dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Rahandusministeerium
Sissetulev kiriAvalik

C-598/22

Rahandusministeerium · 24. november 2022
Viit
1.1-21/9291-1
Registreeritud
24. november 2022
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Välisministeerium
Saabumis/saatmisviis
e-post
Funktsioon
1.1 ÜLDJUHTIMINE JA ÕIGUSALANE TEENINDAMINE
Sari
1.1-21 Õigusalane kirjavahetus
Toimik
1.1-21/2022
Vastutaja
Helje Päivil (Rahandusministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Halduspoliitika valdkond, Riigivara osakond)
Lahendamise tähtaeg
7. detsember 2022

Failid

  • 📎001-C-598-22--ET.pdf377 KB
  • 📎002-C-598-22-1-1234171-EN-G286006.pdf369 KB
  • 📎002-C-598-22-1-1234171-ET-G286006.pdf361 KB
  • 📎002-C-598-22-1-1234171-FR-G286006.pdf461 KB
  • 📎E-kiri.pdf72 KB

Sisu (failidest)

Vastuvõtmise kuupäev : 23/11/2022 EUROOPA LIIDU KOHUS 22/11/22 Kantselei Välisministeerium Islandi väljak 1 15049 Tallinn EESTI/ESTONIA 1240333.6 IT Eelotsuse asi C-598/22 Società Italiana Imprese Balneari (Eelotsusetaotluse esitanud kohus: Consiglio di Stato - Itaalia) Eelotsusetaotluse kättetoimetamine Euroopa Kohtu kohtusekretär edastab Teile käesolevaga eespool nimetatud kohtuasjas ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotluse ärakirja. Vastavalt protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artikli 23 teisele lõigule koostoimes Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 51 on liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja pooltel, liikmesriikidel, komisjonil ja vajaduse korral ka liidu institutsioonil, organil või asutusel, mis on vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või tõlgendamine on vaidlustatud, õigus esitada eelotsusetaotluse kohta Euroopa Kohtule kirjalikke seisukohti kahe kuu ja kümne päeva jooksul alatest käesoleva teate kättesaamisest, kusjuures seda tähtaega ei pikendata. Lisaks sellele võivad põhikirja artikli 23 kolmanda lõigu kohaselt teised Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalisriigid, kes ei ole liikmesriigid, samuti EFTA järelevalveasutus esitada juhul, kui küsimuse all on mõni kõnealuse lepingu reguleerimisaladest, Euroopa Kohtule kirjalikke seisukohti samasuguse mittepikendatava kahe kuu ja kümne päeva pikkuse tähtaja jooksul. Kohtusekretär juhib teie tähelepanu sellele, et kohtuasjaga seotud dokumendid tuleb toimikusse lisamiseks esitada menetluse kirjaliku osa jooksul. Telefon : (352) 43031 Kirjad saata aadressile: Faks : (352) 433766 Euroopa Liidu Kohus E-mail : [email protected] Kantselei Internetiaadress : http://www.curia.europa.eu L - 2925 LUXEMBOURG -2- Juhime Teie tähelepanu menetlusdokumentide pikkust, vormi ja esitusviisi puudutavatele juhistele, mis sisalduvad aktis Praktilised juhised pooltele seoses Euroopa Kohtule esitatavate kohtuasjadega, mis on kättesaadav Euroopa Kohtu veebisaidil (www.curia.europa.eu) rubriigis „Euroopa Kohus – Menetlus“. Cesare Di Bella Ametnik Vastuvõtmise kuupäev : 23/11/2022 Translation C-598/22 – 1 Case C-598/22 Request for a preliminary ruling Date lodged: 16 September 2022 Referring court: Consiglio di Stato (Italy) Date of the decision to refer: 15 September 2022 Appellant: Società Italiana Imprese Balneari Srl Respondents: Comune di Rosignano Marittimo Ministero dell’Economia e delle Finanze Agenzia del demanio – Direzione regionale Toscana e Umbria Regione Toscana […] The Consiglio di Stato (Council of State, Italy) (Judicial Division) […] has made the following ORDER […] Società Italiana Imprese Balneari S.r.l. […] v EN REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING OF 15. 9. 2022 – CASE C-598/22 Comune Rosignano Marittimo (Municipality of Rosignano Marittimo, Italy) […] Ministero dell’economia e delle finanze (Ministry of Economic Affairs and Finance), Agenzia del demanio (Public Property Agency, Italy), Direzione regionale Toscana e Umbria (Regional Office for Tuscany and Umbria) […] Regione Toscana (Region of Tuscany) seeking the variation of the judgment of the Tribunale Amministrativo Regionale per la Toscana (Regional Administrative Court, Tuscany, Italy)[…] No 380/2021 […] […] [standard wording] Subject matter of the main proceedings and relevant facts The company Società Italiana Imprese Balneari s.r.l. (SIIB s.r.l.), which has been the owner since 1928 of the seaside resort ‘Bagni Ausonia’ in the district of Castiglioncello, municipality of Rosignano Marittimo, located largely on land belonging to the State-owned maritime domain, claims to have legitimately developed over the years, under the concessions obtained thereby, which it claims have followed each other over time without interruption, a series of buildings, some of which are shown in an initial forfeiture survey certificate from 1958, and others built only later from 1964 to 1995. By decision No 31787 of 20 November 2007, the Municipality of Rosignano reclassified other works associated with State-owned land, considered difficult to remove, as State-owned appurtenances, considering that they had been acquired ex lege on expiry of concession No 36, valid from 1 January 1999 to 31 December 2002, renewed by concession No 27/2003. Subsequently, by letter No 27774 of 23 September 2008, that Municipality notified SIIB s.r.l. of the commencement of the procedure for the forfeiture of the State-owned appurtenances not yet acquired, however without concluding the procedure and in the interim the Municipality issued the concessione demaniale marittima n. 181/2009 (State-owned maritime property concession No 181/2009) to that company. As provided for by Article 1 of Decreto del Presidente della Giunta Regionale 24 settembre 2013 n. 52/R (Decree of the President of the Regional Council No 52/R of 24 September 2013) amending Decreto del Presidente della Giunta Regionale n. 18/2001/R (Decree of the President of the Regional Executive No 18/2001/R) — which inserted into Decree of the President of the Regional Executive No 18/R/2001 Article 44-bis, whereby ‘Items shall be classified as easy to remove and clear where they are buildings and structures used for the purposes of 2 SOCIETÀ ITALIANA IMPRESE BALNEARI operating tourist and recreational activities, built both above and below ground in areas of State-owned maritime property under concession that […][technical details] can be completely removed using normal engineering methods, with the sites consequently being restored to their original condition, in no more than 90 days’ — SSIB s.r.l., therefore, submitted a declaration stating that all the works associated with the area of State-owned property being able to be removed within 90 days were to be considered, in fact, easy to remove, which was followed by determinazione del Comune n. 5038 del 3.02.2014 (Municipal Decision No 5038 of 3 February 2014) recognising that situation. That recognition was, however, subsequently declared ‘null and void’ by the same municipal administration in a letter of 26 November 2014, on the basis that the area of State-owned property contained items under concession that had already been acquired by the State under Article 49 of the Codice della Navigazione (Shipping Code). That order was challenged by SIIB s.r.l. […] before the Regional Administrative Court, Tuscany. In the course of the proceedings to extend State-owned property concession No 181/2009, requested until 31 December 2020, the Municipality issued provvedimento n. 17432 del 16 aprile 2015 (Order No 17432 of 16 April 2015), confirming the classification of the buildings constructed on the area under concession as State-owned appurtenances, and also recalculated the fees payable by SIIB s.r.l. in the period 2009-2015, also settling the amounts due for subsequent years by means of other measures. These orders were also challenged by SIIB s.r.l. The Regional Administrative Court, Tuscany joined all the actions […] and dismissed them in their entirety by judgment No 380 of 10 March 2021. SIIB s.r.l. appealed that decision before the Council of State, alleging the following grounds of appeal: (1) infringement and misapplication of Article 21- octies of l. n. 241/1990 (Law No 241/1990) and inconsistency in the statement of reasons, in relation to the annulment of the letter recognising the easily removable nature of the works constructed in the area under concession of 3 February 2014, which was not preceded by any notice that proceedings were being initiated, which would have enabled SIIB s.r.l. to represent its reasons to the Administration before the adoption of the harmful measure […]; (2) infringement of Articles 2, 3,11, 24, 42, 100, 103, 11 and 107 of the Constitution, Article 21-septies of Law No 241/1990, Articles 29, 36 and 49 of the Shipping Code, and Articles 934 and 936 of the Civil Code, failure to rule, since the court at first instance failed to adequately consider the partial nullity of State-owned property concession No 181/2009, in so far as it attributed to the State the ownership of buildings not yet acquired by the State under Article 49 of the Shipping Code; (3) infringement and misapplication of Article 49 of the Shipping Code, inadequacy of the ruling 3 REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING OF 15. 9. 2022 – CASE C-598/22 on a decisive point in the dispute, since, following the 1958 survey certificate, which acknowledged the forfeiture by the State of certain buildings and structures, no other building had been acquired by the State, and they thus remained in the ownership of SIIB s.r.l.; (4) further infringement of Articles 29 and 49 of the Shipping Code, insufficient statement of reasons in relation to a decisive point of the dispute, as the forfeiture procedure initiated in 1958 had never actually been concluded and the Regional Administrative Court had confused the concepts of building appurtenance and State-owned appurtenance; (5) infringement of Articles 63, 64, 66 and 67 of the codice processo amministrativo (Code of Administrative Procedure), failure to rule, since the court at first instance did not rule on the request for a court-appointed expert report made by the appellant at first instance precisely in order to identify ‘the scope of the assets constructed after 1958 by the concessionaire within the Bagni Ausonia establishment’; (6) infringement of Articles 2, 3, 41 and 97 of the Constitution, Articles 49 and 56 TFEU, Articles 42 and 117 of the Constitution in relation to Additional Protocol I to the ECHR, and Articles 934 and 936 of the Civil Code on the ground that the forfeiture of assets by the State in the course of a State concession relationship and without compensation is contrary to EU law; (7) infringement and misapplication of Article 3(1) of D.L. n. 400 del 5.10.1993 (Decree-Law No 400 of 5 October 1993), converted into l. n. 494/1993 (Law No 494/1993), as replaced by Article 1(251) of l. n. 296/2006 (Law No 296/2006), Articles 49 and 56 TFEU and the principles that can be inferred from EU law on the subject of legitimate expectations and legal certainty by reason of the very significant increase in the amount of the fee determined by the 2006 law, which unexpectedly and seriously altered the contractual parameters of the concession; (8) further infringement of Articles 49 and 56 TFEU and the principles that can be inferred from EU law on the subject of legitimate expectations and legal certainty, which do not permit subsequent regulatory measures to have such an incisive effect on ongoing concessionary relationships, which can be qualified as ‘multi-year relationships of infinite or indefinite duration’; (9) erroneous nature of the judgment concerning the obligation to recalculate the State concession fees for the years 2007-2020, since the merits of the actions lodged at first instance also resulted in an obligation for the Administration to recalculate downwards the fees claimed for the period 2007-2020. […] […] [proceedings] The regulatory framework and the judgment under appeal The decisive question to be addressed in the present case concerns the application of Article 49 of the Shipping Code to the buildings in the area under concession, so as to determine whether they were acquired by the State, on expiry of the concession, even if renewed, with the consequent application of the increased fee referred to in Article 1(251) of Law No 296 of 27 December 2006 to the buildings concerned, in so far as they are to be considered as State-owned appurtenances. 4 SOCIETÀ ITALIANA IMPRESE BALNEARI According to Article 49 of the Shipping Code, ‘Unless otherwise established in the concession instrument, when the concession comes to an end, the non- removable works constructed on the State-owned area shall remain vested in the State, without any compensation or reimbursement, without prejudice to the granting authority’s right to order their demolition, with the State-owned asset thus to be returned to its original condition’: that provision – which refers to the mechanism of accession, in accordance with Article 934 of the Civil Code – has been interpreted by the majority of the administrative case-law to the effect that acquisition occurs by operation of law, at the end of the concession period, and must also be applied in the event of renewal of the concession itself, since renewal – unlike extension – implies a new concession in the strict sense, after the extinction of the previous concession on expiry, and thus automatically produces the effects referred to in the abovementioned Article 49 (see Council of State, judgments No 626/2013 and No 6852/2018). Only in the case that the concession has been renewed automatically before the natural date of expiry of the concession […] [case-law references] would the abovementioned principle of free accession under Article 49 of the Shipping Code not apply, ‘because the works constructed by the concessionaires on the State- owned land … (would remain in that case), in accordance with Article 952 of the Civil Code, under exclusive private so-called long-leasehold ownership (proprietà superficiaria) until the time when the concession expires or is revoked before that date (and) therefore no … additional fee (would be) payable, since the concessionaire is required to pay a fee commensurate with the occupation of State-owned land with facilities that are easy/difficult to remove, as provided for in Article 1(251)(1)(b) of Law No 296/2006’ (Council of State, Sixth Chamber, Judgment No 229 of 13 January 2022). In the judgment under appeal, the court at first instance dismissed the actions […] brought by SIIB s.r.l., holding that ‘… both the certificate from 1958 and the concession from 2009 have produced effects that have become consolidated over time, inasmuch as the appellant has never contested them in part prior to the lodging of the current actions’. The Regional Administrative Court also stated that it was not possible to ‘invoke the nullity of the State concession (concluded by the party concerned and not challenged […]), inasmuch as there is no absolute lack of power on the part of the Administration in relation to the devolution to the public domain of works that are difficult to remove, constituting State-owned appurtenances’, specifically referring to the abovementioned case-law of the Council of State on the devolution at the moment when the concession expires, even if renewed […], and also adding that ‘the classification of works that are difficult to remove and maritime State-owned appurtenances laid down in page 2 of the State concession and the ruling […] whereby they remain vested in the State under Article 49 of the Shipping Code (was) not … the result of a unilateral decision of the Administration, but rather of an agreed acknowledgement in the concession instrument signed by both parties …’. 5 REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING OF 15. 9. 2022 – CASE C-598/22 That argument has been further developed in the decision under appeal, which excluded the occurrence, by effect of the application of Article 49 of the Shipping Code, of a ‘surreptitious expropriation without compensation’ precisely because, through the words ‘“unless otherwise established in the concession instrument” …, the rule of free acquisition is conditioned by the consent of the parties, which could envisage a different legal regime for maritime State-owned appurtenances in the wording of the concession instrument (such as providing for a financial consideration to be paid by the public body) …’ and based on the observation that ‘if the private party, prior to taking delivery of the asset, has not expressed a contrary view to the effect of devolution to State ownership, it means that party has accepted the absence of the alternative agreement permitted by Article 49 of the Shipping Code’. Arguments of the parties The appellant challenged the judgment under appeal, arguing that the effect of the forfeiture of the works that are difficult to remove, which were constructed on State-owned land during the concession (in the expectation of its renewal) and without compensation, is contrary to [European Union] law and, in particular, to the principle of proportionality of the restrictions on fundamental freedoms enshrined in Articles 49 and 56 TFEU with respect to the achievement of the general interest objectives pursued, as set out by the Court of Justice in Laezza, albeit in relation to service concessions (Court of Justice, Section III, 28 January 2016 in C-375/14). Emphasising that the mechanism of accession under Article 49 of the Shipping Code was introduced to respond to the need to ensure that non-removable works intended to remain in situ or to be removed, with inevitable destruction, ended up being fully available to the body owning the area so as to ensure they could be properly managed for prevailing public interest purposes, the appellant has asserted that this requirement could not be deemed to exist when the concession, rather than expiring, had been renewed without interruption as in its case, in which the application of the accession mechanism under Article 49 of the Shipping Code would therefore be ‘abnormal, unfair and unjustified’, having the effect of making it less attractive for economic operators from other Member States who were interested in the same property to establish themselves and imposing on the concessionaire a disproportionate sacrifice of its rights, consisting in the transfer of its assets without consideration to the State at a time when, as has been said, the public needs protected by Article 49 of the Shipping Code were not yet apparent. Moreover, for the purpose of determining the State ownership regime applicable to assets installed on State-owned land, the classification of those assets provided by State-owned maritime property concession No 181/2009 is not decisive, because that document would not have been able to dispose properly of a private asset in such a way as to cause its peremptory transfer to the Administration. 6 SOCIETÀ ITALIANA IMPRESE BALNEARI Neither could the original acquiescence by the concessionaire in respect of the future forfeiture under Article 49 of the Shipping Code, as erroneously interpreted by the Regional Administrative Court – which had given value to the clause in the legal text stating that ‘without prejudice to any agreement to the contrary’ – be considered to exclude the possibility that EU law has been infringed, since when SIIB s.r.l. had become concessionaire, it was able to rely on the so-called preferential right (diritto di insistenza) provided for under Article 37 of the Shipping Code, which had only subsequently been removed. For its part, the Municipality of Rosignano Marittimo has claimed that it issued concession No 181/2009 as a renewal of concession No 27/2003, which expired on 31 December 2008, not as a result of an automatic legislative process but following a specific examination and at the end of a corresponding procedure that had entailed the application of its discretionary power. The new concession, which was to be considered an entirely different concession from the previous one, was set to take effect on 1 January 2009, but was not signed until 12 May 2009. According to the Administration, the appellant’s arguments about the allegedly uninterrupted nature of the concession relationship and in relation to the alleged infringement of [European Union] law represented by the forfeiture of works that are difficult to remove on expiry of the concession, even if renewed, were therefore erroneous, because the failure to include a contrary provision in the concession meant that the private individual had considered the loss of ownership of the works constructed to be ‘compatible with the general economic equilibrium of the concession, which was, in any case, highly remunerative, being located, inter alia, in one of the most renowned locations in Italy …’. The questions