5466715 -898525 0 0 Maaeluministeerium Meie /kuupäev digiallkirjas/ 1-4/ 62 /2020 Lai tn 39 // Lai tn 4 Tallinn 15056 Arvamuse avaldamine Euroopa Komisjoni strateegia „Talust toidulauale“ kohta Lugupeetud maaelu minister Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda (EPKK) tänab Maaeluministeeriumi t kaasamast Euroopa Komisjoni uue strateegia „Talust toidualuale“ (edaspidi strateegia ) Eesti seisukohtade kujundamise protsessi ja võimaluse eest avaldada arvamust strateegia kohta. Toetam e Euroopa Komisjoni võetud suunda soodustada ettevõtete üleminekut kestlik ule tootmisele, sh tootmistegevuse keskkonnamõju vähendami st . Kuid oleme seisukohal, et tuleb leida mõistlik ja toimiv tasakaal tootmise vajaduste ja võimaluste ning keskkonnakaitse vahel, rakendades meetmeid, mis soodustavad loodushoidu, samal ajal aga ei pärsi põllumajandus- ja toidutootmise konkurentsivõimet ega kahjusta toidujulgeolekut. Arvestades strateegiaga seatud eesmärke o leme arvamusel, et sellest võib saada eelseisva kümnendi üks kesksemaid väljakutseid põllumajandus es ja toidutootmises . Järgnevalt on esit atud EPKK seisukohad strateegia k ohta. EPKK üldised seisukohad: Selgusetu on, k uidas on plaanitud strateegia eesmärkide elluviimine . ÜPP eelarve ei ole selleks kindlasti piisav arvestades, et Ü PP vahenditega tuleb saavutada ka majandus e ja sotsiaalsed eesmärgid , nagu tootjate sissetulekute tagamine, tootlikkuse kasvatamine ja toiduga varustatus . P uudub strateegia kõige olulisem osa – toidu tootmine. Sellest, kuidas toitu tarbijani viia ei räägita ning täielikult puudub kohaliku tasandi vaade. Strateegia e esmärk on jätkusuutlik toidutootmine , samas keskendutakse keskkonnale ja põllumajandusele ehk strateegia peaks kandma hoopis nime „roheline põllumajandus“ ? Arvestama peab kõiki kolme jätkusuutlikkuse elementi – majandus, sotsiaalne ja keskkonnaalane. Hetkel kogu rõhk keskkonnal, pole arvestatud sotisaalmajanduslike mõjudega – kuidas on tootmist piirates plaanis ära toita maailma kasvav rahvastik? Tuleb tagada piisavavad rahastamise vahendid ja võrdsed konkurentsitingimused ELi ühisturul . Tuleb soodust ada investeeringuid jätkusuutliku süsteemi ülesehitamiseks ning seis ta otsetoetuste võrdsustamise eest – nõuded on kõi kidele EL-i liikmesriikidele ühesugused , kuid tingimused ja eelarvelised võimalused ebavõrdsed . Peab olema tagatud juurdepääs rahastamisele ja investeeringutele. Pole arvestatud tarbija hinnatundlikkuse ja COVID-19 mõjuga . Sellised eesmärgid toovad kaasa toidu hinnatõusu – kas tarbija on valmis selle kinni maksma? Seda mõjutab veel enam COVID-19 kriisi tulemusena tekkinud väga kõrge töötuse määr. Ranged EL i nõuded pärsivad ELi põllumajandus e ja toidutootmis e konkurentsivõimet rahvusvahelisel tasemel. Suurene b toidutootmi se kulu, mi lle tulemusena toidu hin nad tõusevad ja mis omakorda viib selleni, et tarbija hakkab hinnatundlikkuse tõttu eelistama odavamat importkaupa kolmandatest riikidest . See pärsib oluliselt tootjate konkurentsivõimet ja seab ohtu nii kohaliku kui ELi-ülese toidujulgeoleku. Strateegia rakendamise aluseks peavad olema põhjalikud mõjuanalüüsid ning p oliitika kujundamine peab põhinema teaduspõhisel lähenemise l . Läbimõtlematu tegutsemine seab ohtu toidujulgeoleku, kogu sektori sissetuleku ja konkurentsivõime. Lähenemine peab olema ELi liikmesriikide põhine – vältima peab seni edukalt majandatavate liikmesriikide diskrimineerimist . Kõigilt liikmesriikidelt ei saa nõuda samasugust muutust e hk t uleb arvestada seni saavutatu t ning arvestada tuleb li ikmesriikide erineva id baas taseme id , tingimu si (sh geograafilised ja geoloogilised ), tootmistüüpe ja põllumajanduspraktika id . Strateegiaga seatud eesmärkide täitmine aastaks 2030 ei ole realistlik. Ajaraamistik on väga piiratud ja strateegia tase endiselt väga üldine. A rvestades , et ÜPP uue perioodi strateegiakavad rakendu vad ilmselt alles 2023. aastal , n äeme, et selline kiirustamine võib vii a läbimõtlematu lähenemisen i , mis võib oluliselt ohustada nii Euroopa toidujulgeolekut, põllumajandus- ja toidu tootmise konkurentsivõimet kui ka elanikkonna heaolu. Eesmärkide täitmine peab toimuma testitud ja toimivate lahenduste (sh alternatiivid) kaudu . Ei tohi soodustada vähetestitud lahendusi , mille tõhusus ja mõju pole piisavalt uuritud ning tulemusena v õivad kaasneda negatiivsed tagajärjed. Eesti jaoks on oluline seista võimalikult hilise võrdlusaasta eest , mis arvestaks paremini meie tootmise tegelikku potentsiaali, mis on avaldunud alles viimastel aastatel. EPKK seisukohad s trateegia eesmärkide kohta: T aimekaitsevahendite (edaspidi TKV ) kasutamise vähendamise l tuleb keskenduda kasutamisega seotud riskide vähendamisele , mitte koguste piiramisele . Eesti on TKV kasutamise kogustega EL s viimaste seas . Seni , kuni alternatiivide olemasolu on piiratud , ei ole TKV koguselised piirangud asjakohased ja soodustama peab integreeritud taimekaitse rakendamis t toetavaid investeeringuid . V äetiste kasutamise l tuleb keskenduda kasutamisega seotud riskide vähendamisele ja kasutustõhususe suurendamisele , mitte koguste piiramisele . K a väetiste korral on Eesti kasutamise kogustelt ELi viimaste seas. Täna Eestis seatud väetamisnormid arvestavad juba taimekasvu vajadust ja bilansipõhisust ehk väetiste kasutamise vähendamise ga kaasneb oluline mõju saagikusele ja saagi kvaliteedile, sh riiklikule toidujulgeoleku le . A nti bi oo t ikumide kasutamise vähendamise l peab soodustama tegevusi resistentsuse vähendamis eks . Tuleb soodustada investeeringuid, mis aitavad luua eeldusi antibiootikumide kasutamise vähendamiseks, sh investeeringud loomade heaolu ja tervise parandamiseks (nt bioohutuskavad , karjatervis) . Peab olema tagatud lisafinantseerimine s eni , kuni haiguste ennetamine on kallim kui ravimine . Mahepõllumajanduse osakaalu suurendami ne saab tulla vaid turunõudluse kasvu kaudu ja soodustama peab mahe tooraine väärindamist . Eestis on mahetootmise osakaal umbes 2 3 % haritavast põllumaast, millega oleme ELi esimeste seas. Mahe maa pinna suurendamine kunstlikult ei ole mõistlik, kui seda ei toeta turunõudluse kasv ja me ei suuda mahetoorainet piisavalt väärindada . T oidujäätmete vähendamise eesmärgi seadmisel on vaja määratleda toidukao mõiste ja rõhk peab olema tarbija tekitatud jäätmetel. Eristama peab välditavaid ja vältimatuid toidujäätmeid ning on vaja investeeringuid, et soodustada toidujäätmete teisese kasutamise võimalusi. Koda e i toeta toidupakendile täiendavate nõuete lisamist. Toidu tootmises ja - tööstuses on toiduohutusest lähtuvalt pakendi valdkond rangelt reguleeritud , mistõttu on tingimused niigi oluliselt piiratud. Lisatingimuste asemel peab soodustama innovatsiooni ja alternatiivide leidmist (nt taastuvate materjalide loetelu laiendamine) . Loodav kestliku toidu märgistamise süsteem peab olema teaduspõhine ja rakendatud ühetaoliselt kõigis liikmesriikides. T o otjale ei tohi kaasneda olulisi lisakulutusi ja -nõudeid ning süsteem peab olema lihtne nii tootjale rakendada kui tarbijale mõista. Soodustama peab lühikest tarneahelat, takistamata eksporti ning võimaldama kohaliku toidu tunnustamist, et toidutootmise kaudu säilitada kohalikku kultuuri ja traditsiooni. Ettepanek ühtlustatud kohustusliku toitumisalase teabe esitamise kohta pakendi esiküljel peab olema tarbijale üheselt arusaadav. Ei tohi tekkida olukorda, kus võrreldakse võrdlematu t . O leme seisukohal, et ei saa lubada taimse päritoluga toodete nimetamist loomsete toodete nimega (nt taim ne „piim “ või „liha“ ). E i saa lubada olukorda, kus Euroopa Komisjon hakkab kodanikele toitumist dikteerima – valik peab jääma tarbijale . Soodustama peab mitmekesist kohalik k u päritolu toi du tarbimist ning seejuures arvestama kohalike toitumisharjumuste ja tootmisvõimalustega. Strateegia rakendamine ei tohi pärssida toiduga kindlustatuse tagamist . Prognooside kohaselt peaks 2050. aastal maa ära toitma 10 miljardit inimest – kuidas on see võimalik ilma suurendamata tootlikkust ja rahvusva hel ist kaubandust ? Tänane COVID-19 kriis näitas , kui oluline on isevarustatuse tagamine, strateegiaga ei tohi piirata põllumajanduse ja toidutootmise elujõulisust. Toetame ELi nõuetega kooskõlas olevate rahvusvaheliste tootmisstandardite juurutamist. L isaks l eiame, et võrdsete tingimuste tagamiseks ei tohiks liikmesriigid luua eraldi siseriiklikke standardeid. Põllumajanduse- ja toidutootjate konkurentsivõime parandamiseks ei tohi ELi turgudele lubada importtoitu, mis ei vasta ELi keskkonnanõuetele. Vastasel korral hakkab tarbija eelistama odavamat imporditud toitu kolmandatest riikidest. Oluline on tagada järelevalve importtoidu kvaliteedi tagamiseks. ELi ühisturul peavad olema tagatud võrdsed konkurentsitingimused. Eesti otsetoetused on umbes kolmandiku võrra madalamad ELi keskmisest ja kordi väiksemad kõige kõrgematest toetustasemetest. Samal ajal nõutakse Eesti põllumeestelt EL-i nõuete täitmist 100%, kuid makstavad hüvitised on keskmisest oluliselt madalamad. Järgnevalt on esitatud ülal toodud seisukohtad e täpsemad selgitused: Taimekaitsevahendite kasutamise vähendamine: e esmärk vähendada aastaks 2030 keemiliste pestitsiidide kasutamisega seotud riski ja ohtlikumate pestitsiidide kasutamist 50 % võrra. Eesti seisukohalt ei saa toetada kogustega seotud eesmärke, vaid pigem tuleb keskenduda kasutamisega seotud riskide vähendamisele. Eestis on TKV kasutamine hektari kohta oluliselt väiksem võrreldes ELi keskmise ga – viimaste teadaolevate andmete kohaselt o n Eesti kõikide ELi liikmesriikide arvestuses nimekirja viimaste hulgas koos Rootsi ja Iirimaaga . Näiteks võrreldes ELis turustatud TKV koguseid kasutusel oleva põllumaa kohta, siis 2018. aastal müüdi neid Küprosel 9 kg, Maltal 8 kg, Hollandis 4 kg, Eestis aga 0, 6 kg hektari kohta. Allikas: Eurostat Olukorras, kus alternatiivide olemasolu on piiratud ja turul on juba praegu liiga vähe üksteist asendavaid tooteid võib koguseline eesmärk veelgi vähendada huvi uute TKV-de turule toomise vastu. Lisaks soodustab see ka resistentsuse teket. Samuti kaasneb oht, et alternatiivide puudumise tõttu võib tekkida huvi nn TKV -de „kokteilide“ kasutamiseks ( erinevate TKV toimeainete kombineerimine ) , mille võimalik mõju keskkonnale pole teada. Strateegias on ühe võimaliku alternatiivina käsitletud bioloogilisi toimeaineid sisaldavaid TKV - sid , mis meile teadaolevalt on täna vähekasutatud ning vajab uurimist nende kasutamise efektiivsus ja kaasnev keskkonnamõju (suurtes kontsentratsioonides risk keskkonnale) . Seega leiame, et paranema peab t õhusate ja ohutumate T KV-de kättesaadavus. Valik peaks olema selline, et me ei tekitaks ise resistentsusi, mis mujal maailmas on juba välja kujunenud. Muuhulgas tuleb seoses kliimamuutustega järjest enam juurde kahjur e id ja haiguse i d , millega kaasnevad täiendavad ohud taimetervisele (nt haigused, mida varem Eestis ei ole esinenud) . Taimede kaitsmine on oluline, et põllumehed saaksid kaitsta oma toodangut umbrohtude, haiguste ja kahjulike putukate eest ning seeläbi suudaksid täita oma rolli Eesti toidujulgeoleku tagamisel. Kui saak (sh saagi kvaliteet) hävib kahjurite või taimehaiguste tõttu, siis kogu külvieelne mulla ettevalmitustöö (väetamine, masintööd) on lihtsalt koormus keskkonnale ehk ei looda mingit lisandväärtust. Se llest tulenevalt vajavad p õllumajandustootj ad toimivaid vahend e id taimede kaitsmiseks, et kindlustada, et meie toidulaual oleks piisavalt kvaliteetset ja tervislikku toitu. Oleme seisukohal, et keskenduda tuleb täppistehnoloogiate kasutuselevõtmise soodustamis ele , integreeritud taimekaitse (ITK) ulatuslikuma le rakendamis ele ning teadus- ja arendustegevuse toetamisele . Leiame, et liikmesriikides, kus TKV kasutamine on ELi keskmisest madalam tuleb leida lahendusi ja soodustada tegevusi, mis aitavad hoida seni saavutatud head taset, mitte nõudma täiendavat kasutamise vähendamist . Eriti olukorras, kus me ei suuda pakkuda toimivaid alternatiivseid lahendusi ning seisame silmitsi uute kahjurite ja haiguste leviku kasvuga . Väetiste kasutamise vähendamine: e esmärk vähendada aastaks 2030 toitainete kadu vähemalt 50 % võrra, millega kaasneb väetiste kasutamise vähendamine vähemalt 20 % võrra. Strateegiast ei selgu, mida täpselt on mõeldud toitainete kao all, st kas mõeldud on toitainete – N, P, K – kasutamise efektiivsust või on siiski aluseks terviklik lähenemine ehk seda vaadatakse toitainete - ring i põhiselt . Oleme arvamusel , et enne koguseliste eesmärkide seadmist on vaja paika panna toitainete optimaalne kadu ning toitainete kasutamise efektiivsuse eesmärgid. Siinkohal ei ole võimalik kõigile ELi liikmesriikidele rakendada ühtseid näitajaid, vaid need peavad olema välja töötatud eraldi liikmes riigi spetsiifiliselt ning põhinema põhjalikel teadusuuringutel . Arvestada tuleb riikide hetketaset, kasutatavaid tootmistüüpe, geograafilisi ja geoloogilisi eripärasid, jne. Analoogselt TKV-de kasutamisega on Eestis ka v äetiste (sh mineraalväetiste) kasutamine hektari kohta oluliselt väiksem ELi keskmisest, oleme selle näitajaga taaskord viimaste seas. Lisaks on Eestis juba täna väetamisnormid seatud selliselt, et arvestatud on taimekasvu vajadust ja bilansipõhis ust . Ehk k ui vähendame väetiste kasutamist, siis ei saa taim enam piisavalt vajalikke toitaineid ning sellega kaasneb saagikuse ja ka saadav a saagi kvaliteedi langus , millega seame ohtu riigi toiduga varustatuse tagamise . Seega ei saa Eesti seisukohalt ka siin toetada koguseliste eesmärkide seadmist, vaid pigem tuleb keskenduda kasutamisega seotud riskide vähendamisele ja kasutustõhususe tõstmisele. Fookus peab olema toitainete kasutamise efektiivsuse suurendamisel, et seeläbi vähendada toitainete kadu ja sellega kaasnevat keskkonnamõju , samaaegselt tõhustades ressursi kasutust ning saagi kvaliteeti. Anti b ioo t ikumide kasutamise vähendamine: e esmärk vähendada aastaks 2030 põllumajandusloomadel ja vesiviljeluses kasutamiseks ette nähtud anti b ioo t ikumide kogumüüki ELis 50 % võrra. Oleme seisukohal, et koguseliste eesmärkide asemel tuleb soodustada selliseid investeeringuid, mis aitavad kaasa antibiootikumide kasutamise vähendamise le , sh investeeringud loomade heaolu ja tervise parandamiseks (nt bioohutuskavad , karjatervis). 1546225 1706245 0 0 Võrreldes teiste ELi liikmesriikidega on Eestis veterinaarmeditsiinis kasutatavate antibiootikumide kogused keskmisest väiksemad. Samas on probleemiks kolmanda ja neljanda põlvkonna antibiootikumide keskmisest oluliselt suurem kasutamine. Ehk kasutatakse palju asendustoimeainetega antibiootikume, mis soodustab resistentsuse teket. Allikas: ESVAC raport 2015 Se etõttu leiame, et Eesti seisukohalt on oluline soodustada tegevusi, mis loovad eeldusi antibiootikumide kasutamise vähendamiseks. Lisaks peame vajalikuks teadusarengu toetamist alternatiivide leidmiseks ning nii põllumajandustootjate kui veterinaaride teadlikkuse tõstmist. Seni , kuni loomakasvatuses on haiguste ennetamine kallim kui ravimine , peab olema tagatud lisafinantseerimine , et toeta da ennetavate meetmete rakendamist. Mahepõllumajanduse osakaalu suurendamine: e esmärk suurendada aastaks 2030 mahepõllumajanduse osakaalu haritavast põllumaast vähemalt 25 %- ni . 2019. aasta andmete põhjal on Eestis peaaegu veerand põllumajandusmaast haritud mahedalt. Mahepõllumajandusmaa osakaal on olnud kasvutrendis, 2019. aastal moodustas see ligi 23 % (ehk 221 000 hektarit) , võrreldes 2018. aastaga kasvas maheda osakaal 7%. Sellega oleme EL i s Austria järel teisel kohal ning selle põhjal on Eestis umbes kolm korda rohkem mahemaad kui ELis keskmiselt (2018. aastal oli ELi keskmine 7,5%). Allikas: Eurostat Leiame, et Eesti kontekstis peaks fookuses olema mahetootmise potentsiaali tõhus rakendamine . Täna on mahemaa osakaal suur, aga mahetoodangu osakaal lõpptoodangus võiks olla suurem . Se llist lähenemist toetab ka Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava aastani 2030 ( PõKa ). Arvesse tuleb võtta kumuleeruvat sotsiaalset ja majanduslikku mõju , mis tuleneb mahetoodete tavalisest madalamast saagikusest ja toodete kõrgemast hinnas t. Maheda osakaalu suurendamine peaks tulema turunõudlusest , mitte tekitatud kunstlikul t. V astasel juhul tekib maheturu kokkuvarisemise oht, sest nõudluse ja pakkumise tasakaal on rikutud. Mahetootmise kasv saab tugineda ainult turunõudluse arengule. Strateegias on ühe mahetootmise edendamist toetava meetmena maksuerisus mahetoidule. Leiame, et sellise maksuerisuse puhul on vajalik teaduspõhine lähenemine ja selgitus, kuidas ja kas mahetoit on (alati) oluliselt kasulikum tervisele kui tavatoode. Oleme seisukohal , et tuleviku Euroopa põllumajandusmudel peaks hõlmama erinevat tüüpi põllumajandusettevõtete elujõulisust . Mahetootmise osa kaalu suurenemisega kaasneb paratamatult ka maheda intensiivistumine (sh väetiste kasutamise suurenemine). Nõudlusele vastava pakkumise kindlustamiseks tuleb tõsta mahekultuuride saagikust, selleks on aga vajalikud tootmise edendamist toetavad uuringud ja arendustegevused. Leiame, et maheda puhul tuleb toetada segatootmist , mis tagab orgaanilise väetise olemasolu ja seeläbi toitainete ringluse ning täisväärtusliku saagi ehk tervisliku ja kvaliteetse toidu meie söögilaual. Kui taim ei saa piisavalt toitaineid on ta vastuvõtlikum erinevatele haigustele ning väheneb saagi kvaliteet. Toidujäätmete vähendamine: Eesmärk v ähendada aastaks 2030 toidujäätmeid inimese kohta 50 % võrra nii jaemüügi kui ka tarbija tasandil . Toidujäätmete tekke vähendamise korral on oluline teha selget vahet, mis on välditav (raiskamine) ja mis on vältimatu (kaotus). Toidukadu on üldjuhul mõistetav kui toit, mida millegipärast ei kasutata toiduna või millele ei ole leitud otstarbekohast rakendust. Toidukadude määratlemisel tuleb arvestada ka põllumajandustootjate kontrolli alt välja s olevaid tegureid, n t ebasoodsad ilmastikuolud ja kliimamuutused, kahjurid ja haigused ning turutõrked. Kuna täna ei ole defineeritud toidukadude olemust, siis leiame, et kõigepealt on vajalik määratleda toidukao mõiste. Oleme seisukohal, et toidujäätmete vähendamisel peab rõhk olema kodumajapidamistes tekkivate jäätmete vähendamisele. Eestis on hinnatud, et aastas tekib toidujäätmeid üle 92 000 tonni, millest 7 1 % pärineb kodumajapidamistest ning ülejäänu moodustavad toid ujäätme d toitlustusettevõtetest, toidukauplustest ja toiduainetööstusest. Uuringute põhjal tekitab Eesti inimene aastas keskmiselt 54 kg toidujäätmeid, millest toidukadu moodustab 36% ehk inimese kohta ligi 20 kg raisatud toitu aastas . Peame vajalikuks tõsta inimeste teadlik ust toidujäätmete ja toidukao tekkepõhjuste ning vältimise ja vähendamise võimaluste kohta. Kuna eesmärk on ka pakendijäätmete (sh ühekordsete pakendite) vähendamine, siis toetame lähenem ist , mis tagab pakendi mahu ja toidu koguselise tasakaalu. T oidukao üheks peamiseks põhjuseks toidu või toiduainete riknemine ning seda seetõttu, et ostetakse ja valmistatakse liiga palju toitu ning ei osata õigesti säilitada. Eesti kodumajapidamistest põhjustab toidu riknemine 44% toidukadudest. Seega tuleb eelista da lahendu si , kus inimesed saavad toitu osta vastavalt vajalikele kogustele . Allikas: SEI uuring „Toidujäätmete ja toidukao teke Eesti kodumajapidamistes ja toitlustusasutustes“, 2015 Toidukao põhjustab sageli ebapiisav tehnoloogia, teadmiste ja oskuste puudumine, halb logistika, ebatõhusad turud või ebapiisavad haldusprotseduurid. Toidutootjatelt nõutakse, et kõik tootmises tekkinud koostisosad , sh kõrvalsaadused ja jäägid leiaksid kasutamist. Osalt tehnoloogia puudumisest osalt ka ebapiisavatest kogustest lähtuvalt, ei ole kõikide tekkinud koostisosade „kokku korjamine“ majanduslikult mõttekas. Hetkel on toidujäätmete teisese kasutamise väljundiks biokütuse tootmi s e ( nt biopiiritus ) jaoks olemas tehnoloogiline lahendus, mis ei nõua väga suurt investeeringut ja toimib ka väiksemate koguste puhul (st võimalik rakendada piirkondlikul tasemel). See võib olla hea lahendus soodustamaks üleminekut ringmajandusele ja jätkusuutlikule ärimudelile. See ga on oluline soodustada taoliste lahenduste rakendamist kohalikul tasandil investeeringutoetuste kaudu. Euroopa vajab müümata, tarbimata ja söögikõlbmatu toidu kogumiseks ning sööda tootmiseks, biokütuse tootmiseks või biogaasi tootmiseks laiahaardelist (innovatsioon, poliitika, toetusmeetmed) lähenemisviisi. Pakendijäätmete vähendamine: toidupakendi nõuete üle vaatamine. Täna on toidup akendi, sh toiduga kokkupuutuvate materjalide temaatika juba ELi tasemel oluliselt reguleeritud – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1935/2004, komisjoni määrus (EL) nr 10/2011 ja määrus (EÜ) nr 282/2008. Se llest tulenevalt on antud valdkonnas niigi piiratud tingimused , kuna kehtib piiratud loetelu kasutada lubatud materjalidest ehk toiduga kokkupuutel ei ole võimalik kasutada igat plasti. Lisaks on toiduohutusest tulenevalt kasutatavatele toidupakendite lahendustele keeruline leida alternatiive, kuna see peab olema õhu-, õli-, niiskuse- ja rasvakindel. Tihtipeale on olemasolevad keskkonnasõbralikumad alternatiivid kordades kallimad, mis ei ole tarbijale taskukohane ning ei garanteeri vajalikku toiduohutust ja võib hoopis viia toidujäätmete suurenemiseni . Seega oleme seisukohal, et toidupakendile täiendavate lisatingimuste seadmine ei ole asjakohane , vaid süvendab olemasolevat probleemi ja ei paku olukorrale lahendust. Leiame, et on vaja toetada innovatsiooni, et laiendada taaskasutatavate materjalide loetelu ning pakkuda alternatiive, mis on tarbijale taskukohased ja tagavad toiduohutuse. Peame tähtsaks ka kohaliku tasandi tugevamat juurutamist. COVID-19 eriolukorra kogemus näitab, et pikad tarneahelad kriisi olukordades ei toimi, vaid vajalik on tagada lühemad tarneahelad ehk tuleb soodustada ja toetada kohalikul tasemel esmavajaduste kindlustamist. Toidupakendi korral näeme potentsiaali tugevdada kohalikku ringmajandust, näiteks pakendi ringlussevõtu kaudu. Eriolukorras oli toidutööstuses probleem Hiinast toidupakendi kättesaamisega, kui aga oleks tagatud piisavas mahus pakendi ringlussevõtt kohalikul tasemel, ei oleks tootjat sunnitud seda väljastpoolt sisse ostma. Kestliku toidu märgistamise süsteemi loomine: ingl Front-of- Pack (FOP) märgistamise süsteemide rakendamine Leiame, et selline kogu ELi hõlmav märgistussüsteem peab olema teaduspõhine ning rakendatud ühetaoliselt kõigis liikmesriikide s (nt Prantsusmaal, Itaalias ja Saksamaal olemas oma FOP märgistus) . Kindlasti ei tohi ühtse märgistusüsteemi rakendamisega tootjale kaasneda lisanõudeid ja -kulusid ning see peab olema lihtsalt teostatav. Toidu märgistamine peab olema tarbijale arusaadav ning välistama olukorra, kus võrreldakse omavahel võrdlematuid asju. Selgelt peab olema mõistetav toidu tooraine olemus, st kas toit on loomse või taimse päritoluga, töödeldud või mitte, jne. Märgistuse l iigne lihtsustamine võib tarbijale anda valed signaalid. Näiteks nn valgusfoori lahenduse kasutamine , kus hindamise aluseks on värvid „punane“, „kollane“ ja roheline “, võib kaasa tuua selle, et t oitu hinnatakse ainult värvi põhjal ning toidu koostist üldse ei vaadata. Leiame, et v algusfoori lähenemise rakendamine on inimeste psühholoogiline manipuleerimine, mida kindlasti ei saa toetada. Samuti peame oluliseks loomse ja taimse päritoluga toodete eristamist, see peab olema selgelt eristatav, mistõttu leiame, et tuleb keelata taimse päritoluga toodete nimetamine loomsete toodete nimega (nt taim ne „piim“ või „liha“ ). Tegemist on tarbija eksitamisega ning väärarusaamade tekitamisega. Ühe märgistussüsteemi mõõdikuna soovitakse rakendada keskkonnajalajälge, mille sisu hetkel ei ole teada. Kui selleks on süsiniku jalajälg (ingl carbon footprint ), siis ei saa toeta enne sellisele süsteemile üle minemist kui on välja töötatud ühtne arvestusmetoodika ja vastav nõustamismehhanism. L eiame , et keskkonnamõju seisukohalt on kõige lihtsamini hoomatav mõõdik toidukilomeeter, mis on kõigile üheselt mõistetav ja lihtsalt rakendatav. Üleminek tervislikule toitumisele : eesmärk tõsta tarbijate teadlikkus t toidukvaliteedi ja selle päritolu kohta ning vähendada lihasöömis t (eelkõige punase liha) Oleme seisukohal, et soodustada tuleb tasakaalustatud ja mitmekesist toitumist, mis põhineb võimalikult lähedalt ja kohalik k u päritolu toidul . Peame vajalikuks riiklike t oitumissoovituste välja töötamis t, milles arvestatakse kohalike toitumisharjumustega (sh ajaloolised harjumused) ja tootmisvõimalustega . Üleminek tervislikule toitumisele peaks soodustama ka tarneahela lühenemist ning kohalikku tootmist. Tervislik toit on väga lai mõiste ning igaühe jaoks individuaalne. Toetame inimeste tervise edendamist ning tasakaalustatud ja mitmekesise toitumise propageerimist. Vältida tuleb ühekülgseid ja äärmuslikke dieete. Kuid leiame, et ei tohi tekkida olukorda, kus Euroopa Komisjon hakkab inimestele toitumist ette dikteerima. Näiteks on ü heks eesmärgiks seatud lihasöömise vähendamine, samas on eestlasele omane süüa keskmisest rohkem liha , mis on eestlas t e toidulaual olnud ajalooliselt üks põhi toit. Statistikaameti andmetel on 2018. aastal liha söömine suurenenud 11% võrreldes 2017. aastaga. Kokku söödi 2018. aastal 115 000 tonni liha ning keskmiselt sööb Eesti inimene aastas 42,8 kg sealiha , 31 kg linnuliha ja 10 kg veiseliha. Strateegiast ei selgu, kuidas on plaanitud liha söömist vähendada ning pole hinnatud, mis võivad olla sellega kaasnevad mõjud inimese tervisele. Läbi ajaloo on inimesed harjunud sööma toitu, mis on võimalikult lähedalt kättesaadav (st võimalik kohalikes oludes kasvatada) ning varieerub hooajaliselt. Oleme arvamusel, et ei tohi soodustada olukorda, kus toidulaual moodustavad valdava osa nn võõrad toidud (ehk importtoit). Mida kaugem toit meile on, seda suurem on selle keskkonnamõju toidu tootmiskohale, sest lisaks kohalikule nõudlusele tuleb kat t a ka väljast poolt tulev nõudlus. Oluline on kindlustada, et Eesti inimesele oleks kättesaadav kohalik kvaliteetne toit. Vastasel juhul soodustame importtoidu osakaalu ning sellega piirame toidutööstuse elujõulisust. Täna annab toidutööstus umbes 2% Eestis loodud lisandväärtusest, andes 13% töötleva tööstuse lisandväärtusest, kus ühe suurema osa toodangust annab lihatööstus (vastavalt 19%). Toidu reformuleerimine , st koostise muutmise puhul on oluline silmas pidada, et tagatakse toidu säilivus. Eestis on toidu koostise muutmise valdkonnas palju tehtud ning oleme tasemel, kus täiendavad muutused on juba äärmiselt keerulised ja seavad ohtu toidukvaliteedi . Kõik edasised tegevused toidu reformuleerimisel peavad tuginema teadusarengul , st muudatustega kaasnev mõju nii toidu kvaliteedile kui inimese tervisele, peab olema uuritud. Toiduga kindlustatus e tagamine Rahvusvaheline põllumajandustoodetega kauplemine aitab kaasa toidu paremale kättesaadavusele kogu maailmas, mis on hädavajalik kasvava le nõudlusele reageerimiseks, mille põhjustajaks on maailma elanikkonna suurenemine. 2050. aastal peaks maa ära toitma 10 miljardit inimest, kuid kuidas on see võimalik ilma suurendamata tootlikkust ja rahvusvaleist kaubandust ? Ei saa ignoreerida asjaolu, et rahvaarvu kasv tähendab ka vajadust suurendada toidutootmise mahtu. Strateegia rakendamine ei tohi piirata kohaliku toidutootmise ja põllumajanduse elujõulisust. Soodustada tuleb lühemat tarneahelat, mis ei takista ks ega piiraks eksporti. Leiame, et lühem toidu tarneahel on üks võtmetegureid kestlikuma tootmise suunas liikumisel. See pakub lahendusi mitmetele keskkonnaprobleemidele, nt pakendi ringlussevõtt ning toetab kohalike ettevõtete elujõulisust. Samuti peame vajalikuks kohaliku toidu propageerimise lubamist, mis samaaegselt aitab kaasa ka kohaliku kultuuri ja traditsioonide säilitamisele toidutootmise kaudu. Turustamisstandardid Euroopa põllumajandus e ja toidutootjate kaitseks on oluline rahvusvahelise kaubavahetuse korral järgida Euroopa tootmisstandardeid. Võrdsete võimaluste säilitamiseks ei tohiks ELi turgudel lubada importtoitu, mis ei vasta ELi toiduohutuse ja keskkonnanõuetele. Siinkohal on äärmisel tähtis tagada piisav ja kvaliteetne järelevalve importtoidu kvaliteedi üle, et minimeerida toidupettuste osakaalu ELi turul. Samuti tuleb kindlustada, et rahvusvahelised standardid oleksid kooskõlas Euroopa keskkonna- ja kliimaeesmärkidega. Toetame olemasolevate tootmisstandardite üle vaatamist. Kuid uute standardite loomine ja olemasolevate läbi vaatamine ei tohi juurde tekitada toidujäätmeid. Lisaks s keemid, mis tõstavad esile toote jätkusuutlikkuse aspekte näiteks keskkonnajalajälge või loomade heaolu, ei tohiks mõjutada põhikoostise esitamise nõudeid (nt valgu- ja rasvasisaldus). Võrdsete tingimuste tagamiseks peame oluliseks, et ELi liikmesriigid ei tohiks luua eraldi siseriiklike standardeid. Standardid peavad olema ühtsed, et säiliks id võrdsed konkurentsivõimalused ELi ühisturul . Võrdsete konkurentsivõimaluste puudumine ELi ühisturul Ühtlasi ei tohi unustada, et täna on olukord sektoris äärmiselt ebakindel. Tuleb vastamisi seista väljakutsetega, mida on endaga kaasa toonud COVID-19 kriis. Eesti tootjatel on üheks olulisemaks probleemiks võrdsete konkurentsitingimuste puudumine ELi ühisturul . Täna on Eesti otsetoetused ühed madalamad, olles umbes kolmandiku võrra madalamad ELi keskmisest ja kordi väiksemad kõige kõrgematest toetustasemetest. Samal ajal nõutakse Eesti põllumeestelt EL-i nõuete täitmist 100%, kuid makstavad hüvitised on keskmisest oluliselt madalamad. Komisjoni ettepaneku kohaselt jääb Eesti põllumajandustoetuste tase ka uue eelarveperioodi lõpuks meie keskmisest konkurendist ligi veerandi võrra madalamaks, millega ei saa kuidagi nõustuda. Seetõttu peame väga oluliseks, et Eesti seisaks jõuliselt võrdsete otsetoetuste tagamise eest. Kokkuvõte : Kokkuvõttes leiame, et äärmiselt oluline on jälgida terviklikku lähenemisviisi ning välja töötada jätkusuutlik poliitika ja programmid, mis toetaksid üleminekut kestlikule majandusele ning võimaldaksid juurdepääsu rahastamisele ja investeeringutele. Uute poliitikate, sh strateegiate, välja töötamisel peab tagama valdkondade ülese sidususe. Arvestada tuleb rakendatavate nõuete mõju laiemalt ehk tuleb vältida olukordi, kus teatud nõuete täimine võib tekitada täiendavat negatiivset keskkonnamõju teises valdkonnas. Siinkohal ei saa ka unustada põllumajandussektori (sh metsandus) suurt potentsiaali süsiniku sidumiseks ja võimalusi pakkuda pikaajalisi lahendusi kliimamuutustega toimetulekuks. Põllumajanduses tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste korral tuleb arvestada ka looduslikest protsessidest tulenevaid heitmeid, mida ei saa vältida, mis on osa looduslikust tsüklist. Ei saa märkimata jätta senist panust kliima- ja keskkonnavaldkonnas, heitkoguste vähendamise ja keskkonnasäästlike praktikate rakendamise kaudu. Näiteks on alates 1990. aastast Euroopa põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heitmed vähenenud enam kui 20%, kui samal ajal on tootlikkus kasvanud 25% võrra. Selle jätkumist saab toetada läbi keskkonnaalaste õigusaktide, mis tunnustavad seniseid pingutusi ja annavad piisavalt paindlikkust loodusvarade tõhusaks kastutamiseks, toetavad üleminekut jätkusuutlikule majandusele, samal ajal tagades toiduga kindlustatuse. Seetõttu on ülioluline, et seatud eesmärgid oleksid realistlikud ning arvestaksid ka kliimamuutuse tagajärgi, millega tootjad juba täna silmitsi seisavad. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Lindsaar Juhatuse liige Teadmiseks: Keskkonnaministeerium, Sotsiaalministeerium, Rahandusministeerium, Välisministeerium, Eesti kliima- ja energiapoliitika erisaadik Kaja Tael, Riigikogu komisjonid: Euroopa Liidu asjade komisjon, Maaelukomisjon, Keskkonnakomisjon Riina Maruštšak +372 600 9349 /
[email protected]
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Pärnu mnt 141 Tallinn 11314, tel 600 9349,
[email protected]
Maaeluministeerium Meie /kuupäev digiallkirjas/ 1-4/62/2020
Lai tn 39 // Lai tn 4
Tallinn 15056
Arvamuse avaldamine Euroopa Komisjoni
strateegia „Talust toidulauale“ kohta
Lugupeetud maaeluminister
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda (EPKK) tänab Maaeluministeeriumit kaasamast Euroopa
Komisjoni uue strateegia „Talust toidualuale“ (edaspidi strateegia) Eesti seisukohtade
kujundamise protsessi ja võimaluse eest avaldada arvamust strateegia kohta.
Toetame Euroopa Komisjoni võetud suunda soodustada ettevõtete üleminekut kestlikule
tootmisele, sh tootmistegevuse keskkonnamõju vähendamist. Kuid oleme seisukohal, et tuleb
leida mõistlik ja toimiv tasakaal tootmise vajaduste ja võimaluste ning keskkonnakaitse vahel,
rakendades meetmeid, mis soodustavad loodushoidu, samal ajal aga ei pärsi põllumajandus- ja
toidutootmise konkurentsivõimet ega kahjusta toidujulgeolekut. Arvestades strateegiaga seatud
eesmärke oleme arvamusel, et sellest võib saada eelseisva kümnendi üks kesksemaid
väljakutseid põllumajanduses ja toidutootmises.
Järgnevalt on esitatud EPKK seisukohad strateegia kohta.
EPKK üldised seisukohad:
• Selgusetu on, kuidas on plaanitud strateegia eesmärkide elluviimine. ÜPP eelarve ei
ole selleks kindlasti piisav arvestades, et ÜPP vahenditega tuleb saavutada ka
majanduse ja sotsiaalsed eesmärgid, nagu tootjate sissetulekute tagamine, tootlikkuse
kasvatamine ja toiduga varustatus.
• Puudub strateegia kõige olulisem osa – toidu tootmine. Sellest, kuidas toitu tarbijani
viia ei räägita ning täielikult puudub kohaliku tasandi vaade. Strateegia eesmärk on
jätkusuutlik toidutootmine, samas keskendutakse keskkonnale ja põllumajandusele ehk
strateegia peaks kandma hoopis nime „roheline põllumajandus“?
• Arvestama peab kõiki kolme jätkusuutlikkuse elementi – majandus, sotsiaalne ja
keskkonnaalane. Hetkel kogu rõhk keskkonnal, pole arvestatud sotisaalmajanduslike
mõjudega – kuidas on tootmist piirates plaanis ära toita maailma kasvav rahvastik?
• Tuleb tagada piisavavad rahastamise vahendid ja võrdsed konkurentsitingimused
ELi ühisturul. Tuleb soodustada investeeringuid jätkusuutliku süsteemi
ülesehitamiseks ning seista otsetoetuste võrdsustamise eest – nõuded on kõikidele EL-i
liikmesriikidele ühesugused, kuid tingimused ja eelarvelised võimalused ebavõrdsed.
Peab olema tagatud juurdepääs rahastamisele ja investeeringutele.
1
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Pärnu mnt 141 Tallinn 11314, tel 600 9349,
[email protected]
• Pole arvestatud tarbija hinnatundlikkuse ja COVID-19 mõjuga. Sellised eesmärgid
toovad kaasa toidu hinnatõusu – kas tarbija on valmis selle kinni maksma? Seda mõjutab
veel enam COVID-19 kriisi tulemusena tekkinud väga kõrge töötuse määr.
• Ranged ELi nõuded pärsivad ELi põllumajanduse ja toidutootmise
konkurentsivõimet rahvusvahelisel tasemel. Suureneb toidutootmise kulu, mille
tulemusena toidu hinnad tõusevad ja mis omakorda viib selleni, et tarbija hakkab
hinnatundlikkuse tõttu eelistama odavamat importkaupa kolmandatest riikidest. See
pärsib oluliselt tootjate konkurentsivõimet ja seab ohtu nii kohaliku kui ELi-ülese
toidujulgeoleku.
• Strateegia rakendamise aluseks peavad olema põhjalikud mõjuanalüüsid ning
poliitika kujundamine peab põhinema teaduspõhisel lähenemisel. Läbimõtlematu
tegutsemine seab ohtu toidujulgeoleku, kogu sektori sissetuleku ja konkurentsivõime.
• Lähenemine peab olema ELi liikmesriikide põhine – vältima peab seni edukalt
majandatavate liikmesriikide diskrimineerimist. Kõigilt liikmesriikidelt ei saa
nõuda samasugust muutust ehk tuleb arvestada seni saavutatut ning arvestada tuleb
liikmesriikide erinevaid baastasemeid, tingimusi (sh geograafilised ja geoloogilised),
tootmistüüpe ja põllumajanduspraktikaid.
• Strateegiaga seatud eesmärkide täitmine aastaks 2030 ei ole realistlik. Ajaraamistik
on väga piiratud ja strateegia tase endiselt väga üldine. Arvestades, et ÜPP uue perioodi
strateegiakavad rakenduvad ilmselt alles 2023. aastal, näeme, et selline kiirustamine
võib viia läbimõtlematu lähenemiseni, mis võib oluliselt ohustada nii Euroopa
toidujulgeolekut, põllumajandus- ja toidutootmise konkurentsivõimet kui ka
elanikkonna heaolu.
• Eesmärkide täitmine peab toimuma testitud ja toimivate lahenduste (sh
alternatiivid) kaudu. Ei tohi soodustada vähetestitud lahendusi, mille tõhusus ja mõju
pole piisavalt uuritud ning tulemusena võivad kaasneda negatiivsed tagajärjed.
• Eesti jaoks on oluline seista võimalikult hilise võrdlusaasta eest, mis arvestaks
paremini meie tootmise tegelikku potentsiaali, mis on avaldunud alles viimastel aastatel.
EPKK seisukohad strateegia eesmärkide kohta:
• Taimekaitsevahendite (edaspidi TKV) kasutamise vähendamisel tuleb keskenduda
kasutamisega seotud riskide vähendamisele, mitte koguste piiramisele. Eesti on
TKV kasutamise kogustega ELs viimaste seas. Seni, kuni alternatiivide olemasolu on
piiratud, ei ole TKV koguselised piirangud asjakohased ja soodustama peab
integreeritud taimekaitse rakendamist toetavaid investeeringuid.
• Väetiste kasutamisel tuleb keskenduda kasutamisega seotud riskide
vähendamisele ja kasutustõhususe suurendamisele, mitte koguste piiramisele. Ka
väetiste korral on Eesti kasutamise kogustelt ELi viimaste seas. Täna Eestis seatud
väetamisnormid arvestavad juba taimekasvu vajadust ja bilansipõhisust ehk väetiste
kasutamise vähendamisega kaasneb oluline mõju saagikusele ja saagi kvaliteedile, sh
riiklikule toidujulgeolekule.
• Antibiootikumide kasutamise vähendamisel peab soodustama tegevusi
resistentsuse vähendamiseks. Tuleb soodustada investeeringuid, mis aitavad luua
eeldusi antibiootikumide kasutamise vähendamiseks, sh investeeringud loomade heaolu
2
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Pärnu mnt 141 Tallinn 11314, tel 600 9349,
[email protected]
ja tervise parandamiseks (nt bioohutuskavad, karjatervis). Peab olema tagatud
lisafinantseerimine seni, kuni haiguste ennetamine on kallim kui ravimine.
• Mahepõllumajanduse osakaalu suurendamine saab tulla vaid turunõudluse kasvu
kaudu ja soodustama peab mahe tooraine väärindamist. Eestis on mahetootmise
osakaal umbes 23% haritavast põllumaast, millega oleme ELi esimeste seas. Mahemaa
pinna suurendamine kunstlikult ei ole mõistlik, kui seda ei toeta turunõudluse kasv ja
me ei suuda mahetoorainet piisavalt väärindada.
• Toidujäätmete vähendamise eesmärgi seadmisel on vaja määratleda toidukao
mõiste ja rõhk peab olema tarbija tekitatud jäätmetel. Eristama peab välditavaid ja
vältimatuid toidujäätmeid ning on vaja investeeringuid, et soodustada toidujäätmete
teisese kasutamise võimalusi.
• Koda ei toeta toidupakendile täiendavate nõuete lisamist. Toidutootmises ja -
tööstuses on toiduohutusest lähtuvalt pakendi valdkond rangelt reguleeritud, mistõttu
on tingimused niigi oluliselt piiratud. Lisatingimuste asemel peab soodustama
innovatsiooni ja alternatiivide leidmist (nt taastuvate materjalide loetelu laiendamine).
• Loodav kestliku toidu märgistamise süsteem peab olema teaduspõhine ja
rakendatud ühetaoliselt kõigis liikmesriikides. Tootjale ei tohi kaasneda olulisi
lisakulutusi ja -nõudeid ning süsteem peab olema lihtne nii tootjale rakendada kui
tarbijale mõista. Soodustama peab lühikest tarneahelat, takistamata eksporti ning
võimaldama kohaliku toidu tunnustamist, et toidutootmise kaudu säilitada kohalikku
kultuuri ja traditsiooni.
• Ettepanek ühtlustatud kohustusliku toitumisalase teabe esitamise kohta pakendi
esiküljel peab olema tarbijale üheselt arusaadav. Ei tohi tekkida olukorda, kus
võrreldakse võrdlematut. Oleme seisukohal, et ei saa lubada taimse päritoluga toodete
nimetamist loomsete toodete nimega (nt taimne „piim“ või „liha“).
• Ei saa lubada olukorda, kus Euroopa Komisjon hakkab kodanikele toitumist
dikteerima – valik peab jääma tarbijale. Soodustama peab mitmekesist kohalikku
päritolu toidu tarbimist ning seejuures arvestama kohalike toitumisharjumuste ja
tootmisvõimalustega.
• Strateegia rakendamine ei tohi pärssida toiduga kindlustatuse tagamist.
Prognooside kohaselt peaks 2050. aastal maa ära toitma 10 miljardit inimest – kuidas
on see võimalik ilma suurendamata tootlikkust ja rahvusvahelist kaubandust? Tänane
COVID-19 kriis näitas, kui oluline on isevarustatuse tagamine, strateegiaga ei tohi
piirata põllumajanduse ja toidutootmise elujõulisust.
• Toetame ELi nõuetega kooskõlas olevate rahvusvaheliste tootmisstandardite
juurutamist. Lisaks leiame, et võrdsete tingimuste tagamiseks ei tohiks liikmesriigid
luua eraldi siseriiklikke standardeid.
• Põllumajanduse- ja toidutootjate konkurentsivõime parandamiseks ei tohi ELi
turgudele lubada importtoitu, mis ei vasta ELi keskkonnanõuetele. Vastasel korral
hakkab tarbija eelistama odavamat imporditud toitu kolmandatest riikidest. Oluline on
tagada järelevalve importtoidu kvaliteedi tagamiseks.
• ELi ühisturul peavad olema tagatud võrdsed konkurentsitingimused. Eesti
otsetoetused on umbes kolmandiku võrra madalamad ELi keskmisest ja kordi
väiksemad kõige kõrgematest toetustasemetest. Samal ajal nõutakse Eesti põllumeestelt
EL-i nõuete täitmist 100%, kuid makstavad hüvitised on keskmisest oluliselt
madalamad.
3
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Pärnu mnt 141 Tallinn 11314, tel 600 9349,
[email protected]
Järgnevalt on esitatud ülal toodud seisukohtade täpsemad selgitused:
• Taimekaitsevahendite kasutamise vähendamine: eesmärk vähendada aastaks 2030
keemiliste pestitsiidide kasutamisega seotud riski ja ohtlikumate pestitsiidide
kasutamist 50 % võrra.
Eesti seisukohalt ei saa toetada kogustega seotud eesmärke, vaid pigem tuleb keskenduda
kasutamisega seotud riskide vähendamisele. Eestis on TKV kasutamine hektari kohta oluliselt
väiksem võrreldes ELi keskmisega – viimaste teadaolevate andmete kohaselt on Eesti kõikide
ELi liikmesriikide arvestuses nimekirja viimaste hulgas koos Rootsi ja Iirimaaga. Näiteks
võrreldes ELis turustatud TKV koguseid kasutusel oleva põllumaa kohta, siis 2018. aastal
müüdi neid Küprosel 9 kg, Maltal 8 kg, Hollandis 4 kg, Eestis aga 0,6 kg hektari kohta.
Allikas: Eurostat
Olukorras, kus alternatiivide olemasolu on piiratud ja turul on juba praegu liiga vähe üksteist
asendavaid tooteid võib koguseline eesmärk veelgi vähendada huvi uute TKV-de turule toomise
vastu. Lisaks soodustab see ka resistentsuse teket. Samuti kaasneb oht, et alternatiivide
puudumise tõttu võib tekkida huvi nn TKV-de „kokteilide“ kasutamiseks (erinevate TKV
toimeainete kombineerimine), mille võimalik mõju keskkonnale pole teada. Strateegias on ühe
võimaliku alternatiivina käsitletud bioloogilisi toimeaineid sisaldavaid TKV-sid, mis meile
teadaolevalt on täna vähekasutatud ning vajab uurimist nende kasutamise efektiivsus ja kaasnev
keskkonnamõju (suurtes kontsentratsioonides risk keskkonnale). Seega leiame, et paranema
peab tõhusate ja ohutumate TKV-de kättesaadavus. Valik peaks olema selline, et me ei tekitaks
ise resistentsusi, mis mujal maailmas on juba välja kujunenud.
4
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Pärnu mnt 141 Tallinn 11314, tel 600 9349,
[email protected]
Muuhulgas tuleb seoses kliimamuutustega järjest enam juurde kahjureid ja haiguseid, millega
kaasnevad täiendavad ohud taimetervisele (nt haigused, mida varem Eestis ei ole esinenud).
Taimede kaitsmine on oluline, et põllumehed saaksid kaitsta oma toodangut umbrohtude,
haiguste ja kahjulike putukate eest ning seeläbi suudaksid täita oma rolli Eesti toidujulgeoleku
tagamisel. Kui saak (sh saagi kvaliteet) hävib kahjurite või taimehaiguste tõttu, siis kogu
külvieelne mulla ettevalmitustöö (väetamine, masintööd) on lihtsalt koormus keskkonnale ehk
ei looda mingit lisandväärtust. Sellest tulenevalt vajavad põllumajandustootjad toimivaid
vahendeid taimede kaitsmiseks, et kindlustada, et meie toidulaual oleks piisavalt kvaliteetset ja
tervislikku toitu.
Oleme seisukohal, et keskenduda tuleb täppistehnoloogiate kasutuselevõtmise
soodustamisele, integreeritud taimekaitse (ITK) ulatuslikumale rakendamisele ning
teadus- ja arendustegevuse toetamisele. Leiame, et liikmesriikides, kus TKV kasutamine on
ELi keskmisest madalam tuleb leida lahendusi ja soodustada tegevusi, mis aitavad hoida seni
saavutatud head taset, mitte nõudma täiendavat kasutamise vähendamist. Eriti olukorras, kus
me ei suuda pakkuda toimivaid alternatiivseid lahendusi ning seisame silmitsi uute kahjurite ja
haiguste leviku kasvuga.
• Väetiste kasutamise vähendamine: eesmärk vähendada aastaks 2030 toitainete kadu
vähemalt 50 % võrra, millega kaasneb väetiste kasutamise vähendamine vähemalt 20 %
võrra.
Strateegiast ei selgu, mida täpselt on mõeldud toitainete kao all, st kas mõeldud on toitainete –
N, P, K – kasutamise efektiivsust või on siiski aluseks terviklik lähenemine ehk seda vaadatakse
toitainete-ringi põhiselt. Oleme arvamusel, et enne koguseliste eesmärkide seadmist on vaja
paika panna toitainete optimaalne kadu ning toitainete kasutamise efektiivsuse eesmärgid.
Siinkohal ei ole võimalik kõigile ELi liikmesriikidele rakendada ühtseid näitajaid, vaid need
peavad olema välja töötatud eraldi liikmesriigi spetsiifiliselt ning põhinema põhjalikel
teadusuuringutel. Arvestada tuleb riikide hetketaset, kasutatavaid tootmistüüpe, geograafilisi ja
geoloogilisi eripärasid, jne.
Analoogselt TKV-de kasutamisega on Eestis ka väetiste (sh mineraalväetiste) kasutamine
hektari kohta oluliselt väiksem ELi keskmisest, oleme selle näitajaga taaskord viimaste seas.
Lisaks on Eestis juba täna väetamisnormid seatud selliselt, et arvestatud on taimekasvu vajadust
ja bilansipõhisust. Ehk kui vähendame väetiste kasutamist, siis ei saa taim enam piisavalt
vajalikke toitaineid ning sellega kaasneb saagikuse ja ka saadava saagi kvaliteedi langus,
millega seame ohtu riigi toiduga varustatuse tagamise. Seega ei saa Eesti seisukohalt ka siin
toetada koguseliste eesmärkide seadmist, vaid pigem tuleb keskenduda kasutamisega
seotud riskide vähendamisele ja kasutustõhususe tõstmisele. Fookus peab olema toitainete
kasutamise efektiivsuse suurendamisel, et seeläbi vähendada toitainete kadu ja sellega
kaasnevat keskkonnamõju, samaaegselt tõhustades ressursi kasutust ning saagi kvaliteeti.
5
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Pärnu mnt 141 Tallinn 11314, tel 600 9349,
[email protected]
• Antibiootikumide kasutamise vähendamine: eesmärk vähendada aastaks 2030
põllumajandusloomadel ja vesiviljeluses kasutamiseks ette nähtud antibiootikumide
kogumüüki ELis 50 % võrra.
Oleme seisukohal, et koguseliste eesmärkide asemel tuleb soodustada selliseid investeeringuid,
mis aitavad kaasa antibiootikumide kasutamise vähendamisele, sh investeeringud loomade
heaolu ja tervise parandamiseks (nt bioohutuskavad, karjatervis).
Võrreldes teiste ELi liikmesriikidega on Eestis veterinaarmeditsiinis kasutatavate
antibiootikumide kogused keskmisest väiksemad. Samas on probleemiks kolmanda ja neljanda
põlvkonna antibiootikumide keskmisest oluliselt suurem kasutamine. Ehk kasutatakse palju
asendustoimeainetega antibiootikume, mis soodustab resistentsuse teket.
Allikas: ESVAC raport 2015
Seetõttu leiame, et Eesti seisukohalt on oluline soodustada tegevusi, mis loovad eeldusi
antibiootikumide kasutamise vähendamiseks. Lisaks peame vajalikuks teadusarengu
toetamist alternatiivide leidmiseks ning nii põllumajandustootjate kui veterinaaride teadlikkuse
tõstmist. Seni, kuni loomakasvatuses on haiguste ennetamine kallim kui ravimine, peab olema
tagatud lisafinantseerimine, et toetada ennetavate meetmete rakendamist.
• Mahepõllumajanduse osakaalu suurendamine: eesmärk suurendada aastaks 2030
mahepõllumajanduse osakaalu haritavast põllumaast vähemalt 25 %-ni.
2019. aasta andmete põhjal on Eestis peaaegu veerand põllumajandusmaast haritud mahedalt.
Mahepõllumajandusmaa osakaal on olnud kasvutrendis, 2019. aastal moodustas see ligi 23%
(ehk 221 000 hektarit), võrreldes 2018. aastaga kasvas maheda osakaal 7%. Sellega oleme ELis
6
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Pärnu mnt 141 Tallinn 11314, tel 600 9349,
[email protected]
Austria järel teisel kohal ning selle põhjal on Eestis umbes kolm korda rohkem mahemaad kui
ELis keskmiselt (2018. aastal oli ELi keskmine 7,5%).
Allikas: Eurostat
Leiame, et Eesti kontekstis peaks fookuses olema mahetootmise potentsiaali tõhus
rakendamine. Täna on mahemaa osakaal suur, aga mahetoodangu osakaal lõpptoodangus võiks
olla suurem. Sellist lähenemist toetab ka Põllumajanduse ja kalanduse valdkonna arengukava
aastani 2030 (PõKa). Arvesse tuleb võtta kumuleeruvat sotsiaalset ja majanduslikku mõju, mis
tuleneb mahetoodete tavalisest madalamast saagikusest ja toodete kõrgemast hinnast. Maheda
osakaalu suurendamine peaks tulema turunõudlusest, mitte tekitatud kunstlikult.
Vastasel juhul tekib maheturu kokkuvarisemise oht, sest nõudluse ja pakkumise tasakaal on
rikutud. Mahetootmise kasv saab tugineda ainult turunõudluse arengule. Strateegias on ühe
mahetootmise edendamist toetava meetmena maksuerisus mahetoidule. Leiame, et sellise
maksuerisuse puhul on vajalik teaduspõhine lähenemine ja selgitus, kuidas ja kas mahetoit on
(alati) oluliselt kasulikum tervisele kui tavatoode.
Oleme seisukohal, et tuleviku Euroopa põllumajandusmudel peaks hõlmama erinevat
tüüpi põllumajandusettevõtete elujõulisust. Mahetootmise osakaalu suurenemisega kaasneb
paratamatult ka maheda intensiivistumine (sh väetiste kasutamise suurenemine). Nõudlusele
vastava pakkumise kindlustamiseks tuleb tõsta mahekultuuride saagikust, selleks on aga
vajalikud tootmise edendamist toetavad uuringud ja arendustegevused. Leiame, et maheda
puhul tuleb toetada segatootmist, mis tagab orgaanilise väetise olemasolu ja seeläbi toitainete
ringluse ning täisväärtusliku saagi ehk tervisliku ja kvaliteetse toidu meie söögilaual. Kui taim
ei saa piisavalt toitaineid on ta vastuvõtlikum erinevatele haigustele ning väheneb saagi
kvaliteet.
7
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Pärnu mnt 141 Tallinn 11314, tel 600 9349,
[email protected]
• Toidujäätmete vähendamine: Eesmärk vähendada aastaks 2030 toidujäätmeid
inimese kohta 50 % võrra nii jaemüügi kui ka tarbija tasandil.
Toidujäätmete tekke vähendamise korral on oluline teha selget vahet, mis on välditav
(raiskamine) ja mis on vältimatu (kaotus). Toidukadu on üldjuhul mõistetav kui toit, mida
millegipärast ei kasutata toiduna või millele ei ole leitud otstarbekohast rakendust. Toidukadude
määratlemisel tuleb arvestada ka põllumajandustootjate kontrolli alt väljas olevaid tegureid, nt
ebasoodsad ilmastikuolud ja kliimamuutused, kahjurid ja haigused ning turutõrked. Kuna täna
ei ole defineeritud toidukadude olemust, siis leiame, et kõigepealt on vajalik määratleda
toidukao mõiste.
Oleme seisukohal, et toidujäätmete vähendamisel peab rõhk olema kodumajapidamistes
tekkivate jäätmete vähendamisele. Eestis on hinnatud, et aastas tekib toidujäätmeid üle
92 000 tonni, millest 71% pärineb kodumajapidamistest ning ülejäänu moodustavad
toidujäätmed toitlustusettevõtetest, toidukauplustest ja toiduainetööstusest. Uuringute põhjal
tekitab Eesti inimene aastas keskmiselt 54 kg toidujäätmeid, millest toidukadu moodustab 36%
ehk inimese kohta ligi 20 kg raisatud toitu aastas. Peame vajalikuks tõsta inimeste teadlikust
toidujäätmete ja toidukao tekkepõhjuste ning vältimise ja vähendamise võimaluste kohta.
Kuna eesmärk on ka pakendijäätmete (sh ühekordsete pakendite) vähendamine, siis toetame
lähenemist, mis tagab pakendi mahu ja toidu koguselise tasakaalu. Toidukao üheks peamiseks
põhjuseks toidu või toiduainete riknemine ning seda seetõttu, et ostetakse ja valmistatakse liiga
palju toitu ning ei osata õigesti säilitada. Eesti kodumajapidamistest põhjustab toidu riknemine
44% toidukadudest. Seega tuleb eelistada lahendusi, kus inimesed saavad toitu osta vastavalt
vajalikele kogustele.
Allikas: SEI uuring „Toidujäätmete ja toidukao teke Eesti kodumajapidamistes ja
toitlustusasutustes“, 2015
Toidukao põhjustab sageli ebapiisav tehnoloogia, teadmiste ja oskuste puudumine, halb
logistika, ebatõhusad turud või ebapiisavad haldusprotseduurid. Toidutootjatelt nõutakse, et
kõik tootmises tekkinud koostisosad, sh kõrvalsaadused ja jäägid leiaksid kasutamist. Osalt
tehnoloogia puudumisest osalt ka ebapiisavatest kogustest lähtuvalt, ei ole kõikide tekkinud
koostisosade „kokku korjamine“ majanduslikult mõttekas. Hetkel on toidujäätmete teisese
8
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Pärnu mnt 141 Tallinn 11314, tel 600 9349,
[email protected]
kasutamise väljundiks biokütuse tootmise (nt biopiiritus) jaoks olemas tehnoloogiline lahendus,
mis ei nõua väga suurt investeeringut ja toimib ka väiksemate koguste puhul (st võimalik
rakendada piirkondlikul tasemel). See võib olla hea lahendus soodustamaks üleminekut
ringmajandusele ja jätkusuutlikule ärimudelile. Seega on oluline soodustada taoliste lahenduste
rakendamist kohalikul tasandil investeeringutoetuste kaudu. Euroopa vajab müümata,
tarbimata ja söögikõlbmatu toidu kogumiseks ning sööda tootmiseks, biokütuse
tootmiseks või biogaasi tootmiseks laiahaardelist (innovatsioon, poliitika, toetusmeetmed)
lähenemisviisi.
• Pakendijäätmete vähendamine: toidupakendi nõuete üle vaatamine.
Täna on toidupakendi, sh toiduga kokkupuutuvate materjalide temaatika juba ELi tasemel
oluliselt reguleeritud – Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1935/2004, komisjoni
määrus (EL) nr 10/2011 ja määrus (EÜ) nr 282/2008. Sellest tulenevalt on antud valdkonnas
niigi piiratud tingimused, kuna kehtib piiratud loetelu kasutada lubatud materjalidest ehk
toiduga kokkupuutel ei ole võimalik kasutada igat plasti. Lisaks on toiduohutusest tulenevalt
kasutatavatele toidupakendite lahendustele keeruline leida alternatiive, kuna see peab olema
õhu-, õli-, niiskuse- ja rasvakindel. Tihtipeale on olemasolevad keskkonnasõbralikumad
alternatiivid kordades kallimad, mis ei ole tarbijale taskukohane ning ei garanteeri vajalikku
toiduohutust ja võib hoopis viia toidujäätmete suurenemiseni. Seega oleme seisukohal, et
toidupakendile täiendavate lisatingimuste seadmine ei ole asjakohane, vaid süvendab
olemasolevat probleemi ja ei paku olukorrale lahendust. Leiame, et on vaja toetada
innovatsiooni, et laiendada taaskasutatavate materjalide loetelu ning pakkuda alternatiive, mis
on tarbijale taskukohased ja tagavad toiduohutuse.
Peame tähtsaks ka kohaliku tasandi tugevamat juurutamist. COVID-19 eriolukorra kogemus
näitab, et pikad tarneahelad kriisi olukordades ei toimi, vaid vajalik on tagada lühemad
tarneahelad ehk tuleb soodustada ja toetada kohalikul tasemel esmavajaduste
kindlustamist. Toidupakendi korral näeme potentsiaali tugevdada kohalikku ringmajandust,
näiteks pakendi ringlussevõtu kaudu. Eriolukorras oli toidutööstuses probleem Hiinast
toidupakendi kättesaamisega, kui aga oleks tagatud piisavas mahus pakendi ringlussevõtt
kohalikul tasemel, ei oleks tootjat sunnitud seda väljastpoolt sisse ostma.
• Kestliku toidu märgistamise süsteemi loomine: ingl Front-of-Pack (FOP)
märgistamise süsteemide rakendamine
Leiame, et selline kogu ELi hõlmav märgistussüsteem peab olema teaduspõhine ning
rakendatud ühetaoliselt kõigis liikmesriikides (nt Prantsusmaal, Itaalias ja Saksamaal olemas
oma FOP märgistus). Kindlasti ei tohi ühtse märgistusüsteemi rakendamisega tootjale kaasneda
lisanõudeid ja -kulusid ning see peab olema lihtsalt teostatav.
Toidu märgistamine peab olema tarbijale arusaadav ning välistama olukorra, kus
võrreldakse omavahel võrdlematuid asju. Selgelt peab olema mõistetav toidu tooraine
9
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Pärnu mnt 141 Tallinn 11314, tel 600 9349,
[email protected]
olemus, st kas toit on loomse või taimse päritoluga, töödeldud või mitte, jne. Märgistuse liigne
lihtsustamine võib tarbijale anda valed signaalid. Näiteks nn valgusfoori lahenduse kasutamine,
kus hindamise aluseks on värvid „punane“, „kollane“ ja roheline“, võib kaasa tuua selle, et toitu
hinnatakse ainult värvi põhjal ning toidu koostist üldse ei vaadata. Leiame, et valgusfoori
lähenemise rakendamine on inimeste psühholoogiline manipuleerimine, mida kindlasti ei saa
toetada. Samuti peame oluliseks loomse ja taimse päritoluga toodete eristamist, see peab olema
selgelt eristatav, mistõttu leiame, et tuleb keelata taimse päritoluga toodete nimetamine
loomsete toodete nimega (nt taimne „piim“ või „liha“). Tegemist on tarbija eksitamisega ning
väärarusaamade tekitamisega.
Ühe märgistussüsteemi mõõdikuna soovitakse rakendada keskkonnajalajälge, mille sisu hetkel
ei ole teada. Kui selleks on süsiniku jalajälg (ingl carbon footprint), siis ei saa toeta enne
sellisele süsteemile üle minemist kui on välja töötatud ühtne arvestusmetoodika ja vastav
nõustamismehhanism. Leiame, et keskkonnamõju seisukohalt on kõige lihtsamini
hoomatav mõõdik toidukilomeeter, mis on kõigile üheselt mõistetav ja lihtsalt rakendatav.
• Üleminek tervislikule toitumisele: eesmärk tõsta tarbijate teadlikkust toidukvaliteedi
ja selle päritolu kohta ning vähendada lihasöömist (eelkõige punase liha)
Oleme seisukohal, et soodustada tuleb tasakaalustatud ja mitmekesist toitumist, mis
põhineb võimalikult lähedalt ja kohalikku päritolu toidul. Peame vajalikuks riiklike
toitumissoovituste välja töötamist, milles arvestatakse kohalike toitumisharjumustega (sh
ajaloolised harjumused) ja tootmisvõimalustega. Üleminek tervislikule toitumisele peaks
soodustama ka tarneahela lühenemist ning kohalikku tootmist.
Tervislik toit on väga lai mõiste ning igaühe jaoks individuaalne. Toetame inimeste tervise
edendamist ning tasakaalustatud ja mitmekesise toitumise propageerimist. Vältida tuleb
ühekülgseid ja äärmuslikke dieete. Kuid leiame, et ei tohi tekkida olukorda, kus Euroopa
Komisjon hakkab inimestele toitumist ette dikteerima. Näiteks on üheks eesmärgiks seatud
lihasöömise vähendamine, samas on eestlasele omane süüa keskmisest rohkem liha, mis on
eestlaste toidulaual olnud ajalooliselt üks põhitoit. Statistikaameti andmetel on 2018. aastal liha
söömine suurenenud 11% võrreldes 2017. aastaga. Kokku söödi 2018. aastal 115 000 tonni liha
ning keskmiselt sööb Eesti inimene aastas 42,8 kg sealiha, 31 kg linnuliha ja 10 kg veiseliha.
Strateegiast ei selgu, kuidas on plaanitud liha söömist vähendada ning pole hinnatud, mis
võivad olla sellega kaasnevad mõjud inimese tervisele. Läbi ajaloo on inimesed harjunud sööma
toitu, mis on võimalikult lähedalt kättesaadav (st võimalik kohalikes oludes kasvatada) ning
varieerub hooajaliselt. Oleme arvamusel, et ei tohi soodustada olukorda, kus toidulaual
moodustavad valdava osa nn võõrad toidud (ehk importtoit). Mida kaugem toit meile on,
seda suurem on selle keskkonnamõju toidu tootmiskohale, sest lisaks kohalikule nõudlusele
tuleb katta ka väljast poolt tulev nõudlus.
Oluline on kindlustada, et Eesti inimesele oleks kättesaadav kohalik kvaliteetne toit. Vastasel
juhul soodustame importtoidu osakaalu ning sellega piirame toidutööstuse elujõulisust. Täna
10
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Pärnu mnt 141 Tallinn 11314, tel 600 9349,
[email protected]
annab toidutööstus umbes 2% Eestis loodud lisandväärtusest, andes 13% töötleva tööstuse
lisandväärtusest, kus ühe suurema osa toodangust annab lihatööstus (vastavalt 19%).
Toidu reformuleerimine, st koostise muutmise puhul on oluline silmas pidada, et tagatakse toidu
säilivus. Eestis on toidu koostise muutmise valdkonnas palju tehtud ning oleme tasemel, kus
täiendavad muutused on juba äärmiselt keerulised ja seavad ohtu toidukvaliteedi. Kõik
edasised tegevused toidu reformuleerimisel peavad tuginema teadusarengul, st
muudatustega kaasnev mõju nii toidu kvaliteedile kui inimese tervisele, peab olema uuritud.
• Toiduga kindlustatuse tagamine
Rahvusvaheline põllumajandustoodetega kauplemine aitab kaasa toidu paremale
kättesaadavusele kogu maailmas, mis on hädavajalik kasvavale nõudlusele reageerimiseks,
mille põhjustajaks on maailma elanikkonna suurenemine. 2050. aastal peaks maa ära toitma 10
miljardit inimest, kuid kuidas on see võimalik ilma suurendamata tootlikkust ja rahvusvaleist
kaubandust? Ei saa ignoreerida asjaolu, et rahvaarvu kasv tähendab ka vajadust
suurendada toidutootmise mahtu.
Strateegia rakendamine ei tohi piirata kohaliku toidutootmise ja põllumajanduse elujõulisust.
Soodustada tuleb lühemat tarneahelat, mis ei takistaks ega piiraks eksporti. Leiame, et lühem
toidu tarneahel on üks võtmetegureid kestlikuma tootmise suunas liikumisel. See pakub
lahendusi mitmetele keskkonnaprobleemidele, nt pakendi ringlussevõtt ning toetab kohalike
ettevõtete elujõulisust. Samuti peame vajalikuks kohaliku toidu propageerimise lubamist, mis
samaaegselt aitab kaasa ka kohaliku kultuuri ja traditsioonide säilitamisele toidutootmise
kaudu.
• Turustamisstandardid
Euroopa põllumajanduse ja toidutootjate kaitseks on oluline rahvusvahelise kaubavahetuse
korral järgida Euroopa tootmisstandardeid. Võrdsete võimaluste säilitamiseks ei tohiks ELi
turgudel lubada importtoitu, mis ei vasta ELi toiduohutuse ja keskkonnanõuetele.
Siinkohal on äärmisel tähtis tagada piisav ja kvaliteetne järelevalve importtoidu kvaliteedi üle,
et minimeerida toidupettuste osakaalu ELi turul. Samuti tuleb kindlustada, et rahvusvahelised
standardid oleksid kooskõlas Euroopa keskkonna- ja kliimaeesmärkidega.
Toetame olemasolevate tootmisstandardite üle vaatamist. Kuid uute standardite loomine ja
olemasolevate läbi vaatamine ei tohi juurde tekitada toidujäätmeid. Lisaks skeemid, mis
tõstavad esile toote jätkusuutlikkuse aspekte näiteks keskkonnajalajälge või loomade heaolu, ei
tohiks mõjutada põhikoostise esitamise nõudeid (nt valgu- ja rasvasisaldus).
Võrdsete tingimuste tagamiseks peame oluliseks, et ELi liikmesriigid ei tohiks luua eraldi
siseriiklike standardeid. Standardid peavad olema ühtsed, et säiliksid võrdsed
konkurentsivõimalused ELi ühisturul.
11
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Pärnu mnt 141 Tallinn 11314, tel 600 9349,
[email protected]
• Võrdsete konkurentsivõimaluste puudumine ELi ühisturul
Ühtlasi ei tohi unustada, et täna on olukord sektoris äärmiselt ebakindel. Tuleb vastamisi seista
väljakutsetega, mida on endaga kaasa toonud COVID-19 kriis. Eesti tootjatel on üheks
olulisemaks probleemiks võrdsete konkurentsitingimuste puudumine ELi ühisturul. Täna on
Eesti otsetoetused ühed madalamad, olles umbes kolmandiku võrra madalamad ELi keskmisest
ja kordi väiksemad kõige kõrgematest toetustasemetest. Samal ajal nõutakse Eesti põllumeestelt
EL-i nõuete täitmist 100%, kuid makstavad hüvitised on keskmisest oluliselt madalamad.
Komisjoni ettepaneku kohaselt jääb Eesti põllumajandustoetuste tase ka uue eelarveperioodi
lõpuks meie keskmisest konkurendist ligi veerandi võrra madalamaks, millega ei saa kuidagi
nõustuda. Seetõttu peame väga oluliseks, et Eesti seisaks jõuliselt võrdsete otsetoetuste
tagamise eest.
Kokkuvõte:
Kokkuvõttes leiame, et äärmiselt oluline on jälgida terviklikku lähenemisviisi ning välja
töötada jätkusuutlik poliitika ja programmid, mis toetaksid üleminekut kestlikule majandusele
ning võimaldaksid juurdepääsu rahastamisele ja investeeringutele. Uute poliitikate, sh
strateegiate, välja töötamisel peab tagama valdkondade ülese sidususe. Arvestada tuleb
rakendatavate nõuete mõju laiemalt ehk tuleb vältida olukordi, kus teatud nõuete täimine võib
tekitada täiendavat negatiivset keskkonnamõju teises valdkonnas.
Siinkohal ei saa ka unustada põllumajandussektori (sh metsandus) suurt potentsiaali süsiniku
sidumiseks ja võimalusi pakkuda pikaajalisi lahendusi kliimamuutustega toimetulekuks.
Põllumajanduses tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste korral tuleb arvestada ka
looduslikest protsessidest tulenevaid heitmeid, mida ei saa vältida, mis on osa looduslikust
tsüklist. Ei saa märkimata jätta senist panust kliima- ja keskkonnavaldkonnas, heitkoguste
vähendamise ja keskkonnasäästlike praktikate rakendamise kaudu. Näiteks on alates 1990.
aastast Euroopa põllumajandussektori kasvuhoonegaaside heitmed vähenenud enam kui 20%,
kui samal ajal on tootlikkus kasvanud 25% võrra. Selle jätkumist saab toetada läbi
keskkonnaalaste õigusaktide, mis tunnustavad seniseid pingutusi ja annavad piisavalt
paindlikkust loodusvarade tõhusaks kastutamiseks, toetavad üleminekut jätkusuutlikule
majandusele, samal ajal tagades toiduga kindlustatuse. Seetõttu on ülioluline, et seatud
eesmärgid oleksid realistlikud ning arvestaksid ka kliimamuutuse tagajärgi, millega tootjad juba
täna silmitsi seisavad.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Meeli Lindsaar
Juhatuse liige
12
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Pärnu mnt 141 Tallinn 11314, tel 600 9349,
[email protected]
Teadmiseks: Keskkonnaministeerium, Sotsiaalministeerium, Rahandusministeerium,
Välisministeerium, Eesti kliima- ja energiapoliitika erisaadik Kaja Tael, Riigikogu komisjonid:
Euroopa Liidu asjade komisjon, Maaelukomisjon, Keskkonnakomisjon
Riina Maruštšak
+372 600 9349 /
[email protected]
13
Saatja: Meeli Lindsaar <
[email protected]>
Saadetud: 09.07.2020 10:14
Adressaat: <
[email protected]>; Siim Tiidemann <
[email protected]>; Madis Pärtel
<
[email protected]>; Ardi Priks <
[email protected]>;
<
[email protected]>; SM Info <
[email protected]>; <
[email protected]>;
<
[email protected]>; <
[email protected]>;
<
[email protected]>; <
[email protected]>;
<
[email protected]>; Kaia Treier <
[email protected]>
Koopia: EPKK <
[email protected]>; Riina Maruštšak <
[email protected]>
Teema: Strateegia "Talust taldrikule"
Manused: image003.png; 2020-07-09_F2F_EPKK.asice
Tere!
Edastan Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja seisukohad strateegia „Talust taldrikule“ kohta.
Ilusat suve soovides
Meeli Lindsaar
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
Toiduvaldkonna juhatuse liige
Tel 600 9349 / Mob 5087796