Seletuskirja ja seisukohtade edastamine teadmiseks vanemluse tunnustamise reegleid käsitleva algatuse kohta

SELETUSKIRI Vabariigi Valitsuse istungi päevakorrapunkti „Nõukogu määrus, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust, põlvnemisega seotud asjades tehtud lahendite tunnustamist ja ametlike dokumentide vastuvõtmist ning Euroopa vanematõendi loomist “ juurde 1. Sissejuhatus 07.12.2022 avaldas Euroopa Komisjon (edaspidi komisjon) nõukogu määruse eelnõu1, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust, põlvnemisega seotud asjades tehtud lahendite tunnustamist ja ametlike dokumentide vastuvõtmist ning Euroopa vanematõendi loomist (määrust on edaspidi käsitletud ka kui vanemluse tunnustamine). Määruse eesmärk on tugevdada laste põhiõiguste ja muude õiguste kaitset piiriülestes olukordades, sealhulgas nende õigust identiteedile 2, mittediskrimineerimisele3 ning era- ja perekonnaelule4, ning pärimis- ja ülalpidamisõigust teises liikmesriigis, seades esikohale lapse huvid 5, tagades ühes riigis kindlaks tehtud vanemluse tunnustamise ka teises liikmesriigis. Täiendavateks eesmärkideks on tagada õiguskindlus ning vähendada perekonna ja liikmesriikide kohtusüsteemide õiguskulusid ja koormust seoses põlvnemise tunnustamise menetlustega teises liikmesriigis. Euroopa Liidu (EL) üks aluspõhimõtetest on isikute vaba liikumine, mis tähendab, et EL kodanikel ja nende pereliikmetel on õigus EL-i territooriumil vabalt liikuda ja elada. Kodanikud saavad elada ja töötada erinevates EL riikides, saavad osta endale kinnisvara, luua peret jne ning liikmesriigid peavad juba praegu tunnustama teises liikmesriigis kindlakstehtud põlvnemissuhet lapsega seoses õigustega, mis tulenevad ennekõike liidu liikumisvabaduse õigusest ning seda liikmesriikide kohustust käesolev määrus ei mõjuta. Liidu õiguses aga ei nõuta, et liikmesriigid tunnustaksid teises liikmesriigis kindlakstehtud põlvnemist (vanemlust) muudel eesmärkidel6. Kuna puuduvad liidu eeskirjad, mis käsitleksid rahvusvahelist kohtualluvust ja kohaldatavat õigust põlvnemise kindlakstegemiseks piiriülestes olukordades ning põlvnemise tunnustamist teises liikmesriigis õiguste eesmärgil, mis lapsel on tulenevalt põlvnemisest siseriikliku õiguse alusel, reguleeritakse neid küsimusi praegu iga liikmesriigi õigusega. Tunnustamata jätmisel võivad olla laste jaoks märkimisväärsed kahjulikud tagajärjed – see takistab laste põhiõigusi piiriülestes olukordades ja selle tagajärjel võidakse eirata siseriikliku õiguse alusel tekkivaid põlvnemisest tulenevaid õigusi. See tähendab pärimis- või ülalpidamisõiguse kaotamist teises liikmesriigis või et lapse vanem kaotab teises liikmesriigis oma õiguse olla lapse seaduslik esindaja ja võtta vastu otsuseid olulistes küsimustes nagu kooliharidus ja ravi. Hinnanguliselt 2 miljonit last võib praegu seista silmitsi olukorraga, kus nende ühes liikmesriigis tunnustatud vanemat ei tunnustata teises liikmesriigis kõikidel eesmärkidel, mistõttu pered on sunnitud alustama kohtumenetlust, mis on aeganõudev ja kulukas, koormav nii perekondadele kui ka liikmesriikide kohtusüsteemidele ning samal ajal jätab lapse ilma õigustest, mis tal vanemlusest tulenevalt oleksid. Seetõttu võivad perekonnad hoiduda vaba liikumise õiguse kasutamisest hirmu tõttu, et nende laste põlvnemist ei tunnustata teises liikmesriigis kõikidel eesmärkidel. Praeguse keerulise olukorra põhjuseks on järgmised asjaolud:  Liikmesriikides kehtivad erisugused materiaalõiguse normid põlvnemise kindlakstegemise kohta siseriiklikes olukordades, mis kuuluvad ja jäävad nende riikide pädevusse;  Lisaks kehtivad erisugused õigusnormid rahvusvahelise kohtualluvuse kohta ja kollisiooninormid põlvnemise kindlakstegemiseks piiriülestes olukordades ning teises 1 COM(2022) 695 final. Ettepanek: nõukogu määrus, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust, põlvnemisega seotud asjades tehtud lahendite tunnustamist ja ametlike dokumentide vastuvõtmist ning Euroopa vanematõendi loomist. 2 ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 8. 3 ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 2, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 21. 4 ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 9, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 7 ja 24. 5 ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 3, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 24. 6 Siinkohal peetakse silmas isikute õiguslikku seisundit ja põlvnemisest tulenevaid õigusi liikmesriikide õiguse alusel. 1  liikmesriigis kindlakstehtud põlvnemise tunnustamise kohta, mille suhtes on liit pädev tegutsema;  Kehtivad liidu õigusaktid reguleerivad lahendite ja ametlike dokumentide tunnustamist mitmes valdkonnas, mis on piiriülestes olukordades laste puhul otseselt asjakohased (nt vanemlik vastutus7, ülalpidamine8 ja pärimine9). Põlvnemise küsimused on aga nende õigusaktide kohaldamisalast välja jäetud. Avalike dokumentide määruses10 omalt poolt käsitletakse avalike dokumentide õigsust teatavates valdkondades, sealhulgas sünni, põlvnemise ja lapsendamise valdkonnas, kuid ei hõlmata niisuguste avalike dokumentide sisu tunnustamist. Seega ühiste õigusnormide vastuvõtmine rahvusvahelise kohtualluvuse ja kohaldatava õiguse kohta põlvnemise kindlakstegemisel piiriülestes olukordades ning põlvnemise tunnustamisel teises liikmesriigis täiendaks kehtivaid liidu õigusakte perekonnaõiguse ja pärimise kohta ning hõlbustaks nende kohaldamist, kuna lapse põlvnemine on eelküsimus, mis tuleb lahendada enne vanemlikku vastutust, ülalpidamist ja pärimist käsitlevate kehtivate liidu õigusnormide kohaldamist seoses lapsega. Määrus tugineb neljale sambale:  Ühised õigusnormid kohtualluvuse ja kohalduva õiguse kohta;  Põlvnemise kindlakstegemine piiriülestes olukordades;  Ühised õigusnormid õiguslikult siduvate ja mittesiduvate dokumentide ja nende tunnustamise osas;  Euroopa vanematõendi loomine. Võttes arvesse, et rahvusvahelises õiguses, liidu õiguses ja liikmesriikide õigusaktides on kõigil lastel samad õigused ilma diskrimineerimiseta, hõlmab määrus lapse põlvnemise tunnustamist olenemata sellest, kuidas laps eostati või sündis, ja olenemata lapse perekonna tüübist. Määrust kohaldatakse olenemata laste kodakondsusest ja nende vanemate kodakondsusest. Kooskõlas tsiviilasju (sealhulgas perekonnaõigust) ja kaubandusasju käsitlevate kehtivate liidu õigusaktidega nõutakse määruse kohaselt siiski ainult liikmesriigis välja antud põlvnemist kindlakstegevate või tõendavate dokumentide tunnustamist või vastuvõtmist, samas kui kolmandas riigis välja antud põlvnemist kindlakstegevate või tõendavate dokumentide tunnustamise või vastuvõtmise suhtes kohaldatakse jätkuvalt siseriiklikku õigust. Regulatsioon ei mõjuta ka liikmesriikide pädevust võtta vastu perekonnaõiguse materiaalõiguse norme, nagu perekonna määratlus või õigusnormid põlvnemise kindlakstegemise kohta riigisisestes olukordades. Samuti ei mõjuta liikmesriikide õigusnorme välisriigis sõlmitud abielude või registreeritud kooselude tunnustamise kohta. Määrus on kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga, milles on sätestatud, et osalisriigid peavad tagama lapse kaitse igasuguste diskrimineerimis- ja karistusvormide eest lapse vanemate seisundi või tegevuse pärast (artikkel 2), et igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes kohtute või seadusandlike organite poolt tuleb esikohale seada lapse huvid (artikkel 3) ning et lastel on õigus identiteedile ja õigus olla vanemate poolt hooldatud (artiklid 7 ja 8). Lisaks on määrus kooskõlas ka Euroopa inimõiguste konventsiooniga, milles on sätestatud õigus era- ja perekonnaelu austamisele, ning sellega seotud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga, sealhulgas surrogaatemaduse abil sündinud laste tunnustamise valdkonnas. Lõppkokkuvõttes on see kooskõlas ka lapse õiguste kaitse ja edendamise eesmärgiga, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingus (artikli 3 lõigetes 3 ja 5) ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „harta“). Hartaga tagatakse liidu õiguse kohaldamisel ja rakendamisel laste ja nende perekondade põhiõiguste kaitse. ÜRO lapse õiguste konventsioonile, nähakse harta artikli 24 lõikes 2 ette, et kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid. 7 Nõukogu 25. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1111, mis käsitleb kohtualluvust, abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud kohtuasjades tehtud lahendite tunnustamist ja täitmist ning rahvusvahelisi lapserööve (Brüssel IIb). 8 Nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes. 9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määrus (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist. 10 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta määrus (EL) 2016/1191, millega edendatakse kodanike vaba liikumist, lihtsustades teatavate avalike dokumentide Euroopa Liidus esitamise nõudeid, ja muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012. 2 Eestis ei ole samasooliste paaride ja nende seaduslike laste tunnustamisega probleeme, kuid kuna surrogaatlust siin läbi ei saa viia11, siis peavad surrogaadi abil saadud lapsed olema teises riigis lapsendatud või muul moel tulevaste vanemate lasteks vormistatud, et rakke loovutanud isikuid saaks lapse vanemateks lugeda. Seega ei ole sisulisi vastuolusid, miks Eesti ei saaks tunnustada teistes liikmesriikides juba kindlakstehtud põlvnemist. Surrogaatlus mitteärilistel eesmärkidel on EL liikmesriikidest lubatud Kreekas, Küprosel, Portugalis12 ja piiratud tingimustel Hollandis. Määrus tugineb mitmele EL poliitilisele algatusele. Nende hulka kuuluvad 2010. aasta Euroopa Ülemkogu „Stockholmi programm – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel“, komisjoni Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava ja 2010. aasta roheline raamat „Vähem bürokraatiat kodanike jaoks: avalike dokumentide vaba ringluse edendamine ja perekonnaseisuaktide õigusjõu tunnustamine“. Lisaks palus Euroopa Parlament 2017. aastal komisjonil esitada seadusandlik ettepanek lapsendamisotsuste piiriülese tunnustamise kohta. 2020. aastal teatas komisjon meetmetest, millega tagatakse, et ühes liikmesriigis kindlakstehtud põlvnemist tunnustatakse kõigis teistes liikmesriikides. See algatus lisati EL-i 2021. aasta lapse õiguste strateegiasse kui põhimeede, millega toetatakse võrdõiguslikkust ja laste õigusi, ning ka EL-i 2020. aasta LGBTIQ-inimeste võrdõiguslikkuse strateegiasse. Euroopa Parlament tunnustas komisjoni algatust oma 2022. aasta resolutsioonis lapse õiguste kaitse kohta tsiviil-, haldus- ja perekonnaõiguse menetlustes. Nõukogu järeldustes ELi lapse õiguste strateegia kohta rõhutatakse, et laste õigused on universaalsed, et igal lapsel on samad õigused ilma igasuguse diskrimineerimiseta ning et kõigis lastega seotud meetmetes, mida võtavad avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse parimad huvid. Selleks tuleb tingimata luua õigusraamistik, mis sisaldab ühtseid õigusnorme rahvusvahelise kohtualluvuse ja kohaldatava õiguse kohta põlvnemise liikmesriikide vaheliseks tunnustamiseks, mis võimaldab lastel kasutada oma õigusi liidus ilma diskrimineerimiseta. Eesti Euroopa Liidu poliitika prioriteetides 2022–2023, mis kiideti VV-s heaks 02.12.2021, on käsitletud sidusa ühiskonna tagamise raames EL-i ülest võrdsete võimaluste edendamist ja ühesugust diskrimineerimisvastast kaitset. Kõigi ELi kodanike ja nende pereliikmete vaba liikumine, turvalisus ja õigus peab olema kaitstud. Ka vanemluse tunnustamine on nende prioriteetidega seotud. Määruse õiguslik alus tuleneb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 81 lõikest 3, mille kohaselt saab Euroopa Liidu Nõukogu piiriülese toimega meetmeid perekonnaõiguse valdkonnas vastu võtta ühehäälse otsusega pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga. Eelnõud menetletakse seadusandliku erimenetluse alusel. Algatuse eelnõu on arutatud Euroopa Liidu nõukogu tsiviilõiguse töögrupis kuuel korral. Esimene töögrupp toimus 19. detsembril 2022. a., kus komisjon tutvustas esimest korda vanemluse algatuse ettepanekut ja selle mõju hinnangut. Teine töögrupp toimus 13. jaanuaril 2023, kui alustati ettepaneku artiklite põhist arutelu. Järgmised töögrupid, kus jätkusid artiklitepõhised arutelud, toimusid 8. veebruaril, 11.-12. aprillil, 4. mail ja 21.-22. juunil käesoleval aastal. Toimunud kohtumiste raames on töörühmades läbi arutatud esimesed kolm peatükki ja alustatud neljanda peatükiga (läbi on arutatud 31 artiklit), mis käsitlevad reguleerimiseset, kohaldamisala ja mõisteid, kohtualluvust, kohaldatavat õigust ja tunnustamist. Järgmine eesolev töörühma kohtumine toimub septembris. Liikmesriigid on senini enamuses väljendanud oma analüüsireservatsiooni, kuid üldiselt riigid toetavad määrust ja selle eesmärke. Siiski kõige põhimõttelisemaid küsimusi tekitab surrogaatluse teema ja sellega seonduv vanemluse tunnustamine (sh kolmandate riikidega seonduvalt, s.t kas see on ikka täismahus välistatud). Seisukohad ja seletuskirja Vabariigi Valitsuse otsuse eelnõude juurde on koostanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse nõunik Kristel Vaino ([email protected]). Valdkonna eest vastutab Justiitsministeeriumi õiguspoliitika valdkonna asekantsler Heddi Lutterus ([email protected]). 11 Karistusseadustiku § 132 näeb ette rahalise karistuse ebaseadusliku asendusemaduse eest. 12 Vanemluse tunnustamise algatuse mõjude analüüsi aruande põhjal on hetkel vastav seadusandlus Portugalis aga konstitutsioonikohtu otsuse järgselt peatatud. 3 Materjalidele on lisatud Euroopa Komisjoni poolt koostatud Euroopa Liidu Nõukogu määruse eelnõu koos kaasnevate lisade ja seletuskirjaga. 2. Eelnõu sisu Määrus on vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides ja seepärast ei pea seda siseriiklikku õigusesse üle võtma. Ühised õigusnormid rahvusvahelise kohtualluvuse ja kohaldatava õiguse kohta põlvnemise kindlakstegemisel piiriülestes olukordades ning põlvnemise tunnustamisel teises liikmesriigis täiendavad kehtivaid liidu õigusakte perekonnaõiguse ja pärimise kohta ning hõlbustavad nende kohaldamist. Määrus ei mõjuta liikmesriikide pädevust võtta vastu perekonnaõiguse materiaalõiguse norme, samuti õigusnorme välisriigis sõlmitud abielude või registreeritud kooselude tunnustamise kohta. Määrus käsitleb ainult liikmesriigis välja antud põlvnemist kindlakstegevate või tõendavate dokumentide tunnustamist või vastuvõtmist. Kolmandas riigis välja antud põlvnemist kindlakstegevate või tõendavate dokumentide tunnustamise või vastuvõtmise suhtes kohaldatakse jätkuvalt siseriiklikku õigust. Määruses on ette nähtud asjakohased järelevalve-, hindamis- ja aruandluskohustused. Esiteks jälgitaks määruse praktilist kohaldamist tsiviil- ja kaubandusasju käsitleva Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku korrapäraste kohtumiste kaudu, kus osalevad liikmesriikide eksperdid. Lisaks viib komisjon viis aastat pärast määruse kohaldatavaks muutumist läbi määruse kohaldamise täieliku hindamise. Hindamisel tuginetakse muu hulgas liikmesriikide ametiasutustelt, välisekspertidelt ja asjaomastelt sidusrühmadelt saadud teabele. Määrus koosneb üheksast peatükist: I peatükk. Reguleerimisese, kohaldamisala ja mõisted (artiklid 1-5) Artiklis 1 sätestatakse määruse reguleerimisese. Määrusega püütakse saavutada eesmärk hõlbustada teises liikmesriigis kindlakstehtud põlvnemise tunnustamist liikmesriigis, võttes vastu ühtsed eeskirjad, milles käsitletakse rahvusvahelist kohtualluvust seoses põlvnemise kindlakstegemisega liikmesriigis piiriülestes olukordades; õigust, mida kohaldatakse põlvnemise kindlakstegemise suhtes liikmesriigis piiriülestes olukordades; põlvnemist kindlakstegevate lahendite ja siduva õigusjõuga ametlike dokumentide tunnustamist; selliste ametlike dokumentide vastuvõtmist, millel ei ole päritoluliikmesriigis siduvat õigusjõudu, kuid millel on selles liikmesriigis tõendusjõud, ning vabatahtliku Euroopa vanematõendi loomist, mis võimaldab lapsel või tema esindajal tõendada põlvnemist teises liikmesriigis. Põlvnemine tehakse tavaliselt kindlaks seaduse alusel või pädeva asutuse aktiga, näiteks lahendi, haldusasutuse otsuse või notariaalaktiga, mille järel kantakse põlvnemissuhe tavaliselt liikmesriigi elanike- või rahvastikuregistrisse. Kodanikud taotlevad kõige sagedamini põlvnemise tunnustamist teises liikmesriigis ametliku dokumendi alusel, milles ei kinnitata põlvnemist siduva õigusjõuga, kuid millel on selles liikmesriigis varem muul viisil (seaduse või pädeva asutuse akti kaudu) kindlakstehtud põlvnemist tõendav toime. Sellised ametlikud dokumendid võivad olla näiteks rahvastikuregistri väljavõte või sünni- või vanematõend. Määruses esitatud ühtsete eeskirjadega piiriülestes olukordades põlvnemise kindlakstegemise suhtes kohaldatava õiguse kohta püütakse hõlbustada selliste ametlike dokumentide vastuvõtmist, millel ei ole siduvat õigusjõudu, kuid millel on tõendusjõud päritoluliikmesriigis kas selles liikmesriigis varem kindlakstehtud põlvnemise (näiteks sünnitunnistus) või muude asjaolude kui põlvnemise kindlakstegemise osas (nt isaduse omaksvõtt või nõusoleku andmine põlvnemise kindlakstegemiseks). Eestis reguleerib põlvnemise kindlaks tegemist perekonnaseaduse (PKS) 7. peatükk, mille kohaselt lapse ema on naine, kes on lapse sünnitanud (PKS § 83) ja isa on mees, kes on lapse eostanud – selleks on kas lapse emaga abielus olev mees; mees, kes on isaduse omaks võtnud või kelle isaduse on tuvastanud kohus (PKS § 84). Sünd registreeritakse avalduse alusel ning rahvastikuregistrisse kantakse ema ja isa andmed ning hooldusõiguse andmed. EL määrus ei mõjuta liikmesriikide pädevust võtta vastu perekonnaõiguse materiaalõiguse norme. 4 Artiklis 2 käsitletakse määruse seost liidu õiguse muude sätetega ja selgitatakse, et ettepanek ei tohiks mõjutada lapse õigusi, mis tulenevad liidu õigusest, eelkõige vaba liikumist käsitlevast liidu õigusest, sealhulgas direktiivist 2004/38/EÜ 13. Eesmärk ei ole sätestada täiendavaid tingimusi või nõudeid põlvnemise tunnustamise kohta liidu õigusest tulenevate õiguste teostamiseks ega mõjutada selliste eeskirjade rakendamist. Seega jääb vaba liikumist käsitlev liidu õigus kehtima. Eelkõige saab põlvnemise tunnustamisest liidu õigusest tulenevate õiguste teostamise eesmärgil keelduda üksnes vaba liikumist käsitlevas liidu õiguses lubatud alustel, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus. ELTL artikkel 21 alusel kehtiva liidu õiguse ja sellega seotud teiseste õigusaktide alusel, nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus, ei saa liikmesriigi rahvusliku identiteedi austamine ELTL artikli 4 lõike 2 alusel ja liikmesriigi avalik kord olla põhjus, miks keelduda tunnustamast põlvnemissuhet laste ja nende samasooliste vanemate vahel lapse liidu õigusest tulenevate õiguste teostamisel. Lisaks võib liidu õigusest tulenevate õiguste teostamise eesmärgil tõendada vanemaks olemist mis tahes viisil 14. Seega ei ole liikmesriigil õigust nõuda, et isik esitaks kas ettepanekus ette nähtud tõendi, mis on lisatud lahendile, või põlvnemist käsitleva ametliku dokumendi või ettepanekuga loodud Euroopa vanematõendi, kui isik taotleb põlvnemise tunnustamist seoses õigustega, mis lapsel on tulenevalt vaba liikumist käsitlevast liidu õigusest. See ei tohiks siiski takistada isikut valimast sellistel juhtudel ka asjakohast tõendit või Euroopa vanematõendit. Artiklis 2 selgitatakse ka, et ettepanek ei mõjuta avalikke dokumente käsitleva määruse 15 kohaldamist teatavates valdkondades, sealhulgas sünni, põlvnemise ja lapsendamise puhul nende ehtsuse osas. Artiklis 3 määratakse kindlaks määruse kohaldamisala. Kohtualluvust ja kohaldatavat õigust käsitlevaid norme kohaldatakse juhul, kui põlvnemine tuleb teha kindlaks liikmesriigis piiriülestes olukordades. Põlvnemise tunnustamise norme kohaldatakse juhul, kui tunnustatav põlvnemine on tehtud kindlaks liikmesriigis, seega ei hõlma ettepanek kolmandas riigis koostatud ja põlvnemist kindlakstegevate või tõendavate või registreeritud lahendite ja ametlike dokumentide tunnustamist või vastuvõtmist. Sellistel juhtudel kohaldatakse tunnustamise ja vastuvõtmise suhtes iga liikmesriigi siseriiklikku õigust. Ettepanekut kohaldatakse kõigi laste põlvnemise tunnustamise suhtes, olenemata nende kodakondsusest ja vanemate kodakondsusest, tingimusel et laste põlvnemine on tehtud kindlaks liikmesriigis, mitte kolmandas riigis. Küsimused, mis võivad olla seotud lapse põlvnemisega, kuid mida reguleerivad muud liidu või rahvusvahelised õigusaktid või siseriiklik õigus, on ettepaneku kohaldamisalast välja jäetud, näiteks vanemliku vastutuse, ülalpidamise, pärimise, riikidevahelise lapsendamise, lapse vanemate abielu või registreeritud partnerluse olemasolu, kehtivuse või tunnustamisega seotud küsimused ning toime, mis on lapse põlvnemise registreerimisel või mitteregistreerimisel liikmesriigi asjakohases registris. Lahendades eelküsimusena lapse põlvnemise küsimuse, hõlbustaks määrus siiski vanemlikku vastutust, ülalpidamist ja pärimisasju käsitlevate kehtivate liidu õigusaktide kohaldamist lapse suhtes. Määruses ei käsitleta ka siseriikliku õiguse alusel põlvnemisest tulenevaid õigusi ja kohustusi, näiteks lapse kodakondsust ja nime. Artiklis 4 määratletakse määruses esitatud mõisted „põlvnemine“, „laps“, „põlvnemise kindlakstegemine“, „kohus“ ja „lahend“, „ametlik dokument“, „päritoluliikmesriik“, „detsentraliseeritud IT- süsteem“ ja „Euroopa elektrooniline juurdepääsupunkt“. Siinjuures on oluline märkida, et määruses mõiste „laps“ on laialt määratletud ning hõlmab mistahes vanuses isikut, kelle põlvnemine tuleb kindlaks teha, seda tunnustada või tõendada. Kuna põlvnemisstaatus on oluline inimese kogu elu jooksul (nt pärija võib olla nii alaealine, aga ka täiskasvanud laps), kohaldatakse ettepanekut igas vanuses laste, st nii alaealiste kui ka täiskasvanute suhtes. Lapse (parimaid) huvisid ja õigust olla ära kuulatud tuleb siiski mõista viitena lapsele, nagu see 13 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/38/EÜ, 29. aprill 2004, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜEMPs kohaldatav tekst. Liidu õigusest tulenevate õiguste hulka kuuluvad liidu kodanike ja nende pereliikmete õigus liidus vabalt liikuda ja elada, sealhulgas stipendiumide, haridusasutusse vastuvõtmise, ühistranspordikulude vähendamisega suurte perede puhul, üliõpilaste ühistranspordisoodustuste ja muuseumide madalamate sissepääsutasudega seotud õigused, samuti õigus nime tunnustamisele. 14 Euroopa Kohtu 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-459/99, MRAX, ECLI:EU:C:2002:461, punktid 61 ja 62, ja 17. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C-215/03, Oulane, ECLI:EU: C:2005:95, punktid 23–26 15 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2016. aasta määrus (EL) 2016/1191, millega edendatakse kodanike vaba liikumist, lihtsustades teatavate avalike dokumentide Euroopa Liidus esitamise nõudeid, ja muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012 5 on määratletud ÜRO lapse õiguste konventsioonis, st alla 18aastasele isikule, välja arvatud juhul, kui lapse suhtes kohaldatava õiguse kohaselt on ta varem täisealiseks saanud. Põlvnemine tähendab põlvnemissuhet, mis on kindlaks tehtud seaduses sätestatud korras, sealhulgas konkreetse(te) vanema(te) lapseks olemise õiguslikku seisundit. Määruse kohaldamisel võib põlvnemine olla bioloogiline, geneetiline, tuleneda lapsendamisest või seadusest. Nagu märgitud, hõlmab ettepanek liikmesriigis kindlaksmääratud põlvnemist nii alaealiste kui ka täiskasvanute, sealhulgas surnud lapse ja veel sündimata lapse puhul, olgu tegemist üksikvanema, de facto paari, abielupaari või registreeritud kooselus oleva paariga. See hõlmab lapse põlvnemise tunnustamist olenemata sellest, kuidas laps on eostatud või sündinud – seega ka abistava reproduktsioonitehnoloogia abil eostatud lapsi – ja olenemata lapse perekonna tüübist, hõlmates muu hulgas kahe samasoolise vanemaga lapsi, üksikvanema lapsi ning lapsi, kelle on liikmesriigisiseselt lapsendanud üks vanem või kaks vanemat. Põlvnemise kindlakstegemine – lapse ja kummagi vanema vahelise suhte kindlakstegemine seaduses sätestatud korras, sealhulgas põlvnemise kindlakstegemine juhul, kui vaidlustatakse eelnevalt kindlakstehtud põlvnemine. Kui see on asjakohane, võib see mõiste hõlmata ka põlvnemise lõppemist või lõpetamist. Määrust ei kohaldata põlvnemise kindlakstegemise suhtes riigisisestes olukordades, mille puhul puuduvad piiriülesed elemendid (nt liikmesriigisisene lapsendamine), kuigi seda kohaldatakse sellistes liikmesriigisisestes olukordades kindlakstehtud põlvnemise tunnustamise suhtes. Ametlikud dokumendid on määratletud laialt, sarnaselt muudes liidu tsiviilõigust käsitlevatele õigusaktidele. Ametlikud dokumendid hõlmavad siduva õigusjõuga dokumente, millega tehakse põlvnemine kindlaks (nt notariaaldokumendid lapsendamise korral või juhul, kui laps ei ole veel sündinud või haldusotsused pärast isaduse omaksvõttu). Samuti hõlmavad need dokumente, mis ei kinnita põlvnemist siduva õigusjõuga, aga mis tõendavad muul viisil kindlakstehtud põlvnemist (nt väljavõte elanike- või perekonnaseisuregistrist, sünni- või vanematõend) või tõendavad muid asjaolusid (nt notariaaldokument või haldusdokument, milles on registreeritud isaduse omaksvõtt või abistatava reproduktsioonitehnoloogia kasutamiseks nõusoleku andmine). Päritoluliikmesriigina käsitletakse määruse mõistes liikmesriiki, kus on tehtud põlvnemisasjas lahend või kus on ametlikult koostatud või registreeritud põlvnemist käsitlev ametlik dokument või kus on välja antud Euroopa vanematõend. Detsentraliseeritud IT-süsteem ja Euroopa elektrooniline juurdepääsupunkt on mõisted, mis on seotud õigusalase koostöö digiteerimise määruses16 määratletud IT-süsteemiga ja koostalitlusvõimelise juurdepääsupunktiga, et tagada ühine lähenemisviis nüüdisaegse tehnoloogia kasutamisele piiriüleses õigusalases koostöös ja kohtusse pöördumisel. Artiklis 5 selgitatakse, et määrus ei mõjuta küsimust, millised asutused igas liikmesriigis on pädevad tegelema põlvnemise küsimustega (näiteks kohtud, haldusasutused, notarid, registripidajad ja/või muud asutused). II peatükk. Kohtualluvus (artiklid 6-15) Artikkel 6 käsitleb üldist kohtualluvust, et hõlbustada põlvnemist käsitlevate lahendite ja ametlike dokumentide tunnustamist või vajaduse korral vastuvõtmist ning vältida paralleelseid menetlusi eri liikmesriikides, mille otsused võivad olla omavahel vastuolus. Määruses ei nähta ette kohtualluvusega seoses poolte autonoomiat (näiteks kohtu valimine või kohtualluvuse üleandmine). Nähakse ette alternatiivsed kohtualluvuse alused, et hõlbustada õiguskaitse kättesaadavust liikmesriigis. Tagamaks, et lapsed saavad minna kohtusse, mis asub nende lähipiirkonnas, põhinevad kohtualluvuse alused kohtute lähedusel lapsele. Seega võib kohtualluvus teise võimalusena olla liikmesriigis, kus on lapse harilik viibimiskoht või sünnikoht või mille kodakondsus on lapsel või ühel vanemal või kus on kostja (näiteks isik, kelle kohta laps väidab, et on temast põlvnenud) või ühe vanema 16 Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS, mis käsitleb digipööret õigusalase koostöö ning piiriüleste tsiviil-, kaubandus- ja kriminaalasjadega seotud õiguskaitse kättesaadavuse vallas ning millega muudetakse teatavaid õigusalast koostööd käsitlevaid õigusakte. 6 alaline elukoht. Kooskõlas Euroopa Kohtu asjaomase praktikaga määratakse lapse harilik viibimiskoht kindlaks iga üksikjuhtumi kõigi asjaolude põhjal. Artikkel 7 käsitleb olukordi, kui kohtualluvust ei ole võimalik kindlaks teha mõne üldise alternatiivse kohtualluvuse alusel. Siis peaksid pädevad olema selle liikmesriigi kohtud, kus laps viibib. See kohtualluvuse alus võib kehtida eelkõige pagulastest laste ja rahvusvaheliselt ümberasustatud laste suhtes. Artikkel 8 käsitleb olukordi, kui liikmesriigi ühelgi kohtul ei ole määruse artiklite 6 või 7 alusel pädevust. Sellisel juhul määratakse kohtualluvus igas liikmesriigis kindlaks selle liikmesriigi õigusaktide alusel. Artikkel 9 näeb ette forum necessitatis’e, et parandada olukorda kohtuliku arutamise mittevõimaldamise puhul. See võimaldab selle liikmesriigi kohtul, kellega kohtuasi on piisavalt seotud, teha otsus põlvnemise küsimuses, mis on tihedalt seotud kolmanda riigiga. Seda võib teha erandkorras, näiteks juhul, kui menetlus osutub kõnealuses kolmandas riigis võimatuks, näiteks kodusõja tõttu, või kui lapselt või muult huvitatud poolelt ei saa mõistlikult eeldada, et ta algatab menetluse asjaomases kolmandas riigis. Artikkel 10 käsitleb kõrvalküsimuste lahendamist, mis tähendab, et kui liikmesriigi kohtus käesoleva määruse kohaldamisalasse mittekuuluvas küsimuses (nt pärimisasjas on vajalik kindlaks teha isiku põlvnemine surnud isikust) toimuva menetluse tulemus sõltub põlvnemisega seotud kõrvalküsimuse lahendamisest, võib kõnealuse liikmesriigi kohus asjaomase küsimuse seda menetlust silmas pidades lahendada, isegi kui kõnealusel liikmesriigil ei ole käesoleva määruse alusel pädevust. Selle küsimuse lahendamisel on aga mõju üksnes menetluses, mille käigus see küsimus lahendati. Artiklid 11-14 sätestavad kohtusse pöördumise, kohtualluvuse ja vastuvõetavuse kontrollimise ning samal ajal pooleli olevate kohtuasjade käsitluse. Kohtusse pöördumise osas defineerib määruse artikkel 11 seda, millal loetakse kohtusse pöördumine toimunuks (menetluse algatamist käsitlev või võrdväärse dokumendi esitamise aeg kohtule; kui dokument tuleb enne kohtule esitamist kätte toimetada, siis ajal, mil kättetoimetamise eest vastutav asutus selle kätte saab, tingimusel, et taotleja esitab dokumendi kohtule või kui kohus algatab menetluse omal algatusel, siis ajal kui kohus teeb menetluse algatamise otsuse või ajal, mil kohtus asi registreeritakse). Kohtualluvuse kontrollimise osas on artikkel 12 kohaselt kohtualluvuse kontrollimisel kohtu omal algatusel teatamine, kui kohtul puudub asjas pädevus. Vastuvõetavuse kontrollimine artikkel 13 kohaselt seisneb selles, et pädev kohus peatab menetluse, kui vastaspool, kelle alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kus menetlus algatati, ei ilmu kohtusse. Menetlus peatatakse nii kauaks, kuni on tõendatud, et vastaspoolel on olnud võimalus menetluse algatamist käsitlev või samaväärne dokument kätte saada piisavalt aegsasti, et korraldada enda kaitset, või on tõendatud, et selleks on võetud kasutusele kõik vajalikud meetmed. Kõne all olevas artiklis käsitletakse ka olukordi, kui menetluse algatamist käsitlev dokument tuli vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2020/178417 ühest liikmesriigist teise või kui see ei ole kohaldatav ning menetluse algatamist käsitlev või samaväärne dokument tuli tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide välisriikides kättetoimetamist käsitleva 15. novembri 1965. aasta Haagi konventsiooni kohaselt toimetada välismaale, kohaldatakse nimetatud konventsiooni artiklit 15. Kui eri liikmesriikide kohtutes algatavad sama eseme ja alusega hagide põhjal menetlusi ühed ja samad pooled, peatab artikkel 14 kohaselt see kohus, kellele hagi esitati hiljem, poolelioleva menetluse omal algatusel seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena. Kui kohus, kelle poole vaidlusega seoses pöörduti, seda taotleb, siis iga kohus, kuhu on pöördutud, teatab viivitamata taotlevale kohtule kuupäeva, millal tema poole pöörduti. Kui on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kelle poole pöörduti esimesena, loobub kohus, kelle poole pöörduti hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks. Artikkel 15 käsitleb alla 18-aastaste asjaomaste laste põlvnemise menetlustes õigust oma arvamust avaldada, kui nad on suutelised kujundama oma seisukohta ning arvamuse avaldamisel kaalub kohus 17 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2020/1784 käsitleb kohtu- ja kohtuväliste dokumentide liikmesriikides kättetoimetamist tsiviil- ja kaubandusasjades (dokumentide kättetoimetamine) (uuesti sõnastatud). 7 lapse arvamust nõuetekohaselt, võttes arvesse tema vanust ja küpsust. Eestis on lapse ärakuulamine reguleeritud samadele põhimõtetele tuginedes tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 5521. III peatükk. Kohaldatav õigus (artiklid 16-23) Määrus peaks tagama õiguskindluse ja prognoositavuse ning selleks pakutakse välja ühised õigusnormid õiguse kohta, mida kohaldatakse põlvnemise kindlakstegemisel piiriülestes olukordades. Ühiste normide eesmärk on vältida vastukäivaid otsuseid põlvnemise kohta, sõltuvalt sellest millise liikmesriigi kohtud või muud pädevad asutused põlvnemise kindlaks määravad. Normide eesmärk on ka hõlbustada eelkõige selliste ametlike dokumentide vastuvõtmist, millega ei tehta päritoluliikmesriigis põlvnemine kindlaks siduva õigusjõuga, kuid millel on selles liikmesriigis tõendusjõud. III peatükk käsitleb üldist kohaldatavust, kohaldatavat õigust ja selle muutmist, kohaldatava õiguse ulatust, vormilist kehtivust, tagasisaate ja edasiviite välistamist, avalikku korda ning riike, kus kehtib mitu õigussüsteemi. Määrusega kohaldatavaks tunnistatud õigus on universaalne, st seda kohaldatakse olenemata sellest, kas tegemist on liikmesriigi õigusega või mitte (artikkel 16). Üldjuhul tuleks põlvnemise kindlakstegemise suhtes kohaldada selle riigi õigust, kus on sünnitanud isiku alaline elukoht sünni ajal. Selleks, et tagada kohaldatava õiguse kindlaksmääramine igal juhul, kui sünnitanud isiku alalist elukohta sünni ajal ei ole võimalik kindlaks teha (näiteks pagulase või rahvusvaheliselt ümberasustatud ema puhul), tuleks artikkel 17 kohaselt kohaldada lapse sünniriigi õigust. Selleks, et lahendada praegu põlvnemise tunnustamisega seotud kõige sagedasemaid probleeme, võivad erandina eespool nimetatud reeglist juhul, kui selle normi tulemusel tehakse kindlaks põlvnemine ainult ühest vanemast (tavaliselt samasooliste paari geneetiline vanem), ettepaneku alusel põlvnemise küsimuses pädevad liikmesriigi ametiasutused kohaldada ühte kahest täiendavast alternatiivsest normist – kas ühe vanema kodakondsusriigi õigust või lapse sünniriigi õigust –, et teha kindlaks põlvnemine teisest vanemast (tavaliselt samasoolise paari mittegeneetilise vanema puhul). Seda võimalust võivad kasutada pädevad asutused, kes kaaluvad põlvnemise kindlakstegemist esimest korda, aga ka pädevad asutused olukorras, kus teise liikmesriigi ametiasutused on juba teinud põlvnemise kindlaks ainult ühest vanemast. Artiklis 18 reguleeritakse määruse kohaselt põlvnemise suhtes kohaldatavaks õiguseks tunnistatud õigusega eelkõige põlvnemise kindlakstegemise või vaidlustamise korda; ametlike dokumentide siduvat õigusjõudu ja/või tõendusjõudu; isikute kaebeõigust põlvnemise kindlakstegemise või vaidlustamise menetlustes ja põlvnemise kindlakstegemise või vaidlustamise tähtaegu. Kui põlvnemine on liikmesriigis määruse kohaselt kindlaks tehtud, ei mõjuta kohaldatava õiguse hilisem muutmine juba kindlaks tehtud põlvnemist (artikkel 19). Kui määruse alusel pädev liikmesriigi kohus või muu pädev asutus on teinud, koostanud või registreerinud lahendi või siduva õigusjõuga ametliku dokumendi, millega tehakse kindlaks põlvnemine iga vanema suhtes vastavalt ühele määruses määratud kohaldatavale õigusele, tuleks iga sellist dokumenti, millega tehakse kindlaks põlvnemine iga vanema suhtes, tunnustada kõigis teistes liikmesriikides kooskõlas määruses sätestatud tunnustamisnormidega (artikkel 20). Lisaks võib laps (või tema esindaja) taotleda ja kasutada Euroopa vanematõendit, et tõendada teises liikmesriigis oma põlvnemist mõlemast vanemast. Artikkel 21, mis käsitleb tagasisaate ja edasiviite välistamist, sätestab, et käesolevas määruses osutatud mistahes riigi õiguse kohaldamine tähendab, et kohaldatakse selles riigis kehtivaid õigusnorme, välja arvatud rahvusvahelise eraõiguse normid. Avaliku huviga seotud kaalutlustel peaks artikkel 22 kohaselt liikmesriikide kohtutel ja teistel piiriülestes olukordades põlvnemist kindlakstegevatel pädevatel asutustel olema õigus erandkorras eirata välisriigi õiguse teatavaid sätteid, kui vastaval konkreetsel juhul oleks nende sätete kohaldamine ilmselgelt vastuolus nende liikmesriigi avaliku korraga (ordre public). Sellistel asutustel ei tohiks siiski olla võimalik seda erandit kohaldada teise riigi õiguse kohaldamise vältimiseks, kui see oleks vastuolus hartaga ja eelkõige harta artikliga 21, mis keelab diskrimineerimise. Seetõttu ei tohiks seda erandit kohaldada eesmärgiga keelduda kohaldamast teise riigi õigusnormi, millega nähakse ette samasoolise paari kahest vanemast põlvnemise võimalus, üksnes põhjusel, et vanemad on samast soost. 8 Eraldi on artiklis 23 käsitletud riike, kus kehtib mitu õigussüsteemi. Sellisel juhul määratakse kõnealuse riigi kollisioonnormidega kindlaks see territoriaalüksus, mille õigusnorme kohaldatakse. Kollisiooninormide puudumisel käsitatakse sünnitanud isiku alalisele elukohale sünni ajal viitavate sätete kohaselt kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel osutatud riigi õigusele viidetena selle territoriaalüksuse õigusnormidele, kus oli sünnitanud isiku alaline elukoht sünni hetkel või lapse sünniriiki käsitlevate sätete alusel kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel osutatud riigi õigusele viidetena selle territoriaalüksuse õigusnormidele, kus laps sündis. Liikmesriik, mis koosneb mitmest territoriaalüksusest, millest igaühes kehtivad põlvnemisega seotud küsimustes oma õigusnormid, ei ole kohustatud kohaldama käesolevat määrust, et määrata, millise territoriaalüksuse õigust kohaldada. IV peatükk. Tunnustamine (artiklid 24-43) Selles peatükis sätestatakse normid teises liikmesriigis välja antud lahendite ja siduva õigusjõuga põlvnemist kinnitavate ametlike dokumentide tunnustamise kohta ning sätestab tunnustamisest keeldumise alused eraldi lahendite ja ametlike dokumentide osas. Teises liikmesriigis välja antud lahendi ja päritoluliikmesriigis põlvnemist kinnitavate siduva õigusjõuga ametlike dokumentide tunnustamine liikmesriigis peaks põhinema vastastikuse usalduse põhimõttel üksteise kohtusüsteemi vastu. Seda usaldust tuleks veelgi suurendada, võttes vastu ühtsed eeskirjad, milles käsitletakse rahvusvahelist kohtualluvust ja põlvnemise kindlakstegemise suhtes kohaldatavat õigust piiriülestes olukordades. Liikmesriigis välja antud siduva õigusjõuga lahendeid ja ametlikke dokumente, millega tehakse kindlaks põlvnemine, tuleks tunnustada teises liikmesriigis ilma ühegi erimenetluseta (artikkel 24 ja artikkel 36), sealhulgas lapse perekonnaseisuaktide ajakohastamiseks. See ei piira võimalust, et huvitatud pool võib algatada kohtumenetluse, et saada lahend, milles leitakse, et põlvnemise tunnustamisest keeldumiseks või põlvnemise mittetunnustamise menetluseks ei ole alust. Pool, kes soovib tugineda põlvnemist kindlakstegevale lahendile või ametlikule dokumendile, millel on teises liikmesriigis siduv õigusjõud, peaks esitama lahendi või ametliku dokumendi koopia (artikkel 26 ja artikkel 36) ja asjakohase tõendi (artikkel 29 ja artikkel 37). Tõendite eesmärk on hõlbustada nendega kaasas olevate dokumentide loetavust ja seega nende tunnustamist. Kui tõendit ei koostata, ei tunnustata teises liikmesriigis ametlikku dokumenti (artikkel 37). Siduva õigusjõuga põlvnemist kinnitavate dokumentide puhul on tõendi eesmärk ka tõendada, et liikmesriik, kelle ametiasutus ametliku dokumendi väljastas, oli pädev põlvnemist kindlaks tegema. Selle liikmesriigi ametiasutustel, kus põlvnemisele tuginetakse, ei ole õigust nõuda, et esitataks lahendile lisatud tõend või siduva õigusjõuga põlvnemist tõendav ametlik dokument või Euroopa vanematõend, kui põlvnemissuhet kasutatakse liidu õigusest tulenevate õiguste, sealhulgas vaba liikumise õiguse eesmärgil. See ei tohiks siiski takistada isikut otsustamast esitada sellistel juhtudel ka asjakohane tõend või Euroopa vanematõend. Määruse kohaselt on põlvnemise tunnustamisest keeldumise põhjuste loetelu (lahendite osas artikkel 31 ja ametlike dokumentide osas artikkel 39) ammendav kooskõlas selle aluseks oleva eesmärgiga hõlbustada põlvnemise tunnustamist. Hinnates võimalikku põlvnemise tunnustamisest keeldumist avaliku korra kaalutlustel, peavad liikmesriikide ametiasutused võtma arvesse lapse huvisid, eelkõige lapse õiguste kaitset, sealhulgas lapse ja vanemate vaheliste tõeliste perekondlike sidemete säilitamist. Avalikul korral (ordre public) põhinevat tunnustamisest keeldumise alust tuleb kasutada erandkorras ja iga konkreetse juhtumi asjaolusid arvesse võttes, see tähendab mitte abstraktselt lapse põlvnemise tunnustamise välistamiseks näiteks samasooliste vanemate puhul. Asjaomasel juhul peaks selline tunnustamine olema ilmselgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus tunnustamist taotletakse, näiteks seetõttu, et lapse eostamisel, sündimisel või lapsendamisel või lapse põlvnemise kindlakstegemisel on rikutud isiku põhiõigusi. Kohtutel või muudel pädevatel asutustel ei tohiks olla võimalik keelduda teises liikmesriigis välja antud lahendi või ametliku dokumendi tunnustamisest, kui see oleks vastuolus hartaga, eelkõige harta artikliga 21, millega keelatakse diskrimineerimine, sealhulgas laste diskrimineerimine. Seega ei saanud liikmesriikide ametiasutused avaliku korra kaalutlustel keelduda tunnustamast kohtuotsust või ametlikku dokumenti, millega tehakse kindlaks põlvnemine lapsendamise teel vallalisest mehest või samasooliste paari kahest vanemast, üksnes põhjusel, et vanemad on samast soost. 9 Määrus ei mõjuta piiranguid, mis on kehtestatud Euroopa Kohtu praktikaga avaliku korra kasutamisele põlvnemise tunnustamisest keeldumiseks, kui liikmesriigid on vaba liikumist käsitleva liidu õiguse kohaselt kohustatud tunnustama teise liikmesriigi ametiasutuste poolt liidu õigusest tulenevate õiguste kasutamiseks välja antud põlvnemissuhet tõendavat dokumenti. Eelkõige ei saa keelduda põlvnemise tunnustamisest, mille eesmärk on liidu õigusest tulenevate lapse õiguste teostamine, tuginedes samast soost vanematega seoses avalikule korrale. Artikkel 41 kohaselt ei või sisu osas kontrollida teises liikmesriigis tehtud lahendit ega põlvnemist kinnitavat ametlikku dokumenti, millel on päritoluliikmesriigis siduv õigusjõud. V peatükk. Siduva õigusjõuta ametlikud dokumendid (artiklid 44-45) Määrusega nähakse ette ka selliste ametlike dokumentide vastuvõtmine, mis ei kinnita päritoluliikmesriigis põlvnemist siduva õigusjõuga, kuid millel on selles liikmesriigis tõendusjõud (artikkel 44). Tõendusjõud võib viidata põlvnemise eelnevale kindlakstegemisele muul viisil või muude asjaoludega. Olenevalt siseriiklikust õigusest võib selline ametlik dokument olla näiteks sünnitunnistus, vanematõend, sünnijärgne väljavõte registrist või notariaal- või haldusdokument, millega registreeritakse isaduse omaksvõtt või ema või lapse nõusolek põlvnemise kindlakstegemise kohta. Sellistel ametlikel dokumentidel peaks olema teises liikmesriigis sama tõendusjõud nagu dokumendi päritoluliikmesriigis või võimalikult samalaadne toime. Isik, kes soovib kasutada sellist ametlikku dokumenti teises liikmesriigis, võib paluda asutusel, kes on ametliku dokumendi päritoluliikmesriigis ametlikult koostanud või selle registreerinud, väljastada tõendi (artikkel 45 lg 3 ja 4), milles kirjeldatakse dokumendi tõendusjõudu. Selliste ametlike dokumentide vastuvõtmisest, millel ei ole siduvat õigusjõudu, kuid millel on tõendusjõud, võib keelduda üksnes avaliku korra (ordre public) põhjusel, kusjuures keeldumise põhjuse suhtes kehtivad samad piirangud, kui neid kohaldatakse siduva õigusjõuga lahendite ja ametlike dokumentide suhtes, sealhulgas seoses harta järgimisega. VI peatükk. Euroopa vanematõend (artiklid 46-57) Määrusega nähakse ette vabatahtliku Euroopa vanematõendi (edaspidi vanematõend) loomine (artikkel 46). See tõend on selleks, et hõlbustada põlvnemise tunnustamist liidus, kuna see antakse välja „kasutamiseks teises liikmesriigis“. Vanematõend tuleb välja anda liikmesriigis, kus põlvnemine on kindlaks tehtud vastavalt kohaldatavale õigusele ja mille kohtud olid ettepaneku kohaselt pädevad. Kui vanematõend on välja antud, võib seda kasutada ka liikmesriigis, kus see välja anti. Vanematõend on vabatahtlik tõend, kuna liikmesriigi ametiasutused peaksid selle väljastama ainult juhul, kui laps või tema esindaja seda taotleb. Seega ei oleks isikud, kellel on õigus vanematõendit taotleda, kohustatud seda tegema ning neil oleks vabadus esitada teises liikmesriigis põlvnemise tunnustamist taotledes muid dokumente, nagu lahend või ametlik dokument, millele on lisatud asjakohane tõend. Siiski ei oleks ühelgi asutusel või isikul, kellele esitatakse teises liikmesriigis välja antud vanematõendi koopia, õigust nõuda, et selle asemel esitataks lahend või ametlik dokument. Riikide sünni- või vanematõendid on tavaliselt ametlikud dokumendid, millel on tõendusjõud põlvnemise osas. Liikmesriikides antakse tõendeid välja erisuguse menetluse kohaselt, erisuguses vormingus ja igas liikmesriigis erinevas keeles ning nende sisu ja mõju on väljaandmise liikmesriigist sõltuvalt erinev. Määruse kohaselt võivad liikmesriikide sünni- ja vanematõendid ringelda koos vabatahtliku tõendiga, milles kirjeldatakse nende tõendusjõudu, ning nende tõendusjõud tuleb heaks kiita, välja arvatud juhul, kui need on vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus need esitatakse. Seevastu antakse Euroopa vanematõend välja alati sama menetluse kohaselt, nagu on sätestatud määruse artiklis 51, ühtses tüüpvormis (lisa V) ning sama sisu ja toimega kogu liidus, nagu on määruses sätestatud. Eeldatakse, et Euroopa vanematõend tõendab täpselt ettepanekus määratud kohaldatava õiguse alusel kindlaks määratud elemente ning seda ei ole vaja riigisisesesse dokumenti üle võtta enne, kui see on liikmesriigi asjakohases registris kättesaadav. Kuna vanematõendi vorm oleks kättesaadav kõigis liidu keeltes, väheneks märkimisväärselt vajadus tõlgete järele. Määrus võimaldab vanematõendi väljaandmise eest kehtestada lõivu, mis aga ei tohi olla suurem, kui lõiv, mida nõutakse 10 taotleja põlvnemist tõendava dokumendi väljastamise eest siseriikliku õiguse alusel. Eestis on sünni registreerimine, sünnitõendi väljastamine ning välisriigis registreeritud sünni andmete kandmine rahvastikuregistrisse Siseministeeriumi haldusalas, mistõttu Euroopa vanematõendi väljastamine võiks sarnaselt kuuluda Siseministeeriumi vastutusalasse. Eesti puhul tähendaks see kehtiva riigilõivu seaduse § 340 lg 1 alusel 10 euro suurust riigilõivu. Vanematõendil on õigusjõud kõikides liikmesriikides ilma ühegi erimenetluseta (artikkel 53).Võttes arvesse põlvnemisstaatuse stabiilsust enamikul juhtudel, ei oleks vanematõendi ja selle koopiate kehtivus ajaliselt piiratud, ilma et see piiraks võimalust tunnistust vajaduse korral parandada, muuta, peatada või tühistada. VII peatükk. Digitaalne teabevahetus (artiklid 58-62) Peatükis käsitletakse sätteid füüsiliste isikute (või nende esindajate) ning liikmesriikide kohtute või muude pädevate asutuste vahelist elektroonilist teabevahetust detsentraliseeritud IT-süsteemi ja Euroopa e-õiguskeskkonna portaalis loodud Euroopa elektroonilise juurdepääsupunkti kaudu. Liikmesriikide kohtutel või muudel pädevatel asutustel võiks olla lubatud suhelda füüsiliste isikutega Euroopa elektroonilise juurdepääsupunkti kaudu, kui füüsiline isik on andnud eelnevalt sõnaselge nõusoleku selle sidevahendi kasutamiseks. Artikkel 58 kohaselt saaks digitaalset teabevahetust kasutada menetluses otsuse tegemiseks selle kohta, et põlvnemisasjas tehtud lahendi või ametliku dokumendi tunnustamisest keeldumiseks ei ole alust, või põlvnemisasjas tehtud lahendi või ametliku dokumendi tunnustamisest keeldumise menetluses, aga ka Euroopa vanematõendi taotlemise, väljaandmise, parandamise, muutmise, tühistamise, peatamise või edasikaebamise menetluste osas. Komisjon kannab kõik kulud, mis on seotud elektroonilise teabevahetuse toetamisega Euroopa elektroonilise juurdepääsupunkti kaudu vastavalt artikli 58 lõikele 1. Artikkel 60 kohaselt loob komisjon etalonteostuse tarkvara, mida liikmesriigid võivad otsustada kasutada oma tagasüsteemina riikliku IT-süsteemi asemel, ning hooldab ja arendab seda tarkvara. Etalonteostuse tarkvara loomist, hooldamist ja arendamist rahastatakse liidu üldeelarvest. Komisjon tagab etalonteostuse tarkvara pakkumise, hoolduse ja toe, tehes seda tasuta. Detsentraliseeritud IT- süsteemi, Euroopa elektroonilise juurdepääsupunkti ja riiklike IT-portaalide kulude osas sätestab määruse artikkel 61, et iga liikmesriik kannab selliste detsentraliseeritud IT-süsteemi pääsupunktide paigaldus-, käitus- ja hoolduskulud, mis asuvad tema territooriumil. Iga liikmesriik kannab oma riiklike IT-süsteemide loomise ja pääsupunktidega koostalitlusvõimeliseks kohandamise ning selle süsteemi administreerimise, toimimise ja hooldamise kulud, kuid siinjuures liikmesriikidele ei tehta takistusi toetuste taotlemisel asjakohastest liidu rahastamisprogrammidest. VIII peatükk. Delegeeritud õigusaktid (artiklid 63-64) Kui on vaja muuta lahendile või ametlikule dokumendile lisatud tõendite või käesolevale määrusele lisatud Euroopa vanematõendi tüüpvorme, oleks komisjonil õigus artikkel 63 kohaselt võtta pärast nõutavaid konsultatsioone liikmesriikide ekspertidega vastu delegeeritud õigusakte. Nende volituste rakendamine on täpsemalt reguleeritud artiklis 64. IX peatükk. Üld- ja lõppsätted (artiklid 65-72) See peatükk sisaldab eelkõige sätteid määruse seose kohta kehtivate rahvusvaheliste konventsioonidega, andmekaitset käsitlevaid sätteid ning üleminekusätteid enne määruse kohaldamise kuupäeva välja antud lahendite ja ametlike dokumentide kasutamise kohta. 11 3. Vastavus subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele Subsidiaarsus Määruse ettepaneku seletuskirjas on subsidiaarsuse osas käsitletud, et liidu aluslepingute kohaselt kuulub perekonnaküsimusi, sealhulgas isikute õiguslikku seisundit, käsitlev materiaalõigus liikmesriikide pädevusse, mis tähendab, et isiku põlvnemise kindlakstegemise materiaalõiguslikud normid on sätestatud siseriiklikus õiguses. Liit võib siiski võtta ELTL-i artikli 81 lõike 3 kohaselt vastu perekonnaõiguse piiriülest toimet käsitlevaid meetmeid, näiteks meetmeid, mis hõlbustavad juhul, kui põlvnemine on liikmesriigis kindlaks tehtud, selle tunnustamist teistes liikmesriikides. Need meetmed võivad hõlmata ühiste õigusnormide vastuvõtmist rahvusvahelise kohtualluvuse, kohaldatava õiguse ja põlvnemise tunnustamise menetluste kohta teises liikmesriigis. Nende meetmetega ei ühtlustata liikmesriikide materiaalõigust seoses perekonna määratluse või põlvnemise kindlakstegemisega riigisisestes olukordades. Sarnaselt teiste perekonnaõigust käsitlevate liidu õigusaktidega, on määruse eesmärk hõlbustada põlvnemist käsitlevate lahendite ja ametlike dokumentide tunnustamist, võttes vastu rahvusvahelist kohtualluvust ja kohaldatavat õigust käsitlevad ühised õigusnormid. Ettepaneku eesmärk on nõuda teises liikmesriigis kindlakstehtud põlvnemise tunnustamist eelkõige siseriikliku õiguse alusel põlvnemisest tulenevate õiguste eesmärgil, millest johtuvalt on asjakohaseks õiguslikuks aluseks ELTL- i artikkel 81 lõige 3. Kui perekonna määratlemise ja põlvnemise kindlakstegemise normide kehtestamine on liikmesriikide ülesanne, siis pädevus võtta perekonnaõigust ja lapse õigusi käsitlevaid piiriülese toimega meetmeid on jagatud liidu ja liikmesriikide vahel. Probleemid, mis on seotud teises liikmesriigis kindlakstehtud põlvnemise tunnustamisega liikmesriigis, kas siseriiklikust või liidu õigusest tulenevate õiguste eesmärgil, on liidu mõõtmega, kuna tunnustamine nõuab kahe liikmesriigi kaasamist. Põlvnemise tunnustamata jätmise tagajärjed on samuti liidu mõõtmega, kuna perekonnad võivad hoiduda vaba liikumise õiguse kasutamisest kartuse tõttu, et nende põlvnemissuhet lapsega ei tunnustata teises liikmesriigis kõikidel eesmärkidel. Põlvnemise tunnustamisega seotud probleemid tulenevad eelkõige liikmesriikide erisugustest materiaalõiguse normidest põlvnemise kindlakstegemiseks ning liikmesriikide lahknevatest õigusnormidest rahvusvahelise kohtualluvuse ja põlvnemise kindlakstegemise suhtes kohaldatava õiguse kohta piiriülestes olukordades. Individuaalselt tegutsevad liikmesriigid ei suuda kõrvaldada rahuldaval viisil põlvnemise tunnustamisega seotud probleeme, kuna liikmesriikide õigusnormid ja menetlused peaksid liikmesriikide vaheliseks põlvnemise tunnustamiseks olema samad või vähemalt ühilduvad. Liidu tasandil on vaja võtta meetmeid tagamaks, et liikmesriiki, kelle kohtud või muud pädevad asutused teevad põlvnemise kindlaks piiriülestes olukordades, käsitatakse pädevana ning et kõigi liikmesriikide kohtud ja muud pädevad asutused kohaldavad põlvnemise kindlakstegemisel piiriülestes olukordades sama õigust. Sel viisil välditakse liidus olukordi, kus ühe ja sama isiku puhul tehakse kindlaks vastu käivad põlvnemissuhted ja iga liikmesriik tunnustab teises liikmesriigis kindlakstehtud põlvnemissuhteid. Eestis kohaldatakse nii pärimisasjade, ülalpidamise kui ka Brüssel IIb määrust, mis seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega. Käesoleva määruse ettepanek täiendaks juba kehtivaid liidu õigusakte perekonnaõiguse ja pärimise kohta ning hõlbustaks nende kohaldamist, kuna põlvnemine on nende asjade lahendamise eelküsimus. Euroopa Liidu lepingu artikkel 5 lõige 3 kohaselt valdkondades, mis ei kuulu liidu ainupädevusse, võtab liit kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega meetmeid ainult niisuguses ulatuses ja siis, kui liikmesriigid ei suuda riigi, piirkonna või kohalikul tasandil piisavalt saavutada kavandatava meetme eesmärke, kuid kavandatud meetme ulatuse või toime tõttu saab neid paremini saavutada liidu tasandil. Kuna ettepaneku eesmärk on arendada piiriülestes olukordades vanemluse tunnustamisega seotud kohtuotsuste ja ametlike dokumentide vastastikuse tunnustamise põhimõttest lähtudes õigusalast koostööd piiriülese toimega tsiviilasjades, siis sellist eesmärki ei ole võimalik saavutada muul viisil, kui võttes vastu ühised normid, mis peavad olema kõikide liikmesriikide jaoks ühesugused, et tagada kodanike jaoks õiguskindlus ja etteaimatavus. Seega tuginedes eeltoodule, võib hinnata, et määruse eelnõus toodud eesmärgid on kavandatavate meetmetega saavutatavad ning vastab subsidiaarsuse põhimõttele. 12 Proportsionaalsus Määruse ettepaneku seletuskirja kohaselt on määruse eesmärk hõlbustada põlvnemise tunnustamist liikmesriikide vahel, nähes ette lahendite ja põlvnemist kindlakstegevate siduva õigusjõuga ametlike dokumentide tunnustamise ning selliste ametlike dokumentide vastuvõtmise, millel puudub päritoluliikmesriigis siduv õigusjõud, kuid millel on selles liikmesriigis tõendusjõud. Selleks ühtlustatakse ettepanekuga liikmesriikide eeskirjad, mis käsitlevad rahvusvahelist kohtualluvust põlvnemise kindlakstegemisel piiriülestes olukordades, ning liikmesriikide kollisiooninormid, millega määratakse piiriülestes olukordades põlvnemise kindlakstegemise suhtes kohaldatav õigus. Määrus piirdub üksnes sellega, mis on vajalik selle eesmärkide saavutamiseks: see ei mõjuta perekonna määratlust käsitlevat siseriiklikku materiaalõigust; see ei mõjuta välisriigis sõlmitud abielude või registreeritud kooselude tunnustamist käsitlevat siseriiklikku õigust; kohtualluvust ja kohaldatavat õigust käsitlevaid eeskirju kohaldatakse üksnes põlvnemise kindlakstegemise suhtes piiriülestes olukordades; selles nõutakse, et liikmesriigid tunnustaksid põlvnemist ainult juhul, kui see on tehtud kindlaks liikmesriigis, mitte siis, kui see on tehtud kindlaks kolmandas riigis; see ei mõjuta liikmesriikide asutuste pädevust põlvnemisega seotud asjade menetlemisel ning Euroopa vanematõend on laste (või nende esindajate) jaoks vabatahtlik ega asenda samaväärseid riigisiseseid põlvnemist tõendavaid dokumente. Euroopa Liidu lepingu artikkel 5 lg 4 kohaselt ei või kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega liidu meetme sisu ega vorm minna aluslepingute eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale. Praegusel juhul määruse ettepaneku eesmärk on tugevdada laste põhiõiguste ja muude õiguste kaitset piiriülestes olukordades ning täiendavateks eesmärkideks on tagada õiguskindlus ning vähendada perekonna ja liikmesriikide kohtusüsteemide õiguskulusid ja koormust seoses põlvnemise tunnustamisemenetlustega teises liikmesriigis. Liikmesriigid peavad juba praegu tunnustama teises liikmesriigis kindlakstehtud põlvnemissuhet lapsega seoses õigustega, mis tulenevad ennekõike liidu liikumisvabaduse õigusest, kavandatava määrusega ühtlustatakse seda ka muudel eesmärkidel vanemluse tunnustamisel ning kavandatavad meetmed on eesmärkide saavutamiseks vajalikud. Määrus on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. 4. Mõjude analüüs 4.1. Algatuse raames läbiviidud komisjoni mõjude hinnangu andmed Komisjoni poolt läbiviidud mõjuhinnangu kohaselt hõlbustaks määruse rakendamine märkimisväärselt vanemluse tunnustamist teises liikmesriigis kõigi jaoks (st mitte ainult nende jaoks, kellel on kõige rohkem raskusi vanemluse tunnustamisel). Sellel oleks ennekõike positiivne õiguslik, sotsiaalne kui ka psühholoogiline mõju. Positiivne õiguslik mõju seisneb õiguskindluses ja järjepidevuses, seda nii peredele kui ka ametiasutustele, kes põlvnemise tunnustamisega tegelevad. Selge positiivne mõju oleks laste põhiõiguste kaitsele (õigus identiteedile, mittediskrimineerimisele, era- ja perekonnaelule) ja võrdsuse edendamisele ning aitaks tulemuslikult kaitsta neid õigusi, mis lastel on põlvnemisega seoses siseriikliku õiguse alusel (õigus ülalpidamisele, pärimisele teises liikmesriigis, seadusliku esindamise õigus). Sotsiaalsete ja psühholoogilise mõjude osas suureneks laste heaolu (seda nii lühi- kui ka pikaajaliselt) ja väheneks ebavõrdsus. Kuigi määrus reguleerib vaid vanemluse tunnustamist, mitte aga sellest tulenevaid õigusi, mis on reguleeritud siseriikliku õigusega, võib olla positiivne kaudne mõju ka muudele õigustele, mis on seotud vanema staatusega. Nendeks võivad olla näiteks sotsiaalkaitsega seonduvad õigused (peretoetused, muud sotsiaalsed tagatised, lastega seotud maksusoodustused, vanemapuhkuse õigused, hariduse ja tervishoiuga seotud, mis ei tulene liidu õigusest jne). Kulud ja ametiasutuste koormus väheneksid oluliselt seoses haldus- ja kohtumenetlustega, kui kehtiksid ühised eeskirjad ja seda nii perekondade kui ametiasutuste vaates. Ametiasutuste kantavad tunnustamismenetluse kulud väheneksid hinnanguliselt 54%. Perekondade puhul väheneksid tunnustamisemenetluste keskmised kulud hinnanguliselt juhtumi kohta 71% ja perekondade puhul, kellel on praegu kõige tõsisemaid probleeme põlvnemise tunnustamisega, isegi 90%. Sellega 13 väheneksid oluliselt ka psühholoogilised mõjud, mida vanemluse mittetunnustamine perele kaasa toob, sest mittetunnustamise korral kohtusse pöördumine on aeganõudev, jättes samal ajal lapsed ja pered ilma nende põhiõigustest. Euroopa vanematõend vähendaks perede vajadust dokumendi tõlke järele, kuna tõendi vorm oleks tüüpvormina kättesaadav kõigis liidu keeltes ning kasutatav kõikides liikmesriikides. Eelarvelise mõju osas võivad liikmesriigid kanda ühekordseid kulusid määruse uute normidega kohanemiseks, eelkõige kulusid, mis tulenevad vajadusest koolitada kohtunikke, perekonnaseisuametnikke ja muid pädevaid asutusi uute normide valdkonnas. Nende asutuste järjepidevaks koolitamiseks võib oodata väiksemaid korduvaid kulusid. Komisjoni hinnangul ükski neist kuludest ei ole eeldatavasti märkimisväärne ning määrusest tulenev tõhususe suurenemine ja kulude kokkuhoid kaaluksid need igal juhul üles. Sätted, mis käsitlevad digitaalset kommunikatsiooni Euroopa elektroonilise juurdepääsupunkti kaudu loodud detsentraliseeritud IT-süsteemi raames, mõjutaksid liidu eelarvet, mida saab katta ümberpaigutamise kaudu õigusprogrammi raames. See mõju oleks väike, kuna detsentraliseeritud IT- süsteem ei pea olema loodud konkreetselt ettepaneku kohaldamiseks, vaid seda arendataks paljude liidu vahendite jaoks, mis on seotud õigusalase koostöö digiteerimise määruse alusel tehtava tsiviil- ja kaubandusasjade õigusalase koostööga. Liikmesriigid kannaksid mõningaid kulusid, mis kaasnevad nende territooriumil paiknevate detsentraliseeritud IT-süsteemi juurdepääsupunktide paigaldamise ja hooldamisega ning riiklike IT- süsteemide kohandamisega, et muuta need pääsupunktidega koostalitlusvõimeliseks. Kuid nagu märgitud, oleks suurem osa neist finantsinvesteeringutest tehtud juba muude tsiviil- ja kaubandusasjades tehtavat õigusalast koostööd käsitlevate liidu vahendite digiülemineku raames. Lisaks saaksid liikmesriigid taotleda toetusi, et rahastada neid kulusid asjaomastest liidu rahastamisprogrammidest, eeskätt ühtekuuluvuspoliitika vahenditest ja õigusprogrammist. 4.2. Mõjude esialgne hinnang Eesti kontekstis Mõjutatud sihtrühmaks on eelkõige perekonnad, kelle õigused on kahjustatud, kui nende vanemlust ei tunnustata. Kuna Eestil ei ole probleeme tavaperekondade ja samasooliste paaride ja nende seaduslike laste tunnustamisega, siis sihtrühmana on ennekõike mõjutatud need pered, kes on lapse saanud surrogaadi abil. Selleks, et nende perede osas vanemlust Eestis tunnustada, peavad lapsed olema teises riigis lapsendatud või muul moel tulevaste vanemate lasteks vormistatud. Sihtrühma suurust on keeruline hinnata nende perede osas, kus laps on saadud surrogaadi abil kuskil mujal riigis, kuid Eesti kontekstis on selle sihtrühma suurus tõenäoliselt väike ja muudatuse mõju ulatust ja sagedust saab hinnata väikeseks. 2023. aasta alguse seisuga on Eestis rahvastikuregistri andmetel 89 lapsel samast soost vanemad. Enamikul neist lastest on vanemateks kaks naist, kolme lapse vanemad on kaks meest ning ühel lapsel on vanemateks kaks naist ja üks mees. Need juhtumid ei ole vaid Eesti-sisese lapsendamise tulemus, vaid hõlmavad ka välismaal toimunud lapsendamisi.18 Kui teises riigis kindlaks tehtud vanemlust ei tunnustata, piirab see nende perede ligipääsu nii sotsiaalteenustele ja -toetustele ning seega on mõjutatud nende perede heaolu, see põhjustab sotsiaalset tõrjutust ja ebavõrdsust, kus perekond ei saa täiel määral osaleda ühiskondlikus elus ja lisaks võib avalduda mõju ka sotsiaalmajanduslikule hakkamasaamisele. Vanemluse mittetunnustamine võib mõjutada laste ligipääsu haridusele, on diskrimineeriv, piirab nende õigusi seoses identiteediga, era- ja pereeluga ning ka põlvnemisest tulenevaid õigusi nagu pärimine, õigus elatisele jne. Sellel kõigel on mõju perekondade ja laste vaimsele tervisele ning võib põhjustada perekondade hirmu vaba liikumise õiguste kasutamise osas. Muudatusega kaasneb eelkõige positiivne mõju inimeste heaolule ja sotsiaalsele kaitsele, inimeste põhiõiguste kaitsele, võrdsetele võimalustele, osaliselt demograafiale ja rahvastiku arengule migratsiooni osas, halduskoormusele ning kaudselt vaimsele tervisele. Positiivne mõju oleks nii perekondade kui ka kohtusüsteemide kulude ja koormuse vähenemisele, kui ühtlaste põhimõtete alustel saab lahendeid ja ametlikke dokumente tunnustada ja vastu võtta ilma erimenetluseta. Eesti kontekstis 18 Perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse seletuskiri, lk 107. https://www.riigikogu.ee/download/1efa5408-5a56-42c0-bbd9-360638677382 14 aga mõju ulatus, nagu eelnevalt välja toodud sihtrühma juures, on väike. Positiivne mõju eelkõige võib Eesti kontekstis seisneda selles, et Eestis kindlaks tehtud vanemlust tunnustataks teistes liikmesriikides ühtsetel alustel ja seeläbi on sihtrühma kuuluvate Eesti kodanike õigused paremini kaitstud. Eelarveline mõju ja koormus ametiasutustele on väheoluline, kuna sihtrühma ulatus ja sagedus on väike ning määruse rakendamine ei tooks kaasa põhimõttelisi muudatusi. Määruse rakendamine toimiks sarnaselt Brüssel IIb jt määrustega, mis käsitlevad erinevate lahendite ja ametlike dokumentide tunnustamist ja vastuvõtmist. Väikeses ulatuses võib väheneda koormus seoses ametiasutustele kohtumenetlustega ning ka sellest, et dokumente ja lahendeid tuleks tunnustada erimenetluseta. Veel vajavad vanemluse tunnustamise määruse kontekstist selgust Euroopa vanematõendi ja sellega seonduv aruandlus ja statistika kogumise teemad, aga ka IT-süsteemide ühildamisega seonduv andmete vahetamiseks, et hinnata, millistele ametiasutustele see lisab koormust ja kui ulatuslikud mõjud sellega seoses on ning kuivõrd omab see mõju eelarvele. Analoogiliselt Brüssel IIb, pärimisasjade, ülalpidamisasjade ja vanemliku vastutusega seotud määrustele, on vajalik riigisisestes õigusaktides teha uue määruse rakendamiseks seadusandlikke muudatusi (eelduslikult perekonnaseaduses, tsiviilkohtumenetluse seadustikus, perekonnaseisutoimingute seaduses, riigilõivuseaduses). Kuna määruse eelnõu näol on tegemist komisjoni poolt esitatud määruse tekstiga, mis on nõukogu töögrupis liikmesriikide poolt veel täielikult läbi arutamata (seni toimunud kohtumiste raames on jõutud aruteludega 24. artiklini), pole selge, milliseks kujuneb lõplik regulatsioon. Seega see, millised saavad olema muudatused ja nende ulatus, sõltub millisel kujul eelnõu vastu võetakse ning kuna tegemist on Euroopa Liidu Nõukogu piiriülese toimega meetmega perekonnaõiguse valdkonnas, saab seda vastu võtta ühehäälse otsusega pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga. Ühe võimaliku mõjuna, mis on seotud Euroopa vanematõendi vormiga, on võimalus tõendil jätta lapse sugu määratlemata. Samas määrus ei reguleeri soo määratlemisega seotud küsimusi ja eelnõu eesmärgiks on tagada see, et EL-s oleks tagatud laste põlvnemise tunnustamine. Selline olukord, kus Eestisse saabub määratlemata sooga või n-ö kolmandast soost isik, kellele on vajalik anda Eestis isikukood ja väljastada Eesti isikut tõendav dokument, on võimalik ka täna. EL liikmesriikidest on nt Saksamaal ja Austrias võimalik valida variant „kolmas sugu“ (Geschlecht divers 19), aga vaid meditsiinilistel põhjusel, kus intersoolisus on meditsiiniliselt tõestatud. Samuti on võimalus jätta soo lahter tühjaks. Taanis on see valikuvõimalus seotud poolelioleva soovahetusprotsessiga. 20 Määrus ei kohusta Eestit senist binaarset süsteemi muutma. Määruse eesmärgiks on tagada vanemluse tunnustamine ja see on tagatud sõltumata sellest, kuidas on lapse sugu vanematõendil määratletud. Juhul, kui Eestisse peaks jõudma isik, kelle puhul sugu ei ole binaarselt määratletud ning kerkib vajadus selle olukorra siseriiklikuks registreerimiseks (isikukood, ID-kaart), tuleks igakordselt selgitada, kuidas on võimalik sellisel juhul tagada parim lahendus, arvestades meie rahvastikuregistrit ja puudutatud isikute huve, et kohandada seda olukorda Eestis kehtiva süsteemiga. Võimalik, et need küsimused vajavad ka täiendavat laiapindsemat arutelu. Siiani on aruteludes olnud liikmesriikide põhiliseks murekohaks, mis võib saada ka takistuseks ühehäälsuse saavutamisele, surrogaatlusega seonduv. Liikmesriigid on avaldanud muret, et määrusega ei loodaks kuidagi nö tagaust surrogaatlusele kolmandatest riikidest – Euroopa Komisjon on kinnitanud, et määrus reguleerib vaid Euroopa Liidu siseseid dokumente ja nende tunnustamist ning kolmandate riikide dokumentide osas jääb liikmesriikidele oma siseriikliku õiguse alusel seda reguleerida, kas põlvnemist tunnustada või mitte. Siiski võib seniste arutelude pinnalt eeldada, et selle teema osas selguse saamine on üks olulisemaid, mis vajab töörühmades veel selgitamist. Lisaks on aruteludes olnud küsimuse all menetlus- ja materiaalõiguse vahe tegemisega seonduv (artikkel 18), kuna osad sätted reguleeriksid riikide menetlusõigust, mis on aga iga riigi enda kujundada. Samas liikmesriigid ka ise tunnistasid, et mõned tegevused võivadki olla riigiti erinevalt käsitletud – osades riikides materiaalõiguslikud ja teises menetluslikud. Pikemad arutelud on tekkinud ka nn avaliku korra klausli osas (artikkel 22), mille alusel saab nimetatud määruses osutatud mis tahes riigi õiguse 19 Divers. https://de.wikipedia.org/wiki/Divers 20 Legal recognition of non-binary gender. https://en.wikipedia.org/wiki/Legal_recognition_of_non-binary_gender 15 kohaldamisest keelduda. Igal juhul on seniste arutelude pinnalt võimalik öelda, et määruses on vajalik teha korrektuure ning ühehäälsuse saavutamine saab olema väljakutseks. Üldiselt võib järeldada, et kuigi määrusega kavandatud muudatused ei ole sihtrühma suurust ja määruse mõju ulatust arvestades Eesti tasandil olulised, ei ole need vähetähtsad ja mittevajalikud, kuna võimaldab EL siseselt ühtlustada vanemlusega seotud lahendite ja ametlike dokumentide tunnustamist ja vastuvõtmist sarnaselt teiste perekonnaõiguse teemadega, mis EL siseselt on juba reguleeritud ning seega võimaldab paremini kaitsta perekondade ja laste põhiõigusi, suurendades õiguskindlust ja järjepidevust EL siseselt. Seisukohtade kujundamise etapis ei ole ettepaneku osas täiendavaid uuringuid planeeritud. 16 5. Eesti seisukohad ja nende põhjendused  Eesti toetab vanemluse tunnustamise määruse eelnõu peamist eesmärki tugevdada laste põhiõiguste ja muude õiguste kaitset piiriülestes olukordades, seades esikohale lapse huvid. Eesti, nagu ka paljud teised maailma riigid, on allkirjastanud ÜRO lapse õiguste konventsiooni, kuhu on kirja pandud rahvusvaheliselt tunnustatud lapse õigused ja oleme liitunud ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, milles on sätestatud õigus era- ja perekonnaelu austamisele. Lapse õigused on inimõigused, mis kehtivad kõigile lastele hoolimata vanusest, soost, rahvusest või muudest eripäradest. Seega on oluline toetada seda, et teises liikmesriigis kindlakstehtud vanemlust tunnustatakse ühtemoodi kõikides liikmesriikides. Seda eesmärki võimaldab saavutada ühiste õigusnormide kehtestamine kohtualluvuse ja kohalduva õiguse kohta ja põlvnemise kindlakstegemise kohta piiriülestes olukordades. Vanemluse tunnustamise määruse eelnõu ja selle eesmärgi osas on oma toetavat seisukohta väljendanud ja oma arvamuse Justiitsministeeriumile edastanud Sotsiaalministeerium, MTÜ Lastekaitse Liit kui ka Tartu Ülikooli õigusteaduskond. Leiti, et ühtne regulatsioon on vajalik ning laste ilmajätmine nende õiguslikust seisundist ja teises liikmesriigis kindlakstehtud põlvnemissuhetest on vastuolus laste põhiõigustega ja samuti nende parimate huvidega. Põlvnemise riikidevahelise tunnustamise hõlbustamine kaitseb laste põhiõigusi piiriülestes olukordades ja tagab vanemastaatuse järjepidevuse liidus. Sotsiaalministeerium tõstis oma arvamuses esile, et vastavalt Eesti EL poliitika 2022-2023 prioriteetidele peab kõigi EL kodanike ja nende pereliikmete vaba liikumine, turvalisus ja õigus olema kaitstud ning EL riigid peaksid vastastikku tunnustama peredena ka registreeritud partnerlussuhetes olevaid isikuid ja samast soost paare, kes koos lapsi kasvatavad. Siseministeerium väljendas oma seisukohas arusaamatust määruse eesmärgi osas, kuna Eesti tunnustab juba ka praegu välisriigis kindlaks tehtud põlvnemissuhteid. Kuigi Eestis ei ole võimalik registreerida samasooliste vanematega sündi (on vaid võimalik peresisene lapsendamine samasooliste vanemate puhul), siis välisriigist esitatud samasooliste vanematega registreeritud sündi tõendavaid dokumente Eesti tunnustab ja kannab ka rahvastikuregistrisse.  Eesti toetab määruses toodud reegleid, mis näevad ette rahvusvahelise kohtualluvuse ja kohaldatava õiguse reeglid piiriülestes olukordades põlvnemise kindlakstegemisel ja põlvnemise tunnustamisel, et tagada õiguskindlus ja prognoositavus kõigile osapooltele. Eesti eelistab kohtualluvuse määratlemist läheduskriteeriumi alusel, mis on seotud lapse hariliku viibimiskohaga ja kohaldamisele kuuluva õiguse määratlemist sünnitaja alalise elukoha alusel sünni ajal. Ühiste õigusnormide vastuvõtmine rahvusvahelise kohtualluvuse ja kohaldatava õiguse kohta põlvnemise kindlakstegemisel piiriülestes olukordades ning põlvnemise tunnustamisel teises liikmesriigis täiendaks kehtivaid liidu õigusakte perekonnaõiguse ja pärimise kohta ning hõlbustaks nende kohaldamist, läbi mille oleks inimeste õigused paremini kaitstud ning oleks tagatud õiguskindlus. Ühised õigusnormid on vajalikud ka õiguslikult siduvate ja mittesiduvate dokumentide ja nende tunnustamise osas. Nagu ka eelnevalt on seletuskirjas välja toodud, siis Eestil ei ole probleeme tavaperekondade ja samasooliste paaride ja nende seaduslike laste tunnustamisega. Kuivõrd surrogaatlus ei ole Eestis lubatud, siis nende perede osas vanemluse tunnustamiseks peavad lapsed olema teises riigis lapsendatud või muul moel tulevaste vanemate lasteks vormistatud. Määruse kohaselt nõutakse ainult liikmesriigis välja antud põlvnemist kindlakstegevate või tõendavate dokumentide tunnustamist või vastuvõtmist, samas kui kolmandas riigis välja antud põlvnemist kindlakstegevate või tõendavate dokumentide tunnustamise või vastuvõtmise suhtes kohaldatakse jätkuvalt siseriiklikku õigust. Regulatsioon ei mõjuta ka liikmesriikide pädevust võtta vastu perekonnaõiguse materiaalõiguse norme, nagu perekonna määratlus või õigusnormid põlvnemise kindlakstegemise kohta riigisisestes 17 olukordades. Seega ei esine Eesti seisukohast sisulisi vastuolusid vanemluse tunnustamise määruse osas ja selle rakendamisel. Kohtualluvuse määratlemise osas on algatuse ettepanekus toodud erinevaid võimalusi, mis ennekõike arvestavad läheduskriteeriumiga lapse seisukohast ja sellest tulenevalt peaks kohtualluvus olema võimaluse korral liikmesriigis, kus on lapse harilik viibimiskoht – see lähenemisviis on lapse seisukohast kõige enam lapse huvides. Ka Eesti jaoks on selline lähenemine eelistatud ning kohtualluvuse määramine peaks lähtuma lapse harilikust viibimiskohast. Kohaldatava õiguse osas on eelistatud pidepunktiks sünnitaja alaline elukoht sünni ajal, arvestades, et inimesed reisivad ning laps võib olla sündinud ka riigis, kus lapsel ja tema sünnitanud emal puudub igasugune side. Hetkel kehtiv rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 62 lg 1 ütleb, et põlvnemise tuvastamisele ja vaidlustamisele kohaldatakse lapse sünniaegse elukohariigi õigust. Seega on ka meie eelistus algatuses analoogilises seoses juba praegu kehtivaga põhimõttega, kuna sisuliselt saab eeldada, et lapse sünniaegseks elukohariigiks on lapse sünnitanud ema alaline elukoht lapse sünni ajal.  Eesti pooldab teistes liikmesriikides põlvnemise kindlakstegemisega seotud lahendite ja ametlike dokumentide tunnustamist ilma erimenetluseta. Vastastikune usaldus õigusemõistmise suhtes liidus on aluseks põhimõttele, mille kohaselt tuleks lahendeid, millega on ühes liikmesriigis põlvnemine kindlaks tehtud ning põlvnemist kinnitavate siduva õigusjõuga ametlikke dokumente tunnustada kõigis liikmesriikides, ilma et selleks oleks vaja tunnustamismenetlust. Ühised eeskirjad rahvusvahelise kohtualluvuse ja kohaldatava õiguse kohta ning põlvnemise tunnustamise kohta ilma ühegi erimenetluseta, vähendaksid kulusid ja koormust, mis on seotud haldus- ja kohtumenetlustega, mille lapsed ja nende perekonnad peavad praegu läbima, kui on vaja, et põlvnemist tunnustataks teises liikmesriigis. See ei piira võimalust, et huvitatud pool võib algatada kohtumenetluse, et saada lahend, milles leitakse, et põlvnemise tunnustamisest keeldumiseks või põlvnemise mittetunnustamise menetluseks ei ole alust. Pool, kes soovib tugineda põlvnemist kindlakstegevale lahendile või ametlikule dokumendile, millel on teises liikmesriigis siduv õigusjõud, peaks esitama lahendi või ametliku dokumendi koopia ja asjakohase tõendi. Tõendite eesmärk on hõlbustada nendega kaasas olevate dokumentide loetavust ja seega nende tunnustamist. Siduva õigusjõuga põlvnemist kinnitavate dokumentide puhul on tõendi eesmärk ka tõendada, et liikmesriik, kelle ametiasutus ametliku dokumendi väljastas, oli pädev põlvnemist kindlaks tegema. Sama põhimõte sisaldub juba praegu ka Brüssel IIb määruses, mida Eesti rakendab abieluasjade ja vanemliku vastutusega seotud asjades tehtud lahendite tunnustamisel ja pärimisasjade määruses, kus tunnustatakse erimenetluseta teises liikmesriigis otsuseid ja Euroopa pärimistunnistust. Seega on põhimõte, et põlvnemise kindlakstegemisega seotud lahendeid ja ametlikke dokumente tunnustataks ilma erimenetluseta, kooskõlas juba praeguse rakenduspraktikaga teistes perekonnaõiguse asjades ning ei esine vastuolusid, miks ei peaks seda põhimõtet rakendama ka uue määrusega seoses, sest praktikas erimenetluseta tunnustamine on juba toimiv. MTÜ Lastekaitse Liit on oma arvamuses kinnitanud määruse ettepaneku seisukohas ja mõjude hinnangu kokkuvõttes välja toodut, et erinevad raskused tunnustamisel sunnivad perekondi alustama kohtumenetlusi, mis on aeganõudvad ja koormavad kõikidele osapooltele ja mille tulemused on ebakindlad ning tõi esile kohtumenetlustega seonduvalt, et on oluline pöörata tähelepanu lapsesõbraliku menetluse põhimõtete terviklikule rakendamisele. - Eesti peab oluliseks, et regulatsiooniga säiliks liikmesriikide pädevus lahendada surrogaatema abil sündinud laste põlvnemise küsimused siseriikliku õiguse alusel, juhul kui lapse põlvnemissuhet ei ole teises liikmesriigis õiguslikult kindlaks tehtud. Algatuse kohaselt regulatsioon ei mõjuta liikmesriikide pädevust võtta vastu perekonnaõiguse materiaalõiguse norme, nagu perekonna määratlus või õigusnormid põlvnemise kindlakstegemise kohta riigisisestes olukordades ning kolmandas riigis välja antud põlvnemist kindlakstegevate või tõendavate dokumentide tunnustamise või vastuvõtmise suhtes kohaldatakse jätkuvalt siseriiklikku õigust. Surrogaatemadust Eestis ei saa läbi viia21 ning selleks, et rakke loovutanud isikuid saaks lapse vanemateks lugeda, peavad surrogaatema abil saadud lapsed olema teises riigis lapsendatud või muul 21 Karistusseadustiku § 132 näeb ette rahalise karistuse ebaseadusliku asendusemaduse eest. 18 moel tulevaste vanemate lasteks vormistatud. Juhul, kui lapse põlvnemissuhe ei ole teises liikmesriigis seaduse alusel või pädeva asutuse aktiga kindlaks tehtud, peab riikidel säilima õigus põlvnemise küsimus lahendada siseriikliku õiguse alusel. Soovime vältida vastuolu siseriikliku õigusega ning määrusega ei tohi tekkida ka olukorda, kus luuakse nö tagauks surrogaatemaduse legaliseerimiseks. Eestis on surrogaatema abil sündinud laste vanemlust ilma probleemideta tunnustatud teises riigis välja antud dokumentide alusel, kus lapse saanud paar on teises riigis väljastatud sünnidokumentidel kirjas lapse vanematena. Eesti on väljastanud esitatud dokumentide alusel lapsele isikukoodi kui ka isikutunnistuse ning tunnustanud teise riigi õiguse alusel juba kindlaks tehtud vanemlussuhet. Senine praktika vastab määruse ettepaneku eesmärgile. On oluline, et regulatsiooniga säiliks liikmesriikide enda autonoomia ning vanemluse kindlakstegemise või tunnustamise osas peab jääma võimalus erimenetluseks ja tunnustamisest keeldumiseks, seda ka surrogaatemadust võimaldavate liikmesriikide puhul, kui lapse põlvnemissuhe ei ole teises liikmesriigis õiguslikult kindlaks tehtud (st lapsed ei ole lapsendatud või muul moel vanemate lasteks vormistatud) või selle tunnustamine oleks ilmselges vastuolus meie avaliku korraga.  Eesti pooldab Euroopa vanematõendi loomist, et võimaldada lapsel või tema esindajal tõendada põlvnemist teises liikmesriigis. Eelistame elektroonilist infovahetust ja vanematõendi elektroonilise esitamise võimalust. Liikmesriikides antakse tõendeid välja erisuguse menetluse kohaselt, erisuguses vormingus ja igas liikmesriigis erinevas keeles ning nende sisu ja mõju on väljaandmise liikmesriigist sõltuvalt erinev. Euroopa vanematõend annaks lapsevanematele võimaluse kogu Euroopas vanemlust tõendada tüüpvormi alusel, mis ei vaja eraldi tõlkimist ning on lisavõimaluseks siseriikliku õiguse alusel väljastatud dokumentide kõrval. Euroopa vanematõend on laste (või nende esindajate) jaoks vabatahtlik ega asenda samaväärseid riigisiseseid põlvnemist tõendavaid dokumente. Vormi väljatöötamisel on arvestatud kõikide liikmesriikide erinevate õiguslike kordadega ning tõendi vorm võimaldab esitada vastavalt tõendit väljastavale liikmesriigile asjakohast infot. Euroopa vanematõend antakse välja alati sama menetluse kohaselt, ühtses tüüpvormis ning sama sisu ja toimega kogu liidus. Algatuse eesmärke võimaldab efektiivsemalt saavutada see, kui liikmesriikides üldiselt edendataks digisüsteemide kasutuselevõtmist ning digitaalse andmevahetuse ja dokumentide elektroonilise esitamise võimalusi. Määruse ettepaneku artikkel 58 kohaselt saaks digitaalset teabevahetust kasutada menetluses otsuse tegemiseks selle kohta, et põlvnemisasjas tehtud lahendi või ametliku dokumendi tunnustamisest keeldumiseks ei ole alust, või põlvnemisasjas tehtud lahendi või ametliku dokumendi tunnustamisest keeldumise menetluses, aga ka Euroopa vanematõendi taotlemise, väljaandmise, parandamise, muutmise, tühistamise, peatamise või edasikaebamise menetluste osas. Eesti e-riigina eelistab just elektrooniliste võimaluste kasutamist, mis võimaldab kiiremat infovahetust ning kodanikele mugavamaid lahendusi. Et see toimiks, on vaja suunata kõiki liikmesriike digitaalsete võimaluste kasutamiseks vajalikke samme astuma. Sealjuures peame oluliseks, et tuleb tagada liikmesriikide küberturvalisusele seatud reeglite, sh digiallkirjadele esitatud nõuete, järgimine.  Eesti peab oluliseks täpsustada, kuidas on Euroopa vanematõendiga võimalik määratleda ilma lisamenetluseta alla 18-aastaste laste hooldusõigusega seonduvat staatust, mis annab vanematele õiguse olla lapse seaduslikeks esindajateks ning seaduse alusel tekkivaid õigusi ja kohustusi takistusteta realiseerida. Leiame, et määruse lisas esitatud Euroopa vanematõendi vormi võiks lisada täiendavaid andmed, mis käsitleks hooldusõigusega seotud küsimust ja mida tuleks kontrollida enne tunnistuse väljaandmist. Eesti siseriikliku õiguse kohaselt on vanema esindusõigused seotud tema hooldusõigusega. Perekonnaseaduse § 117 sätete alusel on omavahel abielus olevatel vanematel oma lapse suhtes ühine hooldusõigus või kui vanemad ei ole lapse sünni hetkel omavahel abielus, on neil ühine hooldusõigus, kui nad isaduse omaksvõtu tahteavaldusi esitades ei ole väljendanud oma soovi jätta vanema hooldusõigus vaid ühele vanematest. Kohus võib hooldusõigust piirata (mh täielikult hooldusõiguse ära võtta) või peatada, osaliselt või täielikult üle anda vaid ühele vanemale ning lapse seadusliku esindajana saab tegutseda vaid hooldusõiguslik vanem. Siseministeerium väljendas oma arvamuses ohukohta, et Euroopa vanematõend käsitleb ainult põlvnemist ja ei käsitle hooldusõiguse kuuluvust ja muid asjaolusid, mis Eesti seisukohast on olulised. 19 Rahvastikuregistrisse põlvnemise dokumenti sisse kandes on vaja märkida ka ära, kellele kuulub hooldusõigus. Seega võiks tõendil olla võimalus hooldusõiguse kuuluvus kanda, kui seda soovitakse kajastada. See on vajalik praktiliste probleemide ennetamiseks - rahvastikuregistrisse kande tegemise puhul pole välisriigi sünnidokumendist tuletatav lapse hooldusõiguse omanik, mille tõttu vajatakse täiendavaid dokumente või lähtumist päritoluriigi õiguspraktikast hooldusõiguse määramisel (nt sõltuvalt vanemate abielust vms). Juhul, kui Eesti rahvastikuregistrisse kandmise taotlemise puhul edastavad taotlejad nii välisriigi sünnitõendi kui ka Euroopa vanematõendi, siis hooldusõiguse märgise puudumisel on rahvastikuregister sunnitud paluma esitada ka hooldusõigust kajastav dokument, mistõttu Euroopa vanematõendi loomine ei pruugi saavutada soovitud eesmärki ning võib vastupidiselt tekitada rohkem halduskoormust. 6. Arvamuse saamine ja kooskõlastamine Justiitsministeerium saatis 02.01.2023 algatuse ettepaneku osas arvamuse avaldamiseks järgmistele adressaatidele: Eesti Advokatuur, Eesti Inimõiguste Keskus, Harju Maakohus, MTÜ Lastekaitse Liit, Notarite Koda, Pärnu Maakohus, Riigikohus, Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituut, Tallinna Ringkonnakohus, Tartu Maakohus, Tartu Ringkonnakohus, Tartu Ülikooli õigusteaduskond, Viru Maakohus, Õiguskantsleri Kantselei. Tagasisidet paluti hiljemalt 13. jaanuariks 2023. a. Seisukohtade ettevalmistamisel küsiti 16. jaanuariks 2023 arvamust Siseministeeriumilt ja Sotsiaalministeeriumilt, kui kaasvastutavatelt asutustelt. Justiitsministeeriumile on enda arvamuse edastanud Siseministeerium, Sotsiaalministeerium, Tartu Ülikooli õigusteaduskond ja MTÜ Lastekaitse Liit. Riigikohus vastas arvamuse avaldamise kirjale, et nad praegu nimetatud algatuse kohta arvamust ei avalda.22 Esitatud arvamustes toodud peamistele seisukohtadele on viidatud seletuskirjas läbivalt Eesti seisukohtade selgituste juures. Lisaks on vastajad saatnud ka detailsemaid küsimusi ja kommentaare, mida Justiitsministeerium saab arvestada töögruppideks ettevalmistumisel. 22 Siseministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi arvamused on leitavad EISi toimikus nr 22-0765. MTÜ Lastekaitse Liidu, TÜ õigusteaduskonna ja Riigikohtu vastused on leitavad Justiitsministeeriumi avalikust dokumendiregistrist. 20  Sotsiaalministeerium Meie 06.12.2023 nr 7-1/9004 [email protected] Suur-Ameerika 1 10122, Tallinn Seletuskirja ja seisukohtade edastamine teadmiseks vanemluse tunnustamise reegleid käsitleva algatuse kohta Euroopa Komisjon võttis 7. detsembril 2022.a. vastu vanemluse tunnustamise algatuse, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust, põlvnemisega seotud asjades tehtud lahendite tunnustamist ja ametlike dokumentide vastuvõtmist ning Euroopa vanematõendi loomist. Euroopa Kohtu praktika kohaselt peavad liikmesriigid tunnustama teises liikmesriigis kindlaks tehtud põlvnemist seoses ELi õigusest tulenevate õigustega, eelkõige õigustega, mis lapsel on vaba liikumist käsitleva ELi õiguse, sealhulgas direktiivi 2004/38/EÜ alusel. ELi meetme üldeesmärk on hõlbustada põlvnemise tunnustamist liikmesriikide vahel, võttes ELi tasandil vastu ühised eeskirjad. Eesti on koostanud seletuskirja ja kujundanud seisukohad, mida Euroopa Liidu nõukogu erinevatel tasanditel väljendada. Seisukohad on kinnitatud Vabariigi Valitsuses, olnud arutelul Riigikogu õiguskomisjonis ja seejärel kinnitatud Riigikogu Euroopa Liidu Asjade Komisjonis. Kirjaga kaasas on määruse algatuse seletuskiri ja seisukohad koos põhjendustega (lisa 1). Eesti seisukohad vanemluse vastastikuse tunnustamise ja Euroopa vanemlustõendi loomise EL määruse kohta on järgmised: 1.1. Eesti toetab vanemluse tunnustamise määruse eelnõu peamist eesmärki tugevdada laste põhiõiguste ja muude õiguste kaitset piiriülestes olukordades, seades esikohale lapse huvid. 1.2. Eesti toetab määruses toodud reegleid, mis näevad ette rahvusvahelise kohtualluvuse ja kohaldatava õiguse reeglid piiriülestes olukordades põlvnemise kindlakstegemisel ja põlvnemise tunnustamisel, et tagada õiguskindlus ja prognoositavus kõigile osapooltele. Eesti eelistab kohtualluvuse määratlemist läheduskriteeriumi alusel, mis on seotud lapse hariliku viibimiskohaga ja kohaldamisele kuuluva õiguse määratlemist sünnitaja alalise elukoha alusel sünni ajal. 1.3. Eesti pooldab teistes liikmesriikides põlvnemise kindlakstegemisega seotud lahendite ja ametlike dokumentide tunnustamist ilma erimenetluseta. 1.4. Eesti peab oluliseks, et regulatsiooniga säiliks liikmesriikide pädevus lahendada surrogaatema abil sündinud laste põlvnemise küsimused siseriikliku õiguse alusel, juhul kui lapse põlvnemissuhet ei ole teises liikmesriigis õiguslikult kindlaks tehtud. 1.5. Eesti pooldab Euroopa vanematõendi loomist, et võimaldada lapsel või tema esindajal tõendada põlvnemist teises liikmesriigis. Eelistame elektroonilist infovahetust ja vanematõendi elektroonilise esitamise võimalust. 1.6. Eesti peab oluliseks täpsustada, kuidas on Euroopa vanematõendiga võimalik määratleda ilma lisamenetluseta alla 18-aastaste laste hooldusõigusega seonduvat staatust, mis annab vanematele õiguse olla lapse seaduslikeks esindajateks ning seaduse alusel tekkivaid õigusi ja kohustusi takistusteta realiseerida. Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected] / www.just.ee Registrikood 70000898 Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Kristel Vaino Nõunik Lisad: 1. Vanemluse algatuse seisukohad_SK Lisaadressaadid: Siseministeerium Viru Maakohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Tartu Maakohus Pärnu Maakohus Õiguskantsleri Kantselei Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Riigikohus Tartu Ülikooli õigusteaduskond Tallinna Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituut Notarite Koda MTÜ Lastekaitse Liit Eesti Inimõiguste Keskus Eesti Advokatuur Eesti LGBT Ühing Kristel Vaino 6208282 [email protected]