dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel
Otsing›Sotsiaalministeerium
Väljaminev kiriAvalik

Seisukohad

Sotsiaalministeerium · 31. august 2020
Viit
1.2-3/2268-3
Registreeritud
31. august 2020
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Justiitsministeerium
Saabumis/saatmisviis
EIS
Funktsioon
1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
Sari
1.2-3 Ettepanekud ja arvamused Sotsiaalministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide eelnõude kohta
Toimik
1.2-3/2020
Vastutaja
Virge Kuningas-Turu (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Õigusosakond)

Failid

  • 📎1.2-32268-3 31.08.2020 Väljaminev kiri.bdoc634 KB

Sisu (failidest)

Sotsiaalministeerium Teie 21.07.2020 nr 1.2-3/2268-1 [email protected] Meie 31.07.2020 nr 1.1-7/1127-1 Tööinspektsiooni arvamus teavitaja kaitse seaduse seaduseelnõu väljatöötamise kavatsusele Edastasite Tööinspektsioonile arvamuse avaldamiseks Justiitsministeeriumi poolt algatatud teavitaja kaitse seaduse seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuse. Tutvudes eelnõu väljatöötamise kavatsuse aluseks oleva Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2019/1937 ning väljatöötamise kavatsusega oleme alljärgneval seisukohal. Direktiivi eesmärgi ja mõtte kohaselt tuleb teavitaja kaitset kohaldada just Euroopa Liidu õigusega kookupuudet omavates valdkondades, mille osas on peetud vajalikuks tugevdada just õigusnormide täitmise tagamist, näiteks riigihangete, finantsteenuste, keskkonnakaitse, tarbijakaitse, andmekaitse, rahvatervise ning tooteohutuse ja toiduohutuse valdkondades. Rikkumisest teavitaval isikul on õidus saada direktiivist lähtudes kaitse tingimusel, et tal on kujunenud mõistlik veendumus selle kohta, et avaldatava informatsioon tõesti näitab, et tegemist on selle regulatsiooni kaitse alla langeva rikkumisega ning rikkumisest teavitamisel on järgitud direktiiviga ettenähtud reegleid. Eeltoodu tähendab, et olukorra hindamiseks peavad olema nii formaalsed alused ehk teavituskanalite toimimise üldpõhimõtted kuid ka sisulised ehk materiaalõigusnormi sisulised teadmised, st kaebuse sisu hindamise pädevus. Sellest tulenevalt ei saa Tööinspektsioon nõustuda väljatöötamiskavatsuses väljendatud läbiva ideega, et direktiiv näeb ette inimeste kaitsmise, kes teavitavad rikkumisest tööalases kontekstis saadud teabe kohta ning seetõttu tuleks liikuda ühe, nö üldseaduse vaates. Kuna valdkondlikud eriseadused sisaldavad sageli nii järelevalve kui vastutuse osa, siis on mõistlik, et organisatsioonivälisel teavitamisel ja teavitaja kaitsmisel liigutakse samade asutuste vaates, kellel on konkreetse rikkumise sisu arvestades, eriseadusega antud järelevalve pädevus. Ehk kui näiteks pangatöötaja soovib teavitada rahapesu kahtlusest, siis peavad tal olema selleks nii organisatsioonisisesed turvalised kanalid kuid ka kindel arusaam, et järgmine asutus, kelle poole pöörduda, on finantsinspektsioon. Seda on võimalik kirjeldada õigusselguse vaates ainult vastavad eriseaduses, mitte üldnormiga. Sarnane näide ka töökeskkonnaga seotud rikkumistega tegelemisel, mis võivad mõjutada ka laiemat elanikkonda. Töötajal peab olema kõige pealt enda tööandja juures turvaline kanal, et tundlikku või tööandjale nö „ebameeldivat“ infot edastada, kui see kanal ei toimi või tulemust ei saavutata, siis on tal õigus pöörduda Tööinspektsiooni. Kui ka inspektsioon ei täida oma seadustest tulenevaid kohustusi ja ei lahenda probleemi, on õigus ja võimalus pöörduda Sotsiaalministeeriumi poole. Kui see inimene, aga pöörduks tulevikus nö teavitaja kaitsega tegeleva keskasutuse poole, siis tekib küsimus, kuidas toimub probleemi lahendamine edasi. Kas keskasutus annab info Tööinspektsioonile, kes omab tööandja üle töökeskkonna osas järelevalve pädevust või kohe Sotsiaalministeeriumile või on asub sootuks ise kontrollima alustuseks, kas tööandja juures oli teavituskanal loodud ning kas on probleemiga tegeletud või mitte. See ilmselt ei ole direktriivi eesmärk ning pikendaks asjatult kogu menetlust ehk soovitud tulemuse saavutamist. Mäealuse 2/3 / 12618 Tallinn / 626 9400 / [email protected] / www.ti.ee / Kliendiportaal eti.ti.ee Registrikood 70001969 Praktikas leidub ka täna mitmeid näiteid, mis vajavad kindlasti direktiivi ülevõtmise valguses selget lahendust, et tagada teavitaja kaitse ja probleemi lahendus, kuid samas tagavad ka riigi ressursi optimaalse kasutuse. Näiteks olukord, kus inimene teavitab isikuandmete lekkimisest enda organisatsiooni andmekaitse spetsialisti, samal ajal teeb juba kaebuse Andmekaitse Inspektsioonile ning ühtlasi pöördub ministeeriumi poole auditi läbiviimiseks ning samal ajal on juba oma „probleemiga“ ka meedias. Kõik asutused alustavad üheaegselt juhtumi menetlust ehk kaasnev ressursikulu on ebamõistlikult suur ning kokkuvõttes võib selguda, et rikkumist ei olegi aset leidnud. Seega, direktiivi eesmärgist lähtudes, peab olema tagatud, et alustueks toimub kontroll, kas rikkumisest teavitamisel on järgitud direktiiviga ettenähtud reegleid. Kui Justiitsministeerium tunneb muret, et rikkumisest teavitamise regulatsiooni kehtestamine ainult direktiivis nimetatud valdkondades ning ainult eriseadustes, võib ohtu seada regulatsiooni ühetaolise kohaldamise, siis on paslik saada teistel ministeeriumidelt tagasiside, kuidas toimivad täna erinevate kaebuste lahendamised konkreetse ministeeriumi valdkonnas ning haldusala järelevalve all olevaid eriseadusi arvestades. Ehk tuleks kaardistada Eestis olemasolevad ja sisuliselt kasutatavad teavitaja kaitse mehhanismid erinevate eriseaduste vaates ning alles seejärel otsustada, milline lahendus oleks Eesti õiguse kontekstis normitehniliselt kõige sobivam. Näiteks oleks võimalus luua tõesti üks erinorm teavitaja kaitse seadus, kuid luua seejuures eriseadustesse vastavad viitelised normid, mis tagaksid õigusselguse ja hõlbustaksid teavitaja tegevust liigset halduskoormust seejuures tekitamata. Väljatöötamiskavatsusele lisatud välisriikide tabel, mille kohaselt on eriseaduste teed mindud Taanis, Sloveenias ja Islandil. Tuleks hinnata, kas nende riikide lähenemised on ehk juba sarnased Eesti õiguses juba olemasolevate mehhanismidega. Tööõiguslikus vaates, kui on teavitaja kaitse tagamiseks olema loodud asutusesisesed kanalid, siis kahtlemata oleks võimalik töölepingu seaduse § 5 lõike 1 loetelu täiendada ning täpsustada töökorraldusest teavitamise kohustuse sisu või siis lisada tööandja poolt esitatavate kohustuslike andmete hulka teave asutusesiseste teavitamiskanalite kohta. Samuti on võimalik lisada selline regulatsioon avaliku teenistuse seadusesse ametnike jaoks. Ehk ka direktiivi eesmärgi formaalsete nõuete täitmine on võimalik kehtivate eriseaduste tasandil. Liikudes siit edasi TLS §-s 115 sätestatud riikliku ja haldusjärelevalve küsimuste juurde, siis teoreetiliselt oleks võimalik anda Tööinspektsioonile õigus teostada järelevalvet selle üle, kas tööandja on 1) teavitanud töötajat asutusesisesest teavatamiskanali olemasolust; 2) kas see ka sisuliselt toimib. Samas ei saa Tööinspektsioon seejuures asuda nö keskse asutuse rolli, kes peaks direktiivi mõistes lahendama iga kord teavitaja kaitse ning ka temalt saadud info sisulise hindamise ja edastamise küsimuse. Tööinspektsioonil puudub selleks nii pädevus kui ka piisav ressurss. Lisaks tekitab küsimusi survemeetmete rakendamise keelu täitmise üle järelevalve teostamine. Kas see peaks samuti olema Tööinspektsiooni kui tööandja tegevuse üle järelevalvet teostava asutuse roll või pigem töövaidluskomisjoni või kohtu kui juba töövaidlusorgani pädevuses olev teema. Juhul, kui luua nii haldusõiguslikud, karistusõiguslikud kui ka vaidlustamise võimalus üheaegselt, siis võivad tekkida paralleelsed menetlused, mis tähendab ebamõistlikku halduskoormust erinevatele asutustele. Teeme ettepaneku, et survemeetmete rakendamise hindamine jääks töövaidlusorganile, kellel on suuremad võimalused tõendite kogumiseks ja hindamiseks kui näiteks haldusorganil haldusmenetluse käigus või siis välistada haldusmenetluse võimalus, kui pooled on juba samas küsimuses pöördunud töövaidlusorgani poole. Kokkuvõttes teeme ettepaneku, et Eesti liiguks direktiivi 2019/1937 ülevõtmisel valdkondlike eriseaduste vaates ning sätestaks võimalikult selgelt kohustuse ettevõtetel ja asutustel luua organisatsioonisisesed teavituskanalid ning töötajatel ja ametnikel esmakohustusena neid ka kasutada. Kindlasti tuleb läbi mõelda, kas ja milline roll on organisatsioonisisesel teavitusel juba olemasoleval töötajate usaldusisikul, ametiühingu usaldusisikul või töökeskkonnavolikulul või muul nö „vahemehe“ rolli kas seadusest tulenevalt või ettevõtte enda otsuse alusel täitval isikul. Ehk kas sellest tulenevalt vajaks täpsustamist ka näiteks töötajate usaldusisiku seadus ja/või töötervishoiu ja tööohutuse seadus. Direktiiv eeldab üheselt, et nii liikmesriigid kui ka tööandjad innustavad töötajaid kasutama kõigepealt austusesiseseid teavituskanaleid. See aga eeldab, et seadusandja määratleb selgelt ja üheleselt mõistetavalt tööandjalt eeldatavad kohustuslikud sammud ja viisid teavituskanalite 2 loomiseks, rikkumisest teavitava isiku informeerimiseks temalt saadud teabega tegutsemise kohta, kohtumiste korraldamise võimaluse andmise kohustusest aga ka järelmeetmete võtmise kohustusest ning teavitaja teavitamisest uurimise käigust ja tulemustest, kas otse või nö usaldusisiku kaudu. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Maret Maripuu Peadirektor Meeli Miidla-Vanatalu [email protected] 3 Justiitsministeerium Teie 20.07.2020 nr JUM/20-0905/- [email protected] 1K, 8-1/4462/ Meie 31.08.2020 nr 1.2-3/2268-3 Seisukoht teavitaja kaitse seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsusele Lugupeetud justiitsminister Raivo Aeg Olete Sotsiaalministeeriumile saatnud kooskõlastamiseks teavitaja kaitse seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsuse (VTK). Täname, et olete andnud meile võimaluse rääkida kaasa teavitaja kaitse direktiivi Eesti õigusesse integreerimiseks sobivate õiguslike lahenduste leidmisel. Sotsiaalministeerium kooskõlastab kõnealuse VTK märkustega, milles puudutab teavitaja kaitse kohaldamisala (I), regulatiivseid lahendusi (II), asutuseväliseid teavituskanaleid (III) ning toetusmeetmeid (IV). I VTK-s leitakse, et puudub põhjus kaitse andmist kitsalt piiritleda, sest õigusrikkumisest teada saamine ja nendest teavitajate kaitsmine on oluline iga tegevusvaldkonna puhul. Sellele tuginedes pakutakse VTK-s välja anda kaitse kogu töötavale elanikkonnale ning Eestis tegutsevatele ettevõtetele ja laiendada direktiivi kohaldamisala teistele valdkondadele. Üheks seesuguseks valdkonnaks on arstisaladus. Seega on VTK-s tõstatatud küsimus, kas teavitaja kaitse regulatsioon peaks laienema mh ka arstisaladusele. Oleme seisukohal, et see küsimus vajab sügavamat analüüsi, kusjuures arvestada tuleb olemasolevaid korraldusi ja lahendusi tervishoiuküsimuste kaebuste lahendamisel. Direktiivi kohaldamisala laiendamist töötervishoiu- ja ohutuse ning töösuhete alastele rikkumistele me ei toeta. Esitasime juba direktiivi vastuvõtmisele eelnenud menetluses seisukoha, et kuivõrd töösuhe on eraõiguslik suhe ja sellel puudub laiem avalik mõju, sarnaselt tooteohutuse või muude direktiivis nimetatud valdkondadega, ei kanna töösuhete alaste rikkumiste lisamine kohaldamisalasse endas direktiivi eesmärki julgustada inimesi andma teada rikkumistest, mis puudutavad laiemat avalikkust. Mõistlikuks ei saa pidada töösuhtest kui eraõiguslikust suhtest tulenevate kõigi rikkumiste teavitamist avalikkusele, vaid siseriiklikult tuleks kaardistada milliste õiguste ja kohustuste rikkumiste puhul võiks kõne alla tulla põhjendatud avalik huvi ja avalikkuse rikkumisest teavitamine võiks meetmena olla proportsionaalne. Näiteks olukorras, kus tööandja maksab töötajale kokkulepitust vähem töötasu, ei ole selge, millist eesmärki kannab selle info asutuseväline teavitamine või üldsusele avalikustamine. Põhiseaduse § 29 alusel on töötingimused riigi kontrolli all ning vastavast põhimõttest tulenevalt on üles ehitatud töösuhetest tulenevate rikkumiste järelevalve ja õiguste kaitse mehhanismid. Töötajal ja tööandjal on töölepinguga võetud õiguste ja kohustuste rikkumise Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952 2 tuvastamisel võimalus oma õiguste kaitseks pöörduda töövaidlusorganisse (kohus või töövaidluskomisjon) või seaduses ette nähtud juhtudel ka Tööinspektsiooni poole järelevalve menetluse algatamiseks. Seega vajab täiendavat analüüsi töösuhtes rikkumiste tuvastamise ja lahendamise seniste mehhanismide koosmõju direktiivis ettenähtud kolmeastmelise süsteemiga. Töösuhete alaste rikkumiste kohaldamisalast väljajätmine ei välista direktiivi ülevõtmisel kohaldamisala laiendamist teiste töösuhtega puutes olevatele valdkondadele nagu näiteks võrdne kohtlemine. Näiteks võiks direktiivi kohaldamisala laiendamist kaaluda olukorrale, kus töötaja soovib teada anda enda või teise isiku ahistamisest, soolisest diskrimineerimisest või muul alusel ebavõrdsest kohtlemisest. Kehtiva õiguse sätted, mille eesmärk on pakkuda diskrimineerimise juhtumite puhul kaitset ohvristamise eest, kohalduvad kõikides eluvaldkondades, kattes teavitaja kaitse kontekstis nii avalik- kui eraõiguslikke kohustusi. Soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS) § 5 lõike 11 kohaselt loetakse diskrimineerimiseks isiku pahatahtlikku kohtlemist, samuti tema jaoks negatiivsete tagajärgede põhjustamist seetõttu, et isik on toetunud SoVS-s sätestatud