Sotsiaalministeerium Teie 02.07.2020 nr 1.2-1/2120-1
[email protected] Meie 12.08.2020 nr 1.4-1/1036-1
[email protected]
Vaimse tervise rohelise raamatu
kooskõlastamine
Austatud sotsiaalminister Tanel Kiik,
Tänan Teid, et saatsite Tööinspektsioonile kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks Vaimse
tervise rohelise raamatu.
Kooskõlastame edastatud dokumendi sisu, kuid soovime lisaks välja tuua, nagu oleme juba ka
varasemalt Sotsiaalministeeriumile probleemkohana välja toonud, kuidas täita rohelises raamatus
väljatoodud soovitust, et „Töökeskkonnaspetsialistide vaatenurgast peaks tulevikus olema loodud
vaimse tervise esmaabi andjate süsteem, mille järgi võiks näiteks igas töökohas olla vähemalt üks
koolitatud inimene, kes suudab sarnaselt füüsilise esmaabiga pakkuda vaimse tervise esmaabi
töökollektiivis.“
On igati mõistetav, et ideaalis võiks igas töökollektiivis olla inimene, kes oskaks märgata abivajajat,
tunneks neid võtteid, kuidas läheneda ja suunata inimene tekkinud probleemiga edasi tegelema,
mõnikord ka teda toetada selles protsessis.
Eesti tööturul väljakujunenud praktika kohaselt on suuremates ettevõtetes selleks inimeseks
personalijuht või personalispetsialist, kes omab ka vastavat erialast ettevalmistust. Samas, tuginedes
meie järelevalve ja nõustamise praktikale näeme, et väiksemates, aga ka keskmise suurusega
ettevõtetes, võib sellise praktika rakendamine või nõude täitmine väga keeruliseks osutuda.
Täna kehtiva TTOS lahendus näiteks töökeskkonnaspetsialisti määramise vaates on see, et ettevõtte
juhatuse liige täidab ise spetsialisti rolli. Kuid on küsitav, kas ta suudaks ja saaks alati täita vaimse
tervise esmaabi andja rolli. Ilmselt on ka rahaliselt väga kulukas panna tööandjale sel juhul kohustus
sellist teenust sisse osta, kuigi see oleks üks võimalikest lahendustest.
Esmase kohustusena tööandjale võiks olla pigem konkreetse süsteemi loomine, kuidas vaimse tervise
probleemiga inimest julgustada murega pöörduma, kelle poole täpselt ehk kes on ettevõtte tasandil
esmane kontakt. Selge sõnumi andmine, kas abi pakutakse ettevõtte tasandil ja kui siis mil määral,
kas kaasatakse ettevõtteväline spetsialist, mis ulatuses hüvitatakse sellise teenusega seotud kulud.
Kas töötaja võib ise valida talle sobiva ja vajaliku spetsialisti, kas sel juhul tööandja hüvitab
kaasnevad kulud ja mis ulatuses. Ehk esmase lahendusega pakume, et igal töökohal võiksid olla
kättesaadavad kontaktandmed, kelle poole vaimse tervise küsimustes pöörduda.
Lisaks toome välja, et hea lahendus oleks ka töökeskkonnaspetsialisti ja töökeskkonnavoliniku, aga
ka töötajate usaldusisiku ja/või ametiühingu usaldusisiku koolituse õppekavasse lisada vaimse
tervise probleemide äratundmise ning nende delikaatse lahendamise protsessi kohustuslik osa. Sest
sageli, lisaks personalispetsialistile, on just need inimesed, kelle juurde probleemidega jõutakse ehk
neil oodatakse ka tuge, abi ning lahendusi. Nende inimeste üks ülesanne ongi ära tunda kolleege,
kes vajavad abi ehk neil peavad olema esmased oskused, kuidas läheneda kolleegile, et ei tekiks
ealist või soolist või muul alusel ebavõrdse kohtlemise või ka töökiusamise olukorra taju. Nad peavad
oskama abi pakkuda ja probleeme lahendada delikaatselt.
Töökeskkonnaspetsialisti ja –voliniku roll töötaja vaimse tervisega tegelemisel tuleb välja ka nende
kohustusest osaleda nii töötajate tervisekontrolli saatmise protsessis (osata hinnata töökeskkonnas
Mäealuse 2/3 / 12618 Tallinn / 626 9400 /
[email protected] / www.ti.ee / Kliendiportaal eti.ti.ee
Registrikood 70001969
esinevaid probleeme ja seostada neid konkreetse inimesega, sh töökeskkonna psühhosotsiaalseid
ohutegureid), kuid ka tööõnnetuste ja kutsehaiguste uurimises, kus samuti võivad ilmneda väga
selgelt vaimse tervisega seotud mured.
Süsteemi edasi arendades on ilmne, et kohustus olukorda hinnata ja probleeme märgata on ka
töötervishoiuarstil või tema koostööpartneril. Töötervishoiuarstil on ju samuti kohustus suunata
inimene vaimse tervise probleemiga edasi kas perearsti juurde või juba eriarsti juurde. Kui see ei ole
veel arsti hinnangul siiski vajalik, siis esimese asjana saaks töötervishoiuarst ise tervisekontrolli
otsusesse konkreetselt kirjutada korralduse näiteks töötaja töö- ja puhkeaja korralduse muutmiseks
või ka osalise tööaja rakendamiseks, et ennetada ületöötamist ja läbipõlemist. Käesoleval ajal aga
kohtab selliseid suuniseid töötervishoiuarsti otsustes väga harva.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Maripuu
Peadirektor
Meeli Miidla-Vanatalu
[email protected]
2