EELNÕU
09.06.2020
Rahvatervishoiu seadus
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Seaduse reguleerimisala
(1) Käesoleva seadusega reguleeritakse riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ülesandeid
rahvatervishoiu korraldamisel, ülesandeid, piiranguid ja nõudeid inimeste tervise kaitse
tagamiseks, rahvastiku tervisega seonduvate riiklike andmekogude loomist ja pidamist,
rahvatervishoiu meetmete rahastamist, riikliku ja haldusjärelevalve tegemist seaduses
sätestatud nõuete täitmise üle ning nõuete rikkumisega kaasnevat vastutust.
(2) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse
sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.
§ 2. Seaduse eesmärk
Seaduse eesmärk on tagada inimeste tervise kaitse, luua tingimused elanike eeldatava ja
tervena elatud eluea tõusuks, ennetada ja vähendada ebasoovitavaid tervisemõjusid ja
ebavõrdsust elanike terviseseisundis ning saavutada seeläbi positiivseid muutusi rahvastiku
tervises.
§ 3. Tervis ja rahvastiku tervis
(1) Tervis on inimese füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund.
(2) Rahvastiku tervis on kindla territooriumi elanike või eri rahvastikurühmade tervise
seisund.
§ 4. Elukeskkond, tervisemõjur ja tervisemõju
(1) Elukeskkond käesoleva seaduse tähenduses on inimest ümbritsev sotsiaal-majanduslike,
psühhosotsiaalsete ning loodusliku ja tehisliku keskkonna tegurite kogum, mis mõjutab või
võib mõjutada inimese tervist.
(2) Tervisemõjur on riski- või kaitsetegur, mis võib avaldada inimese või rahvastiku tervisele
vastavalt ebasoovitavat või soovitavat mõju.
(3) Tervisemõju on tervisemõjuri põhjustatud inimese tervist soodustav või kahjustav muutus
tema organismis, sealhulgas elundites, kudedes ja rakkudes või nende talitluses.
§ 5. Tervise- ja heaoluprofiil
1
Tervise- ja heaoluprofiil on strateegilise planeerimise alusdokument, milles on kirjeldatud ja
analüüsitud kohaliku omavalitsuse üksuse, maakonna või piirkonna rahvastiku tervist ning
sellel territooriumil esinevaid tervisemõjureid.
§ 6. Rahvatervishoid, rahvatervishoiu põhimõtted ja meetmed
(1) Rahvatervishoid on sektoritevaheline valdkond, mis hõlmab kõiki rahvastiku tervist
parandavaid ning ebasoovitavat tervisemõju ennetavaid ja vähendavaid organiseeritud
tegevusi eesmärgiga pikendada elanike eluiga, parandada nende elukvaliteeti ja vähendada
tervisealast ebavõrdsust.
(2) Rahvatervishoiu poliitika ja meetmete kavandamisel ning elluviimisel lähtutakse
järgmistest põhimõtetest:
1) ühise vastutuse põhimõte, mis eeldab ühiskonnas kõigi inimeste, organisatsioonide,
kogukondade ja sektorite vastutuse võtmist rahvastiku tervise eest;
2) tervise kõrgetasemelise kaitse põhimõte, mis eeldab iga otsuse puhul selle rahvastiku
tervisele avalduva mõjuga arvestamist ning inimese tervise kõrgelt väärtustamist.
(3) Rahvatervishoiu meetmed on:
1) rahvastiku tervise jälgimine ja analüüsimine;
2) elanike, organisatsioonide ja kogukondade tervisealane võimestamine, sealhulgas
tõenduspõhise terviseteabe kättesaadavaks tegemine ja elanike terviseharituse parandamine;
3) elanike tervist, heaolu ja turvalisust toetava elukeskkonna kujundamine;
4) tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmete ning muude rahvastiku tervist toetavate
meetmete elluviimine.
§ 7. Tervisedendus ja tervisedenduse meetmed
(1) Tervisedendus on rahvatervishoiu haru, mille meetmete eesmärk on vähendada
riskitegureid, ennetada ja ohjata nende toimet ning suurendada kaitsetegureid, et võimaldada
elanikel saada suurem kontroll oma tervise üle ja seda seeläbi tugevdada.
(2) Tervisedenduse meetmed on:
1) vigastuste ennetamine ja vähendamine;
2) uimastavate ja sõltuvust tekitavate ainete tarvitamise ennetamine ja vähendamine;
3) tasakaalustatud toitumise ja kehalise aktiivsuse edendamine;
4) vaimse tervise edendamine;
5) seksuaaltervise edendamine.
§ 8. Keskkonnatervishoid, ohutegur, terviserisk ja keskkonnatervishoiu meetmed
(1) Keskkonnatervishoid on rahvatervishoiu haru, mille meetmete eesmärk on inimese tervist
otseselt või kaudselt mõjutavate keskkonnast tulenevate tervisemõjurite, sealhulgas
keskkonnast tulenevate ohutegurite (edaspidi ohutegur) toime hindamine ja neist tingitud
terviseriskide ohjamine ning ebasoovitavate tervisemõjude ennetamine.
(2) Ohutegur käesoleva seaduse tähenduses on füüsikaline, keemiline või bioloogiline
looduslikust või tehislikust keskkonnast tulenev tegur, mis oma olemuslike omadustega võib
otseselt või kaudselt avaldada inimesele ebasoovitavat tervisemõju.
2
(3) Terviserisk käesoleva seaduse tähenduses on inimorganismi kokkupuutel ohuteguriga
ebasoovitava toime ilmnemise tõenäosus ja raskusaste, mis oleneb ohuteguri olemuslikest
omadustest, kokkupuute kestusest ja ulatusest.
(4) Keskkonnatervishoiu meetmed on:
1) ohutegurite ja nende olemuslike omaduste väljaselgitamine;
2) ohutegurist tulenevate terviseriskide hindamine ja ohjamine;
3) ohuteguri tervisemõjude hindamine ja ebasoovitavate tervisemõjude vähendamine;
4) ohuteguritest ning nendest tulenevate terviseriskide ohjamise ja ebasoovitavate
tervisemõjude ennetamise võimalustest teadlikkuse suurendamine.
2. peatükk
Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanded rahvatervishoiu korraldamisel
§ 9. Vabariigi Valitsuse ülesanded
Vabariigi Valitsuse ülesanne rahvatervishoiu korraldamisel on rahvatervishoiuga seotud
riiklike strateegiate väljatöötamine ja kinnitamine ning valdkonna jätkusuutliku rahastamise
tagamine.
§ 10. Ministeeriumide ülesanded
(1) Ministeeriumid tagavad oma valitsemisalas ja pädevuse piires rahvatervishoiu meetmete
elluviimise.
(2) Ministeeriumid tagavad oma valitsemisalas iga asjaomase otsustuse ja tegevuse
kavandamisel ja elluviimisel selle rahvastiku tervisele avalduva mõju hindamise ning sellega
arvestamise.
§ 11. Sotsiaalministeeriumi ja selle valitsemisala ülesanded
Sotsiaalministeeriumi ja selle valitsemisala ülesanded rahvatervishoiu korraldamisel on:
1) rahvatervishoiu poliitika kujundamine, õigusaktide eelnõude ja strateegiate koostamine,
rahvastiku tervise ja tervisemõjurite analüüsimine ning sellel eesmärgil teadus- ja
arendustegevuse korraldamine, andmekogude asutamine ja nende pidamise võimaldamine;
2) rahvatervishoiuga tihedalt seotud valdkondade õigusaktide eelnõude, poliitikadokumentide
ja strateegiate ettevalmistamises osalemine eesmärgiga tagada tervisemõju hindamine ja
sellega arvestamine kõigis asjaomastes valdkondades;
3) rahvatervishoiu poliitika kujundamiseks vajaliku riigisisese ja rahvusvahelise koostöö
juhtimine või selles osalemine;
4) oma valitsemisalas tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmete ning muude
rahvastiku tervist toetavate meetmete kujundamine ja elluviimise korraldamine;
5) rahvatervishoiu ja sellega tihedalt seotud valdkondade arendamiseks ja juhtimiseks ning
elanike terviseharituse parandamiseks vajalike juhendite ja e-lahenduste loomine ning
täienduskoolituste korraldamine;
6) riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning isikute nõustamine riskitegurite
vähendamiseks ja ohjamiseks, nende toime ennetamiseks ning kaitsetegurite suurendamiseks
vastavalt oma pädevusele ja põhiülesannetele.
3
§ 12. Terviseameti Euroopa ja rahvusvahelise tasandi ülesanded ning Terviseameti
õigused tasuliste teenuste osutamisel
(1) Terviseamet täidab:
1) pädeva asutuse ülesandeid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1223/2009
kosmeetikatoodete kohta (ELT L 342, 22.12.2009, lk 59–209) artiklite 11, 13, 22 ja 23
kohaselt;
2) pädeva asutuse ülesandeid Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse nr 1082/2013/EL tõsiste
piiriüleste terviseohtude kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 2119/98/EÜ (ELT L
293, 05.11.2013, lk 1–15) artiklite 6–10 kohaselt;
3) riikliku kontaktpunkti ülesandeid rahvusvaheliste terviseregulatsioonide kohaselt.
(2) Terviseamet võib osutada oma põhitegevusega seotud tasulisi teenuseid keemiliste,
bioloogiliste ja füüsikaliste ohutegurite määramiseks ja riskihindamiseks, kui see ei takista
tema põhimäärusest tulenevate ülesannete täitmist.
(3) Terviseameti tasuliste tervisekaitseteenuste osutamise korra ja hinnakirja kehtestab
valdkonna eest vastutav minister määrusega, võttes aluseks teenuse osutamiseks vajalikud
tööjõu-, materjali-, seadmete ja üldkulud.
(4) Terviseametil on õigus arvutada käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel kehtestatud
hinnakirjas nimetamata uuringu maksumus analoogilise uuringu hinna alusel.
§ 13. Kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanded
(1) Kohaliku omavalitsuse üksuste ühiselt täidetavad ülesanded on:
1) elanike tervist, heaolu ja turvalisust toetava elukeskkonna kujundamine;
2) maakonna või piirkonna tervise- ja heaoluprofiili koostamine ning selles sisalduva teabega
arvestamine maakonna või piirkonna arengustrateegia koostamisel;
3) tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmete elluviimine maakonnas või piirkonnas
vähemalt tervise- ja heaoluprofiilis kajastatud peamiste riskitegurite ohjamiseks;
4) riiklike rahvatervishoiu meetmete elluviimise toetamine maakonnas või piirkonnas;
5) maakonnas või piirkonnas rahvatervishoiu ja sellega tihedalt seotud valdkondade
juhtimiseks vajalike võrgustike loomine ja nende töö korraldamine.
(2) Kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanded on:
1) elanike tervist, heaolu ja turvalisust toetava elukeskkonna kujundamine, sealhulgas
asjaomaste otsustuste ja tegevuste kavandamine ja elluviimine, hinnates ja arvestades nende
mõju rahvastiku tervisele;
2) oma haldusterritooriumil rahvatervishoiu meetmete planeerimiseks rahvastiku tervise
olukorra, suundumuste ja vajaduste kohta vajaliku teabe väljaselgitamine;
3) tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmete elluviimine vähemalt peamiste
riskitegurite ohjamiseks oma haldusterritooriumil;
4) kohaliku omavalitsuse üksuses rahvatervishoiu ja sellega tihedalt seotud valdkondade
juhtimiseks vajalike võrgustike loomine ja nende töö korraldamine.
§ 14. Tervise- ja heaoluprofiilis esitatav teave ja selle uuendamine
(1) Kohaliku omavalitsuse üksused esitavad käesoleva seaduse § 13 lõike 1 punktis 2
sätestatud ülesande täitmiseks tervise- ja heaoluprofiilis järgmise teabe:
4
1) maakonna või piirkonna elanike üldandmed ning ülevaade maakonna või piirkonna
rahvastiku tervisest ja tervisemõjuritest;
2) käesoleva lõike punktis 1 nimetatud andmete analüüs;
3) kokkuvõte maakonna või piirkonna peamistest tervise- ja heaolunäitajatest ning
riskiteguritest.
(2) Tervise- ja heaoluprofiili koostaja uuendab tervise- ja heaoluprofiili vähemalt üks kord
nelja aasta jooksul.
3. peatükk
Ülesanded, piirangud ja nõuded inimeste tervise kaitseks
§ 15. Terviseohust teavitamise nõue
(1) Tervishoiuteenuse osutaja teavitab viivitamata Terviseametit haigestumisest, mis on
asjaomase koha ja aja kohta ebaharilik või ootamatu või põhjustab või võib põhjustada
inimeste märkimisväärset haigestumust või suremust või mille ulatus kasvab või võib kasvada
kiiresti.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud haigestumise jaotumise, leviku, raskusastme
muutuste ja muude asjaolude jälgimiseks vajaliku teabe valdaja on kohustatud Terviseameti
nõudmisel esitama asjakohased andmed, sealhulgas isikuandmed vastavalt vajadusele.
§ 16. Nõuded elukeskkonna füüsikalistele ohuteguritele
(1) Füüsikalised ohutegurid käesoleva seaduse tähenduses on vibratsioon, mitteioniseeriv
kiirgus ja müra.
(2) Füüsikaliste ohutegurite tase elukeskkonnas peab olema inimese tervisele ohutu ning neid
iseloomustavad füüsikalised näitajad peavad vastama kehtestatud piirväärtustele.
(3) Füüsikalise ohuteguri allika valdaja tagab allika vastavuse kehtestatud nõuetele.
(4) Täpsemad nõuded vibratsiooni, mitteioniseeriva kiirguse ja siseruumis leviva müra
ohutusele elukeskkonnas ning nende tasemete mõõtmise meetodid kehtestab valdkonna eest
vastutav minister määrusega.
§ 17. Nõuded balneoloogilistes protseduurides kasutatavale mudale ja selle käitlemisele
(1) Balneoloogilistes protseduurides tohib kasutada looduslikku muda ja turvast, mis on
inimese tervisele ohutu.
(2) Täpsemad nõuded balneoloogilistes protseduurides kasutatavale looduslikule mudale ja
turbale ning nende käitlemisele ja märgistamisele kehtestab valdkonna eest vastutav minister
määrusega.
§ 18. Nõuded ja piirangud kosmeetikatoodete tootmisel, kättesaadavaks tegemisel ja
kasutamisel
5
(1) Ettevõtja majandustegevuse seadustiku üldsosa seaduse tähenduses (edaspidi ettevõtja),
kes vastutab kosmeetikatoote tootmise, turule laskmise või kättesaadavaks tegemise eest,
tagab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1223/2009 ja komisjoni määruses
(EL) nr 655/2013, millega kehtestatakse ühtsed nõuded kosmeetikatoodete kohta esitatavate
väidete põhjendamiseks (ELT L 190, 11.07.2013, lk. 31–34), sätestatud asjakohaste nõuete
täitmise.
(2) Ettevõtja, kes toodab, impordib või levitab kosmeetikatoodet või kasutab seda kutsealases
tegevuses, ja tervishoiuteenuse osutaja teavitab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
(EÜ) nr 1223/2009 artikli 23 kohaselt viivitamata Terviseametit kosmeetikatoote kasutamisel
ilmnenud tõsisest soovimatust mõjust.
(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1223/2009 artikli 19 lõikes 4 nimetatud
kosmeetikatoote kohta esitab toote kättesaadavaks tegemise eest vastutav isik sama määruse
artikli 19 lõikes 1 nõutud teabe tootemahutil või -pakendil või tootega kaasa antaval
teabelehel.
(4) Kosmeetikatooteid, mis on ette nähtud hammaste valgendamiseks või pleegitamiseks ja
mis sisaldavad vesinikperoksiidi või millest vabaneb vesinikperoksiidi vahemikus > 0,1% ≤
6% (edaspidi hambavalgendustooted), on lubatud müüa üksnes hambaarstidele
hulgikaubanduse korras.
(5) Ettevõtja, kes soovib müüa hambavalgendustooteid, peab esitama majandustegevusteate
hulgikaubanduse tegevusalal.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud majandustegevusteates esitatakse lisaks
majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses sätestatule järgmised andmed:
1) tegevuskoht või tegevuskohad;
2) e-kaubanduse korral veebilehe aadress;
3) käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud kauba nimetus.
§ 19. Nõuded ja piirangud ilu- ja isikuteenuse osutamisele
(1) Ilu- ja isikuteenus (edaspidi iluteenus) käesoleva seaduse tähenduses on juuksuri-,
kosmeetiku-, solaariumi-, tätoveerimis-, püsimeigi- ja keha augustamise teenus ning küüne-,
ripsme- ja kulmutehniku teenus.
(2) Iluteenust vahetult osutaval isikul peavad olema tõendatud teadmised ja oskused teenuse
ohutuks osutamiseks ja tõsise soovimatu mõju ennetamiseks.
(3) Solaariumi- ja tätoveerimisteenuse osutajal on keelatud osutada solaariumi- ja
tätoveerimisteenust alaealisele.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud keelu järgimiseks võib solaariumi- ja
tätoveerimisteenuse osutaja nõuda isikut tõendava dokumendi esitamist ja keelduda teenuse
osutamisest eelnimetatud dokumendi esitamata jätmise korral.
(5) Täpsemad nõuded iluteenuse osutajale, tema teadmistele ja oskustele ning iluteenuse
osutamisele, sealhulgas teenuse osutamise ruumidele ja vahenditele, kehtestab valdkonna eest
vastutav minister määrusega.
6
§ 20. Nõuded ujumis- ja suplemisteenuse osutamisele
(1) Ujulas, basseinis või veekeskuses ujumis- või suplemisteenuse osutaja:
1) tagab ohutud kasutamistingimused, kasutatava vee nõuetekohasuse ning vee kontrolli ja
uuringud akrediteeritud laboris;
2) avaldab teabe ujulas, basseinis ja veekeskuses kasutatava vee kvaliteedinäitajate kohta.
(2) Täpsemad nõuded ujulatele, basseinidele ja veekeskustele, nende ruumidele, basseiniveele
ja teenuse osutamisele kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
§ 21. Nõuded elukeskkonnale haridusasutuses, noorte püsilaagris ja sotsiaalteenuse
osutamisel
(1) Sotsiaalteenuse osutamise elukeskkond, millele on sotsiaalhoolekande seaduses ja selle
alusel kehtestatud vastavad nõuded, ning elukeskkond koolieelses lasteasutuses, statsionaarse
õppega üldhariduskoolis ja noorte püsilaagris peab olema neis viibivate inimeste tervisele
ohutu ja tervist toetav.
(2) Ohutu ja tervist toetava elukeskkonna kujundamiseks tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1
nimetatud asutuses ja sotsiaalteenuse osutamisel hinnata ja ohjata elukeskkonnast tulenevaid
terviseriske, vähendada riskitegureid ning ennetada nende toimet.
(3) Täpsemad nõuded elukeskkonnale noorte püsilaagris ja sotsiaalteenuse osutamisel ning
terviseriskide ohjamisele ja riskitegurite vähendamisele selles elukeskkonnas kehtestab
valdkonna eest vastutav minister määrusega.
(4) Täpsemad nõuded koolieelse lasteasutuse ja statsionaarse õppega üldhariduskooli
elukeskkonnale ning terviseriskide ohjamisele ja riskitegurite vähendamisele selles
elukeskkonnas kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
§ 22. Nõuded toitlustamisele ja müügiks pakutavale toidule tervishoiu- ja
haridusasutuses, noorte püsilaagris, vanglas ja arestimajas ning sotsiaalteenuse
osutamisel
(1) Toitlustamine sellise sotsiaalteenuse osutamisel, millele on sotsiaalhoolekande seaduses ja
selle alusel kehtestatud vastavad nõuded, ning toitlustamine haiglas, koolieelses lasteasutuses,
statsionaarse õppega üldhariduskoolis, kutseõppeasutuses, noorte püsilaagris, vanglas ja
arestimajas peab olema eakohane, regulaarne ja toitlustatava inimese terviseseisundile vastav
ning katma tema asutuses viibimise ajale vastava osakaalu tema ööpäevasest toiduenergia- ja
toitainevajadusest.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutuses ja sotsiaalteenuse osutamisel peab
olema nähtavas kohas ning tasuta kättesaadav veeseaduse alusel kehtestatud nõuetele vastav
joogivesi.
(3) Täpsemad nõuded toitlustamisele ja selle dokumenteerimisele käesoleva paragrahvi
lõikes 1 nimetatud asutuses ja sotsiaalteenuse osutamisel kehtestab valdkonna eest vastutav
minister määrusega.
7
(4) Üldhariduskooli ja kutseõppeasutuse direktor kehtestab haridusasutuses müügiks
pakutavale toidule nõuded ja piirangud, arvestades Sotsiaalministeeriumi valitsemisala
asutuse koostatud riiklikku juhist, mis on avaldatud Sotsiaalministeeriumi kodulehel. Nõuded
ja piirangud esitatakse enne kehtestamist arvamuse andmiseks hoolekogule või erakooli
nõukogule.
4. peatükk
Rahvastiku tervisega seonduvad riiklikud andmekogud
§ 23. Rahvastiku tervisega seonduvad riiklikud andmekogud
(1) Käesoleva seaduse §-des 24–29 nimetatud andmekogu või infosüsteemi põhimääruses
sätestatakse:
1) volitatud töötleja, kui volitatud töötleja on määratud, ja töötlejate ülesanded;
2) kogutavate andmete täpsem koosseis ja andmekogusse kandmise kord;
3) andmeandjad, nendelt saadavad andmed ja andmete esitamise viis;
4) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;
5) vajaduse korral andmete täpsem säilitamise kord;
6) muud korraldusküsimused.
(2) Käesoleva seaduse §-des 24–28 nimetatud andmekogu või infosüsteemi isikuandmeid
kolmandatele isikutele ei väljastata, välja arvatud isikuandmete kaitse seaduse §-s 6 nimetatud
juhul ja korras.
(3) Käesoleva seaduse §-des 24–28 nimetatud andmekogu või infosüsteemi pidamise
eesmärgi täitmiseks võib andmekogu või infosüsteemi pidaja töödelda selliseid isiku
varasemaid üldandmeid nagu ees- ja perekonnanimi, isikukood ja sugu.
(4) Käesoleva seaduse §-des 24–28 nimetatud andmekogu või infosüsteemi isikuandmetele
juurdepääsu piirang kehtib tähtajatult.
§ 24. Vähiregister
(1) Vähiregister on andmekogu, mida peetakse vähihaigestumuse, vähi levimuse ja
vähihaigete elumuse analüüsimiseks, tervishoiuteenuste ja vähitõrje korraldamiseks,
tervisepoliitika väljatöötamiseks, diagnostika ja ravi käsitluse hindamiseks ning statistika ja
teadusliku uurimistöö, sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks.
(2) Vähijuhte nii elupuhuselt kui ka pärast surma diagnoosival ja vähihaiget ravival
tervishoiuteenuse osutajal ja riikliku ekspertiisiasutuse kohtuarstlikul eksperdil on kohustus
esitada andmed vähiregistrile.
(3) Vähiregistris töödeldakse järgmisi andmeid:
1) isiku üldandmed, sealhulgas Eestis viibitud aeg;
2) vähihaige terviseandmed, sealhulgas isiku surma aeg ja põhjus;
3) andmete esitaja andmed.
(4) Vähiregistris säilitatakse andmeid tähtajatult. Logisid ja alusandmeid säilitatakse vastavalt
põhimääruses sätestatule.
8
(5) Vähiregistri vastutav töötleja on Tervise Arengu Instituut.
(6) Vähiregistri asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav minister
määrusega.
§ 25. Vähi sõeluuringute register
(1) Vähi sõeluuringute register on andmekogu, mida peetakse vähi sõeluuringute
korraldamiseks, sõeluuringutega seotud uuringute ja sõeluuringujärgse ravi andmete
analüüsimiseks, vähi varajaseks avastamiseks, sõeluuringute kvaliteedi ja tõhususe
hindamiseks, samuti tervisepoliitika väljatöötamiseks ning statistika ja teadusliku uurimistöö,
sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks.
(2) Kõigil vähi sõeluuringuid tegevatel tervishoiuteenuse osutajatel ning sõeluuringus
osalejatele uuringuid teinud ja neid ravinud tervishoiuteenuse osutajatel on kohustus esitada
tervise infosüsteemi vahendusel andmed vähi sõeluuringute registrile.
(3) Vähi sõeluuringute registris töödeldakse järgmisi andmeid:
1) isiku üldandmed, sealhulgas Eestis viibitud aeg ja ravikindlustuse olemasolu;
2) saadetud sõeluuringu kutse ja korduskutse;
3) sõeluuringu sihtrühma kuuluva isiku terviseandmed, sealhulgas isiku surma aeg ja põhjus
ning sõeluuringu sihtrühma kuuluvale isikule sõeluuringuväliselt tehtud sõeluuringu
põhiuuring, analüüs või protseduur;
4) andmete esitaja andmed.
(4) Vähi sõeluuringute registris säilitatakse andmeid tähtajatult. Logisid ja alusandmeid
säilitatakse vastavalt põhimääruses sätestatule.
(5) Vähi sõeluuringute registri vastutav töötleja on Tervise Arengu Instituut.
(6) Vähi sõeluuringute registri asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav
minister määrusega.
§ 26. Raseduse infosüsteem
(1) Raseduse infosüsteemi peetakse raseduse kulgemise, katkemise ja katkestamise ning ema
ja vastsündinu haigestumuse ja suremuse analüüsimiseks, tervishoiuteenuste korraldamiseks,
tervisepoliitika väljatöötamiseks, diagnostika ja ravi käsitluse hindamiseks ning statistika ja
teadusliku uurimistöö, sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks.
(2) Tervishoiuteenuse osutajal, kes osutab eriarstiabi tegevusloa alusel sünnitusabi ja
günekoloogia- või pediaatriateenust ning iseseisvalt osutatava ämmaemandusabi tegevusloa
alusel kodusünnitusabi, on kohustus esitada andmed raseduse infosüsteemi.
(3) Raseduse infosüsteemis töödeldakse järgmisi andmeid:
1) raseda ja bioloogilise ema üldandmed, sealhulgas perekonnaseis, abielu sõlmimise või
vabaabielu algusaeg, tegevusala ja haridus;
2) lapse üldandmed;
3) isa üldandmed, sealhulgas haridus;
9
4) bioloogilise ema raseduse ja sünnituse kulgemise, sealhulgas raseduse katkemise või
katkestamise ja rasestumisvastaste meetodite andmed ning riskitegurid;
5) muud raseda, bioloogilise ema ja lapse terviseandmed ning ravimid;
6) bioloogilise ema ja lapse surma aeg ja põhjus;
7) andmete esitaja andmed.
(4) Raseduse infosüsteemis säilitatakse andmeid tähtajatult. Logisid ja alusandmeid
säilitatakse vastavalt raseduse infosüsteemi põhimääruses sätestatule.
(5) Raseduse infosüsteemi vastutav töötleja on Tervise Arengu Instituut.
(6) Raseduse infosüsteemi asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav
minister määrusega.
§ 27. Müokardiinfarktiregister
(1) Müokardiinfarktiregister on andmekogu, mida peetakse müokardiinfarkti haigestumuse ja
müokardiinfarktihaigete elumuse analüüsimiseks, tervishoiuteenuse korraldamiseks,
tervisepoliitika väljatöötamiseks, diagnostika ja ravi käsitluse hindamiseks ning statistika ja
teadusliku uurimistöö, sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks.
(2) Müokardiinfarktijuhte nii elupuhuselt kui ka pärast surma diagnoosival ja
müokardiinfarktihaiget ravival tervishoiuteenuse osutajal on kohustus esitada andmed
müokardiinfarktiregistrile.
(3) Müokardiinfarktiregistris töödeldakse järgmisi andmeid:
1) isiku üldandmed, sealhulgas Eestis viibitud aeg;
2) müokardiinfarktihaige terviseandmed, sealhulgas nii enne haiglaravi, haiglas oleku ajal kui
ka haiglaravi järel tehtud uuring ja selle tulemus ning ravimid, samuti isiku surma aeg ja
põhjus ning suremispaik;
3) andmete esitaja andmed.
(4) Müokardiinfarktiregistris säilitatakse andmeid tähtajatult. Logisid ja alusandmeid
säilitatakse vastavalt müokardiinfarktiregistri põhimääruses sätestatule.
(5) Müokardiinfarktiregistri vastutav töötleja on Sotsiaalministeerium.
(6) Müokardiinfarktiregistri asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav
minister määrusega.
§ 28. Tuberkuloosiregister
(1) Tuberkuloosiregister on andmekogu, mida peetakse tuberkuloosijuhtude registreerimiseks,
tuberkuloosi ennetamiseks, tuberkuloosihaigestumuse, tuberkuloosi levimuse ja
tuberkuloosihaigete elumuse analüüsimiseks, tervishoiuteenuste ja tuberkuloositõrje
korraldamiseks, tervisepoliitika väljatöötamiseks, diagnostika ja ravi käsitluse hindamiseks
ning statistika ja teadusliku uurimistöö, sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks.
10
(2) Tuberkuloosijuhte nii elupuhuselt kui ka pärast surma diagnoosival ja tuberkuloosihaiget
ravival tervishoiuteenuse osutajal ja riikliku ekspertiisiasutuse kohtuarstlikul eksperdil on
kohustus esitada andmed tuberkuloosiregistrile.
(3) Tuberkuloosiregistris töödeldakse järgmisi andmeid:
1) isiku üldandmed, sealhulgas perekonnaseis, haridus, tegevusala ja -koht, Eestis viibitud aeg
ning ravikindlustuse olemasolu;
2) tuberkuloosihaige terviseandmed, sealhulgas tuberkuloosihaige ravieelne seisund, ravi ning
selle tulemus ja lõpetamise põhjused, samuti kasutatud ravimid ning isiku surma aeg ja
põhjus;
3) andmete esitaja andmed.
(4) Tuberkuloosiregistris säilitatakse andmeid tähtajatult. Logisid ja alusandmeid säilitatakse
vastavalt põhimääruses sätestatule.
(5) Tuberkuloosiregistri vastutav töötleja on Tervise Arengu Instituut.
(6) Tuberkuloosiregistri asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest vastutav
minister määrusega.
§ 29. Vee terviseohutuse infosüsteem
(1) Vee terviseohutuse infosüsteemi peetakse joogi-, suplus- ja basseinivee, loodusliku
mineraalvee ning allikavee kvaliteedi kohta andmete kogumiseks, terviseohutuse analüüsiks,
statistika ja teadusliku uurimistöö, sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks.
(2) Joogivee käitlejal, loodusliku mineraalvee või allikavee käitlejal ning supluskoha ja ujula
valdajal on kohustus esitada andmed vee terviseohutuse infosüsteemi või edastada andmed
Terviseameti kaudu.
(3) Vee terviseohutuse infosüsteemis töödeldakse järgmisi andmeid:
1) joogivee käitleja andmed ning veevärgi ja joogivee kvaliteet;
2) ujula valdaja andmed ja basseinivee kvaliteet;
3) supluskoha valdaja andmed ja suplusvee kvaliteet;
4) loodusliku mineraalvee või allikavee käitleja andmed ning loodusliku mineraalvee ja
allikavee kvaliteet.
(4) Vee terviseohutuse infosüsteemi vastutav töötleja on Terviseamet.
(5) Vee terviseohutuse infosüsteemi asutab ja selle põhimääruse kehtestab valdkonna eest
vastutav minister määrusega.
5. peatükk
Rahvatervishoiu meetmete rahastamine
§ 30. Rahvatervishoiu meetmete rahastamine
(1) Käesolevas seaduses sätestatud riiklikke rahvatervishoiu meetmeid rahastatakse
riigieelarvest.
11
(2) Käesoleva seaduse § 13 lõikes 1 sätestatud kohaliku omavalitsuse üksuste ühiselt
täidetavate ülesannete täitmist rahastatakse riigieelarvest.
(3) Käesoleva seaduse § 13 lõikes 2 sätestatud kohaliku omavalitsuse üksuse ülesannete
täitmist võib osaliselt rahastada riigieelarvest.
6. peatükk
Riiklik ja haldusjärelevalve
§ 31. Riikliku ja haldusjärelevalve tegija
(1) Riiklikku ja haldusjärelevalvet käesoleva seaduse §-des 15–22 sätestatud nõuete täitmise
üle, välja arvatud käesoleva seaduse § 18 lõikes 3 sätestatud nõuete täitmise üle
jaekaubanduses, teeb Terviseamet.
(2) Riiklikku järelevalvet Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1223/2009 ja
komisjoni määruses (EL) nr 655/2013 sätestatud nõuete täitmise üle, välja arvatud Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1223/2009 artiklis 19 sätestatud nõuete täitmise üle
jaekaubanduses, teeb Terviseamet.
(3) Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse § 18 lõikes 3 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EÜ) nr 1223/2009 artiklis 19 sätestatud nõuete täitmise üle jaekaubanduses teeb
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.
§ 32. Riikliku järelevalve erimeetmed
Korrakaitseorgan võib käesolevas seaduses sätestatud riikliku järelevalve tegemiseks
kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 49, 50, 51, 52 ja 53 sätestatud riikliku
järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.
7. peatükk
Vastutus
§ 33. Terviseohust teavitamise nõude rikkumine
(1) Käesoleva seaduse §-s 15 nimetatud terviseohust teavitamise nõude rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.
§ 34. Kosmeetikatootele, selle tootmisele ja kättesaadavaks tegemisele kehtestatud
nõuete rikkumine
(1) Käesoleva seaduse §-s 18 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1223/2009
artiklis 25 loetletud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 eurot.
12
§ 35. Ilu- ja isikuteenustele sätestatud nõuete rikkumine
(1) Käesoleva seaduse §-s 19 sätestatud alaealisele solaariumi- või tätoveerimisteenuse
osutamise keelu rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 80 000 eurot.
§ 36. Menetlus
(1) Käesoleva seaduse §-des 33 ja 35 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on
Terviseamet.
(2) Käesoleva seaduse §-s 34 sätestatud väärtegude kohtuvälised menetlejad on Terviseamet
ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet oma pädevuse piires.
(3) Kohus võib kohaldada käesoleva seaduse §-s 34 sätestatud väärteo toimepanemise
vahetuks objektiks olnud aine või eseme konfiskeerimist vastavalt karistusseadustiku §-le 83.
8. peatükk
Rakendussätted
1. jagu
Seaduste muutmine ja kehtetuks tunnistamine
§ 37. Biotsiidiseaduse muutmine
Biotsiidiseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 1 lõike 2 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„4) kosmeetikatoode, mille suhtes kohaldatakse rahvatervishoiu seadust;“;
2) paragrahvi 39 lõike 4 teine lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse § 7 lõikes 2 sätestatud pädev asutus on
Terviseamet.“;
3) paragrahvi 43 punktis 1 asendatakse sõnad „rahvatervise seaduse“ sõnadega
„rahvatervishoiu seaduse“.
§ 38. Eesti Haigekassa seaduse muutmine
Eesti Haigekassa seaduse § 12 lõike 1 punktis 26 asendatakse sõna „rahvatervise“ sõnadega
„rahvastiku tervise“.
§ 39. Ehitusseadustiku muutmine
13
Ehitusseadustiku § 130 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(11) Terviseamet teostab riiklikku järelevalvet ehitist puudutavate terviseohutuse nõuete
täitmise üle juhul, kui Terviseametil on eriseadusest tulenev kohustus teha järelevalvet
tervisekaitsenõuete täitmise üle ehitise kavandamisel või kasutamisel.“.
§ 40. Elektroonilise side seaduse muutmine
Elektroonilise side seaduse § 8 lõikes 2 asendatakse sõna „rahvatervise“ sõnadega „rahvastiku
tervise“.
§ 41. Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmine
Euroopa Liidu kodaniku seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) sõna „rahvatervist“ asendatakse läbivalt sõnadega „rahvastiku tervist“;
2) paragrahv 527 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 527. Viibimisõiguse ja elamisõiguse piiramine rahvastiku tervise kaitseks
(1) Põhjendatud kahtluse korral, et isik on nakatunud nakkushaigusesse, millest tuleb
nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 21 lõike 8 alusel Maailma
Terviseorganisatsioonile teatada kui rahvastiku tervist ohustavast rahvusvahelise tähtsusega
hädaolukorrast, võib rahvastiku tervise kaitseks Euroopa Liidu kodaniku või tema
perekonnaliikme viibimis- või elamisõigust piirata kuni ohu väljaselgitamiseni, kuid kõige
kauem kolme kuu jooksul isiku Eestisse saabumise päevast arvates. Haigus, mis ilmneb pärast
kolme kuu möödumist isiku Eestisse saabumise päevast arvates, ei ole väljasaatmise
põhjuseks.
(2) Selleks et veenduda, et isik ei ole nakatunud nakkushaigusesse, millest tuleb
nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 21 lõike 8 alusel Maailma
Terviseorganisatsioonile teatada kui rahvastiku tervist ohustavast rahvusvahelise tähtsusega
hädaolukorrast, võib kolme kuu jooksul Euroopa Liidu kodaniku ja tema perekonnaliikme
Eestisse saabumise päevast arvates nõuda isikult tervisekontrolli läbimist. Tervisekontroll
tehakse isikule tasuta.“.
§ 42. Koolieelse lasteasutuse seaduse muutmine
Koolieelse lasteasutuse seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 11 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) elukeskkond, mis vastab rahvatervishoiu seaduse §-s 21 ja selle alusel kehtestatud
nõuetele ning õigusaktidega kehtestatud tuleohutusnõuetele;“;
2) paragrahvi 23 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) jälgib laste tervist ning informeerib lapse tervisehäirest vanemaid ja lapse arsti;“;
14
3) paragrahvi 23 lõike 1 punktid 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks.
§ 43. Liiklusseaduse muutmine
Liiklusseaduse § 12 lõikes 1 asendatakse sõna „rahvatervise“ sõnaga „rahvatervishoiu“.
§ 44. Loomakaitseseaduse muutmine
Loomakaitseseaduse § 36 lõikes 9 asendatakse sõna „rahvatervise“ sõnadega „rahvastiku
tervise“.
§ 45. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muutmine
Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 22 lõikes 6 asendatakse sõna „rahvatervise“
sõnadega „rahvastiku tervise“.
§ 46. Meediateenuste seaduse muutmine
Meediateenuste seaduse § 52 lõike 2 punktis 2 asendatakse sõna „rahvatervise“ sõnadega
„rahvastiku tervise“.
§ 47. Meretöö seaduse muutmine
Meretöö seaduse § 73 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Riiklikku järelevalvet käesoleva seaduse § 28 lõike 2 ning § 29 lõigete 1 ja 2 alusel
kehtestatud nõuete täitmise üle teeb oma pädevuse piires Terviseamet.“.
§ 48. Mõõteseaduse muutmine
Mõõteseaduse § 3 lõikes 1 asendatakse sõna „rahvatervise“ sõnaga „rahvatervishoiu“.
§ 49. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmine
Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 17 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Riigi tasandil korraldab nakkushaiguste seiret ja tõrjet Sotsiaalministeerium, kes juhib
nakkushaiguste tõrjeks tehtavat tööd.“;
2) paragrahvi 21 lõikes 8 asendatakse sõna „rahvatervist“ sõnadega „rahvastiku tervist“;
3) paragrahv 26 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 26. Nakkushaiguste levikust tingitud hädaolukord ja eriolukord
(1) Nakkushaiguste levikust tingitud hädaolukorra lahendamiseks rakendatakse käesolevas
seaduses ja hädaolukorra seaduses sätestatud abinõusid.
15
(2) Terviseamet teeb Sotsiaalministeeriumi kaudu Vabariigi Valitsusele ettepaneku kehtestada
eriolukord, kui nakkushaiguste levikust tingitud hädaolukorda ei ole võimalik lahendada
eriolukorra meetmeid rakendamata.“.
§ 50. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmine
Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduses tehakse järgmised
muudatused:
1) seaduses asendatakse läbivalt sõnad „kohalik omavalitsus“ sõnadega „kohaliku
omavalitsuse üksus“ vastavas käändes;
2) paragrahvi 1 lõike 1 punkt 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„5) narkomaania leviku tõkestamise, narkomaanide ravi ja rehabilitatsiooni ning
narkomaaniast tingitud kahjude vähendamise korda.“;
3) seadust täiendatakse §-ga 112 järgmises sõnastuses:
„§ 112. Narkomaaniast tingitud kahjude vähendamise teenuse osutamine
(1) Narkomaaniast tingitud kahjude vähendamise teenuse eesmärk on minimeerida kahju ja
kulutusi ühiskonnale, aine kasutajale ja tema lähedastele ning vähendada narkootikumide
tarvitamisest tingitud surmaga lõppevate üledooside arvu.
(2) Narkomaaniast tingitud kahjude vähendamise teenuste arendamist ja osutamist korraldab
Sotsiaalministeerium või Sotsiaalministeeriumi hallatav riigi teadus- ja arendusasutus.
(3) Kohaliku omavalitsuse üksused aitavad kaasa narkomaaniast tingitud kahjude
vähendamise teenuste osutamisele oma haldusterritooriumil.“.
§ 51. Noorsootöö seaduse muutmine
Noorsootöö seaduse § 101 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Noortelaager peab vastama rahvatervishoiu seaduse §-des 21 ja 22 ning nende alusel
kehtestatud nõuetele. Noortelaagrisse ei lubata noort, kelle terviseseisund, arvestades laagri
suunitlust, võib kahjustada tema enda või teiste tervist.“.
§ 52. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmine
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 35 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) läbimatu koolitee või muu vääramatu jõud, sealhulgas rahvatervishoiu seaduse § 21 alusel
sätestatud ilmastikutingimused, mille puhul on põhjendatud õppest puudumine;“;
2) paragrahvi 42 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
16
„(1) Kooli pidaja korraldab õpilaste toitlustamise koolis rahvatervishoiu seaduse § 22 ja selle
alusel kehtestatud õigusaktide nõuete kohaselt.“.
§ 53. Rahvatervise seaduse kehtetuks tunnistamine
Rahvatervise seadus (RT I 1995, 57, 978) tunnistatakse kehtetuks.
§ 54. Ravimiseaduse muutmine
Ravimiseaduses asendatakse läbivalt sõna „rahvatervis“ sõnadega „rahvastiku tervis“ vastavas
käändes.
§ 55. Reklaamiseaduse muutmine
Reklaamiseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 22 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:
„(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud keeld laieneb ka väljaspool Eestit
tervishoiuteenust osutava isiku tervishoiuteenuse, sealhulgas kunstliku viljastamise
reklaamile, kui see on suunatud Eesti turule.“;
2) paragrahvi 30 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) Terviseamet käesoleva seaduse § 3 lõike 4 punktis 17 sätestatud nõuete järgimise üle
reklaamis, kui ta teeb teenuse või kauba üle järelevalvet eriseaduse alusel, 2. peatükis
sätestatud nõuete järgimise üle meditsiiniseadme reklaamis ning 2. peatükis ja §-s 22
sätestatud nõuete järgimise üle tervishoiuteenuse reklaamis;“;
3) paragrahvi 33 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 50 000 eurot.“;
4) paragrahvi 36 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„2) Terviseamet käesoleva seaduse § 3 lõike 4 punktis 17 sätestatud nõuete rikkumise korral,
kui ta teeb teenuse või kauba üle järelevalvet eriseaduse alusel, 2. peatükis sätestatud nõuete
rikkumise korral meditsiiniseadme reklaamis ning 2. peatükis ja §-s 22 sätestatud nõuete
rikkumise korral tervishoiuteenuse reklaamis;“.
§ 56. Sotsiaalhoolekande seaduse muutmine
Sotsiaalhoolekande seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) seaduse 2. peatüki 2. jao 2. jaotist täiendatakse §-ga 221 järgmises sõnastuses:
„§ 221. Nõuded väljaspool kodu üldhooldusteenuse osutamisele
17
Väljaspool kodu üldhooldusteenuse osutamise elukeskkond ja teenust saava isiku
toitlustamine peavad vastama rahvatervishoiu seaduse §-des 21 ja 22 ning nende alusel
kehtestatud nõuetele.“;
2) paragrahvi 30 lõike 1 teine lause tunnistatakse kehtetuks;
3) seaduse 2. peatüki 2. jao 6. jaotist täiendatakse §-ga 321 järgmises sõnastuses:
„§ 321. Nõuded varjupaigateenuse osutamisele
Varjupaigateenuse osutamise elukeskkond peab vastama rahvatervishoiu seaduse §-s 21 ja
selle alusel kehtestatud nõuetele.“;
4) paragrahvi 37 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Turvakoduteenuse osutamise elukeskkond ja teenust saava isiku toitlustamine peavad
vastama rahvatervishoiu seaduse §-des 21 ja 22 ning nende alusel kehtestatud nõuetele.“;
5) paragrahvi 43 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) rahvatervishoiu seaduse §-s 21 ja selle alusel kehtestatud nõuetele;“;
6) paragrahvi 453 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(5) Kui lapsehoiuteenust osutatakse väljaspool lapse eluruume, peavad teenuse osutamise
elukeskkond ja lapse toitlustamine vastama rahvatervishoiu seaduse §-des 21 ja 22 ning nende
alusel kehtestatud nõuetele.“;
7) paragrahvi 4512 lõike 1 punkt 6 tunnistatakse kehtetuks;
8) paragrahvi 4512 lõike 1 punkt 7 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„7) asendushooldusteenuse osutamise elukeskkonna ja toitlustamise vastavuse rahvatervishoiu
seaduse §-des 21 ja 22 ning nende alusel kehtestatud nõuetele;“;
9) paragrahvi 4516 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Kohaliku omavalitsuse üksus tagab, et käesoleva seaduse § 4515 lõikes 2 nimetatud
eluaseme elukeskkond vastab rahvatervishoiu seaduse §-s 21 ja selle alusel kehtestatud
nõuetele.“;
10) paragrahvi 47 lõike 33 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„4) on ette nähtud rahvatervishoiu seaduse § 21 alusel kehtestatud määruses ohutu ja tervist
toetava teenuse osutamiseks, ning abivahend, mis asendab teenuse osutamiseks ettenähtud
toodet või vahendit ja vastab paremini hooldusteenust saava isiku vajadustele;“;
11) paragrahvi 55 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„4) tagama, et teenuse osutamise koht vastab tuleohutuse nõuetele;“;
18
12) paragrahvi 60 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(3) Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse raames majutamisel peab sotsiaalse rehabilitatsiooni
teenuse osutaja tagama majutuse sellises keskkonnas, mis vastab:
1) haiglale esitatud nõuetele või
2) turismiseaduse § 19 lõike 4 alusel kehtestatud majutusettevõtte nõuetest vähemalt
külaliskorterile esitatavatele nõuetele.“;
13) paragrahvi 66 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„4) tagama, et teenuse osutamise koht vastab tuleohutuse nõuetele;“;
14) paragrahvi 73 lõike 6 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Kui kokkuleppel erihoolekandeteenust saama suunatud isikuga toimub majutamine ja
toitlustamine paremates tingimustes, kui on õigusaktides nõutud, võib erihoolekandeteenuse
osutaja võtta isikult maksimaalsest suuremat tasu.“;
15) paragrahvi 73 lõige 7 tunnistatakse kehtetuks;
16) paragrahvi 83 lõike 1 punkt 13 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„13) tagama erihoolekandeteenuse osutamise, teenuse osutamise koha ja toitlustamise
vastavuse käesolevas seaduses ja rahvatervishoiu seaduses ning nende alusel kehtestatud
nõuetele.“;
17) paragrahvi 1303 lõike 1 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) lapse majutamine ja toitlustamine;“;
18) paragrahvi 1303 lõike 6 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–5 sätestatud nõuete täitmine tagatakse teenuseosutaja
kehtestatud sisekorraeeskirjaga, milles sätestatakse vähemalt:“;
19) paragrahvi 1303 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:
„(7) Kinnise lasteasutuse teenuse osutamise elukeskkond ja lapse toitlustamine peavad
vastama rahvatervishoiu seaduse §-des 21 ja 22 ning nende alusel kehtestatud nõuetele.“;
20) paragrahvi 153 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) teenuse osutamise koht vastab käesolevas seaduses ja rahvatervishoiu seaduses ning nende
alusel kehtestatud nõuetele;“.
§ 57. Sõjahaudade kaitse seaduse muutmine
Sõjahaudade kaitse seaduse § 10 lõikes 7 asendatakse sõnad „rahvatervise seisukohast“
sõnadega „rahvastiku tervisele“.
19
§ 58. Tarbijakaitseseaduse muutmine
Tarbijakaitseseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 61 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„1) Terviseamet tarbijale osutatava teenuse terviseohutuse nõuete ja tervisekaitse valdkonnas
kauplemisvõtete nõuete täitmise üle, kui ta teeb teenuse või kauba üle järelevalvet eriseaduse
alusel;“;
2) paragrahvi 75 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:
„(5) Tervisekaitse valdkonnas on lisaks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile
käesoleva seaduse §-s 70 sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja ka Terviseamet.“.
§ 59. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine
Tervishoiuteenuste korraldamise seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) teise peatüki 1. jao pealkirjas asendatakse sõnad „isiku rahvatervise kaitsega seotud“
sõnadega „isikule rahvastiku tervise kaitseks osutatavad“;
2) paragrahv 61 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„§ 61. Ravikindlustusega hõlmamata isikule rahvastiku tervise kaitseks osutatavad
tervishoiuteenused
(1) Ravikindlustusega hõlmamata isikul on õigus saada käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel
kehtestatud tervishoiuteenuseid, mille eesmärk on tagada rahvastiku tervise kaitse.
(2) Ravikindlustusega hõlmamata isikule rahvastiku tervise kaitseks osutatavate
tervishoiuteenuste kulud tasutakse Eesti Haigekassa eelarvest Eesti Haigekassa
tervishoiuteenuste loetelus sätestatud alustel, tingimustel ja korras.
(3) Ravikindlustusega hõlmamata isikule rahvastiku tervise kaitseks osutatavate
tervishoiuteenuste loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega, kuulates
enne ära Eesti Haigekassa nõukogu arvamuse.“;
3) paragrahvi 56 lõiget 1 täiendatakse punktiga 12 järgmises sõnastuses:
„12) soolise ebakõla käsitlemise korra, mille kohaselt lähtub arstlik ekspertiisikomisjon oma
otsuse tegemisel soolise ebakõla püsivusest ning psühhiaatri hinnangust, mis välistab soolise
ebakõla tingituse psüühikahäirest.“;
4) paragrahvi 573 lõike 2 punktis 5 asendatakse sõnad „rahvatervise programmide“ sõnadega
„rahvatervishoiu programmide“.
§ 60. Tubakaseaduse muutmine
20
Tubakaseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 29 lõiget 1 täiendatakse punktiga 21 järgmises sõnastuses:
„21) toetatud elamise teenuse raames isiku kasutusse antavas eluruumis ning kogukonnas
elamise teenuse ja ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamise ruumides;“;
2) paragrahvi 30 lõiget 2 täiendatakse punktiga 10 järgmises sõnastuses:
„10) varjupaigateenuse ja turvakoduteenuse osutamise ruumides.“.
§ 61. Vangistusseaduse muutmine
Vangistusseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 47 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Kinnipeetava toitlustamine korraldatakse rahvatervishoiu seaduse §-s 22 ja selle alusel
kehtestatud nõuete kohaselt ning vastavuses üldiste toitumistavadega.“;
2) paragrahvi 107 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks.
§ 62. Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmine
Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses asendatakse läbivalt sõna
„rahvatervis“ sõnadega „rahvastiku tervis“ vastavas käändes.
§ 63. Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse muutmine
Välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) seaduses asendatakse läbivalt sõna „rahvatervis“ sõnadega „rahvastiku tervis“ vastavas
käändes;
2) paragrahvi 20 lõikes 3 asendatakse sõnad „rahvatervisele või -ohutusele“ sõnadega
„rahvastiku tervisele või inimeste ohutusele“;
3) paragrahvi 21 lõikes 4 asendatakse sõnad „rahvatervist või -ohutust“ sõnadega „rahvastiku
tervist või inimeste ohutust“.
2. jagu
Seaduse jõustumine
§ 64. Seaduse jõustumine
Käesolev seadus jõustub 2021. aasta 1. juulil.
21
Henn Põlluaas
Riigikogu esimees
Tallinn „…..“……………………2020. a
___________________________________________________________________________
Algatanud Vabariigi Valitsus
„…..“……………………2020. a
allkirjastatud digitaalselt
22
Rahvatervishoiu seaduse eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Eelnõuga kehtestatakse uus rahvatervishoiu seaduse (RTerS) terviktekst, mis vastab 21. sajandi
rahvatervishoiu valdkonna (varem nimetatud rahvatervise valdkonnaks) käsitlusele. Eelnõuga
asendatakse kehtiv rahvatervise seadus.
Eelnõuga võetakse õigusaktides kasutusele termin „rahvatervishoid“, kuna termin „rahvatervis“
on keeleteadlaste hinnangul valdkonna nimetamiseks ebaõnnestunud ning samas on Eestis
teadlaskonnas1 kasutusel termin „rahvatervishoid“. Eesti õigekeelsussõnaraamatus ÕS 2018
(edaspidi ÕS 2018)2 on sõna „rahvatervis“ looksulgudes ehk seda soovitatakse vältida. Seoses
termini muutmisega ei muudeta rahvatervishoiu valdkonna sisu. Kuna terminit „rahvatervis“
on valdkonna tähistamiseks kasutatud 25 aastat, võib eeldada, et see jääb praktikas paralleelselt
kasutusse, kuni juurdub uus terminikasutus. Eelnõuga parandatakse õigusaktides läbivalt
rahvatervishoiu ja rahvastiku tervise kaitsega seotud terminoloogia.
Eelnõu seab eesmärgiks rahvastiku tervise paranemise. Tervis ei ole pelgalt haiguse
puudumine, vaid inimese sotsiaalse, füüsilise ja vaimse heaolu seisund. Rahvatervishoid on
sektoritevaheline horisontaalne valdkond, mille eesmärk on parandada teiste valdkondade
koostöös inimeste tervist ja heaolu ning mis püüdleb riskitegurite vähendamise ja nende mõju
ennetamise poole. Rahvatervishoiu tegevused on muu hulgas suunatud sellele, et võimestada
teisi valdkondi ja sektoreid inimeste tervise ja heaolu eest seisma.
Rahvatervishoid ja tervishoid on mõlemad tervisesüsteemi osad ning omavahel tihedalt seotud
valdkonnad. Tervisesüsteem on kõigi nende avalik-õiguslike ja eraorganisatsioonide, asutuste
ja ressursside kogum, mille esmane ülesanne on parandada, säilitada ja taastada tervist.
Tervisesüsteemid hõlmavad nii üksikisikule ja elanikkonnale suunatud teenuseid kui ka
tegevust teiste valdkondade poliitika ja meetmete mõjutamiseks, et need arvestaksid
sotsiaalsete, keskkonnaalaste ja majanduslike tervisemõjuritega.3 Rahvatervishoiu poliitika
eesmärk on tagada inimeste tervise kaitse, luua tingimused elanike eeldatava ja tervena elatud
eluea tõusuks, ennetada ja vähendada ebasoovitavaid tervisemõjusid ja ebavõrdsust elanike
terviseseisundis ning saavutada positiivseid muutusi rahvastiku tervises. Tervishoiuvaldkonda
on Eesti õigusaktides käsitletud meditsiinivaldkonna keskselt, kuid see omab rahvatervishoiu
valdkonnaga ühiseid eesmärke.
Tervishoiuvaldkond hõlmab tervishoiuteenuseid haiguste ennetamiseks, diagnoosimiseks ja
raviks. Samas on klassikaliselt haiguste ennetamiseks mõeldud tervishoiuteenused
(tervisekontrollid, immuniseerimine, sõelkontrollid jne) rahvatervishoiu valdkonna tegevused.
Haiguste ennetamine on seega rahvatervishoiu ja tervishoiu valdkonna oluline ühisosa. Küll
1
Eesti teadusinfosüsteemis esitatud Euroopa teadusvaldkondade ja -erialade klassifikaator (CERCS) sisaldab
eriala „B680 Rahvatervishoid, epidemioloogia“, millest lähtuvalt liigitatakse vastavasse rubriiki asjaomased
teadustööd.
2
Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018. https://www.eki.ee/dict/qs/index.cgi?Q=rahvatervis&F=M
3
Tallinna harta: tervisesüsteemid tervise ja jõukuse heaks. WHO Euroopa Regionaalbüroo. 2008.
http://rahvatervis.ut.ee/bitstream/1/2083/1/WHO2008.pdf
1
aga ei reguleeri RTerS haiguste ennetamise valdkonna tegevusi, sest need on reguleeritud
teistes õigusaktides (tervishoiuteenuste korraldamise seadus ja selle alamaktid, töötervishoiu
seadus jne).
Alljärgnev joonis selgitab Eesti tervisesüsteemi kui tervikut:
Eesti tervisesüsteemi mudel. Sotsiaalministeerium.
Majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse süvenemine Eestis eri sotsiaalsete rühmade ja
regioonide vahel kajastub tugevalt rahvastiku tervises. Eestis on selgepiiriliselt välja kujunenud
kergesti haavatavad sotsiaalsed riskirühmad, kuhu kuuluvatel inimestel on tervisele
ebasoodsamad elu- ja töötingimused, kehvemad võimalused tervislikeks valikuteks, probleeme
jõudmisega terviseteenuseid saama ning reeglina tervist ohustav kõrgenenud riskikäitumine.
Just teravnenud sotsiaalsed probleemid ja keskkonnaseisundi vajakajäämised suurendavad
tervise kahjustamise riski ning lõhe tervise ebavõrdsuses on jätkuvalt suurenemas.4
Tervis on inimese põhiõigus ning ühiskond peab tagama inimestele eeldused võimalikult hea
terviseseisundi saavutamiseks. Õigus tervise kaitsele, õigus tervisele ja ohutule elu-, õpi-, töö-
ja psühhosotsiaalsele keskkonnale on fikseeritud meie põhiseaduses, Euroopa Ühenduse
asutamislepingus, Euroopa sotsiaalhartas ja mitmes muus rahvusvahelises dokumendis.5
4
Sotsiaalministeerium (2006). Rahvastiku tervisepoliitika „Investeering tervisesse“ konsensuslik positsioon.
5
Sotsiaalministeerium (2006). Rahvastiku tervisepoliitika „Investeering tervisesse“ konsensuslik positsioon.
2
Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes on kirjeldatud riigi kohustust ennetavate meetmete
toel kaitsta inimeste vaimset ja füüsilist tervist. Riigil tuleb rakendada meetmeid, et inimeste
elukeskkond oleks tervislik ja ohutu. Peale tervisliku elukeskkonna tagamise on riigil kohustus
võtta kasutusele muid ennetusmeetmeid, mis on vajalikud selleks, et saavutada võimalikult hea
rahvastiku tervise seisund.6 RTerS on üks osa terviklikust süsteemist, et luua eeldused inimeste
tervise kaitse tagamiseks põhiseaduse tähenduses.
Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) kirjeldatud heaolu mudeli järgi sõltub
heaolu samal ajal nii sotsiaalelust, majandusest kui ka keskkonnast ning kujuneb paljude
tegurite koosmõjul, sh elukvaliteediga seotud aspektidest, materiaalsetest elutingimustest ning
ühiskonna inim-, loodus-, majandus- ja sotsiaalsete ressursside kestlikkusest ajas. Seega
kujundavad inimeste ja ühiskonna heaolu ühel või teisel viisil kõik eluvaldkonnad ning neid
suunav poliitika.7 Uurimused on järjekindlalt näidanud, et terviseseisund ja töökoht on
peamised inimese elukvaliteedi mõjutajad. Terviseseisundil on määrav tähtsus, kuna hea tervis
võimaldab tööealisel inimesel aktiivselt osaleda tööturul ning elukestvas õppes, samuti sõlmida
ja säilitada inimsuhteid.8
Wisconsini ülikooli rahvatervise instituudi hinnangul mõjutavad elanike suremust ja
haigestumust peamiselt järgmised faktorid:
Ühiskonna edukus ja majanduslik heaolu on otseses sõltuvuses elanikkonna töövõimelisusest
ja tervisest. Kuigi tervis on iseseisvalt oluline väärtus, on see samal ajal majandusliku jõukuse
eeltingimus. Rahvastiku tervise seisundit on võimalik sihikindlalt parandada ning ebavõrdsust
tervises ennetada ja vähendada. Terved inimesed on tööviljakamad, tarbivad vähem sotsiaal- ja
tervishoiuteenuseid, neil on rohkem võimalusi osaleda sotsiaalses, poliitilises ja majanduselus.9
Rahvatervishoiu valdkonna eesmärk on muu hulgas kujundada ühiskonda selliselt, et iga
poliitika kavandamisel ning elluviimisel hinnataks ja arvestataks selle mõjuga inimeste
tervisele.
6
Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne (2017). https://www.pohiseadus.ee/
7
Sotsiaalministeerium. Heaolu arengukava 2016–2023
8
OECD (2014), How's Life in Your Region?: Measuring Regional and Local Well-being for Policy Making,
OECD Publishing, Paris.
9
Euroopa Komisjon (2013). Commission staff working document „Investing in Health“.
3
Iga otsus (poliitiline, majanduslik vm) mõjutab rahvastiku tervist ning iga otsusetegija igal
tasandil ja igas sektoris peab tegevuste planeerimisel võtma vastutuse iseenda ja rahvastiku
tervise arendamise eest. Maailma tervisefoorumitel vastuvõetud dokumentides (Jakarta
deklaratsioon 1997, Adelaide’i soovitused 1988, Bangkoki harta 2005 jt) on vastutuse võtmise
küsimus tervise eest kesksel kohal. Valitsused ja kõik muud otsusetegijad vastutavad oma
inimeste tervises väljenduvate tagajärgede eest, mis tulenevad nende poliitikast või nende
poliitika puudumisest. Vastutus rahvastiku tervise eest on ühine vastutus, mis hõlmab
ühiskonna kõiki sektoreid, organisatsioone, rühmi ja üksikisikuid.10
Rahvatervishoiu poliitika rakenduslike tegevussuundade elluviimisel tuleb ressursside
efektiivsel ja läbipaistval kasutamisel lähtuda tõenduspõhistest teadmistest. Teadusuuringud,
sh hindamisuuringud, määravad kindlaks tõhusamad ja ka kuluefektiivsemad lähenemisviisid
terviseteenustes ning riskijuhtimise meetmed keskkonnatervishoiu valdkonnas. Tõenduspõhine
informatsioon peab muutuma kättesaadavaks otsusetegijatele ning neist tuleb lähtuda igapäeva
praktikas.11
Rahvatervishoiu valdkonna arendamiseks peavad püsivalt olemas olema intellektuaalsed ja
finantsvahendid. Tegevused rahvastiku tervise parandamiseks peavad põhinema kokku lepitud
kontseptsioonil ja RTerS-i eelnõu eesmärk on anda neile õiguslik alus. Eelnõuga soovitakse
sätestada uus RTerS-i terviktekst, mis vastaks võrreldes kehtiva rahvatervise seadusega
paremini praegusele praktikale ja vajadusele, oleks normitehniliselt korrektne ning senisest
paremini rakendatav. Kehtiva RTerS-i kitsaskohti selgitatakse täpsemalt peatükis 2.1.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ja seletuskirja autorid on Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik Liis Kesa
(626 9215,
[email protected]), rahvatervise osakonna juhataja Heli Laarmann (626 9129,
[email protected]), rahvatervise osakonna juhataja Katrin Karolin (teenistusest lahkunud),
rahvatervise osakonna keskkonnatervise ja kemikaaliohutuse juht Aive Telling (715 3474,
[email protected]), rahvatervise osakonna nõunik Ramon Nahkur (626 9149;
[email protected]), rahvatervise osakonna peaspetsialistid Kristo Kleemann (626 9151,
[email protected]), Gerlin Kallas (teenisustussuhe peatatud) ja Sille Pihlak (626 9125,
[email protected]) ning tervisesüsteemi arendamise osakonna peaspetsialist Eleri Lapp (626
9137,
[email protected]) ja sama osakonna nõunik Ingrid Ots-Vaik (626 9168, ingrid.ots-
[email protected]).
Eelnõu juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna juhataja asetäitja
Ebe Sarapuu (626 9337,
[email protected]) ja andmekogude peatüki osas õigusnõunik Nele
Nisu (626 9338,
[email protected]). Seletuskirja mõjude osa on koostanud
Sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika osakonna nõunik Kristina Köhler (ametikohta
muutnud) ning sama osakonna analüütikud Age Viira (626 9141,
[email protected]) ja Marion
Rummo (626 9712,
[email protected]).
Eelnõu on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi ühisosakonna dokumendihaldustalituse
keeletoimetaja Virge Tammaru (626 9320,
[email protected]).
10
Sotsiaalministeerium (2006). Rahvastiku tervisepoliitika „Investeering tervisesse“ konsensuslik positsioon.
11
Samas.
4
Eelnõu koostamisse on panustanud Tervise Arengu Instituudi tervisedendamise osakonna
juhataja Tiia Pertel (659 3974;
[email protected]) ja Terviseameti keskkonnatervise osakonna
juhataja Leena Albreht (694 3525,
[email protected]).
Eelnõu koostamisel olid partneriteks Rahandusministeerium, Siseministeerium,
Justiitsministeerium ja Keskkonnaministeerium. Koostööd tehti ka Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumiga ning Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Eelnõu on enne
kooskõlastusringile saatmist tutvustatud Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajale ning koolide
esindajatele, sh Eesti Koolijuhtide Ühenduse esindajatele. Eelnõu terminoloogia suhtes on
konsulteeritud meditsiiniterminoloogia komisjoniga.
1.3. Märkused
Eelnõu ettevalmistustega alustati 2012. aastal ning 04.10.2013 esitati ministeeriumidele
kooskõlastamiseks uue tervikteksti väljatöötamiskavatsus (edaspidi VTK). Tagasiside VTK-le
puudutas eelkõige riiklike funktsioonide ning maavalitsuste ja kohalike omavalitsuste
ülesannete muudatusi. VTK peamiseks kitsaskohaks oli põhjaliku mõjuanalüüsi puudumine.
RTerS-i VTK kohta laekunud tagasisidet analüüsiti ning sellega arvestati eelnõu
ettevalmistamisel. Täpse regulatsiooni väljatöötamiseks toimusid arutelud asjassepuutuvate
ministeeriumide (eelkõige Siseministeerium, Justiitsministeerium, Rahandusministeerium,
Keskkonnaministeerium) ja Sotsiaalministeeriumi allasutuste (Terviseamet, Tervise Arengu
Instituut) esindajatega ning koostöös lepiti kokku lahendused. Uue RTerS-i raamistikku ja
kavandatavaid muudatusi on tutvustatud Justiitsministeeriumi juhitava süüteoennetuse
nõukogu kohaliku süüteoennetuse töögrupile, kuhu kuuluvad ka kohaliku omavalitsuse üksuste
(edaspidi KOV) esindajad, samuti maavanematele ja maavalitsuste tervisedendajatele, kellel oli
varem oluline roll tervist edendavate tegevuste elluviimisel maakondades.
Kuigi enamik probleeme, mida eelnõuga soovitakse lahendada, on jäänud võrreldes VTK-s
kajastatud kitsaskohtadega printsiibis samaks, on mitmed neist saanud eelnõu väljatöötamise
käigus võrreldes esialgse plaaniga teistsuguse lahenduse. Samuti on mõned probleemid saanud
võrreldes VTK-ga täpsema määratluse.
VTK koostamise ajal oli plaanis täpsustada nii maavalitsuste kui KOV-ide ülesandeid ning
VTK sisaldas juba üsna täpseid planeeritavaid sätteid. Eelnõu väljatöötamise ajal toimusid aga
suured KOV-ide ja maavalitsuste tööd puudutavad muudatused: viidi ellu haldusreform ja
riigireform, millega seoses suurendati KOV-ide rahastust ja potentsiaalset võimekust ning
lõpetati maavalitsuste töö. Seoses maavalitsuste töö lõpetamisega anti maakonna tasandi
rahvatervishoiuga seotud funktsioonid üle KOV-idele ühiselt täitmiseks ning kitsaskohad
maakonna tasandi ülesannete sõnastuses lahendati riigireformi elluviimise eelnõu raames.
Ka KOV-i tasandi ülesanded on eelnõu väljatöötamisel võrreldes VTK-ga täpsustunud.
Osaliselt on see seotud üldise riikliku suunaga jätta KOV-idele rohkem vabadust oma
ülesannete täitmisel – seepärast loobuti näiteks tervise- ja heaoluprofiili koostamise kohustuse
sätestamisest KOV-i tasandil. Samuti loobuti eelnõuga nt selliste VTK-s nimetatud ülesannete
sätestamisest nagu tervisekampaaniate ja -ürituste korraldamine. VTK väljatöötamise ajal oli
plaanis defineerida ka uus teenuste grupp: rahvaterviseteenused. Nende teenuste osutamine ja
rahastamine oli plaanis sätestada KOV-i ülesandena. Eelnõu väljatöötamise käigus sellest
loobuti, kuna nn rahvaterviseteenuseid ei peetud siiski vajalikuks eraldiseisva teenuste grupina
5
määratleda. KOV-i tasandi ülesandeid küll ajakohastatakse võrreldes kehtiva õigusega ning
need muutuvad senisest selgemaks, kuid need sätestatakse võrreldes VTK-s kirjeldatud
lahendusega oluliselt laiemalt ning KOV-idele jääb sellega seoses rahvatervishoiu tegevuste
elluviimisel suurem otsustusvabadus.
VTK-s oli ühe lahendatava probleemina välja toodud asjaolu, et avalik-õiguslike
organisatsioonide ja vabasektori roll rahva tervise kaitsel ei ole kindlaks määratud. Probleem
märgiti VTK-s ära tulenevalt WHO soovitusest uues RTerS-is sätestada, kuidas kaasatakse
MTÜ-sid rahvatervishoiu korraldusse. Avalik-õiguslik organisatsioon, mida VTK-s eelkõige
silmas peeti, oli Eesti Haigekassa. Eelnõu väljatöötamisel jõuti seisukohale, et Eesti Haigekassa
roll tervise edendamisel on ravikindlustuse seaduses piisavalt selgelt määratud. Kuna
rahvatervishoidu panustavad otseselt või kaudselt väga paljud MTÜ-d, mille tegevused,
eesmärgid, rahastus jne võivad olla väga erinevad, ei ole võimalik ega asjakohane luua RTerS-
is sisukat õiguslikku normi, mis vabaühenduste rolli reguleeriks. Eelnõus on rahvatervishoiu
ühe põhimõttena sätestatud, et rahvatervishoiu poliitika ja meetmete kavandamisel lähtutakse
muu hulgas ühise vastutuse põhimõttest, mis eeldab ühiskonnas kõigi inimeste,
organisatsioonide, kogukondade ja sektorite (sh vabasektori) vastutuse võtmist rahvastiku
tervise eest.
VTK-s nimetati ühe probleemina asjaolu, et rahvaterviseteenustel puudub seaduslik alus.
Eelnõu väljatöötamisel otsustati, et RTerS-is ei hakata määratlema uut, nn rahvaterviseteenuste
gruppi. Enamik VTK-s nimetatud teenuseid (nt nakkushaiguste ravi) on tervishoiuteenused, mis
kuuluvad tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) reguleerimisalasse ning nende
rahastamisel on olemas ka õiguslik alus (TTKS § 52). RTerS-i eelnõu väljatöötamisega
paralleelselt on toimunud muudatused tervishoiukorralduses, mille raames on konsolideeritud
tervishoiuteenuste osutamist. Paljud tervishoiuteenused, mille osutamist korraldati TAI kaudu,
on üle antud Eesti Haigekassale (ravikindlustuseta noorte seksuaalnõustamine,
kaksikdiagnoosiga patsientidele rehabilitatsiooni- ja nõustamisteenuste pakkumine, tubakast
loobumise nõustamine, mitteopiaatne institutsionaalne ravi alaealistele, noorte veebipõhine
seksuaaltervise nõustamine).
Teenused, mida ei ole võimalik käsitada tervishoiuteenustena ning mille rahastamisel praegu
selge õiguslik alus puudub, on narkomaaniast tingitud kahjude vähendamise teenused.
Eelnõusse on lisatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse
(NPALS) muutmise säte, mille alusel luuakse senisest selgem alus kahjude vähendamise
teenuste arendamisele ja osutamisele. Küll aga otsustati, et teenuse osutamise tingimused on
asjakohasem panna paika lepingus ning kahjude vähendamise teenuste sihtrühma määramine
õigusaktis ei ole asjakohane, kuivõrd kahjude vähendamise teenuse saamise õigus on kõigil
inimestel, kes seda vajavad ja soovivad.
VTK-s on kirjeldatud vajadust optimeerida tervisekaitse volitusnorme. Kõigi kehtivate
tervisekaitsenõuete läbitöötamisel jõudsid eelnõu ettevalmistajad seisukohale, et nõuded on
vaja siiski ka sisuliselt üle vaadata ning kõrvutada rahvusvaheliste (nt WHO) soovitustega.
Näiteks leiti, et kehtivad nõuded ja piirangud ilu- ja isikuteenuste (edaspidi iluteenus)
osutamisele ei ole rahva tervise ja eelkõige alaealiste kui kõige haavatavama sihtrühma kaitseks
piisavad. Seetõttu lisati eelnõusse alaealistele tätoveerimis- ja solaariumiteenuse osutamise
keeld, mida on soovitanud ka WHO. Iluteenuste regulatsiooni väljatöötamiseks loodi töörühm,
kuhu kuulusid Sotsiaalministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Terviseameti, Eesti
6
Kosmeetikute Liidu, Eesti Naha- ja Suguhaiguste Arstide Seltsi, MTÜ Solaariumikoda ja teiste
selle valdkonna ettevõtete esindajad.
Samuti selgus eelnõu väljatöötamise käigus ja tervisekaitsenõuete analüüsimisel, et kõik
kehtivad normid ei täida praegu kehtival kujul oma eesmärki. Näiteks on kehtivas määruses
sätestatud, et koolis tasu eest pakutav toiduvalik peab soodustama tervislikku toitumist, kuid
hiljutised uuringutulemused näitasid, et jätkuvalt pakutakse koolides suurel määral tooteid, mis
ei soodusta mitmekesist toitumist (nt maiustused, suure rasva- ja soolasisaldusega snäkid,
karastusjoogid jms). Seega otsustati eelnõuga pakkuda lahendus ka sellele probleemile.
Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi kaudu ministeeriumidele, Eesti Linnade Liidule ja Eesti
Maaomavalitsuste Liidule kooskõlastamiseks ning Terviseametile, Tervise Arengu Instituudile,
Haigekassale, Sotsiaalkindlustusametile, Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskusele ja
maavalitsustele arvamuse avaldamiseks ka 2017. aasta juunis.12 2017. aasta detsembris esitati
eelnõu kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile13. Pärast seda eelnõu menetlemine seiskus.
Seoses valitsuse vahetusega saadeti eelnõu uuesti ministeeriumidevahelisele
kooskõlastusringile. Võrreldes versioonidega, mis esitati kooskõlastamiseks 2017. aastal, on
tehtud mõningaid muudatusi, sh võetud arvesse paljud kooskõlastusringidelt saadud märkused.
Eelnõu üldises kontseptsioonis suuri muudatusi tehtud ei ole.
Eelnõu on kooskõlas järgmiste rahvusvaheliste dokumentidega:
Tervis 202014 – Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) tervisepoliitika raamdokument
toetamaks valitsusi ja kogu ühiskonda, et vähendada elanikkonna tervisealast ebavõrdsust,
tugevdada rahvastiku tervist ja tagada inimkeskne tervishoiusüsteem, mis on universaalne,
õiglane, jätkusuutlik ja kvaliteetne. Dokument annab poliitikakujundajatele visiooni,
strateegilised suunad ja prioriteedid.
Euroopa Liidu tervisestrateegia „Üheskoos tervise nimel” 15 – strateegia kajastab
liikmesriikide ees seisvaid probleeme ja meetmeid koostöö tõhustamiseks ja tegevuste EL-i
üleseks koordineerimiseks ning täiendab liikmesriikide tervisepoliitikat kooskõlas Euroopa
Liidu toimimise lepingu artikliga 168.
Tervisesse investeerimine – komisjoni talituste töödokument16 – dokument määrab tervise
rolli Euroopa 2020 poliitikaraamistikus. Tervisesse investeerimine aitab Euroopa Liidul vastu
seista tervisestrateegias välja toodud probleemidele: vananev elanikkond, krooniliste haiguste
osakaalu suurenemine, kasvav surve tervishoiusüsteemile jne. Muu hulgas rõhutab dokument
vajadust investeerida inimeste tervisesse, eelkõige tervist edendavate programmide kaudu.
Kolmas EL-i terviseprogramm aastateks 2014–202017 – programmi kaudu rakendatakse EL-
i tervisestrateegiat. Selle eesmärk on:
12
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/aaf04a1f-4266-43d2-99eb-acb24011ce69
13
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0b55e866-a9f3-4275-b27f-9a59d62fe4c0
14
WHO (2013). Health 2020. A European policy framework and strategy for the 21st century.
15
Euroopa Liidu tervisestrateegia „Üheskoos tervise nimel”.
16
Euroopa Komisjon (2013). Commission staff working document „Investing in Health“.
17
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 282/2014.
7
1) tervise edendamine, haiguste ennetamine ja tervislikke eluviise soosiva keskkonna loomine,
pidades silmas põhimõtet, mille kohaselt tuleb tervist arvesse võtta kõikides
poliitikavaldkondades;
2) liidu kodanike kaitsmine piiriüleste terviseohtude eest;
3) innovaatilistesse, tõhusatesse ja jätkusuutlikesse tervisesüsteemidesse panustamine;
4) liidu kodanike juurdepääsu hõlbustamine parematele ja ohutumatele tervishoiuteenustele.
Uue RTerS-i loomise aluseks olid 2012. aastal WHO poolt Eestile esitatud ettepanekud18 uue
regulatsiooni kehtestamiseks. Need ettepanekud tuginesid kehtiva RTerS-i analüüsile ja
praktilisele rahvatervishoiu korralduse süsteemile Eestis. WHO hinnanguid ja soovitusi on
RTerS-i eelnõu väljatöötamisel läbivalt arvestatud.
Eelnõu koostamisel on arvestatud järgmiste riigisiseste strateegiadokumentidega:
Rahvastiku tervise arengukava 2009–202019 (RTA) on Eestis olulisim tervisepoliitika
dokument, milles püstitatakse strateegilised eesmärgid rahvastiku tervise parandamiseks ning
kavandatakse tegevusi selle saavutamiseks. Lisaks RTA põhidokumendile on arengukaval
lisadokumentidena kinnitatud tegevuskavad ja strateegiad: alkoholipoliitika roheline raamat,
tubakapoliitika roheline raamat, Eesti uimastitarvitamise vähendamise poliitika valge raamat,
Eesti e-tervise strateegia 2020, Eesti tervisesüsteemi teadus- ja arendustegevuse ning
innovatsiooni strateegia 2015–2020, riiklik HIVi ja AIDSi strateegia aastateks 2006–2015,
riiklik vähistrateegia aastateks 2007–2015, esmatasandi tervishoiu arengukava 2009–2015,
Eesti haiglavõrgu arengukava 2002, Eesti hooldusravivõrgu arengukava 2004–2015. Eelnõu on
RTA-s ja selle lisadokumentides püstitatud eesmärkidega kooskõlas.
Rahvastiku tervise arengukava 2020–203020 (uus RTA) on eelnõu koostamise hetkel
menetluses. Eelnõu on uue RTA-ga kooskõlas ning võtab arvesse selles püstitatud eesmärke
ning põhimõtteid.
Heaolu arengukava 2016–202321
Arengukava üldeesmärgid on kõrge tööhõive tase ning pikk ja kvaliteetne tööelu, sotsiaalse
ebavõrduse ja vaesuse vähenemine, sooline võrdsus ning suurem sotsiaalne kaasatus. Seega
viiakse selle arengukava kaudu ellu tegevusi, mis panustavad otseselt rahvatervishoiu
valdkonda ning aitavad saavutada eelnõu eesmärke.
Konkurentsivõime kava „Eesti 2020“22 üks eesmärk on tervena elatud eluaastate arvu
suurendamine tervisekäitumise parandamise ja õnnetusjuhtumite edasise vähendamise ning
tervishoiutaristu arendamise kaudu. Eelnõu on nende eesmärkide ja tegevustega kooskõlas.
Eesti säästva arengu riiklik strateegia „Säästev Eesti 21“23
18
WHO Regional Office for Europe (2012). WHO Mission Report on Revising the Estonian Public Health Act
19
Rahvastiku tervise arengukava 2009–2020
20
Rahvastiku tervise arengukava 2020-2030
21
Heaolu arengukava 2016–2023
22
Eesti 2020
23
Säästev Eesti 21
8
Säästev areng on sotsiaal-, majandus- ja keskkonnavaldkonna pikaajaline sidus ja kooskõlaline
arendamine, mille eesmärk on inimestele hea elukvaliteedi ning turvalise ja puhta elukeskkonna
tagamine praegu ja tulevikus. Eelnõu on nende eesmärkide ja tegevustega kooskõlas.
Laste ja perede arengukava 2012–202024
Arengukava peaeesmärk on laste ja perede heaolu suurendamine ning elukvaliteedi
parandamine, soodustades seeläbi laste sünde. Eelnõu on nende eesmärkidega kooskõlas.
Siseturvalisuse arengukava 2015–202025
Arengukava koondab siseturvalisuse poliitika kujundamise ja elluviimisega seotud teemad ning
selle kaudu viiakse ellu tegevusi, mis toetavad Riigikogu vastu võetud julgeolekupoliitika
aluseid. Siseturvalisus on sarnaselt rahvatervishoiuga horisontaalne valdkond, millesse
panustatakse paljude eri sektorite kaudu. Samal ajal toetab turvaline ühiskond rahvatervishoiu
valdkonna eesmärke.
Vägivalla ennetamise strateegia 2015–202026
Vägivald on inimõigusi kahjustav probleem, mis piirab inimeste õigust elule, vabadusele,
turvalisusele, väärikusele, vaimsele ja füüsilisele puutumatusele ning mittediskrimineerimisele.
Strateegia üldeesmärk on Eesti ühiskonnas vägivalla vähendamine. See eesmärk ning tegevused
selle saavutamiseks on kooskõlas rahvatervishoiu valdkonna ja käesoleva eelnõu eesmärkidega.
Üleriigiline planeering „Eesti 2030+“27
Dokumendi põhirõhk on tasakaalustatud ja jätkusuutliku ruumilise arengu kontseptsiooni
kujundamisel. Eelnõu on nende eesmärkide ja tegevustega kooskõlas.
Eesti keskkonnastrateegia aastani 203028
Keskkonnastrateegia aastani 2030 määrab kindlaks pikaajalised arengusuunad kogu
elukeskkonna hea seisundi hoidmiseks. Eelnõu on nende arengusuundadega kooskõlas.
Eesti spordipoliitika põhialused aastani 203029
Dokument käsitleb liikumise ja spordi kasvavat mõju ühiskonnas ning võimalusi aidata
liikumise ja spordi kaudu kaasa eestimaalaste elujõu tagamisele, sh tervena elatud aastate
kasvule. Üldeesmärk on saavutada inimeste vaimse ja kehalise tegevuse tasakaal ning heaolu.
Liikumise ja spordi harrastamisel on tervist tugevdav ja haigusi ennetav mõju ning seepärast
on seatud üheks strateegiliseks eesmärgiks, et valdav osa elanikest liigub ja spordib.
Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga. Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu
õigusaktidega.
Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi ja nende redaktsioone:
1) biotsiidiseadus (RT I, 17.05.2020, 2);
2) Eesti Haigekassa seadus (RT I, 19.12.2019, 18);
3) ehitusseadustik (RT I, 21.12.2019, 5);
24
Laste ja perede arengukava 2012–2020
25
Siseturvalisuse arengukava 2015–2020
26
Vägivalla ennetamise strateegia 2015–2020
27
Üleriigiline planeering "Eesti 2030+"
28
Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030
29
Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030
9
4) elektroonilise side seadus (RT I, 20.05.2020, 34);
5) Euroopa Liidu kodaniku seadus (RT I, 31.01.2020, 13);
6) koolieelse lasteasutuse seadus (RT I, 22.01.2018, 6);
7) liiklusseadus (RT I, 06.05.2020, 16);
8) loomakaitseseadus (RT I, 13.03.2019, 16);
9) majandustegevuse seadustiku üldosa seadus (RT I, 13.03.2019, 22);
10) meediateenuste seadus (RT I, 12.12.2018, 55);
11) meretöö seadus (RT I, 03.01.2020, 6);
12 mõõteseadus (RT I, 12.12.2018, 57);
13) nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus (RT I, 17.05.2020, 7);
14) narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadus (RT I, 08.01.2020);
15) noorsootöö seadus (RT I, 04.07.2017, 39);
16) põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (RT I, 06.05.2020, 28);
17) rahvatervise seadus (RT I 1995, 57, 978) tunnistatakse kehtetuks;
18) ravimiseadus (RT I, 06.05.2020, 32);
19 reklaamiseadus (RT I, 12.12.2018, 61);
20) sotsiaalhoolekande seadus (RT I, 01.01.2020, 39);
21) sõjahaudade kaitse seadus (RT I, 19.03.2019, 105);
22) tarbijakaitseseadus (RT I, 08.01.2020, 3);
23) tervishoiuteenuste korraldamise seadus (RT I, 17.05.2020, 13);
24) tubakaseadus (RT I, 19.05.2020, 14);
25) vangistusseadus (RT I, 06.05.2020, 43);
26) välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus (RT I, 06.05.2020, 45);
27) välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadus (RT I, 30.12.2015, 6).
Eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega30, milles sätestatakse Eestis viibivate
isikute põhiõigused, vabadused ja kohustused, sealjuures inimese õigus tervisele ning elule.
Riik peab rakendama ennetavaid meetmeid inimeste vaimse ja füüsilise tervise kaitsmiseks ning
tervisliku ja ohutu elukeskkonna tagamiseks. Lisaks on riigil kohustus rahva tervise kaitseks
võtta muid ennetusmeetmeid, mis on vajalikud selleks, et inimeste vaimse ja füüsilise tervise
seisund oleks võimalikult hea.
Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälteenamus.
2. Seaduse eesmärk
2.1. Seaduse eesmärk ja kavandatud lahendused
Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 16831 kohaselt peab kogu liidu poliitika ja meetmete
määratlemisel ja rakendamisel olema tagatud inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse ning
loodud tingimused tervise arenguks. Samuti on tervise ja elu kaitse Eesti Vabariigi
põhiseaduses sätestatud kaalukad põhiõigused. Käesoleva eelnõu eesmärk on luua eeldused
rahvatervishoiu valdkonna süsteemseks korraldamiseks ja inimeste tervise kaitseks ning seeläbi
rahvastiku tervise olukorra paranemiseks.
30
Eesti Vabariigi põhiseadus. RT 1992, 26, 349.
31
Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioonid. ELT C 326/4.
26.10.2012.
10
Kuigi kavandatava seaduse eesmärk on sarnane kehtiva RTerS-i omaga, soovitakse eelnõuga
luua regulatsioon, mis nende eesmärkide saavutamist senisest enam toetab. Eelnõu algatamine
on vajalik, et viia Eesti rahvatervishoiu käsitlus Eesti õiguses kooskõlla 21. sajandi
rahvatervishoiu käsitluse, praeguse praktika ja vajadusega. Seega on eelnõu algatamise eesmärk
rahvatervishoiu valdkonna regulatsiooni uuendamine ja ajakohastamine selleks, et oleksid
olemas eeldused järgmiste rahvatervishoiu eesmärkide saavutamiseks: inimeste tervise kaitse
tagamine, elanike eeldatava ja tervena elatud eluea tõus, terviseriskide ja tervisekahjustuste
vähenemine ja tõhus vältimine, ebavõrdsuse vähenemine terviseseisundis, positiivsed
muudatused rahvastiku tervises ning üldine tervist toetav keskkond Eestis.
Eelkõige saavutatakse need eeldused, sätestades:
- ajakohastatud rahvatervishoiu valdkonna terminid ning senisest selgemad põhimõtted,
millest rahvastiku tervise arendamisel ja rahvatervishoiu korraldamisel lähtutakse;
- senisest selgemad rahvatervishoiu valdkonna tegevused nii riigi kui KOVi tasandil;
- täpsemad nõuded ja täiendavad piirangud iluteenuste valdkonnas;
- ajakohastatud nõuded laste- ja hoolekandeasutustele, sh toitlustamisele;
- täiendavad võimalused tervisekaitse valdkonnas järelevalve tegemiseks ning ajakohastatud
trahvimäärad inimeste tervise kaitseks sätestatud nõuete rikkumise eest.
Selleks, et oleks tagatud inimeste tervise kaitse ja terviseohutus, sätestatakse eelnõuga
ülesanded, piirangud ja nõuded (vt 3. peatükk), riiklik ja haldusjärelevalve ning vastutus
seaduses sätestatud nõuete rikkumise eest.
Eelnõu eesmärk ja põhimõtted on kooskõlas rahvusvaheliste nõuete ja Euroopa Liidu
õigusruumiga. Kuna kehtivat RTerS-i muudetakse terminoloogiliselt ja ülesehituselt suurel
määral, sätestatakse uus seaduse terviktekst. Uue RTerS-i koostamisel analüüsiti Leedu ja
Norra rahvatervise seadust ning Suurbritannia paikkondliku rahvatervishoiu korralduse
süsteemi. Nimetatud riigid valiti, kuna nende rahvatervishoiu korraldus on paljudes aspektides
Eestile kohaldatav ning nende riikide mitmed rahvastiku tervise näitajad on paremad. Samuti
lähtuti WHO üldistest ja riigipõhistest soovitustest rahvatervishoiu korraldamiseks.
Tervise Arengu Instituut (edaspidi TAI) ja konsultatsioonifirma CPD korraldasid uuringu
„Paikkonna tervisedenduse tugistruktuuri arendusvõimalused Eestis“32, mille raames tehti Eesti
paikkondliku tervisedenduse süsteemi analüüs, koondati ettepanekud tulenevalt
rahvusvahelisest praktikast ning selgitati välja tervisedenduse tugistruktuuri arendamise
võimalused, sh eri tasandite funktsioonide ja vastutusvaldkondade kindlaks määramiseks. Kuigi
pärast analüüsi tegemist on mitmed tervisedenduse valdkonnaga seotud asjaolud muutunud
(haldus- ja riigireformiga seoses), on uuringu lõppraporti tulemusi eelnõu koostamisel siiski
osaliselt arvesse võetud.
Eelnõuga tehtavad peamised muudatused võrreldes kehtiva õigusega on järgmised:
1. Kehtiv RTerS on normitehniliselt ja keeleliselt vananenud ning sisaldab sätteid, mida
praktikas ei rakendata ning samas ei sisalda kõiki vajalikke riigi tasandi rahvatervishoiuga
seotud ülesandeid.
32
TAI, CPD (2012). Paikkonna tervisedenduse tugistruktuuri arendusvõimalused Eestis.
11
Eelnõuga asendatakse nii RTerS-is kui ka teistes õigusaktides läbivalt termin „rahvatervis“
terminiga „rahvatervishoid“. Samuti korrigeeritakse eelnõuga kõiki õigusakte, kus on
keeleliselt ebakorrektselt kasutatud rahvatervishoiuga seotud mõisteid („rahvatervis“,
„rahvatervise kaitse“ jms).
Praegu kehtiv RTerS on liiga tervisekaitse (keskkonnatervishoiu) valdkonna keskne ning
negatiivsete tervisemõjude ennetamise ja rahvastiku tervise edendamisega seotud ülesanded ei
ole seaduse tasandil piisavalt selgelt reguleeritud. Uus RTerS on vastavuses praeguse
rahvatervishoiu korralduse praktika ja vajadusega. Uues RTerS-is on seaduse tasandil
defineeritud ka keskkonnatervishoiu valdkond (varem nimetatud tervisekaitse või
keskkonnatervise valdkonnaks). Lisaks keskkonnatervishoiu valdkonna ülesannetele on
seaduse tasemel sätestatud Sotsiaalministeeriumi (edaspidi SoM) haldusala kohustus isikuid ja
asutusi rahvatervishoiu valdkonnas nõustada ja juhendada, et aidata ennetada ebasoovitavaid
tervisemõjusid. SoM-i ülesannete all kajastatakse ka TAI kaudu elluviidavaid rahvatervishoiu,
sh tervisedenduse tegevusi, mida siiani RTerS-is ei käsitletud.
Uus RTerS sisaldab kõigi ministeeriumide ülesandeid rahvatervishoiu korraldamisel. Lisaks
oma valitsemisala ja pädevuse piires rahvatervishoiu meetmete elluviimisel peavad
ministeeriumid tagama oma valitsemisalas iga asjaomase otsustuse ja tegevuse kavandamisel
ja elluviimisel selle rahvastiku tervisele avalduva mõju hindamise ning sellega arvestamise.
2. Kehtiv RTerS on normitehniliselt ebakorrektne ning sisaldab teisi seadusi dubleerivaid
sätteid. Uus RTerS ei sisalda enam dubleerivaid sätteid ning rakendusaktid korrastatakse:
vajaduse korral kehtestatakse määrused tulevikus eriseaduste (toote nõuetele vastavuse seadus,
tervishoiuteenuste korraldamise seadus) alusel, üksteist dubleerivad määrused ühendatakse,
ebavajalikud volitusnormid kaotatakse.
Kehtivas RTerS-is ei ole sätestatud mitmeid üldisi nõudeid, mis peaksid olema kehtestatud
seaduse tasandil, kuid on praegu reguleeritud ainult RTerS-i alusel kehtestatud määrustes:
nõuded balneoloogilistes protseduurides kasutatavale looduslikule mudale ja turbale, nõuded
elukeskkonna füüsikalistele ohuteguritele, nõuded elukeskkonnale haridusasutustes,
hoolekandeasutustes ja noorte püsilaagrites, nõuded toitlustamisele haridus-, tervishoiu- ja
hoolekandeasutustes ning vanglates ja arestimajades. RTerS ei aita sealjuures piisavalt kaasa
haridusasutustes laste tasakaalustatud toitumise toetamisele. Eelnõuga sätestatakse senisest
selgemalt üldhariduskooli ja kutseõppeasutuse direktori roll tasakaalustatud toitumist
soodustava õpikeskkonna kujundamisel.
3. Praegu ei ole RTerS-i alusel hoolekandeasutustele kehtestatud tervisekaitsenõuded kooskõlas
sotsiaalhoolekande seadusega (SHS). Seepärast pole kõigi teenuste puhul selgelt mõistetav, kas
konkreetsele teenusele RTerS-i alusel kehtestatud nõuded kehtivad. Selleks, et oleks selge,
millistele hoolekandeasutustele millised nõuded kehtivad, muudetakse käesoleva eelnõuga
SHS-i. Iga teenuse juures, mille puhul on RTerS-i alusel kehtestatud nõuded teenuse osutamise
kohale või toitlustamisele, lisatakse vastav viide. Uue RTerS-i alusel on plaanis kehtestada
hoolekandeasutustele uued elukeskkonda ja toitlustamist reguleerivad määrused ning nõudeid
hoolekandeasutustes viibivate isikute tervise kaitseks ajakohastatakse.
4. Kehtivas RTerS-is sätestatud KOV-ide ülesanded rahvastiku tervise edendamisel ei toeta
piisavalt arusaama, et rahvatervishoid on sektoritevaheline planeerimisvaldkond, millega KOV
peab oma arengu kavandamisel sihipäraselt tegelema. Mitmed KOV-ide ülesanded on kehtivas
12
rahvatervise seaduses praeguseks ebatäpsed ning rakendamatud (tervisekaitsealane järelevalve
ja haiguste ennetamisele suunatud tegevuste korraldamine). See on üks põhjuseid, mille tõttu
rahvatervishoiu tegevuste sisu ja kvaliteet Eesti eri piirkondades oluliselt varieeruvad – puudub
ühtne arusaam rahvatervishoiu valdkonna sisust ning kohustustest selles vallas.
5. Kehtiva RTerS-i alusel sätestatud nõuded ja piirangud iluteenuste osutajatele ei ole
ajakohased ega piisavad nende teenuste osutamisel terviseohutuse tagamiseks. Uue RTerS-iga
ajakohastatakse iluteenuse mõistet, et oleks selge, kellele täpselt RTerS-i regulatsioon kehtib
ning sätestatakse iluteenuse osutajate kohustus omada tõendatud teadmisi ja oskusi teenuse
ohutuks osutamiseks ja tõsise soovimatu mõju ennetamiseks. Täpsemad nõuded
teenuseosutajate teadmistele ja oskustele sätestatakse RTerS-i alusel kehtestatavas määruses
ning neid on plaanis võrreldes kehtiva määruse nõuetega ajakohastada. Solaariumi- ja
tätoveerimisteenuse osutamine alaealistele keelatakse.
6. Kehtiv RTerS ei sisalda Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse nr 1082/2013/EL (tõsiste
piiriüleste terviseohtude kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 2119/98/EÜ)
rakendamiseks vajalikke sätteid. Uues RTerS-is sätestatakse piiriülese mõjuga terviseohust
teavitamise ja sellele reageerimisega seotud kohustused Terviseametile ja tervishoiuteenuse
osutajatele.
7. Praegu ei reguleerita üheski õigusaktis üheselt arusaadavalt illegaalsete uimastite
tarvitamisest põhjustatud kahjude vähendamise teenuste osutamisega seonduvat. Need on
teenused, mida rahastatakse riigieelarvest ning mille arendamist ja osutamist korraldab SoM
TAI kaudu. Eelnõu rakendussätetes muudetakse NPALS-i ning sellega luuakse nende teenuste
arendamisele ja osutamisele üheselt mõistetav õiguslik alus. Samuti ei ole piisavalt selgelt
sätestatud KOV-ide roll nende teenuste pakkumisele kaasa aidata. Eelnõuga sätestatakse
NPALS-is KOV-ide kaasaaitamiskohustus narkomaaniast tingitud kahjude vähendamise
teenuste osutamisel.
8. Rahvatervishoiuga seotud õigusaktides sätestatud rahatrahvide ülemmäärad ei ole enam
ajakohased. Eelnõuga muudetakse maksimaalseid trahvi- ja sunnirahamäärasid RTerS-is ja
reklaamiseaduses. Karistusmäärade sätestamisel on lähtutud printsiibist, et karistus peaks
olema piisavalt mõjus, et motiveerida isikuid hoiduma võimalikest nõuete rikkumistest. Madal
rahatrahvi ja sunniraha ülemmäär ei pruugi tagada oluliste rikkumiste korral üldpreventatiivsete
eesmärkide saavutamist. Samuti ei ole Terviseametil õigust inimeste tervisekaitse aspektist
tulenevalt teha järelevalvet toote või teenuse kauplemisvõtte, sh reklaami õiguspärasuse üle ega
seaduses sätestatud nõuete rikkumise korral isikut vastutusele võtta. Eelnõuga laiendatakse
Terviseameti järelevalvepädevust.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõu koosneb kaheksast peatükist ja 64 paragrahvist.
Eelnõu 1. peatükis esitatakse seaduse üldsätted.
Eelnõu §-s 1 sätestatakse seaduse reguleerimisala.
Seaduse reguleerimisala jääb võrreldes kehtiva RTerS-iga sarnaseks. Samas on võrreldes
kehtiva õigusega tehtud muudatusi riigiasutuste, KOV-ide, avalik-õiguslike ja eraõiguslike
13
juriidiliste isikute ning füüsiliste isikute ülesannetes, nõuetes ja piirangutes või nende
sõnastustes. Sisuliste muudatuste sisu on kirjeldatud eelnõu seletuskirjas läbivalt asjakohaste
paragrahvide juures.
Eelnõu § 1 lõikes 1 sätestatakse, et RTerS reguleerib riigi ja KOV-i ülesandeid rahvatervishoiu
korraldamisel. Selleks, et tagada rahvatervishoiu valdkonna ja RTerS-is sätestatud eesmärkide
saavutamine, on vaja fikseerida eri asutuste ja isikute rollid ning ülesanded.
Lisaks riigiasutuste ja KOV-i ülesannetele reguleeritakse RTerS-is ülesandeid, piiranguid ja
nõudeid, mille täitmine on rahvatervishoiuga seotud eesmärkide saavutamiseks ja inimeste
tervise kaitse tagamiseks vajalikud.
Selleks, et tagada seaduses sätestatud nõuete täitmine, sätestatakse riiklik ja haldusjärelevalve
ning vastutus nõuete rikkumise eest. Samuti reguleeritakse RTerS-is rahvastiku tervisega
seonduvate riiklike andmekogude loomist ja pidamist ning rahvatervishoiu meetmete
rahastamist.
Eelnõu § 1 lõikes 2 sätestatakse, et RTerS-is ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse
haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades RTerS-i erisusi.
Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 2 lõikes 1 sätestatakse, et seadust kohaldatakse
igale ettevõtjale ja tema majandustegevusele kõigil tegevusaladel, kui seaduses ei ole ette
nähtud teisiti. RTerS-is ei korrata seda sätet.
Eelnõu §-s 2 sõnastatakse seaduse eesmärk.
Seaduse eesmärk on võrreldes kehtiva RTerS-iga ümber sõnastatud, keskendudes vajadusele
tagada inimeste tervise kaitse, luua tingimused elanike eeldatava ja tervena elatud eluea
tõusuks, ennetada ja vähendada ebasoovitavaid tervisemõjusid ja ebavõrdsust elanike
terviseseisundis ning saavutada seeläbi positiivseid muutusi rahvastiku tervises.
Need eesmärgid lähtuvad Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenevast kohustusest rakendada
meetmeid, mis aitavad maksimaalselt kaasa tervist toetava elukeskkonna kujunemisele ja
heaolu suurenemisele ning põhinevad järgmistel põhiväärtusel:
- tervis on inimõigus;
- rahvastiku tervise arengu eest vastutavad ühiselt kõik ühiskonna osapooled;
- ühiskonna kõikide sektorite ja tasandite tegevus rahvatervishoiu tegevuste elluviimisel peab
eelkõige olema suunatud nendele sihtrühmadele, kes on kõige rohkem haavatavad;
- tervisepoliitika elluviimine peab püüdlema tõendus- ja teadmispõhisuse poole.
Seaduse eesmärki aitavad saavutada seaduses sätestatud ülesanded, nõuded ja piirangud. Kuna
rahvatervishoid on horisontaalne, mitme sektori ja haldusala vaheline valdkond, aitavad seda
eesmärki täita ka teised õigusaktid ja teiste ministeeriumide kaudu korraldatavad tegevused,
mis omavad mõju rahvastiku tervisele. RTerS ei sisalda kõiki üksikasjalikke tegevusi, mida
RTerS-i ja rahvatervishoiu eesmärkide saavutamiseks tehakse, vaid annab raamistiku nende
tegevuste korraldamiseks ning aitab seeläbi tagada valdkonna tegevuste jätkusuutlikkuse.
14
Kuna elanike tervist mõjutab eelkõige neid ümbritsev elukeskkond, on suur vastutus RTerS-i
eesmärkide saavutamisel KOV-idel, kes oma otsuste ja planeeritavate tegevustega mõjutavad
oluliselt elukeskkonda ja seeläbi ka oma haldusterritooriumi elanike tervist.
Eelnõu §-des 3–5 sätestatakse mitme seaduses kasutatud termini tähendused.
Eelnõus on võrreldes kehtiva RTerS-iga mitut terminit ajakohastatud ja muudetud. Samuti on
tekkinud vajadus uute mõistete (keskkonnatervishoid, tervisemõju jne) defineerimiseks. Kõiki
kehtivas RTerS-is kasutatavaid mõisteid eelnõus enam ei kasutata (nt tervisekasvatus).
Rahvatervishoiu, tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu mõisted on sätestatud §-des 6–8.
Eelnõu §-s 3 on defineeritud terminid „tervis“ ja „rahvastiku tervis“.
Eelnõu § 3 lõikes 1 defineeritakse tervise mõiste, mille aluseks on võetud laialdaselt kasutuses
olev WHO mõiste. Tervise mõiste defineerimine RTerS-is on oluline mõistmaks, et tervis pole
ainult haiguse puudumine, vaid on oluliselt laiem kontseptsioon. Tervise all mõistetakse
füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit. Rahvatervishoiu meetmed on seega suunatud
mitte ainult kitsalt terviskäitumise mõjutamisele või haiguste ennetamisele, vaid laiemas
tähenduses inimeste heaolu, elukvaliteedi ja turvalisuse parandamisele.
Mõistet „inimese tervis“ kasutatakse seadusesätetes, kus on oluline tagada arusaamine, et
räägitakse inimese, mitte nt looma või taime tervisest. Sellest tulenevalt kasutatakse mõistet
„inimese tervis“ eelkõige teiste mõistete selgitustes. Mõistet „elanike tervis“ kasutatakse
sätetes, kus on oluline inimeste elukoht. Kui osa rahvatervishoiu tegevusi on suunatud sellele,
et iga inimese tervis oleks kaitstud (nt et teenused oleksid ohutud jne), toimub süsteemne
rahvastiku tervise arendamine meetmeid kindla piirkonna elanikele suunates. RTerS-is on
nendeks piirkondadeks Eesti, üks või enam maakonda (piirkond) või üks või enam KOV-i.
Samas ei piiritle erialamõiste territooriume nii jäigalt ning need võivad olla määratud ka muu
loogika alusel (nt ühe küla elanike tervis jm). Selleks analüüsitakse konkreetse piirkonna
elanike tervist mõjutavaid tegureid ning töötatakse välja tegevuste kogum, mis just nende
inimeste tervist positiivselt mõjutaks. Suur osa rahvatervishoiu tegevusi ei ole otseselt suunatud
inimestele, kes pole Eesti elanikud (mis ei tähenda, et oleks välistatud ka nende inimeste
juhuslik mõjutamine).
Eelnõu § 3 lõikes 2 defineeritakse rahvastiku tervise mõiste ja see tähendab kindla territooriumi
elanike või eri rahvastikurühmade tervise seisundit. Rahvastiku tervise seisundi mõjutamine
positiivses suunas on rahvatervishoiu peamine ülesanne. Seega on rahvastiku tervise mõiste
sisustamine vajalik, et mõista, mille jaoks rahvatervishoiu tegevusi ellu viiakse. Rahvastiku
tervise seisund sõltub sisuliselt paljude üksikisikute terviseseisundist, kuid oluline on ka tervise
kui ressursi jaotumine üksikisikute vahel. Seega ei ole rahvatervishoiu eesmärk saavutada
pelgalt võimalikult kõrge keskmine eluiga, vaid vähendada ka eri gruppide vahelist ebavõrdsust
tervises.
Rahvastiku tervise mõiste tuleneb ingliskeelsest mõistest population health, mida on
defineeritud järgmiselt: „the health outcomes of a group of individuals, including the
distribution of such outcomes within the group”33. Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi
33
Kindig, D., & Stoddart, G. (2003). What Is Population Health? American Journal of Public Health, 93(3), 380–
383. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC1447747/
15
rahvatervishoiu eesti-inglise seletav sõnastik defineerib rahvastiku tervise mõistet nii:
„statistiliste ja demograafiliste näitajatega mõõdetav riigi või piirkonna rahvastiku (või selle
osa) terviseseisund“.
Eelnõu §-s 4 defineeritakse terminid „elukeskkond“, „tervisemõjur“ ja „tervisemõju“.
Eelnõu § 4 lõikes 1 defineeritakse elukeskkonna mõiste. Elukeskkonna defineerimine on
vajalik, et mõista millistele teguritele võivad rahvatervishoiu meetmed olla suunatud.
Rahvastiku tervist võib mõjutada mistahes tegur, millega inimene kokku puutub, ning seega on
rahvatervishoiu eesmärgid ja meetmed suunatud eri tegurite: looduslike, tehislike (st füüsilisest
keskkonnast tingitud), sotsiaal-majanduslike ja psühhosotsiaalsete tegurite mõjutamisele.
Selleks, et oleks tagatud inimese tervise kaitse põhiseaduse tähenduses, tuleb igal
otsustustasandil seada eesmärgiks luua inimeste tervist toetav elukeskkond, mis hõlmab nii
kodu-, õpi-, töö- kui puhkekeskkonda.
Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi rahvatervishoiu eesti-inglise seletav sõnastik34 defineerib
elukeskkonda järgmiselt: „inimest ümbritsev loodusliku, ehitusliku ehk tehis- ja sotsiaalse
keskkonna tegurite kogum, mis mõjutab või võib mõjutada inimese tervist ja heaolu”. TAI
hallataval terviseinfo.ee veebilehel avaldatud mõistete sõnastikus35 defineeritakse
elukeskkonda järgmiselt: „elukeskkond koosneb füüsilisest ehk loodus- ja tehiskeskkonnast
(pinnas, õhk, vesi, hooned, rajatised, teed), sotsiaal-majanduslikust keskkonnast (tööhõive,
haridus, kultuur, transport, elamumajandus, tööstus, teenused, tervishoid, hoolekanne jne) ja
psühhosotsiaalsest keskkonnast (suhted kogukonnas, valitsemise tavad, poliitikakujundamise
viisid jne)”. RTerS-is on elukeskkonna mõiste defineerimisel kasutatud nimetatud allikaid.
Eelnõu § 4 lõigetes 2 ja 3 defineeritakse tervisemõjuri ja tervisemõju mõiste. Tervisemõjurid
jagunevad riski- ja kaitseteguriteks. Riskitegurid on tervisemõjurid, mis võivad potentsiaalselt
kutsuda esile tervist kahjustavat mõju. Kaitsetegurid on tervismõjurid, mis aitavad
ebasoovitavaid tervisemõjusid ennetada või vähendada. Tervisemõjurid võivad olla
keskkondlikud, sotsiaal-majanduslikud, psühhosotsiaalsed või individuaalsed tegurid.
Individuaalsed tegurid võivad olla mingis osas muudetavad ja mõjutatavad, mingis osas mitte:
nt tervisekäitumine36 on mõjutatav, kuid geenid mitte. Riski- ja kaitseteguri mõisted on
kasutusel olnud eelkõige uimastiennetuse valdkonnas, kuid on praktikas kasutusele võetud ka
rahvatervishoiu valdkonnas laiemalt. Ka lastekaitsevaldkonnas, mis on rahvatervishoiuga
tihedalt seotud, kasutatakse samu mõisteid. Lastekaitseseaduses kasutatakse mõisteid
„kaitsetegurite suurendamine“ ja „lapse heaolu ja arengut ohustavad riskid“37.
Tervisemõju on tervisemõjuri põhjustatud inimese tervist soodustav või kahjustav muutus
inimese organismis, sealhulgas tema elundites, kudedes ja rakkudes või nende talitluses.
Tervisemõju tähendab seega mistahes tervist soodustavat või kahjustavat muutust inimese
kõigil organismi tasanditel. Samuti võib tervisemõjuril olla mõju organismile tervikuna.
34
Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi rahvatervishoiu eesti-inglise seletava sõnastik
35
Mõistete sõnastik.
36
Tervisekäitumine on Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi rahvatervishoiu eesti-inglise seletava sõnastiku
kohaselt individuaalne tegevuste ja uskumuste kogum, mis avaldab mõju inimese tervisele.
37
Lastekaitseseadus.
16
Nende mõistete sisustamine on vajalik, et oleks arusaadav, millele on suunatud rahvatervishoiu
meetmed. Rahvatervishoiu meetmete eesmärk on saavutada olukord, kus inimesi mõjutaks
võimalikult vähe riskitegureid (ehk neid tegureid tuleb vähendada või nende mõju ennetada)
ning võimalikult palju kaitsetegureid (selleks tuleb selliseid tegureid juurde tekitada või nende
mõju tugevdada).
Mida väiksem on tervist kahjustava mõjuga tegurite hulk või kokkupuude inimestega, seda
suurem on inimeste tervisepotentsiaal ning seda paremas olukorras on rahvastiku tervise
seisund tervikuna. Samuti on paralleelselt vaja suurendada positiivsete tervisemõjurite ehk
kaitsetegurite mõju (nt parandades elanike terviseharitust, suurendades inimeste teadlikkust
ning kujundades tervist toetavat ja turvalist elukeskkonda).
Eelnõu §-s 5 defineeritakse tervise- ja heaoluprofiili mõiste. See on strateegilise planeerimise
alusdokument, milles on kirjeldatud ja analüüsitud kindla territooriumi (KOV-i, maakonna või
piirkonna) rahvastiku tervise seisundit ning sellel territooriumil esinevaid tervisemõjureid (vt
ka RTerS §-s 4 sätestatud mõisteid). Mõiste sisustamine on vajalik, kuna KOV-i üksustel on
ülesanne ühiselt koostada maakonna või piirkonna tervise- ja heaoluprofiil. Kuigi otsest RTerS-
ist tulenevat kohustust selleks üksikutele KOV-idele ei ole, koostatakse sellist profiili praktikas
ka üksikute KOV-ide kaupa.
Eelnõu §-s 6 sätestatakse rahvatervishoiu mõiste, põhimõtted ja meetmed.
Kehtivas RTerS-is ei ole sätestatud selget rahvatervishoiu meetmete süsteemi. Sätestatud on
küll tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise edendamise põhiülesanded ning
elukeskkonna- ja tervisekaitse põhinõuded ning haiguste ennetamise ning tervise edendamise
vahendid, kuid need on osaliselt aegunud ning ei moodusta praeguseks piisavalt selget tervikut,
mispärast võivad rahvatervishoiu meetmete kaudu taotletavad eesmärgid jääda ebaselgeks.
Käesoleva paragrahvi eesmärk on anda rahvatervishoiu meetmetele õiguslik tugi ja raamistik.
Võrreldes praegu kehtiva rahvatervise seadusega võetakse kasutusele termin „rahvatervishoid“
termini „rahvatervis“ asemel. Valdkonna nimetuse muutmisega seoses ei tehta võrreldes
01.01.2018 kehtima hakanud RTerS-i redaktsiooniga sisulisi muudatusi selles, kuidas
valdkonda defineeritakse ning millega rahvatervishoiu valdkond sisuliselt tegeleb. Küll aga
sätestatakse eelnõuga kaks peamist rahvatervishoiu põhimõtet, mida siiani seaduse tasandil
sätestatud pole.
Eelnõu § 6 lõikes 1 sätestatakse rahvatervishoiu mõiste. Eelnõuga asendatakse seni
õigusaktides kasutusel olnud termin „rahvatervis“ terminiga „rahvatervishoid“. Rahvatervise
mõiste on Eestis kasutusele võetud 1994. aastal ning on keeleteadlaste hinnangul
ebaõnnestunud, kuna sõna „tervis“ viitab seisundile ning on objektisõna, mis ei ole ühe
valdkonna tähistamiseks sobiv. Keeleeksperdid on soovitanud võtta rahvatervise asemel
kasutusele termini „rahvatervishoid“. Sellist terminit kasutavad ka Tartu Ülikooli ja TAI
teadlased. Eesti Teadusinfosüsteemis esitatud Euroopa teadusvaldkondade ja -erialade
klassifikaator (CERCS) sisaldab eriala „B680 Rahvatervishoid, epidemioloogia“, millest
lähtuvalt liigitatakse vastavasse rubriiki asjaomased teadustööd. Tartu Ülikoolis toimub
magistriõpe rahvatervishoiu erialal, selles ülikoolis asub struktuuriüksus peremeditsiini ja
rahvatervishoiu instituut. Tartu Ülikooli rahvatervishoiu eesti-inglise seletav sõnastik38
defineerib rahvatervishoiu mõiste ega sisalda terminit „rahvatervis“. Ingliskeelsele väljendile
38
http://rahvatervis.ut.ee/terms/terminid.php?algus=&ialgus=public+heal&submit.x=0&submit.y=0
17
public health annab nimetatud sõnastik vasteteks „rahvatervishoid“ ja „rahvatervishoiu
praktika“ kui samatähenduslikud mõisted.
Ka Eesti Keele Insituudi seisukoht on, et sõna „rahvatervis“ ei sobi analoogselt sõnaga
„keskkonnatervis“ valdkonna nimetamiseks: „keskkonnatervishoid“ on valdkonna nimetusena
parem kui „keskkonnatervis“. Sõnaga „tervishoid“ on võimalik valdkonda tähistada, aga
sõnaga „tervis“ mitte.“39 Tallinna Ülikooli lingvistikaprofessor Krista Kerge on väljendanud
sama seisukohta: „Väljend „rahvatervis“ (ingl. k public health), mis hõlmab tervisedenduse ja
ennetuse, on ebaõnnestunud mitmel põhjusel. Esiteks märgitakse kogu tervishoiu
klassifikatsiooni ülejäänud valdkonnasõnadega tegevust või protsessi (edendus, ennetus,
taastus, ravi), mistõttu „rahvatervise“ mõiste langeb üldisest süsteemist välja. …//… „Tervis“
kui objektisõna40 ei sobi tegevuste (edenduse ja ennetuse) ühisnimetajaks. …//…tervise
täiendeid enamasti võimatu temaga kokku kirjutada.“41
ÕS 2018 asetab sõna „rahvatervis“ looksulgude vahele, mis tähendab, et seda sõna soovitatakse
vältida. ÕS 2018 pakub rahvatervise asemele tervishoidu. ÕS 2018 defineerib tervishoidu
järgmiselt: „tervishoid – 1. tervise tugevdamisele, haiguste vältimisele ja haigete ravimisele
suunatud tervisekaitse ja arstiabi süsteem. Rahva tervishoid. Ümberkorraldused Eesti
tervishoius. Kulutused tervishoiule. ▷ Liitsõnad: kooli|tervishoid, kutse|tervishoid,
looma|tervishoid, töötervishoid. 2. millegi tervena hoidmine; vastav abinõude kogum.“
Eelnõuga defineeritakse rahvatervishoiu mõiste. Rahvatervishoid on sektoritevaheline
valdkond, mis hõlmab kõiki rahvastiku tervist parandavaid ning ebasoovitavat tervisemõju
ennetavaid ja vähendavaid organiseeritud tegevusi eesmärgiga pikendada inimeste eluiga,
parandada nende elukvaliteeti ja vähendada tervisealast ebavõrdsust. RTerS-is sätestatud
mõiste peamine eesmärk on anda edasi rahvatervishoiu valdkonna ülest ehk horisontaalset
olemust ning rõhutada tervisealase ebavõrdsuse vähendamise eesmärki. Mõiste defineerimisel
on silmas peetud selle sobivust just Eesti konteksti, samuti meie rahvatervishoiu poliitika ja
käesoleva eelnõu eesmärke.
Rahvatervishoiu mõiste defineerimisel on teatud määral eeskuju võetud Norra rahvatervise
seadusest, kus on rahvatervisealane töö (public health work) defineeritud järgmiselt: „society's
efforts to influence factors that directly or indirectly promote the health and well-being of the
population; prevent mental and somatic illnesses, disorders or injuries; or that protect against
health threats; as well as efforts seeking a more equal distribution of factors that directly or
indirectly affect health“.42
TAI hallataval terviseinfo.ee veebilehel avaldatud mõistete sõnastik defineerib rahvatervist
järgmiselt: „tervise edendamise, haiguste ennetamise ja eluea pikendamise teadus ning
praktika, mida viiakse ellu kas kogu rahvastikule või selle teatud rühmadele suunatud tervist
mõjutavate sekkumiste kaudu“. Tartu Ülikooli rahvatervishoiu eesti-inglise seletav sõnastik
defineerib rahvatervishoidu (public health practice) järgmiselt: „tervise edendamise, haiguste
ennetamise ja eluea pikendamise teadus ja praktika, mida viiakse ellu institutsionaalsete või
39
Argo Mund, Eesti Keele Instituut, 22.03.2018
40
Objektisõna tähendab sõna, mis väljendab objekti ehk teisisõnu sihitist. See tähendab, et liitsõnas „tervishoid“
on sõna „tervis“ sihitise funktsioonis. Valdkonnasõna märkivas terminis peab olema ka tegevuste ühisnimetaja
(tervise kontekstis näiteks „hoid“ või „edendus“).
41
Krista Kerge. Terminist „rahvatervis“. Õiguskeel 5, 1996
42
Ministry of Health and Care Services. (2011). ACT 2011-06-24 no. 29 - Public Health Act
18
organisatoorsete meetmete kaudu“. Ka nendest definitsioonidest on teataval määral eeskuju
võetud.
WHO defineerib rahvatervishoidu (public health) kui teadust ja kunsti haiguste ennetamiseks,
eluea pikendamiseks ning vaimse ja füüsilise tervise edendamiseks ja tugevdamiseks ühiskonna
organiseeritud jõupingutuste kaudu. Eelnõu väljatöötajate hinnangul on see 1988. aastal välja
pakutud mõiste tänaseks vananenud ning ei sobitu õigusteksti.
Eelnõu § 6 lõikes 2 sätestatakse põhimõtted, millest tuleb rahvatervishoiu poliitika ja meetmete
kujundamisel ning mistahes rahvastiku tervist mõjutavate otsuste tegemisel ja nendest
tulenevate tegevuste elluviimisel lähtuda. Üks nendest põhimõtetest on ühise vastutuse
põhimõte, mis on sisuliselt sätestatud ka kehtivas RTerS-is eri osapooltele kehtestatud
elukeskkonna ja tervisekaitse põhinõuete kaudu. Eelnõuga kehtestatakse see põhimõte
kompaktselt ühe põhimõttena. Ühise vastutuse põhimõte tähendab, et rahvastiku tervise
arendamise eest vastutavad kõik osapooled, kes mõjutavad oma tegevusega rahvastiku tervist
ning kellel on võimekust enda või teiste tervise eest vastutust võtta. Vastutust rahvastiku tervise
eest tuleb võtta, alustades üksikisikust ja tema valikutest, liikudes järjest kõrgemale:
organisatsioonide, kogukondade ja sektorite tasandile. See tähendab, et ka üksikisikul on
vastutus iseenda terviseseisundi kujundamise eest, lapsevanematel on vastutus laste tervise eest
(see kohustus tuleneb ka lastekaitseseadusest), samas vastutavad ka nt tööandjad oma töötajate
terviseseisundi eest, KOV oma elanike terviseseisundi eest ning lõpuks ka ministeeriumid ja
Vabariigi Valitsus kogu rahvastiku tervise eest.
Lisaks ühise vastutuse põhimõttele sätestatakse eelnõuga tervise kõrgetasemelise kaitse
põhimõte, mida tuleb praktikas järgida ka praegu, kuna see tuleneb rahvusvahelistest
õigusaktidest ja ka Eesti Vabariigi põhiseadusest, kuid selle põhimõtte täpsem lahtimõtestamine
on asjakohane RTerS-is kui rahvatervishoiu valdkonna üldseaduses.
Lissaboni lepinguga suurenes tervishoiupoliitika tähtsus. Euroopa Liidu toimise lepingus
(edaspidi ELTL) on sätestatud, et kogu liidu poliitika ja meetmete määratlemisel ja
rakendamisel tagatakse inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse. See eesmärk saavutatakse liidu
toetusega liikmesriikidele ja koostöö edendamisega. Peamine vastutus tervise kaitsmise ja
eelkõige tervishoiusüsteemide eest kuulub endiselt liikmesriikidele. Samas on EL-il tähtis roll
rahvastiku tervise parandamisel, haiguste ennetamisel ja ohjamisel ning inimese tervist
ohustavate tegurite leevendamisel ja liikmesriikide tervishoiustrateegiate ühtlustamisel.
Tervise kõrgetasemelise kaitse on sätestatud ELTL artiklis 168 ja EL-i põhiõiguste harta artiklis
35. EL-i õiguse rakendajana on Eesti riigil seega kohustus aidata aktiivselt kaasa tervise
kaitstuse kõrge taseme saavutamisele, valides ja kohaldades selleks sobilikke meetmeid.
Tervise kõrgetasemelise kaitse põhimõte tähendab iga sektori ja valdkonna otsusetegijate
kohustust arvestada oma otsustusest tuleneva mõjuga rahvastiku tervisele ning inimese tervise
kõrgelt väärtustamist. See eeldab otsustamisel inimeste tervisele kaasnevate mõjude hindamist
ning otsuse tegemisel tervise kui kaaluka väärtusega arvestamist. Inimese õigus oma tervise
kaitsele on kaalukas põhiõigus, millega tuleb arvestada igas valdkonnas ja sektoris.
Riigil on Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 28 tulenev kohustus muu hulgas ennetavate meetmete
toel kaitsta määramata hulga inimeste vaimset ja füüsilist tervist. Riigil tuleb rakendada
meetmeid, et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu. Vältida tuleb inimeste haigestumist
ning vigastuste teket ja surma. Lisaks on riigil rahva tervise kaitseks kohustus võtta muid
19
ennetusmeetmeid, mis on vajalikud selleks, et inimeste vaimse ja füüsilise tervise seisund oleks
võimalikult hea (nt tervisekasvatus).43
Samuti on tervise kõrgetasemelise kaitse põhimõte seotud Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 16
sätestatud põhiõigusega, milleks on inimese põhiõigus elule. RTerS sisaldab regulatsioone, mis
on otseselt või kaudsemalt seotud inimese elu kaitsmisega. Inimese õigust elule võib pidada
kõige olulisemaks põhiõiguseks, sest see on eelduseks kõigi teiste õiguste ja vabaduste
kasutamisele44.
Eelnõu § 6 lõikes 3 sätestatakse rahvatervishoiu meetmed, mis on vajalikud seaduse
eesmärkide saavutamiseks. Eelnõust on võrreldes kehtiva RTerS-iga välja jäetud haiguste
ennetamisega seonduvad sätted, kuna haiguste ennetamise meetmed on tervishoiusüsteemi (sh
töötervishoiu) osa ning nendega seonduv on täpsemalt reguleeritud eriseadustes:
tervishoiuteenuste korraldamise seaduses (TTKS) ning töötervishoiu ja tööohutuse seaduses.
Rahvatervishoiu meetmed on järgmised:
1. Rahvastiku tervise jälgimine ja analüüsimine
Rahvatervishoiu valdkonna keskseks tegevuseks on hinnata rahvastiku terviseseisundit (sh
laiemat heaoluseisundit) ning seda mõjutavaid faktoreid. Selle ülesande täitmiseks peetakse
andmekogusid, korraldatakse uuringuid ning koostatakse tervise- ja heaoluprofiile (maakonna
või piirkonna tasandil) jne. Kogutud ja analüüsitud andmete põhjal on võimalik planeerida ja
rakendada rahvastiku tervist toetavaid meetmeid, sh tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu
meetmeid, nii riigi, maakonna, KOV-i, kogukonna kui ka organisatsiooni tasandil.
2. Elanike, organisatsioonide ja kogukondade tervisealane võimestamine, sh
tõenduspõhise terviseteabe kättesaadavaks tegemine ja elanike terviseharituse
parandamine
Meede on otseselt seotud punktidega 3 ja 4. Rahvatervishoiu üks eesmärke on suurendada
üksikisikute ja ühiskonnagruppide (organisatsioonide ja kogukondade) võimekust oma tervist
kontrollida. Võimestumine on tervisedenduse peamine kontseptsioon, mida mõistetakse kui
inimeste või gruppide suutlikkust oma tervisemõjureid kontrollida. Kuna enamik rahvastiku
tervist mõjutavaid faktoreid (tervisemõjureid) on rahvatervishoiu valdkonna välised, on
rahvatervishoiu eesmärk suurendada kõikvõimalike valdkondade esindajate ja tasandite
suutlikkust enda ja teiste (ja seeläbi kogu rahvastiku) tervist positiivselt mõjutada.
Riiklikult on rahvatervishoiu valdkonna viimaste aastate üks prioriteete olnud KOV-ide
iseseisva võimekuse suurendamine oma elanike tervise edendamisel ja elanike tervist toetava
elukeskkonna loomisel. Mitu riiklikku arengukava, sh RTA, rõhutavad kohaliku tasandi
administratiivse, sisulise ja finantsilise võimekuse suurendamise tähtsust. „Isikute, sotsiaalsete
rühmade ja kogukondade aktiivne osalemine enda, oma kodukandi ja ühiskonna elu ja
keskkonda mõjutavate otsuste tegemisel ja probleemide lahendamisel toob kaasa nende
võimestumise ja võime suuremal määral lahendada oma terviseprobleeme. Tervislikele
43
Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne (2017). https://www.pohiseadus.ee/
44
Samas.
20
valikutele orienteeritud ühiskonna kujunemine, paikkondade võimestumine ja sotsiaalse
kapitali suurendamine on tervist toetava elukeskkonna arengu aluseks.“45
RTA kaudu on rahvatervishoiu arendamiseks ning kogukondade ja organisatsioonide
võimestamiseks tervise edendamisel korraldatud hulganisti koolitusi üldelanikkonnale,
rahvatervishoiu, sh tervisedenduse valdkonna spetsialistidele, KOV-ide juhtidele ja teiste
valdkondade esindajatele, kes oma tegevusega võivad mõjutada rahvastiku tervist. Samuti on
suunatud ressursse tegevuskohapõhiste (kogukond/organisatsioon) tervisedenduse võrgustike
(tervist edendavad koolid, lasteaiad, töökohad ja haiglad) arendamiseks.
Kogukondade, organisatsioonide ja isikute võimestamisega tegelevad SoM-i kõrval ka teised
valitsusasutused. Näiteks tegeleb Siseministeerium turvalisust edendavate kogukondade
arendamisega, Justiitsministeerium toetab KOV-e süütegude ennetamise meetmete
väljatöötamisel jne.
Oluline on teha KOV-idele kättesaadavaks rahvastiku tervise seisundit kirjeldav statistika.
Kohalikul tasandil rahvatervishoiu arendamiseks on vaja juhendeid ja parima praktika
vahendamist. Näiteks tegeleb TAI tervise- ja heaoluprofiilide koostamise juhendamisega ja
tagasiside andmisega, korraldab regulaarseid rahvatervishoiu valdkonna spetsialistide
kohtumisi, on loonud veebilahenduse heade praktikate vahendamiseks jne.
Selleks, et elanikkonnal oleks võimalused ja teadmised tervist toetavate valikute tegemiseks
ning tervist soodustava elukeskkonna kujundamiseks, on vajalik tagada tõenduspõhise
terviseteabe kättesaadavus. Terviseteavet jagatakse nii riiklike infokanalite kaudu, mis on
mõeldud spetsiifiliselt terviseinfo jagamiseks (nt TAI hallatavate veebilehtede kaudu), kui ka
nt haridussüsteemi kaudu. See rahvatervishoiu meede on otseselt seotud inimõigusega omada
juurdepääsu informatsioonile.
Tervist toetava eluviisi toetamiseks on vajalik usaldusväärse teabe levitamine, aga samas on
tarvis parandada ka elanikkonna tervisealast kirjaoskust, kuivõrd tänapäevases infoühiskonnas
on võimalik väga kergesti sattuda ebakorrektse terviseinfo mõjuvälja. Seega on üheks oluliseks
rahvatervishoiu tegevusvaldkonnaks kvaliteetse ja ebakvaliteetse terviseinfo eristamise ning
tõenduspõhise terviseinfo leidmise õpetamine. Rahvatervishoiu üks meede on elanikkonna
terviseharituse suurendamine, et inimestel endil oleksid vajalikud teadmised ja oskused oma
terviseseisundi parandamiseks või hea terviseseisundi säilitamiseks. Terviseharituse
suurendamine tähendab tervisealase kirjaoskuse suurendamist ning tuleneb ingliskeelsest
mõistest health literacy.
3. Elanike tervist, heaolu ja turvalisust toetava elukeskkonna kujundamine
Inimeste tervist mõjutab olulisel määral neid ümbritsev keskkond. Rahvatervishoiu üks
keskseid ideid on tervislike valikute lihtsustamine ja soodustamine ning tervist toetava, sh
turvalise ja heaolu soodustava elukeskkonna loomine. Seega on vaja elukeskkonna arendamisel
ja kujundamisel pidada silmas selle mõju inimeste tervisepotentsiaalile ning saavutada selliseid
muutusi, mis soodustaksid tervist ja iseseisvat toimetulekut. Elukeskkonna kujundamine
toimub pidevalt poliitiliste ja ühiskondlike otsuste kaudu nii riiklikul, paikkondlikul,
kogukondlikul kui ka isiku tasandil. Selguse mõttes on tegevuses tervise kõrval rõhutatud ka
45
Rahvastiku tervise arengukava 2009–2020
21
heaolu ja turvalisust toetava elukeskkonna vajadust, kuigi iseenesest hõlmab tervise mõiste ise
samuti heaolu ning keskkonna turvalisus on oluline tervisemõjur.
Paljude tervisedenduse tegevuste (vt § 7) üheks aspektiks on ka elukeskkonna kujundamine, nt
vigastuste ennetamisel, vaimse tervise edendamisel, kehalise aktiivsuse edendamisel, aga ka
teiste tervisedenduse tegevuste elluviimisel tuleb alustada keskkonna kujundamisest. Ka WHO
on oma materjalides rõhutanud, et tervist toetava elukeskkonna kujundamine on üks keskseid
rahvatervishoiu meetmeid46. Seega on punkt 3 otseselt seotud punktiga 4.
4. Tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmete ning muude rahvastiku tervist
toetavate meetmete elluviimine
Tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmed sõnastatakse eelnõu §-des 7 ja 8. Kuna
rahvatervishoiu meetmed peavad olema kooskõlas eri sihtrühmade vajadustega ning uusi olulisi
rahvastiku tervist mõjutavaid tegureid võib ilmneda ootamatult, pole võimalik, otstarbekas ega
võimalik tuua välja ammendavat rahvatervishoiu meetmete loetelu. Sisuliselt on
rahvatervishoiu meetmed kõik organiseeritud tegevused, mille eesmärk on suurendada inimeste
kontrolli oma tervise üle ning parandada seeläbi oma terviseseisundit.
Eelnõu §-s 7 sätestatakse tervisedenduse mõiste ja meetmed.
Tervisedenduse mõistet on võrreldes kehtiva RTerS-iga muudetud. Paljud siiani tervisedenduse
all käsitletud tegevused on viidud uues RTerS-is rahvatervishoiu meetmete alla, kuna need on
olulised nii tervisedenduse kui ka keskkonnatervishoiu kontekstis. Rahvatervishoid on ühelt
poolt strateegilise planeerimise valdkond, mille üks peamisi eesmärke ja tegevusi on kujundada
eri valdkondade ja osapoolte tegevust selliselt, et see oleks rahvastiku tervist toetav (põhimõtet
„tervis igas poliitikas“ juurutav tegevus). Teisalt on oluline ellu viia ka spetsiifilisi, sihitatud
sekkumisi ja meetmeid rahvastiku tervise parandamiseks ning ebasoovitavate tervisemõjude
vähendamiseks ja ennetamiseks. Need spetsiifilised valdkonnad, millega tervisedenduse
meetmeid planeeritakse, on nimetatud eelnõu § 7 lõikes 2. Tervisedenduse meetmete
kujundamise ja korraldamise ülesanne on RTerS-is sätestatud SoM-i ülesandena, samas on
kõigil ministeeriumidel kohustus tagada oma valitsemisalas RTerS-i eesmärkide täitmiseks
vajalike rahvatervishoiu meetmete, sh tervisedenduse meetmete elluviimine. Samuti peavad
tervisedenduse meetmeid ellu viima KOV-id.
Kehtivas RTerS-is on tervise edendamise põhiülesannete ning tervist edendavate vahendite
sõnastused vananenud. Samas on puudu tegevusvaldkonnad ja eesmärgid, millest lähtuvalt
tuleb tervist edendavaid tegevusi ellu viia. Täpsed sihtrühmad ja tegevused sõltuvad piirkonna
vajadusest ning tegevuste elluviimisel tuleb tugineda viimasele parimale teadmisele, mis on
tegevuse elluviijale (nt KOV-ile) kättesaadav. Tervisedenduse meetmed võivad olla ka
teenused, nt vaimse tervise edendamiseks võib olla vajalik teha kättesaadavaks
nõustamisteenuseid, tasakaalustatud toitumist saab edendada kvaliteetse toitumisnõustamise
kaudu jne. Seega ei pruugi tervisedenduse meetmed olla vaid populatsioonipõhised, vaid võivad
olla ka indiviidi tasandi teenused.
46
WHO, The 10 Essential Public Health Operations
22
Tegevusvaldkondade sätestamisel on aluseks võetud nii WHO suunised47 kui ka rahvastiku
tervise arengukava 2009–202048, milles on valdkondade kaupa seatud riiklikud
rahvatervishoiuga seotud eesmärgid. Tegevusvaldkonnad on kooskõlas ka eelnõu menetlemise
ajal koostamisel olevas rahvastiku tervise arengukavas 2020–2030 sätestatuga.
Eelnõu § 7 lõikes 1 sätestatakse, et tervisedendus on rahvatervishoiu haru, mille meetmete
eesmärk on vähendada riskitegureid, ennetada ja ohjata nende toimet ning suurendada
kaitsetegureid, et võimaldada inimestel saada suurem kontroll oma tervise üle ja seda seeläbi
tugevdada.
Eelnõu § 7 lõikes 2 sätestatakse tervisedenduse meetmed.
Tervisedenduse meetmed on:
1) vigastuste ennetamine ja vähendamine
Vigastused on haigusliik, mida eristab teistest see, et haigestumine on väga suures osas välditav
ning seda on võimalik teha nii turvalise keskkonna loomise kui ka elanikkonna teavitamise
kaudu. Samas on vigastusliigid eriilmelised ning võivad vajada erinevaid sekkumisi. Vigastuse
alaliigid põhjuste järgi on järgmised: liiklusvigastused, kukkumised, mehaanilise jõu toimel
tekkinud vigastused (sh söövitused, hammustused, põletused jne), uppumised ja lämbumised,
suitsu, tule ja leekide toimel tekkinud vigastused, külmumised, juhuslikud mürgistused, ründest
tingitud vigastused, enese vastu suunatud vägivallast tingitud vigastused, sh suitsiidid, ebaselge
tahtlusega sündmuse tagajärjel tekkinud vigastused.
Eesti vigastushaigestumus ja -suremus on EL-i keskmisest suurem, mistõttu on tegemist on
prioriteetse valdkonnaga. Vigastuste ennetamiseks ja vähendamiseks nähakse ette tegevusi
mitmes valdkondlikus arengukavas49.
2) uimastavate ja sõltuvust tekitavate ainete tarvitamise ennetamine ja vähendamine
Uimastavad ja sõltuvust tekitavad ained ehk uimastid on alkohol, tubakas, narkootilised ja
psühhotroopsed ained (sh illegaalsed narkootikumid) ja muud keemilised ained, mis mõjutavad
inimese enesetunnet, käitumist ja teda ümbritseva maailma tajumist ning võivad tekitada
sõltuvust50. Selliste ainete tarvitamine omab ühiskonnale ja üksikisikutele olulist negatiivset
mõju, mistõttu on nende tarvitamise vähendamine riiklik prioriteet.51
3) tasakaalustatud toitumise ja kehalise aktiivsuse edendamine
47
WHO, EPHO4: Health Promotion including action to address social determinants and health inequity.
48
Rahvastiku tervise arengukava 2009–2020
49
Vt rahvastiku tervise arengukava 2009– - 2020, siseturvalisuse arengukava 2015–2020, vägivalla ennetamise
strateegia 2015–2020, liiklusohutusprogramm 2016–2025
50
http://www.narko.ee/mis-on-narko/
51
Vt rahvastiku tervise arengukava 2009–2020, alkoholipoliitika roheline raamat, tubakapoliitika roheline raamat,
Eesti uimastitarvitamise vähendamise poliitika valge raamat
23
Tasakaalustatud toitumine ja piisav kehaline aktiivsus on vajalikud paljude terviseprobleemide
ennetamiseks, mis on muu hulgas seotud ülemäärase kehakaaluga.52 Kuna samamoodi nagu
paljudes teistes Euroopa riikides on ka Eestis ülekaaluliste osakaal elanikkonnas üha
suurenemas, valmistab SoM ette toitumise ja liikumise rohelist raamatut53, milles pakutakse
probleemide lahendamiseks välja valdkonna poliitikasuunad.
4) vaimse tervise edendamine
Inimeste füüsiline tervis saab tihti rohkem tähelepanu kui mentaalne tervis, mistõttu on oluline
rõhutada, et ka vaimse tervise edendamisega tuleb süsteemselt tegeleda54. Eestis on
depressiooni levimus tõusuteel ning ka suitsiidide suhtarv on võrreldes EL-i keskmisega
oluliselt suurem. Vaimse tervise edendamisel on väga oluline roll kohalikul ja kogukondlikul
tasandil – KOV-id, tööandjad, haridusasutused jpt saavad palju teha selleks, et meie
elukeskkond oleks vaimset tervist toetav. Eesti vaimse tervise ja heaolu koalitsioon on
koostanud vaimse tervise strateegia aastateks 2016–202555, kus on kirjeldatud palju tegevusi,
mida eri tasanditel saaks ellu viia, et rahvastiku vaimse tervise seisundit parandada. Laste
vaimse tervise igakülgset toetamist käsitleb integreeritud teenuste kontseptsioon, mis rõhutab
eeskätt lapse igapäevase elukeskkonna toetamise tähtsust ja vajalike teenuste korraldamist56.
Eelnõu koostamise ajal koostab SOM ka vaimse tervise rohelist raamatut.
5) seksuaaltervise edendamine
Seksuaaltervis on inimese seksuaalsust puudutav füüsilise, emotsionaalse, vaimse ja sotsiaalse
heaolu seisund. Seksuaaltervis ei tähenda vaid laste saamisega ning seksuaalsel teel levivate
haigustega seotud küsimustega tegelemist, vaid ka nt paarisuhete kvaliteedi arendamist. Hea
seksuaal- ja reproduktiivtervise ja vastutustundliku seksuaalkäitumise kujundamise üheks
eelduseks on seksuaal- ja reproduktiivtervise alane haritus. Muu hulgas on oluline tagada
elanikkonna teavitamine pereplaneerimise meetoditest. Seksuaalhariduse eesmärk on toetada
noorte seksuaalset arengut, saavutada positiivne enesehinnang ning austus enese ja teiste
vastu.57
Sarnaselt paljude teiste tervisedenduse valdkondadega saavad ka seksuaaltervise edendamisse
panustada eri osapooled: haridusvaldkonna ja tervishoiuvaldkonna kõrval saavad ka teised
riiklikud ja kohalikud asutused levitada tõenduspõhist informatsiooni seksuaaltervise kohta,
tagada juurdepääs nõustamisteenustele jne.
Eelnõu §-s 8 sätestatakse keskkonnatervishoiu, ohuteguri ja terviseriski mõiste ning
keskkonnatervishoiu meetmed
Eelnõuga ajakohastatakse keskkonnatervishoiu valdkonna käsitlus RTerS-is. Kehtivas RTerS-
is ei ole keskkonnatervishoidu eraldi mõistena ega valdkonna eesmärki fikseeritud, vaid on
kitsamalt käsitletud tervisekaitse põhiülesandeid ja -nõudeid. Samuti ei ole kehtivas RTerS-is
52
Vt rahvastiku tervise arengukava 2009–2020
53
Vt http://sm.ee/et/toitumise-ja-liikumise-roheline-raamat
54
Vt rahvastiku tervise arengukava 2009–2020
55
Vaimse tervise strateegia 2016–2025
56
Sotsiaalministeerium (2015). Integreeritud teenused laste vaimse tervise toetamiseks: ennetus, varajane
märkamine ja õigeaegne abi. Kontseptsioon.
57
Seksuaal- ja reproduktiivtervise arengusuunad 2013–2017
24
sätestatud ohutegureid ega keskkonnatervishoiu meetmeid. Keskkonnatervishoiu laiema
käsitlusega antakse eelnõus valdkonnast terviklikum üldpilt.
Praktikas ja Terviseameti põhimääruses on keskkonnatervishoiu valdkonna nimetamiseks
olnud praktikas kasutusel mõiste „keskkonnatervis“. See on keeleliselt ebaõnnestunud ning
koos termini „rahvatervis“ ajakohastamisega võetakse analoogselt kasutusele ka termin
„keskkonnatervishoid“. Täiendavad selgitused mõistete ajakohastamise kohta on esitatud
rahvatervishoiu mõiste selgituste juures (vt § 6 lõike 1 selgitusi).
Keskkonnatervishoiu all mõeldakse rahvatervishoiu haru, mis tegeleb elukeskkonna
muutmisega inimeste tervisele soodsamaks. WHO viimaste andmete58 kohaselt on maailmas
23% kõikidest surmadest ja 26% alla viieaastaste laste surmadest seotud keskkondlike
ohutegurite toimega. WHO Euroopa regioonis on keskkonna kanda hinnanguliselt 20%
kõikidest surmadest. WHO andmetel on hinnanguliselt kuni 22% rahvastiku tervisekaotustest
(DALY) otseselt seotud elu- ja töökeskkonnast tulenevate ohutegurite toimega. Eelkõige
mõjutavad keskkonnategurid lapsi, kusjuures alla 5-aastaste arvele langeb koguni 40%
keskkonna negatiivsest tervisemõjust. Lisaks lastele on keskkonnamõjudele vastuvõtlikumad
rasedad ja eakad.
Teadaolevalt põhjustavad või soodustavad saastunud õhk, vesi, pinnas, otsene kokkupuude
kemikaalidega, kliimamuutused ja UV-kiirgus umbes saja erineva haiguse ja tervisekahjustuse
teket. Keskendudes keskkondlike ohutegurite väljaselgitamisele ja nende toimega seotud
terviseriskide vähendamisele on võimalik tervisekaotusi vähendada ja ennetada.
Keskkondlikest ohuteguritest tulenevate probleemide ennetamiseks ja avaldunud mõjude
ohjamiseks on oluline koostöö eri sektorite vahel.
Riigi tasandil on keskkonnatervishoiu poliitika ning selle tegevuste kavandamisel ja
elluviimisel eelkõige vastutus Sotsiaalministeeriumil, Keskkonnaministeeriumil, Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumil, Maaeluministeeriumil, Siseministeeriumil, Terviseametil,
Keskkonnaametil, Keskkonnainspektsioonil, Veterinaar- ja Toiduametil ning Tarbijakaitse ja
Tehnilise Järelevalve Ametil.
RTerS-is sätestatakse keskkonnatervishoiu mõiste ja meetmed. Keskkonnatervishoiuga seotud
regulatsioone on ka teistes seadustes ja otsekohalduvates EL-i õigusaktides, mis käsitlevad
toodete ja teenuste ohutust, keskkonnakaitset jms. Näiteks veeseadus, mis reguleerib vee
kasutamist ja kaitset, sh joogivee küsimusi, kemikaaliseadus, mis käsitleb kemikaali käitlemist
ja kemikaali käitlemisega seotud majandustegevuse piiramist, REACH-määrus, mis käsitleb
kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist, atmosfääriõhu kaitse
seadus, mis reguleerib õhukvaliteedi (sh ebameeldiva lõhna ja välisõhus leviva müra) küsimusi,
ehitusseadustik, mis reguleerib muu hulgas ehitist puudutavat terviseohutust, hoonete
sisekliimat, tarbijakaitseseadus, mis käsitleb teenuseohutust jne.
Eelnõu § 8 lõikes 1 sätestatakse keskkonnatervishoiu mõiste, mille kohaselt on
keskkonnatervishoid rahvatervishoiu haru, mille meetmete eesmärk on inimese tervist otseselt
või kaudselt mõjutavate keskkonnast tulenevate tervisemõjurite, sh ohutegurite mõju
58
WHO (2016). Preventing disease through healthy environments: a global assessment of the burden of disease
from environmental risks.
25
hindamine ja neist tingitud terviseriskide ohjamine ja ebasoovitavate tervisemõjude
ennetamine. Mõiste sõnastamisel on aluseks võetud WHO kasutatavad keskkonnatervishoiu
valdkonna määratlused (nt WHO Regional Office for Europe (1994) „Environmental Health
Action Plan for Europe“59).
Eelnõu § 8 lõikes 2 on defineeritud ohuteguri mõiste, et oleks selge, milliste ohutegurite
olemuslike omaduste väljaselgitamisega keskkonnatervishoid tegeleb. Ohutegurid võivad
RTerS-i tähenduses olla:
1) füüsikalised (nt ioniseeriv ja mitteioniseeriv kiirgus, müra, vibratsioon, temperatuur, õhu
liikumise kiirus, niiskus),
2) keemilised (nt ohtlikud kemikaalid kas otsese kokkupuute või saastunud õhu, toidu, vee jms
kaudu) või
3) bioloogilised (nt mikroorganismid, parasiidid joogivee, toidu, sise- ja välisõhu, suplusvee,
pinnase jms kaudu).
Eelnõu § 8 lõikes 3 on defineeritud terviseriski mõiste. See on RTerS-i tähenduses
inimorganismi kokkupuutel ohuteguriga ebasoovitava toime ilmnemise tõenäosus ja
raskusaste, mis oleneb ohuteguri olemuslikest omadustest, kokkupuute kestusest ja ulatusest.
Keskkonnatervishoiu valdkond tegeleb terviseriskide hindamise ja ohjamisega.
Keskkonnatervishoiu valdkonnas tegeletakse terviseriskide hindamise ja analüüsimisega ning
nende ohjamisega juba enne seda, kui need on jõudnud kellegi tervist negatiivselt mõjutada.
Kui terviseriski ei ole suudetud eemaldada/ohjata, tuleb tegeleda ebasoovitava tervisemõju
ohjamisega.
Eelnõu § 8 lõikes 4 sätestatakse keskkonnatervishoiu meetmed:
1. Ohutegurite ja nende olemuslike omaduste väljaselgitamine
Inimese tervise seisukohalt on oluline välja selgitada ohutegurid, mis võivad mõjutada tema
tervist. Seejärel tuleb teha kindlaks teguri olemuslikud omadused, st sellised omadused, mida
ei saa muuta. Näiteks kui ohuteguri puhul on tegemist kemikaaliga, on oluline teada, millised
on selle kemikaali füüsikalis-keemilised, toksilised, ökotoksilised jms omadused, mida ei saa
muuta.
Tegevuse täitmise eest vastutab isik/asutus, kes on potentsiaalselt ebasoovitavat tervisemõju
põhjustava teguri eest vastutav. See võib olla riigiasutus, KOV, avalik-õiguslik või eraõiguslik
juriidiline isik ja füüsiline isik (tootja või teenuseosutaja) oma pädevuse piires ja vastavalt oma
tegevusalale. Lisaks on riigiasutustel (Terviseamet, Keskkonnainspektsioon, Keskkonnaamet,
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet jt) ülesande täitmisel toetav roll, et aidata
keskkonnatervishoiu probleeme identifitseerida – ohutegureid kindlaks määrata ja nende
olemuslikke omadusi välja selgitada.
2. Ohutegurist tulenevate terviseriskide hindamine ja ohjamine
Terviseriski hindamine tähendab ebasoovitava toime prognoosimist organismi kokkupuutel
ohuteguriga. Sealjuures hinnatakse toime ilmnemise tõenäosust ja raskusastet, mis oleneb
59
http://www.euro.who.int/__data/assets/pdf_file/0003/136227/EUR_ICP_CEH_212A.pdf
26
ohuteguri olemuslikest omadustest, kokkupuute kestusest ja ulatusest. Selleks, kas ohutegur
kujutab terviseriski, on vaja välja selgitada võimalik kokkupuude, kokkupuute tingimused
(doos, kokkupuute aeg jms) ja nende andmete alusel on võimalik prognoosida toimet. Teades
tervisriski ja seda mõjutavaid tegureid, on võimalik välja töötada meetmed riskide
ennetamiseks ja ohjamiseks. Me ei saa muuta olemuslikke omadusi, küll aga on võimalik
reguleerida nt kokkupuudet ja annust. Erinevate meetmetega saab vähendada või vältida
kokkupuudet (nt kaitsevahendid, väga ohtlike kemikaalide kasutamise keelustamine jms),
kehtestada piirangud kokkupuute ajale ja annusele jms.
Tooteohutuse seisukohast on väga oluline kasutada neid üksnes ettenähtud kasutusalal ning
järgides ettenähtud kasutamistingimusi, mis on välja töötatud eesmärgiga viia kasutamisega
kaasneda võiv ebasoovitav tervisemõju miinimumini või täielikult välistada. Näiteks on teada,
et põhjavee kaudu satub kindlas piirkonnas joogivette kemikaal, mis teatud doosis avaldab
negatiivset tervisemõju. Terviseameti ülesanne on sellisel juhul korraldada joogivee terviseriski
hinnang eksponeeritud elanikkonna suhtes ning vastavalt tulemustele teha vajaduse korral
teavitustööd ja pakkuda välja ohjamismeetmed. Oletades, et joogivee käitleja ei saa oma
kohustustega toorvee puhastamisel hakkama ja sellise vee tarbimine kujutab ohtu rahvastiku
tervisele, peab KOV leidma viisi olukorra ohjamiseks (kuna KOV-i ülesanne on veevarustuse
korraldamine oma territooriumil).
Terviseriskide hindamise ahelas on roll ja vastutus kõigil – nii KOV-il, Terviseametil, avalik-
õiguslikul ja eraõiguslikul juriidilisel isikul kui ka füüsilisel isikul vastavalt oma tegevusalale.
Terviseriskide hindamine ja ohjamine ei ole eraldiseisev töö, vaid eri osapooled peaksid oma
ülesannete täitmisel sellega pidevalt tegelema. Näiteks KOV-i planeeringute ja ehitusprojektide
kooskõlastamisel, veekogude terviseohutuse tagamisel ja jäätmemajanduse korraldamisel jne.
Terviseamet täidab ülesannet järelevalve ja sihtuuringute tulemuste alusel, avalik-õiguslik ja
eraõiguslik juriidiline isik ning füüsiline isik teenuse osutamisel, kaupade tootmisel jne.
Terviseriskide hindamisel on oluline pädevuse, oskuste ja teadlikkuse suurendamine. Tegevus
aitab vältida olukordi, kus nt KOV annab kaasnevatele terviseriskidele mõtlemata loa mõne
ehitise püstitamiseks, millega hiljem tekib müra, õhusaaste vm terviserisk. Näiteks tuulikupargi
kavandamisel on vaja teada ja arvestada, millised riskid selle rajamise tagajärjel tekivad ning
neid riske võimalikult palju maandada. Eri osapoolte sekkumist on vaja juba algstaadiumis –
ruumilisel planeerimisel ja keskkonnamõju (sh tervisemõju) hindamisel. Terviseametil
pädevuses on anda tuulegeneraatorite müra ja vibratsiooni terviseriski hinnang kavandatud
tingimustel, KOV-i ülesanne on vastavalt hinnangule otsustada edasiste tegevuste kohta.
3. Ohuteguri tervisemõjude hindamine ja ebasoovitavate tervisemõjude vähendamine
Kui ohutegur on avaldanud tervisemõju, on oluline hinnata tervisemõju ja välja selgitada,
millest see on tekkinud, ning leida meetmed mõju minimeerimiseks või kõrvaldamiseks.
Tegevus on oma olemuselt sarnane terviseriski hindamisega, kuid kui viimati nimetatuga on
võimalik tervisemõju ennetada, on selles staadiumis rõhk leevendavate meetmete leidmisel
(kuna tervisemõju võib olla juba avaldunud).
Tegevusega tuleb alustada, kui nt Terviseamet on oma töö käigus tehtud riskihindamise, seire
või riikliku järelevalve tulemusel hinnanud, et teatud piirkonnas ja loodud tingimustel on
tekkinud võimalik oht tervisele teatud ohuteguri(te)le eksponeerituse tulemusel. Ülesanne on
täitmiseks ka KOV-ile, kes selgitab välja oma piirkonna inimeste tervist negatiivselt mõjutavad
27
elukeskkonna tegurid ning analüüsib neid. Kui teatud ohuteguri kohta ei ole piisavalt andmeid,
aga on olemas oht, et see võib elanike tervist negatiivselt mõjutada, peab ülesande täitja
planeerima täpsema uuringu (tervisemõju hinnangu). Näiteks kui tegemist on KOV-i
territooriumil asetseva suurõnnetuse ohuga ettevõttega, mille tegevuse tagajärjel on tekkinud
kaebused objekti lähistel asuvatelt elamualadelt, on KOV-i ülesanne võimalikud ohutegurid ja
nende mõju välja selgitada. Tegemist ei ole oma olemuselt täiendava ülesande panemisega,
kuna ka praegu tegeleb KOV oma territooriumi elanike tervise ja heaolu küsimuste
lahendamisega. Samuti tegeleb Terviseamet tervist toetava ja parandava elu- ja õpikeskkonna
kujundamisele suunatud ning kvaliteetsele tervisekaitsele orienteeritud rahvatervishoiu
poliitika elluviimisega keskkonnatervishoiu valdkonnas. Tegevuse elluviimiseks on oluline
riigi ja KOV-i koostöö. Riigi ülesanne on nõustada ja võimaluse korral toetada KOV-i
ohutegurite ja tervisemõju väljaselgitamisel. Tervisemõju hindamise ja ohjamise roll on ka
avalik-õiguslikul ja eraõiguslikul juriidilisel isikul, samuti füüsilisel isikul, kui nt kemikaalide
käitleja, toodete valmistaja või teenuseosutaja tegevuse tagajärjel tekib võimalik oht tervisele.
Tervisemõju hindamine võib muu hulgas sisaldada kliinilisi uuringuid ja haavatava sihtrühma
biomonitooringut, mis aitab tervisemõju seoseid keskkonnaga paremini luua. Tervisemõju
hinnangu eesmärk on pakkuda otsustajatele tõenduspõhiseid soovitusi ohutegurite tervisemõju
ohjamiseks.
Tervisemõjude hindamine saab toimuda ka KOV-i arengukava koostamise käigus (enne
arengukava koostamist tuleb analüüsida rahvastiku tervist mõjutavaid asjaolusid). Kui leitakse
oluline KOV-i elanike tervist mõjutav ohutegur, tuleks selle tervisemõju ohjamiseks planeerida
tegevused kohalikku arengukavasse. Tervisemõjude hindamisel on juhtiv roll Terviseametil,
kelle üks tegevusvaldkond on keskkonnatervishoiu riskianalüüsi korraldamine ja tegemine.
Samuti nõustab Terviseamet riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutusi, avalik-õiguslikke ja
eraõiguslikke juriidilisi isikuid ning füüsilisi isikuid terviseriskide ja -mõjude suhtes ning teeb
soovitusi terviseriskide ja ebasoovitava tervisemõju ohjamiseks. Seda teeb Terviseamet oma
pädevuse piires ja lähtuvalt oma põhimäärusest. Näiteks annab Terviseamet oma pädevuse
piires teavet ohuteguri olemusliku omaduse kohta ja prognoosib ebasoovitavat toimet
organismi kokkupuutel ohuteguriga. Sealjuures hindab amet toime ilmnemise tõenäosust ja
raskusastet. Eelnimetatud info esitamisel on otsustajal võimalik järeldusi teha ja oma tegevust
planeerida selliselt, et oleks tagatud terviseohutus. Lisaks Terviseametile tegeleb keskkonnast
tulenevate ohutegurite tervisemõjude hindamisega ka nt Veterinaar- ja Toiduamet, kelle
pädevuses on toiduohutus.
Kui tegemist on kohaliku elu küsimusega, peaks KOV tervisemõju hindamise tellima. Sõltuvalt
olukorrast (hindamise mahukusest, maksumusest, raskusastmest jm) saab Terviseamet
hindamise teha, seda koordineerida ja/või nõustada KOV-i tervisemõju hindamise tegemisel
(milline on uuritav sihtrühm, millist metoodikat kasutada jne).
4. Ohuteguritest ning nendest tulenevate terviseriskide ohjamise ja ebasoovitavate
tervisemõjude ennetamise võimalustest teadlikkuse suurendamine
Oluline on suurendada elanike teadlikkust, et inimesed oskaksid teha ohutumaid ja tervislikke
valikuid, nt kemikaalide kasutamisel ja paljude teiste igapäevaelu puudutavate otsuste
tegemisel, mis võivad mõjutada enda ja teiste tervist.
28
Sisuliselt on teadlikkuse suurendamine üks ebasoovitavate tervisemõjude ohjamise meetmeid.
Selleks, et üksikisikute käitumise mõjutamine ei jääks ohjamismeetmena kõrvale, on eelnõu
koostaja seda meedet keskkonnatervishoiu meetmena eraldi rõhutanud. Ülesanne on eelnõu
kohaselt täitmiseks nii riigile (Terviseametile) kui ka KOV-ile. Terviseameti ülesanne on
avalikkuse teavitamine seire ja järelevalve käigus avastatud võimalikest terviseriskidest ja
nende vältimisest. KOV-i ülesanne on korraldada elanike haigusi ennetavaid tegevusi ehk kui
KOV-il on teave, et tema piirkonnas tarbib suur hulk inimesi joogivee nõuetele mittevastavat
kaevuvett, on KOV-i ülesanne tarbijaid sellega seonduvatest riskidest teavitada. Ülesannet
saavad KOV ja Terviseamet täita ka koostöös, samuti teiste ametite ja inspektsioonidega, kes
saavad konkreetse probleemi ohjamiseks adekvaatset infot anda.
Eelnõu 2. peatükis reguleeritakse rahvatervishoiu korraldust, mille eesmärk on fikseerida eri
osapoolte vastutus eelnõu §-s 6 sätestatud rahvatervishoiu meetmete elluviimisel. Selle
tulemusel luuakse terviklik rahvatervishoiu korraldus, mis aitab saavutada RTerS-i ja
valdkonna eesmärke.
Eelnõu 2. peatükis sätestatakse Vabariigi Valitsuse, ministeeriumide, sh SoM-i ning KOV-ide
ülesanded. Samuti sätestatakse 2. peatükis eraldiseisvalt SoM-i ülesannetest Terviseameti
Euroopa ja rahvusvahelise tasandi ülesanded ning Terviseameti õigused tasuliste teenuste
osutamisel.
Võrreldes kehtiva RTerS-iga on eelnõus täpsustatud riiklikke rahvatervishoiuga seotud
ülesandeid ning ajakohastatud KOV-ide rahvatervishoiuga seotud ülesandeid. Täpsemalt on
muudatusi võrreldes kehtiva õigusega kirjeldatud vastavate paragrahvide juures. Suures osas
on muudatuste näol tegemist õiguse ajakohastamisega vastavalt valdkonna arengule ning eri
osapoolte väljakujunenud praktikale.
WHO soovitas Eestil RTerS-is reguleerida kõigi tasandite vastutus rahvastiku tervise eest. Muu
hulgas soovitas WHO välja tuua Vabariigi Valitsuse ja valitsusasutuste rolli, rõhutada SoM-i
vastutust tagada õigus tervisele ning fikseerida KOV-ide ülesanne arendada tervist toetavat
kohalikku poliitikat.60 Neid soovitusi eelnõu väljatöötamisel ka järgiti – eelnõus on võrreldes
kehtiva RTerS-iga täpsustatud nii Vabariigi Valitsuse, KOV-ide kui SoM-i haldusala
ülesandeid. Samuti sätestatakse eelnõus kõigi teiste ministeeriumide roll RTerS-i eesmärkide
saavutamisel.
Kuigi Vabariigi Valitsuse ja ministeeriumide ülesanded on reguleeritud Vabariigi Valitsuse
seaduses, on RTerS-is kui valdkonna üldseaduses oluline tervikuna välja tuua eri osapoolte
vastutus inimeste tervise kaitsmisel ja rahvastiku tervise arendamisel. Analoogselt on
valdkonnaseadustes eri osapoolte rollid sätestatud nt lastekaitseseaduses ja korrakaitseseaduses.
Üks WHO peamisi suuniseid rahvatervishoiu poliitika kujundamisel on tagada eri
valitsemistasanditel eeldused elanike tervise ja heaolu eest seismiseks61. Selleks, et
otsusetegemisel arvestataks kõigil valitsemistasanditel rahvastiku tervisega, on vaja seda
protsessi järjepidevalt suunata. Otsusetegijate tähelepanu tuleb juhtida võimalustele rahvastiku
tervist positiivselt mõjutada ning samas tuleb hinnata ja arvesse võtta ka otsuste potentsiaalset
60
WHO Regional Office for Europe (2012). WHO Mission Report on Revising the Estonian Public Health Act
61
WHO, EPHO6: Assuring governance for health and wellbeing
29
negatiivset mõju. Selleks on vajalik rahvatervishoiualane kompetents igal otsustustasandil ning
arengu kavandamise juures.
Paikkondlikul tasandil tervisedenduse valdkonna kitsaskohtadest ja arenguvõimalustest
teadlikuks saamiseks korraldas TAI uuringu62, mille raames analüüsiti rahvatervishoiu
süsteeme Eestis ja valitud välisriikides (Rootsi, Taani, Inglismaa, Kanada ja Austraalia).
Analüüsi raportis tehti mitmeid soovitusi, mida võeti eelnõu koostamisel arvesse:
1) säilitada tervisedenduse riiklik juhtimine SoM-is ning TAI roll paikkonna tervisedenduse
arengu riikliku planeerijana ja koordineerijana;
2) suurendada KOV-ide rolli tervisedenduslikes tegevustes;
3) suurendada teiste sektorite ja osapoolte kaasamist paikkonna tervisedendusse erinevate
koostöövormide soodustamise kaudu;
4) muudatuste planeerimisel arvestada nende võimaliku mõjuga rahvatervishoiu eesmärkide
saavutamisele.
Eelnõu §-s 9 sätestatakse Vabariigi Valitsuse ülesanded rahvatervishoiu korraldamisel.
Vabariigi Valitsusele seatakse eelnõuga kohustus välja töötada ja kinnitada rahvatervishoiuga
seotud riiklikud strateegiad ning tagada rahvatervishoiu valdkonna jätkusuutlik rahastamine.
Vabariigi Valitsuse vastutuse sätestamine valdkonna strateegilise juhtimise ja jätkusuutliku
rahastamise eest on vajalik seaduse eesmärkide täitmiseks ning selleks, et tagada rahvastiku
tervise areng, sh inimeste tervise kaitse. Eelnõu väljatöötamise ajal toimub rahvatervishoiu
strateegiline juhtimine rahvastiku tervise arengukava kaudu. Samas on rahvatervishoiuga
seotud veel teisedki arengukavad, nt siseturvalisuse arengukava, heaolu arengukava jpt.
Jätkusuutliku rahastamise tagamise ülesannet valitsusel kehtiva RTerS-i alusel ei ole, kuid
Vabariigi Valitsuse ülesanneteks on juba praegu tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise
edendamisele suunatud riiklike programmide kinnitamine ning riigi tervisekaitse ja tervise
edendamise poliitika juhtimine. Kehtiva seaduse kohaselt finantseeritakse tervisekaitse,
haiguste ennetamise ja tervise edendamisega seotud riiklikke programme riigieelarvest.
Täpsemalt on valdkondlike arengudokumentide koostamise ja nendes ette nähtud tegevuste
rahastamise põhimõtted sätestatud riigieelarve seaduses. Ka WHO63 on soovitanud õigusakti
tasandil rõhutada Vabariigi Valitsuse rolli.
Eelnõu §-s 10 sätestatakse ministeeriumide ülesanded rahvatervishoiu korraldamisel.
Tagamaks põhimõtte „tervis igas poliitikas“ rakendamine ehk rõhutamaks eri osapoolte
vastutust rahvastiku tervise mõjutamise ja selle arengu tagamise eest, sätestatakse RTerS-is
ministeeriumide ülesanded rahvatervishoiu korraldamisel. Põhimõte „tervis igas poliitikas“ on
horisontaalne strateegia, mille keskmes on teadvustada tervisemõjureid, mida saab mõjutada ja
kontrollida eri sektorite poliitikaga.
Tervislike eluviiside ja tervist toetava elukeskkonna loomine on võimalik ainult
valdkonnaüleses koostöös. Ka WHO on rõhutanud, et mõju tervisele tuleb arvesse võtta kõigis
valdkondades, mis võivad rahvatervishoidu mõjutada (nt rahandus, transport, põllumajandus,
62
TAI, CPD (2012). Paikkonna tervisedenduse tugistruktuuri arendusvõimalused Eestis.
63
WHO Regional Office for Europe (2012). WHO Mission Report on Revising the Estonian Public Health Act
30
keskkond, linnaplaneerimine, haridus jne).64 Seepärast sätestatakse eelnõu § 10 lõikes 1
ministeeriumide kohustus tagada oma valitsemisalas ja pädevuse piires rahvatervishoiu
meetmete elluviimine. Iga ministeeriumi täpsemad ülesanded, vastutus ja pädevus on sätestatud
Vabariigi Valitsuse seaduses, eriseadustes ja asutuse põhimääruses. RTerS-i üks eesmärk on
reguleerida rahvatervishoiu terviklikku korraldust. Sätte mõte on avada kõigi ministeeriumide
rolli ja vastutust rahvastiku tervise mõjutamisel.
Eelnõu § 10 lõikes 2 sätestatakse ministeeriumide kohustus iga asjaomase otsustuse ja tegevuse
kavandamisel ja elluviimisel hinnata selle mõju rahvastiku tervisele ning sellega arvestada.
Selline mõjude hindamise kohustus on analoogselt sätestatud näiteks korrakaitseseaduse § 19
lõikes 2 süütegude ennetamise kontekstis. Praegu teeb TAI ettevalmistusi, et kohandada Eestile
universaalne tervisemõju hindamise vahend (ingl health impact assessment tool), mida saab
antud ülesande täitmisel tulevikus kasutusele võtta.
Samuti on nimetatud sättega seotud hea õigusloome ja normitehnika eeskirja § 46 lõike 1 punkt
1 – eelnõu seletuskirjas tuleb selgitada seaduse rakendamisest eeldatavasti tulenevaid
sotsiaalseid mõjusid. Mõjude hindamine on protsess, mille abil kogutakse tõendusmaterjali
poliitikavalikute eeliste ja puuduste kohta, hinnates nende potentsiaalseid tagajärgi ning mis
tuleb poliitika väljatöötamise käigus läbi teha65.
Justiitsministeeriumi ja Riigikantselei 2012. aastal koostatud mõjude hindamise metoodika
kohaselt hõlmavad sotsiaalsed mõjud muu hulgas tervisevaldkonda ning sotsiaalse mõju
hindamisel tuleb arvestada ka Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 28 (igaühe õigus tervise
kaitsele). Kontrollküsimused sotsiaalsete mõjude hindamiseks on järgmised:
1. Kas eelnõu mõjutab otseselt või kaudselt inimeste vaimset või füüsilist tervist, sh suremust,
haigestumust, puudega isikuid jne?
2. Kas eelnõu mõjutab haiguste või tervisekahjustuste riskitegureid (elutingimuste, müra, õhu,
vee jm keskkonna, sh töökeskkonna mõju tervisele, turvalisust, vigastuste ohtu jne)?
3. Kas eelnõu mõjutab inimeste tervisekäitumist ja tervise eeldusi, sh tubaka- ja
alkoholitoodete tarbimine, füüsiline tegevus, tervislik toitumine, vaba aja veetmine?66
Eesti Vabariigi põhiseadusest tuleneb riigil kohustus tagada inimeste tervise kaitse, mis hõlmab
muu hulgas põhimõtet, et mistahes meetmete ja tegevuste planeerimisel tuleb hinnata nende
mõju rahvastiku tervisele ning et riik peab arendama ja tagama teenuseid, et saavutada
rahvastiku tervise võimalikult hea seisund. Sätte eesmärk on reguleerida kõigi asjaomaste
ministeeriumide vastutust rahvastiku tervise mõjutamise eest. Samuti on säte seotud uues
RTerS-is sätestatud rahvatervishoiu põhimõtetega: ühise vastutuse ja tervise kõrgetasemelise
kaitse põhimõttega.
Kopenhaageni ülikooli hinnangul67 on peamised tervise ebavõrdsust mõjutavad tegurid ning
poliitikavaldkonnad, mille kaudu neid mõjutada, järgmised:
64
WHO Regional Office for Europe (2012). WHO Mission Report on Revising the Estonian Public Health Act
65
Justiitsministeerium, Riigikantselei (2012). Mõjude hindamise metoodika.
66
http://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/mojude_hindamise_metoodika.pdf
67
Copenhagen University: Tackling Health Inequalities Locally - the Scandinavian Experience (2015)
31
Poliitikavaldkonnad
Pere- Sotsiaal- Keskkond/ Põllu- Planee- Tervis-
Tervisemõjurid poliitika Haridus Tööturg poliitika liiklus majandus Rahandus ringud hoid
Lapse varajane areng
Toimetulek koolis
Segregatsioon
Töötus
Töökeskkond
Sissetulek/vaesus
Marginaliseerumine
Keskkondlikud riskid
Tubakas
Alkohol/narkootikumid
Füüsiline aktiivsus
Toitumine
Rahvatervishoiu valdkonna heade tulemuste saavutamiseks on vajalik otsusetegijatele
teadvustada võimalusi langetada elanike tervist toetavaid otsuseid eri valdkondades. See on
oluline, kuna suures ulatuses mõjutavad rahvastiku tervist, sh tervisealast ebavõrdsust,
tervisepoliitikavälised otsused. Kõik valitsusasutused peavad oma poliitika kujundamisel ja
väljatöötamisel võtma arvesse nende mõju tervisele ning lähtuma tervise kõrgetasemelise kaitse
põhimõttest (vt § 6 lg 2 p 2). See põhimõte tähendab, et tervis on oluline väärtus, mille kaitse,
säilitamise ja parandamise eest peavad vastutama kõik osapooled. Ka Alma Ata deklaratsioonis
on kinnitatud, et parima võimaliku terviseseisundi saavutamine on olulisim ülemaailmne
sotsiaalne eesmärk, mille saavutamine nõuab lisaks tervisesektorile mitmete teiste sotsiaal- ja
majandussektorite tegevust.68
Ka WHO on soovitanud Eestil RTerS-iga sätestada raamistik, mis toetaks muu hulgas
põhimõtet „tervis igas poliitikas“ ja intersektoraalset tervisekäsitlust69. WHO soovitused
põhinevad arusaamal, et iga poliitikavaldkond võib potentsiaalselt mõjutada tervist ja tervise
ebavõrdsust. Kuigi tervis ei ole paljude valdkondade fookuses, tuleb kõigi valdkondade
tegevuste kavandamisel arvestada potentsiaalseid mõjusid rahvastiku tervisele. Lisaks
potentsiaalsetele ebasoovitavatele tervisemõjudele võivad vastasel juhul jääda märkamatuks
võimalused rahvastiku tervise positiivseks mõjutamiseks. Sektoritevahelisel koordineeritud
koostööl on suur võimalus omada olulist mõju rahvastiku tervisele.70 Siin on suur roll SoM-il
kui rahvatervishoiu poliitika kujundamise eest vastutaval valitsusasutusel. SoM-i
üksikasjalikumad ülesanded rahvatervishoiu korraldamisel sätestatakse RTerS §-s 11.
Eelnõu §-s 11 sätestatakse SoM-i ja selle valitsemisala ülesanded rahvatervishoiu
korraldamisel.
Eelnõu §-s 11 sätestatud SoM-i ülesandeid täidetakse muu hulgas TAI ja Terviseameti kaudu.
Eraldi paragrahvis on sätestatud Terviseameti Euroopa ja rahvusvahelise tasandi ülesanded (vt
§ 12). Kehtivas RTerS-is ei ole TAI kaudu elluviidavaid tegevusi kajastatud. SoM-ile, TAI-le
ega Terviseametile ei kaasne eelnõuga otseseid uusi ülesandeid. SoM-ile kehtivad ka eelnõu §-
s 10 sätestatud ülesanded.
68
Alma Ata deklaratsioon (1978).
69
WHO Regional Office for Europe (2012). WHO Mission Report on Revising the Estonian Public Health Act
70
WHO Regional Office for Europe (2012). Addressing the social determinants of health: the urban dimesion and
the role of local government.
32
Eelnõu §-s 11 sätestatakse SoM-i ja selle valitsemisala ülesanded rahvatervishoiu
korraldamisel.
Eelnõu § 11 punktis 1 sätestatakse, et SoM kujundab rahvatervishoiu poliitikat ning koostab
õigusaktide eelnõusid ja strateegiaid, analüüsib rahvastiku tervist ja tervisemõjureid ning
korraldab sellel eesmärgil teadus- ja arendustegevust, asutab andmekogusid ja võimaldab nende
pidamist. Kui poliitikakujundamine ja õigusaktide eelnõude koostamine ning strateegiline
planeerimine rahvatervishoiu valdkonnas on ministeeriumi roll, siis teadus- ja arendustegevust
viivad ellu eelkõige rakendusasutused. Samas ei ole Sotsiaalministeerium ainus ministeerium,
kelle pädevusse kuuluvad rahvatervishoiuga seotud küsimused, näiteks Maaeluministeerium
vastutab toiduohutuse valdkonna eest. Nimetatud säte ei muuda juba paigas olevaid pädevuse
piire ning ministeeriumid lähtuvad oma töös VVS-ist ja oma põhimäärustest.
WHO on soovitanud RTerS-is rõhutada rahvatervishoiuga seotud analüüside ja strateegilise
planeerimise komponenti. Rahvatervishoiu poliitika arendamiseks vajalike tegevuste
koordineerimine toimub RTA kaudu. RTA-ga seotud strateegilises planeerimises mängib
olulist rolli RTA juhtkomitee, kelle ülesanne on planeerida RTA järgmise perioodi konkreetsed
tegevused ja nende elluviimiseks vajalikud rahalised ressursid. RTA juhtkomiteesse kuuluvad
ministeeriumide, KOV-ide ja valitsusväliste organisatsioonide esindajad.
Teisalt on oluline seaduse tasandil välja tuua, et olemas peavad olema eeldused, et
poliitikakujundamine saaks toimuda, tuginedes teadmisele ja tõendusele tänu analüüsidele ja
andmekogude kaudu saadavatele andmetele.
Eelnõu § 11 punktis 2 sätestatakse SoM-i ülesanne osaleda rahvatervishoiuga tihedalt seotud
valdkondade õigusaktide eelnõude, poliitikadokumentide ja strateegiate ettevalmistamises
eesmärgiga tagada tervisemõju hindamine ja sellega arvestamine kõigis asjaomastes
valdkondades. Rahvatervishoiu tulemuslikuks toimimiseks peab selle korraldus olema
stabiilne, mis eeldab püsistruktuuri olemasolu – see asub SoM-is. Ka WHO71 soovitas RTerS-
is rõhutada SoM-i rolli teiste sektorite ja osapoolte tegevuse mõjutamisel ja nõustamisel. SoM-
i rahvatervise osakonna põhiülesanne on luua eeldused tervist säästva ja tervisliku
elukeskkonna tekkeks, edendada terviseteadlikkust ning ennetada haigusi ja nendega kaasnevat
kahju.
Mitme ministeeriumi valitsemisala tegevused mõjutavad otseselt rahvastiku tervist ning neile
sätestatakse ka RTerS-is rahvatervishoiuga seotud ülesanded (vt eelnõu § 10). Kuna SoM on
rahvatervishoiu kujundamisel põhivastutaja, on vajalik, et SoM osaleks rahvatervishoiuga
otseselt seotud valdkondade planeerimise protsessis. Samas tuleb rõhutada, et rahvatervishoiu
valdkond on väga lai ning spetsiifilisemad rahvatervishoiuga seotud valdkonnad on teiste
ministeeriumide valitsemisalas (nt toiduohutus, mis on rahvatervishoiu alavaldkond,
tarbijakaitse, keskkonnakaitse, siseturvalisus jne). SoM ei sekku küll teiste ministeeriumide
valitsemisalasse, kuid kui SoM-ile kui rahvatervishoiu poliitika kujundajale jääb silma mõne
teise valitsusasutuse tegevus (või tegevusetus), mis mõjutab rahvastiku tervist negatiivselt, on
SoM-i ülesanne sellele tähelepanu juhtida, anda soovitusi olukorra muutmiseks jne. Samuti on
SoM-i roll juhtida tähelepanu, kui mõne planeeritava tegevuse puhul ei ole piisavalt hinnatud
või arvesse võetud selle mõju rahvastiku tervisele. SoM-il on kohustus olla kaasatud kõigi
selliste õigusaktide kooskõlastusringi, mis omavad mõju rahvastiku tervisele.
71
WHO Regional Office for Europe (2012). WHO Mission Report on Revising the Estonian Public Health Act
33
SoM pakub võimaluste piires tuge mõjude hindamisel (vt eelnõu § 10 lg 2). Samas tuleb
rõhutada, et iga ministeerium peab esmajoones ise tagama oma valitsemisalas tehtavate otsuste
ja tegevuste mõjude hindamise. SoM on selle ülesande täitmisel toeks nii suurel määral, kui see
on piiratud ressurssidest tingitult võimalik.
Eelnõu § 11 punktis 3 sätestatakse SoM-i ülesanne juhtida rahvatervishoiu poliitika
kujundamiseks vajalikku riigisisest ja rahvusvahelist koostööd või selles osaleda. SoM
kujundab Eestis rahvatervishoiu poliitikat. Kuna tegemist on horisontaalse valdkonnaga, mida
mõjutavad paljudes teistes sektorites tehtavad otsused ja rakendatavad meetmed, peab SoM
aktiivselt olema kaasatud tegevustesse, millel on oluline mõju rahvastiku tervisele. Mitmes
valdkonnas on vajalik haldusaladeülene koostöö, et saavutada häid tulemusi (nt vigastuste
ennetamine, turvalisuse edendamine, riskikäitumise vähendamine jne). Sellise koostöö
edendamiseks on loodud haldusaladeüleseid töögruppe ja komisjone (nt liiklusohutuskomisjon,
süüteo ennetuse nõukogu alla kuuluv kohaliku ennetuse töögrupp jne).
Lisaks riigisisesele koostööle on vaja teha koostööd teiste riikidega, eelkõige teiste EL-i
liikmesriikide ja naaberriikidega, sh rahvusvaheliste organisatsioonidega. Mitmed rahvastiku
tervist mõjutavad tegurid võivad olla piiriülese iseloomuga ning rahvatervishoiu meetmete
planeerimisel tuleb arvestada nii rahvusvahelist kui ka naaberriikide õiguskorda, süsteeme ja
olukorda.
Ka käesoleva paragrahvi punktis 2 sätestatud ülesande täitmine eeldab koostööd teiste
riigiasutustega. Selleks, et ka teiste ministeeriumide õigusaktide ja strateegiate koostamisel
ning poliitikakujundamiseks vajalikes protsessides võetaks arvesse ka rahvastiku tervise
arenguvajadusi ning otsuste ja tegevuste mõju rahvastiku tervisele, on vajalik järjepidev
koostöö. Kaasamine on poliitikakujundamise protsessis hea tava.
Eelnõu § 11 punktis 4 sätestatakse, et SoM kujundab oma valitsemisalas tervisedenduse ja
keskkonnatervishoiu meetmeid ja muid rahvastiku tervist toetavaid meetmeid ning korraldab
nende elluviimist. Konkreetseid keskkonnatervishoiu ja tervisedenduse tegevusi planeeritakse
valdkondliku arengukava (RTA) kaudu. Mitmed keskkonnatervishoiu ja tervisedenduse
tegevused võivad olla sisuliselt ka koolitamis-, juhendamis- ja nõustamistegevused, mistõttu on
käesolev punkt otseselt seotud eelnõu § 11 punktidega 5 ja 6.
Tervisedenduse tegevusi viiakse SoM-i valitsemisalas eelkõige ellu TAI kaudu – TAI tegeleb
elanikkonna tervisealase võimestamisega tervisedenduse valdkonnas, nt alkoholi
liigtarvitamise ennetamisega, narkomaania ennetamisega, tasakaalustatud toitumise ja kehalise
aktiivsuse edendamisega, vaimse tervise edendamisega, turvalise seksuaalkäitumise
edendamisega jne. Paljud tervist edendavad tegevused on suunatud sidusrühmade
mõjutamisele, nt tööandjatele, lasteaedadele, koolidele, kuid viiakse ellu ka elanikkonnale
mõeldud teavitustegevusi. Tervisedenduse tegevusi viivad aga teatud määral ellu ka nt
Sotsiaalkindlustusamet (nt vaimse tervise edendamise ja vägivallast tingitud vigastuste
ennetamise kontekstis) ja Tööinspektsioon (nt vigastuste ennetamise kontekstis).
Keskkonnatervishoiu meetmeid viib SoM-i valitsemisalas ellu eelkõige Terviseamet, kes
hindab keskkonnast tulenevaid terviseriske. Selleks selgitab Terviseamet välja võimalikud
ohutegurid, hindab elanike kokkupuudet nendega, sh teeb laboratoorseid uuringuid, et hinnata
toodete, teenuste ja keskkonna terviseohutust ning määrata kindlaks nakkustekitajad. Samuti
34
tegeleb Terviseamet teadlikkuse suurendamisega keskkonnatervishoiu valdkonnas, et
saavutada positiivne mõju rahvastiku tervisele.
Eelnõu § 11 punktis 5 sätestatakse SoM-i ülesanne luua rahvatervishoiu ja sellega tihedalt
seotud valdkondade arendamiseks ja juhtimiseks ning elanike terviseharituse parandamiseks
vajalikke juhendeid ja e-lahendusi ning korraldada täienduskoolitusi. Kuna rahvatervishoid on
horisontaalne ja sektorite vaheline valdkond, millesse panustavad paljud osapooled ja sektorid,
on vaja suurendada kõigi nende valdkondade esindajate rahvatervishoiualast kompetentsi ehk
tegeleda nende tervisealase võimestamisega, mis on RTerS §-s 6 sätestatud rahvatervishoiu
meede. Konkreetsed tegevused planeeritakse valdkondliku arengukava (RTA) kaudu.
Ülesande täitmine toimub peamiselt TAI ja Terviseameti kaudu. Näiteks tegeleb TAI pidevalt
KOV-idele jt sihtrühmadele juhendite väljatöötamisega, pakub koolituskeskuse kaudu koolitusi
sotsiaaltöötajatele, tervishoiutöötajatele, KOV-i ametnikele jt.
Mida enam osapooli näeb oma tegevuse ning rahvatervishoiu eesmärkide ja tulemuste vahel
seost, seda paremaid tulemusi on võimalik rahvatervishoius saavutada. Seega on see ülesanne
vajalik põhimõtte „tervis igas poliitikas“ juurutamiseks Eestis. WHO on soovitanud RTerS-is
täpsustada vajalike osapoolte koolitamist kui olulist tegevust rahvatervishoiu valdkonnas.72
Eelnõu § 11 punktis 6 sätestatakse SoM-i ülesanne nõustada riigi- ja KOV-ide asutusi ning
isikuid riskitegurite ohjamiseks ja vähendamiseks, nende toime ennetamiseks ning
kaitsetegurite suurendamiseks. Seda ülesannet täidavad vastavalt oma pädevusele ja
põhiülesannetele nii SoM ise kui ka SoM-i rakendusasutused. Näiteks on TAI-l välja
kujundatud veebipõhine toitumisnõustamise teenus ja rakendus toitumisharjumuste
jälgimiseks, samuti nõustab TAI KOV-e tervisedenduse tegevuste elluviimisel jne.
Terviseamet nõustab riigi- ja KOV-ide asutusi, avalik-õiguslikke ja eraõiguslikke juriidilisi
isikuid ning füüsilisi isikuid terviseriskide ja -mõjude suhtes ning annab soovitusi terviseriskide
ja ebasoovitava tervisemõju ohjamiseks.
SoM pakub võimaluste piires tuge mõjude hindamisel (vt eelnõu § 10 lg 2). Samas tuleb
rõhutada, et iga ministeerium peab esmajoones ise tagama oma valitsemisalas tehtavate otsuste
ja tegevuste mõjude hindamise. SoM on selle ülesande täitmisel toeks nii suurel määral, kui see
on piiratud ressurssidest tingitult võimalik.
Eelnõu §-s 12 sätestatakse Terviseameti Euroopa ja rahvusvahelise tasandi ülesanded
ning Terviseameti õigused tasuliste teenuste osutamisel.
Terviseamet on juhtiv, koordineeriv, nõustav ja järelevalvet tegev asutus tervishoiu,
nakkushaiguste seire, ennetuse ja tõrje, keskkonnatervishoiu, kemikaaliohutuse ja
meditsiiniseadmete ohutuse valdkonnas. Ameti tegevuse eesmärk on kehtiva põhimääruse
kohaselt tervist toetava ja parendava elu- ja õpikeskkonna kujundamisele suunatud ning
kvaliteetsele tervisekaitse- ja tervishoiuteenusele orienteeritud rahvatervishoiu poliitika
elluviimine tervishoiu-, tervisekaitse-, kemikaaliohutuse ja meditsiiniseadmete valdkonnas.
Kehtivas RTerS-is on Terviseameti ülesanded väga detailselt nimetatud ning seega dubleerib
seadus praktiliselt ameti põhimäärust. Eelnõuga sätestatakse Terviseameti Euroopa ja
72
WHO Regional Office for Europe (2012). WHO Mission Report on Revising the Estonian Public Health Act
35
rahvusvahelise tasandi ülesanded ning õigused tasuliste teenuste osutamisel. Lisaks sellele
viiakse Terviseameti kaudu ellu SoM-i keskkonnatervishoiuga seotud ülesandeid (vt § 11).
Siiani on kehtivas RTerS-is fikseerimata Terviseameti kohustus täita pädeva asutuse ülesandeid
Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse nr 1082/2013/EL tõsiste piiriüleste terviseohtude kohta
ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 2119/98/EÜ (ELT L 293, 05.11.2013, lk 1–15)
artiklite 6–10 kohaselt. Terviseamet on otsuse jõustumise järel ametlikult nimetatud pädevaks
asutuseks ning täidab juba praegu vastavaid ülesandeid.
Kehtiva RTerS-i kohaselt on Terviseameti ülesanne teavitada Euroopa Komisjoni ja WHO-d
rahvatervise rahvusvahelise tähtsusega hädaolukorrast. Samas ei piirdu riikliku rahvusvaheliste
terviseregulatsioonide (IHR)73 kontaktpunkti ülesanded vaid teavitamisega, mistõttu
sätestatakse eelnõuga Terviseameti üldine kohustus täita riikliku kontaktpunkti kõiki
ülesandeid IHR-i kohaselt. Samuti on Terviseameti kohustused seoses IHR-iga sätestatud
nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses (NETS). Sisuliselt aga täidab Terviseamet juba
praegu kõiki IHR-iga kaasnevaid pädeva ja volitatud asutuse ülesandeid, mistõttu eelnõuga
Terviseametile uusi ülesandeid ei kaasne.
Eelnõu § 12 lõike 1 punktis 1 sätestatakse, et Terviseamet on pädev asutus Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1223/2009 kosmeetikatoodete kohta (ELT L 342,
22.12.2009, lk 59–209) artiklite 11, 13, 22 ja 23 kohaselt. Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EÜ) nr 1223/2009 kohase pädeva asutusena haldab ja kasutab Terviseamet teavet,
mida artikli 13 kohaselt edastavad vastutavad isikud kosmeetikatoote kohta EL-i ühtsesse
andmebaasi. Seda teavet kasutatakse turujärelevalve, turuanalüüsi ja tarbijate teavitamise
eesmärgil. Terviseameti ülesandeks on veel kontrollida kosmeetikatoote kohta peetavat toote
andmikku, koguda ja menetleda teavet kosmeetikatoote kasutamisel ilmnenud tõsise soovimatu
mõju kohta, teha koostööd asjaomaste rahvusvaheliste institutsioonidega ning analüüsida ja
anda aru järelevalve toimimisest komisjonile.
Eelnõu § 12 lõike 1 punktis 2 sätestatakse Terviseameti kohustus täita pädeva asutuse
ülesandeid Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse nr 1082/2013/EL artiklite 6–10 kohaselt.
22.10.2013 jõustunud otsuse nr 1082/2013/EL eesmärk on toetada liikmesriikidevahelist
koostööd ja koordineerimist, et parandada inimestel esinevate raskete haiguste üle
liikmesriikide piiride leviku ärahoidmist ja tõrjumist, võidelda muude tõsiste piiriüleste
terviseohtude vastu ning aidata tagada inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse liidus. Otsust nr
1082/2013/EL kohaldatakse rahvatervise (rahvatervishoiu) meetmete suhtes tõsiste piiriüleste
terviseohtude korral, mis kuuluvad mis tahes järgmistesse kategooriatesse:
a) bioloogilist päritolu ohud, mille hulka kuuluvad:
i. nakkushaigused;
ii. nakkushaigustega seotud antimikroobne resistentsus (AMR) ja tervishoiuteenuste
osutamisega seotud nakkused (edaspidi „seonduvad tervise eriküsimused”);
iii. biotoksiinid või muud kahjulikud bioloogilised mõjurid, mis ei ole seotud
nakkushaigustega;
b) keemilist päritolu ohud;
c) keskkonnast tulenevad ohud;
d) teadmata päritolu ohud;
73
WHO (2005). International health regulations. 2nd ed.
36
e) sündmused, mis võivad kujutada endast rahvusvahelise tähtsusega rahvatervise
(rahvatervishoiu) hädaolukorda IHR-i alusel, eeldusel, et nad kuuluvad mõnda eelnimetatud
punktides nimetatud ohuliiki.
Otsuse nr 1082/2013/EL tähenduses on tõsine piiriülene terviseoht bioloogiline, keemiline,
keskkonnaalane või teadmata päritolu eluohtlik või muidu tõsine oht, mis levib või kätkeb
märkimisväärset levimise ohtu üle liikmesriikide piiride ning mille puhul võib olla vajalik
koordineerimine liidu tasandil, et tagada inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse.
Sarnaselt IHR-iga käsitleb ka otsus nr 1082/2013/EL lisaks nakkushaigustele ja
nakkushaigustega seotud eriküsimustele (nt AMR), aga ka täiendavalt keemilist päritolu,
keskkonnast tulenevatele ja teadmata päritolu piiriüleseid ohte rahvastiku tervisele.
Seega kohustab otsus liikmesriike varajase hoiatamise ja reageerimise süsteemi kaudu
teavitama ka mittenakkuslikest ohtudest inimeste tervisele, mis võivad levida piiriüleselt.
Riiklikud pädevad asutused (Eestis Terviseamet) või Euroopa Komisjon edastavad varajase
hoiatamise ja reageerimise süsteemis hoiatusteate, kui tekkiv või arenev tõsine piiriülene
terviseoht vastab kõigile järgmistele kriteeriumitele:
a) see on asjaomase koha ja aja kohta ebaharilik või ootamatu või põhjustab või võib
põhjustada inimeste märkimisväärset haigestumust või suremust või selle ulatus kasvab
kiiresti või võib kasvada kiiresti või see ületab või võib ületada riigi reageerimisvõime;
b) see mõjutab või võib mõjutada rohkem kui üht liikmesriiki;
c) see nõuab või võib nõuda koordineeritud reageerimist liidu tasandil.
Hoiatusteate edastamisel teevad riiklikud pädevad asutused ja Euroopa Komisjon varajase
hoiatamise ja reageerimise süsteemi kaudu viivitamata teatavaks kogu nende käsutuses oleva
kättesaadava asjakohase teabe, mis võib olla kasulik reageerimise koordineerimisel, nagu:
a) haigusetekitaja laad ja päritolu,
b) haigusjuhtumi või puhangu kuupäev ja koht,
c) edasikandumise või leviku viisid,
d) toksikoloogilised andmed,
e) tuvastamise ja kinnitamise meetodid,
f) rahvaterviseriskid (riskid rahvastiku tervise suhtes),
g) rahvatervise (rahvatervishoiu) meetmed, mida on rakendatud või mida kavatsetakse võtta
riigi tasandil,
h) muud kui rahvatervise (rahvatervishoiu) meetmed,
i) isikuandmed, mida on vaja kontaktsete isikute väljaselgitamiseks,
j) mis tahes muu asjaomase tõsise piiriülese terviseohuga seotud asjakohane teave.
Alternatiivina RTerS-ile kaaluti piiriülese terviseohuga seonduva reguleerimist NETS-is, kuid
kuna otsuse nr 1082/2013/EL rakendusala on oluliselt laiem kui nakkushaigused, ei oleks see
NETS-i reguleerimisalaga kooskõlas. Samuti kaaluti piiriülese terviseohuga seonduva
reguleerimist hädaolukorra seaduses, kuid ka see ei osutunud võimalikuks, kuna piiriülese
terviseohu ilmnemine ei pruugi Eesti jaoks alati tähendada hädaolukorda hädaolukorra seaduse
tähenduses. Kuna otsus nr 1082/2013/EL eeldab mittenakkusliku piiriülese terviseohu ad hoc
monitooringut riigi tasandil, ei saa mittenakkuslike terviseohtude monitooringusüsteemi
toimimise mehhanisme õiguslikult siduda hädaolukorraga, millega toimetulekuks on sätestatud
omad mehhanismid.
37
Eelnõu § 12 lõike 1 punktis 3 sätestatakse Terviseameti kohustus täita riikliku kontaktpunkti
ülesandeid rahvusvaheliste terviseregulatsioonide (IHR) kohaselt.
Kontaktpunkt on riigi poolt määratud riiklik keskus, mis peab olema WHO IHR kontaktpunktile
pidevalt kättesaadav IHR-i alusel. Riikliku IHR-i kontaktpunkti funktsioonid on:
a) edastada riigi volitusel WHO IHR-i kontaktpunktile vältimatult vajalikku teavet IHR-i,
eeskätt artiklite 6 ja 12 rakendamise kohta;
b) edastada teavet ja koguda informatsiooni riigi administratsiooni vastavatelt sektoritelt, kaasa
arvatud nendelt, kes vastutavad seire ja teavitamise, sissesõidupunktide käitlemise, rahvatervise
(rahvatervishoiu) teenistuste, kliinikute ja haiglate ning muude valitsusasutuste käitlemise eest.
Eelnõu § 12 lõikes 2 sätestatakse Terviseameti õigus osutada oma põhitegevusega seotud
tasulisi teenuseid keemiliste, bioloogiliste ja füüsikaliste ohutegurite määramiseks ja
riskihindamiseks, kui see ei takista tema põhimäärusest tulenevate ülesannete täitmist.
Eelnõu § 12 lõikes 3 sätestatakse, et Terviseameti tasuliste tervisekaitseteenuste osutamise
korra ja hinnakirja kehtestab valdkonna eest vastutav minister ehk sotsiaalminister määrusega.
Terviseamet osutab hinnakirja kohaselt tasulisi teenuseid juriidilise või füüsilise isiku, riigi- või
kohaliku omavalitsuse asutuse taotluse alusel keemiliste, bioloogiliste ja füüsikaliste
ohutegurite määramiseks ning riskihindamiseks. Analoogne kord on kehtinud 2000. aastast.
Tasuliste teenuste hinnad kujundatakse põhjendatud kulude alusel, võttes aluseks teenuse
osutamiseks vajalikud tööjõu-, materjali-, seadmete ja üldkulud. Tasuliste tervisekaitseteenuste
hinnakujunduse aluseks on analüüsi tegemiseks kasutatav metoodika, kus on kajastatud
analüüsi tegemiseks vajalikud materjalid ja seadmed ning juhised analüüsi tegemiseks. Hinna
kujundamisel jaotatakse kulud otsesteks ja kaudseteks kuludeks. Otseste kulude kalkuleerimisel
arvestatakse konkreetse analüüsiga seotud tööjõu-, materjalide, kemikaalide ja tarvikute kulusid
ning kulutusi kasutatavatele seadmetele. Kaudseteks kuludeks on administratsiooni töötasu,
tööjõumaksud, hoonete majanduskulud (vesi ja kanalisatsioon, elekter, valve jms), telefoni-,
sõiduki-, inventari-, infotehnoloogia- ja koolituskulud ning asutuse üldkulud. Analüüsi
omahinnale lisatakse kaudsed kulud protsendina otsestest kuludest. Rakendusakti kavand on
lisatud seletuskirjale.
Eelnõu § 12 lõikes 4 sätestatakse, et Terviseametil on õigus arvutada tasuliste
tervisekaitseteenuste hinnakirjas nimetamata uuringu maksumus analoogilise uuringu hinna
alusel.
Eelnõu §-s 13 sätestatakse kohaliku omavalitsuse ülesanded rahvatervishoiu
korraldamisel.
Rahvatervishoiu eesmärkide saavutamiseks tuleb saavutada elukeskkonnas ja poliitikas
muutusi, mis toetaksid tervist ja tervislikke valikuid (s.o sotsiaalökoloogiline lähenemine).
Selleks peavad tegevusi ellu viima need inimesed või grupid, kellel on reaalselt võimu ja/või
võimalusi sotsiaalpoliitilisi muutusi ellu kutsuda. Eesti kontekstis saab võimust rääkida riigi ja
KOV-i tasandil. Mitme välisriigi kogemuse põhjal saab väita, et oluline eeldus muutuste
realiseerumiseks ning heade tulemuste saavutamiseks rahvatervishoius on just kohaliku tasandi
roll, motivatsioon ja valmisolek rahvatervishoiuga tegeleda. Sellest tulenevalt on eri riikides
rahvastiku tervist mõjutavates tegevustes kohaliku tasandi osatähtsust pidevalt suurendatud.
38
Kohalikul tasandil on üldjuhul (võrreldes riikliku tasandiga) suuremad võimalused teiste
sektorite kaasamiseks tervist toetavatesse tegevustesse.74
KOV-id peavad oma haldusterritooriumil otsustama ja korraldama kõiki kohaliku elu küsimusi.
Mõiste „kohaliku elu küsimus“ ei ole aga täpselt määratletud ning tekitab seepärast
keskvalitsuse ja KOV-i vahel vastutuse jagunemisel küsitavusi. Piiri tõmbamiseks, kas tegemist
on kohaliku elu küsimusega, võib lähtuda subsidiaarsusprintsiibist, mille puhul ülesannete
täitmine jäetakse kodanikule kõige lähemale sobivaimale üksusele. Samuti saab kohaliku elu
küsimuse määratlemiseks kaaluda, kas küsimus on seotud kohaliku kogukonnaga.75
Ülaltoodut arvesse võttes on asjakohane paljusid rahvatervishoiuga seotud ülesandeid lugeda
kohaliku elu küsimusteks ning anda suur osa vastutusest rahvastiku tervise arendamisel KOV-
idele, sest KOV vastutab kõige otsesemalt elanikke ümbritseva elukeskkonna kujundamise eest,
samuti on KOV-i ülesanne abivajavate isikute abistamine, lastekaitse korraldus jne. Riigi
tasandi roll on KOV-e rahvatervishoiuga seotud ülesannete täitmisel toetada nõustamise,
töövahendite jt KOV-e võimestavate abinõudega. RTA kaudu on järjepidevalt ellu viidud
tegevusi kohaliku tasandi tervisevõimekuse suurendamiseks ning taoliste meetmete
rakendamine jätkub ka tulevikus. Rahvatervishoiu tegevuste vajalikkuses KOV-id ei kahtle,
kuna juba 2015. aastal tehtud küsitluse kohaselt oli 89% KOV-ide juhtivametnikest nõus
väitega, et tervislikke valikuid toetava elukeskkonna kujundamine ja elanike tervislike
eluviiside soodustamine on KOV-i oluline ülesanne. See näitab, et valmisolek
rahvatervishoiuga tegelemiseks on järjest kasvanud. Sama näitab KOV-ide terviseprofiilidega
hõlmatus: TAI andmetel oli 2016. aasta lõpu seisuga terviseprofiil olemas 71%-l KOV-idest
ning paljudes neist püstitati sellest lähtuvaid eesmärke ja planeeriti tegevusi eesmärkide
saavutamiseks.
Eestis oli 2017. aasta alguse seisuga Statistikaameti andmetel 213 KOV-i, mis erinesid oma
suuruselt ning võimekuselt oluliselt. Haldusreformi seaduse jõustumise tulemusel paljud KOV-
id ühinesid ning alates 2018. aasta alguseks oli Eestis 79 KOV-i. Haldusreformi tulemusel
eeldatakse KOV-ide võimekuse taseme tõusmist. Samuti lõpetasid 2017. aastal oma töö
maavalitsused, kellel on pikka aega olnud oluline roll maakonna tasandi rahvatervishoiu
tegevuste elluviimisel. Eelnõu 432 SE jõustumisel lõpetati maavalitsuste töö ning nende
arendus- ja rahvatervishoiuülesanded anti üle KOV-idele ühiselt täitmiseks.
RTerS-is sätestatud KOV-ide ühised ehk maakonna või piirkonna tasandil elluviidavad
ülesanded ajakohastati eelnõuga 432 SE ning käesoleva eelnõuga on vaja vaid mõne ülesande
sõnastuse täpsustamine. KOV-i tasandi ülesanded on kehtivas RTerS-is jätkuvalt
ajakohastamata, ebaselged ning teatud määral rakendamatud. KOV-idel on kehtiva RTerS-i
alusel kohustus korraldada elanikkonna haiguste ennetamisele ja tervise edendamisele suunatud
tegevusi oma maa-alal, samuti korraldada tervisekaitsealaste õigusaktide täitmist.
Selleks, et oleks üheselt selge, milliste rahvatervishoiu meetmete elluviimise eest KOV-id
vastutavad, ajakohastatakse käesoleva eelnõuga nende ülesandeid võrreldes kehtiva RTerS-iga.
Eelnõuga ei anta KOV-idele uusi ülesandeid, kuid üksikute KOV-ide ülesanded muutuvad
eelnõu jõustumisel senisest selgemaks, samuti muutuvad eelnõu jõustumisel kehtetuks mitmed
KOV-ide ülesanded, mille elluviimisel KOV-i rolli tänapäeval enam ei nähta (nt laste
74
TAI, CPD (2012). Paikkonna tervisedenduse tugistruktuuri arendusvõimalused Eestis.
75
Siseministeerium (2007). Arengukaval põhinev kohaliku omavalitsuse arendustegevus.
39
ennetavate tervisekontrollide ja immuniseerimise korraldamine). Eelnõuga viiakse KOV-i
ülesanded kooskõlla KOV-ide ühiselt täidetavate ülesannetega ning sätestatakse selgelt KOV-
ide vastutus rahvastiku tervise edendamisel.
Kuigi paljud KOV-id (eriti väiksemad ja haldussuutlikkuselt nõrgemad) pole süsteemselt
rahvatervishoiuga tegelenud, loodi haldusreformi elluviimisega eeldused olukorra
paranemiseks. Lisaks rahvatervishoiuga seotud ülesannetele, mis on KOV-idele kehtinud
RTerS-ist tulenevalt, vastutavad KOV-id veel paljude rahvatervishoiuga otseselt seotud
valdkondade tegevuste eest (nt noorsootöö, sotsiaalhoolekanne, haridus jne).
Täpsemalt on KOV-ide ülesandeid ning sellega seotud muudatusi kirjeldatud konkreetsete
lõigete juures alljärgnevalt.
Eelnõu § 13 lõikes 1 sätestatakse KOV-ide ühiselt täidetavad ülesanded. Sisulisi muudatusi
võrreldes 01.01.2018 kehtima hakanud RTerS-i redaktsiooniga ei tehta.
Rahvatervishoiu meetmeid tuleb planeerida paralleelselt muude maakonna arendustegevustega,
pidades silmas kõikides valdkondades planeeritavate tegevuste mõju rahvastiku tervisele ning
samas planeerides spetsiifilisi tegevusi, mis on vastava maakonna või piirkonna rahvastiku
tervise seisundi parandamiseks vajalikud. Kuna rahvatervishoid on planeerimisvaldkond, siis
on oluline, et rahvatervishoiu tegevuste elluviimise ja valdkonna koordineerimise eest vastutaks
sama asutus/koostööorgan, kes vastutab ka üldise maakonna arengu planeerimise eest.
Eelnõu § 13 lõike 1 punktis 1 sätestatakse KOV-ide ühine ülesanne kujundada elanike tervist,
heaolu ja turvalisust toetavat elukeskkonda. Elukeskkonna kujundamisel tuleb lähtuda tervise
kõrgetasemelise kaitse põhimõttest. Tervis on inimese põhiõigus, mis tähendab, et ühiskond
peab tagama kõigile inimestele eeldused võimalikult hea terviseseisundi saavutamiseks.
Elanike terviseseisundit mõjutavad väga erinevad faktorid (vt termineid „tervisemõju“,
„tervisemõjur“, „ohutegur“), sh keskkondlikud mõjurid. Õigus tervisele ja ohutule elu-, õpi-,
töö- ja psühhosotsiaalsele keskkonnale on fikseeritud Eesti Vabariigi põhiseaduses.
Kuna KOV-idel on ülesanne ühiselt suunata maakondlikku arengut ning seeläbi tehakse
maakonna tasandil otsuseid, mis mõjutavad otseselt meie elukeskkonda ja selle kaudu ka meie
tervist, on asjakohane sätestada KOV-ide ühiselt täidetav kohustus kujundada elukeskkonda
selliselt, et see oleks elanike tervist toetav. Selleks, et oleks väga selge, et siin mõeldakse tervist
selle laias tähenduses (füüsiline, vaimne ja sotsiaalne heaolu) ning et ka elukeskkonna
turvalisus on oluline tervist mõjutav faktor, on ülesandes eraldi välja toodud ka heaolu ja
turvalisus. Seega peavad KOV-id kõikide meetmete ja tegevuste planeerimisel arvestama
planeeritavate tegevuste potentsiaalset mõju elanike tervisele ning tegema pidevaid pingutusi
selleks, et meie elukeskkond oleks tervist, sh heaolu ja turvalisust toetav.
Eelnõu § 13 lõike 1 punktis 2 sätestatakse KOV-ide ühine ülesanne koostada maakonna või
piirkonna tervise- ja heaoluprofiil ning arvestada selles sisalduvat teavet maakonna või
piirkonna arengustrateegia koostamisel.
Tervise- ja heaoluprofiili koostamine on vajalik teatud territooriumi elanike tervisest ning seda
mõjutavatest teguritest ülevaate saamiseks. Tervise- ja heaoluprofiil on tõhusaks strateegiliseks
planeerimiseks vajalikke andmeid koondav andmete kogum, mille nõuded sätestatakse RTerS-
40
i §-s 14. Tervise- ja heaoluprofiili koondatud andmed aitavad mõista, milliseid tegevusi tuleb
planeerida ja ellu viia, et suurendada elanikkonna heaolu, parandada inimeste elukvaliteeti ning
seeläbi parandada ka piirkonna elanike tervisenäitajaid. Seega aitab tervise- ja heaoluprofiili
koostamine kaasa teadmistele põhinevale poliitikakujundamisele, mis on ka riiklik põhimõte.
Tervise- ja heaoluprofiilis sisalduvat teavet tuleb arvestada maakonna või piirkonna
arengustrateegia koostamisel. Tervise- ja heaoluprofiil koostatakse sama piirkonna kohta, mille
kohta koostatakse arengustrateegia (lähtuvalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse
(KOKS) §-st 373). See on vajalik, kuna iga otsus (poliitiline, majanduslik vm) mõjutab
potentsiaalselt rahvastiku tervist ning iga tasandi otsusetegijad peavad kõigi valdkondade
tegevuste planeerimisel võtma vastutuse rahvastiku tervise eest. Tervise- ja heaoluprofiil aitab
näha seoseid eri valdkondades tehtavate otsuste, planeeritavate tegevuste ja tervisemõjurite
vahel. Profiili koostamine aitab maakondliku76 arengustrateegia koostamise eel saada ülevaate
piirkonna elanike tervist, heaolu ja turvalisust mõjutavatest teguritest ja seada prioriteete ning
sõnastada otseselt elanike tervist ja heaolu puudutavaid eesmärke.
Tervise- ja heaoluprofiilide koostamise juhendamisega tegeleb riigi tasandil TAI, kes on välja
töötanud juhised, mida profiili koostamisel kasutada tuleks, ja kes koostab maakondadele ühtse
statistilise ülevaate, mida profiili koostamisel analüüsi aluseks võtta. On oluline, et profiilides
oleksid kajastatud kõik olulised andmed ning et profiilid oleksid võrreldavad. Kuna profiil ei
sisalda vaid SoM-i haldusala andmeid, on oluline, et ka teised ministeeriumid ja nende
allasutused annaksid tervise- ja heaoluprofiilide koostamiseks vajalikke andmeid ja statistikat
ning teeksid selles osas TAI-ga koostööd. Näiteks sisaldab tervise- ja heaoluprofiil ka paljusid
siseturvalisuse ja ohutusega seotud indikaatoreid, mille kohta on parimad andmed hoopis
Siseministeeriumil ja Justiitsministeeriumil.
Eelnõu § 13 lõike 1 punktis 3 sätestatakse KOV-ide ühine ülesanne viia ellu tervisedenduse ja
keskkonnatervishoiu meetmeid maakonnas või piirkonnas vähemalt tervise- ja heaoluprofiilis
kajastatud peamiste riskitegurite ohjamiseks. Tervise- ja heaoluprofiil sisaldab kokkuvõtet
maakonna või piirkonna peamistest tervisemõjuritest. Riskitegurite ohjamiseks tuleb KOV-i
üksustel ühiselt planeerida tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmeid, mis on vajalikud
maakonna või piirkonna rahvastiku tervise seisundi parandamiseks. Tervisedenduse ja
keskkonnatervishoiu meetmed on sätestatud RTerS §-des 7 ja 8. KOV-idel on suur
otsustusõigus selles osas, milliseid meetmeid viia ellu ühiselt ning milliseid eraldiseisvalt.
Põhifookus meetmete, sh teenuste planeerimisel peab olema just nendel, mis aitavad
maakonna/piirkonna rahvastiku tervise seisundit kõige enam parandada ning aitavad kaasa
kõige problemaatilisemate asjaolude lahendamisele. Paljude rahvastiku tervist toetavate
teenuste osutamine on korraldatud riiklikult, kuid ka KOV-id peavad jälgima, mis teenuste
järele nende piirkonnas on vajadus. Samuti saavad KOV-id aidata kaasa riiklikult osutatavate
teenuste kättesaadavusele oma piirkonnas (nt kahjude vähendamise teenus) või pakkuda
teenuseid ka omalt poolt (nt hariduslikud tugiteenused, vaimse tervise teenused, turvalisuse
tagamiseks vajalikud teenused, transporditeenused jne).
Analoogsed ülesanded on KOV-idel ka eraldiseisvalt, kuid praktika on näidanud, et mitmed
rahvatervishoiu probleemid on maakondliku ulatusega ning sellisel juhul on kulutulusam ja
76
Maakonna arengustrateegia on aluseks maakonna KOV-ide poolt ühiselt maakonna arengu suunamisele,
investeeringute kavandamisel, investeeringuteks toetuste taotlemisel jne.
41
tõhusam planeerida meetmeid, sekkumisi ja teenuseid maakonna/piirkonna tasandil ning KOV-
i üksuste üleselt. Need võivad nt olla alkoholi või illegaalsete uimastite tarvitamisega seotud
probleemid, väheste vanemlike oskustega seotud probleemid, mõne rahvatervishoiu
seisukohast olulise teenuse (ka nt sotsiaalteenuse) kättesaadavusega seotud probleemid jpm.
Samuti võib olla otstarbekas korraldada KOV-ide koostöös teavitus- ja arendustegevusi (nt
spetsialistide koolitused, konverentsid, elanikkonna teavitamine).
Uues RTerS-is kasutatakse üldnimetaja „rahvastiku tervist toetavad tegevused“77 asemel
väljendit „tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmed“. Kuna käesoleva eelnõuga
ajakohastatakse võrreldes kehtiva RTerS-iga ka mõisteid, sh tervisedenduse mõiste ja
tegevused, ning siiani kasutusel olnud termini „tervisekaitse“ asemel võetakse kasutusele
tänapäevasem termin „keskkonnatervishoid“, võetakse käesoleva eelnõuga ka KOV-i
ülesannete paragrahvis kasutusele uued mõisted. Sisulisi muudatusi ülesannetes sellega ei
kaasne, kuid tänu sellele saab selgemaks, mis tegevusi KOV-id rahvastiku tervise arendamisel
ellu peavad viima.
Tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmete sisu ning KOV-i rolli nende elluviimisel on
täpsemalt kirjeldatud käesoleva eelnõu § 13 lõike 2 punkti 4 selgitustes.
Eelnõu § 13 lõike 1 punktis 4 sätestatakse KOV-ide ühine ülesanne toetada riiklike
rahvatervishoiu meetmete elluviimist maakonnas või piirkonnas. Riiklike rahvatervishoiu
meetmete all mõeldakse nt riiklikul tasandil väljatöötatud rahvastiku tervise parandamise
programme ja kampaaniaid, mis on ette nähtud elluviimiseks üle Eesti (nt TAI toitumis- ja
liikumisteemalised, seksuaaltervisealased kampaaniad).
Kuna TAI-l ei ole regionaalseid üksusi, on tervisevaldkonnas riigi tasandilt keeruline jõuda otse
kõigi KOV-ide ja vajalike organisatsioonideni. Üksikute KOV-ide hulk on ka haldusreformi
järel liiga suur, et riigi tasandilt kõigi KOV-ide tegevust otse toetada, nõustada ja suunata.
Maakonna või piirkonna tasandil rahvatervishoiu valdkonna eest vastutav asutus on vahelüliks
riigi ja kohaliku tasandil vahel ning oskab hinnata, kuidas riiklikke eesmärke konkreetses
piirkonnas saavutada. Rahvatervishoiu valdkonna esindajate olemasolu maakonna tasandil
tagab selle, et sarnased sekkumised/tegevused jõuavad KOV-ideni ja teiste kohalike
organisatsioonideni. Selleks on hädavajalik omada n-ö vahetasandit riigi ja kohaliku tasandi
vahel, kes infot edasi suunaks ning meetmete elluviimist maakonnas koordineeriks. Riiklikke
rahvatervishoiu meetmeid rahastatakse riigieelarvest Rahandusministeeriumi kaudu.
Eelnõu § 13 lõike 1 punktis 5 sätestatakse KOV-ide ühine ülesanne luua maakonnas või
piirkonnas rahvatervishoiu ja sellega tihedalt seotud valdkondade juhtimiseks vajalikke
võrgustikke ning korraldada nende tööd.
Koostöövõrgustike töö koordineerimine on maakonna tasandil keskne rahvatervishoiu meede.
Juba praegu toimivad maakondades mitmed rahvatervishoiu seisukohast olulised töörühmad ja
komisjonid, nt turvalisuse nõukogud, mille käivitamist ja tegevust toetatakse ESF-i meetme
kaudu ning mis mängivad olulist rolli riiklike siseturvalisuse eesmärkide elluviimisel ja
kogukondliku turvalisuse edendamisel. Samuti on kõigis maakondades loodud
tervisenõukogud, mis on pigem spetsialistide tasandi töögrupid. On asjakohane, et sama
77
Mõiste „rahvastiku tervist toetavad tegevused“ võeti RTerS-is kasutusele 01.01.2018 seoses eelnõuga 432 SE
tehtud muudatustega.
42
koostööorgan või asutus, kes maakonna/piirkonna tasandil koostab arengustrateegiat ning
tervise- ja heaoluprofiili, juhib ka rahvatervishoiu valdkonna juhtimiseks vajalikke võrgustikke.
Sellised võrgustikud on vajalikud, et maakondlikul tasandil tekiksid/säiliksid valdkondade ja
ametkondade vahelised koostöömehhanismid. Paljude elanike heaolu ja tervist mõjutavate
probleemide lahendamine ei ole ega saagi olla ühe osapoole ülesanne ja vastutus, nt noorte
uimastitarvitamisega seotud probleemide puhul on kaasatud nii sotsiaal- kui tervisevaldkond,
samuti politsei; vigastuste ennetamiseks on vajalik koostöö politsei, pääste- ja
sotsiaalvaldkonna vahel.
Ka riigi tasandil on loodud mitmeid intersektoraalseid töögruppe ja nõukogusid – vajadust selle
järele on nähtud, kuna vaid oma haldusala sees ei ole võimalik komplekssetele probleemidele
häid lahendusi leida. Näiteks võib tuua Justiitsministeeriumi koordineeritava süüteoennetuse
nõukogu, millel on ka kohaliku süüteoennetuse alatöörühm. Sarnased koostöömehhanismid on
vajalikud ka maakondlikul/piirkondlikul tasandil.
Eelnõu § 13 lõikes 2 sätestatakse KOV-ide eraldiseisvad ülesanded. Tegemist ei ole sisuliselt
uute ülesannetega, kuivõrd KOV-idel on ka kehtiva RTerS-i alusel kohustus korraldada
elanikkonna tervise edendamisele ja haiguste ennetamisele suunatud tegevust oma
haldusterritooriumil. Tervisedendus on kehtiva RTerS-i tähenduses inimese tervist väärtustava
ja soodustava käitumise ja elulaadi kujundamine ning tervist toetava elukeskkonna sihipärane
arendamine. Tervisedenduse vahenditeks on kehtiva RTerS-i alusel muu hulgas terviseteabe
levitamine ja tervislike eluviiside motiveerimine, tervistavate teenuste arendamine, eluviisi
mõjutamine ja käitumisriski vähendamine ning tervist soodustava elukeskkonna kujundamine.
Paljusid neid mõisteid ja tervisedenduse tegevusi ajakohastatakse käesoleva eelnõuga.
Paljud eelnõu § 13 lõikes 2 sätestatud ülesannetest on KOV-idele täitmiseks ka ühiselt (eelnõu
§ 13 lg 1) – KOV-idel on suur otsustusõigus selles osas, milliseid tegevusi viia ellu ühiselt ja
milliseid eraldiseisvalt.
2015. aastal TAI korraldatud küsitluse78 kohaselt nõustus 89% KOV-ide juhtivametnikest
väitega, et tervislikke valikuid toetava elukeskkonna kujundamine ja elanike tervislike
eluviiside soodustamine on KOV-i oluline ülesanne. Samuti peetakse kuriteoennetust ja
turvalise elukeskkonna kujundamist KOV-i tasandil oluliseks teemaks. Paraku on nende
teadlikkus nimetatud valdkondadest KOV-iti ebaühtlane ning ka tegevustega kaetus erinev79.
TAI ja uuringufirma CPD80 korraldatud uuringu lõppraportis tõdetakse, et üks suuri
paikkondliku tervisedenduse korralduse puudusi on KOV-ide ülesannete ebaselgus ning suur
üldistusaste RTerS-is. Eelnõuga sätestatakse KOV-ide roll RTerS-i eesmärkide täitmisel
senisest selgesõnalisemalt, et tagada õigusselgus ning parem mõistmine eri asutuste ja
osapoolte rollidest rahvastiku tervise arendamisel.
Käesoleva eelnõuga kaotatakse RTerS-ist KOV-i ülesanne korraldada mitmeid elanikkonna
haiguste ennetamisele suunatud tegevusi. Haiguste ennetamise meetmeid viivad kehtiva
RTerS-i tähenduses ellu eelkõige tervishoiuteenuse osutajad. Kehtiva RTerS-i kohaselt on
78
TAI (2015). E-küsitlus „Tervise ja heaolu arendamine kohalikus omavalitsuses“. Avaldamata andmed
79
RAKE (2016). Kuriteoennetus kohalikul tasandil Eestis.
80
TAI, CPD (2012). Paikkonna tervisedenduse tugistruktuuri arendusvõimalused Eestis.
43
haiguste ennetamise vahenditeks muu hulgas laste tervisliku arengu tagamiseks ja tervisehäirete
varajaseks avastamiseks laste ennetav arstlik tervisekontroll, nakkushaiguste levikut
tõkestavate abinõude rakendamine ja kaitsepookimine nakkushaiguste vältimiseks, krooniliste
mittenakkuslike haiguste ennetamiseks riskitegurite kontrollimine, haiguste varase avastamise
programmide väljatöötamine ja riskirühmade uurimine ning tervist kahjustavat tööd tegevate
inimeste tervise eelnev ja perioodiline arstlik kontrollimine töötingimuste tõttu tekkida võivate
tervisehäirete ja kutsehaiguste ärahoidmiseks ja varajaseks avastamiseks. Ühegi sellise haigusi
ennetava vahendi elluviimist praegu enam KOV-idelt ei eeldata, kuna selliseid meetmeid
rakendatakse tervishoiusüsteemi kaudu.
Samas käsitletakse kehtiva RTerS-i alusel krooniliste mittenakkuslike haiguste ennetamiseks
vältivate programmide väljatöötamist kui haiguste ennetamise vahendit. Populatsiooni tasandil
on selline tegevus tänapäevaste rahvatervishoiu valdkonna terminite järgi pigem tervisedenduse
valdkonna meede. Uues RTerS-is on tervisedenduse meetmed defineeritud valdkondade kaudu:
1) vigastuste ennetamine ja vähendamine;
2) uimastavate ja sõltuvust tekitavate ainete tarvitamise ennetamine ja vähendamine;
3) tasakaalustatud toitumise ja kehalise aktiivsuse edendamine;
4) vaimse tervise edendamine;
5) seksuaaltervise edendamine.
KOV-idel on ülesanne rakendada tervisedenduse meetmeid vastavalt konkreetse KOV-i
territooriumil esinevatele riskiteguritele. Ka ülaltoodud meetmed on sisuliselt suuresti
käsitatavad mittenakkuslike haiguste ennetamisena. Seega on uues RTerS-is jäetud KOV-idele
rohkem vabadust lähtuda just enda elanike tervist ohustavatest probleemidest. KOV-ide
ülesandeid on oluliselt ajakohastatud ning eemaldatud on praeguseks ebakohased ülesanded
kehtiva RTerS § 10 lõike 2 ja RTerS § 5 koosmõjus.
Eelnõuga kaotatakse RTerS-ist ka KOV-i ülesanne korraldada tervisekaitsealaste õigusaktide
täitmist ning kontrollida nende järgimist. Tegemist on ebavajaliku sättega, kuivõrd nõuded
rahvastiku tervise kaitseks on sätestatud RTerS-i alusel kehtestatud määrustes ning nende
nõuete täitmine on igal juhul kohustuslik. Iga asutus (hoolekandeasutused, lasteasutused jt),
kellele määrused kohalduvad, vastutavad nõuete täitmise eest ning riiklikku järelevalvet nende
nõuete järgimise eest teeb Terviseamet. KOV-id võivad nende asutuste suunal teha küll
tervisedenduslikku tööd, kuid antud sõnastuses on tegemist ülesandega, mille täitmist
tänapäeval enam KOV-idelt ei eeldata. Küll aga on KOV-idel keskkonnatervishoiu meetmete
elluviimise kohustus, mis on seotud juba praegu teiste õigusaktide alusel sätestatud KOV-i
kohustustega (nt planeeringute kooskõlastamise kohustus, mürakaartide koostamise kohustus,
keskkonnamõju hindamise kohustus jne).
KOV-i ülesannete ajakohastamisel võrreldes kehtiva RTerS-iga on eeskuju võetud Norra
rahvatervise seadusest, mis kehtib aastast 2012. Ka Norras tähtsustatakse kohaliku tasandi rolli
rahvastiku tervise arendamisel. Nende rahvatervise seaduse üks peamisi eesmärke oli seda
rõhutada ning luua eeldused süstemaatiliseks ja pikaajaliseks rahvatervisealaseks tööks.81 Norra
rahvatervise seadus ja Eesti rahvatervishoiu seadus püüdlevad seega suuresti sarnaste
eesmärkide ja tulemuste poole.
81
The Norwegian Public Health Act (2012). http://app.uio.no/ub/ujur/oversatte-lover/data/lov-20110624-029-
eng.pdf
44
2016. aastal tehtud uuringus leiti, et Norra uuel rahvatervise seadusel ning KOV-i senisest
selgema rolli sätestamisel rahvastiku tervise arendamisel oli mitmeid positiivseid tulemusi.
Näiteks andis see kohaliku tasandi rahvatervishoiu valdkonna töötajatele senisest enam tuge
oma töö tegemiseks ning selle vajalikkuse selgitamiseks. Samuti muutis see kohaliku tasandi
rahvatervishoiu valdkonna esindajate rolli, andis neile suurema vastutuse ning laiendas nende
tegevusala. Nimelt hakati neid rohkem kaasama eri valdkondade tegevustesse ning nende
võimalused põhimõtte „tervis igas poliitikas“ rakendamisel KOV-is suurenesid.82
Eelnõu § 13 lõike 2 punktis 1 sätestatakse analoogselt § 13 lõike 1 punktiga 1 KOV-ide
kohustus ka eraldiseisvalt kujundada elanike tervist, heaolu ja turvalisust toetavat elukeskkonda
(analoogne ülesanne on KOV-idel ühiselt täitmiseks). Sealhulgas on KOV-idel kohustus
asjaomaste otsustuste ja tegevuste kavandamisel ja elluviimisel hinnata ja arvestada nende
otsustuste ja tegevuste mõju rahvastiku tervisele. Elukeskkonna kujundamisel tuleb lähtuda
tervise kõrgetasemelise kaitse põhimõttest. Tervis on inimese põhiõigus, mis tähendab, et
ühiskond peab tagama kõigile inimestele eeldused võimalikult hea terviseseisundi
saavutamiseks. Tervist toetav elukeskkond on RTerS-i eesmärkide täitmise üks peamisi eeldusi.
Selleks tuleb teha pingutusi nii riigi, regiooni/maakonna kui ka kohalikul tasandil.
Rahvatervishoiu valdkonnas heade tulemuste saavutamiseks on kõigil tasanditel vaja rõhutada
eri valdkondade esindajate ja otsusetegijate vastutust elanike tervist toetavate otsuste
langetamise eest. See on oluline, kuna suures ulatuses mõjutavad rahvastiku tervist, sh
tervisealast ebavõrdsust, tervisepoliitikavälised otsused. Kõik isikud ja asutused, kes osalevad
poliitikakujundamises ja seeläbi elukeskkonna kujundamises, peavad võtma arvesse oma
tegevuse potentsiaalset mõju rahvastiku tervisele ning lähtuma tervise kõrgetasemelise kaitse
põhimõtetest (vt § 6 lg 2 p 2).
Kuna iga tegevus ja otsustus võib potentsiaalselt mõjutada rahvastiku tervist, on vajalik, et
KOV hindaks oma otsuste ja tegevuste potentsiaalset mõju elanike tervisele. Ka WHO on Eestil
soovitanud RTerS-is kirjeldada mehhanisme, kuidas kohalikul tasandil võetakse planeerimisel
arvesse rahvastiku tervist.83 Kuna KOV-i otsused ja tegevused mõjutavad otseselt meie
elukeskkonda ja selle kaudu ka meie tervist, siis on asjakohane sätestada KOV-i kohustus
kujundada elukeskkonda selliselt, et see oleks elanike tervist toetav. Selleks, et oleks väga selge,
et siin mõeldakse tervist selle laias tähenduses (füüsiline, vaimne ja sotsiaalne heaolu) ning et
ka elukeskkonna turvalisus on oluline tervist mõjutav faktor, on ülesandes eraldi välja toodud
ka heaolu ja turvalisus.
Kopenhaageni ülikooli hinnangul84 on peamised tervise ebavõrdsust mõjutavad tegurid ning
poliitikavaldkonnad, mille kaudu neid mõjutada, järgmised:
82
Lyshol, H. (2016). Municipal public health officials and the Public Health Act. Scandinavian Journal of
Vocations in Development. http://dx.doi.org/10.7577/sjvd.1796
83
WHO Regional Office for Europe (2012). WHO Mission Report on Revising the Estonian Public Health Act.
Avaldamata materjal.
84
Copenhagen University: Tackling Health Inequalities Locally - the Scandinavian Experience (2015)
45
Poliitikavaldkonnad
Pere- Sotsiaal- Keskkond/ Põllu- Planee- Tervis-
Tervisemõjurid poliitika Haridus Tööturg poliitika liiklus majandus Rahandus ringud hoid
Lapse varajane areng
Toimetulek koolis
Segregatsioon
Töötus
Töökeskkond
Sissetulek/vaesus
Marginaliseerumine
Keskkondlikud riskid
Tubakas
Alkohol/narkootikumid
Füüsiline aktiivsus
Toitumine
Ka WHO on soovitanud Eestil RTerS-iga sätestada raamistik, mis toetaks muu hulgas „tervis
igas poliitikas“ põhimõtet ja intersektoraalset tervisekäsitlust85. WHO soovitused põhinevad
arusaamal, et iga poliitikavaldkond võib potentsiaalselt mõjutada tervist ja tervise ebavõrdsust.
Kuigi tervis ei ole paljude valdkondade tähelepanu keskpunktis, tuleb kõigi valdkondade
tegevuste kavandamisel arvestada potentsiaalseid mõjusid rahvastiku tervisele. Lisaks
potentsiaalsetele ebasoovitavatele tervisemõjudele võivad vastasel juhul jääda märkamatuks
võimalused rahvastiku tervise positiivseks mõjutamiseks.
SoM-i valitsemisala ülesanne on muu hulgas nõustada KOV-e, kuidas ebasoovitavaid
tervisemõjureid vähendada ja ohjata, nende toimet ennetada ning soovitavaid tervisemõjureid
suurendada. Samuti on SoM-i valitsemisala ülesanne rahvatervishoiu arendamiseks vajalike
juhendite loomine ja täienduskoolituste korraldamine. TAI on KOV-idele korraldanud
järjepidevalt koolitusi, et anda teadmisi, kuidas eri valdkondade tegevused võivad rahvastiku
tervist mõjutada ning KOV-ide erinevate spetsialistide ja ka juhtide teadmisi tervisemõjude
hindamisest suurendada – nende koolitustega plaanitakse ka jätkata, et toetada käesoleva
seaduse rakendumist. Samuti tehakse ettevalmistusi, et kohandada Eestile universaalne
tervisemõju hindamise vahend (ingl health impact assessment tool), mida saab tulevikus antud
ülesande täitmisel kasutada.
Eelnõu § 13 lõike 2 punktis 2 sätestatakse KOV-i kohustus koguda rahvatervishoiu meetmete
planeerimiseks vajalikku teavet rahvastiku tervise olukorra, suundumuste ja vajaduste kohta.
Oma valla või linna territooriumil arendustegevuse koordineerimine ning selleks vajalik
strateegiline planeerimine on KOV-i üks ülesannetest. KOKS § 37 lõikes 1 on sätestatud KOV-
ide kohustus koostada arengukava ning eelarvestrateegia, mis on aluseks eri eluvaldkondade
arengu integreerimisele ja koordineerimisele. KOV-i arengukava kohustuslikud osad on
sätestatud KOKS § 37 lõikes 2. KOV peab oma arengukavas esitama eri valdkondade kaupa
probleemide ja võimaluste hetkeolukorra analüüsi. Sisuliselt tähendab see KOKS-is sätestatud
nõue, et KOV-i arengu kavandamine peab olema teadmistele tuginev.
„Valla ja linna kui territoriaalse sotsiaal-majandusliku süsteemi arendamise seisukohast on
oluline kindlaks teha, kas objektiks on elanikele ja organisatsioonidele toimimiseks tingimusi
loov elukeskkond või sotsiaalselt ja majanduslikult elujõuline ning looduskeskkonnaga
85
WHO Regional Office for Europe (2012). WHO Mission Report on Revising the Estonian Public Health Act
46
tasakaalus kogukond. Vastus sellele küsimusele sisaldub arendustegevuse ambitsioonikuses –
kas võetakse vastutus kogu kohaliku sotsiaal-majandusliku süsteemi arengu eest või piirdutakse
seadustega kohaliku omavalitsuse üksustele pandud kohustuste täitmisega. Viimane ei pruugi
aga veel tagada kogukonna soovitud arengut. Teadmistepõhises üleilmastuvas ühiskonnas
muutub laiapõhjaline teadmine arendatava objekti, nähtuse või sotsiaal-majandusliku koosluse
kohta järjest hädavajalikumaks. Teadmise väärtustamine arendustegevuses on
vastutustundlikkuse märk ja üks edu tagajatest.“86
Rõhutamaks, et ka rahvastiku tervise arengu suunamine peab põhinema analüüsidel ja
hindamistel, sätestatakse RTerS-is spetsiifiliselt rahvatervishoiu kontekstis olulise teabe
kogumise kohustus. Üks võimalik tööriist, mis aitab KOV-il mõista oma haldusterritooriumi
sotsiaal-majanduslikku olukorda ning selle väljendumist KOV-i elanike tervises ja heaolus, on
tervise- ja heaoluprofiil. Kuigi seaduses ei sätestata KOV-i kohustust profiil koostada, on see
siiski soovituslik, kuna profiili koostamine aitab mõtestada, millised tegevused ja valdkonnad
peaksid olema KOV-i territooriumil prioriteetsed. Samuti on tervise- ja heaoluprofiili
koostamine abiks teenuste planeerimisel ning see aitab näha seoseid eri valdkondade tegevuste
ja rahvastiku tervise vahel.
TAI andmetel oli 2016. aasta lõpu seisuga terviseprofiil87 olemas 71%-l KOV-idest, mis aga
haldusreformi tulemusel suurel määral aegusid. TAI tegeleb 2019. aastal arendustööga, et
muuta tervise- ja heaoluprofiil veebipõhiseks ning uuendada selles kajastatavaid indikaatoreid.
Tervise- ja heaoluprofiili integreeritakse ka mitmed laste ja perede heaoluprofiili indikaatorid88.
TAI eesmärk on muuta e-profiil KOV-ide jaoks nii eeltäidetuks kui võimalik. See vähendab
oluliselt KOV-ide halduskoormust profiili koostamisel ning teeb sellest mugava ning hästi
kasutatava töövahendi. Samuti soovitakse profiili lisada tegevuskava loomise funktsioon, mis
aitaks KOV-idel sobivaid sekkumisi planeerida.
Maakonna või piirkonna tasandil on tervise- ja heaoluprofiili koostamine kohustuslik (RTerS §
13 lg 1 p 2). KOV-i tasandi profiil aitab mõista konkreetse KOV-i olukorda ja arenguvajadusi
ja -võimalusi. Samas saavad KOV-i tasandi profiilid olla aluseks maakonna tasandil ühiste
tegevuste kavandamisel ning aitavad mõista, milliste rahvastiku tervist mõjutavate
probleemkohtadega on mõistlik tegeleda mitme KOV-i koostöös. Kuigi paljud rahvastiku
tervise olukorra hindamiseks vajaminevad andmed võivad olla kättesaadavad (nt TAI
tervisestatistika või Statistikaameti andmed), siis selleks, et hinnata rahvastiku tervise arengu
vajadusi ehk seda, mis on statistiliste näitajate taga või mis on mõne rahvatervishoiu seisukohast
olulise probleemi põhjus, võib olla vajalik teha ka täiendavaid uuringuid ja hindamisi. Samuti
on KOV-il juba praegu kohustus teha keskkonnatervishoiuga seotud hindamisi, nt et veenduda
müra, saastet jm keskkonnatervishoidu puudutavate nõuete täitmises. Täpsemalt on KOV-i
keskkonnatervishoiuga seotud ülesanded sätestatud eelnõu § 13 lõike 2 punktis 4. Lisaks on
KOV-idel keskkonnatervishoiuga seotud ülesandeid ka teiste eriseaduste alusel (nt
planeerimisseadus, keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus jne).
Eelnõu § 13 lõike 2 punktis 3 sätestatakse KOV-i ülesanne viia oma haldusterritooriumil ellu
tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmeid peamiste riskitegurite ohjamiseks oma
haldusterritooriumil. Kokkuvõtvalt võib neid tegevusi nimetada ennetustegevusteks ning KOV-
86
Haljaste, K.-L., Keskpaik, A., Noorkõiv, R., Pirso, A., Sepp, V. (2007). Arengukaval põhinev kohaliku
omavalitsuse arendustegevus. Siseministeerium ja Geomedia.
87
Vt terviseprofiili koostamise juhendit
88
Vt laste ja perede heaolu profiili koostamise juhendit
47
il on ülesanne neid vastavalt oma KOV-i rahvastiku terviseseisundile ja vajadustele ellu viia.
Tervisedenduse ja keskkonnatervishoiu meetmed on sätestatud RTerS §-des 7 ja 8.
Lisaks „tervis igas poliitikas“ põhimõtte rakendamisele, mille puhul hinnatakse mõju
rahvastiku tervise seisundile iga otsustuse ja tegevuse elluviimisel, on tarvis rakendada ka
spetsiifilisi sekkumisi ennetustegevuste näol, mille eesmärk on positiivsete muutuste
saavutamine rahvastiku tervises. KOV-id tegutsevad alati piiratud ressursside tingimustes,
mistõttu sätestatakse RTerS-is põhimõte, et ennetustegevusi tuleks ellu viia vähemalt peamiste
riskitegurite ohjamiseks. See eeldab omakorda teabe kogumist, et need välja selgitada.
KOV-ide roll tervisedenduse meetmete elluviimisel
KOV-il on ka kehtiva RTerS-i alusel kohustus viia ellu tervist edendavaid tegevusi.
Tervisedenduse valdkonna eesmärk on ühelt poolt vähendada riskitegureid ja ennetada nende
toimet ning teiselt poolt suurendada kaitsetegureid ja nende toimet, mis aitaksid potentsiaalset
ebasoovitavat tervisemõju ennetada. Võrreldes kehtiva RTerS-iga sätestatakse uues RTerS-is
tervisedenduse meetmed alavaldkondade kaupa:
1) vigastuste ennetamine ja vähendamine;
2) uimastite tarvitamise ennetamine ja vähendamine;
3) tasakaalustatud toitumise ja kehalise aktiivsuse edendamine;
4) vaimse tervise edendamine;
5) seksuaaltervise edendamine.
Spetsiifilised tervisedenduse meetmed sõltuvad konkreetse KOV-i vajadustest ning olukorrast.
Tervisedenduse meetmete kavandamine toimub KOV-i arengukava koostamise protsessi kaudu
ning enne meetmete kavandamist peab olema teada ja analüüsitud konkreetse KOV-i rahvastiku
tervise seisund. Tervisedenduse valdkond on lai ning kindlasti võib tervisedenduse tegevustena
käsitada mõne sellise valdkonna tegevust, mida eelnõu § 7 lõike 2 punktides 1–5 kirjeldatud ei
ole, kuid oluline on tegevuse planeerimisel tugineda reaalselt konkreetse piirkonna rahvastiku
tervise olukorrast tingitud vajadusele. Meetmete planeerimisel tuleb valida sellised
ennetustegevused, mis tuginevad teadmisele või veel parem, mille positiivne mõju on
tõendatud.
KOV-ide roll keskkonnatervishoiu meetmete elluviimisel
Keskkonnatervishoiu meetmed on sätestatud RTerS §-s 8. Kuigi kehtivas RTerS-is ei ole
keskkonnatervishoiu meetmeid sätestatud, ei ole nende tegevuste elluviimine KOV-i jaoks uus
ülesanne. Kehtiva RTerS-i alusel on KOV-idel kohustus kujundada tervistsoodustavat
elukeskkonda ning korraldada tervisekaitsealaste õigusaktide täitmist. KOV vastutab paljude
keskkonnatervishoidu puudutavate nõuete täitmise eest (supelrandade ohutus, müra, saaste jne).
Alljärgnevalt on kirjeldatud eelnõus sätestatud keskkonnatervishoiu meetmeid ning ootusi
KOV-ile nende elluviimise korraldamisel:
1) ohutegurite ja nende olemuslike omaduste väljaselgitamine
KOV saab seda ülesannet täita plaanipäraselt, nähes vastavad tegevused ette KOV-i
arengukavas, kuid selleks võib tekkida vajadus ka jooksvalt (nt kodaniku kaebuse põhjal). Kui
mõne ohuteguri kohta ei ole piisavalt andmeid, aga on risk, et see võib KOV-i elanike tervist
48
negatiivselt mõjutada, peaks KOV planeerima täpsema uuringu/analüüsi. Nagu
keskkonnatervishoiu meetmete selgituse osas mainitud, on selle ülesande juures toetav roll
riigiasutustel (Terviseamet, Keskkonnainspektsioon, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve
Amet jne), kes aitavad oma pädevuse piires KOV-il keskkonnatervishoiu valdkonnas
tõusetunud probleeme identifitseerida, ohutegureid KOV-i piirkonnas kindlaks määrata ja
nende olemuslikke omadusi välja selgitada.
2) ohutegurist tulenevate terviseriskide hindamine ja ohjamine
Terviseriskide hindamine ei ole KOV-i jaoks eraldiseisev töö, vaid tegevus, millega KOV peaks
pidevalt oma ülesannete täitmisel tegelema, nt jäätmemajanduse korraldamisel, veekogude
terviseohutuse tagamisel, planeeringute ja ehitusprojektide kooskõlastamisel. Kehtiva RTerS-i
alusel on KOV-idel kohustus korraldada tervisekaitsealaste õigusaktide täitmist.
Praktikas on teada olukorrad, kus KOV on kaasnevaid terviseriske piisavalt arvesse võtmata
andnud kooskõlastuse mõne ehitise püstitamiseks, millega hiljem kaasneb liigne müra või mõni
muu terviserisk. Selliseid olukordi tuleks ennetada ning KOV peaks oma ülesannete täitmisel
pidevalt hindama oma tegevuse, sh kooskõlastuste andmise mõju inimeste heaolule ja tervisele.
Kuigi see põhimõte ja ülesanne ei ole KOV-idele uus, fikseeritakse see uues RTerS-is senisest
selgemalt. Mistahes poliitika/meetme/tegevuse planeerimisel ja elluviimisel tuleb hinnata ka
selle potentsiaalset mõju rahvastiku tervisele ning vastutada oma tegevuse mõju eest.
3) ohuteguri tervisemõjude hindamine ja ebasoovitavate tervisemõjude vähendamine
Tervisemõjude hindamiseks on otstarbekas koostada tervise- ja heaoluprofiil, mille alusel
oluliste ebasoovitavate tervisemõjude ohjamiseks tegevusi kavandada (KOV arengu- ja
tegevuskavasse), küll aga pole profiili koostamine kohustuslik. Samuti võib tervisemõjude
hindamine ja ebasoovitavate tervisemõjude vähendamine keskkonnatervishoiu valdkonnas
toimuda arengukavaväliselt, nt kui kodanik kaebab müra vm tervist potentsiaalselt mõjutava
teguri üle, peaks KOV asjaolusid uurima ning probleemi tuvastamisel selle vajaduse korral
kõrvaldama (s.o kohaliku elu küsimus). See saab toimuda koostöös Terviseametiga. Kuigi
KOV-ile ei ole see võrreldes praegusega uus kohustus, on KOV-i roll keskkonnatervishoiu
valdkonnas RTerS-is kui valdkonna üldseaduses vaja fikseerida.
Praktikas on olnud vaidluskohti, kes peaks keskkonnatervishoiu valdkonnas vajalike
uuringute/analüüside eest tasuma. SoM-i hinnangul on see ülesanne kohaliku iseloomuga
küsimus – kui KOV-i territooriumil on ohuallikas, peab vastav omavalitsus välja selgitama selle
mõju inimestele ja keskkonnale. Ohuallika omanik võib olla ka avalik-õiguslik või eraõiguslik
juriidiline isik või füüsiline isik, kes vajaduse korral vastutusele võtta tuleb ning kes sellisel
juhul peab ise vastavad uuringud tellima või nende eest tasuma. Tervisemõju hindamise ja
ebasoovitava tervisemõju vähendamise kohta annavad KOV-ile oma pädevuse piires nõu
riigiasutused (Terviseamet, Keskkonnaamet jne) olenevalt probleemist.
4) ohuteguritest ning nendest tulenevate terviseriskide ohjamise ja ebasoovitavate
tervisemõjude ennetamise võimalustest teadlikkuse suurendamine
Elanike teadlikkuse suurendamine on üks ebasoovitavate tervisemõjude ja riskide ohjamise
viise. Selleks, et teadvustada, et ka keskkonnatervishoiu valdkonnas tuleb muu hulgas suunata
tähelepanu üksikisikutele, on see tegevus eelnõus eraldi välja toodud.
49
Tegemist ei ole KOV-ide jaoks uue ülesandega, kuivõrd kehtiva RTerS-i alusel on KOV-i
ülesanne korraldada elanike tervist edendavaid tegevusi, levitada terviseteavet ja vähendada
käitumisriski. Kuigi need ülesanded on kehtivas RTerS-is sätestatud tervise edendamise
vahenditena, on need tänapäeval sisuliselt käsitatavad ka keskkonnatervishoiu meetmetena.
Sealjuures on tervisedendus ja keskkonnatervishoid omavahel tihedalt seotud ning neil on ka
teatav ühisosa (nt vigastuste ennetamise kontekstis). Paraku jäävad indiviidi tasandile suunatud
tegevused keskkonnatervishoiu valdkonnas tihti tagaplaanile. Samuti ei mõelda tervisedenduse
tegevuste planeerimisel tihti keskkonnast tingitud ohuteguritele. Seepärast on oluline inimeste
teadlikkuse suurendamine ka keskkonnatervishoiu valdkonnas eraldi välja tuua. Seda ülesannet
saavad KOV-id täita koostöös Terviseameti ja teiste ametite ja inspektsioonidega, kes on
spetsiifilistes teemavaldkondades pädevad asutused ning saavad KOV-e ennetustegevuste
kavandamisel nõustada.
Eelnõu § 13 lõike 2 punktis 4 sätestatakse KOV-i ülesanne luua kohalikul tasandil
rahvatervishoiu ja sellega tihedalt seotud valdkondade juhtimiseks vajalikke võrgustikke ning
korraldada nende tööd. Analoogselt maakonna tasandiga on ka kohalikul tasandil
rahvatervishoiu ja sellega tihedalt seotud valdkondade juhtimiseks vaja luua võrgustikke ja
korraldada nende tööd. Sarnaselt maakondliku tasandiga on ka kohalikul tasandil
koostöövõrgustike töö koordineerimine keskne tegevus rahvatervishoiu valdkonnas. Paljudes
suuremates KOV-ides on juba praegu loodud tervisenõukogud. Sisuliselt on olenemata KOV-i
suurusest vajalik valdkondadeülese koostöö järjepidev juhtimine. See on vajalik nii
territooriumi elanike rahvastiku tervise seisundi analüüsimisel kui ka rahvastiku tervise
arendamiseks vajalike meetmete planeerimisel ja elluviimisel.
Paljude elanike heaolu ja tervist mõjutavate probleemide lahendamine ei ole ega saagi olla ühe
osapoole ülesanne ja vastutus. Sotsiaalvaldkonnas kehtib juba praegu juhtumikorralduse
põhimõte, mis sisaldab ka organisatsioonidevahelise koostöö komponenti89.
Sotsiaalhoolekande üks eesmärk on ennetada sotsiaalsete probleemide tekkimist või
süvenemist. Koostöö tegemise kohustus kehtib aga SHS-i alusel konkreetse isiku toimetuleku
parandamisel. Samamoodi peaks koostööd tegema juba sellele eelnevas etapis: probleemide
ennetamisel ja/või nende süvenemise vältimisel.
Selleks, et tagada piirkonnas rahvastiku tervise positiivne areng, sh laiem heaolu, võib olla
vajalik osutada eri valdkondade teenuseid integreeritult. Kuigi ideaalis peaks juba praegu nt
tervisehoiu- ja sotsiaaltöötajate vahel toimuma tihe koostöö ning infovahetus selleks, et
abivajajat võimalikult mitmekülgselt ning häid tulemusi saavutades aidata, siis paraku see alati
nii ei toimi. Üheks takistuseks võib olla asjaolu, et juhtumil ei ole omanikku või spetsialistide
võrgustikud ei toimi hästi. Sellise koostöö ja võrgustikutöö tekitamisel ning ülal hoidmisel
peaks põhivastutus olema KOV-il. Kuigi KOV ei vastuta tervishoiuteenuste osutamise eest,
saab KOV-il olla juhtiv roll valdkondadevahelise koostöö algatamisel ja toetamisel, et
lahendada kitsaskohti nt esmatasandi tervishoiukorraldusega seotud probleemide lahendamisel.
Paljude valdkondade kitsaskohad on omavahel põimunud, nt sotsiaal- ja terviseprobleeme ning
ka turvalisusega seotud probleeme (sh kuritegevus, vägivald, avalik kord) tekitavad ja
süvendavad riskitegurid on suuresti kattuvad (nt seonduvalt sellega, kas noortel on piisavad
võimalused huvihariduseks, kas lapsevanematel on piisavalt teadmisi ja oskusi oma lapse
89
Sotsiaalhoolekande seadus sätestab abi andmise korralduse juhtumikorralduse põhimõttel.
50
arengut suunata, kas lasteasutustes osatakse märgata ja reageerida nii füüsilisele kui ka vaimsele
vägivallale jne). Selleks, et valdkondadeüleselt ja koordineeritult rahvastiku tervist toetavaid
tegevusi planeerida ja ellu viia, tuleb luua koostöövõrgustikke ning nende tööd süsteemselt
korraldada.
Eelnõu §-s 14 sätestatakse nõuded tervise- ja heaoluprofiilis esitatavale teabele ja profiili
uuendamisele. KOV-idel on eelnõu § 13 lõike 1 punktist 2 tulenev kohustus koostada ühiselt
maakonna või piirkonna tervise- ja heaoluprofiil. Üksikutel KOV-idel ei ole kohustust tervise-
ja heaoluprofiili koostada, kuid see on üks võimalus, kuidas koondada enda jaoks vajalikku
teavet tervist, heaolu ja turvalisust toetava elukeskkonna kujundamiseks ning laiemalt
rahvatervishoiu ja sellega tihedalt seotud valdkondade meetmete väljatöötamiseks.
OECD peasekretär Angel Gurria on statistika ja analüüside vajalikkust põhjendanud järgmiselt:
“Statistika inimeste eluolu kohta on oluline, sest see, mida me mõõdame, kujundab ühiskonda,
mille poole üheskoos püüdleme. Ainult statistikast aga ei piisa, vaja on analüüsida, kuidas on
mõõtmise tulemused seotud erinevate poliitikatega.“90 Tervise- ja heaoluprofiili eesmärk ongi
näidata, kuidas on võimalik eri valdkondades rakendatava poliitika ja tegevusega mõjutada
inimeste tervist selle laias tähenduses (tervis on RTerS-i kontekstis füüsiline, vaimne ja
sotsiaalne heaolu).
Eelnõuga ei tehta võrreldes 01.01.2018 kehtima hakanud RterS-i redaktsiooniga sisulisi
muudatusi.
Eelnõu § 14 lõike 1 punktis 1 sätestatakse, et tervise- ja heaoluprofiilis esitatakse:
1) maakonna või piirkonna elanike üldandmed (nt rahvaarv, rahvastiku soo- ja vanusjaotus,
rahvastiku rahvuslik jaotus, haridustase jne);
2) ülevaade maakonna või piirkonna rahvastiku tervisest (nt suremuse ja haigestumuse
peamised põhjused, haiguskaotus, suremuskaotus, tervisekaotus, alkoholisurmad, suremus
nakkushaigustesse, vigastussuremus jt rahvastiku tervist, sh heaolu kirjeldavad andmed);
3) ülevaade maakonnas või piirkonnas esinevatest tervisemõjuritest (nt andmed haldusüksuse
või piirkonna elanike sotsiaalset sidusust ja tervisealast võrdsust mõjutavatest teguritest,
elukeskkonnast tulenevatest tervisemõjuritest, elanike eluviisi mõjutavatest teguritest,
rahvastiku tervist toetavate teenuste osutamisest jt riski- ja kaitseteguritest).
Eelnõu § 14 lõike 1 punktis 2 sätestatakse, et tervise- ja heaoluprofiil peab sisaldama eespool
nimetatud andmete analüüsi. Selleks, et tervise- ja heaoluprofiil oma eesmärki täidaks, ei piisa
vaid hulga andmete koondamisest. Neid tuleb ka põhjalikult analüüsida. Nii saab jõuda
järeldustele, kas mingis valdkonnas on arenguruumi, mis tegevustega saab olukorda parandada
ning milliseid tegevusi tuleb ellu viia esmajoones (ehk profiil aitab seada tegevuste ja teenuste
planeerimisel prioriteete). Kindlasti on oluline võrrelda end erinevate näitajate võtmes ka Eesti
keskmiste näitajatega, et anda andmetele kontekst.
Eelnõu § 14 lõike 1 punktis 3 sätestatakse, et profiili koostamisel tuleb teha kokkuvõte
maakonna või piirkonna peamistest tervise- ja heaolunäitajatest ning riskiteguritest. Tervise- ja
heaoluprofiilis sisalduvate andmete analüüsi põhjal on vaja jõuda järeldusteni, missuguste
näitajate ja tegevustega tuleks esmajoones tegeleda. Avalikus sektoris tegutsetakse alati piiratud
ressursside olukorras ning seepärast on äärmiselt oluline teha kaalutletud rahastamisotsuseid.
90
K. Kõrreveski, Eesti Statistika 28 kvartalikiri. 4/11. Heaolu ja elukvaliteedi mõõtmisest OECD näitajate põhjal.
51
Selleks, et olemasolevaid vahendeid parimal võimalikul viisil kasutada, tuleb teadmistele
tuginedes teha otsused prioriteetide kohta. Tervise- ja heaoluprofiili koostamine aitab neid
otsuseid teha.
Eelnõu § 14 lõikes 2 sätestatakse, et tervise- ja heaoluprofiili koostajal on kohustus uuendada
tervise- ja heaoluprofiili vähemalt üks kord nelja aasta jooksul (see on ka maakonna
arengustrateegia koostamise tsükkel). See on vajalik selleks, et profiil sisaldaks ajakohast infot
ning saaks olla maakonna/piirkonna arengustrateegia ja tegevuste planeerimise alusmaterjaliks.
Selleks, et profiilid oleksid ajas ja ka piirkonniti võrreldavad, on TAI välja töötanud tervise- ja
heaoluprofiili vormi, mida tuleks profiili koostamisel kasutada.
Eelnõuga 432 SE sätestati, et esimesed tervise- ja heaoluprofiilid tuleb KOV-idel ühiselt
koostada 15. jaanuariks 2019. a.
Eelnõu 3. peatükis sätestatakse ülesanded, piirangud ja nõuded inimeste tervise kaitseks.
Kolmandas peatükis reguleeritakse erinevate isikute ülesandeid, nõudeid ja piiranguid. Enamik
nendest nõuetest on olnud sätestatud ka kehtivas RTerS-is või selle alusel kehtestatud
määrustes. Muudatusi võrreldes kehtiva RTerS-iga on selgitatud vastavate paragrahvide juures.
Samas on ka nõudeid ja ülesandeid, mida uue RTerS-i alusel enam ei kehtestata.
Kehtivas RTerS-is on kehtestatud tervisekaitsenõuded reisirongidele ja reisiteenustele.
Tänaseks puudub vajadus selliste nõuete kehtestamiseks, kuna ühissõidukeid ja teisi
reisiteenuseid puudutavad tervisekaitsenõuded (näiteks sõitjateruumi küttesüsteem ja
sisekliima, valgustus, müratase, sõiduki sisustus ning turvaseadmed) on seotud sõidukite
tehnonõuetega, mis on juba tootja poolt algselt kindlaks määratud ning kehtivatele nõuetele
vastavaks viidud. Sõiduki tehnonõuded on reguleeritud Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) valitsemisala õigusaktides. Mõned nõuded
(reisiveeremi õhutemperatuuri määrad, reisiveeremi salongivalgustus jms) viiakse üle MKM-i
valitsemisala määrusesse „Raudtee tehnokasutuseeskirja kinnitamine“. Peale selle laieneb
reisiteenustele tarbijakaitseseadus, milles on sätestatud, et kaup ja teenus peavad vastama
kehtestatud nõuetele, olema sihipärasel kasutamisel ohutud tarbija elule, tervisele ja varale ning
selliste omadustega, mida tarbija tavaliselt õigustatult eeldab.
Kehtivas RTerS-is on volitusnorm kosmeetikatoodete terviseohutuse kontrollimiseks. Eelnõus
seda enam ei sätestata, kuna määruse aluseks olnud direktiivides esitatud kosmeetikatoodete
koostisainete määramismeetodid on aegunud ja laborites neid praktiliselt ei kasutata.
Kosmeetikatoodetest proovide võtmisel ja analüüside tegemisel juhindutakse Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1223/2009 artiklist 12, mille kohaselt tuleb kasutada
usaldusväärseid ja reprodutseeritavaid meetodeid, mis on kooskõlas asjakohase harmoneeritud
standardiga.
Välisõhus levivat müra reguleerib 01.01.2017 jõustunud atmosfääriõhu kaitse seadus ja selle
alusel kehtestatud keskkonnaministri 16. detsembri 2016. a määrus nr 71 „Välisõhus leviva
müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise meetodid“. RTerS-i
jäävad ka edaspidi siseruumis leviva müra nõuded.
52
Osa koolieelsete lasteasutuste ja koolide päevakava nõudeid viiakse üle Haridus- ja
Teadusministeeriumi valitsemisala õigusaktidesse, kuna need sobivad nende reguleerimisalasse
paremini (õppekavade osana).
Kehtiva RTerS-i alusel on kehtestatud nõuded lasteluttidele – need nõuded sätestatakse
tulevikus toote nõuetele vastavuse seaduse alusel, sest seal on juba sobiv volitusnorm nende
nõuete sätestamiseks olemas ning nimetatud seadus reguleerib kõiki tooteid puudutavaid
nõudeid laiemalt.
Võrreldes kehtiva RTerS-iga on uus tervishoiutöötajate kohustus teavitada Terviseametit teatud
tunnustega haigestumisest. Samuti ei ole varem seaduse tasemel olnud sätestatud nõudeid ega
piiranguid iluteenuste osutajatele. Kuigi teatud nõuded ja piirangud nendele isikutele on varem
olnud reguleeritud määrusega, sätestatakse eelnõuga ka täiesti uusi nõudeid ja piiranguid.
Eelnõu §-s 15 sätestatakse tervishoiuteenuse osutajale kehtivad nõuded seoses rahvastiku
tervisele potentsiaalset ohtu kujutavate olukordadega. Kohustus on seotud 22. oktoobril 2013. a
jõustunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega nr 1082/2013/EL tõsiste piiriüleste
terviseohtude kohta. Nimetatud otsus kohustab liikmesriike varajase hoiatamise ja reageerimise
süsteemi kaudu teavitama ka mittenakkuslikest rahvatervise (rahvatervishoiu) ohtudest, mis
võivad levida piiriüleselt. Vastava teate edastab Eestis varajase hoiatamise ja reageerimise
süsteemis Terviseamet, kes on eelnõu § 12 lõike 1 kohaselt pädev asutus.
NETS-is on sätestatud tervishoiuteenuse osutaja kohustus teavitada nakkusjuhtudest (mis
võivad olla ka piiriülene terviseoht), kuid kuna otsuse nr 1082/2013/EL rakendusala on oluliselt
laiem kui nakkushaigused, on vaja sätestada teavitamiskohustus mistahes piiriülese terviseohu
tuvastamise korral.
Eelnõu § 15 lõikes 1 sätestatakse tervishoiuteenuse osutaja kohustus teavitada viivitamata
Terviseametit haigestumisest, mis on asjaomase koha ja aja kohta ebaharilik või ootamatu või
põhjustab või võib põhjustada inimeste märkimisväärset haigestumust või suremust või mille
ulatus kasvab kiiresti või võib kasvada kiiresti.
Ohuteate edastamine teistele liikmesriikidele ja Euroopa Komisjonile eeldab, et Eestis on
õiguslikult sätestatud mehhanismid, mille kaudu pädev asutus (Terviseamet) saab esmase
ohusignaali. Selline ohusignaal pärineb kõige tõenäolisemalt tervishoiusüsteemist seeläbi, et
elanikkonna hulgas ilmnevad ebatavalised haigestumised. Seega on vajalik, et
tervishoiuteenuse osutajal oleks kohustus Terviseametit teavitada asjaoludest, mis viitavad
terviseohule ja võivad seetõttu olla ka potentsiaalselt piiriülesed terviseohud.
Otsuse nr 1082/2013/EL tähenduses on tõsine piiriülene terviseoht bioloogiline, keemiline,
keskkonnaalane või teadmata päritolu eluohtlik või muidu tõsine oht, mis levib või kätkeb
märkimisväärset levimise ohtu üle liikmesriikide piiride ning mille puhul võib olla vajalik
koordineerimine liidu tasandil, et tagada inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse.
Eelnõu § 15 lõikes 2 sätestatakse, et haigestumise puhul, mis on asjaomase koha ja aja kohta
ebaharilik või ootamatu või põhjustab või võib põhjustada inimeste märkimisväärset
haigestumust või suremust või mille ulatus kasvab kiiresti või võib kasvada kiiresti, tuleb teabe
valdajal Terviseameti nõudmisel esitada sellise haigestumise jaotumise, leviku, raskusastme
muutuste jm asjaolude jälgimiseks vajalikud andmed. Tegu on teabe kogumisega, mis on
53
vajalik mittenakkuslikku või tundmatu päritolu rahvatervise (rahvatervishoiu) ohu
(haigestumuse) ad hoc monitooringuks. Teabe kogumine tervishoiuteenuse osutajate poolt on
vajalik, et jälgida nt haigestumuse jaotumist, levikut ja raskusastet.
Säte on seotud 22. oktoobril 2013. a jõustunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega
nr 1082/2013/EL tõsiste piiriüleste terviseohtude kohta. Nimetatud otsus kohustab liikmesriike
varajase hoiatamise ja reageerimise süsteemi kaudu teavitama muu hulgas mittenakkuslikest
rahvatervise (rahvatervishoiu) ohtudest, mis võivad levida piiriüleselt. Vastava teate edastab
Eestis varajase hoiatamise ja reageerimise süsteemis Terviseamet, kes on eelnõu § 12 lõike 1
punkti 2 kohaselt pädev ja volitatud asutus Eestis.
Mittenakkusliku piiriülese tervisohu ilmnemise korral käivitatakse EL-i tasandil ad hoc
monitooring. Monitooringu all mõistetakse seisundi, olukorra või tegevuse muutuste pidevat
jälgimist, tuvastamist või läbivaatamist, sealhulgas püsifunktsiooni, mis kasutab andmete
süstemaatilist kogumist tõsiste piiriüleste terviseohtudega seotud kindlaksmääratud näitajate
kohta ja nende näitajate analüüsimist. Komisjon võtab rakendusaktidega vajaduse korral vastu
haigusjuhtude määratlused, mida kasutatakse ad hoc monitooringus, et tagada kogutavate
andmete võrreldavus ja ühitatavus liidu tasandil. Monitooringu raames saadud teave, mida
liikmesriigid varajase hoiatamise ja reageerimise süsteemi edastavad, sisaldab eelkõige mis
tahes muutusi asjaomase ohu geograafilises jaotumises, levikus ja raskusastmes ning
tuvastamisvahendeid, kui nende kohta on andmed kättesaadavad.
Nimetatud otsus eeldab, et ka liikmesriigi tasandil käivitatakse ohu avastamiseks ning ohuga
seotud olukorra arengu jälgimiseks ad hoc riigisisene monitooringusüsteem. Mittenakkuslike
terviseohtude monitooring (nt ebatavalisest haigestumistest teavitamine) ei ole vajalik mitte
üksnes juhul, kui see kätkeb piiriülest terviseohtu, vaid inimeste tervise kaitse eesmärgil
potentsiaalselt ka juhul, kui selle mõõtmed jäävad riigipiiridesse.
Mittenakkuslike piiriüleste terviseohtude ad hoc monitooring on alternatiiv püsiseirele (nagu
see toimib nakkushaiguste valdkonnas). Otsuse nr 1082/2013/EL väljatöötamisel jõuti
arusaamisele, et ei ole asjakohane ega otstarbekas luua mittenakkuslikku päritolu piiriüleste
terviseohtude avastamiseks/jälgimiseks püsistruktuure ega -mehhanisme (sarnaselt
nakkushaigustega), kuivõrd nende ilmnemise tõenäosus (võrreldes nakkuslikku päritolu
terviseohtudega) on märkimisväärselt väiksem. Seetõttu on asjakohane rakendada
monitooringut ja seda konkreetse vajaduse korral ehk ad hoc.
Ad hoc monitooringu raames toimuva teavitamise, teabe kogumise ja analüüsimise üksikasjad
peavad vastama täpsele olukorrale või sündmusele ning olema samal ajal nii piisavad kui ka
proportsionaalsed. Samas ei ole rahvastiku tervist ohustavaid sündmusi ega ohte ning nende
eripärasid võimalik ette ennustada. Seepärast tuleb sõnastada võimalikult paindlik säte, mille
alusel oleks pädeval asutusel (Terviseametil) võimalik saada haigestumuse jälgimiseks
vajalikud andmed.
Eelnõu §-s 16 sätestatakse nõuded elukeskkonna füüsikalistele ohuteguritele. Võrreldes
kehtiva õigusega ei kaasne selle paragrahviga sisulisi muudatusi – kehtiva RTerS § 8 lõike 2
punkti 17 alusel kehtestatud määrustes on samuti kehtestatud nõuded kõikidele eelnimetatud
füüsikalistele ohuteguritele. Sisulisi muudatusi eelnõuga nendes nõuetes ei tehta.
54
Eelnõu § 16 lõikega 1 sätestatakse, et füüsikalised ohutegurid RTerS-i tähenduses on
vibratsioon, mitteioniseeriv kiirgus ja müra, mis on inimese tervist mõjutavatest füüsikalistest
keskkonnateguritest olulisimad.
Eelnõu § 16 lõikega 2 sätestatakse, et füüsikaliste ohutegurite tase elukeskkonnas peab olema
inimese tervisele ohutu ning neid iseloomustavad füüsikalised näitajad peavad vastama
kehtestatud piirväärtustele.
Müra on heli, mis koosneb suurest hulgast erineva kõrgusega ja tugevusega toonidest ning
avaldab häirivat või tervist kahjustavat mõju organismile. Müral on otsene kahjulik toime
kuulmiselunditele, mille tagajärjel võib tekkida kuulmislangus, aga müra põhjustab ka
unehäireid, ärevust ja ärrituvust ning soodustab südame-veresoonkonnahaiguste teket. Südame-
veresoonkonnahaigused on omakorda sageli enneaegsete surmade põhjusteks. Euroopa
Keskkonnaagentuuri koostatud müra faktilehe kohaselt tekitab kõige enam müraga seotud
terviseprobleeme transpordi ja teedevõrguga seotud müra linnapiirkondades (European
Environment Agency, 2018). Euroopa Keskkonnaagentuuri hinnangul põhjustab
keskkonnamüra Euroopas igal aastal 10 000 enneaegset surma, 43 000 inimest tuleb
hospitaliseerida, kaheksal miljonil on unehäired ning 20 miljonit inimest on mürast häiritud või
ärritunud (Euroopa Keskkonnaagentuur, 2019).
Ultraheli on heli, mille sagedus on üle 20 000 Hz. Infraheli on heli, mille rõhu muutumise
sagedus on alla 20 Hz ehk alla keskmise inimese alumist kuuldeläve. Kuigi ultra- ja infraheli ei
tajuta "päris heli" või mürana, võivad nad vastavalt oma amplituudile inimesele siiski mõju
avaldada. Kuigi keskmise inimese kuuldetaju (kõrvade ehitus) ei ole ultraheli suhtes piisava
tundlikkusega, võib ultraheli teatud tingimustel kahjustada kuulmist, põhjustada üldist nõrkust,
unehäireid ja peavalu. Tugeva infraheliga võib kaasneda peapööritus, valu kõrvades, tugev
väsimus ja seletamatu hirmutunne. Ohtlikuks võib osutuda inimese siseelundite
omaresonantssagedusega võrdse sagedusega infraheli.
Vibratsioon on masinates, mehhanismides, konstruktsioonides jm toimuv mehaaniline
võnkumine. Vibratsiooni puhul kandub võnkumine üle kogu inimese kehale, mille tagajärjel
võivad tekkida pearinglus ja peavalu, kuulmise- ja nägemisteravuse nõrgenemine,
koordinatsiooni häired, väljasirutatud käte värisemine. Inimene muutub kergesti ärrituvaks,
tekivad unehäired ja kiire väsimine.
Elektromagnetiline kiirgus on kiirgus, mis ei põhjusta ionisatsiooni (ioonide moodustumist).
Elektromagnetkiirguse alla kuuluvad valgus-, infrapuna- ja ultraviolettkiirgus ning raadio- ja
mikrolained. Erinevate sagedustega elektromagnetväljad ja nende mõju on avalikkuse hulgas
aktuaalne teema, mille kohta levivad maailmas mitmed spekulatsioonid. Suur osa
populatsioonist elab erinevate elektromagnetväljade mõjuväljas ning viimased kasvavad
tehnoloogiate arenedes. WHO arvamusest elektromagnetväljadest ja nende mõjust tervisele
võib tuua välja olulisema91:
1. Viimase 15 aasta jooksul tehtud uuringud ei ole leidnud kinnitust, et kasvajate tekke ja
elektromagnetväljade vahel on seos. Ei ole leitud seost, et kasvajate esinemissagedus seoses
elektromagnetväljadega suureneks.
2. Uuringutes osalenud inimestel ja loomadel ei ole avastatud muutusi ajulainetes seoses
elektromagnetväljadega isegi juhul, kui need on 1000 korda suuremad elektromagnetväljade
91
WHO. Electromagnetic fields.
55
tasemetest, mida tekitavad mobiilside tugijaamad elukeskkonnas. Ei ole leitud seost
elektromagnetväljade ja une ning kardiovaskulaarsüsteemi häirete vahel.
3. WHO uuringud näitavad, et nn elektromagnetilist hüpersensitiivsust ei põhjusta
elektromagnetväljad, vaid need tundmused on põhjustatud muudest faktoritest.
Ettevaatusprintsiibi põhimõttel on aga WHO ja rahvusvaheline mitteioniseeriva kiirguse eest
kaitsmise komisjon (INCPR) kehtestanud elektromagnetväljadele soovituslikud piirväärtused.
RTerS-i alusel kehtestatavate nõuete eesmärk on tervisele ohutu elukeskkonna tagamine ning
elektromagnetväljade kiirguse toimega seonduvate tervisehäirete ja haiguste vältimine.
Piirväärtuste kehtestamise aluseks on elektromagnetväljade lävitasemed, millest alates võib
avalduda toime tervisele. Läviväärtused on leitud loomkatsetega. Elanikonnale kehtestatud
elektromagnetväljade piirväärtused on läviväärtustest 50 korda madalamad. Enamik riike (sh
Eesti) lähtub riiklike nõuete kehtestamisel WHO ja ICNIRP suunistest, mille aluseks on
praegused parimad teadmised elektromagnetväljade mõjust tervisele.
Eelnõu §16 lõikega 3 sätestatakse, et füüsikalise ohuteguri allika valdaja tagab allika vastavuse
kehtestatud nõuetele.
Eelnõu § 16 lõikega 4 sätestatakse täpsemad nõuded vibratsiooni, mitteioniseeriva kiirguse ja
siseruumis leviva müra ohutusele elukeskkonnas ning nende tasemete mõõtmise meetodid
kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
Eelnõu §-s 17 sätestatakse nõuded balneoloogilistes protseduurides kasutatavale looduslikule
mudale ja turbale, nende käitlemisele ja märgistamisele. Sätte eesmärk on tagada
balneoloogilistes, sh füsioterapeutilistes protseduurides (vannid, mähised, kompressid jms)
kasutatava muda ohutus.
Kehtiva RTerS-i alusel on kehtestatud nõuded ravimuda turustamisele, säilitamisele ja
kasutamisele, kuid puuduvad nõuded selle ohutuse tagamiseks vajalikele kriteeriumitele, nagu
ohtlike kemikaalide ja mikroobide lubatud sisaldus jms. Seega puudub praegu õiguslik alus, et
tunnistada muda saastunuks ning nõuda selle kasutuselt kõrvaldamist.
Eelnõu § 17 lõikes 1 sätestatakse üldine nõue, et balneoloogilistes protseduurides kasutatav
looduslik muda ja turvas peavad olema inimese tervisele ohutud.
Eelnõu § 17 lõike 2 alusel kehtestab valdkonna eest vastutav minister ehk sotsiaalminister
täpsemad nõuded balneoloogilistes protseduurides kasutatavale looduslikule mudale ja turbale
ning nende käitlemisele ja märgistamisele.
Muda ja turvast kasutatakse Eestis balneoloogilistes protseduurides juba ligi 200 aastat ning
selliseid protseduure teostavaid ettevõtteid on Eestis mitu. Selleks, et neid protseduure saavaid
inimesi kaitsta ebakvaliteetse teenuse ning sellega kaasnevate terviseohtude eest, sätestatakse
mudale ja selle käitlemisele nõuded. See on vajalik, kuna kaevandatav ja protseduurides
kasutatav muda võib tekke ja käitlemise käigus saastuda nt raskmetallidega ja teiste ohtlike
kemikaalidega, samuti patogeensete mikroobidega. Mikroobid võivad sattuda nahavigastuste
(ka mikroskoopiliste) kaudu organismi ja põhjustada haigusseisundeid, nt haavainfektsioone,
silmainfektsioone, keskkõrva põletikke, kuseteede põletikke, samuti mädaseid naha ja pehmete
kudede infektsioone, koe nekroosi jne. Enamik raskemetalle on organismile ka väga väikestes
kogustes kahjulikud, kantserogeensed või mürgised, kahjustades kesknärvisüsteemi, maksa,
56
neerusid, nahka, luid ja hambaid. Kõik need ained on võimelised läbima nahka ning ladestuma
organismis, seda eriti kuuma vanni või mähise korral. Kuigi kahjulik toime ei ilmne kohe,
võivad kemikaalid korduvate protseduuride tagajärjel koguneda organismi tervist kahjustavas
koguses.
Mudast tehtud kosmeetikatoodetele laienevad RTerS-is ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruses (EÜ) nr 1223/2009 sätestatud nõuded.
Määruse eelnõu koostamisse kaasatakse Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledži tervisedenduse ja
rehabilitatsiooni kompetentsikeskuse (TERE KK) muda valdkonna spetsialistid. Rakendusakti
kavand on lisatud seletuskirjale.
Eelnõu §-s 18 sätestatakse nõuded ja piirangud kosmeetikatoodete tootmisel,
kättesaadavaks tegemisel ja kasutamisel.
Regulatsiooni eesmärk on tagada inimeste tervise kõrgetasemeline kaitse ja toimiv siseturg.
Kosmeetikatoodete terviseohutuse tagamise, nende turul kättesaadavaks tegemise ja kasutamise
kohta kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1223/2009. Käesolevas
paragrahvis sätestatud regulatsioonid tulenevad nimetatud määruse nõuetest ning ei ole
võrreldes kehtiva RTerS-iga muutunud. Võrreldes kehtiva RTerS-iga tehakse eelnõuga
terminoloogiline täpsustus selliste isikute puhul, kellele § 18 lõiked 1 ja 2 kohalduvad, kuid
tegemist ei ole sisulise muudatusega, kuivõrd Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr
1223/2009 ja komisjoni määrus (EL) nr 655/2013, millega kehtestatakse ühtsed nõuded
kosmeetikatoodete kohta esitatavate väidete põhjendamiseks (ELT L 190, 11.7.201, lk. 31–34),
on kehtinud juba praegu kõigile ettevõtjatele.
Eelnõu § 18 lõikes 1 sätestatakse kohustus sellisele ettevõtjale majandustegevuse seadustiku
üldosa seaduse tähenduses, kes vastutab kosmeetikatoote tootmise, turule laskmise või
kättesaadavaks tegemise eest, tagada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr
1223/2009 ja komisjoni määruses (EL) nr 655/2013 sätestatud asjakohaste nõuete täitmine.
Sätte eesmärk on kosmeetikatoote kättesaadavaks tegemise eest vastutavale isikule teada anda,
millise põhilise õigusaktiga reguleeritakse kosmeetikatoodete tootmist, kättesaadavaks
tegemist ja kasutamist, samuti väidete põhjendamiseks. Kasutatavad terminid on sisustatud
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1223/2009. Nimetatud määruse artikli 4
kohaselt on ühenduses toodetud toote puhul vastutavaks isikuks ühenduses asutatud tootja või
tema volitatud esindaja ning ühendusevälise tootmise korral tootja poolt volitatud isik, kes asub
ühenduses. Impordi korral vastutab turule laskmise eest importija. Teatud juhtudel võib turule
laskmise eest vastutav isik olla ka levitaja. Turule tohib lasta või kättesaadavaks teha üksnes
selliseid tooteid, mis vastavad määruses sätestatud nõuetele. Tooted peavad vastama nõuetele,
sõltumata nende kättesaadavaks tegemise viisist ja kauplemisvõttest (jaekaubandus,
hulgikaubandus, e-kaubandus, tänava- ja turukaubandus jms).
Eelnõu § 18 lõikes 2 sätestatakse ettevõtjale, kes toodab, impordib või levitab
kosmeetikatoodet või kasutab seda kutsealases tegevuses, ja tervishoiuteenuse osutajale
kohustus teavitada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1223/2009 artikli 23
kohaselt viivitamata Terviseametit kosmeetikatoote kasutamisel ilmnenud tõsisest soovimatust
mõjust. Tõsine soovimatu mõju on kosmeetikatoote kasutamisel ilmnenud kõrvaltoime, mille
tagajärjeks on ajutine või püsiv talituslik häire, puue, haiglaravile suunamine, kaasasündinud
väärareng, otsene risk elule või surm. Teavitamise eesmärk on välja selgitada probleemsed
57
tooted, analüüsida, millised ained võivad põhjustada oluliselt tervist kahjustavaid
kõrvalmõjusid ning kõrvaldada sellised tooted tootmisest ja müügilt. Teavitama peavad
vastutavad isikud, levitajad, kosmeetikatooteid kutsealaselt kasutavad ja tervishoiuteenust
osutavad isikud (nt dermatoloogid, allergoloogid jt). Teavitamise ühtlustamiseks on komisjon
välja töötanud asjakohased ankeedid ja juhised nende täitmiseks. Teave tuleb esitada
Terviseametile, kes edastab selle teiste liikmesriikide pädevatele asutustele ja vastutavale
isikule. Teabe edastamiseks vajalikud ankeedid ja juhised on tõlgitud eesti keelde ning need on
avalikustatud Terviseameti veebilehel.
Eelnõu § 18 lõikes 3 sätestatakse, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr
1223/2009 artikli 19 lõikes 4 nimetatud kosmeetikatoodete kohta esitab toote kättesaadavaks
tegemise eest vastutav isik sama määruse artikli 19 lõikes 1 nõutud teabe tootemahutil või -
pakendil või tootega kaasa antaval teabelehel. Selle sättega reguleeritakse eelnevalt
pakendamata kosmeetikatoodete märgistamist. Nimetatud määruse artiklis 19 kehtestatakse
nõuded toote märgistamiseks, kusjuures need kehtivad eelkõige selliste toodete kohta, mis on
kättesaadavaks tegemiseks eelnevalt pakendatud. Samas pakendatakse teatud juhtudel tooteid
ka vahetult ostja juuresolekul müügikohas. Selliste toodete märgistamise kohta teabe esitamist
ei reguleerita Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1223/2009, nõuded selle kohta
kehtestab liikmesriik (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1223/2009 art 19 lg 4).
Võttes eeskujuks teiste liikmesriikide (Rootsi, Soome jt) analoogseid nõudeid, kehtestatakse
Eestis, et artikli 19 lõikes 1 nõutud teave esitatakse vahetult tootemahutil või -pakendil või
antakse ostjale kaasa eraldi teabeleht. Eelnõus kasutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruse (EÜ) nr 1223/2009 termineid, mille kohaselt on tootemahuti pakend, mis tootega
vahetult kokku puutub; pakendi all mõistetakse tootemahutit ümbritsevat pakendit.
Eelnõu § 18 lõigetes 4–6 sätestatakse, et kosmeetikatooteid, mis on ette nähtud hammaste
valgendamiseks või pleegitamiseks ja mis sisaldavad vesinikperoksiidi või millest vabaneb
vesinikperoksiidi vahemikus > 0,1% ≤ 6% (edaspidi hambavalgendustooted), on lubatud müüa
üksnes hambaarstidele hulgikaubanduse korras.
Kõnealune kosmeetikatoode on ette nähtud hammaste valgendamiseks ja pleegitamiseks ning
see sisaldab või sellest vabaneb vesinikperoksiidi vahemikus > 0,1% ≤ 6%.
Hambavalgendamiseks ette nähtud toode kui kosmeetikatoode (st vastab kosmeetikatoote
määratlusele) ei tohi sisaldada või sellest ei tohi vabaneda rohkem kui 6% vesinikperoksiidi.
Tarbijaohutuse komitee andmetel on selline toode ohutu üksnes siis, kui on täidetud teatud
ohutust tagavad tingimused. Enne kasutamist peab kliinilise läbivaatuse käigus olema kindlaks
tehtud, et puuduvad riskitegurid ja probleeme tekitada võiv suuõõnepatoloogia ning on välja
töötatud kasutamistsükkel (kui sageli ja millise kestusega kasutada). Seepärast peab kõigi
selliste toodete esmakasutajaks olema hambaarst või peab toote kasutamine toimuma tema
otsese järelevalve all, et oleks tagatud kasutamise ohutus. Alles pärast spetsialistide poolt
kontrollitud ja juhendatud esmast kasutamist võib klient ise protseduure jätkata, kusjuures
hambaarstid teevad neile siis toote kättesaadavaks kasutustsükli lõpetamiseks. Seega ei tohi
hammaste valgendamiseks ja pleegitamiseks kasutatavad kosmeetikatooted, mis sisaldavad või
millest vabaneb vesinikperoksiidi vahemikus 0,1–6%, olla vabalt kättesaadavad tavatarbijale,
vaid neid tohib müüa üksnes hambaarstidele. Sellesisuline nõue on kehtestatud Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1223/2009 III lisas viitenumbri 12 all.
Õigusaktiga on kehtestatud küll nõue, et kõnealuseid kosmeetikatooteid tohib müüa üksnes
hambaarstidele, kuid kuidas seda tagada, on liikmesriigi lahendada. Sel eesmärgil otsustati
58
lubada müüa neid tooteid Eestis üksnes hulgimüügis, kuna jaemüügi korral on praktiliselt
võimatu kontrollida, et ostjaks oleks hambaarst. Hulgikaupleja, kes müüb
hambavalgendustooteid, peab esitama majandustegevusteate hulgikaubanduse tegevusalal.
Registreeritud koodi järgi on järelevalvel võimalik leida hambavalgendustooteid müüvad
kauplejad ning kontrollida müügidokumente, et tuvastada, kellele tooted müüdi. EMTAK-it on
täiendatud asjakohase tegevusalaga: kood 46451, tegevusala: parfüümide ja kosmeetika
hulgimüük, mille alla kuulub parfümeeria, kosmeetika ja seebi hulgimüük ja sinna on
alategevusena lisatud hammaste valgendamiseks või pleegitamiseks ettenähtud toodete
hulgimüük hambaarstidele. Majandustegevusteatel tuleb lisaks majandustegevuse seadustiku
üldosa seaduses sätestatule esitada ka tegevuskoht või tegevuskohad, e-kaubanduse puhul
veebilehe aadress ning müüdava kauba nimetus (hambavalgendustooted).
Eelnõu §-s 19 sätestatakse nõuded ja piirangud iluteenuste osutamisele.
Eelnõu §-s 19 sätestatud nõuete ja piirangute eesmärk on vähendada iluteenuste osutamise
potentsiaalseid riske inimese tervisele. Iluteenused on ühiskonnas laialdaselt kasutusel ning
nende teenuste osutamisel kasutatakse erinevaid kemikaale, kosmeetikatooteid, mehaanilisi
vahendeid ja elektroonilisi seadmeid, mille ebakorrektne ja asjatundmatu kasutamine võib
teenusesaajatele põhjustada soovimatuid mõjusid või pikaajalisi tüsistusi. Terviseameti poolt
2011. aastal tehtud ilu- ja isikuteenuste terviseohutuse hindamise sihtuuringu92 tulemustest
selgus, et iluteenuste ohutus pole piisavalt tagatud.
Kehtiv RTerS ei sisalda iluteenuste osutamisele nõudeid ega piiranguid. Samas on RTerS-i
alusel kehtestatud määrus, mis nende teenuste osutamisega seonduvat reguleerib. Kuna
põhiõigusi (nt ettevõtlusvabadust) piiravad nõuded peavad olema sätestatud seaduse tasandil,
sätestatakse mõned praegu määruses sätestatud nõuded ja piirangud tulevikus seaduse tasandil.
Eelnõus reguleeritakse selgemalt ja täpsemalt iluteenuste mõiste ning ajakohastatakse
iluteenuste osutamisele kehtivaid nõudeid. Iluteenuste osutajatele/osutamisele kehtestatakse ka
täiesti uusi nõudeid ja piiranguid. Täpsemalt on võrreldes kehtiva õigusega seotud muudatusi
kirjeldatud konkreetsete sätete juures. Iluteenuste nõuete väljatöötamisel on arvestatud SoM-i
eestvedamisel loodud iluteenuste määruse muutmise töögrupi ettepanekutega.
Eelnõu § 19 lõikes 1 sätestatakse iluteenuse mõiste. Iluteenus on RTerS-i tähenduses juuksuri-
, kosmeetiku-, solaariumi-, tätoveerimis-, püsimeigi- ja keha augustamise teenus ning küüne-,
ripsme- ja kulmutehniku teenus.
Mõiste defineerimisel on aluseks võetud kehtiva RTerS-i alusel kehtestatud määruses
„Tervisekaitsenõuded ilu- ja isikuteenuste osutamisele“ kasutatud mõiste, kuid seda on
eelnõuga kaasajastatud, laiendades mõistet ka tätoveerimis-, püsimeigi- ja keha augustamise
teenuse ning küüne-, ripsme- ja kulmutehniku teenusega. Kehtivas määruses on tätoveerimis-
ja küünetehniku teenus küll nimetatud, kuid neid on käsitatud kosmeetikateenustena. Selguse
huvides nimetatakse need teenused tulevikus eraldiseisvate iluteenustena. Samal põhjusel on
eraldiseisvate teenustena iluteenuste mõistes välja toodud ka keha augustamise ning ripsme- ja
kulmutehniku teenus. Nimetatud teenused on turul laialt levinud, kuid on äärmiselt oluline, et
teenust osutataks ohutult, kuna nende teenuste mittenõuetekohase osutamisega võib
teenusesaajale kaasneda olulisi terviseriske. Seetõttu tuleb mõistet nende teenustega laiendada.
Sisuliselt kehtivad nõuded nimetatud teenustele ka kehtiva määruse alusel. Kuna tätoveerimis-
92
Terviseamet (2012). Sihtuuring: Ilu- ja isikuteenuste osutamine. Piiripealsed teenused.
59
ja püsimeigiteenusele kehtestatavad nõuded on sarnased ja enamasti käsitletakse neid teenuseid
käsikäes, on ka püsimeigiteenus edaspidi eraldiseisvana nimetatud. Kaasajastatud mõistes ei
ole enam eraldi nimetatud maniküüri- ja pediküüriteenust, sest need teenused on määruse
tähenduses edaspidi käsitatavad kosmeetikuteenustena, mis ei välista seda, et neid teenuseid ei
võiks eraldiseisvalt osutada. Iluteenuse mõiste ei sisalda enam ka saunateenust. Tulenevalt
tarbijakaitseseadusest peavad teenused olema kliendi tervisele ohutud. See nõue kehtib ka
saunateenusele, mistõttu puudub vajadus eraldiseisvate spetsiifiliste nõuete sätestamiseks.
Eelnõu § 19 lõikes 2 sätestatakse nõuded iluteenust vahetult osutavale isikule. Kehtivas
iluteenuseid reguleerivas sotsiaalministri määruses „Tervisekaitsenõuded ilu- ja isikuteenuste
osutamisele“ on sätestatud nõuded iluteenuseid osutavale personalile, mille kohaselt peab
iluteenuse vahetu osutaja omama tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise edendamise
alaseid teadmisi, näiteks vajalikke teadmisi nakkus- ja nahahaiguste levikust, ennetamisest ja
tõrjest ning seadmete ja pindade steriliseerimisest. Eelnõuga täpsustakse ja ajakohastatakse
regulatsiooni võrreldes kehtiva RTerS-i alusel sätestatuga.
Eelnõuga sätestatakse, et iluteenust vahetult osutaval isikul peavad olema tõendatud teadmised
ja oskused teenuse ohutuks osutamiseks ja tõsise soovimatu mõju ennetamiseks.
Nõude eesmärk on tagada, et iluteenuseid vahetult osutavatel isikutel oleks piisavalt teoreetilisi
teadmisi ja ka praktilisi oskusi protseduuri ohutuks teostamiseks, ning seeläbi parandada
iluteenuste kvaliteeti. Piisavate teadmiste ja oskuste omamise korral oskab iluteenuse vahetu
osutaja kasutada protseduuride tegemiseks vajalikke seadmeid oskuslikult ja ohutult, nõustada
tarbijat protseduuride ja vastunäidustuste suhtes, säilitada puhast keskkonda ning vältida
nakkus- ja nahahaiguste levikut. Täpsemad nõuded iluteenuseid vahetult osutavale isikule
sätestatakse määruses.
Eelnõu § 19 lõikes 3 keelatakse solaariumi- ja tätoveerimisteenuse osutajal osutada solaariumi-
ja tätoveerimisteenust alaealistele. See on võrreldes kehtiva RTerS-iga suus piirang, mis on
tingitud selles valdkonnas avaldunud ja üha hoogustuvast probleemist.
Alates 2000ndate algusest on Eestis melanoomi haigestunud inimeste hulk hüppeliselt
kasvanud (2000. aastal 118 esmasjuhtu, 2004. aastal 148, 2008. aastal 163, 2012. aastal 213 ja
2016. aastal 215 juhtu).93 Melanoom on 15–29-aastaste seas sageduselt teine vähkkasvaja.
WHO on lisanud solaariumi esimese grupi kantserogeenide hulka, mis tähendab, et selle seos
vähki haigestumisega on teaduslikult tõestatud94, 95. Teadusuuringud näitavad, et solaariumi
külastajatel on 74% suurem tõenäosus haigestuda melanoomi kui solaariumit mittekülastavatel
inimestel.96 Lisaks sellele suureneb risk haigestuda basalioomi 1,5 korda ja lamerakkvähki 2,5
korda. Melanoomi ennetamiseks ning selle leviku vähendamiseks elanikkonnas on WHO
soovitanud keelata alaealistel solaariumi kasutamine ning mitmed riigid on seda soovitust juba
järginud.
Euroopas oli 2014. aasta jaanuari seisuga solaariumi kasutamine alla 18-aastastele keelatud
näiteks Austrias, Belgias, Soomes, Prantsusmaal, Suurbritannias, Saksamaal, Islandil, Iirimaal,
93
Eesti vähiregister, Tervise Arengu Instituudi andmebaas
94
http://www.who.int/mediacentre/news/notes/2005/np07/en/
95
http://www.who.int/uv/publications/en/sunbeds.pdf
96
http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/20507845
60
Itaalias, Leedus, Hollandis, Norras, Portugalis ja Hispaanias.97 Lisaks alaealiste solaariumi
kasutamise keelule on Prantsusmaal keelatud ka solaariumite reklaamimine ja propageerimine.
Ka Eesti nahaarstid on teinud soovituse alaealiste solaariumi kasutamine keelustada. Selleks, et
nahavähi teket vähendada, on oluline ka Eestis WHO ja nahaarstide soovitusi järgida.
Alaealiste tätoveerimise piirangu eesmärk on ennetada lapse heaolu, tervist ja arengut
ohustavaid tegureid ning ebasoovitavaid tervisemõjusid: nakkushaigusi, nahakahjustusi ja
tätoveerimisvärvides kasutatavatest ainetest tingitud terviseohte. Alaealistele
tätoveerimisteenuse osutamise keelamine on kooskõlas lastekaitseseaduse eesmärgiga.
Tätoveeringud muutuvad üha populaarsemaks. ELis on tätoveeritud inimeste arv kasvanud 5%-
lt 2003. aastal 12%-ni 2016. aastal (60 miljonit inimest ELi 28 liikmesriigis) ning vähemalt
pooltel neist on rohkem kui üks tätoveering. Eriti populaarne on tätoveerimine noorte (16–34-
aastased) seas, kellest Euroopa Liidus 20–30%-l on tätoveering.98 Kuigi tätoveerimine muutub
järjest populaarsemaks, on sellega seotud ka mitmed terviseohud, mis tulenevad nii teostatavast
protseduurist kui ka kasutatavatest värvainetest. Tätoveerimise puhul viiakse värvained naha
dermise kihti, mis jäävad sinna kogu eluks.
Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskus (Joint Research Centre (JRC)) tegi aastatel
2014–2016 põhjaliku uuringu tätoveerimise ja püsimeigi kohta eesmärgiga koguda infot
Euroopa Liidu turul olevate tätoveerimis- ja püsimeigivärvide koostise ja võimalike
terviseohtude kohta. Uuringu raames on avaldatud kaks raportit99, 100, mis toovad välja
tätoveerimisega seotud probleemid. Süsteemi RAPEX101 kaudu esitati 2011.–2016. aastal 111
teadet tätoveerimis- ja püsimeigivärvide kohta, mis sisaldasid nõuetele mittevastavas koguses
ohtlikke kemikaale.
Tätoveerimisvärvidega seotud probleemid tulenevad põhiliselt sellest, et tätoveerimisvärvides
kasutatavad pigmendid pole toodetud vastavaks otstarbeks. Seetõttu pole värvid läbinud
vastavat riskihindamist ning nende süstimise ja kestvusega inimkehas pole arvestatud. Vastavad
värvipigmendid on tavaliselt toodetud muuks kasutusotstarbeks, nagu tekstiili, autoosade või
plasti värvimiseks. Neid värve kasutatakse tätoveerimisel, kuna need on püsivad ja väga
vastupidavad. Tätoveerimisvärvid võivad sisaldada raskmetalle (kroom, nikkel, vask, koobalt)
ja orgaanilisi ühendeid (aromaatsed amiinid, polütsüklilised aromaatsed süsivesinikud), millel
võib olla negatiivne mõju tervisele. Näiteks kasutatakse tätoveerimisvärvides värvainetena
asovärve, mis päikese ja UV-kiirguse mõjul eraldavad aromaatseid amiine, mis võivad olla
kantserogeensed. Mida varasemas eas inimene laseb endale tätoveeringu teha ning puutub
seekaudu kokku potentsiaalselt kantserogeensete ainetega, seda suurem tõenäosus on elu
jooksul haigestuda. Kuigi tätoveerimisvärvid jäävad nahakihti püsima, eemaldub osa värvist
97
Health effects of sunbeds for cosmetic purposes Final
https://ec.europa.eu/health/sites/health/files/scientific_committees/scheer/docs/scheer_o_003.pdf
98
Safety of tattoos and permanent make-up Final report
http://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/bitstream/JRC101601/fr_tattoos.pdf
99
Safety of tattoos and permanent make-up Compilation of information on legislative framework and analytical
methods http://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/bitstream/JRC94760/wp1_tr_pubsy.pdf
100
Safety of tattoos and permanent make-up State of play and trends in tattoo practices
http://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/bitstream/JRC96808/wp2_report_on_tattoos_pubsy.pdf
101
RAPEX on Euroopa Liidu liikmesriikide tooteohutuse üle järelevalvet tegevate institutsioonide kasutatav
infosüsteem, mille kaudu edastatakse informatsiooni tarbijale tõsist ohtu põhjustavate tööstuskaupade ning nende
suhtes rakendatud meetmete kohta.
61
lümfisüsteemi ja veresoonte kaudu, mistõttu on leitud tätoveerimisvärve tätoveeritud inimeste
lümfisõlmedest.102
Lisaks esineb tätoveerimisel põletiku- ja infektsioonioht. Põletik tekib kaitsereaktsioonina naha
vigastamisel ning infektsioonid võivad esineda, kui mikroobid sisenevad kehasse läbi
vigastatud naha. Tõsisemad infektsioonid võivad esineda, kui bakterid (streptokokk,
stafülokokk, mükobakter), viirused (papilloom, herpes või hepatiit), seened satuvad
haavadesse. Terviseameti sihtuuringus103 on välja toodud, et tätoveeritud inimestel on üheksa
korda suurem oht nakatuda C-hepatiiti. Terviseameti andmetel oli Eestis ajavahemikul 2001–
2011 ägeda B-viirushepatiidi haigetest 20 juhul riskifaktoriks tätoveering (ehk oletatav
levikutee), mis moodustas 1,6% haigete üldarvust, ning ägeda C-viirushepatiidi haigetel 26
juhul ehk 2,3% samal ajavahemikul registreeritud haigete üldarvust.
Tätoveerimine on Euroopa Liidu liikmesriikides alaealistele keelatud Küprosel, Taanis,
Prantsusmaal, Maltal, Rumeenias, Rootsis ja Suurbritannias. Mitmes riigis (Leedu, Itaalia,
Saksamaa, Horvaatia, Austria) on tätoveerimine lubatud 16–17-aastastel eeskostja nõusolekul.
Kuna Eestis sätestatakse alaealistele tätoveerimisteenuse osutamise keeld otseselt laste kui
haavatava sihtrühma tervise kaitse eesmärgil, ei anta lastele tätoveeringute tegemiseks
võimalust ka eestkostja loal.
Tätoveerimisteenuse osutajad on samuti tätoveerimise piirangut alaealistele pooldanud. SoM-
is toimus 2014. aastal kohtumine Tallinnas tegutsevate tätoveerimisteenuse osutajatega, et
arutada tätoveerimisteenuse osutamisele tervisekaistenõuete kehtestamist. Kohtumise raames
arutati ka alaealistele teenuse osutamise keelu kehtestamise küsimust. Kõik kohtumisel
osalenud tätoveerimisteenuse osutajad nõustusid, et alaealistele isikutele peaks olema teenuse
osutamine keelatud ning ei pooldanud ka eestkostja loal tätoveerimisteenuse osutamise
lubamist alla 18-aastastele. Paljud tätoveerimisteenuse osutajad keelduvad juba praegu
alaealistele teenuse osutamisest.
Vaba eneseteostuse õigus versus tervise kaitse
Eelnõu § 19 lõikes 3 sisalduv piirang riivab põhiseaduse §-s 19 sätestatud õigust vabale
eneseteostusele. Riigikohus on märkinud, et PS § 19 lg 1 on lihtsa seadusreservatsiooniga
põhiõigus, millest tulenevalt võib seda piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole PS-ga otseselt
keelatud (RKTKo 13.01.2010, 3-2-1-152-09). Seega on õigust vabale eneseteostusele võimalik
piirata seaduse alusel ja selle õiguse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest, milleks
käesoleval juhul on põhiseaduse §-dega 16 ja 28 kooskõlas olev isikute elu ja tervise kaitsmine.
Tulenevalt põhiseaduse §-s 16 sätestatud põhiõigusest elule ja § 28 esimeses lauses sätestatud
tervisekaitse põhiõigusest on riigil vastutus oma inimeste elu ja tervise eest, mida saab ellu viia
ainult adekvaatseid meetmeid rakendades. Ebapiisav regulatsioon meetmete rakendamiseks
võib kujutada endast riigipoolset tegevusetust elu ja tervisekaitse põhiõiguste tagamisel.
Eelnõuga kavandatud keeld on läbinud diskussiooni huvigruppidega ning vastav regulatsioon
on ette valmistatud ekspertide ja huvirühmadega koostöös. Piirangu väljatöötamisse on olnud
102
2014, Lehner et al.; 2014, Soran A. et al.; 2013, Balasubramanian I. et al.; 2013, Yactor A. R. et al.; 2008,
Peterson S. et al; 2009, Jaigirdar, A. et al.; 2008, Dominguez E. et al.; 2004, Honegger M. et al.; 2001, Moehrle
M. et al.
103
Terviseamet (2012). Sihtuuring: Ilu- ja isikuteenuste osutamine. Piiripealsed teenused.
62
kaasatud arstid ja teenusepakkujate esindajad. Ilu- ja isikuteenuste töörühm on kohtunud alates
2013. aasta jaanuarist kuni 2018. aasta veebruarini kokku kaheksal korral. Kõik kohtumisel
osalenud nõustusid, et alaealistele isikutele peaks solaariumiteenuse osutamine olema keelatud
ning sellise piirangu järele on terav vajadus lähtudes alaealiste tervise kaitse seisukohast.
Samuti on arutelud toimunud tätoveerimisteenuse osutajatega, kes on samuti nõustunud, et
tätoveerimisteenuse osutamise keelamine alaealistele on mõistlik.
Näiteks Brasiilia ja Austraalia on keelustanud solaariumite kasutamise ja solaariumiseadmete
müügi täielikult kogu elanikkonnale104, mida on peetud proportsionaalseks meetmeks
rahvastiku tervise kaitseks arvestades terviseohu tõsidust. Täielikku keelamist toetasid nii
teaduslik tõendatus solaariumi ohtlikkusest tervisele, riigi poolne abi solaariumiteenuse
pakkujatele äritegevuse ümberkorraldamiseks kui ka majanduslik analüüs solaariumikeelu
üldisest majanduslikust kasust, vähendades tervisesektori kulutusi.
Eelnõu § 19 lõikes 3 sätestatud keelu kehtestamine on sobiv, vajalik ja mõõdukas soovitud
eesmärgi saavutamiseks105. Sobiv on iga abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist.
Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta
piirangu eesmärgi saavutamist (RKPJKo 3-4-1-25-09). Piisab, kui tegemist on sammuga õiges
suunas, vahendiga, mis seatud eesmärgi saavutamisele kaasa aitab, seda edendab. Käesoleval
juhul on tegemist sobiva meetmega. Alaealistele solaariumiteenuse keelustamine vähendab
neile solaariumiteenusest tekkivat terviseohtu. Teadusuuringud on tõestanud, et noores eas
solaariumi kasutamine suurendab melanoomi haigestumise riski. Seega aitab muudatus
tulevikus melanoomi haigestumist vähendada, suurendab tervelt elatud eluaastaid ja vähendab
ravi- jm kulusid. Alaealistele tätoveerimisteenuse keelustamisega vähendatakse alaealiste riski
nakatuda nakkushaigustesse ja lisaks vähendatakse ohte, mis tulenevad tätoveerimisvärvidest
ja protseduurist endast.
Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem
koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene (RKPJKo 3-4-1-25-09).
Eelduseks on, et leebem vahend on ilma kahtluseta eesmärgi saavutamiseks sama kohane ega
rõhu lisaks kolmandaid isikuid ega üldsust. Sotsiaalministeerium on kaalunud piirangu
kehtestamisel erinevaid alternatiive, kuid ükski alternatiivina kaalutud meede ei taga alaealiste
elu ja tervise kaitse eesmärki sellisel määral, mis oleks võrreldav keeluga osutada solaariumi-
ja tätoveerimisteenust alaealistele.
Alternatiivina kaalutud parem teavitustöö ei aita kaasa sama tõhusalt eesmärgi saavutamisele,
kuna teavitustöö üksi ei ole piisavalt efektiive. Samuti ei taga alaealiste tervise piisavat kaitset
soovitused ning vabatahtlikud meetmed. Parim tulemus saavutatakse teavitustöö, regulatsiooni
ja toimiva järelevalve koostoimes.
Lapsevanema või eestkostja nõusolekul teenuse osutamise lubamine ei ole sama tõhus meede
kuna sõltub tema väärtushinnanutest, tema enda käitumisest ning on osutunud teatud juhtudel
ebaefektiivseks106. Vanemal ei pruugi olla piisavaid teadmisi teenuse terviseohtudest, et
ennetada lapse heaolu, tervist ja arengut ohustavaid tegureid ning ebasoovitavaid
tervisemõjusid, nt nakkushaigusi, nahakahjustusi ja tätoveerimisvärvides kasutatavatest
104
https://www.who.int/data/gho/data/themes/topics/indicator-groups/indicator-group-details/GHO/legislation-
of-artificial-tanning-sunbeds---national-regulations-on-access-and-control-of-sunbeds
105
Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne (www.pohiseadus.ee, § 11 kommentaarid).
106
https://www.who.int/uv/publications/artificial-tanning-devices/en/
63
ainetest tingitud terviseohte. Lisaks tekib vanema või eestkostja nõusoleku nõudmisel veel
suurem halduskoormus ja bürokraatia suurenemine teenusepakkujatele, sest nõusolek peaks
olema kirjalik ning sellega seoses tekib küsimus nõusolekute säilitamises ning andmete
töötlemises. Eeskostja nõusolekuga alaealisele teenuse osutamisel tekib suurem halduskoormus
teenuseosutajale kui alaealisele teenuse osutamisest keeldumisel ning kahtluse korral vanuse
tõendamiseks dokumendi küsimine.
Mõõdukas on abinõu, kui kasutatud vahendid on proportsionaalsed soovitud eesmärgiga.
Siinjuures tuleb ühelt poolt kaaluda põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust, teiselt poolt
aga eesmärgi tähtsust (RKPJKo 3-4-1-25-09). Kaalumisel kehtib reegel: „Mida intensiivsem on
põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused“. Abinõu
mõõdukuse üle otsustamiseks kaaluti vaba eneseteostuse õigusesse sekkumise ulatust ja
intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust. Õigus vabale eneseteostusele kujutab endast
üldist vabaduspõhiõigust, mis peab taanduma, kui sellega riivatakse mõne teise põhiõiguse
kaitseala (vt PS § 19 lg 2). Õigused elu ja tervise kaitsele kui otsesõnu PS §-des 16 ja 28
märgitud õigused on sellisteks põhiõigusteks, mille ees õigus vabale eneseteostusele peab
taanduma. Riigile paneb PS § 28 lõige 1 kohustuse kaitsta inimese tervist ehk riigil tuleb
rakendada meetmeid, et inimeste elukeskkond oleks tervislik ja ohutu, vältida tuleb inimeste
haigestumist ning vigastuste teket ja surma. Sedavõrd olulise eesmärgi täitmiseks ehk isikute
elu ja tervise kaitsmiseks ei ole ükski meede, mis mingilgi viisil eesmärgi saavutamisele kaasa
aitab, üleliigne. Siinkohal olgu märgitud, et alates 2000ndate algusest on Eestis melanoomi
haigestunud inimeste hulk hüppeliselt kasvanud ning melanoom on 15–29-aastaste seas
sageduselt teine vähkkasvaja. Terviseameti andmetel oli Eestis ajavahemikul 2001–2011 ägeda
B-viirushepatiidi haigetest 20 juhul riskifaktoriks tätoveering (ehk oletatav levikutee), mis
moodustas 1,6% haigete üldarvust, ning ägeda C-viirushepatiidi haigetel 26 juhul ehk 2,3%
samal ajavahemikul registreeritud haigete üldarvust.
Kuigi teenuseosutajale kehtestatud keeld osutada solaariumi- ja tätoveerimisteenust on vaba
eneseteostuse õiguse kaitsealas, ei kujuta see endast kaalukat alaealiste õiguste riivet, mis ei
võimaldaks neil üldse vastavat teenust saada. Kui isik soovib kasutada solaariumi ja
tätoveerimisteenust, saab ta seda teha alates 18. eluaastast, kui ta on täielikult teovõimeline ja
on paremini võimeline mõistma teenusega kaasnevaid ohte ning saab võtta vastutuse oma
tervise eest.
Eelnõu § 19 lõikes 4 antakse solaariumi- ja tätoveerimisteenuse osutajale õigus lõikes 3
sätestatud keelu järgimiseks nõuda isikut tõendava dokumendi esitamist ja keelduda teenuse
osutamisest eelnimetatud dokumendi esitamata jätmise korral. Säte on vajalik selleks, et
teenuseosutajal oleks võimalik veenduda, et tal on õigus kliendile teenust osutada ning
võimalus keelduda teenuse osutamisest.
Eelnõu § 19 lõike 5 alusel kehtestab valdkonna eest vastutav minister ehk sotsiaalminister
terviseohutuse tagamiseks täpsemad nõuded iluteenuse osutajale, tema teadmistele ja oskustele
ning iluteenuse osutamisele, sealhulgas teenuse osutamise ruumidele ja vahenditele. Määrusega
kehtestatakse nõuded juuksuri-, kosmeetiku-, solaariumi-, tätoveerimis-, püsimeigi- ja keha
augustamise ning küüne-, ripsme- ja kulmutehniku teenuse osutamisele. Määrusega
kehtestatakse üldised nõuded iluteenuse osutamiseks sobivale ruumile, sisustusele, sisekliimale
ja seadmetele ning iluteenuse osutamisele ja osutajale. Määruse eesmärk on tagada, et
pakutavad teenused oleksid tervisele ohutud ning omadustega, mida teenusesaaja õigustatult
eeldab. Määruse kavand on lisatud seletuskirjale.
64
Eelnõu §-s 20 sätestatakse nõuded ujumis- ja suplemisteenuse osutamisele. Ujulates,
basseinides ja veekeskustes on nende kasutajatel kokkupuude mikrobioloogiste, keemiliste jm
teenuse ohutust puudutavate ohuteguritega. Näiteks on ujula kasutajal risk haigestuda
nakkushaigusesse, mis võib tekkida vee kaudu leviva fekaalse reostuse tõttu. See võib tekkida
ujula kasutajate endi tekitatud reostuse või ka mikrobioloogiliselt saastunud toorvee tõttu.
Paljud vee mikrobioloogilised reostumised on tekkinud puuduva või ebapiisava desinfektsiooni
tõttu. Samuti reostab inimene ise vett mittefekaalsete patogeenidega (ebapiisava hügieeni ja
ümbruskonnast edasikantud reostuse tõttu). Basseinivesi peab olema epidemioloogiliselt
(nakkushaiguste levimise suhtes) ja keemiliselt ohutu.
Mikroorganismide hävitamiseks, orgaaniliste ainete jääkide kõrvaldamiseks ja vetikate
vohamise takistamiseks vajab basseinivesi desinfitseerimist. Eelnõu §-s 20 ja sama paragrahvi
lõike 2 alusel kehtestatakse nõuded suplemisteenuse osutajale, ujulatele, basseinidele ja
veekeskustele, nende ruumidele, ohutusele, basseiniveele ning teenuse osutamisele.
Supelrandadele, joogiveele ja mineraalveele on nõuded kehtestatud veeseaduse alusel.
Eelnõu § 20 lõike 1 punktis 1 sätestatakse ujulas, basseinis või veekeskuses ujumis- või
suplemisteenuse osutajale kohustus tagada ohutud kasutamistingimused, kasutatava vee
nõuetekohasus ning vee kontroll ja uuringud akrediteeritud laboris.
Eelnõu § 20 lõike 1 punktis 2 sätestatakse ujulas, basseinis või veekeskuses ujumis- või
suplemisteenuse osutajale kohustus avaldada teave ujulas, basseinis ja veekeskuses kasutatava
vee kvaliteedinäitajate kohta.
Eelnõu § 20 lõike 2 alusel kehtestab valdkonna eest vastutav minister ehk sotsiaalminister
terviseohutuse tagamiseks täpsemad nõuded ujulatele, basseinidele ja veekeskustele, nende
ruumidele, basseiniveele ja teenuse osutamisele. Nõuded on täitmiseks ujumisega seonduvaid
teenuseid osutavatele avalik-õiguslikele ja eraõiguslikele juriidilistele isikutele, sealhulgas
koolidele ja koolieelsetele lasteasutustele, kes osutavad teenuseid tasu eest või tasuta. Nõuded
kehtivad ujula ja veekeskuse basseinide ja veeatraktsioonide vee kohta. Rakendusakti kavand
on lisatud seletuskirjale.
Eelnõu §-s 21 sätestatakse nõuded elukeskkonnale haridusasutuses, noorte püsilaagris ja
sotsiaalteenuse osutamisel.
Kehtiva RTerS-i alusel on sätestatud tervisekaitsenõuded koolieelsetele lasteasutustele,
üldhariduskoolidele, hoolekandeasutustele ja noorte püsilaagritele, sh koolieelsete lasteasutuste
ja koolide päevakavadele ning õppekorraldusele. Seda aga vaid RTerS-i alusel kehtestatud
määrustes, mitte seaduse tasandil. Oluline on, et seaduse tasandil oleks arusaadav, millistele
hoolekandeasutustele kehtivad lisaks SHS-i alusel sätestatud nõuetele ka nõuded teenuse
osutamiseks elukeskkonnale. Selleks, et oleks üheselt selge, milliste asutuste elukeskkonnale
nõuded sätestatakse, tehakse muudatused ka SHS-i (vt käesoleva seaduse rakendussätteid).
Kui täpsemad nõuded haridusasutuse, hoolekandeasutuse ja noorte püsilaagri elukeskkonnale
sätestatakse ka edaspidi RTerS-i alusel kehtestatud määrustes, sätestatakse teatud üldnõuded
eelnõuga ka seaduse tasandil. Elukeskkond on defineeritud RTerS §-s 4 ning see võib hõlmata
65
kõiki inimest ümbritsevaid sotsiaal-majanduslikke, psühhosotsiaalseid ning loodusliku ja
tehisliku keskkonna tegureid. Asutustes ja sotsiaalteenuse osutamiseks kasutatavates kohtades,
millele käesolevas paragrahvis sätestatud nõuded kehtivad, on oluline hoida neid tegureid
kontrolli all või suunata selliselt, et need oleksid inimestele ohutud ja nende tervist toetavad.
Eelnõu § 21 lõikes 1 sätestatakse, et sotsiaalteenuse osutamise elukeskkond, millele on SHS-
is ja selle alusel kehtestatud vastavad nõuded (st nõuded elukeskkonnale), peab olema neis
viibivate inimeste tervisele ohutu ja tervist toetav. See tähendab, et kõigi sotsiaalteenuste
osutamine, mille puhul on SHS-is või selle rakendusaktis viidatud RTerS-is kehtestatud
elukeskkonna nõuetele, peab vastama RTerS-i §-s 21 sätestatud nõuetele. Samuti peab
elukeskkond RTerS-is sätestatu kohaselt olema tervisele ohutu ja tervist toetav koolieelses
lasteasutuses, statsionaarse õppega üldhariduskoolis ja noorte püsilaagris.
Ühelt poolt on oluline tagada, et kõnealustes asutustes ning sotsiaalteenuste osutamisel oleks
inimesi ümbritsev keskkond ohutu. Selleks sätestatakse RTerS § 21 lõike 4 alusel nõuded
eesmärgiga kaitsta ja toetada nimetatud asutustes viibivate ja sotsiaalteenust saavate inimeste
tervist. Teisalt on oluline kujundada nimetatud asutuste ja sotsiaalteenuste osutamise
elukeskkond selliseks, et see oleks laiemas mõttes inimeste füüsilist, vaimset ja ka sotsiaalset
heaolu toetav. Asutused ja teenuseosutajad vastutavad selle eest, et asutuses viibivatel ning
sotsiaalteenust saavatel inimestel oleks võimalikult head võimalused saavutada oma
maksimaalne tervisepotentsiaal, sh toetada inimväärikust ja eneseteostust, järgides sealjuures
inimõigusi. Seega tuleb suunata asutuse mõjusfääris olevaid tervisemõjureid.
Rahvatervishoiu valdkonna üks peamisi eesmärke on luua tervist toetav elukeskkond – see on
üks rahvatervishoiu meede. Haridusasutustele ja noorte püsilaagritele ning sotsiaalteenuse
osutamise elukeskkonnale sätestatakse RTerS-i alusel nõuded, kuna neis asutustes viibitakse
üldjuhul pikema aja vältel, sageli ei ole inimesel endal võimalik teda ümbritsevat keskkonda
muuta ning nendes viibivad inimesed on eritähelepanu vajavad või haavatavad sihtrühmad,
kellel pole alati kõiki võimalusi ise enda õiguste eest seista (nt lapsed ja erivajadusega
inimesed). Samas ei kehtestata RTerS-i alusel nõudeid igale haridusasutuse ja sotsiaalteenuse
osutamise elukeskkonnale. Paljude sotsiaalteenuse osutajate puhul piisab SHS-i alusel
sätestatud nõuetest. Samuti kehtib kõigile teenustele ka tarbijakaitseseadus, mille kohaselt
peavad kõik teenused olema inimese tervisele ohutud. Seega sätestatakse RTerS-i alusel
täpsemad elukeskkonna nõuded vaid neis asutustes ning nende sotsiaalteenuste osutamise
kohale, mille puhul neile juba kehtivatest nõuetest ei piisa tulenevalt teenuse olemusest või
teenuse sihtrühmast.
Näiteks sätestatakse nõuded noorte püsilaagrile, kuid mitte projektlaagrile, kuna need pole
tervisekaitse seisukohast samalaadsed. Püsilaager on territoorium koos ehitisega, kuid
projektlaagreid korraldatakse väga erinevates vormides ning erinevate majutusvõimalustega
(ööbimine kodus, telkimine metsas jne). Oluline on, et laagris viibivate isikute ohutus oleks
tagatud. Projektlaager peab olema vastavalt tarbijakaitseseadusele ohutu, kuivõrd kõik
inimestele pakutavad teenused peavad olema tervisele ohutud ning projektlaagris pakutakse
puhkuse veetmise teenust. Samuti on haridus- ja teadusministri määruse alusel sätestatud
nõuded nii noortelaagri kui ka projektlaagri juhataja ja kasvataja kvalifikatsioonile, mis samuti
aitab tagada ohutust. Seega pole projektlaagrile tervisekaitse seisukohast ühtseid norme
asjakohane kehtestada ning laagris viibivate isikute ohutus tagatakse teiste nõuete täitmisel.
Praktikas kasutatakse paljude püsilaagrite ruume ja territooriumi ka majutusteenuse
osutamiseks. Sellisel juhul peab asutus vastama ka turismiseaduse alusel kehtestatud nõuetele.
66
Eelnõu § 21 lõikes 2 täpsustatakse, kuidas lõikes 1 nimetatud asutustes ehk koolieelses
lasteasutuses, statsionaarse õppega üldhariduskoolis ja noorte püsilaagris ning sotsiaalteenuse
osutamisel terviseleohutut ja tervist toetavat elukeskkonda saavutada: selleks tuleb hinnata ja
ohjata terviseriske, vähendada riskitegureid ning ennetada nende toimet. Kõnealuste asutuste
ning sotsiaalteenuste osutamise elukeskkonna kujundamisega tuleb tegeleda süsteemselt.
Ohjata tuleb neid tervisele negatiivset mõju omavaid tegureid ehk riskitegureid, mille
mõjutamine on asutuse või teenusepakkuja võimuses. Esmalt on vajalik koostada terviseriskide
hinnang, et selgitada välja milliste teguritega asutuses viibivad inimesed kokku puutuvad ning
milliste meetmetega on võimalik ebasoovitavaid tervisemõjusid ennetada. Sealjuures tuleb
arvesse võtta isikute asutuses viibimise aega, asutuse tüüpi ning asutuses viibivat sihtrühma.
Eelnõu § 21 lõike 3 alusel kehtestab valdkonna eest vastutav minister ehk sotsiaalminister
täpsemad nõuded noorte püsilaagri ja sotsiaalteenuse osutamise elukeskkonnale ning
terviseriskide ohjamisele ja riskitegurite vähendamisele selles elukeskkonnas. Kehtiva RTerS-
i alusel on kehtestatud viis hoolekandeasutusele ehk SHS-i tähenduses sotsiaalteenuseid
osutavale asutusele kehtivat tervisekaitsenõuete määrust: tervisekaitsenõuded
asendushooldusteenusele pere- ja asenduskodus, laste hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuded,
tervisekaitsenõuded lapsehoiuteenusele, tervisekaitsenõuded erihoolekandeteenustele ja
eraldusruumile ning täiskasvanute hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuded. Uute määruste
kehtestamisel soovitakse neid regulatsioone optimeerida, ajakohastada ning erinevates
määrustes sotsiaalteenustele kehtivad üksteist dubleerivad sätted kaotada. Samuti soovitakse
kaotada ebakõlad SHS-i ja RTerS-i alusel kehtestatavate tervisekaitsenõuete määruste vahel
ning kaasajastada määrused, võttes sealjuures arvesse vahepeal SHS-is tehtud muudatusi.
Praegu kehtivates määrustes ei ole tehtud kõiki vajalikke parandusi seoses 2015. aastal vastu
võetud uue SHS-iga. Lisaks on ka kehtiva RTerS-i alusel valdkonna eest vastutava ehk
sotsiaalministri määrusega kehtestatud tervisekaitsenõuded noorte püsilaagritele. Uue RTerS-
iga kehtestatakse uus, ajakohastatud määrus noorte püsilaagritele. Rakendusaktide kavandid on
lisatud seletuskirjale.
Eelnõu § 21 lõike 4 alusel kehtestab Vabariigi Valitsus täpsemad nõuded koolieelse
lasteasutuse ja statsionaarse õppega üldhariduskooli elukeskkonnale ning terviseriskide
ohjamisele ja ebasoovitavate tervisemõjurite vähendamisele selles elukeskkonnas. Praegu
kehtiva RTerS-i alusel on kehtestatud neli koolieelsete lasteasutuste ja koolide
tervisekaitsenõuete määrust (lisaks toitlustamise nõuetele): tervisekaitsenõuded kooli
päevakavale ja õppekorraldusele, tervisekaitsenõuded koolidele, tervisekaitsenõuded
koolieelse lasteasutuse maa-alale, hoonetele, ruumidele, sisustusele, sisekliimale ja
korrashoiule, tervisekaitsenõuded koolieelses lasteasutuses tervise edendamisele ja
päevakavale. Enamik neist on valdkonna eest vastutava ehk sotsiaalministri või töö- ja
terviseministri määrused, kuid mitmel nõudel on oluline seos Haridus- ja Teadusministeeriumi
haldusalaga, mistõttu sätestatakse määrused Vabariigi Valitsuse määrustena.
Kuna koolieelse lasteasutusele ja koolile kehtivad tervisekaitsenõuded omavad olulist ühisosa
ning määrused sisaldavad analoogseid regulatsioone, kehtestatakse tulevikus koolieelsete
lasteasutuste ja koolide elukeskkonnale kehtivad tervisekaitsenõuded ühes määruses. See on
mõistlik, kuna leidub ka asutusi, kus nii koolieelne lasteasutus kui üldhariduskool asuvadasuvad
ühes hoones. Seega väheneb oht, et samalaadsed nõuded (nt valgustusele, keskkonna
puhastamisele ja hügieenile jne) on ühes hoones tegutsevatele asutustele erinevad või üksteisele
vastukäivad. See lihtsustab ka Terviseametil järelevalve tegemist.
67
Samuti kehtestatakse samas määruses koolieelse lasteasutuse ja kooli õppe- või
kasvatustegevusele tervisekaitsenõuded, kuna ka need on otseselt seotud kooleelse lasteasutuse
ja kooli elukeskkonnaga RTerS-i tähenduses (vt elukeskkonna mõistet ja selgitusi). Ka asutuste
jaoks on mõistlik, kui kõik neid puudutavad tervisekaitsenõuded on sätestatud ühes määruses.
Sellised praegu RTerS-i alusel kehtestatud määrusega reguleeritud nõuded, mis ei ole otseselt
tervise kaitse aspektist olulised ning kuuluvad pigem Haridus- ja Teadusministeeriumi
haldusalasse, reguleeritakse tulevikus hariduskorraldust reguleerivates õigusaktides (riiklikes
õppekavades). Paljud kehtivate määruste sätted dubleerivad õppekavades sätestatut juba
praegu, mistõttu ei ole vajadust neid tulevikus RTerS-i alusel kehtestatavas määruses enam
sätestada. Rakendusaktide kavandid on lisatud seletuskirjale.
Eelnõu §-s 22 sätestatakse nõuded toitlustamisele tervishoiu- ja haridusasutuses, noorte
püsilaagris, vanglas ja arestimajas ning sotsiaalteenuse osutamisel. Samuti sätestatakse
kohustus koolieelse lasteasutuse, üldhariduskooli ja kutseõppeasutuse direktorile kehtestada
nõuded ja piirangud haridusasutuses (sh selle territooriumil) müügiks pakutavale toidule, et
tagada nimetatud asutustes tasakaalustatud toitumist soodustav keskkond.
Kehtivas RTerS-is puudusid seaduse tasemel toitlustamisega seotud nõuded. Lõigetes 1 ja 2
sätestatud nõuded olid varem sätestatud RTerS-i alusel kehtestatud määrustes ja sisuliselt ei ole
nendes nõuetes võrreldes kehtiva õigusega midagi uut. Täpsemad nõuded toitlustamisele
sätestatakse jätkuvalt RTerS-i alusel kehtestatud määrustes, mida on plaanis ka ajakohastada.
Oluline on, et oleks üheselt arusaadav, kas sotsiaalteenuse osutamise raames korraldatud
toitlustamisele kehtivad ka RTerS-i alusel kehtestatavad nõuded toitlustamisele. Selguse
loomiseks tehakse muudatused ka SHS-is ning lisatakse sellisel juhul viide RTerS-ile (vt
käesoleva seaduse rakendussätteid).
Võrreldes kehtiva õigusega sätestatakse kohustus üldhariduskooli ja kutseõppeasutuse
direktorile kehtestada nõuded ja piirangud haridusasutuses ja selle territooriumil müügiks
pakutavale toidule.
Eelnõu § 22 lõikes 1 sätestatakse, et toitlustamine haiglas, koolieelses lasteasutuses,
statsionaarse õppega üldhariduskoolis, kutseõppeasutuses, noorte püsilaagris, vanglas ja
arestimajas, samuti sellise sotsiaalteenuse osutamisel, mille korral on SHS-i või selle
rakendusakti alusel kohustus tagada nõuetele vastav toitlustamine, peab olema eakohane,
regulaarne, vastama toitlustatava inimese terviseseisundile ja katma asutuses viibimise ajale
vastava osakaalu toitlustatava inimese ööpäevasest toiduenergia- ja toitainevajadusest.
Ka kehtiva RTerS-i alusel kehtestatud määrustes on sätestatud toitlustamise nõuded
haridusasutuses, haiglas, noorte püsilaagris, vanglas ja arestimajas ning sotsiaalteenuste
osutamisel. See on oluline tagamaks, et neis asutustes viibivate ning sotsiaalteenuseid saavate
isikute põhiõigused, sh õigus tervise kaitsele oleksid tagatud. Nimetatud asutustes viibivad
isikud pikka aega või olulise osa oma päevast. Samuti võivad nendes asutustes viibivad või
teenust saavad isikud olla haavatavad grupid (nt lapsed, piiratud teovõimega inimesed, eakad,
erivajadusega inimesed jne), kes ei pruugi olla võimelised ise enda õiguste eest seisma. Seega
tuleb regulatsiooniga tagada, et nende toitlustamine oleks nende tervist toetav.
Eelnõu § 22 lõikes 2 sätestatakse, et sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud asutuses ja
sotsiaalteenuse osutamisel peab olema nähtavas kohas ja tasuta kättesaadav veeseaduse alusel
68
kehtestatud nõuetele vastav joogivesi. Need nõuded on analoogselt sätestatud ka kehtiva
RTerS-i alusel kehtestatud määrustes ning on vajalikud, et tagada tervishoiu- ja
haridusasutustes, vanglates ja arestimajades ning noorte püsilaagrites viibivate ja
sotsiaalteenust saavate isikute õigus tervise kaitsele. Joogivesi on eluks otseselt vajalik ning
selle kättesaadavus ei tohi olla piiratud sotsiaalteenuse osutamisel ja sellistes asutustes, milles
viibivad isikud on seal pikemat aega ning võivad kuuluda haavatavatesse gruppidesse. Kuna
see on kõigi lõikes 1 nimetatud asutuste ja sotsiaalteenuse osutamise kohta kehtiv nõue, on
asjakohane tuua see seaduse tasandile ning vältida üksteist dubleerivate sätete loomist
määrustes.
Eelnõu § 22 lõike 3 alusel kehtestab valdkonna eest vastutav minister ehk sotsiaalminister
täpsemad nõuded toitlustamisele ja selle dokumenteerimisele RTerS § 22 lõikes 1 nimetatud
asutustes ehk haiglas, koolieelses lasteasutuses, statsionaarse õppega üldhariduskoolis,
kutseõppeasutuses, noorte püsilaagris, vanglas ja arestimajas ning sotsiaalteenuse osutamisel.
Need nõuded täiendavad teisi toitu reguleerivaid õigusakte (näiteks toiduseadus), milles
kehtestatud nõuded samuti toitlustamise puhul kehtivad. Praegu reguleerivad RTerS-i alusel
toitlustamist nendes asutustes neli määrust: tervisekaitsenõuded toitlustamisele koolieelses
lasteasutuses ja koolis, tervisekaitsenõuded toitlustamisele tervishoiu- ja hoolekandeasutuses,
noorte püsilaagrite tervisekaitsenõuded ning toidunormid kinnipidamisasutuses. Uute määruste
kehtestamisel ajakohastatakse nimetatud asutustes ja sotsiaalteenuse osutamisel kehtivaid
toitlustamise nõudeid. Näiteks plaanitakse mitme sotsiaalteenuse puhul toitlustamise nõuded
teha paindlikumaks, et olla kooskõlas teenuse eesmärgi ja korralduse viisiga. Rakendusaktide
kavandid on lisatud seletuskirjale.
Eelnõu § 22 lõikes 4 sätestatakse üldhariduskooli ja kutseõppeasutuse direktori kohustus
kehtestada tasakaalustatud toitumist soodustava keskkonna tagamiseks nõuded ja piirangud
haridusasutuses müügiks pakutavale toidule, arvestades Sotsiaalministeeriumi valitsemisala
asutuse koostatud riiklikku juhist, mis on avaldatud Sotsiaalministeeriumi kodulehel. Nõuded
ja piirangud esitatakse enne kehtestamist arvamuse andmiseks hoolekogule või erakooli
nõukogule.
Sellise kohustuse sätestamise eesmärk on tagada õpilaste tervise kaitse ning ennetada ja
välistada tervist mittetoetavate toitude müümine koolides, sh suurendada teadlikkust sellest,
millised need toidud on. Peamine toitumisega seotud ülemäärase kehakaalu tekke põhjus on
toiduga saadava energia tasakaalutus, mis tähendab, et toiduga saadakse rohkem energiat, kui
keha suudab kulutada. Selle üks põhjuseid on kestev ja liigne väikse toiteväärtuse ja suure
energiasisaldusega toidu tarbimine. Eesti rahvastiku toitumisuuringu andmetele tuginedes oli
2014. aastal 6–9-aastaste hulgas 32% poistest ja 29% tüdrukutest ülemäärase kehakaaluga, 10–
13-aastaste hulgas olid vastavad näitajad 37% ja 31%, 14–17-aastaste seas 28% ja 19% ning
18–24-aastaste seas 31% ja 16%.
Maailma Terviseorganisatsiooni laste rasvumise seire algatuse COSI (Childhood obesity
surveillanve initiative) 2016. aasta kevadel tehtud uuringust selgus, et iga neljas 1. klassi laps
Eestis on ülekaaluline või rasvunud. Seejuures on rasvunuid kümnendik ja lihtsalt ülekaalulisi
16 protsenti kooliteed alustanud lastest. Ülemäärane kehakaal on levinum poiste hulgas: 29
protsenti võrreldes 23 protsendiga tüdrukute hulgas. Seega näitavad uuringutest tulenevad
andmed selgelt, et õpilaste ülekaalulisus on Eesti kontekstis olulise ning suurenev probleem.
69
Paljudes haridusasutustes on lisaks kooli poolt korraldatud toitlustamisele võimalus osta
täiendavalt erinevaid toite. 2016. aastal 381 koolis korraldatud COSI uuringust selgus, et 40%
Eesti koolidest on kohvik ja 14% müügiautomaat. Enim on sama uuringu andmetel Eesti
koolides võimalik tasu eest saada maiustusi, mahlajooke, võileibu ja karastusjooke. Oluliselt
vähem on võimalik osta puuvilju ja köögivilju, mis on aga just enim soovituslikud vahepalad.
Ljudmila Schmidt kirjeldas Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudis kaitstud
magistritöös „Kooliõdede kogemused ülekaalulisuse ennetamisega: kvalitatiivne uurimus Tartu
ja Tallinna üldhariduskoolides“ muu hulgas õpilaste ülekaalulisuse ennetamise takistusi
koolikeskkonnas. Lisaks teistele teguritele nimetasid kooliõed ülekaalulisuse ennetamist
takistava tegurina koolipuhvetite ebatervisliku toiduvaliku ning toiduautomaatide olemasolu
koolides.107 Seega on Eesti koolides jätkuvalt suur arenguruum selles, millised toidud on lastele
haridusasutuses kättesaadavad.
Kool on ideaalseks kohaks ülekaalulisuse ennetamise sekkumismeetmetele, millega
mõjutatakse laste toitumiskäitumist ning mille eesmärk on muuta teadmisi ja suhtumist ning
toidu- ja joogitoodete kättesaadavust. Kooli ja koolieelse lasteasutuse põhiseid sekkumisi
peetakse tulemuslikeks, sest lapsed veedavad märkimisväärse osa oma ajast koolis või
koolieelses lasteasutuses.108 Laste ülekaalulisuse ennetamisel on oluline piirata lastele
vähemsoovitatavate (väikse toiteväärtuse ja suure energiasisaldusega) toitude kättesaadavust
kooli ja koolieelse lasteasutuste territooriumil. Laste toiduvalikute tegemist mõjutab ka see, kui
toidutooted on nähtavad ja kergesti kättesaadavad.109 Isoleeritud toidukeskkonna sekkumiste
mõju uuringutes on leitud, et kooli toidukeskkonna muutmine võib avaldada positiivset mõju
laste toitumiskäitumisele isegi siis, kui sellega ei kaasne samaaegset haridus- ega
edendustegevust.86
Ka kehtiva RTerS-i alusel sätestatud määruses on statsionaarse õppega üldhariduskooli ja
kutseõppeasutuse pidajal kohustus tagada, et koolis tasuta või tasu eest pakutav toiduvalik
soodustaks tervislikku toitumist. Toiduvaliku tegemisel tuleb sealjuures kehtiva õiguse kohaselt
arvestada kooli hoolekogu ja tervisekaitseametnike ning õpilasomavalitsuse ettepanekuid.
Seega tuleks juba kehtivas RTerS-is sätestatu kohaselt koolis piirata tervist mittetoetavate
toitude müüki. Paraku on COSI uuringu andmetel võimalik järeldada, et jätkuvalt pakutakse
koolides müügiks ka toite, mis tasakaalustatud toitumist ei soodusta (nt karastusjoogid ja
soolased snäkid). Uue RTerS-iga pannakse peamine vastutus koolis müüdava toiduvaliku
mõjutamisel haridusasutuse direktorile, kellel on ka juba praegu laiemalt roll tagada laste tervist
toetav õpikeskkond. Selleks, et haridusasutusi nimetatud ülesande täitmisel toetada ning oleks
selgelt arusaadav, millised on haridusasutuses pakutavat toitu puudutavad riiklikud soovitused,
on töötatud SoM-i haldusalas välja vastav juhend110.
Eelnõu koostamise käigus kaaluti anda samasugune kohustus ka koolieelse lasteasutuse
direktoritele, kuid kuna praegu ei ole lasteaedades ühtegi müügiautomaati ega puhvetit ning
107
Schmidt, L. 2019. Kooliõdede kogemused ülekaalulisuse ennetamisega: kvalitatiivne uurimus Tartu ja Tallinna
üldhariduskoolides
108
Köhler, K., Eksin, M., Peil, E., Sammel, A., Uuetoa, M., Villa, I. 2016. Tõenduspõhisuse ülevaade: suhkruga
magustatud jookide tarbimise ja sellest põhjustatud tervisekahjude vähendamine Eestis (Maailma
Terviseorganisatsiooni EVIPneti algatus). Kopenhaagen, Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa
Regionaalbüroo.
109
European Comission. (2014). EU Action Plan on Childhood Obesity 2014-2020.
110
https://terviseinfo.ee/images/Puhvetite_juhend.pdf
70
pole ka alust arvata, et neid sinna tekiks, pole asjakohane nimetatud nõuet koolieelsetele
lasteasutustele sätestada.
Eelnõu 4. peatükis sätestatakse rahvastiku tervisega seonduvate andmekogude loomise ja
pidamise alused.
Peatükis sätestatakse vähiregistri, vähi sõeluuringute registri, raseduse infosüsteemi,
müokardiinfarktiregistri, tuberkuloosiregistri ja vee terviseohutuse infosüsteemi õiguslikud
alused. Andmekogud on vajalikud, et oleksid tagatud andmed tervisepoliitika kujundamiseks.
Võrreldes kehtiva õigusega pole selles peatükis muudatusi tehtud, v.a § 23 lõige 4, millega
tehakse erisus avaliku teabe seadusest (AvTS).
Eelnõu §-s 23 sätestatakse üldsätted rahvastiku tervisega seonduvate riiklike
andmekogude pidamiseks.
Eelnõu §-des 24–28 nimetatud andmekogu või infosüsteemi peetakse poliitika kujundamise ja
vastutava töötleja ülesannete täitmiseks (suures osas on terviseandmetega seotud registrid
Tervise Arengu Instituudi eesmärkide täitmiseks). Eelnõu §-s 29 nimetatud infosüsteemi
peetakse veekvaliteedi kohta andmete kogumiseks ning rahvastiku tervise kontekstis oluliste
analüüside ja uuringute tegemiseks.
Eelnõu §-des 24-28 nimetatud riiklikesse andmekogudesse ja infosüsteemi kogutakse
isikuandmeid. Rahvastiku tervisega seotud riiklike andmekogude ja infosüsteemide eesmärk on
tagada andmed tõhusaks tervisepoliitika väljatöötamiseks, tervishoiuteenuste korraldamiseks,
haiguste ennetamiseks, tõrjemeetmete kavandamiseks, statistika korraldamiseks ja
rahvatervishoiualaseks uurimistööks. Teadus- ja uurimistööde põhjal on võimalik kujundada
tervisepoliitikat ning planeerida raha ja inimressursse.
Kogutud andmete peamisteks tarbijateks on tervishoiuteenuse osutajad, teadusasutused ja SoM.
Saadud teabe põhjal on võimalik teha analüüse, statistikat ja uurimistöid, töötada välja
tervisepoliitika muudatusi ja korraldada tervishoiuteenuseid. Analüüside tulemuste alusel
tagatakse tervishoiuteenuste osutamise parem planeerimine, tehakse arendustegevusi
ravikvaliteedi parendamiseks, analüüsitakse riiklikul tasemel elanikkonna terviseseisundit,
edastatakse andmeid rahvusvahelistele organisatsioonidele ning tehakse epidemioloogilisi
uuringuid ja teaduslikke uurimistöid.
Tulenevalt sellest, et §-des 24–28 on toodud spetsiifilised terviseandmed just tervisepoliitika
kujundamiseks ja uuringute tegemiseks, siis on need suures osas statistilised andmekogud ega
ole kasutuses terviseseisundi hindamiseks operatiivselt. Just oma statistilise eripära tõttu on neis
olevate andmete töötlemine kooskõlas isikuandmete kaitse seaduse (edaspidi IKS) §-s 6
sätestatud eesmärkidel, võimaldades ka kolmandatel isikutel teha isikuandmetel põhinevaid
uuringuid. Seetõttu on eesmärgipärane, kui selle seaduse alusel koondatud spetsiifilisi andmeid
kasutatakse uuringuteks ja analüüsideks ka väljaspool vastutava töötleja tegevusi. Muudel
juhtudel ei ole need andmekogud omaette väärtuse kandjaks. Sellisel juhul tuleks pöörduda
siiski algallika juurde, milleks on tervishoiuteenuse osutaja või tervise infosüsteemi andmestik.
Viimased on ravitöös igapäevases kasutuses ning seal täieneb isiku kohta käiv terviseandmestik
igapäevaselt. Seega tuleks muudel juhtudel tugineda andmekogudele, mis on selleks mõeldud
(kogu isiku käsitlust oma tervikus, mitte spetsiifilise haiguse kulg ja selle võimalik kujunemine
71
dünaamikas ühiskonna vaatest). Terviseamet teeb järelevalvet tervishoiuteenuse osutamise
dokumenteerimise ning terviseandmete säilitamisele kehtivate nõuete üle, seda aga
tervishoiuteenuste korraldamise seaduse mitte rahvatervishoiu seaduse alusel. See ilmestab
veelgi, et käesolevad registrid ei peaks olema aluseks väljaspool teadust ja analüüse.
Eelnõu § 23 lõikes 1 sätestatakse vähiregistri, vähi sõeluuringute registri, raseduse
infosüsteemi, müokardiinfarktiregistri ja tuberkuloosiregistri eesmärk, milleks on
tervisepoliitika kujundamise toetamine ja Tervise Arengu Instituudi eesmärkide täitmise
toetamine. Nimetatud andmekogude ja infosüsteemi kaudu tagatakse andmed, mis annavad
võimaluse tõhusaks tervisepoliitika väljatöötamiseks, tervishoiuteenuste korraldamiseks,
haiguste ennetamiseks, statistika korraldamiseks ja rahvatervishoiualaseks uurimistööks.
Teadus- ja uurimistööde põhjal on võimalik kujundada tervisepoliitikat ning planeerida raha ja
inimressursse.
Eelnõu § 23 lõikes 2 sätestatakse vähiregistri, vähi sõeluuringute registri, raseduse
infosüsteemi, müokardiinfarktiregistri, tuberkuloosiregistri ja vee terviseohutuse infosüsteemi
põhimääruste sisu, milleks on:
1) volitatud töötleja, kui volitatud töötleja on määratud, ning töötlejate ülesanded;
2) kogutavate andmete täpsem koosseis ja andmekogusse kandmise kord;
3) andmeandjad, nendelt saadavad andmed ja andmete esitamise viis;
4) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;
5) vajaduse korral andmete täpsem säilitamise kord;
6) muud korraldusküsimused.
Eelnõu § 23 lõikes 3 sätestatakse eelnõu §-des 24–28 nimetatud andmekogu andmete
väljastamine. Andmeid ei väljastata, välja arvatud andmesubjektile tema kohta käivaid andmeid
vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta
isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks
tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 04.05.2016, lk 1–88) artikli
15 alusel. Samuti väljastatakse isikustatud andmeid teadus- või ajaloouuringu ja statistika
tegemiseks vastavalt isikuandmete kaitse seaduse §-s 6 nimetatud tingimustel ning
kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks vastavalt kriminaalmenetluse seadustikus
sätestatule. Kuigi üldiselt on isikustatud andmete väljastamine keelatud, siis isikuandmete
kaitse üldmääruse alusel saab oma andmetega tutvumise õigust kasutada näiteks andmesubjekt
ise.111 Samuti on riive õigustatud teadusuuringute eesmärgil, mille olulisust rõhutab ka
isikuandmete kaitse üldmäärus.112Asjakohaseks võib pidada ka kriminaalmenetlust.
Loomulikult tuleb igal juhul arvestada ka sellega, et kui eesmärk on saavutatav ilma isikustatud
andmete väljastamiseta (nt statistilise tulemi vastus või anonüümitud kujul), tuleks kaitsvaid
111
Isikuandmete kaitse üldmääruse artikkel 15.
112
Põhjenduspunkt 157: Registritest saadava teabe sidumise teel võivad teadlased saada uusi väärtuslikke teadmisi
näiteks selliste laialt levinud terviseseisundite kohta nagu südamehaigused, veresoonkonnahaigused, vähk,
depressioon jne. Registrite alusel saab uuringutulemusi parendada, kuna need saadakse suuremast valimist.
Sotsiaalteaduste valdkonnas võimaldavad registritel põhinevad teadusuuringud teadlastel saada olulisi teadmisi
paljude sotsiaalsete tingimuste nagu näiteks töötus, ja haridus pikaajalisest vastavusest muude elutingimustega.
Registrite alusel saadud uuringutulemused annavad usaldusväärseid ja kvaliteetseid teadmisi, mis võivad olla
aluseks teadmistepõhise poliitika sõnastamisele ja rakendamisele, parandada paljude inimeste elukvaliteeti ja
suurendada sotsiaalteenuste tõhusust. Teadusuuringute hõlbustamiseks võib isikuandmeid töödelda
teadusuuringute eesmärgil, mille suhtes kohaldatakse asjakohaseid tingimusi ja kaitsemeetmeid, mis on sätestatud
liidu või liikmesriigi õiguses.
72
meetmeid kindlasti kohaldada ja täita eesmärk vähem riivavamal moel. Seega tuleb väljastatava
teabe puhul arvestada käesolevas seaduses sätestatud juurdepääsupiirangu erisusi.
Eelnõu § 23 lõikes 4 sätestatakse, et §-des 24–28 nimetatud andmekogu pidamise eesmärgi
täitmiseks võib andmekogu pidaja töödelda selliseid isiku varasemaid üldandmeid nagu ees- ja
perekonnanimi, isikukood ja sugu.
Eelnõu § 23 lõikes 5 sätestatakse selge erisus AvTS-ist, mille üldine reegel on, et andmed on
kaitstud kuni 30 aastat isiku surmast (vt AvTS § 40 lg 3). RTerS §-des 24–28 reguleeritud
andmekogude andmeid säilitatakse tähtajatult, tekitades omakorda riske nii andmesubjekti kui
ka teatud juhtudel tema lähedaste eraelule. Kuna seaduse §-des 24–28 nimetatud andmekogudes
sisalduvad väga delikaatsed ehk eriliigilised isikuandmed, mille alusel võib olla võimalik teha
järeldusi ka andmesubjekti ülenejate või alanejate sugulaste pärilike haiguste kohta, tuleks
kogutavaid andmeid sellise riive eest kaitsta (nt võib riive ulatus hõlmata endas ka mitu
põlve)113. Kaitseklauslite sätestamisel lähtutakse sellest, et andmeid kaitstes ei ohustata algset
eesmärk ja isikud ei hoidu ravist kõrvale (koht kus algandmed üldse tekivad).
Eelnõu §-s 24 sätestatakse vähiregistri loomise ja pidamise eesmärk ning andmete
kogumise ja esitamisega seotud kohustused.
Vähiregister tegutseb faktiliselt alates 1978. aastast, kuid vanimad andmed pärinevad juba
aastast 1968. Vähiregistri ülesanne on koguda võimalikult täpseid ja tõeseid andmeid kõigi
Eestis diagnoositud vähijuhtude kohta. Vähiregister on riikliku vähihaigestumusstatistika
allikas Eestis. Vähiregistri andmetel põhineb Eesti vähiseire vähihaigestumuse, vähi
esinemisnäitajate ja indikaatorite pideval hindamisel ning ajatrendide analüüsil.
Eelnõu § 24 lõikes 1 sätestatakse vähiregistri pidamise eesmärk. Vähiregister on andmekogu,
mida peetakse vähihaigestumuse, vähi levimuse ja vähihaigete elumuse analüüsimiseks,
tervishoiuteenuste ja vähitõrje korraldamiseks, tervisepoliitika väljatöötamiseks, diagnostika ja
ravi käsitluse hindamiseks ning statistika ja teadusliku uurimistöö, sealhulgas
epidemioloogiliste uuringute tegemiseks. Vähiregistri peamine ülesanne on pidada arvestust
Eesti rahvastikus diagnoositud pahaloomuliste kasvajate kohta, et epidemioloogiliste näitajate
abil iseloomustada võimalikult täpselt vähi esinemist rahvastikus. Lisaks on vähiregistri
andmete põhjal tehtavate uuringute alusel võimalik välja töötada uusi vähiravimeetodeid.
Eelnõu § 24 lõikes 2 sätestatakse tervishoiuteenuse osutaja ja riikliku ekspertiisiasutuse
kohtuarstliku eksperdi kohustus edastada andmed vähiregistrile. Vähijuhte nii elupuhuselt kui
ka pärast surma diagnoosival ja vähihaiget ravival tervishoiuteenuse osutajal ja riikliku
ekspertiisiasutuse kohtuarstlikul eksperdil on kohustus esitada andmed vähiregistrile.
113
Nt on järjest paremad andmetöötlustehnoloogiad ja erinevad avaandmete töötlusviisid võimelised töötlema ja
ühildama erinevaid andmeid ning tuletama ka esmapilgul isikustamata näivatest andmetest teatud seoseid ja
mustreid. Viimased võivad viia selleni, et ollakse võimelised tegema järeldusi ka lähedaste isikute kohta. Seetõttu
tuleb järjest enam kaaluda privaatsust puudutavate normide väljatöötamisel seda, et andmete kättesaadavus ka
peale andmesubjekti kui andmete algallika surma võib riivata siiski kellegi teise eraelu. Suurandmed ja mitme
andmekogu pseudonüümitud andmed võivad ühildamisel viia samuti teatud mustriteni, mis näiteks eraldi
andmestikena otseselt isikule algselt isegi ei viita. Seetõttu on nimetatud muudatus oluline ja põhimõtteline, et
isikute eraelu kaitsta, ning võimaldab arvestada juba eos võimalikke innovaatilisi lahendusi tulevikus.
73
Eelnõu § 24 lõikes 3 sätestatakse selliste andmete koosseis, mida vähiregistrisse esitatakse ja
mida register kogub. Vähiregister on rahvusvahelise vähiseire osa (ülemaailmsed ja üle-
euroopalised statistilised andmebaasid). Vähiregister peab tagama esmaste vähijuhtude hoolika
loendamise, nende täpse klassifitseerimise ja kodeerimise, samuti täieliku jälgimise kuni
haigestunute emigreerumise või surmani vastavalt WHO, Rahvusvahelise Vähiuurimiskeskuse
(IARC) ja Rahvusvahelise Vähiregistrite Assotsiatsiooni (IACR) juhistele. Rahvusvaheliselt on
tõestatud, et efektiivse ennetus-, diagnostika- ja ravistrateegiaga on võimalik vähendada
haigestumust ning parandada haigete elumust ja elukvaliteeti. Mida kvaliteetsemad on
meditsiinilistesse registritesse kogutavad andmed, seda paremat haigestumuse prognoosi ja
kvaliteetsemat ravi on võimalik korraldada.
Võrreldes kehtiva redaktsiooniga ei ole andmekoosseisus sisulisi muudatusi tehtud.
Andmekoosseisus nimetatud andmeid kogutakse registri eesmärkide täitmiseks, sh
rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks.
Järgnevalt on kirjeldatud isiku üldandmeid, mida kogutakse kõikides (meditsiini)registrites.
Kõiki neid on kirjeldatud antud punkti all ja täiendavad erisused on välja toodud iga registri
andmekoosseisu kirjelduse juures.
Isikukood, sünniaeg, sugu, ees- ja perekonnanimi, sealhulgas varasem perekonnanimi ning
isanimi on vajalikud isiku üheseks tuvastamiseks. Esiteks, kõikidel elus isikutel ei ole
isikukoodi, näiteks vähiregistris on andmeid ka isikukoodieelsest ajast ehk alates 1968. aastast.
Tuberkuloosiregistris on andmed haigestunud ja/või surnud isikutest, kellel Eesti isikukood
puudub mitmel põhjusel, nt dokumendid vormistamata, elamisluba puudub, sh kinnipeetavad,
elamisloa taotlejad jt). Teiseks, isikukoodid ei ole nende kasutuselevõtust alates jäänud kõigil
isikutel samaks. Näiteks, kui isikukoodi välja andma hakati, juhtus päris palju, et isiku sünniaeg
sai valesti kirja. Selle vea avastanud isik lasi endale uue dokumendi teha ja sellel on uus (teine)
isikukood. Need erinevad isikukoodid tuleb üheks isikuks (õige isikukoodiga) kokku viia.
Seega ei piisa alati isikukoodist üksi isiku tuvastamiseks, vaja on ka nime ja sugu ning sageli
eelmisi nimesid, kuna isikute nimed muutuvad. Vähiregistrisse laekub andmeid sama isiku
kohta aja jooksul juurde (elumuse analüüsiks jälgitakse isikut vähiregistris kuni surmani) ja
seetõttu on võimalik siduda hilisemad vähijuhud isikukoodieelse perioodi haigestumise
andmetega nime ja sünniaja alusel. Vähiregistriga lingib oma andmeid vähi sõeluuringute
register ning isiku üheseks tuvastamiseks on vaja ees- ja perekonnanime, varasemat
perekonnanime, sünniaega ja isikukoodi. Isanime, mis on oluline eelkõige mitte-eestlastest
isikutel, kasutatakse isiku üheseks tuvastamiseks ning varasemate haigusjuhtudega
kokkuviimiseks, et tagada alusandmestiku täielikkus.
Rahvastikuregistrisse ja rahvaloenduste käigus kogutakse andmeid rahvuse kohta ning riiklik
statistika esitab rahvastiku soo- ja vanuskoosseisu andmeid ka põhiliste rahvuste järgi. Sarnaselt
käsitletakse ka tervisevaldkonna (meditsiini)registreid, mistõttu kuulub rahvus kõigi nende
andmekoosseisu. Sageli on haiguste esinemine rahvuse järgi erisugune. Rahvastiku tervise
uurimise seisukohalt on kohustus neid erinevusi analüüsida ning otsida erinevusi tingivaid
põhjuseid ja tegureid (sh tervisekäitumisest, alkoholi, narkootiliste ainete või tubaka
tarvitamisest, toitumisest, geneetilisetest teguritest tingitud põhjused jm). Välistatud ei ole ka
tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja haigete elumuse erinevused rahvuse järgi. Seega on
rahvuse teave oluline sotsiaalse ebavõrdsuse analüüsimise jaoks.
74
Vähiregister, tuberkuloosiregister ja raseduse infosüsteem on rahvastikupõhised registrid ja
nende kogutud andmed hõlmavad kõiki Eestis haigestunud (sündinud, surnud) isikuid
olenemata ravikindlustuse või kodakondsuse olemasolust. Eestis on küllalt suur mitte-eestlaste
osakaal ning andmeid ei saa võrrelda ega analüüsida ilma rahvuse andmete kogumiseta.
Rahvuse andmed on olulised rahvastikunäitajad, mis reeglina saadakse isiku enda ütluse järgi,
see on ka isikule kõige arusaadavam. Puuduvaid andmeid täpsustatakse rahvastikuregistrist.
Lisaks rahvuse andmetele tuleb arvestada ka migratsiooniga kaasnevat rahvaste rännet, mille
korral pole inimese sünnikoht andmete kogumisel teada, kuid tema eluviis ja tervisekäitumine
võivad soodustada haiguste esinemist ja levikut. Vähiregistris on nii sünnikoha kui ka rahvuse
andmed olulised, sest rahvuslikest ja kultuurilistest eripäradest tingitud tervisekäitumisel on
mõju vähihaigestumusele, migrantide haiguskoormus erineb põlisrahvastiku omast, samuti
võib erineda tervishoiuteenuste kättesaadavus.
Lisaks isiku üldandmetele töödeldakse vähiregistris vähihaige terviseandmeid, surmaandmeid
ja andmete esitaja andmeid. Need on vajalikud registri eesmärkide täitmiseks. Täpsemalt on
andmete kogumise vajadusi kirjeldatud ka registri põhimääruse menetlemisel koostatud
seletuskirjas.114
Eelnõu § 24 lõikes 4 sätestatakse, et vähiregistris säilitatakse andmeid tähtajatult. Logisid ja
alusandmeid säilitatakse vastavalt põhimääruses sätestatule.
Kvaliteetsete andmete olemasolu eelduseks on andmekvaliteedi pidev monitooring ja andmete
täpsustamine vastavalt rahvusvahelistele registreerimisreeglitele ja nende muutustele. Seda on
vaja teha kogu registreerimisperioodi jooksul, et tagada andmete võrreldavus ajas ja teiste
riikidega. Eesti rahva tervise ja haigestumise pikaajaliseks jälgimiseks, teadusuuringute
tegemiseks ja tervisepoliitika kujundamiseks on vajalikud isikustatud andmed, mis muu hulgas
võimaldavad linkida andmeid teiste andmekogudega ja kontrollida neid alusdokumentidest.
Andmete tähtajatu säilitamine isikustatud kujul tagab isikute täpse vastavuse andmete
linkimisel eri failide või andmebaaside vahel, pidades silmas pikka mitmetesse
aastakümnetesse ulatuvat ajavahemikku ja võimalikku jälgimist põlvkondade kaupa. Kogutud
andmete väärtus suureneb ajas, võimaldades nt jälgida geneetilisi seoseid põlvkondade vahel.
Tegemist ei ole sisulise muudatusega, kuna registris säilitatakse ka kehtiva põhimääruse alusel
andmeid tähtajatult.
Isikustatud andmete tähtajatu säilitamine kui maailma arenenud riikide meditsiiniregistrite üks
põhiprintsiipe on nõutav selleks, et tagada ajaline järjepidevus. Vajadus säilitada isikuandmeid
tähtajatult on kõigi meditsiiniregistrite ühine tunnusjoon ega olene registreerimisele kuuluvast
haigusest (eriti surmapõhjuste seas esirinda kuuluvate haiguste kontekstis). Säilitatavatel
andmetel on siin keskne roll:
1. Seoses pidevalt arenevate teoreetiliste arusaamade, ajas muutuvate diagnostiliste
kriteeriumite ja uute ravimeetodite juurutamisega vajatakse pikaajalist andmestikku, et tagada
erinevatel ajaperioodidel kogutud andmete parem võrreldavus. Selle ülesande täitmine eeldab
andmekogu lingitavust teiste registritega ning varem kogutud andmete ja isikustatud andmete
olemasolu. Registrite isikustatud andmete linkimine eri uuringute käigus annab võimaluse
ühendada andmeid isiku tasandil ja selle alusel saab uurida pikaajalist sotsiaalmajanduslike,
114
Vähiregistri põhimääruse menetluskäik: http://eelnoud.valitsus.ee/main#qo0XSt8O.
75
väliskeskkonna ja geneetiliste tegurite, samuti tervisekäitumise ja sekkumiste mõju rahvastiku
sündimusele, haigestumusele, suremusele, elumusele ja haiguste levimusele. Andmete hulk
kasvab ajas ja võimaldab pikema vaatlusperioodi korral teha täpsemaid järeldusi ja otsuseid
rahvatervishoiu valdkonnas nii piirkonniti kui riigi tasandil. Teatud harva esinevate haiguste
või mõjurite korral ei ole muidu võimalik jälgida seoseid haigestumise (nt vähki ja
tuberkuloosi) riskidega või mõjuga tervisele (sh reproduktiivsusele ja sündimusele).
Järeldusteks on vaja eri põlvkondade isikustatud andmeid ja korduvaid andmete linkimisi uute
mõjurite ja sekkumiste lisandumisel, et analüüsida haigestumuse ja suremuse trende.
2. Võrdlus teiste riikide andmestikega. Registri andmestik hõlmab ideaaljuhul kõiki Eestis
diagnoositud haigus- ja surmajuhte ning selle abil saab teha mitmeid haigestumuse, elumuse ja
suremuse võrdlusi teiste riikide samalaadsete andmestikega.
Rahvastiku tervisepoliitika rakenduslike tegevussuundade elluviimisel tuleb ressursside
efektiivsel ja läbipaistval kasutamisel lähtuda tõenduspõhistest teadmistest. Analüüsid ja
mustrite jälgimine määravad kindlaks tõhusamad ja ka kuluefektiivsemad lähenemisviisid
tervise kaitsel.
Eelnõu § 24 lõikes 5 sätestatakse vähiregistri vastutava töötlejana TAI.
Eelnõu § 24 lõikes 6 sätestatakse alus vähiregistri põhimääruse kehtestamiseks. Määruse
kavand on esitatud käesoleva seletuskirja lisas.
Eelnõu §-s 25 sätestatakse vähi sõeluuringute registri pidamise eesmärk ning andmete
kogumise ja esitamisega seotud kohustused.
Vähi sõeluuringute register (VSR) on rahvastikupõhine riiklik register, mille vastutav töötleja
on TAI ja millele esitavad tervise infosüsteemi (edaspidi TIS) vahendusel andmeid kõik
uuringuid tegevad tervishoiuteenuse osutajad, kellel on sõlmitud vastaval aastal Eesti
Haigekassaga sõeluuringuprogrammis osalemise teenuse osutamise leping. VSR on digitaalne
register, millesse andmete esitamine käib TIS-i vahendusel ja mis suhtleb teiste riiklike
andmekogudega (rahvastikuregister, surmapõhjuste register ja vähiregister) X-tee
andmevahetuskihi kaudu. Eesti Haigekassa ravikindlustuse andmekoguga toimub
andmevahetus krüpteeritud kujul, meili teel.
Sõeluuring on meetod teatud tüüpi haiguse avastamiseks inimestel, kes ise ei ole (selle haiguse
kaebuste ega sümptomitega) arsti poole pöördunud. Seega kutsutakse sõeluuringus osalema
teatud sihtrühm rahvastikust, sõltumata nende inimeste kliinilistest sümptomitest. Tavaliselt
kutsutakse osalema sõeluuringus uuritava haiguse riskigrupp. Vähi sõeluuringute eesmärk on
vähi ennetamine ja varajane avastamine. Mida varem vähk avastatakse, seda paremad
võimalused on selle raviks.
Eelnõu § 25 lõikes 1 sätestatakse VSR-i pidamise eesmärk. VSR on andmekogu, mida peetakse
vähi sõeluuringute korraldamiseks, sõeluuringutega seotud uuringute ja sõeluuringujärgse ravi
andmete analüüsimiseks, vähi varajaseks avastamiseks, sõeluuringute kvaliteedi ja tõhususe
hindamiseks, samuti tervisepoliitika väljatöötamiseks ning statistika ja teadusliku uurimistöö,
sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks. VSR-i abil on võimalik koguda
tõenduspõhist informatsiooni vähiennetuse ja varajase avastamise strateegiate planeerimiseks
ja elluviimiseks Eestis.
76
Vajalikud andmed ei puuduta pelgalt uuringute tulemusi või inimese edasist terviseseisundit,
vaid ka teavet selle kohta, kui palju kutsututest jääb programmist välja, missuguseid
lisauuringuid programmi käigus tehakse, kuidas ravitakse avastatud vähieelseid seisundeid ja
pahaloomulisi kasvajaid ning milline on varajase avastamise ja ravi mõju elukvaliteedile ja
elumusele. Nimetatud info olemasolul on riigil võimalik rakendada vähiravi ressursse
otstarbekamalt, suunata ennetustegevust ja võtta vastu argumenteeritud otsused protsessi
muutmiseks, kui ilmnevad asjaolud, mis võimaldavad sõeluuringu hõlmatust suurendada või
parandada selle kvaliteeti. Lisaks on VSR-i üheks ülesandeks hõlbustada ja kaasajastada kutsete
edastamise protsessi.
Eelnõu § 25 lõike 2 alusel on tervishoiuteenuse osutajatel kohustus esitada TIS-i vahendusel
andmeid VSR-i. Register põhineb suuresti TIS-i esitatud andmetel ja tegemist ei ole uue
kohustusega võrreldes kehtiva korraga. VSR-i jõuavad andmed tervishoiuteenuse osutajatelt,
kellel on Eesti Haigekassaga sõlmitud leping sõeluuringute tegemiseks ja kes teevad vastaval
aastal sõeluuringu sihtrühma kuuluvatele inimestele esmased uuringud, samuti
tervishoiuteenuse osutajad, kes avastatud patoloogia korral teevad lisauuringuid ja patsiente
ravivad. Sõeluuringute puhul on oluline, et võetaks arvesse ka neid uuringuid ja analüüse, mis
tehakse sõeluuringuprogrammi kuuluvatele inimestele programmiväliselt.
Kindlustatud isikute vajaduse teenuse järele ja teenuse kättesaadavuse hindamisel lähtub Eesti
Haigekassa õigusaktidest, ravikindlustuse andmekogu, epidemioloogilistest, demograafilistest
ja statistilistest andmetest, samuti erialaseltside hinnangutest, mis omavad tähtsust teenuse
vajaduse ja kättesaadavuse väljaselgitamisel.
Haigekassa hindab tervishoiuteenuse rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle
otsustamisel kindlustatud isikute vajadust teenuse järele, teenuse kättesaadavust, teenuse
osutamise kvaliteeti ja tingimusi, teenuse hinda, riigi tervishoiupoliitika arengusuundi,
varasemate ravi rahastamise lepingute või sellesarnaste lepingute nõuetekohast täitmist
tervishoiuteenuse osutaja poolt ning ravikindlustust ja tervishoidu reguleerivate õigusaktide
nõuetekohast täitmist tervishoiuteenuse osutaja poolt.
Eelnõu § 25 lõikes 3 sätestatakse selliste andmete koosseis, mida register kogub.
VSR-i kogutakse andmeid, mis on vastavuses Euroopa Liidu kvaliteedinõuetega
sõeluuringuregistri andmekoosseisudele ja mille on heaks kiitnud Euroopa Komisjoni juures
tegutsev sõeluuringute eksperdigrupp. Registri andmeid ei kasutata aktiivses ravitöös ehk
raviarstidel ei ole juurdepääsu registri andmetele. Juurdepääs kolmandatele isikutele
võimaldatakse üksnes kooskõlas AvTS-i ja ja IKS-iga. Isikul endal on õigus teha päringuid
tema enda andmete töötlemise kohta. Lisaks toimub isikustatud kujul andmete väljastamine
teadustöö eesmärgil, kui selleks on vastava teadusuuringu tegija hinnangul ülekaalukas avalik
huvi ja töödeldavate isikuandmete põhjal ei muudeta tema kohustuste mahtu ega kahjustata
muul viisil ülemääraselt andmesubjekti õigusi. IKS § 16 lõige 3 sätestab, et teadusuuringu või
riikliku statistika vajadusteks isikuandmete töötlemine andmesubjekti nõusolekuta on lubatud,
kui isikuandmete töötleja on isikuandmete kaitseks võtnud kasutusele piisavad
organisatsioonilised, füüsilised ja infotehnilised turvameetmed, delikaatsete isikuandmete
puhul on registreerinud nende töötlemise ning Andmekaitse Inspektsioon on enne isikuandmete
töötlemise algust kontrollinud IKS §-s 16 sätestatud tingimuste täitmist, kuulates vastavas
77
valdkonnas seaduse alusel loodud eetikakomitee olemasolu korral eelnevalt ära ka nimetatud
eetikakomitee seisukoha.
Andmed võimaldavad sõeluuringute kvaliteediindikaatorite rahvusvahelist võrdlust.
Indikaatoriteks on näiteks sõeluuringule kutsutute arv sihtrahvastikus (vanuserühmade kaupa),
sõeluuringutega hõlmatuse osakaal sihtrahvastikus ja kutsutute hulgas, Pap-testi, peitveretesti
ja mammogrammiga hõlmatus vastaval ajaperioodil sihtrahvastikus sõeluuringuprogrammis ja
väljaspool seda (vanuserühmade kaupa), esmase ja lisauuringu tulemused ja tehnilistel
põhjustel korratud testide arv, histoloogilise uuringu tulemus esineva patoloogia korral,
sõeluuringute käigus avastatud vähi juhud vanuserühmade kaupa, ravi jne. Detailsem andmete
koosseis on andmeväljade kaupa esitatud registri põhimääruses.
Sõeluuringuprogrammi kutsutakse inimesed vastavalt sünniaastale ja VSR teeb päringu
rahvastikuregistrist isikuandmete saamiseks. Lisaks isikukoodile kogutakse ka sünniaega.
Üldjuhul on alati isikukoodis sisalduv sünniaeg ja isiku rahvastikuregistris olev sünniaeg
võrdsed, kuid võib olla ka erandeid, kus see nii ei ole. Sõeluuringule kutsutakse aga inimesed
teatud intervalli järel, mis tugineb isiku vanusele. Tavapäraselt tekib selline olukord juhul, kui
isikuga seotud sünnidokumendi sisestamisel selgub, et isiku sünniaeg isikukoodis ja registris
erineb aktis olevast sünniajast. Siis parandatakse isiku sünniaeg, kuid isikukood jääb samaks
seni, kuni isik vormistab Politsei- ja Piirivalveametis (PPA) uued isikut tõendavad dokumendid.
PPA tellib uute dokumentide väljastamiseks isikule uuele sünniajale vastava koodi ja isik saab
seeläbi ka rahvastikuregistris uue isikukoodi. See sõltub isiku enda tahtest – kui ta on alles
hiljuti dokumente vahetanud, ei pruugi see muudatus olla kohene, vaid sõltub sellest, millal
inimene dokumentide vahetuse uuesti ette võtab. Kui selline olukord ilmneb juba surnud isiku
puhul, parandatakse ainult sünniaeg ja isikukood jääb samaks. Eelnevast tulenevalt võib
sõeluuringusse jõuda vale sünniaastaga inimene ja register vajab kontrolliks lisaks isikukoodile
ka sünniaega. Lisaks ees- ja perekonnanimele kogutakse ka sõeluuringu sihtrühma kuuluvate
isikute varasemad perekonnanimed, et oleks tagatud järjepidevus, kuna seda on kasutatud
eelmise kutse saatmisel (kutse saadetakse nime, mitte isikukoodi põhjal). Kui isiku
perekonnanimi muutub, ei saa register muidu kontrollida, kas, millal ja mis aadressile talle
varasemaid kutseid on saadetud. Samuti jääb varasema nime ja perekonnanime kohta registri
logisse alles märge, mida register ei kustuta. Isiku nimi (nii ees- kui perekonnanimi) võib
muutuda jooksvalt aasta jooksul, vastavalt sellele tuleb muuta posti teel saadetava kutse saaja
nime.
Isiku elukoha ja kontaktandmed on olulised, et register saaks isiku sõeluuringusse osalema
kutsuda. Kutsed edastatakse isiku e-posti aadressile, kui see on teada, samuti paberil otsepostina
registreeritud elukoha aadressil. Sõeluuringu kutse ja korduskutse(te) saatmise andmed on
olulised, et hinnata, kas inimene sai kutse ja kas ta osales. Lisaks on nimetatud andmed olulised,
et tagada sõeluuringuprogrammi üleriigiline koordineerimine ja korraldamine.
Peale esmase nimekirja saamist pärib VSR andmeid (rinnavähi ja/või emakakaelavähi,
jämesoolevähi diagnoos) Eesti vähiregistrist ja TIS-ist, et eemaldada vähidiagnoosiga isikud
kutsutute nimekirjast. VSR kontrollib vähiregistrist andmeid üks kord aastas ka
sõeluuringuprogrammi sihtrühma kuulujate (nii uuringul osalenute kui mitteosalenute) kohta,
et hinnata sõeluuringu tõhusust ja kvaliteeti. VSR pärib üks kord aastas andmeid ka
surmapõhjuste registrist, et kontrollida sõeluuringute mõju elumusele. Surmapõhjuste registrist
kogutakse infot surmapõhjuste kohta. Surma aja info saab register rahvastikuregistrist või
surmapõhjuste registrist.
78
Sõeluuringu põhiuuringu ja lisauuringute toimumise, tulemuste, tegija ja hindaja andmeid
kogutakse selleks, et hinnata sõeluuringu kvaliteeti ja tõhusust. Vastavad andmed
dokumenteerib tervishoiuteenuse osutaja haigla infosüsteemis ja andmed liiguvad
tervishoiuteenuse osutajatelt registrisse digitaalselt TIS-i vahendusel X-tee andmevahetuskihi
kaudu. VSR teeb regulaarselt andmevahetust ka teiste registritega (rahvastikuregister,
vähiregister, surmapõhjuste register, Eesti Haigekassa andmebaas), et andmeid vajaduse korral
täiendada, täpsustada ja kontrollida.
Täiendavalt kogub register infot ka nende uuringute kohta, mis on tehtud sõeluuringu sihtrühma
kuuluvatele isikutele, kuid programmiväliselt. Vastavad andmed on olulised, et tagada
sihtrühma andmete terviklikkus.
Sõeluuringuprogrammi terviklikkuse seisukohalt on oluline hinnata nende patsientide ravi
kohta edastatud teavet, kellel leiti uuringute tulemusena pahaloomuline kasvaja. Vastavate
tulemuste hindamine aitab tagada parema kvaliteedi nii sõeluuringuprogrammi siseselt kui ka
teha vajalikke muudatusi programmi toimimises.
Lisaks isiku üldandmetele töödeldakse vähi sõeluuringute registris sõeluuringu sihtrühma
kuuluva isiku terviseandmeid, surmaandmeid ja andmete esitaja andmeid. Need on vajalikud
registri eesmärkide täitmiseks. Täpsemalt on andmete kogumise vajadusi kirjeldatud registri
põhimääruse menetlemisel koostatud seletuskirjas.115
Eelnõu § 25 lõikes 4 sätestatakse, et VSR-is säilitatakse andmeid tähtajatult. Logisid ja
alusandmeid säilitatakse vastavalt põhimääruses sätestatule (vaata selgitusi seletuskirja punkti
§ 24 lõike 4 alt).
Eelnõu § 25 lõikes 5 sätestatakse, et VSR-i vastutav töötleja on TAI. Edaspidi muutub
andmekogu vastutav töötleja, mis määratakse lähtuvalt sellest, kelle ülesannete täitmiseks
andmekogu peamiselt on loodud. Andmekogu vastutavaks töötlejaks on edaspidi TAI, kes on
selle andmekogu ainus andmete töötleja.
Eelnõu § 25 lõikes 6 sätestatakse alus VSR-i põhimääruse kehtestamiseks. Määruse kavand on
esitatud käesoleva seletuskirja lisas.
Eelnõu §-s 26 sätestatakse raseduse infosüsteemi pidamise eesmärk ning andmete
kogumise ja esitamisega seotud kohustused.
Eelnõu § 26 lõikes 1 sätestatakse raseduse infosüsteemi pidamise eesmärk. Raseduse
infosüsteem kuulub riigi infosüsteemi ning seda peetakse raseduse kulgemise, katkemise ja
katkestamise ning ema ja vastsündinu haigestumuse analüüsimiseks, tervishoiuteenuste
korraldamiseks, tervisepoliitika väljatöötamiseks, diagnostika ja ravi käsitluse hindamiseks
ning statistika ja teadusliku uurimistöö, sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks.
Eelnõu § 26 lõikes 2 sätestatakse, kes on kohustatud esitama andmeid raseduse infosüsteemi.
115
Vähi sõeluuringute registri põhimääruse menetluskäik: http://eelnoud.valitsus.ee/main#EGNWTyBc.
79
Eelnõu § 26 lõikes 3 sätestatakse üldistatult selliste andmete loetelu, mida raseduse
infosüsteemis töödeldakse. Raseduse infosüsteemi põhimääruses esitatakse kogutavate
andmete koosseisud täpsemalt.
Infosüsteemi kogutakse andmed lapse sünnil, raseduse katkemisel või katkestamisel.
Infosüsteemi kantakse tervishoiuteenuse osutaja andmed, raseda üldised isikuandmed,
varasemate raseduste ja sünnituste andmed ning andmed rasestumisvastaste meetodite
kasutamise, raseduse katkemise või katkestamise kohta. Raseda andmeid kogutakse isikustatud
kujul. Isikustatud andmed tagavad täpse vastavuse andmete linkimisel eri failide või
andmebaaside vahel pika ajavahemiku vältel, võimaldavad juhu edasist jälgimist (järgnevad
rasedused, sünnitused, haigestumine), vältida korduvaid kirjeid või ülearuseid juhte (olla
kindel, et kaks teatist on eri isikute või ühe ja sama isiku kohta). Isikustatud andmed
võimaldavad teha terviseuuringuid naiste reproduktiivtervise kohta, sealhulgas järgnevate
sünnituste ja vastsündinute perinataaltervise kohta, ning jälgida raseduste kulgu ja lõpet.
Linkimine võimaldab kiiresti ja kulutõhusalt ühendada ja analüüsida rahvastikupõhiselt eri
andmekogusid. Isikustatud raseduse infosüsteem võimaldab uurida nt spontaanabortide ja
kasutatud ravimite seoseid, raseduse katkemise mõju perinataaltervisele, emasuremust, uute
tehnoloogiate ja keskkonnategurite seost spontaanabortidega, sünnikohortide pikaajalist
jälgimist jne. Andmed naise elukoha, rahvuse ja kooseluseisu kohta on olulised, et hinnata
raseduse katkemise ja katkestamise trende ning tervishoiuteenuse kättesaadavust
rahvastikunäitajate järgi.
Lisaks raseda, bioloogilise ema lapse ja isa üldandmetele töödeldakse raseduse infosüsteemis
bioloogilise ema raseduse ja sünnituse kulgemise, sealhulgas raseduse katkemise või
katkestamise ja rasestumisvastaste meetodite ning surma ja andmete esitaja andmeid. Need on
vajalikud registri eesmärkide täitmiseks.
Eelnõu § 26 lõikes 4 sätestatakse, et raseduse infosüsteemi andmeid säilitatakse tähtajatult (vt
seletuskirja § 24 lõike 4 selgitusi). Logisid ja alusandmeid säilitatakse vastavalt raseduse
infosüsteemi põhimääruses sätestatule.
Eelnõu § 26 lõikes 5 sätestatakse raseduse infosüsteemi vastutava töötlejana TAI.
Eelnõu § 26 lõikes 6 sätestatakse alus raseduse infosüsteemi põhimääruse kehtestamiseks.
Rakendusakti kavand on käesoleva seletuskirja lisas.
Eelnõu §-s 27 sätestatakse müokardiinfarktiregistri pidamise eesmärk ja andmete
kogumise ja esitamisega seotud kohustused.
Eelnõu § 27 lõikes 1 sätestatakse müokardiinfarktiregistri eesmärk. Müokardiinfarktiregister
on andmekogu, mida peetakse müokardiinfarkti haigestumuse ja müokardiinfarktihaigete
elumuse analüüsimiseks, tervishoiuteenuse korraldamiseks, tervisepoliitika väljatöötamiseks,
diagnostika ja ravi käsitluse hindamiseks ning statistika ja teadusliku uurimistöö, sealhulgas
epidemioloogiliste uuringute tegemiseks.
Eelnõu § 27 lõikes 2 sätestatakse müokardiinfarktijuhte nii elupuhuselt kui ka pärast surma
diagnoosival ja müokardiinfarktihaiget ravival tervishoiuteenuse osutajal on kohustus esitada
andmeid müokardiinfarktiregistrile. See tagab ülevaate ägeda müokardinfarkti juhtudest, annab
80
võimaluse analüüsida haigestumust ja jälgida ravikvaliteeti ning korraldada tõhusalt
tervishoiuteenuse osutamist.
Eelnõu § 27 lõikes 3 sätestatakse selliste andmete koosseis, mida müokardiinfarktiregistrile
esitatakse ja mida register kogub. Andmed müokardiinfarktihaige elukoha kohta on olulised,
sest eri piirkondade elanikel, sh maa- ja linnaelanikkonnal, võivad haiguse tekkemehhanismid
ja riskifaktorid, haigestumus, ravi kättesaadavus ja ravi iseärasused ning haiglaeelsed viivitused
olla erinevad. Puuduliku teabega aga ei ole võimalik seda hinnata. Isiku elukoha andmed
päritakse rahvastikuregistrist.
Kaasuvate haiguste diagnooside teave on vajalik, sest nt haiglaravi kvaliteedi näitajana
arvutatakse müokardiinfarkti riskile kohandatud 30 päeva suremust. Selle näitaja puhul on
kaasuvatel haigustel oluline osa, kuna need mõjutavad infarktisuremust. Kuna Eestis on
suremus südame-veresoonkonnahaigustesse jätkuvalt oluline probleemkoht, on olukorra
parandamiseks vaja hinnata, kui suur osa sellest on põhjustatud just ravikvaliteedist tingitud
puudustest.
Suremispaiga andmed on vajalikud ravikvaliteedi hindamiseks, nt selleks, et hinnata teatud aja
järel müokardiinfarktihaige haiglast lahkumisest tema elumust, samuti haiglaravil toimunud
surmajuhtumite väljaselgitamiseks. Surma (asu)koht nt kodus näitab, et tegemist on
haiglasisesest suremusest erineva näitajaga ja haigla pole andmeid registrisse esitamata jätnud.
Samuti aitab see tagada, et registri andmed on täielikud ning kokku on kogutud kõik Eestis
toimunud müokardiinfarkti surmajuhtumid ja detailandmed.
Lisaks isiku üldandmetele töödeldakse müokardiinfarktiregistris müokardiinfarktihaige
terviseandmeid, surmaandmeid ja andmete esitaja andmeid. Need on vajalikud registri
eesmärkide täitmiseks. Täpsemalt on andmete kogumise vajadusi kirjeldatud registri asutamise
ja pidamise põhimääruse menetlemisel koostatud seletuskirjas.116
Eelnõu § 27 lõikes 4 sätestatakse, et müokardiinfarktiregistris säilitatakse andmeid tähtajatult.
Logisid ja alusandmeid säilitatakse vastavalt müokardiinfarktiregistri põhimääruses sätestatule
(vt selgitusi eelnõu § 24 lõike 4 juures).
Eelnõu § 27 lõikes 5 sätestatakse müokardiinfarktiregistri vastutava töötlejana SoM.
Eelnõu § 27 lõikes 6 sätestatakse alus müokardiinfarktiregistri põhimääruse kehtestamiseks.
Määruse kavand on esitatud käesoleva seletuskirja lisas.
Eelnõu §-s 28 sätestatakse tuberkuloosiregistri pidamise eesmärk ning andmete kogumise
ja esitamisega seotud kohustused.
Tuberkuloosiregistrisse kogutakse andmeid tuberkuloosijuhtude registreerimiseks.
Tuberkuloosiregistrisse kogutakse kõik (nii elupuhuselt kui surma järel) diagnoositud
tuberkuloosijuhud. Andmekogusse kogutud andmete põhjal analüüsitakse tuberkuloosijuhtude
ravi kulgemist ja tõhusust. Lisaks riigisisesele analüüsile on Eestil kohustus andmeid edastada
rahvusvahelistele organisatsioonidele, kuna Eesti tuberkuloosihaigestumust jälgivad ka WHO
116
Müokardiinfarktiregistri asutamise ja pidamise põhimääruse menetluskäik:
http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/b5f320d3-736d-461b-8ba2-36bceeaaeff3#gUlOB0Qn.
81
ja ECDC (Euroopa haiguste ennetamise ja kontrolli keskus), sest tuberkuloos on õhu teel leviv
eriti ohtlik nakkushaigus vastavalt NETS-ile ning nakkusohust teatamine on reguleeritud selle
alusel Eestis ja rahvusvaheliselt ELi direktiividega.
Eelnõu § 28 lõikes 1 sätestatakse tuberkuloosiregistri eesmärk. Tuberkuloosiregister on
andmekogu, mida peetakse tuberkuloosijuhtude registreerimiseks, tuberkuloosi ennetamiseks,
tuberkuloosihaigestumuse, tuberkuloosi levimuse ja tuberkuloosihaigete elumuse
analüüsimiseks, tervishoiuteenuste ja tuberkuloositõrje korraldamiseks, tervisepoliitika
väljatöötamiseks, diagnostika ja ravi käsitluse hindamiseks ning statistika ja teadusliku
uurimistöö, sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks.
Eelnõu § 28 lõikes 2 sätestatakse, et tuberkuloosijuhte nii elupuhuselt kui ka pärast surma
diagnoosival ja tuberkuloosihaiget ravival tervishoiuteenuse osutajal ja riikliku
ekspertiisiasutuse kohtuarstlikul eksperdil on kohustus esitada andmeid tuberkuloosiregistrile.
Eelnõu § 28 lõikes 3 sätestatakse selliste andmete koosseis, mida tuberkuloosiregistrile
esitatakse ja mida register kogub.
Isiku kontaktandmeid on vaja, et Terviseametil oleks võimalik korraldada sekkumistegevust ja
tuberkuloositõrjet ning selgitada välja nakkusohus olnud isikud.
Eestis kehtib ühekordne andmete kogumise printsiip ja alates 14.03.2013 kogub Eestis
tuberkuloosihaigestumuse andmeid ainult tuberkuloosiregister, kellel on kohustus edastada
Terviseametile isikustatud andmeid, kui tegu on puhangu ohuga. Seda juhtudel, kui
Terviseametil on vaja teha epidemioloogiline analüüs ja asuda tegutsema, et hoida ära eriti
ohtliku nakkushaiguse puhangut. Viimati nimetatu tähendab nakkusliku tuberkuloosi
diagnoosimist järgmistel juhtudel ja järgmistel isikutel: laste- või õppeasutuse õpilane;
hoolekandeasutuse hoolealune; laste- või õppeasutuse töötaja; tervishoiuteenuste osutaja;
hoolekandeasutuse töötaja; toidukäitleja; kui samast töökollektiivist või asutusest (nt
sotsiaalmajutuse asutus, kontor vms) on tuberkuloosi haigestunud rohkem kui üks isik.
Lisaks rahvuse andmetele tuleb arvestada ka migratsiooniga kaasnevat rahvaste rännet, mille
korral pole isiku sünnikoht andmete kogumisel teada, kuid tema eluviis ja tervisekäitumine
võivad soodustada haiguste esinemist ja levikut (nt tuberkuloosi esinemine suure
tuberkuloosihaigestumusega riikidest pärinevate isikute hulgas, nakatumine oli toimunud
kodumaal väljarändamisele eelnenud perioodil, nende Eestis sündinud laste suurem risk saada
haigus oma haigestunud ja nakkuslikelt lähisugulastelt, sest haigus on avaldunud alles pärast
kodumaalt väljarändamist). Neid andmeid peavad oluliseks kõik Lääne-Euroopa riigid, kus
tuberkuloosihaigestumuse osakaal on hiljuti riiki sisenenud muudest rahvustest
varjupaigataotlejate ja sõjapõgenike ning nende järeltulijate seas tunduvalt suurem kui riigi
põlisrahvastiku seas.
Perekonnaseis, haridus ja elukoht on vajalikud, et analüüsida tervise ebavõrdsust, mis on
tingitud nii sotsiaalsest kui piirkondlikust ebavõrdsusest, ja haigestumise erinevust eri
sotsiaalsete gruppide seas, samuti selleks, et hinnata tervishoiuteenuste kättesaadavust eri
piirkondades (maakondlikult), näiteks tuberkuloosi puhul ka tuberkuloositõrjemeetmete
rakendamiseks ja uute juhtude ärahoidmiseks.
82
Tegevusala on oluline, kuna töökoha või firma nimetus ei pruugi iseloomustada asutuse töö
iseloomu (hoolekande- või sotsiaalasutus, õppe- või huvihariduse asutus jm), mille puhul on
vajalik tegutseda nakkuse edasise leviku peatamiseks.
Lisaks isiku üldandmetele töödeldakse tuberkuloosiregistris tuberkuloosihaige tervise, surma
ja andmete esitaja andmeid. Need on vajalikud registri eesmärkide täitmiseks. Täpsemalt on
andmete kogumise vajadusi kirjeldatud registri põhimääruse menetlemisel koostatud
seletuskirjas.117
Eelnõu § 28 lõikes 4 sätestatakse, et tuberkuloosiregistri andmeid säilitatakse tähtajatult.
Logisid ja alusandmeid säilitatakse vastavalt müokardiinfarktiregistri põhimääruses sätestatule
(vt selgitusi eelnõu § 24 lõike 4 juures).
Eelnõu § 28 lõikes 5 sätestatakse tuberkuloosiregistri vastutava töötlejana TAI.
Eelnõu § 28 lõikes 6 sätestatakse alus tuberkuloosiregistri põhimääruse kehtestamiseks.
Määruse kavand on esitatud käesoleva seletuskirja lisas.
Eelnõu §-s 29 sätestatakse vee terviseohutuse infosüsteemi pidamise eesmärk ning andmete
kogumise ja esitamisega seotud kohustused.
Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiv 2000/60/EÜ, suplusvee direktiiv 2006/7/EÜ ja
joogivee direktiiv 98/83/EMÜ panevad liikmesriikidele kohustuse vee ohutuse ja kvaliteediga
seotud andmete kogumiseks, analüüsimiseks ja avalikustamiseks. Lisaks direktiivide nõuetele
tuleneb andmete avalikustamise kohustus keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjades
otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioonist
(Århusi konventsioon).
Eelnõu § 29 lõikes 1 sätestatakse vee terviseohutuse infosüsteemi pidamise eesmärk. Vee
terviseohutuse infosüsteemi peetakse joogi-, suplus- ja basseinivee, loodusliku mineraalvee
ning allikavee kvaliteedi kohta andmete kogumiseks, terviseohutuse analüüsiks, statistika ja
teadusliku uurimistöö, sealhulgas epidemioloogiliste uuringute tegemiseks.
Eelnõu § 29 lõikes 2 sätestatakse joogivee käitleja, loodusliku mineraalvee või allikavee
käitleja ning supluskoha ja ujula valdaja kohustus esitada andmed vee terviseohutuse
infosüsteemi või edastada andmed Terviseameti kaudu.
Eelnõu § 29 lõikes 3 sätestatakse selliste andmete koosseis, mida vee terviseohutuse
infosüsteem kogub. Võrreldes kehtiva redaktsiooniga ei ole andmekoosseisus sisulisi
muudatusi tehtud. Täpsemalt on andmete kogumise vajadusi kirjeldatud infosüsteemi asutamise
ja pidamise põhimääruse menetlemisel koostatud seletuskirjas.118
Eelnõu § 29 lõikes 4 sätestatakse vee terviseohutuse infosüsteemi vastutava töötlejana
Terviseamet. Edaspidi muutub andmekogu vastutav töötleja, mis määratakse lähtuvalt sellest,
117
Tuberkuloosiregistri põhimääruse menetluskäik: http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/b0d952a3-
d9be-41b7-91c9-8148e6d9b261#T6XM5ilQ.
118
Vee terviseohutuse infosüsteemi asutamise ja infosüsteemi pidamise põhimääruse menetluskäik:
http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/e84abe90-1149-475a-a035-a2b4fff65cda#7WuStqOd
83
kelle ülesannete täitmiseks andmekogu peamiselt on loodud. Andmekogu vastutavaks
töötlejaks on edaspidi Terviseamet, kes on selle andmekogu ainus andmete töötleja.
Eelnõu § 29 lõikes 5 sätestatakse alus vee terviseohutuse infosüsteemi põhimääruse
kehtestamiseks. Määruse kavand on esitatud käesoleva seletuskirja lisas.
Eelnõu 5. peatükis ja §-s 30 sätestatakse rahvatervishoiu meetmete rahastamise alused.
Rahvatervishoiu valdkonna rahastamine võrreldes kehtiva RTerS-iga praktikas ei muutu. Küll
aga sätestatakse selge alus kohaliku omavalitsuse üksuste ühiste ülesannete täitmise
rahastamiseks riigieelarvest, mida praegu üheski õigusaktis ei ole, kuid mis maavalitsuste
kadumisega praktikaks sai.
Võrreldes kehtiva seadusega kaotatakse ebavajalikud teisi õigusakte dubleerivad rahastamise
sätted. Kehtivas RTerS-is on sätestatud tervisekaitse, tervise edendamise ja haiguste ennetamise
finantseerimise võimalus ravikindlustuse eelarvest. Praeguseks kehtib ravikindlustuse seadus,
mis reguleerib terviklikult ravikindlustuse süsteemi ning antud vahendite kasutamisega
seonduvad küsimused. Seega puudub vajadus seda reguleerida RTerS-is. Samuti ei reguleerita
enam avalik-õiguslike ja eraõiguslike juriidiliste isikute ega füüsiliste isikute kohustust enda
tegevusega ja RTerS-ist tulenevate kohustustega seotud kulud ise katta, sest selline nõue ei vaja
reguleerimist. Õigusaktidega kooskõlas olemisega seotud kulud tuleb ettevõtjatel ja füüsilistel
isikutel alati ise kanda.
Eelnõu § 30 lõikes 1 sätestatakse RTerS-is sätestatud riiklike rahvatervishoiu meetmete
riigieelarvest rahastamise kohustus. RTerS sätestab kõigi ministeeriumide vastutuse viia oma
valitsemisalas ellu rahvatervishoiu meetmeid. Rahvatervishoiu meetmed, sh
keskkonnatervishoiu ja tervisedenduse meetmed, on sätestatud eelnõu §-des 6, 7 ja 8. Riiklikeks
rahvatervishoiu meetmeteks saab seega pidada kõigi ministeeriumide oma valitsemisalast ja
pädevusest tulenevaid ülesandeid, mis kuuluvad rahvatervishoiu valdkonda. Kõik
ministeeriumid ning nende haldusala asutused tegutsevad oma põhimääruse ja Vabariigi
Valitsuse seaduse kohaselt, millega on ministeeriumide pädevus sätestatud ning käesoleva
eelnõuga pädevuse piire ei muudeta. Täpsemalt reguleerib riigieelarveliste vahendite
kasutamise tingimusi ja korda riigieelarve seadus.
Käesolevas eelnõus on oluline sätestada riiklike rahvatervishoiu meetmete rahastamine
riigieelarvest, kuna seaduse eesmärkeesmärk on reguleerida terviklikult rahvatervishoiu
korraldus. Rahastamine on üks oluline korralduse komponent. Rahastamisallikate sätestamist
RTerS-is kui rahvatervishoiu valdkonna üldseaduses on soovitanud ka WHO, et tagada
valdkonna rahastamise jätkusuutlikkus.
Ka kehtivas RTerS-is on sätestatud, et tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise
edendamisega seotud riiklikke programme finantseeritakse riigieelarvest. Mõisted on küll
käesoleva eelnõuga mõnevõrra muutunud, kuid sisuliselt on tegemist samasisulise sättega.
Eelnõu § 30 lõikes 2 sätestatakse RTerS § 13 lõikes 1 sätestatud kohaliku omavalitsuse üksuste
ühiste ülesannete täitmise riigieelarvest rahastamise kohustus. See on vajalik, kuna on vaja
tagada viidatud ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid. Nimetatud lõikes sätestatud KOV-
ide ühised ülesanded anti KOV-idele seoses maavalitsuste likvideerimisega ning
84
eelarvevahendid nende ülesannete täitmiseks kantakse ülesannete täitmise eest vastutavaks
määratud asutusele Rahandusministeeriumi kaudu rahandusministri käskkirja alusel.
Eelnõu § 30 lõikes 3 sätestatakse õigus rahastada KOV-i üksusete RTerS § 13 lõikes 2
sätestatud ülesannete täitmist osaliselt riigieelarvest. Ka kehtivas RTerS-is on sätestatud õigus
rahastada KOV-i üksuste rahvatervishoiu tegevusi riigieelarvest. Kuna tegemist on
omavalitsusliku ülesandega, pole seda võimalik täielikult riigieelarvest rahastada.
KOV-idel on oluline roll rahvastiku tervise parandamisel ning ebasoovitavate tervisemõjude
ennetamisel ja vähendamisel. Kuigi üldiselt peab KOV-i üksus oma seadusest tulenevaid
ülesandeid täitma oma eelarvevahenditest, peab siiski olema õiguslik alus anda KOV-i
üksustele rahvatervishoiu tegevuste elluviimise rahastamisel täiendavaid ressursse. Seda
seetõttu, et rahvatervishoiu valdkonnas ei ole aktsepteeritav olukord, kus KOV-i üksusel ei ole
piisavalt vahendeid, et mõnda rahvatervishoiu kontekstis hädavajalikku tegevust ellu viia.
Kuna rahvastiku tervist võivad mõjutada väga eriilmelised faktorid, mille avaldumise üle ei
pruugi KOV-i üksustel endal olla mõjuvõimu, võib tekkida olukordi, kus on vajalik
riigieelarvest KOV-idele eraldada täiendavaid vahendeid rahvatervishoiu meetmete
elluviimiseks, nt mõne suuremahulise tervisemõju hinnangu tellimiseks või mõne olulise
terviseriski eemaldamiseks (nakkushaiguse puhangust, töötusest või mõnest muust
tervisemõjurist tingitud terviserisk).
Eelnõu 6. peatükis sätestatakse järelevalve tegemise alused.
Võrreldes kehtiva RTerS-iga on ajakohastatud järelevalvega seonduvaid sätteid. Riiklikku ja
haldusjärelevalvet RTerS-is ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise
ja terviseohutuse üle teeb Terviseamet, kosmeetikatoodete puhul teeb lisaks Terviseametile
riiklikku järelevalvet jaekaubanduses ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet (TTJA).
Võrreldes kehtiva RTerS-iga on teatud määral muutunud nõuded, mille täitmise üle peab
Terviseamet riiklikku ja haldusjärelevalvet tegema. Muudatusi on kirjeldatud alljärgnevalt
sisuparagrahvide juures.
Kehtivas RTerS-is on sätestatud sunniraha ülemmäärana 640 eurot. Eelnõu kohaselt enam
RTerS-is sunniraha ülemmäära ei kehtestata. Sellega seoses muutub ettekirjutuse täitmata
jätmise korral sunniraha ülemmääraks senise 640 euro asemel KorS-is sätestatud 9600 eurot.
Sunniraha peab olema piisavalt suur, et see omaks rikkumise tegijale motiveerivat mõju. 640
eurot on praeguseks liiga väike summa, et see juriidilisele isikule motiveerivalt mõjuda saaks.
Haldussunnimeetmed peavad aga olema tõhusad.
Eelnõu §-s 31 sätestatakse RTerS-is sätestatud nõuete üle riikliku ja haldusjärelevalve
tegijad.
Eelnõu § 31 lõikes 1 sätestatakse, milliste nõuete ja ülesannete täitmise üle teeb riiklikku ja
haldusjärelevalvet Terviseamet. Terviseamet teeb järelevalvet §-des 15–22 sätestatud nõuete
täitmise üle, välja arvatud § 18 lõikes 3 sätestatud nõuete täitmise üle jaekaubanduses.
Võrreldes kehtiva RTerS-iga on uus Terviseameti kohustus teha riiklikku ja haldusjärelevalvet
eelnõu §-s 15 sätestatud tervishoiuteenuse osutajate teavitamiskohustuse täitmise üle. See on
vajalik, et nimetatud ülesande täitmata jätmise korral oleks võimalik võtta tervishoiuteenuse
85
osutaja vastutusele. Nimetatud ülesande täitmise üle pole võimalik teha proaktiivset
järelevalvet, küll aga peab Terviseametil olema võimalus ja pädevus probleemi korral
reageerida.
Terviseamet teeb riiklikku ja haldusjärelevalvet iluteenuse osutajatele sätestatud nõuete
täitmise üle ka kehtiva RTerS-i alusel kehtestatud määruse alusel. Iluteenuste ring küll eelnõuga
ja ilu- ja isikuteenuste määrusega täpsustub, kuid sisuliselt teeb Terviseamet juba praegu nende
teenuste üle järelevalvet, kuna siiani on need teenused kehtivas iluteenuste määruses olnud
käsitatavad kosmeetikateenustena. Võrreldes kehtiva RTerS-iga lisandub alaealistele
tätoveerimis- ja solaariumiteenuse osutamise keeld, mille üle Terviseamet peab hakkama
tegema riiklikku järelevalvet.
Kehtiva RTerS-i alusel ei ole Terviseametil haldusjärelevalve tegemise õigust, kuid see vajadus
võib olla, kuivõrd teatud RTerS-is sätestatud nõuded võivad olla täitmiseks haldusorganile või
seotud haldusülesande täitmisega.
Korrakaitseseadust ei rakendata ühe haldusorgani poolt teise haldusorgani tegevuse
õiguspärasuse ja otstarbekuse üle järelevalve tegemisel ega ühe haldusekandja poolt teise
haldusekandja haldusülesande täitmise õiguspärasuse ja otstarbekuse üle järelevalve
tegemisel.119 Selleks, et tagada Terviseameti õigus teha inimeste tervise kaitseks sätestatud
nõuetest kinnipidamise üle järelevalvet ka haldusorganite ja haldusekandjate puhul, on uues
RTerS-is see ülesanne sätestatud. Terviseamet kaalub enne järelevalvemenetluse alustamist
vastavalt nõudest ja selle täitjast, kas tegu on riikliku või haldusjärelevalvega. Sellest oleneb ka
see, kas Terviseamet kasutab korrakaitseseaduses sätestatud erimeetmeid või rakendub
Vabariigi Valitsuse seadus.
Eelnõu § 31 lõikes 2 sätestatakse Terviseameti ülesanne teha riiklikku järelevalvet Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1223/2009 ja komisjoni määruses (EL) nr 655/2013
sätestatud nõuete täitmise üle, välja arvatud esimesena nimetatud määruse artiklis 19 sätestatud
nõuete täitmise üle jaekaubanduses.
Eelnõu § 31 lõikes 3 sätestatakse TTJA ülesanne teha riiklikku järelevalvet RTerS § 18 lõikes
3 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1223/2009 artiklis 19 sätestatud nõuete
täitmise üle jaekaubanduses.
Võrreldes kehtiva õigusega on täpsustatud, mille üle TTJA RTerS-i alusel riiklikku järelevalvet
teeb, kuid praktikas on vastutus jagunenud ka praegu samamoodi. Sätte sisuline muudatus tagab
eelkõige parema õigusselguse.
Eelnõu §-s 32 sätestatakse riikliku järelevalve erimeetmed, mida korrakaitseorganid
(Terviseamet ja TTJA) võivad RTerS-is sätestatud nõuete järgimise üle riikliku järelevalve
tegemisel kohaldada.
Võrreldes kehtiva õigusega on Terviseametil eelnõu kohaselt võimalik kasutada täiendavalt ka
korrakaitseseaduse §-des 52 ja 53 sätestatud meetmeid. Seega tekib Terviseametil õigus võtta
hoiule vallasasju (KorS § 52) ning hoiulevõetud vallasasju müüa ja hävitada (KorS § 53). Need
meetmed võivad olla vajalikud ohu tõrjumiseks, kuivõrd Terviseamet teeb järelevalvet nt
119
Vt KorS § 1 lg 7 ning VVS §-d 75 ja 751.
86
balneoloogilistes protseduurides kasutatava muda ja kosmeetikatoodete nõuetele vastavuse üle.
Terviseametil võib tekkida vajadus võtta ekspertiisi tegemiseks hoiule objekt, mille nõuetele
vastavuse üle järelevalvet tehakse. Kui Terviseamet tuvastab, et objekt (nt kosmeetikatoode) ei
vasta nõuetele ning on põhjust arvata, et toote käitlemisega võidakse kahjustada inimeste
tervist, peab Terviseametil olema õigus see vallasasi hoiule võtta ning ka hävitada.
Eelnõu 7. peatükis sätestatakse vastutus RTerS-is sätestatud nõuete rikkumise eest.
Kehtivas RTerS-is on võimalus väärteo korras karistada vaid kosmeetikatootele, selle
tootmisele ja kättesaadavaks tegemisele kehtestatud nõuete rikkumise eest. Eelnõuga
laiendatakse võrreldes kehtiva RTerS-iga nõudeid, mille rikkumise eest on võimalik väärteo
korras karistada. Need nõuded on tervishoiuteenuse osutaja kohustus Terviseametit
terviseohust teavitada ning keeld osutada solaariumi- ja tätoveerimisteenust alaealisele.
Mõlemad nõuded on võrreldes kehtiva RTerS-iga uued, kuid nendega ei kaasne Terviseametile
olulist lisakoormust, kuna väärtegude menetlust tuleb ette harva.
Võrreldes kehtiva õigusega on muudetud maksimaalseid karistusmäärasid juriidilistele
isikutele kosmeetikatoodetega seotud nõuete rikkumise korral. Kui kehtivas RTerS-is on selleks
määraks 3200 eurot, siis eelnõu kohaselt on selleks tulevikus 50 000 eurot. Karistusmäärade
sätestamisel on lähtutud printsiibist, et karistus peaks olema piisavalt mõjus, et motiveerida
isikuid hoiduma võimalikust nõuete rikkumisest. Madal rahatrahvi ülemmäär ei pruugi tagada
oluliste rikkumiste korral üldpreventatiivsete eesmärkide saavutamist.
Eelnõu §-s 33 sätestatakse vastutus Terviseametit terviseohust teavitamise nõude rikkumise
eest. Tervishoiuteenuse osutajatel on ülesanne Terviseametit teavitada haigestumisest, mis on
asjaomase koha ja aja kohta ebaharilik või ootamatu või põhjustab või võib põhjustada inimeste
märkimisväärset haigestumust või suremust või mille ulatus kasvab kiiresti või võib kasvada
kiiresti. Kui tervishoiuteenuse osutaja sellisest haigestumisest teada ei anna või ei esita
andmeid, mis on haigestumuse leviku ja raskusastme jälgimiseks vajalikud, võib sellega
kaasneda oluline oht või kahju õigushüvele või olulistele ühiskondlikele huvidele – inimeste
tervisele. Kuna praktikas saabki selle kohustuse täitmata jätmine ilmsiks tekkinud ohu või kahju
kaudu, on vajalik ka võimalus tervishoiuteenuse osutajaid väärteo korras karistada.
Haldussunnimeetmetest siinkohal ei piisa, kuna olukord, millega oluline oht või kahju kaasneb,
on rikkumise tuvastamisel juba tekkinud ning teavitamiskohustuse tagantjärele täitmine ei täida
enam seaduses sätestatud ülesande eesmärki.
Maksimaalseks karistusmääraks on juriidilisele isikule 100 000 eurot, mida võib pidada
piisavaks, et see oleks motiveeriv rikkumisest hoiduma. See summa on nt analoogne
01.10.2019 kehtima hakanud veeseaduses sätestatud trahvimääraga, mis on ette nähtud mereala
keskkonnaseisundit ohustavast tegevusest ja olukorrast teatamata jätmise eest.
Üldjuhul on menetleja kohustatud menetlust alustama, kui ei esine menetlust välistavaid
asjaolusid. Erandina sellest põhimõttest kehtestab väärteomenetluse seadustiku § 31 menetleja
õiguse ise otsustada, kas karistusmenetluse alustamine on toimepandud väärteo asjaolusid
arvesse võttes põhjendatud, vajalik ja mõistlik. See tähendab, et iga konkreetse juhtumi puhul
tuleb hinnata, kas riigi ressursside kulutamine vähetähtsa väärteo menetlemisele on
põhjendatud.
87
Menetlejal on kaalutlusõigus menetluse alustamise otsustamiseks, kuid menetluse alustamisest
loobumiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused:
1) tegemist peab olema vähetähtsa väärteoga ja
2) menetleja veendumuse kohaselt piisab isiku suulisest hoiatamisest või
3) väärteo toime pannud isiku väljaselgitamine on ebatõenäoline või
4) väärteomenetluse läbiviimine oleks teo asjaolusid arvestades ebamõistlikult kulukas.
Samas ei ole väärtegu vähetähtis, kui teo toimepanemisega on tekitatud kahju või kui
väärteoteates on osutatud tekitatud kahjule. Menetleja võib kahju määrata hinnanguliselt.
Väärtegu ei ole vähetähtis, kui on tekitatud reaalselt nähtav või tajutav kahju, sh füüsiline kahju
(nt kehavigastused, inimeste haigestumine jne).
Eelnõu §-s 34 sätestatakse vastutus kosmeetikatootele, selle tootmisele ja kättesaadavaks
tegemisele kehtestatud nõuete rikkumise eest. Kehtivas RTerS-is on nende nõuete rikkumise
eest võimalik karistuseks määrata kuni 3200-eurone rahatrahv. Eelnõuga sätestatakse
kosmeetikatoodetega seotud nõuete rikkumise eest ette nähtud trahvimääradeks kuni 200
trahviühikut füüsilisele ja kuni 50 000 eurot juriidilisele isikule. Kosmeetikatoodetele, nende
tootmisele ja kättesaadavaks tegemisele sätestatud nõuded on seotud EL-i määrusega, mis näeb
ette, et nimetatud nõuete rikkumise eest peavad olema ette nähtud tõhusad karistusmeetmed.
Eelnõuga sätestatavat maksimaalset karistusmäära (50 000 eurot) võib pidada piisavaks, et see
oleks motiveeriv rikkumisest hoiduma. Samasugune karistusmäär on plaanitud juriidilisele
isikule sätestada nt tubakatoote ja tubakatootega seonduva toote käitlemise korra ning alkoholi
käitlemise korra rikkumise eest (eelnõu, millega sellised piirangud soovitakse sätestada, on
Rahandusministeeriumis ettevalmistamisel). Nimetatud nõuded on võrreldavad
kosmeetikatootele, selle tootmisele ja kättesaadavaks tegemisele kehtestatud nõuetega, kuna
kõigi selliste nõuete eiramise korral võib olla tulemuseks inimeste tervise kahjustamine.
Kosmeetikatootele, selle tootmisele ja kättesaadavaks tegemisele kehtestatud nõuete rikkumise
korral on vaja võimalust nõudeid rikkuv isik vastutusele võtta, kuna nimetatud rikkumise korral
võib sellega kaasneda oluline oht või kahju õigushüvele või olulistele ühiskondlikele huvidele
– inimeste tervisele. Näiteks RTerS § 18 lõikes 2 sätestatud teavitamiskohustuse rikkumise
korral saabki selle kohustuse täitmata jätmine ilmsiks tekkinud ohu või kahju kaudu (ettevõtja
ei ole teavitanud kosmeetikatoote kasutamisel ilmnenud tõsisest soovimatust mõjust, mis võib
ohtu seada paljude tarbijate tervise). Haldussunnimeetmetest siinkohal ei piisa, kuna olukord,
millega oluline oht või kahju kaasneb, on rikkumise tuvastamisel juba tekkinud ning
teavitamiskohustuse tagantjärele täitmine ei täida enam seaduses sätestatud ülesande eesmärki.
Analoogne kahju võib tekkida juhul, kui ettevõtja on hambavalgendustooteid müünud isikutele,
kellele seda poleks tohtinud teha (ehk rikutud on RTerS § 18 lõiget 4) ning seeläbi on ohtu
pandud neid hambavalgendustooteid kasutavate isikute tervis. Ka sellise käitumise saab
tuvastada alles siis, kui reaalne oht või kahju on juba tekitatud, ning seepärast on õigustatud ka
väärteo korras karistamine.
Kui tegemist on näiteks olukorraga, kus inimene on asetatud ja jäetud tema tervist raskelt
kahjustada võivasse olukorda (nt on teadlikult müüdud kosmeetikatooteid, mis ei vasta nõuetele
ning mille kasutamise tagajärjel võib inimesele tekkida raske tervisekahjustus), on tegemist
kuriteokoosseisuga ning siis kohaldatakse karistusseadustiku regulatsiooni.
88
Eelnõu §-s 35 sätestatakse vastutus iluteenustele sätestatud nõuete rikkumise eest, täpsemalt
alaealisele isikule solaariumi- või tätoveerimisteenuse osutamise eest. Nimetatud rikkumise
eest väärteo korras karistamine on vajalik, kuna haldussunnimeetmete rakendamine ei ole
sellise rikkumise korral asjakohane – rikkumine on piirangu järgimata jätmisega juba korda
saadetud ning kahju tehtud. Haldussundi saab kohaldada selliste rikkumiste korral, mille puhul
on võimalik ettevõtte tegevus teatud aja jooksul nõuetega vastavusse viia ning nõuete rikkumise
tõttu pole veel kahju tekkinud.
Trahvimäärade sätestamisel on arvestatud sihtrühmaga, kellele neid potentsiaalselt määratakse
ning nõuete eiramise potentsiaalsete tagajärgedega. 200 trahviühikut füüsilisele isikule ning
80 000 eurot on piisavalt suur summa, et motiveerida teenuseosutajaid õiguskuulekalt käituma.
Kuna tätoveerimisega ning solaariumis päevitamisega kaasnevad noortele olulised terviseriskid
(vt selgitusi sisupeatüki selgituste juures), peab olema võimalus teenuseosutajaid nõuete
rikkumise eest karistada. Tegemist on maksimaalse trahvimääraga ning trahvi määramisel
lähtutakse konkreetsest olukorrast ja tegevuse raskusastmest (ühekordne või pidev rikkumine
jne). Samasugune karistusmäär on plaanitud juriidilisele isikule sätestada nt alkohoolse joogi
ja tubakatoote käitlemisel vanusepiirangu rikkumise eest (eelnõu, millega sellised piirangud
soovitakse sätestada, on Rahandusministeeriumis ettevalmistamisel). Kuna alkohoolse joogi,
tubakatoote, tätoveerimisteenuse ja solaariumiteenuse alaealisele kättesaadavaks tegemisega
kaasnevad sarnased ohud (nt suurem võimalus haigestuda vähki), on asjakohane ka
karistusmäärad omavahel ühtlustada.
Eelnõu §-s 36 reguleeritakse väärtegude kohtuvälise menetlusega seonduv.
Eelnõu § 36 lõikes 1 sätestatakse, et RTerS §-des 33 ja 35 sätestatud väärtegude kohtuväline
menetleja on Terviseamet.
Eelnõu § 36 lõikes 2 sätestatakse, et RTerS §-s 34 sätestatud väärtegude kohtuvälised
menetlejad on Terviseamet ning TTJA oma pädevuse piires.
Eelnõu § 36 lõikes 3 sätestatakse kohtu õigus kohaldada RTerS §-s 34 sätestatud väärteo
toimepanemise vahetuks objektiks olnud aine või eseme konfiskeerimist vastavalt
karistusseadustiku §-le 83.
Eelnõu 8. peatükis esitatakse seaduse rakendussätted.
Eelnõu 8. peatüki esimeses jaos muudetakse teisi seadusi ning tunnistatakse kehtiv RTerS
kehtetuks.
Üks läbivaid muudatusi rakendussätetes on uue RTerS-i eelnõuga seotud vajadus parandada
teistes seadustes kasutatavaid mõisteid ning asendada viited rahvatervise seadusele viidetega
rahvatervishoiu seadusele. Rahvatervis on keeleliselt ebakorrektne mõiste, mida on siiani
kasutatud rahvatervise valdkonna nimetamiseks. Samuti on paljudes seadustes kasutatud
väljendit „rahvatervise kaitse“, mis ei ole samuti keeleliselt korrektne. Mõiste „rahvastiku
tervis“ on defineeritud RTerS-is ning viitab kindla piirkonna elanike tervise seisundile. Seoses
sellega asendatakse õigusaktides läbivalt ka väljend „rahvatervise kaitse“ väljendiga
„rahvastiku tervise kaitse“.
89
Eelnõu §-ga 37 muudetakse biotsiidiseadust. Biotsiidiseaduse muudatused 1 ja 3 on vajalikud,
et kaasajastada viide rahvatervishoiu seadusele (praegu rahvatervise seadusele).
Punktiga 2 muudetakse biotsiidiseaduse § 39 lõiget 4. Kavandatud muudatusega nimetatakse
SoM-i asemel välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse § 7 kohaseks pädevaks
asutuseks Terviseamet. Pädeva asutuse ülesanne on võrrelda seadusega ettenähtud tingimustel
ja korras taotleja välisriigi kutsekvalifikatsiooni Eestis reguleeritud ametikohal või kutsealal
töötamiseks nõutava kutsekvalifikatsiooniga ja otsustada taotleja välisriigi
kutsekvalifikatsiooni tunnustamine. Antud juhul on tegemist kahjuritõrjuja 5. taseme
kutsekvalifikatsioonile vastavuse tunnustamisega.
SoM-il kui poliitikakujundajal ei ole otstarbekas tegelda rakendusküsimustega, samuti puudub
tal selleks vajalik pädevus. Asjakohane pädevus on olemas Terviseametis, kes on pädev asutus
ka kahjuritõrjeks kasutatavate biotsiidide kättesaadavaks tegemise ja kasutamise valdkonnas.
Analoogselt toimub tervishoiutöötajate ja proviisorite kutsekvalifikatsiooni tunnustamine
valdkonna pädevas asutuses – Terviseametis, mitte SoM-is.
Eelnõu §-ga 38 asendatakse Eesti Haigekassa seaduse § 12 lõike 1 punktis 26 sõna
„rahvatervise“ sõnadega „rahvastiku tervise“. Muudatus on vajalik, et kaasajastada ja
korrigeerida mõistekasutus (vt selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures jaja käesoleva
peatüki alguses).
Eelnõu §-ga 39 muudetakse ehitusseadustiku (EhS) § 130 lõiget 11. EhS-i kehtiva sätte
kohaselt on Terviseametil kohustus teostada järelevalvet ehitist puudutavate terviseohutuse
nõuete täitmise üle. Nimetatud ülesanne on sõnastatud liiga üldiselt ning käesoleva eelnõuga
täpsustatakse, et Terviseametil on kohustus EhS-i alusel ehitise terviseohutuse üle järelevalvet
teha juhul, kui Terviseametil on eriseaduse alusel kohustus teha järelevalvet tervisekaitsenõuete
täitmise üle ehitise kavandamisel või kasutamisel. Näiteks sätestatakse RTerS-i alusel
tervisekaitsenõuded koolieelsetele lasteasutustele ja koolidele ning paljudele
hoolekandeasutustele. Seega peab Terviseamet tegema EhS-i alusel järelevalvet selliste ehitiste
terviseohutuse üle, kus need asutused toimivad või hakkavad toimima.
Eelnõu §-ga 40 asendatakse elektroonilise side seaduseseaduse § 8 lõikes 2 sõna „rahvatervise“
sõnadega „rahvastiku tervise“. Muudatus on vajalik, et kaasajastada ja korrigeerida
mõistekasutus (vt selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva peatüki
alguses).
Eelnõu §-ga 41 muudetakse Euroopa Liidu kodaniku seadust. Seaduses asendatakse sõna
„rahvatervist“ läbivalt sõnadega „rahvastiku tervist“. Muudatus on vajalik, et kaasajastada ja
korrigeerida mõistekasutus (vt selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva
peatüki alguses). Samuti asendatakse väljend „rahvatervise kaalutlustel“ väljendiga „rahvastiku
tervise kaitseks“, sest sisuliselt tähendab see seda sama ning mõistlik on mõistekasutus
ühtlustada.
Samuti muudetakse seaduses väljend „rahvatervise rahvusvahelise tähtsusega hädaolukord“
ning see asendatakse väljendiga „rahvastiku tervist ohustav rahvusvahelise tähtsusega
hädaolukord“. Inglise keeles on kõnealune väljend public health emergency of international
concern.
90
Eelnõu §-ga 42 muudetakse koolieelse lasteasutuse seadust. Seaduses ei tehta sisulisi või
praktikas muutusi kaasa toovaid muudatusi. Muudatustega viiakse mõisted kooskõlla uue
RTerS-iga. Eelnõu § 42 punktiga 1 uuendatakse koolieelse lasteasutuse seaduse § 11 lõike 2
punktis 2 viide kehtivale RTerS-ile ning see asendatakse viitega rahvatervishoiu
seaduseseaduse § 21 ja selle alusel kehtestatud nõuetele. Samuti ei viidata kõnealuses punktis
enam päästealade nõuetele, kuna Siseministeeriumi hinnangul on tegu vananenud mõistega
ning piisab viitele tuleohutusnõuetele.
Eelnõu § 42 punktiga 2 muudetakse koolieelse laseasutuse seaduse § 23 lõike 1 punkti 1.
Praegu sisaldab nimetatud punkt viidet kehtiva RTerS-i alusel sätestatud määrusele
„Tervisekaitsenõuded koolieelses lasteasutuses tervise edendamisele ja päevakavale“. Kuna
käesoleva eelnõuga see määrus tühistatakse ning tulevikus rahvatervishoiu seaduseseaduse
alusel kehtestatavas määruses ei plaanita tervishoiutöötajale ülesandeid sätestada, sõnastatakse
see säte ümber. Koolieelse lasteasutuse seaduses säilitatakse tervishoiutöötaja ülesanne jälgida
laste tervist ning informeerida lapse tervisehäiretest vanemaid ja lapse arsti. Punktiga 3
tunnistatakse sama lõike punktid 2 ja 3 kehtetuks, kuna tervishoiutöötaja roll koolieelses
lasteasutuses (juhul kui koolieelses lasteasutuses tervishoiutöötaja töötab) ei ole koostada
päevakava ega kontrollida toitlustamise nõuetele vastavust. Päevakava koostamise pädevus
koolieelses lasteasutuses on koolieelse lasteasutuse pedagoogidel ja direktoril, toitlustamise
nõuetele vastavuse üle teeb järelevalvet Terviseamet.
Eelnõu §-ga 43 asendatakse liiklusseaduse § 12 lõikes 11 sõna „rahvatervise“ sõnaga
„rahvatervishoiu“. Muudatus on vajalik, et kaasajastada ja korrigeerida mõistekasutus (vt
selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva peatüki alguses).
Eelnõu §-ga 44 asendatakse loomakaitseseaduse § 36 lõikes 99 sõna „rahvatervise“ sõnadega
„rahvastiku tervise“. Muudatus on vajalik, et kaasajastada ja korrigeerida mõistekasutus (vt
selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva peatüki alguses).
Eelnõu §-s 45 asendatakse majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses sõna „rahvatervise“
sõnadega „rahvastiku tervise“. Muudatus on vajalik, et kaasajastada ja korrigeerida
mõistekasutus (vt selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva peatüki
alguses).
Eelnõu §-ga 46 asendatakse meediateenuste seaduse § 52 lõike 2 punktis 2 sõna „rahvatervise“
sõnadega „rahvastiku tervise“. Muudatus on vajalik, et kaasajastada ja korrigeerida
mõistekasutus (vt selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva peatüki
alguses).
Eelnõu §-ga 47 muudetakse meretöö seaduse § 73 lõiget 2. Kehtivas meretöö seaduses on
nimetatud sättes viidatud RTerS-ile, sätestades, et Terviseamet teeb meretöö seaduse teatud
sätete üle riiklikku järelevalvet RTerS-is sätestatud tingimustel ja korras. Selline viide RTerS-
ile on ebavajalik ning tulevikus sätestatakse meretöö seaduse kõnealuses sättes milliste nõuete
täitmise üle Terviseamet riiklikku järelevalvet teeb ning lisatakse, et ta teeb seda oma pädevuse
piires.
Eelnõu §-ga 48 muudetakse mõõteseaduse § 3 lõiget 1, kus asendatakse sõna „rahvatervise“
sõnaga „rahvatervishoiu“. Muudatus on vajalik, et kaasajastada ja korrigeerida mõistekasutus
(vt selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva peatüki alguses).
91
Eelnõu §-ga 49 muudetakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust.
Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS) § 26 kehtiv sõnastus on liialt üldine
(„nakkushaiguse leviku tõkestamiseks eriolukorra ajal rakendatakse hädaolukorra seadust“)
ning sellise üldise viitega hädaolukorra seadusele ei kirjeldata selle sätte sisulist tähendust.
Nakkushaiguste levik on üks nendest sündmustest, mis võib viia hädaolukorra tekkeni.
Hädaolukorra lahendamise õiguslikud alused on reguleeritud hädaolukorra seadusega. Seetõttu
täiendatakse eelnõu § 49 punktiga 3 NETS § 26 sõnastust viisil, mille kohaselt oleks
arusaadav, et kui nakkushaiguste levik põhjustab hädaolukorra, rakendatakse lisaks NETS-is
kirjeldatud meetmetele samal ajal ka hädaolukorra seaduses sätestatud abinõusid, nt
hädaolukorra juhtimise ja teavituse korralduse käivitamine ning hädaolukorra lahendamise
plaani elluviimine.
Hädaolukorra seaduse alusel võib Vabariigi Valitsus loodusõnnetusest, katastroofist või
nakkushaiguse levikust põhjustatud hädaolukorra lahendamiseks välja kuulutada ka
eriolukorra, kui hädaolukorda ei ole võimalik lahendada ilma eriolukorras rakendatavate
juhtimiskorralduse või erimeetmeteta. Sealjuures on ja jäävad NETS-is nimetatud
nakkushaiguse leviku tõkestamise tavapärased meetmed (seire, ennetamine ja tõrje)
asjakohaseks ka eriolukorras. Eriolukord annab võimaluse rakendada erimeetmeid
nakkushaiguste levikust tingitud hädaolukorra lahendamiseks, sh töökohustus, asja sundkasutus
jne.
Eriolukorra väljakuulutamisel saab Vabariigi Valitsus lähtuda selle ministeeriumi ettepanekust
ja vajaduse hinnangust, kelle vastutusalas vastav hädaolukord on tekkinud. Seetõttu on
asjakohane sõnastada SoM-i rollina Terviseameti esitatud ettepaneku ja info põhjal Vabariigi
Valitsusele ettepaneku tegemine eriolukorra väljakuulutamiseks nakkushaiguste levikust
tingitud hädaolukorra lahendamiseks (vastav muudatus tehakse eelnõu § 49 punktiga 1). Seda
teeb aga SoM Terviseameti kui nakkushaiguste tõrje valdkonnas pädeva asutuse ettepanekul.
Eelnõu § 49 punktiga 2 asendatakse NETS § 21 lõikes 8 sõna „rahvatervist“ sõnadega
„rahvastiku tervist“. Muudatus on vajalik, et kaasajastada ja korrigeerida mõistekasutus (vt
selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva peatüki alguses).
Eelnõu §-ga 50 muudetakse narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete
seadust (NPALS).
Eelnõu § 50 punktiga 1 asendatakse NPALS-is läbivalt sõnad „kohalik omavalitsus“ sõnadega
„kohaliku omavalitsuse üksus“ vastavas käändes, et tagada ühtne mõistekasutus RTerS-iga ja
KOKS-iga.
Eelnõu § 50 punktiga 2 muudetakse seaduse reguleerimisala ning lisatakse narkomaaniast
tingitud kahjude vähendamise teenuste osutamise reguleerimine. Kehtivates õigusaktides
puudub selge kahjude vähendamise teenuste osutamise ja korraldamise alus, kuigi teenuseid on
SoM-i haldusala kaudu riigieelarvest valdkondliku arengukava (RTA) kaudu püsivalt
rahastatud. Kuna tegemist ei ole tervishoiuteenustega, ei kuulu nende teenuste osutamine
TTKS-i reguleerimisalasse. Seepärast on asjakohane reguleerida kahjude vähendamise teenuste
osutamist sarnaselt teiste narkomaaniaga seotud tegevustega NPALS-is, mis reguleerib ka
narkomaania leviku tõkestamist, narkomaania ravi ja narkomaanide rehabilitatsiooni.
92
Eelnõu § 50 punktiga 3 lisatakse NPALS-i § 112, millega reguleeritakse narkomaaniast
tingitud kahjude vähendamise teenuste osutamise korda.
NPALS § 112 lõikes 1 defineeritakse narkomaaniast tingitud kahjude vähendamise teenuse
mõiste. Nimetatud teenuste eesmärk on minimeerida kahju ja kulutusi ühiskonnale, aine
kasutajale ja tema lähedastele ning vähendada narkootikumide tarvitamisest tingitud surmaga
lõppevate üledooside arvu.
NPALS § 112 lõikes 2 sätestatakse, et narkomaaniast tingitud kahjude vähendamise teenuste
arendamist ja osutamist korraldab SoM või SoM-i hallatav riigi teadus- ja arendusasutus.
Teenuste rahastamine toimub riigieelarve seaduses sätestatud korras valdkondliku arengukava
kaudu, mistõttu puudub vajadus rahastamise korra eraldi väljatoomiseks NPALS-is. Kahjude
vähendamise teenused on vajalikud rahvastiku tervise arendamiseks ning narkomaaniast
tingitud haiguste leviku vähendamiseks. Nimetatud valdkonna arendamise eest vastutab riigi
tasandil SoM. TAI on praktikas siiani olnud kahjude vähendamise teenuste osutajate
lepingupartner.
NPALS § 112 lõikes 3 sätestatakse KOV-ide ülesanne aidata kaasa kahjude vähendamise
teenuste osutamisele oma haldusterritooriumil. Kuigi KOV-il pole NPALS-ist tulenevalt
kohustust kahjude vähendamise teenuseid ise osutada, tuleb tal oma piirkonna elanikele
nimetatud teenuste osutamisele kaasa aidata. Näiteks peaks KOV aitama leida teenuse
osutamiseks sobivaid ruume ja motiveerida sihtrühma, et ta tuleks teenust saama, samuti aitama
oma piirkonnas leida sihtrühma kuuluvaid isikuid ja informeerida neid võimalustest abi saada.
Lähtuvalt KOKS § 6 lõikest 1 on KOV-ide ülesanne korraldada enda vallas või linnas
sotsiaalteenuseid, -toetusi ja muud sotsiaalabi. Narkomaania on probleem, mis on selgelt
kohaliku iseloomuga ning mille lahendamisele peavad KOV-id omalt poolt kaasa aitama. Seega
ei ole kahjude vähendamise teenuste osutamisele kaasaaitamise kohustus KOV-idele uus
ülesanne, mis tooks neile kaasa täiendavaid kulusid. Lisaks on KOV-idel NPALS-i alusel juba
kohustus igati soodustada narkomaania leviku tõkestamist taotlevate mittetulundusühingute ja
sihtasutuste tegevust.
Eelnõu §-ga 51 muudetakse noorsootöö seadust ning viide rahvatervise seadusele asendatakse
viitega rahvatervishoiu seaduse paragrahvidele, mille alusel on sätestatud noortelaagritele
kehtivad tervisekaitsenõuded.
Eelnõu §-ga 52 muudetakse põhikooli- ja gümnaasiumiseadust.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses asendatakse viited rahvatervise seadusele viidetega
rahvatervishoiu seadusele.
Eelnõu §-ga 53 tunnistatakse kehtiv RTerS (RT I 1995, 57, 978) kehtetuks.
Eelnõu §-ga 54 tehakse muudatused ravimiseaduses. Muudatused on vajalikud, et kaasajastada
ja korrigeerida mõistekasutus (vt selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja
käesoleva peatüki alguses).
Eelnõu §-ga 55 tehakse muudatused reklaamiseaduses.
93
Eelnõu § 55 punktis 1 täiendatakse reklaamiseadust lõikega, mis sätestab, et reklaamiseaduse
§ 22 lõikes 1 nimetatud keeld ehk tervishoiuteenuse, sh kunstliku viljastamise reklaami keeld
laieneb ka väljaspool Eestit tervishoiuteenust osutava isiku tervishoiuteenuse, sealhulgas
kunstliku viljastamise reklaamile, kui see reklaam on suunatud Eesti turule. Muudatus on
vajalik, et oleks üheselt arusaadav, et reklaamikeeld kehtib ka nende tervishoiuteenuse osutajate
suhtes, kes suunavad oma reklaami Eestisse, kuid ise Eestis ei tegutse. Samuti on edaspidi
üheselt arusaadav, et nii Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet kui ka Terviseamet teevad
järelevalvet reklaamiseaduse § 22 osas lähtuvalt teenuse sisust ja reklaami suunatusest Eesti
turule, mitte sellest, kas ettevõte tegutseb Eestis või välismaal. TTKS § 2 lõike 1 kohaselt on
tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks,
diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise
seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuste loetelu on
TTKS-i alusel kehtestatud valdkonna eest vastutava ministri määrusega.
Eelnõu § 55 punktidega 2–44 tehtavad muudatused on seotud Terviseameti
järelevalvepädevuse laiendamisega ning trahvimäärade tõstmisega. Reklaamiseaduse § 3 lõike
4 punkti 17 kohaselt ei tohi reklaam viidata kauba või teenuse haigust, talitlushäireid ega
väärarendeid ravivale, leevendavale või tõkestavale omadusele, välja arvatud seaduses
sätestatud juhtudel. Kuna sellise teabe jagamise tagajärjel võib isik toodet või teenust tarbides
alusetult loota ravitulemusi, võivad sellega kaasneda terviseriskid, nt inimese terviseseisund
halveneb, kuna toote kasutamise või teenuse saamisega ei kaasne lubatud tervistavat mõju ning
samal ajal ei saada tõenduspõhist abi või ravi. Samuti on praktikas teada, et tooted või teenused,
millele omistatakse ebaseaduslikke ravivaid omadusi, võivad olla hoopis tervisele kahjulikud.
Samuti muudetakse reklaamiseaduses reklaami üldnõuete rikkumise eest määratavat
maksimaalset trahvimäära. Kui kehtivas reklaamiseaduses on selleks määraks 10 000 eurot, siis
eelnõu kohaselt on selleks tulevikus 50 000 eurot. Karistusmäärade sätestamisel on lähtutud
printsiibist, et karistus peaks olema piisavalt mõjus, et motiveerida isikuid hoiduma võimalikest
nõuete rikkumistest. Madal rahatrahvi ülemmäär ei pruugi tagada oluliste rikkumiste korral
üldpreventatiivsete eesmärkide saavutamist. Analoogne karistusmäär on reklaamiseaduse
alusel sätestatud kaupade ja teenuste reklaami piirangute ning nõuete rikkumise eest (kehtib
alates 09.01.2018).
Siiani on Terviseametil olnud õigus reklaamiseaduse alusel teha järelevalvet meditsiiniseadme
ja tervishoiuteenuse reklaami õiguspärasuse üle ning Terviseametil on reklaamiseaduses
sätestatud väärtegude kohtuvälise menetleja roll nimetatud toodete ja teenuste reklaami osas.
Eelnõuga antakse Terviseametile õigus ja kohustus teha riiklikku järelevalvet ka
reklaamiseaduse § 3 lõike 4 punktis 17 sätestatud nõuete järgimise üle, kui Terviseamet teeb
pakutava teenuse või kauba üle järelevalvet eriseaduse alusel. See annab Terviseametile
võimaluse võtta vastutusele isikud, kes on kasutanud tõele mittevastavat väidet, et kaup või
teenus ravib haigusi, talitlushäireid või väärarendeid. Kuna Terviseamet on tervisekaitse
valdkonnas pädev asutus, tegeleb Terviseamet praktikas juba praegu selliste teenuseosutajate
kontrollimisega (nt kui on tulnud kaebusi või on ilmnenud, et keegi levitab ravimise eesmärgil
tooteid, mis tegelikkuses raviomadusi ei oma). Muudatusega kaasneb kohustus, aga ka
võimalus teenuseosutajaid senisest tulemuslikumalt kontrollida ning ka vastutusele võtta.
Samas antakse Terviseametile järelevalvepädevus reklaamiseaduse alusel vaid nende kaupade
ja teenuste reklaami puhul, mille üle Terviseamet teeb järelevalvet eriseaduse alusel, nt
94
kosmeetikatooted, iluteenused ja kemikaalid, millega seotud nõuete vastavuse üle on
Terviseametil ka RTerS-i ja kemikaaliseaduse alusel kohustus järelevalvet teha.
Eelnõu §-ga 56 tehakse muudatused SHS-is.
Muudatuste eesmärk on tagada selge arusaam sellest, millistele nõuetele peavad
hoolekandeasutused vastama. Praegu on nõuded sätestatud nii SHS-is kui ka RTerS-i alusel
sätestatud määrustes. Küll aga peaks olema seaduse tasandil üheselt arusaadav, millised nõuded
konkreetse hoolekandeasutuse puhul kehtivad. Samuti pole kõik praegu kehtivad nõuded
põhjendatud. Hoolekandeasutusi ja sotsiaalteenuseid on väga eriilmelisi ning kõigi nende puhul
tuleb eraldi kaaluda, millised nõuded on neis asutustes viibivate inimeste tervise kaitseks vajalik
sätestada. Üldine suund sotsiaalteenuste korralduses on see, et teenuste osutamine peab olema
paindlik, arvestama teenust saavate inimeste individuaalseid vajadusi ja neid igakülgseid
toetama ning soodustama iseseisvat toimetulekut. Sellest tulevalt on paljud praegu kehtivad
nõuded vananenud. Samas on vajalik tagada, et teenuste osutamise elukeskkond on inimeste
jaoks turvaline ja nende tervist toetav. Seda silmas pidades tehakse SHS-is muudatused ning
kehtestatakse tulevikus RTerS-i alusel määrused, milles sätestatakse täpsemad nõuded
hoolekandeasutuste elukeskkonnale ja toitlustamisele.
Eelnõus on arvestatud Riigikogu menetluses oleva sotsiaalhoolekande seaduse, puuetega
inimeste sotsiaaltoetuste seaduse, riigilõivuseaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse
muutmise seaduse eelnõuga 146 SE. Nimetatud eelnõuga tunnistatakse kehtetuks
sotsiaalhoolekande seaduse §-d 90, 99 ja 102, milles on esitatud nõuded teenuse osutamise
kohale, sealhulgas maa-alale ja ruumidele.
Eelnõu § 56 punktis 1 sätestatakse, et väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse osutamise
elukeskkond ja teenust saava isiku toitlustamine peavad vastama RTerS §-des 21 ja 22 ning
nende alusel kehtestatud nõuetele. Nimetatud teenusele on ka praegu RterS-i alusel nõuded
kehtestatud. Täpsemad nõuded sätestatakse vajaduse korral RTerS-i alusel kehtestatavas
määruses, milles nõudeid vajaduse korral ajakohastatakse.
Eelnõu § 56 punktiga 2 tunnistatakse SHS § 30 lõike 1 teine lause kehtetuks. Need nõude
kehtestatakse tulevikus RTerS-i alusel määrusega.
Eelnõu § 56 punktis 3 sätestatakse, et varjupaigateenuse osutamise elukeskkond peab vastama
RTerS §-s 21 ja selle alusel kehtestatud nõuetele. Praegu on RTerS-i alusel kehtestatud nõuded
ka toitlustamisele, mida tulevikus pole nimetatud teenuse puhul plaanis sätestada. Täpsemad
nõuded elukeskkonnale sätestatakse RTerS-i alusel kehtestatavas määruses, milles nõudeid
vajaduse korral ajakohastatakse.
Eelnõu § 56 punktis 4 sätestatakse, et turvakoduteenuse osutamise elukeskkond peab vastama
RTerS §-s 21 ja selle alusel kehtestatud nõuetele ning teenust saava isiku toitlustamine peab
vastama RTerS §-s 22 ja selle alusel kehtestatud nõuetele. Täpsemad nõuded elukeskkonnale
sätestatakse RTerS-i alusel kehtestatavas määruses, milles nõudeid vajaduse korral
ajakohastatakse. Ka praegu on RTerS-i alusel sätestatud nõuded turvakoduteenuse
elukeskkonnale (täiskasvanu hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuete määruse alusel) ja
elementaarsed nõuded toitlustamisele. Kehtiv SHS sätestab, et lapsele turvakoduteenuse
osutamisel peavad ruumid, nende sisustus jm vastama laste hoolekandeasutuse
95
tervisekaitsenõuete määruses sätestatud tingimustele. Eelnõuga muudetakse antud viide
laiemaks, hõlmates ka täiskasvanud.
Eelnõu § 56 punktis 5 sätestatakse nõuded eluruumi tagamise teenuse raames pakutavale
eluruumile. Eluruum peab tulevikus vastama RTerS §-s 21 ja selle alusel kehtestatud nõuetele.
Praegu peab pakutav eluruum SHS-i kohaselt vastama EhS § 11 lõike 4 alusel eluruumile
sätestatud nõuetele (välja arvatud eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normile). EhS-i alusel
eluruumile kehtivad nõuded võivad olla sotsiaalteenuse raames pakutava elamispinna jaoks
kohati sobimatud ega pruugi vastata inimeste vajadustele. Tulevikus kehtestatakse täpsemad
nõuded pakutavale eluruumile RTerS-i alusel kehtestatavas määruses.
Eelnõu § 56 punktis 6 sätestatakse nõuded lapsehoiuteenusele, kui seda osutatakse väljaspool
lapse eluruume. Teenuse osutamise elukeskkond peab sellisel juhul vastama RTerS §-des 21 ja
22 ning nende alusel kehtestatud nõuetele. Nõuded lapsehoiuteenuse osutamise ruumile, samuti
mõningad toitlustamise nõuded on kehtestatud ka kehtiva RTerS-i alusel. Täpsemad nõuded
elukeskkonnale ja toitlustamisele sätestatakse vajaduse korral RTerS-i alusel kehtestatavas
määruses, milles nõudeid vajaduse korral ka ajakohastatakse.
Eelnõu § 56 punktiga 7 tunnistatakse SHS § 4512 lõike 1 punkt 6 kehtetuks. Lapse hooldamise
puhul peres kehtivad praegu teenuse osutamiseks kasutatavale eluruumile EhS § 11 lõike 4
alusel kehtestatud eluruumi nõuded, mis on kohati sotsiaalteenuse kontekstis sobimatud.
Tulevikus sätestatakse nõuded eluruumile RTerS-i alusel.
Eelnõu § 56 punktiga 8 sätestatakse nõuded asendushooldusteenuse osutamise elukeskkonnale
ja toitlustamisele. Eelnõuga ajakohastatakse viiteid RTerS-ile. Eelnõuga sätestatakse, et
asendushooldusteenuse osutamise elukeskkond peab vastama RTerS §-des 21 ja 22 ning nende
alusel kehtestatud nõuetele. Kuna asendushooldusteenuse osutamiselosutamisel on erinevaid
vorme (asenduskodu, perekodu, hoolduspere), plaanitakse ette näha erisused, millistele
nõuetele teenuse osutamise elukeskkond ja toitlustamine peavad olenevalt teenuse osutamise
vormist vastama. Minimaalselt kehtivad kõigile nendele teenusevormidele RTerS §-des 21 ja
22 seaduse tasandil sätestatud nõuded. Vajaduse korral sätestatakse täpsemad nõuded nende
paragrahvide alusel kehtestatavates määrustes.
Praegu on RTerS-i alusel kehtestatud nõuded asendushooldusteenuse osutamise ruumile ja
teenuse osutamise raames pakutavale toitlustamisele (teenuse osutamisel asenduskodus ja
perekodus). Ka tulevikus sätestatakse need nõuded RTerS-i alusel kehtestatud määruses ning
vajaduse korral neid ajakohastatakse. Praegu ei kehti lapse hooldamisele peres toitlustamise
nõuded, kuid on elementaarne, et lastele oleks tagatud eakohane, regulaarne ja terviseseisundile
vastav toitlustamine, mis tagab piisavalt energiat ja toitaineid. Samuti on elementaarne, et
lapsele oleks kättesaadav nõuetele vastav joogivesi. Seega ei ole sätestatavad nõuded
teenuseosutaja või hoolduspere jaoks olemuslikult uued ega liigselt koormavad.
Eelnõu § 56 punktis 9 sätestatakse nõuded järelhooldusteenuse raames pakutavale eluasemele.
Järelhooldusteenuse raames pakutav eluase peab vastama RTerS §-s 21 ja selle alusel
kehtestatud nõuetele. Täpsemad nõuded kehtestatakse RTerS-i alusel kehtestatavas määruses.
Kuigi praegu ei ole järelhooldusteenuse raames pakutavale eluruumile nõudeid kehtestatud,
peab iga teenus olema inimese tervisele ohutu. Seega ei ole võimalik ka praegu järelhoolduse
raames pakkuda inimestele eluaset, mis ei vasta elementaarsetele nõuetele, mida eluruumilt
võib eeldada, ja mis pole nende tervisele ohutu. Järelhooldusteenus on osaliselt sarnane
96
eluruumi tagamise teenusega, mille raames pakutav eluruum peab kehtiva SHS-i alusel vastama
EhS § 11 lõike 4 alusel eluruumile kehtestatud nõuetele ning millele on tulevikus samuti plaanis
sätestada nõuded RTerS § 21 alusel.
Eelnõu § 56 punktiga 10 muudetakse SHS § 47 lõike 33 punkti 4 sõnastust ning
ajakohastatakse viide RTerS-ile.
Eelnõu § 56 punktiga 11 muudetakse SHS § 55 lõike 1 punkti 4, kuna abivahendi müüjale või
üürijale ei ole sätestatud RTerS-i alusel tervisekaitsenõudeid.
Eelnõu § 56 punktiga 12 tunnistatakse SHS § 60 lõike 3 punkt 3 kehtetuks, kuna piisab
võimalusest sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse raames majutada SHS § 60 lõike 3 punktides 1
ja 2 sätestatud tingimustel. Puudub vajadus täiendavate nõuete kehtestamiseks, kuna kõik
erinevat tüüpi rehabilitatsiooniteenuse osutajad on võimelised vastama SHS § 60 lõike 3
punktides 1 ja 2 sätestatud tingimustele.
Eelnõu § 56 punktiga 13 muudetakse SHS § 66 punkti 4 seoses sellega, et sotsiaalse
rehabilitatsiooni teenusele ei kehtestata enam tervisekaitsenõudeid, kuna piisab
tarbijakaitseseaduse § 9 lõikes 1 sätestatud üldnõudest, mille kohaselt peavad kõik teenused
olema inimeste tervisele ohutud ning selliste omadustega, mida tarbija tavaliselt õigustatult
eeldab.
Eelnõu § 56 punktidega 14 ja 15 muudetakse SHS § 73 lõike 6 esimest lauset ja tunnistatakse
SHS § 73 lõige 7 kehtetuks. Tegemist ei ole sisuliste muudatustega. Punktiga 14 muudetakse
sõnastus laiemaks, viitamata konkreetsetele määrustele. Punktiga 15 eemaldatakse seadusest
säte, mis ei oma õiguslikku tähendust.
Eelnõu § 56 punktiga 16 muudetakse SHS § 83 lõike 1 punkti 13 sõnastust ja ajakohastatakse
viidet RTerS-ile.
Eelnõu § 56 punktidega 17–19 tehakse muudatused kinnise lasteasutuse teenust puudutavates
sätetes. Kinnise lasteasutuse teenuse osutamise elukeskkond ja teenust saava lapse toitlustamine
peavad vastama RTerS §-des 21 ja 22 ja nende alusel kehtestatud nõuetele. Ka praegu on selle
teenuse puhul sätestatud nõuded RTerS-i alusel, et tagada teenust saavate isikute tervise kaitse.
Vajaduse korral ajakohastatakse neid nõudeid võrreldes kehtiva määrusega.
Eelnõu § 56 punktiga 20 sõnastatakse ümber SHS § 153 alusel sätestatud sotsiaalteenuse
osutaja tegevusloa andmise tingimused. Kehtiva SHS-i alusel on sätestatud, et sotsiaalteenuse
osutamiseks antakse tegevusluba, kui teenuse osutamise koht vastab RTerS-i alusel kehtestatud
tervisekaitsenõuetele. Kuna teenuse osutamise kohale ja elukeskkonnale sätestatakse tulevikus
nõuded nii SHS-i kui ka RTerS-i alusel, on vajalik viidata mõlemale. Sisuliselt aga midagi ei
muutu, kuna ka praegu peavad kõik sotsiaalteenuseid osutavad asutused tagama, et täidetud
oleksid nii SHS-i kui ka RTerS-i alusel kehtestatud nõuded.
Eelnõu §-ga 57 asendatakse sõjahaudade kaitse seaduse § 10 lõikes 7 sõnad „rahvatervise
seisukohast“ sõnadega „rahvastiku tervisele“. Muudatus on vajalik, et kaasajastada ja
korrigeerida mõistekasutus (vt selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures jaja käesoleva
peatüki alguses).
97
Eelnõu §-ga 58 muudetakse TKS-i. Siiani ei ole Terviseametil olnud õigust TKS-i alusel teha
järelevalvet kauplemisvõtete õiguspärasuse üle ning Terviseametil ei olnud ka TKS-is
sätestatud väärtegude kohtuvälise menetleja rolli. Eelnõuga antakse Terviseametile õigus ja
kohustus teha riiklikku järelevalvet kauplemisvõtte nõuete täitmise üle, kui Terviseamet teeb
teenuse või kauba üle riiklikku järelevalvet eriseaduse alusel. See annab Terviseametile
võimaluse võtta vastutusele isikud, kes on kasutanud tõele mittevastavat väidet, et kaup või
teenus ravib haigusi, talitlushäireid või väärarendeid. Kuna Terviseamet on tervisekaitse
valdkonnas pädev asutus ning teeb juba praegu järelevalvet paljude teenuste ja toodete üle,
millele selliseid omadusi omistatakse, puutub Terviseamet juba praegu praktikas selliste
juhtumitega kokku, kus peale teenusele või tootele kehtestatud nõuete on probleeme ka teenuse
või toote turundamisega. Sellisel juhul oleks asjakohane, et Terviseametil oleks võimalus
algatada riiklik järelevalvemenetlus ning võtta isik vastutusele ka selle eest, kui isik on rikkunud
kauplemisvõttele kehtivat nõuet. Muudatusega kaasneb kohustus, aga ka võimalus
teenuseosutajaid senisest tulemuslikumalt kontrollida ja ka vastutusele võtta, võttes arvesse ka
kauplemisvõtte õiguspärasust.
Eelnõu §-ga 59 muudetakse tervishoiuteenuste korraldamise seadust (TTKS).
Eelnõu §-ga 59 punktidega 1, 2 ja 4 tehtavad muudatused on vajalikud, et kaasajastada ja
korrigeerida mõistekasutus (vt selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste juures ja käesoleva
peatüki alguses). Väljend „rahvatervise kaitsega seotud tervishoiuteenused“ asendatakse
väljendiga „rahvastiku tervise kaitseks osutatavad tervishoiuteenused“. Väljend „rahvatervise
programmid“ asendatakse väljendiga „rahvatervishoiu programmid“.
Eelnõu § 59 punktiga 3 lisatakse TTKS-i volitusnorm, et kehtestada ministri määrusega
soolise ebakõla käsitlemise kord, milles arstlik ekspertiisikomisjon lähtub oma otsuse tegemisel
psühhiaatri hinnangust, mis välistab soolise ebakõla tingituse psüühikahäirest, ning veendub
inimesel soolise ebakõla seisundi püsivuses. Siiani on soolise ebakõla käsitlemist
(terminoloogia on kaasajastatud, varem soovahetus) reguleerinud RTerS-i alusel kehtestatud
sotsiaalministri määrus120. Kuna määruse kehtestamise aluseks olev volitusnorm ei sobitu
RTerS-i, on see käesoleva eelnõuga viidud TTKS-i tervishoiu juhtimist puudutavasse peatükki,
kuhu see sobib paremini. Määruses sätestatud nõudeid on plaanis ajakohastada. Rakendusakti
kavand on seletuskirjale lisatud.
Määrus „Soolise ebakõla käsitlemise nõuded“ on tihedalt seotud perekonnaseisutoimingute
seaduse § 491 lõikes 1 sätestatuga, mille kohaselt esitab isik rahvastikuregistri andmete
muutmiseks soo muutmise tõttu maakonnakeskuse kohaliku omavalitsuse üksusele kirjaliku
avalduse ja arstliku ekspertiisikomisjoni otsuse soo muutmise kohta. Määrus „Soolise ebakõla
käsitlemise nõuded“ sätestab soo muutmise kohta arstliku ekspertiisikomisjoni otsuse andmise
alusealuse, mis on aluseks ka rahvastikuregistris isiku soo andmete muutmiseks
perekonnaseisutoimingute seaduse §-s 491 sätestatud korras. Arstlik ekspertiisikomisjon teeb
oma otsuse mõistliku aja jooksul arvates isiku avalduse esitamisest komisjonile.
Kehtiva määruse kohaselt annab sotsiaalministri moodustatud arstlik ekspertiisikomisjon soo
muutmise käigus kaks otsust – esmalt otsuse soovahetuse võimalikkuse kohta soovahetuseks
vajalike arstlike toimingute sooritamiseks ning hiljem otsuse soo muutmise kohta vähemalt
kahe aasta möödumisel arstlike toimingute ja ravi alustamisest. Tulevikus annab
120
Soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded. RTL 1999, 87, 1087
98
Sotsiaalministeeriumi moodustatud arstlik ekspertiisikomisjon otsuse vaid isiku soo muutmise
kohta. Soovahetuseks vajalike arstlike toimingute sooritamiseks loa andmist tulevikus
määrusega ei reguleerita, sest tervishoiuteenuse osutamisega seonduvat reguleerib alates
2002. aastast võlaõigusseaduse 41. peatükk.
Samuti muutuvad võrreldes kehtiva õigusega soo muutmise kohta otsuse tegemise alused.
Praegu peab arstlik ekspertiisikomisjon tegema otsuse inimese soo muutmise kohta lähtuvalt
soolise ebakõla esinemisest anamneesis vähemalt kaks aastat enne otsuse tegemist,
geeniuuringu tulemusest ning psühhiaatri otsusest, mis välistab soovahetamise soovi tingituse
psüühikahäirest. Uue regulatsiooni kohaselt on otsuse aluseks jätkuvalt nendest alustest
viimane. Lisaks on otsuse tegemise aluseks soolise ebakõla püsivus ehk arstlik
ekspertiisikomisjon peab veenduma selles, et soolise ebakõla esinemine inimesel on püsiv.
Sooline enesemääratlus kujuneb inimesel välja juba varases lapsepõlves ning ei muutu hiljem.
Komisjoni kuuluvatel ekspertidel on kohustus veenduda inimese soolise ebakõla seisundis,
selle püsivuses ning selles, et see ei tulene psüühikahäirest. Kuna geeniuuring ei kinnita soolise
ebakõla esinemist, siis seda alust tulevikus otsuse tegemisel ei ole.
Eelnõu §-ga 60 muudetakse tubakaseadust (TubS). Eelnõu § 60 punktiga 1 täiendatakse TubS
§ 29 lõiget 1 ning TubS-i lisatakse säte, millega keelatakse suitsetamine toetatud elamise
teenuse raames isiku kasutusse antavas eluruumis ning kogukonnas elamise teenuse ja
ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamise ruumides. Praegu on suitsetamine nimetatud
teenuste puhul keelatud RTerS-i alusel kehtestatud määruse alusel, kuid kuna tegemist on
põhiõiguse riivega, tuleb selline piirang sätestada seaduse tasandil. Sisuliselt ei ole aga tegemist
uue piiranguga.
Eelnõu § 60 punktiga 2 piiratakse suitsetamist varjupaigateenuse ja turvakoduteenuse
osutamise ruumides. See on lubatud vaid suitsetamisruumis.
Eelnõu §-ga 61 muudetakse vangistusseadust (VangS) ja ajakohastatakse selle § 47, mis
sätestab kinnipeetavate toitlustamisega seonduva. Kehtiv VangS § 47 on osaliselt vananenud
ning dubleerib teisi õigusakte (RTerS-i ja toiduseadust). Tulevikus sätestatakse VangS-i alusel
üldiselt, et kinnipeetavatele tagatakse toitlustamine, mis vastab RTerS §-s 22 ja selle alusel
kehtestatud tingimustele ning on vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega. Volitusnorm
vanglates ja arestimajades toimuvale toitlustamisele nõuete sätestamiseks kehtestatakse RTerS
§ 22 lõike 3 alusel ning täpsemad nõuded toitlustamisele vanglas ja kinnipidamisasutuses
sätestatakse RTerS-is ja selle alusel kehtestatavas määruses (rakendusakti kavand on lisatud).
VangS-i § 107 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks, kuna see dubleerib VangS-i § 107 lõikes 1 ning
RTerS-i ja TTKS-i alusel kehtestatut. Kinnipeetavate toitlustamise ning vanglates osutatavate
tervishoiuteenuste nõuetele vastavuse üle teeb riiklikku järelevalvet Terviseamet.
Eelnõu §-ga 62 muudetakse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadust ja eelnõu §-
ga 63 muudetakse välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadust. Seadustes asendatakse
sõnasõnasõna „rahvatervis“ sõnadega „rahvastiku tervis“. Muudatused on vajalikud, et
kaasajastada ja korrigeerida mõistekasutus (vt selgitusi RTerS-i eelnõu mõistete selgituste
juures ja käesoleva peatüki alguses).
Eelnõu 8. peatüki teises jaos esitatakse RTerS-i jõustumissäte.
Eelnõu § 64 kohaselt jõustub seadus 2021. aasta 1. juulil.
99
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 168
kohaselt tuleb tagada rahva tervise kõrgetasemeline kaitse kogu liidu poliitika ja meetmete
määratlemisel ja rakendamisel. Eelnõu toetab Euroopa Liidu toimimise lepingu viidatud artiklis
sätestatud ülesande täitmist liikmesriigi tasandil.
6. Eelnõu mõjud
Väljatöötamiskavatsuse koostamise käigus kirjeldati esialgses mõjuhinnangus valdkondi,
milles avalduvat positiivset mõju saab pidada oluliseks. Kuna kavandatav regulatsioon on
võrreldes VTK-ga täpsustunud, on koostatud uus mõjuanalüüs.
Alljärgnevalt on esitatud mõjuhinnang peatükkide kaupa.
6.1. Eelnõu 1. peatükk – terminite täpsustamine eesmärgiga tagada neist senisest parem
arusaam ning kaasajastada nende sisu. Seadusest on välja jäetud terminid, mis ei ole enam
asjakohased. Varasemaid termineid on täpsustatud ja lisatud on uusi. Samuti on tagatud senisest
parem õigusselgus – RTerS-is ja selle alusel ei kehtestata enam teisi seadusi (nt
tarbijakaitseseadus, reklaamiseadus jne) dubleerivaid sätteid. Eelnõu sihtrühma moodustavad
kõik osapooled, kellele on RTerS-i alusel kehtestatud ülesandeid (VV, KOV-id,
ministeeriumid, sh SoM). Muudatused puudutavad suurt osa sihtrühmast, kes saavad tulevikus
tänu täpsematele ja ajakohastatud mõistetele paremini aru oma vastutusest rahvatervishoiu
valdkonna korraldamisel. Kuna sihtrühma rolle võrreldes varasemaga oluliselt ei muudeta ja
valdkonna käsitlus sisuliselt eelnõuga ei muutu, ei oma muudatused olulist mõju.
6.2. Eelnõu 2. peatükk – võrreldes kehtiva RTerS-iga on kaasajastatud ja täpsustatud eri
osapoolte vastutust rahvatervishoiu valdkonna korraldamisel. Mõju hinnang on esitatud isikute
kaupa.
6.2.1. Vabariigi Valitsuse, ministeeriumide ning Sotsiaalministeeriumi ja selle
valitsemisala ülesanded rahvatervishoiu korraldamisel
Vabariigi Valitsuse ja ministeeriumide ülesandeid käesoleva eelnõuga oluliselt ei muudeta ning
neil puudub otsene majanduslik ja sotsiaalne mõju.
Eelnõuga sätestatakse Vabariigi Valitsusele ülesanne tagada rahvatervishoiu jätkusuutlik
rahastamine. Täpselt sellises sõnastuses ülesannet valitsusel kehtiva RTerS-i alusel ei ole, kuid
Vabariigi Valitsuse ülesanneteks on ka kehtiva seaduse alusel tervisekaitse, haiguste
ennetamise ja tervise edendamisele suunatud riiklike programmide kinnitamine ning riigi
tervisekaitse ja tervise edendamise poliitika juhtimine. Seega finantseeritakse juba praegu
rahvatervishoiu valdkonda riigieelarvest ning eelnõuga ei kaasne täiendavaid eelarvelisi
kohustusi. Samuti ei kaasne muudatusega otseseid sotsiaalseid mõjusid, kuid antud säte võib
näiteks majandussurutise tingimustes toetada rahvatervishoiu meetmete jätkusuutlikku
rahastamist ning seega vältida olukorda, kus vähenenud rahaliste vahendite tõttu avalduse
negatiivne mõju rahvastiku tervisele.
Ministeeriumidele sätestatakse kohustus tagada oma valitsemisalas ja pädevuse piires
rahvatervishoiu meetmete elluviimine. Sarnaselt Vabariigi Valitsuse ülesandele ei ole see
100
otseselt uus ülesanne ega eelda täiendavaid finantsvahendeid. Iga ministeeriumi täpsemad
ülesanded, vastutus ja pädevus on sätestatud Vabariigi Valitsuse seaduses, eriseadustes ja
asutuse põhimääruses. Ministeeriumidele sätestatakse uue ülesandena iga asjaomase otsustuse
ja tegevuse kavandamisel ja elluviimisel selle rahvastiku tervisele avalduva mõju hindamine
ning sellega arvestamine. Selle ülesande praktikas rakendamine ja rahvatervishoiu
horisontaalsuse rõhutamine võib omada teatavat positiivset sotsiaalset mõju. Teiste
ministeeriumide rolli ja vastutuse selgem väljatoomine rahvastiku tervise mõjutamisel võib
positiivselt mõjutada rahvastiku tervise seisukohast olulisi valdkonnaüleseid otsuseid, kuid
kuna kõik need olenevad siiski ministeeriumide konkreetsetest tegevustest ning otsustest, siis
ei ole võimalik otsest mõju välja tuua. Samuti ei kaasne nende ülesannetega täiendavate
riigieelarveliste vahendite vajadust. Sotsiaalministeeriumi haldusalal on juba praegu roll
nõustada erinevaid isikuid, sh teisi ministeeriume rahvatervishoiu alal, kui nad peaksid seda
vajama.
Sotsiaalministeeriumi ja selle valitsemisala ülesandeid ei ole võrreldes olemasolevatega
muudetud, kuid nüüd on toodud seaduse tasandil välja ka TAI kaudu elluviidavad tegevused,
misläbi võib nende tähtsus suureneda.
6.2.2 Terviseameti ülesanded rahvatervishoiu korraldamisel
Terviseameti ülesanded on sätestatud nii eelnõu § 11 alusel SoM-i haldusala ülesannete juures
kui ka eraldiseisvalt §-is 12, kus on sätestatud Terviseameti Euroopa ja rahvusvahelise tasandi
ülesanded ning Terviseameti õigused tasuliste teenuste osutamisel. Terviseameti täpsemad
ülesanded on sätestatud tema põhimääruses ning Terviseameti tegevusvaldkondi ei ole plaanis
eelnõuga muuta.
Terviseameti tegevusvaldkondadeks on tervishoid, nakkushaiguste seire, ennetus ja tõrje,
keskkonnatervishoid, kemikaaliohutus ja meditsiiniseadmete ohutus ning amet teeb nendes
tegevusvaldkondades järelevalvet. Eelnõu §-is 31 on sätestatud Terviseameti järelevalve
tegemise kohustus RTerS-is sätestatud nõuete üle. Osad nõuded, mille üle Terviseamet RTerS-
i alusel järelevalvet teeb, on muutunud ning lisandunud on uusi piiranguid, mille täitmise üle
peab Terviseamet järelevalvet hakkama tegema. Nendeks on alaealistele solaariumi ja
tätoveerimisteenuse osutamise piirang. Terviseametist saab eelnõu § 12 lõike 1 punkti 2 alusel
piiriülesest terviseohust varajase hoiatamise ja reageerimise süsteemi pädev asutus. Eelnõu §
37 punkti 2 alusel nimetatakse Terviseamet SoM-i asemel välisriigi kutsekvalifikatsiooni
tunnustamise seaduse § 7 kohaseks pädevaks asutuseks. Eelnõu §-des 55 ja 57 muudetakse
Terviseameti järelevalvepädevust seoses reklaami ja eksitava kauplemisvõttega. Kõigi
Terviseametit potentsiaalselt mõjutavate sisuliste muudatuste mõjud on hinnatud ja
kirjeldatud mõjuanalüüsi erinevates punktides.
Kokkuvõttes saab öelda, et kuigi eelnõu mõjutab Terviseameti tööd, siis uusi isikuid ja nõudeid,
kelle ja mille üle järelevalvet tuleb teha, lisandub vähe või nendega kohanemine ei tekita
Terviseametile raskusi. Seega ei tule Terviseameti tööprotsessides ega personali hulgas teha
olulisi muudatusi ning seega ei oma eelnõu mõju Terviseameti ega riigieelarvele.
6.2.3 KOV-ide ülesanded rahvatervishoiu korraldamisel
Mõjuvaldkond 1: sotsiaalne mõju
101
Sihtrühm: elanikud
Mõju ulatus, sagedus ja olulisus: olulist sotsiaalset mõju eelnõuga ei kaasne, kuna sisuliselt uusi
ülesandeid KOV-idele ei panda. KOV-idel on ka kehtiva RTerS-i alusel rahvatervishoiualased
ülesanded, samuti nt lastekaitseseadusest, SHS-ist, noorsootöö seadusest, KOKS-ist,
korrakaitseseadusest jne tulenevad ülesanded, mis on otseselt seotud rahvatervishoiuga ning
eelnõus sätestatud KOV-ide ülesannetega. Uues RTerS-is sätestatakse küll KOV-ide ülesanded
senisest selgemalt, kuid sisuliselt on pidanud KOV-id kõiki neid tegevusi ellu viima ka praegu.
Samuti kaotatakse eelnõuga osa KOV-ide ülesandeid, mis ei ole praeguseks hetkeks enam
asjakohased.
Ülesannete selgema sõnastamise ning asjakohatute ülesannete kaotamise tulemusel võib
eeldada, et osa KOV-e hakkab senisest enam rahvatervishoiuga tegelema. Samas on KOV-idel
rahvatervishoiu ülesannete elluviimisel niivõrd suur autonoomia, et see, millises mahus ning
millise kvaliteediga rahvatervishoiu ülesandeid ellu viiakse, oleneb palju konkreetse KOV-i
juhtkonna prioriteetidest, rahalistest võimalustest, ametnike pädevusest ja ülesannetest jpm.
Seega pole mõju kvantifitseerimine võimalik ning eelnõuga seotud mõju on väike.
Kuna KOV-i rahvatervishoiu ülesanded sätestatakse senisest selgemalt ning asjakohatute
ülesanded kaotatakse, võib eeldada mõningast ühtlustumist KOV-ide poolt elluviidavate
tegevuste mahus ja tasemes. Võib arvata, et KOV-id muutuvad rahvatervishoiu tegevuste
planeerimisel ja elluviimisel võimekamaks ning see avaldab positiivset mõju kohalike elanike
tervisele (sh läbi elukeskkonna muutmise tervist, turvalisust ning heaolu toetavamaks). See
saavutatakse nii eelnõuga tehtavate muudatustega kui ka laiemalt KOV-ide rahvatervishoiuga
seotud tegevuste toetamisega.
Positiivne mõju elanike tervisele võib suuremal määral avalduda KOV-ides, kus on seni
rahvatervishoiu tegevusi vähem ellu viidud ning teemaga vähem tegeletud. TAI hinnangul on
problemaatilisemad sellised piirkonnad, kus maakonnas on rohkem KOV-e, kuna sellistes
piirkondades ei ole jõutud maakonna tasandilt kõigi valdade ja linnade esindajate hulgas
tervisealase võimestamisega tegeleda.
Muudatusega ei kaasne ebasoovitavaid mõjusid.
Mõjuvaldkond 2: mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele
Sihtrühm: KOV-id
Mõju ulatus, sagedus ja olulisus: eelnõuga ei kaasne olulist mõju kohaliku omavalitsuse
korraldusele. Uues RTerS-is sätestatakse küll KOV-ide ülesanded senisest selgemalt, kuid
sisuliselt on pidanud KOV-id kõiki neid tegevusi ellu viima ka praegu. Samuti kaotatakse
eelnõuga osa KOV-ide ülesandeid, mis ei ole praeguseks hetkeks enam asjakohased. KOV-il
on suur autonoomia rahvatervishoiu meetmete elluviimisel ning eelnõuga sätestatavad
ülesanded jätavad KOV-ile väga suure otsustusõiguse, kuidas neid ülesandeid ellu viia.
Ülesannete selgema sõnastamise ning asjakohatute ülesannete kaotamise tulemusel võib
eeldada, et osa KOV-e hakkab senisest enam rahvatervishoiuga tegelema.
Selleks, et rahvatervishoiuga tegeletaks KOV-is süsteemselt, on soovitav, et KOV-is töötaks
rahvatervishoiu eest vastutav spetsialist, kellel on võimekus KOV-i elukeskkonda ja rahvastiku
102
tervise seisundit analüüsida, sellele vastavalt välja pakkuda prioriteetsed tegevusvaldkonnad,
planeerida tegevusi ja meetmeid olukorra parandamiseks ning hinnata tegevuse tulemuslikkust.
Haldusreformi tulemusel ning suuremate KOV-ide tekkimisel loodi mitmesse KOV-i ka
tervisedendaja vm rahvatervishoiu/tervisedenduse eest vastutava spetsialisti ametikoht.
Suuremates KOV-ides olid vastavad spetsialistid olemas juba enne haldusreformi. RTerS-i
muudatuste jõustumise tulemusel võib eeldada, et veelgi suurem hulk KOV-e näeb vajadust
palgata rahvatervishoiu eest vastutav ametnik. Kuna aga rahvatervishoiuga seotud ülesanded
on KOV-idel ka praegu, on käesoleva eelnõuga tehtavate muudatuste mõju KOV-idele siiski
väike ning suuremat rolli mängivad eelnõu jõustumisega kaasnev teavitustöö ja TAI pakutavad
koolitused. Samuti oleneb palju konkreetse KOV-i juhtkonna prioriteetidest, rahalistest
võimalustest, ametnike pädevusest ja ülesannetest jpm.
KOV-ide ülesannete selgem sätestamine RTerS-is võib avaldada rohkem mõju nendele KOV-
idele, kes siiani pole rahvatervishoiuga süsteemselt tegelenud, kuna senised ülesande ei ole
piisavalt selged ning ülesannete seas on ka ajale jalgu jäänud ning ebakorrektseid sätteid.
Ebasoovitavate mõjude maandamiseks nähakse RTA kaudu ette tegevused paikkondade
võimestamiseks rahvatervishoiu valdkonnas. SoM ja TAI plaanivad pakkuda KOV-idele
rahvatervishoiualast nõustamist ning koolitusi. Lisaks on eelnõus SoM-i ülesandena sätestatud
„rahvatervishoiu ja sellega tihedalt seotud valdkondade arendamiseks ja juhtimiseks vajalike
juhendite ja e-lahenduste loomine ning täiendkoolituste korraldamine“ ning „riigi- ja kohaliku
omavalitsuse üksuste asutuste ning isikute nõustamine ebasoovitavate tervisemõjurite
vähendamiseks ja ohjamiseks, nende toime ennetamiseks ning soovitavate tervisemõjurite
suurendamiseks“. Neid ülesandeid viiakse muu hulgas ellu SoM-i haldusala asutuste (TAI ja
Terviseamet) kaudu ning nende elluviimine aitab tagada rahvatervishoiu tegevuste kvaliteeti
kohalikul tasandil. Näiteks arendab ja toetab TAI tervist edendavaid võrgustikke, loob
valdkonna juhendeid, arendab tervise- ja heaoluprofiili veebirakendust jne. Terviseamet tegeleb
keskkonnatervishoidu puudutava nõustamisega.
Kui mõne keskkonnatervishoiu meetme elluviimine on KOV-ile põhjendatult üle jõu käiv,
finantseeritakse riigipoolse abina nt SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) kaudu
keskkonnaseisundi hoidmisele ja keskkonnakahjustuste heastamisele suunatud projekte. KIK-i
keskkonnaprogrammist saavad toetust taotleda KOV-id, äriühingud, keskkonnakaitsega
tegelevad asutused ja avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Lisaks on keskkonnatervishoiu
meetmete elluviimisel toetav roll Terviseametil jt valdkonnaga kokkupuutuvatel asutustel (nt
Keskkonnainspektsioon), kes nõustavad KOV-i keskkonnatervishoiuga seotud küsimustes ja
teevad oma pädevuse piires ekspertiise.
Praegu koolitatakse tervisedendajaid ja tervisejuhte Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledžis ning
Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis, Tartu Tervishoiu Kõrgkool koolitab tervisekaitse spetsialiste
ning Tartu Ülikoolis on magistriõppes võimalik õppida rahvatervishoiu erialal. Tallinna
Ülikoolis on võimalik doktoriõppes õppida terviskäitumise ja heaolu erialal.
Rahvatervishoiualaseid koolitusi pakub TAI. Samuti sobivad valdkonnaga tegelema teiste
valdkondade esindajad, nt kvalifitseeritud sotsiaaltöötajad, aga ka linnaplaneerijad,
arendusvaldkonna spetsialistid jne. Seega, kvalifitseeritud tööjõudu, keda kohaliku tasandi
ennetustöö koordineerimisel kasutada, valmistatakse järjepidevalt ette, ning ohtu, et
vajamineva kvalifikatsiooniga tööjõud Eestis puudub, ei ole.
103
6.3. Eelnõu 3. peatükk kehtestab ülesanded, nõuded ja piirangud inimeste tervise kaitseks.
Varasema regulatsiooniga võrreldes on tehtud järgmised sisulised ja mõju omavad muudatused:
6.3.1. Asjaomase koha ja aja kohta ebaharilikust või ootamatust haigestumisest
teavitamine
Mõjuvaldkond 1: mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele
Sihtrühm: Terviseamet
Mõju ulatus, sagedus ja olulisus: Terviseamet peab teavitama Euroopa Komisjoni piiriülesest
terviseohtust. Muudatuse tulemusena täidab Eesti rahvusvaheliselt võetud kohustust.
Õiguslikult on tegemist uue ülesandega, kuid Terviseametil on see roll seoses nakkushaigustega
olnud juba pikemat aega ehk Terviseametil on vastav kogemus, teadmised ja valmisolek olemas
ning juba 2013. aastal teatati Euroopa Komisjonile, et Terviseamet on Eestis selle ülesande
täitmisel pädev asutus. Seni ei ole aga Terviseametil olnud vajadust nimetatud rolli reaalselt
täita, kuna selliseid ebaharilikke või ootamatuid haigestumisi ei ole toimunud. Seega on
tegemist harva esineva sündmusega. Ebasoovitavaid mõjusid nimetatud kohustusega ei kaasne.
Eelnevast lähtuvalt võib väita, et muudatusega ei kaasne Terviseametile mõju, kuna selliseid
sündmusi ei ole seni toimunud ega toimu Eestis eeldatavasti ka tulevikus ning Terviseamet on
sisuliselt seda rolli täitnud juba varem.
Mõjuvaldkond 2: mõju majandusele
Sihtrühm 1: tervishoiuteenuse osutajad, keda oli 2015. aastal 1378.
Mõju ulatus, sagedus ja olulisus: tervishoiuteenuse osutajatel tekib uus kohustus teavitada
Terviseametit haigestumisest, mis on asjaomase koha ja aja kohta ebaharilik või ootamatu või
põhjustab või võib põhjustada inimeste märkimisväärset haigestumust või suremust või mille
ulatus kasvab kiiresti või võib kasvada kiiresti. Samuti on neil kohustus Terviseameti nõudmisel
esitada vajalikku teavet haigestumise asjaolude jälgimiseks. Tervishoiuteenuse osutajatel on
seni olnud kohustus teavitada Terviseametit nakkushaigustest ehk tegemist on sarnase
ülesandega, milles neil on juba kogemusi. Kuna nimetatud ohud on harva esinevad sündmused,
on nendest teavitamise sagedus väga väike. Samuti ei kaasne nimetatud ülesandega
ebasoovitavaid mõjusid. Eelnevast lähtuvalt võib väita, et tervishoiuteenuse osutajatele ei
avalda muudatus olulist mõju.
Sihtrühm 2: riigieelarve
Mõju ulatus, sagedus ja olulisus: Terviseametist saab piiriülesest terviseohust varajase
hoiatamise ja reageerimise süsteemi pädev asutus. Kuna Terviseametil on nimetatud ülesanne
sisuliselt olnud juba alates aastast 2013 ning seni ei ole ta selle raames pidanud pädeva
asutusena ühegi taolise juhtumiga tegelema, võib öelda, et tegemist on harva esineva
sündmusega. Samuti on Terviseametil olnud sarnane ülesanne nakkushaigustest teavitamisel
juba aastaid. Seega on Terviseametil olemas vajalik kogemus, oskused ja personal juhuks, kui
selleks tekib vajadus. Ülesandega ei kaasne täiendavat kulu riigieelarvele.
Mõjuvaldkond 3: mõju riigiasutuste korraldusele
104
Sihtrühm: Terviseamet
Mõju ulatus, sagedus ja olulisus: Terviseametist saab piiriülesest terviseohust varajase
hoiatamise ja reageerimise süsteemi pädev asutus. Kuna Terviseametil on nimetatud ülesanne
sisuliselt olnud juba alates aastast 2013 ning seni ei ole ta selle raames pidanud pädeva
asutusena ühegi taolise juhtumiga tegelema, võib öelda, et tegemist on harva esineva
sündmusega. Samuti on Terviseametil olnud sarnane ülesanne nakkushaigustest teavitamisel
juba aastaid. Seega on Terviseametil olemas vajalik kogemus, oskused ja personal juhuks, kui
selleks tekib vajadus. Ülesandega ei kaasne ebasoovitavaid mõjusid. Eelnevast lähtuvalt võib
väita, et muudatusega ei kaasne Terviseametile olulist mõju.
Mõjuvaldkond 4: sotsiaalne mõju
Sihtrühm: elanikud – teoreetiliselt kogu Eesti elanikkond
Mõju ulatus, sagedus ja olulisus: asjaomase koha ja aja kohta ebaharilikust või ootamatust
haigestumisest Terviseameti teavitamine tagab selle, et haiguse levik tõkestatakse võimalikult
varakult nii, et see ei leviks muudesse Eesti või väljaspool Eestit asuvatesse piirkondadesse.
Seega hoitakse ära uued haigestumisjuhud. Elanikele ei teki sellega seoses uusi kohustusi, küll
aga tagatakse seeläbi senisest parem asjaomase koha ja aja kohta ebahariliku või ootamatu
haigestumise levik ehk välditakse ja tõkestatakse uute haigusjuhtude teket. Tegemist on harva
esineva sündmusega. Samuti ei kaasne nimetatud ülesandega ebasoovitavaid mõjusid.
Eelnevast lähtuvalt võib väita, et elanikele ei avalda muudatus olulist mõju.
6.3.2. Alaealistele solaariumiteenuse osutamise keeld
Mõjuvaldkond 1: mõju majandusele
Sihtrühm 1: ainult solaariumiteenuse osutajaid on umbes 40 (kolm või enam solaariumiseadet
ühe salongi kohta) ja umbes 50 on selliseid teenuseosutajaid, kelle puhul on solaariumiteenus
üks teenus teiste kõrval (ilusalongides, spordiklubides jm).
Mõju sagedus, ulatus ja olulisus: solaariumiteenuse osutamine alaealistele keelatakse eelnõuga.
Võib eeldada, et seetõttu väheneb solaariumiteenuse osutajate kliendibaas, mistõttu vähenevad
teatud määral ka nende tulud. Eriti võib see mõjutada neid ettevõtjaid, kelle ainsaks osutatavaks
teenuseks on solaariumiteenus. Samas on nimetatud ettevõtetel võimalus hakata pakkuma
alternatiivseid keha pruunistamise võimalusi (nt spreipäevituse teenus) ning maandada seeläbi
oma tulude vähenemise riski. Pole täpselt teada kui paljud alaealised solaariumiteenust
kasutavad ning kui suure osa teenusesaajatest nad moodustavad, kuid eeldatavasti pole see
protsent kuigi suur. Aastaid on avalikkust teavitatud solaariumi kasutamise riskidest (eriti
alaealistele), mistõttu võib eeldada, et alaealised on sellest teadlikud ning püüdnud hoiduda
seda teenust kasutamast. Statistika puudumisel on paraku raske saamata jäänud tulusid
prognoosida. Ebasoovitavate mõjudena võib vähesel määral suureneda teenuseosutajate
halduskoormus seoses klientide vanuse tuvastamise kohustusega. Kuna muudatus puudutab
eeldatavasti väikest osa solaariumiteenuse osutajate klientuurist, võib mõju pidada väikseks.
Sihtrühm 2: riigieelarve
105
Mõju ulatus, sagedus ja olulisus: muudatustega seoses peab Terviseamet hakkama tegema
riiklikku järelevalvet täiendavate nõuete täitmise üle. Kuna Terviseamet teeb solaariumiteenuse
osutamise üle järelevalvet ka praegu, ei ole olulist töökoormuse muutust ette näha. Järelevalve
sagedus ei muutu. Täiendavat kulu muudatus riigieelarvele kaasa ei too.
Mõjuvaldkond 2: sotsiaalne mõju
Sihtrühm: alaealised
Mõju, ulatus ja sagedus: alaealiste solaariumiteenuse kasutamise arv ja sagedus on teadmata,
kuna selle kohta seiret ei tehta. Solaarium kuulub WHO hinnangul esimese grupi
kantserogeenide hulka, mis tähendab, et selle seos vähki haigestumisega on teaduslikult
tõestatud. Teadusuuringud näitavad, et solaariumi külastajatel on 74% suurem tõenäosus
haigestuda melanoomi kui solaariumit mittekülastavatel inimestel. Lisaks sellele suureneb risk
haigestuda basalioomi 1,5 korda ja lamerakkvähki 2,5 korda võrreldes nende inimestega, kes
solaariumis ei käi. Alaealistele solaariumiteenuse keelustamine vähendab neile
solaariumiteenusest tekkivat terviseohtu. Kuna aga on tõestatud, et noores eas solaariumi
kasutamine suurendab melanoomi haigestumise riski121, saab eeldada, et muudatus aitab
tulevikus melanoomi haigestumist vähendada, suurendab tervelt elatud eluaastaid ja vähendab
ravi- jm kaasnevaid kulusid. Võib eeldada, et muudatus mõjutab naissoost isikuid enam kui
meessoost isikuid, kuivõrd tüdrukud kasutavad solaariumit poistest suuremal määral. Ka
WHO122 on viidanud asjaolule, et päevitunud keha ilustandard mõjutab tüdrukuid ja naisi
rohkem ning sellest johtuvalt on neil ka suurem risk haigestuda nahavähki.
Ebasoovitavaid mõjusid alaealistele ei kaasne. Solaariumiteenusele on mitmeid alternatiivseid
naha pruunistamise võimalusi, millega ei kaasne sellist terviseriski nagu solaariumiga, kuid mis
on võrdväärselt kättesaadavad (nt isepruunistuvad kreemid, spreipäevitus jne). Kuna muudatus
puudutab eeldatavasti väikest osa kõigist alaealistest, on muudatuse mõju väike.
Mõjuvaldkond 3: mõju riigiasutuste korraldusele
Sihtrühm: Terviseamet
Mõju, ulatus ja sagedus: muudatustega seoses peab Terviseamet hakkama tegema riiklikku
järelevalvet täiendavate nõuete täitmise üle. Kuna Terviseamet teeb solaariumiteenuse
osutamise üle järelevalvet ka praegu, ei ole olulist töökoormuse muutust ette näha. Järelevalve
sagedus ei muutu. Seega on mõju olulisus Terviseametile väike.
6.3.3. Alaealistele tätoveerimisteenuse osutamise keeld
Mõjuvaldkond 1: mõju majandusele
Sihtrühm 1: tätoveerimisteenuse osutajad (hinnanguliselt 100–150 teenuseosutajat)
121
Armstrong BK. How sun exposure causes skin cancer: an epidemiological perspective. In: Hill D, Elwood JM
and English DR, editors. Prevention of skin cancer. Dordrecht: Kluwer Academic Publishers; 2004:89–116.
122
WHO (2017). Artificial tanning devices: public health interventions to manage sunbeds.
106
Mõju ulatus, sagedus ja olulisus: keelu tulemusena ei ole lubatud osutada alaealistele
tätoveerimisteenust. Mõju tulemusena kahaneb tätoveerijate kliendibaas ning sellega seoses ka
tulud. Saamata jäänud tulud on aga eelduslikult väga väikesed, kuna alaealised moodustavad
väga väikese osa tätoveerimisteenuse saajatest. Samuti on teada, et juba praegu keelduvad
paljud tätoveerimisteenuse osutajad alaealistele teenuse osutamisest. Eelnõuga tehtava
muudatuse mõju on seega väheoluline.
Ebasoovitavate mõjudena võib vähesel määral suureneda teenuseosutajate halduskoormus
seoses klientide vanuse tuvastamise kohustusega. Kuna muudatus puudutab eeldatavasti väikest
osa tätoveerimisteenuse osutajate klientuurist ning kuna ka varem on osa teenuseosutajaid
keeldunud alaealistele tätoveeringut tegemast ehk tuvastanud nende vanust, võib mõju pidada
väikseks.
Sihtrühm 2: riigieelarve
Mõju ulatus, sagedus ja olulisus: Terviseamet hakkab senisest enamate tätoveerimisteenuse
osutajatele kehtivate nõuete üle riiklikku järelevalvet tegema. Eelnõuga tehtav muudatus ei
nõua Terviseametilt ümberkorraldusi, sest piirangut hakatakse kontrollima tavapärase
järelevalve käigus ja järelevalve sagedus võrreldes praegusega ei muutu. Muudatus ei too kaasa
täiendavate vahendite vajadust riigieelarvest.
Mõjuvaldkond 2: sotsiaalne mõju
Sihtrühm: alaealised – eri allikate kohaselt on Euroopa Liidus tätoveeritud 12% elanikkonnast,
eriti populaarne on tätoveerimine noorte (16–34-aastased) seas, kellest Euroopa Liidus 20–
30%-l on tätoveering. 2019. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eestis 13–17-aastaseid noorukeid ca
64 000, kuid tätoveeritud noorte arv on teadmata.
Mõju ulatus, sagedus ja olulisus: tätoveerimisteenuse osutamine alaealistele keelatakse
käesoleva eelnõuga. Tätoveerimisega on seotud mitmed terviseohud, mis tulenevad nii
teostavast protseduurist kui ka selle käigus kasutatavatest värvainetest. Terviseameti tehtud
sihtuuringus leiti, et tätoveeritud inimestel on üheksa korda suurem oht nakatuda C-hepatiiti.
Terviseameti andmetel oli ajavahemikul 2001–2011 Eestis ägeda B-viirushepatiidi haigetest 20
juhul riskifaktoriks tätoveering (ehk oletatav levikutee), mis moodustas 1,6% haigete üldarvust,
ägeda C-viirushepatiidi haigetel – 26 juhul ehk 2,3% samal ajavahemikul registreeritud haigete
üldarvust.
Keeluga vähendatakse alaealiste riski nakatuda nakkushaigustesse ja lisaks vähendatakse ohte,
mis tulenevad tätoveerimisvärvidest ja protseduurist. Võib eeldada vähest nakkushaigustesse
jm tätoveerimisega seotud haigustesse haigestumise vähenemist. Ebasoovitavate mõjudena
võib kaasneda olukord, kus alaealised, kes soovivad tätoveeringut saada, otsivad
teenuseosutaja, kes on valmis seadusest tulenevat keeldu ignoreerima ning kelle osutatav teenus
ei pruugi olla kvaliteetne.
Kuna muudatus puudutab eeldatavasti väikest osa alaealisi, võib mõju pidada väikeseks.
Mõjuvaldkond 3: mõju riigiasutuste korraldusele
Sihtrühm: Terviseamet
107
Mõju ulatus, sagedus ja olulisus: Terviseameti järelevalve tätoveerimisteenuse osutajate üle
põhineb praegu ja ka edaspidi ohuprognoosil. Ohu hindamise kriteeriumiteks on järelevalve
tulemused (nt objekti nõuetele vastavus), kaebuste olemasolu ja teenuse sisu/iseloom. Eelnõuga
tehtav muudatus ei nõua Terviseametilt ümberkorraldusi, sest piirangut hakatakse kontrollima
tavapärase järelevalve käigus ja järelevalve sagedus ei muutu. Seega on mõju olulisus
Terviseametile väike.
6.3.4. Lasteasutuses toiduvaliku piiramine
Mõjuvaldkond 1: mõju majandusele
Sihtrühm 1: laste haridusasutustes toitu müüvad ettevõtted
2018/2019. õppeaastal oli Eestis 533 üldhariduskooli. Kutseõppeasutusi oli Eestis
2018/2019. õppeaastal 32.
2016. aastal leiti COSI uuringut tehes, et uuringus osalenud 381 üldhariduskoolis või selle
territooriumil olid kohvikud 40% ja müügiautomaadid 14%. Pole teada, mitu ettevõtet koolides
kohvikuid ja müügiautomaate omavad.
Mõju, ulatus, sagedus: eelnõu jõustumisel on koolieelse lasteasutuse, üldhariduskooli ja
kutseõppeasutuse direktoril kohustus sätestada laste tasakaalustatud toitumise toetamiseks
vajalikud nõuded ja piirangud asutuses müügiks pakutavale toidule. Direktorid peavad
sealjuures arvestama riiklikke juhistega. Ülesande täitmise toetamiseks on TAI koostanud
riiklikel toitumis- ja toidusoovitustel põhineva juhendi123, milliseid toite ja jooke ei tohi
koolipuhvetites ja müügiautomaatides pakkuda, milliseid on soovitatav pakkuda ning millistele
tingimustele pakutavad toidud peaksid vastama. Eeldusel, et haridusasutuste direktorid
kehtestavad riiklikku juhist silmas pidades nõuded ja piirangud, peab osa ettevõtteid muutma
lasteasutuses müüdavate toodete sortimenti. Siiski ei põhjusta eelnõuga tehtav muudatus
ettevõtetele suurt saamata jäänud tulu, kuna eelnõuga ei piirata otseselt ühegi toote müüki ning
ka direktorite kehtestatavad piirangud puudutavad eeldatavasti vaid suhteliselt väikest osa
kõigist võimalikest toodetest, mida on võimalik ja kasumlik koolis müügiks pakkuda. Ka
praegu kehtib RTerS-i alusel kehtestatud määruse kohaselt nõue, et koolis tasu eest pakutav toit
peab olema tervislik. Seega ei ole ettevõtete seisukohast tegemist sisuliselt uue nõudega. Küll
aga võib eeldada, et olukorras, kus toodetele peavad nõuded ja piirangud kehtestama direktorid
ise, hakatakse teemale rohkem tähelepanu pöörama ning koolid võivad nõuet senisest
tõhusamalt täitma hakata. Täpsem mõju sõltub konkreetsetes haridusasutustes kehtestatavatest
nõuetest ja piirangutest toiduvalikule, samuti laste võimalustest ja soovidest hankida
vahepalasid väljaspool haridusasutust asuvatest müügikohtadest jne. Kokkuvõttes on eelnõuga
tehtud muudatuse mõju ettevõtetele väike.
Sihtrühm 2: riigieelarve
Mõju ulatus, sagedus ja olulisus: Terviseamet teeb juba praegu lasteasutuses toimuva
toitlustamise üle järelevalvet. Samuti on ka praegu RTerS-i alusel kehtestatud nõue, et koolis
123
https://terviseinfo.ee/images/Puhvetite_juhend.pdf
108
tasu eest pakutav toit peab soodustama tervislikku toitumist. Seega ei kaasne muudatusega
seoses kulusid riigieelarvele.
Mõjuvaldkond 2: sotsiaalne mõjumõju
Sihtrühm: lasteasutustes viibivad inimesed
2018/2019. õppeaastal õppis üldhariduskoolides ligikaudu 156 000 õpilast ja kutseharidust
omandas umbes 24 000 õpilast (siia alla kuuluvad ka rakenduskõrgkoolis kutseharidust
omandavad õpilased, keda käesolev eelnõu ei puuduta).
Mõju, ulatus, sagedus: võib eeldada, et eelnõu jõustumisel suurenevad õpilaste võimalused
kooli territooriumil asuvatest müügikohtadest osta tervist toetavaid toidutooteid. Kuna
eelnõuga pannakse haridusasutuseharidusasutuse direktoritele ülesanne kehtestada
toiduvalikule nõudeid ja piiranguid, kaasates sealjuures ka kooli hoolekogu, võib eeldada, et
haridusasutustes hakatakse senisest enam mõtlema sellele, kuidas laste tervist toetavaid
valikuid soodustada. Haridusasutuse keskkond ja personal, samuti lapsevanemate teadlikkus on
oluliseks faktoriks laste toitumisharjumuste kujundamisel. Kuna eelnõu jõustumise tulemusel
võib arvata, et haridusasutuste võimekus laste tervise suhtes paremaid otsuseid teha suureneb,
võib eelnõu omada ka teatavat positiivset mõju laste toitumisharjumuste muutuses ja
kujunemises. Sellega võivad kaasneda ka pikemaajalised positiivsed mõjud rahvastiku
tervisele. Mõju on oodatavalt suurem Harju, Tartu ja Ida-Viru maakonna üldhariduskoolide
õpilastele, kuna nimetatud maakondades oli kohvikute ja müügiautomaatide olemasolu
koolides kõige levinum. Täpsem mõju sõltub aga konkreetses haridusasutuses kehtestatavatest
nõuetest ja piirangutest toiduvalikule, samuti laste võimalustest ja soovidest hankida
vahepalasid väljaspool haridusastutust asuvatest müügikohtadest jne. Samuti on juba praegu
RTerS-i alusel kehtestatud määruse kohaselt nõue, et koolis tasu eest pakutav toit peab olema
tervislik. Ebasoovitavat sotsiaalset mõju muudatusega ei kaasne. Eelnevalt tulenevast võib
eelnõuga seotud sotsiaalset mõju pidada väikseks.
Mõjuvaldkond 3: mõju riigiasutuste korraldusele
Sihtrühm: Terviseamet
Mõju: Terviseamet teeb juba praegu lasteasutuses toimuva toitlustamise üle järelevalvet.
Samuti on ka praegu RTerS-i alusel kehtestatud nõue, et koolis tasu eest pakutav toit peab
soodustama tervislikku toitumist. Seega ei ole riikliku ja haldusjärelevalve tegemisel ette näha
kohanemisraskusi. Kuna sihtrühm, kelle üle järelevalvet tehakse, ei suurene, ei kaasne sellega
ka kulusid. Seega muudatusega Terviseametile mõjusid ei kaasne.
6.4. Eelnõu 4. peatükis tehtavate muudatustega ei kaasne mõju, kuna sisulisi muudatusi
võrreldes kehtiva RTerS-iga ei tehtud.
6.5. Eelnõu 5. peatükiga tehtavad muudatused ei oma mõju, kuna sisulisi muudatusi
rahvatervishoiu meetmete rahastamises eelnõuga ei tehta. Uus seadus on võrreldes kehtivaga
normi adressaatidele paremini mõistetav, sest KOV-ide maakonna ja kohaliku tasandi
rahastamine on selgelt eristatud.
109
6.6. Eelnõu peatükiga 6 tehtavate muudatustega kaasneb väike mõju. Terviseametile pannakse
võrreldes kehtiva RTerS-iga täiendavad riikliku järelevalve tegemisega seotud kohustused –
muudatusi on kirjeldatud vastavate sätete selgituste juures. Kuigi Terviseametil tekib kohustus
teha riiklikku järelevalvet senisest enamate nõuete ja isikute üle, on mõju väike, kuna isikuid,
kelle üle tuleb järelevalvet teha, tuleb juurde vähe ning uutest nõuetest kinnipidamisega seotud
kulud on marginaalsed, kuivõrd Terviseamet on samade isikute tegevuse üle juba järelevalvet
teinud (s.o iluteenuste osutajad). Terviseametil on vajalikud ressursid ja pädevus kõigi
sätestatud ülesannete täitmiseks, mistõttu ebasoovitavaid mõjusid ei kaasne, sh puudub mõju
riigieelarvele.
6.7. Eelnõu 7. peatükiga laiendatakse võrreldes kehtiva RTerS-iga nõudeid, mille eest on
võimalik väärteo korras karistada. Need nõuded on tervishoiuteenuse osutaja kohustus
Terviseametit terviseohust teavitada ning keeld osutada solaariumi- ja tätoveerimisteenust
alaealisele. Kuna tegemist on eelduslikult väga harvade juhtumitega, kui tekib vajadus kedagi
väärteo korras karistada, ja kuna Terviseamet on pidanud ka varem väärteomenetlusi tegema
ning neil on selleks vajalik personal ja pädevus olemas, ei kaasne muudatusega olulist mõju.
Samuti tõstetakse võrreldes kehtiva RTerS-iga kehtivat maksimaalset trahvimäära. Kehtiva
RTerS-i alusel on maksimaalne rahatrahv kosmeetikatootele, selle tootmisele ja kättesaadavaks
tegemisele kehtestatud nõuete rikkumise eest juriidilisele isikule 3200 eurot. Paarituhande euro
suurune rahatrahv juriidilise isiku puhul ei täida tõenäoliselt enam karistusõiguslikku eesmärki
ega mõjuta juriidilist isikut seaduse nõuete rikkumisest hoiduma. Kosmeetikatoodete
käitlemisega seotud tegevusaladel võivad ettevõtjate kaubakäibed ja kasumid olla nii suured, et
3200-eurone trahv ei motiveeri piisavalt nõuete rikkumist vältima. Samas peab karistus olema
samal ajal tõhus, proportsionaalne ja hoiatav. Samuti on võimalik kosmeetikatoodete
käitlemisega seotud nõuete rikkumisega põhjustada elanikele terviskahjusid. Seda kõike
arvesse võttes on rahatrahvi maksimaalset määra suurendatud 50 000 euroni. Võib eeldada, et
selline trahv on piisavalt hoiatav, et ettevõtjad rikkumisest hoiduksid ning seaduskuulekalt
käituksid. Ebasoovitavad mõjud muudatustega seoses puuduvad.
6.8. Eelnõu 8. peatükiga tehtud muudatustega seonduvat mõju hinnatakse alljärgnevalt
teemade kaupa.
6.8.1. Terviseameti nimetamine kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse § 7 kohaseks
pädevaks asutuseks
Mõjuvaldkond: mõju riigiasutuste korraldusele
Sihtrühm: Terviseamet
Mõju sagedus, ulatus ja olulisus: eelnõuga muudetakse biotsiidiseadust ning Terviseamet
nimetatakse SoM-i asemel välisriigi kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse § 7 kohaseks
pädevaks asutuseks. Tehtava muudatuse mõju on väheoluline, kuna mõju ulatus ja sagedus on
väikesed, muudatusega ei kaasne olulisi riske ega negatiivseid kõrvalmõjusid, selle
rakendamisega ei kaasa halduskoormuse suurenemist ega kulusid riigieelarvele ega KOV-ile.
Siiani on aastate jooksul menetletud ainult ühte juhtu. Haldusmenetluse kulude katteks on
kutsekvalifikatsiooni tunnustamise taotleja kohustatud enne taotluse esitamist tasuma selle
läbivaatamise eest riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud määras 32 eurot. Muudatusega
seonduv mõju on seega väike ning ebasoovitavaid mõjusid muudatusega ei kaasne.
110
6.8.2. Terviseameti ülesande täpsustamine ehitusseadustikus
Mõjuvaldkond: mõju riigiasutuste korraldusele
Sihtrühm: Terviseamet
Mõju sagedus, ulatus ja olulisus: ehitusseadustiku muutmisega ei kaasne mõju, kuna
Terviseamet teeb ka praegu järelevalvet ehitist puudutavate terviseohutuse nõuete täitmise üle
ning EHS-i täpsustamisega viitega RTerS-ile tekitatakse õigusselgus selles, milliste ehitiste
puhul on Terviseamet pädev asutus seda tegema. Praktikas teeb Terviseamet järelevalvet
samade ehitiste üle ka praegu. Seega puudub muudatusel mõju, sh ebasoovitav mõju.
6.8.3. Kahjude vähendamise teenuste arendamisele ja osutamisele õigusliku aluse loomine
NPALS-is
Mõjuvaldkond 1: mõju majandusele
Sihtrühm: riigieelarve
Mõju ulatus, sagedus ja olulisus: kuigi kahjude vähendamise teenuste osutamise korraldamisele
luuakse NPALS-i senisest selgem õiguslik alus, ei kaasne sellega majanduslikku mõju, kuna
kahjude vähendamise teenuseid osutatakse ka praegu ning neid rahastatakse ka praegu
riigieelarvest. Muudatus aitab küll teataval määral tagada nende teenuste rahastamise
jätkusuutlikkust, kuid ei taga automaatselt teenuste järjepidevat rahastamist või
rahastamise/teenusemahtude suurenemist – see sõltub riigieelarveliste vahendite võimalustest
ning riigieelarve läbirääkimistel saavutatud kokkulepetest. Seega puudub muudatusel mõju, sh
ebasoovitav mõju.
Mõjuvaldkond 2: mõju kohaliku omavalitsuse korraldusele
Sihtrühm: KOV-id
Mõju ulatus, sagedus ja olulisus: NPALS-i täiendatakse sättega, mille kohaselt peavad KOV-
id aitama kaasa kahjude vähendamise teenuste osutamisele oma haldusterritooriumil. Lähtuvalt
KOKS § 6 lõikest 1 on KOV-ide ülesanne korraldada enda vallas või linnas sotsiaalteenuseid,
-toetusi ja muud sotsiaalabi. Narkomaania on probleem, mis on selgelt kohaliku iseloomuga
ning mille lahendamisele peavad KOV-id omalt poolt juba praegu kaasa aitama.
Kaasaaitamiskohustuse all peetakse silmas nt teenuseosutamiseks sobivate ruumide leidmist,
sihtrühma üles otsimisele ning teenust saama suunamisele kaasa aitamist, abivajajate
informeerimist kättesaadavatest teenustest jms. Juba praegu teevad SOM ja TAI KOV-idega
kahjude vähendamise teenuste osutamise korraldamisel koostööd, mistõttu ei ole NPALS-i
täienduse näol praktikas midagi uut. Muudatus ei eelda KOV-idelt võrreldes praegusega
täiendavaid ressursse ega tegevusi, kuid tagab juba praegu toimuva koostöö järjepidevuse.
Muudatus omab seega KOV-idele väikest mõju ning ebasoovitavad mõjud muudatusel
puuduvad.
Mõjuvaldkond 3: sotsiaalne mõju
111
Sihtrühm: elanikud
Mõju ulatus, sagedus ja olulisus: kahjude vähendamise teenuseid osutatakse juba praegu ning
KOV-id aitavad nende osutamisele kaasa. Kuna muudatus tagab juba praegu toimuva riigi ja
KOV-i vahelise koostöö järjepidevuse, kaasneb sellega väike positiivne sotsiaalne mõju.
Ebasoovitavaid mõjusid muudatusega ei kaasne.
6.8.4. Teistes seadustes muudatuste tegemine
Eesti Haigekassa seadust, elektroonilise side seaduse seadust, Euroopa Liidu kodaniku
seadust, liiklusseadust, loomakaitseseadust, majandustegevuse seadustiku üldosa seadust,
meediateenuste seadust, mõõteseadust, NETS-i, ravimiseadust, sõjahaudade kaitse
seadust, TTKS-i, välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadust ja välisriigi
kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seadust muudetakse seoses rahvatervishoiu valdkonna
terminoloogia muutmise ja ajakohastamisega. Kõigis seadustes, mis on sisaldanud mõisteid
„rahvatervis“,“, „rahvatervise kaitse“ vms, korrigeeritakse terminikasutust. Sellega seoses
parandatakse õigusaktides läbivalt sõna „rahvatervis“ kui valdkonna nimetusnimetus ning
asendatakse see uue valdkonna nimetusega „rahvatervishoid“. Keeleliselt on konstruktsioon
„rahvatervise kaitse“ ebakorrektne ning viitab justkui rahvatervise valdkonna kaitsele, kuigi
tegelikult on silmas peetud rahvastiku tervise kaitset, mis tähendab kindla piirkonna elanike või
rahvastikurühma tervise kaitsmist. Otsest mõju nende muudatustega ei kaasne, kuid
terminoloogia ühtlustamine ja korrigeerimine aitab kaasa selgusele rahvatervishoiu valdkonna
eesmärkidest ning vajadusest tagada tervise kaitse, sh rahvatervishoiu valdkonna välistes
valdkondades ja tegevusaladel.
Ka noorsootöö seaduses, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses ja vangistusseaduses
tehtavate muudatustega ei kaasne mõju, kuna tegemist on pelgalt uue RTerS-iga kooskõlla
viimisega (viidete kooskõlla viimine, terminite muutmine jm tehnilised parandused ja
täpsustused) ning sisulisi muudatusi seadustes ei tehta.
TTKS-is tehtava muudatusega, millega täpsustatakse, et reklaamiseaduse § 22 lõikes 1
sätestatud keeld kohaldub ka nendele tervishoiuteenuse osutajatele, kes osutavad teenust
väljaspool Eestit, puudub oluline mõju, sest juhtumeid on olnud vähe (täpsed andmed
puuduvad, kuna selliste juhtumite puhul ei ole järelevalvet tehtud). Samas loob täpsustus
õigusselguse ning likvideerib positiivse diskrimineerimise võimaluse.
Eelnõuga tehakse mitu muudatust ka SHS-is. Kehtiva RTerS-i alusel on kehtestatud
hoolekandeasutustele nõuded neis viibivate isikute tervise kaitse eesmärgil. Samuti on
tervisekaitse seisukohast olulisi nõudeid sätestatud SHS-i alusel. Eelnõuga tehtavate
muudatuste tulemusel on SHS-i ning RTerS-i ja nende alusel kehtestatud määruste koosmõjus
senisest selgemini arusaadav, kas ja millised elukeskkonna ja toitlustamisega seotud nõuded
RTerS-is ja selle alusel kehtestatud on. Seega tekib eelnõu ja selle rakendusaktide jõustumisel
senisest suurem õigusselgus normi adressaatidele (KOV-id, Terviseamet, teenuseosutajad).
Eelnõuga seaduse tasandil tehtavate muudatustega luuakse osade teenuste puhul eeldused
nende klientide tervise paremaks kaitsmiseks. Sellega seoses võib kaasneda väike positiivne
mõju sotsiaalteenuseid saavate inimeste tervises. Täpsemad tervisekaitse eesmärgil sätestatavad
nõuded sätestatakse hoolekandeasutustele RTerS-i alusel kehtestatavates määrustes, mida
võrreldes kehtiva õigusega ajakohastatakse. Mõjusid, mis kaasnevad nõuete ajakohastamisega
teenuseosutajatele, KOVdele ja teenuse saajatele, hinnatakse määruste väljatöötamisel.
112
Tarbijakaitseseadust ja reklaamiseadust muudetakse ja Terviseameti järelevalvepädevust
laiendatakse. Muudatuse tulemusel antakse Terviseametile õigus ja kohustus teha riiklikku
järelevalvet kauplemisvõtte nõuete täitmise üle, kui Terviseamet teeb pakutava toote või
teenuse üle riiklikku järelevalvet eriseaduse alusel. Eksitav kauplemisvõte on muu hulgas tõele
mittevastav väide, et kaup või teenus ravib haigusi, talitlushäireid või väärarendeid
(tarbijakaitseseaduse § 16 lõike 8 punkt 17). Samuti antakse Terviseametile õigus ja kohustus
teha riiklikku järelevalvet reklaamiseaduse analoogse sätte üle (reklaamiseaduse § 3 lõike 4
punkt 17, mille kohaselt ei tohi reklaam viidata kauba või teenuse haigust, talitlushäireid ega
väärarendeid ravivale, leevendavale või tõkestavale omadusele, välja arvatud seaduses
sätestatud juhtudel). Kuna selliste kauplemisvõtete ja reklaami kasutamise tagajärjel võib isik
toodet või teenust tarbides alusetult loota ravitulemusi, võivad sellega kaasneda terviseriskid,
nt inimese terviseseisund halveneb, kuna toote kasutamise või teenuse saamisega ei kaasne
lubatud tervistavat mõju ning samal ajal ei saada ka muud, tõenduspõhist abi või ravi. Seoses
järelevalvepädevuse laiendamisega võib eeldada väikest positiivset mõju rahvastiku tervisele,
kuna võib eeldada, et tarbijakaitseseaduse § 16 lõike 8 punktis 17 ja reklaamiseaduse § 3 lõike
4 punktis 17 sätestatud valeväidete kasutamine muutub harvemaks ning sellele reageerimise
võimalused paranevad. Sellega seoses võib eeldada, et ka nimetatud valeväidete kasutamisest
tingitud potentsiaalsed tervisekahjud vähenevad. Muudatuse mõju on siiski väike, kuna selliste
rikkumiste tõttu inimesele tervisekahju tekitamise puhul on eeldatavasti tegemist
üksikjuhtumitega. Muudatustel puudub otsene mõju riigieelarvele. Terviseamet teeb tulenevalt
oma tegevusvaldkonnast juba praegu riiklikku järelevalvet paljude toodete ja teenuste
terviseohutuse üle. Kuna kauplemisvõte ja reklaam on sellega otseselt seotud, ei kaasne seoses
muudatusega Terviseametile lisakoormust, kuid Terviseameti võimalused seadust rikkuvaid
ettevõtteid vastutusele võtta paranevad. Samuti puudub mõju õiguskuulekatele ettevõtetele.
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad
kulud ja tulud
Seaduse rakendamisega seotud riigi ja KOV-i eeldatavad kulud ja tulud on prognoositud
järgmiste muudatuste kaupa:
1) KOV-ide ülesannetega seotud ümberkorraldused, eeldatavad kulud ja tulud;
2) ministeeriumide ja nende valitsemisala asutuste tegevuste ümberkorraldused seoses seaduse
rakendamisega, eeldatavad kulud ja tulud ning mõju ettevõtete ja kodanike halduskoormusele.
7.1. KOV-ide ülesannetega seotud ümberkorraldused, eeldatavad kulud ja tulud
Rahalist mõju eelnõuga ei kaasne, kuna sisuliselt uusi ülesandeid KOV-idele eelnõuga ei
kaasne. KOV-idel on ka praegu RTerS-ist ning RTerS-iga tihedalt seotud valdkondade
õigusaktidest tulenevad kohustused, mille eesmärk on suurendada elanike heaolu, toimetulekut,
turvalisust jm olulisi tervisemõjureid, ning KOV-idel on KOKS-ist tulenev ülesanne tegeleda
strateegilise planeerimisega, sh rahvatervishoiu valdkonnas (koostades KOV-i arengukava ja
eelarvestrateegiat). Seega on KOV-idel ka praegu kohustus kõiki eelnõuga sätestatud
ülesandeid täita.
On võimalik, et selgemate ülesannete tõttu hakkavad osad KOV-id senisest enam prioriseerima
rahvatervishoiu ja sellega tihedalt seotud valdkondade tegevust ning suunama praegusest
rohkem vahendeid riskitegurite ennetamisse ja kaitsetegurite suurendamisse. Ennetusse
investeerimisega hoitakse pikas perspektiivis kokku vahendeid, mis kuluksid rahvatervishoiuga
113
seotud tagajärgede likvideerimisele. Iga investeering tervisesse annab tagasi majanduslikku
kasu nii tervisesektorile, teistele sektoritele kui ka majandusse laiemalt. Hinnanguliselt annab
ühe euro investeerimine tervisesse ühiskonnale tagasi neli eurot124. Tervemad inimesed
osalevad rohkem ühiskondlikes tegevustes, panustavad rohkem majandusse ja tööturgu,
vajavad vähem sotsiaalteenuseid ja -toetusi jne. Panustamine ennetusse säästab pikaajaliselt
otseselt mitte vaid tervishoiu, vaid ka KOV-i ressursse.
Kuna otsesed investeeringud rahvastiku tervise arendamisse on KOV-ide otsustada ning need
võivad ka pärast RTerS-i jõustumist piirkonniti oluliselt erineda, ei ole võimalik anda
konkreetseid hinnanguid säästetavate summade kohta ning mõju kvantifitseerida.
Kui mõne keskkonnatervishoiu meetme elluviimine on KOV-ile põhjendatult üle jõu käiv,
finantseeritakse riigipoolse abina nt KIK-i kaudu keskkonnaseisundi hoidmisele ja
keskkonnakahjustuste heastamisele suunatud projekte. Lisaks on keskkonnatervishoiu
meetmete elluviimisel toetav roll Terviseametil jt valdkonnaga kokkupuutuvatel asutustel (nt
Keskkonnainspektsioon), kes nõustavad KOV-e keskkonnatervishoiuga seotud küsimustes ja
teevad oma pädevuse piires ekspertiise.
7.2. Ministeeriumide ja nende valitsemisala asutuste tegevuste ümberkorraldused seoses
seaduse rakendamisega, eeldatavad kulud ja tulud ning mõju ettevõtete ja kodanike
halduskoormusele
Eelnõuga korrastatakse võrreldes kehtiva RTerS-iga oluliselt seaduses kasutatavaid mõisted,
vähendatakse deklaratiivsust ning luuakse selgust selles, kes rahvastiku tervise arendamise eest
vastutavad. Eelnõuga lisanduvad võrreldes kehtiva RTerS-iga Vabariigi Valitsuse ning kõigi
ministeeriumide ülesanded rahvatervishoiu korraldamisel. Samuti kajastatakse RTerS-is
tulevikus SoM-i ülesannete all TAI rahvatervishoiu, sh tervisedenduse korraldamise
ülesandeid. Uues RTerS-is on ajakohastatud Terviseameti rahvusvahelise ja Euroopa Liidu
tasandi ülesanded.
Ministeeriumide ega valitsemisala asutuste pädevust ja vastutusvaldkondi eelnõuga ei muudeta.
Ministeeriumide uus ülesanne on arvestada oma tegevuste ja otsuste tegemisel ning
planeerimisel nende mõjuga rahvastiku tervisele. Samuti toob uus seadus selgemalt välja SoM-
i rolli rahvatervishoiu valdkonna kujundajana ning teiste osapoolte nõustajana. Uus RTerS loob
seega eeldused selleks, et eri osapooled, sh ministeeriumid, arvestaksid senisest enam oma
valdkonna tegevuste planeerimisel selle mõjuga rahvastiku tervisele. See võib pikas
perspektiivis omada positiivset mõju rahvastiku tervisele, kuid otsest mõju ei ole võimalik
hinnata, kuna oleneb siiski konkreetsetest tegevustest ning otsustest.
Kuigi rahvatervishoiu korralduses ei tehta olulisi muudatusi, loob uus RTerS siiski selgust ning
eeldused selleks, et rahvatervishoiu peamistest põhimõtetest (ühine vastutus ja tervise kui
väärtuse olulisus) saadakse senisest paremini aru. See aitab SoM-il ehk rahvatervishoiu
valdkonna kujundamise eest vastutaval ministeeriumil oma seisukohti ja poliitikakujundamise
lähtekohti teistele osapooltele paremini selgitada ning luua paremad võimalused rahvastiku
tervist toetava poliitika elluviimiseks. Samuti loob senisest selgem valdkonnaseadus eeldused
selleks, et nt majandussurutise tingimustes ei vähendata kergekäeliselt rahvatervishoiu
tegevuste rahastamist.
124
WHO. (2014). The case for investing in public health.
114
Kuigi need isikud ja nõuded, kelle ja mille üle Terviseamet peab riiklikku järelevalvet tegema,
eelnõu jõustumisel mõnevõrra muutuvad, ei oma see Terviseameti jaoks kohanemisraskusi ega
lisakulusid.
Ettevõtjatel võib kavandatud muudatusega vähesel määral suureneda halduskoormus seoses
sellega, et eelnõuga keelatakse solaariumi- ja tätoveerimisteenuse osutamine alaealistele,
millega kaasneb isiku vanuse tuvastamise vajadus. Kodanikele eelnõuga halduskoormust ei
kaasne.
Kokkuvõtvalt saab öelda, et eelnõuga ei kaasne kulusid riigieelarvele. Kuigi mitme muudatuse
tõttu võib eeldada väikest positiivset mõju rahvastiku tervisele, siis nende mõjude
kvantifitseerimine on keeruline ning pole võimalik välja tuua, kui palju tervena elatud
eluaastaid ning raha eelnõu jõustumise tõttu säästetakse. Võib eeldada, et enim mõju avaldavad
solaariumi- ja tätoveerimiskeelu kehtestamine alaealistele ning trahvimäärade tõstmine.
Piiriülese terviseohu realiseerumise korral omaks positiivset mõju ka Terviseameti nimetamine
pädevaks asutuseks ning tervishoiuteenuse osutajatele teavituskohustuse sätestamine, kuid selle
mõju täpsem määratlemine on võimatu, kuna see oleneb ettenägematutest asjaoludest (täpsest
olukorrast, haigestumusest jne).
8. Rakendusaktid
Seaduse rakendamiseks tuleb kehtestada järgmised ministri määrused, mille rakendusaktide
kavandid on seletuskirjale lisatud (vt lisa 1):
1) sotsiaalministri määrus „Terviseameti tasuliste tervisekaitseteenuste osutamise kord ja
hinnakiri“;
2) sotsiaalministri määrus „Nõuded mitteioniseeriva kiirguse ohutuse tagamiseks
elukeskkonnas ja mitteioniseeriva kiirguse taseme mõõtmise meetodid “;
3) sotsiaalministri määrus „Nõuded müra ohutusele elamutes ja ühiskasutusega hoonetes ning
mürataseme mõõtmise meetodid“;“;
4) sotsiaalministri määrus „Vibratsiooni piirväärtused elamutes ja ühiskasutusega hoonetes
ning vibratsiooni mõõtmise meetodid“;“;
5) sotsiaalministri määrus „Nõuded balneoloogilistes protseduurides kasutatavale looduslikule
mudale ja turbale ning nende käitlemisele ja märgistamisele“;
6) sotsiaalministri määrus „Nõuded ilu- ja isikuteenuste osutamisele“;
7) sotsiaalministri määrus „Nõuded ujulatele, basseinidele ja veekeskustele, nende ruumidele,
basseiniveele ja teenuse osutamisele“;
8) Vabariigi Valitsuse määrus „Nõuded koolieelse lasteasutuse ja statsionaarse õppega
üldhariduskooliüldhariduskooli elukeskkonnale“;
9) sotsiaalministri määrus „Nõuded noorte püsilaagri elukeskkonnale“;
10) sotsiaalministri määrus „Nõuded elukeskkonnale sotsiaalteenusesotsiaalteenuse
osutamisel“;
11) sotsiaalministri määrus „Nõuded laste toitlustamisele haridus- ja sotsiaalteenuse
osutamisel“;
12) sotsiaalministri määrus „Nõuded toitlustamisele tervishoiuasutuses ja täiskasvanutele
sotsiaalteenusesotsiaalteenuse osutamisel“;
13) sotsiaalministri määrus „Vähiregistri põhimäärus“;
14) sotsiaalministri määrus „Vähi sõeluuringute registri põhimäärus“;
115
15) sotsiaalministri määrus „Raseduse infosüsteemi põhimäärus“;
16) sotsiaalministri määrus „Müokardiinfarktiregistri põhimäärus“;
17) sotsiaalministri määrus „Tuberkuloosiregistri põhimäärus“;
18) sotsiaalministri määrus „Vee terviseohutuse infosüsteemi põhimäärus“;
19) sotsiaalministri määrus „Ravikindlustusega hõlmamata isikule rahvastiku tervise kaitseks
osutatavate tervishoiuteenuste loetelu;
20) sotsiaalministri määrus „Soolise ebakõla käsitlemise kord“;
21) sotsiaalministri määrus „Nõuded toitlustamisele vanglas ja arestimajas“;
22) sotsiaalministri määrus „Nõuded lapsehooldusvahenditele“.
Lisaks tuleb muuta järgmisi määrusi:
1) justiitsministri 17. juuni 2011. a määrus nr 33 „Sõltuvusravi ning karistusest tingimisi
vabastamisel või vangistusest tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel kohaldatava
narkomaania ravi ettevalmistamise ning täitmise ja järelevalve kord“;
2) kaitseministri 19. aprilli 2007. a määrus nr 13 „Sõjaohvrite säilmete ümbermatmise
nõuded“;
3) keskkonnaministri 11. detsembri 2019. a määrus nr 67 „Veemajanduskava ja
meetmeprogrammi sisu nõuded“;
4) majandus- ja kommunikatsiooniministri 28. märtsi 2005. a määrus nr 37 „Raadioamatöörile
kvalifikatsiooni andmise ja raadiosageduste amatöörraadioside otstarbel kasutamise kord“;
5) majandus- ja kommunikatsiooniministri 23. mai 2012. a määrus nr 43 „Nõuded
majutusettevõttele“;
6) majandus- ja kommunikatsiooniministri 04. juuni 2008. a määrus nr 45 „Sagedusloa
tingimuste ja raadiosaateseadme paigaldamise tingimuste kooskõlastamise kord ning
kooskõlastamisele kuuluvad lennuliikluse teenindamiseks ettenähtud sagedusalad“;
7) sotsiaalministri 24. septembri 2019. a määrus nr 61 „Joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded
ning analüüsimeetodid“;
8) sotsiaalministri 06. novembri 2009. a määrus nr 82 „Terviseameti põhimäärus“;
9) sotsiaalkaitseministri 28. detsembri 2019. a määrus nr 4 „Erihoolekandeteenuste
maksimaalne maksumus, kulude koostisosad ning riigieelarvest makstava tasu maksmise
tingimused ja kord“;
10) teede- ja sideministri 09. juuli 1999. a määrus nr 39 „Raudtee tehnokasutuseeskirja
kinnitamine“;
11) tervise- ja tööministri 17. detsembri 2018. a määrus nr 60 „Ravikindlustusega hõlmamata
isikule osutatavate rahvatervise kaitsega seotud tervishoiuteenuste loetelu“;
12) Vabariigi Valitsuse 06. jaanuari 2011. a määrus nr 1 „Põhikooli riiklik õppekava“;
13) Vabariigi Valitsuse 06. jaanuari 2011. a määrus nr 2 „Gümnaasiumi riiklik õppekava“;
14) Vabariigi Valitsuse 20. märtsi 2014. a määrus nr 42 „Sotsiaalministeeriumi põhimäärus“;
15) Vabariigi Valitsuse 29. mai 2008. a määrus nr 87 „Koolieelse lasteasutuse riiklik
õppekava“;
16) Vabariigi Valitsuse 10. juuli 2014. a määrus nr 112 „Nõuded laevapere liikme laeval
majutamise tingimustele“.
9. Eelnõu kooskõlastamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu esitati 2019. aasta oktoobris ministeeriumidele ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule
kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu. Eelnõu esitati arvamuse avaldamiseks
Terviseametile, Tervise Arengu Instituudile, Eesti Haigekassale, Sotsiaalkindlustusametile,
116
Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskusele ning Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve
Ametile. Samuti esitati eelnõu arvamuse avaldamiseks maakonna tasandil rahvatervishoiuga
seotudseotud ülesandeid täitvatele asutustele ehk maakondlikele arendusorganisatsioonidele
(KOV-ide ühiselt täidetavate ülesannete elluviijad, kellele on riigihalduse ministri käskkirjaga
antud ka vastav tegevustoetus).
Eelnõu esitati EIS-i kaudu ministeeriumidele, Eesti Linnade Liidule ja Eesti Maaomavalitsuste
Liidule kooskõlastamiseks ning Terviseametile, Tervise Arengu Instituudile, Haigekassale,
Sotsiaalkindlustusametile, Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskusele ja maavalitsustele
arvamuse avaldamiseks ka 2017. aasta juunis.125 2017. aasta detsembris esitati eelnõu
kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile126. Pärast seda eelnõu menetlemine seiskus. Seoses
valitsuse vahetusega on vaja eelnõu uuesti kooskõlastusringile saata. Võrreldes versioonidega,
mis esitati kooskõlastamiseks 2017. aastal, tehti eelnõus mõningaid muudatusi, sh võeti arvesse
paljud kooskõlastusringidelt saadud märkused. Eelnõu üldises kontseptsioonis põhimõttelisi
muudatusi ei tehtud.
10. Eelnõu jõustumine
Seadus jõustub 2021. aasta 1. juulil.
Jõustumistähtaeg on seatud arvestusega, et enne seaduse jõustumist jääks piisavalt aega, et
töötada välja vajalikud rakendusaktid ning teha läbi tehnilise normi protseduur. Kuna tegemist
on seaduse uue terviktekstiga, on vajalik ka piisav aeg, et kõik osapooled (normi adressaadid)
saaksid teha ettevalmistused oma tegevuse uue seadusega vastavusse viimiseks ning oleks
piisavalt aega eelnõuga tutvuda.
125
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/aaf04a1f-4266-43d2-99eb-acb24011ce69
126
https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0b55e866-a9f3-4275-b27f-9a59d62fe4c0
117
Andres Põder
Eesti Kirikute Nõukogu
[email protected] Meie 25.08.2020 nr 1.2-3/2506-1
Rahvatervishoiu seaduse eelnõule
arvamuse küsimine
Lugupeetud Andres Põder
Pöördume Siseministeeriumi palvel Eesti Kirikute Nõukogu poole rahvatervishoiu seaduse
eelnõuga planeeritud õigusmuudatusele arvamuse saamiseks. Sotsiaalministeerium on ette
valmistanud rahvatervishoiu seaduse eelnõu, millega soovitakse asendada 1995. aastal vastu
võetud rahvatervise seadus (materjalid on kirjale lisatud). Eelnõu saadeti 2019. aasta sügisel
avalikule kooskõlastusringile ning on nüüdseks esitatud Riigikantseleile. Uue rahvatervishoiu
seaduse kehtestamise eesmärk on korrastada rahvatervishoiu valdkonna regulatsiooni,
kaasajastades sealjuures erinevate osapoolte vastutust ja rolli inimeste tervise edendamisel
ja kaitsmisel.
Rahvatervishoid on sektoritevaheline valdkond, mis hõlmab kõiki rahvastiku tervist
parandavaid ning ebasoovitavat tervisemõju ennetavaid ja vähendavaid organiseeritud
tegevusi eesmärgiga pikendada elanike eluiga, parandada nende elukvaliteeti ja vähendada
tervisealast ebavõrdsust. Rahvatervishoiu seadusega soovitakse täpsustada ja uuendada riigi
ja kohaliku omavalitsuse üksuse ülesandeid rahvatervishoiu korraldamisel, piiranguid ja
nõudeid inimeste tervise kaitse tagamisel, rahvastiku tervisega seonduvate riiklike
andmekogude loomist ja pidamist, rahvatervishoiu meetmete rahastamist, riikliku ja
haldusjärelevalve tegemist ning nõuete rikkumisega kaasnevat vastutust.
Uue rahvatervishoiu seaduse jõustudes muutub hetkel kehtiv rahvatervise seadus kehtetuks.
Sellega seoses muutub kehtetuks ka volitusnorm, mille alusel kehtestati 1999. aastal
sotsiaalministri määrus nr 32, „Soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded“. Eelnõu
väljatöötamise käigus on Sotsiaalministeerium jõudnud seisukohale, et inimese soo
määratlemisega seotud küsimused ei sobitu rahvatervishoiu seaduse reguleerimisalasse.
Kuna soolise ebakõla käsitlemine ei sobitu rahvatervishoiu seadusesse, teeme ettepaneku
antud regulatsioon sätestada tulevikus tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS)
alusel. Selleks oleme rahvatervishoiu seaduse eelnõusse lisanud punkti, millega tehakse
ettepanek täiendada TTKS-i paragrahvi 56 lõiget 1 punktiga 12. Selle punkti alusel kehtestaks
sotsiaalminister tulevikus soolise ebakõla käsitlemise korra, mille kohaselt lähtub arstlik
ekspertiisikomisjon oma otsuse tegemisel soolise ebakõla püsivusest ning psühhiaatri
hinnangust, mis välistab soolise ebakõla tingituse psüühikahäirest. Olulisi sisulisi muudatusi
regulatsioonis planeeritud ei ole, kuid kavandatud lahendusega soovitakse jõuda juriidiliselt
korrektsema õigusliku lahenduseni. Suurimad muudatused on määruse kehtestamise aluse
ühest seadusest teise viimine ning ajakohase terminoloogia kasutuselevõtt.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
Rahvatervishoiu seaduse eelnõule on lisatud ka rakendusaktide kavandid, mis annavad
ülevaate kavandatavatest regulatsioonidest, kuid ei ole lõplikud kuivõrd edasise
ettevalmistamise ja ametliku kooskõlastusringi käigus võib tulla muudatusettepanekuid.
Eelnõule on lisatud ka soolise ebakõla käsitlemise korra kavand (kirjale lisatud), kuid ka see
määruse eelnõu saadetakse eraldiseisvale kooskõlastusringile.
Vastavalt Siseministeeriumi palvele palume Eesti Kirikute Nõukogul anda võimalusel oma
seisukoht eelnõuga kavandatava muudatuse osas. Vajadusel oleme valmis kohtuma ja
selgitusi andma. Kui nõukogul arvamus puudub, siis palume sellestki teada anda. Palume
võimalusel vastust 17. septembriks.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Marika Priske
kantsler
Lisad:
1. Rahvatervishoiu seaduse eelnõu
2. Rahvatervishoiu seaduse eelnõu seletuskiri
3. Soolise ebakõla käsitlemise korra kavand
Liis Kesa 6269 215
[email protected]
MÄÄRUSE KAVAND
EELNÕU
Sotsiaalministri määrus „Soolise ebakõla käsitlemise kord“
Määrus kehtestatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 56 lõike 1 punkti 12 alusel.
§ 1. Määruse reguleerimisala
Määrusega kehtestatakse nõuded soolise ebakõla käsitlemisele, sealhulgas soolise kuuluvuse
kohta hinnangu andmine ja soo muutmiseks loa andmine.
§ 2. Sooline ebakõla
Sooline ebakõla on märgatav ja püsiv vastuolu inimese kogetud soo ja talle sündimisel
määratud soo vahel.
§ 3. Arstliku ekspertiisikomisjoni pädevus ja soo muutmiseks nõusoleku taotlemine
(1) Sotsiaalministeerium moodustab arstliku ekspertiisikomisjoni (edaspidi komisjon), mille
pädevuses on anda hinnang isiku soolise kuuluvuse kohta ja teha otsus soo muutmise kohta.
(2) Isiku soolise kuuluvuse kohta komisjoni hinnangu saamiseks ja soo muutmise kohta
komisjoni nõusoleku saamiseks teeb isik kirjaliku avalduse Sotsiaalministeeriumile.
§ 4. Soolise kuuluvuse otsustamise ja soo muutmise alused
(1) Komisjon teeb isiku kirjaliku avalduse alusel otsuse soo muutmise kohta mõistliku aja
jooksul.
(2) Komisjon lähtub isiku soolise kuuluvuse ja soo muutmise kohta otsuse tegemisel soolise
ebakõla püsivusest ning psühhiaatri hinnangust, mis välistab soolise ebakõla tingituse
psüühikahäirest.
(3) Komisjoni otsus on perekonnaseisutoimingute seaduse alusel rahvastikuregistris soo
andmete muutmise aluseks.
§ 5. Määruse jõustumine
Määrus jõustub 1. juulil 2021. a.
1