dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Arvamuse edastamine

Sotsiaalministeerium · 13. august 2020
Viit
1.2-1/2120-5
Registreeritud
13. august 2020
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Sotsiaalkindlustusamet
Saabumis/saatmisviis
DVK
Funktsioon
1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
Sari
1.2-1 Õigusaktide kontseptsioonid, mõjude analüüsid ja väljatöötamiskavatsused (Arhiiviväärtuslik)
Toimik
1.2-1/2020
Vastutaja
Käthlin Mikiver (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Terviseala asekantsleri vastutusvaldkond, Rahvatervise osakond)

Failid

  • 📎8-217473-2 13.08.2020 Kiri VÄLJA.bdoc218 KB

Sisu (failidest)

Teie 02.07.2020 nr 1.2-1/2120-1/ Sotsiaalministeerium Suur-Ameerika 1 Meie 13.08.2020 nr 8-2/17473-2 10122, Tallinn [email protected] Arvamus vaimse tervise rohelise raamatu kohta Sotsiaalkindlustusamet esitab vaimse tervise rohelise raamatu (edaspidi: raamat) kohta järgmised ettepanekud ja seisukohad. 1. Raamat kajastab erinevates aspektides laste ja noorte traumasid ning vajadust arendada teenuseid, mis ennetavad traumatiseerivat mõju ning vähendavad hilisemaid traumast tingitud probleeme vaimsele tervisele. Ohvriabis näeme, et paljudel inimestel, kes satuvad kriisiolukordadesse täisealisena, kujunevad välja tõsised vaimse tervise probleemid. Seda põhjusel, et puuduvad vajalikud ja kiired võimalused psühholoogiliseks esmaabiks, jätkuvaks probleemide skriininguks ning piisavad pole ka meetmed psühholoogilise ja psühhiaatrilise abini jõudmiseks. Kõige sagedasemad sellised olukorrad puudutavad raskeid liiklusõnnetusi, põlenguid, lastega seotud surmasi jm raskeid traumasid ning õnnetusi, mis pole traumeerivad juhtunu enda osalistele, vaid ka nende lähedastele, pealtnägijaile ja abistajatele. Nendes olukordades jäävad puudutatud inimesed peale esmase abi andmist politsei, pääste ja kiirabi poolt sageli üksi. Kui inimesel otseseid füüsilisi vigastusi pole, ei jõua juhtum ka tervishoiusüsteemi vaatevälja. Tagajärjeks on sageli abivajava inimese isoleerumine, töövõime langus või töölt ja muust sotsiaalsest elust kõrvale jäämine, samuti depressiooni või muude vaimse tervise häirete väljakujunemine. Selle ennetamiseks on oluline tagada kiire psühhosotsiaalne abi peale juhtunut, proaktiivne kontakti hoidmine, hindamine ning vajadusel järelteenused kogukondlike meetmete ja psühholoogilise ning psühhiaatrilise abi näol. Viimaste osas on sageli probleemiks pikk teenuse järjekord ning ravikindlustuse puudumine, mis tagaks kättesaadavuse rahalises mõttes. Teeme ettepaneku lisada antud probleemiga seotud süsteemi loomine Sotsiaalministeeriumi üheks prioriteediks. Ühtlasi anname teada, et oleme valmis antud teemasse panustama ning soovime olla kaasatud lahenduste leidmisesse. 2. Raamatu leheküljel 25 on märgitud, et kõige suurem panustaja vaimse tervise teenuse edendamisse kogukondades on kohalik omavalitsus. Sellega seonduvalt soovime viidata, et kohalike omavalitustuste põhimure seisneb sageli selles, et neil puudub põhjalikum analüüs selle kohta, et mis on nende piirkonna probleemid. Hetkel valitakse tegevused ja sihtgrupid parimal juhul kohaliku tasandi statistika põhjal, kuid enamasti on see tunnetuslik ja ekspertide omavahelise arutelu tulem. Kitsaskohaks on osutunud ka see, et Eestis pole ühiselt kokku lepitud, mis on tõenduspõhisus. Seega võib igaüks oma parima teadmise järgi öelda, et nende sekkumine on tõenduspõhine. Oluline oleks, et kohalike omavalituste panustamine oleks läbimõeldud ja kajastatud arengukavas. Viimati nimetatu võimaldaks tegevused siduda eelarve strateegiaga ja looks paremad võimalused teenuste arendamiseks. 3. Raamatu leheküljel 27 on toodud, et kohalikes omavalitsustes (sh haridusasutustes) on vaja suuremat valmisolekut toetada erivajadusega inimesi. Sellega seonduvalt soovime täpsustada, et erivajadus ei pruugi tähendada alati puuet. Paldiski mnt 80 / 15092 Tallinn / 612 1360 / [email protected] / www.sotsiaalkindlustusamet.ee / registrikood 70001975 2 4. Raamatus (lehekülg 28) on märgitud, et noorsoopolitseinike töö on korraldatud eelkõige koolide põhiselt ja nende poole võib pöörduda iga inimene, kellel on lastega seotud mure või probleem. Laste ohtu sattumise riski vähendamiseks teevad noorsoopolitseinikud universaalseid ennetustegevusi (nt loengud, koolitused jne). Viimastega seonduvalt võiks loengute ja koolituste puhul olla välja kujundatud nt loengusari (konkreetse teemaga) või koolituste kava, mida rakendatakse järjepidevalt koolides jt asutustes. Ühekordsed loengud ja koolitused on ennetustegevusena vähetõhusad. 5. Raamatu leheküljel 28 võiks kaaluda kogukonna oluliste ressursside hulgas ka kultuuritöötajate nimetamist. Ühtlasi markeerime, et kogukonnateenuste arendamisega seonduvalt tasub pöörata suuremat tähelepanu omavalitsuste juhtide ja volikogu liikmete teavitamisele ja kaasamisele. Hetkel on omavalitsuste võimekus ja tahe pakkuda kogukonna teenuseid erinev. 6. Pakume välja, et raamatu lehekülje 29 teist lõiku võiks täiendada järgmiselt: „Ootus tööandjatele on luua toetussüsteemid nii läbipõlemise ennetamise kui ka vaimse tervise säilitamise eesmärgil neile töötajatele (nt hoolekande- ja tervishoiuasutustes), kellel töö iseloomust tingitud stressifoon on üle keskmise kõrgem ning kes oma töös seisavad silmitsi paljude probleemidega ja neil on oma töö iseloomust tingituna kohustus juhtumitele kiiresti reageerida.“ 7. Seoses raamatu leheküljel 30 nimetatud kogukonna teenuste arendamisega, soovime viidata, et noorsootöö seaduse § 3 punkt 1 kohaselt käsitletakse noorena seitsme kuni kahekümne kuue aastane füüsilist isikut. 8. Palume kaaluda raamatu punkti 1.3. (vaimse tervise abi korraldus esmatasandi tervishoius, lehekülg 34 jj) täiendamist alapunktiga „Vaimse tervise teenuste kättesaadavus hoolekandeasutustes“. Täna tegutsevad tervishoid (sh vaimse tervise teenuste pakkujad) ja psüühilise erivajadusega inimestele teenuseosutajad teineteisest lahus. Seetõttu puudub süsteemne ja integreeritud koostöö, sh infovahetus erihoolekande- ja tervishoiuasutuste vahel. Koostöö puudulikkuse tõttu on probleemne ka erihoolekandeasutustes viibivate inimeste haigusteadlikkuse tõstmine. Üheks võimaluseks olukorra parandamiseks oleks kutsuda kokku töögrupp, mis keskenduks erihoolekande- ja tervishoiuteenuse osutajate vahelise infovahetuse korraldamisele. 9. Teeme ettepaneku kaaluda raamatu (lehekülg 58 jj) täiendamist erihoolekandeteenuse osutamise vajadustega. Teatavasti on täna erihoolekandeteenuste hinnad oluliselt madalamad kui Sotsiaalkindlustusameti poolt koostatud erihoolekandeteenuste kulumudelites. Seetõttu ei kata tänane rahastus teenuste ja töötajate arendamisega seotud kulusid. Teenuste hinna korrigeerimine aitaks kaasa teenuse kvaliteedi tõstmisele (valdkonda saaks tuua juurde spetsialiste ja tõsta tegevusjuhendajate töötasusid). Kvaliteetsed erihoolekandeteenused abivajaduse algetapis aitaksid omakorda ennetada inimeste sattumist oluliselt kallimale tervishoiuteenusele ning inimesed saaksid olla toetavate teenuste abil aktiivsed ühiskonnaliikmed. Eesmärgiks on hoida erihoolekande teenust vajavaid inimesi aktiivsete ühiskonnaliikmetena nii kaua kui vähegi võimalik. Selleks tuleks tõsta teenust osutavate asutuste töötajate teadlikkust läbi kvaliteetse täiendõppe nii deinstitutsionaliseerimise-, kaasamise-, ennetust ja erinevaid juhendamise- ja sekkumismetoodikaid käsitlevate teemade kui ka laiemalt kogukonna (eriti tööandjate) teadlikkust suurendavate programmide abil. Samuti on vaja lisavahendeid, et erihoolekandeteenuse vajajad teenustele suunata. Juuli 2020 seisuga on teenuse järjekorras 1559 inimest. 10. Raamatu leheküljel 67 on välja toodud erivajadusega lapsed (sh haridusliku erivajaduse, käitumis- ja tundeeluraskustega lapsed). Soovitame lisada erivajadustega laste alla ka puudega lapsed. Lisaks võiks võimalusel selgitada, mida peetakse „vaimse tervise vajaduste all“ silmas ja kasutada võiks 2019 aasta statistikat. 11. Teeme ettepaneku nimetada raamatu punktis 1.2.1 (lehekülg 71) haavatavate rühmade all ka ööpäevaringsel erihooldusteenusel viibivad inimesed. Juuli 2020 seisuga on 3 ööpäevaringsel teenusel kokku 2221 inimest. Viidatud sihtgrupp on hoolekandeasutuses viibimise tõttu eriliselt haavatavas seisus. Nad on otseselt ja eluliselt sõltuvad teenuseosutaja poolt osutatava teenuse kvaliteedist, stigmatiseeritud hoiakutest ühiskonnas erihooldekodudes viibivate inimeste suhtes. Lõpetuseks märgime, et raamatus võiks olla kavandatud abinõude osas rohkem selliseid võimalusi, mis kõnetaksid noori. Näiteks võiks kogukonna tugitegevuste puhul (lehekülg 26) esile tuua digilahendusi ja digikogukondade kaudu teavitust. Samuti võib üheks kaasaegseks ja asjakohaseks teenuseks pidada kogemusnõustamist ja selle kasutamise võimaluse propageerimist. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Egon Veermäe Peadirektor Andrus Jürgens 57833628 [email protected] Jako Salla 5251098 [email protected] Kadi Lauri 53316041 [email protected] Ülle Riisalo 53040770 [email protected]
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel