Hr Tanel Kiik
Sotsiaalminister
14.08.2020
Eesti Arstide Liidu arvamus Vaimse tervise rohelise raamatu kohta
Täname võimaluse eest anda oma arvamus. Vaimse tervise teema on ühiskonnas väga oluline, kuid saanud
seni põhjendamatult vähe tähelepanu. Loodame, et raamat aitab kaasa selle valdkonna hoidmisele
tähelepanu keskmes ja lahenduste leidmisele ikka veelt muret tekitavatele probleemidele.
Tervikuna jätab Vaimse tervise roheline raamat hea mulje. Kiiduväärt on valdkondadeülene ja kogu elukaart
kattev lähenemine ning tunnustust väärib eri valdkonna spetsialistide kaasamine.
Silma jäid siiski ka mõned puudused. Suurimaks neist peame sõltuvusprobleemide väga tagasihoidlikku
käsitlust, mis paraku moodustavad arvestatava osa vaimse tervise häiretest. Alkoholi liigtarvitamine ja sellest
tingitud tervisehäired, sotsiaalprobleemid ning kuritegevus peaksid olema rohelises raamatus märksa
põhjalikumalt käsitletud. Eesti on paraku maailmakaardile jõudnud ka opioidisõltlaste rohkearvulisusega ja
üledoosist tingitud kõrge suremusega. Viimaste aastate veidi positiivsem areng on pigem
korrakaitsesüsteemi saavutus, mis on suutnud otsustavalt piirata illegaalse opioidituru mahtu. Tervikuna
jäävad sõltuvushaigustest tulenevad probleemid nii meditsiinis kui ka kogu ühiskonnas meid saatma veel
pikkadeks aastateks ja nende tagaplaanile jätmine Vaimse tervise rohelise raamatu kontekstis on
arusaamatu. Märkimisväärne on seegi, et erinevate vaimset tervist toetavate algatuste seast on välja jäänud
karskusliikumine, mis nii ajalooliselt kui ka tänapäeval on meie rahva tervise toetamise üks olulisi
tugisambaid.
Paraku ei saa me jagada raamatu esitlusel kõlanud optimistlikku väidet, et tervishoiukulutused vaimsele
tervisele on iga-aastaselt kasvanud. Nii on see absoluutarvudes, kuid arvestades kogu tervishoiu arengut, ei
ole olukord kuigi hea. Riik ei ole suutnud leida lahendust tööjõu nappusele, mis teiste erialadega võrreldes
on psühhiaatrias eriti terav, teenuste kättesaadavuse parandamisele ega ka vaimse tervise teemade
stigmatiseeritusele ühiskonnas. Pealtnäha asjalikud ja välisdoonorite kaasabil käivitatud algatused – nagu
näiteks programm „Kainem ja Tervem Eesti“ – on samuti kammitsetud personalipuudusest, aga ka
korralduslikest probleemidest, sest enamasti ei suuda vaid vabaturu reeglid tagada vaimse tervise
keerulisemate valdkondade arengut. Vaja oleks riigi suunavat kätt ja pühendumust. Kõnekas on näide, et
vaimse tervise valdkonna rahastamine jääb meil tublimatele Euroopa riikidele kordades alla ja ka Euroopa
Liidu keskmisest oleme tunduvalt madalamal. See aga on poliitiliste valikute küsimus.
Arstiabi korraldusega seotud teemadest on kiiduväärt esmatasandit kajastav osa, milles on näha selget
suunda suuremale vaimse tervise probleemide haldamisele tulevikus. Tuleb rõhutada, et perearstid ei suuda
seda teha olemasoleva inimressursi ja muude kohustuste raames. Vaja oleks selgeid meetmeid, mis
suurendavad esmatasandil vaimse tervise teemadega töötava personali arvu ja parandavad nende väljaõpet.
Meetmed peaksid olema süsteemsed, mitte piirduma tublimate perearstikeskuste initsiatiiviga. Kindlasti
vääriks raamatus vähemalt mainimist Viljandi maakonnas piloteeritav esmatasandi ja sotsiaalteenuste
seostamise projekt, mis võiks eriti kasulik olla just vaimse tervise küsimuste integratiivsel käsitlemisel.
Töötervishoiu küsimuste esile toomine on tervitatav, paraku on välja jäänud üks oluline, ent valus küsimus –
meditsiiniandmete, eelkõige psühhiaatrilisi diagnoose ja teenuseid puudutavate andmete konfidentsiaalsus
töötervishoius.
Mõnevõrra vastuolulisem on eriarstiabi (psühhiaatrilist abi) käsitlev osa. Näiteks väidetakse 16. leheküljel, et
üle 2/3 abivajajatest pääseb psühhiaatri vastuvõtule lubatud ooteaja piires. Paraku on praktiseerivatele
arstidele hästi teada, et paljudes piirkondades, sealhulgas Tallinnas ja Harjumaal, on ooteaegade pikkus mitu
kuud, eriti probleemne on see laste ja noorukite psühhiaatrias. Kommentaari vajaks ka haigekassa väide, et
vaimse tervise ravijuhtude arv pole viimase viie aastaga kasvanud. Tegemist pole mitte vajaduse näilise
katmisega, vaid tõsiasjaga, et olemasolevad teenusepakkujad on oma mahtude lae saavutanud, seda paraku
kasvavale nõudlusele vaatamata. Fakt, et statsionaarsete ravipäevade hulk on viie viimase aastaga
vähenenud 30 %, peaks olema suisa alarmeeriv. Kui sellele lisada teadmine, et psühhiaatriliste ravivoodite
arvult elaniku kohta oleme Euroopas eelviimasel kohal, on olukord rohkem kui tõsine.
Mitmetes küsimustes minnakse psühhiaatria valdkonna käsitlemisel ülidetailseks, ka seal, kus ootaks
süsteemsemat lähenemist tervishoiukorralduse muutmisele tervikuna (haiglate roll tervishoiukorralduses,
piirkondliku vastutuse küsimus, ravimipoliitika ja ravimite kättesaadavus). Mõni kirjeldus tundub
kummalisena (näiteks konsultatiivpsühhiaatriat puudutav osa lk 41), samuti on suitsiidikatse teinud patsiendi
käsitlus EMO-des ja üldhaiglate vastuvõtus täiesti tähelepanuta jäänud. Nii mõneski küsimuses torkab
lahenduste pakkumisel silma teenusepakkujate, eeskätt suurhaiglate huvide keskne kallutatus. Miks näiteks
ei saaks depoopreparaatidega ravi mudelisse (mis on kitsaskohaks aastaid) kaasata perearste, ja kuidas ikkagi
tagada selle teenuse kättesaadavus eri piirkondades?
Eriarstiabis on lahendustena välja pakutud mõningaid teistest riikidest tuttavaid lahendusi, näiteks nn
väljasõidumeeskonnad, esmatasandi vaimse tervise kabinetid. Tegemist on huvitavate mudelitega, kuid
nende juurutamine meie personalidefitsiidis eriarstisüsteemis on rohkem kui küsitav.
On arusaadav, et Vaimse tervise roheline raamat ei saa kohe peegeldada kõiki hiljutisi sündmusi, ometi tuleks
tõstatada küsimus meie psühhiaatriahaiglate (ka alles kavandatavate korpuste) sobivusest töötamiseks
võimaliku viirusepideemia tingimustes. Senine praktika, kus ühekohalised palatid on pigem erand kui reegel,
vajaks meie arvates ümber vaatamist, kuna enamikus arenenud riikides peetakse privaatsust oluliseks juba
terapeutilise miljöö seisukohalt. Haigla psühhiaatriaosakondade juures on taas ära unustatud vajadus luua
võimalused statsionaarseks sõltuvusraviks.
Personaliküsimustest on teravaim piisava arstide järelkasvu puudumine. Psühhiaatrite koguarvult oleme küll
Euroopa keskmike seas, kuid vaadates, et sobivaks psühhiaatrite arvuks loetakse 260, Eestis aga töötab
täistööajaga ametkohtadele taandatuna 151,7, siis on puudu ilmselt rohkem kui 32 arsti. Küsitav on ka vaimse
tervise õdede arvu prognoos: pakutud 200 spetsialisti ja lisaks 60 vaimse tervise õde esmatasandil on selgelt
vähe. Tõenäoliselt peaks ühe psühhiaatri kohta juba ambulatoorses abis töötama rohkem kui üks vaimse
tervise õde. Ja muidugi vajab selgeks rääkimist see, kuidas selliste arvudeni jõuda, milline on
koolitusvõimsuste, sh praktikabaaside olukord jne.
Vaimse tervise rohelises raamatus oleks oodanud ka psühhiaatrilise abi (eeskätt tahtest olenematu abi ja
sundravi) järelevalve käsitlemist. Psühhiaatrilisel haiglaravil viibijatel on oma õiguste eest seismiseks piiratud
võimalused, riigi ülesanne on tagada nende põhiõiguste kaitse, et ei esineks kuritarvitamisi ja järgitaks
seadusi. Kui vaadata viimaste aastate analüüse (haigekassa tahtest olenematu ravi analüüs 2020. a,
õiguskantsleri kontrollkäikude raportid) on siin murettekitavat küllaga ja riik peaks olema järelevalve
teostamisel põhjalikum ning aktiivsem. Teeme ettepaneku lisada nn haavatava rühma hulka tahtest
olenematul ja sundravil viibivad patsiendid, praktika näitab et selleks on piisavalt põhjust.
Peame Vaimse tervise rohelist raamatut tervikuna sisukaks ja vajalikuks ning loodame, et meie märkused
aitavad seda veelgi paremaks viimistleda.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Jaan Sütt
Eesti Arstide Liidu president
Saatja: Katrin Rehemaa / Eesti Arstide Liit
<
[email protected]>
Saadetud: 14.08.2020 10:48
Adressaat: Tanel Kiik <
[email protected]>; Käthlin Mikiver
<
[email protected]>
Koopia: SM Info <
[email protected]>
Teema: EAL arvamus
Lp Tanel Kiik
Edastan arstide liidu arvamuse Vaimse tervise rohelise raamatu kohta.
Lugupidamisega
Katrin Rehemaa
EAL