Justiitsministeerium
Suur-Ameerika 1
10122 Tallinn
Teie: 05.05.2020 nr 8-1/2967
Meie: 26.05.2020 nr 5-4/2020-040-4
Saadetud elektrooniliselt DVK kaudu ja e-posti aadressile
[email protected]
Konkurentsiameti seisukoht haldustrahviõiguse kontseptsiooni osas
Täname teid, et edastasite Konkurentsiametile arvamuse avaldamiseks haldustrahviõiguse
kontseptsiooni (edaspidi kontseptsioon).
Konkurentsiamet on seisukohal, et kontseptsiooni haldustrahviõiguse üldosa regulatsiooni
tunnuste ja põhiolemuse kirjeldus ei ole oma sisult piisavalt detailne ja on äärmiselt
teoreetiline, mistõttu selle osas on antud ajal keeruline kujundada ammendavat arvamust.
Samas, nagu dokumendis oli ka mitmete teemade juures märgitud, on konkurentsiõiguse
rakendamise valdkonnas vajalik haldustrahvi seadusest ette näha päris palju olulisi ECN+
direktiivist tulenevaid erisusi, mis tuleb sätestada konkurentsiseaduses.
Amet soovib välja tuua alljärgnevad aspektid, mis vajavad meie hinnangul täiendavat
tähelepanu ning lahendust.
1. Haldustrahvi mõiste
Kontseptsiooni kohaselt piiratakse haldustrahvi seadusega võimalus näha ette eriseadustes
haldustrahvikoosseise nende õigusrikkumistega, mille puhul EL-i õigus näeb ette rahalise
karistuse, mille minimaalne ülemmäär (kas etteantud summana või rahatrahvi suuruse
arvutamise alustest tulenevalt) ületab Eesti õiguses ettenähtud väärteotrahvi määra.
Konkurentsiamet leiab, et selline piirang ei ole sisuliselt põhjendatud ning jääb juba
30.03.2020 kirjas väljendatud seisukoha juurde, et haldustrahv tuleks ette näha kõikide
konkurentsialaste väärtegude ja kuritegude eest, nii nende eest, mida ECN+ direktiiv otseselt
puudutab, mis seonduvad turgu valitseva seisundi kuritarvitamisega (KonkS § 735 turgu
valitseva seisundi kuritarvitamine; KonkS § 737 olulist vahendit omava ettevõtja kohustuste
täitmata jätmine ja KonkS § 738 raamatupidamise erinõude täitmata jätmine, mis on tegelikult
tuletatud ELTL artiklist 102, täpsustades sellega hõlmatud rikkumisi) ja konkurentsi
kahjustava ettevõtjatevahelise koostööga (KarS § 400), kui ka koondumise kontrolli nõuete
rikkumisega (KonkS § 736 koondumise jõustamine koondumiseks loa puudumisel ja
konkurentsi kahjustav koondumine), mida direktiiv otseselt ei reguleeri. Vastasel juhul säilib
koondumiste kontrollis, mis on väga oluline konkurentsijärelevalve valdkond, endiselt
ebatõhus paralleelsete menetluste probleem ja muud väärtegude menetlemisest tulenevad
kitsaskohad. Samuti peab amet jätkuvalt omama oskusteavet ja koolitama ametnikke
Tatari 39 / 10134 Tallinn / 667 2400 /
[email protected] / Registrikood 70000303
väärteomenetluse läbiviimiseks selle üksiku koosseisu jaoks. Oluline on ka märkida, et
kehtiva väärteotrahvi suurus (maksimaalselt 400000 eurot) ei ole kaugeltki piisava suurusega
selleks, et omada märkimisväärset heidutavat mõju ja tagada koondumise kontrolliga seotud
nõuete täitmine. Ettevõtjatel on üsna lihtne vajadusel kõrvale hoiduda koondumise kontrollist,
kui neil õnnestub konkurentsi kahjustava koondumise tulemusel saada kümneid miljoneid
eurosid kasu.
Kuigi EL-i õigusaktidest ei tulene ühtseid nõudeid koondumise kontrolli nõuete rikkumise
eest tehtavatele trahvidele, on tõhusa koondumise kontrolli toimimise tagamine (muuhulgas
heidutavate trahvide kaudu) üks EL-i konkurentsipoliitika ja –õiguse olulisemaid prioriteete.
Näiteks saab komisjon koondumise kontrolliga seotud nõuete rikkumise eest määrata oma
otsusega asjaomastele isikutele või ettevõtjatele trahve 10 protsenti ettevõtjate aastakäivest
(Nõukogu 20. jaanuari 2004 määrus (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate
koondumiste üle, art 14 lg 2), mis näitab, et karistuse suurus on võrreldav ELTL artiklite 101
ja 102 rikkumiste eest ette nähtud trahvidega. Sarnased tõhusad ja heidutavad on kehtestatud
enamikes EL-i liikmesriikides.
Täiendavalt juhime tähelepanu, et ECN+ direktiivi artikli 13 kohaselt peab
konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel olema õigus lisaks materiaalsete
konkurentsieeskirjade (artiklite 101 ja 102) rikkumistele kohaldada tõhusaid,
proportsionaalseid ja hoiatavaid rahatrahve, mis arvutatakse proportsionaalse osana ettevõtjate
või nende ühenduste üleilmsest kogukäibest, ka erinevate art 13 lg 2 punktides a-f nimetatud
menetluslike õigusrikkumiste eest. Seega tuleb need karistused haldustrahvidena ette näha
konkurentsiseaduses.
2. Kohaldamisala piiritlemine, menetluse algatamine, haldustrahvi määramine
Kontseptsiooni kohaselt võib haldustrahvi kohaldada iseseisvas haldusmenetluses või riikliku
järelevalve menetluses, mille läbiviimisel järgitakse haldustrahvi seaduses sätestatud nõudeid
(haldustrahvimenetlus). Seejuures riikliku järelevalve menetlust läbi viiv menetleja peab
selgelt teadvustama, millal muutub ohu tõrjumiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks kavandatud
menetlus haldustrahvimenetluseks. Järgnevalt on märgitud, et menetleja võib algatada
haldustrahvimenetluse, kui tal on põhjendatud kahtlus, et toime on pandud õigusrikkumine,
mille eest seadus näeb ette võimaluse määrata isikule haldustrahv. Vastavalt kontseptsioonile
on haldustrahvimenetluse algatamine põhjendatud vaid juhul, kui menetleja arvates ei oleks
muud haldusmeetmed piisavad, et tagada võimaliku rikkumise lõpetamine ja selle tagajärgede
heastamine, või isiku karistamine võib olla vajalik karistuse üld- ja eripreventiivsete
eesmärkide saavutamiseks. Lõpuks leitakse, et arvestades haldustrahviga kaasneva õiguste
riive intensiivsust, peaks isiku karistamine haldustrahviga olema ultima ratio abinõu, mille
rakendamine peab olema tõepoolest vajalik, kuna muud haldusmeetmed ei ole sobivad või
piisavad selleks, et õigusrikkumine lõpetada ja selle tagajärjed heastada, või kui isiku
karistamine on vajalik karistuse üld- ja eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks.
Seega on kontseptsiooni kohaselt läbivalt ning selgelt antud eelis riikliku järelevalve
menetlusele, mida tuleks justkui alustada esimeses järjekorras ja mis võib üksnes teatud
tingimustel üle minna haldustrahvimenetluseks. Konkurentsiamet ei mõista, kuidas on
võimalik, et riikliku järelevalve menetlus kasvab üle haldustrahvimenetluseks ametniku
otsusel ning kuidas selline üleminek vormistada ja ühest menetlusest tõendeid üle viia
selliselt, et vältida sellega kaasnevaid õiguslikke probleeme ja vaidlusi. Samuti ei ole selge,
2 (7)
mida peetakse kontseptsioonis silmas, kui öeldakse, et haldustrahvi võib kohaldada riikliku
järelevalve menetluses, mille läbiviimisel järgitakse haldustrahvi seaduses sätestatud nõudeid.
Nagu Konkurentsiamet on juba eelnevalt märkinud Justiitsministeeriumile 30.03.2020
saadetud vastustes diskussioonipaberi küsimustele, oleme seisukohal, et kõiki Nõukogu
määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklis 5 nimetatud meetmeid tuleks siseriiklikult rakendada ühes
haldustrahvimenetluses. See oleks kõige tulemuslikum lahendus, mis tagab, et ametil oleks
võimalik paindlikult ja efektiivselt reageerida olukorrale konkreetseid juhtumi asjaolusid
arvesse võttes.
Konkurentsiamet ei näe ühtegi ülekaalukat ja mõistlikku põhjust (neid ei ole nimetatud ka
kontseptsioonis), miks tuleks iga hinna eest eelistada esmajärjekorras riikliku järelevalve
menetlust ning seejärel ametniku otsustuse alusel kuidagi arusaamatul viisil eelnimetatud
menetluselt haldustrahvimenetlusele üle minna.
Konkurentsiamet on seisukohal, et konkurentsiõiguse rakendamiseks oleks vajalik eelkõige
toimiv ja efektiivne haldustrahvimenetlus, mille raames saaks vastavalt kõikidele asjaoludele
ja vajadusele kohaldada nii trahvi kui ka muid sobilikke haldusmeetmeid (vt
Konkurentsiameti 30.03.2020 kirja vastus küsimusele 2).
Konkurentsiamet selgitab, et riikliku järelevalve läbiviimine konkurentsieeskirjade täitmise
kontrollimiseks on aja- ja ressursimahukas protsess, mis hõlmab üldjuhul mahukate andmete
kogumist paljudelt ettevõtjatelt ja võib lõppeda õigusrikkumise tuvastamise korral ettevõtja
tegevust olulisel määral mõjutava koormava haldusaktiga1 (ettekirjutusega korrarikkumise
kõrvaldamiseks), seetõttu ei alusta amet ka kõnealust menetlust kergekäeliselt vaid ajendi ja
aluse olemasolul. Amet hindab alati enne riikliku järelevalve alustamist, kas ajendis (isiku
märgukirjas või kaebuses, ajakirjanduses kirjeldatud andmetes vms) toodud väited on
sedavõrd piisavad ja põhjendatud, et järelevalvemenetlust alustada. Konkurentsiameti riikliku
järelevalve menetluste statistika näitab, et ettekirjutusega lõppeva menetluse keskmine pikkus
on 1 aasta ja 3 kuud ning tegemist on aeganõudva ja põhjaliku menetlusega.
Eelnevast tulenevalt ei näe Konkurentsiamet mitte mingit praktilist väärtust ega ressursi
kokkuhoidu selles, et enne haldustrahvimenetlust tuleks kaaluda ja alustada riikliku
järelevalve menetlus ning selle hilisemas faasis veel kaaluda haldustrahvimenetluse
algatamist.
Konkurentsiametil on juba võimalus vajadusel kiirelt ohule reageerida ning teha KonkS § 636
alusel ettekirjutus kehtivusega maksimaalselt 1 aasta, kui Konkurentsiametile teadaolevalt
esineb konkurentsile tõsise ja korvamatu kahju tekkimise oht Euroopa Liidu toimimise
lepingu artiklis 101 või 102 sätestatud rikkumise tõttu. Selliste ajutiste meetmete rakendamise
õigus on ette nähtud ka Nõukogu määrus (EÜ) nr 1/2003 artiklis 5. Kõnealust õigust võib
lihtsalt laiendada ka KonkS § 4 ja § 16 nimetatud konkurentsialastele õigusrikkumistele ning
täiendav riikliku järelevalve menetluse teostamise vajadus ohu puhuks, nagu seda
kontseptsioonis arvatakse, kaob ära.
Nii riikliku järelevalve kui ka plaanitava haldustrahvimenetluse läbiviimise üldiseks
eesmärgiks on koguda andmeid ja tõendeid selleks, et selgitada välja, kas ettevõtja on pannud
1
Näiteks saab ettevõtjat kohustada muutma oma hinnakujundust (langetada või tõsta kaupade hindu) või muid
olulisi toote müügi või teenuse pakkumise tingimusi, võimaldada teistel ettevõtjatel mittediskrimineerivatel
tingimustel juurdepääs tema valduses olevale taristule või võrgustikule jms.
3 (7)
toime konkurentsialase õiguserikkumise või mitte. Erinevus tuleneb vaid menetluse lõpus
rakendatavatest meetmetest, seejuures on kontseptsiooni kohaselt võimalik
haldustrahvimenetluses kohaldada lisaks haldustrahvile või selle asemel ka muid
haldusmeetmeid. Seega on haldustrahvimenetlus lõpptulemuse osas mitmekülgsem ja
paindlikum.
Juhime tähelepanu, et ka kontseptsioonis nimetatud Schenkeri lahendis (kohtuasi C‑681/11)
on Euroopa Kohus selgelt öelnud, et tagamaks ELTL artikli 101 tõhus kohaldamine üldistes
huvides (vt 7. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑439/08: VEBIC, EKL 2010, lk
I‑12471, punkt 56), on vajalik, et liikmesriigi konkurentsiasutused jätaksid juhul, kui ettevõtja
rikkus seda sätet tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu, üksnes erandkorras trahvi määramata (p
46). Kõnealuses kohtuasjas peeti selliseks eriliseks asjaoluks ettevõtja osalemist siseriiklikus
leebema kohtlemise programmis. Ilmselt on alusta arvata, et eelnimetatud Euroopa Kohtu
tõlgendus Nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 5 ja artikli 23 lõike 2 rakendamise osas
kehtib ka ELTL artikli 102 rikkumise tuvastamise korral, sest Nõukogu määruse (EÜ) nr
1/2003 alusel peavad liikmesriikide konkurentsiasutused tagama ELTL artiklite 101 ja 102
tõhusa kohaldamise üldistes huvides. Eelnevast nähtub, et konkurentsieeskirjade rikkumise
(mis võib olla tuvastamise ajal nii vältav kui ka lõppenud) tuvastamise korral ei peeta
rikkujaks olevatele ettevõtjatele trahvi määramist mitte ultima ratio abinõuks, vaid tavaliseks
halduspraktikaks, mida konkurentsiasutus on tulenevalt EL-i konkurentsiõiguse eesmärkidest
kohustatud tegema.
Seega kokkuvõtvalt leiab Konkurentsiamet, et konkurentsiõiguse rakendamise valdkonnas
tuleks loobuda ebaselgest ja formalistlikust riikliku järelevalve menetluse eelistamisest ning
edaspidi peaks nii siseriiklike kui ka EL-i konkurentsieeskirjade täitmise kontrollimine
toimuma üldjuhul alati haldustrahvimenetluses. Kuna kontseptsiooni kohaselt väidetavalt
nähakse haldustrahvimenetluses menetlusalusele isikule ka suuremad menetluslikud tagatised,
siis ei saa selline asjade käik ka ettevõtjate õigusi kahjustada, vaid vastupidi tagab neile
parema kaitse.
Täiendavalt märgime, et haldustrahvimenetluse, nagu see on ka kõikide teiste õiguslike
menetluste puhul, alustamise kriteeriumiks võiks olla ajendi ja aluse olemasolu, mis on
kinnitatud nii õigusaktides kui ka kohtupraktikas, mitte aga kontseptsioonis pakutud
„põhjendatud kahtlus“, mis on uudne ja ebaselge sisuga mõiste.
3. Tõendid
Kontseptsioonis on märgitud, et kuna haldusmenetluse seaduses loetletud tõendid sobivad ka
haldustrahvimenetluses kasutamiseks, ei ole vaja tõendi liike haldustrahvi seaduses eraldi
loetleda ja reguleerida. Seejuures viidatakse HMS § 38 lg-le 2, mille kohaselt võib
haldusmenetluses tõendiks olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend,
paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. Samuti on leitud, et üldjoontes on
tegemist samade tõendi liikidega, mida kasutatakse süüteomenetluses (vrd KrMS § 63 lg 1),
välja arvatud jälitustoimingu protokoll, mis on omane üksnes kriminaalmenetlusele.
Konkurentsiameti hinnangul ei ole eelnev järeldus korrektne. Võrreldes KrMS § 63 lõikega 1
on välja jäänud mitmeid tõendiliike, millest ameti jaoks on olulisim uurimistoimingu
protokoll. Ka kontseptsioonis on muuhulgas öeldud, et haldustrahvi seaduses nähakse ette
4 (7)
erisused haldusmenetluses kehtivast vormivabaduse põhimõttest ning võib olla põhjendatud
näha ette nõudeid menetlustoimingute fikseerimiseks näiteks protokollis. Seega, kui
menetlustoimingud tuleb haldustrahvimenetluses protokollida, mis on igati põhjendatud nõue,
siis peaks ka need protokollid sarnaselt kehtiva süüteomenetlusega olema tõendiks. See on
eriti oluline läbiotsimisega sarnase sisuga menetlustoimingute puhul.
Samuti on ameti jaoks tähtis võimalus teostada vaatlusi (mitte HMS-i kohast paikvaatlust),
mida kasutatakse eelkõige asitõendite uurimiseks. Nii on näiteks läbiotsimisel saadud
digitaalsete andmekandjate (asitõendiks olevate arvutite, väliste kõvakestaste jms) sisu
uurimiseks vaja teha vaatlus ja selle tulemus fikseerida protokollis, mille lisadeks on
asjakohaste dokumentaalsete tõendite väljatrükid.
Kontseptsiooni kohaselt tuleks ka haldustrahvi seaduses reguleerida (või viidata vastavas osas
korrakaitseseaduse või väärteomenetluse seadustiku sätetele) tõendite kogumist menetlusaluse
isiku või kolmanda isiku õigusi oluliselt riivavate toimingutega, sh valdusesse (eelkõige
eluruumi) sisenemine ja läbiotsimine.
Siinkohal soovib Konkurentsiamet juhtida tähelepanu, et äri- ja muude ruumide kontrollimine
on üsna üksikasjalikult reguleeritud ka ECN+ direktiivi artiklites 6 ja 7 ning neis sisalduvad
tingimused ei ole täidetud ei korrakaitseseaduse ega väärteomenetluse seadustiku analoogseid
toiminguid reguleerivates sätetes. Vastavalt direktiivile peavad konkurentsiküsimustes
pädevate riiklike haldusasutuste uurimisvolitused olema piisavad, et neil oleks võimalik tulla
konkurentsinormide täitmise tagamisel toime digikeskkonnaga seotud probleemidega ning et
liikmesriigi konkurentsisustustel oleks võimalik saada kogu teave ettevõtja või ettevõtjate
ühenduse kohta, kelle suhtes uurimistoimingut kohaldatakse, sealhulgas kohtuekspertiisialane
teave, digitaalsel kujul, olenemata sellest, millisele andmekandjale teave on salvestatud,
milleks võib olla näiteks sülearvuti, mobiiltelefon, muu mobiilseade või pilv (preambuli p 30).
Ruumide kontrolli puhul on konkurentsiasutusel õigus otsida dokumente, toimikuid ja
seadmetele salvestatud andmeid, mida ei ole eelnevalt täpselt kindlaks määratud, vaadata läbi
raamatupidamis- ja muid dokumente, mis peaks hõlmama igasuguseid teabevahetuse vorme,
sealhulgas elektroonilisi sõnumeid, olenemata sellest, kas need näivad olevat lugemata või kas
need on kustutatud, samuti teha või saada raamatupidamis- ja muudest dokumentidest
koopiaid või väljavõtteid ning, kui nad peavad seda asjakohaseks, jätkata teabe otsimist ning
koopiatest ja väljavõtetest valiku tegemist liikmesriikide konkurentsiasutuste ruumides või
muudes kindlaks määratud ruumides.
Konkurentsiameti hinnangul ei võimalda korrakaitseseaduse vastavad sätted (eelkõige § 49 ja
§ 51) eelkirjeldatud ulatuses ja võrreldava põhjalikkusega juurdepääsu erinevatel
andmekandjatel olevale teabele ning need on mõeldud pigem lihtsamate olukordade jaoks.
Konkurentsiametile teadaoleva kohtupraktika kohaselt (Riigi Teatajas leitavate lahendite
põhjal) kasutatakse KorS § 49 peamiselt sõidukite läbivaatuseks ning KorS § 51 näiteks
lubamatu rajatise olemasolu kontrollimiseks, teadmata kadunud isiku eluruumide
läbivaatuseks, loomapidamise nõuete täitmise kontrollimiseks. Kuigi väärteomenetluses
tehtavas läbiotsimises võivad menetlejal olla suuremad volitused erinevatel andmekandjatel
olevale teabele juurdepääsuks ja kopeerimiseks, tuleb direktiivi kohaselt ette näha täiendavaid
nõudeid, mida väärteomenetluse seadustikus (ega kriminaalmenetluse seadustikus)
reguleeritud ei ole (näiteks ruumide pitseerimise õigus, konkurentsiasutuse volitatud
ametnikega kaasasolevate isikute õigused). Seetõttu ei piisa vaid viitest muudele kehtivatele
õigusaktidele, vaid kõnealuse menetlustoimingu tõhus ja ECN+ direktiivile vastav
regulatsioon tuleks ette näha konkurentsiseaduses.
5 (7)
4. Kaasaaitamiskohustuse piiramine
Kontseptsiooni kohaselt plaanitakse haldustrahvi seadusega piirata haldusmenetluses üldise
nõudena kehtivat ulatuslikku kaasaaitamiskohustust ning teha erisust HMS § 38 lg-st 3, nähes
ette isiku õiguse keelduda ennast või oma lähedast isikut süüstavate seletuste andmisest (vrd
KrMS § 34 lg 1 p 1). Siiski ei ole kontseptsiooni kohaselt täielikult välistatud õigus nõuda
juriidiliselt isikult karistusähvardusel dokumentide esitamist, mida võidakse hiljem kasutada
temale haldustrahvi kohaldamisel.
Konkurentsiameti hinnangul ei ole üheselt selge, mida peetakse silmas süüstavate seletuste
andmisest keeldumise all. Kas see tähendab, et isik võib üleüldiselt keelduda seletuste
andmisest, kui talle tundub, et ta võib jutu kestel end kuidagi süüstada, või see puudutab siiski
õigust keelduda vastamast sellistele küsimustele, mis paneksid teda õigusrikkumise
toimepanemist otseselt tunnistama. Samuti ei ole selge, kuidas eelnev kaasaaitamiskohustuse
piirang mõjutab isikult kirjalikult taotlustega nõutava teabe esitamist, kas isik võib keelduda
igasugusele kirjalikult küsitud küsimustele vastamisest viidates võimalikule süüstamise ohule.
Konkurentsiamet rõhutab, et ECN+ direktiivi kohaselt ei tohi ettevõtjatele suunatud teabe
esitamise nõuetega sundida selle saajat end ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumises süüdi
tunnistama (art 8). See ei tohiks mõjutada ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste kohustust
vastata faktiküsimustele ja esitada dokumente (preambuli punkt 35). Sama põhimõte on väga
selgelt kinnitatud ka kontseptioonis viidatud Euroopa Kohtu lahendites asjades 374/89
(Orkem vs komisjon, punktid 30 ja 34) ja C-301/04 P (SGL Carbon AG vs komisjon, p-d 41
ja 48), mistõttu tuleb sellega menetlusaluse isiku õiguste reguleerimisel arvestada.
Seega kaasaaitamiskohustus konkurentsiasjade menetlemisel saab olla vaid piiratud õigusega
mitte vastata konkreetsetele küsimustele, mis sunniks isikut tunnistama õigusrikkumise
toimepanemist, kas seletuste andmisel või siis vastamisel kirjalikule teabe esitamise
taotlusele. Menetlusalune isik peab olema kohustatud esitama kõik tema valduses olevad
asjakohased dokumendid, mida Konkurentsiamet nõuab, ja vastama faktiküsimustele.
5. Haldustrahvi kohaldamiseks pädevad isikud
Vastavalt kontseptsioonile võib haldustrahvi seaduse koostamisel kaaluda võimalust, et
kohtuväliseks menetlejaks olevas asutuses piiratakse haldustrahvi kohaldamise ja
haldustrahvimenetluses osalemise õigus isikutega, kes täidavad ametikohti, mis on kantud
kohtuvälise menetleja kinnitatud pädevate ametikohtade loetellu ning selline lahendus on
nähtud ette VTMS § 10 lg-s 2 väärteomenetluses osalemiseks. Ühe lahendusena nimetatakse
ka võimalusele haldusmenetluse seaduses viidata VTMS § 10 lg 2 alusel kinnitatud
ametikohtade loetelule, nähes ette, et haldustrahvimenetluses osalemise õigus on kohtuvälise
menetleja nendel ametnikel, kes on õigustatud läbi viima väärteomenetlust.
Konkurentsiamet ei pea otstarbekaks viitamist VTMS § 10 lg 2 alusel kinnitatud
ametikohtade loetelule, sest uued haldustrahvikoosseisud asendavad eelnevaid väärteo- ja
kuriteokoosseise, mistõttu kaob ära ka vajadus määrata väärteomenetluse (või ka
kriminaalmenetluse) läbiviimiseks pädevad ametnikud.
Haldustrahvimenetluses osalemiseks pädevate ametikohtade määramise nõude reguleerimisel
tuleks meie hinnangul kaaluda täiendavalt järgnevaid aspekte. Väärteomenetluses võib
6 (7)
volitatud ametnik teha nii menetlustoiminguid kui ka lõpuks otsuse, millega isikule
määratakse väärteotrahv. Euroopa Liidu õigusaktidest (sh ECN+ direktiivist) tulenevate
haldustrahvide ülemmäär on oluliselt kõrgem võrreldes kehtivate väärteotrahvidega, mistõttu
võiks kaaluda trahviotsuse tegemise õigus piiramist ametnikega, kellel on õigus anda
haldusakte (Konkurentsiameti on selleks põhimääruse kohaselt peadirektor) ja mitte seda
laiendada väärteomenetluse eeskujul ametnikele, kes teostavad igapäevaselt
menetlustoiminguid.
Kontseptsioonis on samuti õigesti märgitud, et haldusmenetluse seaduse väljatöötamisel tuleb
arvestada ka võimalike EL-i õigusest tulenevate erisustega, nt ECN+ direktiivi kohaselt peab
menetlejal olema võimalik menetlustoimingute tegemisse kaasata isikuid, kes ei ole menetleja
ametnikud.
6. Haldustrahvi määramise otsus ning kohtu volitused selle vaidlustamisel
Vaatamata asjaolule, et kontseptsiooni kohaselt võib menetleja haldustrahvimenetluses lisaks
haldustrahvile (või selle asemel) kohaldada isiku suhtes ka muid haldusmeetmeid (sealhulgas
ettekirjutusega rakendada strukturaalseid ja käitumuslikke meetmeid, mis on vajalikud
õigusrikkumise lõpetamiseks, ei selgu üheselt, kuidas tuleks seda vormistada ning kas
menetleja võib nii trahvi määramise kui ka ettekirjutuse rikkumise kõrvaldamiseks teha ühes
haldusaktis või mitte.
Nagu Konkurentsiamet on oma 30.03.2020 kirjas märkinud, on paindlik ja tõhus menetlus,
kus muuhulgas ühe menetluse raames kogutakse tõendeid ja mille lõpetamiseks on võimalik
ühe ja sama otsusega ette kirjutada nii haldusmeetmed rikkumise lõpetamiseks kui ka määrata
karistus, mõne üksiku erandiga praktiliselt kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides ja see on
sätestatud ka Euroopa komisjoni jaoks määruses 1/2003. Seega on konkurentsiõiguse
rakendamisel menetluse lõpetamisel ühe haldusakti tegemine kõige otstarbekamaks
lahenduseks.
Kui trahviotsus ja ettekirjutus oleks vormistatud eraldi aktidena, tuleks nende vaidlustamisel
neid ikkagi menetleda ühes kohtumenetluses. Igal juhul on ameti arvates vajalik põhjalikult
hinnata, millised oleks kohtu volitused ja kas kohtuliku kontrolli ulatus oleks trahvi
määramise otsustuse ja muude haldusmeetmete puhul erinev, sõltumata sellest, kes need on
vormistatud ühe või kahe haldusaktiga.
7. Kokkuleppemenetlus
Haldustrahvi seaduses võiks kaaluda ka ühe võimalusena trahvi määramist
kokkuleppemenetluses (analoogiliselt kriminaalmenetlusega).
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Märt Ots
Peadirektor
7 (7)