Eesti Turismifirmade Liit Teie 12.11.2022
[email protected] Meie 22.11.2022 nr 12.2-1/9080-2
Vastus pöördumisele seoses
reisikorraldusteenuste tellimise
riigihangetega
Austatud proua Hallik
Täname Teid esitatud ettepanekute eest. On väga tervitatav, kui riigihangetel osalevad
ettevõtjad tunnevad muret nende valdkonnas korraldatavate riigihangete kvaliteedi üle ning
soovivad panustada teenuse kvaliteedi tõstmiseks ning parema konkurentsiolukorra
saavutamiseks.
Oma kirjas olete teinud mitmeid ettepanekuid nende tingimuste kohta, mida praegu
reisiteenuste hankimisel kasutatakse ning esitanud seisukohad, miks need ei ole sobilikud.
Kuivõrd riigihanke tingimused on väga suures osas hankija kujundada, siis leiame, et selliste
tingimuste sobimatust ning ettepanekuid nende asemel sobilike tingimuste kasutamiseks võiks
kajastada reisiteenuste hankimist käsitlevas juhises. Leiame, et kuivõrd probleeme tekitavad
pigem hankijate seatavad kriteeriumid valdkondlikus mõttes ning kasutatavad
hindamiskriteeriumid, peaks juhise sisulise poole koostama selles valdkonnas tegutsevad
eksperdid. Oleme valmis juhise omalt poolt läbi vaatama, et tagada selle kooskõla riigihangete
reeglite ning põhimõtetega. Valmis juhise saame avaldada ka meie kodulehel.
Nõustume, et mittesiduva näidisreisi maksumus ei näita hankijale kogu pakkumuse
majanduslikku soodsust. Samuti ei pea me põhjendatuks, et reisibüroole pannakse vastutus
hankija enda poolt leitud teenuseosutaja eest, kes ei kuulu reisibüroo lepingupartnerite hulka.
Mis aga puudutab Teie kirjas tehtud ettepanekuid minikonkursside korraldamiseks alates
lihthanke piirmäärast ning 0 € ja negatiivse hinnaga pakkumuste esitamise keelamiseks, siis
märgime järgmist.
Riigihankeõigus on üleliiduliselt harmoneeritud valdkond, mis tähendab seda, et riigihangete
reeglid on suures osas sätestatud riigihangete direktiivides, mis kuuluvad liikmesriikide poolt
riigisisese õigusega üle võtmisele ning milles sisalduvate kohustuslike reeglite puhul
liikmesriikidel valikuvõimalusi ei ole.
Seega nende raamlepingute puhul, mille maksumus on vähemalt võrdne rahvusvahelise
piirmääraga, ei ole liikmesriigil õigust sätestada, kuidas toimub raamlepingu alusel
hankelepingute sõlmimine, vaid järgima peab direktiivides sätestatud reegleid. Kui
raamleping on sõlmitud mitme pakkujaga ja selles ei ole kõiki selle alusel hankelepingute
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 /
[email protected] / www.rahandusministeerium.ee
registrikood 70000272
tingimusi sätestatud, ei ole hankelepingute sõlmimine võimalik muul moel, kui üksnes
minikonkursi tulemusel (vt RHS § 30 lg 4). Seega ei ole nende raamlepingute puhul võimalik
ei hankijal ega ka liikmesriigil ette näha, et minikonkursid korraldatakse alates mingist
piirmäärast.
Kombinatsioon minikonkursist, mida korraldatakse üksnes siis, kui hankelepingu eeldatav
maksumus ületab mingit piirmäära ning hankelepingu sõlmimine raamlepingu enda
tingimuste alusel, so ilma minikonkurssi korraldamata, on võimalik üksnes selliste
raamlepingute puhul, kus kõik hankelepingute tingimused on raamlepingus endas juba
sätestatud (vt RHS § 30 lg 6 p 2).
Riigihangete seadus ega direktiiv 2014/24/EL sellise pakkumuse esitamist, mille hind on null,
otsesõnu ei käsitle. Vastupidi, nii direktiiv kui ka RHS määratlevad hankelepingut kui
rahaliste huvidega seotud lepingu. Samas ei ole pakkumuse esitamine, mille maksumus on
null eurot, keelatud ei Eesti ega Euroopa Liidu riigihankeõiguses.
Hankelepingu mõiste ja nn nullhinna pakkumise küsimust lahkas mõned aastad tagasi
Euroopa Kohus, kes on kohtuasjas C-367/19 (p-d 25-28) märkinud, et Euroopa Kohtu
praktikast tuleneb, et direktiivi 2014/24 artikli 2 lõike 1 punktis 5 nimetatud riigihankelepingu
tunnus „rahaliste huvidega seotud“ viitab lepingule, millega iga pool kohustub vastutasu eest
tegema soorituse (vt C-606/17, p 28). Lepingu vastastikuste kohustustega iseloom on seega
riigihankelepingu oluline tunnus (vt C-51/15, p 43; C-796/18, p 40; C-328/19, p 47).
Kõnealune vastutasu ei pea tingimata seisnema rahasumma maksmises, vaid soorituse eest
võib tasuda ka muul viisil, näiteks hüvitatakse kokkulepitud teenuse osutamisel tekkinud
kulud (vt C-159/11, p 29; C-386/11, p 31; C-606/17, p 29). Samas toob riigihankelepingu
vastastikuste kohustustega iseloom kummagi lepingupoole jaoks tingimata endaga kaasa
õiguslikult siduvad kohustused, mille täitmist peab olema võimalik kohtus nõuda (vt
C-451/08, p 60–62). Seega ei kuulu leping, millega hankija ei ole õiguslikult kohustatud
tegema ühtegi sooritust vastutasuks selle eest, mida tema lepingupartner on kohustunud
tegema, direktiivi 2014/24 artikli 2 lõike 1 punkti 5 tähenduses mõiste „rahaliste huvidega
seotud leping“ kohaldamisalasse. Asjaolu, et selle lepingu sõlmimisel võib olla pakkuja jaoks
majanduslik väärtus, kuna leping avab talle pääsu uuele turule või võimaldab tal saada
soovitusi, on liiga juhuslik ning järelikult ei ole piisav, et kvalifitseerida see leping „rahaliste
huvidega seotud lepinguks“.
Euroopa Kohtu seisukohtadest lähtuvad ka siseriiklikud vaidluse lahendamise organid.
Riigihangete vaidlustuskomisjon (edaspidi VAKO) on otsuse nr 176-21/237392 punktis 15
märkinud, et Euroopa Kohtu selgituste järgi ei keela direktiiv 2014/24/EL, mille RHS üle
võtab, põhimõtteliselt nullhinna pakkumist (otsus asjas C-367/19, p 36). Seega saab nullhinna
pakkumise keeld konkreetses riigihankes tuleneda vaid hankija koostatud riigihanke
alusdokumentidest või valdkondlikust eriseadusest. Veelgi enam, VAKO on samas punktis
täiendavalt leidnud, et nullhinna pakkumise keeld on oluline erand üldisest põhimõttest, mille
järgi on nullhinnaga pakkumus lubatud, ja kuna ühtlasi on tegu ettevõtjate põhiseadusliku
ettevõtlusvabaduse piiranguga, siis peab selline keeld olema riigihanke alusdokumentides
sätestatud selgelt ja üheselt arusaadavalt, mitte tuletatav kaudselt tõlgendamise teel. Ka on
põhjendamatu võtta aluseks eeldust, et kui nullhinna pakkumist pole eraldi ja otsesõnu
lubatud, siis järelikult on see keelatud. Eeldus on vastupidine: Euroopa Liidu ega Eesti
riigihankeõigus ei keela nullhinna pakkumist, mistõttu tuleb vastupidise eriklausli puudumisel
riigihanke alusdokumentides või eriseaduses lähtuda sellest, et nullhinna pakkumine on
lubatud.
2
Eeltoodust tulenevalt leiame, et nullhinnaga pakkumuste esitamise keelamine iseenesest ei ole
võimatu, kuid seejuures ei tohi unustada Põhiseadusest tulenevate õiguste, täpsemini,
ettevõtlusvabaduse piiramise aspekti. Põhiseadusest tulenevaid õiguseid saab piirata vaid
seadusega, seega eeldusel, et nullhinna pakkumise keeld tuleneb mõnest valdkondlikust
eriseadusest, võiks hankijal reisikorraldusteenuste puhul selline õigus olla. Küll aga ei tulene
sellist keeldu käesoleval hetkel ühestki eriseadusest ning meie andmetel puudub ka kavatsus
sellist regulatsiooni kehtestada.
Teie kirjas esitatud teiste ettepanekute osas tuleb tõdeda, nagu eespool märkisime, et hankijal
on riigihanke tingimuste määratlemisel avar kaalutlusruum, mistõttu on meie hinnangul paslik
hankijate praktikat suunata läbi valdkondliku juhise.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Kaur Kajak
halduspoliitika asekantsler
Evelin Karindi-Kask 6113501
[email protected]
3