Justiitsministeerium
[email protected] Teie 10.06.2020 nr JUM/20-0739/-
1K; 8-1/3766/
Meie 24.07.2020 nr 1.2-3/1936-2
Perekonnaseaduse ja sellega seonduvalt teiste
seaduste muutmise seaduse eelnõu
kooskõlastamine
Lugupeetud justiitsminister
Tunnustame, et Justiitsministeerium otsib võimalusi lahendada lapsega suhtluskorda
käsitlevate kohtulahendite täitmise osas esinevaid probleeme. Teema on laste ja nende
vanemate põhiõiguste seisukohast väga oluline, mistõttu peab sellealane regulatsioon olema
põhjalikult läbi mõeldud ja andma hea õigusliku aluse probleemide reaalseks lahendamiseks.
Sotsiaalministeerium toetab mitmeid eelnõus välja toodud muudatusi:
peame oluliseks võtta suhtluskorra lahendite täitmisel arvesse vanema vägivaldsust
lapse või teise lapsevanema suhtes;
toetame muudatust, millega on kohtul võimalik suhtluskord määrata, kui nähtub, et see
võib konkreetse kaasuse puhul vajalikuks osutuda;
toetame kohustusliku lepitusmenetluse kaotamist, kuivõrd täna rakendatakse
lepitusmenetlust liiga hilises faasis;
toetame suhtluskorra kindlaks määramist selliselt, et laps elab vahelduvalt mõlema
vanema juures;
peame vajalikuks lapse suhtes jõu kasutamise keelu selgemat reguleerimist, ent jõu
kasutamise mõiste vajab erinevates praktilistes olukordades paremat läbimõtlemist ja
sisustamist.
Lepituse osas peame vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et paralleelselt on käimas veel
teinegi kõnealuse eelnõu temaatikaga seotud protsess – väljatöötamisel on riiklik
perelepitussüsteem. Tegemist on Siseministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi ja
Justiitsministeeriumi ühistööga. Riikliku perelepitussüsteemi loomise eesmärk on viia
vanemad lapse elukorraldust puudutavates küsimustes kokkuleppele võimalikult varakult, s.o
enne kohtumenetlusi. Kuivõrd väljatöötamisel olev perelepitussüsteem pakub küll sisuliselt
alternatiivi kohtumenetlusele, kuid perelepitajat on loodava perelepitussüsteemi järgi võimalik
kasutada ka kohtumenetluse ajal (kohus suunab pere lepitusse) ning kohtumenetluse
järgselt (üks osapool ei täida suhtluskorda), tuleks tervikliku süsteemi kujunemise huvides
käesolevas eelnõus arvestada ka loodava nn kolmefaasilise riikliku perelepitussüsteemiga.
Praegusel juhul ei ole kooskõlastatavas eelnõus sellega meie hinnangul piisavalt arvestatud.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 /
[email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952
2
Lapse vahelduvat elukorraldust puudutava muudatuse osas soovime, et Justiitsministeerium
analüüsiks edaspidi muudatuse rakendamist praktikas ja selle käigus esinenud kitsaskohti
ning oleks valmis vajadusel süsteemis muudatusi tegema. Põhjuseks asjaolu, et kuigi
toetame mõlema vanema osalust lapse kasvatamisel, sh pidades silmas eelnõus välja
toodud eeldusi, tuleb siiski arvestada, et kui suhtluskord määratakse kindlaks kohtus, on
eeldatavasti tegu inimestega, kes pole jõudnud kokkuleppele kohtuväliselt. See on aga lapse
edasise elukorralduse eduka toimivuse puhul oluline risk. Seejuures on sellise elukorralduse
puhul lapse heaolu tagamiseks lisaks vanemate üldisele koostööle vajalik kokkuleppele
jõuda ka ühtsetes kasvatuspraktikates ning kohus peaks otsuse tegemisel seda arvestama.
Samuti soovime tähelepanu juhtida sellele, et kuigi peame mõistlikuks muudatust, millega
keelustatakse suhtluskorra lahendite täitmisel lapse suhtes jõudu kasutada, tuleb praktikas
esinevate juhtumite, sh ainuhooldusõigust puudutavate juhtumite lahendamiseks jõu
kasutamise tähendust paremini sisustada ning eri seadustest tuleneva regulatsiooni
koosmõju analüüsida ja vajadusel täpsustada. Näiteks on hiljuti Sotsiaalministeeriumi
jõudnud juhtum, kus emale määrati küll kolmeaastase lapse ainuhooldusõigus ja kohus on
kohaldanud esialgset õiguskaitset, kohustades laps emale üle anda, ent kuna jõu
kasutamine lapse suhtes ei ole resolutsiooni kohaselt lubatud, ei ole kohtutäituril ei politsei
ega lastekaitse kaasabil olnud võimalik last emale tagastada. Leiame, et jõu kasutamise
mõiste sisustamine praktikas peaks arvesse võtma ka laste vanust ja erinevaid eriolukordi, nt
on vähetõenäoline, et väikelaps vabatahtlikult iseseisvalt võõraste inimeste juurde tuleks või
vastavat soovi avaldaks ning sellistel juhtudel võib lapse sülle võtmine, tema käest hoidmine
ja füüsiline juhendamine olla igati õigustatud ning lapse enda huvides. Praegune
regulatsioon (sh jõu kasutamise mõiste sisustamine korrakaitseseaduse kommenteeritud
väljaandes) seda teha ei võimalda. Seejuures tuleb arvestada ka ametniku ja vanema
tegevuse ning füüsilise kontakti erisusega – kui ametnikul on lapse suhtes kasutatava jõu
osas seatavad piirangud mõistlikud, siis lapse hooldusõigusliku vanema puhul ei kohaldu jõu
kasutamist puudutavad sätted, vaid vanemal on õigus teatud olukordades oma lapse suhtes
jõudu kasutada (nt jonniva lapse või autoteele jooksva lapse sülle haaramine) ning sel juhul
on tegu eelkõige nn kasvatuslike meetmete rakendamisega, millele on viidanud ka riigikohus.
Soovitame seega edaspidi eelnõu raames ka neid kitsaskohti analüüsida ja pakkuda
seadusemuudatusi vm tegevusi, mis reaalseid olukordi lahendada võimaldavad.
Lisaks eelmainitule on meie peamised murekohad seotud:
suhtluse hooldaja instituudiga – jääb selgusetuks, milline on suhtluse hooldaja roll,
tasustamine ja koostöö pädevus teiste osapooltega (kohtutäitur, lastekaitsetöötaja,
perelepitaja);
sunnivahenditega – puudub sunnivahendite, sh trahvi ja sunniraha rakendamise
mõjuanalüüs vm info nende tulemuslikkuse kohta.
Selgitame neid murekohti lähemalt.
1. Suhtluse hooldaja
Täitemenetlusse jõudnud suhtluskorra asjade puhul räägime juhtumitest, kus vanematel
koostöö puudub ning probleemid on võimendunud. Kehtiva regulatsiooni kohaselt peaks
selliseid olukordi lahendama kohtutäitur, vajadusel koostöös lastekaitsetöötajaga. Samas on
teada – ning see on ka üks eelnõu fookuses olevaid peamisi probleeme – et praegune
süsteem ei ole siiski praktikas suhtluskorra lahendite täitmist taganud. Probleemi üheks
lahenduseks on eelnõus välja pakutud suhtluse hooldaja instituudi loomine. Tegemist peaks
seega olema võimeka spetsialistiga, kes suudaks konfliktseid olukordi võrreldes senisega
paremini lahendada. Lisaks teatud isikuomadustele peaks sel inimesel olema head
teadmised ja oskused laste õigustest ning piisavad hoovad, et suhtluskorda mitte täitvat
vanemat mõjutada ja motiveerida. Eelnõus on märgitud, et suhtluse hooldajal peab olema
piisav erialane ettevalmistus. Seletuskirjas täpsustatakse, et selleks sobivad näiteks vastava
ettevalmistusega pedagoogid, perenõustajad, lepitajad, psühholoogid jt erialaselt pädevad
3
isikud. Eelnõus märgitud sõnastus on üldine ja mitmeti tõlgendatav ning täiendavaid nõudeid
suhtluse hooldajale, tema pädevusele ja tema poolt pakutavale „teenusele“ kehtestatud pole.
See on meie hinnangul oluline probleem, sest ei taga võrreldes senise olukorraga muutust
ning ebapädev inimene – kui tahes siiras soov tal ka aidata on – võib nõnda keerulistes
olukordades tekitada hoopiski kahju. Kui eelnõus nähakse suhtluse hooldajal peaasjalikult
vaid vabatahtliku abistaja rolli, siis ei keela ka praegune regulatsioon vastava sooviga
inimestel seda rolli kanda. Selleks ei ole vaja suhtluse hooldaja instituuti eraldi reguleerida.
Eelnõus puudub ka selge kirjeldus, kuidas suhtluse hooldaja praktikas olemasolevasse
süsteemi sobitub ja toimima hakkab ning kuidas tagatakse üleriigiliselt ühtse praktika
kujunemine. Suhtluse hooldajal on eelnõu seletuskirja järgi õigus nõuda laps välja suhtlemist
takistavalt isikult suhtlemise läbiviimiseks ning määrata lapse asukoht suhtlemise ajaks.
Sisuliselt on samasugune roll ka kohtutäituril. Eelnõust ei ilmne, kuidas toimib suhtluse
hooldaja ja kohtutäituri omavaheline koostöö ning kas ja kuidas on välistatud nende rollide
dubleerimine. On küll tõsi, et praktikas on probleemiks osutunud kohtutäiturite vastavate
eriteadmiste puudumine lapse ja perega suhtlemisel, mistõttu on soovitud kaasata protsessi
eriteadmistega isikut. Samas ei nähta eelnõus suhtluse hooldajale ette mingeid täiendavaid
kvalifikatsiooninõudeid. Samuti puuduvad eelnõus viited kaasusanalüüsidele või muudele
algandmetele, millest saaks järeldada, kuidas ühe või teise kaasuse puhul erinevate
osapoolte koostöö praktikas toimima peaks.
Näiteks teeb kohtutäitur täitemenetluse seadustiku § 179 lõike 1 kohaselt lapse üleandmise
ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjas täitetoimingu lapse elukohajärgse või erandina
kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse esindaja osavõtul, kellel on
eriteadmised lastega suhtlemiseks. Seega on kohtutäituril täna võimalik lapse üleandmise ja
lapsega suhtlemise täitetoimingu sooritada sisuliselt lastekaitseametniku juuresolekul.
Kuidas peaks säärase täitetoimingu sooritamine leidma aset suhtluse hooldaja instituudi
loomisel – kas kõnealust täitetoimingut minnakse sooritama kolmekesi?
Selgusetuks jääb ka, mil moel toimib suhtluse hooldaja koostöö lastekaitsetöötajaga ja
milline on nende rollide jaotus. Mitme isiku osalus ja rollide segasus tekitavad eeldatavasti
raskusi ka perele, sest pole aru saada, kelle korraldusi pere täitma peab. Kui suhtluse
hooldajalt ei eeldata võrreldes kehtiva regulatsiooniga täiendavaid oskusi ja teadmisi ega
anta talle ka täiendavaid mõjutusvahendeid, jääb selgusetuks, millist lisandväärtust selline
isik konfliktsete olukordade lahendamisel üldse pakkuda saab.
Lisaks ei selgu eelnõu dokumentidest, kas suhtluse hooldaja vaatest on eelnõule koostatud
ka andmekaitsealane mõjuhinnang.
Eelnõus on välja toodud, et kohus määrab suhtluse hooldajale tema ülesannete täitmise eest
tasu suhtlemist korraldavat kohtumäärust või kokkulepet rikkuva vanema arvel. Seletuskirjas
täpsustatakse, et kui mõlemad vanemad rikuvad kokkulepitud suhtluskorda või on suhtlus
takistatud mõlema vanema käitumise või puudulike suhtlusoskuste tõttu, siis võib kohus
suhtluse hooldaja tasu ja kulud välja mõista ka mõlemalt vanemalt. Seletuskirja kohaselt on
suhtluse hooldaja kulud suhtluse hooldaja ülesannete täitmisega seoses tekkinud kulud,
mida tuleb ka kohtule tõendada.
Meie hinnangul ei taga selline lahendus suhtluse hooldaja instituudi loomisega soovitavat
eesmärki. Kui riik soovib suhtluskorra täitmisega seotud probleeme lahendada ja lapsest
eemal oleva vanema õigused tagada, on vähetõenäoline, et suhtluse hooldaja leiaks
kasutamist, kui teenuse eest peavad tasuma vanemad ise. Siinkohal tuleb arvestada, et tegu
pole hästi läbisaavate ja ühiselt lahendust otsivate vanematega, vaid tõsises konfliktis
olevate isikutega. Kui rahaline koormus jääb vanemale, kellel ei võimaldata oma lapsega
suhelda, on tegu ebaõiglase lahendusega. Kui teenuse eest peaks tasuma teine vanem, ei
anna see suure tõenäosusega tulemust, sest see vanem pole motiveeritud lahenduseni
jõudma ega ka teenuse eest tasuma, sh olukorras, kus sellega kaasneb trahv vm rahaline
4
sanktsioon. Kogu suhtluse hooldaja funktsioon saab baseeruda sellele, et tegemist on
professionaaliga, kellega on motiveeritud koostööd tegema mõlemad vanemad. Tuleb ka
arvestada, et hea väljaõppega ja nõnda keerulist tööd tegeva spetsialisti töötasu peab olema
konkurentsivõimeline. See tähendab, et üksikisiku jaoks võib teenus olla kallis, samas kui –
arvestades suhtluskorra lahendite mittetäitmise juhtude arvu – oleks kulu riigieelarvele väga
väike. Seletuskirjas viidatud suhtluse hooldaja ülesannete täitmisega seotud kulude kõrval
tuleb arvesse võtta ka seda, et suure osa kulust moodustab eeldatavasti suhtluse hooldaja
enda töötasu. Seejuures ei selgu, millest tasu sõltub, kas tasu suurus erineb piirkonniti ja
sõltuvalt suhtluse hooldaja rolli täitja taustast ning mil moel on suhtluse hooldajat võimalik
kasutada, kui suhtluskorda rikkuval vanemal vahendid puuduvad.
Kokkuvõttes leiame, et suhtluse hooldaja saaks suhtluskorra täitmisel võrreldes kehtiva
olukorraga lisandväärtust anda vaid juhul, kui tema roll, õigused, pädevused ja tasustamise
alused on täpselt määratletud. See tähendab kvalifikatsiooninõuete kehtestamist ja
spetsiaalse koolituse väljatöötamist ning kolme seotud osapoole – kohtutäitur,
lastekaitsetöötaja ja suhtluse hooldaja – ülesannete ja õiguste analüüsi ning selgemat
reguleerimist. Seejuures tuleks arvesse võtta paralleelselt töös olevat perelepitussüsteemi ja
perelepitajate koolituse arendust. Ka eelnõu ettevalmistamise käigus toimunud
Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumi kohtumise raames pakkusime võimalust luua
perelepitajate kutse süsteemi täiendav koolitusmoodul, mis võimaldaks osadel perelepitajatel
saada lisapädevusi ja oskusi tööks vanematega, kes ei täida suhtluskorra lahendeid. Oleme
endiselt valmis siin koostööd pakkuma. Samuti peame vajalikuks mõelda läbi suhtluse
hooldaja tasustamise põhimõtted, luues lahenduse, mis tagaks teenuse kasutamise ja
motiveeriks vanemaid suhtluse hooldajaga koostööd tegema.
2. Sunnivahendid
Eelnõuga muudetakse täitemenetluse seadustiku § 179 lõiget 2, nähes kohtutäituri poolt
määratava sunniraha asemele ette trahvi määramise võimaluse kohtu poolt. Eelnõu
materjalid ei anna vastust küsimusele, kas rahatrahvi ja/või sunniraha tõhusust suhtluskorra
täitmise tagamisel on analüüsitud ning kas rahaliste sunnimeetmete kõrval on
tulemuslikumaid mõjutusvahendeid.
Sotsiaalministeerium on eelnõule eelnenud väljatöötamiskavatsusele (VTK) 18.06.2019
antud vastuses nr 1.2-3/1238-2 märkinud järgmist: „VTK-s on märgitud, et hetkel kehtiv
sunniraha regulatsioon asendatakse kohtu poolt määratava trahviga. Lisaks on äärmuslikel
juhtudel võimalik kohaldada ka aresti. VTK-s ei ole kirjeldatud, kuidas uus süsteem peaks
toimima ja kas see võib kaasa tuua olukorra, et menetlused hakkavad venima, kuna
sunnivahendeid saab kohaldada vaid kohus. Õigus trahvida ja aresti kohaldada oli
reguleeritud enne 24. märtsi 2011. a kehtinud täitemenetluse seadustiku redaktsioonis, kuid
need sätted tunnistati kehtetuks. Seaduse muutmise seletuskirjas on selgitatud, et
tsiviilmenetlusliku trahvi kehtestamisega loodeti leida kiire, tõhus ja otstarbekas lahendus.
Tegelikkuses aga ei osutunud trahvi määramine kohtu poolt efektiivseks abinõuks
täitemenetluse läbiviimisel. Samuti on seletuskirjas välja toodud, et trahv on oma iseloomult
karistusliku iseloomuga vahend ja seda ei ole õige kohaldada selleks, et sundida isikut oma
kohustust täitma. Kui soovitakse tagasi tuua varasemalt kehtinud regulatsioon, siis on meie
hinnangul oluline, et VTK-s oleks selgitatud, miks antud sunnimeetmed võiksid nüüd
paremini töötada. Lisaks mainitud sunnimeetmete mõju analüüsile puudub VTK-s ka
ülevaade teiste võimalike (nt teistes riikides kasutusel olevate) mõjutusvahendite kohta, mis
võiksid olla oluliselt tõhusamad kui trahv ja arest.“.
Need seisukohad on asjakohased ka täna, kuivõrd Sotsiaalministeeriumi seisukohti pole
eelnõus kas arvesse võetud või ei ole nende arvesse võtmine eelnõu lugejale nähtav ega
arusaadav. Meie hinnangul kohtupoolne trahvi määramine menetlust ei kiirenda, vaid sel on
vastupidine mõju.
5
Oleksime oodanud, et eelnõus toodud muudatuste aluseks on põhjalikum analüüs, millised
meetmed ja mõjutusvahendid on suhtluskorra täitmisega seotud probleemide lahendamisel
tulemuslikud. See eeldaks nii Eesti senise praktika põhjalikumat hindamist kui ka teiste
riikide süsteemide analüüsi, et leida kõige tõhusamad ja Eestile sobivaimad lahendused. On
selge, et kõiki konfliktseid olukordi ei suudetagi lahendada, ent riigil on kohustus luua
kohtulahendite täitmiseks tõhusad meetodid, seda enam, et tegu on nõnda tugevalt lapse ja
vanema õigusi riivava olukorraga.
Kokkuvõtteks sisaldab eelnõu mitmeid mõistlikke muudatusi, mida me soovime
kooskõlastada. Me ei saa aga kooskõlastada suhtluse hooldajat puudutavaid sätteid,
sest praegusel kujul ei anna need valdkonna probleemide lahendamisel soovitud
lisandväärtust ning võivad hoopiski olukorda halvendada (rollide hägusus, inimeste
pädevuse küsimus jms). Seega on meie ettepanek kas eelnõu oluliselt täiendada või
suhtluse hooldajat puudutav eelnõust välja jätta. Suhtluskorra lahendite täitmisega
seotud probleemide sisuliseks lahendamiseks või oluliseks leevendamiseks tuleb
seega mõlemal juhul võimalikke lahendusi uuesti analüüsida ja vajalikud muudatused
selgemalt reguleerida. Oleme valmis siin kaasa mõtlema ja Justiitsministeeriumi nii
lahenduste väljatöötamisel kui muudatuste sõnastamisel aitama. Olemasoleval kujul
me paraku eelnõu kooskõlastada ei saa.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Tanel Kiik
sotsiaalminister
Hanna Vseviov 6269 257
[email protected]