Vastuvõtmise kuupäev : 23/11/2022
EUROOPA LIIDU KOHUS
22/11/22
Kantselei
Välisministeerium
Islandi väljak 1
15049 Tallinn
EESTI/ESTONIA
1240333.6 IT
Eelotsuse asi C-598/22
Società Italiana Imprese Balneari
(Eelotsusetaotluse esitanud kohus: Consiglio di Stato - Itaalia)
Eelotsusetaotluse kättetoimetamine
Euroopa Kohtu kohtusekretär edastab Teile käesolevaga eespool nimetatud kohtuasjas ELTL
artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluse ärakirja.
Vastavalt protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artikli 23 teisele lõigule koostoimes
Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 51 on liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja pooltel,
liikmesriikidel, komisjonil ja vajaduse korral ka liidu institutsioonil, organil või asutusel, mis on
vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või tõlgendamine on vaidlustatud, õigus esitada
eelotsusetaotluse kohta Euroopa Kohtule kirjalikke seisukohti kahe kuu ja kümne päeva jooksul
alatest käesoleva teate kättesaamisest, kusjuures seda tähtaega ei pikendata.
Lisaks sellele võivad põhikirja artikli 23 kolmanda lõigu kohaselt teised Euroopa
Majanduspiirkonna lepingu osalisriigid, kes ei ole liikmesriigid, samuti EFTA järelevalveasutus
esitada juhul, kui küsimuse all on mõni kõnealuse lepingu reguleerimisaladest, Euroopa Kohtule
kirjalikke seisukohti samasuguse mittepikendatava kahe kuu ja kümne päeva pikkuse tähtaja
jooksul.
Kohtusekretär juhib teie tähelepanu sellele, et kohtuasjaga seotud dokumendid tuleb toimikusse
lisamiseks esitada menetluse kirjaliku osa jooksul.
Telefon : (352) 43031 Kirjad saata aadressile:
Faks : (352) 433766 Euroopa Liidu Kohus
E-mail :
[email protected] Kantselei
Internetiaadress : http://www.curia.europa.eu L - 2925 LUXEMBOURG
-2-
Juhime Teie tähelepanu menetlusdokumentide pikkust, vormi ja esitusviisi puudutavatele
juhistele, mis sisalduvad aktis Praktilised juhised pooltele seoses Euroopa Kohtule esitatavate
kohtuasjadega, mis on kättesaadav Euroopa Kohtu veebisaidil (www.curia.europa.eu) rubriigis
„Euroopa Kohus – Menetlus“.
Cesare Di Bella
Ametnik
Vastuvõtmise kuupäev : 23/11/2022
Translation C-598/22 – 1
Case C-598/22
Request for a preliminary ruling
Date lodged:
16 September 2022
Referring court:
Consiglio di Stato (Italy)
Date of the decision to refer:
15 September 2022
Appellant:
Società Italiana Imprese Balneari Srl
Respondents:
Comune di Rosignano Marittimo
Ministero dell’Economia e delle Finanze
Agenzia del demanio – Direzione regionale Toscana e Umbria
Regione Toscana
[…]
The Consiglio di Stato (Council of State, Italy)
(Judicial Division) […]
has made the following
ORDER
[…]
Società Italiana Imprese Balneari S.r.l. […]
v
EN
REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING OF 15. 9. 2022 – CASE C-598/22
Comune Rosignano Marittimo (Municipality of Rosignano Marittimo, Italy) […]
Ministero dell’economia e delle finanze (Ministry of Economic Affairs and
Finance), Agenzia del demanio (Public Property Agency, Italy), Direzione
regionale Toscana e Umbria (Regional Office for Tuscany and Umbria) […]
Regione Toscana (Region of Tuscany)
seeking the variation
of the judgment of the Tribunale Amministrativo Regionale per la Toscana
(Regional Administrative Court, Tuscany, Italy)[…] No 380/2021
[…]
[…] [standard wording]
Subject matter of the main proceedings and relevant facts
The company Società Italiana Imprese Balneari s.r.l. (SIIB s.r.l.), which has been
the owner since 1928 of the seaside resort ‘Bagni Ausonia’ in the district of
Castiglioncello, municipality of Rosignano Marittimo, located largely on land
belonging to the State-owned maritime domain, claims to have legitimately
developed over the years, under the concessions obtained thereby, which it claims
have followed each other over time without interruption, a series of buildings,
some of which are shown in an initial forfeiture survey certificate from 1958, and
others built only later from 1964 to 1995.
By decision No 31787 of 20 November 2007, the Municipality of Rosignano
reclassified other works associated with State-owned land, considered difficult to
remove, as State-owned appurtenances, considering that they had been acquired ex
lege on expiry of concession No 36, valid from 1 January 1999 to 31 December
2002, renewed by concession No 27/2003.
Subsequently, by letter No 27774 of 23 September 2008, that Municipality
notified SIIB s.r.l. of the commencement of the procedure for the forfeiture of the
State-owned appurtenances not yet acquired, however without concluding the
procedure and in the interim the Municipality issued the concessione demaniale
marittima n. 181/2009 (State-owned maritime property concession No 181/2009)
to that company.
As provided for by Article 1 of Decreto del Presidente della Giunta Regionale 24
settembre 2013 n. 52/R (Decree of the President of the Regional Council No 52/R
of 24 September 2013) amending Decreto del Presidente della Giunta Regionale
n. 18/2001/R (Decree of the President of the Regional Executive No 18/2001/R)
— which inserted into Decree of the President of the Regional Executive
No 18/R/2001 Article 44-bis, whereby ‘Items shall be classified as easy to remove
and clear where they are buildings and structures used for the purposes of
2
SOCIETÀ ITALIANA IMPRESE BALNEARI
operating tourist and recreational activities, built both above and below ground in
areas of State-owned maritime property under concession that […][technical
details] can be completely removed using normal engineering methods, with the
sites consequently being restored to their original condition, in no more than
90 days’ — SSIB s.r.l., therefore, submitted a declaration stating that all the works
associated with the area of State-owned property being able to be removed within
90 days were to be considered, in fact, easy to remove, which was followed by
determinazione del Comune n. 5038 del 3.02.2014 (Municipal Decision No 5038
of 3 February 2014) recognising that situation.
That recognition was, however, subsequently declared ‘null and void’ by the same
municipal administration in a letter of 26 November 2014, on the basis that the
area of State-owned property contained items under concession that had already
been acquired by the State under Article 49 of the Codice della Navigazione
(Shipping Code).
That order was challenged by SIIB s.r.l. […] before the Regional Administrative
Court, Tuscany.
In the course of the proceedings to extend State-owned property concession
No 181/2009, requested until 31 December 2020, the Municipality issued
provvedimento n. 17432 del 16 aprile 2015 (Order No 17432 of 16 April 2015),
confirming the classification of the buildings constructed on the area under
concession as State-owned appurtenances, and also recalculated the fees payable
by SIIB s.r.l. in the period 2009-2015, also settling the amounts due for
subsequent years by means of other measures.
These orders were also challenged by SIIB s.r.l.
The Regional Administrative Court, Tuscany joined all the actions […] and
dismissed them in their entirety by judgment No 380 of 10 March 2021.
SIIB s.r.l. appealed that decision before the Council of State, alleging the
following grounds of appeal: (1) infringement and misapplication of Article 21-
octies of l. n. 241/1990 (Law No 241/1990) and inconsistency in the statement of
reasons, in relation to the annulment of the letter recognising the easily removable
nature of the works constructed in the area under concession of 3 February 2014,
which was not preceded by any notice that proceedings were being initiated,
which would have enabled SIIB s.r.l. to represent its reasons to the Administration
before the adoption of the harmful measure […]; (2) infringement of Articles 2,
3,11, 24, 42, 100, 103, 11 and 107 of the Constitution, Article 21-septies of Law
No 241/1990, Articles 29, 36 and 49 of the Shipping Code, and Articles 934 and
936 of the Civil Code, failure to rule, since the court at first instance failed to
adequately consider the partial nullity of State-owned property concession
No 181/2009, in so far as it attributed to the State the ownership of buildings not
yet acquired by the State under Article 49 of the Shipping Code; (3) infringement
and misapplication of Article 49 of the Shipping Code, inadequacy of the ruling
3
REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING OF 15. 9. 2022 – CASE C-598/22
on a decisive point in the dispute, since, following the 1958 survey certificate,
which acknowledged the forfeiture by the State of certain buildings and structures,
no other building had been acquired by the State, and they thus remained in the
ownership of SIIB s.r.l.; (4) further infringement of Articles 29 and 49 of the
Shipping Code, insufficient statement of reasons in relation to a decisive point of
the dispute, as the forfeiture procedure initiated in 1958 had never actually been
concluded and the Regional Administrative Court had confused the concepts of
building appurtenance and State-owned appurtenance; (5) infringement of
Articles 63, 64, 66 and 67 of the codice processo amministrativo (Code of
Administrative Procedure), failure to rule, since the court at first instance did not
rule on the request for a court-appointed expert report made by the appellant at
first instance precisely in order to identify ‘the scope of the assets constructed
after 1958 by the concessionaire within the Bagni Ausonia establishment’; (6)
infringement of Articles 2, 3, 41 and 97 of the Constitution, Articles 49 and 56
TFEU, Articles 42 and 117 of the Constitution in relation to Additional Protocol I
to the ECHR, and Articles 934 and 936 of the Civil Code on the ground that the
forfeiture of assets by the State in the course of a State concession relationship and
without compensation is contrary to EU law; (7) infringement and misapplication
of Article 3(1) of D.L. n. 400 del 5.10.1993 (Decree-Law No 400 of 5 October
1993), converted into l. n. 494/1993 (Law No 494/1993), as replaced by
Article 1(251) of l. n. 296/2006 (Law No 296/2006), Articles 49 and 56 TFEU and
the principles that can be inferred from EU law on the subject of legitimate
expectations and legal certainty by reason of the very significant increase in the
amount of the fee determined by the 2006 law, which unexpectedly and seriously
altered the contractual parameters of the concession; (8) further infringement of
Articles 49 and 56 TFEU and the principles that can be inferred from EU law on
the subject of legitimate expectations and legal certainty, which do not permit
subsequent regulatory measures to have such an incisive effect on ongoing
concessionary relationships, which can be qualified as ‘multi-year relationships of
infinite or indefinite duration’; (9) erroneous nature of the judgment concerning
the obligation to recalculate the State concession fees for the years 2007-2020,
since the merits of the actions lodged at first instance also resulted in an obligation
for the Administration to recalculate downwards the fees claimed for the period
2007-2020.
[…]
[…] [proceedings]
The regulatory framework and the judgment under appeal
The decisive question to be addressed in the present case concerns the application
of Article 49 of the Shipping Code to the buildings in the area under concession,
so as to determine whether they were acquired by the State, on expiry of the
concession, even if renewed, with the consequent application of the increased fee
referred to in Article 1(251) of Law No 296 of 27 December 2006 to the buildings
concerned, in so far as they are to be considered as State-owned appurtenances.
4
SOCIETÀ ITALIANA IMPRESE BALNEARI
According to Article 49 of the Shipping Code, ‘Unless otherwise established in
the concession instrument, when the concession comes to an end, the non-
removable works constructed on the State-owned area shall remain vested in the
State, without any compensation or reimbursement, without prejudice to the
granting authority’s right to order their demolition, with the State-owned asset
thus to be returned to its original condition’: that provision – which refers to the
mechanism of accession, in accordance with Article 934 of the Civil Code – has
been interpreted by the majority of the administrative case-law to the effect that
acquisition occurs by operation of law, at the end of the concession period, and
must also be applied in the event of renewal of the concession itself, since
renewal – unlike extension – implies a new concession in the strict sense, after the
extinction of the previous concession on expiry, and thus automatically produces
the effects referred to in the abovementioned Article 49 (see Council of State,
judgments No 626/2013 and No 6852/2018).
Only in the case that the concession has been renewed automatically before the
natural date of expiry of the concession […] [case-law references] would the
abovementioned principle of free accession under Article 49 of the Shipping Code
not apply, ‘because the works constructed by the concessionaires on the State-
owned land … (would remain in that case), in accordance with Article 952 of the
Civil Code, under exclusive private so-called long-leasehold ownership (proprietà
superficiaria) until the time when the concession expires or is revoked before that
date (and) therefore no … additional fee (would be) payable, since the
concessionaire is required to pay a fee commensurate with the occupation of
State-owned land with facilities that are easy/difficult to remove, as provided for
in Article 1(251)(1)(b) of Law No 296/2006’ (Council of State, Sixth Chamber,
Judgment No 229 of 13 January 2022).
In the judgment under appeal, the court at first instance dismissed the actions […]
brought by SIIB s.r.l., holding that ‘… both the certificate from 1958 and the
concession from 2009 have produced effects that have become consolidated over
time, inasmuch as the appellant has never contested them in part prior to the
lodging of the current actions’. The Regional Administrative Court also stated that
it was not possible to ‘invoke the nullity of the State concession (concluded by the
party concerned and not challenged […]), inasmuch as there is no absolute lack of
power on the part of the Administration in relation to the devolution to the public
domain of works that are difficult to remove, constituting State-owned
appurtenances’, specifically referring to the abovementioned case-law of the
Council of State on the devolution at the moment when the concession expires,
even if renewed […], and also adding that ‘the classification of works that are
difficult to remove and maritime State-owned appurtenances laid down in page 2
of the State concession and the ruling […] whereby they remain vested in the
State under Article 49 of the Shipping Code (was) not … the result of a unilateral
decision of the Administration, but rather of an agreed acknowledgement in the
concession instrument signed by both parties …’.
5
REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING OF 15. 9. 2022 – CASE C-598/22
That argument has been further developed in the decision under appeal, which
excluded the occurrence, by effect of the application of Article 49 of the Shipping
Code, of a ‘surreptitious expropriation without compensation’ precisely because,
through the words ‘“unless otherwise established in the concession
instrument” …, the rule of free acquisition is conditioned by the consent of the
parties, which could envisage a different legal regime for maritime State-owned
appurtenances in the wording of the concession instrument (such as providing for
a financial consideration to be paid by the public body) …’ and based on the
observation that ‘if the private party, prior to taking delivery of the asset, has not
expressed a contrary view to the effect of devolution to State ownership, it means
that party has accepted the absence of the alternative agreement permitted by
Article 49 of the Shipping Code’.
Arguments of the parties
The appellant challenged the judgment under appeal, arguing that the effect of the
forfeiture of the works that are difficult to remove, which were constructed on
State-owned land during the concession (in the expectation of its renewal) and
without compensation, is contrary to [European Union] law and, in particular, to
the principle of proportionality of the restrictions on fundamental freedoms
enshrined in Articles 49 and 56 TFEU with respect to the achievement of the
general interest objectives pursued, as set out by the Court of Justice in Laezza,
albeit in relation to service concessions (Court of Justice, Section III, 28 January
2016 in C-375/14).
Emphasising that the mechanism of accession under Article 49 of the Shipping
Code was introduced to respond to the need to ensure that non-removable works
intended to remain in situ or to be removed, with inevitable destruction, ended up
being fully available to the body owning the area so as to ensure they could be
properly managed for prevailing public interest purposes, the appellant has
asserted that this requirement could not be deemed to exist when the concession,
rather than expiring, had been renewed without interruption as in its case, in
which the application of the accession mechanism under Article 49 of the
Shipping Code would therefore be ‘abnormal, unfair and unjustified’, having the
effect of making it less attractive for economic operators from other Member
States who were interested in the same property to establish themselves and
imposing on the concessionaire a disproportionate sacrifice of its rights, consisting
in the transfer of its assets without consideration to the State at a time when, as
has been said, the public needs protected by Article 49 of the Shipping Code were
not yet apparent.
Moreover, for the purpose of determining the State ownership regime applicable
to assets installed on State-owned land, the classification of those assets provided
by State-owned maritime property concession No 181/2009 is not decisive,
because that document would not have been able to dispose properly of a private
asset in such a way as to cause its peremptory transfer to the Administration.
6
SOCIETÀ ITALIANA IMPRESE BALNEARI
Neither could the original acquiescence by the concessionaire in respect of the
future forfeiture under Article 49 of the Shipping Code, as erroneously interpreted
by the Regional Administrative Court – which had given value to the clause in the
legal text stating that ‘without prejudice to any agreement to the contrary’ – be
considered to exclude the possibility that EU law has been infringed, since when
SIIB s.r.l. had become concessionaire, it was able to rely on the so-called
preferential right (diritto di insistenza) provided for under Article 37 of the
Shipping Code, which had only subsequently been removed.
For its part, the Municipality of Rosignano Marittimo has claimed that it issued
concession No 181/2009 as a renewal of concession No 27/2003, which expired
on 31 December 2008, not as a result of an automatic legislative process but
following a specific examination and at the end of a corresponding procedure that
had entailed the application of its discretionary power. The new concession, which
was to be considered an entirely different concession from the previous one, was
set to take effect on 1 January 2009, but was not signed until 12 May 2009.
According to the Administration, the appellant’s arguments about the allegedly
uninterrupted nature of the concession relationship and in relation to the alleged
infringement of [European Union] law represented by the forfeiture of works that
are difficult to remove on expiry of the concession, even if renewed, were
therefore erroneous, because the failure to include a contrary provision in the
concession meant that the private individual had considered the loss of ownership
of the works constructed to be ‘compatible with the general economic equilibrium
of the concession, which was, in any case, highly remunerative, being located,
inter alia, in one of the most renowned locations in Italy …’.
The questions referred for a preliminary ruling
[…] In view of the importance of the interests involved and the complexity of the
values at stake, the court believes that the following question should be submitted
to the Court of Justice:
– Do Articles 49 and 56 TFEU and the principles arising from the Laezza
judgment (C-375/14), where applicable, preclude the interpretation of a national
provision such as Article 49 [of the Shipping Code] as meaning that it results in
the transfer without consideration and without compensation, by the
concessionaire on expiry of the concession, when that concession has been
renewed on an uninterrupted basis, where applicable by virtue of a new measure,
of the building works constructed on the State-owned land forming part of the
complex of assets organised for the operation of the resort enterprise, since that
effect of immediate forfeiture could constitute a restriction that goes beyond what
is necessary to achieve the objective actually pursued by the national legislature
and is therefore disproportionate to the aim?
[…] [standard wording]
ON THOSE GROUNDS
7
REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING OF 15. 9. 2022 – CASE C-598/22
The Council of State (Judicial Division) (Sixth Chamber)
(1) refers the question indicated in the grounds to the Court of Justice of the
European Union for a preliminary ruling pursuant to Article 267 TFEU;
(2) […] [proceedings]
(3) stays the proceedings pending resolution of the questions referred for a
preliminary ruling […].
[…] Rome […] 28 June 2022 […]
[…]
[…] [signatures]
8
Vastuvõtmise kuupäev : 23/11/2022
Tõlge C-598/22 - 1
Kohtuasi C-598/22
Eelotsusetaotlus
Saabumise kuupäev:
16. september 2022
Eelotsusetaotluse esitanud kohus:
Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev
riiginõukogu)
Eelotsusetaotluse kuupäev:
15. september 2022
Kaebuse esitaja:
Società Italiana Imprese Balneari Srl
Vastustajad:
Comune di Rosignano Marittimo
Ministero dell’Economia e delle Finanze
Agenzia del demanio – Direzione regionale Toscana e Umbria
Regione Toscana
[…]
Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu)
[…]
on teinud järgmise
MÄÄRUSE
[…]
Società Italiana Imprese Balneari S.r.l. […]
versus
ET
EELOTSUSETAOTLUS 15.9.2022– KOHTUASI C-598/22
Comune Rosignano Marittimo […]
Ministero dell’economia e delle finanze, Agenzia del demanio, Direzione
regionale Toscana e Umbria […]
Regione Toscana
taotluses tühistada
Tribunale Amministrativo Regionaleper la Toscana (Toscana piirkondlik
halduskohus, Itaalia) otsus […] nr 380/2021
[…]
[…] [standardväljendid]
Põhikohtuasja ese ja asjassepuutuvad faktilised asjaolud
Società Italiana Imprese Balneari s.r.l. (SIIB s.r.l.), kes omab alates 1928. aastast
veekeskust „Bagni Ausonia“, mis asub Rosignano Marittimo kommuunis,
Castiglioncello asulas ja suures osas selle riigi omandisse kuuluval merealal,
väitis, et ta oli aastate jooksul õiguspäraselt rajanud vastavalt saadud
kontsessiooniõigustele, mis tema sõnul katkematult üksteisele järgnesid, rajatiste
komplektid, millest osa hooneid on mainitud esimeses võõrandamise tunnistuses
aastast 1958, ja teised ehitati alles hiljem, aastatel 1964−1995.
20. novembri 2007. aasta otsusega nr 31787 asus Rosignano kommuun ümber
kvalifitseerima muid rajatisi, mis asusid riigi omandisse kuuluval alal ja mida
peeti raskesti teisaldatavaks riigivaraks, arvestades, et need olid omandatud ex
lege, kui lõppes kontsessioonileping nr 36, mis hõlmas ajavahemikku 1. jaanuar
1999–31. detsember 2002 ja mida uuendati kontsessioonilepinguga nr 27/2003.
Seejärel teatas see kommuun 23. septembri. 2008. aasta märgukirjaga nr 27774
äriühingule SIIB s.r.l. veel üle andmata riigi omandisse kuuluva vara
tagastamismenetluse algatamisest, seda protsessi siiski lõpetamata, kuid
väljastades vahepeal äriühingule riigi mereäärse vara kontsessioonilepingu
nr 181/2009.
Lähtudes 24. septembri 2013. aasta DPGR (provintsivalitsuse presidendi määrus)
nr 52/R, millega muudetakse DPRG nr 18/2001/R, artiklist 1 (millega lisati
määrusesse DPGR 18/R/2001 artikkel 44bis, mille kohaselt neid kvalifitseeritakse
„kergesti eemaldatavateks ja evakueeritavateks turismi ja vaba aja veetmise
eesmärgil kasutatavateks hooneteks ja rajatisteks, mis on ehitatud nii maa peale
kui ka maa alla riigi omandisse kuuluval merealal, ja on kontsessiooni ese, mida
[…] (tehnilised üksikasjad) saab täielikult eemaldada, kasutades tehnilisi
tavameetodeid, mille tulemusena nad tagastatakse rikkumatult algses olekus
kohapeal, kuni 90 päeva jooksul“) esitas SIIB s.r.l. seega avalduse, et kõiki riigi
omandisse kuuluval merealal asuvaid hooneid, mida on võimalik 90 päeva jooksul
2
SOCIETÀ ITALIANA IMPRESE BALNEARI
eemaldada, tuleb lugeda kergesti eemaldatavaks, millele järgnes kommuuni
3 veebruari 2014. aasta otsus nr. 5038, mis sellist omadust kinnitab.
See haldusasutus kuulutas eespool nimetatud kinnituse 26. novembri 2014. aasta
märgukirjaga siiski kehtetuks põhjusel, et kontsessiooniga antud, riigi omandisse
kuuluval maa-alal asuva vara oli riik juba omandanud vastavalt Itaalia
laevandusseadustiku artiklile 49.
SIIB s.r.l. vaidlustas sellise otsuse […] Toscana piirkondlikus halduskohtus.
Riikliku kontsessioonilepingu nr 181/2009 pikendamismenetluse käigus, mida
taotleti kuni 31. detsembrini 2020, kinnitas kommuun 16. aprilli 2015. aasta
otsusega nr 17432 uuesti kontsessioonialale ehitatud hoonete riigi omandisse
kuulumist ja muutis SIIB s.r.l. poolt ajavahemikul 2009−2015 tasumisele
kuuluvad tasusid, määrates muude õigusaktidega kindlaks ka järgnevatel aastatel
tasumisele kuuluvad summad.
SIIB s.r.l. vaidlustas ka need otsused.
Toscana piirkondlik halduskohus liitis kõik kaebused […] ja jättis need 10. märtsi
2021. aasta otsusega nr 380 tervikuna rahuldamata.
SIIB s.r.l. esitas kõnealuse otsuse peale kaebuse Itaalia kõrgeima halduskohtuna
tegutsevale riiginõukogule järgmistel põhjustel: 1) rikuti ja kohaldati vääralt
Itaalia seaduse nr 241/1990 artiklit 21octies ning põhjendustes esineb vastuolu
seoses kontsessioonialal ehitatud hoonete kerget eemaldatavust kinnitava,
3. veebruarist 2014 pärit märgukirja tühistamisega, millele ei eelnenud ühtegi
menetluse algatamise teadet, mis oleks võimaldanud haldusasutusel esitada oma
põhjendused enne ebasoodsa otsuse vastuvõtmist […]; 2) rikuti Itaalia
põhiseaduse artikleid 2, 3, 11, 24, 42, 100, 103, 11 ja 107; seaduse nr 241/1990
artiklit 21septies; Itaalia laevandusseadustiku artikleid 29, 36 ja 49 ning Itaalia
tsiviilseadustiku artikleid 934 ja 936, otsuse tegemata jätmist, sest esimese astme
kohtunikud ei saanud hinnata adekvaatselt riikliku kontsessioonilepingu
nr 181/2009 osalist tühistamist riigile omistatava, nende rajatiste omandi osas, mis
ei olnud veel Itaalia laevandusseadustiku artikli 49 kohaselt üle võetud; 3) rikuti ja
kohaldati vääralt Itaalia laevandusseadustiku artiklit 49, ebapiisavaks jäi vaidluse
otsustava punkti kohta tehtud lahend, kuna pärast 1958. aasta riiklikku tunnistust,
mille alusel riik võõrandas mõned hooned ja rajatised, andmata riigivarasse üle
muid esemeid, jättes need seega SIIB s.r.l. omandisse; 4) veel rikuti
laevastikuseadustiku artikleid 29 ja 49, ebapiisavaks jäi põhjendus vaidluse
otsustava punkti kohta, kuna 2008. aastal alustatud tagastamismenetlust tegelikult
kunagi ei lõpetatud ja Toscana halduskohus ajas segi mõisted „ehitusomand“ ja
„riiklik omand“; 5) rikuti Itaalia haldusmenetluse seadustiku artikleid 63, 64, 66 ja
67, jättes otsuse välja kuulutamata, kuna esimese astme kohtunikud ei teinud
otsust ekspertiisi alusel, mille kaebuse esitaja edastas esimeses astmes, et
määratleda täpsemalt „kontsessiooni omaniku poolt Bagni Ausonia veekeskuses
pärast 1958. aastat soetatud varade koosseisu”; 6) rikuti Itaalia põhiseaduse
3
EELOTSUSETAOTLUS 15.9.2022– KOHTUASI C-598/22
artikleid 2, 3, 41 ja 97, ELTL artikleid 49 ja 56, põhiseaduse artikleid 42 ja 117
seoses EIÕK I lisaprotokolliga ning Itaalia tsiviilseadustiku artikleid 934 ja 936,
kuna riigile varade võõrandamine riikliku kontsessioonisuhte raames ja ilma
hüvitiseta on liidu õigusega vastuolus; 7) rikuti ja kohaldati vääralt Itaalia
5. oktoobri 1993. aasta dekreetseaduse nr 400 (muudetud seaduseks 494/1993)
artikli 3 lõiget 1 (asendatud seaduse nr 296/2006 artikli 1 lõikega 251, ELTL
artikleid 49 ja 56 ning liidu õigusest tulenevaid põhimõtteid õiguspärase ootuse ja
õiguskindluse valdkonnas Itaalia 2006. aasta seadusega määratud tasu suuruse
väga oluliseks tõstmiseks, mis oleks ootamatult ja tõsiselt muutnud kontsessiooni
lepingulist tasakaalu; 8) veel rikuti ELTL artikleid 49 ja 56 ning põhimõtteid, mis
tulenevad liidu õigusest õiguspärase ootuse ja õiguskindluse valdkonnas, mis ei
oleks võimaldanud mis tahes võetud regulatiivsetel meetmetel nii teravalt
mõjutada käimasolevaid kontsessiooni lepingulisi suhteid, mida võib kirjeldada
kui „mitut aastat kestvaid, lõpmatu või määramatu kestusega suhteid“; 9) ebaõige
kohtuotsus seoses kohustusega määrata uuesti kindlaks kasutustasud aastateks
2007/2020, sest esimeses astmes esitatud kaebuste põhjendatus tõi samuti kaasa
haldusasutuse kohustuse korrigeerida nõutud tasusid ajavahemikul 2007–2020.
[…]
[…] [menetlus]
Õiguslik raamistik ja vaidlustatud kohtuotsus
Käesolevas asjas on otsustav küsida, kas kontsessioonialal asuvate rajatiste suhtes
kohaldatakse Itaalia laevandusseadustiku artikli 49 sätteid, et teha kindlaks, kas
need on riigivarasse üle antud kontsessiooni lõppedes, isegi kui seda uuendatakse,
ning kas sellest tulenevalt kohaldatakse 27. detsembri 2006. aasta seaduse nr 296
artikli 1 lõikes 251 osutatud kõrgendatud tasu asjaomaste ehitiste suhtes, kuivõrd
neid tuleb käsitleda riigi omandina.
Itaalia laevandusseadustiku artikli 49 kohaselt: „Kui kontsessioonilepingus ei ole
sätestatud teisiti, jäävad kontsessiooni lõppemisel riigi omandisse kuuluvale
maa-alale rajatud mitte-eemaldatavad ehitised riigi omandiks tasu või hüvitiseta,
ilma et see piiraks kontsessiooni andva ametiasutuse õigust väljastada korraldus
selle lammutamiseks koos riigivara tagastamisega esialgses seisundis“: seda sätet
– millele viitab kontsessiooniasutus vastavalt tsiviilseadustiku artiklile 934 – on
tõlgendatud halduskohtu praktikas valdavalt selles mõttes, et omandamine toimub
ipso jure kontsessiooniperioodi lõpus ja seda tuleb kohaldada ka kontsessiooni
uuendamise korral, mis erinevalt pikendamisest – tähendab tegelikult uut
kontsessiooni pärast endise lepingu lõppemist, enne selle kehtivusaja lõppu,
millega kaasnevad automaatselt eespool artiklis 49 nimetatud mõjud (vrdl. Itaalia
kõrgeima halduskohtuna tegutseva riiginõukogu otsused nr 626/2013 ja
nr 6852/2018).
Ainult juhul, kui kontsessioonilepingut uuendatakse automaatselt enne selle
kehtivusaja lõppemise kuupäeva […] (kohtupraktika), ei kohaldata Itaalia
4
SOCIETÀ ITALIANA IMPRESE BALNEARI
laevandusseadustiku artikli 49 kohast tasuta juurdepääsu kohustuslikku põhimõtet,
„mistõttu kontsessiooni omanike poolt riigi omandisse kuuluval alal püstitatud
rajatised […] (jääksid antud juhul) vastavalt Itaalia tsiviilseadustiku artiklile 952
üldisesse ehk ainuomandisse, kuni kontsessiooni tegeliku lõppemise või
ennetähtaegse tühistamiseni (ja) nende puhul ei (tuleks) […]. maksta kõrgemat
tasu, kuna kontsessiooni omanik peab tasuma maksu, mis on proportsionaalne
kergesti/raskesti eemaldatavate rajatistega, nagu on ette nähtud Itaalia seaduse
nr 296/2006 artikli 1 lõike 251 punkti 1 alapunktis b (Itaalia kõrgeima
halduskohtuna tegutseva riiginõukogu otsus, jaotis VI, 13.1.2022 nr 229).
Vaidlustatud kohtuotsuses lükkasid esimese astme kohtunikud tagasi […] SIIB
s.r.l. esitatud apellatsioonikaebuse, märkides, et „[…] nii 1958. aasta tunnistus kui
ka 2009. aasta kontsessioon avaldas aja jooksul konsolideeritud mõju, kuna
kaebaja ei olnud neid enne kõnealuse kaebuse esitamist osaliselt vaidlustanud“.
Sellistele kaalutlustele lisas Toscana piirkondlik halduskohus oma arutluskäigu,
mille tõttu ta ei saanud isegi „tugineda riikliku kontsessiooni (mille huvitatud pool
allkirjastas ja mida ei ole vaidlustatud […]) kehtetuks tunnistamisele, kuna
täielikult ei puudunud haldusvolitused seoses raskesti eemaldatavate ja
riigiomandisse kuuluvate rajatiste riigivarasse üleandmiseks“, tuletades meelde
Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutseva riiginõukogu eelnimetatud
kohtupraktikat üleandmise toimumise kohta kontsessiooni lõppemise ajal, isegi
kui seda uuendatakse […], ning lisades, et „riigivara kontsessioonilepingu
2. leheküljel sätestatud raskesti eemaldatavate rajatiste ja mereäärse riigiomandi
kvalifitseerimine ja arutelu […], mille kohaselt need jäävad riigi omandiks
vastavalt Itaalia laevandusseadustiku artiklile 49, ei olnud […] haldusasutuse
ühepoolse otsuse tulemus, vaid kokkuleppeline tunnustamine ja vastu võetud
mõlema poole poolt allkirjastatud kontsessioonilepingus […]“.
Seda argumenti arendati edasi vaidlustatud otsuses, milles välistati tulenevalt
Itaalia laevandusseadustiku artiklist 49 „varjatud sundvõõrandamine ilma
hüvitiseta“ just seetõttu, et lausest „kui õigusaktis ei ole sätestatud teisiti“ […]
tulenevalt sõltub tasuta omandamise reegel nende poolte nõusolekust, kes võivad
kontsessioonilepingu sõnastamisel ette näha riigi mereäärse vara puhul teistsuguse
õigusliku režiimi (näiteks avaliku sektori asutuse rahalise hüvitise) […]“ ja
lähtudes järeldusest, et „kui eraõiguslik isik ei ole enne vara hooldamist avaldanud
vastupidist arvamust riigivara üleandmise mõju kohta, tähendab, et ta on
nõustunud Itaalia laevandusseadustiku artiklis 49 sätestatuga, „kui ei ole kokku
lepitud teisiti“.
Poolte argumendid
Kaebuse esitaja kritiseeris vaidlustatud kohtuotsust, väites, et riigi omandisse
kuuluval alal kontsessiooni ajal püstitatud raskelt eemaldatavate rajatiste
tagastamine (kui omandiõigust uuendatakse) ilma hüvitist maksmata on [Euroopa
Liidu] õigusega vastuolus ning eelkõige vastuolus ELTL artiklites 49 ja 56
sätestatud põhivabaduste piirangute proportsionaalsuse põhimõttega seoses
taotletavate üldist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamisega, mida Euroopa
5
EELOTSUSETAOTLUS 15.9.2022– KOHTUASI C-598/22
Kohus on rõhutanud Laezza kohtuotsuses, kuigi teenuste kontsessiooni küsimuses
(Euroopa Kohtu III koda, 28.1.2016, C-375/14).
Märkides, et Itaalia laevandusseadustiku artiklis 49 osutatud juurdepääsu
mehhanism vastas vajadusele tagada, et mitte-eemaldatavad rajatised, mis on ette
nähtud jääma territooriumile või eemaldatakse vältimatu hävitamisega, muudavad
maa-ala omava üksuse täielikult liigpääsetavaks selle nõuetekohaseks haldamiseks
avalike huvide eesmärgil, väitis kaebaja, et seda vajadust ei saa pidada
aktuaalseks, kui kontsessioonlepingu kehtivuse lõppemise asemel oleks
kontsessiooni uuendatud katkematult, nagu tema puhul, muutes juurdepääsu
mehhanismi Itaalia laevandusseadustiku artikli 49 alusel „ebanormaalseks,
ebaõiglaseks ja põhjendamatuks”, ja tehes selle tagajärjel kõnealusest kinnisvarast
huvitatud teistest liikmesriikidest pärit äriühingute asutamise vähematraktiivseks,
sundides kontsessiooni omanikku oma õigusi ebaproportsionaalselt ohverdama,
mis seisneks tema vara riigile tasuta üleandmises, ajal, mil, nagu eespool mainiti,
ei olnud Itaalia laevandusseadustiku artikliga 49 kaitstud selgelt väljendatud
vajadused veel ilmsed.
Selleks et määrata kindlaks riigivara puhul rakendatav õiguslik režiim, ei ole
määrav sellises merekontsessioonilepingus nr 181/2009 toodud vara
kvalifitseerimine, sest sellist omandiõigust ei saa eravara puhul tõhusalt
kättesaadavaks teha, et kontrollida selle vara põhjendatud üleandmist
haldusasutusele.
Samuti ei saanud selleks, et välistada vastuolu ühenduse õigusega, võtta arvesse
kontsessiooni omaniku esialgset nõustumist tulevase tagastamisega vastavalt
Itaalia laevandusseadustiku artiklile 49, mida Toscana piirkonna halduskohus, kes
oli kasutanud reeglit „kui ei ole kokku lepitud teisiti“, oli valesti mõistnud, sest
kui SIIB s.r.l. oli saanud selle kontsessiooni omanikuks, oli tal võimalik tugineda
nn jätkamisõigusele, millele osutatakse Itaalia laevandusseadustiku artiklis 37, mis
alles hiljem ära võeti.
Rosignano Marittimo kommuun väitis omalt poolt, et ta andis kontsessiooni
nr 181/2009 31. detsembril 2008 lõppenud kontsessiooni nr 27/2003
uuendamiseks, mitte seadusandliku automatismi, vaid konkreetse uurimise
tulemusena ja kaalutlusõiguse kasutamist hõlmava erimenetluse lõpptulemusena.
Uue, eelmisest täiesti erineva kontsessioonina käsitletava kontsessiooni algus oli
kindlaks määratud 1. jaanuaril 2009, kuid seda ei allkirjastatud enne 12. maid
2009.
Seetõttu oleks ekslikud haldusasutuse arvates kaebaja argumendid, mis
puudutavad kontsessioonisuhte väidetavat katkematust ja [Euroopa Liidu] õiguse
väidetavat rikkumist seoses selliste rajatiste tagastamisega, mida on raske
teisaldada kontsessioonilepingu lõppemisel, isegi kui seda uuendatakse, sest
kontsessiooni kohta vastupidise sätte kinnitamata jätmine tähendas, et
eraõigusliku isiku arvates oli ehitatud rajatiste omandiõiguse kaotamine
6
SOCIETÀ ITALIANA IMPRESE BALNEARI
„kooskõlas kontsessiooni üldise majandusliku tasakaaluga, mille tulemusena see
oli aga väga kasumlik, kuna asus muu hulgas Itaalia ühes tuntuimas kohas […]“
Eelotsuse küsimused
[…] [A]rvestades asjaomaste huvide olulisust ja kõnealuste väärtuste keerukust,
tuleks esitada Euroopa Kohtule järgmine küsimus:
– Kas ELTL artiklitega 49 ja 56 ning Laezza kohtuotsusest (C-375/14) tulenevate
põhimõtetega, niivõrd kui neid peetakse kohaldatavaks, on vastuolus [Itaalia
laevandusseadustiku] artikli 49 tõlgendus, mille kohaselt on ette nähtud
kontsessionääri poolt tasuta ja hüvitiseta üleandmine kontsessiooni kehtivusaja
lõppedes, kui kontsessiooni uuendatakse katkematult, ka uue sätte alusel,
ehitustööde puhul, mida tehakse riigiomandisse kuuluval maa-alal, mis moodustab
osa veekeskuse tegevuseks kasutatavate varade kompleksist, kuna sellise kohese
tagastamise mõju võib olla piirang, mis ületab liikmesriigi seadusandja tegelikult
taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalikku ja on seetõttu eesmärgiga
ebaproportsionaalne?
[…] [menetlusvalemid]
Esitatud põhjendusest lähtuvalt
Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutseva riiginõukogu (kuues koda)
1) esitab ELTL artikli 267 alusel Euroopa Liidu Kohtule põhjenduses toodud
eelotsuse küsimuse;
2) […] [menetlus]
3) peatab menetluse kuni eelotsuse küsimuste lahendamiseni […].
[…] Rooma [...] 28. juuni 2022 […]
[…]
[…] [allkirjad]
7
Vastuvõtmise kuupäev : 23/11/2022
Traduction C-598/22 – 1
Affaire C-598/22
Demande de décision préjudicielle
Date de dépôt :
16 septembre 2022
Juridiction de renvoi :
Consiglio di Stato (Italie)
Date de la décision de renvoi :
15 septembre 2022
Partie requérante :
Società Italiana Imprese Balneari Srl
Parties défenderesses :
Comune di Rosignano Marittimo
Ministero dell’Economia e delle Finanze
Agenzia del demanio – Direzione regionale Toscana e Umbria
Regione Toscana
[OMISSIS]
Le Consiglio di Stato (Conseil d’État, Italie)
Section du contentieux
rend la présente
ORDONNANCE
[OMISSIS]
Società Italiana Imprese Balneari S.r.l. [OMISSIS]
contre
FR
DEMANDE DE DECISION PREJUDICIELLE DU 15. 9. 2022 – AFFAIRE C-598/22 – 1
Comune Rosignano Marittimo (Commune de Rosignano Marittimo) [OMISSIS]
Ministero dell’economia e delle finanze, Agenzia del demanio, Direzione
regionale Toscana e Umbria (Ministère de l’économie et des finances, Agence du
domaine public, Direction régionale Toscane et Ombrie)
Regione Toscana (Région de Toscane)
tendant à la réformation
du jugement no 380/2021 du Tribunale Amministrativo Regionale per la Toscana
(tribunal administratif régional de Toscane, Italie, ci-après la « juridiction de
première instance »).
[OMISSIS]
[OMISSIS] [formules procédurales]
L’objet de la procédure au principal et les faits pertinents
La Società Italiana Imprese Balneari s.r.l. (ci-après « SIIB s.r.l. »), propriétaire
depuis 1928 de l’établissement balnéaire « Bagni Ausoni » dans la commune de
Rosignano Marittimo, localité de Castiglioncello, situé en majeure partie sur une
zone appartenant au domaine public maritime, prétend avoir légalement réalisé, au
fil des ans, conformément aux titres de concession obtenus, qui, selon ses dires, se
sont suivis dans le temps sans interruption, une série de constructions, dont une
partie fait l’objet d’un inventaire d’incorporation de 1958 et d’autres ont été
réalisées seulement par la suite, de 1964 à 1995.
Par sa décision no 31787 du 20 novembre 2007, la commune de Rosignano a
reclassé parmi les biens accessoires du domaine public d’autres ouvrages
empiétant sur le domaine public, considérés comme difficiles à supprimer, en
considérant qu’ils avaient été acquis par l’effet de la loi à l’expiration de la
concession no 36, en vigueur du 1er janvier 1999 au 31 décembre 2002 et
renouvelée en vertu de la concession no 27/2003.
Par la suite, par la note no 27774 du 23 septembre 2008, la même commune de
Rosignano a notifié à SIIB s.r.l. l’ouverture de la procédure d’incorporation des
biens accessoires du domaine public non encore acquis, sans toutefois faire
aboutir la procédure en question, tout en délivrant, entre-temps, à la société en
question la concession sur le domaine public maritime no 181/2009.
Sur le fondement des dispositions de l’article 1er du Decreto del Presidente della
Giunta Regionale della Toscana (décret du président du gouvernement régional de
Toscane, ci-après le DGPR) no 52/R du 24 septembre 2013 modifiant le DPRG
no 18/R de 2001 (par l’introduction, dans le DPGR 18/R de 2001 de
l’article 44 bis selon lequel « Sont considérées comme faciles à supprimer et
susceptibles de faire l’objet d’une expulsion, les constructions et les structures
2
SOCIETA ITALIENA IMPRESE BALNEARI
utilisées pour l’exercice d’activités touristiques et récréatives, édifiées aussi bien
sur que sous le sol du domaine public maritime faisant l’objet d’une concession,
qui [OMISSIS] [détails techniques] peuvent être complètement supprimées au
moyen des méthodes normales offertes par la technologie, avec remise
subséquente des lieux dans leur état d’origine, dans un délai maximum de
quatre-vingt-dix jours »), SIIB s.r.l. a donc présenté une déclaration selon laquelle
tous les ouvrages empiétant sur le domaine public, dès lors qu’ils pouvaient être
supprimés en quatre-vingt-dix jours, devaient être considérés comme faciles à
supprimer, cette déclaration étant suivie de la décision no 5038 de la commune, du
3 février 2014, reconnaissant cette qualification des ouvrages en cause.
La décision précitée avait toutefois été déclarée « nulle », par la suite, par la même
administration communale, par une note datée du 26 novembre 2014, au motif que
des biens empiétant sur le domaine public donné en concession avaient déjà été
acquis par l’État en vertu de l’article 49 du codice della navigazione (code de la
navigation).
Cette deuxième décision a été attaquée par SIIB s.r.l. [OMISSIS] devant la
juridiction de première instance.
Au cours de la procédure, de prolongation de la concession no 181/2009 sur le
domaine public, demandée jusqu’au 31 décembre 2020, la commune, par sa
décision no 17432 du 16 avril 2015, tout en réaffirmant la qualification de biens
accessoires du domaine public des bâtiments construits sur la zone donnée en
concession, a également redéfini les redevances dues par SIIB s.r.l. pour la
période 2009 à 2015, tout en fixant également, par d’autres actes, les montants dus
pour les années suivantes.
Ces décisions ont également été attaquées par SIIB s.r.l.
La juridiction de première instance a joint l’ensemble des recours et les a rejetés
dans leur intégralité par son jugement no 380 du 10 mars 2021.
SIIB s.r.l. a fait appel de cette décision devant le Conseil d’État, en invoquant les
motifs suivants : 1) violation et application erronée de l’article 21 octies de la loi
no 241/1990 et caractère contradictoire de la motivation, en relation avec
l’annulation de la note du 3 février 2014 par laquelle il était admis que les
constructions réalisées sur la zone donnée en concession pouvaient être aisément
supprimées, laquelle annulation n’a été précédée d’aucun avis d’ouverture de la
procédure qui lui aurait permis de faire valoir ses observations auprès de
l’Administration préalablement à l’adoption de la décision lui portant préjudice
[OMISSIS] ; 2) violation des articles 2, 3, 11, 24, 42, 100, 103, 11 et 107 de la
Constitution, de l’article 21 septies de la loi no 241/1990, des articles 29, 36 et 49
du code de la navigation et des articles 934 et 936 du code civil italien, omission
de statuer, en ce que la juridiction de première instance n’aurait pas examiné de
façon suffisante la nullité partielle de la concession sur le domaine public
no 181/2009, dans la mesure où aurait été attribuée à l’État la propriété de
3
DEMANDE DE DECISION PREJUDICIELLE DU 15. 9. 2022 – AFFAIRE C-598/22 – 1
constructions non encore acquises au domaine public en vertu de l’article 49 du
code de la navigation ; 3) violation et application erronée de l’article 49 du code
de la navigation, insuffisance de la décision sur un point décisif du litige, en ce
que, après l’inventaire d’incorporation de 1958, donnant acte de l’incorporation
par l’État de certains bâtiments et structures, aucune autre construction n’a été
acquise au domaine public, et les constructions en cause sont donc restées la
propriété de SIIB s.r.l. ; 4) violation supplémentaire des articles 29 et 49 du code
de la navigation, motivation insuffisante sur un point décisif du litige, la procédure
d’incorporation entamée en 2008 n’ayant en réalité jamais abouti et le TAR
confondant les notions de biens accessoires de biens immobiliers et de biens
accessoires du domaine public ; 5) violation des articles 63, 64, 66 et 67 du code
de procédure administrative, omission de statuer, en ce que la juridiction de
première instance n’aurait pas statué sur la demande d’expertise formulée par la
requérante en première instance précisément en vue d’identifier « en quoi
consistait les biens construits après l’année 1958 par les concessionnaire au sein
de l’établissement Bagni Ausonia » ; 6) violation des articles 2, 3, 41 et 97 de la
Constitution, des articles 49 et 56 TFUE, des articles 42 et 117 de la Constitution
lus en combinaison avec le premier Protocole additionnel à la CEDH et des
articles 934 et 936 du Code civil italien, en ce que l’incorporation des biens par
l’État dans le cours de la relation de concession sur le domaine public et sans
indemnisation est contraire au droit de l’Union ; 7) violation et application erronée
de l’article 3, paragraphe 1, du décret législatif no 400 du 5 octobre1993, converti
en loi par la loi no 494/1993, tel que remplacé par l’article 1er, paragraphe 251, de
la loi no 296/2006, des articles 49 et 56 TFUE et des principes qui peuvent être
tirés du droit de l’Union en matière de confiance légitime et de sécurité juridique,
du fait de l’augmentation très significative du montant de la redevance fixée par la
loi de 2006 qui aurait modifié de manière inattendue et grave la relation
synallagmatique dans laquelle s’inscrit la concession ; 8) violation supplémentaire
des articles 49 et 56 TFUE et des principes qui peuvent être tirés du droit de
l’Union en matière de confiance légitime et de sécurité juridique, qui ne
permettraient pas que des mesures réglementaires intervenant a posteriori aient
une influence aussi nette sur les relations de concession en cours, que l’on peut
qualifier de « relations sur plusieurs années à durée illimité ou indéterminée » ;
9) caractère erroné du jugement en ce qui concerne l’obligation de recalculer les
redevances domaniales pour les années 2007 à 2020, en ce que le bien fondé des
recours introduits en première instance entraînerait également l’obligation pour
l’administration de recalculer les redevances réclamées pour la période de 2007 à
2020.
[OMISSIS]
[OMISSIS] [procédure]
Le cadre juridique et le jugement attaqué
La question décisive à traiter en l’espèce concerne l’application aux constructions
se trouvant dans la zone donnée en concession de l’article 49 du code de la
4
SOCIETA ITALIENA IMPRESE BALNEARI
navigation, en vue de vérifier si elles ont été acquis par le domaine public, à
l’expiration de la concession, même si elle a été renouvelée, avec pour
conséquence l’application aux constructions concernées de la redevance majorée,
conformément à l’article 1er, paragraphe 251, de la loi no 296 du 27 décembre
2006, dans la mesure où ces ouvrages immobiliers doivent être considérés comme
des biens accessoires du domaine public.
Selon l’article 49 du code de la navigation, « Sauf convention contraire dans l’acte
de concession, lorsque la concession prend fin, les ouvrages inamovibles
construits sur le domaine public restent acquis à l’État, sans aucune indemnité ni
remboursement, sans préjudice du droit de l’autorité concédante d’en ordonner la
démolition, avec remise du domaine public dans son état initial ». Cette
disposition – qui se réfère à l’institution de l’accession, aux sens de l’article 934
du code civil italien – a été interprétée par la majorité de la jurisprudence
administrative en ce sens que l’acquisition se produit ipso iure, à la fin de la
période de concession, et trouve à s’appliquer même en cas de renouvellement de
la concession, en ce que le renouvellement – à la différence de la prorogation – de
la concession implique, au sens propre, une nouvelle concession, après que la
concession précédente est arrivée à expiration à la date de son échéance, ce qui
entraîne automatiquement les effets visés à l’article 49 précité (voir arrêts du
Consiglio di Stato no 626/2013 et no 6852/2018).
Ce n’est que dans l’hypothèse où la concession aurait été renouvelée
automatiquement avant l’échéance normale de la concession [références
jurisprudentielles] que le principe d’accession à titre gratuit de l’article 49 du code
de la navigation ne s’appliquerait pas, « de sorte que les ouvrages réalisés par les
concessionnaires sur la superficie du domaine public (continueraient dans ce cas)
en application de l’article 952 du code civil, à constituer la propriété privée
exclusive du superficiaire jusqu’à l’expiration effective ou la révocation anticipée
de la concession (et) aucune autre redevance ne (serait) (…) due pour ces
ouvrages, étant donné que le concessionnaire est tenu de payer une redevance
proportionnelle à l’occupation du sol du domaine public avec des installations
faciles ou difficiles à supprimer, comme le prévoit l’article 1er, paragraphe 251,
point 1, sous b), de la loi no 296/2006 » (voir arrêt du Consiglio di Stato,
sixième chambre, no 229, du 13 janvier 2022).
Dans le jugement attaqué, la juridiction de première instance a rejeté les recours
[OMISSIS] introduits par SIIB s.r.l., en soulignant que « tant l’inventaire
d’incorporation de 1958 que la concession de 2009 ont produit des effets qui sont
devenus définitifs par l’effet du temps, puisque la requérante ne les a jamais
contestés, pour la partie en cause, avant l’introduction des recours examinés ». À
ces considérations, la juridiction de première instance ajoute, en se référant à la
jurisprudence précitée du Consiglio di Stato selon laquelle l’incorporation
intervient au moment de l’expiration de la concession, même renouvelée, que la
requérante ne peut non plus « se prévaloir de la nullité de la concession sur le
domaine public (signée par l’intéressée et non contestée [OMISSIS]), puisqu’il
n’est nullement question d’un défaut absolu de compétences de l’administration
5
DEMANDE DE DECISION PREJUDICIELLE DU 15. 9. 2022 – AFFAIRE C-598/22 – 1
en ce qui concerne l’incorporation au domaine public des ouvrages qui peuvent
difficilement être supprimés, qui constituent des biens accessoires du domaine
public », en ajoutant également que « la qualification des ouvrages comme
ouvrages difficiles à supprimer et comme biens accessoires du domaine public
maritime énoncée à la page 2 de la concession domaniale et la décision
[OMISSIS] selon laquelle ces ouvrages restent acquis à l’État en vertu de
l’article 49 du code de la navigation, n’(étaient) pas (…) le fruit d’une décision
unilatérale de l’administration, mais d’une reconnaissance de commun accord
matérialisée par le titre de concession signé par les deux parties (…) ».
Cet argument a été plus amplement développé dans la décision attaquée, dans
laquelle a été écartée l’idée qu’une « expropriation subreptice sans
indemnisation » serait intervenue du fait de l’application de l’article 49 du code de
la navigation, et ce, précisément, parce que, en vertu du membre de phrase « “sauf
convention contraire dans l’acte de concession” la règle de l’acquisition à titre
gratuit ne s’applique que moyennant le consentement des parties, qui peuvent
prévoir un régime juridique différent pour les biens accessoires du domaine public
maritime dans le texte de l’acte de concession (par exemple en prévoyant une
contrepartie économique à charge de l’entité publique) (…) » et parce que « le fait
que la partie privée, avant que lui soit confié le bien, n’a pas exprimé sa volonté à
l’encontre de l’effet de l’incorporation au domaine public signifie qu’elle a
accepté l’absence de convention contraire que permet l’article 49 du code de la
navigation ».
Arguments des parties
La requérante conteste le jugement attaqué en faisant valoir que l’incorporation
sans indemnisation des ouvrages difficiles à supprimer, construits sur le domaine
public dans le cours de la concession (dans l’hypothèse d’un renouvellement de
ladite concession) est contraire au droit [de l’Union européenne] et, notamment,
au principe de proportionnalité des restrictions aux libertés fondamentales
consacré par les articles 49 et 56 TFUE par rapport à la réalisation des objectifs
d’intérêt général poursuivis, tel qu’énoncé par la Cour dans son arrêt du 28 janvier
2016, Laezza (C-375/14, EU:C:2016:60), bien que ce soit en matière de
concessions de services.
Soulignant que l’institution de l’accession au titre de l’article 49 du code de la
navigation italien répondait à la nécessité de faire en sorte que les ouvrages
inamovibles destinés à rester sur le territoire ou à n’être enlevés que moyennant
leur destruction inévitable finissent par être à la pleine disposition de l’organisme
propriétaire de la zone aux fins de sa bonne gestion dans une finalité d’intérêt
public prépondérante, la requérante fait valoir que cette nécessité ne pouvait être
considérée comme une nécessité actuelle lorsque la concession, au lieu de prendre
fin, est renouvelée sans interruption, comme dans son cas, situation dans laquelle
l’effet d’accession prévu par l’article 49 du code de la navigation italien se
révélerait donc être une disposition « anormale, injuste et injustifiée », ayant pour
effet de rendre moins attrayant l’établissement d’opérateurs économiques d’autres
6
SOCIETA ITALIENA IMPRESE BALNEARI
États membres intéressés par le même bien et imposant au concessionnaire un
sacrifice disproportionné sur ses droits, consistant en la cession de ses biens à
l’État sans contrepartie à un moment où, comme il a été dit, les besoins publics
protégés par l’article 49 du code de la navigation ne sont pas encore apparus.
En outre, la qualification de ces biens contenue dans la concession sur le domaine
public no 181/2009 n’était pas déterminante s’agissant de déterminer le régime de
propriété des biens empiétant sur le domaine public, parce que cette concession ne
pourrait avoir pour effet de disposer utilement d’une propriété privée en entraînant
son transfert d’autorité à l’Administration.
On ne peut non plus, pour écarter la violation du droit de l’Union, tenir compte du
consentement initial donné par le concessionnaire à la future incorporation prévue
par l’article 49 du code de la navigation, comme l’a erronément prétendu la
juridiction de première instance, qui a donné une importance particulière au début
de cette disposition, « Sauf convention contraire dans l’acte de concession »,
puisque lorsque SIIB Srl est devenue concessionnaire, elle pouvait se prévaloir du
droit dit de continuation prévu par l’article 37 du code de la navigation, qui n’a été
supprimé que par la suite.
La commune de Rosignano Marittimo, pour sa part, fait valoir qu’elle avait
octroyé la concession no 181/2009 lors du renouvellement de la concession
no 27/2003, arrivée à expiration le 31 décembre 2008, non pas par l’effet d’une
disposition législative à caractère automatique, mais à la suite d’une instruction
spécifique et au terme d’une procédure particulière dans le cadre de laquelle elle a
fait usage de son pouvoir discrétionnaire. Il avait été prévu que la nouvelle
concession, qui devait être considérée comme une concession entièrement
différente de la précédente, prendrait cours au 1er janvier 2009, mais le contrat de
concession n’a été signé que le 12 mai 2009.
La thèse de la requérante concernant la prétendue absence d’interruption dans la
relation de concession et concernant la prétendue violation du droit de l’Union en
raison de l’incorporation des ouvrages difficiles à supprimer à l’expiration de la
concession, même en cas de renouvellement, serait par conséquent incorrecte,
selon l’Administration, parce que l’absence de convention contraire dans la
concession implique que le particulier a considéré que la perte de la propriété des
ouvrages réalisés était « compatible avec l’équilibre économique général de la
concession, qui était de toute façon très rentable puisqu’elle était notamment
située dans l’un des lieux les plus renommés d’Italie ».
Les questions préjudicielles
[OMISSIS] [C]ompte tenu de l’importance des intérêts en cause et de la
complexité des valeurs en jeu, la question suivante doit être soumise au juge de
l’Union :
– Les articles 49 et 56 TFUE et les principes qui peuvent être tirés de l’arrêt du
28 janvier 2016, Laezza (C-375/14, EU:C:2016:60), dans la mesure où ils sont
7
DEMANDE DE DECISION PREJUDICIELLE DU 15. 9. 2022 – AFFAIRE C-598/22 – 1
jugés applicables, s’opposent-ils à l’interprétation d’une disposition nationale telle
que l’article 49 [du code de la navigation] en ce sens qu’elle prévoit, à l’expiration
de la concession, lorsque celle-ci est renouvelée, sans interruption, fût-ce en vertu
d’une nouvelle décision, la cession par le concessionnaire, à titre gratuit et sans
indemnisation, des ouvrages immobiliers réalisés sur la zone du domaine public
qui font partie de l’ensemble des biens organisés en vue de l’exploitation de
l’établissement balnéaire, cet effet d’incorporation immédiate pouvant constituer
une restriction qui va au-delà de ce qui est nécessaire pour atteindre l’objectif
effectivement poursuivi par le législateur national et qui est donc disproportionnée
par rapport à cet objectif ?
[OMISSIS] [formules procédurales]
Par ces motifs
Le Consiglio di Stato (Conseil d’État) siégeant au contentieux (sixième chambre),
1) saisit, en vertu de l’article 267 du traité FUE, la Cour de justice de l’Union
européenne de la question préjudicielle posée dans les motifs ;
2) [OMISSIS] [procédure]
3) suspend la procédure jusqu’au prononcé de l’arrêt sur les questions
préjudicielles.
[OMISSIS] Rome [OMISSIS] le 28 juin 2022 [OMISSIS]
[OMISSIS]
[OMISSIS] [signatures]
8
Saatja: <
[email protected]>
Saadetud: 23.11.2022 21:41
Adressaat: JM info Shared MB <
[email protected]>; Margo Roasto
<
[email protected]>; RAM Info <
[email protected]>; Virge Aasa
<
[email protected]>; Merili Kriisa <
[email protected]>; Merle Järve
<
[email protected]>; Maie Antsov <
[email protected]>; MKM info
<
[email protected]>; Klen Teder <
[email protected]>
Teema: C-598/22
Manused: 001-C-598-22--ET.pdf; 002-C-598-22-1-1234171-EN-G286006.pdf;
002-C-598-22-1-1234171-ET-G286006.pdf; 002-C-598-22-1-1234171-FR-
G286006.pdf
Välisministeeriumis registreeritud: 15.3-3/2022/463 Kohtuasja number:
C-598/22 Vastuse kuupäev: 07.12.2022
Staadium: Uus menetlus
Märksõnad: kontsessionääri kohustus anda vara tasuta kasutusse;
kontsessioon; kontsessioonitähtaja korduv pikenemine; uute nõuete ja
kohustuste lisamine varem sõlmitud kontsessioonilepingusse
Õiguslikud vormid: ELTL artikkel 49; ELTL artikkel 56
Palun teatage 7 päeva jooksul, kas kohtuasja temaatika kuulub teie
vastutusalasse.
Juhul, kui kohtuasja temaatika ei kuulu teie vastutusalasse, palun
viidake, milline teine ametiasutus sellega peaks tegelema.
Palun teatage, kas Eesti peaks selles eelotsusemenetluses seisukoha
esitama, ja põhjendage oma arvamust (ka eitavat seisukohta).
EL õiguse büroo
Välisministeerium