dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Rahandusministeerium
Sissetulev kiriAvalik

COM(2022) 490 Ettepanek: NÕUKOGU SOOVITUS piisava sissetuleku kohta, mis tagab aktiivse kaasamise

Rahandusministeerium · 4. november 2022
Viit
1.1-11/8798-1
Registreeritud
4. november 2022
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Riigikantselei
Saabumis/saatmisviis
EIS
Funktsioon
1.1 ÜLDJUHTIMINE JA ÕIGUSALANE TEENINDAMINE
Sari
1.1-11 Ettepanekud ja arvamused ministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide eelnõude kohta
Toimik
1.1-11/2022
Vastutaja
Sirje Rank (Rahandusministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Euroopa Liidu ja rahvusvahelise koostöö osakond)
Lahendamise tähtaeg
25. november 2022

Failid

  • 📎1_EN_ACT_part1_v6 (2).docx131 KB
  • 📎1_ET_ACT_part1_v2.docx117 KB
  • 📎22-02289-1.pdf2 KB
  • 📎Faktileht_Piisava sissetuleku NK soovitus (1).docx31 KB
  • 📎Ülesande täitmise menetlusetapi dokumendid.txt1 KB

Sisu (failidest)

E XPLANATORY MEMORANDUM 1. CONTEXT OF THE PROPOSAL • Reasons for and objectives of the proposal Ensuring that every person in the Union can enjoy a life in dignity is essential to build fair and resilient economies and societies . In her political guidelines , Commission President Ursula von der Leyen expressed an aspiration for a Europe that strives for more social fairness and prosperity. This initiative delivers on the ambition and commitment of the Union to promote more inclusive economies and ensure that no one is left behind. Despite policies to combat poverty and improvements over the last decade, the risk of poverty or social exclusion affected over 9 5. 4 million Europeans in 202 1 . In many Member States there has been an increase over the last decade in the poverty risk for people living in (quasi)jobless households , worsening in the depth and persistence of poverty and a decline in the impact of social transfers on poverty reduction. U ntil 2020 the Union economy continued to expand, employment reached the highest level ever recorded and unemployment returned to the pre-2008 levels . T he COVID-19 pandemic led however to an economic shock. The Union and the Member States stepped up social protection significantly, provid ing a comprehensive response to the unprecedented social challenges that arose . Nevertheless, c onfinement measures have had a disproportionate impact on women and people in vulnerable situations, notably in terms of the higher burden of informal care work and more limited access to healthcare, education and relevant social services, also aggravating pre-existing limitations in access to employment. More recently , following Russia’s illegal and unjustified aggression against Ukraine, the sharp increase in energy prices and hiking inflation affect in particular low- and lower middle-income households , as the share of energy and food consumption in their overall incomes is generally higher . The fight against poverty and social exclusion and the right to adequate minimum income occupies a central role in the European Pillar of Social Rights. P rinciple 14 of the Pillar states that ‘Everyone lacking sufficient resources has the right to adequate minimum income benefits ensuri ng a life in dignity at all stages of life, and effective access to enabling goods and services. For those who can work, minimum income benefits should be combined with incentives to (re)integrate into the labour market’. On 4 March 2021, the Commission adopted the European Pillar of Social Rights Action Plan, which was welcomed by the Union leaders at the Porto Summit on 8 May 2021. The European Council set 2030 headline targets in the areas of poverty, employment, as well as in the area of skills . By 2030, t he number of people at risk of poverty or social exclusion should be reduced by at least 15 million, including at least 5 million children ; at least 78% of people aged 20 to 64 should be in employment ; and 60% of adults should participate in training every year. In June 2022, Member States presented their national targets to support this ambition. The role of social safety nets Social safety nets help reduce social inequalities and disparities within Member States, enhancing upward social convergence , while promoting labour market integration for those who can work . Well-designed social safety nets aim to guarantee that everybody has a sufficient level of resources to ensure a life in dignity and be able to participate in the economic and social life , including the labour market . They are particularly important for persons living in households lacking sufficient resources, meaning those having insufficient, irregular or uncertain monetary and material resources, which are indispensable for their health and well-being and for social inclusion and labour market integration . For this purpose, social safety nets include income support and various in-kind benefits and services provided to those in need . Income support consists of a spectrum of monetary benefits addressing different needs. Such m onetary benefits may include for instance child and family allowances, housing benefits, unemployment benefits, disability benefits , old-age benefits or in-work benefits and also the minimum income benefits. Minimum income benefits play a special role within overall monetary income support as they aim at filling the gap to reach a certain overall level of income in the a given household . They are non-contributory and means-tested benefits of last resort to households without sufficient resources, when other sources of income or benefits have been exhausted or are not adequate to ensure a life in dignity. They are generally complemented with tailored assistance and incentives to access to labour market , measures fostering social inclusion and provision of quality services . In this way, minimum income schemes - integrating all three reinforcing strands - are not a passive tool but act, as far as possible, as a springboard to improve inclusion and employment prospects. Properly designed minimum income schemes, can act as automatic stabiliser s . In times of economic downturn s , they can contribute to supporting a sustainable and inclusive recovery, help mitigate the drop in household incomes and contain the levels of people at risk of poverty or social exclusion. They can also have a stabilising effect on the overall demand for goods and services. Well-designed minimum income schemes strike the right balance between poverty alleviation, work incentives and sustainable budgetary costs . T he overall level of income support should ensure a dignified life while it should always pay to work, and social protection systems should be fiscally sustainable . M inimum income need s to be accompanied with sufficient incentives to (re) enter the labour market for people who can work to play their stabilising role and avoid detrimental hysteresis effects leading to lower employment levels. A ppropriately designed minimum income, together with effective labour activation measures, can be an important tool to meet the Union’s 2030 employment target and also support activation of young adults and their integration to the labour market . As part of their social safety nets and i n addition to monetary benefits, Member States also provide benefits in-kind . These include, for example , such as social housing, reduced fees for certain services (e.g. public transport, gas, energy and other utility costs) or targeted support to cover the out-of-pocket costs of childcare or healthcare , including in maternal and infant health care . While minimum income beneficiaries are likely to profit from those, they are not always integrated with minimum income and are not taken up by all minimum income beneficiaries. Evidence shows that the take up of some of these services (e.g. childcare) is lower for low-income households in spite of the additional support provided. Although all Member States have social safety nets in place, the progress in making them accessible and adequate has been uneven . While the design varies across Member States , reflecting different national traditions and the overall architecture of social protection systems, Member States face similar challenges, as shown by the recurring European Semester country-specific analysis and recommendations . In addition, thematic discussions under the Open Method of Coordination highlighted mutual challenges, in particular on non-take up of benefits and on supporting beneficiaries to participate in the labour market and integrate in the society. Challenges Securing the adequacy of income support is a challenge in nearly all Member States , including on account of wage developments . The adequacy can be measured by comparing the overall income of beneficiaries with the national poverty threshold (as an indication of the poverty alleviation effect) and with the income of a low-wage earner ( as an indication of the financial incentives associated to labour market participation). While it varies across households, both indicators provide similar results , pointing out that low wages are close to poverty threshold and benefits stands at even lower level. I n 2019, the income of a beneficiary of income support (a single person) was below 80% of the poverty threshold in 22 Member States , while the income of a low-wage earner reached or stood above the poverty threshold in all Member States . For households with children, the adequacy of income support is generally significantly higher (on average by around 10 to 20 percentage points). L ow frequency of revisions of the income support may result in benefits not keeping pace with wage developments, rises in costs of living, prices or inflation (especially of food and energy) and thus further eroding their adequacy. In a large number of Member States, setting and uprating the level of minimum income benefits is not based on a robust methodology, neither linked with statistically underpinned reference values or indicators. Automatic indexation systems that adjust the amount of income support on a regular basis to take into account changes in the costs of living is applied in around one-third of Member States. T he adequacy of income support, and in particular of minimum income benefits has remained almost unchanged on average in the Union in the last decade, in spite of a slight improvement in the recent years. Some convergence has been observed, in particular due to new minimum income schemes introduced in several Member States. On the reverse, some significant deterioration in terms of adequacy took place since 2009 in a number of Member States where rates were already below the Union average. A second common challenge relates to coverage of minimum income, with around 20% of jobless people at risk of poverty not being eligible to receive any income support. Certain groups face particular difficulties in having access to them. Age requirements (for example age limit is set higher than 18 years in five Member States) may limit access of young adults . While restrictions on nationality have limited impact on eligibility , criteria related to the minimum length of legal residence (regulated in a few Member States, ranging from one to ten years) can limit access for non-national claimants. Furthermore, the obligations such as having permanent address or a bank account are obstacles for homeless people or marginalised people living in deprived areas (e.g. Roma settlements). Whereas means testing is an essential element to ensure the appropriate targeting of minimum incomes, insufficient coverage may also arise from means testing if it is excessively severe. Means testing examines the resources - be it income, assets, real estate or movable property - of all household members. In most Member States, the threshold used in the means testing represents the maximum level of the benefit provided (and the minimum income benefits are used to top up the household's income to this level). In some Member States, if the threshold is set at a low level, means test can exclude from eligibility to minimum income an important number of low-income households and working poor. Furthermore, incomplete coverage may stem from a too stringent design of the asset test, generating situations when a household would be excluded from minimum income due to disproportionate accounting of low value assets . Finally, benefits might not be adequately distributed among household members, as the right to claim benefits is limited to the head of the household . In most countries, women are not usually considered as heads of households unless no adult male is living permanently in the household . Only i n few Member States, the right to receive the benefits by individuals of the households is allowed in specific cases, while eligibility remains to be determined at the household level. Without necessarily increasing the overall level of benefits received at the level of the household, s olutions facilitating the receipt of income support by individual members of the household can contribute to promoting gender equality and economic independence and income security of women and young adults. The national Recovery and Resilience Plans (RRPs) under the Recovery and Resilience Facility envisage reforms in Member States, where challenges for the adequacy and coverage of minimum were identified by the country specific recommendations issued in the European Semester process . By way of example, a number of investments focuses on expanding or improving the quality of social services, fighting energy poverty and on the inclusion of vulnerable groups. Some RRPs also aim at increas ing the effectiveness and adequacy of social benefits, including minimum income. Thirdly, the non take-up of minimum income appears to be rather high in all Member States. Available estimates of the non-take-up typically range from 30% to 50% of the eligible population. This may be explained by various factors, such as lack of information, complexity of access, lack of trust in institutions and perception of stigma. It appears that only a few Member States gather information on the non-take up. Fourthly, the coordination between income support policies and incentives to (re) integrate to the labour market of those who can work remains insufficient . Social safety nets should be designed in a way that incentives to work are ensured . In particular, the design of income support should not erode work incentives nor create poverty traps (or low - wage traps for people in work and in receipt of income support). In some cases, high withdrawal rates of minimum income benefits (also with regard to supplementary benefits) or high marginal effective tax rate might result in low incentives to take up work. While it is evident that income from work (already at minimum wage level) should be higher than income from benefits, other factors also affect the rate of transition of minimum income recipients into work (e.g. participation and quality of job counselling or other tailor-made activation measures, skills gaps, health-related issues, childcare availability , etc). A ctive labour market policies encouraging the transition to employment include lifelong learning, personalised support and guidance that meet specific needs, promoting quality jobs and job retention and enabling advancement, in line with the concept of the inclusive labour markets . Yet, in many Member States these measures are not sufficiently tailored to individual needs of beneficiaries of minimum income who are often furthest away from the labour market . Whil e participation in activation programmes is a requirement in most of the Member States , adequate measures may not even be available. A ctivation requirements (and related sanctions) need to be accompanied with supporting services such as counselling, coaching or job-search assistance to be more effective and to encourage the acceptance of job offers. Special attention needs to be paid to young adults outside of the labour market or being at-risk-of poverty or social exclusion. To get them back into education, training or the labour market within the shortest time possible, the receipt of income support should be linked to particularly strong activation measures support ing them in gaining work experience and developing the right skills for a changing world of work, in particular those relevant to the green and digital transitions. P ositive incentives to take up employment , supporting a progressive transition to the labour market while retaining eligibility to minimum income for certain period during employment , generally yield positive results . The quality and sustainability of offered jobs ( i.e. long-lasting quality jobs) is also a challenge . Participation in public works programmes is either obligatory or the first resort option for the beneficiaries in around one-fourth of Member States , despite the fact that public works are generally considered to have little or no impact in terms of supporting longer term transitions to employment. The role of the social economy is instrumental to facilitate employment opportunities for minimum income beneficiaries. Employment in the social economy could be a stepping stone towards attachment to the open labour market. Fifthly, e nsuring e ffective access to quality enabling and essential services is a lso a necessity . While an exhaustive list of enabling services cannot be drawn, they typically include general enabling services provided to everyone, such as early childhood education and care, training and education, healthcare, and long-term care. A specific category of enabling services, - social inclusion services - encompass es services addressing specific problems of those furthest away from the labour market to help them integrate into society and employment . Social inclusion services may include social work, counselling, coaching, mentoring, psychological support and rehabilitation . In addition, accessibility and affordability of essential services, such as water, sanitation, energy, transport, financial services and digital communications, are a fundamental prerequisite of any further social integration. Although most of those services are in principle available for the whole population, access and affordability may be problematic for people lacking sufficient resources , particularly now with current energy price hikes . The dramatic increase in energy prices is putting pressure on vulnerable households and risks causing wider social and economic harm . In these turbulent times, having solid social safety nets contributes to mitigate the risk of energy poverty . In particular, m inimum income and access to essential services can contribute to mitigate the impacts of the price hikes on the most vulnerable , while complementing other structural measures . Compared to price measures, income support measures generally allow for better targeting the support to those in need, and are more compatible with preserving incentives to reduce energy consumption. Sixthly, p ersons lacking sufficient resources face multiple and complex barriers to inclusion and thus require individualised support . Some people are actively available to (re)enter the labour market . Some other s might not be (immediately) able to work , such as people with severe disabilities or health problems, those lacking basic social skills, the homeless, or those looking after young children or dependent adults . For those people, social inclusion policies are of primary importance and may make finding a job easier at a later stage. In order to provide an individualised support, most Member States carry out multi-dimensional needs assessment. In around half of countries, it is conducted for all persons living in households lacking sufficient resources , while in a smaller group of Member States it is limited to specific groups (e.g. unemployed for a specific period) or is provided on a discretionary basis. However, only around half of Member States who carry out a multi-dimensional needs assessment offer a tailor-made inclusion plan to address the barriers to social integration, and, eventually, employment. As significant proportion of beneficiaries of minimum income is likely to be long-term unemployed, they are offered a job integration agreement, in line with the Council Recommendation on the integration of the long-term unemployed into the labour market . Finally, t he effective implementation of robust social safety nets is challenged by governance issues. Key barriers include insufficient coordination between different entities due to missing standards of cooperation , lack of information exchange , shortage of skilled human capacity and low resources, including infrastructure in public employment and enabling services. These limitations also pose challenge s to regular monitoring and evaluation of the effectiveness - about half of the Member States have regular monitoring mechanisms in place, while in others such practice has not been established yet. There are more structural challenges ahead, making a case for strong social safety nets. The accelerating green and digital transition offers a window of opportunity to stimulate economic growth and create jobs. Well-designed, robust social safety nets can help fully realise this potential by supporting labour market transitions and more active participation of people facing disadvantage. On the other hand, the insufficient coverage by contributory- based benefits (including unemployment benefits and future pensions), caused by growing use of non-standard employment, may create additional burdens for non-contributory schemes. In this context, social safety nets and minimum income in particular need to be modernised and adapted to foster social inclusion and to support people able to work in their pathways to quality employment. Safeguarding adequate social safety nets to protect a life in dignity has been a long-standing concern of the Union. In 1992, the Council adopted a Recommendation 92/441/EEC on common criteria concerning sufficient resources and social assistance in social protection systems , proposing as a common objective the establishment of a minimum level of guaranteed income and principles and guidelines to attain that objective. The general principles o f th e framework include d active availability for work or vocational training for people whose age, health and family situation so allows, and economic and social integration measures for others. The objectives of that Recommendation were reiterated and further reinforced by the Commission Recommendation 2008/867/EC on the active