Merje Einmann Teie nr
Kiili Vallavolikogu
[email protected]; Meie 24.03.2021 nr 7-5/210416/2102053
[email protected]
Sotsiaalse infrastruktuuri tasu kehtestamine Kiili vallas
Austatud volikogu esimees
Õiguskantsleril paluti hinnata Kiili Vallavolikogu 21.02.2021 otsuse nr 4 „Sotsiaalse
infrastruktuuri tasu kehtestamine“ (edaspidi otsus) põhiseaduspärasust. Selle otsusega kehtestas
volikogu avalik-õigusliku tasu, mida peavad maksma kõik, kes soovivad algatada vallas nelja ja
enama elamuühikuga (korter, ridaelamuboks, elamu) arenduse jaoks detailplaneeringu. Otsust
põhjendas vald vajadusega vähendada uute elanike lisandumisest tulenevat negatiivset mõju
valla eelarvele. Valla vaatenurk on täiesti mõistetav, ent ka kiiduväärsed eesmärgid tuleb
saavutada seaduslike vahenditega.
Kohaliku maksu ja muu avalik-õigusliku tasu võib kohalik omavalitsus kehtestada vaid juhul,
kui seadus teda selleks sõnaselgelt volitab. Kohalike maksude seadus (KoMS),
planeerimisseadus (PlanS) ega ükski muu seadus ei anna kohalikule omavalitsusele volitust
kehtestada sotsiaalse infrastruktuuri tasu.
Vallal on detailplaneeringust huvitatud isikuga võimalik sõlmida leping, millega isik võtab
endale sotsiaalobjektide ehitamise või nende rahastamise kohustuse, kuid sotsiaalse
infrastruktuuri tasu (kui avalik-õigusliku tasu) kehtestamiseks puudub seaduslik alus. Seetõttu on
vallavolikogu otsus vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 157 lõikega 2.
Palun sotsiaalse infrastruktuuri tasu otsus kehtetuks tunnistada. Palun andke oma seisukohast
teada hiljemalt 30. aprilliks 2021.
1. Sotsiaalse infrastruktuuri tasu kehtestamist on põhjendatud eesmärgiga valla eelarvesse
laekuva rahaga teha lisainvesteeringuid koolimajade, terviserajatiste, mänguväljakute jt rajatiste
ehitamiseks ja parendamiseks. Otsuse punktis 1 on kirjas, et enne detailplaneeringu kehtestamist
tuleb tasuda sotsiaalse infrastruktuuri tasu (5000 eurot) iga elamuühiku kohta alates neljandast
elamuühikust. Kui detailplaneeringut ei kehtestata, tasu tagastatakse.
2. Sotsiaalse infrastruktuuri tasu kohustus ei olene ka sellest, kas konkreetse arendusega kaasneb
sotsiaalobjektide rajamise vajadus. Seletuskirjas on märgitud, et tasu kehtestatakse läbipaistvuse
ja arendajate võrdse kohtlemise huvides. See tähendab, et vald on kehtestanud kõikidele
2
arendajatele ühesuguse tasu, ja kui isik selle tasuga ei nõustu, võib ta otsuse vaidlustada
halduskohtus (otsuse punkt 4).
3. Otsuses ette nähtud sotsiaalse infrastruktuuri tasu on avalik-õiguslikus suhtes ühepoolselt
kehtestatud rahaline kohustus. Olemuslikult sarnaneb see tasu kohaliku maksuga, millel on lõivu
tunnused, sest tasu maksmise eest on ette nähtud vastusooritus (soovitud detailplaneering).
Vastusooritusega kohalikud maksud on näiteks reklaamimaks (KoMS § 10), teede ja tänavate
sulgemise maks (KoMS § 11) ja parkimistasu (liiklusseaduse § 187).
4. Põhiseaduse § 157 lõike 2 kohaselt võib kohalik omavalitsus kehtestada avalik-õigusliku
rahalise kohustuse üksnes siis, kui seadus annab selleks piisavalt määratletud ehk täpse
volitusnormi (vt nt Riigikohtu PSJKo 22.12.1998, 3-4-1-11-98, 8.06.2010, 3-4-1-1-10, punktid
58 ja 67, 10.04.2002, 3-4-1-4-02, punkt 18 ).
5. Otsuse õigusliku alusena märgitud PlanS § 1 lõige 1 ja § 130 ei ole volitusnormid volikogule
sotsiaalse infrastruktuuri tasu kehtestamiseks. Ehkki otsus ei viita PlanS §-le 131 (see puudutab
halduslepingute sõlmimist avalikult kasutatavate rajatiste kohta – teed, tehnorajatised, haljastus,
välisvalgustus jmt), on asjakohane seda sätet siin käsitleda. Kohalikul omavalitsusel ja
detailplaneeringust huvitatud isikul on võimalik sõlmida leping, millega isik võtab kohustuse
ehitada detailplaneeringuga ette nähtud rajatised või katta (osaliselt või täielikult) sellega seotud
kulud. Õiguskantsler on varem selgitanud, et PlanS § 131 ei keela kokkulepete sõlmimist ka
muude objektide (sh sotsiaalobjektide) ehitamiseks või rahastamiseks. Samal seisukohal on
Riigikohus (vt RKHKo 19.05.2010, 3-3-1-26-10, p 15). Lepingu alusel võetava sotsiaalse
infrastruktuuri arendamise kohustus tuleb määrata igal konkreetsel juhul eraldi. Kohalik
omavalitsus peab esmalt kindlaks tegema, millised kulutused võivad kaasneda konkreetse
detailplaneeringu täitmisega, ning seejärel on tal võimalik huvitatud isikuga kokku leppida nende
kulude katmise tingimused.
6. Kuigi kohalik omavalitsus võib sõlmida detailplaneeringust huvitatud isikuga rahastamiseks
kokkuleppeid, ei ole tal õigust kehtestada sotsiaalse infrastruktuuri tasu ühepoolselt. Otsuses
ettenähtud kohustus ei olene sellest, kas seoses konkreetse detailplaneeringu elluviimisega tuleb
vallal ka tegelikult sotsiaalsesse infrastruktuuri investeerida. Valla põhjendustest on näha, et
tasul on üldine fiskaalne eesmärk, selle sisseviimisega püütakse tasandada erinevust elanikkonna
kiire ja maksutulu aeglasema kasvu vahel. Seejuures ei ole tagatud, et tasu kasutatakse
sotsiaalobjektide rajamiseks, laiendamiseks või parendamiseks.
7. Kaalutlused, mille vallavolikogu esitas ühetaolise sotsiaalse infrastruktuuri tasu kehtestamisel
(arendajate võrdne kohtlemine, läbipaistvus, täiendav fiskaaltulu enne valla elanike tulumaksu
laekumist), võiksid olla asjakohased ja õigustada sellisel kujul tasu kehtestamist vaid siis, kui
seadus (KoMS või PlanS) näeks ette arendusmaksu või sotsiaalse infrastruktuuri tasu
kehtestamise aluse.
8. Õiguskantsler on käsitlenud sama teemat ka 2017.–2018. aasta tegevuse ülevaates. Soovitasin
Riigikogul kaaluda seadusemuudatust, mis näeks ette võimaluse panna arendajatele avalikes
huvides kohustusi ja annaks kohalikule omavalitsusele õiguse kehtestada üldaktiga nn
arendushüvitise määramise metoodika, tingimused ja võimalik, et ka tasumäär (või nt
ülemmäär).
9. Rahandusministeerium koostas planeerimisseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu
(EIS toimik nr 20-0126), mis on nüüdseks ministeeriumidega kooskõlastatud. Eelnõus
kavandatud muudatuse kohaselt võib vald või linn kehtestada korra, milles määratakse
planeeringukohaste ja planeeringulahenduse elluviimiseks otseselt vajalike ja sellega
3
funktsionaalselt seotud rajatiste väljaehitamise ja väljaehitamisega seotud kulude kandmises
kokkuleppimise alused ja kulude jaotuse põhimõtted. Muudatus puudutab detailplaneeringuga
otseselt ja vahetult seotud rajatiste kulusid ega käsitle sotsiaalobjektide finantseerimiseks kõigile
arendajatele ühesuguse määraga tasu kehtestamist.
10. Kui leiate, et kohalikele omavalitsustele võiks seadusega anda õiguse kehtestada kohalik
maks (nt arendusmaks) või muu avalik-õiguslik tasu (nt sotsiaalse infrastruktuuri tasu), võite
selle kohta teha ettepaneku Riigikogule või Rahandusministeeriumile.
Austusega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Teadmiseks: Riigikogu majanduskomisjon (
[email protected])
Riigikogu rahanduskomisjon (
[email protected])
Rahandusministeerium (
[email protected])
Kristi Lahesoo 693 8409
[email protected]
Vallo Olle 693 8445
[email protected]
Ago Pelisaar 693 8407
[email protected]