dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Väljaminev kiriAvalik

Perekonnaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamine

Sotsiaalministeerium · 24. juuli 2020
Viit
1.2-3/1936-2
Registreeritud
24. juuli 2020
Dokumendi liik
Väljaminev kiri
Adressaat
Justiitsministeerium
Saabumis/saatmisviis
EIS
Funktsioon
1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
Sari
1.2-3 Ettepanekud ja arvamused Sotsiaalministeeriumile kooskõlastamiseks saadetud õigusaktide eelnõude kohta
Toimik
1.2-3/2020
Vastutaja
Hanna Vseviov (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Sotsiaalala asekantsleri vastutusvaldkond, Laste heaolu osakond)

Failid

  • 📎1.2-31936-2 24.07.2020 Väljaminev kiri (1).bdoc453 KB

Sisu (failidest)

Justiitsministeerium [email protected] Teie 10.06.2020 nr JUM/20-0739/- 1K; 8-1/3766/ Meie 24.07.2020 nr 1.2-3/1936-2 Perekonnaseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamine Lugupeetud justiitsminister Tunnustame, et Justiitsministeerium otsib võimalusi lahendada lapsega suhtluskorda käsitlevate kohtulahendite täitmise osas esinevaid probleeme. Teema on laste ja nende vanemate põhiõiguste seisukohast väga oluline, mistõttu peab sellealane regulatsioon olema põhjalikult läbi mõeldud ja andma hea õigusliku aluse probleemide reaalseks lahendamiseks. Sotsiaalministeerium toetab mitmeid eelnõus välja toodud muudatusi:  peame oluliseks võtta suhtluskorra lahendite täitmisel arvesse vanema vägivaldsust lapse või teise lapsevanema suhtes;  toetame muudatust, millega on kohtul võimalik suhtluskord määrata, kui nähtub, et see võib konkreetse kaasuse puhul vajalikuks osutuda;  toetame kohustusliku lepitusmenetluse kaotamist, kuivõrd täna rakendatakse lepitusmenetlust liiga hilises faasis;  toetame suhtluskorra kindlaks määramist selliselt, et laps elab vahelduvalt mõlema vanema juures;  peame vajalikuks lapse suhtes jõu kasutamise keelu selgemat reguleerimist, ent jõu kasutamise mõiste vajab erinevates praktilistes olukordades paremat läbimõtlemist ja sisustamist. Lepituse osas peame vajalikuks juhtida tähelepanu sellele, et paralleelselt on käimas veel teinegi kõnealuse eelnõu temaatikaga seotud protsess – väljatöötamisel on riiklik perelepitussüsteem. Tegemist on Siseministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumi ühistööga. Riikliku perelepitussüsteemi loomise eesmärk on viia vanemad lapse elukorraldust puudutavates küsimustes kokkuleppele võimalikult varakult, s.o enne kohtumenetlusi. Kuivõrd väljatöötamisel olev perelepitussüsteem pakub küll sisuliselt alternatiivi kohtumenetlusele, kuid perelepitajat on loodava perelepitussüsteemi järgi võimalik kasutada ka kohtumenetluse ajal (kohus suunab pere lepitusse) ning kohtumenetluse järgselt (üks osapool ei täida suhtluskorda), tuleks tervikliku süsteemi kujunemise huvides käesolevas eelnõus arvestada ka loodava nn kolmefaasilise riikliku perelepitussüsteemiga. Praegusel juhul ei ole kooskõlastatavas eelnõus sellega meie hinnangul piisavalt arvestatud. Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952 2 Lapse vahelduvat elukorraldust puudutava muudatuse osas soovime, et Justiitsministeerium analüüsiks edaspidi muudatuse rakendamist praktikas ja selle käigus esinenud kitsaskohti ning oleks valmis vajadusel süsteemis muudatusi tegema. Põhjuseks asjaolu, et kuigi toetame mõlema vanema osalust lapse kasvatamisel, sh pidades silmas eelnõus välja toodud eeldusi, tuleb siiski arvestada, et kui suhtluskord määratakse kindlaks kohtus, on eeldatavasti tegu inimestega, kes pole jõudnud kokkuleppele kohtuväliselt. See on aga lapse edasise elukorralduse eduka toimivuse puhul oluline risk. Seejuures on sellise elukorralduse puhul lapse heaolu tagamiseks lisaks vanemate üldisele koostööle vajalik kokkuleppele jõuda ka ühtsetes kasvatuspraktikates ning kohus peaks otsuse tegemisel seda arvestama. Samuti soovime tähelepanu juhtida sellele, et kuigi peame mõistlikuks muudatust, millega keelustatakse suhtluskorra lahendite täitmisel lapse suhtes jõudu kasutada, tuleb praktikas esinevate juhtumite, sh ainuhooldusõigust puudutavate juhtumite lahendamiseks jõu kasutamise tähendust paremini sisustada ning eri seadustest tuleneva regulatsiooni koosmõju analüüsida ja vajadusel täpsustada. Näiteks on hiljuti Sotsiaalministeeriumi jõudnud juhtum, kus emale määrati küll kolmeaastase lapse ainuhooldusõigus ja kohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset, kohustades laps emale üle anda, ent kuna jõu kasutamine lapse suhtes ei ole resolutsiooni kohaselt lubatud, ei ole kohtutäituril ei politsei ega lastekaitse kaasabil olnud võimalik last emale tagastada. Leiame, et jõu kasutamise mõiste sisustamine praktikas peaks arvesse võtma ka laste vanust ja erinevaid eriolukordi, nt on vähetõenäoline, et väikelaps vabatahtlikult iseseisvalt võõraste inimeste juurde tuleks või vastavat soovi avaldaks ning sellistel juhtudel võib lapse sülle võtmine, tema käest hoidmine ja füüsiline juhendamine olla igati õigustatud ning lapse enda huvides. Praegune regulatsioon (sh jõu kasutamise mõiste sisustamine korrakaitseseaduse kommenteeritud väljaandes) seda teha ei võimalda. Seejuures tuleb arvestada ka ametniku ja vanema tegevuse ning füüsilise kontakti erisusega – kui ametnikul on lapse suhtes kasutatava jõu osas seatavad piirangud mõistlikud, siis lapse hooldusõigusliku vanema puhul ei kohaldu jõu kasutamist puudutavad sätted, vaid vanemal on õigus teatud olukordades oma lapse suhtes jõudu kasutada (nt jonniva lapse või autoteele jooksva lapse sülle haaramine) ning sel juhul on tegu eelkõige nn kasvatuslike meetmete rakendamisega, millele on viidanud ka riigikohus. Soovitame seega edaspidi eelnõu raames ka neid kitsaskohti analüüsida ja pakkuda seadusemuudatusi vm tegevusi, mis reaalseid olukordi lahendada võimaldavad. Lisaks eelmainitule on meie peamised murekohad seotud:  suhtluse hooldaja instituudiga – jääb selgusetuks, milline on suhtluse hooldaja roll, tasustamine ja koostöö pädevus teiste osapooltega (kohtutäitur, lastekaitsetöötaja, perelepitaja);  sunnivahenditega – puudub sunnivahendite, sh trahvi ja sunniraha rakendamise mõjuanalüüs vm info nende tulemuslikkuse kohta. Selgitame neid murekohti lähemalt. 1. Suhtluse hooldaja Täitemenetlusse jõudnud suhtluskorra asjade puhul räägime juhtumitest, kus vanematel koostöö puudub ning probleemid on võimendunud. Kehtiva regulatsiooni kohaselt peaks selliseid olukordi lahendama kohtutäitur, vajadusel koostöös lastekaitsetöötajaga. Samas on teada – ning see on ka üks eelnõu fookuses olevaid peamisi probleeme – et praegune süsteem ei ole siiski praktikas suhtluskorra lahendite täitmist taganud. Probleemi üheks lahenduseks on eelnõus välja pakutud suhtluse hooldaja instituudi loomine. Tegemist peaks seega olema võimeka spetsialistiga, kes suudaks konfliktseid olukordi võrreldes senisega paremini lahendada. Lisaks teatud isikuomadustele peaks sel inimesel olema head teadmised ja oskused laste õigustest ning piisavad hoovad, et suhtluskorda mitte täitvat vanemat mõjutada ja motiveerida. Eelnõus on märgitud, et suhtluse hooldajal peab olema piisav erialane ettevalmistus. Seletuskirjas täpsustatakse, et selleks sobivad näiteks vastava ettevalmistusega pedagoogid, perenõustajad, lepitajad, psühholoogid jt erialaselt pädevad 3 isikud. Eelnõus märgitud sõnastus on üldine ja mitmeti tõlgendatav ning täiendavaid nõudeid suhtluse hooldajale, tema pädevusele ja tema poolt pakutavale „teenusele“ kehtestatud pole. See on meie hinnangul oluline probleem, sest ei taga võrreldes senise olukorraga muutust ning ebapädev inimene – kui tahes siiras soov tal ka aidata on – võib nõnda keerulistes olukordades tekitada hoopiski kahju. Kui eelnõus nähakse suhtluse hooldajal peaasjalikult vaid vabatahtliku abistaja rolli, siis ei keela ka praegune regulatsioon vastava sooviga inimestel seda rolli kanda. Selleks ei ole vaja suhtluse hooldaja instituuti eraldi reguleerida. Eelnõus puudub ka selge kirjeldus, kuidas suhtluse hooldaja praktikas olemasolevasse süsteemi sobitub ja toimima hakkab ning kuidas tagatakse üleriigiliselt ühtse praktika kujunemine. Suhtluse hooldajal on eelnõu seletuskirja järgi õigus nõuda laps välja suhtlemist takistavalt isikult suhtlemise läbiviimiseks ning määrata lapse asukoht suhtlemise ajaks. Sisuliselt on samasugune roll ka kohtutäituril. Eelnõust ei ilmne, kuidas toimib suhtluse hooldaja ja kohtutäituri omavaheline koostöö ning kas ja kuidas on välistatud nende rollide dubleerimine. On küll tõsi, et praktikas on probleemiks osutunud kohtutäiturite vastavate eriteadmiste puudumine lapse ja perega suhtlemisel, mistõttu on soovitud kaasata protsessi eriteadmistega isikut. Samas ei nähta eelnõus suhtluse hooldajale ette mingeid täiendavaid kvalifikatsiooninõudeid. Samuti puuduvad eelnõus viited kaasusanalüüsidele või muudele algandmetele, millest saaks järeldada, kuidas ühe või teise kaasuse puhul erinevate osapoolte koostöö praktikas toimima peaks. Näiteks teeb kohtutäitur täitemenetluse seadustiku § 179 lõike 1 kohaselt lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjas täitetoimingu lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse esindaja osavõtul, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks. Seega on kohtutäituril täna võimalik lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise täitetoimingu sooritada sisuliselt lastekaitseametniku juuresolekul. Kuidas peaks säärase täitetoimingu sooritamine leidma aset suhtluse hooldaja instituudi loomisel – kas kõnealust täitetoimingut minnakse sooritama kolmekesi? Selgusetuks jääb ka, mil moel toimib suhtluse hooldaja koostöö lastekaitsetöötajaga ja milline on nende rollide jaotus. Mitme isiku osalus ja rollide segasus tekitavad eeldatavasti raskusi ka perele, sest pole aru saada, kelle korraldusi pere täitma peab. Kui suhtluse hooldajalt ei eeldata võrreldes kehtiva regulatsiooniga täiendavaid oskusi ja teadmisi ega anta talle ka täiendavaid mõjutusvahendeid, jääb selgusetuks, millist lisandväärtust selline isik konfliktsete olukordade lahendamisel üldse pakkuda saab. Lisaks ei selgu eelnõu dokumentidest, kas suhtluse hooldaja vaatest on eelnõule koostatud ka andmekaitsealane mõjuhinnang. Eelnõus on välja toodud, et kohus määrab suhtluse hooldajale tema ülesannete täitmise eest tasu suhtlemist korraldavat kohtumäärust või kokkulepet rikkuva vanema arvel. Seletuskirjas täpsustatakse, et kui mõlemad vanemad rikuvad kokkulepitud suhtluskorda või on suhtlus takistatud mõlema vanema käitumise või puudulike suhtlusoskuste tõttu, siis võib kohus suhtluse hooldaja tasu ja kulud välja mõista ka mõlemalt vanemalt. Seletuskirja kohaselt on suhtluse hooldaja kulud suhtluse hooldaja ülesannete täitmisega seoses tekkinud kulud, mida tuleb ka kohtule tõendada. Meie hinnangul ei taga selline lahendus suhtluse hooldaja instituudi loomisega soovitavat eesmärki. Kui riik soovib suhtluskorra täitmisega seotud probleeme lahendada ja lapsest eemal oleva vanema õigused tagada, on vähetõenäoline, et suhtluse hooldaja leiaks kasutamist, kui teenuse eest peavad tasuma vanemad ise. Siinkohal tuleb arvestada, et tegu pole hästi läbisaavate ja ühiselt lahendust otsivate vanematega, vaid tõsises konfliktis olevate isikutega. Kui rahaline koormus jääb vanemale, kellel ei võimaldata oma lapsega suhelda, on tegu ebaõiglase lahendusega. Kui teenuse eest peaks tasuma teine vanem, ei anna see suure tõenäosusega tulemust, sest see vanem pole motiveeritud lahenduseni jõudma ega ka teenuse eest tasuma, sh olukorras, kus sellega kaasneb trahv vm rahaline 4 sanktsioon. Kogu suhtluse hooldaja funktsioon saab baseeruda sellele, et tegemist on professionaaliga, kellega on motiveeritud koostööd tegema mõlemad vanemad. Tuleb ka arvestada, et hea väljaõppega ja nõnda keerulist tööd tegeva spetsialisti töötasu peab olema konkurentsivõimeline. See tähendab, et üksikisiku jaoks võib teenus olla kallis, samas kui – arvestades suhtluskorra lahendite mittetäitmise juhtude arvu – oleks kulu riigieelarvele väga väike. Seletuskirjas viidatud suhtluse hooldaja ülesannete täitmisega seotud kulude kõrval tuleb arvesse võtta ka seda, et suure osa kulust moodustab eeldatavasti suhtluse hooldaja enda töötasu. Seejuures ei selgu, millest tasu sõltub, kas tasu suurus erineb piirkonniti ja sõltuvalt suhtluse hooldaja rolli täitja taustast ning mil moel on suhtluse hooldajat võimalik kasutada, kui suhtluskorda rikkuval vanemal vahendid puuduvad. Kokkuvõttes leiame, et suhtluse hooldaja saaks suhtluskorra täitmisel võrreldes kehtiva olukorraga lisandväärtust anda vaid juhul, kui tema roll, õigused, pädevused ja tasustamise alused on täpselt määratletud. See tähendab kvalifikatsiooninõuete kehtestamist ja spetsiaalse koolituse väljatöötamist ning kolme seotud osapoole – kohtutäitur, lastekaitsetöötaja ja suhtluse hooldaja – ülesannete ja õiguste analüüsi ning selgemat reguleerimist. Seejuures tuleks arvesse võtta paralleelselt töös olevat perelepitussüsteemi ja perelepitajate koolituse arendust. Ka eelnõu ettevalmistamise käigus toimunud Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumi kohtumise raames pakkusime võimalust luua perelepitajate kutse süsteemi täiendav koolitusmoodul, mis võimaldaks osadel perelepitajatel saada lisapädevusi ja oskusi tööks vanematega, kes ei täida suhtluskorra lahendeid. Oleme endiselt valmis siin koostööd pakkuma. Samuti peame vajalikuks mõelda läbi suhtluse hooldaja tasustamise põhimõtted, luues lahenduse, mis tagaks teenuse kasutamise ja motiveeriks vanemaid suhtluse hooldajaga koostööd tegema. 2. Sunnivahendid Eelnõuga muudetakse täitemenetluse seadustiku § 179 lõiget 2, nähes kohtutäituri poolt määratava sunniraha asemele ette trahvi määramise võimaluse kohtu poolt. Eelnõu materjalid ei anna vastust küsimusele, kas rahatrahvi ja/või sunniraha tõhusust suhtluskorra täitmise tagamisel on analüüsitud ning kas rahaliste sunnimeetmete kõrval on tulemuslikumaid mõjutusvahendeid. Sotsiaalministeerium on eelnõule eelnenud väljatöötamiskavatsusele (VTK) 18.06.2019 antud vastuses nr 1.2-3/1238-2 märkinud järgmist: „VTK-s on märgitud, et hetkel kehtiv sunniraha regulatsioon asendatakse kohtu poolt määratava trahviga. Lisaks on äärmuslikel juhtudel võimalik kohaldada ka aresti. VTK-s ei ole kirjeldatud, kuidas uus süsteem peaks toimima ja kas see võib kaasa tuua olukorra, et menetlused hakkavad venima, kuna sunnivahendeid saab kohaldada vaid kohus. Õigus trahvida ja aresti kohaldada oli reguleeritud enne 24. märtsi 2011. a kehtinud täitemenetluse seadustiku redaktsioonis, kuid need sätted tunnistati kehtetuks. Seaduse muutmise seletuskirjas on selgitatud, et tsiviilmenetlusliku trahvi kehtestamisega loodeti leida kiire, tõhus ja otstarbekas lahendus. Tegelikkuses aga ei osutunud trahvi määramine kohtu poolt efektiivseks abinõuks täitemenetluse läbiviimisel. Samuti on seletuskirjas välja toodud, et trahv on oma iseloomult karistusliku iseloomuga vahend ja seda ei ole õige kohaldada selleks, et sundida isikut oma kohustust täitma. Kui soovitakse tagasi tuua varasemalt kehtinud regulatsioon, siis on meie hinnangul oluline, et VTK-s oleks selgitatud, miks antud sunnimeetmed võiksid nüüd paremini töötada. Lisaks mainitud sunnimeetmete mõju analüüsile puudub VTK-s ka ülevaade teiste võimalike (nt teistes riikides kasutusel olevate) mõjutusvahendite kohta, mis võiksid olla oluliselt tõhusamad kui trahv ja arest.“. Need seisukohad on asjakohased ka täna, kuivõrd Sotsiaalministeeriumi seisukohti pole eelnõus kas arvesse võetud või ei ole nende arvesse võtmine eelnõu lugejale nähtav ega arusaadav. Meie hinnangul kohtupoolne trahvi määramine menetlust ei kiirenda, vaid sel on vastupidine mõju. 5 Oleksime oodanud, et eelnõus toodud muudatuste aluseks on põhjalikum analüüs, millised meetmed ja mõjutusvahendid on suhtluskorra täitmisega seotud probleemide lahendamisel tulemuslikud. See eeldaks nii Eesti senise praktika põhjalikumat hindamist kui ka teiste riikide süsteemide analüüsi, et leida kõige tõhusamad ja Eestile sobivaimad lahendused. On selge, et kõiki konfliktseid olukordi ei suudetagi lahendada, ent riigil on kohustus luua kohtulahendite täitmiseks tõhusad meetodid, seda enam, et tegu on nõnda tugevalt lapse ja vanema õigusi riivava olukorraga. Kokkuvõtteks sisaldab eelnõu mitmeid mõistlikke muudatusi, mida me soovime kooskõlastada. Me ei saa aga kooskõlastada suhtluse hooldajat puudutavaid sätteid, sest praegusel kujul ei anna need valdkonna probleemide lahendamisel soovitud lisandväärtust ning võivad hoopiski olukorda halvendada (rollide hägusus, inimeste pädevuse küsimus jms). Seega on meie ettepanek kas eelnõu oluliselt täiendada või suhtluse hooldajat puudutav eelnõust välja jätta. Suhtluskorra lahendite täitmisega seotud probleemide sisuliseks lahendamiseks või oluliseks leevendamiseks tuleb seega mõlemal juhul võimalikke lahendusi uuesti analüüsida ja vajalikud muudatused selgemalt reguleerida. Oleme valmis siin kaasa mõtlema ja Justiitsministeeriumi nii lahenduste väljatöötamisel kui muudatuste sõnastamisel aitama. Olemasoleval kujul me paraku eelnõu kooskõlastada ei saa. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Tanel Kiik sotsiaalminister Hanna Vseviov 6269 257 [email protected]
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel