dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Konkurentsiamet
Väljaminev kiriAvalik

Konkurentsiameti seisukoht haldustrahviõiguse kontseptsiooni osas

Konkurentsiamet · 26. mai 2020
Viit
5-4/2020-040-4
Registreeritud
26. mai 2020
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Justiitsministeerium
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
5 Konkurentsialane tegevus
Sari
5-4 Konkurentsialane kirjavahetus
Toimik
5-4/2020
Vastutaja
Natalja Rüütel (Konkurentsiamet, Konkurentsiteenistus)

Failid

  • 📎Konkurentsiameti seisukoht HT kontseptsiooni osas.asice414 KB

Sisu (failidest)

Justiitsministeerium Suur-Ameerika 1 10122 Tallinn Teie: 05.05.2020 nr 8-1/2967 Meie: 26.05.2020 nr 5-4/2020-040-4 Saadetud elektrooniliselt DVK kaudu ja e-posti aadressile [email protected] Konkurentsiameti seisukoht haldustrahviõiguse kontseptsiooni osas Täname teid, et edastasite Konkurentsiametile arvamuse avaldamiseks haldustrahviõiguse kontseptsiooni (edaspidi kontseptsioon). Konkurentsiamet on seisukohal, et kontseptsiooni haldustrahviõiguse üldosa regulatsiooni tunnuste ja põhiolemuse kirjeldus ei ole oma sisult piisavalt detailne ja on äärmiselt teoreetiline, mistõttu selle osas on antud ajal keeruline kujundada ammendavat arvamust. Samas, nagu dokumendis oli ka mitmete teemade juures märgitud, on konkurentsiõiguse rakendamise valdkonnas vajalik haldustrahvi seadusest ette näha päris palju olulisi ECN+ direktiivist tulenevaid erisusi, mis tuleb sätestada konkurentsiseaduses. Amet soovib välja tuua alljärgnevad aspektid, mis vajavad meie hinnangul täiendavat tähelepanu ning lahendust. 1. Haldustrahvi mõiste Kontseptsiooni kohaselt piiratakse haldustrahvi seadusega võimalus näha ette eriseadustes haldustrahvikoosseise nende õigusrikkumistega, mille puhul EL-i õigus näeb ette rahalise karistuse, mille minimaalne ülemmäär (kas etteantud summana või rahatrahvi suuruse arvutamise alustest tulenevalt) ületab Eesti õiguses ettenähtud väärteotrahvi määra. Konkurentsiamet leiab, et selline piirang ei ole sisuliselt põhjendatud ning jääb juba 30.03.2020 kirjas väljendatud seisukoha juurde, et haldustrahv tuleks ette näha kõikide konkurentsialaste väärtegude ja kuritegude eest, nii nende eest, mida ECN+ direktiiv otseselt puudutab, mis seonduvad turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega (KonkS § 735 turgu valitseva seisundi kuritarvitamine; KonkS § 737 olulist vahendit omava ettevõtja kohustuste täitmata jätmine ja KonkS § 738 raamatupidamise erinõude täitmata jätmine, mis on tegelikult tuletatud ELTL artiklist 102, täpsustades sellega hõlmatud rikkumisi) ja konkurentsi kahjustava ettevõtjatevahelise koostööga (KarS § 400), kui ka koondumise kontrolli nõuete rikkumisega (KonkS § 736 koondumise jõustamine koondumiseks loa puudumisel ja konkurentsi kahjustav koondumine), mida direktiiv otseselt ei reguleeri. Vastasel juhul säilib koondumiste kontrollis, mis on väga oluline konkurentsijärelevalve valdkond, endiselt ebatõhus paralleelsete menetluste probleem ja muud väärtegude menetlemisest tulenevad kitsaskohad. Samuti peab amet jätkuvalt omama oskusteavet ja koolitama ametnikke Tatari 39 / 10134 Tallinn / 667 2400 / [email protected] / Registrikood 70000303 väärteomenetluse läbiviimiseks selle üksiku koosseisu jaoks. Oluline on ka märkida, et kehtiva väärteotrahvi suurus (maksimaalselt 400000 eurot) ei ole kaugeltki piisava suurusega selleks, et omada märkimisväärset heidutavat mõju ja tagada koondumise kontrolliga seotud nõuete täitmine. Ettevõtjatel on üsna lihtne vajadusel kõrvale hoiduda koondumise kontrollist, kui neil õnnestub konkurentsi kahjustava koondumise tulemusel saada kümneid miljoneid eurosid kasu. Kuigi EL-i õigusaktidest ei tulene ühtseid nõudeid koondumise kontrolli nõuete rikkumise eest tehtavatele trahvidele, on tõhusa koondumise kontrolli toimimise tagamine (muuhulgas heidutavate trahvide kaudu) üks EL-i konkurentsipoliitika ja –õiguse olulisemaid prioriteete. Näiteks saab komisjon koondumise kontrolliga seotud nõuete rikkumise eest määrata oma otsusega asjaomastele isikutele või ettevõtjatele trahve 10 protsenti ettevõtjate aastakäivest (Nõukogu 20. jaanuari 2004 määrus (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle, art 14 lg 2), mis näitab, et karistuse suurus on võrreldav ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumiste eest ette nähtud trahvidega. Sarnased tõhusad ja heidutavad on kehtestatud enamikes EL-i liikmesriikides. Täiendavalt juhime tähelepanu, et ECN+ direktiivi artikli 13 kohaselt peab konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel olema õigus lisaks materiaalsete konkurentsieeskirjade (artiklite 101 ja 102) rikkumistele kohaldada tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid rahatrahve, mis arvutatakse proportsionaalse osana ettevõtjate või nende ühenduste üleilmsest kogukäibest, ka erinevate art 13 lg 2 punktides a-f nimetatud menetluslike õigusrikkumiste eest. Seega tuleb need karistused haldustrahvidena ette näha konkurentsiseaduses. 2. Kohaldamisala piiritlemine, menetluse algatamine, haldustrahvi määramine Kontseptsiooni kohaselt võib haldustrahvi kohaldada iseseisvas haldusmenetluses või riikliku järelevalve menetluses, mille läbiviimisel järgitakse haldustrahvi seaduses sätestatud nõudeid (haldustrahvimenetlus). Seejuures riikliku järelevalve menetlust läbi viiv menetleja peab selgelt teadvustama, millal muutub ohu tõrjumiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks kavandatud menetlus haldustrahvimenetluseks. Järgnevalt on märgitud, et menetleja võib algatada haldustrahvimenetluse, kui tal on põhjendatud kahtlus, et toime on pandud õigusrikkumine, mille eest seadus näeb ette võimaluse määrata isikule haldustrahv. Vastavalt kontseptsioonile on haldustrahvimenetluse algatamine põhjendatud vaid juhul, kui menetleja arvates ei oleks muud haldusmeetmed piisavad, et tagada võimaliku rikkumise lõpetamine ja selle tagajärgede heastamine, või isiku karistamine võib olla vajalik karistuse üld- ja eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks. Lõpuks leitakse, et arvestades haldustrahviga kaasneva õiguste riive intensiivsust, peaks isiku karistamine haldustrahviga olema ultima ratio abinõu, mille rakendamine peab olema tõepoolest vajalik, kuna muud haldusmeetmed ei ole sobivad või piisavad selleks, et õigusrikkumine lõpetada ja selle tagajärjed heastada, või kui isiku karistamine on vajalik karistuse üld- ja eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks. Seega on kontseptsiooni kohaselt läbivalt ning selgelt antud eelis riikliku järelevalve menetlusele, mida tuleks justkui alustada esimeses järjekorras ja mis võib üksnes teatud tingimustel üle minna haldustrahvimenetluseks. Konkurentsiamet ei mõista, kuidas on võimalik, et riikliku järelevalve menetlus kasvab üle haldustrahvimenetluseks ametniku otsusel ning kuidas selline üleminek vormistada ja ühest menetlusest tõendeid üle viia selliselt, et vältida sellega kaasnevaid õiguslikke probleeme ja vaidlusi. Samuti ei ole selge, 2 (7) mida peetakse kontseptsioonis silmas, kui öeldakse, et haldustrahvi võib kohaldada riikliku järelevalve menetluses, mille läbiviimisel järgitakse haldustrahvi seaduses sätestatud nõudeid. Nagu Konkurentsiamet on juba eelnevalt märkinud Justiitsministeeriumile 30.03.2020 saadetud vastustes diskussioonipaberi küsimustele, oleme seisukohal, et kõiki Nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklis 5 nimetatud meetmeid tuleks siseriiklikult rakendada ühes haldustrahvimenetluses. See oleks kõige tulemuslikum lahendus, mis tagab, et ametil oleks võimalik paindlikult ja efektiivselt reageerida olukorrale konkreetseid juhtumi asjaolusid arvesse võttes. Konkurentsiamet ei näe ühtegi ülekaalukat ja mõistlikku põhjust (neid ei ole nimetatud ka kontseptsioonis), miks tuleks iga hinna eest eelistada esmajärjekorras riikliku järelevalve menetlust ning seejärel ametniku otsustuse alusel kuidagi arusaamatul viisil eelnimetatud menetluselt haldustrahvimenetlusele üle minna. Konkurentsiamet on seisukohal, et konkurentsiõiguse rakendamiseks oleks vajalik eelkõige toimiv ja efektiivne haldustrahvimenetlus, mille raames saaks vastavalt kõikidele asjaoludele ja vajadusele kohaldada nii trahvi kui ka muid sobilikke haldusmeetmeid (vt Konkurentsiameti 30.03.2020 kirja vastus küsimusele 2). Konkurentsiamet selgitab, et riikliku järelevalve läbiviimine konkurentsieeskirjade täitmise kontrollimiseks on aja- ja ressursimahukas protsess, mis hõlmab üldjuhul mahukate andmete kogumist paljudelt ettevõtjatelt ja võib lõppeda õigusrikkumise tuvastamise korral ettevõtja tegevust olulisel määral mõjutava koormava haldusaktiga1 (ettekirjutusega korrarikkumise kõrvaldamiseks), seetõttu ei alusta amet ka kõnealust menetlust kergekäeliselt vaid ajendi ja aluse olemasolul. Amet hindab alati enne riikliku järelevalve alustamist, kas ajendis (isiku märgukirjas või kaebuses, ajakirjanduses kirjeldatud andmetes vms) toodud väited on sedavõrd piisavad ja põhjendatud, et järelevalvemenetlust alustada. Konkurentsiameti riikliku järelevalve menetluste statistika näitab, et ettekirjutusega lõppeva menetluse keskmine pikkus on 1 aasta ja 3 kuud ning tegemist on aeganõudva ja põhjaliku menetlusega. Eelnevast tulenevalt ei näe Konkurentsiamet mitte mingit praktilist väärtust ega ressursi kokkuhoidu selles, et enne haldustrahvimenetlust tuleks kaaluda ja alustada riikliku järelevalve menetlus ning selle hilisemas faasis veel kaaluda haldustrahvimenetluse algatamist. Konkurentsiametil on juba võimalus vajadusel kiirelt ohule reageerida ning teha KonkS § 636 alusel ettekirjutus kehtivusega maksimaalselt 1 aasta, kui Konkurentsiametile teadaolevalt esineb konkurentsile tõsise ja korvamatu kahju tekkimise oht Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 101 või 102 sätestatud rikkumise tõttu. Selliste ajutiste meetmete rakendamise õigus on ette nähtud ka Nõukogu määrus (EÜ) nr 1/2003 artiklis 5. Kõnealust õigust võib lihtsalt laiendada ka KonkS § 4 ja § 16 nimetatud konkurentsialastele õigusrikkumistele ning täiendav riikliku järelevalve menetluse teostamise vajadus ohu puhuks, nagu seda kontseptsioonis arvatakse, kaob ära. Nii riikliku järelevalve kui ka plaanitava haldustrahvimenetluse läbiviimise üldiseks eesmärgiks on koguda andmeid ja tõendeid selleks, et selgitada välja, kas ettevõtja on pannud 1 Näiteks saab ettevõtjat kohustada muutma oma hinnakujundust (langetada või tõsta kaupade hindu) või muid olulisi toote müügi või teenuse pakkumise tingimusi, võimaldada teistel ettevõtjatel mittediskrimineerivatel tingimustel juurdepääs tema valduses olevale taristule või võrgustikule jms. 3 (7) toime konkurentsialase õiguserikkumise või mitte. Erinevus tuleneb vaid menetluse lõpus rakendatavatest meetmetest, seejuures on kontseptsiooni kohaselt võimalik haldustrahvimenetluses kohaldada lisaks haldustrahvile või selle asemel ka muid haldusmeetmeid. Seega on haldustrahvimenetlus lõpptulemuse osas mitmekülgsem ja paindlikum. Juhime tähelepanu, et ka kontseptsioonis nimetatud Schenkeri lahendis (kohtuasi C‑681/11) on Euroopa Kohus selgelt öelnud, et tagamaks ELTL artikli 101 tõhus kohaldamine üldistes huvides (vt 7. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑439/08: VEBIC, EKL 2010, lk I‑12471, punkt 56), on vajalik, et liikmesriigi konkurentsiasutused jätaksid juhul, kui ettevõtja rikkus seda sätet tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu, üksnes erandkorras trahvi määramata (p 46). Kõnealuses kohtuasjas peeti selliseks eriliseks asjaoluks ettevõtja osalemist siseriiklikus leebema kohtlemise programmis. Ilmselt on alusta arvata, et eelnimetatud Euroopa Kohtu tõlgendus Nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 5 ja artikli 23 lõike 2 rakendamise osas kehtib ka ELTL artikli 102 rikkumise tuvastamise korral, sest Nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 alusel peavad liikmesriikide konkurentsiasutused tagama ELTL artiklite 101 ja 102 tõhusa kohaldamise üldistes huvides. Eelnevast nähtub, et konkurentsieeskirjade rikkumise (mis võib olla tuvastamise ajal nii vältav kui ka lõppenud) tuvastamise korral ei peeta rikkujaks olevatele ettevõtjatele trahvi määramist mitte ultima ratio abinõuks, vaid tavaliseks halduspraktikaks, mida konkurentsiasutus on tulenevalt EL-i konkurentsiõiguse eesmärkidest kohustatud tegema. Seega kokkuvõtvalt leiab Konkurentsiamet, et konkurentsiõiguse rakendamise valdkonnas tuleks loobuda ebaselgest ja formalistlikust riikliku järelevalve menetluse eelistamisest ning edaspidi peaks nii siseriiklike kui ka EL-i konkurentsieeskirjade täitmise kontrollimine toimuma üldjuhul alati haldustrahvimenetluses. Kuna kontseptsiooni kohaselt väidetavalt nähakse haldustrahvimenetluses menetlusalusele isikule ka suuremad menetluslikud tagatised, siis ei saa selline asjade käik ka ettevõtjate õigusi kahjustada, vaid vastupidi tagab neile parema kaitse. Täiendavalt märgime, et haldustrahvimenetluse, nagu see on ka kõikide teiste õiguslike menetluste puhul, alustamise kriteeriumiks võiks olla ajendi ja aluse olemasolu, mis on kinnitatud nii õigusaktides kui ka kohtupraktikas, mitte aga kontseptsioonis pakutud „põhjendatud kahtlus“, mis on uudne ja ebaselge sisuga mõiste. 3. Tõendid Kontseptsioonis on märgitud, et kuna haldusmenetluse seaduses loetletud tõendid sobivad ka haldustrahvimenetluses kasutamiseks, ei ole vaja tõendi liike haldustrahvi seaduses eraldi loetleda ja reguleerida. Seejuures viidatakse HMS § 38 lg-le 2, mille kohaselt võib haldusmenetluses tõendiks olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. Samuti on leitud, et üldjoontes on tegemist samade tõendi liikidega, mida kasutatakse süüteomenetluses (vrd KrMS § 63 lg 1), välja arvatud jälitustoimingu protokoll, mis on omane üksnes kriminaalmenetlusele. Konkurentsiameti hinnangul ei ole eelnev järeldus korrektne. Võrreldes KrMS § 63 lõikega 1 on välja jäänud mitmeid tõendiliike, millest ameti jaoks on olulisim uurimistoimingu protokoll. Ka kontseptsioonis on muuhulgas öeldud, et haldustrahvi seaduses nähakse ette 4 (7) erisused haldusmenetluses kehtivast vormivabaduse põhimõttest ning võib olla põhjendatud näha ette nõudeid menetlustoimingute fikseerimiseks näiteks protokollis. Seega, kui menetlustoimingud tuleb haldustrahvimenetluses protokollida, mis on igati põhjendatud nõue, siis peaks ka need protokollid sarnaselt kehtiva süüteomenetlusega olema tõendiks. See on eriti oluline läbiotsimisega sarnase sisuga menetlustoimingute puhul. Samuti on ameti jaoks tähtis võimalus teostada vaatlusi (mitte HMS-i kohast paikvaatlust), mida kasutatakse eelkõige asitõendite uurimiseks. Nii on näiteks läbiotsimisel saadud digitaalsete andmekandjate (asitõendiks olevate arvutite, väliste kõvakestaste jms) sisu uurimiseks vaja teha vaatlus ja selle tulemus fikseerida protokollis, mille lisadeks on asjakohaste dokumentaalsete tõendite väljatrükid. Kontseptsiooni kohaselt tuleks ka haldustrahvi seaduses reguleerida (või viidata vastavas osas korrakaitseseaduse või väärteomenetluse seadustiku sätetele) tõendite kogumist menetlusaluse isiku või kolmanda isiku õigusi oluliselt riivavate toimingutega, sh valdusesse (eelkõige eluruumi) sisenemine ja läbiotsimine. Siinkohal soovib Konkurentsiamet juhtida tähelepanu, et äri- ja muude ruumide kontrollimine on üsna üksikasjalikult reguleeritud ka ECN+ direktiivi artiklites 6 ja 7 ning neis sisalduvad tingimused ei ole täidetud ei korrakaitseseaduse ega väärteomenetluse seadustiku analoogseid toiminguid reguleerivates sätetes. Vastavalt direktiivile peavad konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste uurimisvolitused olema piisavad, et neil oleks võimalik tulla konkurentsinormide täitmise tagamisel toime digikeskkonnaga seotud probleemidega ning et liikmesriigi konkurentsisustustel oleks võimalik saada kogu teave ettevõtja või ettevõtjate ühenduse kohta, kelle suhtes uurimistoimingut kohaldatakse, sealhulgas kohtuekspertiisialane teave, digitaalsel kujul, olenemata sellest, millisele andmekandjale teave on salvestatud, milleks võib olla näiteks sülearvuti, mobiiltelefon, muu mobiilseade või pilv (preambuli p 30). Ruumide kontrolli puhul on konkurentsiasutusel õigus otsida dokumente, toimikuid ja seadmetele salvestatud andmeid, mida ei ole eelnevalt täpselt kindlaks määratud, vaadata läbi raamatupidamis- ja muid dokumente, mis peaks hõlmama igasuguseid teabevahetuse vorme, sealhulgas elektroonilisi sõnumeid, olenemata sellest, kas need näivad olevat lugemata või kas need on kustutatud, samuti teha või saada raamatupidamis- ja muudest dokumentidest koopiaid või väljavõtteid ning, kui nad peavad seda asjakohaseks, jätkata teabe otsimist ning koopiatest ja väljavõtetest valiku tegemist liikmesriikide konkurentsiasutuste ruumides või muudes kindlaks määratud ruumides. Konkurentsiameti hinnangul ei võimalda korrakaitseseaduse vastavad sätted (eelkõige § 49 ja § 51) eelkirjeldatud ulatuses ja võrreldava põhjalikkusega juurdepääsu erinevatel andmekandjatel olevale teabele ning need on mõeldud pigem lihtsamate olukordade jaoks. Konkurentsiametile teadaoleva kohtupraktika kohaselt (Riigi Teatajas leitavate lahendite põhjal) kasutatakse KorS § 49 peamiselt sõidukite läbivaatuseks ning KorS § 51 näiteks lubamatu rajatise olemasolu kontrollimiseks, teadmata kadunud isiku eluruumide läbivaatuseks, loomapidamise nõuete täitmise kontrollimiseks. Kuigi väärteomenetluses tehtavas läbiotsimises võivad menetlejal olla suuremad volitused erinevatel andmekandjatel olevale teabele juurdepääsuks ja kopeerimiseks, tuleb direktiivi kohaselt ette näha täiendavaid nõudeid, mida väärteomenetluse seadustikus (ega kriminaalmenetluse seadustikus) reguleeritud ei ole (näiteks ruumide pitseerimise õigus, konkurentsiasutuse volitatud ametnikega kaasasolevate isikute õigused). Seetõttu ei piisa vaid viitest muudele kehtivatele õigusaktidele, vaid kõnealuse menetlustoimingu tõhus ja ECN+ direktiivile vastav regulatsioon tuleks ette näha konkurentsiseaduses. 5 (7) 4. Kaasaaitamiskohustuse piiramine Kontseptsiooni kohaselt plaanitakse haldustrahvi seadusega piirata haldusmenetluses üldise nõudena kehtivat ulatuslikku kaasaaitamiskohustust ning teha erisust HMS § 38 lg-st 3, nähes ette isiku õiguse keelduda ennast või oma lähedast isikut süüstavate seletuste andmisest (vrd KrMS § 34 lg 1 p 1). Siiski ei ole kontseptsiooni kohaselt täielikult välistatud õigus nõuda juriidiliselt isikult karistusähvardusel dokumentide esitamist, mida võidakse hiljem kasutada temale haldustrahvi kohaldamisel. Konkurentsiameti hinnangul ei ole üheselt selge, mida peetakse silmas süüstavate seletuste andmisest keeldumise all. Kas see tähendab, et isik võib üleüldiselt keelduda seletuste andmisest, kui talle tundub, et ta võib jutu kestel end kuidagi süüstada, või see puudutab siiski õigust keelduda vastamast sellistele küsimustele, mis paneksid teda õigusrikkumise toimepanemist otseselt tunnistama. Samuti ei ole selge, kuidas eelnev kaasaaitamiskohustuse piirang mõjutab isikult kirjalikult taotlustega nõutava teabe esitamist, kas isik võib keelduda igasugusele kirjalikult küsitud küsimustele vastamisest viidates võimalikule süüstamise ohule. Konkurentsiamet rõhutab, et ECN+ direktiivi kohaselt ei tohi ettevõtjatele suunatud teabe esitamise nõuetega sundida selle saajat end ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumises süüdi tunnistama (art 8). See ei tohiks mõjutada ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste kohustust vastata faktiküsimustele ja esitada dokumente (preambuli punkt 35). Sama põhimõte on väga selgelt kinnitatud ka kontseptioonis viidatud Euroopa Kohtu lahendites asjades 374/89 (Orkem vs komisjon, punktid 30 ja 34) ja C-301/04 P (SGL Carbon AG vs komisjon, p-d 41 ja 48), mistõttu tuleb sellega menetlusaluse isiku õiguste reguleerimisel arvestada. Seega kaasaaitamiskohustus konkurentsiasjade menetlemisel saab olla vaid piiratud õigusega mitte vastata konkreetsetele küsimustele, mis sunniks isikut tunnistama õigusrikkumise toimepanemist, kas seletuste andmisel või siis vastamisel kirjalikule teabe esitamise taotlusele. Menetlusalune isik peab olema kohustatud esitama kõik tema valduses olevad asjakohased dokumendid, mida Konkurentsiamet nõuab, ja vastama faktiküsimustele. 5. Haldustrahvi kohaldamiseks pädevad isikud Vastavalt kontseptsioonile võib haldustrahvi seaduse koostamisel kaaluda võimalust, et kohtuväliseks menetlejaks olevas asutuses piiratakse haldustrahvi kohaldamise ja haldustrahvimenetluses osalemise õigus isikutega, kes täidavad ametikohti, mis on kantud kohtuvälise menetleja kinnitatud pädevate ametikohtade loetellu ning selline lahendus on nähtud ette VTMS § 10 lg-s 2 väärteomenetluses osalemiseks. Ühe lahendusena nimetatakse ka võimalusele haldusmenetluse seaduses viidata VTMS § 10 lg 2 alusel kinnitatud ametikohtade loetelule, nähes ette, et haldustrahvimenetluses osalemise õigus on kohtuvälise menetleja nendel ametnikel, kes on õigustatud läbi viima väärteomenetlust. Konkurentsiamet ei pea otstarbekaks viitamist VTMS § 10 lg 2 alusel kinnitatud ametikohtade loetelule, sest uued haldustrahvikoosseisud asendavad eelnevaid väärteo- ja kuriteokoosseise, mistõttu kaob ära ka vajadus määrata väärteomenetluse (või ka kriminaalmenetluse) läbiviimiseks pädevad ametnikud. Haldustrahvimenetluses osalemiseks pädevate ametikohtade määramise nõude reguleerimisel tuleks meie hinnangul kaaluda täiendavalt järgnevaid aspekte. Väärteomenetluses võib 6 (7) volitatud ametnik teha nii menetlustoiminguid kui ka lõpuks otsuse, millega isikule määratakse väärteotrahv. Euroopa Liidu õigusaktidest (sh ECN+ direktiivist) tulenevate haldustrahvide ülemmäär on oluliselt kõrgem võrreldes kehtivate väärteotrahvidega, mistõttu võiks kaaluda trahviotsuse tegemise õigus piiramist ametnikega, kellel on õigus anda haldusakte (Konkurentsiameti on selleks põhimääruse kohaselt peadirektor) ja mitte seda laiendada väärteomenetluse eeskujul ametnikele, kes teostavad igapäevaselt menetlustoiminguid. Kontseptsioonis on samuti õigesti märgitud, et haldusmenetluse seaduse väljatöötamisel tuleb arvestada ka võimalike EL-i õigusest tulenevate erisustega, nt ECN+ direktiivi kohaselt peab menetlejal olema võimalik menetlustoimingute tegemisse kaasata isikuid, kes ei ole menetleja ametnikud. 6. Haldustrahvi määramise otsus ning kohtu volitused selle vaidlustamisel Vaatamata asjaolule, et kontseptsiooni kohaselt võib menetleja haldustrahvimenetluses lisaks haldustrahvile (või selle asemel) kohaldada isiku suhtes ka muid haldusmeetmeid (sealhulgas ettekirjutusega rakendada strukturaalseid ja käitumuslikke meetmeid, mis on vajalikud õigusrikkumise lõpetamiseks, ei selgu üheselt, kuidas tuleks seda vormistada ning kas menetleja võib nii trahvi määramise kui ka ettekirjutuse rikkumise kõrvaldamiseks teha ühes haldusaktis või mitte. Nagu Konkurentsiamet on oma 30.03.2020 kirjas märkinud, on paindlik ja tõhus menetlus, kus muuhulgas ühe menetluse raames kogutakse tõendeid ja mille lõpetamiseks on võimalik ühe ja sama otsusega ette kirjutada nii haldusmeetmed rikkumise lõpetamiseks kui ka määrata karistus, mõne üksiku erandiga praktiliselt kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides ja see on sätestatud ka Euroopa komisjoni jaoks määruses 1/2003. Seega on konkurentsiõiguse rakendamisel menetluse lõpetamisel ühe haldusakti tegemine kõige otstarbekamaks lahenduseks. Kui trahviotsus ja ettekirjutus oleks vormistatud eraldi aktidena, tuleks nende vaidlustamisel neid ikkagi menetleda ühes kohtumenetluses. Igal juhul on ameti arvates vajalik põhjalikult hinnata, millised oleks kohtu volitused ja kas kohtuliku kontrolli ulatus oleks trahvi määramise otsustuse ja muude haldusmeetmete puhul erinev, sõltumata sellest, kes need on vormistatud ühe või kahe haldusaktiga. 7. Kokkuleppemenetlus Haldustrahvi seaduses võiks kaaluda ka ühe võimalusena trahvi määramist kokkuleppemenetluses (analoogiliselt kriminaalmenetlusega). Lugupidamisega /allkirjastatud digitaalselt/ Märt Ots Peadirektor 7 (7)
Allikas: Konkurentsiamet dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel