Inkassode tegevust reguleeriva direktiivi 2021/2167 ülevõtmine

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2021/2167, 24. november 2021, krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL Siseriiklikud valiku- ja otsustuskohad I JAOTIS REGULEERIMISESE, KOHALDAMISALA JA MÕISTED Artikkel 1 Reguleerimisese Käesoleva direktiiviga kehtestatakse ühine raamistik ja nõuded: sellises viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või sellise viivises oleva krediidilepingu haldajatele, kus krediidi väljastas liidus asutatud krediidiasutus, kui krediidihaldaja tegutseb krediidiostja nimel; krediidiostjatele, kes ostavad liidus asutatud krediidiasutuse väljastatud krediidi puhul viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õigused või viivises oleva krediidilepingu. Otsustus koht : D irektiiv 2021/2167 (edaspidi direktiiv) ülevõtmiseks on eelkõige kaks varianti: M uuta ja täiendada kehtivat krediidiandjate ja -vahendajate seadust (KAVS); või töötaja välja uus seadus (nt krediidihaldajate ja -ostjate seadus). Variandi 1.1 kasuks räägib eelkõige see, et KAVS juba reguleerib hetkel krediiditemaatikat . Samas tuleb silmas pidada, et ülevõetav d irektiiv ei puuduta mitte ainult tarbijakrediiti, vaid ka ettevõtjate ga sõlmitud krediidilepinguid. KAVS kohaldub eelkõige mitte-krediidiasutustest tarbijakrediidi väljastajatele ja vahendajatele. Direktiiv kohaldub nö miinimumina krediidiasutuste poolt väljastatud laenude, sh ka ettevõtluslaenude nö edasimüümisele. Ehk sel juhul oleks vaja muuta ka KAVSi pealkirja (nt krediidiandjate, -vahendajate ja haldajate seadus). V ariant 1.2 oleks nö puhtam lahend, samas tähendaks see teatud ulatuses dubleerimist (nt tegevusloa sätted, nõuded juhtimisele, organisatsioonile sarnanevad juba suures osas KAVS-s sätestatuga). Emma-kumma variandi puhul oleks vaja muuta eraldi ka võlaõigusseadust (VÕS). Vt eraldi lisa mõlema võimaliku variandi seadusestruktuuri kohta. Artikkel 2 Kohaldamisala 1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse järgmiste isikute suhtes: a) krediidihaldajad, kes tegutsevad krediidiostja nimel seoses liidus asutatud krediidiasutuse väljastatud krediidi puhul viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepinguga kooskõlas kohaldatava liidu ja liikmesriigi õigusega; b) krediidiostjad, kes omandavad liidus asutatud krediidiasutuse väljastatud krediidi puhul viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õigused või viivises oleva krediidilepingu kooskõlas kohaldatava liidu ja liikmesriigi õigusega. Otsustuskoht: Direktiivi kohaldumisala võimalik laiendamine – kas kohaldada direktiivi nõudeid: ainult krediidiasutuste poolt väljastatud nö mitte-töötavatele või viivituses olevatele laenudele (edaspidi viivislaenud) nagu direktiiv ette näeb ( non-performing credit agreements issued by a credit institution ); lisaks krediidiasutustele ka teiste krediidiandjate ( KAVS-i tähenduses) väljastatud viivislaenudele; eespool nimetamata krediidiandjate poolt väljastatud viivituses olevatele nn ärilaenudele (nn ärilaenude väljastajad ei kuulu hetkel KAVSi kohaldumisalasse); krediidiasutustele ja teise krediidiandjate väljastatud laenudele, mis ei ole viivituses (s.t. kas reguleerida eelnõuga ka nende laenude haldamist või edasimüüki?). 2. Käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate krediidilepingute puhul ei mõjuta käesolev direktiiv liikmesriigi lepinguõiguse ega tsiviilõiguse põhimõtteid seoses krediidiandja õiguste üleminekuga vastavalt krediidilepingule või krediidilepingu üleminekuga ega tarbijatele või krediidivõtjatele eelkõige määruste (EÜ) nr 593/2008 ja (EL) nr 1215/2012 ning direktiivide 93/13/EMÜ, 2008/48/EÜ ja 2014/17/EL ja neid direktiive üle võtvate liikmesriigi õigusnormide kohaselt antavat kaitset või muid asjakohaseid liidu ja liikmesriigi õiguse sätteid, mis käsitlevad tarbijakaitset ja krediidivõtjate õigusi. 3. Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide õigusaktides kehtestatud piiranguid sellisest viivises olevast krediidilepingust, mille maksetähtaega ei ole ületatud või mille maksetähtaega on ületatud vähem kui 90 päeva või mida ei ole lõpetatud liikmesriigi tsiviilõiguse kohaselt, tulenevate krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepingu üleandmisega. 4. Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide õigusnormides sätestatud nõudeid krediidilepingust tulenevate krediidiandja õiguste või krediidilepingu haldamise kohta, kui krediidiostja on väärtpaberistamise eriotstarbeline ettevõtja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/2402 ( 20 ) artikli 2 punkti 2 tähenduses, tingimusel et sellised liikmesriigi õigusnormid: a) ei mõjuta käesolevas direktiivis sätestatud tarbijakaitse taset; b) tagavad, et pädevad asutused saavad krediidihaldajatelt vajaliku teabe. Otsustus/hinnangukoht: Hetkel nö erinorme või t äiendavaid norme seoses väärtpaberistamise määruse 2017/2402 alusel siseriiklikus õiguses sätestatud ei ole (v.a. järelevalvelased ja viitelised normid väärtpaberituru seaduses ja krediidiasutuste seaduses). Kas siiski oleks asjakohane tulenevalt määrusest 2017/2402 teatud norme ette näha? Või kas SPV-de tegevuse kontekstis on tarbijakaitse tase piisav ja teabe edastamine tagatud? Juhul kui tarbijakaitse tase ei ole piisa v või teabe edastamine ei ole piisavalt tagatud, siis tuleks otsustada milliseid nõudeid tuleks siseriiklikult muuta või ette näha . 5. Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmise tegevuse suhtes: a) krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või krediidilepingu haldamine järgmiste isikute poolt: i) liidus asutatud krediidiasutus; ii) kooskõlas direktiiviga 2011/61/EL tegevusluba omava või registreeritud alternatiivse investeerimisfondi valitseja või kooskõlas direktiiviga 2009/65/EÜ tegevusluba omav fondivalitseja või äriühinguna asutatud fond, tingimusel et äriühinguna asutatud fond ei ole valitsetava fondi nimel selle direktiivi alusel fondivalitsejat määranud; iii) mittekrediidiasutus, kelle üle teeb järelevalvet liikmesriigi pädev asutus kooskõlas direktiivi 2008/48/EÜ artikliga 20 või direktiivi 2014/17/EL artikliga 35, kui ta tegutseb selles liikmesriigis; b) sellises krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või sellise krediidilepingu haldamine, mida ei ole sõlminud liidus asutatud krediidiasutus, välja arvatud juhul, kui krediidilepingus sätestatud krediidiandja õigused või krediidileping asendatakse liidus asutatud krediidiasutuse sõlmitud krediidilepinguga; c) viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepingu ostmine liidus asutatud krediidiasutuse poolt; d) krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või krediidilepingu üleandmine, mis toimub enne artikli 32 lõike 2 esimeses lõigus osutatud kuupäeva. 6. Liikmesriigid võivad jätta käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või krediidilepingu haldamise, millega tegelevad liikmesriigi õiguses määratletud notarid ja kohtutäiturid või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/5/EÜ ( 21 ) artikli 1 lõike 2 punktis a määratletud advokaadid, kui nad tegelevad krediidihaldustegevusega oma kutsetegevuse raames. Artikkel 3 Mõisted 13) „viivises olev krediidileping“ – krediidileping, mis on liigitatud viivisnõudeks vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artiklile 47a. Otsustuskoht : K as pangandusmääruse ( CRRi ) 575/2013 artikli s 47a ja VÕS-is sätestatud viivisnõude mõiste ( s.h. § 416 lg 1 ) on omavahel kooskõl a s või tuleks neid nö ühtlustada ? Link CRRi konsolideeritud versioonile: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:02013R0575-20210930 Märkus : v iivises olev krediidileping on s eotud direktiiv i art ikli 10 alusel krediidivõtjale teabe andmisega ; RaM on arvamusel, et m õisted peaksid olema kooskõlas . II JAOTIS KREDIIDIHALDAJAD I PEATÜKK Krediidihaldaja tegevusluba Artikkel 4 Üldnõuded 1. Liikmesriigid nõuavad, et krediidihaldaja hangib päritoluliikmesriigis tegevusloa enne tegevuse alustamist liikmesriigi territooriumil kooskõlas käesolevat direktiivi ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides sätestatud nõuetega. 2. Liikmesriigid annavad käesoleva artikli lõikes 1 osutatud tegevuslubade andmise õiguse artikli 21 lõike 3 kohaselt määratud pädevatele asutustele. O tsustuskoht : Kas krediidihaldajatele tegevusloa väljastaja peaks olema F inantsinspektsioon? Artikkel 5 Tegevusloa andmise tingimused 1. Ilma et see piiraks artikli 6 kohaldamist, kehtestavad liikmesriigid artikli 4 lõikes 1 osutatud tegevusloa andmiseks järgmised tingimused: a) taotleja on Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 54 osutatud juriidiline isik ja tema registrijärgne asukoht või, kui tal oma liikmesriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, tema peakontor on liikmesriigis, kus taotleja tegevusluba taotleb; b) taotleja juht- või haldusorgani liikmetel on piisavalt laitmatu maine, mida tõendatakse järgmisega: i) neid ei ole kohtulikult ega muul samaväärsel viisil liikmesriigis karistatud asjas tähtsust omavate kuritegude eest, eelkõige varavastased kuriteod ning finantsteenuste ja -tegevusega seotud kuriteod, rahapesu, liigkasuvõtmine, kelmus, pettus, maksukuriteod, ametisaladuse hoidmise või füüsilise puutumatuse rikkumisega seotud kuriteod, ning ka muude äriühinguid, pankrotti, maksejõuetust või tarbijakaitset käsitlevate õigusaktide kohaste õigusrikkumiste eest; ii) ebaoluliste vahejuhtumite kumulatiivne mõju ei mõjuta nende head mainet; iii) nad on oma varasemas suhtluses järelevalve- ja reguleerivate asutustega alati tegutsenud läbipaistvalt, avatult ja koostöövalmilt; iv) nende suhtes ei ole käimas maksejõuetusmenetlust ja nad ei ole kuulutatud pankrotis olevaks, välja arvatud juhul, kui nende õigused on liikmesriigi õigusnormide kohaselt taastatud; c) taotleja juht- või haldusorganil tervikuna on piisavad teadmised ja kogemused ettevõtte juhtimiseks pädeval ja vastutustundlikul moel; d) isikutel, kellel on taotlejas oluline osalus määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 36 tähenduses, on piisavalt laitmatu maine, mille tõenduseks on käesoleva lõike punkti b alapunktides i ja iv sätestatud nõuete täitmine; e) taotleja on sisse seadnud tugeva juhtimiskorra ja piisava sisekontrollisüsteemi, kaasa arvatud riskijuhtimis- ja raamatupidamiskorra, mis tagavad krediidivõtja õiguste austamise ja krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või krediidilepingu suhtes kohaldatavate õigusnormide ja määruse (EL) 2016/679 järgimise; f) taotleja kohaldab asjakohaseid tegevuspõhimõtteid, mis tagavad krediidivõtjate kaitset ning õiglast ja hoolsat kohtlemist käsitlevate normide järgimise, sealhulgas võttes arvesse nende finantsolukorda ja kui sellised teenused on olemas, siis selliste krediidivõtjate vajadust võlanõustaja või sotsiaalteenuste osutaja teenuste järele; g) taotleja on kehtestanud piisavad ja konkreetsed siseprotseduurid , millega tagatakse krediidivõtjate kaebuste registreerimine ja käsitlemine; h) taotleja on kehtestanud asjakohased rahapesu- ja terrorismi rahastamise vastased menetlused, kui direktiivi (EL) 2015/849 ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides määratakse krediidihaldajad kohustatud isikuteks rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise ja nende vastu võitlemise eesmärgil; i) taotleja suhtes kohaldatakse aruandlus- ja avalikustamisnõudeid vastavalt kohalduvale liikmesriigi õigusele. Otsustuskoht: Kas direktiivi artiklit 5 v õib tõlgendada nii, et dir ektiiv 2006/123 ( nn teenuste direktiiv) ei kohaldu (ehk kas tuleks kohaldada majandustegevuse seadustiku üldosa seadust) ? Iseenesest direktiivi 2006/123 artikkel 2 lõike 2(b) kohaselt on finantsteenused välistatud, kui antud loetelus ei ole krediidihaldajaid nimetatud. Kas krediidihaldaja enda finantsiline jätkusuutlikkus/kapital/äriplaan on oluline ja vajab eraldi regulatsiooni kui otsustame üle võtta direktiivi art ikli 6 l õike 1 p unkti a? S el juhul kohalduvad täiendavad tegevusloa tingimused vastavalt art iklile 6 l õikele 2. Kas krediidihaldaja tegevusloa tingimused võiksid olla nö täpsemad (mingil määral kaugemalel minevad) kui näeb ette direktiiv (art ikkel 5 ja artikkel 6 lg 2) - näit eks juhtimise ja siseauditiga seotud nõuded ? Otsustuskoht : Kas oleks asjakohane Eestis kehtestada täiendavad nõuded tegevusloa saamiseks? Teisalt tekivad küsimused piiriüleses kontekstis: Kas siis teises liikmesriigis tegevusloa saanud krediidihalduril või -ostjal tuleks siis ka neid tingimusi täita, kui ta soovib Eestis krediidiandjalt või – asutuselt laene osta? Kui soov/vajadus on siiski näha ette täiendavad nõuded, siis mis oleks nende eesmärk (arvestades, et krediidihaldaja ei kaasa avalikkuselt vahendeid erinevalt krediidiasutusest) ehk keda need täpsemalt kaitseksid (viivituses olevaid võlgnikke)? Millised need täiendavad nõuded oleksid – tegevusloa taotlemisel äriplaan i nõudmine, võrreldes tavaliste äriühingutega kõrgem algkapital (nt mitte-pankadest krediidiandjatega sarnaselt vähemalt 50 000 eurot ) ? Otsustuskoht/hinnang: Krediidihaldajad ei ole kehtiva rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ( RahaPTS ) kohaselt kohustatud isikud . K a vastavas algatuses COM (2021)420 ei nähta ette, et krediidihaldajad ja krediidiostjad peaks id olema kohustatud isikud . Kas krediidihaldajad peaksid olema RahaPTS kohustatud isikud? 2. Pärast konsulteerimist kõigi asjaomaste sidusrühmadega ja kajastades kõiki asjaomaseid huvisid, annab EBA käesoleva artikli lõike 1 punktis c nimetatud nõuete jaoks suunised kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16. 3. Kui taotleja ei vasta käesoleva artikli lõikes 1 ja kohasel juhul artikli 6 lõike 2 punktis a sätestatud tingimustele, keelduvad päritoluliikmesriigi pädevad asutused artikli 4 lõikes 1 osutatud tegevusloa andmisest. Artikkel 6 Rahaliste vahendite hoidmise võime 1. Liikmesriigid määravad kindlaks, kas nende territooriumil krediidihaldustegevusega tegelevad krediidihaldajad a) tohivad krediidivõtjatelt rahalisi vahendeid vastu võtta ja neid hoida, et kanda need üle krediidiostjatele, või b) ei tohi krediidivõtjatelt rahalisi vahendeid vastu võtta ja neid hoida. Otsustus koht: Kas lubada krediidihaldustegevusega tegelevatel krediidihaldajatel rahalisi vahendeid vastu võtta ja hoida? Põhjendused miks lubada ja/või miks mitte lubada. Kui lubada raha vastuvõtmist, kas on vaja eraldi: reguleerida e risused tegevusnõuetes (teatud nüansid ka teg evus loa andmisel) – reeglid protseduurinõuete kohta, s.h. AML : rakendada kapitalinõue t, s . t . kas maksevõime aspekte tuleks veel eraldi reguleerida lisaks kontode nõudele? Täiendav ad küsimused : M illine on Eesti turul praktika ja kui palju on nn inkassofirmad muutunud maksejõuetuks või sundlikvideeritud ? Kuidas on tagatud krediidihaldajate/inkassode tegevuse l äbipaistvus ? K uidas tagada suurem krediidihaldajate tegevuse läbipaistvus ? n äiteks kas tuleks avalikustada , kus pangas on avatud eraldi konto krediidivõtjatelt saadud raha tarvis ja erikontol hoitavate rahade maht ? k uidas neid hoitakse eriliigilisel kontol (art 6 lg 2 a ja b) ? St et oleks täpselt teada, kelle makstud summad on kontol ja kõik isikud oleksid identifitseeritud inkasso firma poolt. Täiendav küsimus: Kas on vaja reguleerida eriliigiline konto (nn escrow konto) ? 2. Kui krediidihaldajal on lõike 1 punkti a kohaselt lubatud krediidivõtjalt rahalisi vahendeid vastu võtta ja neid hoida, siis liikmesriigid a) sätestavad lisaks artikli 5 lõikes 1 sätestatud tegevusloa andmise nõuetele nõude, et taotlejal peab krediidiasutuses olema eraldi konto, kuhu kantakse kõik krediidivõtjalt saadud rahalised vahendid ja kus neid hoitakse kuni nende suunamiseni vastavale krediidiostjale krediidiostjaga kokkulepitud tingimustel; b) tagavad, et neid rahalisi vahendeid kaitstakse kooskõlas liikmesriigi õigusega krediidiostja huvides krediidihaldaja teiste võlausaldajate nõuete eest, eelkõige maksejõuetuse korral; c) määravad kindlaks, et kui krediidivõtja teeb krediidihaldajale makse, et osaliselt või täielikult tagasi maksta summad, mis on seotud viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õigustega või viivises oleva krediidilepinguga, käsitatakse seda makset krediidiostjale tehtud maksena; d) nõuavad krediidihaldajalt, et iga kord kui krediidihaldaja saab krediidivõtjalt rahalisi vahendeid, esitaks ta krediidivõtjale paberkandjal või muul püsival andmekandjal saadud summade kinnituseks kviitungi või vabastusõiendi. Täiendav küsimus : Kui kaugele peab minema lg 2 p b krediidiostja huvide kaitse – kas krediidiostja suhtes kehtib tavapärane pankrotiõiguse tagasivõitmise regulatsioon? Või tuleks analüüsida nn „ escrow account bankruptcy remoteness “ põhimõtet ? 3. Kui krediidihaldaja ei kavatse oma ärimudelist lähtuvalt krediidivõtjalt rahalisi vahendeid vastu võtta ega neid hoida, teatab krediidihaldaja sellest kavatsusest oma artikli 4 lõikes 1 osutatud tegevusloa taotluses. Sellisel juhul käesoleva artikli lõike 2 punkti a kohaselt sätestatud nõudeid ei kohaldata. Artikkel 7 Krediidihaldajale tegevusloa andmise menetlus 1. Liikmesriigid kehtestavad krediidihaldajale tegevusloa andmise menetluse, mis võimaldab taotlejal esitada taotluse ja kõik andmed, mida päritoluliikmesriigi pädev asutus vajab, et kontrollida, kas taotleja vastab kõigile artikli 5 lõiget 1 ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides ja kohasel juhul artikli 6 lõike 2 punktis a sätestatud tingimustele. 2. Lõikes 1 osutatud krediidihaldaja tegevusloa taotlusele tuleb lisada järgmised dokumendid ja andmed: a) taotleja juriidilist staatust tõendavad dokumendid ning äriühingu asutamisakt ja põhikirja koopia; b) taotleja peakontori või registrijärgse asukoha aadress; c) nende taotleja juht- või haldusorgani liikmete ja isikute isikuandmed, kes omavad selles olulist osalust määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 36 tähenduses; d) tõendid, mis kinnitavad, et taotleja täidab artikli 5 lõike 1 punktides b ja c sätestatud tingimusi; e) tõendid, mis kinnitavad, et isikud, kellel on taotlejas oluline osalus määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 36 tähenduses, täidavad käesoleva direktiivi artikli 5 lõike 1 punktis d sätestatud tingimusi; f) tõendid artikli 5 lõike 1 punktis e osutatud juhtimiskorra ja sisekontrollisüsteemi olemasolu kohta; g) tõendid artikli 5 lõike 1 punktis f osutatud tegevuspõhimõtete kehtestamise kohta; h) tõendid artikli 5 lõike 1 punktis g osutatud siseprotseduuride kehtestamise kohta; i) tõendid artikli 5 lõike 1 punktis h osutatud menetluste kehtestamise kohta; j) kohasel juhul tõendid eraldi konto olemasolu kohta krediidiasutuses, nagu on sätestatud artikli 6 lõike 2 punktis a; k) artikli 12 lõikes 1 osutatud tegevuse edasiandmise leping. 3. Liikmesriigid tagavad, et päritoluliikmesriigi pädevad asutused hindavad 45 päeva jooksul pärast tegevusloa taotluse kättesaamist, kas taotlus on täielik. 4. Liikmesriigid tagavad, et päritoluliikmesriigi pädevad asutused annavad 90 päeva jooksul pärast täieliku taotluse kättesaamist või, kui taotlust peetakse mittetäielikuks, siis pärast nõutava teabe kättesaamist taotlejale teada, kas tegevusluba antakse või keeldutakse seda andmast, ning põhjendavad keeldumist. 5. Liikmesriigid tagavad, et taotleja võib esitada kaebuse kohtule, kui päritoluliikmesriigi pädevad asutused keelduvad tegevusloa taotlust artikli 5 lõike 3 kohaselt rahuldamast või kui pädevad asutused ei tee taotluse kohta otsust käesoleva artikli lõikes 4 sätestatud tähtaja jooksul. Artikkel 8 Tegevusloa kehtetuks tunnistamine 1. Liikmesriigid tagavad, et päritoluliikmesriigi pädevatel asutustel on kooskõlas artikliga 22 vajalikud järelevalve-, uurimis- ja karistuste määramise volitused selleks, et tunnistada krediidihaldajale antud tegevusluba kehtetuks, kui asjaomane krediidihaldaja on kas või ühes järgmistest olukordadest: a) ei ole tegevusluba kasutanud 12 kuu jooksul pärast selle saamist; b) loobub otsesõnu tegevusloast; c) on lõpetanud krediidihaldaja tegevuse vähemalt 12 kuuks; d) on saanud tegevusloa valeandmete alusel või mõnel muul ebaausal viisil; e) ei täida enam artikli 5 lõikes 1 ja kohasel juhul artikli 6 lõike 2 punktis a sätestatud nõudeid krediidihaldajale tegevusloa andmiseks; f) paneb toime kohaldatavate normide, sealhulgas käesolevat direktiivi ülevõtvate liikmesriigi õigusnormide või muude tarbijakaitsenormide, sealhulgas vastuvõtvas liikmesriigis ja selles liikmesriigis, kus krediit anti, kohaldatavate normide raske rikkumise. 2. Liikmesriigid tagavad, et kui tegevusluba tunnistatakse lõike 1 kohaselt kehtetuks, teatavad päritoluliikmesriigi pädevad asutused sellest viivitamata vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele, juhul kui krediidihaldaja osutab artikli 13 kohaseid teenuseid, ning ka selle liikmesriigi pädevatele asutustele, kus krediit anti, kui see ei ole vastuvõttev liikmesriik ega päritoluliikmesriik. Artikkel 9 Tegevusluba omavate krediidihaldajate loend või register 1. Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused loovad vähemalt loendi või, kui see on asjakohasem, riikliku registri, kuhu kantakse kõik krediidihaldajad, kellel on lubatud osutada teenuseid liikmesriigi territooriumil, sealhulgas käesoleva direktiivi artikli 13 kohaseid teenuseid osutavad krediidihaldajad, ning haldavad seda loendit või registrit. EBA töötab kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 16 välja suunised sellise loendi või registri loomiseks ja haldamiseks ning täpsustab, mis liiki teavet need sisaldavad, et tagada kogu liidus võrdsed tingimused ning läbipaistvus krediidiostjate ja krediidivõtjate jaoks. 2. Lõikes 1 osutatud loend või register tehakse pädevate asutuste veebisaitidel avalikult kättesaadavaks ja seda ajakohastatakse korrapäraselt. 3. Juhul kui tegevusluba on artikli 8 kohaselt kehtetuks tunnistatud, ajakohastavad pädevad asutused viivitamata käesoleva artikli lõikes 1 osutatud loendit või registrit. Artikkel 10 Suhe krediidivõtjaga, üleandmisteated ja hilisemad teated 1. Liikmesriigid nõuavad, et krediidiostjad ja krediidihaldajad teeksid oma suhetes krediidivõtjatega järgmist: a) tegutseksid heas usus, õiglaselt ja professionaalselt; b) annaksid krediidivõtjatele teavet, mis ei ole eksitav, ebaselge ega vale; c) austaksid ja kaitseksid krediidivõtjate isikuandmeid ja eraelu puutumatust; d) suhtleksid krediidivõtjatega viisil, mis ei kujuta endast ahistamist, sundi ega lubamatut mõjutamist. 2. Liikmesriigid tagavad, et pärast viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepingu üleandmist krediidiostjale ja alati enne esimest võlgade sissenõudmist, aga ka iga kord, kui krediidivõtja seda nõuab, saadab krediidiostja või artikli 2 lõike 5 punkti a alapunktis i või iii osutatud isik , kui ta on nimetatud tegelema krediidihaldustegevusega, või krediidihaldaja krediidivõtjale paberil või muul püsival andmekandjal teate, mis sisaldab vähemalt järgmist: a) teave toimunud üleandmise kohta, sealhulgas üleandmise kuupäev; b) krediidiostja identifitseerimis- ja kontaktandmed; c) krediidihaldaja või artikli 2 lõike 5 punkti a alapunktis i või iii osutatud isiku, kui ta on nimetatud, identifitseerimis- ja kontaktandmed; d) kui krediidihaldaja on nimetatud, tõendid talle artikli 7 kohaselt antud tegevusloa kohta; e) asjakohasel juhul krediidihaldusteenuse osutaja identifitseerimis- ja kontaktandmed; f) selgelt eristuvalt esitatud kontaktpunkt krediidiostja või artikli 2 lõike 5 punkti a alapunktis i või iii osutatud isiku juures, kui ta on nimetatud tegelema krediidihaldustegevusega, või krediidihaldaja juures ja asjakohasel juhul krediidihaldusteenuse osutaja juures, kellelt vajaduse korral teavet saada; g) teave summade kohta, mida krediidivõtja peab teate esitamise ajal tasuma, koos täpsustusega, mis kuulub tasumisele kapitali, intresside, teenustasude ja muude lubatud tasudena; h) kinnitus selle kohta, et jätkuvalt kohaldatakse asjakohast liidu ja liikmesriigi õigust, mis käsitleb eeskätt lepingute täitmist, tarbijakaitset ja krediidivõtja õigusi, ning kriminaalõigust; i) selle liikmesriigi pädevate asutuste nimed, aadressid ja kontaktandmed, kus on krediidivõtja elukoht või registrijärgne asukoht, või kui tal oma liikmesriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis liikmesriik, kus asub tema peakontor ning kellele krediidivõtja võib kaebuse esitada. Esimeses lõigus sätestatud teade tuleb koostada selges ja üldsusele arusaadavas keeles. Ülevõtmine : Sarnane VÕS § -iga 172 , mille kohaselt peaks teatama loovutamisest senine võlausaldaja (ehk dir ektiivi mõttes krediidiandja, mitte nagu siin lõigus ette nähtud krediidiostja) . Vastavalt VÕS § 172 võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Siit võib tuleneda, et meil peaks hakkama võlgnikule teateid saatma nii algne võlausaldaja kui uus, s.o. krediidiostja. Otsustuskoht: Kas on vaja dus tulenevalt direktiivi artikli 10 (2) nõuetest muuta VÕS § 172 t ea b e esitamise osas krediidivõtjale detailsemaks? Kuidas peaks reguleeri m a/toimi m a käendaja te /garantiiandja tega , kas teha sarnane teavitusnõue ? [Teavitamis nõude kasuks räägib TÜ krediidituru uuring , kus toodi välja, et käendajad/garantiiandjad peaksid olema paremini teavitatud krediidilepingu olukorrast] . Märkus: Juhime tähelepanu, et punkt (g) juures tuleb silmas pidada, et dir 2008/48 uus säte art 16a lg 3 lubab tasud siduda makseviivitusest krediidiandjale tekkinud kuludega; lg 4 võimaldab sätestada lisatasude ülemmäära. 3. Liikmesriigid tagavad, et kogu hilisemas teabevahetuses krediidivõtja, krediidiostja või artikli 2 lõike 5 punkti a alapunktis i või iii osutatud isikuga, kui see isik on nimetatud tegelema krediidihaldustegevusega, või krediidihaldajaga esitatakse käesoleva artikli lõike 2 punktis f sätestatud teave, välja arvatud juhul, kui tegemist on esimese teabevahetusega pärast uue krediidihaldaja nimetamist, millisel juhul esitatakse ka käesoleva artikli lõike 2 punktides c ja d sätestatud teave. 4. Lõiked 2 ja 3 ei piira muu kohaldatava liidu või liikmesriigi õiguse täiendavate teavitamisnõuete kohaldamist. Märkus : See tähendab ühtlasi, et Eestil on võimalik kehtestada täiendavad teavitamisekohustused kui me seda peaksime soovima. Otsustuskoht/hinnang: Kas oleks vaja kehtestada mingeid täiendavaid teavitamiskohustusi võrreldes direktiivis ettenähtuga , mis oleksid vajalikud järelevalve teostamiseks või tarbijale oma õiguste eest seismiseks (nt teavitada tarbijat sellest, et on õigus saada võlanõustamist või kuhu täpsemalt selles osas pöörduda)? Artikkel 11 Krediidihaldaja ja krediidiostja vaheline lepinguline suhe 1. Kui krediidiostja ise ei tegele krediidihaldustegevusega, tagavad liikmesriigid, et nimetatud krediidihaldaja osutab viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepingu haldamise ja täitmisele pööramisega seotud teenuseid krediidiostjaga sõlmitud krediidihalduslepingu alusel. Otsustuskoht : Kas krediidihaldaja ja krediidiostja vahelist lepingulist suhet tuleks reguleerida VÕS-is või KAVS/uues seaduses? 2. Lõikes 1 osutatud krediidihaldusleping sisaldab järgmist: a) krediidihaldaja krediidihaldustegevuse üksikasjalik kirjeldus; b) krediidihaldaja tasu suurus või selle arvutamise meetod; c) kuivõrd võib krediidihaldaja esindada krediidivõtjaga suhtlemisel krediidiostjat; d) poolte kohustus järgida krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või krediidilepingu suhtes kohaldatavaid liidu ja liikmesriigi õigusnorme, sealhulgas tarbija- ja andmekaitsenorme; e) tingimus, millega nõutakse krediidivõtjate õiglast ja hoolsat kohtlemist. Otsustuskoht punkt c osas : A rvestades piiriülest komponenti , siis kui täpselt peaks sätestama esinduse nõuded võttes arvesse , et võimalikud on erinevad tehingud/tagatised, erinevad menetlused jms ? 3. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud krediidihaldusleping sisaldab nõuet, mille kohaselt krediidihaldaja teavitab krediidiostjat enne krediidihaldustegevuse edasiandmist. 4. Liikmesriigid tagavad, et krediidihaldaja hoiab ja säilitab järgmisi andmeid vähemalt viis aastat pärast lõikes 1 osutatud krediidihalduslepingu lõpetamise kuupäeva või päritoluliikmesriigis kohaldatava seadusjärgse aegumistähtaja jooksul, ent mõlemal juhul mitte kauem kui kümme aastat: a) asjakohane kirjavahetus nii krediidiostja kui ka krediidivõtjaga kohaldatavas liikmesriigi õiguses sätestatud tingimustel; b) asjakohased krediidiostjalt saadud juhtnöörid iga viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepingu kohta, mida ta haldab ja mille täitmist ta tagab krediidiostja nimel kohaldatavas liikmesriigi õiguses sätestatud tingimustel; c) krediidihaldusleping. Otsustuskoht : Kas on vajalik sätestada 10 a asta pikkune andmete säilitamise tähtaeg ? Otsustuskoht : Kas näha ette krediiditoimikuga sarnane säte ( vastavalt KAVS § -le 48) ka krediidihaldajatele ? 5. Liikmesriigid tagavad, et krediidihaldaja teeb lõikes 4 osutatud andmed pädevatele asutustele nõudmise korral kättesaadavaks. Artikkel 12 Krediidihaldaja tegevuse edasiandmine 1. Liikmesriigid tagavad, et kui krediidihaldaja kasutab krediidihaldustegevuseks krediidihaldusteenuse osutajat, jääb krediidihaldaja täielikult vastutavaks kõigi käesolevat direktiivi ülevõtvate liikmesriigi õigusnormide kohaste kohustuste täitmise eest. Krediidihaldustegevuse edasiandmise suhtes kohaldatakse järgmisi tingimusi: a) kirjaliku lepingu sõlmimine krediidihaldaja ja krediidihaldusteenuse osutaja vahel tegevuse edasiandmise kohta, millega krediidihaldusteenuse osutajat kohustatakse järgima kohaldatavaid õigusnorme, sealhulgas käesolevat direktiivi ülevõtvaid liikmesriigi õigusnorme, ja asjaomast liidu või liikmesriigi õigust, mis on kohaldatav krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või krediidilepingu suhtes; b) kogu krediidihaldustegevuse samaaegne edasiandmine krediidihaldusteenuse osutajale on keelatud; c) krediidihaldaja ja krediidiostja vahelist lepingulist suhet ega krediidihaldaja kohustusi krediidiostja või krediidivõtja ees krediidihaldusteenuse osutajaga sõlmitava edasiandmislepinguga ei muudeta; d) krediidihaldustegevuse osaline edasiandmine ei mõjuta artikli 5 lõikes 1 sätestatud krediidihaldaja tegevusloa nõuete täitmist; e) tegevuse edasiandmine krediidihaldusteenuse osutajale ei takista artiklite 14 ja 21 kohast pädevate asutuste järelevalvet krediidihaldaja üle; f) krediidihaldajal on vahetu juurdepääs kogu asjakohasele teabele krediidihaldusteenuse osutajale edasiantud krediidihaldustegevuse kohta; g) pärast tegevuse edasiandmise lepingu lõppemist on krediidihaldajal pädevus ja ressursid, mis võimaldavad tegeleda edasiantud krediidihaldustegevusega. Krediidihaldustegevuse edasiandmine ei või toimuda viisil, mis kahjustab krediidihaldaja sisekontrolli kvaliteeti või tema krediidihaldustegevuse usaldusväärsust või jätkuvust. Märkus : Tuleb silmas pidada, et krediidiostja või b ühtlasi olla ka krediidihaldaja . Märkus : Kõiki tegevusi ei saa edasi anda (lg 1 b), s.h. krediidivõtjate rahaliste vahendite vastuvõtmine (lg 5) . 2. Liikmesriigid tagavad, et krediidihaldaja teavitab enne krediidihaldustegevuse edasiandmist kooskõlas lõikega 1 viivitamata päritoluliikmesriigi ja kui see on kohaldatav, vastuvõtva liikmesriigi pädevaid asutusi. 3. Liikmesriigid tagavad, et krediidihaldaja hoiab ja säilitab kohaldatavas liikmesriigi õiguses ette nähtud tingimustel krediidihaldusteenuse pakkujale antud oluliste juhtnööride ja lõikes 1 osutatud edasiandmislepingu andmeid vähemalt viis aastat pärast edasiandmislepingu lõpetamise kuupäeva või liikmesriigis kohaldatava seadusjärgse aegumistähtaja jooksul, ent mõlemal juhul mitte kauem kui kümme aastat. 4. Liikmesriigid tagavad, et krediidihaldaja ja krediidihaldusteenuse osutaja teevad lõikes 3 osutatud teabe pädevatele asutustele nõudmise korral kättesaadavaks. 5. Liikmesriigid tagavad, et krediidihaldusteenuse osutajatel ei ole lubatud võtta vastu ega hoida krediidivõtjate rahalisi vahendeid. II PEATÜKK Piiriülene krediidihaldustegevus Artikkel 13 Vabadus tegeleda krediidihaldustegevusega vastuvõtvas liikmesriigis 1. Liikmesriigid tagavad, et krediidihaldajal, kes on saanud päritoluliikmesriigis artikli 4 lõike 1 kohaselt tegevusloa, on õigus üle liidu osutada tegevusloaga hõlmatud teenuseid, ilma et see piiraks vastuvõtva liikmesriigi õiguses kooskõlas käesoleva direktiiviga kehtestatud selliste piirangute ja nõuete kohaldamist, sealhulgas, kui see on kohaldatav, keeldu võtta krediidivõtjatelt vastu rahalisi vahendeid ja neid hoida, mis ei ole seotud krediidihaldaja tegevusloa muude nõuetega ega krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või krediidilepingu tingimuste üle uute läbirääkimiste pidamiseks kehtestatud piirangute ja nõuetega. Küsimus Kas ja mis sätteid ette näha , mis nö kaitse ksid tarbija id /muid krediidivõtjaid olukorras, kus inkasso firma päritoluriik on teine liikmesriik ja kus on lubatud inkasso firma l rahalisi vahendeid vastu võtta ( juhul kui me ise ei ole vastavat õigust siin asutatud inkassofirmadele ette näinud) ? Rahvusvahelise eraõiguse seadus § 7 sätestab: „Välisriigi õigust ei kohaldata, kui selle kohaldamine viiks tulemuseni, mis on ilmselgelt vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega (avaliku korraga)“. Millistel juhtudel näiteks võidakse kohaldada Eesti õigus t ? 2. Liikmesriigid tagavad, et kui krediidihaldaja, kes on saanud päritoluliikmesriigis artikli 4 lõike 1 kohaselt tegevusloa, kavatseb osutada teenuseid vastuvõtvas liikmesriigis, esitab krediidihaldaja päritoluliikmesriigi pädevale asutusele järgmise teabe: a) vastuvõttev liikmesriik, kus krediidihaldaja kavatseb teenuseid osutada, ja kui see teave on krediidihaldajale juba teada, siis liikmesriik, kus krediit anti, kui see ei ole vastuvõttev liikmesriik ega päritoluliikmesriik; b) vastuvõtvas liikmesriigis asutatud filiaali aadress, kui see on kohaldatav; c) krediidihaldusteenuse osutaja nimi ja aadress vastuvõtvas liikmesriigis, kui see on kohaldatav; d) vastuvõtvas liikmesriigis toimuva krediidihaldustegevuse juhtimise eest vastutavate isikute nimed; e) teave meetmete kohta, mis võetakse krediidihaldaja siseprotseduuride , juhtimiskorra ja sisekontrollisüsteemi kohandamiseks, et tagada vastavus krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või krediidilepingu suhtes kohaldatavatele õigusnormidele, kui see on kohaldatav; f) rahapesu ja terrorismi rahastamise vastaste selliste õigusnormide täitmiseks kehtestatud menetluse kirjeldus, millega on liikmesriigi õigusesse üle võetud direktiiv (EL) 2015/849, ning krediidihaldajad on määratud kohustatud isikuteks, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise ja selle vastu võitlemise eesmärgil; g) et krediidihaldajal on asjakohased vahendid suhtluseks vastuvõtva liikmesriigi keeles või krediidilepingu keeles; h) kas krediidihaldajal on oma päritoluliikmesriigis lubatud võtta vastu ja hoida krediidivõtjate rahalisi vahendeid. Küsimus: Kas tarbijakrediidilepingutele kohalduvad keelenõuded on VÕS-is piisavad? Praegu standardinfo lehe info keelenõue, kui finantsteenus kaugturustatud . 3. Päritoluliikmesriigi pädevad asutused edastavad 45 päeva jooksul pärast kogu lõikes 2 osutatud teabe saamist kõnealuse teabe vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele, kes kinnitavad viivitamata selle kättesaamist. Päritoluliikmesriigi pädevad asutused teatavad seejärel krediidihaldajale kuupäeva, mil teave vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele edastati, ja kuupäeva, mil vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused kinnitasid teabe kättesaamist. Päritoluliikmesriigi pädevad asutused edastavad ka kogu lõikes 2 osutatud teabe selle liikmesriigi pädevatele asutustele, kus krediit anti, kui see ei ole vastuvõttev liikmesriik ega päritoluliikmesriik. 4. Liikmesriigid tagavad, et krediidihaldaja võib esitada kaebuse kohtule, kui päritoluliikmesriigi pädevad asutused jätavad lõikes 2 osutatud teabe edastamata. 5. Liikmesriigid tagavad, et krediidihaldaja võib alustada vastuvõtvas liikmesriigis teenuste osutamist alates järgmistest kuupäevadest, olenevalt sellest, kumb on varasem: a) pärast vastuvõtva liikmesriigi pädevatelt asutustelt lõikes 3 osutatud teabe kättesaamist kinnitava teate saamist; b) käesoleva lõike punktis a osutatud teate kättesaamise kinnituse puudumisel pärast kahe kuu möödumist lõikes 2 osutatud kogu teabe vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele esitamise kuupäevast. 6. Liikmesriigid tagavad, et krediidihaldaja teavitab päritoluliikmesriigi pädevaid asutusi teabe hilisemast muutmisest, millest tuleb teatada lõike 2 kohaselt. Sellisel juhul tagavad liikmesriigid lõigetes 3, 4 ja 5 sätestatud korra järgimise. 7. Liikmesriigid tagavad, et vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused kannavad artiklis 9 osutatud loendisse või registrisse krediidihaldajad, kellel on lubatud tegeleda krediidihaldustegevusega selle liikmesriigi territooriumil, ja päritoluliikmesriigi andmed. Artikkel 14 Järelevalve piiriüleseid teenuseid osutavate krediidihaldajate üle 1. Liikmesriigid tagavad, et päritoluliikmesriigi pädevad asutused kontrollivad ja hindavad pidevalt, kas vastuvõtvas liikmesriigis krediidihaldustegevusega tegelev krediidihaldaja vastab käesoleva direktiivi nõuetele. 2. Liikmesriigid tagavad, et päritoluliikmesriigi pädevatel asutustel on õigus korraldada krediidihaldajate üle järelevalvet ja uurimisi ning määrata halduskaristusi ja võtta parandusmeetmeid tulenevalt käesoleva direktiivi nõuetest krediidihaldustegevusega tegelemisele vastuvõtvas liikmesriigis. 3. Liikmesriigid tagavad, et päritoluliikmesriigi pädevad asutused teavitavad krediidihaldaja suhtes võetavatest meetmetest vastuvõtva liikmesriigi pädevaid asutusi ja kohasel juhul selle liikmesriigi pädevaid asutusi, kus krediit anti, kui see ei ole vastuvõttev liikmesriik ega päritoluliikmesriik. 4. Liikmesriigid tagavad, et kui krediidihaldaja tegeleb vastuvõtvas liikmesriigis krediidihaldustegevusega, teevad tema päritoluliikmesriigi pädevad asutused ja vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused ning kohasel juhul selle liikmesriigi pädevad asutused, kus krediit anti, kui see ei ole vastuvõttev liikmesriik ega päritoluliikmesriik, tihedat koostööd oma ülesannete ja kohustuste täitmisel, eelkõige kui nad korraldavad kontrolle, uurimisi või kohapealseid kontrolle. 5. Liikmesriigid tagavad, et päritoluliikmesriigi pädevad asutused paluvad käesolevas direktiivis sätestatud ülesannete ja kohustuste täitmisel vastuvõtva liikmesriigi pädevatelt asutustelt abi kohapealse kontrolli tegemiseks vastuvõtvas liikmesriigis asutatud filiaalis või vastuvõtvas liikmesriigis nimetatud krediidihaldusteenuse osutaja juures. Filiaali või krediidihaldusteenuse osutaja kohapealset kontrolli tehakse kooskõlas selle liikmesriigi õigusnormidega, kus kontroll toimub. 6. Liikmesriigid tagavad samuti, et vastuvõtva liikmesriigi pädevatel asutustel on õigus otsustada igal üksikul juhul kõige asjakohasema meetme üle, mis võetakse päritoluliikmesriigi pädevate asutuste abitaotluse rahuldamiseks. 7. Kui vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused otsustavad teha kohapealset kontrolli päritoluliikmesriigi pädevate asutuste nimel, teevad nad kontrolli tulemused viivitamata teatavaks päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele. 8. Vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused võivad omal algatusel kontrollida ja uurida krediidihaldustegevust, millega selle liikmesriigi territooriumil tegeleb päritoluliikmesriigis tegevusloa saanud krediidihaldaja. Vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused teevad nende kontrollide ja uurimiste tulemused viivitamata teatavaks päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele. 9. Liikmesriigid tagavad, et kui vastuvõtva liikmesriigi pädevatel asutustel on tõendeid selle kohta, et liikmesriigi territooriumil artikli 13 kohaselt krediidihaldustegevusega tegelev krediidihaldaja rikub kohaldatavaid norme, sealhulgas käesolevat direktiivi ülevõtvatest liikmesriigi õigusnormidest tulenevaid kohustusi, edastavad nad need tõendid päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele ja paluvad neil võtta asjakohaseid meetmeid, ilma et see piiraks vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutuste järelevalve-, uurimis- ja karistuste määramise volitusi seoses krediidihaldajaga krediidi või krediidilepingu suhtes kohaldatava liikmesriigi õiguse kohaselt. 10. Liikmesriigid tagavad, et kui selle liikmesriigi pädevatel asutustel, kus krediit anti, kui see ei ole vastuvõttev liikmesriik ega päritoluliikmesriik , on tõendeid selle kohta, et krediidihaldaja rikub käesolevas direktiivis või krediidi või krediidilepingu suhtes kohaldatavates liikmesriigi õigusnormides sätestatud kohustusi, edastavad nad need tõendid päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele ja paluvad neil võtta asjakohaseid meetmeid, ilma et see piiraks selle liikmesriigi pädevate asutuste järelevalve-, uurimis- ja karistuste määramise volitusi, kus krediit anti, kui see ei ole vastuvõttev liikmesriik ega päritoluliikmesriik. Märkus : Järelevalve eest vastutab täielikult päritolu riigi järelevalve; kogu teave kogu takse seal. 11. Liikmesriigid tagavad, et päritoluliikmesriigi pädevad asutused teevad vastuvõtva liikmesriigi esitatud tõendite alusel algatatud haldus- või muu menetluse või krediidihaldajale määratud halduskaristuste ja parandusmeetmete üksikasjad või meetmete mittevõtmist põhjendava otsuse teatavaks tõendid esitanud vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele hiljemalt kahe kuu jooksul pärast lõikes 9 osutatud taotluse kuupäeva saamist. Pärast menetluse algatamist teavitavad päritoluliikmesriigi pädevad asutused selle seisust korrapäraselt vastuvõtva liikmesriigi pädevaid asutusi. 12. Kui krediidihaldaja rikub jätkuvalt kohaldatavaid õigusnorme, sealhulgas käesolevast direktiivist tulenevaid kohustusi, tagavad liikmesriigid, et vastuvõtva liikmesriigi pädevatel asutustel on pärast päritoluliikmesriigi teavitamist õigus määrata asjakohaseid halduskaristusi ja võtta parandusmeetmeid, et tagada käesoleva direktiivi järgimine, kui: a) krediidihaldaja ei ole võtnud mõistliku aja jooksul tarvitusele piisavaid ja mõjusaid abinõusid rikkumise kõrvaldamiseks või b) kiireloomulisel juhul, kui krediidivõtjate kollektiivsete huvidega seotud ohule reageerimiseks on vaja viivitamata tegutseda. Vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused võivad määrata esimeses lõigus osutatud halduskaristusi ja parandusmeetmeid, olenemata päritoluliikmesriigi pädevate asutuste poolt juba määratud halduskaristustest ja parandusmeetmetest. Ka võivad vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused keelata sellise krediidihaldaja edasise tegevuse, kes rikub kohaldatavaid norme, sealhulgas käesolevast direktiivist tulenevaid kohustusi, kuni päritoluliikmesriigi pädev asutus teeb asjakohase otsuse või krediidihaldaja astub samme rikkumise heastamiseks. III JAOTIS KREDIIDIOSTJAD Artikkel 15 Õigus saada viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepingu kohta teavet 1. Liikmesriigid tagavad, et krediidiasutus esitab võimalikule krediidiostjale vajaliku teabe viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepingu ja kui see on kohaldatav, tagatise kohta, mis võimaldab võimalikul krediidiostjal ise hinnata viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepingu väärtust ja selle lepingu väärtusele vastava summa sissenõudmise tõenäosust enne viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepingu üleandmise lepingu sõlmimist, tagades seejuures krediidiasutuse poolt kättesaadavaks tehtud teabe ja äriandmete konfidentsiaalsuse kaitse. Küsimus : Kas tuleks muuta KAS (§ 88 1 ) , mis reguleerib krediidiasutuse kohustust anda teavet kolmandale isikule ? Küsimus ( a ndmed avaldatakse isikustamata kujul ) : k as GDPR-i art 11 kohalduks ? Küsimus: K as antud juhul a valdatakse ärisaladust dir ektiivi 2016/943 art 2 p 1 tähenduses, kui gi viidet sellele ei ole ? S ellest tulenevalt kas tuleks muuta ebaausa konkurentsi takistamise ja ärisaladuse kaitse seadus t . Täiendav analüüs /otsustuskoht : Kas juhul , kui otsustatakse nõudeid kohaldada ka töötavatele/toimivatele laenudele, kas siis peaks mõtlema välja veel informatsiooni, mida tuleks esitada lisaks ? EBA standard info kohta (art 16 lg 1) kohaldub ainult viivislaenudele . 2. Kaks korda aastas nõuavad liikmesriigid krediidiasutustelt, kes annavad viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õigused või viivises oleva krediidilepingu üle krediidiostjale, käesoleva direktiivi artikli 21 lõike 3 kohaselt määratud vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/36/EL ( 22 ) artikli 4 lõikes 5 osutatud pädevatele asutustele vähemalt järgmise teabe esitamist: a) krediidiostja või kui see on kohaldatav, tema kooskõlas artikliga 19 määratud esindaja juriidilise isiku tunnus (LEI) või sellise tunnuse puudumisel: i) krediidiostja või tema juht- või haldusorgani liikmete ja nende isikute nimed ja andmed, kes omavad krediidiostjas olulist osalust määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 36 tähenduses, ning ii) krediidiostja ning kui see on kohaldatav, tema artikli 19 kohaselt määratud esindaja aadress; b) üleantud viivises olevates krediidilepingutes sätestatud krediidiandja õiguste või viivises olevate krediidilepingute koondjääk; c) üleantud viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivises olevate krediidilepingute arv ja maht ; d) kas üleandmine hõlmab tarbijatega sõlmitud viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õigusi või viivises olevat krediidilepingut ning, kui see on kohaldatav, viivises oleva krediidilepingu tagatiseks olevate varade liigid. Küsimused : Mida tähendab „maht“? kas see on krediidilepingute koondsumma? Mida mõeldakse „tagatiseks olevate varade liigid“ ( assets ) all? Nn Isikulised tagatised ei ole „assetes“. Kui VÕS § 167 kohaselt võib üle minna ka käendus, garantii, s.t. mitte ainult „ assets “ , siis kuidas on tagatud käendajatele/garantii andjatele teabe andmine, et toimus loovutamine? Ja kuidas tagada kontroll selliste lepingutingimuste täitmise üle, millega on välistatud käenduse üleminek uuele võlausaldajale? 3. Lõikes 2 osutatud pädevad asutused võivad nõuda krediidiasutustelt kõnealuses lõikes osutatud teabe esitamist kord kvartalis, kui nad peavad seda vajalikuks, sealhulgas selleks, et paremini jälgida suurt hulka üleandmisi, mis võivad aset leida kriisi ajal. 4. Liikmesriigid tagavad, et vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused edastavad lõigetes 2 ja 3 osutatud teabe ja muu teabe, mida nad peavad kooskõlas käesoleva direktiiviga oma ülesannete ja kohustuste täitmiseks vajalikuks, viivitamata krediidiostja päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele. 5. Käesoleva artikli lõikeid 1–4 kohaldatakse kooskõlas määrustega (EL) 2016/679 ja (EL) 2018/1725. Artikkel 16 Andmevormide rakenduslikud tehnilised standardid EBA töötab välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõu, milles täpsustatakse vorme, mida krediidiasutused kasutavad artikli 15 lõikes 1 osutatud teabe esitamiseks, et anda krediidiostjatele analüüsimiseks, finantsalase hoolsuskohustuse täitmiseks ja viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepingu hindamiseks üksikasjalikku teavet oma pangaportfellis olevate krediidiriski positsioonide kohta. XXX XXX XXX XXX Komisjonile antakse õigus võtta vastu lõikes 1 osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 15. XXX Andmevorme kasutatakse tehingute puhul, mis on seotud 1. juulil 2018 või hiljem väljastatud krediidiga, mis muutuvad viivisnõueteks pärast 28. detsembrit 2021. Krediidi puhul, mis on antud 1. juulist 2018 kuni lõikes 1 osutatud rakenduslike tehniliste standardite jõustumise kuupäevani, täidavad krediidiasutused andmevormi neile juba kättesaadava teabega. Liikmesriigid tagavad, et krediidiasutused kohaldavad lõikes 6 osutatud rakenduslikke tehnilisi standardeid ka viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepingu teistele krediidiasutustele üleandmise suhtes. Krediidiasutused kasutavad andmevorme teabe esitamiseks teistele krediidiasutustele juhul, kui toimub üksnes viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepingu üleandmine. Artikkel 17 Krediidiostja kohustused 1. Liikmesriigid tagavad järgmise: a) krediidiostja, kelle elukoht või registrijärgne asukoht on liidus või kui tal oma liikmesriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis peakontor on liidus, nimetab artikli 2 lõike 5 punkti a alapunktis i või iii osutatud isiku või krediidihaldaja tegelema krediidihaldustegevusega seoses tarbijatega sõlmitud viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õigustega või viivises oleva krediidilepinguga; b) kui krediidiostja elukoht või registrijärgne asukoht ei ole liidus või kui tal oma liikmesriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis peakontor ei ole liidus, nimetab tema artikli 19 lõike 1 kohaselt määratud esindaja krediidihaldustegevuseks artikli 2 lõike 5 punkti a alapunktis i või iii osutatud isiku või krediidihaldaja, välja arvatud juhul, kui esindaja ise on artikli 2 lõike 5 punkti a alapunktis i või iii osutatud isik või krediidihaldaja, seoses viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õigustega või viivises oleva krediidilepinguga, mis on sõlmitud järgmiste isikutega: i) füüsilised isikud, sealhulgas tarbijad ja sõltumatud töötajad; ii) mikro-, väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad ( VKEd ), nagu on määratletud komisjoni soovituse 2003/361/EÜ ( 23 ) lisa artiklis 2. Vastuvõtvad liikmesriigid võivad laiendada esimeses lõigus sätestatud nõuet muudele krediidilepingutele. Küsimus : Kas ja kui jah, siis kes võiks olla füüsilistest isikutest krediidiostjad? Küsimus: Kas peaksime art 17 lõike 1 viimases lauses sätestatud valikut kohaldama? 2. Liikmesriigid tagavad, et krediidiostja suhtes ei kohaldata viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepingu ostmisel mingeid lisanõudeid peale käesolevat direktiivi ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides sätestatud nõuete või kohaldatavate tarbijakaitse-, lepingu-, tsiviil- või kriminaalõiguse sätete. Liikmesriigid tagavad, et krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või krediidilepingu üleandmisel krediidiostjale kohaldatakse krediidiostja suhtes jätkuvalt asjakohast liidu ja liikmesriigi õigust, mis puudutab eelkõige lepingute täitmisele pööramist, tarbijakaitset, krediidivõtjate õigusi, krediidi andmist, pangasaladuse hoidmise õigusnorme, ja kriminaalõigust. Krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või krediidilepingu üleandmine krediidiostjale ei tohi mõjutada liidu ja liikmesriigi õiguses tarbijatele ja teistele krediidivõtjatele pakutava kaitse taset ega ka maksejõuetust käsitlevates õigusnormides pakutava kaitse taset, ilma et see piiraks lihtveksleid ja käskveksleid reguleerivate riigisiseste ja rahvusvaheliste normide kohaldamist. 3. Käesolev direktiiv ei piira riikide volitusi seoses krediidiregistritega, sealhulgas õigust nõuda krediidiostjatelt teavet krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või krediidilepingu ja selle täitmise kohta. 4. Liikmesriigid võivad lubada krediidiostjatel kaasata füüsilisi isikuid ostetud krediidilepinguid haldama. Nende füüsiliste isikute suhtes tuleb kohaldada liikmesriigi õigusnorme ja järelevalvekorda ning nad ei saa kasutada käesolevas direktiivis sätestatud teises liikmesriigis krediidihaldustegevusega tegelemise vabadust. Otsustuskoht : Kas Eestis oleks mõttekas ja asjakohane lubada krediidiostjatel kaasata füüsilisi isikuid ostetud krediidilepinguid haldama? Kas piiriüleselt peaks lubama füüsilisi isikuid turule nn krediidihaldusteenust pakkuma? 5. Liikmesriigid tagavad, et nimetatud krediidihaldaja või artikli 2 lõike 5 punkti a alapunktis i või iii osutatud isik täidab krediidiostja nimel kohustusi, mis on krediidiostjale pandud vastavalt käesoleva artikli lõikele 2 ning artiklitele 18 ja 20. Juhul kui krediidihaldajat või artikli 2 lõike 5 punkti a alapunktis i või iii osutatud isikut ei nimetata, kohaldatakse neid kohustusi krediidiostja või tema esindaja suhtes. Liikmesriigid võivad nõuda, et nimetatud krediidihaldaja või artikli 2 lõike 5 punkti a alapunktis i või iii osutatud isik täidaks krediidiostja nimel kohustusi, mis on krediidiostjale pandud kooskõlas liikmesriigi õigusega, sealhulgas seoses käesoleva artikli lõikega 3. Artikkel 18 Krediidihaldajate ja muude isikute kasutamine 1. Kui krediidiostja või kui see on kohaldatav, tema artikli 19 kohaselt määratud esindaja nimetab artikli 2 lõike 5 punkti a alapunktis i või iii osutatud isiku või krediidihaldaja tegelema krediidihaldustegevusega seoses üleantud viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepinguga, nõuavad liikmesriigid, et krediidiostja või tema esindaja teataks oma päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele hiljemalt krediidihaldustegevuse alustamise kuupäeval artikli 2 lõike 5 punkti a alapunktis i või iii osutatud isiku või krediidihaldaja isiku ja aadressi. 2. Kui krediidiostja või kui see on kohaldatav, tema artikli 19 kohaselt määratud esindaja nimetab isiku, kes ei ole käesoleva artikli lõike 1 kohaselt teatatud isik, teatab ta sellest oma päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele hiljemalt kõnealuse muudatuse kuupäeval ning esitab selle uue isiku nime ja aadressi, kelle ta on nimetanud tegelema krediidihaldustegevusega seoses üleantud viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepinguga. 3. Liikmesriigid nõuavad, et krediidiostja päritoluliikmesriigi pädevad asutused edastaksid lõigete 1 ja 2 kohaselt saadud teabe põhjendamatu viivituseta vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele, selle liikmesriigi pädevatele asutustele, kus krediit anti, ning uue krediidihaldaja päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele. A rtikkel 19 Kolmandast riigist pärit krediidiostja esindaja 1. Liikmesriigid näevad ette, et viivises olevas krediidilepingus krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepingu üleandmise korral määrab krediidiostja, kelle elukoht või registrijärgne asukoht ei ole liidus või kui tal oma liikmesriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis peakontor ei ole liidus, kirjalikult esindaja, kelle elukoht või registrijärgne asukoht on liidus või kui tal oma liikmesriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis peakontor on liidus. 2. Pädevad asutused pöörduvad kõikides käesoleva direktiivi pideva järgimisega seotud küsimustes lõikes 1 osutatud esindaja poole lisaks krediidiostjale või viimase asemel ning esindaja on täielikult vastutav käesolevat direktiivi ülevõtvate liikmesriigi õigusnormidega krediidiostjale pandud kohustuste täitmise eest. Artikkel 20 Viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepingu üleandmine krediidiostja poolt ja pädevate asutuste teavitamine 1. Liikmesriigid nõuavad, et krediidiostja või kui see on kohaldatav, tema artikli 19 kohaselt määratud esindaja, kes annab viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õigused või viivises oleva krediidilepingu üle, teeks oma päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele kaks korda aastas teatavaks uue krediidiostja või kui see on kohaldatav, tema artikli 19 kohaselt määratud esindaja juriidilise isiku tunnuse (LEI) või sellise tunnuse puudumise korral järgmise: a) uue krediidiostja või kui see on kohaldatav, tema artikli 19 kohaselt määratud esindaja, või krediidiostja või tema esindaja juht- või haldusorgani liikmete isik, kes omavad uues krediidiostjas või tema esindajas olulist osalust määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punkti 36 tähenduses, ning b) uue krediidiostja ja kui see on kohaldatav, tema artikli 19 kohaselt määratud esindaja aadress. Lisaks teatab krediidiostja või tema esindaja oma päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele vähemalt järgmise: a) üleantud viivises olevates krediidilepingutes sätestatud krediidiandjate õiguste või viivises olevate krediidilepingute koondjääk; b) üleantud viivises olevates krediidilepingutes sätestatud krediidiandjate õiguste või viivises olevate krediidilepingute arv ja maht; c) kas üleandmine hõlmab tarbijatega sõlmitud viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õigusi või viivises olevat krediidilepingut, ning kui see on kohaldatav, viivises oleva krediidilepingu tagatiseks olevate varade liigid. 2. Lõikes 1 osutatud pädevad asutused võivad nõuda krediidiostjalt või kui see on kohaldatav, tema artikli 19 kohaselt määratud esindajalt nimetatud lõikes osutatud teabe esitamist kord kvartalis, kui need pädevad asutused peavad seda vajalikuks, sealhulgas selleks, et paremini jälgida suurt hulka üleandmisi, mis võivad aset leida kriisi ajal. 3. Liikmesriigid tagavad, et lõigetes 1 ja 2 osutatud pädevad asutused edastavad nende lõigete kohaselt saadud teabe põhjendamatu viivituseta uue krediidiostja vastuvõtva ja päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele. IV JAOTIS JÄRELEVALVE Artikkel 21 Pädevate asutuste tehtav järelevalve 1. Liikmesriigid tagavad, et krediidihaldajad ja kui see on kohaldatav, krediidihaldusteenuse osutajad, kellele krediidihaldustegevus on artikli 12 kohaselt edasi antud, järgivad pidevalt käesolevat direktiivi ülevõtvaid liikmesriigi õigusnorme, ja tagavad, et päritoluliikmesriigi pädevad asutused teevad õigusnormide järgimise hindamiseks krediidihaldustegevuse üle piisavat järelevalvet. 2. Krediidiostja või kui see on kohaldatav, tema artikli 19 kohaselt määratud esindaja päritoluliikmesriik tagab, et käesoleva artikli lõikes 1 osutatud pädevad asutused vastutavad järelevalve eest nende kohustuste täitmise üle, mis on sätestatud artiklis 10 ning artiklites 17–20 seoses krediidiostjaga või kui see on kohaldatav, tema artikli 19 kohaselt määratud esindajaga. 3. Liikmesriigid määravad pädevad asutused, kes vastutavad käesolevat direktiivi ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides sätestatud ülesannete ja kohustuste täitmise eest. 4. Kui liikmesriigid määravad lõike 3 kohaselt mitu pädevat asutust, määravad nad kindlaks nende vastavad ülesanded ja määravad ühe neist ühtseks kontaktpunktiks kogu teabevahetuseks ja suhtluseks päritolu- või vastuvõtva liikmesriigi pädevate asutustega. 5. Liikmesriigid tagavad, et kehtestatakse asjakohased meetmed, mis võimaldavad käesoleva artikli lõike 3 kohaselt määratud pädevatel asutustel saada krediidiostjatelt või nende artikli 19 kohaselt määratud esindajatelt, krediidihaldajatelt, krediidihaldusteenuse osutajatelt, kellele krediidihaldaja annab artikli 12 kohaselt krediidihaldustegevuse edasi, krediidivõtjatelt ja muudelt isikutelt või avaliku sektori asutustelt vajaliku teabe järgmiste ülesannete täitmiseks: a) käesolevat direktiivi ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides sätestatud nõuete pideva järgimise hindamine; b) nende nõuete võimalike rikkumiste uurimine; c) halduskaristuste ja parandusmeetmete määramine kooskõlas artiklit 23 ülevõtvate liikmesriigi õigusnormidega. 6. Liikmesriigid tagavad, et lõike 3 kohaselt määratud pädevatel asutustel on käesolevas direktiivis sätestatud ülesannete ja kohustuste täitmiseks vajalikud eriteadmised, ressursid, tegevussuutlikkus ja volitused. Artikkel 22 Pädevate asutuste järelevalvealane roll ja volitused 1. Liikmesriigid tagavad, et artikli 21 lõike 3 kohaselt määratud päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele antakse kõik nende käesolevast direktiivist tulenevate ülesannete ja kohustuste täitmiseks vajalikud järelevalve-, uurimis- ja karistuste määramise volitused, sealhulgas vähemalt järgmised õigused: a) õigus anda tegevusluba või selle andmisest keelduda vastavalt artiklitele 5 ja 6; b) õigus tegevusluba kehtetuks tunnistada vastavalt artiklile 8; c) õigus keelata igasugune krediidihaldustegevus; d) õigus teha kohapeal ja väljaspool tehtavat kontrolli; e) õigus määrata halduskaristusi ja võtta parandusmeetmeid kooskõlas artikli 23 ülevõtmiseks vastu võetud liikmesriigi õigusnormidega; f) õigus läbi vaadata krediidihaldajate ja krediidihaldusteenuse osutajate vahel artikli 12 lõike 1 kohaselt sõlmitud tegevuse edasiandmise lepinguid; g) õigus nõuda, et krediidihaldaja vabastaks ametist oma juht- või haldusorgani liikmed, kui nad ei vasta artikli 5 lõike 1 punktis b sätestatud nõuetele; h) õigus nõuda, et krediidihaldajad muudaksid või ajakohastaksid oma sisemist juhtimiskorda ja sisekontrollisüsteemi, et tagada tulemuslik krediidivõtja õiguste austamine vastavalt krediidilepingut käsitlevatele õigusnormidele; i) õigus nõuda, et krediidihaldajad muudaksid või ajakohastaksid oma tegevuspõhimõtteid, mis on vastu võetud selleks, et tagada krediidivõtjate õiglane ja hoolas kohtlemine ning krediidivõtjate kaebuste registreerimine ja käsitlemine; j) õigus nõuda lisateavet viivises olevas krediidilepingus sätestatud krediidiandja õiguste või viivises oleva krediidilepingu üleandmise kohta. 2. Liikmesriigid tagavad, et artikli 21 lõike 3 kohaselt määratud vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele ja selle liikmesriigi pädevatele asutustele, kus krediit anti, kui see ei ole vastuvõttev liikmesriik ega päritoluliikmesriik, antakse kõik vajalikud volitused käesolevas direktiivis sätestatud ülesannete ja kohustuste täitmiseks. 3. Liikmesriigid tagavad, et päritoluliikmesriigi pädevad asutused hindavad riskipõhist meetodit kohaldades artikli 5 lõike 1 punktides e–h sätestatud nõuete täitmist krediidihaldaja poolt. 4. Liikmesriigid määravad kindlaks lõikes 3 osutatud hindamise ulatuse, võttes arvesse asjaomase krediidihaldaja tegevuse mahtu, laadi, ulatust ja keerukust. 5. Päritoluliikmesriigi pädevad asutused teavitavad vastuvõtva liikmesriigi pädevaid asutusi või selle liikmesriigi pädevaid asutusi, kus krediit anti, kui see ei ole vastuvõttev liikmesriik ega päritoluliikmesriik, lõikes 3 osutatud hindamise tulemustest, kui üks kõnealustest pädevatest asutustest seda taotleb või kui päritoluliikmesriigi pädevad asutused peavad seda asjakohaseks. Päritoluliikmesriigi pädevad asutused edastavad määratud halduskaristuste või parandusmeetmete üksikasjad alati vastuvõtva liikmesriigi pädevatele asutustele ja kohasel juhul selle liikmesriigi pädevatele asutustele, kus krediit anti, kui see ei ole vastuvõttev liikmesriik ega päritoluliikmesriik. 6. Liikmesriigid tagavad, et päritoluliikmesriigi ja vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused ja selle liikmesriigi pädevad asutused, kus krediit anti, kui see ei ole vastuvõttev liikmesriik ega päritoluliikmesriik, vahetavad lõikes 3 osutatud hindamise käigus kogu vajalikku teavet, mis võimaldab neil täita oma käesolevast direktiivist tulenevaid ülesandeid ja kohustusi. 7. Liikmesriigid tagavad, et päritoluliikmesriigi pädevad asutused võivad nõuda, et krediidihaldaja, krediidihaldusteenuse osutaja või krediidiostja või tema artikli 19 kohaselt määratud esindaja, kes ei täida käesolevat direktiivi ülevõtvate liikmesriigi õigusnormide nõudeid, võtaks juba varakult kõik nende õigusnormide järgimiseks vajalikud meetmed. Artikkel 23 Halduskaristused ja parandusmeetmed 1. Ilma et see piiraks liikmesriikide õigust näha ette kriminaalkaristusi, kehtestavad liikmesriigid õigusnormid asjakohaste halduskaristuste ja parandusmeetmete kohta, mida kohaldatakse vähemalt järgmistes olukordades: a) krediidihaldaja ei vasta artiklit 11 ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides sätestatud nõudele või sõlmib tegevuse edasiandmise lepingu artiklit 12 ülevõtvaid liikmesriigi õigusnorme rikkudes või krediidihaldusteenuse osutaja, kellele krediidihaldustegevus edasi anti, rikub raskelt kohaldatavaid õigusnorme, sealhulgas käesolevat direktiivi ülevõtvaid liikmesriigi õigusnorme; b) artikli 5 lõike 1 punktis e sätestatud krediidihaldaja juhtimiskord ja sisekontrollisüsteem ei taga krediidivõtja õiguste austamist ega isikuandme kaitse normide järgimist; c) krediidihaldaja tegevuspõhimõtted on krediidivõtjate nõuetekohaseks kohtlemiseks kooskõlas artikli 5 lõike 1 punktiga f ebasobivad; d) artikli 5 lõike 1 punktis g sätestatud krediidihaldaja siseprotseduurid ei taga krediidivõtjate kaebuste registreerimist ega käsitlemist vastavalt käesolevat direktiivi ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides sätestatud kohustustele; e) krediidiostja või kui see on kohaldatav, tema artikli 19 kohaselt määratud esindaja ei esita artikleid 18 ja 20 ülevõtvate liikmesriigi õigusnormidega ette nähtud teavet; f) krediidiostja või kui see on kohaldatav, tema artikli 19 kohaselt määratud esindaja ei täida artiklit 17 ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides sätestatud nõuet; g) krediidiostja ei täida artiklit 19 ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides sätestatud nõuet; h) krediidiasutus ei edasta artiklit 15 ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides sätestatud teavet; i) krediidihaldaja võimaldab ühel või mitmel isikul, kes ei vasta artikli 5 lõike 1 punktis b sätestatud nõuetele, saada või jääda oma juht- või haldusorgani liikmeks; j) krediidihaldaja ei vasta artiklit 24 ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides sätestatud nõuetele; k) krediidiostja või kui see on kohaldatav, krediidihaldaja või artikli 2 lõike 5 punkti a alapunktis i või iii nimetatud isik ei vasta artiklit 10 ülevõtvatele liikmesriigi õigusnormidele; l) krediidihaldaja võtab krediidivõtjatelt vastu rahalisi vahendeid ja hoiab neid, kui see ei ole artikli 6 lõike 1 punkti b kohaselt liikmesriigis lubatud; m) krediidihaldaja ei vasta artikli 6 lõiget 2 ülevõtvates liikmesriigi õigusnormides sätestatud nõuetele. 2. Lõikes 1 osutatud halduskaristused ja parandusmeetmed peavad olema mõjusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning hõlmama vähemalt järgmist: a) krediidihaldajana tegutsemiseks antud tegevusloa kehtetuks tunnistamine; b) ettekirjutus, milles nõutakse, et krediidihaldaja või krediidiostja või kui see on kohaldatav, tema artikli 19 kohaselt määratud esindaja heastaks rikkumise ning lõpetaks sellise tegevuse ja hoiduks selle tegevuse kordamisest; c) rahaline halduskaristus. 3. Liikmesriigid tagavad, et halduskaristusi ja parandusmeetmeid rakendatakse mõjusalt. 4. Liikmesriigid tagavad, et halduskaristuse või parandusmeetme laadi ja rahalise halduskaristuse suuruse kindlaksmääramisel võtavad pädevad asutused arvesse kohaseid asjaolusid, mis hõlmavad järgmist: a) rikkumise raskus ja kestus; b) rikkumise toime pannud krediidihaldaja või krediidiostja või kui see on kohaldatav, tema artikli 19 kohaselt määratud esindaja vastutuse ulatus; c) rikkumise toime pannud krediidihaldaja või krediidiostja finantsseisund, millele osutab näiteks juriidilise isiku kogukäive või füüsilise isiku aastane sissetulek; d) rikkumise toime pannud krediidihaldaja või krediidiostja või kui see on kohaldatav, tema artikli 19 kohaselt määratud esindaja poolt rikkumisega teenitud kasumi või ära hoitud kahjumi suurus, kui seda kasumit või kahjumit saab kindlaks teha; e) rikkumisega kolmandatele isikutele tekitatud kahju, kui seda kahju saab kindlaks teha; f) rikkumise toime pannud krediidihaldaja või krediidiostja ja pädevate asutuste koostöö ulatus; g) rikkumise toime pannud krediidihaldaja või krediidiostja või kui see on kohaldatav, tema artikli 19 kohaselt määratud esindaja varasemad rikkumised; h) rikkumise tegelikud või võimalikud süsteemsed tagajärjed. 5. Liikmesriigid tagavad ka, et pädevad asutused saavad kohaldada lõikes 2 sätestatud halduskaristusi ja parandusmeetmeid juht- või haldusorgani liikmete ja muude liikmesriigi õigusnormide kohaselt rikkumise eest vastutavate isikute suhtes. 6. Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused annavad enne otsuse tegemist käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud halduskaristuste või parandusmeetmete määramise kohta asjaomasele krediidihaldajale või krediidiostjale või kui see on kohaldatav, tema artikli 19 kohaselt määratud esindajale võimaluse esitada oma seisukohad. 7. Liikmesriigid tagavad, et iga otsus, millega määratakse lõikes 2 sätestatud halduskaristused või parandusmeetmed, on nõuetekohaselt põhjendatud ja et selle võib edasi kaevata. 8. Liikmesriigid võivad otsustada jätta halduskaristusi käsitlevad õigusnormid kehtestamata selliste rikkumiste puhul, mille eest kohaldatakse liikmesriigi õiguse alusel kriminaalkaristust. Sellisel juhul edastavad liikmesriigid komisjonile asjakohased kriminaalõiguse sätted. V JAOTIS KAITSEMEETMED JA KOOSTÖÖKOHUSTUS Artikkel 24 Kaebused 1. Liikmesriigid tagavad, et krediidihaldajad kehtestavad mõjusad ja läbipaistvad krediidivõtjate kaebuste käsitlemise menetlused ja rakendavad neid. Küsimus : Kuidas tuleks kaebuste esitamise ja menetlemise kord reguleerida? Kui detailsed ja millised elemendid? 2. Liikmesriigid tagavad, et krediidihaldajad käsitlevad krediidivõtjate kaebusi tasuta ning et krediidihaldajad registreerivad kaebused ja nende lahendamiseks võetud meetmed. 3. Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused kehtestavad ja avaldavad krediidivõtjate esitatavate krediidiostjaid, krediidihaldajaid ja krediidihaldusteenuse osutajaid puudutavate kaebuste käsitlemise korra ja tagavad kaebuste kohese käsitlemise. Artikkel 25 Isikuandmete kaitse Isikuandmete töötlemine käesoleva direktiivi kohaldamisel toimub vastavalt määrustele (EL) 2016/679 ja (EL) 2018/1725. Artikkel 26 Pädevate asutuste vaheline koostöö 1. Liikmesriigid tagavad, et artiklites 8, 13, 14, 15, 18, 20 ja 22 osutatud pädevad asutused teevad üksteisega koostööd, kui see on vajalik nende käesolevat direktiivi ülevõtvate liikmesriigi õigusnormide kohaste ülesannete ja kohustuste täitmiseks või volituste kasutamiseks. Need pädevad asutused kooskõlastavad ühtlasi oma meetmed, et vältida võimalikku dubleerimist ja kattumist järelevalvevolituste kasutamisel ning halduskaristuste ja parandusmeetmete kohaldamisel piiriülestel juhtudel. 2. Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused annavad nõudmise korral üksteisele põhjendamatu viivituseta teavet, mida on vaja nende käesolevat direktiivi ülevõtvate liikmesriigi õigusnormide kohaste ülesannete ja kohustuste täitmiseks. 3. Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused, kes saavad oma käesoleva direktiivi kohaseid ülesandeid ja kohustusi täites konfidentsiaalset teavet, kasutavad seda teavet üksnes oma ülesannete ja kohustuste täitmise käigus vastavalt käesolevat direktiivi ülevõtvatele liikmesriigi õigusnormidele. Pädevate asutuste teabevahetuse suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL ( 24 ) artiklis 76 osutatud ametialase saladuse hoidmise kohustust. 4. Liikmesriigid näevad ette, et kõik isikud, kes töötavad või on töötanud pädevate asutuste heaks, ning pädevate asutuste huvides tegutsevad audiitorid ja eksperdid on kohustatud hoidma ametisaladust. 5. Liikmesriigid võtavad vajalikud haldus- ja korralduslikud meetmed, et lihtsustada käesoleva artikliga ettenähtud koostööd. 6. EBA lihtsustab liikmesriikide pädevate asutuste vahelist teabevahetust ja edendab nende koostööd. VI JAOTIS MUUTMINE Artikkel 27 Direktiivi 2008/48/EÜ muutmine Direktiivi 2008/48/EÜ muudetakse järgmiselt. 1) Lisatakse järgmine artikkel: „Artikkel 11a Teave krediidilepingu tingimuste muutmise kohta Ilma et see piiraks käesolevas direktiivis sätestatud muude kohustuste täitmist, tagavad liikmesriigid, et enne krediidilepingu tingimuste muutmist esitab krediidiandja tarbijale järgmise teabe: a) kavandatud muudatuste ja kui see on kohaldatav, tarbija nõusoleku saamise vajaduse või seaduse alusel sisse viidud muudatuste selge kirjeldus; b) punktis a osutatud muudatuste rakendamise ajakava; c) punktis a osutatud muudatustega seoses tarbijale kättesaadavad kaebuse esitamise võimalused; d) sellise kaebuse esitamise tähtaeg; e) selle pädeva asutuse nimi ja aadress, kellele tarbija saab kaebuse esitada.“ 2) Lisatakse järgmine artikkel: „Artikkel 16a Võlgnevused ja sundtäitmine 1. Liikmesriigid nõuavad krediidiandjatelt piisavaid tööpõhimõtteid ja menetluskorda, et nad püüaksid kohasel juhul kohaldada enne sundtäitmise menetluse algatamist mõistlikke võla restruktureerimise meetmeid. Selliste võla restruktureerimise meetmete puhul võetakse muu hulgas arvesse tarbija olukorda ja need võivad sisaldada muu hulgas järgmisi võimalusi: a) krediidilepingu täielik või osaline refinantseerimine; b) krediidilepingu kehtivate tingimuste muutmine, mis võib sisaldada muu hulgas järgmist: i) krediidilepingu tähtaja pikendamine; ii) krediidilepingu liigi muutmine; iii) osamakse tasumise täielik või osaline edasilükkamine teatud ajavahemikuks; iv) intressimäära muutmine; v) maksepuhkuse pakkumine; vi) osalised tagasimaksed; vii) vääringu konverteerimine; viii) osaline kustutamine ja võlgade konsolideerimine. 2. Lõike 1 punktis b sätestatud võimalike võla restruktureerimise meetmete loetelu ei piira liikmesriigi õiguses sätestatud normide kohaldamist ega eelda, et liikmesriigid näeksid oma õiguses ette kõik loetletud meetmed. 3. Liikmesriigid võivad nõuda, et kui krediidiandjal on lubatud määrata kindlaks ja kehtestada tarbijalt makseviivituse korral küsitav tasu, ei ole see suurem, kui on vajalik krediidiandjale makseviivituse tõttu tekkinud kulude hüvitamiseks. 4. Liikmesriigid võivad lubada krediidiandjatel kehtestada lisatasu, mida tarbija peab makseviivituse korral maksma. Sellisel juhul kehtestavad liikmesriigid selliste tasude ülemmäära.“ Kommentaar : siin on ette nähtud s undtäitmisele eelnev faas ; t uleb arvestada, et nn forbearance measures on reguleeritud ka pangandusmääruse 575/2013 ( CRRi ) artiklites 47a, 47b ja 178 ning EBA Guidelines on management of non- performing and forborne exposures EBA/GL/2018/06 . Küsimus : Kas reguleerida see VÕS tarbijakrediidilepingu juures või KAVS/uues seaduses? Põhimõtteliselt on otsustada kas võimaldada krediidiandjal ise otsustada, millised on mõistlikud võla restruktureerimise meetmed , või siis vastavad meetmed VÕS - is (näit § 416 jj) ette näha. 3) Artikli 22 lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Kuna käesolev direktiiv sisaldab ühtlustatud sätteid, ei või liikmesriigid oma õiguses säilitada või vastu võtta käesolevas direktiivis sätestatust erinevaid sätteid. Artikli 16a lõiked 3 ja 4 ei takista siiski liikmesriikidel säilitamast või vastu võtmast rangemaid sätteid tarbijate kaitseks.“ Küsimus : K as meil oleks vaja sätestada see detailsemalt ehk kas oleks vajalik mõni täiendav tarbijakaitseline nõue seada? Artikkel 28 Direktiivi 2014/17/EL muutmine Direktiivi 2014/17/EL muudetakse järgmiselt. 1) Lisatakse järgmine artikkel: „Artikkel 27a Teave krediidilepingu tingimuste muutmise kohta Ilma et see piiraks käesolevas direktiivis sätestatud muude kohustuste täitmist, tagavad liikmesriigid, et enne krediidilepingu tingimuste muutmist esitab krediidiandja tarbijale järgmise teabe: a) kavandatud muudatuste ja kui see on kohaldatav, tarbija nõusoleku saamise vajaduse või seaduse alusel sisse viidud muudatuste selge kirjeldus; b) punktis a osutatud muudatuste rakendamise ajakava; c) punktis a osutatud muudatustega seoses tarbijale kättesaadavad kaebuse esitamise võimalused; d) sellise kaebuse esitamise tähtaeg; e) selle pädeva asutuse nimi ja aadress, kellele tarbija saab kaebuse esitada.“ 2) Artiklit 28 muudetakse järgmiselt. a) Lõige 1 asendatakse järgmisega: „1. Liikmesriigid nõuavad krediidiandjatelt piisavaid tööpõhimõtteid ja menetluskorda, et nad püüaksid kohasel juhul kohaldada enne sundtäitmise menetluse algatamist mõistlikke võla restruktureerimise meetmeid. Selliste võla restruktureerimise meetmete puhul võetakse muu hulgas arvesse tarbija olukorda ja need võivad sisaldada muu hulgas järgmisi võimalusi: a) krediidilepingu täielik või osaline refinantseerimine; b) krediidilepingu kehtivate tingimuste muutmine, mis võib sisaldada muu hulgas järgmist: i) krediidilepingu tähtaja pikendamine; ii) krediidilepingu liigi muutmine; iii) osamakse tasumise täielik või osaline edasilükkamine teatud ajavahemikuks; iv) intressimäära muutmine; v) maksepuhkuse pakkumine; vi) osalised tagasimaksed; vii) vääringu konverteerimine; viii) osaline kustutamine ja võlgade konsolideerimine.“; b) lisatakse järgmine lõige: „1a. Lõike 1 punktis b sätestatud võimalike võla restruktureerimise meetmete loetelu ei piira liikmesriigi õiguses sätestatud normide kohaldamist ega eelda, et liikmesriigid näeksid oma õiguses ette kõik loetletud meetmed.“ Lisatakse järgmine artikkel: „Artikkel 28a Krediidiandja õiguste või krediidilepingu loovutamine 1. Kui krediidilepingus sätestatud krediidiandja õigused või krediidileping loovutatakse kolmandale isikule, on tarbijal õigus taotleda õiguste omandaja suhtes samasuguste vastuväidete esitamist, nagu võimaldati tarbijale esialgse krediidiandja suhtes, sealhulgas nõuete tasaarveldust juhul, kui see on asjaomases liikmesriigis lubatud. 2. Tarbijat teavitatakse lõikes 1 osutatud loovutamisest, välja arvatud juhul, kui esialgne krediidiandja jääb kokkuleppel isikuga, kellele krediidileping loovutati, tarbija suhtes endiselt krediidihaldajaks.“ Kommentaar : Põhimõte on olemas VÕS § 412 l õikes 1 : Kui krediidiandja loovutab tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude, tuleb tarbijat nõude loovutamisest teavitada, välja arvatud juhul, kui krediidiandja jääb kokkuleppel uue võlausaldajaga tarbija suhtes edasi võlausaldajaks. Küsimus: Kas tuleks täiendada VÕS § 412 lg 1? Artikkel 29 Komitee 1. Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 182/2011 ( 25 ) tähenduses. 2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 4. Artikkel 30 Hindamine 1. Hiljemalt 29. detsembriks 2026 hindab komisjon käesolevat direktiivi ja esitab aruande peamiste järelduste kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele. Hindamine sisaldab vähemalt järgmist: a) tegevusluba omavate krediidihaldajate arv liidus ja teenuseid osutavate krediidihaldajate arv vastuvõtvas liikmesriigis; b) viivises olevates krediidilepingutes sätestatud krediidiandja õiguste või selliste viivises olevate krediidilepingute arv, mille on ostnud krediidiasutustelt krediidiostjad, kelle elukoht või registrijärgne asukoht või kui tal oma liikmesriigi õiguse kohaselt registrijärgset asukohta ei ole, siis peakontor on krediidiasutusega samas liikmesriigis, krediidiasutuse liikmesriigist erinevas liikmesriigis või väljaspool liitu; c) hinnang krediidihaldajate ja krediidiostjate tegevusega seotud olemasolevale rahapesu või terrorismi rahastamise riskile; d) hinnang artikli 26 kohasele pädevate asutuste vahelisele koostööle. 2. Kui hindamise käigus tuvastatakse, et direktiivi toimimisel esineb märkimisväärseid probleeme, tuleks aruandes esitada ülevaade, kuidas komisjon kavatseb tuvastatud probleemid lahendada, sealhulgas võimaliku läbivaatamise sammud ja ajakava. Artikkel 31 Läbivaatamisklausel Ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu seadusandlikke õigusi, esitab komisjon hiljemalt 29. detsembriks 2023 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, mis sisaldab järgmist: a) õigusraamistiku piisavus seoses selliste tasude ülemmäärade võimaliku kehtestamisega, mis tulenevad kohustuste mittetäitmisest ja mida kohaldatakse krediidilepingute suhtes, mis on sõlmitud järgmiste isikutega: i) füüsiliste isikutega nende füüsiliste isikute kaubandus-, äri- või kutsetegevusega seotud eesmärkidel; ii) VKE- dega , nagu on määratletud soovituse 2003/361/EÜ lisa artiklis 2; iii) krediidivõtjaga, juhul kui krediidi on taganud füüsiline isik või see on tagatud sellele füüsilisele isikule kuuluva varaga; b) krediidilepingute asjakohased aspektid, sealhulgas võimalikud võla restruktureerimise meetmed, mis on sõlmitud järgmiste isikutega: i) füüsiliste isikutega nende füüsiliste isikute kaubandus-, äri- või kutsetegevusega seotud eesmärkidel; ii) VKEdega , nagu on määratletud soovituse 2003/361/EÜ lisa artiklis 2; iii) krediidivõtjaga, juhul kui krediidi on taganud füüsiline isik või see on tagatud sellele füüsilisele isikule kuuluva varaga; c) vajadus töötada välja rakenduslikud või regulatiivsed tehnilised standardid või muud asjakohased vahendid, et kehtestada ühised aruandlusvormid artikli 10 lõike 2 kohaseks krediidivõtjate teavitamiseks ja võla restruktureerimise meetmete kohta, ning selliste standardite või vahendite väljatöötamise teostatavus. Kohasel juhul lisatakse esimeses lõigus osutatud aruandele seadusandlik ettepanek. Artikkel 32 Ülevõtmine 1. Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu ja avaldavad need hiljemalt 29. detsembriks 2023. Liikmesriigid edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile. 2. Liikmesriigid kohaldavad lõikes 1 osutatud norme alates 30. detsembrist 2023. Erandina esimesest lõigust lubatakse isikutel, kes 30. detsembril 2023 juba tegelevad krediidihaldustegevusega kooskõlas liikmesriigi õigusnormidega, jätkata sama krediidihaldustegevust oma päritoluliikmesriigis kuni 29. juunini 2024 või kuni kuupäevani, mil nad saavad tegevusloa kooskõlas käesoleva direktiiviga, olenevalt sellest, kumb kuupäev on varasem. Liikmesriigid, kes on juba kehtestanud korra, mis on samaväärne käesolevas direktiivis krediidihaldustegevuse suhtes kehtestatud korraga või sellest rangem, võivad lubada isikutel, kes 30. detsembril 2023 juba tegelevad krediidihaldustegevusega nimetatud korra alusel, saada käesolevat direktiivi ülevõtvate liikmesriigi õigusnormidega automaatselt tunnustatud tegevusluba omava krediidihaldajana. 3. Kui liikmesriigid lõikes 1 osutatud normid vastu võtavad, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. 4. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste õigusnormide teksti. Artikkel 33 Jõustumine Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas . Artikkel 34 Adressaadid Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele. LISA – direktiivi ülevõtmise erinevad variandid VARIANT I – EELKÕIGE KAVS-i muutmine Krediidiandjate, -vahendajate , -OSTJATE ja -haldajate seadus 1 Üldsätted § 1 Seaduse reguleerimisala § 1 lg 1 muutmine, krediidiostja ja krediidihaldaja tegevuse hõlmamine § 2 Seaduse kohaldamine § 2 lg 1 1 ,1 2 (sh täpsustus, et krediidihaldaja-ostja osa kohaldatakse lisaks tarbijaga sõlmitud krediidilepingule ka ettevõtjatega sõlmitud lepingutele) ning lg 5 p 3 lisamine § 3 Krediidi andmine § 4 Krediidi vahendamine § 5 Krediidiandja ja hüpoteekkrediidiandja § 6 Krediidivahendaja ja hüpoteekkrediidivahendaja § 7 Krediidinõustamine § 8 Nime kaitse § 9 Konsolideerimisgrupp ning kontrollsuhe ja märkimisväärne seos § 9 1 Krediidiostja § 9 2 krediidihaldusteenuse osutaja § 9 3 Krediidihaldaja § 9 4 Krediidihaldustegevus 2 Tegevusloa taotlemine § 10 Tegevusluba § 10 lg 2 1 krediidihaldaja tegevusluba § 10 lg 6 1 krediidihaldaja tegevusloa annab FI § 11 Tegevusloa ulatus § 11 1 krediidihaldaja tegevusloa ulatuse määratlus § 12 Tegevusloa taotlemine § 12 1 Krediidihaldaja tegevusloa menetlus § 13 Äriplaan § 14 Tegevusloa taotluse läbivaatamine § 14 lg 1 1 krediidihaldaja tegevusloa taotluse läbivaatamine – 45 päeva § 15 Tegevusloa andmise otsus ja tegevusloa ulatus § 15 lg 2 1 krediidihaldaja tegevusloa taotluse osas otsuse tegemine – 90 päeva § 16 Tegevusloa andmisest keeldumise alused § 16 lg 1 1 või 3 krediidihaldaja tegevusloa andmisest keeldumine § 17 Tegevusloa lõppemine (eelduslikult samad alused krediidihaldaja puhul) § 18 Tegevusloa kehtetuks tunnistamine § 18 lg 2 1 – tegevusloa kehtetuks tunnistamise alused (art 8) § 18 lg 9 – sihtriigi järelevalve teavitamine (art 8 § 19 Avalikkuse teavitamine § 20 Krediidiandja ja -vahendaja andmete avalikustamine § 20 lg 1 muutmine – krediidihaldajate nimekiri FI kodulehel (art 9) 3 Nõuded krediidiagendi tegevusele § 21 Krediidiagent § 22 Krediidiagendile esitatavad nõuded § 23 Vahenduse ulatus § 24 Vastutus krediidiagendi tegevuse eest § 25 Krediidiagentide nimekiri § 26 Nimekirja kandmine § 27 Nimekirjast kustutamine 4 Oluline osalus § 28 Oluline osalus § 29 Olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded § 30 Osaluse omandamisest teavitamine § 31 Osaluse omandamisest teavitamisel esitatavad andmed § 32 Menetlus ja menetlustähtajad § 33 Osaluse omandamise tingimused § 34 Osaluse omandamise keelamise alused ja otsus omandamise kohta § 35 Osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed § 36 Olulise osaluse muutumisest teavitamine 5 Juhtimine ja organisatsiooniline ülesehitus § 37 Krediidiandja või -vahendaja tegevuskoht § 37 1 Krediidihaldaja tegevuskoht § 38 Krediidiandja või -vahendaja tegevus § 38 1 Krediidihaldaja tegevus? § 39 Juhtidele esitatavad nõuded § 39 1 Krediidihaldaja juhtidele esitatavad nõuded § 40 Nõuded töötajate ja juhtide teadmistele, oskustele ja kogemustele § 41 Juhist ja audiitorist teavitamine § 42 Krediidiandja või -vahendaja juhi tagasikutsumine § 43 Nõuded töötajate tasustamisele § 44 Krediidiandja või -vahendaja sise -eeskiri § 44 1 Krediidihaldaja sise -eeskirjad § 45 Siseaudit § 46 Krediidiandja või -vahendaja tegevuse edasiandmine § 46 1 Krediidihaldaja tegevuse edasiandmine 6 Tegevusele esitatavad nõuded § 47 Krediidi andmisele ja krediidi vahendamisele esitatavad nõuded ning andmete säilitamine § 47 1 Krediidiostja ja krediidihaldaja suhted krediidivõtjaga § 48 Krediiditoimiku pidamine § 49 Tarbija krediidivõimelisuse hindamise kord § 50 Tarbija esitatud teave ja selle kontrollimine § 50 1 Krediidivõtjate kaebuste menetlus 7 Tarbijale hüpoteegiga tagatud krediidi pakkumise nõuded § 51 Nõustamisteenuse osutamine § 52 Nõuded fikseerimata intressimääraga krediidilepingule § 53 Tagatiseks oleva kinnisvara hindamine ja selle kohta teabe säilitamine 8 Nõuded krediidiandja või -vahendaja kapitalile ja vara hoidmisele § 54 Krediidiandja või -vahendaja aktsia- ja osakapital § 55 Krediidivahendaja vara hoidmine ja vastutuskindlustus § 55 1 Krediidihaldaja vara hoidmine Lg 1 nõuded eraldi kontole jmt (art 6(2) ja (3)) § 55 2 Maksete tegemine krediidihaldaja kontole Põhimõtteliselt tasumise protsess, sh kohsutus väljastada kviitung jmt (art 6(2)(c jj)) 8 1 Nõuded krediidiostjale § 55 2 lg 1-3 krediidiostja kohustused, sh teavituskohustus jmt (art 17+18+19) 9 Raamatupidamine ja aruandlus § 56 Raamatupidamise korraldamine § 56 1 Krediidiandjate aruandluskohustus krediidilepingute üleandmise kohta § 56 2 Krediidiostja aruandluskohustus krediidilepingute üleandmise kohta § 57 Aruanded ja nende esitamine § 58 Järelevalve eesmärgil esitatud aruande kontroll ja puuduste kõrvaldamine § 59 Audiitorkontroll § 60 Audiitori informeerimiskohustus 10 Ümberkujundamine, ühinemine ja jagunemine § 61 Ümberkujundamine § 62 Ühinemine § 63 Jagunemine 11 Krediidiandja või -vahendaja lõpetamine § 64 Lõpetamine § 65 Pankrot 12 Krediidiandja või -vahendaja tegutsemine välisriigis ning välisriigi krediidiandja või -vahendaja tegutsemine Eestis § 66 Krediidiandja või -vahendaja tegevus välisriigis § 66 lg 1 1 – Eestis asutatud ja tegevusluba omav krediidihaldaja § 67 Krediidiandja või -vahendaja filiaal välisriigis § 68 Filiaali asutamise loa taotluse menetlemine ja loa andmise otsus § 69 Filiaali asutamise loa andmisest keeldumise alused § 70 Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamine § 71 Hüpoteekkrediidivahendaja filiaal lepinguriigis § 72 Teenuste osutamine piiriüleselt § 72 1 krediidihaldusteenuse osutamine piiriüleselt § 73 Välisriigi krediidiandja või -vahendaja tegevus Eestis § 73 1 Välisriigi krediidihaldaja tegevus Eestis § 74 Välisriigi krediidiandja või -vahendaja filiaal Eestis ja piiriüleselt teenuste osutamine Eestis § 75 Loa taotluse menetlemine ja loa kehtetuks tunnistamine § 76 Loa muutmine § 77 Lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja filiaal ja teenuste osutamine Eestis piiriüleselt § 78 Nõuded lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja töötajatele 13 Järelevalve § 79 Järelevalve alused ja teostamine § 80 Järelevalve eesmärk § 81 Järelevalve ulatus Lisada p 5-7 § 82 Järelevalve välisriigis filiaali asutanud krediidiandja või -vahendaja ning piiriüleselt teenuseid osutava krediidiandja või -vahendaja üle § 82 1 Järelevalve välisriigis filiaali asutanud krediidihaldaja ning piiriüleselt teenust osutava krediidihaldaja üle § 83 Järelevalve Eestis asutatud välisriigi krediidiandja või -vahendaja filiaalide üle § 84 Järelevalve Eestis filiaali asutanud või Eestis piiriüleselt teenuseid osutava lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja tegevuse üle § 84 1 Järelevalve Eestis filiaali asutatud või Eestis piiriüleselt teenuseid osutava lepinguriigi krediidihaldaja üle § 84 2 Lepinguriikide järelevalveasutuste koostöö § 85 Menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses § 86 Finantsinspektsiooni õigused informatsiooni saamisel § 87 Kohapealne kontroll § 88 Kohapealse kontrolli akt § 89 Ekspertiis ja erakorraline audiitorkontroll järelevalvemenetluses § 90 Ettekirjutus § 91 Õigused ettekirjutuse tegemisel § 92 Õigus juhtimisorganite kokkukutsumiseks ja koosolekul osalemiseks § 93 Juhtimisorgani otsuse kehtetuks tunnistamine Finantsinspektsiooni taotlusel § 94 Finantsinspektsiooni informeerimise kohustus § 95 Sunniraha VARIANT I I – UUS SEADUS Krediidiostjate JA -HALDAJATE seadus 1. Üldsätted § 1. Seaduse reguleerimisala § 2. Seaduse kohaldamine § 3. Krediidiandja § 4. Krediidivõtja § 5. Krediidiostja § 6. Krediidihaldusteenuse osutaja § 7. Krediidihaldaja § 8. Krediidihaldustegevus 2. Krediidivahendajate tegevusluba § 9. Tegevusluba (sh rahaliste vahendite hoidmise õigus) § 10. Tegevusloa menetlus § 11. Tegevusloa läbivaatamine § 12. Tegevusloa andmise otsus § 13. Tegevusloa andmisest keeldumine § 14. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine + sihtriigi järelevalve teavitamine § 15. Krediidihaldajate nimekirja avalikustamine FI kodulehel 3. Nõuded krediidihaldaja juhtimisele, organisatsioonilisele ülesehitusele ja tegevusele § 16. Krediidihaldaja tegevuskoht § 17. Krediidihaldaja juhtidele esitatavad nõuded § 18. Krediidihaldaja sise -eeskirjad § 19. Krediidivõtjate kaebuste menetlemise kord § 20. Suhted krediidivõtjatega (art 10(1)) § 21. Krediidivõtjatele antav teave (art 10(2)) § 22. Krediidihaldaja tegevuse edasiandmine 4. Krediidiostjad § 23. Krediidiostja kohustused (art 17(1)) – eelkõige krediidihaldaja määramine § 24. Krediidihaldaja kasutamisest järelevalve teavitamine (art 18) § 25. Kolmandast riigist pärit krediidiostja esindaja (art 19) 5. Aruanded ja nende esitamine § 26. Krediidiandja kohustus esitada aruanne (art 15(2)) § 27. Krediidiostja kohustus esitada aruanne (art 20(1)) 6. Järelevalve § 28. Finantsinspektsiooni tehtav järelevalve § 29. Liikmesriikide finantsjärelevalveasutuste järelevalvealane roll ja volitused [§ 30. Halduskaristused] § 31. Finantsjärelevalveasutuste koostöökohustus (art 26) FIS! Järelevalve tasu! Saatja: Marit Maidla <[email protected]> Saadetud: 07.06.2022 18:02 Adressaat: Harjumk info <[email protected]>; virumk.info <[email protected]>; Tartumk info <[email protected]>; Pärnumk info <[email protected]>; Tallinna Ringkonnakohus info <[email protected]>; Tarturk info <[email protected]> Teema: Inkassode tegevust reguleeriva direktiivi 2021/2167 ülevõtmine Manused: 20220530 Krediidihaldajad direktiiv - võrdlustabel ja küsimused.docx Tere! Rahandusministeerium on alustanud tööd võtmaks üle EL direktiivi 2021/2167 krediidihaldajate ja krediidiostjate kohta. Direktiiv reguleerib krediidihaldajatele (ehk Eesti kontekstis inkassoteenuse osutajate) ja krediidiostjatele kehtivaid nõudeid ning sätestab mõningad tarbijakaitselised meetmed. Muuhulgas kehtestatakse krediidihaldajatele tegevusloa kohustus. Direktiiv jätab liikmesriikidele mitmed valikukohad, mille osas soovime tagasisidet. Käesoleva kirja manusesse lisatud tabel, kus on välja toodud peamised küsimused ja otsustuskohad. Palume, et lisaksite omapoolse tagasiside tabelisse. Eelkõige tõmbaks teie tähelepanu küsimusele 1, 2, 7, 9, 11, 14, 15, 19, 30, 32. Lisaks tooks välja artikli 10, mis reguleerib inkassode suhtlust võlgnikega ja sätestab selleks üldised nõuded. Selle artikliga seoses sooviksime teada, et millised võiksid olla Teie hinnangul sellised head tavad, mida inkassod võiksid täita/teha? Või kas on mingid keelud, millest inkassod üle ei tohiks astuda? Tagasisidet palun 28. juuniks. Kõike head! Marit Maidla