õigustele ja kohustustele või toetanud teist isikut tema SoVS-s sätestatud õiguste kaitsel. SoVS § 5 lõike 1 kohaselt on otsene ja kaudne diskrimineerimine, kaasa arvatud selleks korralduse andmine, keelatud. Ka võrdse kohtlemise seaduse (VõrdKS) § 3 lõike 6 kohaselt loetakse diskrimineerivaks sellist tegevust, kui isikut koheldakse teistest halvemini või talle kaasnevad negatiivsed tagajärjed seetõttu, et ta on esitanud kaebuse diskrimineerimise kohta või toetanud isikut, kes on esitanud sellise kaebuse. Kuna ohvristamist loetakse mõlemas seaduses diskrimineerimiseks, rakenduvad ka neil juhtudel vaidluste lahendamisel jagatud tõendamiskohustus (SoVS § 4, VõrdKS § 8) ja kahju hüvitamise regulatsioon (SoVS §-d 13-14, VõrdKS §-d 24-25), samuti laieneb neile soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku tegutsemispädevus. Palume arvestada viidatud regulatsiooni ka võimaliku uue teavitaja kaitse regulatsiooni kavandamisel. II Direktiivi ülevõtmiseks riigisisese rikkumisest teavitavate isikute regulatsiooni kehtestamiseks on vaja lahendada küsimus, kas regulatsioon peaks sisalduma valdkondlikes eriseadustes või olema eraldi seaduses. VTK-s on märgitud, et kaardistatakse kahte regulatiivset võimalust, kuid eelistatuim on luua uus ühtne horisontaalne õigusakt. Me ei ole veendunud soositud regulatsiooni struktuuri eelistes. Vastav eelistus saab meie hinnangul kujuneda pärast Eestis olemasolevate ja sisuliselt kasutatavate teavitaja kaitse mehhanismide kaardistamist eriseaduste vaates. Alles siis, kui on teada, kuidas toimivad täna erinevate kaebuste lahendamised erinevate ministeeriumide rakendusalas olevaid eriseadusi arvestades, saab otsustada, milline lahendus oleks Eesti õiguse kontekstis normitehniliselt kõige sobivam. Ilmselt tuleks sealjuures ka hinnata, kas erinevate riikide1 lähenemised on ehk sarnased Eesti õiguses juba olemasolevate mehhanismidega. Direktiivi eesmärgi täitmine on meie hinnangul võimalik ka kehtivate eriseaduste tasandil täiendades riigisisest seadusandlust expressis verbis viitega teavitaja kaitsele. Eriseaduste tasandi kasuks räägib mh asjaolu, et direktiivi kohaldamisala valdkondade asjakohased suhted on reguleeritud erinevates õigusaktides. Arusaadav on eesmärk kehtestada kõikidele teavitajatele samaväärne kaitse. Samas on näiteks ettevõtte ja tema töötaja õigused ja kohustused töösuhtes väga erinevad võrreldes ettevõtte ja tema koostööpartneri õiguste ja kohustustega. Nimetatud suhted on reguleeritud ka erinevates õigusaktides. Kusjuures töölepingu seaduse (TLS) alusel on juba täna keelatud direktiivis toodud survemeetmete rakendamine. 1 Vt VTK-s sisalduv välisriikide tabel. 3 Arvestades, et kavandatav regulatsioon hõlmab töötajaid, kelle töösuhtega seonduv on juba põhjalikult reguleeritud TLS-is, ei oleks teavitaja kaitse seaduse loomine üldseadusena eesmärgipärane. Ka siis, kui töösuhete alased rikkumised otsustatakse direktiivi kohaldamisalasse lisada, on näiteks võimalik teavitaja kaitseks kehtestada vaidluse korral pööratud tõendamiskoormus, lisades teavitaja TLS § 92 lõikes 2 nimetatud isikute hulka. Samuti reguleeritakse TLS-iga töösuhte ülesütlemist, selle vaidlustamist, hüvitiste maksmist ning töötaja võimalikku ennistamist. Direktiivi eesmärgi formaalsete nõuete täitmine on samuti kehtivate eriseaduste tasandil võimalik. Kui teavitaja kaitse tagamiseks on loodud asutusesisesed kanalid, oleks näiteks tööõiguslikus vaates kahtlemata võimalik täiendada TLS-i, täpsustades töökorraldusest teavitamise kohustuse sisu või lisada tööandja poolt esitatavate kohustuslike andmete hulka teave asutusesiseste teavitamiskanalite kohta. Sarnaselt on regulatsiooni ametnike jaoks võimalik kohandada avaliku teenistuse seaduse (ATS) täiendamisega. Kui aga kehtestada ühtne horisontaalne õigusakt (teavitaja kaitse seadus), oleks ehk mõistlik selles sätestada nn baasnormid, viies erinormid siiski eriseadustesse. Sellisel juhul oleks vajalik luua eriseadustesse ka vastavad viitelised normid baasnormidele. See tagaks õigusselguse ehk definitiivsuse ja hõlbustaks teavitaja tegevust liigset halduskoormust tekitamata. Kindlasti tuleks sellisel juhul vältida normide kattuvusi. III VTK-s pakutakse välja, et Eestis oleks mõistlik luua asutusevälised teavituskanalid (keskasutused) erinevate valdkondlike asutuste juurde. Kusjuures VTK-s on leitud, et töövaldkonna rikkumistega võiks tegeleda Tööinspektsioon. Arvestades direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaid valdkondi puudub Tööinspektsioonil kompetents olemaks keskasutus, kelle ülesandeks on direktiivi mõistes edastada ja ka sisuliselt lahendada teavitaja kaitse küsimusi. Kuna valdkondlikud eriseadused sisaldavad sageli juba täna nii järelevalve kui vastutuse osa2 ja valdkonnapõhiseid järelevalveasutusi, siis peame mõistlikuks, et organisatsioonivälisel teavitamisel ja teavitaja kaitsmisel liigutakse samade asutuste vaates, kellel on konkreetse rikkumise sisu arvestades eriseadusega antud järelevalve pädevus.3 Kindlasti tuleb läbi mõelda, kuidas suhestuvad omavahel asutusesised ja asutusevälised teavituskanalid. Kas ja milline roll on asutusesisesel teavitusel juba olemasoleval töötajate usaldusisikul, ametiühingu usaldusisikul või töökeskkonnavolikulul või muul nö „vahemehe“ rolli kas seadusest tulenevalt või ettevõtte enda otsuse alusel täitval isikul. Ehk kas sellest tulenevalt vajaks täpsustamist ka näiteks töötajate usaldusisiku seadus ja töötervishoiu ja tööohutuse seadus. Direktiiv eeldab üheselt, et nii liikmesriigid kui ka tööandjad innustavad töötajaid kasutama kõigepealt asutusesiseseid teavituskanaleid. See aga eeldab, et seadusandja määratleb selgelt ja üheselt mõistetavalt tööandjalt eeldatavad kohustuslikud sammud ja viisid teavituskanalite loomiseks, rikkumisest teavitava isiku informeerimiseks temalt saadud teabega tegutsemise kohta, kohtumiste korraldamise võimaluse andmise kohustusest aga ka järelmeetmete võtmise kohustusest ning teavitaja teavitamisest uurimise käigust ja 2 Tänagi rakendub töökeskkonna rikkumistega seotud teavituste astmelisus – töötajal peab olema esmalt tööandja juures turvaline kanal, et „infot“ edastada. Kui see kanal ei toimi või ei saavutata tulemust, on töötajal õigus pöörduda Tööinspektsiooni. Kui ka Tööinspektsioon oma seadusest tulenevaid kohustusi ei täida ja probleemi ei lahenda, on töötajal õigus pöörduda Sotsiaalministeeriumi poole. 3 Näiteks kui pangatöötaja soovib teavitada rahapesu kahtlusest, siis peavad tal olema selleks nii organisatsioonisisesed turvalised kanalid kuid ka kindel arusaam, et järgmine asutus, kelle poole pöörduda, on Finantsinspektsioon. Seda on õigusselgust tagades võimalik kirjeldada ainult vastavas eriseaduses, mitte üldnormiga. 4 tulemustest, kas otse või nö usaldusisiku kaudu. Seejuures toetame Tööinspektsiooni ettepanekut selles osas, et Tööinspektsioonil oleks pädevus teostada järelevalvet selle üle, kas tööandja täidab oma kohustust teavitada asutusesisese kanali olemasolust. Tervishoiu ja rahvatervise vaates peetakse VTK-s mõistlikuks keskasutuse ülesannete täitmiseks laiendada Terviseameti kompetentsi. Leiame, et teavitaja kaitse teema omab spetsiifikat, millist kompetentsi Terviseametil täna ei ole, samuti puudub terviseametil vastav ressurss. Kahtlemata vajab tervise valdkonnas teavitaja kaitse rakendamine põhjalikumat analüüsi, kusjuures kaaluda tuleb ka võimalikke alternatiivseid lahendusi, kui lihtsalt Terviseametile täiendava ülesande andmine. Paratamatult tuleb kõnealuse direktiivi ülevõtmise viisi valikuks leida selline lahendus, mis tagab riigi ressursi optimaalse kasutuse, tagades sealjuures parima kvaliteedi. VTK-s on välja toodud, et üldsusele tuleb anda lihtsasti kättesaadavat infot ja tagada nõustamine potentsiaalsele rikkumisest teavitajale. Kui toetus- ja kaitsemeetmete valguses on asutusevälise teavitamise võimaluse loomiseks hinnanguliselt soodsam luua üks keskne eraldiseisev asutus, kes omab teavitaja kaitse osas kompetentsi, ülevaadet mh toetusmeetmetest, tuleks sellise asutuse loomisega kaasnevat ressursikulu täpsemalt analüüsida. IV VTK-s on püstitatud küsimus, kas Eesti näeb ette rikkumisest teavitavale isikule kohtumenetluse raames rahalise abi ning muud toetusmeetmed, mh psühholoogilise abi. Selgitame, et kui teavitaja kogeb selliseid probleeme, millega tegelemiseks on vajalik psühholoogiline nõustamine, siis psühholoogilise abi saamise võimalus on täna olemas läbi perearstisüsteemi. Perearsti teraapiafond on alates 2015. aastast rakendatud üldarstiabi kättesaadavust parandav meede, mis võimaldab perearstil suunata oma patsiendid meditsiinilise näidustuse olemasolul otse mittekliiniliste spetsialistide, sh psühholoogi vastuvõtule. Abi saamiseks on vajalik pöörduda perearstile. Märgime, et kindlasti ei pea me sobivaks teavitaja kaitse sidumist ohvriabiga, kuna teavitajate näol ei ole tegemist ohvriabi sihtrühmaga (ohvriabi on vägivalla ja kuriteo ohvritele). Ohvriabitöötajad asuvad üle Eesti ja nende poolne esmane nõustamine vägivalla ja kuriteo ohvritele on küll tasuta, ent kui osutub vajalikuks, aidatakse isikut suhtlemisel teiste asutustega. Nii suunatakse teavitaja, kes satub ohvriabisse, vajadusel edasi nt perearstile või politseisse. Kokkuvõttes teeme ettepaneku, et Justiitsministeerium: 1) analüüsiks põhjalikult teavitaja kaitse isikulist ja sisulist kohaldamisala laiendamist kõigile tegevusvaldkondadele; 2) liiguks direktiivi 2019/1937 ülevõtmisel eelistatult valdkondlike eriseaduste vaates või üldseaduse kehtestamise eelistamisel esitaks põhjaliku analüüsi selle vajadusest ja mõjudest; 3) sätestaks võimalikult selgelt kohustuse ettevõtetel ja asutustel luua organisatsioonisisesed teavituskanalid ning töötajatel ja ametnikel esmakohustusena neid ka kasutada; 4) arvestaks keskasutuse määratlemisel riigiressursi optimaalsemaid kasutusvõimalusi; 5) arvestaks rikkumisest teavitavale isikule toetusmeetmete loomisel juba olemasolevaid ja töötavaid mehhanisme. Lugupidamisega 5 (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik sotsiaalminister Lisa: Tööinspektsiooni seisukoht
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →