Riigikantselei
Meie 30.08.2021 nr 2-2/20-0436/5076
Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu
esitamine Vabariigi Valitsusele
Edastame tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogule esitamiseks.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Andres Sutt
ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister
Merike Koppel
625 6411
[email protected]
Riina Piliste
625 6420
[email protected]
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 /
[email protected] / www.mkm.ee
Registrikood 70003158
EELNÕU
11.08.2021
Tarbijakaitseseaduse muutmise seadus
§ 1. Tarbijakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 2 lõike 1 punktid 3 ja 4 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„3) kaup – pakutav, müüdav või muul viisil turustatav asi, õigus või digitaalne sisu
võlaõigusseaduse tähenduses;
4) teenus – pakutav, osutatav või muul viisil turustatav hüve ja digitaalne teenus
võlaõigusseaduse tähenduses, mis ei ole kaup, või muu pakutav või tehtav sooritus;“;
2) paragrahvi 2 lõiget 1 täiendatakse punktidega 7 ja 8 järgmises sõnastuses:
„7) internetipõhine kauplemiskoht – kauplemiskoht, kus tarbija saab sõlmida teise kaupleja või
tarbijaga lepinguid sidevahendi abil, kasutades selleks tarkvara, sealhulgas veebilehte,
veebilehe osa või rakendust, mida käitab kaupleja või mida käitatakse kaupleja nimel;
8) järjestus – kaupleja esitletud, reastatud või edastatud kaupadele või teenustele antud suhteline
paremus.“;
3) paragrahvi 5 lõiget 71 täiendatakse pärast sõna „nõuded“ sõnadega „ja märgistuses nõutavate
kauba koostisosade või omaduste määramise meetodid“;
4) paragrahvi 7 pealkirja täiendatakse pärast sõna „avaldamine“ sõnadega „ja hinna
alandamisest teavitamine“;
5) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 61 järgmises sõnastuses:
„(61) Kauba hinna alandamise teates märgib kaupleja hinna alandamisele eelnenud varasema
hinna vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 8 alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele.“;
6) paragrahvi 7 lõige 8 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(8) Täpsemad nõuded kauba müügi- ja ühikuhinna avaldamise ning hinna alandamisest
teavitamise kohta kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.“;
7) paragrahvi 13 lõike 2 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Ebaausa kauplemisvõtte kasutamise tõttu kahju kandnud tarbijal on õigus kasutada
õiguskaitsevahendeid võlaõigusseaduses sätestatud tingimustel.“;
8) paragrahvi 16 lõiget 4 täiendatakse punktiga 3 järgmises sõnastuses:
„3) kauba turustamine identsena teistes liikmesriikides turustatava kaubaga, kui selle kauba
koostis või omadused erinevad oluliselt, välja arvatud juhul, kui see on õiguslikult ja
objektiivselt põhjendatud.“;
9) paragrahvi 16 lõiget 8 täiendatakse punktiga 111 järgmises sõnastuses:
1
„111) veebipõhise otsingufunktsiooni kaudu tehtud otsingu tulemuste esitamine, selgelt
avalikustamata makset või makstud reklaami, mis on tehtud kauba või teenuse kõrgema koha
saavutamiseks otsingutulemuste järjestuses;“;
10) paragrahvi 16 lõiget 8 täiendatakse punktidega 24–26 järgmises sõnastuses:
„24) ürituse piletite edasimüümine tarbijale, kui kaupleja on hankinud piletid automaatseid oste
võimaldavat tarkvaralahendust kasutades, eirates ühe isiku ostetavate piletite arvu piirmäära
või muid piletite ostmise tingimusi;
25) väide, et arvustuse on esitanud kaupa või teenust kasutanud või selle ostnud tarbija, ilma et
kaupleja oleks kasutanud mõistlikke ja proportsionaalseid meetmeid väite kontrollimiseks;
26) tõele mittevastava tarbija arvustuse või toetusavalduse esitamine või selle teisele isikule
ülesandeks tegemine või tarbija arvustuse või tehtud toetusavalduse väärkasutamine kauba või
teenuse reklaamimiseks.“;
11) seadust täiendatakse §-ga 161 järgmises sõnastuses:
„§ 161. Kauplemisvõttega seotud väidete põhjendamine
(1) Riiklikku järelevalvet teostav korrakaitseorgan võib nõuda, et kaupleja tõendaks tema
kauplemisvõttega seotud faktiliste väidete täpsust.
(2) Kui kaupleja ei täida käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuet, võib riiklikku
järelevalvet teostav korrakaitseorgan lugeda kauplemisvõttega seotud faktilisi väiteid
ebatäpseks.“;
12) paragrahvi 17 lõike 2 punktist 6 jäetakse välja sõnad „ja kaebuste lahendamise“;
13) paragrahvi 17 lõiget 2 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses:
„8) internetipõhises kauplemiskohas pakutava kauba või teenuse puhul teave selle kohta, kas
kaupa või teenust pakkuv isik on kaupleja või mitte, lähtuvalt kolmanda isiku avaldusest
internetipõhise kauplemiskoha pidajale.“;
14) paragrahvi 17 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:
„(21) Kui tarbijale pakutakse võimalust otsida erinevate kauplejate või tarbijate pakutavaid
kaupu või teenuseid päringu alusel, on lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teabele
oluline ka teave tarbija otsingu tulemusena esitatud kaupade või teenuste järjestust määravate
peamiste parameetrite kohta ning nende parameetrite suhteline tähtsus teiste parameetritega
võrreldes. Teave peamiste parameetrite ja nende tähtsuse kohta tehakse kättesaadavaks
veebiliidese osas, mis on vahetult ja kergesti ligipääsetav veebilehelt, kus päringutulemused on
esitatud.
(22) Käesoleva paragrahvi lõiget 21 ei kohaldata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)
2019/1150, mis käsitleb õigluse ja läbipaistvuse edendamist veebipõhiste vahendusteenuste
ärikasutajate jaoks (ELT L 186, 11.07.2019, lk 57), artikli 2 punktis 6 määratletud veebipõhiste
otsingumootorite pakkujate suhtes.“;
15) paragrahvi 17 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
2
„(4) Kui kaupleja teeb tarbijatele kättesaadavaks kauba või teenuse kohta esitatud arvustused,
peetakse lisaks käesoleva paragrahvi lõigetes 2, 21 ja 3 nimetatule oluliseks teabeks ka seda,
kas ja kuidas kaupleja tagab, et arvustused on kaupa või teenust tegelikult kasutanud või ostnud
tarbijate tehtud.“;
16) paragrahvi 68 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kauba realiseerimistähtaja, märgistuse või kasutusjuhendi kohta või kauba või teenuse
hinna avaldamise või kauba hinna alandamisest teavitamisele kehtestatud nõuete rikkumise eest
–
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;
17) paragrahvi 69 lõikes 2 asendatakse arv „3200“ arvuga „40 000“;
18) paragrahvi 70 lõikes 2 asendatakse arv „50 000“ arvuga „400 000“;
19) paragrahvide 701–723 lõigetes 2 asendatakse arv „32 000“ arvuga „400 000“;
20) paragrahvide 72 ja 74 lõigetes 2 asendatakse arv „2000“ arvuga „40 000“;
21) seadust täiendatakse §-dega 741 ja 742 järgmises sõnastuses:
„§ 741. Ebamõistlikult kahjustava lepingutingimuse kasutamine
(1) Võlaõigusseaduse § 42 lõikes 3 sätestatud ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse
kasutamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.
§ 742. Võlaõigusseaduses sätestatud nõuete rikkumine
(1) Võlaõigusseaduse §-des 141, 281, 48 ja 481, § 49 lõikes 23, § 492 lõigetes 1 ja 3, § 493 lõike
2 kolmandas lauses, § 54, §-des 542−55, § 56 lõikes 24, § 561 lõigetes 1 ja 4, § 622, § 209 lõikes
6 ning § 636 lõikes 5 sätestatud kohustuse rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 400 000 eurot.“;
22) paragrahvi 75 lõikes 3 asendatakse arv „74“ arvuga „742“;
23) seaduse normitehnilist märkust täiendatakse pärast tekstiosa „(ELT L 149, 11.06.2005,
lk 22–39)“ ja „(ELT L 80, 18.03.1998, lk 27–30)“ tekstiosaga „, muudetud direktiiviga
2019/2161 (ELT L 328, 18.12.2019, lk 7–28)“.
§ 2. Käesolev seadus jõustub 2022. aasta 28. mail.
3
Jüri Ratas
Riigikogu esimees
Tallinn, …………………2021
Algatab Vabariigi Valitsus
4
11.08.2021
Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri
1. SISSEJUHATUS
1.1.Sisukokkuvõte
Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on täpsustada ebaausate
kauplemisvõtete regulatsiooni tulenevalt uutest tehnoloogiatest ja digitaalsetest võimalustest
kaupade ja teenuste pakkumisel tarbijatele ning tõhustada karistusi tarbijate õiguste kaitseks
kehtestatud õigusnormide rikkumise korral, et tagada turul võrdsed konkurentsivõimalused.
Eelnõuga võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL)
2019/2161 tehtud muudatused Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivides 98/6/EÜ ja
2005/29/EÜ, et ajakohastada liidu tarbijakaitsenorme ja tagada paremini nende täitmine1.
Lisaks muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2019/2161 ka nõukogu
direktiivi 93/13/EMÜ ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83.
Eesti õigusesse on direktiivid 98/6/EÜ ja 2005/29/EÜ üle võetud tarbijakaitseseadusega
(edaspidi ka TKS) ning direktiivid 93/13/EMÜ ja 2011/83/EL on üle võetud
võlaõigusseadusega (edaspidi ka VÕS). Tarbijakaitseseaduses sisalduvad ka riikliku
järelevalve meetmed ja väärteokaristused võlaõigusseadusest tulenevate tarbijaõiguse normide
rikkumise lõpetamiseks, sealhulgas ka direktiividest 93/13/EMÜ ja 2011/83/EL tulenevate
normide osas. Seega direktiivi täielikuks ülevõtmiseks muudetakse eraldi eelnõudega
tarbijakaitseseadust ja võlaõigusseadust. Direktiivi 2011/83/EL muudatused, välja arvatud
artikkel karistuste kohta, võetakse üle võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõuga, mille
töötas välja Justiitsministeerium ja mis on jõudnud Riigikogu menetlusse (404 SE).
Tarbijakaitse seaduse muutmise seaduse eelnõuga kavandatavad peamised muudatused on
järgmised.
- Kehtestatakse täiendavad teavitamiskohustused internetipõhistele kauplemiskohtadele, kus
tarbijatel on sidevahendi abil võimalik sõlmida lepinguid teiste kauplejate või tarbijatega.
Internetipõhise kauplemiskoha pidajal tuleb edaspidi esitada teavet selle kohta, kas
pakkujaks olev isik on kaupleja või teine tarbija, kuna sellest sõltub EL tarbijakaitsereeglite
kohaldamine sõlmitavale lepingule. Samuti tuleb tarbijale anda infot peamiste parameetrite
kohta, mille alusel kujuneb tarbija otsingu tulemusena esitatav järjestus. Muudatus
puudutab veebipõhiste vahendusteenuste osutajaid, eelkõige internetipõhise kauplemiskoha
pidajaid ja võrdlusportaalide haldajaid, kes võimaldavad tarbijatel sõlmida sidevahendi abil
lepinguid teiste kauplejate või tarbijatega ja pakuvad tarbijatele võimalust veebipõhise
otsingufunktsiooni kaudu otsida erinevate kauplejate või muude isikute pakutavaid kaupu
või teenuseid võtmesõna, fraasi või muu sisendi vormis päringu alusel. Samuti puudutab
eelnõu tarbijaid, kes teevad tehinguid internetivõrgu või mobiilirakenduste vahendusel, ja
internetipõhistes kauplemiskohtades ning kasutavad neile pakutud võimalusi otsida
erinevate kauplejate või teiste tarbijate pakutavaid kaupu või teenuseid.
- Täiendatakse ebaausate kauplemisvõtete regulatsiooni ja kauplemisvõtete loetelu, mis on
alati ja kõigil tingimustel keelatud. Näiteks on keelatud ürituse piletite edasimüümine, mis
on hangitud automaatseid oste võimaldava tarkvaralahenduse abil, eirates piletite ostmise
tingimusi. Selline tegevus piirab tarbijate ligipääsu spordi- ja kultuuriüritustele, kuna
1
https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32019L2161&qid=1605611937542&from=ET
1
piletite edasimüümine toimub algsest hinnast oluliselt kõrgema hinnaga. Samuti on keelatud
väite esitamine või mulje loomine, et kaupade või teenuste kohta avaldatud arvustused on
tehtud neid ostnud või kasutanud tarbijate poolt, kui kaupleja ei ole rakendanud mõistlikke
meetmeid selle kontrollimiseks. Teiste tarbijate arvustused võivad olulisel määral mõjutada
tarbija tehinguotsust ning arvustuste avaldamisel ei tohi tarbijaid eksitada. Muudatus
mõjutab veebikauplejaid, kes võimaldavad tarbijal tutvuda kauba, teenuse või kaupleja
kohta teiste tarbijate poolt esitatud hinnangute ja arvamustega, samuti tarbijaid, kes neid
hinnanguid ja arvamusi jälgivad.
- Täpsustatakse kauba hinna alandamisest teavitamise reegleid. Kui kaupleja teavitab hinna
alandamisest, peab ta ära näitama ka alandamisele eelnenud varasema hinna. Teave hinna
ja hinnaeelise kohta on tarbijale tehinguotsuse tegemisel oluline teave ning hinnaeelise
kohta antava teabega ei või tarbijaid eksitada. Muudatus puudutab kõiki kauplejaid, kes
kaupu pakkudes kasutavad aeg-ajalt hindade alandamist.
- Eelnõuga nähakse ette suuremad rahatrahvid rikkumiste eest, millega eiratakse tarbijate
õiguste kaitseks kehtestatud nõudeid ja kahjustatakse sellega tarbijate majandushuve.
Kõik kavandatavad muudatused puudutavad ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametit,
kelle ülesandeks on teostada järelevalvet TKS-s ja VÕS-s tarbijate kaitseks sätestatud nõuete
täitmise üle ning suurendada nii tarbijate kui kauplejate teadlikkust nendest nõuetest.
1.2.Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu on koostanud ja keeletoimetuse teinud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi
tooteohutuse ja tarbijakaitse talituse nõunik Riina Piliste (tel 6256420,
[email protected]).
Eelnõu ettevalmistamisel osalesid ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi
tooteohutuse ja tarbijakaitse talituse juhataja Thea Palm (tel 6256436,
[email protected])
ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti õiguse valdkonna juht Illimar Pärnamägi (tel
6672025,
[email protected] ja kaubandustalituse juhtaja Birgit Valgus (tel 6201707,
[email protected]). Eelnõu õigusliku ekspertiisi teostas õigusosakonna õigusnõunik
Hendrick Rang (tel 6256351,
[email protected]).
1.3.Märkused
Eelnõuga muudetakse tarbijakaitseseaduse 1. mail 2021. a jõustunud redaktsiooni (RT I,
04.01.2021, 14). Eelnõu on seotud võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse
eelnõuga, mille on välja töötanud Justiitsministeerium ja millega võetakse üle direktiivis (EL)
2019/2161 tehtud muudatused Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/83/EL
(Riigikogu eelnõu 404 SE).
Eelnõu on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Eelnõuga võetakse osaliselt üle
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/2161 tarbijakaitsenormide
ajakohastamise ja nende parema täitmise kohta tehtud muudatused nõukogu direktiivis
93/13/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivides 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja
2011/83/EL.
Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.
2
2. SEADUSE EESMÄRK
Eelnõu seadusena jõustumise eesmärk on täpsustada ebaausate kauplemisvõtete regulatsiooni
tulenevalt uutest tehnoloogiatest ja digitaalsetest võimalustest kaupade ja teenuste pakkumisel
tarbijatele ning tõhustada karistusi tarbijate õiguste kaitseks kehtestatud õigusnormide
rikkumise korral, et tagada turul võrdsed konkurentsitingimused. Eelnõu seadusena jõustumisel
võetakse Eesti õigusesse osaliselt üle direktiivis (EL) 2019/2161 tarbijakaitsenormide
ajakohastamise ja nende parema täitmise kohta tehtud muudatused nõukogu direktiivis
93/13/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivides 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja
2011/83/EL2.
Direktiiviga (EL) 2019/2161 muudetav direktiiv 98/6/EÜ3 reguleerib kauba hinna avaldamise
teatavaid aspekte ja direktiivi muudatusega kehtestatakse täpsemad nõuded kauba hinna
alandamisest teavitamisele ning täiendatakse direktiivi artikliga karistuste kohta.
Muudatustega direktiivis 2005/29/EÜ4 täpsustatakse ebaausate kaubandustavade regulatsiooni
seoses internetipõhistes kauplemiskohtades teabe avaldamisega ning täpsustatakse artiklit
karistuste kohta. Ebaausaid kaubandustavasid käsitleva direktiivi 2005/29/EÜ ülevõtmisel
võeti direktiivis kasutatud termini „ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud
kaubandustava“ asemel tarbijakaitseseaduses kasutusele termin „kauplemisvõte“. Seletuskirjas
kasutatakse terminit „ebaaus kaubandustava“ vaid juhul, kui tsiteeritakse või selgitatakse
direktiivi 2005/29/EÜ sõnastust.
Muudatustega tarbija õiguste direktiivis 2011/83/EL5 täpsustatakse olemasolevaid reegleid
seoses digisisu üleandmise ja digitaalsete teenuste osutamise lepingutega ning lisatakse artikkel
karistuste kohta. Käesoleva eelnõuga võetakse üle vaid nimetatud direktiivi artikkel karistuste
kohta.
Muudatusega nõukogu direktiivis 93/13/EMÜ6 ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutest
lisatakse artikkel karistuste kohta, mille kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama
karistusnormid direktiivist tulenevate sätete rikkumise eest. Karistused peavad olema tõhusad,
proportsionaalsed ja hoiatavad.
Aastatel 2016 ja 2017 õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT, Regulatory
Fitness and Perfomance) raames läbi viidud tarbijakaitsealase õiguse toimivuskontrolli
tulemusel jõuti järeldusele, et tarbijakaitseõiguse tõhusat rakendamist pärsib tõeliselt tõhusate
ja proportsionaalsete karistuste puudumine liikmesriikide õiguses, et liidusiseseid rikkumisi ära
hoida.
Direktiivi (EL) 2019/2161 üheks eesmärgiks on tugevdada Euroopa Liidu (edaspidi EL)
tarbijaõiguse jõustamist, arvestades ELi hõlmavate rikkumiste kasvavat ohtu, kuna
liikmesriikide õiguses ei ole veel tõeliselt tõhusaid ja proportsionaalseid karistusi, mis aitaks
liidusiseseid rikkumisi ära hoida või mida rikkumise korral määrata. Hiljuti vastu võetud
määrusega (EL) 2017/23947 reguleeritakse liikmesriikide tarbijakaitseasutuste vahelist
2
https://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32019L2161&qid=1605611937542&from=ET
3
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A31998L0006&qid=1605612456021
4
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32005L0029&qid=1605612716701
5
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A02011L0083-
20180701&qid=1605613037031
(kättesaadavad seisuga 14.01.2021)
6
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A31993L0013&qid=1605612118912
7
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A02017R2394-
20181203&qid=1605615064853
3
koostööd tarbijaõiguse piiriüleste rikkumiste käsitlemisel. Eelkõige keskendutakse selles
laiaulatuslikele rikkumistele, mis kahjustavad tarbijaid mitmes liikmesriigis, ning liidu
mõõtmega laiaulatuslikele rikkumistele, mis kahjustavad või tõenäoliselt võivad kahjustada
tarbijate kollektiivseid huve vähemalt kahes kolmandikus liikmesriikides. Tarbijaõiguse
rikkumise eest kohaldatavad karistused kogu ELis on erinevad ja Komisjoni mõjuhinnangu
kohaselt sageli liiga leebed. Direktiiv seab liikmesriikidele kohustuse tagada võimalus
laiaulatuslike rikkumiste korral trahvide määramiseks maksimumsuuruses vähemalt 4 %
ettevõtja aastakäibest. Kui teave ettevõtja aastakäibe kohta ei ole kättesaadav, tuleb ette näha
võimalus määrata trahve, mille maksimumsuurus on vähemalt 2 miljonit eurot.
Käesolev eelnõu ei sisalda sätteid kõrgendatud määraga karistuste kohta, mille määramise
võimalus tuleks ette näha laiaulatuslike ja liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste korral. Seda
põhjusel, et EL õiguses ettenähtud rahaliste karistuste ülevõtmiseks on Justiitsministeerium
välja töötanud haldustrahvimenetluse seaduse eelnõu, millega luuakse Eesti õiguskorda uus
haldussankstiooni liik – haldustrahv. Haldustrahvimenetluse seaduse eelnõu kohaselt
sätestatakse eriseadustes konkreetsed õigusrikkumised, mille eest võib määrata haldustrahvi,
koos võimaliku haldustrahvi määraga. Direktiiviga (EL) 2019/2161 lisatavate karistusi
puudutavate artiklite ülevõtmine on võimalik pärast haldustrahvimenetluse seaduse eelnõuga
kavandatava seaduse või karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu (Riigikogu menetluses
eelnõu 94 SE karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise
seaduse eelnõu) seadusena vastuvõtmist, millega võimaldatakse rakendada senisest 400 000
eurost kõrgema määraga rahatrahvi.
Direktiivi (EL) 2019/2161 eesmärgiks on ka tarbijakaitsenormide ajakohastamine ja
kohandamine tulenevalt digitaalsete vahendite pidevast arengust. Tänaseks on oluliselt
suurenenud veebipõhine kaubandus ning tarbija võimalused otsida kaubanduslikke pakkumisi
veebipõhiste otsinguvõimaluste abil. Alati ei ole aga tarbijale selge ja läbipaistev, kuidas nende
otsingu tulemusena esitatav järjestus kujuneb, ning kas isik, kellega nad internetipõhises
kauplemiskohas lepingu sõlmivad, on kaupleja või teine tarbija ja kas sõlmitud lepingule EL
tarbijaõigus kohaldub. Seega, kui tarbija veebipõhise ostuga läheb midagi valesti, ei ole alati
lihtne teha kindlaks, kes vastutab. Direktiivis nähakse ette täiendavad tarbijale antavat infot
puudutavad teavitamisnõuded, mille kohaselt tuleb tarbijatale esitada teavet peamiste
parameetrite kohta, mille alusel kujuneb tarbija otsingu tulemusena esitatav pakkumiste
järjestus, samuti internetipõhises kauplemiskohas pakkujaks oleva isiku õigusliku staatuse ning
selle kohta, kas isikuga sõlmitavale lepingule EL tarbijaõigust kohaldatakse.
Eelnõus täpsustatakse ebaausate kauplemisvõtete regulatsiooni ning nähakse ette senisest
suurema rahatrahvi määramise võimalus tarbijate majandushuvide kaitseks kehtestatud
normide rikkumise korral.
Eelnõule ei eelnenud väljatöötamiskavatsust, kuna see pole Vabariigi Valitsuse 22. detsembri
2011. a määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ § 1 lg 2 p 2 kohaselt nõutav.
Seaduseelnõu käsitleb EL maksimaalselt harmoneeriva õiguse ülevõtmist ja eelnõu aluseks
oleva EL õigusakti eelnõu menetlemisel on lähtutud eeskirja § 1 lõikes 1 sätestatud nõuetest.
Eelnõu lähtekohaks on Vabariigi Valitsuse protokolliline otsus ning selle seletuskiri „Eesti
seisukohad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi ettepaneku, millega muudetakse
nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
98/6/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja
4
nõukogu direktiivi 2011/83/EL, et ajakohastada ELi tarbijakaitse-eeskirju ja paremini tagada
nende täitmine, kohta“8.
Muudatusega direktiivis 2005/29/EÜ, mis on maksimaalset harmoneeriv direktiiv, võimaldati
liikmesriikidel kehtestada norme, millega kaitstakse tarbijate õigustatud huve seoses
agressiivsete või eksitavate turustus- või müügitavadega, kui ettevõtja kokkuleppeta külastab
tarbijat tema kodus või korraldab kauba müügi eesmärgil väljasõite. Otsemüügi eesmärgil
väljasõitude korraldamine või tarbija külastamine tema kodus kokkuleppeta ei ole Eestis eriti
levinud müügivorm ega ole seni tekitanud probleeme seoses eksitavate või agressiivsete
kauplemisvõtete kasutamisega. Vabariigi Valitsuse protokollilise otsuse koostamisel Eesti
Otsemüügi Assotsiatsiooni ja Tarbijakaitseameti avaldatud arvamusele tuginedes otsustati seda
võimalust esialgu mitte kasutada.
3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS
Eelnõu struktuur järgib kehtiva tarbijakaitseseaduse struktuuri. Direktiivist (EL) 2019/2161
tulenevad sätted on lisatud seaduse asjakohastesse paragrahvidesse. Eelnõu koosneb kahest
paragrahvist. Paragrahv 1 sisaldab muudatusi tarbijakaitseseaduses (edaspidi TKS) ja
paragrahvis 2 sätestatakse seaduse jõustumise aeg.
Paragrahvi 1 punktis 1 muudetakse TKS § 2 lg 1 punktides 3 ja 4 sisustatud termineid „kaup“
ja „teenus“ ning täiendatakse neid vastavalt digitaalse sisu ja digitaalsete teenustega.
Muudatusega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/2161 artikli 3 punkt 1 a).
Terminid digitaalne sisu ja digitaalne teenus sisustatakse VÕS-s vastavalt Euroopa Parlamendi
ja nõukogu direktiivile (EL) 2019/770 digisisu üleandmise ja digitaalsete teenuste osutamise
lepingute teatavate aspektide kohta9. Digitaalne sisu on andmed, mis on koostatud ja mis
edastatakse digitaalsel kujul. Digitaalse sisu üleandmisele kohaldatakse teatud juhul VÕS
müügilepingu regulatsiooni. Digitaalne teenus on teenus, mis võimaldab tarbijal digitaalsel
kujul andmeid luua, töödelda, salvestada või neile juurde pääseda või teenus, mis võimaldab
tarbija või muude digitaalse teenuse kasutajate digitaalsel kujul üles laaditud või loodud
andmeid jagada või teha nendega muid toiminguid.
Eelpool nimetatud direktiiv (EL) 2019/770 on maksimaalselt harmoneeriv direktiiv ja selle
ülevõtmiseks vajalikud muudatused VÕS-s ning asjakohase eelnõu on välja töötanud
Justiitsministeerium (Riigikogu menetluses eelnõu 404 SE). Direktiivi (EL) 2019/770
ülevõtmise tähtaeg on 1. juuli 2021 ja direktiivist tulenevaid nõudeid kohaldatakse alates 1.
jaanuarist 2022.
TKS-s on kasutatud termineid „kaup“ ja „teenus“. Kaubana mõistetakse pakutavat ja müüdavat
asja või õigust ning teenusena pakutavat ja osutatavat hüve, mis ei ole kaup. Et tagada kooskõla
TKS ja VÕS vahel ning selgelt välja tuua, et TKS kohaldub ka digitaalse sisu ja digitaalsete
teenuste pakkumisele ja üleandmisele või osutamisele, on terminites „kaup“ ja „teenus“ ära
toodud ka digitaalne sisu ja digitaalsed teenused. Seega TKS-s sisalduvat kauplemisvõtete
regulatsiooni kohaldatakse sarnaselt iga kauba või teenuse, sh ka digitaalse sisu või digitaalsete
teenuste pakkumisel tarbijale.
Seejuures tuleb märkida, et vastavalt ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ artikli
3 lõikele 4 ja põhjenduspunktile 10 tuleb tagada selle direktiivi ja kehtiva liidu õiguse ühtsus,
8
https://www.riigikogu.ee/tegevus/dokumendiregister/dokument/34e15c92-9a31-4768-91c5-96cf843de927
9
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32019L0770&qid=1605620615554
5
eelkõige juhul, kui üksikasjalikke ebaausaid kaubandustavasid käsitlevaid sätteid kohaldatakse
konkreetsete valdkondade suhtes. EL tasandil on valdkondlikult kehtestatud mitmeid
konkreetsemaid nõudeid näiteks toidu-, ravimi- ja finantsvaldkonnas. See tähendab, et
ebaausate kaubandustavade direktiivi kohaldatakse ainult juhul, kui puuduvad ühenduse õiguse
erisätted, millega reguleeritakse ebaausate kaubandustavade teatavaid aspekte, näiteks teabele
esitatavaid nõudeid ja tarbijale teabe esitamise viisi käsitlevaid eeskirju. Seega saab ebaausate
kaubandustavade direktiivi käsitleda omamoodi turvavõrguna tarbijakaitse tagamisel juhul, kui
ühenduse tasandil puuduvad üksikasjalikud valdkonnapõhised õigusaktid ning lähtutakse
direktiivi üldisest nõudest, mis keelab ettevõtjatel luua valet muljet toodete olemusest. Eriti
oluline on see komplekssete, tarbijatele kõrge riskiastmega toodete puhul nagu näiteks
finantstooted.
Samas kohaldatakse direktiivi 2005/29/EÜ tavaliselt koos valdkonnapõhiste ELi eeskirjadega
üksteist täiendaval viisil. Muudes ELi eeskirjades sätestatud konkreetsemad nõuded
üldjuhul täiendavad ebaausate kaubandustavade direktiivis kehtestatud üldisi nõudeid tavaliselt
selleks, et takistada ettevõtjaid esitamast valdkonnapõhistes õigusaktides nõutavat teavet
eksitavalt või agressiivselt, välja arvatud juhul, kui seda aspekti on valdkonnapõhistes
eeskirjades eraldi reguleeritud.
Direktiivi 2005/29/EÜ artikli 3 punkt 9 annab liikmesriikidele võimaluse kehtestada direktiivis
sätestatust piiravamaid või täpsemaid nõudeid seoses finantsteenuste pakkumise ja osutamise
ning kinnisvara pakkumise ja müügiga. Seega tuleb finantsteenuste puhul kohaldada eelkõige
eriregulatsiooni, mis reguleerib finantsteenuste pakkumist ja osutamist.
Finantssektoris on mitmeid põhjalikke valdkonnapõhiseid ELi õigusakte, kuid nagu selgub
Komisjoni talituste töödokumendist SWD(2016) 163 final „Ebaausate kaubandustavade
direktiivi 2005/29/EÜ rakendamise/kohaldamise suunised“10 on näiteks finantsteenuste
valdkonnas tarbijatega suhtlevate ettevõtjate puhul olnud eriti asjakohane ebaausate
kaubandustavade direktiivi artikli 5 lõike 2 punkt a ametialase hoolikuse nõuete kohta. Kui
ettevõtja erioskuste tase ja hoolikus ei ole selline, mida võib ühelt ettevõtjalt kõnealustel
tegevusaladel õigustatult eeldada, võivad tarbijale kaasneda märkimisväärsed majanduslikud
tagajärjed. Seepärast peaksid ettevõtjad kandma erilist hoolt selle eest, et nende erioskuste tase
ja hoolikus oleks selline, mida võib ettevõtjalt sellel tegevusalal õigustatult eeldada.
Finantsteenustega seonduvalt on kõige sagedamini teada antud sellistest direktiivi 2005/29/EÜ
tähenduses ebaausatest kaubandustavadest nagu olulise teabe puudumine reklaamimise etapis
ja toodete eksitavad kirjeldused. Eelpool nimetatud Komisjoni talituste töödokument esitab
finantsteenuste sektorile eriomaste küsimuste all muuhulgas eksitavate tavade näidetena:
-krediidikulukuse määra ja tarbijakrediidi kulukust käsitleva teabe puudumine reklaamis;
-eksitavad madala intressimääraga krediidilepingute pakkumised;
-lepingu sõlmimisega kaasnevaid õiguslikke kohustusi käsitleva nõuetekohase teabe
puudumine.
Seega on TKS-is sisalduva ebaausate kauplemisvõtete regulatsiooniga hõlmatud kõik tarbijale
pakutavad ja müüdavad kaubad ning osutatavad teenused niivõrd, kuivõrd muudes õigusaktides
ei ole sätestatud konkreetsemaid valdkonnapõhiseid nõudeid.
10
Kättesaadav veebis https://eur-lex.europa.eu/legal-content/et/TXT/?uri=CELEX:52016SC0163
6
Paragrahvi 1 punktis 2 täiendatakse seaduse § 2 lõiget 1 punktidega 7 ja 8 ning sisustatakse
terminid „internetipõhine kauplemiskoht“ ja „järjestus“. Muudatusega võetakse üle direktiivi
(EL) 2019/2161 artikli 3 punkt 1 b).
Termin „internetipõhine kauplemiskoht“ on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruses (EL) nr 524/2013 tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise kohta11. Nimetatud
määruses on internetipõhise kauplemiskoha puhul viidatud vaid veebisaidile, kuid senine
määratlus vajab ajakohastamist ning tehnoloogianeutraalsemat sisustamist. Seetõttu on
direktiivi 2005/29/EÜ muudatusega terminit „internetipõhine kauplemiskoht“ laiendatud ja
sõna „veebisait“ asendatud sõnadega „tarkvara, sealhulgas veebisait, veebisaidi osa või
rakendus“.
Internetipõhine kauplemiskoht on määratletud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis
(EL) 2016/114812 võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse tagamise meetmete kohta, mis on Eesti
siseriiklikku õiguskorda üle võetud küberturvalisuse seadusega. Küberturvalisuse seaduses on
internetipõhine kauplemiskoht defineeritud kui infoühiskonna teenus, mis võimaldab TKS
tähenduses tarbijal ja kauplejal sõlmida internetipõhise müügi- või teenuse osutamise lepingu
kas internetipõhise kauplemiskoha veebisaidil või kaupleja veebisaidil, mis kasutab
internetipõhise kauplemiskoha pakutavat andmetöötlusteenust. Direktiivis (EL) 2019/2161
toodud internetipõhise kauplemiskoha definitsioon on aga laiem ja tehnoloogianeutraalsem
ning hõlmab lisaks veebilehele ka veebilehe osa või rakendust. Seetõttu ei saa internetipõhise
kauplemiskoha definitsiooni puhul kasutada viidet küberturvalisuse seadusele, vaid termin
tuleb sisustada TKS-s.
Internetipõhine kauplemiskoht on kauplemiskoht, mis võimaldab tarbijatel sõlmida
sidevahendi abil lepinguid, kasutades selleks tarkvara, sealhulgas veebilehte, veebilehe osa või
rakendust, mida käitab kaupleja või mida käitatakse kaupleja nimel. Internetipõhise
kauplemiskoha pidajaks on kaupleja, kes pakub tarbijatele internetipõhist kauplemiskohta.
Internetipõhiseks kauplemiskohaks on nt sellised platvormid nagu booking.com, Amazon,
eBay, Eestis osta.ee, Kaup24, Yaga.ee, Turg, Buduaar jt. Kui tavalise e-poe puhul on tarbijal
võimalik sõlmida lepinguid ühe kauplejaga tema poolt hallataval veebilehel, siis
internetipõhises kauplemiskohas on võimalik sõlmida lepinguid mitmete erinevate kauplejatega
ja ka teiste tarbijatega. Internetipõhises kauplemiskohas tarbija sõlmitava lepinguga seotud
kohustused võivad olla jaotatud internetipõhise kauplemiskoha pidaja ja internetipõhises
kauplemiskohas kaupu või teenuseid pakkuva isiku vahel, vastavalt nende omavahelisele
lepingule.
TKS-i täiendatakse terminiga „järjestus“. Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunktides 18 ja
19 on selgitatud, et veebipõhiste otsingufunktsioonide abil kaubanduslike pakkumiste
kuvamine veebipõhistes otsingutulemustes, kas järjestuse kõrgemal kohal või silmapaistvamas
kohas, avaldab olulist mõju tarbijate tehinguotsustele. Järjestus viitab kauplejate pakkumiste
suhtelisele edemusele või otsingutulemuste ajakohasusele, mida esitlevad, reastavad ja
edastavad otsingufunktsioonide pakkujad. Otsingutulemuste järjestus tuleneb algoritmilise
järjestuse, hindamis- või läbivaatamismehhanismide, visuaalsete märgistuste või muude
esiletõstmisvahendite või nende kombinatsioonide kasutamisest. Kaubanduslik pakkumine,
mida otsingutulemustes kuvatakse järjestuses kõrgemal kohal, võib oluliselt mõjutada tarbija
tehinguotsust. Direktiivis (EL) 2019/2161 sisalduva ebaausate kaubandustavade direktiivi
11
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32013R0524&qid=1605169150497
12
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32016L1148&qid=1605680254566
7
muudatusega defineeritakse mõiste „järjestus“ ja sätestatakse nõuded järjestuse esitamisele.
Eelnõus kavandatakse asjakohased muudatused TKS-is.
Otsingutulemuste järjestuse esitamist reguleerib ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
2019/1150 artikkel 513. Nimetatud määrus reguleerib veebipõhiste vahendusteenuste ja
otsingumootorite pakkujate kohustusi suhetes ärikasutajatega. Direktiivi (EL) 2019/2161
kohaselt laieneb see kohustus ka tarbijale pakutavate otsinguvõimaluste suhtes.
Direktiivis (EL) 2019/2161 sisalduv direktiivi 2011/83/EL muudatus näeb ette täiendavad
teavitamise erinõuded, mis kehtivad internetipõhiste kauplemiskohtade kaudu sõlmitud
lepingute suhtes. Üheks nõudeks on teabe esitamine peamiste parameetrite kohta, mis määravad
kindlaks tarbija otsingu tulemusena esitatud pakkumiste järjestuse. Täiendavad teavitamise
erinõuded sätestatakse võlaõigusseaduses.
Paragrahvi 1 punktis 3 täiendatakse TKS § 5 lõike 71 sõnastust ja laiendatakse kauba
märgistusele täpsemate nõuete kehtestamiseks antud volitusnormi, mille alusel oleks võimalik
kehtestada ka märgistuses nõutavate kauba koostisosade või omaduste määramise meetodid.
Muudatus ei ole otseselt seotud direktiivi (EL) 2019/2161 ülevõtmisega, kuid on vajalik teatud
kaupadele EL õigusaktidega sätestatud märgistamise nõuete ülevõtmiseks, mis sisaldavad ka
märgistuses sisalduva koostisosa või kauba omaduse määramise meetodeid. Eelnõus
kavandatavas sõnastuses volitusnorm sisaldus kaubandustegevuse seaduses, mis tunnistati
kehtetuks 2021. aasta 1. maist. Selle volitusnormi alusel oli majandus- ja
kommunikatsiooniministri määrusega kehtestatud nõuded kristallklaasist toote märgistamisele
ja kristallklaasist toote omaduste määramise meetodid. Nimetatud määrusega oli üle võetud
nõukogu direktiiv 69/493/EMÜ kristallklaasi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide
ühtlustamise kohta. Kristalltoodetele asjakohaste nõuete korrektseks kehtestamiseks TKS-i
alusel on vajalik volitusnormi laiendamine.
Paragrahvi 1 punktis 4 muudetakse TKS § 7 pealkirja ja täiendatakse seda lisaks kauba hinna
avaldamisele veel sõnadega „ja hinna avaldamisest teavitamine“.
Paragrahvi 1 punktis 5 täiendatakse TKS §-i 7 uue lõikega 61, millega kohustatakse kauplejat
kauba hinna alandamise teates ära näitama ka kauba varasem hind. Muudatusega võetakse üle
direktiivi (EL) 2019/2161 artiklis 2 direktiivi 98/6/EÜ lisatava artikli 6a lõige 1.
Direktiiviga (EL) 2019/2161 muudetakse müügi- ja ühikuhinna direktiivi 98/6/EÜ14, mis on
siseriiklikusse õigusesse üle võetud TKS-i ning majandus- ja taristuministri 09.02.2016
määrusega nr 14 „Kauba ja teenuse hinna avaldamise nõuded“15.
Direktiiv 98/6/EÜ kohaldub kaupleja pakutavate toodete suhtes, mille hinna määrab kaupleja.
Nende toodete suhtes kohaldub ka varasema hinna näitamise kohustus toote hinna alandamisel.
Lisaks peab hinna avaldamisel arvestama ka eksitavate kaubandustavade direktiivist
2005/29/EÜ tulenevate sätetega, mis on üle võetud TKS 3. peatüki 2. jaos sisalduva
kauplemisvõtete regulatsiooniga. Kauba või teenuse hind on oluline teave ostukutse puhul ja
olulist teavet ei tohi varjata ning hinna või hinna arvutamise aluste või konkreetse hinnaeelise
olemasolu kohta ei või esitada ebaõiget teavet. Alati ja kõigil asjaoludel on keelatud järgmised
kauplemisvõtted:
13
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A02019R1150-
20190711&qid=1605170658213
14
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A31998L0006&qid=1605171501272
15
https://www.riigiteataja.ee/akt/111022016017?dbNotReadOnly=true
8
1) ostukutse mingi hinnaga, kui on põhjendatud kahtlus, et ei suudeta tagada kauba mõistlikku
kogust (peibutusreklaam);
2) ostukutse mingi hinnaga ja seejärel muu kauba pakkumine (peibutusmüük)
3) tõele mittevastav väide, et kaup on mingi hinnaga saadaval piiratud aja jooksul;
4) tõele mittevastav väide, et kaupleja kavatseb kauplemise lõpetada või tegevuskohta vahetada
(lõpumüük).
Direktiivi 98/6/EÜ muudatusega sätestatakse nõue, et kauba hinna alandamise teates tuleb ära
näidata varasem hind, kusjuures varasemaks hinnaks on kaupleja poolt kaubale kohaldatud
madalaim hind vähemalt 30 päeva jooksul enne hinna alandamist. Ekspertgrupis on Komisjon
selgitanud, et „hinna alandamist“ tuleb tõlgendada kui kaupleja teavitust selle kohta, et ta on
sama toote eest samas müügikohas varem küsitud hinda alandanud. Tüüpiliselt tehakse seda
uue alandatud hinna avaldamisega ja varasema hinna läbikriipsutamisega või siis teavitatakse
hinna alandamisest teatud protsendi võrra. Komisjon on ka selgitanud, et direktiivi võib
tõlgendada nii, et sellega hoitakse ära kauba hinna alandamised enne, kui kaup on olnud
pakkumisel vähemalt 30 päeva. Kauba hinna alandamisel varasema hinna teavitamise nõude
eesmärgiks on ka ära hoida hindadega manipuleerimine kauplejate poolt. Näiteks tõstetakse
lühikeseks ajaks kauba hinda, et seejärel seda alandada ja teavitada suurest allahindlusest.
Direktiivi 98/6/EÜ mõtte kohaselt, kui kaupleja näiteks 20 päeva jooksul kohaldab ühte hinda,
seejärel tõstab hinda üheks-kaheks päevaks ning pärast seda jälle alandab, tuleb varasema
hinnana näidata 30 päeva jooksul kohaldatud madalaimat hinda ja ka teavitatud
allahindlusprotsent peab olema seotud avaldatud varasema hinnaga.
Kaupleja on hinnakujunduses vaba, kuid avaldatud teave hinna ja hinna alandamise kohta ei
tohi olla tarbijaid eksitav. Kui kaupleja teavitab hinna alandamisest, peab teave olema tõene.
Samuti peab olema tõene hinnaeelis, mida tarbijale lubatakse. Hind, millest allahindlust
arvestatakse ja mida näidatakse varasema hinnana, peab olema hind, millega tarbijal oli
võimalik samast müügikohast sama toodet osta enne hinna alandamist. Püsivalt madalaid või
soodsaid hindu ei saa samastada allahindlusega.
Kaupleja võib erinevate toodete suhtes kasutada üheaegselt erinevaid eripakkumisi, nt võib
ühele tootegrupile kohaldada allahindlust ja samal ajal teisele tootegrupile lõpumüüki. Samas
on oluline, et erinevate kampaaniatega tarbijaid ei eksitataks ja tarbijatele lubatud hinnaeelis
oleks tõene. Hinnaalanduskampaaniad ei peaks kestma väga pikalt ega olema korraldatud ühe
ja sama tootegrupi suhtes pidevalt üksteisele järgnevana. Sellisel juhul kaob tarbijal taju
müügikoha tavalisest hinnatasemest ja arusaam pakutavast hinnaeelisest.
TKS § 7 lõike 1 kohaselt peab kaupleja kaupa pakkudes tegema tarbijale teatavaks kauba
müügihinna. Müügihinnaks on tarbija tasutav lõpphind. Hinna alandamisest teavitamisel tuleb
lisaks kauba müügihinnale ära näidata ka hinna alandamisele eelnenud varasem hind. Seda võib
teha mitmel viisil, nt hinna alandamisel näidatakse ära uus alandatud hind ja kriipsutatakse läbi
varasem hind. Oluline on, et tarbija saab teada nii uue kui varasema hinna, et hinnaeelise
olemasolust paremini aru saada. Kui kaupleja pidevalt teavitab alandatud hinnast, siis on tarbijal
raske aru saada, kas selle alandatud hinna puhul ta ka tegelikult hinnaeelise saab. Direktiivi
98/6/EÜ muudatuse mõtte kohaselt peaks kaup olema nn tavahinnaga pakkumisel vähemalt 30
päeva enne, kui teavitatakse selle hinna alandamisest. Teatud kaupade, nt kiiresti riknevad
kaubad, või teatud turundusviiside korral on liikmesriikidel võimalik kehtestada erinorme.
Need erinormid ja täpsemad nõuded hinna alandamisest teavitamisele kehtestatakse valdkonna
eest vastutava ministri määrusega.
9
Paragrahvi 1 punktis 6 laiendatakse TKS § 7 lõikes 8 sisalduvat volitusnormi nõuete
kehtestamiseks kauba hinna alandamisest teavitamise kohta.
Direktiivis (EL) 2019/2161 sisalduva direktiivi 98/6/EÜ muudatusega sätestatakse nõue, et
kauba hinna alandamise teates tuleb ära näidata varasem hind, kusjuures varasemaks hinnaks
on kaupleja poolt kaubale kohaldatud madalaim hind vähemalt 30 päeva jooksul enne hinna
alandamist. Liikmesriigil on aga võimalik kehtestada erinormid kiiresti rikneva või aeguva
kauba jaoks ning 30-st päevast lühem ajavahemik kauba jaoks, mis on olnud pakkumisel
lühema aja jooksul kui 30 päeva. Tulenevalt erinevate kaupade eripärast ning nende
turustamisel hinna alandamisest teavitamisele erinormide kehtestamise võimalusest on mõistlik
kehtestada kauba hinna alandamisest teavitamise täpsemad nõuded ministri määrusega.
Seletuskirja lisas 2 on esitatud majandus- ja taristuministri 09.02.2016 määruse nr 14 „Kauba
ja teenuse hinna avaldamise nõuded“ muutmise kavand.
Kauba hinna alandamisest teavitamise nõuete kehtestamisega sisuliselt täpsustatakse TKS § 16
lg 2 punktis 4 sätestatut, mille kohaselt ebaõige teabe esitamine hinnaeelise olemasolu kohta
loetakse eksitavaks kauplemisvõtteks. Kauba hinna alandamisest teavitamise nõudeid
kohaldatakse kaupade pakkumisel nii e-poodides kui tavalistes füüsilistes kauplustes.
Komisjoni talituste töödokumendis SWD (2016) 163 „Ebaausaid kaubandustavasid käsitleva
direktiivi 2005/29/EÜ rakendamise/kohaldamise suunised“ on selgitatud, et ebaausate
kaubandustavade direktiiv hõlmab müügiedenduse ja hinnaalandustega seonduvaid
kaubandustavasid, kuid ei sisalda sõnaselget nõuet, et kauplejad teavitaksid allahindlusest
mingil konkreetsel viisil. Seda, kas kaupleja tegevus on ebaausate kaubandustavade direktiiviga
vastuolus, tuleb hinnata iga juhtumi puhul eraldi. Kuna ebaausate kaubandustavade direktiivi
puhul on tegemist maksimaalselt harmoneeriva direktiiviga, siis leidis Euroopa Kohus asjas C-
421/12, et allahindlusi käsitlevate liikmesriikide rangemad siseriiklikud õigusnormid ei ole EL
kehtiva õiguse alusel õigustatud ning müügiedenduskampaaniate reguleerimine on võimalik
üksnes juhul, kui hinna avaldamise kohta kehtestatakse nõuded, mis on ebaausate
kaubandustavade direktiivist tulenevatest nõuetest piiravamad16.
Direktiivis (EL) 2019/2161 täiendataksegi tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamise
direktiivi 98/6/EÜ asjakohaste sätetega. Kauba hinna alandamisest teavitamise nõude
eesmärgiks on takistada sellise kauplemisvõtte kasutamist, mille puhul kaupleja eksitavalt
teavitab hinnaeelisest (allahindlusest) ja selle tulemusel võib tarbija teha tehinguotsuse, mida
ta muul juhul ei oleks teinud. Direktiivis 98/6/EÜ sätestatud hinna alandamisest teavitamise
nõude rikkumine on sisuliselt ka eksitava kaubandustava kasutamine direktiivi 2005/29/EÜ
tähenduses.
Tehinguotsuse tegemisel on hind tarbija jaoks olulise tähtsusega. Kui toodet pakutakse pidevalt
alandatud hinnaga või kampaaniahinnaga, siis ei ole tarbijal võimalik aru saada, kas ta lubatud
hinnaeelist üldse saab. Teiselt poolt avaldatakse hinnaalanduskampaaniatega tarbijatele survet
kauba ostmiseks, teavitades olulisest allahindlusest tavahinnaga võrreldes. Komisjoni
ekspertgrupi esimesel kohtumisel 13.02.2021 selgitas Komisjon, et hinna alandamisest
teavitamise nõue peaks ära hoidma kauplejate poolt hindadega trikitamise, mille puhul
tõstetakse kauba hinda lühikeseks perioodiks, et seejärel hinda alandada teavitades sellest kui
(märkimisväärsest) hinnaalandusest.
16
Veebis leitav
https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=154823&pageIndex=0&doclang=et&mode=ls
t&dir=&occ=first&part=1&cid=11369165
10
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium saatis 2020. aasta oktoobris Komisjonile
küsimuse seoses võimalusega erandi tegemiseks ja paari lühiajalise (1–2 päeva) kampaania
lubamiseks (nt „must reede“, ostuöö jt), mille puhul ei peaks nende ajal kasutatud hinda
arvestama varasema kui 30 päeva jooksul kohaldatud madalaima hinna määratlemisel.
Komisjoni vastus oli, et LR-le ei ole antud õigust taolise erandi tegemiseks. Ehk siis ka taoliste
lühiajaliste kampaaniate ajal kaubale kohaldatud hinda tuleb arvesse võtta, kui konkreetse
kauba suhtes kavandatakse järgmist hinna alandamist.
Oma vastuses viitas Komisjon Ühendkuningriigi ja Saksamaa tarbijaühenduste poolt läbiviidud
uuringutele, mis näitasid, et „mustale reedele“ sarnaste lühiajaliste kampaaniate ajal pakutavat
väga soodsat hinda kohaldatakse tegelikult ka väljaspool kampaaniat. Ühendkuningriigi
tarbijaühendus Which? viis 2019. aastal läbi uuringu17, milles tuvastati, et „musta reede“
pakkumises olnud populaarsetest toodetest ligi 95% olid sama kaupleja puhul kättesaadavad
odavama või sama hinnaga vähemalt üks kord kuue kuu jooksul pärast „musta reedet“ ja 61%
toodetest olid odavamad või sama hinnaga vähemalt ühel korral enne „musta reedet“.
Komisjon on ka selgitanud, et hinna alandamisest teavitamise nõue ei alanda EL kauplejate
konkurentsivõimet, võrreldes kolmanda riigi kauplejate või platvormidega. Kui kolmanda riigi
kaupleja suunab oma tegevuse EL turule ja EL tarbijatele, peab ta täitma ka kõiki tarbijate
huvide kaitseks EL õigusest tulenevaid nõudeid, sealhulgas ka nõudeid hinna alandamisest
teavitamisele. LR-de pädevate asutuste ülesanne on tagada direktiivist tulenevate nõuete
täitmine, kasutades selleks vajadusel tarbijakaitsealase koostöö määruse (EL) 2017/239418
kohaseid koordineeritud menetlusi, sealhulgas ka Komisjoni koordineerimisel, et kolmandate
riikide müügiplatvormide või kauplejatega tegeleda.
Direktiiv (EL) 2019/2161 reguleerib vaid kauba hinna avaldamist ega laiene teenuse hinna
avaldamisele. TKS-s sisalduva volitusnormi alusel on ministri määrusega kehtestatud nõuded
ka teenuse hinna avaldamisele. Kuna tavaliselt kujuneb teenuse hind vastavalt tarbija
tellimusele, siis ei ole teenuse lõpphinda reklaamifaasis alati võimalik välja tuua. Samuti oleks
keeruline esitada teenuse varasemat hinda. Teenuse hinna alandamisest teavitamisele kohaldub
ka TKS 3. peatüki 2. jaos sisalduva kauplemisvõtete regulatsioon. Täpsemaid nõudeid teenuse
hinna alandamisest teavitamisele ei ole plaanis kehtestada.
Paragrahvi 1 punktis 7 muudetakse TKS § 13 lõike 2 teist lauset ja sätestatakse, et ebaausa
kauplemisvõtte kasutamise tõttu kahju kandnud tarbijatel on õigus kasutada
õiguskaitsevahendeid võlaõigusseaduses sätestatud tingimustel.
Muudatus tuleneb ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ lisatavast uuest artiklist
11a, mille kohaselt ebaausa kaubandustava tõttu kahju kandnud tarbijatel peab olema
juurdepääs proportsionaalsetele ja tõhusatele õiguskaitsevahenditele, sealhulgas hüvitisele
kantud kahju eest või asjakohasel juhul hinna alandamisele või lepingu lõpetamisele.
Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunkti 16 kohaselt tuleb liikmesriigil tagada
õiguskaitsevahendite kättesaadavus ebaausate kaubandustavade tõttu kahju kandnud tarbijatele,
et aidata kõrvaldada ebaausa kaubandustava kasutamise tagajärjed. Individuaalsete
õiguskaitsevahendite selge raamistik hõlbustab eraviisilist õigusaktide täitmise tagamist.
17
Veebis leitav [2] https://www.which.co.uk/news/2019/11/95-of-products-in-black-friday-deals-are-cheaper-or-
the-same-price-after-the-sales/
18
Veebis leitav https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A02017R2394-
20181203&qid=1619438751143
11
Tarbijal peaks olema võimalik nõuda kahju hüvitamist ja asjakohasel juhul hinna alandamist
või lepingu lõpetamist proportsionaalsel ja tulemuslikul viisil. Liikmesriik võib ette näha ka
muud õiguskaitsevahendid, nt parandamine või asendamine ja määrata kindlaks
õiguskaitsevahendite kasutamise tingimused ja mõju. Õiguskaitsevahendite kasutamisel võib
asjakohasel juhul võtta arvesse ebaausa kaubandustava raskust ja laadi, tarbija kantud kahju ja
muid asjaolusid.
Kohustuse rikkumise korral kasutatavad õiguskaitsevahendid on sätestatud eelkõige VÕS §-s
101 ning nende kasutamise tingimused §-des 108 kuni 118. Ebaausa kauplemisvõtte kasutamise
tõttu kahju kandnud tarbijal on õigus kasutada õiguskaitsevahendeid VÕS-is sätestatud
tingimustel. Muudatus TKS-is täna kehtivat olukorda õiguskaitsevahendite kasutamisel ei
muuda.
Olukorras, kus tarbija on ebaausa kauplemisvõtte kasutamise tõttu saanud kuidagi kahjustada,
on võimalik tal kasutada kõiki üldisi tsiviilõiguslikke vahendeid. See tähendab, et nõude
esitamisel tuleks tarbijal endiselt ära näidata konkreetse õiguskaitsevahendi eeldused. Samas ei
ole eraldi vaja ära näidata, et tegemist oli ebaausa kauplemisvõttega, vaid üldjuhul
kvalifitseerub see näiteks lepingulises suhtes lepingu rikkumiseks või TsÜS-is sätestatud
õiguskaitsevahendite puhul nt eksimuse või pettuse olukorraks. Selles mõttes kehtiv olukord ei
muutu ning täiendavaid tõendamiskohustusi tarbijale juurde ei teki.
VÕS § 108 kehtib põhimõtteliselt kõigi lepinguliste võlasuhetest tulenevate kohustuste täitmise
kohta. Samas tuleb õiguskaitsevahendite kasutamisel silmas pidada ka eri liiki lepingute puhul
VÕS-is sätestatud tingimusi. Vastavalt VÕS §-i 1045 lõike 1 punktile 7 on kahju tekitamine
õigusvastane, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Seadusest
tuleneva kohustusena mõistetakse mistahes õigusnormi, millest tuleneb kahju tekitanud isikule
kohustus käituda teatud viisil, st teha teatud tegu või hoiduda teatava teo tegemisest. Ebaausate
kauplemisvõtete regulatsiooni eesmärk on kaitsta tarbijate majandushuve ja vastavalt TKS-le
on kauplejal keelatud kasutada ebaausaid kauplemisvõtteid.
Eelnõu käsitleb üksnes tarbija võimalusi õiguskaitsevahendeid kasutada. Eesmärgiks on TKS-
s selgelt sätestada, et tarbijal, kes on kandnud kahju seeläbi, et kaupleja kasutas ebaausat
kauplemisvõtet, on õigus kasutada õiguskaitsevahendeid. Näiteks kui kaupleja on kasutanud
agressiivset kauplemisvõtet ja selle tulemusena on tarbija sõlminud lepingu, mida ta muul juhul
ei oleks teinud, on tarbijal õigus lepingu lõpetamisele. Sellises olukorras võiks ilmselt kõne alla
tulla ka TsÜS-is sätestatud tühisuse alustele tuginemine. TsÜS § 96 kohaselt võib isik, kes tegi
tehingu õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, tehingu tühistada, kui ähvardus või
vägivald oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit
mõistlikku valikut.
Siiski on TKS-s agressiivne kauplemisvõte sätestatud laiemalt ja kauplemisvõte on agressiivne,
kui liigse mõjutamise kaudu oluliselt kahjustatakse või tõenäoliselt kahjustatakse keskmise
tarbija valikuvabadust või mõjutatakse tema käitumist ning selle tulemusel tarbija teeb või
tõenäoliselt teeb tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks teinud. Liigne mõjutamine on
kaupleja tugevama positsiooni ärakasutamine tarbijale surve avaldamiseks viisil, mis oluliselt
piirab tarbija võimalust teha teadlik valik. TKS § 18 lõikes 3 on sätestatud täpsemad asjaolud,
mida võtta arvesse agressiivse kauplemisvõtte kindlaksmääramisel ja sama paragrahvi lõikes 4
on esitatud loetelu kauplemisvõtetest, mida alati peetakse agressiivseteks.
Seoses eksitavate kauplemisvõtetega on näiteks juhul, kui kaupleja on kasutanud TKS § 16
lõike 8 punktis 5 eksitava kauplemisvõttena kirjeldatud peibutusreklaami, tarbijal õigus kahju
hüvitamisele, mis tarbijal tekkis seoses asjatu käiguga kaupleja juurde (nt sõidukulu).
12
Kui näiteks kaupleja kuvab müügisaalis tarbijatele ühte hinda, aga kassas selgub, et kauba hind
on tegelikult kõrgem, siis on tegemist eksitava kauplemisvõttega, kuid VÕS §-st 16 tulenevalt
ei ole kauplejal otsest kohustust sõlmida tarbijaga lepingut madalama hinnaga toote müügiks.
Samas on kauplejad vabatahtlikult võtnud omapoolse kohustuse, et kui sellised olukorrad
kaupluses juhtuvad, siis nad on valmis müüma kauba müügisaalis avaldatud hinnaga.
VÕS § 14 lõikest 1 tuleneb ettevõtjale üldine tõeste andmete esitamise kohustus. Seejuures on
seaduse kommenteeritud väljaandes toodud, et ebaõigete andmete esitamise riski kannab
lepingueelsetes suhetes andmete edastaja, kes vastutab ebaõigsuse eest sõltumata sellest, kas ta
teadis või pidi teadma andmete ebaõigsusest või kas ebaõiged andmed esitati hooletuse tõttu.
VÕS § 14 lõikest 2 tuleneb ettevõtja teavitamiskohustus, mida on tarbijalepingute puhul
täpsustatud veel §-s 141 sh tuleb VÕS § 141 lg 1 p 4 kohaselt tarbijale teavitada lepingu eseme
koguhind. VÕS I kommenteeritud väljaandes esitatu kohaselt järgneb lepingueelse
teavitamiskohustuse või tõekohustuse rikkumisel ettevõtja vastutus § 115 lg 1 alusel.
Kommentaaris on toodud, et teavitamisolukorra rikkumisel, kus lepingut ei sõlmita, tekib õigus
nõuda eelkõige usalduskahju ehk nn negatiivse huvi hüvitamist VÕS § 115 alusel ning, et
hüvitamisele võib kuuluda ka kaotatud võimalus. Kaotatud võimaluseks on näiteks kahju, mida
pool kandis seetõttu, et ta ei sõlminud alternatiivset lepingut kolmanda isikuga, sest pidas
läbirääkimisi teda kahjustanud lepingu poolega. Seega võiks eksitava hinnateabe avaldamise
korral kõne alla tulla olukord, kus tarbija jättis mingist muust kohast soodsama hinnaga asja
valele hinnale tuginedes ostmata, ning tarbija oli lõpuks sunnitud siiski ostma asja kallima
hinnaga. Sellisel juhul võiks tarbijal tekkida kahju hüvitamise õigus.
Paragrahvi 1 punktis 8 täiendatakse TKS § 16 lõiget 4 punktiga 3, milles sätestatakse, et kauba
turustamine identsena teistes liikmesriikides turustatava kaubaga, kui sellel kaubal on
põhjendamatult oluliselt erinev koostis või erinevad omadused, võib olla eksitav
kauplemisvõte. Muudatusega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/2161 artikli 3 punkt 3.
Komisjoni talituste töödokumendis SWD(2016) 163 final „Ebaausate kaubandustavade
direktiivi 2005/29/EÜ rakendamise/kohaldamise suunised“ on selgitatud, et erineva koostisega
toodete turustamiseks kasutatavad kaubandustavad ei ole direktiivi alusel iseenesest ebaausad.
Küll aga tuleb ebaausate kaubandustavade direktiivi arvesse võtta juhul, kui ettevõtja reklaamib
toodet tootena, millel on sama kvaliteet ja koostis kui teistes liikmesriikides turustataval
asjaomase kaubamärgi tootel. Kui sellised kaubanduslikud väited on eksitavad ja selle
tulemusel keskmine tarbija teeb või tõenäoliselt teeb tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks
teinud, on tegemist eksitava kaubandustavaga.
Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunktis 53 esitatud selgituse kohaselt on praktika
näidanud, et ilma selgete säteteta ei ole turuosalistele ja pädevatele asutustele siiski alati selge,
millised kaubandustavad võivad olla ebaausad. Muudatusega reguleeritakse sõnaselgelt
olukorda, kus ühes liikmesriigis turustatakse kaupa identsena kaubaga, mis on käibel teistes
liikmesriikides, ehkki sellel kaubal on oluliselt erinev koostis või erinevad omadused. Pädevad
asutused peavad hindama kaubandustava juhtumipõhiselt, võttes arvesse tarbijate suutlikkust
selliseid kaupu kergesti eristada, samuti ettevõtja õigust kohandada sama kaubamärgi kaupu
erinevatele geograafilistele turgudele õiguspärastel ja objektiivsetel põhjustel (nt siseriiklik
õigus, tooraine kättesaadavus või hooajalisus, erineva kaalu või mahuga pakendid). Oluline on,
et tarbijaid teavitatakse sellistest õigustatud erinevustest. Seejuures võib ettevõtja kauba
õigustatud erinevuste kohta anda teavet erineval viisil, võimaldades tarbijale lihtsa juurdepääsu
teabele. Eelistada tuleks alternatiive teabe esitamisele kaupade märgistusel.
TKS-i lisatava sätte kohaldamisel tuleb järgida ka valdkondlikke ja kaupade vaba liikumist
käsitlevaid norme. Praktikas on kõnealuse ebaausa kauplemisvõtte kasutamist tuvastatud
13
eelkõige seoses toidu turustamisega. Mõnede liikmesriikide järelevalveasutused on tuvastanud,
et sama tootenimetuse all ja sarnases pakendis pakutakse erineva koostisega toidukaupu, mille
põhjuseks on sageli riikide erinevad nõuded või erinevate piirkondade tarbijate maitse-
eelistused või logistilised vajadused (nt soodsaim tootmise ja tooraine sisseostmise koht). Kuigi
tootel olev märgistus vastab toote koostisele ja annab tarbijale täpse info selle koostise kohta,
siis tootepakendi üldise välimuse järgi ei oska tarbijad neid erisusi eeldada.
Toidu kvaliteediga seotud omaduste ja võimalike erisuste hindamiseks viidi aastatel 2018–2019
läbi ka EL ülene uuring, milleks töötati välja ka EL ühtlustatud metodoloogia asjakohase valimi
moodustamiseks ja testimiseks19.
Sama kaubamärgiga tooted võivad küll omaduste poolest erineda, kuid nende turustamine ei
või toimuda viisil, mis võiks tarbijaid eksitada. Seda, kas kauplemisvõtet saab pidada eksitavaks
ja seega ebaausaks, tuleb hinnata juhtumipõhiselt.
Ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ art 4 lõikes 3 ja põhjenduspunktis 10 on
selgitatud, et ebaausate kaubandustavade direktiiv täiendab ebaausate kaubandustavade
konkreetseid aspekte reguleerivaid muid EL-i õigusakte. Seega toimib direktiiv nn
turvaabinõuna ja kui on olemas valdkonnapõhine või muu EL-i õigusakt, mille sätted kattuvad
ebaausate kaubandustavade konkreetseid aspekte reguleerivate muude eeskirjadega, siis on
need eeskirjad ülimuslikud ning neid kohaldatakse kõnealuste konkreetsete aspektide suhtes.
Seega tuleb ka TKS-i ebaausate kauplemisvõtete regulatsiooni kohaldamisel arvestada
olemasolevaid valdkonnapõhiseid regulatsioone.
Näiteks toidualase teabe esitamist reguleerib EP ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1169/2011, milles
on sätestatud nõuded ja kord toidualase teabe esitamisele (sh toidu märgistamisele ja
reklaamile). Toidu turustamisel identsena teises liikmesriigis turustatava toiduga tuleb esmalt
hinnata võimaliku rikkumisega seotud toidu märgistuse ja toidu kohta esitatud teabe
nõuetekohasust vastavalt eelnimetatud toiduvaldkonna regulatsioonile, mille rakendamisel on
pädevaks asutuseks Põllumajandus- ja Toiduamet. Seejärel hinnata toidu identsust
võrdlustootega, tuvastada võimalikud erinevused ning hinnata nende põhjendatust ja tarbijate
teavitamist nendest erinevustest. Kõnealuse võimaliku rikkumise tuvastamiseks ja
lõpetamiseks on oluline Põllumajandus- ja Toiduameti ning Tarbijakaitse- ja Tehnilise
Järelevalve Ameti vaheline koostöö.
Paragrahvi 1 punktis 9 täiendatakse TKS § 16 lõiget 8 punktiga 111 , millega täiendatakse
alati ja kõigil asjaoludel eksitavaks peetavate kauplemisvõtete loetelu. Alati eksitavaks peetakse
kauplemisvõtet, mille puhul veebipõhise otsingufunktsiooni kaudu tehtud otsingu tulemused
esitatakse ilma selge teabeta, et kauba või teenuse kõrgema koha eest otsingutulemuste
järjestuses on makstud. Muudatusega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/2161 artikli 3 punkt
7(a).
TKS § 16 lõikes 8 on loetletud kauplemisvõtted, mida alati ja kõigil asjaoludel peetakse
eksitavateks ja mille kasutamine on keelatud. Seda loetelu täiendatakse punktiga 111, mille
kohaselt on keelatud tarbija otsingu tulemusena järjestuse esitamine ilma selge teabeta, et
kõrgem koht järjestuses on saavutatud tänu sellel eesmärgil tehtud maksele. Makse võib olla
nii otsene kui kaudne. Sisult sarnaneb see säte TKS § 16 lg 8 punktis 11 sätestatuga, mille
kohaselt on meedias keelatud reklaamtekstid kauba või teenuse müügi edendamiseks, kui teksti
19
Kättesaadav veebis https://ec.europa.eu/jrc/sites/jrcsh/files/eu_harmonised_testing_methodology_-
_framework_for_selecting_and_testing_of_food_products_to_assess_quality_related_characteristics.pdf
14
sisu või äratuntava kujutise või heli kaudu ei anta tarbijale teada, et kaupleja on selle eest
maksnud.
Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunkti 20 kohaselt peaksid olema keelatud
kaubandustavad, mille puhul kaupleja annab tarbija veebiotsingule vastuseks teavet
otsingutulemuste vormis, jättes selgelt avalikustamata makstud reklaami või makset, mis on
tehtud konkreetselt selleks, et saavutada kauba või teenuse kõrgemat kohta otsingutulemuste
hulgas. Kui kaupleja on veebipõhise otsingufunktsiooni pakkujale kauba või teenuse kõrgema
koha eest otseselt või kaudselt maksnud, peab veebipõhise otsingufunktsiooni pakkuja tarbijaid
sellest lühidalt, hõlpsasti kättesaadaval ja arusaadaval viisil ka teavitama. Kaudne makse võib
seisneda näiteks selles, et kaupleja võtab otsingufunktsiooni pakkuja ees kohustusi, mille
konkreetseks tulemiks on kõrgem koht järjestuses. Kaudne makse võib sisaldada suuremat
vahendustasu tehingult ja erinevaid hüvitussüsteeme, mis toovad kaasa kõrgema koha
paremusjärjestuses. Otsingufunktsiooni pakkuja poolt kauplejale pakutavate erinevate
funktsioonide eest võetav tasu (nt loetellu kandmise tasu või liikmemaksud), mis ei ole ette
nähtud järjestuses kõrgema koha saavutamiseks, ei loeta makstud reklaamiks või makseks
kõrgema koha saavutamiseks.
Veebipõhist otsingufunktsiooni võivad pakkuda veebikauplejad, sh internetipõhised
kauplemiskohad, otsingumootorid ja võrdlusveebilehed. Tarbijad eeldavad, et nende tehtud
otsingu tulemusena kuvatakse neile nö tegelikke tulemusi, mis on seotud nende päringuga ja
põhinevad piisavalt erapooletutel kriteeriumitel. Sageli toimub aga otsingutulemuste järjestuse
koostamine kolmandast isikust ettevõtjate tehtud maksete suuruse alusel, näiteks tasuline
reastamine ja tasuline lisamine, mille puhul on ebaausate kaubandustavade direktiivi mõistes
tegemist reklaamiga. Tasulise reastamise puhul maksavad kauplejad otsingufunktsiooni
pakkujale selle eest, et nende veebileht või nende pakutavad kaubad või teenused paigutuks
otsingutulemuste järjestuses ettepoole. Tasulise lisamise puhul maksavad kolmandast isikust
kauplejad otsingufunktsiooni pakkujale selle eest, et neid või nende kaupu või teenuseid
lisatakse otsingutulemuste järjestusse, kuhu nad ei satuks, kui tulemuste järjestuse ainus
kriteerium oleks päringu asjakohasus.
Eelnõuga ei keelata otsingutulemuste reastamist kolmandast isikust kaupleja tehtud maksete
suuruse alusel, kuid kehtestatakse nõue, et otsingufunktsiooni pakkuja, kes TKS alusel liigitub
kauplejaks (so isik, kes tegutseb eesmärgil, mis on seotud tema majandus- või kutsetegevusega,
nt veebipõhise vahendusteenuse pakkuja, internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja,
võrdlusveebilehe haldaja), eristaks selgelt sellised otsingutulemused erapooletutest ja vaid
päringu asjakohasuse kriteeriumil põhinevatest tulemustest.
Nt booking.com veebilehel otsingusõna sisestamisel kuvatakse otsingutulemusena järjestus ja
sellega samas vaates on veebilehe ülemises osas avaldatud teade, et makstud komisjonitasu ja
muud hüved võivad mõjutada majutusasutuse kohta otsingutulemustes. Booking.com veebilehe
näidet on kasutatud põhjusel, et selle internetipõhise kauplemiskoha teenuse pakkuja on võtnud
omapoolsed kohustused EL liikmesriikide tarbijakaitseasutuste vahelise koostöö võrgustiku
ees20 .
Kui kaupleja pakub tarbijatele otsingufunktsiooni võimalust, kuid tulemuste järjestuse
kuvamisel ei ole selgelt avaldatud, et parem koht järjestuses on saavutatud tänu kolmandast
isikust kaupleja sellel eesmärgil tehtud maksele, on tegemist eksitava kauplemisvõtte
20
https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/live_work_travel_in_the_eu/consumers/documents/eu-
wide_commitments_proposed_by_booking.com_.pdf
15
kasutamisega. Asjakohane teave makstud reklaami või makse kohta peab olema esitatud selgelt
ja mõistetavalt teabe edastamise vahendile kohasel viisil.
Paragrahvi 1 punktis 10 täiendatakse TKS § 16 lõiget 8 punktidega 24, 25 ja 26, millega
täiendatakse alati eksitavate kauplemisvõtete loetelu. Muudatusega võetakse üle direktiivi (EL)
2019/2161 artikli 3 punkt 7(b), millega täiendatakse direktiivi 2005/29/EÜ lisas I toodud
loetletu eksitavatest kauplemisvõtetest, mis alati ja kõigil asjaoludel on keelatud.
Punkti 24 kohaselt on keelatud ürituse piletite edasimüümine tarbijale, kui kaupleja hankis
piletid automaatseid oste võimaldavat tarkvaralahendust kasutades, eirates piletite ostmisele
kohaldatavaid tingimusi. Sellist võtet nimetatakse ka „skalpeerimiseks“ ̶ praktika, kus
ostetakse kiiresti kokku suurel hulgal väga suure nõudlusega kaupa, et see hiljem täiendava
juurdehindlusega maha müüa.
Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunkti 50 kohaselt peaks olema keelatud müüa tarbijatele
edasi kultuuri- ja spordiürituste pileteid, mis on hangitud, kasutades tarkvara nagu „botid“, mis
võimaldab osta pileteid esmamüüja kehtestatud tehnilistest ülempiiridest suuremas mahus või
eirates esmamüüja muid tehnilisi vahendeid, mille eesmärgiks on tagada piletite kättesaadavus
üksikisikutele. Interneti robot ehk bot on algoritmide kogum, mis täidab automaatseid,
korduvaid ning eelnevalt määratletud ülesandeid internetilehel. Edasimüügiks suuremas
koguses piletite hankimine interneti robotit kasutamata ei ole olnud probleemiks, kuna selline
tegevus on piletite esmamüüjale lihtsamini avastatav ja takistatav. Seetõttu kehtestatakse just
nende piletite edasimüügi keeld, mis on hangitud erinevate tarkvaralahenduste abil. Keeld ei
mõjuta muid riigisiseseid meetmeid kindlustamaks üksikisikute juurdepääsu kultuuri- ja
spordiüritustele, nt piletite edasimüügi hindade reguleerimine.
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ei ole Eestis tuvastanud suuri probleeme seoses
piletite müügi ja nende edasimüügiga. Seni ei ole Eestis peetud vajalikuks ka piletite
edasimüügi hinna reguleerimist. TKS-i lisatava sätte kohaselt, kui kaupleja tegeleb spordi- või
kultuuriüritusele piletite edasimüügiga ja hangib need piletid interneti roboti või muu
automaatse vahendi abil, rikkudes piletite esmamüüja kehtestatud tingimusi, on tegemist
ebaausa ja keelatud kauplemisvõttega.
Punktiga 25 keelatakse kauplejal kirjeldada kaupade või teenuste kohta esitatud arvustusi kui
neid kaupu või teenuseid tegelikult ostnud või kasutanud tarbijate arvustusi, kui kaupleja ei
rakenda mõistlikke ja proportsionaalseid meetmeid selle kontrollimiseks.
Paljud veebiplatvormid pakuvad tarbijatele võimalust anda teistele tarbijatele teada oma
kogemustest kauba või teenuse või selle müüja või osutajaga. Seda tehakse e-poodides
internetipõhises kauplemiskohas, otsingumootorites, spetsiaalsetel reisiveebilehtedel,
võrdlusveebilehtedel ja sotsiaalvõrgustikes. Teise tarbija jagatud kogemus võimaldab tarbijal
sellest õppida, teha kiiremaid ja paremaid tehinguotsuseid. Näiteks Ühendkuningriigi
konkurentsi- ja turuamet avaldas 2015. aastal aruande veebihinnangute ja heakskiitude kohta,
milles leiti, et veebihinnanguid kasutavad tarbijad peavad neid väärtuslikeks ja neid kasutab üle
poole UK täiskasvanud tarbijatest.21
Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunktis 47 on selgitatud, et ostuotsuste tegemisel
tuginevad tarbijad olulisel määral teiste tarbijate arvustustele ja toetusavaldustele. Kui kaupleja
annab juurdepääsu tarbija arvustustele, peaksid nad tarbijaid teavitama sellest, kas nad
21
https://assets.publishing.service.gov.uk/government/uploads/system/uploads/attachment_data/file/436238/Online
_reviews_and_endorsements.pdf
16
rakendavad protsesse või menetlusi tagamaks, et avaldatud arvustused pärinevad tarbijatelt, kes
on kaupu või teenuseid tegelikult ostnud või kasutanud. Kaupleja peaks andma teavet selle
kohta, kuidas ta kontrollib, et arvustuse andjad on kaupa või teenust ostnud või kasutanud,
samuti teavet selle kohta, kuidas arvustusi töödeldakse (nt kas avaldatakse kõik arvustused, nii
positiivsed kui negatiivsed, kas arvustused on sponsitud või mõjutatud lepingulisest suhtest
kauplejaga). Kui kaupleja ei ole võtnud mõistlikke ja proportsionaalseid meetmeid tagamaks,
et arvustused pärinevad tarbijatelt, kes on kaupa või teenust ostnud või kasutanud, on
sellekohase väite esitamine või sellise mulje loomine tarbijate eksitamine ja ebaaus
kauplemisvõte, mis alati ja kõigil tingimustel on keelatud.
Pädev asutus hindab kaupleja rakendatud meetmeid, kasutades võrdlust parimate praktikatega
või siis lähtudes olemasolevast standardist ISO 20488:2018 Online consumer reviews:
Principles and requirements for their collection, moderation and publication.
Võimalused, kuidas kaupleja saab tagada, et arvustused pärinevad kaupa või teenust tegelikult
ostnud või kasutanud tarbijalt võivad olla järgmised:
- broneeringu või tellimisnumbri sidumine arvamuse esitajaga;
- arvamuse esitajate registreerimise nõue;
- tehnilised vahendid arvamuse esitaja autentsuse kontrollimiseks (IP-aadressi kontroll; kontroll
e-mailiga);
-selged reeglid arvustuse esitajatele, valearvustuste ja asjakohase teateta sponsitud arvustuste
esitamise keeld;
- arvustuste sisu seire ja reageerimine kaebustele seoses kahtlaste arvustustega.
Samal ajal on ka oluline, et kaupleja ei takistaks tõeste arvustuste esitamist. Üheks
probleemseks kauplemisvõtteks on tarbijate negatiivsete hinnangute varjamine, avaldamata
tarbijatele selgelt teavet selle kohta, et neile esitataksegi vaid valik tarbijate hinnangutest.
Selline tegevus võib olla eksitav tegevus, mis on vastuolus TKS § 16 lõikega 2 või eksitav
tegevusetus vastavalt TKS § 16 lõikele 6. Kui tarbijate hinnangute või toetusavalduste
esitamisel jäetakse petlik mulje, et esitatud on kõik tarbijate hinnangud või kui jäetakse
avaldamata teave selle kohta, et esitatud ei ole kõik hinnangud, võib keskmine tarbija eeldada,
et esitatud on kõik hinnangud ja teha tehinguotsuse, mida ta muul juhul ei oleks teinud. Säte ei
keela otseselt kauplejal nt tema Facebooki lehel kustutada negatiivseid arvustusi. Kui kaupleja
aga seda teeb, peab ta tarbijaarvustuste esitamisel sellest selgelt ja arusaadavalt teavitama.
Punktiga 26 keelatakse kauplejal esitada libaarvustusi ja väärkasutada tarbija arvustust.
Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunktis 49 on selgitatud, et kauplejatel peaks olema
keelatud tarbijate libaarvustuste ja -toetusavalduste esitamine (nt „meeldimised“
sotsiaalmeedias) või selle teisele isikule ülesandeks tegemine, et oma kaupu või teenuseid
reklaamida. Samuti on keelatud manipuleerida tarbijate arvustuste ja toetusavaldustega, nt
avaldada üksnes positiivseid arvustusi. Manipuleerimine võib toimuda ka sotsiaalmeedias
tehtud toetusavalduste ekstrapoleerimise kaudu. Sel juhul kasutaja positiivne interaktsioon
lingitakse teatava veebipõhise infosisuga või viiakse üle erinevale, ent seotud sisule, jättes
mulje, et see kasutaja asub positiivsele seisukohale ka seotud infosisu suhtes.
Säte hõlmab kaupleja sellist praktikat, mille puhul kaupa või teenust tegelikult ostnud tarbijad
saavad tasu positiivse arvustuse postituse eest, samuti positiivseid arvustusi tootvate nn
„meeldimise tehaste“ kasutamist. Tarbijaarvustuse või toetusavalduse väärkasutamisega võib
olla tegemist juhul, kui piiratakse juurdepääsu teatud arvustustele või moonutatakse nende
esitlust.
17
Ühendkuningriigi tarbijaorganisatsiooni Which uuringus22 leiti, et libaarvustused mõjutavad
oluliselt tarbijate valikuid. Üle 20% tarbijatest valis alternatiivsetest valikutest libaarvustuste
mõjul halvemate omadustega toote.
Ebaausate kaubandustavade direktiivi ja TKS ebaausate kauplemisvõtete regulatsiooni
kohaldatakse iga isiku suhtes, kes liigitub direktiivi ja TKS-i kohaselt kauplejaks. Paljude
tarbijate hinnanguid edastavad veebiplatvormid, internetipõhise kauplemiskoha teenuse
osutajad ja veebipõhiste teenuste vahendajad liigituvad või võivad liigituda kauplejateks.
Paragrahvi 1 punktis 11 täiendatakse TKS-i paragrahviga 161 ja sätestatakse kaupleja
kohustus esitada järelevalveasutuse nõudel tõendid oma faktiliste väidete õigsuse
kinnitamiseks. Muudatusega võetakse üle direktiivi 2005/29/EÜ artikkel 12.
Direktiivi 2005/29 art 12 näeb ette, et liikmesriigid annavad pädevatele asutustele ja kohtule
õiguse menetluse raames küsida kauplejalt tõendeid tema esitatud faktiliste väidete täpsuse
kohta, kui selline nõue on konkreetse juhtumi asjaolude põhjal asjakohane ning lugeda kaupleja
esitatud väited eksitavaks, kui ta tõendeid ei esita või esitatud tõendid on ebapiisavad. Tõendite
küsimine on võimalik ka KorS § 30 ja HMS § 38 alusel, kuid nimetatud sätted ei reguleeri
tõendite esitamata jätmise tagajärge.
Näiteks hinna alandamisest teavitamisel peab kaupleja avaldama ka varasema hinna ning
suutma tõendada, et avaldatud varasem hind on alandamisele eelnenud 30 päeva jooksul
kohaldatud madalaim hind.
Kauplemisvõttega seotud väited on üldjuhul seotud kauba või teenuse teatud omadustega, nt
omistatakse tootele mingit kasulikku mõju tervisele või siis rõhutatakse toote ökoloogilisust ja
keskkonnasäästlikke omadusi. Taolisi väiteid esitades peab kaupleja olema valmis põhjendama
faktilisi väiteid teaduslike tõenditega. Kui kaupleja asjakohaseid tõendeid ei esita, võib tegemist
olla keelatud kauplemisvõttega.
Finantsteenuste puhul võib näiteks tuua olukorra, kus finantsteenuse osutaja väidab, et tema
laenuintressid on kõige madalamad või tema pensionifond kõige suurema aastatootlusega.
Sellisel juhul peab ta olema valmis tõendama neid faktilisi väiteid asjakohaste tõenditega.
Paragrahvi 1 punktis 12 muudetakse TKS § 17 lõike 2 punkti 6 sõnastust ja jäetakse välja
sõnad „ja kaebuste lahendamise“. Muudatusega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/2161 artikli
3 punkt 4(a).
Muudatuse eesmärgiks on vähendada kaupleja teavitamiskoormust reklaamietapis ostukutse
esitamisel. Vastavalt TKS § 17 lõikele 1 on ostukutse kaupleja kommertsteadaanne, milles on
esitatud kauba või teenuse omadused ja hind ning selle põhjal on tarbijal võimalik ostu
sooritada. TKS § 17 lg 4 loetleb olulise teabe, mille esitamine on ostukutse puhul nõutav. Sellest
loetelust jäetakse välja teave kaebuste lahendamise kohta.
Direktiivi põhjenduspunktis 39 on selgitatud, et ostukutsele kohaldatavaid teavitamisnõudeid
kohaldatakse juba kauba või teenuse reklaami etapis. Samal ajal on direktiivis 2011/83/EL
tarbija õiguste kohta (siseriiklikusse õigusesse üle võetud VÕS-ga) samad ja ka muud
üksikasjalikumad teavitamisnõuded ette nähtud lepingueelses etapis. Komisjon on välja toonud,
et tarbijakaitse- ja turundusalase õiguse toimivuskontrolli tulemused näitasid, et teave kaebuste
lahendamise korra kohta on kõige asjakohasem ja tarbijale vajalik vaid lepingueelses etapis.
Kauba või teenuse reklaamimise etapis on see teave väheoluline. Seega ei ole kauba või teenuse
22
https://www.which.co.uk/policy/consumers/5860/realfakereviews
18
reklaamimise etapis ehk siis ostukutse puhul enam nõutav teabe avaldamine kaebuste
lahendamise korra kohta. Küll aga peab tarbija seda teavet saama lepingueelses etapis enne
lepingu sõlmimist.
Paragrahvi 1 punktis 13 täiendatakse TKS § 17 lõiget 2 uue punktiga 8, milles sätestatakse,
et oluliseks teabeks internetipõhises kauplemiskohas pakutavate kaupade või teenuste puhul on
teave selle kohta, kas kauplemiskohas kaupa või teenust pakkuv kolmas isik on kaupleja, või
füüsiline isik, kes tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema majandus- või kutsetegevusega.
Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunktides 27 ja 28 on selgitatud, et internetipõhised
kauplemiskohad peavad andma tarbijatele teavet selle kohta, kas kaupu või teenuseid pakkuv
kolmas isik on kaupleja, st majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik või mitte, lähtuvalt
kolmanda isiku avaldusest internetipõhise kauplemiskoha pidajale. Kui kaupa või teenust
pakkuv kolmas isik avaldab, et ei ole kaupleja, peab internetipõhise kauplemiskoha teenuse
osutaja esitama lühikese teate selle kohta, et isikuga sõlmitud lepingule ei kohaldu EL
tarbijaõigus. Nimetatud teabe esitamise kohustus sätestatakse võlaõigusseaduses.
Internetipõhises kauplemiskohas täiendava teabe esitamise kohustus tuleneb ka direktiivis
2011/83/EL tehtud muudatusest, mis võetakse siseriiklikku õigusesse üle võlaõigusseadusega.
Internetipõhisele kauplemiskohale lisandub VÕS-st tulenevalt täiendav kohustus esitada teavet
selle kohta, kuidas lepingu täitmisega seotud kohustused on jaotatud kaupa või teenust pakkuva
kolmanda isiku ja internetipõhise kauplemiskoha pidaja vahel tulenevalt nende omavahelisest
lepingust. Teave tuleb esitada selgelt ja arusaadavalt ning ei piisa teabe esitamisest üksnes
lepingu tüüptingimustes või muudes lepingudokumentides.
TKS-i lisatava sätte kohaselt ei pea internetipõhise kauplemiskoha pidaja kontrollima
kolmandast isikust pakkuja õiguslikku seisundit, kuid peab nõudma internetipõhise
kauplemiskoha kaudu pakkujalt, et ta määratleks ennast kas kaupleja või muu isikuna.
Kolmanda isiku suhtes kohaldatakse TKS § 16 lg 8 punkti 22, mille kohaselt on keelatud tõele
mittevastava väite esitamine või muul moel vale mulje loomine, et isik ei tegutse majandus- või
kutsetegevusega seotud eesmärgil või vääralt enda esitlemine tarbijana.
Enamtuntud internetipõhistel kauplemiskohtadel (kaup24, osta.ee, Amazone, eBay) tegeletakse
just toodete pakkumisega ning tarbija saab teha valiku erinevate kauplejate või muude isikute
pakutavate toodete seast. Teenuste sellisel viisil pakkumine on keerulisem, kuna teenuste puhul
sõltub palju konkreetse tarbija personaalsest soovist ja universaalset kõigile tarbijatele sobivat
teenust on keerulisem pakkuda. Sarnane olukord on ka finantsteenustega. Finantssektoris võib
kõnealune säte puudutada näiteks ühisrahastusplatvorme, kus laenu pakkujateks võivad olla nii
majandustegevuse raames tegutsevad laenukontorid kui ka eraisikud. Siiski on
ühisrahastusplatvormide puhul, mis vahendavad laene eraisikult eraisikule, laenuandja puhul
tegemist investoriga ning laenuvõtja lepingupartneriks on üldjuhul ühisrahastusplatvormi
pidaja (nt Bondora, Moneyzen). Sellisel juhul peab ühisrahastusplatvormi pidajal olema
Finantsinspektsiooni väljastatud krediidiandja või krediidivahendaja tegevusluba.
Finantsvõrdlusportaalid (nt Altero.ee), mis võimaldavad erinevate laenuandjate pakkumiste
võrdlemist ning sobivaima pakkujaga lepingu sõlmimist portaali kaudu, vahendavad üldjuhul
tegevusloaga krediidiandjate poolt antavat laenu ja laenuvõtja lepingupartneriks on konkreetne
laenupakkuja. Sellisel finantsvõrdlusportaalil, mis võimaldab portaali kaudu ka lepingute
sõlmimist, peab olema ka krediidivahendaja tegevusluba.
Oluline on ka märkida, et kui sotsiaalvõrgustiku foorumite kaudu pakub füüsiline isik laenu
teistele eraisikutele ja teeb seda pidevalt ning laenu andmine on muutunud tulu teenimise
allikaks, siis võib teda käsitleda majandus- või kutsetegevuses tegutseva isikuna, kelle suhtes
19
kohalduvad nii tarbijakaitseseadusest kui ka krediidiandjate ja -vahendajate seadusest tulenevad
nõuded ning füüsilisel isikul on vaja Finantsinspektsioonilt taotleda tegevusluba. Tegevusloata
laenu andes riskib laenuandja kriminaalkaristusega ja vastutustundetult laenates intressidest
ilma jäämisega23.
Internetipõhiste kauplemiskohtade puhul on oluline märkida ka seda, et juhul, kui seal
võimaldatakse kaupade või teenuste ostmist järelmaksuga, võib internetipõhisel
kauplemiskohal olla vajalik kas krediidiandja või krediidivahendaja tegevusluba vastavalt
krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (edaspidi KAVS) § 10 lõikele 2. Näiteks ON24.ee
sisustuskaubamajas on püsikliendil võimalik osta kõiki kaupu järelmaksuga ning ON24 AS-il
on krediidiandja tegevusluba.
Internetipõhine kauplemiskoht, mille pidaja müüb ise ja võimaldab ka erinevatel teistel
kauplejatel internetipõhises kauplemiskohas kaupu/teenuseid müüa, võib olla
krediidivahendajaks ja vajada krediidivahendaja tegevusluba, kui järelmaksu võimalust
pakutakse lisaks platvormi pidaja enda pakutavate kaupade või teenuste puhul ka teiste
kauplejate poolt pakutavate kaupade või teenuste soetamiseks. KAVS § 2 lõike 9 kohaselt ei
kohaldata nimetatud seadust ettevõtjale, kes oma majandus- või kutsetegevuses müüb
tarbijatele kaupu või osutab teenuseid ja selle kõrvaltegevusena võimaldab tarbijale tasulist
maksetähtpäeva edasilükkamist või vahendab tarbijale krediiti, kui krediidiandja puhul, kelle
krediiti ettevõtja vahendab, on täidetud kaks tingimust - tegemist on krediidiasutuse või
tegevusloaga krediidiandjaga ning ta vastutab tarbijale krediidi andmisele või krediidi
vahendamisele sätestatud nõuete täitmise eest. Näiteks internetipõhise kauplemiskoha
Kaup24.ee pidaja ei oma krediidivahendaja tegevusluba, kuna võimaldab järelmaksu vaid enda
pakutavate kaupade soetamiseks ja vahendab seejuures krediidiasutuse või tegevusloaga
krediidivahendaja antavat krediiti.
Paragrahvi 1 punktis 14 täiendatakse TKS §-i 17 lõigetega 21 ja 22 ning kehtestatakse nõue,
et tarbijale võimaluse pakkumisel, otsida päringu alusel erinevaid kauplejaid või kaupu või
teenuseid, tuleb tarbijale anda teavet ka otsingu tulemust määravate peamiste parameetrite ja
nende suhtelise tähtsuse kohta teiste parameetritega võrreldes. Muudatusega võetakse üle
direktiivi (EL) 2019/2161 artikli 3 punkt 4(b).
Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunktides 21–23 on selgitatud, et tegemist on
läbipaistvusnõuetega, mis on seotud otsingutulemuste järjestuse kindlaksmääramise peamiste
parameetritega ja mida reguleerib ka EP ja nõukogu määrus (EL) 2019/1150 läbipaistvuse
edendamisest veebipõhiste vahendusteenuste ärikasutajate jaoks24. Kui nimetatud määruse
eesmärgiks on tagada läbipaistvus internetipõhises kauplemiskohas kaupu või teenuseid
pakkuvatele isikutele, siis direktiivi (EL) 2019/2161 asjakohase sätte eesmärgiks on tagada
piisav läbipaistvus tarbijatele. Säte kohaldub internetipõhistele kauplemiskohtadele (nt
booking.com, osta.ee, kaup24.ee) ja hinnavõrdluse veebilehtedele (nt hind24.ee, võrdle.ee).
Säte ei kohaldu nendele e-kauplejatele, kes pakuvad või müüvad kaupu või osutavad teenuseid
oma nimel enda hallatava veebilehe kaudu ja võimaldavad tarbijal teha otsinguid vaid tema
pakutavate kaupade või teenuste hulgast tarbija valitavate erinevate parameetrite alusel (nt hind,
suurus, värvus, populaarsus jne). Sätet ei kohaldata ka veebipõhiste otsingumootorite
pakkujatele (nt Google ja Yahoo) nagu need on määratletud EP ja nõukogu määruse (EL)
2019/1150 artikli 2 punktis 6 ja kes pakuvad või edastavad pakkumiseks tarbijatele
23
Finantsinspektsiooni märgukiri https://www.fi.ee/et/uudised/finantsinspektsioon-selgitab-millal-fuusilisel-
isikul-laenu-andes-vaja-tegevusluba
24
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A02019R1150-
20190711&qid=1605861574478
20
veebipõhiste otsingumootorite teenuseid. Nimetatud määruse artiklist 5 tuleneb veebipõhistele
otsingumootori teenuste pakkujatele kohustus esitada peamised parameetrid, mis üksikult või
kogumis on kõige olulisemad järjestuse kindlaksmääramisel.
Euroopa Komisjon on koostanud ka suunised läbipaistvuse kohta vastavalt EP ja nõukogu
määrusele 2019/1150 (ELT, c 424, 8.12.2020, lk 1–24)25
Kauplejad, kes võimaldavad tarbijal otsida erinevate kauplejate või muude isikute pakutavaid
kaupu või teenuseid, peavad esitama üldist teavet vaikimisi peamistest parameetritest, mis
määravad tarbija otsingu tulemusena esitatud järjestuse, ning nende suhtelise tähtsuse teiste
parameetritega võrreldes. Teave peab olema kokkuvõtlik, hõlpsasti nähtav ja vahetult
kättesaadav. Parameetrite all mõistetakse üldisi kriteeriume ja protsesse, mis on hõlmatud
järjestuse algoritmides või muudes mehhanismides. Direktiivi (EL) 2019/2161
põhjenduspunkti 23 kohaselt peaksid kauplejad esitama järjestuse kindlaksmääramise peamiste
parameetrite üldise kirjelduse, milles selgitatakse peamisi vaikeparameetreid, mida kaupleja
kasutab, ja nende suhtelist tähtsust teiste parameetrite suhtes. Seda kirjeldust ei pea esitama
kohandatud viisil iga üksiku otsingu kohta. Samuti ei pea kauplejad avaldama üksikasjalikku
teavet oma järjestusmehhanismide ega algoritmide toimimise kohta.
Finantssektoris kohalduks kõnealune säte nt finantsvõrdlusplatvormile, mille kaudu on
tarbijatel võimalik otsida erinevate laenutoodete pakkujaid. Samal ajal võib olla tegemist ka
internetipõhise kauplemiskohaga, kui platvormi kaudu on võimalik ka laenulepingute
sõlmimine erinevate pakkujatega. Kui tarbija sisestab sellel platvormil soovitava laenusumma
ja laenu tähtaja ning seejärel kuvatakse talle erinevad pakkumised, siis peab olema tarbijale
esitatud teave ka selle kohta, milliste parameetrite järgi kujuneb tarbijale esitatud pakkumiste
järjestus.
Säte kohaldub ka juhul, kui kaupleja võimaldab otsingut häälkäskluse abil (nt „digitaalse
abimehe“ kaudu). Ka sel juhul peab olema avaldatud üldteave peamiste parameetrite kohta
veebiliidese konkreetses osas. Nt otsingutulemusena esitatud kaupade või teenuste või
kauplejate järjestust esitaval veebilehel on püsivalt ja selgelt hüperlink tekstiga „Vaata siit,
kuidas kujuneb järjestus“ (või muu sama mõtet kandev tekst), millele klõpsates jõuab tarbija
järjestuse peamiste parameetrite üldise kirjelduseni.
Kui peamised parameetrid hõlmavad võimalust mõjutada järjestust kolmanda isiku poolt
kauplejale makstava otsese või kaudse tasu eest, peab see parameetrite üldises kirjelduses olema
välja toodud, samuti sellise tasu mõju järjestusele. TKS §-i 17 lisatav lõige 21 on tihedalt seotud
TKS § 16 lõikesse 8 lisatava punktiga 111, kuna otsene või kaudne makse võib olla üheks
peamiseks parameetriks. Sellisel juhul tuleb selgelt avalikustada, et kõrgem koht järjestuses on
saavutatud otsese või kaudse maksega ning lisaks peab otsese või kaudse tasu võimalus ja selle
mõju järjestusele sisalduma ka parameetrite üldises kirjelduses
Näiteks booking.com veebilehel otsingusõna sisestamisel kuvatakse otsingutulemusena
järjestus ja sellega samas vaates on veebilehe ülemises osas püsivalt avaldatud teade, et makstud
komisjonitasu ja muud hüved võivad mõjutada majutusasutuse kohta otsingutulemustes ning
hüperlink tekstiga „Vaata lisaks“. Hüperlingile klõpsates jõuab tarbija kirjelduseni, kuidas
kujuneb järjestus26.
25
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52020XC1208(01)&from=EN
26
https://www.booking.com/content/terms.et.html?aid=376448;label=bookings-name-
OjGp7zu%2ANbCOmlcZGCeB2QS438089838218%3Apl%3Ata%3Ap1%3Ap22%2C563%2C000%3Aac%3A
ap%3Aneg%3Afi%3Atikwd-
21
Vaikimisi järjestuse peamiste parameetritena on nt booking.com kirjeldanud järgmisi
parameetreid: isiku otsinguajalugu, otsingulehelt majutusasutuse lehele klikkimise määra,
reisipakkuja pakkumiste bruto- ja netohulka, samuti reisipakkuja poolt talle makstavad tasud ja
nende õigeaegne laekumine.
Paragrahvi 1 punktis 15 täiendatakse TKS §-i 17 lõikega 4, mille kohaselt on oluliseks teabeks
ka teave selle kohta, kas ja kuidas kaupleja tagab, et tarbijale kättesaadavaks tehtud arvustused
kaupade või teenuste kohta pärinevad neid kaupu või teenuseid tegelikult ostnud või kasutanud
tarbijatelt. Muudatusega võetakse üle direktiivi (EL) 2019/2161 artikli 3 punkt 4(c).
Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunktis 47 selgitatakse, et tarbija tehinguotsust mõjutavad
üha enam teiste tarbijate arvustused ja toetusavaldused. Kui kaupleja võimaldab juurdepääsu
tarbijaarvustustele, peab ta teavitama sellest, kas ta rakendab meetmeid või protsesse tagamaks,
et arvustused pärinevad tarbijatelt, kes tegelikult on kaupa või teenust ostnud või kasutanud.
Kõnealune säte seondub eelnõu punktiga 8 ja TKS § 16 lõikesse 8 lisatava punktiga 25, mis
keelab esitleda arvustusi, kui tegelike tarbijate või kasutajate poolt antud arvamusi või
hinnanguid, kui kaupleja ei rakenda meetmeid või protseduure selle tagamiseks. Kui kaupleja
esitab või teeb tarbijale kättesaadavaks isikute arvustusi, peab ta andma teavet selle kohta, kes
on arvustuste andjateks - kas iga isik või üksnes tarbijad, kes on tegelikult kaupa või teenust
ostnud või kasutanud. Seda teavet peetakse oluliseks teabeks ja see peab olema kergesti ning
selgelt nähtav ning üheselt arusaadav. Näiteks võib kaupleja esitatud arvamuste juurde lisada
püsivalt nähtava hüperlingi tekstiga „Vaata, kuidas käsitleme arvustusi“ (või muu sama mõtet
kandev tekst) ja sellele klõpsates jõuab tarbija kirjelduseni, kuidas ja millistel tingimustel
kaupleja arvustusi esitab.
Kui kaupleja väidab või petlikult jätab mulje, et tema poolt esitatud või kättesaadavaks tehtud
arvustused on tarbijatelt, kes on kaupa või teenust ostnud või kasutanud, peab kaupleja selgelt
teavitama ka tema poolt rakendatud meetmetest, millega ta tagab oma väite õigsust. Kui
kaupleja selleks vajalikke meetmeid või protsesse ei rakenda, ei saa ta väita ega jätta muljet, et
arvustused on tegelikelt tarbijatelt.
Näiteks kui kosmeetikatooteid müüva veebikaupleja esilehel on kirjeldatud tarbijate
positiivseid kogemusi stiilis „Parim toode, kunagi ei osta muid tooteid“ või „Pärast toote
kasutamist kadusid kõik nahaprobleemid“ ilma arvustaja nimeta ja hiljem selgub, et nende
arvustuste kirjutajaid ei ole olemas, on tegemist tarbijate eksitamisega ja selline tegevus on
keelatud.
Eelnõus tarbija arvustuste esitamisele või kättesaadavaks tegemisele sätestatavate nõuete
täitmise kontrollimine on keeruline ja eeldab pädevatele asutustele vajalike digitaalsete
vahendite loomist ja arendamist, millele aitab kaasa ka Euroopa Komisjon. EP ja nõukogu
tarbijakaitsealase koostöö määruse (EL) 2017/2394 rakendamise raames on Komisjon
saavutanud, et EL liikmesriikides tarbijate huve kaitsvate õigusaktide jõustamise eest
vastutavaks määratud pädevatel asutustel on kontakt Facebookiga ja kui kaupleja esitab seal
kahtlase sisuga arvustusi, on pädeval asutusel võimalik esitada asjakohane teade Facebookile.
Paragrahvi 1 punktis 16 muudetakse TKS §-i 68 ja täiendatakse selles sätestatud
väärteokoosseisu viitega kauba hinna alandamisest teavitamise nõuetele. Muudatusega
65526620%3Alp9061552%3Ali%3Adec%3Adm%3Appccp%3DUmFuZG9tSVYkc2RlIyh9YairvxL4WE14rLB
L6qWjpyY;sid=73063b1ad9a61abc84dedf839c3710ee;srpvid=6771616612c000b8&#tcs_s8
22
võetakse üle direktiivi (EL) 2019/2161 artikli 2 punkt 2, mis näeb ette karistusnormide
kehtestamise hinna avaldamise ja hinna alandamisest teavitamise nõuete rikkumise korral.
Muudatuse eesmärgiks on laiendada väärteokoosseisu ka nende nõuete rikkumise
hõlmamiseks, mis tulenevalt direktiivist (EL) 2019/2161 sätestatakse kauba hinna alandamisest
teavitamisele. Samuti suurendatakse juriidilise isiku maksimaalset karistusmäära 400 000
euroni.
Kehtiva TKS §-s 7 on sätestatud nõuded kauba hinna avaldamisele. Eelnõuga täiendatakse §-i
7 uue lõikega 61, milles nähakse ette, et kauba hinna alandamise teates peab kaupleja märkima
ka hinna alandamisele eelnenud varasema hinna. Täpsemad nõuded kauba hinna avaldamisele
ja hinna alandamisest teavitamisele kehtestatakse valdkonna eest vastutava ministri määrusega
TKS §-s 8 sisalduva volitusnormi alusel.
Võrreldes kehtiva TKS § 68 sõnastusega on eelnõus selle paragrahvi tekstist välja jäetud
tekstiosa „samuti teiste kauba müügile või teenuse osutamisele“. Justiitsministeerium on
osundanud, et kehtiva TKS §-s 68 sõnastuses sisalduv tekstiosa „samuti teiste kauba müügile
või teenuse osutamisele kehtestatud nõuete rikkumise eest“ on äärmiselt lai ja ebaselge,
mistõttu ei ole isikule üheselt selge, millised on need nõuded, mille rikkumine võib kaasa tuua
karistuse.
Alates 1.01.2015 võib karistusseadustiku kohaselt kohtuväline menetleja määrata rahatrahvi
kuni 400 000 eurot. Kuni selle ajani oli kohtuvälise menetleja määratava rahatrahvi ülempiiriks
32 000 eurot. Karistusmäärad TKS-s on jäänud kuni 2015. aastani kehtinud maksimaalse
trahvimäära tasemele. Rahatrahvi madal ülemmäär ei taga üldpreventiivset eesmärki ega järgi
põhimõtet, et õigusrikkumise toimepanemine ei annaks võimalust tulu teenimiseks.
Kehtivas TKS-is on kauba või teenuse hinna avaldamise nõuete rikkumise eest juriidilisele
isikule ette nähtud rahatrahv kuni 3200 eurot. Ilmselgelt ei ole see piisavalt mõjus, et tagada
kauplejate õiguskuulekas käitumine ja hoida ära tarbijate majandushuve kahjustavad tegevused.
Seda eriti suuremate kauplejate puhul, kelle käibed ulatuvad sadadesse miljonitesse eurodesse
aastas.27
Hinna avaldamise nõuete ja hindade alandamisest teavitamise nõuete rikkumine võib mõjutada
väga paljude tarbijate majanduskäitumist, mille tulemusel teevad tarbijad tehinguotsuseid, mida
nad muul juhul ei oleks teinud ja mis põhjustavad tarbijatele majanduslikku kahju. Iga üksiku
tarbija majanduslik kahju ei pruugi olla suur, kuid arvestades mõjutatud tarbijate võimalikku
suurt arvu, siis õiguserikkumisest teenitav võimalik tulu võib olla märkimisväärne.
Eelnõu § 1 punktis 14 sätestatakse kauba ja kauba müügi ning teenuse osutamise kohta
kehtestatud nõuete rikkumise eest määratava karistuse ülempiiriks 200 trahviühikut füüsilisele
isikule ning kuni 400 000 eurot juriidilisele isikule.
Direktiivi (EL) 2019/2161 artiklis 2 sisalduv direktiivi 98/6/EÜ muudatus ja lisatud artikkel 8
karistuste kohta kohustab liikmesriike kehtestama proportsionaalsed ja tõhusad karistusnormid,
kuid ei näe ette kõrgendatud karistusmäärade kehtestamist seoses laiaulatuslike rikkumistega.
Paragrahvi 1 punktides 17, 18 ja 19 muudetakse vastavalt TKS §-des 69, 70, 701, 71, 72, 721,
722 ja 723 kehtestatud juriidilisele isikule määratava rahatrahvi ülemmäära. TKS §-69 sätestatud
rikkumise eest (tarbijale kauba müümisel või teenuse osutamisel alakaalumise, alamõõtmise
27
https://www.aripaev.ee/borsiuudised/2019/01/24/tallinna-kaubamaja-kasum-vahenes
23
või hinna vale arvutamise eest) kehtestatakse rahatrahvi ülemmääraks 40 000 eurot ja ülejäänud
nimetatud paragrahvides kehtestatakse rahatrahvi ülemmääraks 400 000 eurot.
Muudatus tehakse eesmärgiga paremini tagada tarbijakaitsenormide täitmine. Rahatrahvi
määramisel lähtub kohtuväline menetleja väärteomenetluse seadustikus sätestatust ning võtab
arvesse karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Väärteovastutuse rakendamine on
põhjendatud õiguserikkumiste korral, millega on kahjustatud tarbijate kollektiivseid
majandushuve ja mida ei ole võimalik haldussunniga korvata ega ära hoida.
Kehtiva TKS §-s 69 sätestatud väärteokoosseis ei tulene otseselt EL õigusest vaid on olnud
TKS-is alates 2004. aastast, mil suure osa kaupadest olid eelpakendamata ja iga tehingu puhul
toimus nende kaalumine või mõõtmine. Kuni 2007.aastani oli karistusseadustiku kohaselt
rahatrahvi maksimaalne määr kuni 3200 eurot. TKS muutmise seadusega 2007. aastal lisati
TKS-i uus väärteokoosseis ja kehtestati rahatrahv kuni 32 000 eurot ebaausa kauplemisvõtte
kasutamise eest, kusjuures TKS §-i 69 otsustati mitte muuta.
Kuigi viimastel aastatel ei ole Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet TKS §-i 69 alusel
väärteomenetlusi algatanud, peab amet sellist koosseisu siiski vajalikuks. TKS § 69 näeb ette
karistuse tarbija petmise eest, mis seisneb alakaalumises, alamõõtmises või hinna vales
arvutamises tarbijale kauba müümisel või teenuse osutamisel. Rikkumise eest on võimalik
määrata rahatrahv füüsilisele isikule kuni 200 trahviühikut (kuni 800 eurot) ja juriidilisele
isikule kuni 3200 eurot. Eelnõus on kavandatud juriidilisele isikule määratava rahatrahvi
ülemmäära tõstmine 40 000 euroni. Tulenevalt rikkumise laadist seondub see eelkõige
konkreetsete tehingutega, mille puhul on tarbijal võimalik rikkumine ka ise tuvastada ning
eeldatavasti ei ole rikkumisest mõjutatavate tarbijate arv ning neile tekitatav võimalik kahju
väga suur, võrreldes näiteks ebaausa kauplemisvõtte kasutamisega, mille puhul võivad olla
mõjutatud väga paljud tarbijad saamata seejuures arugi, et ettevõtja kasutab ebaausat
kauplemisvõtet. Näiteks on tänasel päeval suur osa müüdavatest kaupadest eelpakendatud, mis
jõuavad sellistena paljude tarbijateni. Kui eelpakendatud kaubal märgitud kauba kogus ei vasta
toote tegelikule kogusele on tegemist tarbijaid eksitava kauplemisvõttega, mille eest on
võimalik määrata rahatrahv kuni 400 000 eurot. Kuna TKS §-s 69 sätestatud rikkumise mõju
ulatus on väiksem, siis on selle rikkumise puhul eelnõus kavandatud ka maksimaalsest väiksem
trahvimäär sarnaselt kehtiva seaduse asjakohastele sätetele ̶ kui maksimaalne karistusmäär oli
32 000 (eelnõus 400 000) eurot, siis rahatrahv tarbija petmise eest oli 3200 (eelnõus 40 000)
eurot.
Samas on TKS §-s 69 sätestatud rikkumise laadist tulenevalt selle toimepanemine tõenäolisem
füüsilise isiku poolt, kelleks on siis füüsilisest isikust ettevõtja või ettevõtja nimel tehinguid
tegev müüja, kes tehingu tegemisel kaupa kaalub või mõõdab ning vale kaalumise või mõõtmise
tulemusel isiklikku kasu saab. Seetõttu ei ole eelnõus muudetud füüsilisele isikule määratava
rahatrahvi suurust.
Direktiivi (EL) 2019/2161 põhjenduspunktis 3 on märgitud, et liikmesriikide õiguses on veel
puudusi seoses tõeliselt tõhusate ja proportsionaalsete karistustega, mis aitaksid liidusiseseid
rikkumisi ära hoida või mida määrata rikkumise korral. Karistusi käsitlevad liikmesriikide
õigusnormid erinevad liidu lõikes märkimisväärselt ja kõik liikmesriigid ei ole taganud, et
laiaulatusliku rikkumise või liidu mõõtmega laiaulatusliku rikkumise eest vastutavatele
kauplejatele saaks määrata tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid trahve. Põhjenduspunkti
10 kohaselt peaks liikmesriigid kehtestama karistuste osana trahvid laiaulatuslike rikkumiste ja
liidu mõõtmega laiaulatuslike rikkumiste eest. Trahvide hoiatava mõju tagamiseks peaksid
liikmesriigid kehtestama selliste rikkumiste eest oma õiguses trahvi, mille maksimumsuurus on
vähemalt 4% kaupleja aastakäibest või vähemalt 2 miljonit eurot.
24
Direktiivi põhjenduspunkti 11 kohaselt tuleks karistuse määramisel võtta asjakohaselt arvesse
rikkumise laadi, raskusastet ja kestust ning karistuse määramine peaks olema proportsionaalne
ja kooskõlas kohaldatavate menetluslike tagatistega. Karistuste määramise õigusi peaksid
pädevad asutused saama kasutada kas omal algatusel, pöördudes muu ametiasutuse poole või
pöördudes kohtusse. Põhjenduspunktis 13 on selgitatud, et nõue määrata trahv, mille suurus on
vähemalt 4% kaupleja aastakäibest, ei laiene liikmesriigi muude täiendavate õigusnormide
suhtes, millega reguleeritakse perioodilisi karistusmakseid, mis määratakse otsuse, korralduse,
ajutise meetme või muu meetme järgimata jätmise eest.
Direktiivi (EL) 2019/2161 mõjuanalüüsis28on Komisjon välja toonud liikmesriikides tegelikult
määratud kõrgeimad trahvimäärad ebaausate kaubandustavade kasutamise eest. Näiteks on
ebaausate kaubandustavade kasutamise eest määratud rahatrahv 135 000 eurot Taanis, 200 000
eurot Rootsis, 300 000 eurot Hollandis, 500 000 eurot Prantsusmaal, 5 000 000 eurot Itaalias.
Direktiivi (EL) 2019/2161 artiklis 3 ebaausate kaubandustavade direktiivis tehtud muudatuste
kohaselt liikmesriigid tagavad, et direktiivi alusel vastu võetud õigusakti sätete rikkumise
korral, kui rikkumine on laiaulatuslik, on võimalik määrata trahvi, mille maksimumsuurus on
vähemalt 4% ettevõtja aastakäibest asjaomases liikmesriigis või liikmesriikides, või kui teave
käibe kohta ei ole kättesaadav, siis määrata trahve, mille maksimumsuurus on vähemalt 2
miljonit eurot.
Kohtuasjas C-77/2029 on Euroopa Kohus leidnud, et karistuse proportsionaalsuse hindamisel
tuleb arvesse võtta ka määratava trahvisumma ja toimepandud rikkumisest tuleneva
majandusliku eelise vahelist suhet, et pärssida rikkujate tahet sellist rikkumist toime panna. Kui
karistusena määratav trahvisumma jääb väiksemaks, kui toimepandud rikkumise tulemusel
saadud majanduslik eelis, siis ei ole karistus ei tõhus ega heidutav.
Eeltoodut arvestades on TKS §-des 70, 701, 71, 72, 721, 722 ja 723 suurendatud juriidilisele
isikule määratava rahatrahvi ülemmäära 400 000 euroni, mis on karistusseadustiku kohaselt
kohtuvälise menetleja poolt määratava rahatrahvi ülempiir.
Paragrahvi 1 punktis 20 muudetakse TKS §-des 73 ja 74 kehtestatud juriidilisele isikule
määratava rahatrahvi ülemmäära ja kehtestatakse ülemmääraks 40 000 eurot, arvestades nende
rikkumiste võimalikku ulatust ja rikkumisega tekitatava võimaliku kahju suurust. TKS §-s 74
on sätestatud karistus seadusliku maksevahendi vastuvõtmisest keeldumise korral.
Tõenäolisemalt on selle rikkumise toimepanijaks füüsiline isik (nt müüja, kes keeldub vastu
võtmast sente), mistõttu on füüsilise isiku karistusmäär 200 trahviühikut (800 eurot), mis on
vaid 100 trahviühikut väiksem maksimaalsest trahvimäärast. Juriidilisele isikule määratava
rahatrahvi ülemmäär on eelnõu kohaselt 40 000 eurot, mis jääb maksimaalsest võimalikust küll
oluliselt väiksemaks, kuid selle rikkumise võimalik ulatus ja tekitatav kahju tarbijatele ei ole
eeldatavalt väga suur. Üldjuhul pakuvad ettevõtjad lisaks sularahaga arveldamisele ka muid
maksetingimusi ning kaardimaksete arv kasvab pidevalt.
28
file:///V:/Siseturuosakond/Talitused/Tooteohutuse%20ja%20tarbijakaitse%20talitus/Vanad%20talitused/Tarbija-
%20ja%20konkurentsipoliitika%20talitus/Oma/New%20Deal/185%20möjuhinnang-karistused%20ST07876-
AD02.EN18.pdf
29
https://curia.europa.eu/juris/document/document.jsf?text=&docid=237643&pageIndex=0&doclang=et&mode
=lst&dir=&occ=first&part=1&cid=4333942
25
TKS §-s 73 on ette nähtud karistus vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse ja internetipõhise
vaidluste kohtuvälise lahendamise platvormi kohta teabe esitamata jätmise eest. Eelnõu
kohaselt kehtestatakse ka selle rikkumise puhul juriidilisele isikule määratava rahatrahvi
maksimaalseks määraks 40 000 eurot sarnaselt TKS §-des 69 ja 74 kehtestatud juriidilisele
isikule määratava rahatrahvi ülemäärale. Kõnealuse rikkumise puhul on rahatrahvil pigem
heidutav eesmärk, mis eeldatavasti sunnib ettevõtjaid oma kohustusi paremini täitma.
Rikkumise kiire lõpetamine on võimalik haldusmenetluses tehtava ettekirjutusega ja selle
järgimata jätmisel määrata vajadusel korduvalt sunniraha.
Paragrahvi 1 punktis 21 täiendatakse TKS-i uute §-dega 741 ja 742 ning sätestatakse
väärteokoosseisud seoses tarbijaid ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste kasutamise ja
võlaõigusseadusest tulenevate nõuete rikkumisega.
Direktiivist (EL) 2019/2161 tuleneb liikmesriikidele kohustus näha ette karistusnormid
direktiivist 93/13/EMÜ ja direktiivist 2011/83/EL tulenevate nõuete rikkumise eest. Samuti
peavad liikmesriigid nimetatud direktiividest tulenevate nõuete laiaulatusliku rikkumise ja liidu
mõõtmega laiaulatusliku rikkumise eest kehtestama oma õiguses trahvi, mille maksimumsuurus
on vähemalt 4% kaupleja aastakäibest või vähemalt 2 miljonit eurot.
Kehtivas TKS-is ei ole ette nähtud väärteokoosseisu ega karistust tarbijaid ebamõistlikult
kahjustava lepingutingimuse kasutamise eest. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil on
TKS § 65 lõike 2 alusel õigus riikliku järelevalve korras hinnata lepingutingimuse ebaõiglust
ning teha ettekirjutus ja nõuda kauplejalt, kes on rikkunud VÕS §-s 42 sätestatut, rikkumise
lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist. Ettekirjutuse mittetäitmisel on võimalik
rakendada sunniraha 9600 eurot.
TKS § 65 lõike 3 kohaselt on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametil õigus pöörduda ka
hagiga maakohtusse ning nõuda kauplejalt ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kasutamise
lõpetamist.
Direktiivi (EL) 2019/2161 ülevõtmiseks kavandatakse eelnõus kehtestada asjakohased
väärteokoosseisud. Direktiivi põhjenduspunktis 14 on märgitud, et karistusi peaksid saama
määrata haldusasutused ja kohtud, kui müüja või teenuse osutaja kasutab lepingutingimusi, mis
on liikmesriigi õiguse kohaselt sõnaselgelt määratletud kui ebaõiglased sõltumata asjaoludest
või kui müüja või teenuse osutaja kasutab lepingutingimusi, mis on lõpliku siduva otsusega
tunnistatud ebaõiglaseks. Liikmesriigid võivad otsustada, et ka haldusasutusel on õigus
tuvastada lepingutingimuse ebaõiglus. Samuti võivad liikmesriigi haldusasutus ja kohus
määrata karistuse sama otsusega, millega tunnistatakse lepingutingimused ebaõiglaseks.
Kehtiva TKS § 65 lõike 2 alusel on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve ameti peadirektoril
või tema volitatud ametiisikul õigus teha ettekirjutus ja nõuda kauplejalt, kes on rikkunud VÕS
§-s 42 sätestatut, rikkumise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist. Eelnõus kavandatava
muudatusega antakse ametile õigus määrata vajadusel karistus ebaõiglase lepingutingimuse
kasutamise eest. Karistuse määramine võib olla vajalik juhul, kui tuvastatakse, et kaupleja
kasutas ebamõistlikult kahjustavat tüüptingimust, tekitades sellega tarbijatele majanduslikku
kahju, kuid samas oli rikkumise tuvastamise ajaks tüüptingimuse kasutamise lõpetanud.
Tüüptingimused ning ebamõistlikult kahjustavad lepingutingimused on reguleeritud VÕS §-
des 35 kuni 45. VÕS §-i 42 lõikes 3 on loetletud tüüptingimused, mis on ebamõistlikult
kahjustavad lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija. Tegemist ei ole lõpliku loeteluga, kuid
VÕS kommenteeritud väljaandes antud selgituste kohaselt on § 42 lõike 3 puhul tegemist nn
keelatud tüüptingimuste loeteluga. .
26
VÕS §-ga 42 on üle võetud direktiiv 93/13/EMÜ. Nimetatud direktiivi art 8a alusel on
liikmesriikidel kohustus teavitada, kui nende siseriiklikus õiguses sisaldub loetelu ebaõiglaseks
peetavatest lepingutingimustest. Eesti on teavitanud, et siseriiklikus õiguses on olemas igas
olukorras ebaõiglaseks peetavate lepingu tüüptingimuste nimekiri (st must nimekiri)30.
Seega võib VÕS § 42 lõikes 3 sisalduvas loetelus kirjeldatud tüüptingimusi pidada tarbijaid
ebamõistlikult kahjustavateks ja keelatud tüüptingimusteks. Eelnõus on kavandatud rahatrahv
VÕS § 42 lõikes 3 nimetatud ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kasutamise eest.
Direktiivi (EL) 2019/2161 artikliga 1 muudetakse direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste
kohta tarbijalepingutes ja seda täiendatakse artikliga 8b karistusnormide kohta. Artikli 8b lõike
2 kohaselt võivad liikmesriigid selliste karistuste puhul piirduda olukordadega, kus
lepingutingimused on liikmesriigi õiguses sõnaselgelt määratletud ebaõiglastena, või kui müüja
või teenuse osutaja jätkab selliste lepingutingimuste kasutamist, mis on lõpliku otsusega
tunnistatud ebaõiglaseks. Seega võimaldab direktiiv kehtestada karistusnormi vaid nende
lepingutingimuste kasutamise eest, mis on VÕS § 42 lõike 3 kohaselt määratletud kui
ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused.
TKS-i lisatava §-ga 742 nähakse ette väärteokoosseis nõuete rikkumise eest, mis tulenevad
tarbija õiguste direktiivist 2011/83/EL ja mis on Eesti õigusesse üle võetud võlaõigusseadusega.
TKS-i kavandatava väärteokoosseisuga on hõlmatud järgmised ettevõtja kohustusi sisaldavad
VÕS-i sätted:
§-s 141 on sätestatud ettevõtja lepingueelse teabe andmise kohustus tarbijaga sõlmitava lepingu
puhul;
§-s 281 on sätestatud tasu nõudmise piirangud tarbijaga sõlmitava lepingu puhul;
§-des 48 ja 481 on sätestatud tarbija lepingueelse teavitamise ja teabe kinnitamise nõuded
väljaspool äriruume sõlmitavate lepingute puhul;
§ 49 lõikes 23 on sätestatud kaupleja kohustus saata tarbijale kinnitus taganemisavalduse
kättesaamise kohta, kui tarbija saadab taganemisvalduse ettevõtja veebilehelt;
§ 492 lõikes 1 on sätestatud ettevõtja kohustus tagastada tarbijapoolsel lepingust taganemisel
kõik tarbijalt saadud tasud ja lõikes 3 on sätestatud tagasimaksete tegemise tingimused;
§ 493 lõike 2 kolmandas lauses on kehtestatud tarbija lepingust taganemise korral ettevõtja
kohustus toimetada asi ära omal kulul, kui asi toimetati tarbija koju lepingu sõlmimisel ja asja
olemuse tõttu ei saa seda postiga tagasi saata;
§ 54 sätestab sidevahendi abil sõlmitava lepingu puhul tarbija lepingueelse teavitamise
kohustuse:
§ 542 sätestab nõuded lepingu sõlmimisele telefonitsi;
§ 543 lisatakse VÕS muutmise eelnõuga ja selles sätestatakse teavitamisnõuded internetipõhise
kauplemiskoha kaudu sõlmitava lepingu puhul;
30
Veebis leitav https://ec.europa.eu/info/notifications-under-article-8a-directive-93-13-eec_en
27
§ 55 sätestab teabe kinnitamise kohustuse sidevahendi abil sõlmitava lepingu puhul;
§ 56 lõikes 24 on sätestatud ettevõtja kohustus saata tarbijale kinnitus taganemisavalduse
kättesaamise kohta, kui taganemisavalduse edastamiseks kasutab tarbija ettevõtja veebilehte;
§ 561 lõikes 1 on sätestatud ettevõtja kohustus tagastada tarbijapoolsel lepingust taganemisel
kõik tarbijalt saadud tasud ja lõikes 4 on sätestatud tagasimaksete tegemise tingimused;
§ 622 sätestab täiendavad nõuded lepingu sõlmimisele tarbijaga arvutivõrgu vahendusel;
§ 209 lõikes 6 on sätestatud müüja asja üleandmise kohustus mitte hiljem kui 30 päeva
möödumisel müügilepingu sõlmimisest, kui pooled ei ole asja üleandmise aega kindlaks
määranud;
§ 636 lõikes 5 on sätestatud töövõtja eseme üleandmise kohustus mitte hiljem kui 30 päeva
möödumisel lepingu sõlmimisest, kui pooled ei ole eseme üleandmise aega kindlaks määranud.
Eelnimetatud nõuete rikkumise eest nähakse ette rahaline karistus kuni 300 trahviühikut ja
juriidilisele isikule kuni 400 000 eurot.
TTJA senine järelevalve praktika näitab, et amet kasutab rikkumise lõpetamiseks peamiselt
haldusmenetlust ja ettekirjutust. Seega ei ole alust arvata, et TTJA senine praktika väga oluliselt
muutuks seoses väärteokoosseisu sätestamisega tarbijaid ebamõistlikult kahjustavate
tüüptingimuste kasutamise või võlaõigusseaduses sätestatud nõuete rikkumise eest. Samas on
võimalikul karistusel heidutav mõju kauplejatele, mis peaks tagama ka tarbijate kaitseks
kehtestatud nõuete parema täitmise. Karistuste määramise võimalus on vajalik direktiivi (EL)
2019/2161 asjakohaste artiklite ülevõtmiseks.
Paragrahvi 1 punktis 22 muudetakse TKS § 75 lõike 3 sõnastust ja laiendatakse Tarbijakaitse
ja Tehnilise Järelevalve Ameti kui kohtuvälise menetleja pädevust ka TKS-i lisatavate uute
väärteokoosseisude osas.
Paragrahvi 1 punktis 23 täiendatakse seaduse normitehnilist märkust ja lisatakse viide EP ja
nõukogu direktiivile (EL) 2019/2161.
Paragrahvis 2 kehtestatakse seaduse jõustumine. Eelnõu jõustumine seadusena on kavandatud
2022. aasta 28. maist. Jõustumise tähtaeg tuleneb direktiivi (EL) 2019/2161 kohaldamisest
alates 28. maist 2022.
4. EELNÕU TERMINOLOOGIA
Eelnõus kavandatakse TKS-i täiendamist kahe uue terminiga „internetipõhine kauplemiskoht“
ja „järjestus“. Mõlemad terminid tulenevad direktiivi 2019/2161 artiklist 3, millega muudetakse
ebaausate kaubandustavade direktiivi 2005/29/EÜ artiklit 2 ning lisatakse punktid m) ja n),
milles defineeritakse mõisted „järjestus“ ja „internetipõhine kauplemiskoht“. Kõnealused
terminid lisatakse ka TKS § 2.
Uued terminid on vajalikud, kuna neid kasutatakse eelnõus kavandatavate nõuete kirjeldamisel
ja kohaldamisel.
5. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE
Eelnõu on kooskõlas EP ja nõukogu direktiiviga (EL) 2019/2161. Eelnõus ei ole vastuolusid
Euroopa Liidu teiste õigusaktidega.
28
Eelnõu ning eespool nimetatud direktiivi sätete vastavustabel on esitatud seletuskirja lisas 1.
6. SEADUSE MÕJUD
Seaduse eesmärk on tarbijate õiguste senisest parem kaitse, sh uute tehnoloogiate ja digitaalsete
võimaluste tingimustes, ja nende õiguste parema järgimise tagamine ning Euroopa Parlamendi
ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/2161 osaline ülevõtmine. Direktiivi (EL) 2019/2161 artikkel
4, millega muudetakse direktiivi 2011/83/EL, ülevõtmine Eesti siseriiklikku õigusesse on
kavandatud võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõuga, mille on välja töötanud
Justiitsministeerium (Riigikogus eelnõu 404 SE).
Kehtiva seadusega võrreldes on eelnõus järgmised mõju avaldavad olulisemad muudatused:
1) laiendatakse veebikaupleja teavitamiskohustusi seoses tarbija otsingu tulemusena
esitatava pakkumiste järjestuse kujunemisega, seoses teabega tarbijahinnangute ja -
arvamuste tõepärasuse kohta ning teabega internetipõhises kauplemiskohas kaupu või
teenuseid pakkuvate isikute õigusliku staatuse kohta;
2) sätestatakse suuremad karistused tarbijakaitsenormide rikkumise eest.
Muudatustest on puudutatud järgmised sihtrühmad:
1) kauplejad, eelkõige veebikauplejad ja internetipõhise kauplemiskoha pidajaid ning
võrdlusportaalide haldajad;
2) tarbijad, eelkõige uusi tehnoloogilisi võimalusi kasutavad tarbijad;
3) Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.
Eelnõuga kavandatavatel muudatustel ei ole mõju riigi julgeolekule ja välissuhtlusele, elu- ja
looduskeskkonnale, regionaalarengule, riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele,
avaliku sektori kuludele ja tuludele ega sotsiaalset mõju. Kavandatavatel muudatustel on väike
mõju majandusele.
Muudatusel 1, mille kohaselt kohustatakse veebikauplejaid esitama tarbijatele täiendavat
teavet, on mõju majandusele ning mõjutatavateks sihtrühmadeks on tarbijad ning
veebikauplejad, sh internetipõhise kauplemiskoha pidajad ja võrdlusveebilehe haldajad, kes
võimaldavad tarbijatel sõlmida sidevahendi abil lepinguid ja pakuvad tarbijatele võimalust
veebipõhise otsingufunktsiooni kaudu otsida erinevate kauplejate või muude isikute pakutavaid
kaupu või teenuseid võtmesõna, fraasi või muu sisendi vormis päringu alusel ning kes teevad
kättesaadavaks tarbijate esitatud hinnangud ja arvustused.
Mõju tarbijatele on kaudne. Tarbijatele esitatav täiendav teave võimaldab neil teha kiiremaid ja
teadlikumaid ning majanduslikult kasulikumaid tehinguotsuseid. Eeldatavalt tõuseb tarbijate
kindlustunne ja väheneb võimalik majanduslik kahju.
Komisjoni mõjuanalüüsis31 on välja toodud, et kui tarbijad saaks teavet selle kohta, milline on
interpõhises kauplemiskohas kaupu või teenuseid pakkuvate isikute õiguslik staatus, siis
suurendaks see tarbijate oste 47%. Tarbijate ostude arv suureneks 115% võrra, kui tarbijad
saaksid teavet, et neile esitatud järjestuse aluseks on vaid hästituntud parameetrid nagu
populaarsus.
31
https://ec.europa.eu/transparency/regdoc/rep/10102/2018/EN/SWD-2018-96-F1-EN-MAIN-PART-1.PDF
29
2018. aastal oli 73.2% Eesti tarbijatest teinud tehinguid interneti vahendusel32. Peamiselt olid
need seotud piletite ostmisega ning vaid vähesel määral kaupade ostmisega, kusjuures
toidukaupu interneti vahendusel peaaegu ei ostetud. Tänaseks on see protsent kindlasti
suurenenud ja olulise tõuke e-kaubandusele on andnud COVID-ga seotud uus olukord.
Maksekeskuse analüüs näitab, et kasvanud ei ole mitte ainult tehingumahud, vaid ka internetis
ostlejate arv. Kui 2019. aasta sügisel oli unikaalsete pangakontode arv, millelt tehti makseid
Eesti e-poodidele, suurusjärgus 110 000, siis 2020. aasta oktoobris oli see juba 160 000.33
Muudatusest on otseselt mõjutatud veebikauplejaid, kes oma tegevuses võimaldavad tarbijatele
otsingufunktsiooni kasutamist, juurdepääsu teiste tarbijate hinnangutele ja arvamustele ning
internetipõhise kauplemiskoha kasutamist. Muudatuse kaudne mõju veebikauplejatele seisneb
selles, et ühtsed reeglid kõigis liikmesriikides võimaldavad laiendada piirülest tegevust ja teha
tehinguid teiste liikmesriikide tarbijatega ühtsete reeglite alusel ja ilma täiendavate kuludeta.
Eelnõus kehtestatud veebikaupleja teavitamiskohustuse täitmiseks seoses otsingufunktsiooni
võimaldamise ja järjestuse esitamisega ning juurdepääsu võimaldamisega teiste tarbijate
hinnangutele, on kauplejatel vajalik täiendada oma veebilehte asjakohase kirjeldava teabega,
mis nõuab kauplejalt vaid ühekordseid kulutusi. Lisaks peab internetipõhise kauplemiskoha
teenuse osutaja hakkama esitama teavet selle kohta, kas internetipõhises kauplemiskohas kaupa
või teenust pakkuv kolmas isik on kaupleja või mitte, lähtuvalt kolmanda isiku avaldusest
internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutajale. Seega internetipõhise kauplemiskoha teenuse
osutajatel tuleb küsida igalt kauba või teenuse pakkumiseks internetipõhist kauplemiskohta
kasutada soovivalt isikult teavet tema õigusliku staatuse kohta ja avaldada vastav teave
internetipõhises kauplemiskohas pakutavate kaupade või teenuste juures. Internetipõhise
kauplemiskoha teenuse pakkujal ei ole kohustust kontrollida, kas kolmandast isikust kauba või
teenuse pakkuja kvalifitseerub seaduslikult kauplejaks või mitte. Isikuid, kes tegutsevad
kauplejatena, kuid esitlevad end tarbijana või jätavad muul moel vale mulje, et nad ei tegutse
oma majandus- või kutsetegevusega seotud eesmärgil, rikuvad TKS § 16 lg 8 punktis 22
sätestatut ja nõude rikkumise eest on võimalik määrata rahaline karistus.
Seoses internetipõhiste kauplemiskohtade läbipaistvusnõude ja kolmandast isikust kaupleja
kohta teabe küsimise ning selle tarbijateni viimisega kaasnevad kulud internetipõhiste
kasutajaliideste kohandamiseks. Komisjoni mõjuanalüüsis (lk 66)34 on välja toodud, et
avalikule konsultatsioonile väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate esitatud tagasiside alusel
on internetipõhise kauplemiskoha läbipaistvusenõuete täitmise ühekordseks kuluks keskmiselt
2179 eurot (mediaankulu 50 eurot) ja jooksvateks kuludeks aastas 3887 eurot (mediaankulu 0).
Ühtlustatud nõuded EL siseturul ja läbipaistvusnõue võimaldab tarbijatel selgelt aru saada, kes
on lepingu teiseks pooleks ja seeläbi väheneb internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja
risk olla vastutav lepingu täitmise eest. Seega peaks vähenema internetipõhise kauplemiskoha
teenuse pakkuja kulud sellele, et selgitada olukorda tarbijatele, kui tekivad probleemid lepingu
täitmisega. Kui tarbija teab, kellega lepingu sõlmib ja kelle poole probleemi korral pöörduda,
vähenevad eeldatavalt tarbija pöördumised internetipõhise kauplemiskoha teenuse osutaja
poole.
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti poolt 2018–2019 läbiviidud e-kaubanduse uuringu
raames tuvastati ligi 5400 e-kauplejat, kelle tegevusalaks oli jaemüük posti või interneti teel35.
32
https://ec.europa.eu/info/sites/info/files/consumer-survey-2018-main-report_en.pdf
33
https://maksekeskus.ee/koroonakriis-on-kasvatanud-eesti-e-poodidest-ostjaid-ligi-50/
34
https://ec.europa.eu/transparency/regdoc/rep/10102/2018/EN/SWD-2018-96-F1-EN-MAIN-PART-1.PDF
35
https://www.ttja.ee/eraklient/ametist/lisainfo-ja-dokumendid/uuringud#e-kaubandus-2019
30
Suurem osa neist on e-poed, kus kaupleja pakub ja müüb kaupa või teenust ainult enda nimel.
Eelnõuga kavandatav muudatus 1 puudutab selliseid e-kauplejaid vaid juhul, kui nad
võimaldavad anda hinnanguid nende poolt pakutavatele kaupadele või teenustele või oma
tegevusele ja teevad antud hinnangud kättesaadavaks ka teistele tarbijatele. Sellisel juhul peab
e-kaupleja veebilehel olema teave selle kohta, kas ja kuidas kaupleja töötleb tarbijate antud
hinnanguid ja kuidas tagab, et kauba või teenuse kohta antud hinnang on seda toodet või teenust
tegelikult ostnud tarbijalt. Asjakohase kirjelduse koostamine ja selle veebilehel kättesaadavaks
tegemine on e-kauplejale ühekordne tegevus. Sellega seonduv kulu ei ole eelnõu autorite
hinnangul märkimisväärne kulu.
E-Kaubanduse Liidu veebilehel36 esitatud andmete alusel oli juuli 2021. aasta seisuga liidu
liikmeteks 29 veebikaubamaja. Siiski mitte kõik neist ei ole internetipõhised kauplemiskohad,
samas ei pruugi aga mõned internetipõhised kauplemiskohad olla E-Kaubanduse Liidu
liikmeteks. Internetipõhiste kauplemiskohtade ja võrdlusportaalide täpne arv ei ole teada, kuid
hinnanguliselt on neid 5–10.
Muudatus 1 mõjutab järelevalveasutust, kelle ülesandeks on teostada järelevalvet eelnõuga
kavandatavate nõuete täitmise üle. Ebaausate kauplemisvõtete regulatsiooni täitmise üle teostab
järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti kaubandustalitus, kuhu kuulub 8
teenistujat. Eelnõuga kavandatavad läbipaistvusnõuded peaks eelduslikult vähendama tarbijate
pöördumisi ameti poole, et teha kindlaks tarbija sõlmitud lepingu teine pool. Suurem selgus
selles osas, kes on konkreetse pakkumise taga, võimaldab tarbijal probleemi korral pöörduda
otse selle isiku poole. Kui enne lepingu sõlmimist on tarbijale teada, et lepingupooleks on
eraisik ja mitte kaupleja, siis vähendab see hilisemaid alusetuid pöördumisi ameti poole.
Samas eeldab digitaalses keskkonnas toimuva üle järelevalve teostamine ka selleks asjakohaste
ja sobivate vahendite olemasolu. EL komisjon on uues tarbijakaitse tegevuskavas37 seadnud
prioriteediks riiklike ametiasutuste suutlikkuse suurendamisele suunatud meetmete
rahastamise. Komisjonil on kavas rahastada „E-Lab“-i loomist, mis ühtsel platvormil pakuks
kõrgetasemelistel IT-lahendustel põhinevaid töövahendeid, mida riiklikud ametiasutused
saaksid kasutada veebipõhiste uurimiste läbiviimiseks.
Muudatusega 2 kehtestatakse suuremad karistused tarbijakaitsenormide rikkumise eest.
Muudatusel on kaudne majanduslik mõju nii kauplejatele kui tarbijatele. Muudatus ei mõjuta
otseselt õiguskuulekaid kauplejaid. Uued karistusmäärad ja olemasolevate karistusmäärade
suurendamine puudutab rikkumisi seoses tarbijale kohustusliku teabe esitamisega kauba või
teenuse pakkumisel, ebaausa kauplemisvõtte kasutamisega, sh ka allahindlustest teavitamisele
kehtestatud nõuetega, samuti muude tarbija õiguste kaitseks VÕS-is sätestatud nõuetega.
Mõjusate ja proportsionaalsete karistuste määramise võimaluse tagamine on direktiivist (EL)
2019/2161 tulenev liikmesriikide kohustus.
TTJA ülesandeks on tagada tarbijate huvide kaitseks sätestatud normidest kinnipidamine.
Selleks peab olema võimalik rikkumise kiire ja mõjus sanktsioneerimine, mis annaks õige
signaali nii rikkujale kui ka ühiskonnale. Tuleb aga tõdeda, et tänane tehniliselt keerukas
väärteomenetlus seda ei võimalda, mistõttu praktikas ei ole TTJA väärteomenetluse tulemusena
rahatrahve praktiliselt määranud.
Eelnõuga kavandatud muudatus võib teoreetiliselt puudutada kõiki kauplejaid, kes pakuvad ja
müüvad kaupu või osutavad teenuseid tarbijatele. Ettevõtte põhitegevusala järgi võetuna on
36
https://e-kaubanduseliit.ee/liidu-liikmed/
37
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:52020DC0696&from=EN
31
Statistikaameti andemetel38jaekaubanduse all umbes 6500 ettevõtet ning kõigi tegevusalade
peale kokku on ettevõtteid ligi 95 000. TKS-s sätestatud rikkumised ei puuduta vaid
jaekaubandusega tegelevaid ettevõtjaid, vaid ka näiteks finantsteenuse osutajaid ja sisuliselt
kõiki ettevõtjaid, kes oma majandustegevuses teevad tehinguid tarbijatega. Selliste ettevõtjate
täpset arvu on raske määratleda.
Kõrgemate trahvimäärade ja uute väärtoekoosseisude kehtestamine ei too kaasa ebasoovitavaid
riske kauplejate majandustegevusele. Tänase järelevalvepraktika kohaselt kasutatakse
rikkumiste lõpetamiseks peamiselt ettekirjutuse ning sunniraha võimalust läbi
haldusmenetluse. Siiski ei ole haldusmenetlusega võimalik korvata rikkumisega tekitatud kahju
ega tõhusalt ära hoida võimalikke uusi rikkumisi ja seadusvastase käitumisega tulu teenimise
võimalust.
Mõju õiguskuulekatele kauplejatele väljendub selles, et tarbijate kindlustunde suurenemine
suurendab ka nende tehtavate tehingute arvu. Suuremate karistuste heidutav mõju aitab kaasa
ka ausama konkurentsi tagamisele.
Mõju tarbijatele seisneb selles, et suuremate karistuste heidutav mõju kauplejatele vähendab
eelduslikult kaupleja õiguserikkumisi, mis ühelt poolt suurendab tarbijate kindlustunnet ning
vähendab nende võimalikku majanduslikku kahju. Muudatus aitab kaasa tarbijakaitsenormide
paremale järgimisele ning võimaldab EL tarbijakaitsealase koostöövõrgustiku tõhusamat
tegevust piiriüleste rikkumiste ärahoidmiseks.
TKS-is sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on TTJA
Mõju halduskoormusele
Muudatuste tagajärjel ei teki otsest mõju halduskoormusele, kuna kauplejatele ega tarbijatele
ei teki juurde teavitamiskohustusi riigi ees. Muudatustega täpsustatakse nõudeid kauba või
teenuse pakkumisel tarbijatele, et võimaldada tarbijatel teha teadlikke tehinguotsuseid ka
digikeskkonnas ja kaitsta nende majandushuve.
Muudatuste tagajärjel võib kasvada TTJA töökoormus, kuid juba täna on TTJA mehitatud kahe
uue ametikohaga digiteenuste järelevalveks, et muu hulgas teostada kontrolli ka EP ja nõukogu
määrusest (EL) 2019/1150 tulenevaid nõudeid veebipõhiste vahendusteenuste osutajatele.
7. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU OMAVALITSUSE
TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD
Eelnõuga kavandatava seaduse rakendamisega ei kaasne täiendavaid riigi ja kohaliku
omavalitsuse tegevusi. Samuti ei kaasne seaduse rakendamisega täiendavaid kulusid ja tulusid.
Arvestades e-kaubanduse jätkuvat laienemist ning digitaalsete võimaluste kasutamist uute
ärimudelite loomiseks, on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile vajalikud ajakohased
vahendid ja oskused õigusaktides kehtestatud nõuete täitmise kontrollimiseks ja rikkumiste
lõpetamiseks elektroonilises kaubanduses. Juba täna on TTJA tellinud tehisintellekti kasutava
tarkvaralahenduse, mille abil otsida ja tuvastada võimalikke eksitavaid kauplemisvõtteid (sh
reklaami) elektroonilises kaubanduses. Komisjonil on kavas rahastada „E-Lab“-i loomist, mis
38
https://andmed.stat.ee/et/stat/majandus__ettevetete-majandusnaitajad__ettevetete-uldkogum-
valim__aastastatistika/EM026
32
ühtsel platvormil pakuks kõrgetasemelistel IT-lahendustel põhinevaid töövahendeid, mida
riiklikud ametiasutused saaksid kasutada veebipõhiste uurimiste läbiviimiseks.
8. RAKENDUSAKTID
Eelnõu sisaldab volitusnormi täpsemate nõuete kehtestamiseks kauba müügi- ja ühikuhinna
avaldamise ning hinna alandamisest teavitamise kohta. Volitusnormi alusel muudetakse
ministri määrust kauba ja teenuse hinna avaldamise kohta ning kehtestatakse nõuded kauba
hinna alandamisest teavitamise kohta39. Muudatusega on kavas üle võtta direktiivi (EL)
2019/2161 artikkel 2, millega muudetakse direktiivi 98/6/EÜ.
Eelnõuga lisatakse TKS-i säte, mille kohaselt peab kaupleja kauba hinna alandamise teates ära
märkima alandamisele eelnenud varasema hinna. Rakendusaktiga lisatakse kauba ja teenuse
hinna avaldamise määrusesse täpsemad nõuded hinna alandamisele eelnenud varasema hinna
määratlemise kohta ning kehtestatakse erandid teatud kaubagruppide osas (nt kiiresti riknevad
kaubad). Seletuskirjale on lisatud rakendusakti kavand.
9. SEADUSE JÕUSTUMINE
Eelnõuga kavandatava seaduse jõustumise ajaks on plaanitud 2022. aasta 28. mai. Seaduse
jõustumise tähtaeg tuleneb direktiivi (EL) 2019/2161 kohaldamise tähtajast. Direktiivist
tulenevaid norme kohaldatakse alates 28. maist 2022. Direktiivi järgimiseks vajalikud normid
tuleb vastu võtta hiljemalt 28. novembriks 2021.
10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK
KONSULTATSIOON
Eelnõu esitati kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu Justiitsministeeriumile,
Rahandusministeeriumile, Maaeluministeeriumile ja Kultuuriministeeriumile ning arvamuse
avaldamiseks Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Kaupmeeste Liidule, Eesti E-Kaubanduse
Liidule, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile, Eesti Infotehnoloogia ja
Telekommunikatsiooni Liidule, Eesti Pangaliidule, Eesti Kindlustusseltside Liidule, Eesti
Liisingühingute Liidule, Finantsinspektsioonile, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile,
Eesti Tarbijakaitse Liidule, MTÜ-le Tarbijate Koostöökoda.
Justiitsministeerium, Maaeluministeerium ja Rahandusministeerium kooskõlastasid eelnõu
märkustega, Kultuuriministeerium vaikimisi. Eelnõu kohta esitasid arvamuse
Finantsinspektsioon, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, Eesti Kaubandus-
Tööstuskoda, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti E-Kaubanduse Liit, Eesti Infotehnoloogia ja
Telekommunikatsiooni Liit, Eesti Kindlustusseltside Liit ja Eesti Liisingühingute Liit. Esitatud
arvamuste ja ettepanekute arvestamist on kajastatud seletuskirja lisas 3.
___________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus
39
https://www.riigiteataja.ee/akt/111022016017?dbNotReadOnly=true
33
Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse
eelnõu seletuskirja
Lisa 3
Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu kooskõlastustabel
Nr Ettepaneku/märkuse sisu Arvestamine Põhjendus/selgitus
Justiitsministeerium
1. Eelnõu § 1 punktiga 16 Arvestatud Seletuskirja on täiendatud
muudetakse TKS-i § 68 teksti ja
esitatakse tervikuna.
Seletuskirjas märgitakse, et
muudatusega võetakse üle
direktiivi (EL) 2019/2161 artikli
2 punkt 2, mis näeb ette
karistusnormide kehtestamise
hinna avaldamise ja hinna
alandamisest teavitamise nõuete
rikkumise korral, Seletuskirjas
ei ole täpselt viidatud sellele,
kus on kirjas hinna alandamisest
teavitamise nõuded. Palume
selle lisada
2. Muudatusena esitatakse Arvestatud Eelnõu § 1 punktis 16 muudetava
tervikuna TKS § 68 tekst. TKS § 68 sõnastusest on välja
Seetõttu soovime kindlasti jäetud tekstiosa „samuti teiste
selgitusi, mida sisaldavad kauba müügile või teenuse
„teised nõuded“. Sellisel kujul osutamisele“.
ei saa me muudatust toetada.
Sõnastuses kasutatav „samuti
teiste kauba müügile või
teenuse osutamisele kehtestatud
nõuete rikkumise eest“ on
äärmiselt lai. Vastutuse normid
peavad olema võimalikult
selged ja arusaadavad, et isikud
mõistaksid üheselt, mis on see
keelatud tegevus, mille eest on
neid võimalik karistada.
Kasutades sõnastuses „teiste
nõuete“ mõistet, on tegemist
väga laia ja ebamäärase
regulatsiooniga.
3. Eelnõu § 1 punktiga 17 Selgitatud TKS §-s 69 sätestatud
asendatakse TKS § 69 lõikes 2 väärteokoosseisu puhul on
arv „3200“ arvuga „40 000“. rikkumise tõenäosus füüsilise
Seletuskirjas märgitakse, et isiku poolt suurem kui juriidilise
TKS § 69 sätestatud rikkumise isiku poolt, mistõttu on ka
eest (tarbijale kauba müümisel füüsilise isiku karistusmäär
või teenuse osutamisel maksimaalsest määrast vaid 100
alakaalumise, alamõõtmise või trahviühikut madalam.
hinna vale arvutamise eest) Kehtiva TKS §-s 69 sätestatud
kehtestatakse rahatrahvi väärteokoosseis ei tulene otseselt
ülemmääraks 40 000 eurot ja EL õigusest, vaid on olnud TKS-
ülejäänud nimetatud is alates 2004. aastast, mil suurem
paragrahvides kehtestatakse osa kaupadest olid
rahatrahvi ülemmääraks eelpakendamata ja iga tehingu
400 000 eurot. Palume puhul toimus nende kaalumine
täiendavalat selgitada, miks või mõõtmine. Kuigi viimastel
TKS § 69 osas on piirdutud vaid aastatel ei ole TTJA selle
kuni 40 000 euro suuruse paragrahvi alusel
rahatrahviga juriidilisele isikule. väärteomenetlusi algatanud, peab
Füüsilise isiku rahatrahv on §-s amet sellist koosseisu siiski
69 kuni 200 trahviühikut. vajalikuks. TKS § 69 näeb ette
Juhime siinkohal tähelepanu karistuse tarbija petmise eest, mis
sellele, et füüsilises isiku seisneb alakaalumises,
karistusmäär on seega alamõõtmises või hinna vales
kehtestatud suuruses, mis on arvutamises tarbijal kauba
maksimaalselt lubatud müümisel või teenuse osutamisel.
karistusmäärast (kuni 300 Rikkumise eest on võimalik
trahviühikut) vaid 100 määrata rahatrahv füüsilisele
trahviühikut madalam. Seda isikule kuni 200 trahviühikut
lähenemist ei ole aga järgitud (kuni 800 eurot) ja juriidilisele
juriidilise isiku osas. Kui isikule kuni 3200 eurot. Eelnõus
füüsilise isiku keelatud tegevus on kavandatud juriidilisele isikule
on võimaliku rahatrahvimäära määratava rahatrahvi ülemmäära
järgi võrdlemisi tõsiselt tõstmine 40 000 euroni.
karistatav, siis juriidilise isiku Tulenevalt rikkumise laadist
kavandatav karistusmäär jääb seondub see eelkõige
maksimaalsest võimalikust väga konkreetsete tehingutega, mille
kaugele. puhul on tarbijal võimalik
rikkumine ka ise tuvastada ning
eeldatavasti ei ole rikkumisest
mõjutatavate tarbijate arv ning
neile tekitatav võimalik kahju
väga suur, võrreldes näiteks
ebaausa kauplemisvõtte
kasutamisega, mille puhul võivad
olla mõjutatud väga paljud
tarbijad saamata seejuures arugi,
et ettevõtja kasutab ebaausat
kauplemisvõtet. Seetõttu on
eelnõus järgitud trahvimäärade
suuruse osas kehtivas seaduses
sisalduvaid proportsioone ̶ kui
maksimaalne karistusmäär oli
32 000 (eelnõus 400 000) eurot
4. Kui eelnõus on juba kavandatud Arvestatud Eelnõu § 1 punktis 20
üldine juriidilise isiku muudetakse ka TKS §-des 73 ja
karistusmäärade ülevaatamine 74 kehtestatud juriidilisele isikule
ning tõstmine TKS §-des 68, määratava rahatrahvi ülemmäära
69, 70, 701, 71, 72, 721,722 ja ja kehtestatakse ülemmääraks
723 , siis tõstatame küsimuse, 40 000 eurot, arvestades nende
miks jäetakse karistusmäär rikkumiste võimalikku ulatust ja
muutmata TKS §-des 73 ja 74. rikkumisega tekitatava võimaliku
Neis §-des on karistusmääraks kahju suurust. TKS §-s 74 on
kuni 2000 eurot. sätestatud karistus seadusliku
maksevahendi vastuvõtmisest
keeldumise eest. Tõenäolisemalt
on selle rikkumise toimepanijaks
füüsiline isik (nt müüja, kes
keeldub vastu võtmast sente),
mistõttu on füüsilise isiku
karistusmäär 200 trahviühikut
(800 eurot), mis on vaid 100
trahviühikut väiksem
maksimaalsest trahvimäärast.
Juriidilisele isikule määratava
rahatrahvi ülemmäär jääb
maksimaalsest võimalikust
oluliselt väiksemaks, kuna
üldjuhul pakuvad ettevõtjad lisaks
sularahale ka muid
maksetingimusi ning võimalikku
rikkumisega ei tekitata olulist
kahju tarbijatele.
TKS §-s 73
5. Palume arvestada ka käesoleva Arvestatud Märkused on sisse viidud
kirja lisas olevaid
normitehnilisi, mõjude ja
keelemärkusi
Maaeluministeerium
1.
Esiteks palume seletuskirja Arvestatud Seletuskirja on täiendatud.
alguses sõnaselgelt välja tuua, Seletuskirja alguses on
et seletuskirjas kasutatakse täpsustatud, et ebaausate
ebaausate kaubandustavade kaubandustavade terminit
terminit tarbijakaitseseaduse kasutatakse eelnõus juhul, kui
kohase ebaausate tsiteeritakse või selgitatakse
kauplemisvõtete termini asemel direktiivi 2005/29/EÜ artiklite
siis, kui tsiteeritakse direktiivi sõnastust.
2005/29/EÜ sõnastust. Leiame,
et selline selgitus on vajalik,
kuna Maaeluministeerium
valmistab ette Euroopa
Parlamendi ja nõukogu
direktiivi (EL) 2019/633, mis
käsitleb põllumajandustoodete
ja toiduainete tarneahelas
ettevõtjavahelistes suhetes
esinevaid ebaausaid
kaubandustavasid (ELT L 111,
25.04.2019, lk 59‒72),
ülevõtmiseks
põllumajandustoote ja toidu
tarneahelas ebaausa
kaubandustava tõkestamise
seaduse eelnõu. Nii eelnõus kui
ka direktiivis (EL) 2019/633
kasutatakse põllumajandustoote
ja toidu müüjate ning ostjate
vahelisi suhteid reguleerides
ebaausate kaubandustavade
terminit. Samas reguleeritakse
nii direktiivis (EL) 2019/633
kui ka eelnõus vaid
ettevõtjateks olevate
põllumajandustoote ja toidu
müüjate ning ostjate vahelisi
suhteid.
2. Eelnõu punktiga 7 täiendatakse Arvestatud TKS § 16 lõikesse 4 lisatava
tarbijakaitseseaduse § 16 lõiget punkti 3 sõnastust on täpsustatud:
4 punktiga 3 järgmises „3) kauba turustamine identsena
sõnastuses: „3) kauba teistes liikmesriikides turustatava
turustamine identsena teistes kaubaga, kui sellel kaubal on
liikmesriikides turustatava oluliselt erinev koostis või
kaubaga, kui sellel kaubal on erinevad omadused, välja arvatud
oluliselt erinev koostis või juhul, kui see on õiguslikult ja
erinevad omadused, mis ei ole objektiivselt põhjendatud .“;
põhjendatud.“
Esmalt teeme ettepaneku
kaaluda, kas seaduse parema
rakendatavuse seisukohast ei
oleks põhjendatud täiendada
sätet direktiivi asjakohases
sättes toodud tingimustega, et
erinevused peavad olema
põhjendatud õiguslikult ja
objektiivselt. Ilma vastava
täpsustuseta ei ole võimalik
tagada direktiivi sätte eesmärgi
saavutamist, kuna eelnõu
kohaselt on oluline üksnes
ükskõik millise põhjenduse
esitamine.
3. Samuti teeme ettepaneku Arvestatud Seletuskirja on täpsustatud.
täpsustada sama sätte osas Samas juhime tähelepanu
seletuskirja. Seletuskirjas asjaolule, et isegi kui
selgitatakse, et nimetatud sätet toiduvaldkonna õigusaktide
tuleb kohaldada siis, kui eesmärgiks ei ole otseselt
ebaausate kaubandustavade reguleerida kauplemisvõtteid, siis
konkreetseid aspekte ei ole võivad need õigusaktid siiski
reguleeritud valdkonnapõhiselt sisaldada elemente, mis on seotud
muu õigusaktiga. Vastasel juhul teatud teabe esitamise nõuetega.
tuleb kohaldada konkreetse
valdkonna regulatsiooni. Toidu Näiteks EP ja nõukogu määruses
valdkonnas kohalduks esmalt (EÜ) nr 1169/2011, mis käsitleb
toiduvaldkonna regulatsioon, toidualase teabe esitamist,
mille rakendamisel on pädevaks sätestatakse nõuded ja kord
asutuseks Põllumajandus- ja toidualase teabe esitamisele (sh
Toiduamet. Edasi selgitatakse toidu märgistamisele ja
toiduvaldkonna näitel: „Kui reklaamile).
toiduvaldkonna regulatsiooniga Kauplemisvõtteks TKSi
on mingid kauplemisvõtte tähenduses on majandus- või
aspektid reguleerimata, siis kutsetegevuse eesmärgil
selles osas kohalduks toidu tegutseva isiku tegevus, teguviis
turustamisele TKS-i ebaausate või esitusviis,
kauplemisvõtete regulatsioon.“ kommertsteadaanne ja
turustamine, mis on otseselt
Leiame, et antud selgitus jätab seotud kauba või teenuse
eksliku mulje, nagu reklaamimise, pakkumise, müügi
reguleeritaks või oleks kavas või tarnimisega tarbijale. Seega
reguleerida toiduvaldkonna sisaldab ka eelnimetatud määrus
õigusaktides kauplemisvõtteid nõudeid, millega reguleeritakse
või ebaausaid kauplemisvõtteid. kauplemisvõttega hõlmatud
See ei ole nii. Toidu valdkonna tegevust konkreetselt toidu
õigusaktid reguleerivad toidu valdkonnas, et tagada tarbijatele
käitlemisega seonduvat õige ja asjakohase teabe andmine.
eesmärgiga tagada tarbijatele
ohutu ja nõuetekohane toit.
Seejuures märgime, et
Maaeluministeeriumis
ettevalmistatava
põllumajandustoote ja toidu
tarneahelas ebaausa
kaubandustava tõkestamise
seaduse eelnõu kohaselt on selle
seaduse alusel
põllumajandustoote ja toidu
müügi korral
ettevõtjatevaheliste ebaausate
kaubandustavade üle riiklikku
või haldusjärelevalvet tegevaks
asutuseks Konkurentsiamet.
Maaeluministeeriumile
teadaolevalt on kavas direktiivi
(EL) 2019/633 täiendada
sättega, mille kohaselt on kauba
identsena turustamine teistes
liikmesriikides turustatava
kaubaga, käsitletav ebaausa
kaubandustavana, kui sellel
kaubal on oluliselt erinev
koostis või erinevad omadused.
Arvestades eespool toodut
palume seletuskirja täpsustada.
Rahandusministeerium
1. Kuna eelnõu kohaldub ka Arvestatud Seletuskirja on täiendatud.
finantsteenustele, palume Eelnõu § 1 punkti 1 juures on
täiendada seletuskirja selgitatud ebaausate
selgitustega, kuidas see kaubandustavade direktiivi ja
rakendub finantsteenuste puhul, tarbijakaitseseaduse kohaldamist
nt tarbijakrediit või finantsteenuste puhul
makseasutuste ja e-raha asutuste
seaduse § 3 lg 1 punktides 1 ja 2
nimetatud teenused.
2. Lisaks palume eelnõu § 1 Arvestatud Seletuskirja on eelnõu § 1
punktide 10, 12 ja 13 selgitustes punktide 10, 12 ja 13 osas
tuua näiteid sätete kohaldamise täiendatud
kohta finantsteenuste puhul.
3. Lisaks märgime, et kuna Teadmiseks Direktiivi (EL) 2019/2161
kõrgeid rahatrahve käesoleva võetud kohaselt peavad LR-d tagama, et
eelnõuga ette ei nähta ja eelnõu kui karistusi tuleb määrata,
seletuskirja kohaselt võetakse hõlmavad need võimalust määrata
vastav rahatrahv üle kas trahve haldusmenetluses,
haldustrahvimenetluse seaduse võimalust algatada kohtumenetlus
või KarS muudatustega, ei ole trahvide määramiseks või
praegu jätkuvalt selgust, kas mõlemat.
Eesti õiguses võetakse ELi Nõustume RM-ga, et vaid
kõrged trahvid üle kõrgemad trahvimäärad
haldustrahvidena või väärtegude eest ei pruugi
säilitatakse väärteotrahvid. direktiivi eesmärgi täitmist
Meie hinnangul üksnes tagada.
kõrgemate väärteotrahvide
kehtestamisega ei pruugi ELi
direktiivide eesmärkide täitmine
olla piisavalt tagatud.
Finantsinspektsioon
1. Eelnõu paragrahvi 1 punkti 2 Arvestatud Seletuskirja on täiendatud ja
kohaselt täiendatakse eelnõu §1 punkti 12 juures on
tarbijakaitseseaduse § 2 lõiget 1 selgitatud võimaliku
punktiga 7: internetipõhine krediidivahendaja tegevusloa
kauplemiskoht – teenus, mis vajadust internetipõhise
võimaldab tarbijatel sõlmida kauplemiskoha puhul.
sidevahendi abil lepinguid,
kasutades selleks tarkvara, mida
käitab kaupleja või mida
käitatakse kaupleja nimel.
Seletuskirja kohaselt on
internetipõhise kauplemiskoha
teenuse osutajaks kaupleja, kes
pakub tarbijatele internetipõhist
kauplemiskohta (nt
booking.com, Amazon, osta.ee,
Yaga.ee jt). Kui tavalise e-poe
puhul on tarbijal võimalik
sõlmida lepinguid ühe
kauplejaga tema poolt hallataval
veebilehel, siis internetipõhises
kauplemiskohas on võimalik
sõlmida lepinguid mitmete
erinevate kauplejatega ja ka
tarbijatega.
Juhime tähelepanu, et juhul kui
internetipõhises
kauplemiskohas võimaldatakse
soetada kaupu või teenuseid
tasudes mõne krediidiandja
poolt pakutava järelmaksuga,
võib internetipõhisel
kauplemiskohal tekkida vajadus
taotleda krediidivahendaja
tegevusluba. Krediidiandjate ja
–vahendajate seaduse (KAVS)
§ 6 lõike 1 kohaselt on
krediidivahendaja KAVS
tähenduses füüsiline või
juriidiline isik, kes ei tegutse
krediidiandjana ning kelle
majandus- või kutsetegevus on
tarbijale krediidi vahendamine.
KAVS § 10 lõige 2 alusel peab
krediidivahendajana
tegutsemiseks juriidilisel või
füüsilisel isikul olema
tegevusluba. Eeltoodust
tulenevalt leiame, et see olukord
võib vajada täiendavat analüüsi
eelnõu seletuskirjas.
2.
Eelnõu paragrahvi 1 punkti 18 Teadmiseks Teadaolevalt kavandab ka
kohaselt suurendatakse võetud/arvestatu Rahandusministeerium
tarbijakaitseseaduse § 71 lõikes d finantsvaldkonnas kehtestatud
2 sätestatud juriidilisele isikule nõuete rikkumise eest ettenähtud
vastutustundliku laenamise trahvimäärade tõstmist, mille
põhimõtte rakendamata jätmise tulemusel peaksid rahatrahvid
eest määratava rahatrahvi ühtlustuma..
ülemmäär 400 000 euroni.
Seletuskirja kohaselt tehakse
muudatus eesmärgiga paremini
tagada tarbijakaitsenormide
täitmine. KAVS § 99 lõike 2
kohaselt aga karistatakse
juriidilist isikut KAVS §-s 49
või 50 sätestatud tarbija
krediidivõimelisuse
hindamisega seotud kohustuse
rikkumise eest ainult kuni 32
000 euroga. Olukorras, kus
vastutustundliku laenamise
põhimõtte rakendamine kujutab
endast muuhulgas
võlaõigusseaduse § 4034 alusel
krediidivõimelisuse hindamist,
tekib meie hinnangul olukord,
kus kaupleja ja krediidiandja
või – vahendaja karistusmäärad
võivad olla väga erinevad.
Tarbijakaitse ja Tehnilise
Järelevalve Amet
1.
TTJA hinnangul on võrreldes Arvestatud Seletuskirjas on eelnõu § 1 punkti
kehtiva regulatsiooniga oluline 6 juures täiendavalt selgitatud
muudatus eelnõu § 1 punktis 6 õiguskaitsevahendite kasutamist.
sätestatud ebaausa
kauplemisvõtte kasutamise tõttu
kahju kandnud tarbijate õigus
kasutada võlaõigusseaduses
sätestatud õiguskaitsevahendeid.
Seletuskirja kohaselt kehtib
õiguskaitsevahendite
kasutamise õigus nii
lepingulistest kui ka
lepinguvälistest võlasuhetest
tulenevate kohustuste
rikkumiste korral. TTJA
nõustub, et regulatsioon peaks
kohalduma ka lepinguvälistele
võlasuhetele. Ebaausa
kauplemisvõtte kasutamine leiab
sageli aset lepingueelses etapis,
et mõjutada tarbijat tegema
tehinguotsust, mida ta muul
juhul ei oleks teinud. Tarbijaid
nende õiguste osas nõustava
asutusena sooviks TTJA
võimalusel rohkem selgitusi,
milliste õiguskaitsevahendite
kasutamist millistel asjaoludel
tarbijatele soovitada. Ühtlasi
sooviks TTJA võimalusel
selgust, millised
õiguskaitsevahendid on tarbijal
näiteks juhul, kui kaupluse
müügisaalis kuvatakse talle
madalam hind kui kassas või kui
kaupleja on kasutanud
peibutusreklaami.
2. Teeme ettepaneku muuta eelnõu Arvestatud Säte on eelnõus ümber
§ 1 punktiga 10 lisatavat TKS § sõnastatud.
161 ning sõnastada see „§ 161. Kauplemisvõttega seotud
järgmiselt: väidete põhjendamine
„§ 161. Kauplemisvõttega
seotud väidete põhjendamine (1) Riiklikku järelevalvet teostav
korrakaitseorgan võib nõuda, et
(1) Riiklikku järelevalvet kaupleja tõendaks tema
teostav korrakaitseorgan võib kauplemisvõttega seotud faktiliste
nõuda, et kaupleja tõendaks väidete täpsust.
tema kauplemisvõttega seotud (2) Kui kaupleja ei täida käesoleva
faktiliste väidete täpsust. paragrahvi lõikes 1 nimetatud
(2) Kui kaupleja ei täida või ei nõuet võib riiklikku järelevalvet
täida piisavalt käesoleva teostav korrakaitseorgan lugeda
paragrahvi lõikes 1 nimetatud kauplemisvõttega seotud faktilisi
nõuet, võib riiklikku väiteid ebatäpseteks.“;
järelevalvet teostav
korrakaitseorgan lugeda
kauplemisvõttega seotud
faktilise väite ebatäpseks.“
Selgitus: Eelnõus pakutud § 1
punkt 10 harmoneerib direktiivi
rangemalt, kui direktiivi enda
tekst. Direktiivi 2005/29/EÜ
artikkel 12 ei sätesta mitte
(absoluutset) kohustust
ettevõtjale kauplemisvõttega
seotud faktiliste väidete täpsuse
tõendamiseks, vaid näeb ette
kohustuse anda haldusorganile
volitused vastava tõendi
nõudmiseks. Seejuures kohustab
direktiiv liikmesriiki jätma
volitust omavale haldusorganile
kaalutlusruumi seoses
üksikjuhtumil ettetulevate
asjaoludega (vt direktiivi
2005/29/EÜ artikkel 12 lõike 1
sõnakasutust: „kui selline nõue
on konkreetse juhtumi asjaolude
põhjal asjakohane ettevõtja ja
teiste menetlusosaliste
õigustatud huve arvesse
võttes.“). Ebamõistlik oleks
asuda Eestis direktiivi üle võtma
rangemalt. Direktiivis ette
nähtud paindlikkus on ka
mõistlik praktikas, sest
õiguslikult oleks küsitav, kas
dokumendi tähtaegselt
mitteesitamise automaatne
tagajärg peab igal juhul olema
asjaolude tõlgendamine isiku
kahjuks. Pigem ei ole see
kooskõlas ka siseriiklikult Eesti
õiguses kehtiva
haldusmenetluses uurimis- ja
kaalumisprintsiibiga. Sama
kehtib ka tõendi esitamata
jätmise õigustagajärgede suhtes,
s.t ka siin näeb direktiiv ette
kohustuse anda haldusorganile
volitus tõlgendada teabe
esitamata jätmist või ebapiisavat
esitamist kaupleja kahjuks.
3. TTJA leiab, et on oluline, et
tarbijate õiguste kaitseks Arvestatud Eelnõu vastavas sättes on viidatud
kehtestatud õigusnormide VÕS § 42 lõikes 3 loetletud
rikkumise korral oleks ette ebamõistlikult kahjustavatele
nähtud tõhusad ja tüüptingimustele.
proportsionaalsed karistused.
Siiski võib eelnõu § 1 punktis 19
kavandatud § 741 olla
direktiivist seadusesse üle
võetud liiga üldiselt. Direktiivi
2019/2161 artikliga 1 loodava
uue artikli 8b lõike 2 kohaselt
võivad (may) liikmesriigid
selliste karistuste puhul piirduda
olukordadega, kus
lepingutingimused on
liikmesriigi õiguses sõnaselgelt
määratletud ebaõiglastena,
sõltumata asjaoludest. Nii võib
direktiivi sõnastuse kohaselt
liikmesriik minna karistuste
määramisel direktiivis
sätestatust kaugemale ning
hõlmata ka tüüptingimusi, kus
tarbija ebamõistlikku
kahjustamist tuleb vastavalt
asjaoludele hinnata. Direktiivi
2019/2161 põhjenduspunkti 14
kohaselt võivad liikmesriigid
otsustada, et ka haldusasutustel
on õigus tuvastada
lepingutingimuste ebaõiglus.
TTJA märgib, et kauplejate
õigusselguse ja õiguskindluse
tagamiseks võib kaaluda
kavandatud § 741 piiritlemist
üksnes võlaõigusseaduse § 42
lõikes 3 loetletud ebamõistlikult
kahjustavate tüüptingimustega.
Taolisel juhul on kauplejatele
paremini ettenähtav, milliste
tüüptingimuste kasutamisel
võidakse teda karistada.
Võlaõigusseaduse § 42 lõikes 3
on sätestatud nimekiri
tüüptingimustest, mis on
seadusest tulenevalt
tarbijalepingutes tühised. VÕS
kommentaaride kohaselt kehtib
ebamõistliku kahjustamise
eeldus ainult sellistel juhtudel,
kus tingimus ei sisalda
hinnangulisi kriteeriume.
Hinnanguliste tingimuste tuleb
tingimuse ebamõistlikku
kahjustamist vastavalt
asjaoludele hinnata
Eesti Infotehnoloogia ja
Telekommunikatsiooni Liit
1.
Eelnõuga võetakse üle Euroopa Teadmiseks Justiitsministeerium saatis
Parlamendi ja nõukogu võetud/ eelnõude infosüsteemi kaudu
direktiivis (EL) 2019/2161 arvestatud 8.04.21 kooskõlastamiseks ja
tehtud muudatused Euroopa arvamuse avaldamiseks
Parlamendi ja nõukogu võlaõigusseaduse ja
direktiivides 98/6/EÜ ja tarbijakaitseseaduse muutmise
2005/29/EÜ ning muudetakse seaduse eelnõu.
vastavalt tarbijakaitseseadust MKM ja JM eelnõude
(TKS). Samas muudetakse menetlemisel jälgime, et ristviited
direktiiviga 2019/2161 ka seadustele oleks õiguspärased.
direktiive 93/13EMÜ ja
2011/83. Nende direktiivide TKSis terminitega „kaup“ ja
muudatuste ülevõtmist „teenus“ on juba täna hõlmatud
valmistab ette asi, õigus, hüve ja muu pakutav
Justiitsministeerium, kes on üle või tehtav sooritus ning sinna alla
võtmas ka Euroopa Parlamendi võiks lugeda ka digitaalse sisu ja
ja nõukogu direktiivi (EL) digitaalsed teenused.
2019/770 digisisu üleandmise ja Terminite täpsustamine läbi viite
digitaalsete teenuste osutamise VÕSle on vajalik eelkõige
lepingute teatavate aspektide õigusselguse huvides, kuna VÕSi
kohta ning kavandab seetõttu praktiline rakendamine ja VÕSist
võlaõigusseaduse muutmist. tulenevate nõuete täitmise
Oleme seisukohal, et tagamine toimub TKSi alusel.
õigusselguse ja jälgitavuse Samuti on vajalik tagada
huvides peaks nende eelnõude õigusselgus selles osas, et TKSis
menetlemine toimuma sisalduv kauplemisvõtete
paralleelselt. regulatsioon kohaldub ka
Näitena toome siinkohal eelnõu kauplejale, kes pakub või müüb
§ 1 punkti 1, millega või osutab digitaalset sisu või
muudetakse TKS-i mõisteid digitaalset teenust.
kaup ja teenus lisades, et
viimane võib olla ka digitaalne Terminid „digisisu“ ja
teenus võlaõigusseaduse „digiteenus“ on sisustatud läbi
tähenduses. Samas ei ole direktiivis (EL) 2019/2161 tehtud
võlaõigusseaduses digitaalne asjakohase muudatuse direktiivis
teenus veel defineeritud. Vastav 2011/83/EL, mis on
mõiste kavatsetakse maksimaalselt harmoneeriv
võlaõigusseadusesse lisada direktiiv. Võlaõigusseaduse ja
Justiitsministeeriumi poolt alles tarbijakaitseseaduse muutmise
ette valmistatava eelnõuga. seaduse eelnõus on need terminid
sisustatud sarnaselt direktiivis
sätestatuga:
„§ 142. Digitaalne sisu,
digitaalne teenus, digitaalse
elemendiga asi ja nendega
seotud mõisted
(1) Digitaalne sisu on andmed,
mis on koostatud ja mis antakse
üle digitaalsel kujul.
(2) Digitaalne teenus on:
1) teenus, mis võimaldab tarbijal
digitaalsel kujul andmeid luua,
töödelda või salvestada või neile
juurde pääseda, või
2) teenus, mis võimaldab jagada
tarbija või muude digitaalse
teenuse kasutajate üles laaditud
või loodud digitaalsel kujul
andmeid või teha nendega muid
toiminguid.
2. Eelnõu punktiga 4 täiendatakse Arvestatud Seletuskirja on ministri määruse
TKS §-i 7 uue lõikega 61, mille kavandi kohta antud selgituste
kohaselt näitab kaupleja kauba osas täiendatud.
hinna alandamise teates hinna
alandamisele eelnenud Sätte eesmärgiks on takistada
varasema hinna vastavalt TKS § kauplemisvõtte kasutamist, mille
7 paragrahvi lõike 8 alusel puhul kaupleja eksitavalt teavitab
kehtestatud õigusaktis hinnaeelisest (allahindlusest) ja
sätestatud nõuetele. Sama sätte selle tulemusel tarbija teeb
lõikega 9 antakse valdkonna tehinguotsuse, mida ta muul juhul
eest vastutavale ministrile ei oleks teinud.
volitusnorm määruse Tehinguotsuse tegemisel on hind
kehtestamiseks kauba müügi- ja tarbija jaoks olulise tähtsusega.
ühikuhinna avaldamise ning Kui toodet pakutakse pidevalt
hinna alandamisest teavitamise alandatud hinnaga või
kohta. kampaaniahinnaga, siis ei ole
ITL-i hinnangul on vajalik tarbijal võimalik aru saada, kas ta
täpsustada ning anda enam lubatud hinnaeelist üldse saab,
selgitavaid kommentaare eelnõu kuna tarbijal kaob ära taju
seletuskirja lisana 2 esitatud müügikoha tavahinnast.
majandus- ja taristuministri 9.
veebruari määruse nr 14 „Kauba 30 päeva jooksul on võimalik
ja teenuse hinna avaldamise sama kauba hinda mitu korda
nõuded“ muutmise eelnõu osas alandada, kui kampaania raames
(edaspidi nimetatud määruse toimub hinna järk-järguline
eelnõu). Leiame, et määruse alandamine. Ka muul juhul ei ole
eelnõu muudatused ja samas põhimõtteliselt keelatud kauba
esitatud kommentaarid on liialt hinda 30 päeva jooksul mitu
üldsõnalised ning ei ole korda alandada, kuid seejuures on
piisavalt arusaadavad nõue, et varasema hinnana tuleb
võimaldades erinevaid esitada hinna alandamisele
tõlgendusvariante. Ebaselge eelnenud 30 päeva jooksul
regulatsioon võib mõjutada kaubale kohaldatud madalaim
hoopiski tarbija huvisid hind. Näidatav varasem hind peab
kahjustavalt, kuna kauplejal ei olema tegelikult kohaldatud hind
ole võimalik pakkuda tarbijale ega tohi olla vaid turunduslik
piisava sagedusega allahindlusi. vahend allahindluse
Hinna alandamise teavitamisele atraktiivsemaks muutmiseks
kehtestatud nõuded vajavad Hinnaalanduse ja varasema hinna
selgemat reguleerimist ka vaheline seos on oluline, et tarbija
põhjusel, et kaupleja saaks saaks paremini aru talle
riskivabamalt korraldada pakutavast hinnaeelisest.
ettevõtte turundustegevust, s.h MKM on saatnud Komisjonile
hinna alandamise kampaaniaid küsimuse seoses lühiajaliste (1–2
ja seda eriti olukorras, kus TKS päeva) kampaaniate lubamisega
muudatustega on kavandatud (nt „must reede“ , ostuöö jt), mis
tõsta olulisel määral rahatrahve jääksid välja varasema hinna kui
(juriidilistele isikutele kuni 400 30 päeva jooksul kohaldatud
000 eurot). madalaima hinna määratlemisest.
Seoses sellega teeme ettepaneku Komisjoni vastus oli, et LR-le ei
anda selgitav kommentaar ole antud õigust taolise erandi
määruse eelnõu punktiga 2 tegemiseks.
lisatava § 51 rakendamise osas Ehk siis ka taoliste lühiajaliste
ning vastavalt muuta normi kampaaniate ajal kaubale
sisu. Siin oleks vajalik selgus, kohaldatud hinda tuleb arvesse
kas 30-päevase perioodi jooksul võtta, kui kavandatakse kaubale
on piiratud võimalus mitu korda järgmist hinna alandamist.
sama kauba hinda alandada ning UK tarbijaühendus Which? viis
kas antud sätte kohaselt peab 2019. aastal läbi uuringu, milles
erinevate sama kauba tuvastati, et „musta reede“
sooduskampaaniate vahele pakkumises olnud populaarsetest
jätma vähemalt 30 päevase toodetest ligi 95% olid sama
perioodi, kus kaup on n-ö kaupleja puhul kättesaadavad
tavahinnaga müügis. odavama või sama hinnaga
Järeldame sellest sättest, et vähemalt üks kord kuue kuu
kauplejatel on võetud ära jooksul pärast „musta reedet“;
võimalus teha vahepealseid 61% toodetest olid odavamad või
lühiajalisi pakkumisi (nt ostuöö, sama hinnaga vähemalt ühel
must reede, jõulukampaaniad) korral enne „musta reedet“.
ning kauplejatel on raske Seega kui kaupleja soovib pärast
aktsepteerida selle võimaluse „musta reedet“ teha samadele
kadumist. toodetele allahindlust varem kui
Lisaks palume selgitust, et kui 30 päeva möödumisel, tuleb
kaup on olnud allahindluses üle varasema hinnana näidata
30 päeva (antud juhul pole madalaimat ehk siis „musta
mõeldud püsivat reede“ ajal kohaldatud hinda.
kliendipakkumist/kliendihinda),
siis kas soodushind muutub Kui kaup on olnud allahindluses
seeläbi tavahinnaks ehk üle 30 päeva, siis ei muutu
käsitletakse „varasema alandatud hind tavahinnaks ehk
hinnana“, millest järgmine sama „varasemaks hinnaks“ juhul, kui
kauba hinnasoodustus tuleks tegemist on hinna järk-järgulise
maha arvestada. alandamisega. Kui aga kaup on
olnud allahindluses üle 30 päeva
ja kaupleja teavitab uuest
allahindlusest, siis sellisel juhul
on varem kohaldatud varasemaks
hinnaks varasem alandatud hind.
3. Kauplemisvõttega seotud Arvestatud t Eelnõu sõnastust ja seletuskirja
väidete põhjendamise on täpsustatud. Eelnõuga antakse
kohustus vajab täpsustamist korrakaitseorganile volitused
(eelnõu § 1 p 10). nõuda kauplejalt tema esitatud
Eelnõu § 1 punktiga 10 faktiliste väidete tõendamist.
täiendatakse TKS-i Sättega võetakse üle direktiivi
paragrahviga 161, mille 2005/29/EÜ artikkel 12, mis
kohaselt kaupleja peab kohustab liikmesriike andma
tõendama tema pädevatele asutustele õiguse
kauplemisvõttega seotud nõuda kauplejalt tõendeid tema
faktiliste väidete täpsust. Eelnõu esitatud faktiliste väidete õigsuse
seletuskirjas on selgitatud, et kinnitamiseks.
näiteks hinnaeelise kohta See on kaupleja otsustada,
esitatud väite puhul peab milliste dokumentide või
kaupleja suutma tõendada, et andmetega kaupleja oma väidete
enne hinna alandamist on ta õigsust tõendab. Pädeval asutusel
pakkunud ja müünud kaupa on omakorda uurimis- ja
kõrgema hinnaga ning tarbijale kaalumisõiguse alusel õigus
pakutav hinnaeelis ei ole tõlgendada, kas kaupleja esitatud
eksitav, vaid tegelik. tõendid on piisavad või mitte.
Siin palume kaaluda Tõendite küsimine on võimalik ka
sellekohase täpsustava sätte või KorS § 30 ja HMS § 38 alusel,
vastava selgitava kommentaari kuid nimetatud sätted ei reguleeri
lisamist määruse eelnõusse, et tõendite esitamata jätmise
oleks mõistetav, millised tagajärge.
tõendeid riiklik järelevalve HMS §38 kohaselt on
aktsepteerib, kui kontrollib, haldusorganil õigus nõuda
milline faktiliselt oli kauba haldusmenetluse käigus
varasem hind määruse eelnõu menetlusosalistelt ning muudelt
mõistes nii füüsilise poe (kus isikutelt nende käsutuses olevate
tänapäeval lisaks pabersiltidele tõendite ja andmete esitamist,
kasutatakse elektroonilisi mille alusel haldusorgan teeb
hinnasilte) kui ka e-poe puhul ja kindlaks asja lahendamiseks
milline peaks olema sellise olulised asjaolud. Tõendiks võib
tõendi kehtivusaeg. olla menetlusosalise seletus,
dokumentaalne tõend, asitõend,
paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning
eksperdi arvamus.
4. Eelnõuga kehtestatakse kuni Mittearvestatud TKS-is hetkel sisalduv
400 000 euro suurused trahvid karistusmäär 32 000 eurot kehtib
erinevate TKS-st tulenevate ajast, mil karistusseadustiku
nõuete rikkumisel, kui kohaselt oli rahatrahvi
maksimaalne määr 32 000 eurot.
rikkumise paneb toime Ehk siis tarbijakaitsenormide
juriidiline isik. rikkumise eest oli ette nähtud
Oleme seisukohal, et rahatrahv võimalikus
trahvimäärade tõstmine 3200 maksimaalses määras.
või 32 000 eurolt 400 000 Kehtiva karistusseadustiku
euroni on ebaproportsionaalselt kohaselt on rahatrahvi
suur tõus arvestades Eesti olusid maksimaalne määr 400 000 eurot.
ja elatustaset Eestis. Samuti Võrreldes eelnevate aastatega on
jääb arusaamatuks, miks on tarbijakaitsenormide rikkumine
seda tohutut hüpet seletuskirjas ka tänasel päeval tõsine väärtegu
illustreeritud näiteks Kaubamaja ning peaks olema võimalik
Grupi käibega, mis on Eesti rahatrahvi määramine
mastaabis vähestest taolise maksimaalses määras kuni
käibega ettevõtetest. Valdav 400 000 eurot.
protsent kauplejatest jäävad Praktikas esineb probleeme nii
Kaubamaja Grupi käibega suuremate kui väiksemate
võrreldes kordades ja kordades ettevõtjatega, mistõttu peab trahvi
väiksemale tasemele. suurus olema heidutusvahendiks
Eelnõust jääb arusaamatuks ka suuremate ettevõtjate jaoks.
trahvimäärade tõstmise põhjus. Direktiivi (EL) 2019/2161
Palume selgitust, milline trahv kohaselt tuleb teatud
on senises praktikas osutunud tarbijakaitsenormide rikkumiste
ebapiisavaks mõjutusvahendiks. eest näha ette trahv, mille
Kas praktikas esineb probleeme maksimumsuurus on vähemalt 2
Eesti mõistes väga suurte miljonit eurot või vähemal 4%
ettevõtetega või pigem ettevõtja aastakäibest. Selles
väiksematega, kelle jaoks on valguses ei ole 400 000 eurot
senine 32 000 euro suurune sugugi ebaproportsionaalselt suur
trahv ka piisvalt suur, mõjus ja tõus.
heidutav Kohtuvälisel menetlejal on
rahatrahvi määramisel
kaalutlusõigus ja arvesse võetakse
erinevaid asjaolusid, mis
määratava rahatrahvi suurust
mõjutavad, sealhulgas ka
ettevõtja suurust ja võimekust
määratavat trahvi maksta.
5. Mõistame, et tegu on Euroopa Teadmiseks Seletuskirja ning alamaktina
Liidu direktiivi ülevõtva võetud ja antava ministri määruse kavandi
eelnõuga, mis tähendab, et osaliselt selgitusi on täiendatud.
direktiivis sisalduvad arvestatud Määruse eelnõu saadetakse eraldi
miinimumnõuded on kooskõlastamisele koos
kohustuslik üle võtta. Siiski on põhjalikuma seletuskirjaga.
eelnõu ja selle alusel MKM-il ei ole kavas minna
kehtestatava määruse eelnõu kaugemale, kui on direktiivis
tekstiliselt mitmeti mõistetav. sätestatud ega lisada
Ebaselgus ja üldsõnalisus direktiiviväliseid sätteid.
võivad aga viia hoopis tarbijat
kahjustava olukorrani, kus Me ei näe, et eelnõus kavandatud
tarbijate poolt oodatud muudatused võtaks kauplejatelt
allahindlusi ei julge kauplejad ära motivatsiooni teha tarbijatele
rakendada, kuna allahindluse häid pakkumisi. Kauplejatele jääb
kriteeriumid, teavitamine ja võimalus teha erinevate toodete
tõendamine saavad eelnõu osas erinevaid pakkumisi. Oluline
kohaselt olema liiga keerulised on, et need pakkumised oleks ka
ja võimalikud karistused suured. tegelikult tarbija jaoks head
Seega võetakse kauplejatelt ära pakkumised ja tarbijad ka
motivatsioon teha tarbijatele tegelikult saaksid hinnaeelise,
häid pakkumisi, mistõttu mida neile lubatakse.
kaotavad tarbijad.
Lisame, et peame väga
oluliseks, et seadusandja jääks
eelnõuga TKS-is muudatuste
tegemisel direktiivi raamidesse.
Kahjuks oleme viimasel ajal
sageli kokku puutunud
praktikaga, kus direktiivi
ülevõtvasse eelnõusse
lisanduvad menetluse viimastes
etappides direktiivivälised
ettepanekud, mida
kooskõlastamisel olnud eelnõu
ei sisaldanud.
Eesti Kaubandus-
Tööstuskoda
1. Keeruline on võtta lõplikku Arvestatud JM saatis võlaõigusseaduse ja
seisukohta veel teadmata tarbijakaitseseaduse muutmise
muudatuste osas seaduse eelnõu eelnõude
EL direktiiv 2019/2161 võetakse infosüsteemi kaudu
üle mitme eelnõuga. Osad sätted kooskõlastamisele 8.04.21.
võetakse üle kõne all oleva
eelnõuga ning osad eraldi MKM ja JM eelnõude
võlaõigusseaduse muutmise menetlemisel jälgime, et ristviited
eelnõuga. Eelnõus on viiteid seadustele oleks õiguspärased.
võlaõigusseaduse sätetele, mida Võlaõigusseaduse ja
kavatsetakse tarbijakaitseseaduse muutmise
võlaõigusseadusesse lisada seaduse eelnõu kavandatavaks
Justiitsministeeriumi poolt alles jõustumise ajaks on 1. juuli 2021.
ette valmistatava eelnõuga.
Näiteks muudetakse eelnõu § 1 Sisuliselt on TKS-is terminitega
punktiga 1 tarbijakaitseseaduses „kaup“ ja „teenus“ juba täna
mõistet teenus lisades, et see hõlmatud nii asi, õigus, hüve ja
võib olla ka digitaalne teenus muu pakutav või tehtav sooritus
võlaõigusseaduse tähenduses. ning sinna alla saaks lugeda ka
Samas ei ole võlaõigusseaduses digisisu ja digiteenused.
digitaalne teenus veel
defineeritud ja seda kavatsetakse Terminite täpsustamine TKS-is
võlaõigusseadusesse lisada alles läbi viite VÕS-le on vajalik
ettevalmistatava eelnõuga. eelkõige õigusselguse huvides,
kuna VÕS-i praktiline
Kirjeldatud olukord muudab rakendamine ja VÕS-st
keeruliseks võtta ka antud tulenevate nõuete täitmise
eelnõu osas lõplikku seisukohta. tagamine tarbijate kollektiivsetes
Teeme ettepaneku õigusselguse huvides toimub TKS-i alusel.
ja jälgitavuse huvides menetleda Terminite „kaup“ ja „teenus“
kahte asjasse puutuvat eelnõud täpsustamine TKS-is loob
võimalusel paralleelselt. suurema selguse selles osas, et
seaduses sisalduvat
kauplemisvõtete regulatsiooni
kohaldatakse igasuguse kauba ja
teenuse, sealhulgas ka digitaalse
sisu ja digitaalse teenuse
pakkumisel ja müümisel või
osutamisel tarbijale.
2. Eelnõu § 1 punktiga 4 lisatakse Arvestatud Seletuskirja on eelnõu § 1 punkti
tarbijakaitseseadusesse § 7 lg 61, 4 juures täpsustatud.
mille kohaselt näitab kaupleja Hinna alandamise teates
kauba hinna alandamise teates varasema hinna väljatoomise
hinna alandamisele eelnenud eesmärgiks on selgema teabe
varasema hinna. Eelnõu andmine tarbijale pakutava
seletuskirja lisas 2 on esitatud hinnaeelise kohta. Teavitades
määruse „Kauba ja teenuse tarbijat vaid allahindluse
hinna avaldamise nõuded“ protsendist, ei ole tarbijale selge,
muutmise kavand (edaspidi millist hinnaeelist talle tegelikult
määruse kavand), kuhu on pakutakse. Kui tarbijale
lisatud täpsemad nõuded hinna kuvatakse nii varasem kui
alandamisest teavitamisele. alandatud hind, saab tarbija
Määruse kavandi järgi loetakse pakutavast hinnaeelisest
varasemaks hinnaks vähemalt 30 paremini aru. Sageli teavitavadki
päeva jooksul enne hinna kauplejad allahindlusest selliselt,
alandamist kaubale kohaldatud et varasem hind kriipsutatakse
madalaimat hinda. Nimetatud maha ja näidatakse uus alandatud
sätete järgi tuleb kauplejal hinna hind.
alandamise teates näidata hinna Kauba hinna alandamisel
alandamisele eelnenud 30 päeva varasema hinna teavitamise
madalaimat hinda, mida nõude eesmärgiks on ära hoida
vastavale kaubale kohaldati. hindadega manipuleerimine
kauplejate poolt. Näiteks
Kaubanduskoja hinnangul on tõstetakse lühikeseks ajaks kauba
eelnimetatud sätete sõnastus hinda, et seejärel seda alandada
mitmeti mõistetav. teavitades kui suurest
Grammatilisel tõlgendamisel allahindlusest.
võiks sellest järeldada, et oluline
on lihtsalt 30 päeva madalaima
hinna väljatoomine, seostamata MKM on saatnud Komisjonile
konkreetse küsimuse seoses lühiajaliste (1-2
allahindlusprotsendiga. Samas päeva) kampaaniate lubamisega
jääb eelnõu seletuskirjast (lk 6) (nt „must reede“ , ostuöö jt), mis
arusaam justkui eeldatakse jääksid välja varasema hinna kui
siiski, et varasem hind ongi see 30 päeva jooksul kohaldatud
hind, millest kaupleja madalaima hinna määratlemisest.
allahindlust arvutas. Komisjoni vastus oli, et LR-le ei
ole antud õigust taolise erandi
Kaubanduskoda teeb ettepaneku tegemiseks.
täpsustada selles osas sätete Ehk siis ka taoliste lühiajaliste
sõnastust või lisada konkreetsem kampaaniate ajal kaubale
selgitus seletuskirja. Selgitamist kohaldatud hinda tuleb arvesse
vajab ka see, kas muudatustega võtta, kui kavandatakse kaubale
on soovitud piirata allahindluse järgmist hinna alandamist.
tegemise sagedust ning seeläbi UK tarbijaühendus Which? viis
ära võetud võimalus teha 2019. aastal läbi uuringu, milles
vahepealseid lühiajalisi tuvastati, et „musta reede“
pakkumisi. pakkumises olnud populaarsetest
toodetest ligi 95% olid sama
Kaubanduskoja hinnangul vajab kaupleja puhul kättesaadavad
selgitamist ka, miks on uute odavama või sama hinnaga
toodete puhul valitud varasema vähemalt üks kord kuue kuu
hinna ajavahemikuks just 10 jooksul pärast „musta reedet“;
päeva, mitte vähem. Direktiiv 61% toodetest olid odavamad või
võimaldab uue kauba puhul 30- sama hinnaga vähemalt ühel
st päevast lühema ajavahemiku korral enne „musta reedet“.
kehtestamist ning määruse Seega kui kaupleja soovib pärast
kavandiga on lühemaks „musta reedet“ teha samadele
ajavahemikuks kavandatud 10 toodetele allahindlust varem kui
päeva. Seletuskirjast aga ei 30 päeva möödumisel, tuleb
selgu, miks on selleks varasema hinnana näidata
ajavahemikuks valitud just 10 madalaimat ehk siis „musta
päeva. reede“ ajal kohaldatud hinda.
Muudatusega ei ole otseselt
soovitud piirata allahindluse
tegemise sagedust. Allahindluste
korral on kauplejal kindlasti
lihtsam teavitada kauba
varasemast hinnast, kui kaupa on
sama hinnaga pakutud ja müüdud
vähemalt 30 päeva jooksul enne
hinna alandamist. Kui kaupleja
soovib 30 päeva jooksul teha
samale kaubale mitmeid
allahindlusi, peab ta varasema
hinna avaldamisel arvestama 30
päeva jooksul kohaldatud
madalaima hinnaga, välja arvatud
juhul, kui kaupleja kasutab ühe
kampaania raames hinna järk-
järgulist alandamist. Viimasel
juhul on varasemaks hinnaks
kauba hind enne esimest
alandamist.
Kaupmeeste Liidu ettepanekut
arvestades oleme nõus uute
toodete puhul varasema hinna
ajavahemikku lühendama 7
päevale. Ministri määruse eelnõu
koos põhjalikuma seletuskirjaga
saadetakse eraldi
kooskõlastamisele.
Eesti Kaupmeeste Liit
1. Kinnitame, et toetame direktiivi Teadmiseks TTJA järelevalvepraktikale
eesmärki hoida ära tarbijate võetud/selgitatu tuginedes ei saa kahjuks
eksitamine seoses hinnaeeliste d kinnitada, et hindadega
eksitamine ei ole Eestis
lubamisega. Lisaks tarbijate
probleemiks.
eksitamisele soodustab TKS-i eelnõuga kavandab MKM
hindadega manipuleerimine vaid direktiivist tulenevate nõuete
ebaausat konkurentsi ettevõtjate ülevõtmist ning direktiivis
vahel. Kuna Eestis ei ole võimaldatud erisuste
hindadega eksitamine laialdane ärakasutamist ministri määrusega
probleem, toetame direktiivi kehtestatavate nõuete puhul.
ülevõtmist miinimumnõuetega
Mis puudutab võimalikku
ning Ministeeriumi valitud ebavõrdset konkurentsi
lähenemist kasutada ära kõik kolmandate riikide
lubatud riigisisesed erisused. müügiplatvormidega siis on
Markeerime ära, et direktiivi Komisjon selgitanud, et
kohaldumisala tõttu on direktiivist tulenevad nõuded
paratamatu negatiivne sarnaselt teistele EL
tarbijakaitsenormidele,
kõrvamõju ausate eesti
kohalduvad ka nendele kolmanda
kaubandusettevõtete asetamine riigi platvormidele, mis on
ebavõrdsesse konkurentsi suunatud EL tarbijatele. LRde
kolmandate riikide pädevate asutuste ülesanne on
müügiplatvormidega, kellele tagada direktiivist tulenevate
direktiivi piirangud ei kohaldu. nõuete täitmine ning vajadusel on
võimalik kasutada
tarbijakaitsealase koostöö
määruse kohaseid koordineeritud
menetlusi (sh ka Komisjoni
eestvedamisel), et kolmandate
riikide müügiplatvormidega
tegeleda.
2. „§ 51 . Kauba hinna Arvestatud Ettepanek puudutab eelnõu
alandamisest teavitamine (1) seletuskirja lisaks oleva ministri
Tarbijakaitseseaduse § 7 määruse kavandit. Eelnõu
lõikes 61 nimetatud varasem seletuskirja ja ka ministri määruse
hind on vähemalt 30 päeva kavandi selgitusi on täiendatud.
jooksul enne hinna alandamist Märgime, et ministri määruse
kaubale kohaldatud madalaim eelnõu koos põhjalikuma
hind, kui käesolevas määruses seletuskirjaga saadetakse eraldi
ei ole sätestatud teisiti. kooskõlastamisele.
Teeme ettepaneku täpsustada
eelnõu sõnastust, kuna hetkel on
see kahetimõistetav. Sõnastust
on hetkel võimalik mõista nii, et
allahindluse tegemisel tuleb
allahindlusprotsent arvutada
viimase 30 päeva madalaimast
hinnast, millega toodet müüdi.
Aga ka selliselt, et
allahindlusprotsent võib olla
arvutatud toote tavahinnast, aga
sinna juurde tuleb märkida
referentsiks viimase 30 päeva
soodsaim hind. Kui sõnastus
jääb ebaselgeks, on oodata turul
kõiksugu praktikat ja vaidlusi,
mida oleks selgema sõnastusega
võimalik ennetada.
3. „§ 51 . Kauba hinna Arvestatud Ettepanek puudutab eelnõu
alandamisest teavitamine (2) seletuskirja lisaks oleva ministri
Vähem kui 30 päeva määruse kavandit.
pakkumisel olnud kauba Märgime, et ministri määruse
hinna alandamisel on eelnõu koos põhjalikuma
varasemaks hinnaks vähemalt seletuskirjaga saadetakse eraldi
10 päeva jooksul enne hinna kooskõlastamiseks.
alandamist kaubale Uute toodete puhul oleme nõus
kohaldatud hind. varasem hinna määratlemise
Teeme ettepaneku kohaldada ajaperioodi lühendama 7 päevale.
lühemat perioodi kui 10 päeva. Vastav muudatus sisaldub
Näiteks 5 või 7 päeva. See seletuskirja lisaks olevas ministri
määruse kavandis.
võimaldaks paindlikkust uute
toodete realiseerimiseks
erinevates lühiajalistes
kampaaniates.
4. „§ 51 . Kauba hinna Teadmiseks Ettepanek puudutab eelnõu
alandamisest teavitamine (3) võetud/selgitatu seletuskirja lisaks oleva ministri
Lõikeid 2 ja 3 ei kohaldata kauba d määruse kavandit.
puhul, mis oma olemuse või Märgime, et ministri määruse
töötlemistaseme tõttu vananevad eelnõu koos põhjalikuma
või riknevad kiiresti ning seletuskirjaga saadetakse eraldi
muutuvad müügikõlbmatuks kooskõlastamiseks.
eeldatavalt enne 30 päeva
möödumist arvates kauba Hinna alandamisest teavitamise
pakkumisele panemisest. nõuded ei takista toodete
Kiiresti rikneva või vananeva raiskumineku vältimist. Kui toote
kauba hinna alandamise teates „parim enne“ on saabunud või
näidatakse varasema hinnana kohe saabumas on koos
kauba esialgne alandamata hind. asjakohase teabega võimalik
Teeme ettepaneku tõlgendada teavitada kauba hinna
selliste kaupadena nii kõlblik alandamisest, arvestamata
kuni märgistust kui parim enne seejuures varasema hinna
määratlemise ajaperioodi.
märgistust omavaid kaupu.
Viimaseid, kui parim enne on
saabumas paari kuu jooksul. See
annab kaupmeestele võimaluse
toodete raiskuminekut vältida.
Selliseid tooteid nii toidukauba
seas kui ehituskeemias,
kodukeemias, ilutoodetes,
põllumajandustoodetes (nt lilled,
istikud).
5. Oleme kursis ka sellega, et Teadmiseks Komisjon osundas oma selgituses
Majandusministeerium on võetud Ühendkuningriigi ja Saksamaa
küsinud Euroopa Komisjonilt tarbijaorganisatsioonide
uuringutele, mis näitavad, et
luba riiklikuks erisuseks korra
lühiajaliste kampaaniate ajal
kuus ühele paaripäevasele kaupade suurte allahindlustena
kampaaniale. See ei läheks kirja teavitatud hindu on kohaldatud ka
perioodi madalaima hinnana, enne ja pärast kampaaniaid. UK
millest peab arvestama tulevasi tarbijaühendus Which? viis 2019.
allahindlusi tootele. Sellise aastal läbi uuringu, milles
erisuse võimaldamine laseks tuvastati, et „musta reede“
pakkumises olnud populaarsetest
kaupmeestel osaleda võrdselt
toodetest ligi 95% olid sama
rahvusvahelise e-kaubandusega kaupleja puhul kättesaadavad
ostupühades nagu Black Friday, odavama või sama hinnaga
Singles’ Day ja siseriiklikes vähemalt üks kord kuue kuu
kampaaniates nagu E- jooksul pärast „musta reedet“;
esmaspäev. Oleme kursis, et 61% toodetest olid odavamad või
Euroopa Komisjon pidas sellist sama hinnaga vähemalt ühel
korral enne „musta reedet“.
erisust ebavajalikuks, aga
markeerime ära oma Ebavõrdse konkurentsi osas
mittenõustumise. Sellise erisuse kolmandate riikide kauplejatega
on Komisjon osundanud
mittelubamine kuritarvitamise
asjaolule, et kolmanda riigi
hirmus paneb ausad kaupmehed müügiplatvormid, mis on
oluliselt halvemasse suunatud EL tarbijatele, peavad
konkurentsipositsiooni samuti järgima EL
võrreldes rahvusvahelise e- tarbijakaitsereegleid ja nende
kaubandusega kolmandate reeglite täitmise tagamiseks on
riikide platvormidel. Leiame, et võimalikud LR-de ühised
koordineeritud menetlused.
Eesti võiks siin oluliselt
aktiivsemalt kaitsta oma
ettevõtete huve ja otsida
kaasamõtlemist teistelt riikidelt.
Eesti E-Kaubanduse Liit
1. Eelnõu teine eesmärk on Mittearvestatud TKS-is hetkel sisalduv
tõhustada karistusi tarbijate karistusmäär 32 000 eurot kehtib
õiguste kaitseks, mille ellu ajast, mil karistusseadustiku
viimiseks on eelnõus ette kohaselt oli rahatrahvi
nähtud trahvimäärade tõstmine. maksimaalne ülemmäär 32 000
E-kaubanduse Liit mõistab eurot. Ehk siis
trahvimäärade kaasajastamise tarbijakaitsenormide rikkumise
vajadust, kuid leiab, et eest oli ette nähtud rahatrahv
ülemmäärade peaaegu võimalikus maksimaalses määras.
sajakordne tõstmine ei ole Kehtiva karistusseadustiku
põhjendatud. kohaselt on rahatrahvi
Eelnõus on ette nähtud TKS §- maksimaalne määr 400 000 eurot.
des 70, 701, 71, 72, 721,722 ja Võrreldes eelnevate aastatega on
723 kehtestatud juriidilisele tarbijakaitsenormide rikkumine
isikule määratava rahatrahvi ka tänasel päeval tõsine väärtegu
senise ülemmäära 32 000 eurot ning peaks olema võimalik
ning TKS §-is 68 kehtestatud rahatrahvi määramine
juriidilisele isikule määratava maksimaalses määras kuni
rahatrahvi senise ülemmäära 400 000 eurot.
3200 eurot tõstmine 400 000 Praktikas esineb probleeme nii
euroni. Lisaks täiendatakse TKS suuremate kui väiksemate
uute §-dega, milles nähakse ettevõtjatega, mistõttu peab trahvi
juriidilisele isikule ette suurus olema heidutusvahendiks
rahatrahv kuni 400 000 eurot. ka suuremate ettevõtjate jaoks.
Muutust on põhjendatud Direktiivi 2019/2161 kohaselt
sellega, et rahatrahvi madal tuleb teatud tarbijakaitsenormide
ülemmäär ei taga eelnõu rikkumiste eest näha ette trahv,
kohaselt üldpreventatiivset mille maksimumsuurus on
eesmärki ega järgi põhimõtet, et vähemalt 2 miljonit eurot või
õigusrikkumise toimepanemine vähemal 4% ettevõtja
ei annaks võimalust tulu aastakäibest. Selles valguses ei
teenimiseks. Madalamad ole 400 000 eurot sugugi
trahvid ei ole piisavalt mõjusad, ebaproportsionaalselt suur
et tagada kauplejate trahvimäär.
õiguskuulekas käitumine ja Kohtuvälisel menetlejal on
hoida ära tarbijate rahatrahvi määramisel
majandushuve kahjustavad kaalutlusõigus ja arvesse võetakse
tegevused. Seda eriti suuremate erinevaid asjaolusid, mis
kauplejate puhul, kelle näiteks määratava rahatrahvi suurust
on toodud Tallinna Kaubamaja mõjutavad, sealhulgas ka
Grupp AS käive 2018. aastal. ettevõtja suurust ja võimekust
E-kaubanduse Liidu 360 määratavat trahvi maksta.
liikmest on 80% väikesed e-
poed, kelle peamiseks Selgitame, et eelnõu seletuskirjas
eesmärgiks püsida kasumlikuna on viidatud teistes liikmesriikides
ning kelle käivet ei saa mingil kauplejatele tegelikult määratud
juhul võrrelda suuremate trahvimäärade suurusele, mitte
kauplejatega, keda on Eestis trahvi võimalikele
üldjuhul vähe. Kuigi tegemist ülemmääradele.
on ülempiiri tõstmisega, tuleb
arvesse võtta, et selle läbi Kui Eestis saab trahvimäära
suureneb ka keskmine ülemmääraks 400 000 eurot, ei
trahvimäär. E-kaubanduse Liit ole välistatud, et kohtuvälise
palub arvestada väiksemate menetleja määratava rahatrahvi
ettevõtjatega, kellele oleks uue suurus jääb ülemmäärast oluliselt
trahvimäära järgi isegi väikese madalamaks, olenevalt
trahvi maksmine üle jõu. rikkumisest, ettevõtja suurusest
Eelnõus toodud võrdluse järgi ja tema tekitatud kahjust jt
teiste liikmesriikide teguritest.
trahvimääradega (135 000 eurot
Taanis, 200 000 eurot Rootsis, Võrdluseks on e-kauplejate puhul
300 000 eurot Hollandis, 500 oluline ka isikuandmete kaitsega
000 eurot Prantsusmaal, 5 000 seonduvate nõuete järgimine.
000 eurot Itaalias) võiks samuti Isikuandmete kaitse seaduses on
Eesti kui trahvimäär olla näiteks isikuandmete töötlemise
madalam kui näiteks Hollandis, põhimõtete rikkumine ja
Rootsis või Taanis. andmesubjekti õiguste rikkumine
karistatav rahatrahviga kuni
20 000 000 eurot.
2. Täiendava ettepanekuna Mitte arvestatud MKM on saatnud EL Komisjonile
esitab E-kaubanduse Liit küsimuse seoses lühiajaliste (1-2
ettepaneku lubada kaks korda päeva) kampaaniate lubamisega
kuus 1-2 päevane soodushinna (nt „must reede“ , ostuöö jt), mis
kampaania (näiteks Must jääksid välja varasema hinna kui
Reede, E-smaspäev), mida ei 30 päeva jooksul kohaldatud
mõjutaks eelnõus ette nähtud madalaima hinna määratlemisest.
hinna alandamise teate nõuded. Komisjoni vastus oli, et LR-le ei
Sellised kampaaniad, mida ole antud õigust taolise erandi
korraldatakse siiski võrdlemisi tegemiseks.
harva, ei looks tarbijale vale Ehk siis ka taoliste lühiajaliste
arusaama pakutavast kampaaniate ajal kaubale
hinnaeelisest ning ei oleks kohaldatud hinda tuleb arvesse
eksitav. Samas aitaksid sellised võtta, kui kavandatakse kaubale
kampaaniad Eesti kauplejatel järgmist hinna alandamist.
olla konkureerivad suurte UK tarbijaühendus Which? viis
rahvusvaheliste platvormidega, 2019. aastal läbi uuringu, milles
mis ei kuulu Euroopa Liitu (nt tuvastati, et „musta reede“
Ebay, AliExpress, Amazon jt). pakkumises olnud populaarsetest
E-kaubanduse Liit on toodetest ligi 95% olid sama
seisukohal, et liiga range kaupleja puhul kättesaadavad
piiramine muudab Eesti odavama või sama hinnaga
kauplejate positsiooni Hiina ja vähemalt üks kord kuue kuu
USA e-poodidega võrreldes jooksul pärast „musta reedet“;
oluliselt halvemaks, kuivõrd 61% toodetest olid odavamad või
viimastele piirangud ei laiene. sama hinnaga vähemalt ühel
korral enne „musta reedet“.
Seega kui kaupleja soovib pärast
„musta reedet“ teha samadele
toodetele allahindlust varem kui
30 päeva möödumisel, tuleb
varasema hinnana näidata
madalaimat ehk siis „musta
reede“ ajal kohaldatud hinda.
Ebavõrdse konkurentsi osas
kolmandate riikide kauplejatega
on Komisjon osundanud
asjaolule, et kolmanda riigi
müügiplatvormid, mis on
suunatud EL tarbijatele, peavad
samuti järgima EL
tarbijakaitsereegleid ja nende
reeglite täitmise tagamiseks on
võimalikud LR-de pädevate
asutuste ühised koordineeritud
menetlused, milles võib juhtiv
roll olla ka Komisjonil
Eesti Liisingühingute Liit
1. Juhime tähelepanu, et eeltoodud Arvestatud Asjakohast sätet on täiendatud
§ 74´ ´le ebamõistlikult osaliselt viitega VÕS § 42 lõikele 3.
kahjustava lepingutingimuse
kasutamise puhul peab VÕS §-ga 42 on üle võetud
väärteokoosseis olema direktiiv 93/13/EMÜ. Nimetatud
määratletud piisavalt selgelt, direktiivi art 8a alusel on
võimaldamaks isikul hinnata, liikmesriikidel kohustus
milline käitumine loetakse teavitada, kui nende siseriiklikus
seaduse kohaselt selliseks õiguses sisaldub loetelu
rikkumiseks. § 74` lisamise ebaõiglaseks peetavatest
kohta märgitakse eelnõu lepingutingimustest. Eesti on
seletuskirjas, et direktiivi teavitanud, et siseriiklikus õiguses
kohaselt peavad ebamõistlikult on olemas igas olukorras
kahjustavad lepingutingimused ebaõiglaseks peetavate lepingu
olema …. siseriikliku õiguse tüüptingimuste nimekiri (st must
kohaselt sõnaselgelt nimekiri).
määratletud kui ebaõiglased https://ec.europa.eu/info/notificati
sõltumata asjaoludest …. ( SK lk ons-under-article-8a-directive-93-
18 viimane lõik). 13-eec_en
Kehtivas võlaõigusseaduse §-s VÕS § 42 lõikes 3 on sätestatud,
42 on küll loetelu ebamõistlikult et tarbijalepingute puhul on
kahjustavatest tüüptingimustest, ebamõistlikult kahjustavateks
kuid antud loetelu ei ole eelkõige lõikes 3 toodud loetelus
ammendav. Ka eelnõu koostajad nimetatud tüüptingimused. VÕS
ise viitavad asjaolule, et tegemist § 42 lõike 3 puhul ei ole tegemist
ei ole lõpliku loeteluga ja lõpliku loeteluga, kuid loetelus
tüüptingimuse ebamõistlikkuse kirjeldatud tüüptingimusi saab
tuvastamine eeldab tingimuse pidada tarbijaid ebamõistlikult
kasutamise asjaolude hindamist. kahjustavateks.
Kuna VÕS § 42 loetelu ei ole Väärteokoosseisus on viide VÕS
ammendav ei ole tegemist § 42 lõikele 3, milles sisalduvas
siseriiklikus õiguses loetelus on ebamõistlikult
ebamõistlikult kahjustavate kahjustavate tüüptingimuste
lepingutingimuste selgelt kirjeldus piisavalt selge, et
määratlemisega, mida nõuab tingimuste kasutajad saaks nende
direktiiv 2019/2161. kasutamisest hoiduda.
Ka eelnõu koostajad ise viitavad Direktiivi 93/13/EMÜ art 8a
asjaolule, et tegemist ei ole alusel on Eesti teavitanud, et
lõpliku loeteluga ja Siseriiklikus õiguses on olemas
tüüptingimuse ebamõistlikkuse igas olukorras ebaõiglaseks
tuvastamine eeldab tingimuse peetavate lepingu tüüptingimuste
kasutamise asjaolude hindamist. nimekiri (st must nimekiri).
Kuna „ebamõistlik“ on seaduses https://ec.europa.eu/info/notificati
määratlemata mõiste, siis on ka ons-under-article-8a-directive-93-
raske hinnata selle mõju 13-eec_en
tüüptingimustele ning selle
hindamine, määratlemine ning Pädeval asutusel on
tuvastamine on keeruline nii kaalutlusõigus selles osas, millist
tarbijale endale, tüüptingimuse menetlust ja milliseid meetmeid
kasutajale kui ka hiljem kohtule. kasutada, et tuvastatud rikkumine
lõpetada. Väärteokoosseisu
Leiame, et direktiivi nõue on olemasolu ei takista pädeval
igati põhjendatud, sest asutusel valida rikkumise
väärteokoosseis ei saa olla isiku lõpetamiseks haldusmenetlus ning
jaoks ebaselge, kuna isik ei tea nõuda ettekirjutusega tarbijaid
sellisel juhul, millisest ebamõistlikult kahjustavaks
käitumisest ta peab hoiduma. tüüptingimuseks hinnatud
VÕS § 42 sätestatud lepingutingimuse kasutamise
ebamõistlikult kahjustava lõpetamist. TTJA järelevalve
lepingutingimuse kasutamise praktika näitab, et amet kasutabki
korral oleks endiselt sobivamaks rikkumise lõpetamiseks peamiselt
meetmeks haldussund, mille haldusmenetlust ja ettekirjutusi.
korral tehakse esmalt Ei ole alust arvata, et TTJA
ettekirjutus ja ettekirjutuse senine praktika oluliselt muutuks
täitmata jätmise korral seoses väärteokoosseisu
määratakse alles sunniraha. sätestamisega tarbijaid
Hetkel loeme plaanitust välja, et ebamõistlikult kahjustavate
kui Amet tuvastab tingimuse tüüptingimuste kasutamise eest.
kasutamise, siis on võimalik
kohe trahv määrata. Olenemata
sellest, kas tegelikkuses üldse
teine pool seda tingimust on
kasutanud või sellele tuginenud.
Leiame, et peaks jääma ka
võimalus trahvi vältida, kui
trahvitav lahendab olukorra
vastavalt Ameti ettekirjutusele.
Ettepanek: Täiendada VÕS §
42´e ebamõistlike
tüüptingimuste lõpliku
loeteluga, et oleks võimalik
tuvastada, milliste tingimuste
kasutamiste eest on trahv
määratav.
Kokkuvõtteks:
1. Me ei toeta seda, et väga
suur vastutus on pandud
tüüptingimuste
kasutajatele hindamaks,
kas tegemist on
ebamõistliku
tüüptingimusega või
mitte, rakendades
seejuures väga kõrgeid
trahvimäärasid. Hetkel
planeeritav sõnastus toob
kaasa vaid ebanormaalse
kohtute koormuse kasvu.
Pooldame mitme astmelist
haldusmenetlust, kus rikkujale
on enne trahvi määramist antud
võimalus teha oma lepingulistes
suhetes korrektuurid vastavalt
ettekirjutistele
Eesti Kindlustusseltside Liit
1. Eelnõu kohaselt võib aga Arvestatud Eelnõu asjakohases sättes on
justkui mistahes ebamõistlikult osaliselt viide VÕS § 42 lõikele 3.
kahjutava tüüptingimuse (mitte
ainult VÕS §-ga 42 on üle võetud
VÕS § 42 lg 3 loetletud direktiiv 93/13/EMÜ. Nimetatud
tingimuse) kasutamise eest direktiivi art 8a alusel on
karistada rahatrahviga kuni 400 liikmesriikidel kohustus
000 eur. teavitada, kui nende siseriiklikus
Seadusandja peaks enne õiguses sisaldub loetelu
regulatsiooni kehtestamist ebaõiglaseks peetavatest
kaaluma, kas direktiivi lepingutingimustest. Eesti on
miinimumist laiemalt teavitanud, et siseriiklikus õiguses
on võimalik ja vajalik on olemas igas olukorras
sanktsioone ette näha ning ebaõiglaseks peetavate lepingu
sõnastama selge tüüptingimuste nimekiri (st must
süüteokoosseisu ja hindama nimekiri).
kuidas on seda võimalik https://ec.europa.eu/info/notificati
praktikas rakendada. Kui ons-under-article-8a-directive-93-
eelnõuga on soovitud väärteoks 13-eec_en
lugeda TTJK
poolt eelnevalt ebamõistlikult VÕS § 42 lõikes 3 on sätestatud,
kahjustavaks tunnistatud et tarbijalepingute puhul on
tingimuse edasist kasutamist või ebamõistlikult kahjustavateks
miskit eelkõige lõikes 3 toodud loetelus
muud, siis peaks see eelnõu ja nimetatud tüüptingimused. VÕS
seletuskirja sõnastusest selgelt § 42 lõike 3 puhul ei ole tegemist
välja tulema. lõpliku loeteluga, kuid loetelus
Karistusõiguslikult peaks kirjeldatud tüüptingimusi saab
isikutele olema üheselt selge, pidada tarbijaid ebamõistlikult
milline tegevus on keelatud, kahjustavateks.
millised on
süüteokoosseisu tunnused ja Eelnõu asjakohast sätet on
millisel juhul on riigil õigus muudetud ning kavandatavas
rakendada sanktsioone. Eelnõus väärteokoosseisus on viide VÕS §
ette 42 lõikele 3, milles sisalduv
nähtud regulatsioon on loetelu ebamõistlikult
vastuolus õigusselguse kahjustavatest tüüptingimustest
põhimõttega, kuivõrd subjektil on piisavalt arusaadav ja
ei ole võimalik mõistetav, et subjektil oleks
arusaadavalt ja üheselt mõista võimalik regulatsiooni mõista ja
regulatsiooni ning käituda vastavalt käituda.
vastavalt.
Eelnõus ette nähtud koosseisu Isik on väärteo toime pannud
puhul jääb ebaselgeks, millisel juhul, kui rikkumise tuvastamise
järgselt isik lõpetab
juhul on isik väärteo toime ebamõistlikult kahjustava
pannud. lepingutingimuse kasutamise,
Tüüptingimuste kasutaja võib kuid oma õigusvastase teoga on
heas usus kasutada kahjustanud suure hulga tarbijate
tüüptingimusi, mis mingis majanduslikke huve.
olukorras võivad
osutuda ebamõistlikult
kahjustavateks tingimusteks
VÕS § 42 mõistes.
Riigikohtu praktikast on läbi
käinud hulga vaidlusi, kus eri
kohtuastmed on asunud
tüüptingimuste
ebamõistlikkuse osas erinevale
seisukohale. Kui tüüptingimuse
tühisuse osas ei ole isegi
erinevad kohtuastmed ja
kohtukoosseisud ühesel
seisukohal, siis kuidas peaks
tüüptingimuste
kasutaja aru saama, millisel
juhul ta paneb toime väärteo?
Isegi kui vaadata nn lubamatute
tingimuste kataloogi (VÕS § 42
lg 3), siis ka seal kasutatakse
termineid: ebapiisavalt suur,
ebapiisavalt lühike, mõjuva
põhjuseta, ebamõistlikult vara,
ebamõistlikult pikk, mille
sisustamine
on jäätud kohtupraktika
sisustada. Jääb ebaselgeks,
kuidas tingimuste kasutaja
peaks alati
teadma, et ta paneb toime
väärteo ja kuidas TTJA hakkab
neid termineid praktikas
sisustama.
Tekib oht, et paralleelselt
tsiviilvaidlustega hakatakse
tingimuste tühisust analüüsima
paralleelselt
väärteomenetluses ning
ametlike ja kohtunike poolt
kellel puudub tsiviilvaidluste
lahendamise
kogemus.
2. Arvestades asjaolu, et Eesti Mittearvestatud VÕS §-ga 42 on üle võetud
õiguses ei ole kehtestatud direktiiv 93/13/EMÜ. Nimetatud
loetelu tüüptingimustest, mis direktiivi art 8a alusel on
sõltumata asjaoludest oleksid liikmesriikidel kohustus
käsitatavad ebamõistlikena, teavitada, kui nende siseriiklikus
peame võimalikuks, et õiguses sisaldub loetelu
süüteokooseis puudutaks ebaõiglaseks peetavatest
üksnes ebamõistlike lepingutingimustest. Eesti on
tüüptingimuste kasutamist teavitanud, et siseriiklikus õiguses
tüüptingimuste on olemas igas olukorras
kasutaja poolt, mis on ebaõiglaseks peetavate lepingu
lõplikult siduva otsusega tüüptingimuste nimekiri (st must
kuulutatud ebamõistlikuks. nimekiri).
Seejuures https://ec.europa.eu/info/notificati
peaks süüteokooseis puudutama ons-under-article-8a-directive-93-
üksnes ebamõistlike 13-eec_en
tüüptingimuste edasist
kasutamist. Kuna
meie õigus võimaldab karistada
ebamõistlike lepingutingimuste
eest üksnes süüteo korral, siis ei
ole meie hinnangul otstarbekas
ega võimalik kasutada
direktiivis toodud võimalust, et
haldusasutus ja kohus saaksid
määrata karistuse sama
otsusega, millega tunnistatakse
lepingutingimused
ebaõiglaseks. Arvestades
asjaolu, et meie õiguses puudub
loetelu
tingimustest, mis on sõltumatu
asjaoludest ebamõistlikud, on
süüteokoosseisu tunnuste (nt
subjektiivsete tunnuste)
tõendamine eeltoodud
asjaoludel sellises juhul
praktiliselt võimatu.
Samas siduva otsusega
ebamõistlikuks tunnistatud
tüüptingimuste edasise
kasutamise puhul on
selgelt tuvastatav tingimuste
kasutaja tahtlus ja see tegu on
selgelt etteheidetav.
3. Lisaks peame küsitavaks Selgitatud EL tarbijalepingute seonduv
eelnõus väljapakutud vastutuse regulatsioon on Eestis üle võetud
kohaldamise konstruktsiooni ka võlaõigusseadusega, mida
normitehniliselt. Nimelt näeb kohaldatakse kõikidele
eelnõu ette VÕS-i sätestatu lepingutele. Lepinguõiguse puhul
rikkumiste eest üldiselt ei ole ette nähtud
sanktsiooninormi TKSs. riiklikku järelevalvet ega
karistusi.
Lähtuvalt käibivast VÕS tarbijalepinguid
normitehnika heast tavast ja puudutavates osades sisaldub
õigusselguse printsiibist peaks sätete rikkumise keelamise
sanktsiooninorm asetsema paragrahv, mille kohaselt
seaduse lõpus, mille seaduses sätestatud isik või asutus
rikkumisega seoses see on võib seaduses sätestatud korras
sätestatud. Antud nõuda pakkujalt, kes on rikkunud
juhtumil peaks sanktsiooninorm käesolevas jaos sätestatut,
asetsema seega VÕS-s. rikkumise lõpetamist ja
rikkumisest hoidumist. TKS on
seaduseks, milles on sätestatud
VÕSis kehtestatud nõuete
rikkumise lõpetamise kord ja ka
karistused nende nõuete
rikkumise eest.
Eelnõu lühikirjeldus
Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on täpsustada ebaausate
kauplemisvõtete regulatsiooni tulenevalt uutest tehnoloogiatest ja digitaalsetest võimalustest
kaupade ja teenuste pakkumisel tarbijatele ning tõhustada karistusi tarbijate õiguste kaitseks
kehtestatud õigusnormide rikkumise korral, et tagada turul võrdsed konkurentsivõimalused.
Uued karistusmäärad ja olemasolevate karistusmäärade suurendamine puudutab rikkumisi
seoses tarbijale kohustusliku teabe esitamisega kauba või teenuse pakkumisel, ebaausa
kauplemisvõtte kasutamisega, sh ka allahindlustest teavitamisele kehtestatud nõuetega, samuti
muude tarbija õiguste kaitseks VÕS-is sätestatud nõuetega. Eelnõu on vajalik, et võtta Eesti
õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2019/2161 tehtud muudatused
tarbijakaitsenorme sisaldavas neljas EL õigusaktis (EP ja nõukogu direktiivid 2005/29/EÜ,
2011/83/EL, nõukogu direktiivid 93/13/EMÜ ja 98/6/EÜ).
Muudatustega kehtestatakse veebikauplejatele ja internetipõhiste kauplemiskohtade pidajatele
täiendavad teavitamisnõuded tarbijatele edastatava info osas. Sätestatakse nõue teavitada
tarbijaid peamiste parameetrite kohta, mille alusel kujuneb otsingu tulemusena neile esitatav
pakkumiste järjestus, ning esitada teavet internetipõhises kauplemiskohas kauplevate isikute
kohta. Samuti täiendatakse ebaausate kauplemisvõtete loetelu, mis alati ja kõigil tingimustel on
keelatud, nt eksitamine toodet või teenust kasutanud või ostnud tarbijate hinnangute ja
arvamustega ning automaatseid oste võimaldava tarkvaralahenduse abil soetatud piletite
edasimüümine. Täpsustatakse ka nõudeid hinna alandamisest teavitamisele. Eelnõuga nähakse
ette suuremad rahatrahvid rikkumiste eest, millega eiratakse tarbijate õiguste kaitseks
kehtestatud nõudeid ja kahjustatakse sellega tarbijate majandushuve.
Eelnõu on kavandatud jõustuma 28. maist 2022.
Tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri
Lisa 2
KAVAND
Majandus- ja taristuministri 9. veebruari määruse nr 14 „Kauba ja teenuse hinna
avaldamise nõuded“ muutmine
Määrus kehtestatakse tarbijakaitseseaduse § 7 lõike 8 alusel.
Määruses tehakse järgmised muudatused:
1) määruse pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„ Kauba ja teenuse hinna avaldamise ja kauba hinna alandamisest teavitamise nõuded“;
täiendatakse §-ga 51 järgmises sõnastuses:
2) määrust täiendatakse paragrahviga 51 järgmises sõnastuses:
„§ 51. Kauba hinna alandamisest teavitamine
(1) Kauba hinna alandamise teates tuleb ära näidata hinna alandamisele eelnenud
kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul samas müügikohas kaupleja kohaldatud varasem hind.
(2) Lõikes 1 nimetatud varasem hind on vähemalt 30 päeva jooksul enne hinna alandamist
kaubale kohaldatud madalaim hind, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.
(3) Vähem kui 30 päeva pakkumisel olnud kauba hinna alandamisel on varasemaks hinnaks
vähemalt 10 päeva jooksul enne hinna alandamist kaubale kohaldatud hind.
(4) Lõikeid 2 ja 3 ei kohaldata kauba puhul, mis oma olemuse või töötlemistaseme tõttu
vananevad või riknevad kiiresti ning muutuvad müügikõlbmatuks eeldatavalt enne 30 päeva
möödumist arvates kauba pakkumisele panemisest. Kiiresti rikneva või vananeva kauba hinna
alandamise teates näidatakse varasema hinnana kauba esialgne alandamata hind.
(5) Kui kauba hinda alandatakse järk-järgult, on iga alandamise korral varasemaks hinnaks
kauba alandamata hind, mis kehtis enne esimest hinna alandamist.
(6) Kliendipakkumise hind, kauba omaduste halvenemisest tingitud alandatud hind, samuti
kauba koguseline soodustus, näiteks „kaks ühe hinnaga“, ei mõjuta kauba hinna alandamisele
eelnenud ajavahemiku jooksul kohaldatud varasemat hinda. Koguselise soodustuse puhul saab
tarbija hinnaeelise mitme sama kauba ostmisel.
Selgitus:
Ministri määruse muudatusega võetakse üle EP ja nõukogu direktiivi 2019/2161 artikkel 2.
Direktiivi säte ei reguleeri allahindlusperioodi pikkust, kuid sätestab nõude, et hinna
alandamise teates tuleb ära näidata kauba varasem hind. Varasemaks hinnaks on vähemalt 30
päeva jooksul enne hinna alandamist kaubale kohaldatud madalaim hind. Ekspertgrupis on
KOM selgitanud, et direktiivi võib tõlgendada nii, et sellega hoitakse ära kauba hinna
alandamised enne, kui kaup on olnud pakkumisel vähemalt 30 päeva.
Hinnakujundus on vaba, kaupleja kujundab pakutavate kaupade hinna. Kui kaupleja teavitab
hinna alandamisest, peab teave olema tõene ega tohi tarbijaid eksitada. Samuti peab olema
tõene hinnaeelis, mida tarbijale lubatakse. Hind, millest allahindlust arvestatakse ja mida
näidatakse varasema hinnana, peab olema hind, millega tarbijal oli võimalik samast
müügikohast sama toodet osta enne hinna alandamist.
Direktiiv võimaldab uue kauba puhul 30-st päevast lühema ajavahemiku kehtestamist .
Lühemaks ajavahemikuks on kavandatud 10 päeva. Direktiiv lubab erinormi kehtestamist
kiiresti rikneva või aeguva kauba jaoks ja eelnõus on kavandatud seda võimalust kasutada.