inclusion of people excluded from the labour market . Recognising the relevance of a Union-level policy response to address the current chall e nges , in October 2020 the Council invited the Commission to initiate an update of the Union framework to effectively support and complement the policies of Member States on national minimum income protection . In its Resolution , t he European Parliament, called on Member States to introduce adequate minimum income, highlighting the role of minimum income protection as a tool for fighting poverty. Against this background and w ith a view to ensure a life in dignity at all stages of life , this Recommendation aims at combating poverty and social exclusion by promoting adequate income support, effective access to enabling and essential services for persons lacking sufficient resources and fostering labour market integration of those who can work , as laid down by principle 14 of the European Pillar of Social Rights. In doing so, i t aims at achieving a high level of employment by contributing actively to the integration to the labour market of those who can work. These objective s are to be achieved without prejudice to the powers of the Member States to organise their social protection systems. In order to reach this general objective, the specific objectives of the initiative are: (a) to improve the adequacy of income support; (b) to improve the coverage and take-up of minimum income; (c) to improve access to inclusive labour markets for those who can work; (d) to improve access to enabling and essential services ; (e) to promote individualised support ; (f) to increase the effective ness of the governance of social safety nets at Union , national, regional and local level , as well as monitoring and reporting mechanisms . • Consistency with existing policy provisions in the policy area The proposal contributes to the implement ation of principle 14 of the European Pillar of Social Rights and will also further other Pillar principles such as those on “active support to employment”, “social protection” , “access to essential services” , “education, training and life long learning” and “equal opportunities” . The proposal will help achieve the headline target on poverty reduction, and its sub-target on child poverty, set in the European Pillar of Social Rights Action Plan and will support the attainment of the headline targets on employment , as well as the headline target on skills. The proposal builds upon on the Council Recommendation 92/441/EEC on common criteria concerning sufficient resources and social assistance in social protection systems. T he proposal is coherent with the existing provisions and introduces new elements where it has been considered that the Council Recommendation 92/441/EEC was insufficient and needed to evolve according to societal changes. For reasons of simplification, this proposal aims to replace the Council Recommendation 92/441/EEC, while ensuring that the acquired level of protection is not diminished. The proposal also complements the Commission Recommendation 2008/867/EC on the active inclusion of people excluded from the labour market. Active inclusion strategies aim to help integrate those who can work into sustainable, quality employment, and to provide enough resources and support for living in dignity to those who cannot. This proposal builds on the experience and lessons learnt from the implementation of that Recommendation and offers the possibility to further develop its various elements and addressing the remaining gaps . The proposed initiative builds on and complements the ILO Social Protection Floors Recommendation , which provides guidance to countries in extending social protection coverage by prioriti s ing the establishment of national floors of social protection accessible to all in need. The European Semester process of economic and employment policy coordination has highlighted structural challenges related to minimum income schemes and related elements such as social inclusion and labour market activation, with a number of Member States receiving related country specific recommendations. The revised social scoreboard tracks performance and trends in the Member States, enabling the Commission to monitor progress in addressing the country-specific recommendations. The 2022 guidelines for the employment policies of the Member States state that social protection systems should ensure adequate minimum income benefits for everyone lacking sufficient resources and promote social inclusion by encouraging people to actively participate in the labour market and society, including through targeted provision of social services. For strengthening analytical work, a benchmarking framework was agreed in the Social Protection Committee and its results have been reflected in the Joint Employment Report, country reports and country-specific recommendations. In order to continuously gather such contextual information and facilitate mutual learning and exchange of practices within the Open Method of Coordination, the establishment of a network of national authorities responsible for minimum incomes (MINET) has allowed a regular structured dialogue among Member States. • Consistency with other Union policies The initiative is also complementary to and consistent with a number of other Union initiatives. The Council Recommendation on the integration of the long-term unemployed into the labour market recommends that Member States provide individual support to long-term unemployed and encourage a better coordination of relevant services. The Council Recommendation on access to social protection for workers and the self-employed aims at ensuring that all of them contribute and have formal access to effective, adequate and transparent social protection systems. It aims in particular at supporting people in non-standard forms of employment and self-employment who, due to their employment status, are not sufficiently covered by contributory-based social security schemes and thus are exposed to higher economic uncertainty . The Directive on adequate minimum wages seeks to establish a framework to improve the adequacy of minimum wages and to increase the access for workers to minimum wage protection, thereby contributing to addressing in-work poverty and low-wage traps. The Council Recommendation on a Bridge to Jobs – Reinforcing the Youth Guarantee aims to ensure that all young people under the age of 30 receive a good quality offer of employment, continued education, an apprenticeship or a traineeship within 4 months of becoming unemployed or leaving formal education, thereby preventing their poverty and social exclusion. The Council Recommendation establishing a European Child Guarantee invites Member States to guarantee for children at risk of poverty or social exclusion free and effective access to key services crucial for their development and well-being, including through labour market integration measures for parents and income support to families and households. The Commission Recommendation for Effective Active Support to Employment (EASE) highlights the importance of developing and implementing coherent policy packages, including hiring and transition incentives, upskilling and reskilling, and enhanced support by public employment services. The Gender Equality Strategy 2019-2025 recognizes the higher proportion of women , particular ly older women, in poverty, due to the gender employment and pay gaps and which, accumulated throughout life result in a wide pension gap. The EU Roma Strategic Framework and the Council Recommendation on Roma equality, inclusion and participation calls on Member States to fight multiple and structural discrimination against Roma , to ensure that by 2030 the majority of Roma escape poverty and to take stronger measures in the interrelated fields of income support, employment, healthcare and social services, housing and essential services . The Strategy for the rights of persons with disabilities 2021-2030 aims to ensure, amongst others, that persons with disabilities can enjoy human rights, have equal opportunities and have equal access to participate in society and economy , as well as have adequate social protection, to ensure an adequate income for a decent standard of living of persons with disabilities and their families. The New Skills Agenda for Europe lays out a comprehensive plan to ensure social fairness and to facilitate access to inclusive education and training for everybody, including for the most vulnerable. The Council Recommendation on individual learning accounts , adopted as one of the deliverables of the Skills Agenda, enables and empowers individuals to participate in labour-market relevant training and facilitates their access to or retention in employment. The proposed 2023 European Year of Skills will put further focus on skills, at all stages of life. A Commission Communication entitled ‘A Renovation Wave for Europe - greening our buildings, creating jobs, improving lives’ is based on the principle of affordability of the renovated housing and its accessibility, thus contributing to the goal of guaranteeing adequate housing to vulnerable population, especially through the Commission Recommendation on Energy Poverty . The Council Recommendation o n ensuring a fair transition towards climate neutrality sets out specific guidance to help Member States implement policy packages that ensure a fair transition towards climate neutrality in a comprehensive manner, with particular attention to vulnerable households. The REPowerEU Plan calls for t argeted measures to minimize volatility, keep prices in check and protect the individuals in or at risk of (energy) poverty in order to ensure long-term benefits of a fair energy transition and a swift phase-out of Russian fossil fuels. A Commission proposal for a Regulation on an emergency intervention to address high energy prices seeks to address the massive energy price increases by reducing electricity consumption in Member States and by sharing the exceptional profits of energy producers with those who need help the most, including vulnerable households. The social economy action plan helps social economy thrive, tapping into its economic and job-creation potential, as well as its contribution to a fair and inclusive recovery, and the green and digital transitions. This proposal contributes to the objectives of the 2030 Agenda for Sustainable Development. 2. LEGAL BASIS, SUBSIDIARITY AND PROPORTIONALITY • Legal basis The proposed recommendation is based on Article 292 of the Treaty on the Functioning of the European Union (TFEU) as the procedural legal basis in combination with Article 153(1) point (j) TFEU as the substantial legal basis . Article 153(1)(j) allows the Union to support and complement the activities of Member States in the field of combating social exclusion . The proposal will contribute to this objective through promoting income support at a level allowing to have a life in dignity, combined with effective access to enabling and essential services and measures supporting labour market integration of those who can work. Using the substantial basis of Article 153(1)(j), is limited, firstly, by Article 153(2)(a) as it allows only measures designed to encourage cooperation between Member States, excluding any harmonisation of the laws and regulations. Further under Article 153(4) all provisions adopted pursuant to Article 153 require that the Recommendation (i) does not affect the right of Member States to define fundamental principles of their social protection systems; (ii) does not significantly affect the financial equilibrium of these systems. • Subsidiarity (for non-exclusive competence) Employment and social protection policy remain primarily a responsibility of the Member States, in line with principle of subsidiarity. Starting with the Council Recommendation 92/441/EEC and the Council Recommendation 92/442/EEC on the convergence of social protection objectives and policies , the Union has taken action in the area of social protection, building on a consensus that the deepening single market should be complemented by social solidarity and convergence in social protection policies between the Member States. While all Member States have adopted reforms in the area of minimum income, evidence shows that there is scope for improvement in most of the Member States to address the identified challenges in an integrated way. Gaps in the effective delivery of minimum income and labour market activation measures increase risks to the welfare of the affected individuals and their families who endure greater economic uncertainty and reduces overall employment levels in the economy . The problem of inadequate income support and insufficient access to supporting services for a considerable share of population has negative consequences on social fairness and sustainable growth. Persistent inactivity and remaining remote from the labour market leads to skills erosion and lead to a lower-quality and less-productive workforce. This is a strong driver of social exclusion and poverty and an obstacle to the achievement of the 2030 headline targets. As shown in the Staff Working D ocument accompanying the proposal, the target on poverty reduction is unlikely to be reached in the coming years unless Member States strengthen their social protection and social inclusion systems , while the employment target requires more effective labour market activation policies . Given the risk of non-action (or insufficient action), in view of the past trends and the social challenges ahead and the potential mutual learning among Member States , the Union is well placed to step up efforts and take the lead, w hile respecting Member States’ competences in the area of social protection. The Union action can help ensure that all Member States move in the same direction at the same time, promoting upward convergence within and between Member States, resulting in more equitable and cohesive societies. • Proportionality Measures proposed in this Recommendation are proportional to the pursued objectives. The proposal supports social safety nets and minimum income already existing in Member States and complements Member States’ efforts in the area of combating social exclusion and labour market integration of disadvantaged individuals. The proposed action respects Member States’ practices and the diversity of their social protection systems. It recognises that different national, regional or local situations could lead to differences in how the Recommendation is implemented and allows Member States to make use of the Recommendation according to their specific context. Proportionality also played a key role in guiding the choice of the instrument. • Choice of the instrument The instrument is a proposal for a Council Recommendation, which respects the principles of subsidiarity and proportionality. It builds on the existing body of the Union law and is in line with the type of instruments available for Union action in the areas of employment and social policy. A Council Recommendation will provide Member States with specific guidance on the reform pathway, whilst leaving to discretion of Member States the adaptation of measures to national institutions and delivery models. It lays down measures to be considered by Member States and provides a strong basis for cooperation at Union level in this area, while fully respecting Member States competence in the relevant policy fields. Once adopted, the Council Recommendation 92/441/EEC will be replaced by this Recommendation. 3. RESULTS OF EX-POST EVALUATIONS, STAKEHOLDER CONSULTATIONS AND IMPACT ASSESSMENTS • Ex-post evaluations/fitness checks of existing legislation In 1999 the Commission submitted a report on the implementation of the Council Recommendation 92/441/EEC . The report confirmed the essential role of minimum income as a final safety net mechanism. It concluded that the Recommendation had helped to organise and stimulate the debate between the Member States on the role and development of minimum income and that it had fostered convergence across the Member States. The report stated that notable differences remain in the way minimum incomes function; to what extent and for how long they cover essential needs and how they are linked with other measures of social and employment support. In 2013, the Commission reviewed the implementation of the Commission Recommendation 2008/867/EC . The assessment confirmed the validity of the active inclusion approach, but acknowledged that progress in implementing it at national level had been relatively limited. It highlighted specific challenges related to the three active inclusion strands, such as: (i) low adequacy, lack of take-up and limited coverage of income support, (ii) in-work poverty and potential disincentives arising from tax and benefits systems and (iii) a problematic access to quality services in a number of Member States, notably for Roma, migrants and people with disabilities. Furthermore, coordination challenges at local level and scattered competencies across policy levels hampered the implementation. Another review of progress in implementing the Commission Recommendation 2008/867/EC was carried out in 2017 . The findings of that assessment underlined the importance of integrated and comprehensive policy measures for disadvantaged people. They called for a sharper focus on adequate support for the social inclusion of people who cannot work and highlighted the need for close cooperation among stakeholders and the active involvement of all relevant partners. The results of those assessments have been taken into consideration during the preparation of this proposal. • Stakeholder consultations The Commission carried out stakeholder consultations over two periods . Between 14 January and 30 November 2020, the Commission carried out public consultation on the European Pillar of Social Rights Action Plan (including on p rinciple 14) that contributed to shaping the content if this proposal. Furthermore, b etween 5 January and 5 May in 2022, the Commission carried out targeted consultations on the initiative itself . Those consultations, mainly thematic debates, took place with social partners, civil society organisations, the Social Protection Committee and the Employment Committee, the European Economic and Social Committee, the European Network of Public Employment Services, the Committee of the Regions, young people, researchers and academia. All stakeholders could participate in the call for evidence, on which 75 individual contributions and 33 position papers were submitted, mainly from civil society, citizens, as well as from business associations, academia, trade unions and public authorities. The majority of the stakeholders was supportive of a Union initiative aimed at strengthening the current framework. Many of them reiterated that minimum income s are interconnected with other support measures and as such should be seen as a part of broader social protection systems, which are designed and implemented at national level. A Council Recommendation providing Union-level guidance, while leaving the implementation to the Member States, was generally mentioned as the best-suited instrument. Most of the stakeholders reiterated the importance of an empowering active inclusion approach, comprising income support, inclusive labour markets, social inclusion and access to quality services. For the approach to be effective, adequate governance system should support cooperation of different actors on vertical and horizontal levels. To this end, many stakeholders reiterated the importance of local actors, including service providers and civil society organisations and recommended that these actors become part of the governance systems. On adequacy, most of the stakeholders agreed that the level of income support should be set at or above national poverty threshold to ensure a life in dignity. Most of the stakeholders pointed to the need of a robust monitoring systems to support an effective implementation of the Recommendation. • Collection and use of expertise The evidence base to underpin the initiative includes: An exploratory study to support the S taff W orking D ocument entitled “Filling in the knowledge gaps and identifying strengths and challenges in the effectiveness of the EU Member States’ minimum income schemes”. The aim of the study was to: (i) collect data on national minimum income across the Union; (ii) identify strengths and challenges of the effectiveness of minimum income; and (iii) assess the impacts of different measures aimed at enhancing their effectiveness, including activation and access to services. Modelling of impacts of selected policy options in the provision of adequate income support carried out by the Jo int R esearch Centre. A benchmarking framework on minimum income agreed in the Social Protection Committee that identified three policy levers most likely to affect performance of minimum income: (i) adequacy of benefits, (ii) eligibility rules and take-up of benefits, and (iii) activation measures and access to services. The framework identified a selection of outcome, performance and policy lever indicators, including a twofold indicator for adequacy of monetary income support: (i) as a share of the national at-risk-of poverty threshold in the Member State concerned; and (ii) as a share of the income of a low wage earner, defined as a person earning 50 % of the average wage. Based on the benchmarking framework, the joint report of the Social Protection Committee and the Commission provides an overview of the state of play on minimum income. The Social Protection Performance Monitor (SPPM), which identifies annual key social trends to watch across the Union and key social challenges and good social outcomes within individual Member States. • Impact assessment The proposed instrument – a Council Recommendation –gives Member States enough leeway to determine how to best achieve the objectives of this initiative, taking into account national, regional or local circumstances. Since potential impact depend on concrete action s taken by Member States, a fully-fledged impact assessment cannot fully assess expected impact before implementation choices by Member States are made. The accompanying S taff W orking D ocument includes an overview of the most important challenges with regard to the performance of minimum income. It also includes an analysis of impact of possible policy reforms on poverty reduction. • Regulatory fitness and simplification Not applicable. • Fundamental rights The proposal will contribute to safeguarding the right to life to dignity (Article 1 of the Charter of Fundamental Rights of the European Union, the ‘Charter’), to social security benefits and social services, to social and housing assistance and to decent existence of those who lack sufficient resources (Article 34 of the Charter). 4. BUDGETARY IMPLICATIONS Not applicable. 5. OTHER ELEMENTS • Implementation plans and monitoring, evaluation and reporting arrangements Member States will regularly report to the Commission on the progress in implementation of this Recommendation. The Recommendation also establishes a period for a progressive implementation, by end-2030, of the provision relevant to the adequacy of income support. The progress reports should be discussed within the Social Protection Committee, in close cooperation with the Employment Committee and the network of Public Employment Services with regard to the access to inclusive labour markets. Based on the national progress reports, regular joint reports of the S ocial Protection C ommittee and the Commission will be delivered at the Union level. The Commission will also regularly monitor the Recommendation’s implementation in the context of the European Semester and issues country-specific recommendations, as appropriate. The Commission also aims to work jointly with the Social Protection Committee to further develop the benchmarking framework on minimum income schemes to underpin the monitoring of this Recommendation and to enhance the availability and comparability of relevant indicators. The Commission aims to review actions taken in response to the proposed Recommendation, in particular with regard to their impact on the reduction of poverty and social exclusion, increasing employment and improving skills, and report to the Council by 2032. On the basis of the results of the review, the Commission may consider making further proposals. • Explanatory documents (for directives) Not applicable. • Detailed explanation of the specific provisions of the proposal Paragraph 1 indicates the objective of this Recommendation. Paragraph 2 contains definitions, which are to be applied for the purpose of the Recommendation. Paragraph 3 recommends Member States to develop robust social safety nets through an integrated approach which combines income support , incentives and support to (re)integrate in the labour market and access to services. Paragraph 4 to 7 recommend Member States ensure the adequacy of income support by defining a transparent methodology for setting and reviewing the level of income support, proposing reference values to guide the assessment of adequacy and recommending annual adjustments of income support. Specifically, Paragraph 6 invites Member States to progressively achieve the adequacy of income support by 31 December 2030 at the latest . Paragraph 8 recommends to Member States to provide for a possibility to request the income support to be provided to individual members of the household , without necessarily increasing the overall level of benefits received by the household . Paragraph 9 recommends to Member States to ensure a comprehensive coverage of persons lacking sufficient resources by minimum income, through inter alia non-discriminatory eligibility criteria and proportionate means test ing ; Paragraph 10 recommends to Member States to encourage full take - up of minimum income, including through simplifying the application procedure, reducing administrative barriers and providing accessible information to the potential recipients; Paragraph 11 recommend s to Member States to ensure appropriate incentives for minimum income recipients to (re)integrate in the labour market, and ensure inclusive labour markets and high employment rates , including through investments in human capital and skills , safeguarding incentives to work, supporting employers and facilitating working opportunities in the social economy sector; Paragraph 12 recommends Member States to ensure effective access to enabling and essential services by safeguarding continuity of access to essential services ( including energy) and addressing barriers to access to the services; Paragraph 1 3 recommends Member States to develop individualized approaches to address various barriers to social inclusion and employment faced persons lacking sufficient resources. Paragraph 14 to 1 5 recommend Member States to put in place effective governance and monitoring systems and to report regularly to the Commission on the implementation of the Recommendation; Paragraph 16 invites the Commission to work further with the Social Protection Committee on the benchmarking framework on minimum income schemes and to enhance the availability and comparability of relevant data. It also recommends the Commission and the Social Protection Committee to regularly review the progress in implementing the Recommendation and to report to the Council by 2032. 2022/0299 (NLE) Proposal for a COUNCIL RECOMMENDATION On adequate minimum income ensuring active inclusion THE COUNCIL OF THE EUROPEAN UNION , Having regard to the Treaty on the Functioning of the European Union, and in particular Article 292, in conjunction with Article 153(1) , point (j) thereof, Having regard to the proposal from the European Commission, Whereas: (1) With a view to ensure a life in dignity at all stages of life, this Recommendation aims at combatting poverty and social exclusion and at pursuing high levels of employment by promoting adequate income support and effective access to enabling and essential services for pe rsons lacking sufficient resources and by fostering labour market integration of those who can work. (2) Pursuant to Article 151 TFEU , the Union and the Member States have as their objectives , amongst others, the promotion of employment, improved living and working conditions, proper social protection and the combating of social exclusion. (3) Article 1 of the Charter of Fundamental Rights of the European Union (‘the Charter’) recognises and respects the entitlements to social security benefits and social services. The Charter also provides that everyone residing and moving legally within the Union is entitled to social security benefits and social advantages and that, in order to combat social exclusion and poverty, the Union recognises and respects the right to social and housing assistance to ensure a decent existence for all those who lack sufficient resources. (4) Council Recommendation 92/441/EEC of 24 June 1992 on common criteria concerning sufficient resources and social assistance in social protection systems calls on Member States to recognise the basic right of a person to sufficient resources and social assistance to live in a manner compatible with human dignity as part of a comprehensive and consistent drive to combat social exclusion, and recommends to adapt their social protection systems, as necessary. In view of the content of this Recommendation, it is appropriate to replace Recommendation 92/441/EEC. (5) Commission Recommendation 2008/867/EC of 3 October 2008 on the active inclusion of people excluded from the labour market sets out a comprehensive strategy to facilitate the integration into sustainable, quality employment of those who can work and to provide resources which are sufficient to live in dignity, together with support for social participation, for those who cannot. This integrated approach, based on a combination of three policy strands: adequate income support, inclusive labour markets and access to quality services, is particularly important for persons furthest away from the labour market or excluded from society. (6) In November 2017, the European Parliament, the Council and the Commission proclaimed the European Pillar of Social Rights, setting out 20 principles to support well-functioning and fair labour markets and welfare systems. Principle 14 states that ‘E veryone lacking sufficient resources has the right to adequate minimum income benefits ensuring a life in dignity at all stages of life, and effective access to enabling goods and services. For those who can work, minimum income benefits should be combined with incentives to (re)integrate into the labour market ’ . (7) The Eu ropean Pillar of Social Rights Action P lan (‘the Action P lan’) sets out the ambition for a strong social Union . In June 2021, the European Council , in line with the Porto Declaration , welcomed th e Union social target on poverty whereby the number of people at risk of poverty or social exclusion should be reduced by at least 15 million by 2030 , including at least 5 million children. The European Council also welcomed the headline targets on employmen t, of at least 78% of people aged 20 to 64 in employment, and skills , of at least 60% of all adults should participate in training every year . In June 2022, Member States presented their national targets. A revised social scoreboard and a benchmarking framework on minimum income, agreed by the Social Protection Committee, strengthen the analytical underpinning of the European Semester, the Joint Employment Report and the country-specific recommendations. (8) The 2030 Agenda for Sustainable Development and its supportive goals underline th at sustainable economic growth need s to go hand in hand with an eradication of poverty and other deprivations , a reduction of inequalities and improved access to health , education and employment. (9) The European Parliament, in its Resolution of 24 October 2017 , called on Member States to introduce adequate minimum income, highlighting the role of minimum income protection as a tool for fighting poverty. In its conclusions of 12 October 2020 , the Council invited the Commission to initiate an update of the Union framework to effectively support and complement the policies of Member States on national minimum income protection. During the Conference on the Future of Europe , citizens called for a common Union framework on minimum income. (10) This Recommendation builds on the findings of the Commission assessments reviewing the progress achieved in the implementation of the Commission Recommendation 2008/867/EC. The assessments confirmed the validity of the active inclusion approach, but highlighted specific challenges related, amongst others, to low adequacy, limited take-up and narrow coverage of minimum income , potential disincentives arising from tax and benefit systems and a problematic access to quality services fostering social inclusion and labour market integration. They also called for a sharper focus on adequate support for social inclusion of people who cannot work. (11) Despite some progress achieved in the reduction of poverty and social exclusion in the Union in the last decade, in 2021 , over 9 5. 4 million people still remained at risk and the risk was higher for women than for men . Increase in the poverty risk for people living in (quasi)jobless households and a worsening in the depth and persistence of poverty in many Member States, accompanied by declines in the impact of social transfers on poverty reduction, rise concerns. The Union and its Member States should do more to help the most vulnerable and disadvantaged people and do it more efficiently. (12) Quality and sustainable employment is the best way out of poverty and social exclusion. At the same time, e nsuring that more people are in the labour market contributes to the financing of social protection systems and enhances their financial sustainability, contributing to intergenerational fairness and promoting social cohesion. To achieve higher employment levels , it is of paramount importance to support people in successful labour market transitions . (13) The social and economic advantages of adequate and targeted social safety nets became even more important during the lock down s linked to the COVID-19 pandemic. Containment measures had a disproportionate impact on women and disadvantaged groups , notably in terms of access to healthcare, both for physical and mental health reasons, education and relevant services, also aggravating pre-existing limitations in access to employment . The lessons learnt from the crisis also highlighted the importance of adequate, comprehensive and resilient social protection systems that are shock-responsive, preventive instruments to support recovery. (14) Macroeconomic trends associated with globalisation, the green and digital transitions, demographic change and changing patterns of work continue to shape the Union . Comprehensive and robust social safety nets, which ensur e adequate income support and facilitat e labour market transitions, including support for reskilling and upskilling, can help that those processes are just and inclusive. Changes in career patterns, paired with an increase of non-standard forms of employment, can make it more difficult for low-income people to qualify to access insurance-based social protection systems and can lead to an increased demand for alternative support measures, such as minimum income. More over, following Russia’s unjustified and illegal war of aggression against Ukraine, the sharp increase in energy prices and subsequently in inflation is affecting low- and lower middle-income households. Income measures can be targeted to vulnerable groups and are compatible with preserving incentives to reduce energy demand and improve energy efficiency. (15) The focus of this Recommendation is on ‘persons lacking sufficient resources’ mean ing persons living in households with insufficient, irregular or uncertain monetary and material resources, which are indispensable for their health and well-being and for participating in the economic and social life. For those able to work, robust social safety nets must facilitate (re)integrat ion in the labour market through active labour market measures, support in job seeking, education and training. For everyone in need, including those who cannot work, they ensure adequate income support and enabling services. Thus, social safety nets are not a passive tool but act, as far as possible, as a springboard for socio-economic integration and upward social mobility, improving inclusion and employment prospects . (16) Social safety nets include an array of monetary and in-kind benefits providing income support and access to enabling and e ssential services . An important component of income support are minimum income benefits , defined as a non-contributory monetary benefit s of last resort aiming at filling the gap to reach a certain overall level of income in a given household when other sources of income or benefits have been exhausted or are not adequate to ensure a life in dignity . Income support may also include o ther monetary benefits such as child and family allowances, housing benefits, unemployment benefits, disability benefits , old-age benefits or in-work benefits . It can also top up minimum pensions and income from work. (17) M inimum income is a key element of strategies to exit poverty and exclusion and can act as an automatic stabiliser. In times of economic crisis, it can contribut e to supporting a sustainable and inclusive recovery, help mitigate the drop in household incomes and contain the levels of people at risk of poverty or social exclusion. For those who can work, minimum income comprise s adequate incentives and tailored and proportionate conditionality to (re)integrate in the labour market. At the same time, minimum income should be designed alongside with work incentives to avoid hysteresis effects in the labour market and to support high employment levels . (18) In-kind benefits can provide targeted support for persons lacking sufficient resources to facilitate their access to specific services such early childhood education and care , in accordance with Council Recommendation establishing a European Child Guarantee , healthcare and long-term care, social housing, employment and training . (19) Doing more to implement integrated, robust social safety nets has the potential not only to improve the social and health outcomes for those furthest from the labour market, but also to deliver lasting social and economic benefits for the Union, boost economic, social and territorial cohesion and result in more equitable and cohesive and resilient societies. Continued efforts are needed to improve access of low-income people to the insurance-based social protection system to help them acquire social protection rights, particularly through facilitating quality employment, and to coordinate the provision of income support under the respective schemes. T hese safety nets should also help increase access to health care and healthy food for those in poverty . Member States should seek to raise the effectiveness and efficiency of their social protection systems , including in supporting access to the labour market, as a whole to prevent that people fall into poverty or need to rely on minimum income in the longer run. (20) Although all Member States have social safety nets in place, the progress in making them accessible and adequate has been uneven. The design varies across Member States, reflecting different national traditions and the overall architecture of social protection systems, but Member States face similar challenges . While some convergence has taken place, t he reforms adopted so far have not always been sufficient or their implementation has been slow, as reflected by relevant long-standing country-specific recommendations issued in the European Semester process. The national plans under the Recovery and Resilience Facility envisage support to reforms and investments in the concerned Member States to strengthen the effectiveness, design and resilience of their social protection systems , including through improv ing the design of minimum income and ensur ing upward convergence in its adequacy and coverage . Several investments also focus on fighting energy poverty and on improving access to essential services for the vulnerable households. (21) Income support is considered adequate when it ensures a life in dignity at all stages of life. A s ound and transparent methodology for setting and adjusting income support at regular intervals, informed by relevant indicators and account ing for household’s specific needs , is necessary to ensure adequacy of the overall income support. R eference values, such as the national-at-risk-of poverty threshold or methodologies based on a nationally defined basket of goods and services reflecting the cost of living in a given Member State or a region , can help guide the adequacy assessment. Adequacy can also be benchmarked against income from work, such as the income of a low-wage earner or a minimum wage earner. While it is evident that income from work (already at minimum wage level) should be higher than income from benefits, there is no evidence of significant negative impact on average on the probability to find a job for people receiving minimum income support. Given the disparities in adequacy across countries , Member States should achieve adequate levels of the overall income support in a progressive manner. Benefits need to be kept in line with inflation (especially of food and energy), rises in the costs of living and wage developments . (22) Eligibility criteria of minimum income may be a barrier to access by certain groups. I n principle children are covered as a part of the household . However t he age threshold set for claimants higher than 18 years may limit access for young adults . Restrictions related to the minimum length of legal residence can limit access for non-national s , while the lack of permanent address makes it difficult to benefit from minimum income by homeless people or people living in deprived areas (e.g. in Roma settlements). Whereas means testing is an essential element to ensure the appropriate targeting of minimum income, insufficient coverage may also arise when a threshold for the maximum total value of income and assets during means testing is set at a low level, thereby excluding some households even if they are poor. (23) G aps in the coverage by minimum income should be addressed and the continuity of coverage over different phases of life should be ensured by putting in place transparent and non-discriminatory access criteria. Age, the existence of permanent address or the requirement of disproportionally long legal residence should not form a barrier to access minimum income . The threshold s for means test ing should reflect a life in dignity for different types and sizes of households in a given Member State. L ow earnings from work (such as one-off or irregular incomes) should be treated proportionally in the means test ing in a way that safeguards incentives to work and does not exclude claimants from drawing (possibly lower) benefits. Access to minimum income needs to be granted swiftly and the entitlement should be unlimited provided the claimants continue to meet the eligibility criteria, subject to periodical reviews. (24) In times of economic downturns , flexibility in the design of minimum income, including through temporarily simplified access, can play an important role to mitigate the adverse social consequences and play a stabilising role in the economy . F iscal consolidation measures that result in the reduction of protection levels rather than improving the effectiveness of the schemes should only be used as last resort option, accompanied by a distributional impact assessment to mitigate adverse effects on the most disadvantaged . (25) Disproportionate administrative burden, lack of awareness or fear of stigmatisation or discrimination may cause that those eligible for minimum income do not request access to it . Avoiding fragmented schemes, ensuring overall accessibility and simplicity of the application procedures and offering administrative support to the potential claimants can increase the take-up of minimum income . Further measures are needed to ensure take up of minimum income by single-parent households, predominantly headed by women. In addition, o utreach efforts should target in particular socially deprived areas and the most marginalised households , including Roma . The low accessibility of digital tools or lack of skills for their use can also constitute a barrier to effective access , including for persons with disabilities . Regular monitoring and analysis of relevant data can help understand the causes of the non-take-up and improve policy response. (26) While means-testing is done at household level, it often does not take into account the position of individuals within the household , potential unequal sharing of family incomes and the desire for autonomy. This particularly affects women as they are more likely to have lower incomes, lower pay and greater caring responsibilities . W ithout necessarily increasing the overall level of benefits received by the household, s olutions facilitating the receipt of income support by individual members of the household can contribute to gender equality and to economic independence and income security of women and young adults . (27) Strengthening inclusive labour markets accessible for all is important to mitigate long-term dependence on income support . Activation requirements and active labour market policies can encourage higher job-search efforts and acceptance of job offers, when including supporting services such as counselling, coaching and job-search assistance and measures to ensure work-life balance . I n line with Counc il Recommendation on a Bridge to Jobs – Reinforcing the Youth Guarantee , p articular attention should be devoted to young adults at the risk of poverty or social exclusion by getting them back into education, training or the labour market within the shortest time possible, while the receipt of income support should be linked to particularly strong activation measures. In line with the Strategy for the Rights for people with Disabilities, particular attention should also be given to the needs of persons with disabilities. U pskilling and reskilling opportunities , personalised support and guidance that meet specific needs, ensuring quality jobs, promoting job retention and enabling advancement can support the transition to employment across all ages. Regular reviews of incentives and disincentives resulting from tax and benefit systems, g radual phasing out of income support upon taking up employment or the possibility to combine it with earnings can increase the disposable income of the household, thereby contributing to making work pay, reducing in-work poverty and incentivising formal employment . At the same time, in-work benefits need to be carefully designed to avoid low-wage traps. (28) Employment in the social economy could be a stepping stone towards other sectors of the labour market. Facilitating transition to employment should be supported through the provision of dedicated measures to employers , accompanied by targeted financial incentives where necessary . (29) Social inclusion services , for example social work, counselling, coaching, mentoring, psychological support and various rehabilitation schemes , and measures facilitating access to other enabling or essential services are also necessary to build robust social safety nets. Efforts should also continue to improve the quality of services, in line with the Voluntary European Quality Framework for Social Services , and to ensure the continuity of access to essential services . Measures to address financial and non-financial barriers that hamper equal and universal access to services should also be strengthened. (30) A more individualised support aiming at identifying and addressing complex needs of persons lacking sufficient resources and their households can significantly contribute to the ir successful social and economic integration. A needs assessment should result in concluding a tailor-made inclusion plan covering persons lacking sufficient resources of a given household (individually or jointly), determining the type of support needed and agreed objectives. The support should include suitably sequenced social inclusion measures or active labour market policy measures, depending on individual situation and the availability to work, while ensuring a balance between positive incentives and activation requirements . The job integration agreements concluded in accordance with Council Recommendation on the integration of the long-term unemployed into the labour market can also serve this purpose and may thus be review ed if needed to include also a wider set of enabling services for integration of persons lacking sufficient resources. (31) Effective governance mechanisms are key for deliver ing robust social safety nets . Administration of the benefit s and service s provision should take the advantage of the tools offered by the digital transition, while avoid ing exclusion by digital divide. Efforts should be made to ensure close coordination and alignment of existing schemes and benefits, as well as their coordination with other policies. Particular attention needs to be paid to strengthening the operational capacity of all involved institutions. Data exchange and closer co-operation across different levels of governance and services, including through formal agreements or one-stop-shops, facilitate better-integrated support. Reliable monitoring and regular evaluating of policy impact, with the involvement of all stakeholders, can contribute to increased efficiency, informed policymaking and improved transparency of the national systems. (32) Mutual learning and exchange of best practices at Union level together with analytical work to further elaborate the existing Union benchmarking framework on minimum income, including through enhancing the availability and comparability of relevant indicators and data regularity should support Member States in the design and implementation of national reforms. (33) Union funds are available to support the implementation of this Recommendation. Within the European Social Fund Plus , each Member States should allocate at least 25% of the European Social Fund Plus to combat social exclusion. The European Regional Development Fund and InvestEU can equally support investments in enabling social infrastructure, such as social housing and early childhood education and care, as well as equipment and access to quality services. The Technical Support Instrument and the Recovery and Resilience Facility already support Member States in designing and implementing structural reforms in the area of minimum income. (34) The implementation of this Recommendation cannot be used to lower the level of protection by existing national legislation or as spelled out in the Recommendation 92/441/EEC. Member States are invited to introduce or maintain more favourable provisions than those recommended herein. (35) The overall sustainability of public finances and the adequate funding of minimum income are essential for their resilience, efficiency and effectiveness. The implementation of this Recommendation should not significantly affect the financial equilibrium of Member States’ social protection systems. (36) Distributional impact assessment (hereinafter ‘DIA’) is a useful tool to capture the impact of budgetary measures and other reforms and investments on different income groups, including on the most disadvantaged. Thus, DIA can contribute to a more efficient and effective design of tax and benefit reforms, ensuring that no one is left behind. A Commission Communication provides guidance to Member States on how best to embed DIA in their policy-making processes . H AS ADOPTED THIS RECOMMENDATION OBJECTIVE (1) With a view to ensure a life in dignity at all stages of life, t his Recommen dation aims at combatting poverty and social exclusion by promoting adequate income support, in particular minimum income , effective access to enabling and essential services for pe rsons lacking sufficient resources and fostering labour market integration of those who can work , in line with the active inclusion approach . DEFINITIONS (2) For the purpose of this Recommendation, the following definitions apply: (a) ‘persons lacking sufficient resources’ means persons living in households with insufficient, irregular or uncertain monetary and material resources, which are indispensable for their health and well-being and for participating in the economic and social life ; (b) 'income support’ means a total of all types of monetary benefits provided to the household, including minimum income benefit s ; (c) ‘minimum income’ means non-contributory and means-tested safety nets operating within social protection systems ; (d) ‘coverage’ means the entitlement to participate in minimum income as defined in the national legislation ; (e) ‘take-up’ means the proportion of persons lacking sufficient resources entitled to participate in minimum income who actually take part in them ; (f) ‘enabling services’ means services targeting specific needs of persons lacking sufficient resources to ensure that they are able to integrate in society and, where relevant , into the labour market , including social inclusion services, for example social work, counselling, coaching, mentoring, psychological support, and rehabilitation and other general enabling services, including early childhood education and care, healthcare, long term care, education and training, and housing ; (g) 'essential services' include water, sanitation, energy, transport, financial services and digital communications ; (h) ‘effective access to services ’ means a situation in which relevant services are readily available, affordable, accessible, of good quality, provided in a timely manner and where the potential users have equal access to them, are aware of their existence, as well as of entitlements to use them ; (i) ‘inclusion plan’ means an agreement or set of agreements concluded with persons lacking sufficient resources, aiming at fostering their social inclusion and, for those who can work, their labour market integration. ADEQUACY OF INCOME SUPPORT (3) Member States are recommended to develop robust social safety nets that guarantee life in dignity at all stages of life, combining adequate income support - including minimum income benefits and other accompanying monetary benefits - and in-kind benefits, giving access to enabling and essential services. (4) In order ensure adequate income support, Member States are recommended to set the level of income support through a transparent and robust methodology defined in the legislation and involving relevant stakeholders. The methodology should take into account overall income s ources , the specific needs and disadvantaged situations of the household s , the income of a low-wage earner or a minimum wage earner, standards of living and purchasing power , price levels and their related developments. (5) While safeguarding incentives to (re)integrate in the labour market for those who can work, i ncome support should gradually increase the income of persons lacking sufficient resources, to a level which is at least equivalent to one of the following : (a) the national-at-risk-of poverty threshold; or (b) the monetary value of necessary goods and services, including adequate nutrition, housing, healthcare and essential services, according to the national definitions; or (c) other levels comparable to the levels referred to in point (a) or (b), established by national law or practice. (6) Member States are recommended to achieve the adequate level of income support provided for in paragraph ( 5 ) by 31 December 2030 at the latest , while safeguarding the sustainability of public finances . (7) Member States are recommended to annually review and, where relevant, adjust the level of income support to maintain its adequacy , while taking into account in-kind benefits . (8) With a view to promoting gender equality, income security and economic independence of women , young adults and people with disabilities , Member States are recommended to ensure a possibility to request the income support to be provided to individual members of the household. COVERAGE OF MINIMUM INCOME (9) Member States are recommended to ensure that all persons lacking sufficient resources are covered by minimum income set by law, defining: (a) transparent and non-discriminatory eligibility criteria, safeguarding effective access to minimum income for young adults and regardless of the existence of permanent address , while ensuring that the length of legal residence is proportionate ; (b) means test ing threshold s that reflect the standard of living in a Member State for different types and sizes of households and take into account the other types of incomes (and assets) of the household in a proportionate way ; (c) time needed to process the application, while ensuring that the decision is issued within 30 days from its submission ; (d) the continuity of access to minimum income as long as persons lacking sufficient resources comply with the eligibility criteria, with a regular frequency of eligibility reviews; (e) simple, rapid, impartial and free of charge complaint and appeal procedures , while ensuring that persons lacking sufficient resources are informed and have effective access to such procedures; (f) mechanisms that ensure that minimum income is responsive to socio-economic crises, for instance through temporarily relaxing the eligibility criteria or extending the duration of benefits . TAKE -UP OF MINIMUM INCOME (10) Member States are recommended to encourage full take-up of minimum income through: (a) reducing administrative burden, including through simplifying the application procedures and ensuring step-by-step guidance for those who need it, while paying attention to the availability of digital and non-digital tools; (b) ensuring access to user-friendly, free of charge, and updated information on rights and obligations related to minimum income; (c) pro-actively reaching out to persons lacking sufficient resources to raise awareness and encourage the take-up, particularly of single-parent households, including through involving relevant stakeholders at national, regional and local level; (d) taking steps to combat stigmatisation and unconscious bias attached to poverty and social exclusion; (e) regularly assessing the non-take-up of minimum income and, where applicable, related labour market activation measures, identifying the barriers and put in place remedial actions . ACCESS TO INCLUSIVE LABOUR MARKETS (11) With a view to promote high employment rate and inclusive labour markets , Member States are recommended to ensure labour market activation, remove barriers to (re)enter and stay in employment, support people able to work in their pathways to quality employment, ensure incentives to work, tackle in-work poverty and labour market segmentation , incentivise formal employment , fight undeclared work and facilitate working opportunities, by: (a) ensuring that activation requirements provide sufficient incentives to (re)enter the labour market, while being gradual and proportionate ; particular attention should be paid to young adults to direct them back into education, training or the labour market within the shortest time possible; (b) i mproving investment in human capital through inclusive education and training policies, supporting upskilling and reskilling, particularly of those with low or outdated skills, including through cooperation with social partners; (c) providing for the possibility to combine income support with earnings from work, a progressive phasing out of income support or retaining the right to income support during probation periods or traineeships and short or sporadic work; (d) reviewing regularly the incentives and disincentives resulting from tax and benefit systems; (e) supporting work opportunities in the social economy sector, including through the provision of practical working experience; (f) facilitating transition to employment through offering measures to employers, such as recruitment incentives, (post)placement support, mentoring, counselling, promoting job retention and advancement . AC C ESS TO ENABLING AND ESSENTIAL SERVICES (12) Member States are recommended to ensure : (a) effective and equal access to enabling services, including in accordance with quality principles defined in the Voluntary European Quality Framework for Social Services ; (b) safeguarding continuity of effective access to essential services , in cluding energy; (c) addressing financial and non-financial barriers to effective access to enabling and essential services. INDIVIDUALISED SUPPORT (13) With a view to addressing diverse barriers of persons lacking sufficient resources to social inclusion and, for those who can work, to employment, Member States are recommended to develop an individualised approach and coordinate service provision, by : (a) carrying out a multi-dimensional needs assessment examining barriers to social inclusion and employment, identifying enabling and essential services necessary to address those barriers and determining the support needed ; (b) on that basis, not later than three months from accessing minimum income drawing an inclusion plan that should (1) define joint objectives and timelines ; (2) outline a package of support tailored to individual needs, comprising active labour market measures and/or measures fostering social inclusion; (3) assign a case manager who will ensure continuous support, organise timely referrals to relevant services and regularly oversee the progress in implementation of the inclusion plan ; (c) for persons lacking sufficient resources who are long-term unemployed, reviewing and, where necessary, adapting the existing job integration agreement in accordance with Recommendation on the integration of the long-term unemployed into the labour market to complement it with elements of the inclusion plan referred to in point (b) . GOVERNANCE, MONITORING AND REPORTING (14) With a view of effective design and implementation of robust social safety nets at national, regional and local level, Member States are recommended to: (a) avoid gaps, overlaps and fragmentation of various benefits and schemes to provide for a coherent package of income support, activation measures and enabling services; (b) strengthen the operational capacity of authorities in charge of income support, employment services and providers of enabling services and enhance their cooperation, including through data sharing and promoting further integrated service models; (c) empower relevant stakeholders, such as regional and local authorities, social partners, civil society organisations and social economy actors, with a view to their effective participation in the design, implementation, monitoring and evaluation of minimum income schemes ; (d) ensure the adequate funding of social safety nets in a manner coherent with the overall sustainability of public finances. (15) To better inform policy making, Member States are recommended to: (a) continuously monitor the implementation of income support policies, particularly minimum income , and related labour market activation measures, of access to services, including through improving the availability and quality of relevant data across all levels of governance and through carrying out regular evaluations, and make adjustments to achieve the objectives of this Recommendation in the most efficient way ; (b) develop, while respecting data protection rules, mechanisms allowing to follow-up persons lacking sufficient resources with regards to their social inclusion or transition to employment; (c) report every 3 years to the Commission on the progress in implementing this Recommendation ; t he first report should cover the results and recommendations of the evaluations referred to in point (a) . (16) The Council welcomes the Commission ’s intention to: (a) work jointly with Member States in the Social Protection Committee to further elaborate the benchmarking framework on minimum income and enhance the availability and comparability of relevant indicators and data; (b) reinforce mutual learning and dissemination of results and good practices among Member States; (c) on the basis of the reports referred in paragraph 15 , point (c) and within the Social Protection Committee, regularly review progress made in implementing this Recommendation, in close cooperation with the Employment Committee and the network of the Public Employment Services with regard to the access to inclusive labour markets; (d) monitor progress in implementing this Recommendation in the context of the European Semester and propose, where appropriate, country-specific recommendations to the Member States; (e) take stock of actions taken in response to this Recommendation, in particular with regard to its impact on reduction of poverty and social exclusion , increasing employment levels and improving participation in training, and report to the Council by 2032. (17) Recommendation 92/441/EEC is replaced by this Recommendation. Done at Brussels, For the Council The President SELETUSKIRI 1. ETTEPANEKU TAUST • Ettepaneku põhjused ja eesmärgid Õiglase ja vastupidava majanduse ja ühiskonna ülesehitamiseks on oluline tagada, et iga inimene saaks liidus inimväärset elu elada . Komisjoni president Ursula von der Leyen väljendas oma poliitilistes suunistes soovi näha sellist Euroopat, mis püüdleb suurema sotsiaalse õigluse ja heaolu poole. Käesoleva algatusega täidetakse liidu eesmärki ja kohustust edendada kaasavamat majandust ning tagada, et mitte kedagi ei jäeta maha. Vaesuse vähendamise poliitikast ja viimasel kümnendil tehtud edusammudest hoolimata puudutas vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse oht 2021. aastal enam kui 95,4 miljonit eurooplast. Paljudes liikmesriikides on (peaaegu) töötutes leibkondades elavate inimeste vaesusrisk viimasel kümnendil suurenenud, vaesuse sügavus ja püsivus on süvenenud ning sotsiaalsete siirete mõju vaesuse vähendamisele on kahanenud. Kuni 2020. aastani kasvas liidu majandus jätkuvalt, tööhõive jõudis kõigi aegade kõrgeimale tasemele ja tööpuudus naasis 2008. aasta eelsele tasemele. COVID-19 pandeemia põhjustas aga majandusšoki. Liit ja liikmesriigid suurendasid märkimisväärselt sotsiaalkaitset, et leida tekkinud enneolematutele sotsiaalsetele probleemidele terviklik lahendus. Sellegipoolest avaldasid liikumispiirangud ebaproportsionaalselt suurt mõju naistele ja haavatavas olukorras olevatele inimestele, eelkõige seoses suurema töökoormusega mitteametliku hoolduse valdkonnas ning piiratuma juurdepääsuga tervishoiule, haridusele ja asjakohastele sotsiaalteenustele, mis süvendas juba olemasolevaid tööturule juurdepääsu piiranguid. Viimasel ajal, pärast Venemaa ebaseaduslikku ja põhjendamatut agressiooni Ukraina vastu, mõjutavad energiahindade järsk tõus ja inflatsiooni kiire kasv just väikese ja väiksema keskmise sissetulekuga leibkondi, kuna nende üldises sissetulekus on energiale ja toidule tehtavate kulutuste osakaal suurem. Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamine ning õigus piisavale miinimumsissetulekule on Euroopa sotsiaalõiguste sambas kesksel kohal. Samba 14. põhimõte ütleb: „Igaühel, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid, on õigus piisavale miinimumsissetuleku toetusele, et tagada inimväärne elu kõikides eluetappides, ning saada juurdepääs kaupadele ja teenustele. Töövõimeliste inimeste puhul peaksid miinimumsissetuleku toetused olema kombineeritud tööturule (re)integreerumise stiimulitega.“ 4. märtsil 2021 võttis komisjon vastu Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskava, mille suhtes liidu juhid 8. mail 2021 Porto tippkohtumisel poolehoidu väljendasid. Euroopa Ülemkogu püstitas 2030. aasta peaeesmärgid vaesuse, tööhõive ja oskuste valdkonnas. 2030. aastaks tuleks vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste arvu vähendada vähemalt 15 miljoni võrra, sealhulgas vähemalt 5 miljoni lapse võrra; 20–64aastastest peaks olema tööga hõivatud vähemalt 78 % ja igal aastal peaks koolitusel osalema vähemalt 60 % kõigist täiskasvanutest. 2022. aasta juunis esitasid liikmesriigid selle eesmärgi toetamiseks oma riiklikud eesmärgid. Sotsiaalsete turvavõrkude roll Sotsiaalsed turvavõrgud aitavad vähendada sotsiaalset ebavõrdsust ja erinevusi liikmesriikides, tugevdades ülespoole suunatud sotsiaalset lähenemist, edendades samal ajal töövõimeliste inimeste tööturule integreerimist. Hästi läbimõeldud sotsiaalsete turvavõrkude eesmärk on tagada, et igaühel on piisavalt vahendeid, et kindlustada inimväärne elu ning olla võimeline osalema majandus- ja ühiskonnaelus, sealhulgas tööturul. Need on eriti olulised inimestele, kes elavad leibkondades, kus vahendeid ei ole piisavalt, st neile, kelle tervise ja heaolu ning sotsiaalse kaasatuse ja tööturule integreerimise jaoks hädavajalikud rahalised ja materiaalsed vahendid on ebapiisavad, ebakorrapärased või ebakindlad. Seepärast hõlmavad sotsiaalsed turvavõrgud sissetulekutoetust ning mitmesuguseid mitterahalisi toetusi ja abivajajatele osutatavaid teenuseid. Sissetulekutoetus koosneb erinevatest rahalistest hüvitistest, mis vastavad erinevatele vajadustele. Sellised rahalised hüvitised võivad olla näiteks laste- ja peretoetused, eluasemetoetused, töötushüvitised, invaliidsushüvitised, vanadushüvitised või madalapalgaliste toetused ning ka miinimumsissetuleku toetused. Üldise rahalise sissetulekutoetuse raames on eriline roll miinimumsissetuleku toetustel, kuna nende eesmärk on korvata puudujääk, et saavutada asjaomases leibkonnas teatav üldine sissetuleku tase. Need on mitteosamakselised hüvitised ja majanduslikust olukorrast sõltuvad minimaalse sotsiaalkaitse toetused leibkondadele, kellel ei ole piisavaid vahendeid, kui muud sissetulekuallikad või hüvitised on ammendatud või need ei ole inimväärse elu tagamiseks piisavad. Üldiselt täiendavad neid hüvitisi kohandatud abi ja tööturule pääsu soodustavad stiimulid, sotsiaalset kaasatust soodustavad meetmed ja kvaliteetsete teenuste osutamine. Sel viisil ei ole miinimumsissetuleku kavad, mis hõlmavad kõiki kolme tugevdavat tegevussuunda, mitte passiivne vahend, vaid need aitavad võimaluste piires parandada kaasatuse ja tööhõive väljavaateid. Nõuetekohaselt kavandatud miinimumsissetuleku kavad võivad toimida automaatsete stabilisaatoritena. Majanduslanguse ajal võivad need aidata kaasa kestliku ja kaasava taastumise toetamisele, aidata leevendada leibkonna sissetuleku vähenemist ja piirata vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste arvu. Ka võib neil olla stabiliseeriv mõju üldisele nõudlusele kaupade ja teenuste järele . Hästi läbimõeldud miinimumsissetuleku kavad loovad õige tasakaalu vaesuse leevendamise, tööturustiimulite ja kestlike eelarvekulude vahel. Sissetulekutoetuse üldine tase peaks tagama inimväärse elu, samas peaks töötamine end alati ära tasuma, ning sotsiaalkaitsesüsteemid peaksid olema riigi rahanduse seisukohast jätkusuutlikud. Miinimumsissetulekuga peavad kaasnema piisavad stiimulid töövõimeliste inimeste tööturule (taas)sisenemiseks, et miinimumsissetulek saaks täita oma stabiliseerivat rolli ja oleks võimalik vältida varasemate tingimuste kahjulikku järelmõju, mis põhjustab tööhõive vähenemist. Asjakohaselt kavandatud miinimumsissetulek koos tõhusate tööjõu aktiveerimise meetmetega võib olla oluline vahend liidu 2030. aasta tööhõive-eesmärgi saavutamiseks ning noorte täiskasvanute aktiveerimise ja tööturule integreerimise toetamiseks. Oma sotsiaalsete turvavõrkude raames ja lisaks rahalistele hüvitistele pakuvad liikmesriigid ka mitterahalisi hüvitisi. Need on näiteks sotsiaaleluruumid, teatavate teenuste vähendatud tasud (nt ühistranspordi-, gaasi-, energia- ja muud kommunaalkulud) või sihtotstarbeline toetus oma taskust makstavate lapsehoiu- või tervishoiukulude, sealhulgas emade ja imikute tervishoiukulude katmiseks. Kuigi miinimumsissetuleku saajad saavad nendest hüvitistest tõenäoliselt kasu, ei ole need alati miinimumsissetulekuga seotud ja kõik miinimumsissetuleku saajad ei taotle neid. Tõendid näitavad, et hoolimata lisatoetuse pakkumisest taotlevad väikese sissetulekuga leibkonnad mõnda neist teenustest vähem (nt lapsehoid). Kuigi kõigis liikmesriikides on sotsiaalsed turvavõrgud olemas, on edusammud nende kättesaadavaks ja piisavaks muutmisel olnud ebaühtlased . Kuigi ülesehitus on liikmesriigiti erinev, peegeldades riikide erinevaid traditsioone ja sotsiaalkaitsesüsteemide üldist korraldust, näitavad korduv Euroopa poolaasta riigipõhine analüüs ja riigipõhised soovitused, et liikmesriigid seisavad silmitsi sarnaste probleemidega. Lisaks toodi avatud koordinatsiooni meetodi raames toimunud temaatilistel aruteludel esile ühised probleemid, eelkõige seoses hüvitiste mittetaotlemise ning abisaajate toetamisega tööturul osalemisel ja ühiskonda integreerumisel. Probleemid Sissetulekutoetuse piisavuse tagamine on keeruline ülesanne peaaegu kõigis liikmesriikides, sealhulgas palkade arengu tõttu. Piisavuse hindamiseks võib võrrelda toetusesaaja üldist sissetulekut riigi vaesuspiiriga (mis näitab mõju vaesuse leevendamisele) ning madalapalgaliste töötajate sissetulekuga (mis näitab tööturul osalemisega seotud rahalisi stiimuleid). Kuigi see on leibkonniti erinev, annavad mõlemad näitajad sarnaseid tulemusi, mis osutab sellele, et madalad palgad on vaesuspiiri lähedal ja toetused veelgi madalamal tasemel. 2019. aastal oli sissetulekutoetuse saaja (üks inimene) sissetulek alla 80 % vaesuspiirist 22 liikmesriigis, madalapalgaliste töötajate sissetulek aga küündis vaesuspiirini või oli üle selle kõigis liikmesriikides. Lastega leibkondade puhul on piisav sissetulekutoetus üldiselt oluliselt suurem (keskmiselt umbes 10–20 protsendipunkti võrra). Sissetulekutoetuse suuruse harv läbivaatamine võib tuua kaasa selle, et hüvitised ei püsi palkade arengu, elukalliduse kasvu või inflatsiooni tempos (eelkõige toidu ja energia puhul) ja seega väheneb nende piisavus veelgi. Paljudes liikmesriikides ei põhine miinimumsissetuleku toetuste suuruse kehtestamine ja nende suurendamine usaldusväärsel metoodikal ega ole seotud statistiliselt põhjendatud võrdlusväärtuste või -näitajatega. Automaatseid indekseerimissüsteeme, mis sissetulekutoetuse summat korrapäraselt kohandavad, et võtta arvesse elukalliduse muutusi, kasutatakse ligikaudu kolmandikus liikmesriikidest. Hoolimata viimastel aastatel toimunud teatavast paranemisest on sissetulekutoetuse ja eelkõige miinimumsissetuleku toetuste piisavus jäänud liidus viimasel kümnendil keskmiselt peaaegu muutumatuks. Täheldatud on teatavat lähenemist, eelkõige mitmes liikmesriigis, kus on kehtestatud uued miinimumsissetuleku kavad. Seevastu on olukord alates 2009. aastast piisavuse seisukohast märkimisväärselt halvenenud mitmes liikmesriigis, kus määrad olid juba niigi liidu keskmisest madalamad . Teine levinud probleem on seotud miinimumsissetuleku katvusega , kuna ligikaudu 20 % vaesuse ohus elavatest töötutest ei täida mistahes sissetulekutoetuse saamise tingimusi. Teatavatel rühmadel on nendele toetustele juurdepääsuga erilisi raskusi. Noorte täiskasvanute juurdepääsu võivad piirata vanusenõuded (näiteks viies liikmesriigis on vanusepiirang seatud 18 aastast ülespoole). Kuigi kodakondsusest tulenevatel piirangutel on toetusõiguslikkusele piiratud mõju, võivad seadusliku riigis viibimise minimaalse kestusega seotud kriteeriumid (mõnes liikmesriigis reguleeritud vahemikus üks kuni kümme aastat) piirata mittekodanikest taotlejate juurdepääsu. Lisaks on kodututele või puudustkannatavates piirkondades (nt romade asulates) elavatele tõrjutud inimestele takistuseks sellised kohustused nagu alalise aadressi või pangakonto olemasolu. Kuigi majandusliku olukorra kriteerium on miinimumsissetulekute asjakohase määramise tagamise oluline element, võib ebapiisav katvus tuleneda ka majandusliku olukorra kriteeriumist endast, kui see on liiga range. Majandusliku olukorra hindamisel kontrollitakse kõigi leibkonna liikmete vahendeid – olgu selleks sissetulek, vara, kinnisvara või vallasvara. Enamikus liikmesriikides tähistab majandusliku olukorra hindamisel kasutatav künnis makstava hüvitise maksimumtaset (ja miinimumsissetuleku toetusi kasutatakse leibkonna sissetulekute suurendamiseks selle tasemeni). Mõnes liikmesriigis võidakse juhul, kui künnis on seatud madalale tasemele, jätta majandusliku olukorra kriteeriumi alusel miinimumsissetuleku saamise õigusest ilma suur hulk väikese sissetulekuga leibkondi ja palgavaeseid. Lisaks võib puudulik hõlmavus tuleneda varade kontrolli liiga piiravast ülesehitusest, mis tekitab olukordi, kus leibkond jääb miinimumsissetuleku toetusest ilma väikese väärtusega varade ebaproportsionaalse arvessevõtmise tõttu . Kõigele lisaks ei pruugi hüvitised olla leibkonna liikmete vahel asjakohaselt jaotatud, kuna nende taotlemise õigus on ainult leibkonnapeal. Tavaliselt ei peeta enamikus riikides naisi leibkonnapeaks, välja arvatud juhul, kui leibkonnas ei ela alaliselt ühtegi täiskasvanud meest . Vaid vähestes liikmesriikides on leibkondade üksikliikmetel õigus saada teatavatel juhtudel hüvitisi, kuigi toetusõiguslikkus tuleb kindlaks teha leibkonna tasandil. Tõstmata tingimata leibkonna tasandil saadavate toetuste üldist taset, võivad leibkonna üksikliikmete sissetulekutoetuse saamist hõlbustavad lahendused aidata kaasa naiste ja noorte täiskasvanute soolise võrdõiguslikkuse ja majandusliku sõltumatuse ning sissetulekukindluse edendamisele. Taaste- ja vastupidavusrahastu raames koostatud riiklikes taaste- ja vastupidavuskavades on kavandatud reformid nendes liikmesriikides, kus Euroopa poolaasta protsessi käigus antud riigipõhistes soovitustes tuvastati probleeme miinimumnõuete piisavuse ja katvusega . Näiteks on tehtud hulk investeeringuid, et laiendada sotsiaalteenuste osutamist või parandada nende kvaliteeti, vähendada energiaostuvõimetust ja kaasata haavatavaid rühmi. Ka on mõnes riiklikus taaste- ja vastupidavuskavas seatud eesmärk suurendada sotsiaaltoetuste, sealhulgas miinimumsissetuleku toetuse tõhusust ja piisavust. Kolmandaks näib, et miinimumsissetuleku toetuse mittetaotlemine on kõigis liikmesriikides küllalt levinud. Olemasolevate hinnangute kohaselt jätab toetuse taotlemata tavaliselt 30–50 % toetusõiguslikust elanikkonnast. Seda võib seletada erinevate teguritega, nagu teabe nappus, juurdepääsu keerukus, vähene usaldus institutsioonide vastu ja häbimärgistamise tajumine. Paistab, et mittetaotlemise kohta koguvad teavet vaid üksikud liikmesriigid. Neljandaks ei ole sissetulekutoetuse poliitika ja stiimulid omavahel piisavalt koordineeritud, töövõimeliste inimeste tööturule (uuesti) integreerimiseks . Sotsiaalsed turvavõrgud tuleks kujundada nii, et töötamise stiimulid oleksid tagatud. Eelkõige ei tohiks sissetulekutoetuse ülesehitus kahjustada tööstiimuleid ega põhjustada vaesuse lõksu langemist (ehk madala palga lõksud töötavatele ja sissetulekutoetust saavatele inimestele). Mõnel juhul võivad tööleasumise motivatsiooni vähendada miinimumsissetuleku toetuse vähendamise kõrged määrad (ka täiendavate hüvitiste puhul) või kõrge tegelik piirmaksumäär. Kuigi on ilmne, et tööst saadav sissetulek (juba miinimumpalga tasemel) peaks olema suurem kui hüvitistest saadav sissetulek, mõjutavad miinimumsissetuleku saajate tööle siirdumise kiirust ka muud tegurid (nt tööalase nõustamise saamine või muudes kohandatud aktiveerimismeetmetes osalemine ja nende kvaliteet, puudulikud oskused, terviseprobleemid, lapsehoiu kättesaadavus jne). Tööellu üleminekut soodustav aktiivne tööturupoliitika hõlmab elukestvat õpet, erivajadustele vastavat individuaalset tuge ja juhendamist, kvaliteetsete töökohtade ja töökoha säilitamise edendamist ning tööalase edasiliikumise võimaldamist kooskõlas kaasavate tööturgude kontseptsiooniga . Ometi ei ole need meetmed sageli paljudes liikmesriikides piisavalt kohandatud tööturult kõige rohkem tõrjutud miinimumsissetuleku saajate individuaalsete vajadustega. Kuigi enamikus liikmesriikides kehtib aktiveerimisprogrammides osalemise nõue, ei pruugi piisavaid meetmeid isegi olemas olla. Aktiveerimisnõuetega (ja seotud karistustega) peavad kaasnema tugiteenused, nagu nõustamine, juhendamine või abi tööotsimisel, et need oleksid tõhusamad ja julgustaksid tööpakkumisi vastu võtma. Erilist tähelepanu tuleb pöörata noortele täiskasvanutele, kes ei osale tööturul või keda ohustab vaesus või sotsiaalne tõrjutus. Selleks, et nad võimalikult lühikese ajaga haridusse, koolitusse või tööturule tagasi tuua, tuleks sissetulekutoetuse saamine siduda eriti tugevate aktiveerimismeetmetega, millega neid toetatakse töökogemuse omandamisel ja muutuva töömaailma jaoks õigete, eelkõige rohe- ja digipöörde kontekstis oluliste oskuste arendamisel. Üldiselt annavad positiivseid tulemusi tööleasumist soodustavad positiivsed stiimulid, mis toetavad järkjärgulist tööturule tulekut ja mille puhul säilib teatava perioodi jooksul õigus miinimumsissetulekule. Probleemiks on ka pakutavate töökohtade (st pikaajaliste kvaliteetsete töökohtade) kvaliteet ja jätkusuutlikkus. Riiklikes tööprogrammides osalemine on abisaajate jaoks kas kohustuslik või esimene abinõu ligikaudu neljandikus liikmesriikidest, hoolimata asjaolust, et üldiselt peetakse riiklike tööde mõju pikemaajalisel tööle siirdumise toetamisel väheseks või olematuks. Miinimumsissetuleku saajate töövõimaluste edendamisel on väga tähtis osa sotsiaalmajandusel. Tööhõive sotsiaalmajanduses võiks olla astmelaud avatud tööturule jõudmiseks. Viiendaks on vajalik ka tõhusa juurdepääsu tagamine kvaliteetsetele tugi- ja esmatähtsatele teenustele . Kuigi tugiteenuste ammendavat loendit ei ole võimalik koostada, hõlmavad need tavaliselt kõigile inimestele osutatavaid üldisi tugiteenuseid, nagu alusharidus ja lapsehoid, koolitus ja haridus, tervishoid ja pikaajaline hooldus. Teenuste erikategooriasse – sotsiaalse kaasamise teenused– kuuluvad teenused, millega lahendatakse tööturult kõige rohkem tõrjutud inimeste konkreetseid probleeme, et aidata neil ühiskonda ja tööhõivesse integreeruda. Sotsiaalse kaasamise teenused võivad hõlmata sotsiaaltööd, nõustamist, juhendamist, mentorlust, psühholoogilist tuge ja rehabilitatsiooni. Lisaks on igasuguse edasise sotsiaalse integratsiooni põhieeldus sellistele esmatähtsatele teenustele nagu vesi, kanalisatsioon, energia, transport, finantsteenused ja digitaalne side juurdepääsetavus ja nende taskukohasus. Kuigi põhimõtteliselt on enamik neid teenuseid kättesaadavad kogu elanikkonnale, võib juurdepääs ja taskukohasus olla probleemne inimeste jaoks, kellel ei ole piisavalt vahendeid, eriti praegu, kui energiahind on tõusuteel. Energiahindade järsk tõus avaldab survet haavatavatele leibkondadele ning võib põhjustada laiemat sotsiaalset ja majanduslikku kahju. Praegusel keerulisel ajal aitab tugevate sotsiaalsete turvavõrkude olemasolu vähendada energiaostuvõimetuse riski. Eelkõige võivad hinnatõusude kõige haavatavamatele isikutele avalduvat mõju aidata leevendada miinimumsissetulek ja juurdepääs esmatähtsatele teenustele, täiendades samal ajal muid struktuurimeetmeid. Võrreldes hinnameetmetega võimaldavad sissetulekutoetuse meetmed üldjuhul toetust paremini abivajajateni viia ning need sobivad energiatarbimise vähendamise stiimulite säilitamisega paremini kokku. Kuuendaks seisavad ilma piisavate vahenditeta inimeste ees arvukad ja keerukad tõkked seoses kaasatusega, mistõttu vajavad nad individuaalset tuge . Mõned inimesed on kohe valmis tööturule (uuesti) sisenema. Teised jälle ei pruugi olla (kohe) töövõimelised, näiteks raske puudega või terviseprobleemidega inimesed, ilma põhiliste sotsiaalsete oskusteta inimesed, kodutud või väikelaste või ülalpeetavate täiskasvanute eest hoolitsevad inimesed. Nende jaoks on sotsiaalse kaasamise poliitika esmatähtis ja võib hilisemas etapis töö leidmise lihtsamaks muuta. Individuaalse toe pakkumiseks teeb enamik liikmesriike mitmemõõtmelise vajaduste hindamise. Ligikaudu pooles riikidest tehakse selline hindamine kõigile isikutele, kes elavad leibkondades, kus puuduvad piisavad vahendid, samas kui väiksemas liikmesriikide rühmas piirdub see teatavate rühmadega (nt teatava aja jooksul tööta olnud inimesed) või seda tehakse valikuliselt. Samas pakub sotsiaalse integratsiooni ja lõpuks ka tööhõive takistuste kõrvaldamiseks kohandatud kaasamiskava vaid umbes pool liikmesriikidest, kes teeb mitmemõõtmelist vajaduste hindamist. Kuna märkimisväärne osa miinimumsissetuleku saajatest on tõenäoliselt pikaajalised töötud, pakutakse neile tööturule integreerimise lepingut kooskõlas nõukogu soovitusega pikaajaliste töötute tööturule integreerimise kohta . Kõigele lisaks tekitavad tugevate sotsiaalsete turvavõrkude tõhusal rakendamisel raskusi juhtimisprobleemid . Peamised takistused on ebapiisav kooskõlastamine eri üksuste vahel, mille põhjus on koostööstandardite puudumine, vähene teabevahetus, oskustega inimeste nappus ja vähesed vahendid, sealhulgas riiklik tööhõivetaristu ja tugiteenused. Need piirangud tekitavad probleeme ka korrapärases järelevalves ja tõhususe hindamisel – korrapärase järelevalve mehhanismid on paigas umbes pooltes liikmesriikides, teistes ei ole sellist tava veel juurutatud. Ees ootab veelgi rohkem struktuurseid probleeme, mistõttu on tugevad sotsiaalsed turvavõrgud õigustatud. Kiirenevad rohe- ja digipööre pakuvad võimalust ergutada majanduskasvu ja luua töökohti. Hästi kavandatud tugevad sotsiaalsed turvavõrgud võivad aidata seda potentsiaali igakülgselt ära kasutada, toetades tööturustaatuste vahelist liikumist ja ebasoodsas olukorras olevate inimeste aktiivsemat osalemist. Teisest küljest võib osamakseliste hüvitiste (sealhulgas töötushüvitised ja tulevased pensionid) ebapiisav katvus, mis on tingitud ebatüüpilise töö suurenevast kasutamisest, panna lisakoormuse mitteosamakselistele kavadele. Seda arvestades tuleb eelkõige moderniseerida ja kohandada sotsiaalseid turvavõrke ja miinimumsissetulekut, et edendada sotsiaalset kaasatust ja toetada töövõimelisi inimesi kvaliteetse töö poole liikumisel. Liit on juba pikka aega tegelenud asjakohaste sotsiaalsete turvavõrkude tagamisega inimväärse elu kaitsmiseks. 1992. aastal võttis nõukogu vastu soovituse 92/441/EMÜ piisavate toimetulekuvahendite ja sotsiaalabi ühiste kriteeriumide kohta sotsiaalkaitsesüsteemides, milles pakuti ühise eesmärgina välja tagatud miinimumsissetuleku kehtestamine ning selle eesmärgi saavutamiseks vajalike põhimõtete ja suuniste kehtestamine. Raamistiku üldpõhimõtted olid töö- või kutseõppe tegelik kättesaadavus inimestele, kelle vanus, tervis ja perekondlik olukord seda võimaldavad, ning majandusliku ja sotsiaalse integratsiooni meetmed ülejäänutele. Kõnealuse soovituse eesmärke korrati ja tugevdati veelgi komisjoni soovituses 2008/867/EÜ tööturult tõrjutud inimeste aktiivse kaasamise kohta . Tunnistades liidu tasandi poliitikameetmete asjakohasust praeguste probleemide lahendamisel, palus nõukogu 2020. aasta oktoobris komisjonil algatada liidu raamistiku ajakohastamine, et liikmesriikide riikliku miinimumsissetuleku kaitse valdkonna poliitikat tõhusalt toetada ja täiendada . Oma resolutsioonis kutsus Euroopa Parlament liikmesriike üles kehtestama piisava miinimumsissetuleku, rõhutades miinimumsissetuleku kaitse tähtsust vaesuse vähendamisel. Seda tausta silmas pidades ja eesmärgiga tagada inimväärne elu kõikides eluetappides on selle soovituse eesmärk vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, edendades piisavat sissetulekutoetust, tõhusat juurdepääsu tugi- ja esmatähtsatele teenustele inimeste jaoks, kellel ei ole piisavalt vahendeid, ning soodustades töövõimeliste inimeste tööturule integreerumist , nagu on sätestatud Euroopa sotsiaalõiguste samba 14. põhimõttes. Seega on eesmärk saavutada kõrge tööhõive tase , aidates aktiivselt kaasa töövõimeliste inimeste tööturule integreerimisele. Need eesmärgid tuleb saavutada, ilma et see piiraks liikmesriikide õigust korraldada oma sotsiaalkaitsesüsteeme. Selle eesmärgi saavutamiseks on algatusel järgmised erieesmärgid: (a) suurendada sissetulekutoetuse piisavust; (b) parandada miinimumsissetuleku katvust ja taotlemist; (c) parandada töövõimeliste inimeste juurdepääsu kaasavatele tööturgudele; (d) parandada juurdepääsu tugi- ja esmatähtsatele teenustele; (e) edendada individuaalset tuge; (f) suurendada sotsiaalsete turvavõrkude ning järelevalve- ja aruandlusmehhanismide juhtimise tõhusust liidu, riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil. • Kooskõla poliitikavaldkonnas praegu kehtivate õigusnormidega Ettepanek aitab kaasa Euroopa sotsiaalõiguste samba 14. põhimõtte rakendamisele ja edendab ka samba teisi põhimõtteid, nagu „tööhõive aktiivne toetamine“, „sotsiaalkaitse“, „juurdepääs esmatähtsatele teenustele“, „haridus, koolitus ja elukestev õpe“ ning „võrdsed võimalused“. Ettepanek aitab saavutada Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskavas püstitatud vaesuse vähendamise peaeesmärki ja laste vaesust käsitlevat alleesmärki ning toetab tööhõivevaldkonna ja oskuste valdkonna peaeesmärkide saavutamist. Ettepanek põhineb nõukogu soovitusel 92/441/EMÜ piisavate toimetulekuvahendite ja sotsiaalabi ühiste kriteeriumide kohta sotsiaalkaitsesüsteemides. Ettepanek on kehtivate sätetega kooskõlas ja lisab uusi elemente, kui leitakse, et nõukogu soovitus 92/441/EMÜ ei ole piisav ja seda on vaja ühiskondlikke muutusi arvestades edasi arendada. Lihtsustamise huvides on käesoleva ettepaneku eesmärk asendada nõukogu soovitus 92/441/EMÜ, tagades samas, et saavutatud kaitsetase ei lange. Ettepanekuga täiendatakse ka komisjoni soovitust 2008/867/EÜ tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta. Aktiivse kaasamise strateegiate eesmärk on hõlbustada töövõimeliste inimeste püsivat, kvaliteetset tööhõivet ning tagada inimväärseks eluks vajalikud vahendid neile, kes ei ole võimelised töötama. Käesolev ettepanek tugineb kõnealuse soovituse rakendamisel saadud kogemustele ja õppetundidele ning pakub võimalust selle eri elemente edasi arendada ja allesjäänud puudusi parandada. Kavandatud algatus põhineb ILO sotsiaalkaitse põhialuseid käsitleval soovitusel, milles antakse riikidele suuniseid sotsiaalkaitse katvuse suurendamiseks, seades prioriteediks kõigile abivajajatele juurdepääsetavate riiklike sotsiaalkaitse põhialuste kehtestamise, ning täiendab neid. Euroopa poolaasta majandus- ja tööhõivepoliitika kooskõlastamise protsessis on toodud esile struktuuriprobleemid, mis on seotud miinimumsissetuleku kavade ja seotud elementidega, nagu sotsiaalne kaasamine ja tööturu aktiveerimine, ning mitu liikmesriiki on saanud seotud riigipõhised soovitused. Läbivaadatud sotsiaalvaldkonna tulemustabel kajastab liikmesriikide tulemuslikkust ja suundumusi ja võimaldab komisjonil jälgida riigipõhiste soovituste täitmist. Liikmesriikide 2022. aasta tööhõivepoliitika suunistes on sätestatud, et sotsiaalkaitsesüsteemidega tuleks tagada kõigile piisavate vahenditeta isikutele piisav miinimumsissetuleku toetus ning edendada sotsiaalset kaasamist, innustades inimesi aktiivselt osalema tööturul ja ühiskonnas, tehes seda muu hulgas eesmärgipäraste sotsiaalteenuste pakkumise kaudu. Analüütilise töö tugevdamiseks lepiti sotsiaalkaitsekomitees kokku võrdlusraamistik ning selle tulemusi on kajastatud ühises tööhõivearuandes, riigiaruannetes ja riigipõhistes soovitustes. Sellise taustteabe pideval kogumisel ning vastastikuse õppimise ja tavade vahetamise hõlbustamisel avatud koordinatsiooni meetodi raames on miinimumsissetuleku eest vastutavate riiklike ametiasutuste võrgustiku (MINET) loomine võimaldanud liikmesriikide vahel pidada korrapärast struktureeritud dialoogi. • Kooskõla muude liidu tegevuspõhimõtetega Algatus täiendab ka mitut teist liidu algatust ja on nendega kooskõlas. Nõukogu soovituses pikaajaliste töötute tööturule integreerimise kohta soovitatakse liikmesriikidel pakkuda pikaajalistele töötutele individuaalset toetust ja soodustada asjaomaste teenuste paremat koordineerimist. Töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkaitsele juurdepääsu käsitleva nõukogu soovituse eesmärk on tagada, et nad kõik panustavad tõhusatesse, piisavatesse ja läbipaistvatesse sotsiaalkaitsesüsteemidesse ja et neil on neile süsteemidele ametlik juurdepääs. Eelkõige on selle eesmärk toetada mittestandardse töölepingu alusel töötavaid inimesi ja iseenda tööandjaid, kes oma tööalase seisundi tõttu ei ole osamaksepõhiste sotsiaalkindlustuskavadega piisavalt kaetud ja kelle majanduslik ebakindlus on seetõttu suurem. Piisavat miinimumpalka käsitleva direktiivi eesmärk on luua raamistik, et suurendada miinimumpalga piisavust ja töötajate juurdepääsu miinimumpalga kaitsele, aidates sellega kaasa palgavaesuse ja madala palga lõksu probleemi lahendamisele. Nõukogu soovituses töösilla kohta, millega tugevdatakse noortegarantiid, on seatud eesmärk tagada, et kõik kuni 30 aasta vanused noored saaksid nelja kuu jooksul pärast töötuks jäämist või õpingute lõpetamist kvaliteetse täiendushariduse, õpipoisiõppe, praktika- või tööpakkumise, hoides sellega ära nende vaesusesse langemise ja sotsiaalse tõrjutuse. Nõukogu soovituses Euroopa lastegarantii loomise kohta kutsuti liikmesriike üles tagama vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevatele lastele tasuta ja tõhusat juurdepääsu nende arengu ja heaolu seisukohast olulistele põhiteenustele, sealhulgas võttes meetmeid vanemate tööturule integreerimiseks ning pakkudes peredele ja leibkondadele sissetulekutoetust. Komisjoni soovituses toimivate tööhõive aktiivse toetamise meetmete kohta (EASE) rõhutatakse vajadust töötada välja ja võtta kasutusele sidusad poliitikapaketid, mis hõlmavad värbamis- ja üleminekustiimuleid, oskuste täiendamist ja ümberõpet ning avalike tööturuasutuste suuremat toetust. Soolise võrdõiguslikkuse strateegias 2019–2025 tunnistatakse vaesuses elavate naiste, eelkõige eakamate naiste suuremat osakaalu, mis on tingitud soolisest tööhõive- ja palgalõhest ning mis kujuneb elu jooksul suureks pensionilõheks. Romasid käsitlevas ELi strateegilises raamistikus ning nõukogu soovituses romade võrdõiguslikkuse, kaasamise ja osalemise kohta kutsutakse liikmesriike üles võitlema romavastase mitmekordse ja struktuurse diskrimineerimisega, tagama, et aastaks 2030 on enamik romasid vaesusest pääsenud, ning võtma jõulisemaid meetmeid sissetulekutoetuse, tööhõive, tervishoiu- ja sotsiaalteenuste, eluaseme ja esmatähtsate teenuste omavahel seotud valdkondades. Puuetega inimeste õiguste strateegia aastateks 2021–2030 eesmärk on muu hulgas tagada puuetega inimestele inimõigused, võrdsed võimalused ja võrdne juurdepääs, et osaleda ühiskondlikus elus ja majanduses, samuti piisav sotsiaalkaitse, ning tagada puuetega inimestele ja nende peredele inimväärset elatustaset võimaldav piisav sissetulek. Euroopa uus oskuste tegevuskava sisaldab terviklikku kava, kuidas tagada sotsiaalne õiglus ja hõlbustada kõigi, sealhulgas kõige haavatavamate juurdepääsu kaasavale haridusele ja koolitusele. Nõukogu soovitusega, mis käsitleb isiklikke õppekontosid ja mis võeti vastu oskuste tegevuskava ühe väljundina, anti inimestele võimalus osaleda tööturuga seotud koolitusel ja võimestati neid selleks ning hõlbustati nende juurdepääsu tööturule või tööhõive säilitamist. Kavandatav Euroopa oskuste aasta 2023 paneb rohkem rõhku oskustele kõigis eluetappides. Komisjoni teatis „Euroopa renoveerimislaine – keskkonnahoidlikumad hooned, uued töökohad, parem elujärg“ põhineb renoveeritud eluaseme taskukohasuse ja selle kättesaadavuse põhimõttel, aidates seega saavutada eesmärki tagada haavatavale elanikkonnale piisav eluase, eelkõige energiaostuvõimetust käsitleva komisjoni soovituse kaudu . Nõukogu soovituses õiglase kliimaneutraalsusele ülemineku tagamise kohta esitati konkreetsed suunised, mis aitavad liikmesriikidel rakendada poliitikapakette, millega tagatakse õiglane üleminek kliimaneutraalsusele terviklikul viisil, pöörates erilist tähelepanu haavatavatele leibkondadele. Kavas „REPowerEU“ on sätestatud nõue võtta sihipäraseid meetmeid volatiilsuse minimeerimiseks, hindade kontrolli all hoidmiseks ja energiaostuvõimetute või vaesuses või selle ohus elavate inimeste kaitsmiseks, et tagada pikaajaline kasu õiglasest energiasüsteemi ümberkujundamisest ja kiire järkjärguline loobumine Venemaa fossiilkütuste kasutamisest. Komisjoni ettepanekuga võtta vastu määrus kõrgetele energiahindadele reageerimiseks võetavate erakorraliste sekkumismeetmete kohta püütakse ohjeldada energiahindade tohutut tõusu, vähendades elektritarbimist liikmesriikides ja jagades energiatootjate erakordset kasumit nendega, kes abi kõige rohkem vajavad, sealhulgas haavatavas olukorras olevate leibkondadega. Sotsiaalmajanduse tegevuskava aitab sotsiaalmajandusel edeneda, kasutades ära selle majanduslikku ja töökohtade loomise potentsiaali, samuti selle panust majanduse õiglasesse ja kaasavasse taastumisse ning rohe- ja digipöördesse. See ettepanek aitab kaasa kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärkide täitmisele. 2. ÕIGUSLIK ALUS, SUBSIDIAARSUS JA PROPORTSIONAALSUS • Õiguslik alus Kavandatud soovitus põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklil 292 kui menetlusõiguslikul alusel koostoimes ELi toimimise lepingu artikli 153 lõike 1 punktiga j kui olulise õigusliku alusega. Artikli 153 lõike 1 punkt j võimaldab liidul toetada ja täiendada liikmesriikide tegevust sotsiaalse tõrjutuse vähendamise valdkonnas. Ettepanek aitab kaasa selle eesmärgi saavutamisele, edendades sellisel tasemel sissetulekutoetust, mis võimaldab elada inimväärset elu, koos tõhusa juurdepääsuga tugi- ja esmatähtsatele teenustele ning meetmetele, mis toetavad töövõimeliste inimeste tööturule integreerimist. Artikli 153 lõike 1 punkti j sisulise aluse kasutamist piirab esiteks artikli 153 lõike 2 punkt a, kuna selle kohaselt on lubatud ainult meetmed, mille eesmärk on soodustada liikmesriikidevahelist koostööd, välistades õigus- ja haldusnormide ühtlustamise. Lisaks on artikli 153 lõike 4 kohaselt kõigi artikli 153 alusel vastu võetud sätete puhul nõutav, et soovitus i) ei mõjuta liikmesriikide õigust kindlaks määrata oma sotsiaalkaitsesüsteemide aluspõhimõtted; ii) ei mõjuta oluliselt nende süsteemide finantstasakaalu. • Subsidiaarsus (ainupädevusse mittekuuluva valdkonna puhul) Kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega on tööhõive- ja sotsiaalkaitsepoliitika peamiselt liikmesriikide pädevuses. Alates nõukogu soovitusest 92/441/EMÜ ja nõukogu soovitusest 92/442/EMÜ sotsiaalkaitse eesmärkide ja poliitika lähendamise kohta on liit võtnud meetmeid sotsiaalkaitse valdkonnas, tuginedes konsensusele, et tugevnevat ühtset turgu peaksid täiendama sotsiaalne solidaarsus ja liikmesriikide sotsiaalkaitsepoliitika lähendamine. Kuigi kõik liikmesriigid on miinimumsissetuleku valdkonnas reforme teinud, näitavad tõendid, et enamikus liikmesriikides saaks veel täiustusi teha, et tuvastatud probleeme integreeritud viisil lahendada. Miinimumsissetuleku ja tööturu aktiveerimise meetmete tõhusas rakendamises esinevad puudujäägid suurendavad ohtu nende mõjutatud inimeste ja nende perekondade heaolule, kes kannatavad suurema majandusliku ebakindluse all, ning vähendavad majanduses üldist tööhõivet. Asjaolul, et elanikkonna märkimisväärse osa jaoks ei ole piisav sissetulekutoetus ja tugiteenused piisavaltkättesaadavad, on negatiivsed tagajärjed sotsiaalsele õiglusele ja kestlikule majanduskasvule. Püsiva mitteaktiivsuse ja tööturust eemale jäämise tagajärg on oskuste vähenemine ning halvema kvaliteediga ja vähem tootlik tööjõud. See on sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse tugev tõukejõud ning 2030. aasta üldeesmärkide saavutamise takistus. Nagu on näidatud ettepanekule lisatud komisjoni talituste töödokumendis, jääb vaesuse vähendamise eesmärk lähiaastatel tõenäoliselt saavutamata, välja arvatud juhul, kui liikmesriigid tugevdavad oma sotsiaalkaitse- ja sotsiaalse kaasamise süsteeme, ning samal ajal on tööhõive eesmärgi saavutamiseks vaja tõhusamat tööturu aktiveerimise poliitikat. Võttes arvesse riski, et meetmeid ei võeta (või võetavad meetmed on ebapiisavad), varasemaid suundumusi ja eesseisvaid sotsiaalseid probleeme ning liikmesriikide võimalikku vastastikust õppimist, on liidul hea võimalus suurendada jõupingutusi ja võtta endale juhtroll, austades samas liikmesriikide pädevust sotsiaalkaitse valdkonnas. Liidu tegevus võib aidata tagada, et kõik liikmesriigid liiguvad üheaegselt samas suunas, edendades ülespoole suunatud majanduslikku ja sotsiaalset lähenemist liikmesriikides ja nende vahel, mille tulemusel muutub ühiskond õiglasemaks ja sidusamaks. • Proportsionaalsus Käesolevas soovituses esitatud meetmed on seatud eesmärkidega proportsionaalsed. Ettepanek toetab liikmesriikides juba olemasolevaid sotsiaalseid turvavõrke ja miinimumsissetulekut ning täiendab liikmesriikide jõupingutusi sotsiaalse tõrjutuse vähendamisel ja ebasoodsas olukorras olevate isikute tööturule integreerimisel. Kavandatavate meetmete puhul austatakse liikmesriikide tavasid ja nende sotsiaalsüsteemide erinevusi. Meetmetes võetakse arvesse, et riigi, piirkonna või kohaliku tasandi erinevused võivad põhjustada erinevusi soovituse rakendamisel, ja võimaldatakse liikmesriikidel soovitust järgida nende konkreetset olukorda arvestades. Ka vahendi valikul oli proportsionaalsuse seisukohast keskne roll. • Vahendi valik Kavandatud vahend on nõukogu soovitus, milles järgitakse subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet. Ettepanek põhineb kehtival liidu õigusel ja on kooskõlas vahenditega, mis on olemas liidu meetmete jaoks tööhõive ja sotsiaalpoliitika valdkonnas. Nõukogu soovituses antakse liikmesriikidele reformikava kohta konkreetsed suunised, jättes samal ajal meetmete kohandamise riiklike asutuste ja rakendusmudelitega liikmesriikide otsustada. Sellega nähakse ette meetmed, mida liikmesriigid võiksid kaaluda, ja tagatakse tugev alus kõnealuses valdkonnas koostöö tegemiseks liidu tasandil, austades sealjuures igati liikmesriikide pädevust asjaomastes poliitikavaldkondades. Pärast vastuvõtmist asendatakse nõukogu soovitus 92/441/EMÜ käesoleva soovitusega. 3. JÄRELHINDAMISE, SIDUSRÜHMADEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED • Praegu kehtivate õigusaktide järelhindamine või toimivuse kontroll 1999. aastal esitas komisjon aruande nõukogu soovituse 92/441/EMÜ rakendamise kohta . Aruandes kinnitati miinimumsissetuleku olulist rolli viimase abinõu turvavõrgu mehhanismina. Aruandes jõuti järeldusele, et soovitus on aidanud korraldada ja ergutada liikmesriikidevahelist arutelu miinimumsissetuleku rolli ja arengu üle ning soodustanud liikmesriikide lähenemist. Aruandes märgiti, et miinimumsissetuleku toimimises on endiselt märkimisväärseid erinevusi; mil määral ja kui kaua need katavad olulisi vajadusi ning kuidas need on seotud muude sotsiaal- ja tööhõivetoetuse meetmetega. 2013. aastal vaatas komisjon läbi nõukogu soovituse 2008/867/EMÜ rakendamise . Hindamisel leidis kinnitust aktiivse kaasamise lähenemisviisi paikapidavus, kuid nenditi, et edusammud selle riigi tasandil rakendamisel on olnud suhteliselt piiratud. Hindamisel juhiti tähelepanu konkreetsetele probleemidele, mis on seotud aktiivse kaasamise kolme valdkonnaga, näiteks: i) sissetulekutoetuse vähene piisavus, vähene taotlemine ja piiratud katvus, ii) palgavaesus ning võimalikud maksu- ja hüvitissüsteemidest tulenevad takistavad asjaolud ning iii) probleemne juurdepääs kvaliteetsetele teenustele mitmes liikmesriigis, eelkõige romade, rändajate ja puuetega inimeste jaoks. Lisaks takistasid rakendamist kohaliku tasandi koordineerimisprobleemid ja eri poliitiliste tasandite vahel hajutatud pädevus. Veel üks komisjoni soovituse 2008/867/EÜ rakendamisel tehtud edusammude hindamine tehti 2017. aastal . Selle hindamise järeldustes rõhutati integreeritud ja igakülgsete poliitikameetmete tähtsust ebasoodsas olukorras olevate inimeste jaoks. Järeldustes nõuti täpsemat keskendumist nende inimeste sotsiaalse kaasamise piisavale toetamisele, kes ei saa töötada, ning rõhutati vajadust sidusrühmade vahelise tiheda koostöö ja kõigi asjaomaste partnerite aktiivse kaasamise järele. Nende hindamiste tulemusi on käesoleva ettepaneku koostamisel arvesse võetud. • Konsulteerimine sidusrühmadega Komisjon konsulteeris sidusrühmadega kahel perioodil. Ajavahemikul 14. jaanuarist 30. novembrini 2020 korraldas komisjon Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskava (sealhulgas 14. põhimõtte) teemalise avaliku konsultatsiooni, mis aitas kaasa käesoleva ettepaneku sisu vormimisele. Lisaks pidas komisjon 2022. aasta 5. jaanuarist 5. maini sihtkonsultatsioone algatuse enda üle. Need konsultatsioonid, peamiselt temaatilised arutelud , peeti sotsiaalpartnerite, kodanikuühiskonna organisatsioonide, sotsiaalkaitsekomitee ja tööhõivekomitee, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, avalike tööturuasutuste võrgustiku, Regioonide Komitee, noorte, teadlaste ja akadeemiliste ringkondadega. Kõik sidusrühmad said osaleda tagasisidekorjes, mille kestel saadi 75 individuaalset vastust ja 33 seisukohta, peamiselt kodanikuühiskonna esindajatelt, kodanikelt, aga ka ettevõtjate ühendustelt, akadeemilistelt ringkondadelt, ametiühingutelt ja ametiasutustelt. Enamik sidusrühmi toetas liidu algatust, mille eesmärk on kehtivat raamistikku tugevdada. Paljud neist kordasid, et miinimumsissetulek on vastastikku seotud teiste toetusmeetmetega ja seega tuleks neid pidada osaks laiematest sotsiaalkaitsesüsteemidest, mida kavandatakse ja rakendatakse riigi tasandil. Üldiselt nimetati kõige sobivama vahendina nõukogu soovitust, millega antakse liidu tasandi suuniseid, jättes rakendamise liikmesriikide hooleks. Enamik sidusrühmi kordas, kui oluline on aktiivse kaasamise lähenemisviis, mis hõlmab sissetulekutoetust, kaasavaid tööturge, sotsiaalset kaasamist ja juurdepääsu kvaliteetsetele teenustele. Selleks, et lähenemisviis oleks mõjus, peaks asjakohane juhtimissüsteem toetama eri osalejate koostööd vertikaalsel ja horisontaalsel tasandil. Seda eesmärki silmas pidades kordasid paljud sidusrühmad kohalike osalejate, sealhulgas teenuseosutajate ja kodanikuühiskonna organisatsioonide tähtsust, ning soovitasid, et neist osalistest saaks juhtimissüsteemide osa. Mis puudutab piisavust, siis nõustus enamik sidusrühmi, et sissetulekutoetus tuleks kehtestada riiklikult kehtestatud vaesuspiiri tasemel või sellest kõrgemal tasemel, et tagada inimväärne elu. Enamik sidusrühmi juhtis tähelepanu vajadusele tugevate järelevalvesüsteemide järele, et toetada soovituse tõhusat rakendamist. • Eksperdiarvamuste kogumine ja kasutamine Algatuse aluseks olevad tõendid hõlmavad järgmist: komisjoni talituste töödokumenti toetav uuring „Filling in the knowledge gaps and identifying strengths and challenges in the effectiveness of the EU Member States’ minimum income schemes“ (Teabelünkade täitmine ning ELi liikmesriikide miinimumsissetulekukavade tõhususe tugevate külgede ja probleemide kindlakstegemine). Uuringu eesmärgid olid järgmised: i) koguda andmeid riikliku miinimumsissetuleku kohta kogu liidus; ii) teha kindlaks miinimumsissetuleku mõjususe tugevad küljed ja probleemid ning iii) hinnata mõju, mida avaldavad eri meetmed, mille eesmärk on suurendada miinimumsissetuleku mõjusust, sealhulgas aktiveerimine ja juurdepääs teenustele; Teadusuuringute Ühiskeskuse koostatud mudelid valitud poliitikavariantide mõju kohta piisava sissetulekutoetuse pakkumisel; sotsiaalkaitsekomitees kokku lepitud miinimumsissetuleku võrdlusraamistik, milles määrati kindlaks kolm poliitilist hooba, mis miinimumsissetuleku mõjusust kõige tõenäolisemalt mõjutavad: i) hüvitiste piisavus, ii) toetusõiguslikkuse eeskirjad ja hüvitiste taotlemine ning iii) töötute aktiveerimise meetmed ja juurdepääs teenustele. Raamistikus on kindlaks määratud tulemuste, tulemuslikkuse ja poliitiliste hoobade näitajate valik, sealhulgas rahalise sissetulekutoetuse piisavuse näitaja, mis koosneb kahest osast: i) osakaal asjaomase liikmesriigi riiklikult kehtestatud suhtelise vaesuse piiris ja ii) osakaal sissetulekus, mida teenib madalapalgaline töötaja, kes on määratletud kui isik, kes teenib 50 % keskmisest palgast; võrdlusraamistikule tuginedes annab sotsiaalkaitsekomitee ja komisjoni ühisaruanne ülevaate miinimumsissetuleku seisust; sotsiaalkaitse olukorra jälgimise vahend (SPPM), mis teeb kindlaks iga-aastased peamised sotsiaalsed suundumused, mida jälgitakse kogu liidus, ning peamised sotsiaalsed probleemid ja head sotsiaalsed tulemused üksikutes liikmesriikides. • Mõjuhinnang Kavandatav vahend – nõukogu soovitus – annab liikmesriikidele piisavalt tegutsemisruumi, et otsustada, kuidas selle algatuse eesmärke kõige paremini saavutada, võttes arvesse riiklikke, piirkondlikke või kohalikke olusid. Kuna võimalik mõju sõltub liikmesriikide võetavatest konkreetsetest meetmetest, ei saa oodatavat mõju terviklikus mõjuhinnangus igakülgselt hinnata enne, kui liikmesriigid on oma rakendamisvalikud teinud. Lisatud komisjoni talituste töödokument annab ülevaate kõige olulisematest miinimumsissetuleku tulemuslikkusega seotud probleemidest. Samuti sisaldab see analüüsi selle kohta, kuidas mõjuvad võimalikud poliitikareformid vaesuse vähendamisele. • Õigusnormide toimivus ja lihtsustamine Ei kohaldata. • Põhiõigused Ettepanek aitab kaitsta õigust inimväärsele elule (Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikkel 1), õigust sotsiaalkindlustushüvitistele ja sotsiaalteenustele, sotsiaalabile ja eluasemetoetusele ning õigust rahuldavale elule kõigi nende jaoks, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid (harta artikkel 34). 4. MÕJU EELARVELE Ei kohaldata. 5. MUU TEAVE • Rakenduskavad ning järelevalve, hindamise ja aruandluse kord Liikmesriigid annavad käesoleva soovituse rakendamisel tehtud edusammudest komisjonile korrapäraselt aru. Soovituses kehtestatakse ka ajavahemik, mille jooksul tuleb sissetulekutoetuse piisavust käsitlev säte 2030. aasta lõpuks järk-järgult rakendada. Seoses juurdepääsuga kaasavatele tööturgudele tuleks eduaruandeid arutada sotsiaalkaitsekomitees, tehes tihedat koostööd tööhõivekomitee ja avalike tööturuasutuste võrgustikuga. Riiklike eduaruannete põhjal esitavad sotsiaalkaitsekomitee ja komisjon liidu tasandil korrapäraselt ühisaruandeid. Komisjon jälgib soovituse rakendamist korrapäraselt ka Euroopa poolaasta kontekstis ja esitab vajaduse korral riigipõhiseid soovitusi. Komisjon kavatseb teha sotsiaalkaitsekomiteega koostööd ka miinimumsissetulekukavade võrdlusraamistiku edasiarendamiseks, et toetada järelevalvet käesoleva soovituse üle ning parandada asjakohaste näitajate kättesaadavust ja võrreldavust. Komisjoni eesmärk on vaadata kavandatud soovitusele vastuseks võetud meetmed läbi, eelkõige seoses nende mõjuga vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamisele, tööhõive suurendamisele ja oskuste parandamisele, ning esitada nõukogule 2032. aastaks aruanne. Komisjon võib hindamise tulemuste põhjal kaaluda edasiste ettepanekute tegemist. • Selgitavad dokumendid (direktiivide puhul) Ei kohaldata. • Ettepaneku sätete üksikasjalik selgitus Punktis 1 esitatakse käesoleva soovituse eesmärk. Punktis 2 esitatakse soovituses kasutatavad mõisted. Punktis 3 antakse liikmesriikidele soovitus töötada välja tugevad sotsiaalsed turvavõrgud, kasutades integreeritud lähenemisviisi, milles on ühendatud sissetulekutoetus, stiimulid ja toetus tööturule (re)integreerimiseks ning juurdepääs teenustele. Punktides 4–7 antakse liikmesriikidele soovitus tagada sissetulekutoetuse piisavus, määrates kindlaks sissetulekutoetuse taseme kehtestamise ja läbivaatamise läbipaistva metoodika, kavandades võrdlusväärtused, mille alusel piisavust hinnata, ja soovitades sissetulekutoetuste iga-aastast kohandamist. Täpsemalt kutsutakse punktis 6 liikmesriike üles saavutama järk-järgult sissetulekutoetuse piisavust hiljemalt 31. detsembriks 2030. Punktis 8 antakse liikmesriikidele soovitus näha ette võimalus taotleda sissetulekutoetust leibkonna üksikliikmetele, ilma et see tingimata suurendaks leibkonna saadavate hüvitiste üldsummat. Punktis 9 antakse liikmesriikidele soovitus tagada piisavate vahenditeta isikute täielik hõlmatus miinimumsissetulekuga, muu hulgas mittediskrimineerivate toetusõiguslike kriteeriumide ja majandusliku olukorra proportsionaalse kontrolli kaudu. Punktis 10 antakse liikmesriikidele soovitus soodustada miinimumsissetuleku täielikku kasutamist, sealhulgas taotlemismenetluse lihtsustamise, haldustõkete vähendamise ja võimalikele toetusesaajatele kättesaadava teabe pakkumise kaudu. Punktis 11 antakse liikmesriikidele soovitus tagada miinimumsissetuleku saajatele asjakohased tööturule (re)integreerimise stiimulid ning tagada kaasavad tööturud ja kõrge tööhõive määr, sealhulgas investeeringutega inimkapitali ja oskustesse, kaitstes tööle asumise stiimuleid, toetades tööandjaid ja aidates kaasa töövõimalustele sotsiaalmajandussektoris. Punktis 12 antakse liikmesriikidele soovitus tagada tõhus juurdepääs tugi- ja esmatähtsatele teenustele, tagades katkematu juurdepääsu esmatähtsatele teenustele (sealhulgas energia) ja kõrvaldades teenustele juurdepääsu ees seisvad takistused. Punktis 13 antakse liikmesriikidele soovitus töötada välja individuaalsed lähenemisviisid, et kõrvaldada piisavaid vahendeid mitteomavate inimeste ees seisvad erinevad sotsiaalse kaasatuse ja tööhõivetakistused. Punktides 14–15 antakse liikmesriikidele soovitus kehtestada tõhusad juhtimis- ja järelevalvesüsteemid ning anda komisjonile soovituse rakendamise kohta korrapäraselt aru. Punktis 16 kutsutakse komisjoni üles jätkama miinimumsissetulekukavade võrdlusraamistiku osas koostööd sotsiaalkaitsekomiteega ning parandama asjakohaste andmete kättesaadavust ja võrreldavust. Samuti antakse komisjonile ja sotsiaalkaitsekomiteele soovitus vaadata rakendamisel tehtud edusammud korrapäraselt läbi ja esitada 2032. aastaks nõukogule aruanne. 2022/0299 (NLE) Ettepanek: NÕUKOGU SOOVITUS piisava sissetuleku kohta, mis tagab aktiivse kaasamise EUROOPA LIIDU NÕUKOGU, võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 292 koostoimes artikli 153 lõike 1 punktiga j, võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut ning arvestades järgmist: (1) Selleks et tagada inimväärne elu kõigis eluetappides, on käesoleva soovituse eesmärk vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust ning püüelda kõrge tööhõive taseme poole, edendades piisavat sissetulekutoetust ning tegelikku juurdepääsu tugi- ja esmatähtsatele teenustele inimestele, kellel puuduvad piisavad vahendid, ning toetades töövõimeliste inimeste integreerimist tööturule. (2) ELi toimimise lepingu artikli 151 kohaselt on liidu ja liikmesriikide eesmärk muu hulgas tööhõive edendamine, paremad elu- ja töötingimused, nõuetekohane sotsiaalkaitse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamine. (3) Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 1 tunnustatakse ja austatakse õigust sotsiaalkindlustushüvitistele ja sotsiaalteenustele. Hartas on ka sätestatud, et igaühel, kes elab ja liigub seaduslikult liidu piires, on õigus sotsiaalkindlustushüvitistele ja sotsiaalsetele soodustustele ning et sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vähendamiseks tunnustab ja austab liit õigust sotsiaalabile ja eluasemetoetusele, et tagada inimväärne elu kõigile, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid. (4) Nõukogu 24. juuni 1992. aasta soovituses 92/441/EMÜ piisavate toimetulekuvahendite ja sotsiaalabi ühiste kriteeriumide kohta sotsiaalkaitsesüsteemides kutsutakse liikmesriike üles tunnustama isiku põhiõigust piisavatele toimetulekuvahenditele ja sotsiaalabile, et elada inimväärsel viisil, osana terviklikust ja järjepidevast püüdlusest vähendada sotsiaalset tõrjutust, ning soovitatakse vajaduse korral kohandada oma sotsiaalkaitsesüsteeme. Käesoleva soovituse sisu silmas pidades on asjakohane asendada soovitus 92/441/EMÜ. (5) Komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta soovituses 2008/867/EÜ tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta on esitatud terviklik strateegia, et hõlbustada töövõimeliste inimeste integreerimist jätkusuutlikusse ja kvaliteetsesse tööhõivesse ning tagada töövõimetutele inimestele inimväärseks eluks piisavad vahendid ja toetada nende ühiskonnaelus osalemist. See kolme poliitikasuuna kombinatsioonil – piisav sissetulekutoetus, kaasav tööturg ja juurdepääs kvaliteetteenustele – põhinev integreeritud lähenemisviis on eriti oluline tööturult või ühiskonnast enim tõrjutud inimeste jaoks. (6) Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon kuulutasid 2017. aasta novembris välja Euroopa sotsiaalõiguste samba, milles on esitatud 20 põhimõtet, millega toetatakse hästitoimivaid ja õiglaseid tööturge ja sotsiaalhoolekandesüsteeme. Põhimõtte 14 kohaselt on igaühel, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid, õigus piisavale miinimumsissetuleku toetusele, mis tagab inimväärikuse kõigis eluetappides ning tegeliku juurdepääsu seda võimaldavatele kaupadele ja teenustele. Töövõimeliste inimeste puhul peaksid miinimumsissetuleku toetused olema kombineeritud tööturule (re)integreerumise stiimulitega. (7) Euroopa sotsiaalõiguste samba tegevuskavas (edaspidi „tegevuskava“) on eesmärgiks seatud tugeva sotsiaalse liidu loomine. 2021. aasta juunis avaldas Euroopa Ülemkogu kooskõlas Porto deklaratsiooniga poolehoidu vaesusega seotud liidu sotsiaalsele eesmärgile, mille kohaselt tuleks 2030. aastaks vähendada vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste arvu vähemalt 15 miljoni võrra, sealhulgas vähemalt 5 miljoni lapse võrra. Euroopa Ülemkogu avaldas poolehoidu ka peamistele tööhõivealastele eesmärkidele, mille kohaselt peaks igal aastal koolitusel osalema vähemalt 78 % 20–64aastastest töötavatest inimestest ja vähemalt 60 % kõigist täiskasvanutest. 2022. aasta juunis esitasid liikmesriigid oma riiklikud eesmärgid. Sotsiaalkaitsekomitees kokku lepitud läbivaadatud sotsiaalnäitajate tulemustabel ja miinimumsissetuleku võrdlusraamistik tugevdavad Euroopa poolaasta, ühise tööhõivearuande ja riigipõhiste soovituste analüütilist alust. (8) Kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030 ja seda toetavates eesmärkides rõhutatakse, et kestlik majanduskasv peab käima käsikäes vaesuse ja muu puuduse kaotamisega, ebavõrdsuse vähendamisega ning parema juurdepääsuga tervishoiule, haridusele ja tööhõivele. (9) Euroopa Parlament kutsus oma 24. oktoobri 2017. aasta resolutsioonis liikmesriike üles kehtestama piisava miinimumsissetuleku, rõhutades miinimumsissetuleku kaitse olulisust vaesuse vähendamisel. Nõukogu kutsus oma 12. oktoobri 2020. aasta järeldustes komisjoni üles algatama liidu raamistiku ajakohastamist, et tõhusalt toetada ja täiendada liikmesriikide poliitikat riikliku miinimumsissetuleku kaitse valdkonnas. Euroopa tuleviku konverentsil kutsusid kodanikud üles looma liidu ühist miinimumsissetuleku raamistikku . (10) Käesolev soovitus põhineb komisjoni hinnangutel, milles käsitletakse komisjoni soovituse 2008/867/EÜ rakendamisel tehtud edusamme. Hindamised kinnitasid aktiivse kaasamise lähenemisviisi, kuid tõid esile konkreetsed probleemid, mis on muu hulgas seotud miinimumsissetuleku vähese piisavuse, piiratud taotlemise ja kitsa katvusega, maksu- ja hüvitissüsteemidest tulenevate võimalike takistavate asjaoludega ning sotsiaalset kaasatust ja tööturule integreerimist soodustavate kvaliteetsete teenuste ebapiisava kättesaadavusega. Samuti kutsusid nad üles pöörama suuremat tähelepanu töövõimetute inimeste sotsiaalse kaasamise piisavale toetamisele. (11) Kuigi viimasel kümnendil on liidus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamisel tehtud mõningaid edusamme, oli 2021. aastal endiselt vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus üle 95,4 miljoni inimese ja naiste puhul oli see risk suurem kui meeste puhul. Muret tekitavad (peaaegu) tööta leibkondades elavate inimeste vaesusriski suurenemine ning see, et paljudes liikmesriikides vaesus süveneb ja muutub püsivamaks, millega kaasneb sotsiaalsiirete mõju vähenemine vaesuse vähendamisele. Liit ja selle liikmesriigid peaksid tegema rohkem, et aidata kõige haavatavamaid ja ebasoodsas olukorras olevaid inimesi ning teha seda tõhusamalt. (12) Kvaliteetne ja jätkusuutlik tööhõive on parim viis vaesusest ja sotsiaalsest tõrjutusest väljumiseks. Samal ajal aitab selle tagamine, et tööturul oleks rohkem inimesi, kaasa sotsiaalkaitsesüsteemide rahastamisele ja suurendab nende rahalist jätkusuutlikkust, aidates kaasa põlvkondadevahelisele õiglusele ja edendades sotsiaalset ühtekuuluvust. Suurema tööhõive saavutamiseks on äärmiselt oluline toetada inimesi edukal tööturustaatuste vahelisel liikumisel. (13) Piisavate ja sihipäraste sotsiaalsete turvavõrkude sotsiaalsed ja majanduslikud eelised muutusid COVID-19 pandeemiaga seotud liikumispiirangute ajal veelgi olulisemaks. Piirangumeetmetel oli ebaproportsionaalselt suur mõju naistele ja ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele, eelkõige seoses juurdepääsuga tervishoiule nii füüsilise kui ka vaimse tervisega seotud põhjustel, haridusele ja asjakohastele teenustele, süvendades samuti juba olemasolevaid piiranguid tööturule juurdepääsul . Kriisist saadud õppetunnid tõid esile ka, kui olulised on piisavad, terviklikud ja vastupidavad sotsiaalkaitsesüsteemid, mis on šokkidele vastupanuvõimelised ennetavad vahendid majanduse taastumise toetamiseks. (14) Liitu kujundavad jätkuvalt üleilmastumise, rohe- ja digipöörde, demograafiliste muutuste ja muutuvate töömudelitega seotud makromajanduslikud suundumused. Terviklikud ja töökindlad sotsiaalsed turvavõrgud, mis tagavad piisava sissetulekutoetuse ja hõlbustavad tööturustaatuste vahelist liikumist, sealhulgas ümberõppe ja oskuste täiendamise toetus, võimaldavad tagada, et need protsessid on õiglased ja kaasavad. Muutused karjäärimudelites koos mittestandardsete tööhõivevormide suurenemisega võivad raskendada madala sissetulekuga inimeste juurdepääsu kindlustuspõhistele sotsiaalkaitsesüsteemidele ning suurendada nõudlust alternatiivsete toetusmeetmete, näiteks miinimumsissetuleku järele. Pärast Venemaa põhjendamatut ja ebaseaduslikku agressioonisõda Ukraina vastu avaldavad energiahindade ja inflatsiooni järsk tõus mõju madala ja väiksema keskmise sissetulekuga leibkondadele. Sissetulekumeetmeid saab suunata haavatavatele rühmadele ning need on kooskõlas energianõudluse vähendamise ja energiatõhususe suurendamise stiimulite säilitamisega. (15) Käesolevas soovituses keskendutakse „isikutele, kellel puuduvad piisavad vahendid“, st isikutele, kes elavad leibkondades, kellel rahalised ja materiaalsed ressursid, mis on hädavajalikud nende tervise ja heaolu seisukohast ning majandus- ja ühiskonnaelus osalemiseks, on ebapiisavad, ebaregulaarsed või ebakindlad. Töövõimeliste inimeste jaoks peavad tugevad sotsiaalsed turvavõrgud hõlbustama (re)integreerumist tööturule aktiivsete tööturumeetmete, tööotsingu toetamise, hariduse ja koolituse kaudu. Sotsiaalsed turvavõrgud tagavad piisava sissetulekutoetuse ja tugiteenused kõigile abivajajatele, sealhulgas neile, kes ei ole töövõimelised,. Seega ei ole sotsiaalsed turvavõrgud passiivne vahend, vaid need toetavad nii palju kui võimalik sotsiaalmajanduslikku integratsiooni ja ülespoole suunatud sotsiaalset liikuvust, suurendades kaasatust ja tööhõiveväljavaateid. (16) Sotsiaalsetes turvavõrkudes on ette nähtud mitmesugused rahalised ja mitterahalised hüvitised, mis hõlmavad sissetulekutoetust ning juurdepääsu tugi- ja esmatähtsatele teenustele. Sissetulekutoetuse oluline osa on miinimumsissetuleku toetused, mis on määratletud kui minimaalsed mitteosamakselised rahalised hüvitised, mille eesmärk on täita puudujääk, et saavutada asjaomases leibkonnas teatav üldine sissetulekutase, kui muud sissetulekuallikad või hüvitised on ammendatud või ei ole inimväärse elu tagamiseks piisavad. Sissetulekutoetus võib hõlmata ka muid rahalisi hüvitisi, nagu lapse- ja peretoetused, eluasemetoetused, töötushüvitised, invaliidsushüvitised, vanadushüvitised või madalapalgaliste hüvitised. Samuti võib see olla miinimumpensioni ja tööst saadava sissetuleku lisaks. (17) Miinimumsissetulek on vaesusest ja tõrjutusest väljumise strateegiate põhielement ning võib toimida automaatse stabilisaatorina. Majanduskriisi ajal võib see aidata kaasa kestliku ja kaasava taastumise toetamisele, aidata leevendada leibkondade sissetulekute vähenemist ning piirata vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste arvu. Töövõimeliste inimeste puhul sisaldavad miinimumsissetuleku toetused piisavaid stiimuleid ning kohandatud ja proportsionaalseid tingimusi tööturule (re)integreerumiseks. Samal ajal tuleks miinimumsissetulek kavandada koos tööstiimulitega, et hoida ära tööturule avalduvat pärssivat mõju ja toetada tööhõive kõrget taset. (18) Mitterahalised hüvitised võimaldavad pakkuda sihipärast toetust inimestele, kellel puuduvad piisavad vahendid, et hõlbustada nende juurdepääsu konkreetsetele teenustele, nagu alusharidus ja lapsehoid, (kooskõlas nõukogu soovitusega, millega luuakse Euroopa lastegarantii) tervishoid ja pikaajaline hooldus, sotsiaaleluasemed, tööhõive ja koolitus. (19) Integreeritud ja tugevate sotsiaalsete turvavõrkude ulatuslikum rakendamine võib lisaks tööturult enim tõrjutute inimeste sotsiaalse ja terviseolukorra parandamisele tuua ka püsivat sotsiaalset ja majanduslikku kasu liidule, suurendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning muuta ühiskonnad õiglasemaks, sidusamaks ja vastupidavamaks. Tuleb jätkata jõupingutusi, et parandada madala sissetulekuga inimeste juurdepääsu kindlustuspõhisele sotsiaalkaitsesüsteemile, et aidata neil omandada sotsiaalkaitseõigusi, eelkõige kvaliteetse tööhõive hõlbustamise kaudu, ning koordineerida sissetulekutoetuse andmist vastavate kavade alusel. Need turvavõrgud peaksid samuti aitama parandada vaesuses elavate inimeste juurdepääsu tervishoiule ja tervislikule toidule. Liikmesriigid peaksid püüdma suurendada oma sotsiaalkaitsesüsteemide üldist tulemuslikkust ja tõhusust, sealhulgas toetades juurdepääsu tööturule, et vältida inimeste sattumist vaesusesse või vajadust tugineda pikemas perspektiivis miinimumsissetulekule. (20) Kuigi kõigis liikmesriikides on sotsiaalsed turvavõrgud olemas, on edusammud nende kättesaadavuse ja piisavuse tagamisel olnud ebaühtlased. Sotsiaalsete turvavõrkude ülesehitus on liikmesriigiti erinev, kuna see kajastab liikmesriikide eri traditsioone ja sotsiaalkaitsesüsteemide üldist ülesehitust, kuid liikmesriigid seisavad silmitsi ühesuguste probleemidega. Kuigi on toimunud mõningane lähenemine, ei ole seni vastu võetud reformid alati olnud piisavad või nende rakendamine on olnud aeglane, nagu näitavad Euroopa poolaasta protsessi käigus esitatud asjakohased pikaajalised riigipõhised soovitused. Taaste- ja vastupidavusrahastu riiklike kavadega nähakse ette asjaomaste liikmesriikide reformide ja investeeringute toetamine, et parandada nende sotsiaalkaitsesüsteemide tulemuslikkust, ülesehitust ja vastupanuvõimet, sealhulgas parandades miinimumsissetuleku ülesehitust ning tagades selle piisavuse ja katvusega ülespoole suunatud lähenemise. Mitmed investeeringud keskenduvad ka energiaostuvõimetuse vähendamisele ja haavatavate leibkondade jaoks esmatähtsatele teenustele juurdepääsu parandamisele. (21) Sissetulekutoetust peetakse piisavaks, kui see tagab inimväärse elu kõigis eluetappides. Üldise sissetulekutoetuse piisavuse tagamiseks on vaja usaldusväärset ja läbipaistvat metoodikat sissetulekutoetuse kehtestamiseks ja korrapäraste ajavahemike järel kohandamiseks, võttes arvesse asjakohaseid näitajaid ja kodumajapidamiste erivajadusi. Piisavuse hindamisel võivad abiks olla võrdlusväärtused, näiteks riiklik suhtelise vaesuse piir või metoodika, mis põhineb riiklikult määratletud kaupade ja teenuste korvil, mis kajastab elukallidust konkreetses liikmesriigis või piirkonnas. Piisavust saab võrrelda ka palgatuluga, näiteks madalapalgalise või miinimumpalgaga töötaja sissetulekuga. Kuigi on ilmne, et tööst saadav sissetulek (juba miinimumpalga tasemel) peaks olema suurem kui hüvitistest saadav tulu, ei ole tõendeid selle kohta, et miinimumsissetuleku toetust saavate inimeste puhul avaldaks see töö leidmise tõenäosusele üldiselt märkimisväärset negatiivset mõju. Võttes arvesse riikidevahelisi erinevusi piisavuses, peaksid liikmesriigid saavutama üldise sissetulekutoetuse piisava taseme järk-järgult. Toetused tuleb hoida kooskõlas inflatsiooniga (eriti toidu ja energia puhul), elukalliduse tõusuga ja palkade arenguga. (22) Miinimumsissetulekuga seotud toetusõiguslikkuse kriteeriumid võivad takistada teatavate rühmade juurdepääsu sellele. Põhimõtteliselt on lapsed hõlmatud leibkonna osana. Üle 18-aastastele taotlejatele kehtestatud vanusepiir võib siiski piirata noorte täiskasvanute juurdepääsu. Seadusliku riigis elamise miinimumkestusega seotud piirangud võivad piirata mittekodanike juurdepääsu, kuna alalise elukoha puudumise tõttu on kodututel või mahajäänud piirkondades (nt roma asulates) elavatel inimestel raske taotleda miinimumsissetulekut. Kuigi toetusõiguslikkuse kindlakstegemine on oluline element miinimumsissetuleku asjakohaseks suunamiseks, võib ebapiisav kaetus tekkida ka siis, kui majandusliku olukorra kindlakstegemise ajal kehtestatakse madal sissetuleku ja varade maksimaalse koguväärtuse künnis, jättes seega mõned leibkonnad välja, isegi kui nad on vaesed. (23) Tuleks kõrvaldada lüngad miinimumsissetuleku katvuses ning tagada katvuse järjepidevus eri eluetappidel, kehtestades läbipaistvad ja mittediskrimineerivad toetusõiguslikkuse kriteeriumid. Vanus, alalise elukoha olemasolu või ebaproportsionaalselt pika seadusliku riigis elamise nõue ei tohiks takistada juurdepääsu miinimumsissetulekule. Toetusõiguslikkuse kindlakstegemise künnised peaksid kajastama asjaomase liikmesriigi eri tüüpi ja suurusega leibkondade väärikat elu. Madalat töötulu (nt ühekordne või ebaregulaarne sissetulek) tuleks majandusliku olukorra kindlakstegemisel käsitleda proportsionaalselt viisil, mis kaitseb töötamise stiimuleid ega välista taotlejate võimalust saada (võimalik, et väiksemaid) hüvitisi. Juurdepääs miinimumsissetulekule tuleb tagada kiiresti ja õigus peaks olema piiramatu, tingimusel et taotlejad vastavad jätkuvalt toetusõiguslikkuse kriteeriumidele, mis vaadatakse korrapäraselt läbi. (24) Majanduslanguse ajal võib miinimumsissetuleku ülesehituse paindlikkus, sealhulgas ajutiselt lihtsustatud juurdepääs sellele mängida olulist rolli negatiivsete sotsiaalsete tagajärgede leevendamisel ja sellel võib olla majandust stabiliseeriv roll. Eelarve konsolideerimise meetmeid, mille tulemuseks on pigem kaitsetaseme vähendamine kui kavade tõhususe parandamine, tuleks kasutada üksnes viimase abinõuna koos jaotusliku mõju hindamisega, et leevendada kahjulikku mõju kõige ebasoodsamas olukorras olevatele inimestele. (25) Ebaproportsionaalne halduskoormus, vähene teadlikkus või häbimärgistamise või diskrimineerimise hirm võib põhjustada selle, et miinimumsissetuleku saamise tingimustele vastavad isikud ei taotle sellele juurdepääsu. Kavade killustatuse vältimine, taotlusmenetluste üldise kättesaadavuse ja lihtsuse tagamine ning võimalikele taotlejatele haldustoe pakkumine võib suurendada miinimumsissetuleku taotlemist. Vaja on täiendavaid meetmeid, et tagada miinimumsissetuleku taotlemine üksikvanemaga leibkondades, mille perepeaks on peamiselt naised. Lisaks tuleks teavitustegevuses keskenduda eelkõige sotsiaalselt ebasoodsas olukorras olevatele piirkondadele ja kõige tõrjutumatele leibkondadele, sealhulgas romadele. Digivahendite vähene kättesaadavus või oskuste puudumine nende kasutamiseks võib samuti takistada tegelikku juurdepääsu, sealhulgas puuetega inimeste puhul. Asjaomaste andmete korrapärane jälgimine ja analüüs võib aidata mõista taotlemata jätmise põhjuseid ja parandada poliitikameetmeid. (26) Kuigi majandusliku olukorra kindlakstegemine toimub leibkonna tasandil, ei võeta selles sageli arvesse üksikisikute positsiooni leibkonnas , perekonna sissetulekute võimalikku ebavõrdset jaotumist ja soovi iseseisvuse järele. See puudutab eriti naisi, sest neil on suurema tõenäosusega väiksem sissetulek, madalam palk ja suuremad hoolduskohustused. Ilma leibkonna saadavate hüvitiste üldist taset tingimata suurendamata, võivad lahendused, mis hõlbustavad leibkonna üksikliikmete sissetulekutoetuse saamist, aidata kaasa soolisele võrdõiguslikkusele ning naiste ja noorte majanduslikule sõltumatusele ja sissetulekukindlusele. (27) Kõigile juurdepääsetavate kaasavate tööturgude tugevdamine on oluline, et leevendada pikaajalist sõltuvust sissetulekutoetusest. Aktiveerimisnõuded ja aktiivne tööturupoliitika võivad soodustada intensiivsemat töö otsimist ja tööpakkumiste vastuvõtmist, kui need hõlmavad selliseid tugiteenuseid nagu nõustamine, juhendamine ja tööotsingu toetamine ning töö- ja eraelu tasakaalu tagamise meetmed. Kooskõlas nõukogu soovitusega, mis käsitleb algatust „Töösild – noorte tööhõive tugevdamine“ tuleks erilist tähelepanu pöörata vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevatele noortele täiskasvanutele, suunates nad võimalikult lühikese aja jooksul tagasi haridusse, koolitusse või tööturule, samas kui sissetulekutoetuse saamine peaks olema seotud eriti tugevate aktiveerimismeetmetega. Kooskõlas puuetega inimeste õiguste strateegiaga tuleks erilist tähelepanu pöörata ka puuetega inimeste vajadustele. Oskuste täiendamise ja ümberõppe võimalused, konkreetsetele vajadustele vastav individuaalne toetus ja juhendamine, kvaliteetsete töökohtade tagamine, töökoha säilitamise edendamine ja edutamise võimaldamine võivad toetada tööleasumist kõigis vanuserühmades. Maksu- ja hüvitissüsteemidest tulenevate stiimulite ja pärssivate tegurite korrapärane läbivaatamine, sissetulekutoetuse järkjärguline kaotamine tööle asumisel või võimalus kombineerida seda sissetulekuga võivad suurendada leibkonna kasutada olevat sissetulekut, aidates seeläbi muuta töötamise tasuvaks, vähendades palgavaesust ja stimuleerides ametlikku tööhõivet. Samal ajal tuleb madalapalgaliste toetused hoolikalt kavandada, et vältida madala palga lõksu. (28) Tööhõive sotsiaalmajanduses võib toetada tööhõivet tööturu teistes sektorites. Töölemineku hõlbustamist tuleks toetada spetsiaalsete meetmete pakkumisega tööandjatele, millega kaasnevad vajaduse korral sihipärased rahalised stiimulid. (29) Tugevate sotsiaalsete turvavõrgustike loomiseks on vaja ka sotsiaalse kaasamise teenuseid, näiteks sotsiaaltööd, nõustamist, juhendamist, nõustamist, psühholoogilist tuge ja mitmesuguseid rehabilitatsioonikavasid ning meetmeid, mis hõlbustavad juurdepääsu muudele tugi- või esmatähtsatele teenustele. Samuti tuleks jätkata jõupingutusi teenuste kvaliteedi parandamiseks kooskõlas Euroopa vabatahtliku sotsiaalteenuste kvaliteediraamistikuga ning tagada esmatähtsatele teenustele juurdepääsu järjepidevus. Samuti tuleks tugevdada meetmeid, mille eesmärk on kõrvaldada rahalised ja mitterahalised tõkked, mis takistavad võrdset ja üldist juurdepääsu teenustele. (30) Individualiseeritum toetus, mille eesmärk on tuvastada ja käsitleda piisavate vahenditeta isikute ja nende leibkondade keerukaid vajadusi, võib märkimisväärselt kaasa aidata nende edukale sotsiaalsele ja majanduslikule integratsioonile. Vajaduste hindamise tulemuseks peaks olema kohandatud kaasamiskava, mis hõlmab isikuid, kellel ei ole (individuaalselt või ühiselt) leibkonnas piisavalt vahendeid, ning milles määratakse kindlaks vajaliku toetuse liik ja kokkulepitud eesmärgid. Toetus peaks hõlmama sobivalt järjestatud sotsiaalse kaasamise meetmeid või aktiivseid tööturupoliitika meetmeid, mis sõltuvad inimese konkreetsest olukorrast ja töövalmidusest, tagades samal ajal tasakaalu positiivsete stiimulite ja aktiveerimisnõuete vahel . Seda eesmärki võivad täita ka tööturule integreerimise lepingud, mis on sõlmitud vastavalt nõukogu soovitusele, mis käsitleb pikaajaliste töötute integreerimist tööturule , ja mille võib vajaduse korral läbi vaadata, et hõlmata ka ulatuslikumaid teenuseid, mis võimaldavad integreerida piisavate vahenditeta isikuid. (31) Tõhusatel juhtimismehhanismidel on oluline roll tugevate sotsiaalsete turvavõrgustike loomisel. Hüvede ja teenuste osutamise haldamisel tuleks ära kasutada digipöörde pakutavaid vahendeid, vältides samal ajal digilõhest tulenevat tõrjutust. Tuleks teha jõupingutusi, et tagada olemasolevate kavade ja hüvitiste tihe koordineerimine ja ühtlustamine ning nende kooskõlastamine muude poliitikavaldkondadega. Erilist tähelepanu tuleb pöörata kõigi asjaomaste institutsioonide tegevussuutlikkuse suurendamisele. Andmevahetus ja tihedam koostöö eri valitsemistasandite ja teenuste vahel, sealhulgas ametlike kokkulepete või ühtsete kontaktpunktide kaudu, hõlbustab paremini integreeritud toetust. Poliitika mõju usaldusväärne järelevalve ja korrapärane hindamine, millesse on kaasatud kõik sidusrühmad, aitaks kaasa suuremale tõhususele, teadlikule poliitikakujundamisele ja riiklike süsteemide suuremale läbipaistvusele. (32) Vastastikune õppimine ja parimate tavade vahetamine liidu tasandil koos analüütilise tööga olemasoleva liidu miinimumsissetuleku võrdlusanalüüsi raamistiku edasiarendamiseks, sealhulgas asjakohaste näitajate kättesaadavuse ja võrreldavuse ning andmete korrektsuse parandamise kaudu, peaks toetama liikmesriike riiklike reformide kavandamisel ja rakendamisel. (33) Käesoleva soovituse rakendamise toetamiseks on olemas liidu vahendid. Euroopa Sotsiaalfond+ raames peaks iga liikmesriik eraldama vähemalt 25 % Euroopa Sotsiaalfond+ vahenditest sotsiaalse tõrjutuse vähendamiseks. Euroopa Regionaalarengu Fond ja InvestEU võimaldavad ka toetada investeeringuid sotsiaalsesse tugitaristusse, nagu sotsiaaleluasemed ning alusharidus- ja lapsehoiuasutused, ning varustusse ja kvaliteetsetele teenustele juurdepääsu parandamisse. Tehnilise toe instrumendist ning taaste- ja vastupidavusrahastust juba toetatakse liikmesriike miinimumsissetuleku valdkonna struktuurireformide kavandamisel ja rakendamisel. (34) Käesoleva soovituse rakendamist ei saa kasutada kehtivate siseriiklike õigusaktides või soovituses 92/441/EMÜ sätestatud kaitsetaseme alandamiseks. Liikmesriike kutsutakse üles kehtestama või säilitama käesolevas dokumendis soovitatud sätetest soodsamaid sätteid. (35) Riigi rahanduse üldine jätkusuutlikkus ja miinimumsissetuleku piisav rahastamine on nende vastupanuvõime, tõhususe ja tulemuslikkuse seisukohast väga olulised. Käesoleva soovituse rakendamine ei tohiks oluliselt mõjutada liikmesriikide sotsiaalkaitsesüsteemide finantstasakaalu. (36) Jaotusliku mõju hinnang on kasulik vahend, et hinnata eelarvemeetmete ning muude reformide ja investeeringute mõju erinevatele sissetulekurühmadele, sealhulgas kõige ebasoodsamas olukorras olevatele isikutele. Seega võib jaotusliku mõju hinnang aidata kaasa maksu- ja hüvitissüsteemide reformide tõhusamale ja tulemuslikumale kavandamisele, tagades, et kedagi ei jäeta kõrvale. Komisjoni teatises antakse liikmesriikidele suuniseid selle kohta, kuidas jaotusliku mõju hinnang kõige paremini oma poliitikakujundamise protsessidesse integreerida. ON VASTU VÕTNUD JÄRGMISE SOOVITUSE: EESMÄRK (1) Selleks et tagada inimväärne elu kõigis eluetappides, on käesoleva soovituse eesmärk vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, edendades piisavat sissetulekutoetust ja eriti miinimumsissetulekut, tegelikku juurdepääsu tugi- ja esmatähtsatele teenustele inimestele, kellel puuduvad piisavad vahendid, ning toetades töövõimeliste inimeste integreerimist tööturule, kooskõlas aktiivset kaasamist käsitleva lähenemisviisiga. MÕISTED (2) Käesolevas soovituses kasutatakse järgmisi mõisteid: (a) „isikud, kellel puuduvad piisavad vahendid“ – isikud, kelle rahalised ja materiaalsed ressursid, mis on nende tervise ja heaolu seisukohast ning majandus- ja ühiskonnaelus osalemiseks hädavajalikud, on ebapiisavad, ebaregulaarsed või ebakindlad; (b) „sissetulekutoetus“ – leibkonnale antava igat liiki rahaliste hüvitiste, sealhulgas miinimumsissetuleku toetused, kogusumma; (c) „miinimumsissetulek“ – sotsiaalkaitsesüsteemidega hõlmatud minimaalsed mitteosamakselised rahalised hüvitised; (d) „katvus“ – õigus saada siseriiklikes õigusaktides määratletud miinimumsissetulekut; (e) „taotlemine“ – nende isikute osakaal, kellel puuduvad piisavad vahendid ja kellel on õigus miinimumsissetulekut saada ja kes seda tegelikult taotlevad; (f) „tugiteenused“ – teenused, mis on suunatud nende isikute erivajadustele, kellel puuduvad piisavad vahendid, et tagada nende suutlikkus integreeruda ühiskonda ja vajaduse korral tööturule, sealhulgas sotsiaalse kaasamise teenused, näiteks sotsiaaltöö, nõustamine, juhendamine, mentorlus, psühholoogiline tugi ja rehabilitatsioon ning muud üldised tugiteenused, sealhulgas alusharidus ja lapsehoid, tervishoid, pikaajaline hooldus, haridus ja koolitus ning eluase; (g) „esmatähtsad teenused“ – veevarustus, kanalisatsioon, energia tarnimine, transport, finantsteenused ja digitaalne side; (h) „tegelik juurdepääs teenustele“ – olukord, kus asjaomased teenused on kergesti kättesaadavad, taskukohased, juurdepääsetavad, kvaliteetsed, õigeaegsed ning kus potentsiaalsetel kasutajatel on võrdne juurdepääs teenustele, nad on teadlikud nende olemasolust ja nende kasutamise õigustest; (i) „kaasamiskava“ – leping või lepingute kogum, mis on sõlmitud isikutega, kellel puuduvad piisavad vahendid, ja mille eesmärk on edendada nende sotsiaalset kaasatust ja töövõimeliste inimeste puhul nende tööturule integreerimist. SISSETULEKUTOETUSE PIISAVUS (3) Liikmesriikidel soovitatakse välja töötada tugevad sotsiaalsed turvavõrgud, mis tagavad inimväärse elu kõigis eluetappides, kombineerides piisava sissetulekutoetuse – sealhulgas miinimumsissetuleku toetused ja muud kaasnevad rahalised hüvitised – ja mitterahalised hüvitised, võimaldades juurdepääsu tugi- ja esmatähtsatele teenustele. (4) Piisava sissetulekutoetuse tagamiseks soovitatakse liikmesriikidel kehtestada sissetulekutoetuse tase õigusaktidega ette nähtud läbipaistva ja usaldusväärse metoodika abil, kaasates asjaomaseid sidusrühmi. Metoodikas tuleks arvesse võtta kõiki sissetulekuallikaid, leibkondade erivajadusi ja ebasoodsat olukorda, madalapalgalise või miinimumpalga saaja sissetulekut, elatustaset ja ostujõu taset, hinnataset ja nendega seotud arenguid. (5) Tagades töövõimeliste inimeste jaoks tööturule (re)integreerumise stiimulid, tuleks sissetulekutoetusega järk-järgult suurendada piisavate vahenditeta inimeste sissetulekut tasemele, mis on vähemalt võrdne ühega järgmistest: (a) riiklik suhtelise vaesuse piir; või (b) vajalike kaupade ja teenuste, sealhulgas piisava toidu, eluaseme, tervishoiu ja esmatähtsate teenuste rahaline väärtus vastavalt riiklikele määratlustele või (c) muud tasemed, mis on võrreldavad punktides a või b osutatud tasemetega, mis vastavad siseriiklikule õigusele või tavale. (6) Liikmesriikidel soovitatakse saavutada punktis 5 sätestatud sissetulekutoetuse piisav tase hiljemalt 31. detsembriks 2030, tagades samal ajal riigi rahanduse jätkusuutlikkuse. (7) Liikmesriikidel soovitatakse sissetulekutoetuse tase igal aastal läbi vaadata ja vajaduse korral seda kohandada, et säilitada selle piisavus, võttes samal ajal arvesse mitterahalisi hüvitisi. (8) Naiste, noorte täiskasvanute ja puuetega inimeste soolise võrdõiguslikkuse, sissetulekukindluse ja majandusliku sõltumatuse edendamiseks soovitatakse liikmesriikidel tagada võimalus taotleda sissetulekutoetust leibkonna üksikliikmetele. MIINIMUMSISSETULEKU KATVUS (9) Liikmesriikidel soovitatakse tagada, et kõik piisavate vahenditeta isikud on kaetud seaduses sätestatud miinimumsissetulekuga, määratledes: (a) läbipaistvad ja mittediskrimineerivad toetusõiguslikkuse kriteeriumid, millega tagatakse noortele täiskasvanutele tegelik juurdepääs miinimumsissetulekule, olenemata alalise elukoha olemasolust, tagades samas, et seadusliku elamise kestuse nõue on proportsionaalne; (b) majandusliku olukorra künnised, mis kajastavad elatustaset liikmesriigis eri tüüpi ja suurusega leibkondade puhul ning milles võetakse proportsionaalselt arvesse leibkonna muud liiki sissetulekuid (ja varasid); (c) taotluse menetlemiseks vajalik aeg, tagades samas, et otsus tehakse 30 päeva jooksul alates taotluse esitamisest; (d) miinimumsissetulekule juurdepääsu järjepidevus seni, kuni piisavate vahenditeta isikud vastavad toetusõiguslikkuse kriteeriumidele, koos toetusõiguslikkuse korrapärase läbivaatamisega; (e) lihtsad, kiired, erapooletud ja tasuta kaebuste esitamise ja edasikaebamise menetlused, tagades samas, et piisavate vahenditeta isikuid teavitatakse ja neil on tõhus juurdepääs sellistele menetlustele; (f) mehhanismid, millega tagatakse, et miinimumsissetuleku puhul võetaks arvesse sotsiaalmajanduslikke kriise, näiteks leevendades ajutiselt toetusõiguslikkuse kriteeriume või pikendades hüvitiste kestust. MIINIMUMSISSETULEKU TAOTLEMINE (10) Liikmesriikidel soovitatakse ergutada miinimumsissetuleku täielikku taotlemist järgmiste meetmete abil: (a) halduskoormuse vähendamine, sealhulgas taotlemismenetluste lihtsustamise ja seda vajavatele isikutele järkjärgulise juhendamise tagamise kaudu, pöörates samal ajal tähelepanu digitaalsete ja mittedigitaalsete vahendite kättesaadavusele; (b) juurdepääsu tagamine kasutajasõbralikule, tasuta ja ajakohastatud teabele miinimumsissetulekuga seotud õiguste ja kohustuste kohta; (c) teadlikkuse tõstmise ja taotlemise suurendamise eesmärgil ennetav suhtlemine inimestega, kellel puuduvad piisavad vahendid, ja eelkõige üksikvanemaga leibkondadega, sealhulgas asjaomaste sidusrühmade kaasamise kaudu riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil; (d) meetmete võtmine vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega seotud häbimärgistamise ja kaudsete eelarvamuste vastu võitlemiseks; (e) miinimumsissetuleku mittetaotlemise ja vajaduse korral sellega seotud tööturu aktiveerimise meetmete korrapärane hindamine, et teha kindlaks takistused ja võtta parandusmeetmeid. JUURDEPÄÄS KAASAVATELE TÖÖTURGUDELE (11) Selleks et edendada kõrget tööhõivemäära ja kaasavaid tööturge, soovitatakse liikmesriikidel tagada tööturu aktiveerimine, kõrvaldada tõkked, mis takistavad tööturule (taas) sisenemist ja tööhõive säilitamist, toetada töövõimelisi inimesi kvaliteetse tööhõive suunas liikumisel, tagada töötamise stiimulid, vähendada palgavaesust ja tööturu killustatust, stimuleerida ametlikku tööhõivet, võidelda deklareerimata töö vastu ja hõlbustada töövõimalusi, tehes järgmist: (a) tagada, et aktiveerimisnõuded pakuksid piisavaid stiimuleid tööturule (taas)sisenemiseks, olles samas järkjärgulised ja proportsionaalsed; erilist tähelepanu tuleks pöörata noortele täiskasvanutele, et suunata nad võimalikult lühikese aja jooksul tagasi haridusse, koolitusse või tööturule; (b) inimkapitali investeerimise parandamine kaasava haridus- ja koolituspoliitika kaudu, toetades oskuste täiendamist ja ümberõpet, eelkõige väheste või aegunud oskustega inimeste puhul, sealhulgas koostöös sotsiaalpartneritega; (c) näha ette võimalus ühendada sissetulekutoetus töötuluga, kaotada järk-järgult sissetulekutoetus või säilitada õigus sissetulekutoetusele katseajal või praktika ajal ja lühikese või juhusliku töö ajal; (d) vaadata korrapäraselt läbi maksu- ja hüvitissüsteemidest tulenevad stiimulid ja pärssivad tegurid; (e) töövõimaluste toetamine sotsiaalmajanduse sektoris, sealhulgas praktilise töökogemuse pakkumise kaudu; (f) töölemineku hõlbustamine, pakkudes tööandjatele selliseid meetmeid nagu värbamisstiimulid, (ametikohtade) toetamine, juhendamine, nõustamine ning töökoha säilitamise ja edutamise toetamine. JUURDEPÄÄS TUGI- JA ESMATÄHTSATELE TEENUSTELE (12) Liikmesriikidel soovitatakse tagada: (a) tõhus ja võrdne juurdepääs tugiteenustele, sealhulgas kooskõlas kvaliteedipõhimõtetega, mis on määratletud Euroopa vabatahtlikus sotsiaalteenuste kvaliteediraamistikus; (b) tagada jätkuv juurdepääs esmatähtsatele teenustele, sealhulgas energiale; (c) kõrvaldada rahalised ja mitterahalised tõkked, mis takistavad tõhusat juurdepääsu tugi- ja esmatähtsatele teenustele. INDIVIDUAALNE TOETUS (13) Selleks et kõrvaldada mitmesugused tööhõive takistused inimestele, kellel puuduvad sotsiaalseks kaasatuseks piisavad vahendid, ja töövõimelistele inimestele, soovitatakse liikmesriikidel töötada välja individualiseeritud lähenemisviis ja koordineerida teenuste osutamist, tehes järgmist: (a) viia läbi mitmemõõtmeline vajaduste hindamine, uurides sotsiaalse kaasatuse ja tööhõive takistusi, tehes kindlaks nende takistuste kõrvaldamiseks vajalikud tugi- ja esmatähtsad teenused ning määrates kindlaks vajaliku toetuse; (b) selle alusel hiljemalt kolm kuud pärast miinimumsissetuleku saamist, koostades kaasamiskava, milles (1) määratakse kindlaks ühised eesmärgid ja ajakavad; (2) visandama individuaalsetele vajadustele kohandatud toetuspaketi, mis hõlmab aktiivseid tööturumeetmeid ja/või sotsiaalset kaasatust edendavaid meetmeid; (3) määrama juhtumihalduri, kes tagab pideva toe, korraldab õigeaegset suunamist asjaomastesse teenistustesse ja jälgib korrapäraselt kaasamiskava rakendamisel tehtud edusamme; (c) pikaajaliste töötute puhul, kellel puuduvad piisavad vahendid, olemasoleva tööturule integreerimise lepingu läbivaatamine ja vajaduse korral kohandamine vastavalt soovitusele, mis käsitleb pikaajaliste töötute tööturule integreerimist, et täiendada seda punktis b osutatud kaasamiskava elementidega. JUHTIMINE, JÄRELEVALVE JA ARUANDLUS (14) Selleks et tõhusalt kavandada ja rakendada tugevaid sotsiaalseid turvavõrke riigi, piirkonna ja kohalikul tasandil, soovitatakse liikmesriikidel: (a) vältida eri hüvitiste ja kavade puhul lünki, kattumist ja killustumist, et tagada sissetulekutoetuse, aktiveerimismeetmete ja tugiteenuste ühtne pakett; (b) tugevdada sissetulekutoetuse eest vastutavate asutuste, tööturuasutuste ja tugiteenuste osutajate tegevussuutlikkust ning tõhustada nende koostööd, sealhulgas andmete jagamise ja veelgi rohkem integreeritud teenusemudelite edendamise kaudu; (c) võimestada asjaomaseid sidusrühmi, nagu piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused, sotsiaalpartnerid, kodanikuühiskonna organisatsioonid ja sotsiaalmajanduses osalejad, et nad saaksid tõhusalt osaleda miinimumsissetuleku kavade väljatöötamises, rakendamises, järelevalves ja hindamises; (d) tagada sotsiaalsete turvavõrkude piisav rahastamine viisil, mis on kooskõlas riigi rahanduse üldise jätkusuutlikkusega. (15) Selleks et anda poliitika kujundamiseks paremini teavet, soovitatakse liikmesriikidel: (a) pidevalt jälgida, kuidas rakendatakse sissetulekutoetuse poliitikat, eelkõige miinimumsissetuleku poliitikat ja sellega seotud tööturu aktiveerimise meetmeid, ja teenustele juurdepääsu poliitikat, sealhulgas parandades asjakohaste andmete kättesaadavust ja kvaliteeti kõigil valitsemistasanditel ning viies läbi korrapäraseid hindamisi, ning teha kohandusi, et saavutada käesoleva soovituse eesmärgid kõige tõhusamal viisil; (b) töötada andmekaitse-eeskirju järgides välja mehhanismid, mis võimaldavad võtta järelmeetmeid nende isikute puhul, kellel puuduvad piisavad vahendid nende sotsiaalse kaasamise või töölemineku seisukohast; (c) esitada iga kolme aasta järel komisjonile aruanne käesoleva soovituse rakendamisel tehtud edusammude kohta; esimene aruanne peaks hõlmama punktis a osutatud hindamiste tulemusi ja soovitusi. (16) Nõukogu kiidab heaks komisjoni kavatsuse: (a) teha sotsiaalkaitsekomitees koostööd liikmesriikidega, et arendada edasi miinimumsissetuleku võrdlusraamistikku ning parandada asjakohaste näitajate ja andmete kättesaadavust ja võrreldavust; (b) tugevdada vastastikust õppimist ning tulemuste ja heade tavade jagamist liikmesriikide vahel; (c) vaadata punkti 15 alapunktis c osutatud aruannete põhjal ja sotsiaalkaitsekomitees korrapäraselt läbi edusammud, mida on tehtud käesoleva soovituse rakendamisel seoses juurdepääsuga kaasavatele tööturgudele, tehes tihedalt koostööd tööhõivekomitee ja avalike tööturuasutuste võrgustikuga; (d) jälgida Euroopa poolaasta raames käesoleva soovituse rakendamisel tehtud edusamme ja esitada vajaduse korral liikmesriikidele riigipõhised soovitused; (e) teha kokkuvõte käesoleva soovituse alusel võetud meetmetest, eelkõige seoses selle mõjuga vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamisele, tööhõive suurendamisele ja koolitusel osalemise parandamisele, ning esitada 2032. aastaks nõukogule aruanne. (17) Soovitus 92/441/EMÜ asendatakse käesoleva soovitusega. Brüssel, Nõukogu nimel eesistuja Andmed algatuse kohta Nimetus Komisjoni ettepanek: Nõukogu soovitus piisava sissetuleku kohta, mis tagab aktiivse kaasamise Proposal for a Council recommendation on adequate minimum income ensuring active inclusion Eelnõu nr COM(2022) 4 9 0 Esitamise kuupäev: 28 .0 9 .2022 Menetluskord EL-is: T avamenetlus SEISUKOHA Valitsusse toomise alus 1. FORMCHECKBOX RK KT S § 152 1 lg 1 p1 - algatuse/teatise reguleerimisala nõuab seaduse või Riigikogu otsuse vastuvõtmist, muutmist või kehtetuks tunnistamist 2. FORMCHECKBOX RK KT S § 152 1 lg 1 p2 - algatuse/ vastuvõtmisega või teatises toodud meetmete rakendamisega kaasneb oluline majanduslik, sotsiaalne või muu mõju 3. FORMCHECKBOX RK KT S § 152 1 lg 2 - Euroopa Liidu asjade komisjoni või väliskomisjoni nõue 4. FORMCHECKBOX VVS § 20 1 lg 1 - algatuse/teatise reguleerimisala nõuab VV pädevusse kuuluva otsuse vastuvõtmist (määruse vastuvõtmine, muutmine, tühistamine) 5. FORMCHECKBOX VVS § 20 1 lg 2 - seisukoha võtmist algatuse/teatise osas peab oluliseks peaminister või minister (on poliitiliselt oluline või tundlik (Eestis või EL-is)) Valitsusele esitamine Kuupäev 2 2 .1 2 . 2022 (KOK 1 4 .1 2 .2022) EL menetluse ajakava Siseriiklik menetlus Vastutav min SoM Kaasatud ministeeriumid HTM , RaM Sotsiaalpartnerid, huvigrupid Kaasata kõik asjasse puutuvad partnerid ja huvigrupid EELNÕU ÜLEVAADE Sotsiaalõiguste samba põhimõtete rakendamiseks avaldas Euroopa Komisjon 28.09.2022 nõukogu soovituse eelnõu aktiivset kaasa tust tagava piisava sissetuleku kohta . Soovituse eesmärk on tagada inimestele kogu nende elukaare vältel väärikas elu, võideldes selleks vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega. Soovituse elluviimine aitab saavutada E uroopa Liidus 2030. aasta ks seatud eesmärk i vähendada vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate inimeste arvu vähemalt 15 miljoni inimese võrra. Samuti aitab see liikmesriikidel saavutada eesmärki, et vähemalt 78 % 20–64aastastest elanikest oleksid tööga hõivatud. 2021. aastal oli ELis vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus rohkem kui iga viies inimene ehk kokku 94,5 miljonit inimest. Sotsiaalsetel turvavõrgustikel on nende inimeste toetamisel ja võimaluse korral tööturule (taas)sisenemisel oluline roll. Samas, ku igi näiteks miinimumsissetulek on tagatud kõigis liikmesriikides, on selle piisavus, ulatus ja tõhusus inimeste toetamisel väga erinev. L igikaudu 20 % vaesuse ohus olevatest töötutest ei vasta sissetulekutoetuse saamise kriteeriumidele ja hinnanguliselt 30–50 % nendest, kes kriteeriumidele vastavad, ei taotle miinimumsissetulekutoetust. Eelnõus antakse liikmesriikidele konkreetseid suuniseid selle kohta, kuidas tagada, et riiklikud miinimumsissetuleku tagamise kavad oleksid vaesuse vähendamisel ja aktiivse kaasamise edendamisel tõhusad. Selleks soovitatakse liikmesriikidel rakendada erinevaid meetmeid suurendamaks miinimumsissetulekuga kaetust, parandamaks sissetulekutoetuse piisavust ja puudust kannatavate inimeste juurde pääsu tugi- ning esmatähtsatele teenustele, samuti toetamaks töövõimeliste inimeste juurde pääsu tööturule ja edendamaks isikupõhist toetamist. Liikmesriikidel soovitatakse ka s uurendada E uroopa Liidu, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil sotsiaalsete turvavõrkude juhtimise ning järelevalve- ja aruandlusmehhanismide tõhusust. Pärast soovituse vastuvõtmist peaksid liikmesriigid esitama komisjonile iga kolme aasta järel aruande rakendamisel tehtud edusammude kohta. Komisjon jälgib soovituse täitmist ka Euroopa poolaasta raames. Võimalikud sots-maj. mõjud võimalikud õiguslikud muudatused Mõju eelarvele Kommentaarid SEISUKOHAD Eesti seisukoht Teiste riikide seisukohad Kommentaarid Eelnõude infosüsteemis (EIS) on antud täitmiseks ülesanne. Eelnõu toimik: 18.1.1/22-0585 - COM(2022) 490 Ettepanek: NÕUKOGU SOOVITUS piisava sissetuleku kohta, mis tagab aktiivse kaasamise Arvamuse andmine eelnõu kohta Sotsiaalministeeriumile vastavalt Riigikantselei 03.11.2022 resolutsioonile. Osapooled: Haridus- ja Teadusministeerium; Rahandusministeerium Tähtaeg: 25.11.2022 00:00 Link eelnõu toimiku vaatele: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/4a0b14d1-83de-4ddc-aecd-93474021686f Link menetlusetapile: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/4a0b14d1-83de-4ddc-aecd-93474021686f?activity=2 Eelnõude infosüsteem (EIS) https://eelnoud.valitsus.ee/main Resolutsiooni liik: Riigikantselei resolutsioon Viide: Sotsiaalministeerium / / ; Riigikantselei / / 2-5/22-02289 Resolutsiooni teema: Nõukogu soovitus piisava sissetuleku kohta, mis tagab aktiivse kaasamise Adressaat: Sotsiaalministeerium Ülesanne: Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152` lg 1 p 2 ning Vabariigi Valitsuse reglemendi § 3 lg 4 palun valmistada ette Vabariigi Valitsuse seisukoha ja otsuse eelnõu järgneva algatuse kohta, kaasates seejuures olulisi huvigruppe ja osapooli: - Ettepanek: NÕUKOGU SOOVITUS piisava sissetuleku kohta, mis tagab aktiivse kaasamise, COM (2022) 490. EISi toimiku nr: 22-0585 Tähtaeg: 12.12.2022 Adressaat: Haridus- ja Teadusministeerium, Rahandusministeerium Ülesanne: Palun esitada oma sisend Sotsiaalministeeriumile seisukohtade kujundamiseks antud eelnõu kohta (eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu). Tähtaeg: 25.11.2022 Lisainfo: Eelnõu on kavas arutada valitsuse 22.12.2022 istungil ja Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lg 6 kohaselt sellele eelneval nädalal (14.12.2022) EL koordinatsioonikogus. Esialgsed materjalid EL koordinatsioonikoguks palume esitada hiljemalt 12.12.2022. Kinnitaja: Merli Vahar, Euroopa Liidu asjade direktori asetäitja Kinnitamise kuupäev: 03.11.2022 Resolutsiooni koostaja: Elen Nurme [email protected], 693 5201
Allikas: Rahandusministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel