dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Sissetulev kiriAvalik

EL kohtulahendite kokkuvõte:

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium · 19. august 2021
Viit
1.1-16/21-0024/4933-1
Registreeritud
19. august 2021
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Välisministeerium
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
1.1/S Ministeeriumi juhtimine
Sari
1.1-16 Valitsusasutuste kirjavahetus (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
1.1-16/21-0024
Vastutaja
Ivar Siska (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Õigusosakond)

Failid

  • 📎E-kiri.pdf75 KB
  • 📎Euroopa Liidu kohtuasjade kokkuvõte juuli 2021.pdf435 KB

Sisu (failidest)

Saatja: Merili Kriisa <[email protected]> Saadetud: 19.08.2021 12:13 Adressaat: Juriidiline osakond <[email protected]>; EL kohtu töögrupp <[email protected]>; JHA Justice (EE) <[email protected]>; Heli Hirsik <[email protected]> Teema: EL kohtulahendite kokkuvõte: juuli 2021 Tere Edastan kokkuvõtte EL õiguse büroo valitud olulisematest Euroopa Liidu Kohtu lahenditest juulis 2021. Nagu kõik eelnevad, paneme ka selle kokkuvõtte üles . Seekordse kokkuvõtte koostasid EL õiguse büroo juristid Nele Grünberg, Margo Roasto, Viljar Kalvik ja praktikant Jaanika Vainula. Kokkuvõttes on kajastatud järgmised kohtulahendid: Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha: * C-118/20: Wiener Landesregierung (kohtujuristi ettepanek ELi kodakondsus) * C-295/20: Sanresa (eelotsus riigihanked) Olulisemad EL Kohtu lahendid ja kohtujuristi ettepanekud: * C-830/19: Région wallonne (eelotsus põllumajandustoetused) * C-178/20: Pharma Expressz (eelotsus ravimi turustamine) * C-428/19: Rapidsped (eelotsus autoveod, töötajate tasustamine) * C-795/19: Tartu vangla (eelotsus diskrimineerimine puude alusel) * C-742/19: Ministrstvo za obrambo (eelotsus Kaitsevägi, tööaeg) * C-30/20: Volvo e.a. (eelotsus kohtualluvus) * C-804/18 ja C-341/19: WABE (eelotsus diskrimineerimine usutunnistuse alusel) * C-791/19: komisjon vs Poola (liikmesriigi kohustuste rikkumine õigusriigi põhimõte) * C-848/19 P: Saksamaa vs Poola (apellatsioonkaebus energiasolidaarsus) Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud). Tervitades Merili Kriisa Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium ———————————— Euroopa Liidu kohtuasjade kokkuvõte juuli 2021 ———————————— Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha: C-118/20: Wiener Landesregierung (kohtujuristi ettepanek – ELi kodakondsus) C-295/20: Sanresa (eelotsus – riigihanked) Olulisemad EL Kohtu lahendid ja kohtujuristi ettepanekud: o C-830/19: Région wallonne (eelotsus – põllumajandustoetused) o C-178/20: Pharma Expressz (eelotsus – ravimi turustamine) o C-428/19: Rapidsped (eelotsus – autoveod, töötajate tasustamine) o C-795/19: Tartu vangla (eelotsus – diskrimineerimine puude alusel) o C-742/19: Ministrstvo za obrambo (eelotsus – Kaitsevägi, tööaeg) o C-30/20: Volvo e.a. (eelotsus – kohtualluvus) o C-804/18 ja C-341/19: WABE (eelotsus – diskrimineerimine usutunnistuse alusel) o C-791/19: komisjon vs Poola (liikmesriigi kohustuste rikkumine – õigusriigi põhimõte) o C-848/19 P: Saksamaa vs Poola (apellatsioonkaebus – energiasolidaarsus) 1 Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha: —————————————————————————————— C-118/20: Wiener Landesregierung (kohtujuristi ettepanek – ELi kodakondsus) —————————————————————————————— Kohtujuristi ettepanek, 1. juulil 2021 Eelotsusetaotluse kohaselt taotles endine Eesti kodanik JY Austria kodakondsust ning sai kodakondsuse andmise kohta Austrialt kinnituse. JY loobus seejärel Eesti (ja seega ka Euroopa Liidu) kodakondsusest, kuid pärast seda võttis Austria oma kinnituse tagasi. Austria põhjenduseks oli, et isik pani pärast kinnituse saamist toime kaks rasket väärtegu (autol puudus tehnoülevaatuse kleebis ja alkoholijoobes auto juhtimine) lisaks enne kinnituse saamist sooritatud kaheksale väärteole, mistõttu ta ei vasta enam kodakondsuse andmise tingimustele. Austria kõrgeimal halduskohtul tekkis küsimus, kas selline olukord kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse ja kui kuulub, siis kas kinnituse tagasivõtmine on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtujurist leidis, et JY olukord kuulub oma olemuse ja tagajärgede poolest liidu õiguse kohaldamisalasse. Kui tegemist on liidu kodanikega, võib kodakondsuse kaotamise ja saamise pädevuse teostamise üle teostada kohtulikku kontrolli liidu õiguse alusel juhul, kui see mõjutab kõiki liidu õiguskorra alusel antud ja sellega kaitstavaid õigusi. Kohtujurist leidis, et käesolevas kohtuasjas esitatud eelotsusetaotluse raames ei tule liidu õiguse seisukohast analüüsida mitte Eesti ametiasutuste otsust, vaid vaidlustatud otsust. Kohtujurist tõi Eesti seisukohtadele tuginedes esile, et Austria ametiasutuste kinnitus tekitas mitte ainult JYile õiguspäraseid ootusi, vaid ka Eesti ametiasutuste usaldust, mis väärib kaitset vastastikuse usalduse põhimõtte alusel. Eesti kodakondsuse seaduse kohaselt on õigus kodakondsust mitte ära võtta, kui äravõtmine toob kaasa kodakondsusetuse olukorra. Eesti valitsusel ei olnud võimalik ette näha, et Austria kinnituse tagasi võtaks. Kui kodakondsussuhet ei oleks lõpetatud, ei oleks JY saanud Austria kodakondsuse andmist taotleda. Seega käesolevas kohtuasjas on Eesti õigus niisugusena, nagu seda käesoleval juhul kohaldatakse, kooskõlas liidu õigusega. Kohtujurist kahtles, kas Austria õiguse säte, mis võimaldab kinnituse tagasi võtta, kui isik ei vasta enam kas või ühele kodakondsuse andmise tingimusele, tekitades kodakondsusetuse olukorra, on kodakondsusetuse vähendamise konventsiooniga kooskõlas. Selleks, et otsus, millega muudetakse liidu kodaniku staatuse ja sellest tulenevate õiguste kaotamine püsivaks, oleks proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas, peavad riigisisesed õigusnormid võimaldama individuaalselt kontrollida, millised tagajärjed on kinnituse tagasivõtmisel liidu õiguse seisukohast. Kokkuvõttes leidis kohtujurist, et ELTL artikliga 20 koostoimes EL põhiõiguste harta artikliga 7 ei ole põhimõtteliselt vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid, mis võimaldavad üldisest huvist tulenevatel põhjustel võtta tagasi tema kodakondsuse andmisega seotud kinnituse. See kehtib tingimusel, et pädevad liikmesriigi ametiasutused ja vajaduse korral liikmesriigi kohtud analüüsivad, kas see otsus on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, võttes arvesse tagajärgi, mida see otsus toob liidu õiguse seisukohast kaasa asjaomase isiku olukorrale. Selle analüüsi käigus peab eelotsusetaotluse esitanud kohus muu hulgas kontrollima sellise otsuse 2 Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium põhjendatust, võttes arvesse selle isiku toime pandud rikkumiste raskust, ajavahemikku, mis jääb kinnituse ja selle tagasivõtmise kuupäeva vahele, piiranguid selle isiku liikumis- ja elamisõiguse teostamisele, võimalust saada tagasi oma päritolukodakondsus ning seda, kas otsus toob selle isiku jaoks kaasa ebaproportsionaalseid tagajärgi, mis mõjutavad liidu õiguse seisukohast tema perekonna- ja tööelu normaalset arengut. Antud juhul ei ole Austria otsus kooskõlas liidu õiguses kehtiva proportsionaalsuse põhimõttega. Liidu kodaniku staatust ei tohiks alaliselt kaotada liiklusohutusega seotud haldusrikkumiste tõttu, eelkõige selliste rikkumiste tõttu, mis ei too kaasa juhtimisõiguse äravõtmist. Kohtujuristi ettepanek ei ole kohtule siduv. Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit. —————————————————————————————— C-295/20: Sanresa (eelotsus – riigihanked) —————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus, 8. juulil 2021 Leedu keskkonnakaitseamet (edaspidi hankija) avaldas teate rahvusvahelise avatud hankemenetluse kohta ohtlike jäätmete käitlemise teenuste hankimiseks. Kaebaja esitas pakkumise koos kahe ettevõtja ja kahe allhankijaga. Hankija teatas kaebajale, et rahvusvahelise jäätmeveo suhtes kehtib määrus nr 1013/2006, mille kohaselt on jäätmeveo jaoks vaja luba. Kuna kaebajal ega temaga koos pakkumuse esitanud ettevõtjatel sellist luba ei olnud, siis lükati kaebaja pakkumus tagasi. Leedu kõrgemal kohtul tekkis eelkõige kahtlus, kuidas hanketingimusi liigitada. Kas nõuet, mille kohaselt tuleb pakkumusega koos esitada rahvusvahelise jäätmeveo luba, tuleb pidada direktiivi 2014/24/EL (riigihangete kohta) kohaselt kutsetööga tegelemise õiguse tingimuseks ja seetõttu saab seda pidada kvalifitseerimise tingimuseks või on tegemist pigem hankelepingu täitmise tingimusega. Lisaks, kuna jäätmeveo loakohustus tuleb üldkohaldatavast õigusaktist, siis kas sellise nõude esitamine hanketingimustes oli kohustuslik. Euroopa Kohus meenutas, et riigihangete direktiivi kohaselt võib nõuda, selleks et olla kindel nende sobivuses tegeleda riigihankelepingu esemeks oleva kutsetööga, et ettevõtjad oleks kantud oma asukohaliikmesriigi kutse- või äriregistrisse. Teenuste riigihankemenetluses võib juhul kui ettevõtjatel peab asukohariigis asjaomase teenuse osutamiseks olema luba, nõuda loa olemasolu. Kohus leidis aga, et luba jäätmete vedamiseks ühest liikmesriigist teise ei saa samastada kohustusega olla kantud kutse- või äriregistrisse ega kohustusega omada konkreetset luba teatud teenuse osutamiseks. Kohus märkis, et direktiivi kohaselt võivad hankijad ette näha lepingu täitmise eritingimused. Need võivad muuhulgas hõlmata keskkonnaalaseid kaalutlusi. Jäätmete transportimiseks ette nähtud loa eesmärk on just nimelt kehtestada eritingimused keskkonnakaalutluste arvesse võtmiseks. Selle nõude tulemuslikkust saab seada üksnes ettevõtjale, kes kavatseb jäätmeid teise riiki eksportida. Järelikult tuleb sellist luba kvalifitseerida hankelepingu täitmise tingimusena. Kohus sedastas, et kõik hankelepingu täitmise tingimused peab hankija põhimõtteliselt esitama hanketeates või hankedokumentides. Siiski ei muuda sellise hankelepingu täitmise tingimuse märkimata jätmine hankemenetlust õigusvastaseks, kui see tingimus tuleneb selgelt liidu 3 Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium õigusnormidest, mida kohaldatakse kutsetööle ja ettevõtja valikust, et hankelepingut ei täideta selle riigi territooriumil, kus asub hankija. Siiski ei pea hankelepingu täitmise tingimused olema täidetud pakkumuse esitamise ajal, sest selline nõue oleks vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Hankija peab kvalifitseerimistingimuste kaudu veenduma, et pakkuja suudab kõnealust lepingut täita. Kohtuotsus on kättesaadav siit. 4 Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium Olulisemad EL Kohtu lahendid ja kohtujuristi ettepanekud: —————————————————————————————— C-830/19: Région wallonne (eelotsus – põllumajandustoetused) —————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus, 8. juulil 2021 C. J. on Belgias asuv noor põllumajandustootja (põhikohtuasja kaebaja), kes võttis talumajapidamise ülevõtulepinguga üle kolmandiku oma vanemate tegevusest, et jätkata perekondliku põllumajandusettevõtte käitamist. C. J. esitas Vallooni piirkonnale ettevõtlusega alustamise toetuse taotluse, kuid Vallooni piirkond jättis selle rahuldamata põhjendusel, et ülevõetud ettevõtte standardkogutoodangu väärtus ületas piirkondlike õigusnormidega ette nähtud ülemise lävendi, milleks oli miljon eurot. C. J. esitas selle otsuse peale edasikaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, nõudes, et standardkogutoodangu kindlaksmääramisel võetaks arvesse asjaolu, et ta ei ole tegevuse alustamisel põllumajandusettevõtte ainus juht. Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotlusega soovis Belgia kohus selgitada, kas liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt kriteerium selle lävendi kindlaksmääramiseks, mis võimaldab noorel põllumajandustootjal saada põllumajandustootjale mõeldud ettevõtlusega alustamise toetust, on kogu põllumajandusettevõtte standardkogutoodang, mitte üksnes selle noore põllumajandustootja osa selles ettevõttes, on vastuolus määrusega 1305/2013 (Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist antavate maaelu arengu toetuste kohta) koostoimes delegeeritud määrusega 807/2014 (määrust 1305/2013 täiendavad sätted). Euroopa Kohus selgitas, et määruses 1305/2013 on maaelu arengu jaoks ette nähtud prioriteedid, mille hulgas on põllumajandusettevõtete elujõulisuse parandamine ja kõigi põllumajandusvormide konkurentsivõime parandamine, hõlbustades eelkõige piisavalt kvalifitseeritud põllumajandustootjate sisenemist põllumajandussektorisse ja tagades põlvkondadevahetuse eesmärgi. Määruses sätestatud abi eesmärk on toetada noorte põllumajandustootjate ettevõtlusega alustamist. Euroopa Kohus leidis, et põhikohtuasjas kõne all oleva toetuskõlblikkuse kriteeriumi eesmärk on just nimelt täita need eesmärgid ning vältida kõnealuse abi andmist noortele põllumajandustootjatele, kelle põllumajandusettevõtte standardkogutoodang on niivõrd suur, et põllumajandustootjatel ei ole tegelikult toetust vaja. Seejuures rõhutas Euroopa Kohus, et delegeeritud määruse 807/2014 artikkel 2, mille tõttu on eelotsusetaotluse esitanud kohtu sellekohased kahtlused tekkinud, ei saa seada kahtluse alla liikmesriikide võimalust kehtestada asjaomasele toetuse saamise võimalusele lävend mitte abisaaja, vaid põllumajandusettevõtte kohta. Seetõttu asus Euroopa Kohus seisukohale, et liikmesriigi õigusnormid, mis seavad taolise kriteeriumi noore põllumajandustootja ettevõtlusega alustamise toetuse lävendi kindlaksmääramiseks, ei ole vastuolus määrusega 1305/2013 koostoimes delegeeritud määrusega 807/2014. Kohtuotsus on kättesaadav siit. 5 Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium —————————————————————————————— C-178/20: Pharma Expressz (eelotsus – ravimi turustamine) —————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus, 8. juulil 2021 Pharma Expressz esitas kaebuse Ungari ravimi- ja toiduameti (edaspidi „amet“) otsuse peale, millega amet käskis Pharma Ezpressz’il lõpetada niisuguste ravimite müümise ja turustamise, millel puudus Ungaris müügiluba ning mida tarnitakse mõnest teisest liikmesriigist, kus see ravim omab müügiluba ja selle ravimi väljastamiseks ei ole vajalik retsept. Ungari kohus soovis Euroopa Kohtult teada, kas direktiivi 2001/83/EÜ (inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta) tuleb tõlgendada nii, et kui ühes liikmesriigis toimub ravimi väljastamine kliendile retseptita, siis see tähendab seda, et ka teises liikmesriigis saab sama ravimit väljastada kliendile ilma retseptita ja isegi siis, kui teises liikmesriigis on sellise ravimi näol tegemist müügiloata ravimiga. Lisaks küsis Ungari kohus, kas inimeste tervise ja elu kaitsmise seisukohast on õigustatud selline koguseline piirang, mille kohaselt ei lubatud tellida ja klientidele väljastada ühes liikmesriigis müügiloata ravimit retseptita ja ameti deklaratsioonita, kui teises liikmesriigis on sellel samal ravimil müügiluba ja selle väljastamine toimub retseptita. Euroopa Kohus tõi välja, et direktiiv 2001/83 sisaldab sätteid, mis võimaldavad teatavatel tingimustel teha erandeid direktiivi artikli 6 lõikes 1 toodud reeglist, mille kohaselt ei tohi liikmesriigis turustada ühtegi ravimit, millele kõnealuse liikmesriigi pädev asutus või Euroopa Komisjon ei ole väljastanud müügiluba. Euroopa Kohus tõi näitena direktiivi artikli 5 lõikes 1 sätestatu, mille kohaselt on liikmesriikidel võimalus jätta mõningate ravimite turustamine käesoleva direktiivi sätete alt välja. Euroopa Kohus jõudis siiski järeldusele, et direktiivi 2001/83 artikleid 70–73 tuleb selle direktiivi artikli 5 lõikest 1 ja artikli 6 lõikest 1 tulenevalt tõlgendada nii, et nende sätetega on vastuolus sellise ravimi tarnimine ja turustamine, millel puudub asjakohases riigis pädeva ameti poolt antud müügiluba, olenemata sellest, kas seda sama ravimit võib mõnes teises liikmesriigis müüa retseptita või kas sellel ravimil on teises liikmesriigis müügiluba. Euroopa Kohus selgitas, et direktiivi 2001/83 artikli 5 lõikes 1 sätestatud erandi kohaldamiseks peab kehtestatud meede vastama konkreetsele tingimusele, milleks käesoleval juhul on see, et väljastatavad ravimid peaksid olema vajalikud meditsiiniliste erivajaduste rahuldamiseks. Ainult selline meede, mis ei välju toodud erandi piiridest, ei kujuta endast impordipiirangut või sellega võrdset toimet omavat meedet. Seetõttu asus Euroopa Kohus seisukohale, et siseriiklik meede ei kujuta endast koguselist piirangut või samaväärse toimega meedet ELTL artikli 34 tähenduses, kui see seab müügiloata ravimi väljastamise tingimuseks retsepti ja pädeva ameti deklaratsiooni ning kui selle meetmega võetakse üle direktiivi 2001/83 artikli 5 lõige 1. Kohtuotsus on kättesaadav siit. 6 Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium —————————————————————————————— C-428/19: Rapidsped (eelotsus – autoveod, töötajate tasustamine) —————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus, 8. juulil 2021 Põhikohtuasjas vaadeldavad autojuhid sõlmisid Ungaris asuva äriühinguga Rapidsped töölepingu, mille kohaselt tööülesandeid tuli sageli täita välismaal, sealhulgas Prantsusmaal. Rapidsped andis iga lähetusperioodi alguses autojuhtidele Ungari notari kinnitatud deklaratsiooni ja Prantsuse tööministeeriumi lähetuskinnituse, mis tõendas, et nende tunnitasu oli 10,40 eurot tunnis ehk see ületas Prantsuse autoveo sektoris kohaldatavat miinimumtunnitasu. Autojuhid said töölepingute alusel tegelikult igakuist brutotöötasu 545 eurot ehk 3,24 eurot tunnis. Autojuhid esitasid Rapidspedi vastu hagi eelotsusetaotluse esitanud kohtule, sest nende töötasu Prantsusmaal töötatud aja eest ei ulatunud Prantsuse miinimumtöötasuni. Rapidsped väitis, et töötasu erinevus oli kaetud neile makstud päevaraha ja kütusesäästu lisatasuga, kuna need olid osa nende töötasust. Ungari kohus esitas Euroopa Kohtule küsimused, mis käsitlesid direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega) miinimumtöötasu sätteid ja määruse nr 561/2006 (teatavate autovedusid käsitlevate sotsiaalõigusnormide ühtlustamine) keelatud lisatasu sätteid. Euroopa Kohus leidis, et põhikohtuasjas käsitletav päevaraha erineb sõltuvalt sellest, kas lähetus kestab kolm, neli või viis nädalat või rohkem. See, et nimetatud hüvitis on kindlasummaline ja progresseeruv, näis aga viitavat sellele, et hüvitise eesmärk ei ole mitte niivõrd katta töötajate välismaal tehtud kulutusi, vaid pigem kompenseerida nende töötajate lähetamisest tingitud ebamugavused. Seetõttu asus Euroopa Kohus seisukohale, et päevaraha, mille suurus erineb vastavalt töötaja lähetuse kestusele, kujutab endast miinimumtöötasu hulka kuuluvat lähetusega seotud hüvitist, välja arvatud juhul, kui seda makstakse hüvitisena lähetusega tegelikult seotud kulude katteks, näiteks reisi-, majutus- või toidukulude katteks, või kui see vastab lisatasule, mille võrra muutub suhe ühelt poolt töötaja panuse ja teiselt poolt talle selle eest makstud tasu vahel. Lõpetuseks leidis Euroopa Kohus, et kütusesäästu lisatasu, mida autoveo ettevõtja maksab sõidukijuhtidele vastaval teekonnal saavutatud kütusesäästu alusel ei ole põhimõtteliselt vastuolus määrusega nr 561/2006. Selline lisatasu rikuks siiski selles määruses kehtestatud keeldu, kui selle asemel, et see oleks seotud üksnes kütusesäästuga, hüvitataks sellega selline säästmine vastavalt läbitud vahemaale ja/või veetavate kaupade mahule, tingimustel, mis õhutavad juhti käituma viisil, mis võib kahjustada liiklusohutust, või toime panema määruse nr 561/2006 rikkumisi. Kohtuotsus on kättesaadav siit. 7 Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium —————————————————————————————— C-795/19: Tartu Vangla (eelotsus – diskrimineerimine puude alusel) —————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus, 15. juulil 2021 Põhikohtuasja kaebaja töötas alates 2.12.2002 Tartu Vanglas vanglaametnikuna. Vabariigi Valitsuse 22.01.2013 määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ (edaspidi määrus) alusel kehtestati vanglateenistuse ametniku tervisenõudena kuulmisnõuded. Määruse lisaga kehtestati vanglateenistuse ametniku teenistuskohustuse täitmist takistavate tervisehäirete loetelu, kusjuures absoluutse meditsiinilise vastunäidustuse esinemine välistas isiku vanglateenistusse võtmise. Kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi oli absoluutne vastunäidustus. Kaebajal tuvastati, et tema parema kõrva kuulmine ei vasta määruses kehtestatud nõuetele. Selle tõttu vabastas Tartu Vangla direktor kaebaja teenistusest. Tartu Ringkonnakohus leidis, et kuulmisnõudeid puudutavad määruse sätted on vastuolus põhiseadusest tuleneva üldise võrdsuspõhiõigusega ja algatas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse määruse normide põhiseaduspärasuse kontrollimiseks. Riigikohus märkis, et kohustus kohelda puudega isikuid muude sarnases olukorras olevate isikutega võrdselt ja neid mitte diskrimineerida tuleb lisaks põhiseadusele ka liidu õigusest, nimelt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 21 lõikest 1 ja direktiivi 2000/78 (millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel) sätetest. Riigikohus palus Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas vaidlusalune määrus on liidu õigusega kooskõlas. Euroopa Kohus märkis, et kuna määruse eesmärk on säilitada inimeste ohutus ja avalik kord, siis selle määrusega järgitakse õiguspäraseid eesmärke. Seejärel asus Euroopa Kohus nõude proportsionaalsust analüüsima. Direktiiv 2000/78 kohustab tööandjat võtma asjakohaseid, konkreetsel juhul vajalikke meetmeid, et võimaldada puuetega inimesel tööle pääseda, töös osaleda või edeneda, kui sellised meetmed ei põhjusta tööandjale ebaproportsionaalselt suurt koormust. Euroopa Kohus täpsustas, et mõistet „mõistlikud abinõud“ tuleb käsitada laialt kui nõuet kõrvaldada takistused, mis raskendavad puuetega isikute täielikku ja tõhusat osalemist tööelus teiste töötajatega võrdsetel alustel. Käesoleval juhul oli põhikohtuasja kaebaja enne teenistusest vabastamist olnud vanglateenistuse ametnikuna teenistuses enam kui 14 aastat ja ülemused olid tema teenistuskäiguga rahul. Siiski nähtub nendest andmetest, et määrus ei võimaldanud teenistusandjal enne tema teenistusest vabastamist kontrollida, kas on võimalik võtta mõistlikke abinõusid kooskõlas direktiiviga 2000/78, näiteks võimalus kasutada kuuldeaparaati, vabastada ametnik selliste teenistuskohustuste täitmisest, milleks peab tema kuulmine vastama minimaalselt nõutud tasemele, või määrata ta teenistuskohale, millel ei ole selline kuulmise tase nõutud. Euroopa Kohus leidis, et määrusega kehtestatud minimaalselt vajalik kuulmise tase, millest nõrgem kuulmisvõime on absoluutne meditsiiniline vastunäidustus vanglateenistuse ametnikuna teenistuses olemisele, läheb kaugemale sellest, mis on vajalik sellega järgitavate eesmärkide saavutamiseks. Seetõttu asus Euroopa Kohus seisukohale, et riigisisesed õigusnormid, mis sätestavad, et vanglateenistusest on täielikult välistatud ametnik, kelle kuulmine ei vasta nendes õigusnormides kuulmise miinimumtasemele kehtestatud nõuetele, ilma et need õigusnormid 8 Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium annaks võimaluse kontrollida, kas see ametnik on võimeline täitma oma teenistuskohustusi vajaduse korral pärast mõistlike abinõude võtmist, on vastuolus direktiiviga 2000/78. Kohtuotsus on kättesaadav siit. —————————————————————————————— C-742/19: Ministrstvo za obrambo (eelotsus – Kaitsevägi, tööaeg) —————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 15. juulil 2021 Sloveenia kaitsejõudude allohvitser nõudis tasu tema poolt sooritatud ületundide eest, mille vältel oli ta sunnitud olema eemal nii oma elukohast, kui ka perekonnast, kui ta viibis „valveteenistuses“, kuid oli füüsiliselt kohustatud viibima talle määratud kohas, ilma päriselt tööd tegemata. Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotlusega soovis Sloveenia kohus teada, kas rahuajal valves olevate kaitseväelaste ja teiste sama valdkonna töötajate osas kohaldatakse direktiivi 2003/88 (tööaja korralduse teatavate aspektide kohta) artiklit 2 (tööaja mõiste). Lisaks küsis Sloveenia kohus, kas direktiiviga 2003/88 on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis sätestavad, et tööaja hulka ei kuulu kaitseväelaste ja teiste sama valdkonna töötajate valves oleku aeg töökohal või neile määratud kohas või aeg, mil reaalselt tööd ei tehtud, kuid oldi kohustatud viibima neile ette nähtud kohas. Euroopa Kohus meenutab, et direktiiv 2003/88 on kohaldatav kõikide nii avaliku kui ka erasektori valdkondade suhtes. Erandiks on olukord, kus relvajõudude või mõne teise avaliku teenistuse tegevus läheb oma spetsiifilise olemuse tõttu direktiiviga vastuollu. Sellega seonduvalt märkis Euroopa Kohus, et ebaõige on tõlgendus, mille kohaselt on liikmesriikide relvajõud või teised avaliku teenistuse liikmed direktiivi kohaldamisalast välja jäetud. Välistamine ei ole konkreetselt seotud avaliku teenistusega, vaid sinna kuuluvate spetsiifiliste tegevustega. Euroopa Kohus tõi välja, et kaitseväelase tegevust ei saa teatavatel juhtudel vaadelda sellise spetsiifilise tegevusena, mille puhul ei saa kuidagi kooskõlastada tööaja planeerimist käesoleva direktiivi nõuetega. Euroopa kohus leidis seetõttu, et direktiivi 2003/88 tuleb tõlgenda nii, et kaitseväelase valvetegevus ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse, kui see pandi toime koolituse, väljaõppe või sõjalise operatsiooni raames. Samuti ei saa direktiivi kohaldada tegevuse suhtes, mille näol on tegemist niivõrd spetsiifilise tegevusega, mille tulemusena on asjaomane tegevus kokkusobimatu töötajate rotatsioonisüsteemidega ning seetõttu ei oleks võimalik täita direktiivis sätestatud nõudeid. Sama kehtib ka olukorras, kus tegevust pannakse toime sündmuste raames, mis kohustavad elu, tervise ja üldsuse ohutuse kaitseks võtma vastu kriitilise tähtsusega meetmeid ning mille sihipärane kohaldamine satuks ohtu, kui kõiki direktiivi suuniseid järgitaks. Lisaks ei kuulu tegevus direktiivi kohaldamisalasse, kui see toimuks sõjaliste operatsioonide korrektse läbiviimise arvel ning pädevatele asutustele seatakse kohustus rotatsiooni- või tööaja planeerimise süsteemi loomiseks. Euroopa Kohus jõudis järeldusele, et direktiiviga 2003/88 ei ole vastuolus, kui valveaega, mille vältel on kaitseväelane sunnitud viibima talle määratud kohas ilma reaalselt tööd tegemata, tasustatakse teisiti kui valveaega, mille vältel kaitseväelane täidab oma tööülesandeid. Kohtuotsus on kättesaadav siit. 9 Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium —————————————————————————————— C-30/20: Volvo e.a. (eelotsus – kohtualluvus) —————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus, 15. juulil 2021 RH on ettevõtja, kelle asukohaks on Cordoba (Hispaania) ning ta soetas ajavahemikul 2004–2009 viis veoautot kohalikult Volvo Group España edasimüüjalt. RH esitas Hispaania kohtusse Volvo (Rootsi), Volvo Group Trucks Central Europe’i (Saksamaa), Volvo Lastvagnar’i (Rootsi) ja Volvo Group España (Hispaania) vastu kahju hüvitamise nõude, tuginedes Euroopa Komisjoni otsusele, mille kohaselt osalesid kõik eelnevalt nimetatud ettevõtted kartellikokkuleppes. RH hinnangul põhjustas kartellikokkulepe talle kahju, kuna ta pidi selle pärast maksma lisatasusid, mida ta ei oleks pidanud normaalsetes turutingimustes tasuma. Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotlusega soovis Hispaania kohus teada, kas määruse 1215/2012 (kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades) artikli 7 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et see sisaldab ainult liikmesriikide kohtute rahvusvahelist kohtualluvust või on selle näol tegemist kahekordse või kombineeritud reegliga, mis sisaldab endas ka riigisisest territoriaalset kohtualluvust. Euroopa Kohus selgitas, et määruse 1215/2012 artikli 7 punkti 2 sõnastus annab otseselt ja vahetult rahvusvahelise kui ka territoriaalse kohtualluvuse selle paiga kohtule, kus kahju tekkis ning liikmesriigid ei tohi kohtualluvuse kindlaksmääramisel rakendada muid kriteeriume, kui neid, mis on sätestatud määruses. Euroopa Kohus tõi välja, kui on tegemist sellise kauba ostmisega, mille hinda on mõjutanud kartellikokkuleppe, siis kahjunõue, mis seondub lisakuludega, allub selle kauba soetamise paiga kohtu pädevusele. Seega, kui toote hind on tänu manipulatsioonile langenud, kuid seda müüakse siiski kallimalt, siis on isikul, kes selle kauba ostis õigus esitada hagi selle paiga kohtusse, kus paikneb kauba soetamise koht. Euroopa Kohus jõudis järeldusele, et määruse 1215/2012 artikli 7 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et kartellikokkulepetest mõjutatud turul allub kahjunõue rahvusvahelise ja territoriaalse kohtualluvus alusel kahju kannatamise asukoha järgsele kohtule, kelle tööpiirkonnast kartellikokkulepetest mõjutatud kaubad soetati ning olukorras, kus kaupu soetati erinevast paigust, siis allub asi sellele kohtule, kus paikneb kauba ostja. Kohtuotsus on kättesaadav siit. —————————————————————————————— C-804/18 ja C-341/19: WABE (eelotsus – diskrimineerimine usutunnistuse alusel) —————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 15. juulil 2021 Eripedagoog IX ning müügikonsultant ja kassapidaja MJ hakkasid mõlemad töökohal kandma islami pearätti. Kuna nende tööandjad olid kehtestanud sise-eeskirjad, mis keelasid töökohas kanda usulisi, poliitilisi või maailmavaatelisi veendumusi väljendavaid tunnuseid, siis nõuti neilt mõlemalt pearäti eemaldamist tööajal. IX ja MJ pöördusid kohtusse ja väitsid, et neid on diskrimineeritud usutunnistuse 10 Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium alusel. Eelotsusetaotlused esitanud Saksa kohtud küsisid, kas selline keeld kujutab endast islami pearätti kandvate töötajate otsest või kaudset diskrimineerimist usutunnistuse alusel ning milliseid asjaolusid selle hindamisel tuleks arvesse võtta. Euroopa Kohus selgitas, et selline keeld ei kujuta endast usutunnistust väljendavaid rõivaid kandvate töötajate otsest diskrimineerimist, kui seda keeldu kohaldatakse üldiselt ja vahet tegemata kõigile ettevõtja töötajatele. Euroopa Kohus tuletas siiski meelde, et ka kaudselt usutunnistusel põhinev erinev kohtlemine on keelatud, välja arvatud juhul, kui see on õiguspärase eesmärgiga objektiivselt põhjendatud ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on sobivad ja vajalikud. Euroopa Kohus märkis, et tööandja ettevõtlusvabadusel põhinevat soovi näidata suhetes klientidega üles poliitilist, maailmavaatelist või usulist neutraalsust, võib pidada õiguspäraseks. Seejuures peab tööandja tõendama, et sellise neutraalsuse poliitika järgimine on talle tõesti vajalik ebasoodsate tagajärgede vältimiseks ning et seda poliitikat tõesti järgitakse järjepidevalt ja süstemaatiliselt. Liikmesriigi kohus peab aga kontrollima, et keelust tulenev usuvabaduse piirang piirdub sellega, mis on tingimata vajalik, arvestades ebasoodsaid tagajärgi, mida tööandja püüab sellise keeluga vältida. Euroopa Kohus lisas, et selle hindamisel, kas kaudselt usutunnistusel või veendumustel põhinev erinev kohtlemine on asjakohane, võib liikmesriigi kohus arvesse võtta ka liikmesriigile omast konteksti ja usuvabadust kaitsvaid riigisiseseid õigusnorme. Kohtuotsus on kättesaadav siit. —————————————————————————————— C-791/19: komisjon vs. Poola (liikmesriigi kohustuste rikkumine – õigusriigi põhimõte) —————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 15. juulil 2021 Euroopa Komisjon palus Euroopa Kohtul tuvastada, et Poola riigisiseses õiguses kehtestatud kohtunike distsiplinaarmenetluse regulatsiooniga on Poola rikkunud ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust (tulemuslik õiguskaitse) tulenevaid kohustusi. Komisjon selgitas, et EL õigusega on vastuolus Poolas jõustunud sätted, mis võimaldavad kohtuotsuste sisu kvalifitseerida üldkohtute kohtunike distsiplinaarrikkumisena. Samuti väitis Euroopa Komisjon, et Poola ei ole taganud, et Poola kõrgeima kohtu distsiplinaarkoda oleks sõltumatu ja erapooletu ning et kohtunike distsiplinaarasju vaataks läbi seaduse alusel moodustatud kohus. Lisaks palus Euroopa Komisjon tuvastada, et Poola on rikkunud ELTL artikli 267 teisest ja kolmandast lõigust (eelotsuse taotlemine) tulenevaid kohustusi, sest Poola kohtute õigust pöörduda eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtu poole piirab võimalus algatada distsiplinaarmenetlus. Euroopa Kohus tuletas esmalt meelde, et ELL artikli 19 lõike 1 kohaselt peab iga liikmesriik tagama, et organid, mis on liidu õiguse tähenduses määratletavad „kohtuna“ ja mis kuuluvad tema õiguskaitsesüsteemi liidu õigusega hõlmatud valdkondades, vastaksid tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele. Kuna nii Poola kõrgeima kohtu distsiplinaarkoda kui ka Poola üldkohtud võivad 11 Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium otsustada liidu õiguse kohaldamise või tõlgendamisega seotud küsimuste üle ning need kohtud on liidu õiguse tähenduses määratletavad „kohtutena“ ja kuuluvad ELL artikli 19 lõike 1 teise lõigu tähenduses „liidu õigusega hõlmatud valdkondades“ Poola õiguskaitsesüsteemi, siis peavad need kohtud vastama tõhusa kohtuliku kaitse nõuetele. Euroopa Kohus leidis varasemale Poola justiitsreformi käsitlevale kohtupraktikale tuginedes, et arvestades Poola kõrgeima kohtu distsiplinaarkoja loomise konteksti ning seadusandliku ja täidesaatva võimu kaudset mõju selle liikmete ametisse määramisel, ei saa distsiplinaarkoda pidada sõltumatuks ja erapooletuks. Seejärel leidis Euroopa Kohus, et Poolas kehtiv kohtunike distsiplinaarmenetluse regulatsioon ei välista võimalust, et distsiplinaarmenetluse kaudu avaldatakse kohtunikele survet. Euroopa Kohus kinnitas, et Poola kõrgeima kohtu distsiplinaarkojale jäetud kaalutlusõigus ei suuda tagada, et kohtunike distsiplinaarasju vaataks läbi seaduse alusel moodustatud kohus. Samuti selgitas Euroopa Kohus, et Poolas kinnitust leidnud praktika, mille kohaselt eelotsusetaotluse esitamine võib kaasa tuua distsiplinaarmenetluse kohtuniku üle, seab ohtu eelotsustusmenetluse eesmärgipärase toimimise. Seetõttu jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et Poola on rikkunud ELL artikli 19 lõike 1 teisest lõigust ning ELTL artikli 267 teisest ja kolmandast lõigust tulenevaid kohustusi. Kohtuotsus on prantsuse keeles kättesaadav siit ja inglise keeles siit. —————————————————————————————— C-848/19 P: Saksamaa vs Poola (apellatsioonkaebus – energiasolidaarsus) —————————————————————————————— Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 15. juulil 2021 Saksamaa esitas apellatsioonkaebuse Üldkohtu otsuse Poola vs. komisjon (T-883/16) peale, millega Üldkohus tühistas komisjoni otsuse, millega komisjon vaatas Saksamaa reguleeriva asutuse taotlusel läbi erandi, mis anti OPALi maagaasi torujuhtmele kolmandate isikute juurdepääsu ja tariifkorraldust käsitlevatest nõuetest. Nimelt tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse põhjusel, et see rikkus ELTL artikli 194 lõikes 1 sätestatud energiasolidaarsuse põhimõtet, kuna komisjon ei analüüsinud, millised tagajärjed võiksid sellel keskpikas perspektiivis olla eelkõige Poola energiapoliitikale. Euroopa Kohus analüüsis kõigepealt Saksamaa väidet, et energiasolidaarsuse põhimõttel ei ole siduvat mõju. Kohus selgitas, et energiasolidaarsuse põhimõte on liidu energiapoliitika kõigi eesmärkide alus, koondades need ja luues järjepidevuse. Seetõttu asus kohus seisukohale, et liidu institutsioonide akte, sealhulgas komisjoni akte selles poliitika valdkonnas tuleb tõlgendada ja nende õiguspärasust hinnata energiasolidaarsuse põhimõttest lähtudes. Nimelt hõlmab solidaarsuse põhimõte õigusi ja kohustusi nii liidule kui ka liikmesriikidele, kusjuures liidul on solidaarsuskohustus liikmesriikide suhtes ning liikmesriikidel on solidaarsuskohustus üksteise suhtes ning liidu ühise huvi ja tema poolt juhitavate poliitikate suhtes. Seega nõuab energiasolidaarsuse põhimõte koostoimes lojaalse koostöö põhimõttega, et komisjon kontrolliks direktiivi 2009/73 alusel otsust tehes, kas liikmesriikide turgudel esineb oht gaasiga varustamisele. Seejärel analüüsis kohus Saksamaa väidet, et energiasolidaarsuse põhimõte on erakorraline mehhanism, mida tuleb kasutada ainult erandjuhtudel. Kohus leidis, et liidu institutsioonid ja liikmesriigid peavad võtma energiasolidaarsuse põhimõtet arvesse siseturu rajamisel või 12 Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium toimimisel, eelkõige maagaasi turu toimimisel, tagades liidus energiaga varustamise kindluse, mis tähendab, et see ei pea seisnema mitte ainult hädaolukordadega toime tulemises, kui need tekivad, vaid ka meetmete võtmises kriisiolukordade vältimiseks. Kohus selgitas, et energiasolidaarsuse põhimõtte kohaldamine ei tähenda, et liidu energiapoliitika ei tohiks ühelgi juhul avaldada negatiivset mõju liikmesriigi erihuvidele selles valdkonnas. Siiski peavad liidu institutsioonid ja liikmesriigid selle poliitika elluviimisel võtma arvesse nii liidu kui ka eri liikmesriikide huve ning huvide konflikti korral neid huve omavahel kaaluma. Kohtuotsus on kättesaadav siit. ————————————————————————————————————————————————————— Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud). 13
Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel