dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Väljaminev kiriAvalik

Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu esitamine Vabariigi Valitsusele

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium · 30. august 2021
Viit
2-2/20-0436/5076
Registreeritud
30. august 2021
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Riigikantselei
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
2/S Õigusalane teenindamine
Sari
2-2 Ministeeriumis algatatud seaduste eelnõud (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
2-2/20-0436
Vastutaja
Riina Piliste (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Ettevõtlus- ja tarbimiskeskkonna valdkond, Ettevõtlus- ja tarbimiskeskkonna osakond, Toote ohutuse ja tarbijakaitse talitus)

Failid

  • 📎2-220-04365076 30.08.2021 Väljaminev kiri.asice2313 KB

Sisu (failidest)

Riigikantselei Meie 30.08.2021 nr 2-2/20-0436/5076 Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu esitamine Vabariigi Valitsusele Edastame tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogule esitamiseks. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Andres Sutt ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Merike Koppel 625 6411 [email protected] Riina Piliste 625 6420 [email protected] Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee Registrikood 70003158 EELNÕU 11.08.2021 Tarbijakaitseseaduse muutmise seadus § 1. Tarbijakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused: 1) paragrahvi 2 lõike 1 punktid 3 ja 4 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt: „3) kaup – pakutav, müüdav või muul viisil turustatav asi, õigus või digitaalne sisu võlaõigusseaduse tähenduses; 4) teenus – pakutav, osutatav või muul viisil turustatav hüve ja digitaalne teenus võlaõigusseaduse tähenduses, mis ei ole kaup, või muu pakutav või tehtav sooritus;“; 2) paragrahvi 2 lõiget 1 täiendatakse punktidega 7 ja 8 järgmises sõnastuses: „7) internetipõhine kauplemiskoht – kauplemiskoht, kus tarbija saab sõlmida teise kaupleja või tarbijaga lepinguid sidevahendi abil, kasutades selleks tarkvara, sealhulgas veebilehte, veebilehe osa või rakendust, mida käitab kaupleja või mida käitatakse kaupleja nimel; 8) järjestus – kaupleja esitletud, reastatud või edastatud kaupadele või teenustele antud suhteline paremus.“; 3) paragrahvi 5 lõiget 71 täiendatakse pärast sõna „nõuded“ sõnadega „ja märgistuses nõutavate kauba koostisosade või omaduste määramise meetodid“; 4) paragrahvi 7 pealkirja täiendatakse pärast sõna „avaldamine“ sõnadega „ja hinna alandamisest teavitamine“; 5) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses: „(61) Kauba hinna alandamise teates märgib kaupleja hinna alandamisele eelnenud varasema hinna vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 8 alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele.“; 6) paragrahvi 7 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(8) Täpsemad nõuded kauba müügi- ja ühikuhinna avaldamise ning hinna alandamisest teavitamise kohta kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“; 7) paragrahvi 13 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „Ebaausa kauplemisvõtte kasutamise tõttu kahju kandnud tarbijal on õigus kasutada õiguskaitsevahendeid võlaõigusseaduses sätestatud tingimustel.“; 8) paragrahvi 16 lõiget 4 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses: „3) kauba turustamine identsena teistes liikmesriikides turustatava kaubaga, kui selle kauba koostis või omadused erinevad oluliselt, välja arvatud juhul, kui see on õiguslikult ja objektiivselt põhjendatud.“; 9) paragrahvi 16 lõiget 8 täiendatakse punktiga 111 järgmises sõnastuses: 1 „111) veebipõhise otsingufunktsiooni kaudu tehtud otsingu tulemuste esitamine, selgelt avalikustamata makset või makstud reklaami, mis on tehtud kauba või teenuse kõrgema koha saavutamiseks otsingutulemuste järjestuses;“; 10) paragrahvi 16 lõiget 8 täiendatakse punktidega 24–26 järgmises sõnastuses: „24) ürituse piletite edasimüümine tarbijale, kui kaupleja on hankinud piletid automaatseid oste võimaldavat tarkvaralahendust kasutades, eirates ühe isiku ostetavate piletite arvu piirmäära või muid piletite ostmise tingimusi; 25) väide, et arvustuse on esitanud kaupa või teenust kasutanud või selle ostnud tarbija, ilma et kaupleja oleks kasutanud mõistlikke ja proportsionaalseid meetmeid väite kontrollimiseks; 26) tõele mittevastava tarbija arvustuse või toetusavalduse esitamine või selle teisele isikule ülesandeks tegemine või tarbija arvustuse või tehtud toetusavalduse väärkasutamine kauba või teenuse reklaamimiseks.“; 11) seadust täiendatakse §-ga 161 järgmises sõnastuses: „§ 161. Kauplemisvõttega seotud väidete põhjendamine (1) Riiklikku järelevalvet teostav korrakaitseorgan võib nõuda, et kaupleja tõendaks tema kauplemisvõttega seotud faktiliste väidete täpsust. (2) Kui kaupleja ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuet, võib riiklikku järelevalvet teostav korrakaitseorgan lugeda kauplemisvõttega seotud faktilisi väiteid ebatäpseks.“; 12) paragrahvi 17 lõike 2 punktist 6 jäetakse välja sõnad „ja kaebuste lahendamise“; 13) paragrahvi 17 lõiget 2 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses: „8) internetipõhises kauplemiskohas pakutava kauba või teenuse puhul teave selle kohta, kas kaupa või teenust pakkuv isik on kaupleja või mitte, lähtuvalt kolmanda isiku avaldusest internetipõhise kauplemiskoha pidajale.“; 14) paragrahvi 17 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses: „(21) Kui tarbijale pakutakse võimalust otsida erinevate kauplejate või tarbijate pakutavaid kaupu või teenuseid päringu alusel, on lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teabele oluline ka teave tarbija otsingu tulemusena esitatud kaupade või teenuste järjestust määravate peamiste parameetrite kohta ning nende parameetrite suhteline tähtsus teiste parameetritega võrreldes. Teave peamiste parameetrite ja nende tähtsuse kohta tehakse kättesaadavaks veebiliidese osas, mis on vahetult ja kergesti ligipääsetav veebilehelt, kus päringutulemused on esitatud. (22) Käesoleva paragrahvi lõiget 21 ei kohaldata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2019/1150, mis käsitleb õigluse ja läbipaistvuse edendamist veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks (ELT L 186, 11.07.2019, lk 57), artikli 2 punktis 6 määratletud veebipõhiste otsingumootorite pakkujate suhtes.“; 15) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses: 2 „(4) Kui kaupleja teeb tarbijatele kättesaadavaks kauba või teenuse kohta esitatud arvustused, peetakse lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 2, 21 ja 3 nimetatule oluliseks teabeks ka seda, kas ja kuidas kaupleja tagab, et arvustused on kaupa või teenust tegelikult kasutanud või ostnud tarbijate tehtud.“; 16) paragrahvi 68 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „(1) Kauba realiseerimistähtaja, märgistuse või kasutusjuhendi kohta või kauba või teenuse hinna avaldamise või kauba hinna alandamisest teavitamisele kehtestatud nõuete rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“; 17) paragrahvi 69 lõikes 2 asendatakse arv „3200“ arvuga „40 000“; 18) paragrahvi 70 lõikes 2 asendatakse arv „50 000“ arvuga „400 000“; 19) paragrahvide 701–723 lõigetes 2 asendatakse arv „32 000“ arvuga „400 000“; 20) paragrahvide 72 ja 74 lõigetes 2 asendatakse arv „2000“ arvuga „40 000“; 21) seadust täiendatakse §-dega 741 ja 742 järgmises sõnastuses: „§ 741. Ebamõistlikult kahjustava lepingutingimuse kasutamine (1) Võlaõigusseaduse § 42 lõikes 3 sätestatud ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kasutamise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot. § 742. Võlaõigusseaduses sätestatud nõuete rikkumine (1) Võlaõigusseaduse §-des 141, 281, 48 ja 481, § 49 lõikes 23, § 492 lõigetes 1 ja 3, § 493 lõike 2 kolmandas lauses, § 54, §-des 542−55, § 56 lõikes 24, § 561 lõigetes 1 ja 4, § 622, § 209 lõikes 6 ning § 636 lõikes 5 sätestatud kohustuse rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut. (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“; 22) paragrahvi 75 lõikes 3 asendatakse arv „74“ arvuga „742“; 23) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse pärast tekstiosa „(ELT L 149, 11.06.2005, lk 22–39)“ ja „(ELT L 80, 18.03.1998, lk 27–30)“ tekstiosaga „, muudetud direktiiviga 2019/2161 (ELT L 328, 18.12.2019, lk 7–28)“. § 2. Käesolev seadus jõustub 2022. aasta 28. mail. 3 Jüri Ratas Riigikogu esimees Tallinn, …………………2021 Algatab Vabariigi Valitsus 4 11.08.2021 Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri 1. SISSEJUHATUS 1.1.Sisukokkuvõte Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on täpsustada ebaausate kauplemisvõtete regulatsiooni tulenevalt uutest tehnoloogiatest ja digitaalsetest võimalustest kaupade ja teenuste pakkumisel tarbijatele ning tõhustada karistusi tarbijate õiguste kaitseks kehtestatud õigusnormide rikkumise korral, et tagada turul võrdsed konkurentsivõimalused. Eelnõuga võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/2161 tehtud muudatused Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivides 98/6/EÜ ja 2005/29/EÜ, et ajakohastada liidu tarbijakaitsenorme ja tagada paremini nende täitmine1. Lisaks muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2019/2161 ka nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83. Eesti õigusesse on direktiivid 98/6/EÜ ja 2005/29/EÜ üle võetud tarbijakaitseseadusega (edaspidi ka TKS) ning direktiivid 93/13/EMÜ ja 2011/83/EL on üle võetud võlaõigusseadusega (edaspidi ka VÕS). Tarbijakaitseseaduses sisalduvad ka riikliku järelevalve meetmed ja väärteokaristused võlaõigusseadusest tulenevate tarbijaõiguse normide rikkumise lõpetamiseks, sealhulgas ka direktiividest 93/13/EMÜ ja 2011/83/EL tulenevate normide osas. Seega direktiivi täielikuks ülevõtmiseks muudetakse eraldi eelnõudega tarbijakaitseseadust ja võlaõigusseadust. Direktiivi 2011/83/EL muudatused, välja arvatud artikkel karistuste kohta, võetakse üle võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõuga, mille töötas välja Justiitsministeerium ja mis on jõudnud Riigikogu menetlusse (404 SE). Tarbijakaitse seaduse muutmise seaduse eelnõuga kavandatavad peamised muudatused on järgmised. - Kehtestatakse täiendavad teavitamiskohustused internetipõhistele kauplemiskohtadele, kus tarbijatel on sidevahendi abil võimalik sõlmida lepinguid teiste kauplejate või tarbijatega. Internetipõhise kauplemiskoha pidajal tuleb edaspidi esitada teavet selle kohta, kas pakkujaks olev isik on kaupleja või teine tarbija, kuna sellest sõltub EL tarbijakaitsereeglite kohaldamine sõlmitavale lepingule. Samuti tuleb tarbijale anda infot peamiste parameetrite kohta, mille alusel kujuneb tarbija otsingu tulemusena esitatav järjestus. Muudatus puudutab veebipõhiste vahendusteenuste osutajaid, eelkõige internetipõhise kauplemiskoha pidajaid ja võrdlusportaalide haldajaid, kes võimaldavad tarbijatel sõlmida sidevahendi abil lepinguid teiste kauplejate või tarbijatega ja pakuvad tarbijatele võimalust veebipõhise otsingufunktsiooni kaudu otsida erinevate kauplejate või muude isikute pakutavaid kaupu või teenuseid võtmesõna, fraasi või muu sisendi vormis päringu alusel. Samuti puudutab eelnõu tarbijaid, kes teevad tehinguid internetivõrgu või mobiilirakenduste vahendusel, ja internetipõhistes kauplemiskohtades ning kasutavad neile pakutud võimalusi otsida erinevate kauplejate või teiste tarbijate pakutavaid kaupu või teenuseid. - Täiendatakse ebaausate kauplemisvõtete regulatsiooni ja kauplemisvõtete loetelu, mis on alati ja kõigil tingimustel keelatud. Näiteks on keelatud ürituse piletite edasimüümine, mis on hangitud automaatseid oste võimaldava tarkvaralahenduse abil, eirates piletite ostmise tingimusi. Selline tegevus piirab tarbijate ligipääsu spordi- ja kultuuriüritustele, kuna 1 https://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32019L2161&qid=1605611937542&from=ET 1 piletite edasimüümine toimub algsest hinnast oluliselt kõrgema hinnaga. Samuti on keelatud väite esitamine või mulje loomine, et kaupade või teenuste kohta avaldatud arvustused on tehtud neid ostnud või kasutanud tarbijate poolt, kui kaupleja ei ole rakendanud mõistlikke meetmeid selle kontrollimiseks. Teiste tarbijate arvustused võivad olulisel määral mõjutada tarbija tehinguotsust ning arvustuste avaldamisel ei tohi tarbijaid eksitada. Muudatus mõjutab veebikauplejaid, kes võimaldavad tarbijal tutvuda kauba, teenuse või kaupleja kohta teiste tarbijate poolt esitatud hinnangute ja arvamustega, samuti tarbijaid, kes neid hinnanguid ja arvamusi jälgivad. - Täpsustatakse kauba hinna alandamisest teavitamise reegleid. Kui kaupleja teavitab hinna alandamisest, peab ta ära näitama ka alandamisele eelnenud varasema hinna. Teave hinna ja hinnaeelise kohta on tarbijale tehinguotsuse tegemisel oluline teave ning hinnaeelise kohta antava teabega ei või tarbijaid eksitada. Muudatus puudutab kõiki kauplejaid, kes kaupu pakkudes kasutavad aeg-ajalt hindade alandamist. - Eelnõuga nähakse ette suuremad rahatrahvid rikkumiste eest, millega eiratakse tarbijate õiguste kaitseks kehtestatud nõudeid ja kahjustatakse sellega tarbijate majandushuve. Kõik kavandatavad muudatused puudutavad ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametit, kelle ülesandeks on teostada järelevalvet TKS-s ja VÕS-s tarbijate kaitseks sätestatud nõuete täitmise üle ning suurendada nii tarbijate kui kauplejate teadlikkust nendest nõuetest. 1.2.Eelnõu ettevalmistaja Eelnõu on koostanud ja keeletoimetuse teinud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tooteohutuse ja tarbijakaitse talituse nõunik Riina Piliste (tel 6256420, [email protected]). Eelnõu ettevalmistamisel osalesid ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tooteohutuse ja tarbijakaitse talituse juhataja Thea Palm (tel 6256436, [email protected]) ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti õiguse valdkonna juht Illimar Pärnamägi (tel 6672025, [email protected] ja kaubandustalituse juhtaja Birgit Valgus (tel 6201707, [email protected]). Eelnõu õigusliku ekspertiisi teostas õigusosakonna õigusnõunik Hendrick Rang (tel 6256351, [email protected]). 1.3.Märkused Eelnõuga muudetakse tarbijakaitseseaduse 1. mail 2021. a jõustunud redaktsiooni (RT I, 04.01.2021, 14). Eelnõu on seotud võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõuga, mille on välja töötanud Justiitsministeerium ja millega võetakse üle direktiivis (EL) 2019/2161 tehtud muudatused Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/83/EL (Riigikogu eelnõu 404 SE). Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõuga võetakse osaliselt üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/2161 tarbijakaitsenormide ajakohastamise ja nende parema täitmise kohta tehtud muudatused nõukogu direktiivis 93/13/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivides 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL. Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus. 2 2. SEADUSE EESMÄRK Eelnõu seadusena jõustumise eesmärk on täpsustada ebaausate kauplemisvõtete regulatsiooni tulenevalt uutest tehnoloogiatest ja digitaalsetest võimalustest kaupade ja teenuste pakkumisel tarbijatele ning tõhustada karistusi tarbijate õiguste kaitseks kehtestatud õigusnormide rikkumise korral, et tagada turul võrdsed konkurentsitingimused. Eelnõu seadusena jõustumisel võetakse Eesti õigusesse osaliselt üle direktiivis (EL) 2019/2161 tarbijakaitsenormide ajakohastamise ja nende parema täitmise kohta tehtud muudatused nõukogu direktiivis 93/13/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivides 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL2. Direktiiviga (EL) 2019/2161 muudetav direktiiv 98/6/EÜ3 reguleerib kauba hinna avaldamise teatavaid aspekte ja direktiivi muudatusega kehtestatakse täpsemad nõuded kauba hinna alandamisest teavitamisele ning täiendatakse direktiivi artikliga karistuste kohta. Muudatustega direktiivis 2005/29/EÜ4 täpsustatakse ebaausate kaubandustavade regulatsiooni seoses internetipõhistes kauplemiskohtades teabe avaldamisega ning täpsustatakse artiklit karistuste kohta. Ebaausaid kaubandustavasid käsitleva direktiivi 2005/29/EÜ ülevõtmisel võeti direktiivis kasutatud termini „ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustava“ asemel tarbijakaitseseaduses kasutusele termin „kauplemisvõte“. Seletuskirjas kasutatakse terminit „ebaaus kaubandustava“ vaid juhul, kui tsiteeritakse või selgitatakse direktiivi 2005/29/EÜ sõnastust. Muudatustega tarbija õiguste direktiivis 2011/83/EL5 täpsustatakse olemasolevaid reegleid seoses digisisu üleandmise ja digitaalsete teenuste osutamise lepingutega ning lisatakse artikkel karistuste kohta. Käesoleva eelnõuga võetakse üle vaid nimetatud direktiivi artikkel karistuste kohta. Muudatusega nõukogu direktiivis 93/13/EMÜ6 ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutest lisatakse artikkel karistuste kohta, mille kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama karistusnormid direktiivist tulenevate sätete rikkumise eest. Karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Aastatel 2016 ja 2017 õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT, Regulatory Fitness and Perfomance) raames läbi viidud tarbijakaitsealase õiguse toimivuskontrolli tulemusel jõuti järeldusele, et tarbijakaitseõiguse tõhusat rakendamist pärsib tõeliselt tõhusate ja proportsionaalsete karistuste puudumine liikmesriikide õiguses, et liidusiseseid rikkumisi ära hoida. Direktiivi (EL) 2019/2161 üheks eesmärgiks on tugevdada Euroopa Liidu (edaspidi EL) tarbijaõiguse jõustamist, arvestades ELi hõlmavate rikkumiste kasvavat ohtu, kuna liikmesriikide õiguses ei ole veel tõeliselt tõhusaid ja proportsionaalseid karistusi, mis aitaks liidusiseseid rikkumisi ära hoida või mida rikkumise korral määrata. Hiljuti vastu võetud määrusega (EL) 2017/23947 reguleeritakse liikmesriikide tarbijakaitseasutuste vahelist 2 https://eur-lex.europa.eu/legal- content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32019L2161&qid=1605611937542&from=ET 3 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A31998L0006&qid=1605612456021 4 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32005L0029&qid=1605612716701 5 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A02011L0083- 20180701&qid=1605613037031 (kättesaadavad seisuga 14.01.2021) 6 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A31993L0013&qid=1605612118912 7 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A02017R2394- 20181203&qid=1605615064853 3 koostööd tarbijaõiguse piiriüleste rikkumiste käsitlemisel. Eelkõige keskendutakse selles laiaulatuslikele rikkumistele, mis kahjustavad tarbijaid mitmes liikmesriigis, ning liidu mõõtmega laiaulatuslikele rikkumistele, mis kahjustavad või tõenäoliselt võivad kahjustada tarbijate kollektiivseid huve vähemalt kahes kolmandikus liikmesriikides. Tarbijaõiguse rikkumise eest kohaldatavad karistused kogu ELis on erinevad ja Komisjoni mõjuhinnangu kohaselt sageli liiga leebed. Direktiiv seab liikmesriikidele kohustuse tagada võimalus laiaulatuslike rikkumiste korral trahvide määramiseks maksimumsuuruses vähemalt 4 % ettevõtja aastakäibest. Kui teave ettevõtja aastakäibe kohta ei ole kättesaadav, tuleb ette näha võimalus määrata trahve, mille maksimumsuurus on vähemalt 2 miljonit eurot. Käesolev eelnõu ei sisalda sätteid kõrgendatud määraga karistuste kohta, mille määramise võimalus tuleks ette näha laiaulatuslike ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste korral. Seda põhjusel, et EL õiguses ettenähtud rahaliste karistuste ülevõtmiseks on Justiitsministeerium välja töötanud haldustrahvimenetluse seaduse eelnõu, millega luuakse Eesti õiguskorda uus haldussankstiooni liik – haldustrahv. Haldustrahvimenetluse seaduse eelnõu kohaselt sätestatakse eriseadustes konkreetsed õigusrikkumised, mille eest võib määrata haldustrahvi, koos võimaliku haldustrahvi määraga. Direktiiviga (EL) 2019/2161 lisatavate karistusi puudutavate artiklite ülevõtmine on võimalik pärast haldustrahvimenetluse seaduse eelnõuga kavandatava seaduse või karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu (Riigikogu menetluses eelnõu 94 SE karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu) seadusena vastuvõtmist, millega võimaldatakse rakendada senisest 400 000 eurost kõrgema määraga rahatrahvi. Direktiivi (EL) 2019/2161 eesmärgiks on ka tarbijakaitsenormide ajakohastamine ja kohandamine tulenevalt digitaalsete vahendite pidevast arengust. Tänaseks on oluliselt suurenenud veebipõhine kaubandus ning tarbija võimalused otsida kaubanduslikke pakkumisi veebipõhiste otsinguvõimaluste abil. Alati ei ole aga tarbijale selge ja läbipaistev, kuidas nende otsingu tulemusena esitatav järjestus kujuneb, ning kas isik, kellega nad internetipõhises kauplemiskohas lepingu sõlmivad, on kaupleja või teine tarbija ja kas sõlmitud lepingule EL tarbijaõigus kohaldub. Seega, kui tarbija veebipõhise ostuga läheb midagi valesti, ei ole alati lihtne teha kindlaks, kes vastutab. Direktiivis nähakse ette täiendavad tarbijale antavat infot puudutavad teavitamisnõuded, mille kohaselt tuleb tarbijatale esitada teavet peamiste parameetrite kohta, mille alusel kujuneb tarbija otsingu tulemusena esitatav pakkumiste järjestus, samuti internetipõhises kauplemiskohas pakkujaks oleva isiku õigusliku staatuse ning selle kohta, kas isikuga sõlmitavale lepingule EL tarbijaõigust kohaldatakse. Eelnõus täpsustatakse ebaausate kauplemisvõtete regulatsiooni ning nähakse ette senisest suurema rahatrahvi määramise võimalus tarbijate majandushuvide kaitseks kehtestatud normide rikkumise korral. Eelnõule ei eelnenud väljatöötamiskavatsust, kuna see pole Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lg 2 p 2 kohaselt nõutav. Seaduseelnõu käsitleb EL maksimaalselt harmoneeriva õiguse ülevõtmist ja eelnõu aluseks oleva EL õigusakti eelnõu menetlemisel on lähtutud eeskirja § 1 lõikes 1 sätestatud nõuetest. Eelnõu lähtekohaks on Vabariigi Valitsuse protokolliline otsus ning selle seletuskiri „Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi ettepaneku, millega muudetakse nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/6/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja 4 nõukogu direktiivi 2011/83/EL, et ajakohastada ELi tarbijakaitse-eeskirju ja paremini tagada nende täitmine, kohta“8. Muudatusega direktiivis 2005/29/EÜ, mis on maksimaalset harmoneeriv direktiiv, võimaldati liikmesriikidel kehtestada norme, millega kaitstakse tarbijate õigustatud huve seoses agressiivsete või eksitavate turustus- või müügitavadega, kui ettevõtja kokkuleppeta külastab tarbijat tema kodus või korraldab kauba müügi eesmärgil väljasõite. Otsemüügi eesmärgil väljasõitude korraldamine või tarbija külastamine tema kodus kokkuleppeta ei ole Eestis eriti levinud müügivorm ega ole seni tekitanud probleeme seoses eksitavate või agressiivsete kauplemisvõtete kasutamisega. Vabariigi Valitsuse protokollilise otsuse koostamisel Eesti Otsemüügi Assotsiatsiooni ja Tarbijakaitseameti avaldatud arvamusele tuginedes otsustati seda võimalust esialgu mitte kasutada. 3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS Eelnõu struktuur järgib kehtiva tarbijakaitseseaduse struktuuri. Direktiivist (EL) 2019/2161 tulenevad sätted on lisatud seaduse asjakohastesse paragrahvidesse. Eelnõu koosneb kahest paragrahvist. Paragrahv 1 sisaldab muudatusi tarbijakaitseseaduses (edaspidi TKS) ja paragrahvis 2 sätestatakse seaduse jõustumise aeg. Paragrahvi 1 punktis 1 muudetakse TKS § 2 lg 1 punktides 3 ja 4 sisustatud termineid „kaup“ ja „teenus“ ning täiendatakse neid vastavalt digitaalse sisu ja digitaalsete teenustega. Muudatusega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/2161 artikli 3 punkt 1 a). Terminid digitaalne sisu ja digitaalne teenus sisustatakse VÕS-s vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2019/770 digisisu üleandmise ja digitaalsete teenuste osutamise lepingute teatavate aspektide kohta9. Digitaalne sisu on andmed, mis on koostatud ja mis edastatakse digitaalsel kujul. Digitaalse sisu üleandmisele kohaldatakse teatud juhul VÕS müügilepingu regulatsiooni. Digitaalne teenus on teenus, mis võimaldab tarbijal digitaalsel kujul andmeid luua, töödelda, salvestada või neile juurde pääseda või teenus, mis võimaldab tarbija või muude digitaalse teenuse kasutajate digitaalsel kujul üles laaditud või loodud andmeid jagada või teha nendega muid toiminguid. Eelpool nimetatud direktiiv (EL) 2019/770 on maksimaalselt harmoneeriv direktiiv ja selle ülevõtmiseks vajalikud muudatused VÕS-s ning asjakohase eelnõu on välja töötanud Justiitsministeerium (Riigikogu menetluses eelnõu 404 SE). Direktiivi (EL) 2019/770 ülevõtmise tähtaeg on 1. juuli 2021 ja direktiivist tulenevaid nõudeid kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2022. TKS-s on kasutatud termineid „kaup“ ja „teenus“. Kaubana mõistetakse pakutavat ja müüdavat asja või õigust ning teenusena pakutavat ja osutatavat hüve, mis ei ole kaup. Et tagada kooskõla TKS ja VÕS vahel ning selgelt välja tuua, et TKS kohaldub ka digitaalse sisu ja digitaalsete teenuste pakkumisele ja üleandmisele või osutamisele, on terminites „kaup“ ja „teenus“ ära toodud ka digitaalne sisu ja digitaalsed teenused. Seega TKS-s sisalduvat kauplemisvõtete regulatsiooni kohaldatakse sarnaselt iga kauba või teenuse, sh ka digitaalse sisu või digitaalsete teenuste pakkumisel tarbijale. Seejuures tuleb märkida, et vastavalt ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 lõikele 4 ja põhjenduspunktile 10 tuleb tagada selle direktiivi ja kehtiva liidu õiguse ühtsus, 8 https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/34e15c92-9a31-4768-91c5-96cf843de927 9 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32019L0770&qid=1605620615554 5 eelkõige juhul, kui üksikasjalikke ebaausaid kaubandustavasid käsitlevaid sätteid kohaldatakse konkreetsete valdkondade suhtes. EL tasandil on valdkondlikult kehtestatud mitmeid konkreetsemaid nõudeid näiteks toidu-, ravimi- ja finantsvaldkonnas. See tähendab, et ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldatakse ainult juhul, kui puuduvad ühenduse õiguse erisätted, millega reguleeritakse ebaausate kaubandustavade teatavaid aspekte, näiteks teabele esitatavaid nõudeid ja tarbijale teabe esitamise viisi käsitlevaid eeskirju. Seega saab ebaausate kaubandustavade direktiivi käsitleda omamoodi turvavõrguna tarbijakaitse tagamisel juhul, kui ühenduse tasandil puuduvad üksikasjalikud valdkonnapõhised õigusaktid ning lähtutakse direktiivi üldisest nõudest, mis keelab ettevõtjatel luua valet muljet toodete olemusest. Eriti oluline on see komplekssete, tarbijatele kõrge riskiastmega toodete puhul nagu näiteks finantstooted. Samas kohaldatakse direktiivi 2005/29/EÜ tavaliselt koos valdkonnapõhiste ELi eeskirjadega üksteist täiendaval viisil. Muudes ELi eeskirjades sätestatud konkreetsemad nõuded üldjuhul täiendavad ebaausate kaubandustavade direktiivis kehtestatud üldisi nõudeid tavaliselt selleks, et takistada ettevõtjaid esitamast valdkonnapõhistes õigusaktides nõutavat teavet eksitavalt või agressiivselt, välja arvatud juhul, kui seda aspekti on valdkonnapõhistes eeskirjades eraldi reguleeritud. Direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 punkt 9 annab liikmesriikidele võimaluse kehtestada direktiivis sätestatust piiravamaid või täpsemaid nõudeid seoses finantsteenuste pakkumise ja osutamise ning kinnisvara pakkumise ja müügiga. Seega tuleb finantsteenuste puhul kohaldada eelkõige eriregulatsiooni, mis reguleerib finantsteenuste pakkumist ja osutamist. Finantssektoris on mitmeid põhjalikke valdkonnapõhiseid ELi õigusakte, kuid nagu selgub Komisjoni talituste töödokumendist SWD(2016) 163 final „Ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ rakendamise/kohaldamise suunised“10 on näiteks finantsteenuste valdkonnas tarbijatega suhtlevate ettevõtjate puhul olnud eriti asjakohane ebaausate kaubandustavade direktiivi artikli 5 lõike 2 punkt a ametialase hoolikuse nõuete kohta. Kui ettevõtja erioskuste tase ja hoolikus ei ole selline, mida võib ühelt ettevõtjalt kõnealustel tegevusaladel õigustatult eeldada, võivad tarbijale kaasneda märkimisväärsed majanduslikud tagajärjed. Seepärast peaksid ettevõtjad kandma erilist hoolt selle eest, et nende erioskuste tase ja hoolikus oleks selline, mida võib ettevõtjalt sellel tegevusalal õigustatult eeldada. Finantsteenustega seonduvalt on kõige sagedamini teada antud sellistest direktiivi 2005/29/EÜ tähenduses ebaausatest kaubandustavadest nagu olulise teabe puudumine reklaamimise etapis ja toodete eksitavad kirjeldused. Eelpool nimetatud Komisjoni talituste töödokument esitab finantsteenuste sektorile eriomaste küsimuste all muuhulgas eksitavate tavade näidetena: -krediidikulukuse määra ja tarbijakrediidi kulukust käsitleva teabe puudumine reklaamis; -eksitavad madala intressimääraga krediidilepingute pakkumised; -lepingu sõlmimisega kaasnevaid õiguslikke kohustusi käsitleva nõuetekohase teabe puudumine. Seega on TKS-is sisalduva ebaausate kauplemisvõtete regulatsiooniga hõlmatud kõik tarbijale pakutavad ja müüdavad kaubad ning osutatavad teenused niivõrd, kuivõrd muudes õigusaktides ei ole sätestatud konkreetsemaid valdkonnapõhiseid nõudeid. 10 Kättesaadav veebis https://eur-lex.europa.eu/legal-content/et/TXT/?uri=CELEX:52016SC0163 6 Paragrahvi 1 punktis 2 täiendatakse seaduse § 2 lõiget 1 punktidega 7 ja 8 ning sisustatakse terminid „internetipõhine kauplemiskoht“ ja „järjestus“. Muudatusega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/2161 artikli 3 punkt 1 b). Termin „internetipõhine kauplemiskoht“ on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 524/2013 tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise kohta11. Nimetatud määruses on internetipõhise kauplemiskoha puhul viidatud vaid veebisaidile, kuid senine määratlus vajab ajakohastamist ning tehnoloogianeutraalsemat sisustamist. Seetõttu on direktiivi 2005/29/EÜ muudatusega terminit „internetipõhine kauplemiskoht“ laiendatud ja sõna „veebisait“ asendatud sõnadega „tarkvara, sealhulgas veebisait, veebisaidi osa või rakendus“. Internetipõhine kauplemiskoht on määratletud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2016/114812 võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse tagamise meetmete kohta, mis on Eesti siseriiklikku õiguskorda üle võetud küberturvalisuse seadusega. Küberturvalisuse seaduses on internetipõhine kauplemiskoht defineeritud kui infoühiskonna teenus, mis võimaldab TKS tähenduses tarbijal ja kauplejal sõlmida internetipõhise müügi- või teenuse osutamise lepingu kas internetipõhise kauplemiskoha veebisaidil või kaupleja veebisaidil, mis kasutab internetipõhise kauplemiskoha pakutavat andmetöötlusteenust. Direktiivis (EL) 2019/2161 toodud internetipõhise kauplemiskoha definitsioon on aga laiem ja tehnoloogianeutraalsem ning hõlmab lisaks veebilehele ka veebilehe osa või rakendust. Seetõttu ei saa internetipõhise kauplemiskoha definitsiooni puhul kasutada viidet küberturvalisuse seadusele, vaid termin tuleb sisustada TKS-s. Internetipõhine kauplemiskoht on kauplemiskoht, mis võimaldab tarbijatel sõlmida sidevahendi abil lepinguid, kasutades selleks tarkvara, sealhulgas veebilehte, veebilehe osa või rakendust, mida käitab kaupleja või mida käitatakse kaupleja nimel. Internetipõhise kauplemiskoha pidajaks on kaupleja, kes pakub tarbijatele internetipõhist kauplemiskohta. Internetipõhiseks kauplemiskohaks on nt sellised platvormid nagu booking.com, Amazon, eBay, Eestis osta.ee, Kaup24, Yaga.ee, Turg, Buduaar jt. Kui tavalise e-poe puhul on tarbijal võimalik sõlmida lepinguid ühe kauplejaga tema poolt hallataval veebilehel, siis internetipõhises kauplemiskohas on võimalik sõlmida lepinguid mitmete erinevate kauplejatega ja ka teiste tarbijatega. Internetipõhises kauplemiskohas tarbija sõlmitava lepinguga seotud kohustused võivad olla jaotatud internetipõhise kauplemiskoha pidaja ja internetipõhises kauplemiskohas kaupu või teenuseid pakkuva isiku vahel, vastavalt nende omavahelisele lepingule. TKS-i täiendatakse terminiga „järjestus“. Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunktides 18 ja 19 on selgitatud, et veebipõhiste otsingufunktsioonide abil kaubanduslike pakkumiste kuvamine veebipõhistes otsingutulemustes, kas järjestuse kõrgemal kohal või silmapaistvamas kohas, avaldab olulist mõju tarbijate tehinguotsustele. Järjestus viitab kauplejate pakkumiste suhtelisele edemusele või otsingutulemuste ajakohasusele, mida esitlevad, reastavad ja edastavad otsingufunktsioonide pakkujad. Otsingutulemuste järjestus tuleneb algoritmilise järjestuse, hindamis- või läbivaatamismehhanismide, visuaalsete märgistuste või muude esiletõstmisvahendite või nende kombinatsioonide kasutamisest. Kaubanduslik pakkumine, mida otsingutulemustes kuvatakse järjestuses kõrgemal kohal, võib oluliselt mõjutada tarbija tehinguotsust. Direktiivis (EL) 2019/2161 sisalduva ebaausate kaubandustavade direktiivi 11 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32013R0524&qid=1605169150497 12 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32016L1148&qid=1605680254566 7 muudatusega defineeritakse mõiste „järjestus“ ja sätestatakse nõuded järjestuse esitamisele. Eelnõus kavandatakse asjakohased muudatused TKS-is. Otsingutulemuste järjestuse esitamist reguleerib ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2019/1150 artikkel 513. Nimetatud määrus reguleerib veebipõhiste vahendusteenuste ja otsingumootorite pakkujate kohustusi suhetes ärikasutajatega. Direktiivi (EL) 2019/2161 kohaselt laieneb see kohustus ka tarbijale pakutavate otsinguvõimaluste suhtes. Direktiivis (EL) 2019/2161 sisalduv direktiivi 2011/83/EL muudatus näeb ette täiendavad teavitamise erinõuded, mis kehtivad internetipõhiste kauplemiskohtade kaudu sõlmitud lepingute suhtes. Üheks nõudeks on teabe esitamine peamiste parameetrite kohta, mis määravad kindlaks tarbija otsingu tulemusena esitatud pakkumiste järjestuse. Täiendavad teavitamise erinõuded sätestatakse võlaõigusseaduses. Paragrahvi 1 punktis 3 täiendatakse TKS § 5 lõike 71 sõnastust ja laiendatakse kauba märgistusele täpsemate nõuete kehtestamiseks antud volitusnormi, mille alusel oleks võimalik kehtestada ka märgistuses nõutavate kauba koostisosade või omaduste määramise meetodid. Muudatus ei ole otseselt seotud direktiivi (EL) 2019/2161 ülevõtmisega, kuid on vajalik teatud kaupadele EL õigusaktidega sätestatud märgistamise nõuete ülevõtmiseks, mis sisaldavad ka märgistuses sisalduva koostisosa või kauba omaduse määramise meetodeid. Eelnõus kavandatavas sõnastuses volitusnorm sisaldus kaubandustegevuse seaduses, mis tunnistati kehtetuks 2021. aasta 1. maist. Selle volitusnormi alusel oli majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusega kehtestatud nõuded kristallklaasist toote märgistamisele ja kristallklaasist toote omaduste määramise meetodid. Nimetatud määrusega oli üle võetud nõukogu direktiiv 69/493/EMÜ kristallklaasi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta. Kristalltoodetele asjakohaste nõuete korrektseks kehtestamiseks TKS-i alusel on vajalik volitusnormi laiendamine. Paragrahvi 1 punktis 4 muudetakse TKS § 7 pealkirja ja täiendatakse seda lisaks kauba hinna avaldamisele veel sõnadega „ja hinna avaldamisest teavitamine“. Paragrahvi 1 punktis 5 täiendatakse TKS §-i 7 uue lõikega 61, millega kohustatakse kauplejat kauba hinna alandamise teates ära näitama ka kauba varasem hind. Muudatusega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/2161 artiklis 2 direktiivi 98/6/EÜ lisatava artikli 6a lõige 1. Direktiiviga (EL) 2019/2161 muudetakse müügi- ja ühikuhinna direktiivi 98/6/EÜ14, mis on siseriiklikusse õigusesse üle võetud TKS-i ning majandus- ja taristuministri 09.02.2016 määrusega nr 14 „Kauba ja teenuse hinna avaldamise nõuded“15. Direktiiv 98/6/EÜ kohaldub kaupleja pakutavate toodete suhtes, mille hinna määrab kaupleja. Nende toodete suhtes kohaldub ka varasema hinna näitamise kohustus toote hinna alandamisel. Lisaks peab hinna avaldamisel arvestama ka eksitavate kaubandustavade direktiivist 2005/29/EÜ tulenevate sätetega, mis on üle võetud TKS 3. peatüki 2. jaos sisalduva kauplemisvõtete regulatsiooniga. Kauba või teenuse hind on oluline teave ostukutse puhul ja olulist teavet ei tohi varjata ning hinna või hinna arvutamise aluste või konkreetse hinnaeelise olemasolu kohta ei või esitada ebaõiget teavet. Alati ja kõigil asjaoludel on keelatud järgmised kauplemisvõtted: 13 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A02019R1150- 20190711&qid=1605170658213 14 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A31998L0006&qid=1605171501272 15 https://www.riigiteataja.ee/akt/111022016017?dbNotReadOnly=true 8 1) ostukutse mingi hinnaga, kui on põhjendatud kahtlus, et ei suudeta tagada kauba mõistlikku kogust (peibutusreklaam); 2) ostukutse mingi hinnaga ja seejärel muu kauba pakkumine (peibutusmüük) 3) tõele mittevastav väide, et kaup on mingi hinnaga saadaval piiratud aja jooksul; 4) tõele mittevastav väide, et kaupleja kavatseb kauplemise lõpetada või tegevuskohta vahetada (lõpumüük). Direktiivi 98/6/EÜ muudatusega sätestatakse nõue, et kauba hinna alandamise teates tuleb ära näidata varasem hind, kusjuures varasemaks hinnaks on kaupleja poolt kaubale kohaldatud madalaim hind vähemalt 30 päeva jooksul enne hinna alandamist. Ekspertgrupis on Komisjon selgitanud, et „hinna alandamist“ tuleb tõlgendada kui kaupleja teavitust selle kohta, et ta on sama toote eest samas müügikohas varem küsitud hinda alandanud. Tüüpiliselt tehakse seda uue alandatud hinna avaldamisega ja varasema hinna läbikriipsutamisega või siis teavitatakse hinna alandamisest teatud protsendi võrra. Komisjon on ka selgitanud, et direktiivi võib tõlgendada nii, et sellega hoitakse ära kauba hinna alandamised enne, kui kaup on olnud pakkumisel vähemalt 30 päeva. Kauba hinna alandamisel varasema hinna teavitamise nõude eesmärgiks on ka ära hoida hindadega manipuleerimine kauplejate poolt. Näiteks tõstetakse lühikeseks ajaks kauba hinda, et seejärel seda alandada ja teavitada suurest allahindlusest. Direktiivi 98/6/EÜ mõtte kohaselt, kui kaupleja näiteks 20 päeva jooksul kohaldab ühte hinda, seejärel tõstab hinda üheks-kaheks päevaks ning pärast seda jälle alandab, tuleb varasema hinnana näidata 30 päeva jooksul kohaldatud madalaimat hinda ja ka teavitatud allahindlusprotsent peab olema seotud avaldatud varasema hinnaga. Kaupleja on hinnakujunduses vaba, kuid avaldatud teave hinna ja hinna alandamise kohta ei tohi olla tarbijaid eksitav. Kui kaupleja teavitab hinna alandamisest, peab teave olema tõene. Samuti peab olema tõene hinnaeelis, mida tarbijale lubatakse. Hind, millest allahindlust arvestatakse ja mida näidatakse varasema hinnana, peab olema hind, millega tarbijal oli võimalik samast müügikohast sama toodet osta enne hinna alandamist. Püsivalt madalaid või soodsaid hindu ei saa samastada allahindlusega. Kaupleja võib erinevate toodete suhtes kasutada üheaegselt erinevaid eripakkumisi, nt võib ühele tootegrupile kohaldada allahindlust ja samal ajal teisele tootegrupile lõpumüüki. Samas on oluline, et erinevate kampaaniatega tarbijaid ei eksitataks ja tarbijatele lubatud hinnaeelis oleks tõene. Hinnaalanduskampaaniad ei peaks kestma väga pikalt ega olema korraldatud ühe ja sama tootegrupi suhtes pidevalt üksteisele järgnevana. Sellisel juhul kaob tarbijal taju müügikoha tavalisest hinnatasemest ja arusaam pakutavast hinnaeelisest. TKS § 7 lõike 1 kohaselt peab kaupleja kaupa pakkudes tegema tarbijale teatavaks kauba müügihinna. Müügihinnaks on tarbija tasutav lõpphind. Hinna alandamisest teavitamisel tuleb lisaks kauba müügihinnale ära näidata ka hinna alandamisele eelnenud varasem hind. Seda võib teha mitmel viisil, nt hinna alandamisel näidatakse ära uus alandatud hind ja kriipsutatakse läbi varasem hind. Oluline on, et tarbija saab teada nii uue kui varasema hinna, et hinnaeelise olemasolust paremini aru saada. Kui kaupleja pidevalt teavitab alandatud hinnast, siis on tarbijal raske aru saada, kas selle alandatud hinna puhul ta ka tegelikult hinnaeelise saab. Direktiivi 98/6/EÜ muudatuse mõtte kohaselt peaks kaup olema nn tavahinnaga pakkumisel vähemalt 30 päeva enne, kui teavitatakse selle hinna alandamisest. Teatud kaupade, nt kiiresti riknevad kaubad, või teatud turundusviiside korral on liikmesriikidel võimalik kehtestada erinorme. Need erinormid ja täpsemad nõuded hinna alandamisest teavitamisele kehtestatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega. 9 Paragrahvi 1 punktis 6 laiendatakse TKS § 7 lõikes 8 sisalduvat volitusnormi nõuete kehtestamiseks kauba hinna alandamisest teavitamise kohta. Direktiivis (EL) 2019/2161 sisalduva direktiivi 98/6/EÜ muudatusega sätestatakse nõue, et kauba hinna alandamise teates tuleb ära näidata varasem hind, kusjuures varasemaks hinnaks on kaupleja poolt kaubale kohaldatud madalaim hind vähemalt 30 päeva jooksul enne hinna alandamist. Liikmesriigil on aga võimalik kehtestada erinormid kiiresti rikneva või aeguva kauba jaoks ning 30-st päevast lühem ajavahemik kauba jaoks, mis on olnud pakkumisel lühema aja jooksul kui 30 päeva. Tulenevalt erinevate kaupade eripärast ning nende turustamisel hinna alandamisest teavitamisele erinormide kehtestamise võimalusest on mõistlik kehtestada kauba hinna alandamisest teavitamise täpsemad nõuded ministri määrusega. Seletuskirja lisas 2 on esitatud majandus- ja taristuministri 09.02.2016 määruse nr 14 „Kauba ja teenuse hinna avaldamise nõuded“ muutmise kavand. Kauba hinna alandamisest teavitamise nõuete kehtestamisega sisuliselt täpsustatakse TKS § 16 lg 2 punktis 4 sätestatut, mille kohaselt ebaõige teabe esitamine hinnaeelise olemasolu kohta loetakse eksitavaks kauplemisvõtteks. Kauba hinna alandamisest teavitamise nõudeid kohaldatakse kaupade pakkumisel nii e-poodides kui tavalistes füüsilistes kauplustes. Komisjoni talituste töödokumendis SWD (2016) 163 „Ebaausaid kaubandustavasid käsitleva direktiivi 2005/29/EÜ rakendamise/kohaldamise suunised“ on selgitatud, et ebaausate kaubandustavade direktiiv hõlmab müügiedenduse ja hinnaalandustega seonduvaid kaubandustavasid, kuid ei sisalda sõnaselget nõuet, et kauplejad teavitaksid allahindlusest mingil konkreetsel viisil. Seda, kas kaupleja tegevus on ebaausate kaubandustavade direktiiviga vastuolus, tuleb hinnata iga juhtumi puhul eraldi. Kuna ebaausate kaubandustavade direktiivi puhul on tegemist maksimaalselt harmoneeriva direktiiviga, siis leidis Euroopa Kohus asjas C- 421/12, et allahindlusi käsitlevate liikmesriikide rangemad siseriiklikud õigusnormid ei ole EL kehtiva õiguse alusel õigustatud ning müügiedenduskampaaniate reguleerimine on võimalik üksnes juhul, kui hinna avaldamise kohta kehtestatakse nõuded, mis on ebaausate kaubandustavade direktiivist tulenevatest nõuetest piiravamad16. Direktiivis (EL) 2019/2161 täiendataksegi tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamise direktiivi 98/6/EÜ asjakohaste sätetega. Kauba hinna alandamisest teavitamise nõude eesmärgiks on takistada sellise kauplemisvõtte kasutamist, mille puhul kaupleja eksitavalt teavitab hinnaeelisest (allahindlusest) ja selle tulemusel võib tarbija teha tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks teinud. Direktiivis 98/6/EÜ sätestatud hinna alandamisest teavitamise nõude rikkumine on sisuliselt ka eksitava kaubandustava kasutamine direktiivi 2005/29/EÜ tähenduses. Tehinguotsuse tegemisel on hind tarbija jaoks olulise tähtsusega. Kui toodet pakutakse pidevalt alandatud hinnaga või kampaaniahinnaga, siis ei ole tarbijal võimalik aru saada, kas ta lubatud hinnaeelist üldse saab. Teiselt poolt avaldatakse hinnaalanduskampaaniatega tarbijatele survet kauba ostmiseks, teavitades olulisest allahindlusest tavahinnaga võrreldes. Komisjoni ekspertgrupi esimesel kohtumisel 13.02.2021 selgitas Komisjon, et hinna alandamisest teavitamise nõue peaks ära hoidma kauplejate poolt hindadega trikitamise, mille puhul tõstetakse kauba hinda lühikeseks perioodiks, et seejärel hinda alandada teavitades sellest kui (märkimisväärsest) hinnaalandusest. 16 Veebis leitav https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=154823&pageIndex=0&doclang=et&mode=ls t&dir=&occ=first&part=1&cid=11369165 10 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium saatis 2020. aasta oktoobris Komisjonile küsimuse seoses võimalusega erandi tegemiseks ja paari lühiajalise (1–2 päeva) kampaania lubamiseks (nt „must reede“, ostuöö jt), mille puhul ei peaks nende ajal kasutatud hinda arvestama varasema kui 30 päeva jooksul kohaldatud madalaima hinna määratlemisel. Komisjoni vastus oli, et LR-le ei ole antud õigust taolise erandi tegemiseks. Ehk siis ka taoliste lühiajaliste kampaaniate ajal kaubale kohaldatud hinda tuleb arvesse võtta, kui konkreetse kauba suhtes kavandatakse järgmist hinna alandamist. Oma vastuses viitas Komisjon Ühendkuningriigi ja Saksamaa tarbijaühenduste poolt läbiviidud uuringutele, mis näitasid, et „mustale reedele“ sarnaste lühiajaliste kampaaniate ajal pakutavat väga soodsat hinda kohaldatakse tegelikult ka väljaspool kampaaniat. Ühendkuningriigi tarbijaühendus Which? viis 2019. aastal läbi uuringu17, milles tuvastati, et „musta reede“ pakkumises olnud populaarsetest toodetest ligi 95% olid sama kaupleja puhul kättesaadavad odavama või sama hinnaga vähemalt üks kord kuue kuu jooksul pärast „musta reedet“ ja 61% toodetest olid odavamad või sama hinnaga vähemalt ühel korral enne „musta reedet“. Komisjon on ka selgitanud, et hinna alandamisest teavitamise nõue ei alanda EL kauplejate konkurentsivõimet, võrreldes kolmanda riigi kauplejate või platvormidega. Kui kolmanda riigi kaupleja suunab oma tegevuse EL turule ja EL tarbijatele, peab ta täitma ka kõiki tarbijate huvide kaitseks EL õigusest tulenevaid nõudeid, sealhulgas ka nõudeid hinna alandamisest teavitamisele. LR-de pädevate asutuste ülesanne on tagada direktiivist tulenevate nõuete täitmine, kasutades selleks vajadusel tarbijakaitsealase koostöö määruse (EL) 2017/239418 kohaseid koordineeritud menetlusi, sealhulgas ka Komisjoni koordineerimisel, et kolmandate riikide müügiplatvormide või kauplejatega tegeleda. Direktiiv (EL) 2019/2161 reguleerib vaid kauba hinna avaldamist ega laiene teenuse hinna avaldamisele. TKS-s sisalduva volitusnormi alusel on ministri määrusega kehtestatud nõuded ka teenuse hinna avaldamisele. Kuna tavaliselt kujuneb teenuse hind vastavalt tarbija tellimusele, siis ei ole teenuse lõpphinda reklaamifaasis alati võimalik välja tuua. Samuti oleks keeruline esitada teenuse varasemat hinda. Teenuse hinna alandamisest teavitamisele kohaldub ka TKS 3. peatüki 2. jaos sisalduva kauplemisvõtete regulatsioon. Täpsemaid nõudeid teenuse hinna alandamisest teavitamisele ei ole plaanis kehtestada. Paragrahvi 1 punktis 7 muudetakse TKS § 13 lõike 2 teist lauset ja sätestatakse, et ebaausa kauplemisvõtte kasutamise tõttu kahju kandnud tarbijatel on õigus kasutada õiguskaitsevahendeid võlaõigusseaduses sätestatud tingimustel. Muudatus tuleneb ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ lisatavast uuest artiklist 11a, mille kohaselt ebaausa kaubandustava tõttu kahju kandnud tarbijatel peab olema juurdepääs proportsionaalsetele ja tõhusatele õiguskaitsevahenditele, sealhulgas hüvitisele kantud kahju eest või asjakohasel juhul hinna alandamisele või lepingu lõpetamisele. Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunkti 16 kohaselt tuleb liikmesriigil tagada õiguskaitsevahendite kättesaadavus ebaausate kaubandustavade tõttu kahju kandnud tarbijatele, et aidata kõrvaldada ebaausa kaubandustava kasutamise tagajärjed. Individuaalsete õiguskaitsevahendite selge raamistik hõlbustab eraviisilist õigusaktide täitmise tagamist. 17 Veebis leitav [2] https://www.which.co.uk/news/2019/11/95-of-products-in-black-friday-deals-are-cheaper-or- the-same-price-after-the-sales/ 18 Veebis leitav https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A02017R2394- 20181203&qid=1619438751143 11 Tarbijal peaks olema võimalik nõuda kahju hüvitamist ja asjakohasel juhul hinna alandamist või lepingu lõpetamist proportsionaalsel ja tulemuslikul viisil. Liikmesriik võib ette näha ka muud õiguskaitsevahendid, nt parandamine või asendamine ja määrata kindlaks õiguskaitsevahendite kasutamise tingimused ja mõju. Õiguskaitsevahendite kasutamisel võib asjakohasel juhul võtta arvesse ebaausa kaubandustava raskust ja laadi, tarbija kantud kahju ja muid asjaolusid. Kohustuse rikkumise korral kasutatavad õiguskaitsevahendid on sätestatud eelkõige VÕS §-s 101 ning nende kasutamise tingimused §-des 108 kuni 118. Ebaausa kauplemisvõtte kasutamise tõttu kahju kandnud tarbijal on õigus kasutada õiguskaitsevahendeid VÕS-is sätestatud tingimustel. Muudatus TKS-is täna kehtivat olukorda õiguskaitsevahendite kasutamisel ei muuda. Olukorras, kus tarbija on ebaausa kauplemisvõtte kasutamise tõttu saanud kuidagi kahjustada, on võimalik tal kasutada kõiki üldisi tsiviilõiguslikke vahendeid. See tähendab, et nõude esitamisel tuleks tarbijal endiselt ära näidata konkreetse õiguskaitsevahendi eeldused. Samas ei ole eraldi vaja ära näidata, et tegemist oli ebaausa kauplemisvõttega, vaid üldjuhul kvalifitseerub see näiteks lepingulises suhtes lepingu rikkumiseks või TsÜS-is sätestatud õiguskaitsevahendite puhul nt eksimuse või pettuse olukorraks. Selles mõttes kehtiv olukord ei muutu ning täiendavaid tõendamiskohustusi tarbijale juurde ei teki. VÕS § 108 kehtib põhimõtteliselt kõigi lepinguliste võlasuhetest tulenevate kohustuste täitmise kohta. Samas tuleb õiguskaitsevahendite kasutamisel silmas pidada ka eri liiki lepingute puhul VÕS-is sätestatud tingimusi. Vastavalt VÕS §-i 1045 lõike 1 punktile 7 on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Seadusest tuleneva kohustusena mõistetakse mistahes õigusnormi, millest tuleneb kahju tekitanud isikule kohustus käituda teatud viisil, st teha teatud tegu või hoiduda teatava teo tegemisest. Ebaausate kauplemisvõtete regulatsiooni eesmärk on kaitsta tarbijate majandushuve ja vastavalt TKS-le on kauplejal keelatud kasutada ebaausaid kauplemisvõtteid. Eelnõu käsitleb üksnes tarbija võimalusi õiguskaitsevahendeid kasutada. Eesmärgiks on TKS- s selgelt sätestada, et tarbijal, kes on kandnud kahju seeläbi, et kaupleja kasutas ebaausat kauplemisvõtet, on õigus kasutada õiguskaitsevahendeid. Näiteks kui kaupleja on kasutanud agressiivset kauplemisvõtet ja selle tulemusena on tarbija sõlminud lepingu, mida ta muul juhul ei oleks teinud, on tarbijal õigus lepingu lõpetamisele. Sellises olukorras võiks ilmselt kõne alla tulla ka TsÜS-is sätestatud tühisuse alustele tuginemine. TsÜS § 96 kohaselt võib isik, kes tegi tehingu õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, tehingu tühistada, kui ähvardus või vägivald oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut. Siiski on TKS-s agressiivne kauplemisvõte sätestatud laiemalt ja kauplemisvõte on agressiivne, kui liigse mõjutamise kaudu oluliselt kahjustatakse või tõenäoliselt kahjustatakse keskmise tarbija valikuvabadust või mõjutatakse tema käitumist ning selle tulemusel tarbija teeb või tõenäoliselt teeb tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks teinud. Liigne mõjutamine on kaupleja tugevama positsiooni ärakasutamine tarbijale surve avaldamiseks viisil, mis oluliselt piirab tarbija võimalust teha teadlik valik. TKS § 18 lõikes 3 on sätestatud täpsemad asjaolud, mida võtta arvesse agressiivse kauplemisvõtte kindlaksmääramisel ja sama paragrahvi lõikes 4 on esitatud loetelu kauplemisvõtetest, mida alati peetakse agressiivseteks. Seoses eksitavate kauplemisvõtetega on näiteks juhul, kui kaupleja on kasutanud TKS § 16 lõike 8 punktis 5 eksitava kauplemisvõttena kirjeldatud peibutusreklaami, tarbijal õigus kahju hüvitamisele, mis tarbijal tekkis seoses asjatu käiguga kaupleja juurde (nt sõidukulu). 12 Kui näiteks kaupleja kuvab müügisaalis tarbijatele ühte hinda, aga kassas selgub, et kauba hind on tegelikult kõrgem, siis on tegemist eksitava kauplemisvõttega, kuid VÕS §-st 16 tulenevalt ei ole kauplejal otsest kohustust sõlmida tarbijaga lepingut madalama hinnaga toote müügiks. Samas on kauplejad vabatahtlikult võtnud omapoolse kohustuse, et kui sellised olukorrad kaupluses juhtuvad, siis nad on valmis müüma kauba müügisaalis avaldatud hinnaga. VÕS § 14 lõikest 1 tuleneb ettevõtjale üldine tõeste andmete esitamise kohustus. Seejuures on seaduse kommenteeritud väljaandes toodud, et ebaõigete andmete esitamise riski kannab lepingueelsetes suhetes andmete edastaja, kes vastutab ebaõigsuse eest sõltumata sellest, kas ta teadis või pidi teadma andmete ebaõigsusest või kas ebaõiged andmed esitati hooletuse tõttu. VÕS § 14 lõikest 2 tuleneb ettevõtja teavitamiskohustus, mida on tarbijalepingute puhul täpsustatud veel §-s 141 sh tuleb VÕS § 141 lg 1 p 4 kohaselt tarbijale teavitada lepingu eseme koguhind. VÕS I kommenteeritud väljaandes esitatu kohaselt järgneb lepingueelse teavitamiskohustuse või tõekohustuse rikkumisel ettevõtja vastutus § 115 lg 1 alusel. Kommentaaris on toodud, et teavitamisolukorra rikkumisel, kus lepingut ei sõlmita, tekib õigus nõuda eelkõige usalduskahju ehk nn negatiivse huvi hüvitamist VÕS § 115 alusel ning, et hüvitamisele võib kuuluda ka kaotatud võimalus. Kaotatud võimaluseks on näiteks kahju, mida pool kandis seetõttu, et ta ei sõlminud alternatiivset lepingut kolmanda isikuga, sest pidas läbirääkimisi teda kahjustanud lepingu poolega. Seega võiks eksitava hinnateabe avaldamise korral kõne alla tulla olukord, kus tarbija jättis mingist muust kohast soodsama hinnaga asja valele hinnale tuginedes ostmata, ning tarbija oli lõpuks sunnitud siiski ostma asja kallima hinnaga. Sellisel juhul võiks tarbijal tekkida kahju hüvitamise õigus. Paragrahvi 1 punktis 8 täiendatakse TKS § 16 lõiget 4 punktiga 3, milles sätestatakse, et kauba turustamine identsena teistes liikmesriikides turustatava kaubaga, kui sellel kaubal on põhjendamatult oluliselt erinev koostis või erinevad omadused, võib olla eksitav kauplemisvõte. Muudatusega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/2161 artikli 3 punkt 3. Komisjoni talituste töödokumendis SWD(2016) 163 final „Ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ rakendamise/kohaldamise suunised“ on selgitatud, et erineva koostisega toodete turustamiseks kasutatavad kaubandustavad ei ole direktiivi alusel iseenesest ebaausad. Küll aga tuleb ebaausate kaubandustavade direktiivi arvesse võtta juhul, kui ettevõtja reklaamib toodet tootena, millel on sama kvaliteet ja koostis kui teistes liikmesriikides turustataval asjaomase kaubamärgi tootel. Kui sellised kaubanduslikud väited on eksitavad ja selle tulemusel keskmine tarbija teeb või tõenäoliselt teeb tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks teinud, on tegemist eksitava kaubandustavaga. Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunktis 53 esitatud selgituse kohaselt on praktika näidanud, et ilma selgete säteteta ei ole turuosalistele ja pädevatele asutustele siiski alati selge, millised kaubandustavad võivad olla ebaausad. Muudatusega reguleeritakse sõnaselgelt olukorda, kus ühes liikmesriigis turustatakse kaupa identsena kaubaga, mis on käibel teistes liikmesriikides, ehkki sellel kaubal on oluliselt erinev koostis või erinevad omadused. Pädevad asutused peavad hindama kaubandustava juhtumipõhiselt, võttes arvesse tarbijate suutlikkust selliseid kaupu kergesti eristada, samuti ettevõtja õigust kohandada sama kaubamärgi kaupu erinevatele geograafilistele turgudele õiguspärastel ja objektiivsetel põhjustel (nt siseriiklik õigus, tooraine kättesaadavus või hooajalisus, erineva kaalu või mahuga pakendid). Oluline on, et tarbijaid teavitatakse sellistest õigustatud erinevustest. Seejuures võib ettevõtja kauba õigustatud erinevuste kohta anda teavet erineval viisil, võimaldades tarbijale lihtsa juurdepääsu teabele. Eelistada tuleks alternatiive teabe esitamisele kaupade märgistusel. TKS-i lisatava sätte kohaldamisel tuleb järgida ka valdkondlikke ja kaupade vaba liikumist käsitlevaid norme. Praktikas on kõnealuse ebaausa kauplemisvõtte kasutamist tuvastatud 13 eelkõige seoses toidu turustamisega. Mõnede liikmesriikide järelevalveasutused on tuvastanud, et sama tootenimetuse all ja sarnases pakendis pakutakse erineva koostisega toidukaupu, mille põhjuseks on sageli riikide erinevad nõuded või erinevate piirkondade tarbijate maitse- eelistused või logistilised vajadused (nt soodsaim tootmise ja tooraine sisseostmise koht). Kuigi tootel olev märgistus vastab toote koostisele ja annab tarbijale täpse info selle koostise kohta, siis tootepakendi üldise välimuse järgi ei oska tarbijad neid erisusi eeldada. Toidu kvaliteediga seotud omaduste ja võimalike erisuste hindamiseks viidi aastatel 2018–2019 läbi ka EL ülene uuring, milleks töötati välja ka EL ühtlustatud metodoloogia asjakohase valimi moodustamiseks ja testimiseks19. Sama kaubamärgiga tooted võivad küll omaduste poolest erineda, kuid nende turustamine ei või toimuda viisil, mis võiks tarbijaid eksitada. Seda, kas kauplemisvõtet saab pidada eksitavaks ja seega ebaausaks, tuleb hinnata juhtumipõhiselt. Ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ art 4 lõikes 3 ja põhjenduspunktis 10 on selgitatud, et ebaausate kaubandustavade direktiiv täiendab ebaausate kaubandustavade konkreetseid aspekte reguleerivaid muid EL-i õigusakte. Seega toimib direktiiv nn turvaabinõuna ja kui on olemas valdkonnapõhine või muu EL-i õigusakt, mille sätted kattuvad ebaausate kaubandustavade konkreetseid aspekte reguleerivate muude eeskirjadega, siis on need eeskirjad ülimuslikud ning neid kohaldatakse kõnealuste konkreetsete aspektide suhtes. Seega tuleb ka TKS-i ebaausate kauplemisvõtete regulatsiooni kohaldamisel arvestada olemasolevaid valdkonnapõhiseid regulatsioone. Näiteks toidualase teabe esitamist reguleerib EP ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1169/2011, milles on sätestatud nõuded ja kord toidualase teabe esitamisele (sh toidu märgistamisele ja reklaamile). Toidu turustamisel identsena teises liikmesriigis turustatava toiduga tuleb esmalt hinnata võimaliku rikkumisega seotud toidu märgistuse ja toidu kohta esitatud teabe nõuetekohasust vastavalt eelnimetatud toiduvaldkonna regulatsioonile, mille rakendamisel on pädevaks asutuseks Põllumajandus- ja Toiduamet. Seejärel hinnata toidu identsust võrdlustootega, tuvastada võimalikud erinevused ning hinnata nende põhjendatust ja tarbijate teavitamist nendest erinevustest. Kõnealuse võimaliku rikkumise tuvastamiseks ja lõpetamiseks on oluline Põllumajandus- ja Toiduameti ning Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Ameti vaheline koostöö. Paragrahvi 1 punktis 9 täiendatakse TKS § 16 lõiget 8 punktiga 111 , millega täiendatakse alati ja kõigil asjaoludel eksitavaks peetavate kauplemisvõtete loetelu. Alati eksitavaks peetakse kauplemisvõtet, mille puhul veebipõhise otsingufunktsiooni kaudu tehtud otsingu tulemused esitatakse ilma selge teabeta, et kauba või teenuse kõrgema koha eest otsingutulemuste järjestuses on makstud. Muudatusega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/2161 artikli 3 punkt 7(a). TKS § 16 lõikes 8 on loetletud kauplemisvõtted, mida alati ja kõigil asjaoludel peetakse eksitavateks ja mille kasutamine on keelatud. Seda loetelu täiendatakse punktiga 111, mille kohaselt on keelatud tarbija otsingu tulemusena järjestuse esitamine ilma selge teabeta, et kõrgem koht järjestuses on saavutatud tänu sellel eesmärgil tehtud maksele. Makse võib olla nii otsene kui kaudne. Sisult sarnaneb see säte TKS § 16 lg 8 punktis 11 sätestatuga, mille kohaselt on meedias keelatud reklaamtekstid kauba või teenuse müügi edendamiseks, kui teksti 19 Kättesaadav veebis https://ec.europa.eu/jrc/sites/jrcsh/files/eu_harmonised_testing_methodology_- _framework_for_selecting_and_testing_of_food_products_to_assess_quality_related_characteristics.pdf 14 sisu või äratuntava kujutise või heli kaudu ei anta tarbijale teada, et kaupleja on selle eest maksnud. Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunkti 20 kohaselt peaksid olema keelatud kaubandustavad, mille puhul kaupleja annab tarbija veebiotsingule vastuseks teavet otsingutulemuste vormis, jättes selgelt avalikustamata makstud reklaami või makset, mis on tehtud konkreetselt selleks, et saavutada kauba või teenuse kõrgemat kohta otsingutulemuste hulgas. Kui kaupleja on veebipõhise otsingufunktsiooni pakkujale kauba või teenuse kõrgema koha eest otseselt või kaudselt maksnud, peab veebipõhise otsingufunktsiooni pakkuja tarbijaid sellest lühidalt, hõlpsasti kättesaadaval ja arusaadaval viisil ka teavitama. Kaudne makse võib seisneda näiteks selles, et kaupleja võtab otsingufunktsiooni pakkuja ees kohustusi, mille konkreetseks tulemiks on kõrgem koht järjestuses. Kaudne makse võib sisaldada suuremat vahendustasu tehingult ja erinevaid hüvitussüsteeme, mis toovad kaasa kõrgema koha paremusjärjestuses. Otsingufunktsiooni pakkuja poolt kauplejale pakutavate erinevate funktsioonide eest võetav tasu (nt loetellu kandmise tasu või liikmemaksud), mis ei ole ette nähtud järjestuses kõrgema koha saavutamiseks, ei loeta makstud reklaamiks või makseks kõrgema koha saavutamiseks. Veebipõhist otsingufunktsiooni võivad pakkuda veebikauplejad, sh internetipõhised kauplemiskohad, otsingumootorid ja võrdlusveebilehed. Tarbijad eeldavad, et nende tehtud otsingu tulemusena kuvatakse neile nö tegelikke tulemusi, mis on seotud nende päringuga ja põhinevad piisavalt erapooletutel kriteeriumitel. Sageli toimub aga otsingutulemuste järjestuse koostamine kolmandast isikust ettevõtjate tehtud maksete suuruse alusel, näiteks tasuline reastamine ja tasuline lisamine, mille puhul on ebaausate kaubandustavade direktiivi mõistes tegemist reklaamiga. Tasulise reastamise puhul maksavad kauplejad otsingufunktsiooni pakkujale selle eest, et nende veebileht või nende pakutavad kaubad või teenused paigutuks otsingutulemuste järjestuses ettepoole. Tasulise lisamise puhul maksavad kolmandast isikust kauplejad otsingufunktsiooni pakkujale selle eest, et neid või nende kaupu või teenuseid lisatakse otsingutulemuste järjestusse, kuhu nad ei satuks, kui tulemuste järjestuse ainus kriteerium oleks päringu asjakohasus. Eelnõuga ei keelata otsingutulemuste reastamist kolmandast isikust kaupleja tehtud maksete suuruse alusel, kuid kehtestatakse nõue, et otsingufunktsiooni pakkuja, kes TKS alusel liigitub kauplejaks (so isik, kes tegutseb eesmärgil, mis on seotud tema majandus- või kutsetegevusega, nt veebipõhise vahendusteenuse pakkuja, internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja, võrdlusveebilehe haldaja), eristaks selgelt sellised otsingutulemused erapooletutest ja vaid päringu asjakohasuse kriteeriumil põhinevatest tulemustest. Nt booking.com veebilehel otsingusõna sisestamisel kuvatakse otsingutulemusena järjestus ja sellega samas vaates on veebilehe ülemises osas avaldatud teade, et makstud komisjonitasu ja muud hüved võivad mõjutada majutusasutuse kohta otsingutulemustes. Booking.com veebilehe näidet on kasutatud põhjusel, et selle internetipõhise kauplemiskoha teenuse pakkuja on võtnud omapoolsed kohustused EL liikmesriikide tarbijakaitseasutuste vahelise koostöö võrgustiku ees20 . Kui kaupleja pakub tarbijatele otsingufunktsiooni võimalust, kuid tulemuste järjestuse kuvamisel ei ole selgelt avaldatud, et parem koht järjestuses on saavutatud tänu kolmandast isikust kaupleja sellel eesmärgil tehtud maksele, on tegemist eksitava kauplemisvõtte 20 https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/live_work_travel_in_the_eu/consumers/documents/eu- wide_commitments_proposed_by_booking.com_.pdf 15 kasutamisega. Asjakohane teave makstud reklaami või makse kohta peab olema esitatud selgelt ja mõistetavalt teabe edastamise vahendile kohasel viisil. Paragrahvi 1 punktis 10 täiendatakse TKS § 16 lõiget 8 punktidega 24, 25 ja 26, millega täiendatakse alati eksitavate kauplemisvõtete loetelu. Muudatusega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/2161 artikli 3 punkt 7(b), millega täiendatakse direktiivi 2005/29/EÜ lisas I toodud loetletu eksitavatest kauplemisvõtetest, mis alati ja kõigil asjaoludel on keelatud. Punkti 24 kohaselt on keelatud ürituse piletite edasimüümine tarbijale, kui kaupleja hankis piletid automaatseid oste võimaldavat tarkvaralahendust kasutades, eirates piletite ostmisele kohaldatavaid tingimusi. Sellist võtet nimetatakse ka „skalpeerimiseks“ ̶ praktika, kus ostetakse kiiresti kokku suurel hulgal väga suure nõudlusega kaupa, et see hiljem täiendava juurdehindlusega maha müüa. Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunkti 50 kohaselt peaks olema keelatud müüa tarbijatele edasi kultuuri- ja spordiürituste pileteid, mis on hangitud, kasutades tarkvara nagu „botid“, mis võimaldab osta pileteid esmamüüja kehtestatud tehnilistest ülempiiridest suuremas mahus või eirates esmamüüja muid tehnilisi vahendeid, mille eesmärgiks on tagada piletite kättesaadavus üksikisikutele. Interneti robot ehk bot on algoritmide kogum, mis täidab automaatseid, korduvaid ning eelnevalt määratletud ülesandeid internetilehel. Edasimüügiks suuremas koguses piletite hankimine interneti robotit kasutamata ei ole olnud probleemiks, kuna selline tegevus on piletite esmamüüjale lihtsamini avastatav ja takistatav. Seetõttu kehtestatakse just nende piletite edasimüügi keeld, mis on hangitud erinevate tarkvaralahenduste abil. Keeld ei mõjuta muid riigisiseseid meetmeid kindlustamaks üksikisikute juurdepääsu kultuuri- ja spordiüritustele, nt piletite edasimüügi hindade reguleerimine. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ei ole Eestis tuvastanud suuri probleeme seoses piletite müügi ja nende edasimüügiga. Seni ei ole Eestis peetud vajalikuks ka piletite edasimüügi hinna reguleerimist. TKS-i lisatava sätte kohaselt, kui kaupleja tegeleb spordi- või kultuuriüritusele piletite edasimüügiga ja hangib need piletid interneti roboti või muu automaatse vahendi abil, rikkudes piletite esmamüüja kehtestatud tingimusi, on tegemist ebaausa ja keelatud kauplemisvõttega. Punktiga 25 keelatakse kauplejal kirjeldada kaupade või teenuste kohta esitatud arvustusi kui neid kaupu või teenuseid tegelikult ostnud või kasutanud tarbijate arvustusi, kui kaupleja ei rakenda mõistlikke ja proportsionaalseid meetmeid selle kontrollimiseks. Paljud veebiplatvormid pakuvad tarbijatele võimalust anda teistele tarbijatele teada oma kogemustest kauba või teenuse või selle müüja või osutajaga. Seda tehakse e-poodides internetipõhises kauplemiskohas, otsingumootorites, spetsiaalsetel reisiveebilehtedel, võrdlusveebilehtedel ja sotsiaalvõrgustikes. Teise tarbija jagatud kogemus võimaldab tarbijal sellest õppida, teha kiiremaid ja paremaid tehinguotsuseid. Näiteks Ühendkuningriigi konkurentsi- ja turuamet avaldas 2015. aastal aruande veebihinnangute ja heakskiitude kohta, milles leiti, et veebihinnanguid kasutavad tarbijad peavad neid väärtuslikeks ja neid kasutab üle poole UK täiskasvanud tarbijatest.21 Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunktis 47 on selgitatud, et ostuotsuste tegemisel tuginevad tarbijad olulisel määral teiste tarbijate arvustustele ja toetusavaldustele. Kui kaupleja annab juurdepääsu tarbija arvustustele, peaksid nad tarbijaid teavitama sellest, kas nad 21 https://assets.publishing.service.gov.uk/government/uploads/system/uploads/attachment_data/file/436238/Online _reviews_and_endorsements.pdf 16 rakendavad protsesse või menetlusi tagamaks, et avaldatud arvustused pärinevad tarbijatelt, kes on kaupu või teenuseid tegelikult ostnud või kasutanud. Kaupleja peaks andma teavet selle kohta, kuidas ta kontrollib, et arvustuse andjad on kaupa või teenust ostnud või kasutanud, samuti teavet selle kohta, kuidas arvustusi töödeldakse (nt kas avaldatakse kõik arvustused, nii positiivsed kui negatiivsed, kas arvustused on sponsitud või mõjutatud lepingulisest suhtest kauplejaga). Kui kaupleja ei ole võtnud mõistlikke ja proportsionaalseid meetmeid tagamaks, et arvustused pärinevad tarbijatelt, kes on kaupa või teenust ostnud või kasutanud, on sellekohase väite esitamine või sellise mulje loomine tarbijate eksitamine ja ebaaus kauplemisvõte, mis alati ja kõigil tingimustel on keelatud. Pädev asutus hindab kaupleja rakendatud meetmeid, kasutades võrdlust parimate praktikatega või siis lähtudes olemasolevast standardist ISO 20488:2018 Online consumer reviews: Principles and requirements for their collection, moderation and publication. Võimalused, kuidas kaupleja saab tagada, et arvustused pärinevad kaupa või teenust tegelikult ostnud või kasutanud tarbijalt võivad olla järgmised: - broneeringu või tellimisnumbri sidumine arvamuse esitajaga; - arvamuse esitajate registreerimise nõue; - tehnilised vahendid arvamuse esitaja autentsuse kontrollimiseks (IP-aadressi kontroll; kontroll e-mailiga); -selged reeglid arvustuse esitajatele, valearvustuste ja asjakohase teateta sponsitud arvustuste esitamise keeld; - arvustuste sisu seire ja reageerimine kaebustele seoses kahtlaste arvustustega. Samal ajal on ka oluline, et kaupleja ei takistaks tõeste arvustuste esitamist. Üheks probleemseks kauplemisvõtteks on tarbijate negatiivsete hinnangute varjamine, avaldamata tarbijatele selgelt teavet selle kohta, et neile esitataksegi vaid valik tarbijate hinnangutest. Selline tegevus võib olla eksitav tegevus, mis on vastuolus TKS § 16 lõikega 2 või eksitav tegevusetus vastavalt TKS § 16 lõikele 6. Kui tarbijate hinnangute või toetusavalduste esitamisel jäetakse petlik mulje, et esitatud on kõik tarbijate hinnangud või kui jäetakse avaldamata teave selle kohta, et esitatud ei ole kõik hinnangud, võib keskmine tarbija eeldada, et esitatud on kõik hinnangud ja teha tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks teinud. Säte ei keela otseselt kauplejal nt tema Facebooki lehel kustutada negatiivseid arvustusi. Kui kaupleja aga seda teeb, peab ta tarbijaarvustuste esitamisel sellest selgelt ja arusaadavalt teavitama. Punktiga 26 keelatakse kauplejal esitada libaarvustusi ja väärkasutada tarbija arvustust. Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunktis 49 on selgitatud, et kauplejatel peaks olema keelatud tarbijate libaarvustuste ja -toetusavalduste esitamine (nt „meeldimised“ sotsiaalmeedias) või selle teisele isikule ülesandeks tegemine, et oma kaupu või teenuseid reklaamida. Samuti on keelatud manipuleerida tarbijate arvustuste ja toetusavaldustega, nt avaldada üksnes positiivseid arvustusi. Manipuleerimine võib toimuda ka sotsiaalmeedias tehtud toetusavalduste ekstrapoleerimise kaudu. Sel juhul kasutaja positiivne interaktsioon lingitakse teatava veebipõhise infosisuga või viiakse üle erinevale, ent seotud sisule, jättes mulje, et see kasutaja asub positiivsele seisukohale ka seotud infosisu suhtes. Säte hõlmab kaupleja sellist praktikat, mille puhul kaupa või teenust tegelikult ostnud tarbijad saavad tasu positiivse arvustuse postituse eest, samuti positiivseid arvustusi tootvate nn „meeldimise tehaste“ kasutamist. Tarbijaarvustuse või toetusavalduse väärkasutamisega võib olla tegemist juhul, kui piiratakse juurdepääsu teatud arvustustele või moonutatakse nende esitlust. 17 Ühendkuningriigi tarbijaorganisatsiooni Which uuringus22 leiti, et libaarvustused mõjutavad oluliselt tarbijate valikuid. Üle 20% tarbijatest valis alternatiivsetest valikutest libaarvustuste mõjul halvemate omadustega toote. Ebaausate kaubandustavade direktiivi ja TKS ebaausate kauplemisvõtete regulatsiooni kohaldatakse iga isiku suhtes, kes liigitub direktiivi ja TKS-i kohaselt kauplejaks. Paljude tarbijate hinnanguid edastavad veebiplatvormid, internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajad ja veebipõhiste teenuste vahendajad liigituvad või võivad liigituda kauplejateks. Paragrahvi 1 punktis 11 täiendatakse TKS-i paragrahviga 161 ja sätestatakse kaupleja kohustus esitada järelevalveasutuse nõudel tõendid oma faktiliste väidete õigsuse kinnitamiseks. Muudatusega võetakse üle direktiivi 2005/29/EÜ artikkel 12. Direktiivi 2005/29 art 12 näeb ette, et liikmesriigid annavad pädevatele asutustele ja kohtule õiguse menetluse raames küsida kauplejalt tõendeid tema esitatud faktiliste väidete täpsuse kohta, kui selline nõue on konkreetse juhtumi asjaolude põhjal asjakohane ning lugeda kaupleja esitatud väited eksitavaks, kui ta tõendeid ei esita või esitatud tõendid on ebapiisavad. Tõendite küsimine on võimalik ka KorS § 30 ja HMS § 38 alusel, kuid nimetatud sätted ei reguleeri tõendite esitamata jätmise tagajärge. Näiteks hinna alandamisest teavitamisel peab kaupleja avaldama ka varasema hinna ning suutma tõendada, et avaldatud varasem hind on alandamisele eelnenud 30 päeva jooksul kohaldatud madalaim hind. Kauplemisvõttega seotud väited on üldjuhul seotud kauba või teenuse teatud omadustega, nt omistatakse tootele mingit kasulikku mõju tervisele või siis rõhutatakse toote ökoloogilisust ja keskkonnasäästlikke omadusi. Taolisi väiteid esitades peab kaupleja olema valmis põhjendama faktilisi väiteid teaduslike tõenditega. Kui kaupleja asjakohaseid tõendeid ei esita, võib tegemist olla keelatud kauplemisvõttega. Finantsteenuste puhul võib näiteks tuua olukorra, kus finantsteenuse osutaja väidab, et tema laenuintressid on kõige madalamad või tema pensionifond kõige suurema aastatootlusega. Sellisel juhul peab ta olema valmis tõendama neid faktilisi väiteid asjakohaste tõenditega. Paragrahvi 1 punktis 12 muudetakse TKS § 17 lõike 2 punkti 6 sõnastust ja jäetakse välja sõnad „ja kaebuste lahendamise“. Muudatusega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/2161 artikli 3 punkt 4(a). Muudatuse eesmärgiks on vähendada kaupleja teavitamiskoormust reklaamietapis ostukutse esitamisel. Vastavalt TKS § 17 lõikele 1 on ostukutse kaupleja kommertsteadaanne, milles on esitatud kauba või teenuse omadused ja hind ning selle põhjal on tarbijal võimalik ostu sooritada. TKS § 17 lg 4 loetleb olulise teabe, mille esitamine on ostukutse puhul nõutav. Sellest loetelust jäetakse välja teave kaebuste lahendamise kohta. Direktiivi põhjenduspunktis 39 on selgitatud, et ostukutsele kohaldatavaid teavitamisnõudeid kohaldatakse juba kauba või teenuse reklaami etapis. Samal ajal on direktiivis 2011/83/EL tarbija õiguste kohta (siseriiklikusse õigusesse üle võetud VÕS-ga) samad ja ka muud üksikasjalikumad teavitamisnõuded ette nähtud lepingueelses etapis. Komisjon on välja toonud, et tarbijakaitse- ja turundusalase õiguse toimivuskontrolli tulemused näitasid, et teave kaebuste lahendamise korra kohta on kõige asjakohasem ja tarbijale vajalik vaid lepingueelses etapis. Kauba või teenuse reklaamimise etapis on see teave väheoluline. Seega ei ole kauba või teenuse 22 https://www.which.co.uk/policy/consumers/5860/realfakereviews 18 reklaamimise etapis ehk siis ostukutse puhul enam nõutav teabe avaldamine kaebuste lahendamise korra kohta. Küll aga peab tarbija seda teavet saama lepingueelses etapis enne lepingu sõlmimist. Paragrahvi 1 punktis 13 täiendatakse TKS § 17 lõiget 2 uue punktiga 8, milles sätestatakse, et oluliseks teabeks internetipõhises kauplemiskohas pakutavate kaupade või teenuste puhul on teave selle kohta, kas kauplemiskohas kaupa või teenust pakkuv kolmas isik on kaupleja, või füüsiline isik, kes tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema majandus- või kutsetegevusega. Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunktides 27 ja 28 on selgitatud, et internetipõhised kauplemiskohad peavad andma tarbijatele teavet selle kohta, kas kaupu või teenuseid pakkuv kolmas isik on kaupleja, st majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik või mitte, lähtuvalt kolmanda isiku avaldusest internetipõhise kauplemiskoha pidajale. Kui kaupa või teenust pakkuv kolmas isik avaldab, et ei ole kaupleja, peab internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja esitama lühikese teate selle kohta, et isikuga sõlmitud lepingule ei kohaldu EL tarbijaõigus. Nimetatud teabe esitamise kohustus sätestatakse võlaõigusseaduses. Internetipõhises kauplemiskohas täiendava teabe esitamise kohustus tuleneb ka direktiivis 2011/83/EL tehtud muudatusest, mis võetakse siseriiklikku õigusesse üle võlaõigusseadusega. Internetipõhisele kauplemiskohale lisandub VÕS-st tulenevalt täiendav kohustus esitada teavet selle kohta, kuidas lepingu täitmisega seotud kohustused on jaotatud kaupa või teenust pakkuva kolmanda isiku ja internetipõhise kauplemiskoha pidaja vahel tulenevalt nende omavahelisest lepingust. Teave tuleb esitada selgelt ja arusaadavalt ning ei piisa teabe esitamisest üksnes lepingu tüüptingimustes või muudes lepingudokumentides. TKS-i lisatava sätte kohaselt ei pea internetipõhise kauplemiskoha pidaja kontrollima kolmandast isikust pakkuja õiguslikku seisundit, kuid peab nõudma internetipõhise kauplemiskoha kaudu pakkujalt, et ta määratleks ennast kas kaupleja või muu isikuna. Kolmanda isiku suhtes kohaldatakse TKS § 16 lg 8 punkti 22, mille kohaselt on keelatud tõele mittevastava väite esitamine või muul moel vale mulje loomine, et isik ei tegutse majandus- või kutsetegevusega seotud eesmärgil või vääralt enda esitlemine tarbijana. Enamtuntud internetipõhistel kauplemiskohtadel (kaup24, osta.ee, Amazone, eBay) tegeletakse just toodete pakkumisega ning tarbija saab teha valiku erinevate kauplejate või muude isikute pakutavate toodete seast. Teenuste sellisel viisil pakkumine on keerulisem, kuna teenuste puhul sõltub palju konkreetse tarbija personaalsest soovist ja universaalset kõigile tarbijatele sobivat teenust on keerulisem pakkuda. Sarnane olukord on ka finantsteenustega. Finantssektoris võib kõnealune säte puudutada näiteks ühisrahastusplatvorme, kus laenu pakkujateks võivad olla nii majandustegevuse raames tegutsevad laenukontorid kui ka eraisikud. Siiski on ühisrahastusplatvormide puhul, mis vahendavad laene eraisikult eraisikule, laenuandja puhul tegemist investoriga ning laenuvõtja lepingupartneriks on üldjuhul ühisrahastusplatvormi pidaja (nt Bondora, Moneyzen). Sellisel juhul peab ühisrahastusplatvormi pidajal olema Finantsinspektsiooni väljastatud krediidiandja või krediidivahendaja tegevusluba. Finantsvõrdlusportaalid (nt Altero.ee), mis võimaldavad erinevate laenuandjate pakkumiste võrdlemist ning sobivaima pakkujaga lepingu sõlmimist portaali kaudu, vahendavad üldjuhul tegevusloaga krediidiandjate poolt antavat laenu ja laenuvõtja lepingupartneriks on konkreetne laenupakkuja. Sellisel finantsvõrdlusportaalil, mis võimaldab portaali kaudu ka lepingute sõlmimist, peab olema ka krediidivahendaja tegevusluba. Oluline on ka märkida, et kui sotsiaalvõrgustiku foorumite kaudu pakub füüsiline isik laenu teistele eraisikutele ja teeb seda pidevalt ning laenu andmine on muutunud tulu teenimise allikaks, siis võib teda käsitleda majandus- või kutsetegevuses tegutseva isikuna, kelle suhtes 19 kohalduvad nii tarbijakaitseseadusest kui ka krediidiandjate ja -vahendajate seadusest tulenevad nõuded ning füüsilisel isikul on vaja Finantsinspektsioonilt taotleda tegevusluba. Tegevusloata laenu andes riskib laenuandja kriminaalkaristusega ja vastutustundetult laenates intressidest ilma jäämisega23. Internetipõhiste kauplemiskohtade puhul on oluline märkida ka seda, et juhul, kui seal võimaldatakse kaupade või teenuste ostmist järelmaksuga, võib internetipõhisel kauplemiskohal olla vajalik kas krediidiandja või krediidivahendaja tegevusluba vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (edaspidi KAVS) § 10 lõikele 2. Näiteks ON24.ee sisustuskaubamajas on püsikliendil võimalik osta kõiki kaupu järelmaksuga ning ON24 AS-il on krediidiandja tegevusluba. Internetipõhine kauplemiskoht, mille pidaja müüb ise ja võimaldab ka erinevatel teistel kauplejatel internetipõhises kauplemiskohas kaupu/teenuseid müüa, võib olla krediidivahendajaks ja vajada krediidivahendaja tegevusluba, kui järelmaksu võimalust pakutakse lisaks platvormi pidaja enda pakutavate kaupade või teenuste puhul ka teiste kauplejate poolt pakutavate kaupade või teenuste soetamiseks. KAVS § 2 lõike 9 kohaselt ei kohaldata nimetatud seadust ettevõtjale, kes oma majandus- või kutsetegevuses müüb tarbijatele kaupu või osutab teenuseid ja selle kõrvaltegevusena võimaldab tarbijale tasulist maksetähtpäeva edasilükkamist või vahendab tarbijale krediiti, kui krediidiandja puhul, kelle krediiti ettevõtja vahendab, on täidetud kaks tingimust - tegemist on krediidiasutuse või tegevusloaga krediidiandjaga ning ta vastutab tarbijale krediidi andmisele või krediidi vahendamisele sätestatud nõuete täitmise eest. Näiteks internetipõhise kauplemiskoha Kaup24.ee pidaja ei oma krediidivahendaja tegevusluba, kuna võimaldab järelmaksu vaid enda pakutavate kaupade soetamiseks ja vahendab seejuures krediidiasutuse või tegevusloaga krediidivahendaja antavat krediiti. Paragrahvi 1 punktis 14 täiendatakse TKS §-i 17 lõigetega 21 ja 22 ning kehtestatakse nõue, et tarbijale võimaluse pakkumisel, otsida päringu alusel erinevaid kauplejaid või kaupu või teenuseid, tuleb tarbijale anda teavet ka otsingu tulemust määravate peamiste parameetrite ja nende suhtelise tähtsuse kohta teiste parameetritega võrreldes. Muudatusega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/2161 artikli 3 punkt 4(b). Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunktides 21–23 on selgitatud, et tegemist on läbipaistvusnõuetega, mis on seotud otsingutulemuste järjestuse kindlaksmääramise peamiste parameetritega ja mida reguleerib ka EP ja nõukogu määrus (EL) 2019/1150 läbipaistvuse edendamisest veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks24. Kui nimetatud määruse eesmärgiks on tagada läbipaistvus internetipõhises kauplemiskohas kaupu või teenuseid pakkuvatele isikutele, siis direktiivi (EL) 2019/2161 asjakohase sätte eesmärgiks on tagada piisav läbipaistvus tarbijatele. Säte kohaldub internetipõhistele kauplemiskohtadele (nt booking.com, osta.ee, kaup24.ee) ja hinnavõrdluse veebilehtedele (nt hind24.ee, võrdle.ee). Säte ei kohaldu nendele e-kauplejatele, kes pakuvad või müüvad kaupu või osutavad teenuseid oma nimel enda hallatava veebilehe kaudu ja võimaldavad tarbijal teha otsinguid vaid tema pakutavate kaupade või teenuste hulgast tarbija valitavate erinevate parameetrite alusel (nt hind, suurus, värvus, populaarsus jne). Sätet ei kohaldata ka veebipõhiste otsingumootorite pakkujatele (nt Google ja Yahoo) nagu need on määratletud EP ja nõukogu määruse (EL) 2019/1150 artikli 2 punktis 6 ja kes pakuvad või edastavad pakkumiseks tarbijatele 23 Finantsinspektsiooni märgukiri https://www.fi.ee/et/uudised/finantsinspektsioon-selgitab-millal-fuusilisel- isikul-laenu-andes-vaja-tegevusluba 24 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A02019R1150- 20190711&qid=1605861574478 20 veebipõhiste otsingumootorite teenuseid. Nimetatud määruse artiklist 5 tuleneb veebipõhistele otsingumootori teenuste pakkujatele kohustus esitada peamised parameetrid, mis üksikult või kogumis on kõige olulisemad järjestuse kindlaksmääramisel. Euroopa Komisjon on koostanud ka suunised läbipaistvuse kohta vastavalt EP ja nõukogu määrusele 2019/1150 (ELT, c 424, 8.12.2020, lk 1–24)25 Kauplejad, kes võimaldavad tarbijal otsida erinevate kauplejate või muude isikute pakutavaid kaupu või teenuseid, peavad esitama üldist teavet vaikimisi peamistest parameetritest, mis määravad tarbija otsingu tulemusena esitatud järjestuse, ning nende suhtelise tähtsuse teiste parameetritega võrreldes. Teave peab olema kokkuvõtlik, hõlpsasti nähtav ja vahetult kättesaadav. Parameetrite all mõistetakse üldisi kriteeriume ja protsesse, mis on hõlmatud järjestuse algoritmides või muudes mehhanismides. Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunkti 23 kohaselt peaksid kauplejad esitama järjestuse kindlaksmääramise peamiste parameetrite üldise kirjelduse, milles selgitatakse peamisi vaikeparameetreid, mida kaupleja kasutab, ja nende suhtelist tähtsust teiste parameetrite suhtes. Seda kirjeldust ei pea esitama kohandatud viisil iga üksiku otsingu kohta. Samuti ei pea kauplejad avaldama üksikasjalikku teavet oma järjestusmehhanismide ega algoritmide toimimise kohta. Finantssektoris kohalduks kõnealune säte nt finantsvõrdlusplatvormile, mille kaudu on tarbijatel võimalik otsida erinevate laenutoodete pakkujaid. Samal ajal võib olla tegemist ka internetipõhise kauplemiskohaga, kui platvormi kaudu on võimalik ka laenulepingute sõlmimine erinevate pakkujatega. Kui tarbija sisestab sellel platvormil soovitava laenusumma ja laenu tähtaja ning seejärel kuvatakse talle erinevad pakkumised, siis peab olema tarbijale esitatud teave ka selle kohta, milliste parameetrite järgi kujuneb tarbijale esitatud pakkumiste järjestus. Säte kohaldub ka juhul, kui kaupleja võimaldab otsingut häälkäskluse abil (nt „digitaalse abimehe“ kaudu). Ka sel juhul peab olema avaldatud üldteave peamiste parameetrite kohta veebiliidese konkreetses osas. Nt otsingutulemusena esitatud kaupade või teenuste või kauplejate järjestust esitaval veebilehel on püsivalt ja selgelt hüperlink tekstiga „Vaata siit, kuidas kujuneb järjestus“ (või muu sama mõtet kandev tekst), millele klõpsates jõuab tarbija järjestuse peamiste parameetrite üldise kirjelduseni. Kui peamised parameetrid hõlmavad võimalust mõjutada järjestust kolmanda isiku poolt kauplejale makstava otsese või kaudse tasu eest, peab see parameetrite üldises kirjelduses olema välja toodud, samuti sellise tasu mõju järjestusele. TKS §-i 17 lisatav lõige 21 on tihedalt seotud TKS § 16 lõikesse 8 lisatava punktiga 111, kuna otsene või kaudne makse võib olla üheks peamiseks parameetriks. Sellisel juhul tuleb selgelt avalikustada, et kõrgem koht järjestuses on saavutatud otsese või kaudse maksega ning lisaks peab otsese või kaudse tasu võimalus ja selle mõju järjestusele sisalduma ka parameetrite üldises kirjelduses Näiteks booking.com veebilehel otsingusõna sisestamisel kuvatakse otsingutulemusena järjestus ja sellega samas vaates on veebilehe ülemises osas püsivalt avaldatud teade, et makstud komisjonitasu ja muud hüved võivad mõjutada majutusasutuse kohta otsingutulemustes ning hüperlink tekstiga „Vaata lisaks“. Hüperlingile klõpsates jõuab tarbija kirjelduseni, kuidas kujuneb järjestus26. 25 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52020XC1208(01)&from=EN 26 https://www.booking.com/content/terms.et.html?aid=376448;label=bookings-name- OjGp7zu%2ANbCOmlcZGCeB2QS438089838218%3Apl%3Ata%3Ap1%3Ap22%2C563%2C000%3Aac%3A ap%3Aneg%3Afi%3Atikwd- 21 Vaikimisi järjestuse peamiste parameetritena on nt booking.com kirjeldanud järgmisi parameetreid: isiku otsinguajalugu, otsingulehelt majutusasutuse lehele klikkimise määra, reisipakkuja pakkumiste bruto- ja netohulka, samuti reisipakkuja poolt talle makstavad tasud ja nende õigeaegne laekumine. Paragrahvi 1 punktis 15 täiendatakse TKS §-i 17 lõikega 4, mille kohaselt on oluliseks teabeks ka teave selle kohta, kas ja kuidas kaupleja tagab, et tarbijale kättesaadavaks tehtud arvustused kaupade või teenuste kohta pärinevad neid kaupu või teenuseid tegelikult ostnud või kasutanud tarbijatelt. Muudatusega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/2161 artikli 3 punkt 4(c). Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunktis 47 selgitatakse, et tarbija tehinguotsust mõjutavad üha enam teiste tarbijate arvustused ja toetusavaldused. Kui kaupleja võimaldab juurdepääsu tarbijaarvustustele, peab ta teavitama sellest, kas ta rakendab meetmeid või protsesse tagamaks, et arvustused pärinevad tarbijatelt, kes tegelikult on kaupa või teenust ostnud või kasutanud. Kõnealune säte seondub eelnõu punktiga 8 ja TKS § 16 lõikesse 8 lisatava punktiga 25, mis keelab esitleda arvustusi, kui tegelike tarbijate või kasutajate poolt antud arvamusi või hinnanguid, kui kaupleja ei rakenda meetmeid või protseduure selle tagamiseks. Kui kaupleja esitab või teeb tarbijale kättesaadavaks isikute arvustusi, peab ta andma teavet selle kohta, kes on arvustuste andjateks - kas iga isik või üksnes tarbijad, kes on tegelikult kaupa või teenust ostnud või kasutanud. Seda teavet peetakse oluliseks teabeks ja see peab olema kergesti ning selgelt nähtav ning üheselt arusaadav. Näiteks võib kaupleja esitatud arvamuste juurde lisada püsivalt nähtava hüperlingi tekstiga „Vaata, kuidas käsitleme arvustusi“ (või muu sama mõtet kandev tekst) ja sellele klõpsates jõuab tarbija kirjelduseni, kuidas ja millistel tingimustel kaupleja arvustusi esitab. Kui kaupleja väidab või petlikult jätab mulje, et tema poolt esitatud või kättesaadavaks tehtud arvustused on tarbijatelt, kes on kaupa või teenust ostnud või kasutanud, peab kaupleja selgelt teavitama ka tema poolt rakendatud meetmetest, millega ta tagab oma väite õigsust. Kui kaupleja selleks vajalikke meetmeid või protsesse ei rakenda, ei saa ta väita ega jätta muljet, et arvustused on tegelikelt tarbijatelt. Näiteks kui kosmeetikatooteid müüva veebikaupleja esilehel on kirjeldatud tarbijate positiivseid kogemusi stiilis „Parim toode, kunagi ei osta muid tooteid“ või „Pärast toote kasutamist kadusid kõik nahaprobleemid“ ilma arvustaja nimeta ja hiljem selgub, et nende arvustuste kirjutajaid ei ole olemas, on tegemist tarbijate eksitamisega ja selline tegevus on keelatud. Eelnõus tarbija arvustuste esitamisele või kättesaadavaks tegemisele sätestatavate nõuete täitmise kontrollimine on keeruline ja eeldab pädevatele asutustele vajalike digitaalsete vahendite loomist ja arendamist, millele aitab kaasa ka Euroopa Komisjon. EP ja nõukogu tarbijakaitsealase koostöö määruse (EL) 2017/2394 rakendamise raames on Komisjon saavutanud, et EL liikmesriikides tarbijate huve kaitsvate õigusaktide jõustamise eest vastutavaks määratud pädevatel asutustel on kontakt Facebookiga ja kui kaupleja esitab seal kahtlase sisuga arvustusi, on pädeval asutusel võimalik esitada asjakohane teade Facebookile. Paragrahvi 1 punktis 16 muudetakse TKS §-i 68 ja täiendatakse selles sätestatud väärteokoosseisu viitega kauba hinna alandamisest teavitamise nõuetele. Muudatusega 65526620%3Alp9061552%3Ali%3Adec%3Adm%3Appccp%3DUmFuZG9tSVYkc2RlIyh9YairvxL4WE14rLB L6qWjpyY;sid=73063b1ad9a61abc84dedf839c3710ee;srpvid=6771616612c000b8&#tcs_s8 22 võetakse üle direktiivi (EL) 2019/2161 artikli 2 punkt 2, mis näeb ette karistusnormide kehtestamise hinna avaldamise ja hinna alandamisest teavitamise nõuete rikkumise korral. Muudatuse eesmärgiks on laiendada väärteokoosseisu ka nende nõuete rikkumise hõlmamiseks, mis tulenevalt direktiivist (EL) 2019/2161 sätestatakse kauba hinna alandamisest teavitamisele. Samuti suurendatakse juriidilise isiku maksimaalset karistusmäära 400 000 euroni. Kehtiva TKS §-s 7 on sätestatud nõuded kauba hinna avaldamisele. Eelnõuga täiendatakse §-i 7 uue lõikega 61, milles nähakse ette, et kauba hinna alandamise teates peab kaupleja märkima ka hinna alandamisele eelnenud varasema hinna. Täpsemad nõuded kauba hinna avaldamisele ja hinna alandamisest teavitamisele kehtestatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega TKS §-s 8 sisalduva volitusnormi alusel. Võrreldes kehtiva TKS § 68 sõnastusega on eelnõus selle paragrahvi tekstist välja jäetud tekstiosa „samuti teiste kauba müügile või teenuse osutamisele“. Justiitsministeerium on osundanud, et kehtiva TKS §-s 68 sõnastuses sisalduv tekstiosa „samuti teiste kauba müügile või teenuse osutamisele kehtestatud nõuete rikkumise eest“ on äärmiselt lai ja ebaselge, mistõttu ei ole isikule üheselt selge, millised on need nõuded, mille rikkumine võib kaasa tuua karistuse. Alates 1.01.2015 võib karistusseadustiku kohaselt kohtuväline menetleja määrata rahatrahvi kuni 400 000 eurot. Kuni selle ajani oli kohtuvälise menetleja määratava rahatrahvi ülempiiriks 32 000 eurot. Karistusmäärad TKS-s on jäänud kuni 2015. aastani kehtinud maksimaalse trahvimäära tasemele. Rahatrahvi madal ülemmäär ei taga üldpreventiivset eesmärki ega järgi põhimõtet, et õigusrikkumise toimepanemine ei annaks võimalust tulu teenimiseks. Kehtivas TKS-is on kauba või teenuse hinna avaldamise nõuete rikkumise eest juriidilisele isikule ette nähtud rahatrahv kuni 3200 eurot. Ilmselgelt ei ole see piisavalt mõjus, et tagada kauplejate õiguskuulekas käitumine ja hoida ära tarbijate majandushuve kahjustavad tegevused. Seda eriti suuremate kauplejate puhul, kelle käibed ulatuvad sadadesse miljonitesse eurodesse aastas.27 Hinna avaldamise nõuete ja hindade alandamisest teavitamise nõuete rikkumine võib mõjutada väga paljude tarbijate majanduskäitumist, mille tulemusel teevad tarbijad tehinguotsuseid, mida nad muul juhul ei oleks teinud ja mis põhjustavad tarbijatele majanduslikku kahju. Iga üksiku tarbija majanduslik kahju ei pruugi olla suur, kuid arvestades mõjutatud tarbijate võimalikku suurt arvu, siis õiguserikkumisest teenitav võimalik tulu võib olla märkimisväärne. Eelnõu § 1 punktis 14 sätestatakse kauba ja kauba müügi ning teenuse osutamise kohta kehtestatud nõuete rikkumise eest määratava karistuse ülempiiriks 200 trahviühikut füüsilisele isikule ning kuni 400 000 eurot juriidilisele isikule. Direktiivi (EL) 2019/2161 artiklis 2 sisalduv direktiivi 98/6/EÜ muudatus ja lisatud artikkel 8 karistuste kohta kohustab liikmesriike kehtestama proportsionaalsed ja tõhusad karistusnormid, kuid ei näe ette kõrgendatud karistusmäärade kehtestamist seoses laiaulatuslike rikkumistega. Paragrahvi 1 punktides 17, 18 ja 19 muudetakse vastavalt TKS §-des 69, 70, 701, 71, 72, 721, 722 ja 723 kehtestatud juriidilisele isikule määratava rahatrahvi ülemmäära. TKS §-69 sätestatud rikkumise eest (tarbijale kauba müümisel või teenuse osutamisel alakaalumise, alamõõtmise 27 https://www.aripaev.ee/borsiuudised/2019/01/24/tallinna-kaubamaja-kasum-vahenes 23 või hinna vale arvutamise eest) kehtestatakse rahatrahvi ülemmääraks 40 000 eurot ja ülejäänud nimetatud paragrahvides kehtestatakse rahatrahvi ülemmääraks 400 000 eurot. Muudatus tehakse eesmärgiga paremini tagada tarbijakaitsenormide täitmine. Rahatrahvi määramisel lähtub kohtuväline menetleja väärteomenetluse seadustikus sätestatust ning võtab arvesse karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Väärteovastutuse rakendamine on põhjendatud õiguserikkumiste korral, millega on kahjustatud tarbijate kollektiivseid majandushuve ja mida ei ole võimalik haldussunniga korvata ega ära hoida. Kehtiva TKS §-s 69 sätestatud väärteokoosseis ei tulene otseselt EL õigusest vaid on olnud TKS-is alates 2004. aastast, mil suure osa kaupadest olid eelpakendamata ja iga tehingu puhul toimus nende kaalumine või mõõtmine. Kuni 2007.aastani oli karistusseadustiku kohaselt rahatrahvi maksimaalne määr kuni 3200 eurot. TKS muutmise seadusega 2007. aastal lisati TKS-i uus väärteokoosseis ja kehtestati rahatrahv kuni 32 000 eurot ebaausa kauplemisvõtte kasutamise eest, kusjuures TKS §-i 69 otsustati mitte muuta. Kuigi viimastel aastatel ei ole Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet TKS §-i 69 alusel väärteomenetlusi algatanud, peab amet sellist koosseisu siiski vajalikuks. TKS § 69 näeb ette karistuse tarbija petmise eest, mis seisneb alakaalumises, alamõõtmises või hinna vales arvutamises tarbijale kauba müümisel või teenuse osutamisel. Rikkumise eest on võimalik määrata rahatrahv füüsilisele isikule kuni 200 trahviühikut (kuni 800 eurot) ja juriidilisele isikule kuni 3200 eurot. Eelnõus on kavandatud juriidilisele isikule määratava rahatrahvi ülemmäära tõstmine 40 000 euroni. Tulenevalt rikkumise laadist seondub see eelkõige konkreetsete tehingutega, mille puhul on tarbijal võimalik rikkumine ka ise tuvastada ning eeldatavasti ei ole rikkumisest mõjutatavate tarbijate arv ning neile tekitatav võimalik kahju väga suur, võrreldes näiteks ebaausa kauplemisvõtte kasutamisega, mille puhul võivad olla mõjutatud väga paljud tarbijad saamata seejuures arugi, et ettevõtja kasutab ebaausat kauplemisvõtet. Näiteks on tänasel päeval suur osa müüdavatest kaupadest eelpakendatud, mis jõuavad sellistena paljude tarbijateni. Kui eelpakendatud kaubal märgitud kauba kogus ei vasta toote tegelikule kogusele on tegemist tarbijaid eksitava kauplemisvõttega, mille eest on võimalik määrata rahatrahv kuni 400 000 eurot. Kuna TKS §-s 69 sätestatud rikkumise mõju ulatus on väiksem, siis on selle rikkumise puhul eelnõus kavandatud ka maksimaalsest väiksem trahvimäär sarnaselt kehtiva seaduse asjakohastele sätetele ̶ kui maksimaalne karistusmäär oli 32 000 (eelnõus 400 000) eurot, siis rahatrahv tarbija petmise eest oli 3200 (eelnõus 40 000) eurot. Samas on TKS §-s 69 sätestatud rikkumise laadist tulenevalt selle toimepanemine tõenäolisem füüsilise isiku poolt, kelleks on siis füüsilisest isikust ettevõtja või ettevõtja nimel tehinguid tegev müüja, kes tehingu tegemisel kaupa kaalub või mõõdab ning vale kaalumise või mõõtmise tulemusel isiklikku kasu saab. Seetõttu ei ole eelnõus muudetud füüsilisele isikule määratava rahatrahvi suurust. Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunktis 3 on märgitud, et liikmesriikide õiguses on veel puudusi seoses tõeliselt tõhusate ja proportsionaalsete karistustega, mis aitaksid liidusiseseid rikkumisi ära hoida või mida määrata rikkumise korral. Karistusi käsitlevad liikmesriikide õigusnormid erinevad liidu lõikes märkimisväärselt ja kõik liikmesriigid ei ole taganud, et laiaulatusliku rikkumise või liidu mõõtmega laiaulatusliku rikkumise eest vastutavatele kauplejatele saaks määrata tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid trahve. Põhjenduspunkti 10 kohaselt peaks liikmesriigid kehtestama karistuste osana trahvid laiaulatuslike rikkumiste ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste eest. Trahvide hoiatava mõju tagamiseks peaksid liikmesriigid kehtestama selliste rikkumiste eest oma õiguses trahvi, mille maksimumsuurus on vähemalt 4% kaupleja aastakäibest või vähemalt 2 miljonit eurot. 24 Direktiivi põhjenduspunkti 11 kohaselt tuleks karistuse määramisel võtta asjakohaselt arvesse rikkumise laadi, raskusastet ja kestust ning karistuse määramine peaks olema proportsionaalne ja kooskõlas kohaldatavate menetluslike tagatistega. Karistuste määramise õigusi peaksid pädevad asutused saama kasutada kas omal algatusel, pöördudes muu ametiasutuse poole või pöördudes kohtusse. Põhjenduspunktis 13 on selgitatud, et nõue määrata trahv, mille suurus on vähemalt 4% kaupleja aastakäibest, ei laiene liikmesriigi muude täiendavate õigusnormide suhtes, millega reguleeritakse perioodilisi karistusmakseid, mis määratakse otsuse, korralduse, ajutise meetme või muu meetme järgimata jätmise eest. Direktiivi (EL) 2019/2161 mõjuanalüüsis28on Komisjon välja toonud liikmesriikides tegelikult määratud kõrgeimad trahvimäärad ebaausate kaubandustavade kasutamise eest. Näiteks on ebaausate kaubandustavade kasutamise eest määratud rahatrahv 135 000 eurot Taanis, 200 000 eurot Rootsis, 300 000 eurot Hollandis, 500 000 eurot Prantsusmaal, 5 000 000 eurot Itaalias. Direktiivi (EL) 2019/2161 artiklis 3 ebaausate kaubandustavade direktiivis tehtud muudatuste kohaselt liikmesriigid tagavad, et direktiivi alusel vastu võetud õigusakti sätete rikkumise korral, kui rikkumine on laiaulatuslik, on võimalik määrata trahvi, mille maksimumsuurus on vähemalt 4% ettevõtja aastakäibest asjaomases liikmesriigis või liikmesriikides, või kui teave käibe kohta ei ole kättesaadav, siis määrata trahve, mille maksimumsuurus on vähemalt 2 miljonit eurot. Kohtuasjas C-77/2029 on Euroopa Kohus leidnud, et karistuse proportsionaalsuse hindamisel tuleb arvesse võtta ka määratava trahvisumma ja toimepandud rikkumisest tuleneva majandusliku eelise vahelist suhet, et pärssida rikkujate tahet sellist rikkumist toime panna. Kui karistusena määratav trahvisumma jääb väiksemaks, kui toimepandud rikkumise tulemusel saadud majanduslik eelis, siis ei ole karistus ei tõhus ega heidutav. Eeltoodut arvestades on TKS §-des 70, 701, 71, 72, 721, 722 ja 723 suurendatud juriidilisele isikule määratava rahatrahvi ülemmäära 400 000 euroni, mis on karistusseadustiku kohaselt kohtuvälise menetleja poolt määratava rahatrahvi ülempiir. Paragrahvi 1 punktis 20 muudetakse TKS §-des 73 ja 74 kehtestatud juriidilisele isikule määratava rahatrahvi ülemmäära ja kehtestatakse ülemmääraks 40 000 eurot, arvestades nende rikkumiste võimalikku ulatust ja rikkumisega tekitatava võimaliku kahju suurust. TKS §-s 74 on sätestatud karistus seadusliku maksevahendi vastuvõtmisest keeldumise korral. Tõenäolisemalt on selle rikkumise toimepanijaks füüsiline isik (nt müüja, kes keeldub vastu võtmast sente), mistõttu on füüsilise isiku karistusmäär 200 trahviühikut (800 eurot), mis on vaid 100 trahviühikut väiksem maksimaalsest trahvimäärast. Juriidilisele isikule määratava rahatrahvi ülemmäär on eelnõu kohaselt 40 000 eurot, mis jääb maksimaalsest võimalikust küll oluliselt väiksemaks, kuid selle rikkumise võimalik ulatus ja tekitatav kahju tarbijatele ei ole eeldatavalt väga suur. Üldjuhul pakuvad ettevõtjad lisaks sularahaga arveldamisele ka muid maksetingimusi ning kaardimaksete arv kasvab pidevalt. 28 file:///V:/Siseturuosakond/Talitused/Tooteohutuse%20ja%20tarbijakaitse%20talitus/Vanad%20talitused/Tarbija- %20ja%20konkurentsipoliitika%20talitus/Oma/New%20Deal/185%20möjuhinnang-karistused%20ST07876- AD02.EN18.pdf 29 https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=237643&pageIndex=0&doclang=et&mode =lst&dir=&occ=first&part=1&cid=4333942 25 TKS §-s 73 on ette nähtud karistus vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse ja internetipõhise vaidluste kohtuvälise lahendamise platvormi kohta teabe esitamata jätmise eest. Eelnõu kohaselt kehtestatakse ka selle rikkumise puhul juriidilisele isikule määratava rahatrahvi maksimaalseks määraks 40 000 eurot sarnaselt TKS §-des 69 ja 74 kehtestatud juriidilisele isikule määratava rahatrahvi ülemäärale. Kõnealuse rikkumise puhul on rahatrahvil pigem heidutav eesmärk, mis eeldatavasti sunnib ettevõtjaid oma kohustusi paremini täitma. Rikkumise kiire lõpetamine on võimalik haldusmenetluses tehtava ettekirjutusega ja selle järgimata jätmisel määrata vajadusel korduvalt sunniraha. Paragrahvi 1 punktis 21 täiendatakse TKS-i uute §-dega 741 ja 742 ning sätestatakse väärteokoosseisud seoses tarbijaid ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste kasutamise ja võlaõigusseadusest tulenevate nõuete rikkumisega. Direktiivist (EL) 2019/2161 tuleneb liikmesriikidele kohustus näha ette karistusnormid direktiivist 93/13/EMÜ ja direktiivist 2011/83/EL tulenevate nõuete rikkumise eest. Samuti peavad liikmesriigid nimetatud direktiividest tulenevate nõuete laiaulatusliku rikkumise ja liidu mõõtmega laiaulatusliku rikkumise eest kehtestama oma õiguses trahvi, mille maksimumsuurus on vähemalt 4% kaupleja aastakäibest või vähemalt 2 miljonit eurot. Kehtivas TKS-is ei ole ette nähtud väärteokoosseisu ega karistust tarbijaid ebamõistlikult kahjustava lepingutingimuse kasutamise eest. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil on TKS § 65 lõike 2 alusel õigus riikliku järelevalve korras hinnata lepingutingimuse ebaõiglust ning teha ettekirjutus ja nõuda kauplejalt, kes on rikkunud VÕS §-s 42 sätestatut, rikkumise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist. Ettekirjutuse mittetäitmisel on võimalik rakendada sunniraha 9600 eurot. TKS § 65 lõike 3 kohaselt on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil õigus pöörduda ka hagiga maakohtusse ning nõuda kauplejalt ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kasutamise lõpetamist. Direktiivi (EL) 2019/2161 ülevõtmiseks kavandatakse eelnõus kehtestada asjakohased väärteokoosseisud. Direktiivi põhjenduspunktis 14 on märgitud, et karistusi peaksid saama määrata haldusasutused ja kohtud, kui müüja või teenuse osutaja kasutab lepingutingimusi, mis on liikmesriigi õiguse kohaselt sõnaselgelt määratletud kui ebaõiglased sõltumata asjaoludest või kui müüja või teenuse osutaja kasutab lepingutingimusi, mis on lõpliku siduva otsusega tunnistatud ebaõiglaseks. Liikmesriigid võivad otsustada, et ka haldusasutusel on õigus tuvastada lepingutingimuse ebaõiglus. Samuti võivad liikmesriigi haldusasutus ja kohus määrata karistuse sama otsusega, millega tunnistatakse lepingutingimused ebaõiglaseks. Kehtiva TKS § 65 lõike 2 alusel on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve ameti peadirektoril või tema volitatud ametiisikul õigus teha ettekirjutus ja nõuda kauplejalt, kes on rikkunud VÕS §-s 42 sätestatut, rikkumise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist. Eelnõus kavandatava muudatusega antakse ametile õigus määrata vajadusel karistus ebaõiglase lepingutingimuse kasutamise eest. Karistuse määramine võib olla vajalik juhul, kui tuvastatakse, et kaupleja kasutas ebamõistlikult kahjustavat tüüptingimust, tekitades sellega tarbijatele majanduslikku kahju, kuid samas oli rikkumise tuvastamise ajaks tüüptingimuse kasutamise lõpetanud. Tüüptingimused ning ebamõistlikult kahjustavad lepingutingimused on reguleeritud VÕS §- des 35 kuni 45. VÕS §-i 42 lõikes 3 on loetletud tüüptingimused, mis on ebamõistlikult kahjustavad lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija. Tegemist ei ole lõpliku loeteluga, kuid VÕS kommenteeritud väljaandes antud selgituste kohaselt on § 42 lõike 3 puhul tegemist nn keelatud tüüptingimuste loeteluga. . 26 VÕS §-ga 42 on üle võetud direktiiv 93/13/EMÜ. Nimetatud direktiivi art 8a alusel on liikmesriikidel kohustus teavitada, kui nende siseriiklikus õiguses sisaldub loetelu ebaõiglaseks peetavatest lepingutingimustest. Eesti on teavitanud, et siseriiklikus õiguses on olemas igas olukorras ebaõiglaseks peetavate lepingu tüüptingimuste nimekiri (st must nimekiri)30. Seega võib VÕS § 42 lõikes 3 sisalduvas loetelus kirjeldatud tüüptingimusi pidada tarbijaid ebamõistlikult kahjustavateks ja keelatud tüüptingimusteks. Eelnõus on kavandatud rahatrahv VÕS § 42 lõikes 3 nimetatud ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kasutamise eest. Direktiivi (EL) 2019/2161 artikliga 1 muudetakse direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes ja seda täiendatakse artikliga 8b karistusnormide kohta. Artikli 8b lõike 2 kohaselt võivad liikmesriigid selliste karistuste puhul piirduda olukordadega, kus lepingutingimused on liikmesriigi õiguses sõnaselgelt määratletud ebaõiglastena, või kui müüja või teenuse osutaja jätkab selliste lepingutingimuste kasutamist, mis on lõpliku otsusega tunnistatud ebaõiglaseks. Seega võimaldab direktiiv kehtestada karistusnormi vaid nende lepingutingimuste kasutamise eest, mis on VÕS § 42 lõike 3 kohaselt määratletud kui ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused. TKS-i lisatava §-ga 742 nähakse ette väärteokoosseis nõuete rikkumise eest, mis tulenevad tarbija õiguste direktiivist 2011/83/EL ja mis on Eesti õigusesse üle võetud võlaõigusseadusega. TKS-i kavandatava väärteokoosseisuga on hõlmatud järgmised ettevõtja kohustusi sisaldavad VÕS-i sätted: §-s 141 on sätestatud ettevõtja lepingueelse teabe andmise kohustus tarbijaga sõlmitava lepingu puhul; §-s 281 on sätestatud tasu nõudmise piirangud tarbijaga sõlmitava lepingu puhul; §-des 48 ja 481 on sätestatud tarbija lepingueelse teavitamise ja teabe kinnitamise nõuded väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute puhul; § 49 lõikes 23 on sätestatud kaupleja kohustus saata tarbijale kinnitus taganemisavalduse kättesaamise kohta, kui tarbija saadab taganemisvalduse ettevõtja veebilehelt; § 492 lõikes 1 on sätestatud ettevõtja kohustus tagastada tarbijapoolsel lepingust taganemisel kõik tarbijalt saadud tasud ja lõikes 3 on sätestatud tagasimaksete tegemise tingimused; § 493 lõike 2 kolmandas lauses on kehtestatud tarbija lepingust taganemise korral ettevõtja kohustus toimetada asi ära omal kulul, kui asi toimetati tarbija koju lepingu sõlmimisel ja asja olemuse tõttu ei saa seda postiga tagasi saata; § 54 sätestab sidevahendi abil sõlmitava lepingu puhul tarbija lepingueelse teavitamise kohustuse: § 542 sätestab nõuded lepingu sõlmimisele telefonitsi; § 543 lisatakse VÕS muutmise eelnõuga ja selles sätestatakse teavitamisnõuded internetipõhise kauplemiskoha kaudu sõlmitava lepingu puhul; 30 Veebis leitav https://ec.europa.eu/info/notifications-under-article-8a-directive-93-13-eec_en 27 § 55 sätestab teabe kinnitamise kohustuse sidevahendi abil sõlmitava lepingu puhul; § 56 lõikes 24 on sätestatud ettevõtja kohustus saata tarbijale kinnitus taganemisavalduse kättesaamise kohta, kui taganemisavalduse edastamiseks kasutab tarbija ettevõtja veebilehte; § 561 lõikes 1 on sätestatud ettevõtja kohustus tagastada tarbijapoolsel lepingust taganemisel kõik tarbijalt saadud tasud ja lõikes 4 on sätestatud tagasimaksete tegemise tingimused; § 622 sätestab täiendavad nõuded lepingu sõlmimisele tarbijaga arvutivõrgu vahendusel; § 209 lõikes 6 on sätestatud müüja asja üleandmise kohustus mitte hiljem kui 30 päeva möödumisel müügilepingu sõlmimisest, kui pooled ei ole asja üleandmise aega kindlaks määranud; § 636 lõikes 5 on sätestatud töövõtja eseme üleandmise kohustus mitte hiljem kui 30 päeva möödumisel lepingu sõlmimisest, kui pooled ei ole eseme üleandmise aega kindlaks määranud. Eelnimetatud nõuete rikkumise eest nähakse ette rahaline karistus kuni 300 trahviühikut ja juriidilisele isikule kuni 400 000 eurot. TTJA senine järelevalve praktika näitab, et amet kasutab rikkumise lõpetamiseks peamiselt haldusmenetlust ja ettekirjutust. Seega ei ole alust arvata, et TTJA senine praktika väga oluliselt muutuks seoses väärteokoosseisu sätestamisega tarbijaid ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste kasutamise või võlaõigusseaduses sätestatud nõuete rikkumise eest. Samas on võimalikul karistusel heidutav mõju kauplejatele, mis peaks tagama ka tarbijate kaitseks kehtestatud nõuete parema täitmise. Karistuste määramise võimalus on vajalik direktiivi (EL) 2019/2161 asjakohaste artiklite ülevõtmiseks. Paragrahvi 1 punktis 22 muudetakse TKS § 75 lõike 3 sõnastust ja laiendatakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti kui kohtuvälise menetleja pädevust ka TKS-i lisatavate uute väärteokoosseisude osas. Paragrahvi 1 punktis 23 täiendatakse seaduse normitehnilist märkust ja lisatakse viide EP ja nõukogu direktiivile (EL) 2019/2161. Paragrahvis 2 kehtestatakse seaduse jõustumine. Eelnõu jõustumine seadusena on kavandatud 2022. aasta 28. maist. Jõustumise tähtaeg tuleneb direktiivi (EL) 2019/2161 kohaldamisest alates 28. maist 2022. 4. EELNÕU TERMINOLOOGIA Eelnõus kavandatakse TKS-i täiendamist kahe uue terminiga „internetipõhine kauplemiskoht“ ja „järjestus“. Mõlemad terminid tulenevad direktiivi 2019/2161 artiklist 3, millega muudetakse ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ artiklit 2 ning lisatakse punktid m) ja n), milles defineeritakse mõisted „järjestus“ ja „internetipõhine kauplemiskoht“. Kõnealused terminid lisatakse ka TKS § 2. Uued terminid on vajalikud, kuna neid kasutatakse eelnõus kavandatavate nõuete kirjeldamisel ja kohaldamisel. 5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE Eelnõu on kooskõlas EP ja nõukogu direktiiviga (EL) 2019/2161. Eelnõus ei ole vastuolusid Euroopa Liidu teiste õigusaktidega. 28 Eelnõu ning eespool nimetatud direktiivi sätete vastavustabel on esitatud seletuskirja lisas 1. 6. SEADUSE MÕJUD Seaduse eesmärk on tarbijate õiguste senisest parem kaitse, sh uute tehnoloogiate ja digitaalsete võimaluste tingimustes, ja nende õiguste parema järgimise tagamine ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/2161 osaline ülevõtmine. Direktiivi (EL) 2019/2161 artikkel 4, millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL, ülevõtmine Eesti siseriiklikku õigusesse on kavandatud võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõuga, mille on välja töötanud Justiitsministeerium (Riigikogus eelnõu 404 SE). Kehtiva seadusega võrreldes on eelnõus järgmised mõju avaldavad olulisemad muudatused: 1) laiendatakse veebikaupleja teavitamiskohustusi seoses tarbija otsingu tulemusena esitatava pakkumiste järjestuse kujunemisega, seoses teabega tarbijahinnangute ja - arvamuste tõepärasuse kohta ning teabega internetipõhises kauplemiskohas kaupu või teenuseid pakkuvate isikute õigusliku staatuse kohta; 2) sätestatakse suuremad karistused tarbijakaitsenormide rikkumise eest. Muudatustest on puudutatud järgmised sihtrühmad: 1) kauplejad, eelkõige veebikauplejad ja internetipõhise kauplemiskoha pidajaid ning võrdlusportaalide haldajad; 2) tarbijad, eelkõige uusi tehnoloogilisi võimalusi kasutavad tarbijad; 3) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Eelnõuga kavandatavatel muudatustel ei ole mõju riigi julgeolekule ja välissuhtlusele, elu- ja looduskeskkonnale, regionaalarengule, riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele, avaliku sektori kuludele ja tuludele ega sotsiaalset mõju. Kavandatavatel muudatustel on väike mõju majandusele. Muudatusel 1, mille kohaselt kohustatakse veebikauplejaid esitama tarbijatele täiendavat teavet, on mõju majandusele ning mõjutatavateks sihtrühmadeks on tarbijad ning veebikauplejad, sh internetipõhise kauplemiskoha pidajad ja võrdlusveebilehe haldajad, kes võimaldavad tarbijatel sõlmida sidevahendi abil lepinguid ja pakuvad tarbijatele võimalust veebipõhise otsingufunktsiooni kaudu otsida erinevate kauplejate või muude isikute pakutavaid kaupu või teenuseid võtmesõna, fraasi või muu sisendi vormis päringu alusel ning kes teevad kättesaadavaks tarbijate esitatud hinnangud ja arvustused. Mõju tarbijatele on kaudne. Tarbijatele esitatav täiendav teave võimaldab neil teha kiiremaid ja teadlikumaid ning majanduslikult kasulikumaid tehinguotsuseid. Eeldatavalt tõuseb tarbijate kindlustunne ja väheneb võimalik majanduslik kahju. Komisjoni mõjuanalüüsis31 on välja toodud, et kui tarbijad saaks teavet selle kohta, milline on interpõhises kauplemiskohas kaupu või teenuseid pakkuvate isikute õiguslik staatus, siis suurendaks see tarbijate oste 47%. Tarbijate ostude arv suureneks 115% võrra, kui tarbijad saaksid teavet, et neile esitatud järjestuse aluseks on vaid hästituntud parameetrid nagu populaarsus. 31 https://ec.europa.eu/transparency/regdoc/rep/10102/2018/EN/SWD-2018-96-F1-EN-MAIN-PART-1.PDF 29 2018. aastal oli 73.2% Eesti tarbijatest teinud tehinguid interneti vahendusel32. Peamiselt olid need seotud piletite ostmisega ning vaid vähesel määral kaupade ostmisega, kusjuures toidukaupu interneti vahendusel peaaegu ei ostetud. Tänaseks on see protsent kindlasti suurenenud ja olulise tõuke e-kaubandusele on andnud COVID-ga seotud uus olukord. Maksekeskuse analüüs näitab, et kasvanud ei ole mitte ainult tehingumahud, vaid ka internetis ostlejate arv. Kui 2019. aasta sügisel oli unikaalsete pangakontode arv, millelt tehti makseid Eesti e-poodidele, suurusjärgus 110 000, siis 2020. aasta oktoobris oli see juba 160 000.33 Muudatusest on otseselt mõjutatud veebikauplejaid, kes oma tegevuses võimaldavad tarbijatele otsingufunktsiooni kasutamist, juurdepääsu teiste tarbijate hinnangutele ja arvamustele ning internetipõhise kauplemiskoha kasutamist. Muudatuse kaudne mõju veebikauplejatele seisneb selles, et ühtsed reeglid kõigis liikmesriikides võimaldavad laiendada piirülest tegevust ja teha tehinguid teiste liikmesriikide tarbijatega ühtsete reeglite alusel ja ilma täiendavate kuludeta. Eelnõus kehtestatud veebikaupleja teavitamiskohustuse täitmiseks seoses otsingufunktsiooni võimaldamise ja järjestuse esitamisega ning juurdepääsu võimaldamisega teiste tarbijate hinnangutele, on kauplejatel vajalik täiendada oma veebilehte asjakohase kirjeldava teabega, mis nõuab kauplejalt vaid ühekordseid kulutusi. Lisaks peab internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja hakkama esitama teavet selle kohta, kas internetipõhises kauplemiskohas kaupa või teenust pakkuv kolmas isik on kaupleja või mitte, lähtuvalt kolmanda isiku avaldusest internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajale. Seega internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajatel tuleb küsida igalt kauba või teenuse pakkumiseks internetipõhist kauplemiskohta kasutada soovivalt isikult teavet tema õigusliku staatuse kohta ja avaldada vastav teave internetipõhises kauplemiskohas pakutavate kaupade või teenuste juures. Internetipõhise kauplemiskoha teenuse pakkujal ei ole kohustust kontrollida, kas kolmandast isikust kauba või teenuse pakkuja kvalifitseerub seaduslikult kauplejaks või mitte. Isikuid, kes tegutsevad kauplejatena, kuid esitlevad end tarbijana või jätavad muul moel vale mulje, et nad ei tegutse oma majandus- või kutsetegevusega seotud eesmärgil, rikuvad TKS § 16 lg 8 punktis 22 sätestatut ja nõude rikkumise eest on võimalik määrata rahaline karistus. Seoses internetipõhiste kauplemiskohtade läbipaistvusnõude ja kolmandast isikust kaupleja kohta teabe küsimise ning selle tarbijateni viimisega kaasnevad kulud internetipõhiste kasutajaliideste kohandamiseks. Komisjoni mõjuanalüüsis (lk 66)34 on välja toodud, et avalikule konsultatsioonile väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate esitatud tagasiside alusel on internetipõhise kauplemiskoha läbipaistvusenõuete täitmise ühekordseks kuluks keskmiselt 2179 eurot (mediaankulu 50 eurot) ja jooksvateks kuludeks aastas 3887 eurot (mediaankulu 0). Ühtlustatud nõuded EL siseturul ja läbipaistvusnõue võimaldab tarbijatel selgelt aru saada, kes on lepingu teiseks pooleks ja seeläbi väheneb internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja risk olla vastutav lepingu täitmise eest. Seega peaks vähenema internetipõhise kauplemiskoha teenuse pakkuja kulud sellele, et selgitada olukorda tarbijatele, kui tekivad probleemid lepingu täitmisega. Kui tarbija teab, kellega lepingu sõlmib ja kelle poole probleemi korral pöörduda, vähenevad eeldatavalt tarbija pöördumised internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja poole. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti poolt 2018–2019 läbiviidud e-kaubanduse uuringu raames tuvastati ligi 5400 e-kauplejat, kelle tegevusalaks oli jaemüük posti või interneti teel35. 32 https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/consumer-survey-2018-main-report_en.pdf 33 https://maksekeskus.ee/koroonakriis-on-kasvatanud-eesti-e-poodidest-ostjaid-ligi-50/ 34 https://ec.europa.eu/transparency/regdoc/rep/10102/2018/EN/SWD-2018-96-F1-EN-MAIN-PART-1.PDF 35 https://www.ttja.ee/eraklient/ametist/lisainfo-ja-dokumendid/uuringud#e-kaubandus-2019 30 Suurem osa neist on e-poed, kus kaupleja pakub ja müüb kaupa või teenust ainult enda nimel. Eelnõuga kavandatav muudatus 1 puudutab selliseid e-kauplejaid vaid juhul, kui nad võimaldavad anda hinnanguid nende poolt pakutavatele kaupadele või teenustele või oma tegevusele ja teevad antud hinnangud kättesaadavaks ka teistele tarbijatele. Sellisel juhul peab e-kaupleja veebilehel olema teave selle kohta, kas ja kuidas kaupleja töötleb tarbijate antud hinnanguid ja kuidas tagab, et kauba või teenuse kohta antud hinnang on seda toodet või teenust tegelikult ostnud tarbijalt. Asjakohase kirjelduse koostamine ja selle veebilehel kättesaadavaks tegemine on e-kauplejale ühekordne tegevus. Sellega seonduv kulu ei ole eelnõu autorite hinnangul märkimisväärne kulu. E-Kaubanduse Liidu veebilehel36 esitatud andmete alusel oli juuli 2021. aasta seisuga liidu liikmeteks 29 veebikaubamaja. Siiski mitte kõik neist ei ole internetipõhised kauplemiskohad, samas ei pruugi aga mõned internetipõhised kauplemiskohad olla E-Kaubanduse Liidu liikmeteks. Internetipõhiste kauplemiskohtade ja võrdlusportaalide täpne arv ei ole teada, kuid hinnanguliselt on neid 5–10. Muudatus 1 mõjutab järelevalveasutust, kelle ülesandeks on teostada järelevalvet eelnõuga kavandatavate nõuete täitmise üle. Ebaausate kauplemisvõtete regulatsiooni täitmise üle teostab järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti kaubandustalitus, kuhu kuulub 8 teenistujat. Eelnõuga kavandatavad läbipaistvusnõuded peaks eelduslikult vähendama tarbijate pöördumisi ameti poole, et teha kindlaks tarbija sõlmitud lepingu teine pool. Suurem selgus selles osas, kes on konkreetse pakkumise taga, võimaldab tarbijal probleemi korral pöörduda otse selle isiku poole. Kui enne lepingu sõlmimist on tarbijale teada, et lepingupooleks on eraisik ja mitte kaupleja, siis vähendab see hilisemaid alusetuid pöördumisi ameti poole. Samas eeldab digitaalses keskkonnas toimuva üle järelevalve teostamine ka selleks asjakohaste ja sobivate vahendite olemasolu. EL komisjon on uues tarbijakaitse tegevuskavas37 seadnud prioriteediks riiklike ametiasutuste suutlikkuse suurendamisele suunatud meetmete rahastamise. Komisjonil on kavas rahastada „E-Lab“-i loomist, mis ühtsel platvormil pakuks kõrgetasemelistel IT-lahendustel põhinevaid töövahendeid, mida riiklikud ametiasutused saaksid kasutada veebipõhiste uurimiste läbiviimiseks. Muudatusega 2 kehtestatakse suuremad karistused tarbijakaitsenormide rikkumise eest. Muudatusel on kaudne majanduslik mõju nii kauplejatele kui tarbijatele. Muudatus ei mõjuta otseselt õiguskuulekaid kauplejaid. Uued karistusmäärad ja olemasolevate karistusmäärade suurendamine puudutab rikkumisi seoses tarbijale kohustusliku teabe esitamisega kauba või teenuse pakkumisel, ebaausa kauplemisvõtte kasutamisega, sh ka allahindlustest teavitamisele kehtestatud nõuetega, samuti muude tarbija õiguste kaitseks VÕS-is sätestatud nõuetega. Mõjusate ja proportsionaalsete karistuste määramise võimaluse tagamine on direktiivist (EL) 2019/2161 tulenev liikmesriikide kohustus. TTJA ülesandeks on tagada tarbijate huvide kaitseks sätestatud normidest kinnipidamine. Selleks peab olema võimalik rikkumise kiire ja mõjus sanktsioneerimine, mis annaks õige signaali nii rikkujale kui ka ühiskonnale. Tuleb aga tõdeda, et tänane tehniliselt keerukas väärteomenetlus seda ei võimalda, mistõttu praktikas ei ole TTJA väärteomenetluse tulemusena rahatrahve praktiliselt määranud. Eelnõuga kavandatud muudatus võib teoreetiliselt puudutada kõiki kauplejaid, kes pakuvad ja müüvad kaupu või osutavad teenuseid tarbijatele. Ettevõtte põhitegevusala järgi võetuna on 36 https://e-kaubanduseliit.ee/liidu-liikmed/ 37 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52020DC0696&from=EN 31 Statistikaameti andemetel38jaekaubanduse all umbes 6500 ettevõtet ning kõigi tegevusalade peale kokku on ettevõtteid ligi 95 000. TKS-s sätestatud rikkumised ei puuduta vaid jaekaubandusega tegelevaid ettevõtjaid, vaid ka näiteks finantsteenuse osutajaid ja sisuliselt kõiki ettevõtjaid, kes oma majandustegevuses teevad tehinguid tarbijatega. Selliste ettevõtjate täpset arvu on raske määratleda. Kõrgemate trahvimäärade ja uute väärtoekoosseisude kehtestamine ei too kaasa ebasoovitavaid riske kauplejate majandustegevusele. Tänase järelevalvepraktika kohaselt kasutatakse rikkumiste lõpetamiseks peamiselt ettekirjutuse ning sunniraha võimalust läbi haldusmenetluse. Siiski ei ole haldusmenetlusega võimalik korvata rikkumisega tekitatud kahju ega tõhusalt ära hoida võimalikke uusi rikkumisi ja seadusvastase käitumisega tulu teenimise võimalust. Mõju õiguskuulekatele kauplejatele väljendub selles, et tarbijate kindlustunde suurenemine suurendab ka nende tehtavate tehingute arvu. Suuremate karistuste heidutav mõju aitab kaasa ka ausama konkurentsi tagamisele. Mõju tarbijatele seisneb selles, et suuremate karistuste heidutav mõju kauplejatele vähendab eelduslikult kaupleja õiguserikkumisi, mis ühelt poolt suurendab tarbijate kindlustunnet ning vähendab nende võimalikku majanduslikku kahju. Muudatus aitab kaasa tarbijakaitsenormide paremale järgimisele ning võimaldab EL tarbijakaitsealase koostöövõrgustiku tõhusamat tegevust piiriüleste rikkumiste ärahoidmiseks. TKS-is sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on TTJA Mõju halduskoormusele Muudatuste tagajärjel ei teki otsest mõju halduskoormusele, kuna kauplejatele ega tarbijatele ei teki juurde teavitamiskohustusi riigi ees. Muudatustega täpsustatakse nõudeid kauba või teenuse pakkumisel tarbijatele, et võimaldada tarbijatel teha teadlikke tehinguotsuseid ka digikeskkonnas ja kaitsta nende majandushuve. Muudatuste tagajärjel võib kasvada TTJA töökoormus, kuid juba täna on TTJA mehitatud kahe uue ametikohaga digiteenuste järelevalveks, et muu hulgas teostada kontrolli ka EP ja nõukogu määrusest (EL) 2019/1150 tulenevaid nõudeid veebipõhiste vahendusteenuste osutajatele. 7. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD Eelnõuga kavandatava seaduse rakendamisega ei kaasne täiendavaid riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevusi. Samuti ei kaasne seaduse rakendamisega täiendavaid kulusid ja tulusid. Arvestades e-kaubanduse jätkuvat laienemist ning digitaalsete võimaluste kasutamist uute ärimudelite loomiseks, on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile vajalikud ajakohased vahendid ja oskused õigusaktides kehtestatud nõuete täitmise kontrollimiseks ja rikkumiste lõpetamiseks elektroonilises kaubanduses. Juba täna on TTJA tellinud tehisintellekti kasutava tarkvaralahenduse, mille abil otsida ja tuvastada võimalikke eksitavaid kauplemisvõtteid (sh reklaami) elektroonilises kaubanduses. Komisjonil on kavas rahastada „E-Lab“-i loomist, mis 38 https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-uldkogum- valim__aastastatistika/EM026 32 ühtsel platvormil pakuks kõrgetasemelistel IT-lahendustel põhinevaid töövahendeid, mida riiklikud ametiasutused saaksid kasutada veebipõhiste uurimiste läbiviimiseks. 8. RAKENDUSAKTID Eelnõu sisaldab volitusnormi täpsemate nõuete kehtestamiseks kauba müügi- ja ühikuhinna avaldamise ning hinna alandamisest teavitamise kohta. Volitusnormi alusel muudetakse ministri määrust kauba ja teenuse hinna avaldamise kohta ning kehtestatakse nõuded kauba hinna alandamisest teavitamise kohta39. Muudatusega on kavas üle võtta direktiivi (EL) 2019/2161 artikkel 2, millega muudetakse direktiivi 98/6/EÜ. Eelnõuga lisatakse TKS-i säte, mille kohaselt peab kaupleja kauba hinna alandamise teates ära märkima alandamisele eelnenud varasema hinna. Rakendusaktiga lisatakse kauba ja teenuse hinna avaldamise määrusesse täpsemad nõuded hinna alandamisele eelnenud varasema hinna määratlemise kohta ning kehtestatakse erandid teatud kaubagruppide osas (nt kiiresti riknevad kaubad). Seletuskirjale on lisatud rakendusakti kavand. 9. SEADUSE JÕUSTUMINE Eelnõuga kavandatava seaduse jõustumise ajaks on plaanitud 2022. aasta 28. mai. Seaduse jõustumise tähtaeg tuleneb direktiivi (EL) 2019/2161 kohaldamise tähtajast. Direktiivist tulenevaid norme kohaldatakse alates 28. maist 2022. Direktiivi järgimiseks vajalikud normid tuleb vastu võtta hiljemalt 28. novembriks 2021. 10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK KONSULTATSIOON Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu Justiitsministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Maaeluministeeriumile ja Kultuuriministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Kaupmeeste Liidule, Eesti E-Kaubanduse Liidule, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidule, Eesti Pangaliidule, Eesti Kindlustusseltside Liidule, Eesti Liisingühingute Liidule, Finantsinspektsioonile, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile, Eesti Tarbijakaitse Liidule, MTÜ-le Tarbijate Koostöökoda. Justiitsministeerium, Maaeluministeerium ja Rahandusministeerium kooskõlastasid eelnõu märkustega, Kultuuriministeerium vaikimisi. Eelnõu kohta esitasid arvamuse Finantsinspektsioon, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Eesti Kaubandus- Tööstuskoda, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti E-Kaubanduse Liit, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Kindlustusseltside Liit ja Eesti Liisingühingute Liit. Esitatud arvamuste ja ettepanekute arvestamist on kajastatud seletuskirja lisas 3. ___________________________________________________________________________ Algatab Vabariigi Valitsus 39 https://www.riigiteataja.ee/akt/111022016017?dbNotReadOnly=true 33 Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja Lisa 3 Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu kooskõlastustabel Nr Ettepaneku/märkuse sisu Arvestamine Põhjendus/selgitus Justiitsministeerium 1. Eelnõu § 1 punktiga 16 Arvestatud Seletuskirja on täiendatud muudetakse TKS-i § 68 teksti ja esitatakse tervikuna. Seletuskirjas märgitakse, et muudatusega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/2161 artikli 2 punkt 2, mis näeb ette karistusnormide kehtestamise hinna avaldamise ja hinna alandamisest teavitamise nõuete rikkumise korral, Seletuskirjas ei ole täpselt viidatud sellele, kus on kirjas hinna alandamisest teavitamise nõuded. Palume selle lisada 2. Muudatusena esitatakse Arvestatud Eelnõu § 1 punktis 16 muudetava tervikuna TKS § 68 tekst. TKS § 68 sõnastusest on välja Seetõttu soovime kindlasti jäetud tekstiosa „samuti teiste selgitusi, mida sisaldavad kauba müügile või teenuse „teised nõuded“. Sellisel kujul osutamisele“. ei saa me muudatust toetada. Sõnastuses kasutatav „samuti teiste kauba müügile või teenuse osutamisele kehtestatud nõuete rikkumise eest“ on äärmiselt lai. Vastutuse normid peavad olema võimalikult selged ja arusaadavad, et isikud mõistaksid üheselt, mis on see keelatud tegevus, mille eest on neid võimalik karistada. Kasutades sõnastuses „teiste nõuete“ mõistet, on tegemist väga laia ja ebamäärase regulatsiooniga. 3. Eelnõu § 1 punktiga 17 Selgitatud TKS §-s 69 sätestatud asendatakse TKS § 69 lõikes 2 väärteokoosseisu puhul on arv „3200“ arvuga „40 000“. rikkumise tõenäosus füüsilise Seletuskirjas märgitakse, et isiku poolt suurem kui juriidilise TKS § 69 sätestatud rikkumise isiku poolt, mistõttu on ka eest (tarbijale kauba müümisel füüsilise isiku karistusmäär või teenuse osutamisel maksimaalsest määrast vaid 100 alakaalumise, alamõõtmise või trahviühikut madalam. hinna vale arvutamise eest) Kehtiva TKS §-s 69 sätestatud kehtestatakse rahatrahvi väärteokoosseis ei tulene otseselt ülemmääraks 40 000 eurot ja EL õigusest, vaid on olnud TKS- ülejäänud nimetatud is alates 2004. aastast, mil suurem paragrahvides kehtestatakse osa kaupadest olid rahatrahvi ülemmääraks eelpakendamata ja iga tehingu 400 000 eurot. Palume puhul toimus nende kaalumine täiendavalat selgitada, miks või mõõtmine. Kuigi viimastel TKS § 69 osas on piirdutud vaid aastatel ei ole TTJA selle kuni 40 000 euro suuruse paragrahvi alusel rahatrahviga juriidilisele isikule. väärteomenetlusi algatanud, peab Füüsilise isiku rahatrahv on §-s amet sellist koosseisu siiski 69 kuni 200 trahviühikut. vajalikuks. TKS § 69 näeb ette Juhime siinkohal tähelepanu karistuse tarbija petmise eest, mis sellele, et füüsilises isiku seisneb alakaalumises, karistusmäär on seega alamõõtmises või hinna vales kehtestatud suuruses, mis on arvutamises tarbijal kauba maksimaalselt lubatud müümisel või teenuse osutamisel. karistusmäärast (kuni 300 Rikkumise eest on võimalik trahviühikut) vaid 100 määrata rahatrahv füüsilisele trahviühikut madalam. Seda isikule kuni 200 trahviühikut lähenemist ei ole aga järgitud (kuni 800 eurot) ja juriidilisele juriidilise isiku osas. Kui isikule kuni 3200 eurot. Eelnõus füüsilise isiku keelatud tegevus on kavandatud juriidilisele isikule on võimaliku rahatrahvimäära määratava rahatrahvi ülemmäära järgi võrdlemisi tõsiselt tõstmine 40 000 euroni. karistatav, siis juriidilise isiku Tulenevalt rikkumise laadist kavandatav karistusmäär jääb seondub see eelkõige maksimaalsest võimalikust väga konkreetsete tehingutega, mille kaugele. puhul on tarbijal võimalik rikkumine ka ise tuvastada ning eeldatavasti ei ole rikkumisest mõjutatavate tarbijate arv ning neile tekitatav võimalik kahju väga suur, võrreldes näiteks ebaausa kauplemisvõtte kasutamisega, mille puhul võivad olla mõjutatud väga paljud tarbijad saamata seejuures arugi, et ettevõtja kasutab ebaausat kauplemisvõtet. Seetõttu on eelnõus järgitud trahvimäärade suuruse osas kehtivas seaduses sisalduvaid proportsioone ̶ kui maksimaalne karistusmäär oli 32 000 (eelnõus 400 000) eurot 4. Kui eelnõus on juba kavandatud Arvestatud Eelnõu § 1 punktis 20 üldine juriidilise isiku muudetakse ka TKS §-des 73 ja karistusmäärade ülevaatamine 74 kehtestatud juriidilisele isikule ning tõstmine TKS §-des 68, määratava rahatrahvi ülemmäära 69, 70, 701, 71, 72, 721,722 ja ja kehtestatakse ülemmääraks 723 , siis tõstatame küsimuse, 40 000 eurot, arvestades nende miks jäetakse karistusmäär rikkumiste võimalikku ulatust ja muutmata TKS §-des 73 ja 74. rikkumisega tekitatava võimaliku Neis §-des on karistusmääraks kahju suurust. TKS §-s 74 on kuni 2000 eurot. sätestatud karistus seadusliku maksevahendi vastuvõtmisest keeldumise eest. Tõenäolisemalt on selle rikkumise toimepanijaks füüsiline isik (nt müüja, kes keeldub vastu võtmast sente), mistõttu on füüsilise isiku karistusmäär 200 trahviühikut (800 eurot), mis on vaid 100 trahviühikut väiksem maksimaalsest trahvimäärast. Juriidilisele isikule määratava rahatrahvi ülemmäär jääb maksimaalsest võimalikust oluliselt väiksemaks, kuna üldjuhul pakuvad ettevõtjad lisaks sularahale ka muid maksetingimusi ning võimalikku rikkumisega ei tekitata olulist kahju tarbijatele. TKS §-s 73 5. Palume arvestada ka käesoleva Arvestatud Märkused on sisse viidud kirja lisas olevaid normitehnilisi, mõjude ja keelemärkusi Maaeluministeerium 1. Esiteks palume seletuskirja Arvestatud Seletuskirja on täiendatud. alguses sõnaselgelt välja tuua, Seletuskirja alguses on et seletuskirjas kasutatakse täpsustatud, et ebaausate ebaausate kaubandustavade kaubandustavade terminit terminit tarbijakaitseseaduse kasutatakse eelnõus juhul, kui kohase ebaausate tsiteeritakse või selgitatakse kauplemisvõtete termini asemel direktiivi 2005/29/EÜ artiklite siis, kui tsiteeritakse direktiivi sõnastust. 2005/29/EÜ sõnastust. Leiame, et selline selgitus on vajalik, kuna Maaeluministeerium valmistab ette Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/633, mis käsitleb põllumajandustoodete ja toiduainete tarneahelas ettevõtjavahelistes suhetes esinevaid ebaausaid kaubandustavasid (ELT L 111, 25.04.2019, lk 59‒72), ülevõtmiseks põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse eelnõu. Nii eelnõus kui ka direktiivis (EL) 2019/633 kasutatakse põllumajandustoote ja toidu müüjate ning ostjate vahelisi suhteid reguleerides ebaausate kaubandustavade terminit. Samas reguleeritakse nii direktiivis (EL) 2019/633 kui ka eelnõus vaid ettevõtjateks olevate põllumajandustoote ja toidu müüjate ning ostjate vahelisi suhteid. 2. Eelnõu punktiga 7 täiendatakse Arvestatud TKS § 16 lõikesse 4 lisatava tarbijakaitseseaduse § 16 lõiget punkti 3 sõnastust on täpsustatud: 4 punktiga 3 järgmises „3) kauba turustamine identsena sõnastuses: „3) kauba teistes liikmesriikides turustatava turustamine identsena teistes kaubaga, kui sellel kaubal on liikmesriikides turustatava oluliselt erinev koostis või kaubaga, kui sellel kaubal on erinevad omadused, välja arvatud oluliselt erinev koostis või juhul, kui see on õiguslikult ja erinevad omadused, mis ei ole objektiivselt põhjendatud .“; põhjendatud.“ Esmalt teeme ettepaneku kaaluda, kas seaduse parema rakendatavuse seisukohast ei oleks põhjendatud täiendada sätet direktiivi asjakohases sättes toodud tingimustega, et erinevused peavad olema põhjendatud õiguslikult ja objektiivselt. Ilma vastava täpsustuseta ei ole võimalik tagada direktiivi sätte eesmärgi saavutamist, kuna eelnõu kohaselt on oluline üksnes ükskõik millise põhjenduse esitamine. 3. Samuti teeme ettepaneku Arvestatud Seletuskirja on täpsustatud. täpsustada sama sätte osas Samas juhime tähelepanu seletuskirja. Seletuskirjas asjaolule, et isegi kui selgitatakse, et nimetatud sätet toiduvaldkonna õigusaktide tuleb kohaldada siis, kui eesmärgiks ei ole otseselt ebaausate kaubandustavade reguleerida kauplemisvõtteid, siis konkreetseid aspekte ei ole võivad need õigusaktid siiski reguleeritud valdkonnapõhiselt sisaldada elemente, mis on seotud muu õigusaktiga. Vastasel juhul teatud teabe esitamise nõuetega. tuleb kohaldada konkreetse valdkonna regulatsiooni. Toidu Näiteks EP ja nõukogu määruses valdkonnas kohalduks esmalt (EÜ) nr 1169/2011, mis käsitleb toiduvaldkonna regulatsioon, toidualase teabe esitamist, mille rakendamisel on pädevaks sätestatakse nõuded ja kord asutuseks Põllumajandus- ja toidualase teabe esitamisele (sh Toiduamet. Edasi selgitatakse toidu märgistamisele ja toiduvaldkonna näitel: „Kui reklaamile). toiduvaldkonna regulatsiooniga Kauplemisvõtteks TKSi on mingid kauplemisvõtte tähenduses on majandus- või aspektid reguleerimata, siis kutsetegevuse eesmärgil selles osas kohalduks toidu tegutseva isiku tegevus, teguviis turustamisele TKS-i ebaausate või esitusviis, kauplemisvõtete regulatsioon.“ kommertsteadaanne ja turustamine, mis on otseselt Leiame, et antud selgitus jätab seotud kauba või teenuse eksliku mulje, nagu reklaamimise, pakkumise, müügi reguleeritaks või oleks kavas või tarnimisega tarbijale. Seega reguleerida toiduvaldkonna sisaldab ka eelnimetatud määrus õigusaktides kauplemisvõtteid nõudeid, millega reguleeritakse või ebaausaid kauplemisvõtteid. kauplemisvõttega hõlmatud See ei ole nii. Toidu valdkonna tegevust konkreetselt toidu õigusaktid reguleerivad toidu valdkonnas, et tagada tarbijatele käitlemisega seonduvat õige ja asjakohase teabe andmine. eesmärgiga tagada tarbijatele ohutu ja nõuetekohane toit. Seejuures märgime, et Maaeluministeeriumis ettevalmistatava põllumajandustoote ja toidu tarneahelas ebaausa kaubandustava tõkestamise seaduse eelnõu kohaselt on selle seaduse alusel põllumajandustoote ja toidu müügi korral ettevõtjatevaheliste ebaausate kaubandustavade üle riiklikku või haldusjärelevalvet tegevaks asutuseks Konkurentsiamet. Maaeluministeeriumile teadaolevalt on kavas direktiivi (EL) 2019/633 täiendada sättega, mille kohaselt on kauba identsena turustamine teistes liikmesriikides turustatava kaubaga, käsitletav ebaausa kaubandustavana, kui sellel kaubal on oluliselt erinev koostis või erinevad omadused. Arvestades eespool toodut palume seletuskirja täpsustada. Rahandusministeerium 1. Kuna eelnõu kohaldub ka Arvestatud Seletuskirja on täiendatud. finantsteenustele, palume Eelnõu § 1 punkti 1 juures on täiendada seletuskirja selgitatud ebaausate selgitustega, kuidas see kaubandustavade direktiivi ja rakendub finantsteenuste puhul, tarbijakaitseseaduse kohaldamist nt tarbijakrediit või finantsteenuste puhul makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lg 1 punktides 1 ja 2 nimetatud teenused. 2. Lisaks palume eelnõu § 1 Arvestatud Seletuskirja on eelnõu § 1 punktide 10, 12 ja 13 selgitustes punktide 10, 12 ja 13 osas tuua näiteid sätete kohaldamise täiendatud kohta finantsteenuste puhul. 3. Lisaks märgime, et kuna Teadmiseks Direktiivi (EL) 2019/2161 kõrgeid rahatrahve käesoleva võetud kohaselt peavad LR-d tagama, et eelnõuga ette ei nähta ja eelnõu kui karistusi tuleb määrata, seletuskirja kohaselt võetakse hõlmavad need võimalust määrata vastav rahatrahv üle kas trahve haldusmenetluses, haldustrahvimenetluse seaduse võimalust algatada kohtumenetlus või KarS muudatustega, ei ole trahvide määramiseks või praegu jätkuvalt selgust, kas mõlemat. Eesti õiguses võetakse ELi Nõustume RM-ga, et vaid kõrged trahvid üle kõrgemad trahvimäärad haldustrahvidena või väärtegude eest ei pruugi säilitatakse väärteotrahvid. direktiivi eesmärgi täitmist Meie hinnangul üksnes tagada. kõrgemate väärteotrahvide kehtestamisega ei pruugi ELi direktiivide eesmärkide täitmine olla piisavalt tagatud. Finantsinspektsioon 1. Eelnõu paragrahvi 1 punkti 2 Arvestatud Seletuskirja on täiendatud ja kohaselt täiendatakse eelnõu §1 punkti 12 juures on tarbijakaitseseaduse § 2 lõiget 1 selgitatud võimaliku punktiga 7: internetipõhine krediidivahendaja tegevusloa kauplemiskoht – teenus, mis vajadust internetipõhise võimaldab tarbijatel sõlmida kauplemiskoha puhul. sidevahendi abil lepinguid, kasutades selleks tarkvara, mida käitab kaupleja või mida käitatakse kaupleja nimel. Seletuskirja kohaselt on internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajaks kaupleja, kes pakub tarbijatele internetipõhist kauplemiskohta (nt booking.com, Amazon, osta.ee, Yaga.ee jt). Kui tavalise e-poe puhul on tarbijal võimalik sõlmida lepinguid ühe kauplejaga tema poolt hallataval veebilehel, siis internetipõhises kauplemiskohas on võimalik sõlmida lepinguid mitmete erinevate kauplejatega ja ka tarbijatega. Juhime tähelepanu, et juhul kui internetipõhises kauplemiskohas võimaldatakse soetada kaupu või teenuseid tasudes mõne krediidiandja poolt pakutava järelmaksuga, võib internetipõhisel kauplemiskohal tekkida vajadus taotleda krediidivahendaja tegevusluba. Krediidiandjate ja –vahendajate seaduse (KAVS) § 6 lõike 1 kohaselt on krediidivahendaja KAVS tähenduses füüsiline või juriidiline isik, kes ei tegutse krediidiandjana ning kelle majandus- või kutsetegevus on tarbijale krediidi vahendamine. KAVS § 10 lõige 2 alusel peab krediidivahendajana tegutsemiseks juriidilisel või füüsilisel isikul olema tegevusluba. Eeltoodust tulenevalt leiame, et see olukord võib vajada täiendavat analüüsi eelnõu seletuskirjas. 2. Eelnõu paragrahvi 1 punkti 18 Teadmiseks Teadaolevalt kavandab ka kohaselt suurendatakse võetud/arvestatu Rahandusministeerium tarbijakaitseseaduse § 71 lõikes d finantsvaldkonnas kehtestatud 2 sätestatud juriidilisele isikule nõuete rikkumise eest ettenähtud vastutustundliku laenamise trahvimäärade tõstmist, mille põhimõtte rakendamata jätmise tulemusel peaksid rahatrahvid eest määratava rahatrahvi ühtlustuma.. ülemmäär 400 000 euroni. Seletuskirja kohaselt tehakse muudatus eesmärgiga paremini tagada tarbijakaitsenormide täitmine. KAVS § 99 lõike 2 kohaselt aga karistatakse juriidilist isikut KAVS §-s 49 või 50 sätestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamisega seotud kohustuse rikkumise eest ainult kuni 32 000 euroga. Olukorras, kus vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine kujutab endast muuhulgas võlaõigusseaduse § 4034 alusel krediidivõimelisuse hindamist, tekib meie hinnangul olukord, kus kaupleja ja krediidiandja või – vahendaja karistusmäärad võivad olla väga erinevad. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet 1. TTJA hinnangul on võrreldes Arvestatud Seletuskirjas on eelnõu § 1 punkti kehtiva regulatsiooniga oluline 6 juures täiendavalt selgitatud muudatus eelnõu § 1 punktis 6 õiguskaitsevahendite kasutamist. sätestatud ebaausa kauplemisvõtte kasutamise tõttu kahju kandnud tarbijate õigus kasutada võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid. Seletuskirja kohaselt kehtib õiguskaitsevahendite kasutamise õigus nii lepingulistest kui ka lepinguvälistest võlasuhetest tulenevate kohustuste rikkumiste korral. TTJA nõustub, et regulatsioon peaks kohalduma ka lepinguvälistele võlasuhetele. Ebaausa kauplemisvõtte kasutamine leiab sageli aset lepingueelses etapis, et mõjutada tarbijat tegema tehinguotsust, mida ta muul juhul ei oleks teinud. Tarbijaid nende õiguste osas nõustava asutusena sooviks TTJA võimalusel rohkem selgitusi, milliste õiguskaitsevahendite kasutamist millistel asjaoludel tarbijatele soovitada. Ühtlasi sooviks TTJA võimalusel selgust, millised õiguskaitsevahendid on tarbijal näiteks juhul, kui kaupluse müügisaalis kuvatakse talle madalam hind kui kassas või kui kaupleja on kasutanud peibutusreklaami. 2. Teeme ettepaneku muuta eelnõu Arvestatud Säte on eelnõus ümber § 1 punktiga 10 lisatavat TKS § sõnastatud. 161 ning sõnastada see „§ 161. Kauplemisvõttega seotud järgmiselt: väidete põhjendamine „§ 161. Kauplemisvõttega seotud väidete põhjendamine (1) Riiklikku järelevalvet teostav korrakaitseorgan võib nõuda, et (1) Riiklikku järelevalvet kaupleja tõendaks tema teostav korrakaitseorgan võib kauplemisvõttega seotud faktiliste nõuda, et kaupleja tõendaks väidete täpsust. tema kauplemisvõttega seotud (2) Kui kaupleja ei täida käesoleva faktiliste väidete täpsust. paragrahvi lõikes 1 nimetatud (2) Kui kaupleja ei täida või ei nõuet võib riiklikku järelevalvet täida piisavalt käesoleva teostav korrakaitseorgan lugeda paragrahvi lõikes 1 nimetatud kauplemisvõttega seotud faktilisi nõuet, võib riiklikku väiteid ebatäpseteks.“; järelevalvet teostav korrakaitseorgan lugeda kauplemisvõttega seotud faktilise väite ebatäpseks.“ Selgitus: Eelnõus pakutud § 1 punkt 10 harmoneerib direktiivi rangemalt, kui direktiivi enda tekst. Direktiivi 2005/29/EÜ artikkel 12 ei sätesta mitte (absoluutset) kohustust ettevõtjale kauplemisvõttega seotud faktiliste väidete täpsuse tõendamiseks, vaid näeb ette kohustuse anda haldusorganile volitused vastava tõendi nõudmiseks. Seejuures kohustab direktiiv liikmesriiki jätma volitust omavale haldusorganile kaalutlusruumi seoses üksikjuhtumil ettetulevate asjaoludega (vt direktiivi 2005/29/EÜ artikkel 12 lõike 1 sõnakasutust: „kui selline nõue on konkreetse juhtumi asjaolude põhjal asjakohane ettevõtja ja teiste menetlusosaliste õigustatud huve arvesse võttes.“). Ebamõistlik oleks asuda Eestis direktiivi üle võtma rangemalt. Direktiivis ette nähtud paindlikkus on ka mõistlik praktikas, sest õiguslikult oleks küsitav, kas dokumendi tähtaegselt mitteesitamise automaatne tagajärg peab igal juhul olema asjaolude tõlgendamine isiku kahjuks. Pigem ei ole see kooskõlas ka siseriiklikult Eesti õiguses kehtiva haldusmenetluses uurimis- ja kaalumisprintsiibiga. Sama kehtib ka tõendi esitamata jätmise õigustagajärgede suhtes, s.t ka siin näeb direktiiv ette kohustuse anda haldusorganile volitus tõlgendada teabe esitamata jätmist või ebapiisavat esitamist kaupleja kahjuks. 3. TTJA leiab, et on oluline, et tarbijate õiguste kaitseks Arvestatud Eelnõu vastavas sättes on viidatud kehtestatud õigusnormide VÕS § 42 lõikes 3 loetletud rikkumise korral oleks ette ebamõistlikult kahjustavatele nähtud tõhusad ja tüüptingimustele. proportsionaalsed karistused. Siiski võib eelnõu § 1 punktis 19 kavandatud § 741 olla direktiivist seadusesse üle võetud liiga üldiselt. Direktiivi 2019/2161 artikliga 1 loodava uue artikli 8b lõike 2 kohaselt võivad (may) liikmesriigid selliste karistuste puhul piirduda olukordadega, kus lepingutingimused on liikmesriigi õiguses sõnaselgelt määratletud ebaõiglastena, sõltumata asjaoludest. Nii võib direktiivi sõnastuse kohaselt liikmesriik minna karistuste määramisel direktiivis sätestatust kaugemale ning hõlmata ka tüüptingimusi, kus tarbija ebamõistlikku kahjustamist tuleb vastavalt asjaoludele hinnata. Direktiivi 2019/2161 põhjenduspunkti 14 kohaselt võivad liikmesriigid otsustada, et ka haldusasutustel on õigus tuvastada lepingutingimuste ebaõiglus. TTJA märgib, et kauplejate õigusselguse ja õiguskindluse tagamiseks võib kaaluda kavandatud § 741 piiritlemist üksnes võlaõigusseaduse § 42 lõikes 3 loetletud ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimustega. Taolisel juhul on kauplejatele paremini ettenähtav, milliste tüüptingimuste kasutamisel võidakse teda karistada. Võlaõigusseaduse § 42 lõikes 3 on sätestatud nimekiri tüüptingimustest, mis on seadusest tulenevalt tarbijalepingutes tühised. VÕS kommentaaride kohaselt kehtib ebamõistliku kahjustamise eeldus ainult sellistel juhtudel, kus tingimus ei sisalda hinnangulisi kriteeriume. Hinnanguliste tingimuste tuleb tingimuse ebamõistlikku kahjustamist vastavalt asjaoludele hinnata Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit 1. Eelnõuga võetakse üle Euroopa Teadmiseks Justiitsministeerium saatis Parlamendi ja nõukogu võetud/ eelnõude infosüsteemi kaudu direktiivis (EL) 2019/2161 arvestatud 8.04.21 kooskõlastamiseks ja tehtud muudatused Euroopa arvamuse avaldamiseks Parlamendi ja nõukogu võlaõigusseaduse ja direktiivides 98/6/EÜ ja tarbijakaitseseaduse muutmise 2005/29/EÜ ning muudetakse seaduse eelnõu. vastavalt tarbijakaitseseadust MKM ja JM eelnõude (TKS). Samas muudetakse menetlemisel jälgime, et ristviited direktiiviga 2019/2161 ka seadustele oleks õiguspärased. direktiive 93/13EMÜ ja 2011/83. Nende direktiivide TKSis terminitega „kaup“ ja muudatuste ülevõtmist „teenus“ on juba täna hõlmatud valmistab ette asi, õigus, hüve ja muu pakutav Justiitsministeerium, kes on üle või tehtav sooritus ning sinna alla võtmas ka Euroopa Parlamendi võiks lugeda ka digitaalse sisu ja ja nõukogu direktiivi (EL) digitaalsed teenused. 2019/770 digisisu üleandmise ja Terminite täpsustamine läbi viite digitaalsete teenuste osutamise VÕSle on vajalik eelkõige lepingute teatavate aspektide õigusselguse huvides, kuna VÕSi kohta ning kavandab seetõttu praktiline rakendamine ja VÕSist võlaõigusseaduse muutmist. tulenevate nõuete täitmise Oleme seisukohal, et tagamine toimub TKSi alusel. õigusselguse ja jälgitavuse Samuti on vajalik tagada huvides peaks nende eelnõude õigusselgus selles osas, et TKSis menetlemine toimuma sisalduv kauplemisvõtete paralleelselt. regulatsioon kohaldub ka Näitena toome siinkohal eelnõu kauplejale, kes pakub või müüb § 1 punkti 1, millega või osutab digitaalset sisu või muudetakse TKS-i mõisteid digitaalset teenust. kaup ja teenus lisades, et viimane võib olla ka digitaalne Terminid „digisisu“ ja teenus võlaõigusseaduse „digiteenus“ on sisustatud läbi tähenduses. Samas ei ole direktiivis (EL) 2019/2161 tehtud võlaõigusseaduses digitaalne asjakohase muudatuse direktiivis teenus veel defineeritud. Vastav 2011/83/EL, mis on mõiste kavatsetakse maksimaalselt harmoneeriv võlaõigusseadusesse lisada direktiiv. Võlaõigusseaduse ja Justiitsministeeriumi poolt alles tarbijakaitseseaduse muutmise ette valmistatava eelnõuga. seaduse eelnõus on need terminid sisustatud sarnaselt direktiivis sätestatuga: „§ 142. Digitaalne sisu, digitaalne teenus, digitaalse elemendiga asi ja nendega seotud mõisted (1) Digitaalne sisu on andmed, mis on koostatud ja mis antakse üle digitaalsel kujul. (2) Digitaalne teenus on: 1) teenus, mis võimaldab tarbijal digitaalsel kujul andmeid luua, töödelda või salvestada või neile juurde pääseda, või 2) teenus, mis võimaldab jagada tarbija või muude digitaalse teenuse kasutajate üles laaditud või loodud digitaalsel kujul andmeid või teha nendega muid toiminguid. 2. Eelnõu punktiga 4 täiendatakse Arvestatud Seletuskirja on ministri määruse TKS §-i 7 uue lõikega 61, mille kavandi kohta antud selgituste kohaselt näitab kaupleja kauba osas täiendatud. hinna alandamise teates hinna alandamisele eelnenud Sätte eesmärgiks on takistada varasema hinna vastavalt TKS § kauplemisvõtte kasutamist, mille 7 paragrahvi lõike 8 alusel puhul kaupleja eksitavalt teavitab kehtestatud õigusaktis hinnaeelisest (allahindlusest) ja sätestatud nõuetele. Sama sätte selle tulemusel tarbija teeb lõikega 9 antakse valdkonna tehinguotsuse, mida ta muul juhul eest vastutavale ministrile ei oleks teinud. volitusnorm määruse Tehinguotsuse tegemisel on hind kehtestamiseks kauba müügi- ja tarbija jaoks olulise tähtsusega. ühikuhinna avaldamise ning Kui toodet pakutakse pidevalt hinna alandamisest teavitamise alandatud hinnaga või kohta. kampaaniahinnaga, siis ei ole ITL-i hinnangul on vajalik tarbijal võimalik aru saada, kas ta täpsustada ning anda enam lubatud hinnaeelist üldse saab, selgitavaid kommentaare eelnõu kuna tarbijal kaob ära taju seletuskirja lisana 2 esitatud müügikoha tavahinnast. majandus- ja taristuministri 9. veebruari määruse nr 14 „Kauba 30 päeva jooksul on võimalik ja teenuse hinna avaldamise sama kauba hinda mitu korda nõuded“ muutmise eelnõu osas alandada, kui kampaania raames (edaspidi nimetatud määruse toimub hinna järk-järguline eelnõu). Leiame, et määruse alandamine. Ka muul juhul ei ole eelnõu muudatused ja samas põhimõtteliselt keelatud kauba esitatud kommentaarid on liialt hinda 30 päeva jooksul mitu üldsõnalised ning ei ole korda alandada, kuid seejuures on piisavalt arusaadavad nõue, et varasema hinnana tuleb võimaldades erinevaid esitada hinna alandamisele tõlgendusvariante. Ebaselge eelnenud 30 päeva jooksul regulatsioon võib mõjutada kaubale kohaldatud madalaim hoopiski tarbija huvisid hind. Näidatav varasem hind peab kahjustavalt, kuna kauplejal ei olema tegelikult kohaldatud hind ole võimalik pakkuda tarbijale ega tohi olla vaid turunduslik piisava sagedusega allahindlusi. vahend allahindluse Hinna alandamise teavitamisele atraktiivsemaks muutmiseks kehtestatud nõuded vajavad Hinnaalanduse ja varasema hinna selgemat reguleerimist ka vaheline seos on oluline, et tarbija põhjusel, et kaupleja saaks saaks paremini aru talle riskivabamalt korraldada pakutavast hinnaeelisest. ettevõtte turundustegevust, s.h MKM on saatnud Komisjonile hinna alandamise kampaaniaid küsimuse seoses lühiajaliste (1–2 ja seda eriti olukorras, kus TKS päeva) kampaaniate lubamisega muudatustega on kavandatud (nt „must reede“ , ostuöö jt), mis tõsta olulisel määral rahatrahve jääksid välja varasema hinna kui (juriidilistele isikutele kuni 400 30 päeva jooksul kohaldatud 000 eurot). madalaima hinna määratlemisest. Seoses sellega teeme ettepaneku Komisjoni vastus oli, et LR-le ei anda selgitav kommentaar ole antud õigust taolise erandi määruse eelnõu punktiga 2 tegemiseks. lisatava § 51 rakendamise osas Ehk siis ka taoliste lühiajaliste ning vastavalt muuta normi kampaaniate ajal kaubale sisu. Siin oleks vajalik selgus, kohaldatud hinda tuleb arvesse kas 30-päevase perioodi jooksul võtta, kui kavandatakse kaubale on piiratud võimalus mitu korda järgmist hinna alandamist. sama kauba hinda alandada ning UK tarbijaühendus Which? viis kas antud sätte kohaselt peab 2019. aastal läbi uuringu, milles erinevate sama kauba tuvastati, et „musta reede“ sooduskampaaniate vahele pakkumises olnud populaarsetest jätma vähemalt 30 päevase toodetest ligi 95% olid sama perioodi, kus kaup on n-ö kaupleja puhul kättesaadavad tavahinnaga müügis. odavama või sama hinnaga Järeldame sellest sättest, et vähemalt üks kord kuue kuu kauplejatel on võetud ära jooksul pärast „musta reedet“; võimalus teha vahepealseid 61% toodetest olid odavamad või lühiajalisi pakkumisi (nt ostuöö, sama hinnaga vähemalt ühel must reede, jõulukampaaniad) korral enne „musta reedet“. ning kauplejatel on raske Seega kui kaupleja soovib pärast aktsepteerida selle võimaluse „musta reedet“ teha samadele kadumist. toodetele allahindlust varem kui Lisaks palume selgitust, et kui 30 päeva möödumisel, tuleb kaup on olnud allahindluses üle varasema hinnana näidata 30 päeva (antud juhul pole madalaimat ehk siis „musta mõeldud püsivat reede“ ajal kohaldatud hinda. kliendipakkumist/kliendihinda), siis kas soodushind muutub Kui kaup on olnud allahindluses seeläbi tavahinnaks ehk üle 30 päeva, siis ei muutu käsitletakse „varasema alandatud hind tavahinnaks ehk hinnana“, millest järgmine sama „varasemaks hinnaks“ juhul, kui kauba hinnasoodustus tuleks tegemist on hinna järk-järgulise maha arvestada. alandamisega. Kui aga kaup on olnud allahindluses üle 30 päeva ja kaupleja teavitab uuest allahindlusest, siis sellisel juhul on varem kohaldatud varasemaks hinnaks varasem alandatud hind. 3. Kauplemisvõttega seotud Arvestatud t Eelnõu sõnastust ja seletuskirja väidete põhjendamise on täpsustatud. Eelnõuga antakse kohustus vajab täpsustamist korrakaitseorganile volitused (eelnõu § 1 p 10). nõuda kauplejalt tema esitatud Eelnõu § 1 punktiga 10 faktiliste väidete tõendamist. täiendatakse TKS-i Sättega võetakse üle direktiivi paragrahviga 161, mille 2005/29/EÜ artikkel 12, mis kohaselt kaupleja peab kohustab liikmesriike andma tõendama tema pädevatele asutustele õiguse kauplemisvõttega seotud nõuda kauplejalt tõendeid tema faktiliste väidete täpsust. Eelnõu esitatud faktiliste väidete õigsuse seletuskirjas on selgitatud, et kinnitamiseks. näiteks hinnaeelise kohta See on kaupleja otsustada, esitatud väite puhul peab milliste dokumentide või kaupleja suutma tõendada, et andmetega kaupleja oma väidete enne hinna alandamist on ta õigsust tõendab. Pädeval asutusel pakkunud ja müünud kaupa on omakorda uurimis- ja kõrgema hinnaga ning tarbijale kaalumisõiguse alusel õigus pakutav hinnaeelis ei ole tõlgendada, kas kaupleja esitatud eksitav, vaid tegelik. tõendid on piisavad või mitte. Siin palume kaaluda Tõendite küsimine on võimalik ka sellekohase täpsustava sätte või KorS § 30 ja HMS § 38 alusel, vastava selgitava kommentaari kuid nimetatud sätted ei reguleeri lisamist määruse eelnõusse, et tõendite esitamata jätmise oleks mõistetav, millised tagajärge. tõendeid riiklik järelevalve HMS §38 kohaselt on aktsepteerib, kui kontrollib, haldusorganil õigus nõuda milline faktiliselt oli kauba haldusmenetluse käigus varasem hind määruse eelnõu menetlusosalistelt ning muudelt mõistes nii füüsilise poe (kus isikutelt nende käsutuses olevate tänapäeval lisaks pabersiltidele tõendite ja andmete esitamist, kasutatakse elektroonilisi mille alusel haldusorgan teeb hinnasilte) kui ka e-poe puhul ja kindlaks asja lahendamiseks milline peaks olema sellise olulised asjaolud. Tõendiks võib tõendi kehtivusaeg. olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. 4. Eelnõuga kehtestatakse kuni Mittearvestatud TKS-is hetkel sisalduv 400 000 euro suurused trahvid karistusmäär 32 000 eurot kehtib erinevate TKS-st tulenevate ajast, mil karistusseadustiku nõuete rikkumisel, kui kohaselt oli rahatrahvi maksimaalne määr 32 000 eurot. rikkumise paneb toime Ehk siis tarbijakaitsenormide juriidiline isik. rikkumise eest oli ette nähtud Oleme seisukohal, et rahatrahv võimalikus trahvimäärade tõstmine 3200 maksimaalses määras. või 32 000 eurolt 400 000 Kehtiva karistusseadustiku euroni on ebaproportsionaalselt kohaselt on rahatrahvi suur tõus arvestades Eesti olusid maksimaalne määr 400 000 eurot. ja elatustaset Eestis. Samuti Võrreldes eelnevate aastatega on jääb arusaamatuks, miks on tarbijakaitsenormide rikkumine seda tohutut hüpet seletuskirjas ka tänasel päeval tõsine väärtegu illustreeritud näiteks Kaubamaja ning peaks olema võimalik Grupi käibega, mis on Eesti rahatrahvi määramine mastaabis vähestest taolise maksimaalses määras kuni käibega ettevõtetest. Valdav 400 000 eurot. protsent kauplejatest jäävad Praktikas esineb probleeme nii Kaubamaja Grupi käibega suuremate kui väiksemate võrreldes kordades ja kordades ettevõtjatega, mistõttu peab trahvi väiksemale tasemele. suurus olema heidutusvahendiks Eelnõust jääb arusaamatuks ka suuremate ettevõtjate jaoks. trahvimäärade tõstmise põhjus. Direktiivi (EL) 2019/2161 Palume selgitust, milline trahv kohaselt tuleb teatud on senises praktikas osutunud tarbijakaitsenormide rikkumiste ebapiisavaks mõjutusvahendiks. eest näha ette trahv, mille Kas praktikas esineb probleeme maksimumsuurus on vähemalt 2 Eesti mõistes väga suurte miljonit eurot või vähemal 4% ettevõtetega või pigem ettevõtja aastakäibest. Selles väiksematega, kelle jaoks on valguses ei ole 400 000 eurot senine 32 000 euro suurune sugugi ebaproportsionaalselt suur trahv ka piisvalt suur, mõjus ja tõus. heidutav Kohtuvälisel menetlejal on rahatrahvi määramisel kaalutlusõigus ja arvesse võetakse erinevaid asjaolusid, mis määratava rahatrahvi suurust mõjutavad, sealhulgas ka ettevõtja suurust ja võimekust määratavat trahvi maksta. 5. Mõistame, et tegu on Euroopa Teadmiseks Seletuskirja ning alamaktina Liidu direktiivi ülevõtva võetud ja antava ministri määruse kavandi eelnõuga, mis tähendab, et osaliselt selgitusi on täiendatud. direktiivis sisalduvad arvestatud Määruse eelnõu saadetakse eraldi miinimumnõuded on kooskõlastamisele koos kohustuslik üle võtta. Siiski on põhjalikuma seletuskirjaga. eelnõu ja selle alusel MKM-il ei ole kavas minna kehtestatava määruse eelnõu kaugemale, kui on direktiivis tekstiliselt mitmeti mõistetav. sätestatud ega lisada Ebaselgus ja üldsõnalisus direktiiviväliseid sätteid. võivad aga viia hoopis tarbijat kahjustava olukorrani, kus Me ei näe, et eelnõus kavandatud tarbijate poolt oodatud muudatused võtaks kauplejatelt allahindlusi ei julge kauplejad ära motivatsiooni teha tarbijatele rakendada, kuna allahindluse häid pakkumisi. Kauplejatele jääb kriteeriumid, teavitamine ja võimalus teha erinevate toodete tõendamine saavad eelnõu osas erinevaid pakkumisi. Oluline kohaselt olema liiga keerulised on, et need pakkumised oleks ka ja võimalikud karistused suured. tegelikult tarbija jaoks head Seega võetakse kauplejatelt ära pakkumised ja tarbijad ka motivatsioon teha tarbijatele tegelikult saaksid hinnaeelise, häid pakkumisi, mistõttu mida neile lubatakse. kaotavad tarbijad. Lisame, et peame väga oluliseks, et seadusandja jääks eelnõuga TKS-is muudatuste tegemisel direktiivi raamidesse. Kahjuks oleme viimasel ajal sageli kokku puutunud praktikaga, kus direktiivi ülevõtvasse eelnõusse lisanduvad menetluse viimastes etappides direktiivivälised ettepanekud, mida kooskõlastamisel olnud eelnõu ei sisaldanud. Eesti Kaubandus- Tööstuskoda 1. Keeruline on võtta lõplikku Arvestatud JM saatis võlaõigusseaduse ja seisukohta veel teadmata tarbijakaitseseaduse muutmise muudatuste osas seaduse eelnõu eelnõude EL direktiiv 2019/2161 võetakse infosüsteemi kaudu üle mitme eelnõuga. Osad sätted kooskõlastamisele 8.04.21. võetakse üle kõne all oleva eelnõuga ning osad eraldi MKM ja JM eelnõude võlaõigusseaduse muutmise menetlemisel jälgime, et ristviited eelnõuga. Eelnõus on viiteid seadustele oleks õiguspärased. võlaõigusseaduse sätetele, mida Võlaõigusseaduse ja kavatsetakse tarbijakaitseseaduse muutmise võlaõigusseadusesse lisada seaduse eelnõu kavandatavaks Justiitsministeeriumi poolt alles jõustumise ajaks on 1. juuli 2021. ette valmistatava eelnõuga. Näiteks muudetakse eelnõu § 1 Sisuliselt on TKS-is terminitega punktiga 1 tarbijakaitseseaduses „kaup“ ja „teenus“ juba täna mõistet teenus lisades, et see hõlmatud nii asi, õigus, hüve ja võib olla ka digitaalne teenus muu pakutav või tehtav sooritus võlaõigusseaduse tähenduses. ning sinna alla saaks lugeda ka Samas ei ole võlaõigusseaduses digisisu ja digiteenused. digitaalne teenus veel defineeritud ja seda kavatsetakse Terminite täpsustamine TKS-is võlaõigusseadusesse lisada alles läbi viite VÕS-le on vajalik ettevalmistatava eelnõuga. eelkõige õigusselguse huvides, kuna VÕS-i praktiline Kirjeldatud olukord muudab rakendamine ja VÕS-st keeruliseks võtta ka antud tulenevate nõuete täitmise eelnõu osas lõplikku seisukohta. tagamine tarbijate kollektiivsetes Teeme ettepaneku õigusselguse huvides toimub TKS-i alusel. ja jälgitavuse huvides menetleda Terminite „kaup“ ja „teenus“ kahte asjasse puutuvat eelnõud täpsustamine TKS-is loob võimalusel paralleelselt. suurema selguse selles osas, et seaduses sisalduvat kauplemisvõtete regulatsiooni kohaldatakse igasuguse kauba ja teenuse, sealhulgas ka digitaalse sisu ja digitaalse teenuse pakkumisel ja müümisel või osutamisel tarbijale. 2. Eelnõu § 1 punktiga 4 lisatakse Arvestatud Seletuskirja on eelnõu § 1 punkti tarbijakaitseseadusesse § 7 lg 61, 4 juures täpsustatud. mille kohaselt näitab kaupleja Hinna alandamise teates kauba hinna alandamise teates varasema hinna väljatoomise hinna alandamisele eelnenud eesmärgiks on selgema teabe varasema hinna. Eelnõu andmine tarbijale pakutava seletuskirja lisas 2 on esitatud hinnaeelise kohta. Teavitades määruse „Kauba ja teenuse tarbijat vaid allahindluse hinna avaldamise nõuded“ protsendist, ei ole tarbijale selge, muutmise kavand (edaspidi millist hinnaeelist talle tegelikult määruse kavand), kuhu on pakutakse. Kui tarbijale lisatud täpsemad nõuded hinna kuvatakse nii varasem kui alandamisest teavitamisele. alandatud hind, saab tarbija Määruse kavandi järgi loetakse pakutavast hinnaeelisest varasemaks hinnaks vähemalt 30 paremini aru. Sageli teavitavadki päeva jooksul enne hinna kauplejad allahindlusest selliselt, alandamist kaubale kohaldatud et varasem hind kriipsutatakse madalaimat hinda. Nimetatud maha ja näidatakse uus alandatud sätete järgi tuleb kauplejal hinna hind. alandamise teates näidata hinna Kauba hinna alandamisel alandamisele eelnenud 30 päeva varasema hinna teavitamise madalaimat hinda, mida nõude eesmärgiks on ära hoida vastavale kaubale kohaldati. hindadega manipuleerimine kauplejate poolt. Näiteks Kaubanduskoja hinnangul on tõstetakse lühikeseks ajaks kauba eelnimetatud sätete sõnastus hinda, et seejärel seda alandada mitmeti mõistetav. teavitades kui suurest Grammatilisel tõlgendamisel allahindlusest. võiks sellest järeldada, et oluline on lihtsalt 30 päeva madalaima hinna väljatoomine, seostamata MKM on saatnud Komisjonile konkreetse küsimuse seoses lühiajaliste (1-2 allahindlusprotsendiga. Samas päeva) kampaaniate lubamisega jääb eelnõu seletuskirjast (lk 6) (nt „must reede“ , ostuöö jt), mis arusaam justkui eeldatakse jääksid välja varasema hinna kui siiski, et varasem hind ongi see 30 päeva jooksul kohaldatud hind, millest kaupleja madalaima hinna määratlemisest. allahindlust arvutas. Komisjoni vastus oli, et LR-le ei ole antud õigust taolise erandi Kaubanduskoda teeb ettepaneku tegemiseks. täpsustada selles osas sätete Ehk siis ka taoliste lühiajaliste sõnastust või lisada konkreetsem kampaaniate ajal kaubale selgitus seletuskirja. Selgitamist kohaldatud hinda tuleb arvesse vajab ka see, kas muudatustega võtta, kui kavandatakse kaubale on soovitud piirata allahindluse järgmist hinna alandamist. tegemise sagedust ning seeläbi UK tarbijaühendus Which? viis ära võetud võimalus teha 2019. aastal läbi uuringu, milles vahepealseid lühiajalisi tuvastati, et „musta reede“ pakkumisi. pakkumises olnud populaarsetest toodetest ligi 95% olid sama Kaubanduskoja hinnangul vajab kaupleja puhul kättesaadavad selgitamist ka, miks on uute odavama või sama hinnaga toodete puhul valitud varasema vähemalt üks kord kuue kuu hinna ajavahemikuks just 10 jooksul pärast „musta reedet“; päeva, mitte vähem. Direktiiv 61% toodetest olid odavamad või võimaldab uue kauba puhul 30- sama hinnaga vähemalt ühel st päevast lühema ajavahemiku korral enne „musta reedet“. kehtestamist ning määruse Seega kui kaupleja soovib pärast kavandiga on lühemaks „musta reedet“ teha samadele ajavahemikuks kavandatud 10 toodetele allahindlust varem kui päeva. Seletuskirjast aga ei 30 päeva möödumisel, tuleb selgu, miks on selleks varasema hinnana näidata ajavahemikuks valitud just 10 madalaimat ehk siis „musta päeva. reede“ ajal kohaldatud hinda. Muudatusega ei ole otseselt soovitud piirata allahindluse tegemise sagedust. Allahindluste korral on kauplejal kindlasti lihtsam teavitada kauba varasemast hinnast, kui kaupa on sama hinnaga pakutud ja müüdud vähemalt 30 päeva jooksul enne hinna alandamist. Kui kaupleja soovib 30 päeva jooksul teha samale kaubale mitmeid allahindlusi, peab ta varasema hinna avaldamisel arvestama 30 päeva jooksul kohaldatud madalaima hinnaga, välja arvatud juhul, kui kaupleja kasutab ühe kampaania raames hinna järk- järgulist alandamist. Viimasel juhul on varasemaks hinnaks kauba hind enne esimest alandamist. Kaupmeeste Liidu ettepanekut arvestades oleme nõus uute toodete puhul varasema hinna ajavahemikku lühendama 7 päevale. Ministri määruse eelnõu koos põhjalikuma seletuskirjaga saadetakse eraldi kooskõlastamisele. Eesti Kaupmeeste Liit 1. Kinnitame, et toetame direktiivi Teadmiseks TTJA järelevalvepraktikale eesmärki hoida ära tarbijate võetud/selgitatu tuginedes ei saa kahjuks eksitamine seoses hinnaeeliste d kinnitada, et hindadega eksitamine ei ole Eestis lubamisega. Lisaks tarbijate probleemiks. eksitamisele soodustab TKS-i eelnõuga kavandab MKM hindadega manipuleerimine vaid direktiivist tulenevate nõuete ebaausat konkurentsi ettevõtjate ülevõtmist ning direktiivis vahel. Kuna Eestis ei ole võimaldatud erisuste hindadega eksitamine laialdane ärakasutamist ministri määrusega probleem, toetame direktiivi kehtestatavate nõuete puhul. ülevõtmist miinimumnõuetega Mis puudutab võimalikku ning Ministeeriumi valitud ebavõrdset konkurentsi lähenemist kasutada ära kõik kolmandate riikide lubatud riigisisesed erisused. müügiplatvormidega siis on Markeerime ära, et direktiivi Komisjon selgitanud, et kohaldumisala tõttu on direktiivist tulenevad nõuded paratamatu negatiivne sarnaselt teistele EL tarbijakaitsenormidele, kõrvamõju ausate eesti kohalduvad ka nendele kolmanda kaubandusettevõtete asetamine riigi platvormidele, mis on ebavõrdsesse konkurentsi suunatud EL tarbijatele. LRde kolmandate riikide pädevate asutuste ülesanne on müügiplatvormidega, kellele tagada direktiivist tulenevate direktiivi piirangud ei kohaldu. nõuete täitmine ning vajadusel on võimalik kasutada tarbijakaitsealase koostöö määruse kohaseid koordineeritud menetlusi (sh ka Komisjoni eestvedamisel), et kolmandate riikide müügiplatvormidega tegeleda. 2. „§ 51 . Kauba hinna Arvestatud Ettepanek puudutab eelnõu alandamisest teavitamine (1) seletuskirja lisaks oleva ministri Tarbijakaitseseaduse § 7 määruse kavandit. Eelnõu lõikes 61 nimetatud varasem seletuskirja ja ka ministri määruse hind on vähemalt 30 päeva kavandi selgitusi on täiendatud. jooksul enne hinna alandamist Märgime, et ministri määruse kaubale kohaldatud madalaim eelnõu koos põhjalikuma hind, kui käesolevas määruses seletuskirjaga saadetakse eraldi ei ole sätestatud teisiti. kooskõlastamisele. Teeme ettepaneku täpsustada eelnõu sõnastust, kuna hetkel on see kahetimõistetav. Sõnastust on hetkel võimalik mõista nii, et allahindluse tegemisel tuleb allahindlusprotsent arvutada viimase 30 päeva madalaimast hinnast, millega toodet müüdi. Aga ka selliselt, et allahindlusprotsent võib olla arvutatud toote tavahinnast, aga sinna juurde tuleb märkida referentsiks viimase 30 päeva soodsaim hind. Kui sõnastus jääb ebaselgeks, on oodata turul kõiksugu praktikat ja vaidlusi, mida oleks selgema sõnastusega võimalik ennetada. 3. „§ 51 . Kauba hinna Arvestatud Ettepanek puudutab eelnõu alandamisest teavitamine (2) seletuskirja lisaks oleva ministri Vähem kui 30 päeva määruse kavandit. pakkumisel olnud kauba Märgime, et ministri määruse hinna alandamisel on eelnõu koos põhjalikuma varasemaks hinnaks vähemalt seletuskirjaga saadetakse eraldi 10 päeva jooksul enne hinna kooskõlastamiseks. alandamist kaubale Uute toodete puhul oleme nõus kohaldatud hind. varasem hinna määratlemise Teeme ettepaneku kohaldada ajaperioodi lühendama 7 päevale. lühemat perioodi kui 10 päeva. Vastav muudatus sisaldub Näiteks 5 või 7 päeva. See seletuskirja lisaks olevas ministri määruse kavandis. võimaldaks paindlikkust uute toodete realiseerimiseks erinevates lühiajalistes kampaaniates. 4. „§ 51 . Kauba hinna Teadmiseks Ettepanek puudutab eelnõu alandamisest teavitamine (3) võetud/selgitatu seletuskirja lisaks oleva ministri Lõikeid 2 ja 3 ei kohaldata kauba d määruse kavandit. puhul, mis oma olemuse või Märgime, et ministri määruse töötlemistaseme tõttu vananevad eelnõu koos põhjalikuma või riknevad kiiresti ning seletuskirjaga saadetakse eraldi muutuvad müügikõlbmatuks kooskõlastamiseks. eeldatavalt enne 30 päeva möödumist arvates kauba Hinna alandamisest teavitamise pakkumisele panemisest. nõuded ei takista toodete Kiiresti rikneva või vananeva raiskumineku vältimist. Kui toote kauba hinna alandamise teates „parim enne“ on saabunud või näidatakse varasema hinnana kohe saabumas on koos kauba esialgne alandamata hind. asjakohase teabega võimalik Teeme ettepaneku tõlgendada teavitada kauba hinna selliste kaupadena nii kõlblik alandamisest, arvestamata kuni märgistust kui parim enne seejuures varasema hinna määratlemise ajaperioodi. märgistust omavaid kaupu. Viimaseid, kui parim enne on saabumas paari kuu jooksul. See annab kaupmeestele võimaluse toodete raiskuminekut vältida. Selliseid tooteid nii toidukauba seas kui ehituskeemias, kodukeemias, ilutoodetes, põllumajandustoodetes (nt lilled, istikud). 5. Oleme kursis ka sellega, et Teadmiseks Komisjon osundas oma selgituses Majandusministeerium on võetud Ühendkuningriigi ja Saksamaa küsinud Euroopa Komisjonilt tarbijaorganisatsioonide uuringutele, mis näitavad, et luba riiklikuks erisuseks korra lühiajaliste kampaaniate ajal kuus ühele paaripäevasele kaupade suurte allahindlustena kampaaniale. See ei läheks kirja teavitatud hindu on kohaldatud ka perioodi madalaima hinnana, enne ja pärast kampaaniaid. UK millest peab arvestama tulevasi tarbijaühendus Which? viis 2019. allahindlusi tootele. Sellise aastal läbi uuringu, milles erisuse võimaldamine laseks tuvastati, et „musta reede“ pakkumises olnud populaarsetest kaupmeestel osaleda võrdselt toodetest ligi 95% olid sama rahvusvahelise e-kaubandusega kaupleja puhul kättesaadavad ostupühades nagu Black Friday, odavama või sama hinnaga Singles’ Day ja siseriiklikes vähemalt üks kord kuue kuu kampaaniates nagu E- jooksul pärast „musta reedet“; esmaspäev. Oleme kursis, et 61% toodetest olid odavamad või Euroopa Komisjon pidas sellist sama hinnaga vähemalt ühel korral enne „musta reedet“. erisust ebavajalikuks, aga markeerime ära oma Ebavõrdse konkurentsi osas mittenõustumise. Sellise erisuse kolmandate riikide kauplejatega on Komisjon osundanud mittelubamine kuritarvitamise asjaolule, et kolmanda riigi hirmus paneb ausad kaupmehed müügiplatvormid, mis on oluliselt halvemasse suunatud EL tarbijatele, peavad konkurentsipositsiooni samuti järgima EL võrreldes rahvusvahelise e- tarbijakaitsereegleid ja nende kaubandusega kolmandate reeglite täitmise tagamiseks on riikide platvormidel. Leiame, et võimalikud LR-de ühised koordineeritud menetlused. Eesti võiks siin oluliselt aktiivsemalt kaitsta oma ettevõtete huve ja otsida kaasamõtlemist teistelt riikidelt. Eesti E-Kaubanduse Liit 1. Eelnõu teine eesmärk on Mittearvestatud TKS-is hetkel sisalduv tõhustada karistusi tarbijate karistusmäär 32 000 eurot kehtib õiguste kaitseks, mille ellu ajast, mil karistusseadustiku viimiseks on eelnõus ette kohaselt oli rahatrahvi nähtud trahvimäärade tõstmine. maksimaalne ülemmäär 32 000 E-kaubanduse Liit mõistab eurot. Ehk siis trahvimäärade kaasajastamise tarbijakaitsenormide rikkumise vajadust, kuid leiab, et eest oli ette nähtud rahatrahv ülemmäärade peaaegu võimalikus maksimaalses määras. sajakordne tõstmine ei ole Kehtiva karistusseadustiku põhjendatud. kohaselt on rahatrahvi Eelnõus on ette nähtud TKS §- maksimaalne määr 400 000 eurot. des 70, 701, 71, 72, 721,722 ja Võrreldes eelnevate aastatega on 723 kehtestatud juriidilisele tarbijakaitsenormide rikkumine isikule määratava rahatrahvi ka tänasel päeval tõsine väärtegu senise ülemmäära 32 000 eurot ning peaks olema võimalik ning TKS §-is 68 kehtestatud rahatrahvi määramine juriidilisele isikule määratava maksimaalses määras kuni rahatrahvi senise ülemmäära 400 000 eurot. 3200 eurot tõstmine 400 000 Praktikas esineb probleeme nii euroni. Lisaks täiendatakse TKS suuremate kui väiksemate uute §-dega, milles nähakse ettevõtjatega, mistõttu peab trahvi juriidilisele isikule ette suurus olema heidutusvahendiks rahatrahv kuni 400 000 eurot. ka suuremate ettevõtjate jaoks. Muutust on põhjendatud Direktiivi 2019/2161 kohaselt sellega, et rahatrahvi madal tuleb teatud tarbijakaitsenormide ülemmäär ei taga eelnõu rikkumiste eest näha ette trahv, kohaselt üldpreventatiivset mille maksimumsuurus on eesmärki ega järgi põhimõtet, et vähemalt 2 miljonit eurot või õigusrikkumise toimepanemine vähemal 4% ettevõtja ei annaks võimalust tulu aastakäibest. Selles valguses ei teenimiseks. Madalamad ole 400 000 eurot sugugi trahvid ei ole piisavalt mõjusad, ebaproportsionaalselt suur et tagada kauplejate trahvimäär. õiguskuulekas käitumine ja Kohtuvälisel menetlejal on hoida ära tarbijate rahatrahvi määramisel majandushuve kahjustavad kaalutlusõigus ja arvesse võetakse tegevused. Seda eriti suuremate erinevaid asjaolusid, mis kauplejate puhul, kelle näiteks määratava rahatrahvi suurust on toodud Tallinna Kaubamaja mõjutavad, sealhulgas ka Grupp AS käive 2018. aastal. ettevõtja suurust ja võimekust E-kaubanduse Liidu 360 määratavat trahvi maksta. liikmest on 80% väikesed e- poed, kelle peamiseks Selgitame, et eelnõu seletuskirjas eesmärgiks püsida kasumlikuna on viidatud teistes liikmesriikides ning kelle käivet ei saa mingil kauplejatele tegelikult määratud juhul võrrelda suuremate trahvimäärade suurusele, mitte kauplejatega, keda on Eestis trahvi võimalikele üldjuhul vähe. Kuigi tegemist ülemmääradele. on ülempiiri tõstmisega, tuleb arvesse võtta, et selle läbi Kui Eestis saab trahvimäära suureneb ka keskmine ülemmääraks 400 000 eurot, ei trahvimäär. E-kaubanduse Liit ole välistatud, et kohtuvälise palub arvestada väiksemate menetleja määratava rahatrahvi ettevõtjatega, kellele oleks uue suurus jääb ülemmäärast oluliselt trahvimäära järgi isegi väikese madalamaks, olenevalt trahvi maksmine üle jõu. rikkumisest, ettevõtja suurusest Eelnõus toodud võrdluse järgi ja tema tekitatud kahjust jt teiste liikmesriikide teguritest. trahvimääradega (135 000 eurot Taanis, 200 000 eurot Rootsis, Võrdluseks on e-kauplejate puhul 300 000 eurot Hollandis, 500 oluline ka isikuandmete kaitsega 000 eurot Prantsusmaal, 5 000 seonduvate nõuete järgimine. 000 eurot Itaalias) võiks samuti Isikuandmete kaitse seaduses on Eesti kui trahvimäär olla näiteks isikuandmete töötlemise madalam kui näiteks Hollandis, põhimõtete rikkumine ja Rootsis või Taanis. andmesubjekti õiguste rikkumine karistatav rahatrahviga kuni 20 000 000 eurot. 2. Täiendava ettepanekuna Mitte arvestatud MKM on saatnud EL Komisjonile esitab E-kaubanduse Liit küsimuse seoses lühiajaliste (1-2 ettepaneku lubada kaks korda päeva) kampaaniate lubamisega kuus 1-2 päevane soodushinna (nt „must reede“ , ostuöö jt), mis kampaania (näiteks Must jääksid välja varasema hinna kui Reede, E-smaspäev), mida ei 30 päeva jooksul kohaldatud mõjutaks eelnõus ette nähtud madalaima hinna määratlemisest. hinna alandamise teate nõuded. Komisjoni vastus oli, et LR-le ei Sellised kampaaniad, mida ole antud õigust taolise erandi korraldatakse siiski võrdlemisi tegemiseks. harva, ei looks tarbijale vale Ehk siis ka taoliste lühiajaliste arusaama pakutavast kampaaniate ajal kaubale hinnaeelisest ning ei oleks kohaldatud hinda tuleb arvesse eksitav. Samas aitaksid sellised võtta, kui kavandatakse kaubale kampaaniad Eesti kauplejatel järgmist hinna alandamist. olla konkureerivad suurte UK tarbijaühendus Which? viis rahvusvaheliste platvormidega, 2019. aastal läbi uuringu, milles mis ei kuulu Euroopa Liitu (nt tuvastati, et „musta reede“ Ebay, AliExpress, Amazon jt). pakkumises olnud populaarsetest E-kaubanduse Liit on toodetest ligi 95% olid sama seisukohal, et liiga range kaupleja puhul kättesaadavad piiramine muudab Eesti odavama või sama hinnaga kauplejate positsiooni Hiina ja vähemalt üks kord kuue kuu USA e-poodidega võrreldes jooksul pärast „musta reedet“; oluliselt halvemaks, kuivõrd 61% toodetest olid odavamad või viimastele piirangud ei laiene. sama hinnaga vähemalt ühel korral enne „musta reedet“. Seega kui kaupleja soovib pärast „musta reedet“ teha samadele toodetele allahindlust varem kui 30 päeva möödumisel, tuleb varasema hinnana näidata madalaimat ehk siis „musta reede“ ajal kohaldatud hinda. Ebavõrdse konkurentsi osas kolmandate riikide kauplejatega on Komisjon osundanud asjaolule, et kolmanda riigi müügiplatvormid, mis on suunatud EL tarbijatele, peavad samuti järgima EL tarbijakaitsereegleid ja nende reeglite täitmise tagamiseks on võimalikud LR-de pädevate asutuste ühised koordineeritud menetlused, milles võib juhtiv roll olla ka Komisjonil Eesti Liisingühingute Liit 1. Juhime tähelepanu, et eeltoodud Arvestatud Asjakohast sätet on täiendatud § 74´ ´le ebamõistlikult osaliselt viitega VÕS § 42 lõikele 3. kahjustava lepingutingimuse kasutamise puhul peab VÕS §-ga 42 on üle võetud väärteokoosseis olema direktiiv 93/13/EMÜ. Nimetatud määratletud piisavalt selgelt, direktiivi art 8a alusel on võimaldamaks isikul hinnata, liikmesriikidel kohustus milline käitumine loetakse teavitada, kui nende siseriiklikus seaduse kohaselt selliseks õiguses sisaldub loetelu rikkumiseks. § 74` lisamise ebaõiglaseks peetavatest kohta märgitakse eelnõu lepingutingimustest. Eesti on seletuskirjas, et direktiivi teavitanud, et siseriiklikus õiguses kohaselt peavad ebamõistlikult on olemas igas olukorras kahjustavad lepingutingimused ebaõiglaseks peetavate lepingu olema …. siseriikliku õiguse tüüptingimuste nimekiri (st must kohaselt sõnaselgelt nimekiri). määratletud kui ebaõiglased https://ec.europa.eu/info/notificati sõltumata asjaoludest …. ( SK lk ons-under-article-8a-directive-93- 18 viimane lõik). 13-eec_en Kehtivas võlaõigusseaduse §-s VÕS § 42 lõikes 3 on sätestatud, 42 on küll loetelu ebamõistlikult et tarbijalepingute puhul on kahjustavatest tüüptingimustest, ebamõistlikult kahjustavateks kuid antud loetelu ei ole eelkõige lõikes 3 toodud loetelus ammendav. Ka eelnõu koostajad nimetatud tüüptingimused. VÕS ise viitavad asjaolule, et tegemist § 42 lõike 3 puhul ei ole tegemist ei ole lõpliku loeteluga ja lõpliku loeteluga, kuid loetelus tüüptingimuse ebamõistlikkuse kirjeldatud tüüptingimusi saab tuvastamine eeldab tingimuse pidada tarbijaid ebamõistlikult kasutamise asjaolude hindamist. kahjustavateks. Kuna VÕS § 42 loetelu ei ole Väärteokoosseisus on viide VÕS ammendav ei ole tegemist § 42 lõikele 3, milles sisalduvas siseriiklikus õiguses loetelus on ebamõistlikult ebamõistlikult kahjustavate kahjustavate tüüptingimuste lepingutingimuste selgelt kirjeldus piisavalt selge, et määratlemisega, mida nõuab tingimuste kasutajad saaks nende direktiiv 2019/2161. kasutamisest hoiduda. Ka eelnõu koostajad ise viitavad Direktiivi 93/13/EMÜ art 8a asjaolule, et tegemist ei ole alusel on Eesti teavitanud, et lõpliku loeteluga ja Siseriiklikus õiguses on olemas tüüptingimuse ebamõistlikkuse igas olukorras ebaõiglaseks tuvastamine eeldab tingimuse peetavate lepingu tüüptingimuste kasutamise asjaolude hindamist. nimekiri (st must nimekiri). Kuna „ebamõistlik“ on seaduses https://ec.europa.eu/info/notificati määratlemata mõiste, siis on ka ons-under-article-8a-directive-93- raske hinnata selle mõju 13-eec_en tüüptingimustele ning selle hindamine, määratlemine ning Pädeval asutusel on tuvastamine on keeruline nii kaalutlusõigus selles osas, millist tarbijale endale, tüüptingimuse menetlust ja milliseid meetmeid kasutajale kui ka hiljem kohtule. kasutada, et tuvastatud rikkumine lõpetada. Väärteokoosseisu Leiame, et direktiivi nõue on olemasolu ei takista pädeval igati põhjendatud, sest asutusel valida rikkumise väärteokoosseis ei saa olla isiku lõpetamiseks haldusmenetlus ning jaoks ebaselge, kuna isik ei tea nõuda ettekirjutusega tarbijaid sellisel juhul, millisest ebamõistlikult kahjustavaks käitumisest ta peab hoiduma. tüüptingimuseks hinnatud VÕS § 42 sätestatud lepingutingimuse kasutamise ebamõistlikult kahjustava lõpetamist. TTJA järelevalve lepingutingimuse kasutamise praktika näitab, et amet kasutabki korral oleks endiselt sobivamaks rikkumise lõpetamiseks peamiselt meetmeks haldussund, mille haldusmenetlust ja ettekirjutusi. korral tehakse esmalt Ei ole alust arvata, et TTJA ettekirjutus ja ettekirjutuse senine praktika oluliselt muutuks täitmata jätmise korral seoses väärteokoosseisu määratakse alles sunniraha. sätestamisega tarbijaid Hetkel loeme plaanitust välja, et ebamõistlikult kahjustavate kui Amet tuvastab tingimuse tüüptingimuste kasutamise eest. kasutamise, siis on võimalik kohe trahv määrata. Olenemata sellest, kas tegelikkuses üldse teine pool seda tingimust on kasutanud või sellele tuginenud. Leiame, et peaks jääma ka võimalus trahvi vältida, kui trahvitav lahendab olukorra vastavalt Ameti ettekirjutusele. Ettepanek: Täiendada VÕS § 42´e ebamõistlike tüüptingimuste lõpliku loeteluga, et oleks võimalik tuvastada, milliste tingimuste kasutamiste eest on trahv määratav. Kokkuvõtteks: 1. Me ei toeta seda, et väga suur vastutus on pandud tüüptingimuste kasutajatele hindamaks, kas tegemist on ebamõistliku tüüptingimusega või mitte, rakendades seejuures väga kõrgeid trahvimäärasid. Hetkel planeeritav sõnastus toob kaasa vaid ebanormaalse kohtute koormuse kasvu. Pooldame mitme astmelist haldusmenetlust, kus rikkujale on enne trahvi määramist antud võimalus teha oma lepingulistes suhetes korrektuurid vastavalt ettekirjutistele Eesti Kindlustusseltside Liit 1. Eelnõu kohaselt võib aga Arvestatud Eelnõu asjakohases sättes on justkui mistahes ebamõistlikult osaliselt viide VÕS § 42 lõikele 3. kahjutava tüüptingimuse (mitte ainult VÕS §-ga 42 on üle võetud VÕS § 42 lg 3 loetletud direktiiv 93/13/EMÜ. Nimetatud tingimuse) kasutamise eest direktiivi art 8a alusel on karistada rahatrahviga kuni 400 liikmesriikidel kohustus 000 eur. teavitada, kui nende siseriiklikus Seadusandja peaks enne õiguses sisaldub loetelu regulatsiooni kehtestamist ebaõiglaseks peetavatest kaaluma, kas direktiivi lepingutingimustest. Eesti on miinimumist laiemalt teavitanud, et siseriiklikus õiguses on võimalik ja vajalik on olemas igas olukorras sanktsioone ette näha ning ebaõiglaseks peetavate lepingu sõnastama selge tüüptingimuste nimekiri (st must süüteokoosseisu ja hindama nimekiri). kuidas on seda võimalik https://ec.europa.eu/info/notificati praktikas rakendada. Kui ons-under-article-8a-directive-93- eelnõuga on soovitud väärteoks 13-eec_en lugeda TTJK poolt eelnevalt ebamõistlikult VÕS § 42 lõikes 3 on sätestatud, kahjustavaks tunnistatud et tarbijalepingute puhul on tingimuse edasist kasutamist või ebamõistlikult kahjustavateks miskit eelkõige lõikes 3 toodud loetelus muud, siis peaks see eelnõu ja nimetatud tüüptingimused. VÕS seletuskirja sõnastusest selgelt § 42 lõike 3 puhul ei ole tegemist välja tulema. lõpliku loeteluga, kuid loetelus Karistusõiguslikult peaks kirjeldatud tüüptingimusi saab isikutele olema üheselt selge, pidada tarbijaid ebamõistlikult milline tegevus on keelatud, kahjustavateks. millised on süüteokoosseisu tunnused ja Eelnõu asjakohast sätet on millisel juhul on riigil õigus muudetud ning kavandatavas rakendada sanktsioone. Eelnõus väärteokoosseisus on viide VÕS § ette 42 lõikele 3, milles sisalduv nähtud regulatsioon on loetelu ebamõistlikult vastuolus õigusselguse kahjustavatest tüüptingimustest põhimõttega, kuivõrd subjektil on piisavalt arusaadav ja ei ole võimalik mõistetav, et subjektil oleks arusaadavalt ja üheselt mõista võimalik regulatsiooni mõista ja regulatsiooni ning käituda vastavalt käituda. vastavalt. Eelnõus ette nähtud koosseisu Isik on väärteo toime pannud puhul jääb ebaselgeks, millisel juhul, kui rikkumise tuvastamise järgselt isik lõpetab juhul on isik väärteo toime ebamõistlikult kahjustava pannud. lepingutingimuse kasutamise, Tüüptingimuste kasutaja võib kuid oma õigusvastase teoga on heas usus kasutada kahjustanud suure hulga tarbijate tüüptingimusi, mis mingis majanduslikke huve. olukorras võivad osutuda ebamõistlikult kahjustavateks tingimusteks VÕS § 42 mõistes. Riigikohtu praktikast on läbi käinud hulga vaidlusi, kus eri kohtuastmed on asunud tüüptingimuste ebamõistlikkuse osas erinevale seisukohale. Kui tüüptingimuse tühisuse osas ei ole isegi erinevad kohtuastmed ja kohtukoosseisud ühesel seisukohal, siis kuidas peaks tüüptingimuste kasutaja aru saama, millisel juhul ta paneb toime väärteo? Isegi kui vaadata nn lubamatute tingimuste kataloogi (VÕS § 42 lg 3), siis ka seal kasutatakse termineid: ebapiisavalt suur, ebapiisavalt lühike, mõjuva põhjuseta, ebamõistlikult vara, ebamõistlikult pikk, mille sisustamine on jäätud kohtupraktika sisustada. Jääb ebaselgeks, kuidas tingimuste kasutaja peaks alati teadma, et ta paneb toime väärteo ja kuidas TTJA hakkab neid termineid praktikas sisustama. Tekib oht, et paralleelselt tsiviilvaidlustega hakatakse tingimuste tühisust analüüsima paralleelselt väärteomenetluses ning ametlike ja kohtunike poolt kellel puudub tsiviilvaidluste lahendamise kogemus. 2. Arvestades asjaolu, et Eesti Mittearvestatud VÕS §-ga 42 on üle võetud õiguses ei ole kehtestatud direktiiv 93/13/EMÜ. Nimetatud loetelu tüüptingimustest, mis direktiivi art 8a alusel on sõltumata asjaoludest oleksid liikmesriikidel kohustus käsitatavad ebamõistlikena, teavitada, kui nende siseriiklikus peame võimalikuks, et õiguses sisaldub loetelu süüteokooseis puudutaks ebaõiglaseks peetavatest üksnes ebamõistlike lepingutingimustest. Eesti on tüüptingimuste kasutamist teavitanud, et siseriiklikus õiguses tüüptingimuste on olemas igas olukorras kasutaja poolt, mis on ebaõiglaseks peetavate lepingu lõplikult siduva otsusega tüüptingimuste nimekiri (st must kuulutatud ebamõistlikuks. nimekiri). Seejuures https://ec.europa.eu/info/notificati peaks süüteokooseis puudutama ons-under-article-8a-directive-93- üksnes ebamõistlike 13-eec_en tüüptingimuste edasist kasutamist. Kuna meie õigus võimaldab karistada ebamõistlike lepingutingimuste eest üksnes süüteo korral, siis ei ole meie hinnangul otstarbekas ega võimalik kasutada direktiivis toodud võimalust, et haldusasutus ja kohus saaksid määrata karistuse sama otsusega, millega tunnistatakse lepingutingimused ebaõiglaseks. Arvestades asjaolu, et meie õiguses puudub loetelu tingimustest, mis on sõltumatu asjaoludest ebamõistlikud, on süüteokoosseisu tunnuste (nt subjektiivsete tunnuste) tõendamine eeltoodud asjaoludel sellises juhul praktiliselt võimatu. Samas siduva otsusega ebamõistlikuks tunnistatud tüüptingimuste edasise kasutamise puhul on selgelt tuvastatav tingimuste kasutaja tahtlus ja see tegu on selgelt etteheidetav. 3. Lisaks peame küsitavaks Selgitatud EL tarbijalepingute seonduv eelnõus väljapakutud vastutuse regulatsioon on Eestis üle võetud kohaldamise konstruktsiooni ka võlaõigusseadusega, mida normitehniliselt. Nimelt näeb kohaldatakse kõikidele eelnõu ette VÕS-i sätestatu lepingutele. Lepinguõiguse puhul rikkumiste eest üldiselt ei ole ette nähtud sanktsiooninormi TKSs. riiklikku järelevalvet ega karistusi. Lähtuvalt käibivast VÕS tarbijalepinguid normitehnika heast tavast ja puudutavates osades sisaldub õigusselguse printsiibist peaks sätete rikkumise keelamise sanktsiooninorm asetsema paragrahv, mille kohaselt seaduse lõpus, mille seaduses sätestatud isik või asutus rikkumisega seoses see on võib seaduses sätestatud korras sätestatud. Antud nõuda pakkujalt, kes on rikkunud juhtumil peaks sanktsiooninorm käesolevas jaos sätestatut, asetsema seega VÕS-s. rikkumise lõpetamist ja rikkumisest hoidumist. TKS on seaduseks, milles on sätestatud VÕSis kehtestatud nõuete rikkumise lõpetamise kord ja ka karistused nende nõuete rikkumise eest. Eelnõu lühikirjeldus Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on täpsustada ebaausate kauplemisvõtete regulatsiooni tulenevalt uutest tehnoloogiatest ja digitaalsetest võimalustest kaupade ja teenuste pakkumisel tarbijatele ning tõhustada karistusi tarbijate õiguste kaitseks kehtestatud õigusnormide rikkumise korral, et tagada turul võrdsed konkurentsivõimalused. Uued karistusmäärad ja olemasolevate karistusmäärade suurendamine puudutab rikkumisi seoses tarbijale kohustusliku teabe esitamisega kauba või teenuse pakkumisel, ebaausa kauplemisvõtte kasutamisega, sh ka allahindlustest teavitamisele kehtestatud nõuetega, samuti muude tarbija õiguste kaitseks VÕS-is sätestatud nõuetega. Eelnõu on vajalik, et võtta Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/2161 tehtud muudatused tarbijakaitsenorme sisaldavas neljas EL õigusaktis (EP ja nõukogu direktiivid 2005/29/EÜ, 2011/83/EL, nõukogu direktiivid 93/13/EMÜ ja 98/6/EÜ). Muudatustega kehtestatakse veebikauplejatele ja internetipõhiste kauplemiskohtade pidajatele täiendavad teavitamisnõuded tarbijatele edastatava info osas. Sätestatakse nõue teavitada tarbijaid peamiste parameetrite kohta, mille alusel kujuneb otsingu tulemusena neile esitatav pakkumiste järjestus, ning esitada teavet internetipõhises kauplemiskohas kauplevate isikute kohta. Samuti täiendatakse ebaausate kauplemisvõtete loetelu, mis alati ja kõigil tingimustel on keelatud, nt eksitamine toodet või teenust kasutanud või ostnud tarbijate hinnangute ja arvamustega ning automaatseid oste võimaldava tarkvaralahenduse abil soetatud piletite edasimüümine. Täpsustatakse ka nõudeid hinna alandamisest teavitamisele. Eelnõuga nähakse ette suuremad rahatrahvid rikkumiste eest, millega eiratakse tarbijate õiguste kaitseks kehtestatud nõudeid ja kahjustatakse sellega tarbijate majandushuve. Eelnõu on kavandatud jõustuma 28. maist 2022. Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri Lisa 2 KAVAND Majandus- ja taristuministri 9. veebruari määruse nr 14 „Kauba ja teenuse hinna avaldamise nõuded“ muutmine Määrus kehtestatakse tarbijakaitseseaduse § 7 lõike 8 alusel. Määruses tehakse järgmised muudatused: 1) määruse pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt: „ Kauba ja teenuse hinna avaldamise ja kauba hinna alandamisest teavitamise nõuded“; täiendatakse §-ga 51 järgmises sõnastuses: 2) määrust täiendatakse paragrahviga 51 järgmises sõnastuses: „§ 51. Kauba hinna alandamisest teavitamine (1) Kauba hinna alandamise teates tuleb ära näidata hinna alandamisele eelnenud kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul samas müügikohas kaupleja kohaldatud varasem hind. (2) Lõikes 1 nimetatud varasem hind on vähemalt 30 päeva jooksul enne hinna alandamist kaubale kohaldatud madalaim hind, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti. (3) Vähem kui 30 päeva pakkumisel olnud kauba hinna alandamisel on varasemaks hinnaks vähemalt 10 päeva jooksul enne hinna alandamist kaubale kohaldatud hind. (4) Lõikeid 2 ja 3 ei kohaldata kauba puhul, mis oma olemuse või töötlemistaseme tõttu vananevad või riknevad kiiresti ning muutuvad müügikõlbmatuks eeldatavalt enne 30 päeva möödumist arvates kauba pakkumisele panemisest. Kiiresti rikneva või vananeva kauba hinna alandamise teates näidatakse varasema hinnana kauba esialgne alandamata hind. (5) Kui kauba hinda alandatakse järk-järgult, on iga alandamise korral varasemaks hinnaks kauba alandamata hind, mis kehtis enne esimest hinna alandamist. (6) Kliendipakkumise hind, kauba omaduste halvenemisest tingitud alandatud hind, samuti kauba koguseline soodustus, näiteks „kaks ühe hinnaga“, ei mõjuta kauba hinna alandamisele eelnenud ajavahemiku jooksul kohaldatud varasemat hinda. Koguselise soodustuse puhul saab tarbija hinnaeelise mitme sama kauba ostmisel. Selgitus: Ministri määruse muudatusega võetakse üle EP ja nõukogu direktiivi 2019/2161 artikkel 2. Direktiivi säte ei reguleeri allahindlusperioodi pikkust, kuid sätestab nõude, et hinna alandamise teates tuleb ära näidata kauba varasem hind. Varasemaks hinnaks on vähemalt 30 päeva jooksul enne hinna alandamist kaubale kohaldatud madalaim hind. Ekspertgrupis on KOM selgitanud, et direktiivi võib tõlgendada nii, et sellega hoitakse ära kauba hinna alandamised enne, kui kaup on olnud pakkumisel vähemalt 30 päeva. Hinnakujundus on vaba, kaupleja kujundab pakutavate kaupade hinna. Kui kaupleja teavitab hinna alandamisest, peab teave olema tõene ega tohi tarbijaid eksitada. Samuti peab olema tõene hinnaeelis, mida tarbijale lubatakse. Hind, millest allahindlust arvestatakse ja mida näidatakse varasema hinnana, peab olema hind, millega tarbijal oli võimalik samast müügikohast sama toodet osta enne hinna alandamist. Direktiiv võimaldab uue kauba puhul 30-st päevast lühema ajavahemiku kehtestamist . Lühemaks ajavahemikuks on kavandatud 10 päeva. Direktiiv lubab erinormi kehtestamist kiiresti rikneva või aeguva kauba jaoks ja eelnõus on kavandatud seda võimalust kasutada.
Allikas: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel