Sotsiaalministeerium Teie 21.07.2020 nr 1.2-3/2268-1
[email protected] Meie 31.07.2020 nr 1.1-7/1127-1
Tööinspektsiooni arvamus teavitaja kaitse
seaduse seaduseelnõu väljatöötamise
kavatsusele
Edastasite Tööinspektsioonile arvamuse avaldamiseks Justiitsministeeriumi poolt algatatud teavitaja
kaitse seaduse seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuse. Tutvudes eelnõu väljatöötamise kavatsuse
aluseks oleva Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2019/1937 ning väljatöötamise
kavatsusega oleme alljärgneval seisukohal.
Direktiivi eesmärgi ja mõtte kohaselt tuleb teavitaja kaitset kohaldada just Euroopa Liidu õigusega
kookupuudet omavates valdkondades, mille osas on peetud vajalikuks tugevdada just õigusnormide
täitmise tagamist, näiteks riigihangete, finantsteenuste, keskkonnakaitse, tarbijakaitse, andmekaitse,
rahvatervise ning tooteohutuse ja toiduohutuse valdkondades.
Rikkumisest teavitaval isikul on õidus saada direktiivist lähtudes kaitse tingimusel, et tal on
kujunenud mõistlik veendumus selle kohta, et avaldatava informatsioon tõesti näitab, et tegemist on
selle regulatsiooni kaitse alla langeva rikkumisega ning rikkumisest teavitamisel on järgitud
direktiiviga ettenähtud reegleid.
Eeltoodu tähendab, et olukorra hindamiseks peavad olema nii formaalsed alused ehk teavituskanalite
toimimise üldpõhimõtted kuid ka sisulised ehk materiaalõigusnormi sisulised teadmised, st kaebuse
sisu hindamise pädevus.
Sellest tulenevalt ei saa Tööinspektsioon nõustuda väljatöötamiskavatsuses väljendatud läbiva
ideega, et direktiiv näeb ette inimeste kaitsmise, kes teavitavad rikkumisest tööalases kontekstis
saadud teabe kohta ning seetõttu tuleks liikuda ühe, nö üldseaduse vaates.
Kuna valdkondlikud eriseadused sisaldavad sageli nii järelevalve kui vastutuse osa, siis on mõistlik,
et organisatsioonivälisel teavitamisel ja teavitaja kaitsmisel liigutakse samade asutuste vaates, kellel
on konkreetse rikkumise sisu arvestades, eriseadusega antud järelevalve pädevus. Ehk kui näiteks
pangatöötaja soovib teavitada rahapesu kahtlusest, siis peavad tal olema selleks nii
organisatsioonisisesed turvalised kanalid kuid ka kindel arusaam, et järgmine asutus, kelle poole
pöörduda, on finantsinspektsioon. Seda on võimalik kirjeldada õigusselguse vaates ainult vastavad
eriseaduses, mitte üldnormiga.
Sarnane näide ka töökeskkonnaga seotud rikkumistega tegelemisel, mis võivad mõjutada ka laiemat
elanikkonda. Töötajal peab olema kõige pealt enda tööandja juures turvaline kanal, et tundlikku või
tööandjale nö „ebameeldivat“ infot edastada, kui see kanal ei toimi või tulemust ei saavutata, siis on
tal õigus pöörduda Tööinspektsiooni. Kui ka inspektsioon ei täida oma seadustest tulenevaid
kohustusi ja ei lahenda probleemi, on õigus ja võimalus pöörduda Sotsiaalministeeriumi poole.
Kui see inimene, aga pöörduks tulevikus nö teavitaja kaitsega tegeleva keskasutuse poole, siis tekib
küsimus, kuidas toimub probleemi lahendamine edasi. Kas keskasutus annab info Tööinspektsioonile,
kes omab tööandja üle töökeskkonna osas järelevalve pädevust või kohe Sotsiaalministeeriumile või
on asub sootuks ise kontrollima alustuseks, kas tööandja juures oli teavituskanal loodud ning kas on
probleemiga tegeletud või mitte. See ilmselt ei ole direktriivi eesmärk ning pikendaks asjatult kogu
menetlust ehk soovitud tulemuse saavutamist.
Mäealuse 2/3 / 12618 Tallinn / 626 9400 /
[email protected] / www.ti.ee / Kliendiportaal eti.ti.ee
Registrikood 70001969
Praktikas leidub ka täna mitmeid näiteid, mis vajavad kindlasti direktiivi ülevõtmise valguses selget
lahendust, et tagada teavitaja kaitse ja probleemi lahendus, kuid samas tagavad ka riigi ressursi
optimaalse kasutuse. Näiteks olukord, kus inimene teavitab isikuandmete lekkimisest enda
organisatsiooni andmekaitse spetsialisti, samal ajal teeb juba kaebuse Andmekaitse Inspektsioonile
ning ühtlasi pöördub ministeeriumi poole auditi läbiviimiseks ning samal ajal on juba oma
„probleemiga“ ka meedias. Kõik asutused alustavad üheaegselt juhtumi menetlust ehk kaasnev
ressursikulu on ebamõistlikult suur ning kokkuvõttes võib selguda, et rikkumist ei olegi aset leidnud.
Seega, direktiivi eesmärgist lähtudes, peab olema tagatud, et alustueks toimub kontroll, kas
rikkumisest teavitamisel on järgitud direktiiviga ettenähtud reegleid.
Kui Justiitsministeerium tunneb muret, et rikkumisest teavitamise regulatsiooni kehtestamine ainult
direktiivis nimetatud valdkondades ning ainult eriseadustes, võib ohtu seada regulatsiooni ühetaolise
kohaldamise, siis on paslik saada teistel ministeeriumidelt tagasiside, kuidas toimivad täna erinevate
kaebuste lahendamised konkreetse ministeeriumi valdkonnas ning haldusala järelevalve all olevaid
eriseadusi arvestades. Ehk tuleks kaardistada Eestis olemasolevad ja sisuliselt kasutatavad teavitaja
kaitse mehhanismid erinevate eriseaduste vaates ning alles seejärel otsustada, milline lahendus
oleks Eesti õiguse kontekstis normitehniliselt kõige sobivam.
Näiteks oleks võimalus luua tõesti üks erinorm teavitaja kaitse seadus, kuid luua seejuures
eriseadustesse vastavad viitelised normid, mis tagaksid õigusselguse ja hõlbustaksid teavitaja
tegevust liigset halduskoormust seejuures tekitamata.
Väljatöötamiskavatsusele lisatud välisriikide tabel, mille kohaselt on eriseaduste teed mindud Taanis,
Sloveenias ja Islandil. Tuleks hinnata, kas nende riikide lähenemised on ehk juba sarnased Eesti
õiguses juba olemasolevate mehhanismidega.
Tööõiguslikus vaates, kui on teavitaja kaitse tagamiseks olema loodud asutusesisesed kanalid, siis
kahtlemata oleks võimalik töölepingu seaduse § 5 lõike 1 loetelu täiendada ning täpsustada
töökorraldusest teavitamise kohustuse sisu või siis lisada tööandja poolt esitatavate kohustuslike
andmete hulka teave asutusesiseste teavitamiskanalite kohta. Samuti on võimalik lisada selline
regulatsioon avaliku teenistuse seadusesse ametnike jaoks. Ehk ka direktiivi eesmärgi formaalsete
nõuete täitmine on võimalik kehtivate eriseaduste tasandil.
Liikudes siit edasi TLS §-s 115 sätestatud riikliku ja haldusjärelevalve küsimuste juurde, siis
teoreetiliselt oleks võimalik anda Tööinspektsioonile õigus teostada järelevalvet selle üle, kas
tööandja on 1) teavitanud töötajat asutusesisesest teavatamiskanali olemasolust; 2) kas see ka
sisuliselt toimib. Samas ei saa Tööinspektsioon seejuures asuda nö keskse asutuse rolli, kes peaks
direktiivi mõistes lahendama iga kord teavitaja kaitse ning ka temalt saadud info sisulise hindamise
ja edastamise küsimuse. Tööinspektsioonil puudub selleks nii pädevus kui ka piisav ressurss.
Lisaks tekitab küsimusi survemeetmete rakendamise keelu täitmise üle järelevalve teostamine. Kas
see peaks samuti olema Tööinspektsiooni kui tööandja tegevuse üle järelevalvet teostava asutuse
roll või pigem töövaidluskomisjoni või kohtu kui juba töövaidlusorgani pädevuses olev teema.
Juhul, kui luua nii haldusõiguslikud, karistusõiguslikud kui ka vaidlustamise võimalus üheaegselt, siis
võivad tekkida paralleelsed menetlused, mis tähendab ebamõistlikku halduskoormust erinevatele
asutustele.
Teeme ettepaneku, et survemeetmete rakendamise hindamine jääks töövaidlusorganile, kellel on
suuremad võimalused tõendite kogumiseks ja hindamiseks kui näiteks haldusorganil
haldusmenetluse käigus või siis välistada haldusmenetluse võimalus, kui pooled on juba samas
küsimuses pöördunud töövaidlusorgani poole.
Kokkuvõttes teeme ettepaneku, et Eesti liiguks direktiivi 2019/1937 ülevõtmisel valdkondlike
eriseaduste vaates ning sätestaks võimalikult selgelt kohustuse ettevõtetel ja asutustel luua
organisatsioonisisesed teavituskanalid ning töötajatel ja ametnikel esmakohustusena neid ka
kasutada.
Kindlasti tuleb läbi mõelda, kas ja milline roll on organisatsioonisisesel teavitusel juba olemasoleval
töötajate usaldusisikul, ametiühingu usaldusisikul või töökeskkonnavolikulul või muul nö
„vahemehe“ rolli kas seadusest tulenevalt või ettevõtte enda otsuse alusel täitval isikul. Ehk kas
sellest tulenevalt vajaks täpsustamist ka näiteks töötajate usaldusisiku seadus ja/või töötervishoiu
ja tööohutuse seadus.
Direktiiv eeldab üheselt, et nii liikmesriigid kui ka tööandjad innustavad töötajaid kasutama
kõigepealt austusesiseseid teavituskanaleid. See aga eeldab, et seadusandja määratleb selgelt ja
üheleselt mõistetavalt tööandjalt eeldatavad kohustuslikud sammud ja viisid teavituskanalite
2
loomiseks, rikkumisest teavitava isiku informeerimiseks temalt saadud teabega tegutsemise kohta,
kohtumiste korraldamise võimaluse andmise kohustusest aga ka järelmeetmete võtmise kohustusest
ning teavitaja teavitamisest uurimise käigust ja tulemustest, kas otse või nö usaldusisiku kaudu.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Maripuu
Peadirektor
Meeli Miidla-Vanatalu
[email protected]
3
Justiitsministeerium Teie 20.07.2020 nr JUM/20-0905/-
[email protected] 1K, 8-1/4462/
Meie 31.08.2020 nr 1.2-3/2268-3
Seisukoht teavitaja kaitse seaduse eelnõu
väljatöötamise kavatsusele
Lugupeetud justiitsminister Raivo Aeg
Olete Sotsiaalministeeriumile saatnud kooskõlastamiseks teavitaja kaitse seaduse eelnõu
väljatöötamise kavatsuse (VTK). Täname, et olete andnud meile võimaluse rääkida kaasa
teavitaja kaitse direktiivi Eesti õigusesse integreerimiseks sobivate õiguslike lahenduste
leidmisel. Sotsiaalministeerium kooskõlastab kõnealuse VTK märkustega, milles puudutab
teavitaja kaitse kohaldamisala (I), regulatiivseid lahendusi (II), asutuseväliseid
teavituskanaleid (III) ning toetusmeetmeid (IV).
I
VTK-s leitakse, et puudub põhjus kaitse andmist kitsalt piiritleda, sest õigusrikkumisest teada
saamine ja nendest teavitajate kaitsmine on oluline iga tegevusvaldkonna puhul. Sellele
tuginedes pakutakse VTK-s välja anda kaitse kogu töötavale elanikkonnale ning Eestis
tegutsevatele ettevõtetele ja laiendada direktiivi kohaldamisala teistele valdkondadele.
Üheks seesuguseks valdkonnaks on arstisaladus. Seega on VTK-s tõstatatud küsimus, kas
teavitaja kaitse regulatsioon peaks laienema mh ka arstisaladusele. Oleme seisukohal, et
see küsimus vajab sügavamat analüüsi, kusjuures arvestada tuleb olemasolevaid korraldusi
ja lahendusi tervishoiuküsimuste kaebuste lahendamisel.
Direktiivi kohaldamisala laiendamist töötervishoiu- ja ohutuse ning töösuhete alastele
rikkumistele me ei toeta. Esitasime juba direktiivi vastuvõtmisele eelnenud menetluses
seisukoha, et kuivõrd töösuhe on eraõiguslik suhe ja sellel puudub laiem avalik mõju,
sarnaselt tooteohutuse või muude direktiivis nimetatud valdkondadega, ei kanna töösuhete
alaste rikkumiste lisamine kohaldamisalasse endas direktiivi eesmärki julgustada inimesi
andma teada rikkumistest, mis puudutavad laiemat avalikkust.
Mõistlikuks ei saa pidada töösuhtest kui eraõiguslikust suhtest tulenevate kõigi rikkumiste
teavitamist avalikkusele, vaid siseriiklikult tuleks kaardistada milliste õiguste ja kohustuste
rikkumiste puhul võiks kõne alla tulla põhjendatud avalik huvi ja avalikkuse rikkumisest
teavitamine võiks meetmena olla proportsionaalne. Näiteks olukorras, kus tööandja maksab
töötajale kokkulepitust vähem töötasu, ei ole selge, millist eesmärki kannab selle info
asutuseväline teavitamine või üldsusele avalikustamine.
Põhiseaduse § 29 alusel on töötingimused riigi kontrolli all ning vastavast põhimõttest
tulenevalt on üles ehitatud töösuhetest tulenevate rikkumiste järelevalve ja õiguste kaitse
mehhanismid. Töötajal ja tööandjal on töölepinguga võetud õiguste ja kohustuste rikkumise
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
tuvastamisel võimalus oma õiguste kaitseks pöörduda töövaidlusorganisse (kohus või
töövaidluskomisjon) või seaduses ette nähtud juhtudel ka Tööinspektsiooni poole järelevalve
menetluse algatamiseks. Seega vajab täiendavat analüüsi töösuhtes rikkumiste tuvastamise
ja lahendamise seniste mehhanismide koosmõju direktiivis ettenähtud kolmeastmelise
süsteemiga.
Töösuhete alaste rikkumiste kohaldamisalast väljajätmine ei välista direktiivi ülevõtmisel
kohaldamisala laiendamist teiste töösuhtega puutes olevatele valdkondadele nagu näiteks
võrdne kohtlemine. Näiteks võiks direktiivi kohaldamisala laiendamist kaaluda olukorrale, kus
töötaja soovib teada anda enda või teise isiku ahistamisest, soolisest diskrimineerimisest või
muul alusel ebavõrdsest kohtlemisest.
Kehtiva õiguse sätted, mille eesmärk on pakkuda diskrimineerimise juhtumite puhul kaitset
ohvristamise eest, kohalduvad kõikides eluvaldkondades, kattes teavitaja kaitse kontekstis
nii avalik- kui eraõiguslikke kohustusi. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS) § 5 lõike 11
kohaselt loetakse diskrimineerimiseks isiku pahatahtlikku kohtlemist, samuti tema jaoks
negatiivsete tagajärgede põhjustamist seetõttu, et isik on toetunud SoVS-s sätestatud
õigustele ja kohustustele või toetanud teist isikut tema SoVS-s sätestatud õiguste kaitsel.
SoVS § 5 lõike 1 kohaselt on otsene ja kaudne diskrimineerimine, kaasa arvatud selleks
korralduse andmine, keelatud. Ka võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 3 lõike 6 kohaselt
loetakse diskrimineerivaks sellist tegevust, kui isikut koheldakse teistest halvemini või talle
kaasnevad negatiivsed tagajärjed seetõttu, et ta on esitanud kaebuse diskrimineerimise
kohta või toetanud isikut, kes on esitanud sellise kaebuse. Kuna ohvristamist loetakse
mõlemas seaduses diskrimineerimiseks, rakenduvad ka neil juhtudel vaidluste lahendamisel
jagatud tõendamiskohustus (SoVS § 4, VõrdKS § 8) ja kahju hüvitamise regulatsioon
(SoVS §-d 13-14, VõrdKS §-d 24-25), samuti laieneb neile soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse
kohtlemise voliniku tegutsemispädevus. Palume arvestada viidatud regulatsiooni ka
võimaliku uue teavitaja kaitse regulatsiooni kavandamisel.
II
Direktiivi ülevõtmiseks riigisisese rikkumisest teavitavate isikute regulatsiooni kehtestamiseks
on vaja lahendada küsimus, kas regulatsioon peaks sisalduma valdkondlikes eriseadustes
või olema eraldi seaduses. VTK-s on märgitud, et kaardistatakse kahte regulatiivset
võimalust, kuid eelistatuim on luua uus ühtne horisontaalne õigusakt.
Me ei ole veendunud soositud regulatsiooni struktuuri eelistes. Vastav eelistus saab meie
hinnangul kujuneda pärast Eestis olemasolevate ja sisuliselt kasutatavate teavitaja kaitse
mehhanismide kaardistamist eriseaduste vaates. Alles siis, kui on teada, kuidas toimivad
täna erinevate kaebuste lahendamised erinevate ministeeriumide rakendusalas olevaid
eriseadusi arvestades, saab otsustada, milline lahendus oleks Eesti õiguse kontekstis
normitehniliselt kõige sobivam. Ilmselt tuleks sealjuures ka hinnata, kas erinevate riikide1
lähenemised on ehk sarnased Eesti õiguses juba olemasolevate mehhanismidega.
Direktiivi eesmärgi täitmine on meie hinnangul võimalik ka kehtivate eriseaduste tasandil
täiendades riigisisest seadusandlust expressis verbis viitega teavitaja kaitsele. Eriseaduste
tasandi kasuks räägib mh asjaolu, et direktiivi kohaldamisala valdkondade asjakohased
suhted on reguleeritud erinevates õigusaktides. Arusaadav on eesmärk kehtestada kõikidele
teavitajatele samaväärne kaitse. Samas on näiteks ettevõtte ja tema töötaja õigused ja
kohustused töösuhtes väga erinevad võrreldes ettevõtte ja tema koostööpartneri õiguste ja
kohustustega. Nimetatud suhted on reguleeritud ka erinevates õigusaktides. Kusjuures
töölepingu seaduse (TLS) alusel on juba täna keelatud direktiivis toodud survemeetmete
rakendamine.
1
Vt VTK-s sisalduv välisriikide tabel.
3
Arvestades, et kavandatav regulatsioon hõlmab töötajaid, kelle töösuhtega seonduv on juba
põhjalikult reguleeritud TLS-is, ei oleks teavitaja kaitse seaduse loomine üldseadusena
eesmärgipärane. Ka siis, kui töösuhete alased rikkumised otsustatakse direktiivi
kohaldamisalasse lisada, on näiteks võimalik teavitaja kaitseks kehtestada vaidluse korral
pööratud tõendamiskoormus, lisades teavitaja TLS § 92 lõikes 2 nimetatud isikute hulka.
Samuti reguleeritakse TLS-iga töösuhte ülesütlemist, selle vaidlustamist, hüvitiste maksmist
ning töötaja võimalikku ennistamist.
Direktiivi eesmärgi formaalsete nõuete täitmine on samuti kehtivate eriseaduste tasandil
võimalik. Kui teavitaja kaitse tagamiseks on loodud asutusesisesed kanalid, oleks näiteks
tööõiguslikus vaates kahtlemata võimalik täiendada TLS-i, täpsustades töökorraldusest
teavitamise kohustuse sisu või lisada tööandja poolt esitatavate kohustuslike andmete hulka
teave asutusesiseste teavitamiskanalite kohta. Sarnaselt on regulatsiooni ametnike jaoks
võimalik kohandada avaliku teenistuse seaduse (ATS) täiendamisega.
Kui aga kehtestada ühtne horisontaalne õigusakt (teavitaja kaitse seadus), oleks ehk mõistlik
selles sätestada nn baasnormid, viies erinormid siiski eriseadustesse. Sellisel juhul oleks
vajalik luua eriseadustesse ka vastavad viitelised normid baasnormidele. See tagaks
õigusselguse ehk definitiivsuse ja hõlbustaks teavitaja tegevust liigset halduskoormust
tekitamata. Kindlasti tuleks sellisel juhul vältida normide kattuvusi.
III
VTK-s pakutakse välja, et Eestis oleks mõistlik luua asutusevälised teavituskanalid
(keskasutused) erinevate valdkondlike asutuste juurde. Kusjuures VTK-s on leitud, et
töövaldkonna rikkumistega võiks tegeleda Tööinspektsioon.
Arvestades direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaid valdkondi puudub Tööinspektsioonil
kompetents olemaks keskasutus, kelle ülesandeks on direktiivi mõistes edastada ja ka
sisuliselt lahendada teavitaja kaitse küsimusi. Kuna valdkondlikud eriseadused sisaldavad
sageli juba täna nii järelevalve kui vastutuse osa2 ja valdkonnapõhiseid järelevalveasutusi,
siis peame mõistlikuks, et organisatsioonivälisel teavitamisel ja teavitaja kaitsmisel liigutakse
samade asutuste vaates, kellel on konkreetse rikkumise sisu arvestades eriseadusega antud
järelevalve pädevus.3
Kindlasti tuleb läbi mõelda, kuidas suhestuvad omavahel asutusesised ja asutusevälised
teavituskanalid. Kas ja milline roll on asutusesisesel teavitusel juba olemasoleval töötajate
usaldusisikul, ametiühingu usaldusisikul või töökeskkonnavolikulul või muul nö „vahemehe“
rolli kas seadusest tulenevalt või ettevõtte enda otsuse alusel täitval isikul. Ehk kas sellest
tulenevalt vajaks täpsustamist ka näiteks töötajate usaldusisiku seadus ja töötervishoiu ja
tööohutuse seadus.
Direktiiv eeldab üheselt, et nii liikmesriigid kui ka tööandjad innustavad töötajaid kasutama
kõigepealt asutusesiseseid teavituskanaleid. See aga eeldab, et seadusandja määratleb
selgelt ja üheselt mõistetavalt tööandjalt eeldatavad kohustuslikud sammud ja viisid
teavituskanalite loomiseks, rikkumisest teavitava isiku informeerimiseks temalt saadud
teabega tegutsemise kohta, kohtumiste korraldamise võimaluse andmise kohustusest aga ka
järelmeetmete võtmise kohustusest ning teavitaja teavitamisest uurimise käigust ja
2
Tänagi rakendub töökeskkonna rikkumistega seotud teavituste astmelisus – töötajal peab olema esmalt
tööandja juures turvaline kanal, et „infot“ edastada. Kui see kanal ei toimi või ei saavutata tulemust, on töötajal
õigus pöörduda Tööinspektsiooni. Kui ka Tööinspektsioon oma seadusest tulenevaid kohustusi ei täida ja
probleemi ei lahenda, on töötajal õigus pöörduda Sotsiaalministeeriumi poole.
3
Näiteks kui pangatöötaja soovib teavitada rahapesu kahtlusest, siis peavad tal olema selleks nii
organisatsioonisisesed turvalised kanalid kuid ka kindel arusaam, et järgmine asutus, kelle poole pöörduda, on
Finantsinspektsioon. Seda on õigusselgust tagades võimalik kirjeldada ainult vastavas eriseaduses, mitte
üldnormiga.
4
tulemustest, kas otse või nö usaldusisiku kaudu. Seejuures toetame Tööinspektsiooni
ettepanekut selles osas, et Tööinspektsioonil oleks pädevus teostada järelevalvet selle üle,
kas tööandja täidab oma kohustust teavitada asutusesisese kanali olemasolust.
Tervishoiu ja rahvatervise vaates peetakse VTK-s mõistlikuks keskasutuse ülesannete
täitmiseks laiendada Terviseameti kompetentsi. Leiame, et teavitaja kaitse teema omab
spetsiifikat, millist kompetentsi Terviseametil täna ei ole, samuti puudub terviseametil vastav
ressurss. Kahtlemata vajab tervise valdkonnas teavitaja kaitse rakendamine põhjalikumat
analüüsi, kusjuures kaaluda tuleb ka võimalikke alternatiivseid lahendusi, kui lihtsalt
Terviseametile täiendava ülesande andmine.
Paratamatult tuleb kõnealuse direktiivi ülevõtmise viisi valikuks leida selline lahendus, mis
tagab riigi ressursi optimaalse kasutuse, tagades sealjuures parima kvaliteedi. VTK-s on
välja toodud, et üldsusele tuleb anda lihtsasti kättesaadavat infot ja tagada nõustamine
potentsiaalsele rikkumisest teavitajale. Kui toetus- ja kaitsemeetmete valguses on
asutusevälise teavitamise võimaluse loomiseks hinnanguliselt soodsam luua üks keskne
eraldiseisev asutus, kes omab teavitaja kaitse osas kompetentsi, ülevaadet mh
toetusmeetmetest, tuleks sellise asutuse loomisega kaasnevat ressursikulu täpsemalt
analüüsida.
IV
VTK-s on püstitatud küsimus, kas Eesti näeb ette rikkumisest teavitavale isikule
kohtumenetluse raames rahalise abi ning muud toetusmeetmed, mh psühholoogilise abi.
Selgitame, et kui teavitaja kogeb selliseid probleeme, millega tegelemiseks on vajalik
psühholoogiline nõustamine, siis psühholoogilise abi saamise võimalus on täna olemas läbi
perearstisüsteemi. Perearsti teraapiafond on alates 2015. aastast rakendatud üldarstiabi
kättesaadavust parandav meede, mis võimaldab perearstil suunata oma patsiendid
meditsiinilise näidustuse olemasolul otse mittekliiniliste spetsialistide, sh psühholoogi
vastuvõtule. Abi saamiseks on vajalik pöörduda perearstile.
Märgime, et kindlasti ei pea me sobivaks teavitaja kaitse sidumist ohvriabiga, kuna
teavitajate näol ei ole tegemist ohvriabi sihtrühmaga (ohvriabi on vägivalla ja kuriteo
ohvritele). Ohvriabitöötajad asuvad üle Eesti ja nende poolne esmane nõustamine vägivalla
ja kuriteo ohvritele on küll tasuta, ent kui osutub vajalikuks, aidatakse isikut suhtlemisel teiste
asutustega. Nii suunatakse teavitaja, kes satub ohvriabisse, vajadusel edasi nt perearstile
või politseisse.
Kokkuvõttes teeme ettepaneku, et Justiitsministeerium:
1) analüüsiks põhjalikult teavitaja kaitse isikulist ja sisulist kohaldamisala
laiendamist kõigile tegevusvaldkondadele;
2) liiguks direktiivi 2019/1937 ülevõtmisel eelistatult valdkondlike eriseaduste vaates
või üldseaduse kehtestamise eelistamisel esitaks põhjaliku analüüsi selle
vajadusest ja mõjudest;
3) sätestaks võimalikult selgelt kohustuse ettevõtetel ja asutustel luua
organisatsioonisisesed teavituskanalid ning töötajatel ja ametnikel
esmakohustusena neid ka kasutada;
4) arvestaks keskasutuse määratlemisel riigiressursi optimaalsemaid
kasutusvõimalusi;
5) arvestaks rikkumisest teavitavale isikule toetusmeetmete loomisel juba
olemasolevaid ja töötavaid mehhanisme.
Lugupidamisega
5
(allkirjastatud digitaalselt)
Tanel Kiik
sotsiaalminister
Lisa: Tööinspektsiooni seisukoht