referred for a preliminary ruling […] In view of the importance of the interests involved and the complexity of the values at stake, the court believes that the following question should be submitted to the Court of Justice: – Do Articles 49 and 56 TFEU and the principles arising from the Laezza judgment (C-375/14), where applicable, preclude the interpretation of a national provision such as Article 49 [of the Shipping Code] as meaning that it results in the transfer without consideration and without compensation, by the concessionaire on expiry of the concession, when that concession has been renewed on an uninterrupted basis, where applicable by virtue of a new measure, of the building works constructed on the State-owned land forming part of the complex of assets organised for the operation of the resort enterprise, since that effect of immediate forfeiture could constitute a restriction that goes beyond what is necessary to achieve the objective actually pursued by the national legislature and is therefore disproportionate to the aim? […] [standard wording] ON THOSE GROUNDS 7 REQUEST FOR A PRELIMINARY RULING OF 15. 9. 2022 – CASE C-598/22 The Council of State (Judicial Division) (Sixth Chamber) (1) refers the question indicated in the grounds to the Court of Justice of the European Union for a preliminary ruling pursuant to Article 267 TFEU; (2) […] [proceedings] (3) stays the proceedings pending resolution of the questions referred for a preliminary ruling […]. […] Rome […] 28 June 2022 […] […] […] [signatures] 8 Vastuvõtmise kuupäev : 23/11/2022 Tõlge C-598/22 - 1 Kohtuasi C-598/22 Eelotsusetaotlus Saabumise kuupäev: 16. september 2022 Eelotsusetaotluse esitanud kohus: Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) Eelotsusetaotluse kuupäev: 15. september 2022 Kaebuse esitaja: Società Italiana Imprese Balneari Srl Vastustajad: Comune di Rosignano Marittimo Ministero dell’Economia e delle Finanze Agenzia del demanio – Direzione regionale Toscana e Umbria Regione Toscana […] Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) […] on teinud järgmise MÄÄRUSE […] Società Italiana Imprese Balneari S.r.l. […] versus ET EELOTSUSETAOTLUS 15.9.2022– KOHTUASI C-598/22 Comune Rosignano Marittimo […] Ministero dell’economia e delle finanze, Agenzia del demanio, Direzione regionale Toscana e Umbria […] Regione Toscana taotluses tühistada Tribunale Amministrativo Regionaleper la Toscana (Toscana piirkondlik halduskohus, Itaalia) otsus […] nr 380/2021 […] […] [standardväljendid] Põhikohtuasja ese ja asjassepuutuvad faktilised asjaolud Società Italiana Imprese Balneari s.r.l. (SIIB s.r.l.), kes omab alates 1928. aastast veekeskust „Bagni Ausonia“, mis asub Rosignano Marittimo kommuunis, Castiglioncello asulas ja suures osas selle riigi omandisse kuuluval merealal, väitis, et ta oli aastate jooksul õiguspäraselt rajanud vastavalt saadud kontsessiooniõigustele, mis tema sõnul katkematult üksteisele järgnesid, rajatiste komplektid, millest osa hooneid on mainitud esimeses võõrandamise tunnistuses aastast 1958, ja teised ehitati alles hiljem, aastatel 1964−1995. 20. novembri 2007. aasta otsusega nr 31787 asus Rosignano kommuun ümber kvalifitseerima muid rajatisi, mis asusid riigi omandisse kuuluval alal ja mida peeti raskesti teisaldatavaks riigivaraks, arvestades, et need olid omandatud ex lege, kui lõppes kontsessioonileping nr 36, mis hõlmas ajavahemikku 1. jaanuar 1999–31. detsember 2002 ja mida uuendati kontsessioonilepinguga nr 27/2003. Seejärel teatas see kommuun 23. septembri. 2008. aasta märgukirjaga nr 27774 äriühingule SIIB s.r.l. veel üle andmata riigi omandisse kuuluva vara tagastamismenetluse algatamisest, seda protsessi siiski lõpetamata, kuid väljastades vahepeal äriühingule riigi mereäärse vara kontsessioonilepingu nr 181/2009. Lähtudes 24. septembri 2013. aasta DPGR (provintsivalitsuse presidendi määrus) nr 52/R, millega muudetakse DPRG nr 18/2001/R, artiklist 1 (millega lisati määrusesse DPGR 18/R/2001 artikkel 44bis, mille kohaselt neid kvalifitseeritakse „kergesti eemaldatavateks ja evakueeritavateks turismi ja vaba aja veetmise eesmärgil kasutatavateks hooneteks ja rajatisteks, mis on ehitatud nii maa peale kui ka maa alla riigi omandisse kuuluval merealal, ja on kontsessiooni ese, mida […] (tehnilised üksikasjad) saab täielikult eemaldada, kasutades tehnilisi tavameetodeid, mille tulemusena nad tagastatakse rikkumatult algses olekus kohapeal, kuni 90 päeva jooksul“) esitas SIIB s.r.l. seega avalduse, et kõiki riigi omandisse kuuluval merealal asuvaid hooneid, mida on võimalik 90 päeva jooksul 2 SOCIETÀ ITALIANA IMPRESE BALNEARI eemaldada, tuleb lugeda kergesti eemaldatavaks, millele järgnes kommuuni 3 veebruari 2014. aasta otsus nr. 5038, mis sellist omadust kinnitab. See haldusasutus kuulutas eespool nimetatud kinnituse 26. novembri 2014. aasta märgukirjaga siiski kehtetuks põhjusel, et kontsessiooniga antud, riigi omandisse kuuluval maa-alal asuva vara oli riik juba omandanud vastavalt Itaalia laevandusseadustiku artiklile 49. SIIB s.r.l. vaidlustas sellise otsuse […] Toscana piirkondlikus halduskohtus. Riikliku kontsessioonilepingu nr 181/2009 pikendamismenetluse käigus, mida taotleti kuni 31. detsembrini 2020, kinnitas kommuun 16. aprilli 2015. aasta otsusega nr 17432 uuesti kontsessioonialale ehitatud hoonete riigi omandisse kuulumist ja muutis SIIB s.r.l. poolt ajavahemikul 2009−2015 tasumisele kuuluvad tasusid, määrates muude õigusaktidega kindlaks ka järgnevatel aastatel tasumisele kuuluvad summad. SIIB s.r.l. vaidlustas ka need otsused. Toscana piirkondlik halduskohus liitis kõik kaebused […] ja jättis need 10. märtsi 2021. aasta otsusega nr 380 tervikuna rahuldamata. SIIB s.r.l. esitas kõnealuse otsuse peale kaebuse Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsevale riiginõukogule järgmistel põhjustel: 1) rikuti ja kohaldati vääralt Itaalia seaduse nr 241/1990 artiklit 21octies ning põhjendustes esineb vastuolu seoses kontsessioonialal ehitatud hoonete kerget eemaldatavust kinnitava, 3. veebruarist 2014 pärit märgukirja tühistamisega, millele ei eelnenud ühtegi menetluse algatamise teadet, mis oleks võimaldanud haldusasutusel esitada oma põhjendused enne ebasoodsa otsuse vastuvõtmist […]; 2) rikuti Itaalia põhiseaduse artikleid 2, 3, 11, 24, 42, 100, 103, 11 ja 107; seaduse nr 241/1990 artiklit 21septies; Itaalia laevandusseadustiku artikleid 29, 36 ja 49 ning Itaalia tsiviilseadustiku artikleid 934 ja 936, otsuse tegemata jätmist, sest esimese astme kohtunikud ei saanud hinnata adekvaatselt riikliku kontsessioonilepingu nr 181/2009 osalist tühistamist riigile omistatava, nende rajatiste omandi osas, mis ei olnud veel Itaalia laevandusseadustiku artikli 49 kohaselt üle võetud; 3) rikuti ja kohaldati vääralt Itaalia laevandusseadustiku artiklit 49, ebapiisavaks jäi vaidluse otsustava punkti kohta tehtud lahend, kuna pärast 1958. aasta riiklikku tunnistust, mille alusel riik võõrandas mõned hooned ja rajatised, andmata riigivarasse üle muid esemeid, jättes need seega SIIB s.r.l. omandisse; 4) veel rikuti laevastikuseadustiku artikleid 29 ja 49, ebapiisavaks jäi põhjendus vaidluse otsustava punkti kohta, kuna 2008. aastal alustatud tagastamismenetlust tegelikult kunagi ei lõpetatud ja Toscana halduskohus ajas segi mõisted „ehitusomand“ ja „riiklik omand“; 5) rikuti Itaalia haldusmenetluse seadustiku artikleid 63, 64, 66 ja 67, jättes otsuse välja kuulutamata, kuna esimese astme kohtunikud ei teinud otsust ekspertiisi alusel, mille kaebuse esitaja edastas esimeses astmes, et määratleda täpsemalt „kontsessiooni omaniku poolt Bagni Ausonia veekeskuses pärast 1958. aastat soetatud varade koosseisu”; 6) rikuti Itaalia põhiseaduse 3 EELOTSUSETAOTLUS 15.9.2022– KOHTUASI C-598/22 artikleid 2, 3, 41 ja 97, ELTL artikleid 49 ja 56, põhiseaduse artikleid 42 ja 117 seoses EIÕK I lisaprotokolliga ning Itaalia tsiviilseadustiku artikleid 934 ja 936, kuna riigile varade võõrandamine riikliku kontsessioonisuhte raames ja ilma hüvitiseta on liidu õigusega vastuolus; 7) rikuti ja kohaldati vääralt Itaalia 5. oktoobri 1993. aasta dekreetseaduse nr 400 (muudetud seaduseks 494/1993) artikli 3 lõiget 1 (asendatud seaduse nr 296/2006 artikli 1 lõikega 251, ELTL artikleid 49 ja 56 ning liidu õigusest tulenevaid põhimõtteid õiguspärase ootuse ja õiguskindluse valdkonnas Itaalia 2006. aasta seadusega määratud tasu suuruse väga oluliseks tõstmiseks, mis oleks ootamatult ja tõsiselt muutnud kontsessiooni lepingulist tasakaalu; 8) veel rikuti ELTL artikleid 49 ja 56 ning põhimõtteid, mis tulenevad liidu õigusest õiguspärase ootuse ja õiguskindluse valdkonnas, mis ei oleks võimaldanud mis tahes võetud regulatiivsetel meetmetel nii teravalt mõjutada käimasolevaid kontsessiooni lepingulisi suhteid, mida võib kirjeldada kui „mitut aastat kestvaid, lõpmatu või määramatu kestusega suhteid“; 9) ebaõige kohtuotsus seoses kohustusega määrata uuesti kindlaks kasutustasud aastateks 2007/2020, sest esimeses astmes esitatud kaebuste põhjendatus tõi samuti kaasa haldusasutuse kohustuse korrigeerida nõutud tasusid ajavahemikul 2007–2020. […] […] [menetlus] Õiguslik raamistik ja vaidlustatud kohtuotsus Käesolevas asjas on otsustav küsida, kas kontsessioonialal asuvate rajatiste suhtes kohaldatakse Itaalia laevandusseadustiku artikli 49 sätteid, et teha kindlaks, kas need on riigivarasse üle antud kontsessiooni lõppedes, isegi kui seda uuendatakse, ning kas sellest tulenevalt kohaldatakse 27. detsembri 2006. aasta seaduse nr 296 artikli 1 lõikes 251 osutatud kõrgendatud tasu asjaomaste ehitiste suhtes, kuivõrd neid tuleb käsitleda riigi omandina. Itaalia laevandusseadustiku artikli 49 kohaselt: „Kui kontsessioonilepingus ei ole sätestatud teisiti, jäävad kontsessiooni lõppemisel riigi omandisse kuuluvale maa-alale rajatud mitte-eemaldatavad ehitised riigi omandiks tasu või hüvitiseta, ilma et see piiraks kontsessiooni andva ametiasutuse õigust väljastada korraldus selle lammutamiseks koos riigivara tagastamisega esialgses seisundis“: seda sätet – millele viitab kontsessiooniasutus vastavalt tsiviilseadustiku artiklile 934 – on tõlgendatud halduskohtu praktikas valdavalt selles mõttes, et omandamine toimub ipso jure kontsessiooniperioodi lõpus ja seda tuleb kohaldada ka kontsessiooni uuendamise korral, mis erinevalt pikendamisest – tähendab tegelikult uut kontsessiooni pärast endise lepingu lõppemist, enne selle kehtivusaja lõppu, millega kaasnevad automaatselt eespool artiklis 49 nimetatud mõjud (vrdl. Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutseva riiginõukogu otsused nr 626/2013 ja nr 6852/2018). Ainult juhul, kui kontsessioonilepingut uuendatakse automaatselt enne selle kehtivusaja lõppemise kuupäeva […] (kohtupraktika), ei kohaldata Itaalia 4 SOCIETÀ ITALIANA IMPRESE BALNEARI laevandusseadustiku artikli 49 kohast tasuta juurdepääsu kohustuslikku põhimõtet, „mistõttu kontsessiooni omanike poolt riigi omandisse kuuluval alal püstitatud rajatised […] (jääksid antud juhul) vastavalt Itaalia tsiviilseadustiku artiklile 952 üldisesse ehk ainuomandisse, kuni kontsessiooni tegeliku lõppemise või ennetähtaegse tühistamiseni (ja) nende puhul ei (tuleks) […]. maksta kõrgemat tasu, kuna kontsessiooni omanik peab tasuma maksu, mis on proportsionaalne kergesti/raskesti eemaldatavate rajatistega, nagu on ette nähtud Itaalia seaduse nr 296/2006 artikli 1 lõike 251 punkti 1 alapunktis b (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutseva riiginõukogu otsus, jaotis VI, 13.1.2022 nr 229). Vaidlustatud kohtuotsuses lükkasid esimese astme kohtunikud tagasi […] SIIB s.r.l. esitatud apellatsioonikaebuse, märkides, et „[…] nii 1958. aasta tunnistus kui ka 2009. aasta kontsessioon avaldas aja jooksul konsolideeritud mõju, kuna kaebaja ei olnud neid enne kõnealuse kaebuse esitamist osaliselt vaidlustanud“. Sellistele kaalutlustele lisas Toscana piirkondlik halduskohus oma arutluskäigu, mille tõttu ta ei saanud isegi „tugineda riikliku kontsessiooni (mille huvitatud pool allkirjastas ja mida ei ole vaidlustatud […]) kehtetuks tunnistamisele, kuna täielikult ei puudunud haldusvolitused seoses raskesti eemaldatavate ja riigiomandisse kuuluvate rajatiste riigivarasse üleandmiseks“, tuletades meelde Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutseva riiginõukogu eelnimetatud kohtupraktikat üleandmise toimumise kohta kontsessiooni lõppemise ajal, isegi kui seda uuendatakse […], ning lisades, et „riigivara kontsessioonilepingu 2. leheküljel sätestatud raskesti eemaldatavate rajatiste ja mereäärse riigiomandi kvalifitseerimine ja arutelu […], mille kohaselt need jäävad riigi omandiks vastavalt Itaalia laevandusseadustiku artiklile 49, ei olnud […] haldusasutuse ühepoolse otsuse tulemus, vaid kokkuleppeline tunnustamine ja vastu võetud mõlema poole poolt allkirjastatud kontsessioonilepingus […]“. Seda argumenti arendati edasi vaidlustatud otsuses, milles välistati tulenevalt Itaalia laevandusseadustiku artiklist 49 „varjatud sundvõõrandamine ilma hüvitiseta“ just seetõttu, et lausest „kui õigusaktis ei ole sätestatud teisiti“ […] tulenevalt sõltub tasuta omandamise reegel nende poolte nõusolekust, kes võivad kontsessioonilepingu sõnastamisel ette näha riigi mereäärse vara puhul teistsuguse õigusliku režiimi (näiteks avaliku sektori asutuse rahalise hüvitise) […]“ ja lähtudes järeldusest, et „kui eraõiguslik isik ei ole enne vara hooldamist avaldanud vastupidist arvamust riigivara üleandmise mõju kohta, tähendab, et ta on nõustunud Itaalia laevandusseadustiku artiklis 49 sätestatuga, „kui ei ole kokku lepitud teisiti“. Poolte argumendid Kaebuse esitaja kritiseeris vaidlustatud kohtuotsust, väites, et riigi omandisse kuuluval alal kontsessiooni ajal püstitatud raskelt eemaldatavate rajatiste tagastamine (kui omandiõigust uuendatakse) ilma hüvitist maksmata on [Euroopa Liidu] õigusega vastuolus ning eelkõige vastuolus ELTL artiklites 49 ja 56 sätestatud põhivabaduste piirangute proportsionaalsuse põhimõttega seoses taotletavate üldist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamisega, mida Euroopa 5 EELOTSUSETAOTLUS 15.9.2022– KOHTUASI C-598/22 Kohus on rõhutanud Laezza kohtuotsuses, kuigi teenuste kontsessiooni küsimuses (Euroopa Kohtu III koda, 28.1.2016, C-375/14). Märkides, et Itaalia laevandusseadustiku artiklis 49 osutatud juurdepääsu mehhanism vastas vajadusele tagada, et mitte-eemaldatavad rajatised, mis on ette nähtud jääma territooriumile või eemaldatakse vältimatu hävitamisega, muudavad maa-ala omava üksuse täielikult liigpääsetavaks selle nõuetekohaseks haldamiseks avalike huvide eesmärgil, väitis kaebaja, et seda vajadust ei saa pidada aktuaalseks, kui kontsessioonlepingu kehtivuse lõppemise asemel oleks kontsessiooni uuendatud katkematult, nagu tema puhul, muutes juurdepääsu mehhanismi Itaalia laevandusseadustiku artikli 49 alusel „ebanormaalseks, ebaõiglaseks ja põhjendamatuks”, ja tehes selle tagajärjel kõnealusest kinnisvarast huvitatud teistest liikmesriikidest pärit äriühingute asutamise vähematraktiivseks, sundides kontsessiooni omanikku oma õigusi ebaproportsionaalselt ohverdama, mis seisneks tema vara riigile tasuta üleandmises, ajal, mil, nagu eespool mainiti, ei olnud Itaalia laevandusseadustiku artikliga 49 kaitstud selgelt väljendatud vajadused veel ilmsed. Selleks et määrata kindlaks riigivara puhul rakendatav õiguslik režiim, ei ole määrav sellises merekontsessioonilepingus nr 181/2009 toodud vara kvalifitseerimine, sest sellist omandiõigust ei saa eravara puhul tõhusalt kättesaadavaks teha, et kontrollida selle vara põhjendatud üleandmist haldusasutusele. Samuti ei saanud selleks, et välistada vastuolu ühenduse õigusega, võtta arvesse kontsessiooni omaniku esialgset nõustumist tulevase tagastamisega