatud minimaalselt vajalik kuulmise tase, millest nõrgem
kuulmisvõime on absoluutne meditsiiniline vastunäidustus vanglateenistuse ametnikuna teenistuses
olemisele, läheb kaugemale sellest, mis on vajalik sellega järgitavate eesmärkide saavutamiseks.
Seetõttu asus Euroopa Kohus seisukohale, et riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et
vanglateenistusest on täielikult välistatud ametnik, kelle kuulmine ei vasta nendes
õigusnormides kuulmise miinimumtasemele kehtestatud nõuetele, ilma et need õigusnormid
8
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
annaks võimaluse kontrollida, kas see ametnik on võimeline täitma oma teenistuskohustusi
vajaduse korral pärast mõistlike abinõude võtmist, on vastuolus direktiiviga 2000/78.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
——————————————————————————————
C-742/19: Ministrstvo za obrambo (eelotsus – Kaitsevägi,
tööaeg)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 15. juulil 2021
Sloveenia kaitsejõudude allohvitser nõudis tasu tema poolt sooritatud ületundide eest, mille vältel oli
ta sunnitud olema eemal nii oma elukohast, kui ka perekonnast, kui ta viibis „valveteenistuses“, kuid
oli füüsiliselt kohustatud viibima talle määratud kohas, ilma päriselt tööd tegemata. Euroopa Kohtule
esitatud eelotsusetaotlusega soovis Sloveenia kohus teada, kas rahuajal valves olevate kaitseväelaste
ja teiste sama valdkonna töötajate osas kohaldatakse direktiivi 2003/88 (tööaja korralduse teatavate
aspektide kohta) artiklit 2 (tööaja mõiste). Lisaks küsis Sloveenia kohus, kas direktiiviga 2003/88 on
vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis sätestavad, et tööaja hulka ei kuulu kaitseväelaste ja teiste
sama valdkonna töötajate valves oleku aeg töökohal või neile määratud kohas või aeg, mil reaalselt
tööd ei tehtud, kuid oldi kohustatud viibima neile ette nähtud kohas.
Euroopa Kohus meenutab, et direktiiv 2003/88 on kohaldatav kõikide nii avaliku kui ka erasektori
valdkondade suhtes. Erandiks on olukord, kus relvajõudude või mõne teise avaliku teenistuse tegevus
läheb oma spetsiifilise olemuse tõttu direktiiviga vastuollu. Sellega seonduvalt märkis Euroopa
Kohus, et ebaõige on tõlgendus, mille kohaselt on liikmesriikide relvajõud või teised avaliku
teenistuse liikmed direktiivi kohaldamisalast välja jäetud. Välistamine ei ole konkreetselt seotud
avaliku teenistusega, vaid sinna kuuluvate spetsiifiliste tegevustega. Euroopa Kohus tõi välja, et
kaitseväelase tegevust ei saa teatavatel juhtudel vaadelda sellise spetsiifilise tegevusena, mille puhul
ei saa kuidagi kooskõlastada tööaja planeerimist käesoleva direktiivi nõuetega.
Euroopa kohus leidis seetõttu, et direktiivi 2003/88 tuleb tõlgenda nii, et kaitseväelase valvetegevus
ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse, kui see pandi toime koolituse, väljaõppe või sõjalise
operatsiooni raames. Samuti ei saa direktiivi kohaldada tegevuse suhtes, mille näol on tegemist
niivõrd spetsiifilise tegevusega, mille tulemusena on asjaomane tegevus kokkusobimatu
töötajate rotatsioonisüsteemidega ning seetõttu ei oleks võimalik täita direktiivis sätestatud
nõudeid. Sama kehtib ka olukorras, kus tegevust pannakse toime sündmuste raames, mis kohustavad
elu, tervise ja üldsuse ohutuse kaitseks võtma vastu kriitilise tähtsusega meetmeid ning mille
sihipärane kohaldamine satuks ohtu, kui kõiki direktiivi suuniseid järgitaks. Lisaks ei kuulu tegevus
direktiivi kohaldamisalasse, kui see toimuks sõjaliste operatsioonide korrektse läbiviimise arvel ning
pädevatele asutustele seatakse kohustus rotatsiooni- või tööaja planeerimise süsteemi loomiseks.
Euroopa Kohus jõudis järeldusele, et direktiiviga 2003/88 ei ole vastuolus, kui valveaega, mille
vältel on kaitseväelane sunnitud viibima talle määratud kohas ilma reaalselt tööd tegemata,
tasustatakse teisiti kui valveaega, mille vältel kaitseväelane täidab oma tööülesandeid.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
9
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
——————————————————————————————
C-30/20: Volvo e.a. (eelotsus – kohtualluvus)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 15. juulil 2021
RH on ettevõtja, kelle asukohaks on Cordoba (Hispaania) ning ta soetas ajavahemikul 2004–2009
viis veoautot kohalikult Volvo Group España edasimüüjalt. RH esitas Hispaania kohtusse Volvo
(Rootsi), Volvo Group Trucks Central Europe’i (Saksamaa), Volvo Lastvagnar’i (Rootsi) ja Volvo
Group España (Hispaania) vastu kahju hüvitamise nõude, tuginedes Euroopa Komisjoni otsusele,
mille kohaselt osalesid kõik eelnevalt nimetatud ettevõtted kartellikokkuleppes. RH hinnangul
põhjustas kartellikokkulepe talle kahju, kuna ta pidi selle pärast maksma lisatasusid, mida ta ei oleks
pidanud normaalsetes turutingimustes tasuma. Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotlusega soovis
Hispaania kohus teada, kas määruse 1215/2012 (kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja
täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see sisaldab ainult
liikmesriikide kohtute rahvusvahelist kohtualluvust või on selle näol tegemist kahekordse või
kombineeritud reegliga, mis sisaldab endas ka riigisisest territoriaalset kohtualluvust.
Euroopa Kohus selgitas, et määruse 1215/2012 artikli 7 punkti 2 sõnastus annab otseselt ja vahetult
rahvusvahelise kui ka territoriaalse kohtualluvuse selle paiga kohtule, kus kahju tekkis ning
liikmesriigid ei tohi kohtualluvuse kindlaksmääramisel rakendada muid kriteeriume, kui neid, mis on
sätestatud määruses. Euroopa Kohus tõi välja, kui on tegemist sellise kauba ostmisega, mille hinda
on mõjutanud kartellikokkuleppe, siis kahjunõue, mis seondub lisakuludega, allub selle kauba
soetamise paiga kohtu pädevusele. Seega, kui toote hind on tänu manipulatsioonile langenud, kuid
seda müüakse siiski kallimalt, siis on isikul, kes selle kauba ostis õigus esitada hagi selle paiga
kohtusse, kus paikneb kauba soetamise koht.
Euroopa Kohus jõudis järeldusele, et määruse 1215/2012 artikli 7 punkti 2 tuleb tõlgendada nii,
et kartellikokkulepetest mõjutatud turul allub kahjunõue rahvusvahelise ja territoriaalse
kohtualluvus alusel kahju kannatamise asukoha järgsele kohtule, kelle tööpiirkonnast
kartellikokkulepetest mõjutatud kaubad soetati ning olukorras, kus kaupu soetati erinevast
paigust, siis allub asi sellele kohtule, kus paikneb kauba ostja.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
——————————————————————————————
C-804/18 ja C-341/19: WABE (eelotsus –
diskrimineerimine usutunnistuse alusel)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 15. juulil 2021
Eripedagoog IX ning müügikonsultant ja kassapidaja MJ hakkasid mõlemad töökohal kandma islami
pearätti. Kuna nende tööandjad olid kehtestanud sise-eeskirjad, mis keelasid töökohas kanda usulisi,
poliitilisi või maailmavaatelisi veendumusi väljendavaid tunnuseid, siis nõuti neilt mõlemalt pearäti
eemaldamist tööajal. IX ja MJ pöördusid kohtusse ja väitsid, et neid on diskrimineeritud usutunnistuse
10
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
alusel. Eelotsusetaotlused esitanud Saksa kohtud küsisid, kas selline keeld kujutab endast islami
pearätti kandvate töötajate otsest või kaudset diskrimineerimist usutunnistuse alusel ning milliseid
asjaolusid selle hindamisel tuleks arvesse võtta.
Euroopa Kohus selgitas, et selline keeld ei kujuta endast usutunnistust väljendavaid rõivaid kandvate
töötajate otsest diskrimineerimist, kui seda keeldu kohaldatakse üldiselt ja vahet tegemata kõigile
ettevõtja töötajatele. Euroopa Kohus tuletas siiski meelde, et ka kaudselt usutunnistusel põhinev
erinev kohtlemine on keelatud, välja arvatud juhul, kui see on õiguspärase eesmärgiga
objektiivselt põhjendatud ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on sobivad ja
vajalikud.
Euroopa Kohus märkis, et tööandja ettevõtlusvabadusel põhinevat soovi näidata suhetes
klientidega üles poliitilist, maailmavaatelist või usulist neutraalsust, võib pidada õiguspäraseks.
Seejuures peab tööandja tõendama, et sellise neutraalsuse poliitika järgimine on talle tõesti vajalik
ebasoodsate tagajärgede vältimiseks ning et seda poliitikat tõesti järgitakse järjepidevalt ja
süstemaatiliselt. Liikmesriigi kohus peab aga kontrollima, et keelust tulenev usuvabaduse piirang
piirdub sellega, mis on tingimata vajalik, arvestades ebasoodsaid tagajärgi, mida tööandja
püüab sellise keeluga vältida.
Euroopa Kohus lisas, et selle hindamisel, kas kaudselt usutunnistusel või veendumustel põhinev
erinev kohtlemine on asjakohane, võib liikmesriigi kohus arvesse võtta ka liikmesriigile omast
konteksti ja usuvabadust kaitsvaid riigisiseseid õigusnorme.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
——————————————————————————————
C-791/19: komisjon vs. Poola (liikmesriigi kohustuste
rikkumine – õigusriigi põhimõte)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 15. juulil 2021
Euroopa Komisjon palus Euroopa Kohtul tuvastada, et Poola riigisiseses õiguses kehtestatud
kohtunike distsiplinaarmenetluse regulatsiooniga on Poola rikkunud ELL artikli 19 lõike 1 teisest
lõigust (tulemuslik õiguskaitse) tulenevaid kohustusi. Komisjon selgitas, et EL õigusega on vastuolus
Poolas jõustunud sätted, mis võimaldavad kohtuotsuste sisu kvalifitseerida üldkohtute kohtunike
distsiplinaarrikkumisena. Samuti väitis Euroopa Komisjon, et Poola ei ole taganud, et Poola kõrgeima
kohtu distsiplinaarkoda oleks sõltumatu ja erapooletu ning et kohtunike distsiplinaarasju vaataks läbi
seaduse alusel moodustatud kohus. Lisaks palus Euroopa Komisjon tuvastada, et Poola on rikkunud
ELTL artikli 267 teisest ja kolmandast lõigust (eelotsuse taotlemine) tulenevaid kohustusi, sest Poola
kohtute õigust pöörduda eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtu poole piirab võimalus algatada
distsiplinaarmenetlus.
Euroopa Kohus tuletas esmalt meelde, et ELL artikli 19 lõike 1 kohaselt peab iga liikmesriik
tagama, et organid, mis on liidu õiguse tähenduses määratletavad „kohtuna“ ja mis kuuluvad
tema õiguskaitsesüsteemi liidu õigusega hõlmatud valdkondades, vastaksid tõhusa kohtuliku
kaitse nõuetele. Kuna nii Poola kõrgeima kohtu distsiplinaarkoda kui ka Poola üldkohtud võivad
11
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
otsustada liidu õiguse kohaldamise või tõlgendamisega seotud küsimuste üle ning need kohtud on
liidu õiguse tähenduses määratletavad „kohtutena“ ja kuuluvad ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu
tähenduses „liidu õigusega hõlmatud valdkondades“ Poola õiguskaitsesüsteemi, siis peavad need
kohtud vastama tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele.
Euroopa Kohus leidis varasemale Poola justiitsreformi käsitlevale kohtupraktikale tuginedes, et
arvestades Poola kõrgeima kohtu distsiplinaarkoja loomise konteksti ning seadusandliku ja
täidesaatva võimu kaudset mõju selle liikmete ametisse määramisel, ei saa distsiplinaarkoda pidada
sõltumatuks ja erapooletuks. Seejärel leidis Euroopa Kohus, et Poolas kehtiv kohtunike
distsiplinaarmenetluse regulatsioon ei välista võimalust, et distsiplinaarmenetluse kaudu
avaldatakse kohtunikele survet. Euroopa Kohus kinnitas, et Poola kõrgeima kohtu
distsiplinaarkojale jäetud kaalutlusõigus ei suuda tagada, et kohtunike distsiplinaarasju
vaataks läbi seaduse alusel moodustatud kohus. Samuti selgitas Euroopa Kohus, et Poolas
kinnitust leidnud praktika, mille kohaselt eelotsusetaotluse esitamine võib kaasa tuua
distsiplinaarmenetluse kohtuniku üle, seab ohtu eelotsustusmenetluse eesmärgipärase toimimise.
Seetõttu jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et Poola on rikkunud ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust
ning ELTL artikli 267 teisest ja kolmandast lõigust tulenevaid kohustusi.
Kohtuotsus on prantsuse keeles kättesaadav siit ja inglise keeles siit.
——————————————————————————————
C-848/19 P: Saksamaa vs Poola (apellatsioonkaebus –
energiasolidaarsus)
——————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 15. juulil 2021
Saksamaa esitas apellatsioonkaebuse Üldkohtu otsuse Poola vs. komisjon (T-883/16) peale, millega
Üldkohus tühistas komisjoni otsuse, millega komisjon vaatas Saksamaa reguleeriva asutuse taotlusel
läbi erandi, mis anti OPALi maagaasi torujuhtmele kolmandate isikute juurdepääsu ja tariifkorraldust
käsitlevatest nõuetest. Nimelt tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse põhjusel, et see rikkus ELTL
artikli 194 lõikes 1 sätestatud energiasolidaarsuse põhimõtet, kuna komisjon ei analüüsinud, millised
tagajärjed võiksid sellel keskpikas perspektiivis olla eelkõige Poola energiapoliitikale.
Euroopa Kohus analüüsis kõigepealt Saksamaa väidet, et energiasolidaarsuse põhimõttel ei ole
siduvat mõju. Kohus selgitas, et energiasolidaarsuse põhimõte on liidu energiapoliitika kõigi
eesmärkide alus, koondades need ja luues järjepidevuse. Seetõttu asus kohus seisukohale, et liidu
institutsioonide akte, sealhulgas komisjoni akte selles poliitika valdkonnas tuleb tõlgendada ja
nende õiguspärasust hinnata energiasolidaarsuse põhimõttest lähtudes. Nimelt hõlmab
solidaarsuse põhimõte õigusi ja kohustusi nii liidule kui ka liikmesriikidele, kusjuures liidul on
solidaarsuskohustus liikmesriikide suhtes ning liikmesriikidel on solidaarsuskohustus üksteise suhtes
ning liidu ühise huvi ja tema poolt juhitavate poliitikate suhtes. Seega nõuab energiasolidaarsuse
põhimõte koostoimes lojaalse koostöö põhimõttega, et komisjon kontrolliks direktiivi 2009/73
alusel otsust tehes, kas liikmesriikide turgudel esineb oht gaasiga varustamisele.
Seejärel analüüsis kohus Saksamaa väidet, et energiasolidaarsuse põhimõte on erakorraline
mehhanism, mida tuleb kasutada ainult erandjuhtudel. Kohus leidis, et liidu institutsioonid ja
liikmesriigid peavad võtma energiasolidaarsuse põhimõtet arvesse siseturu rajamisel või
12
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
toimimisel, eelkõige maagaasi turu toimimisel, tagades liidus energiaga varustamise kindluse,
mis tähendab, et see ei pea seisnema mitte ainult hädaolukordadega toime tulemises, kui need
tekivad, vaid ka meetmete võtmises kriisiolukordade vältimiseks. Kohus selgitas, et
energiasolidaarsuse põhimõtte kohaldamine ei tähenda, et liidu energiapoliitika ei tohiks ühelgi juhul
avaldada negatiivset mõju liikmesriigi erihuvidele selles valdkonnas. Siiski peavad liidu
institutsioonid ja liikmesriigid selle poliitika elluviimisel võtma arvesse nii liidu kui ka eri
liikmesriikide huve ning huvide konflikti korral neid huve omavahel kaaluma.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
—————————————————————————————————————————————————————
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja
kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis
(viited lisatud).
13