vastavalt Itaalia laevandusseadustiku artiklile 49, mida Toscana piirkonna halduskohus, kes oli kasutanud reeglit „kui ei ole kokku lepitud teisiti“, oli valesti mõistnud, sest kui SIIB s.r.l. oli saanud selle kontsessiooni omanikuks, oli tal võimalik tugineda nn jätkamisõigusele, millele osutatakse Itaalia laevandusseadustiku artiklis 37, mis alles hiljem ära võeti. Rosignano Marittimo kommuun väitis omalt poolt, et ta andis kontsessiooni nr 181/2009 31. detsembril 2008 lõppenud kontsessiooni nr 27/2003 uuendamiseks, mitte seadusandliku automatismi, vaid konkreetse uurimise tulemusena ja kaalutlusõiguse kasutamist hõlmava erimenetluse lõpptulemusena. Uue, eelmisest täiesti erineva kontsessioonina käsitletava kontsessiooni algus oli kindlaks määratud 1. jaanuaril 2009, kuid seda ei allkirjastatud enne 12. maid 2009. Seetõttu oleks ekslikud haldusasutuse arvates kaebaja argumendid, mis puudutavad kontsessioonisuhte väidetavat katkematust ja [Euroopa Liidu] õiguse väidetavat rikkumist seoses selliste rajatiste tagastamisega, mida on raske teisaldada kontsessioonilepingu lõppemisel, isegi kui seda uuendatakse, sest kontsessiooni kohta vastupidise sätte kinnitamata jätmine tähendas, et eraõigusliku isiku arvates oli ehitatud rajatiste omandiõiguse kaotamine 6 SOCIETÀ ITALIANA IMPRESE BALNEARI „kooskõlas kontsessiooni üldise majandusliku tasakaaluga, mille tulemusena see oli aga väga kasumlik, kuna asus muu hulgas Itaalia ühes tuntuimas kohas […]“ Eelotsuse küsimused […] [A]rvestades asjaomaste huvide olulisust ja kõnealuste väärtuste keerukust, tuleks esitada Euroopa Kohtule järgmine küsimus: – Kas ELTL artiklitega 49 ja 56 ning Laezza kohtuotsusest (C-375/14) tulenevate põhimõtetega, niivõrd kui neid peetakse kohaldatavaks, on vastuolus [Itaalia laevandusseadustiku] artikli 49 tõlgendus, mille kohaselt on ette nähtud kontsessionääri poolt tasuta ja hüvitiseta üleandmine kontsessiooni kehtivusaja lõppedes, kui kontsessiooni uuendatakse katkematult, ka uue sätte alusel, ehitustööde puhul, mida tehakse riigiomandisse kuuluval maa-alal, mis moodustab osa veekeskuse tegevuseks kasutatavate varade kompleksist, kuna sellise kohese tagastamise mõju võib olla piirang, mis ületab liikmesriigi seadusandja tegelikult taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalikku ja on seetõttu eesmärgiga ebaproportsionaalne? […] [menetlusvalemid] Esitatud põhjendusest lähtuvalt Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutseva riiginõukogu (kuues koda) 1) esitab ELTL artikli 267 alusel Euroopa Liidu Kohtule põhjenduses toodud eelotsuse küsimuse; 2) […] [menetlus] 3) peatab menetluse kuni eelotsuse küsimuste lahendamiseni […]. […] Rooma [...] 28. juuni 2022 […] […] […] [allkirjad] 7 Vastuvõtmise kuupäev : 23/11/2022 Traduction C-598/22 – 1 Affaire C-598/22 Demande de décision préjudicielle Date de dépôt : 16 septembre 2022 Juridiction de renvoi : Consiglio di Stato (Italie) Date de la décision de renvoi : 15 septembre 2022 Partie requérante : Società Italiana Imprese Balneari Srl Parties défenderesses : Comune di Rosignano Marittimo Ministero dell’Economia e delle Finanze Agenzia del demanio – Direzione regionale Toscana e Umbria Regione Toscana [OMISSIS] Le Consiglio di Stato (Conseil d’État, Italie) Section du contentieux rend la présente ORDONNANCE [OMISSIS] Società Italiana Imprese Balneari S.r.l. [OMISSIS] contre FR DEMANDE DE DECISION PREJUDICIELLE DU 15. 9. 2022 – AFFAIRE C-598/22 – 1 Comune Rosignano Marittimo (Commune de Rosignano Marittimo) [OMISSIS] Ministero dell’economia e delle finanze, Agenzia del demanio, Direzione regionale Toscana e Umbria (Ministère de l’économie et des finances, Agence du domaine public, Direction régionale Toscane et Ombrie) Regione Toscana (Région de Toscane) tendant à la réformation du jugement no 380/2021 du Tribunale Amministrativo Regionale per la Toscana (tribunal administratif régional de Toscane, Italie, ci-après la « juridiction de première instance »). [OMISSIS] [OMISSIS] [formules procédurales] L’objet de la procédure au principal et les faits pertinents La Società Italiana Imprese Balneari s.r.l. (ci-après « SIIB s.r.l. »), propriétaire depuis 1928 de l’établissement balnéaire « Bagni Ausoni » dans la commune de Rosignano Marittimo, localité de Castiglioncello, situé en majeure partie sur une zone appartenant au domaine public maritime, prétend avoir légalement réalisé, au fil des ans, conformément aux titres de concession obtenus, qui, selon ses dires, se sont suivis dans le temps sans interruption, une série de constructions, dont une partie fait l’objet d’un inventaire d’incorporation de 1958 et d’autres ont été réalisées seulement par la suite, de 1964 à 1995. Par sa décision no 31787 du 20 novembre 2007, la commune de Rosignano a reclassé parmi les biens accessoires du domaine public d’autres ouvrages empiétant sur le domaine public, considérés comme difficiles à supprimer, en considérant qu’ils avaient été acquis par l’effet de la loi à l’expiration de la concession no 36, en vigueur du 1er janvier 1999 au 31 décembre 2002 et renouvelée en vertu de la concession no 27/2003. Par la suite, par la note no 27774 du 23 septembre 2008, la même commune de Rosignano a notifié à SIIB s.r.l. l’ouverture de la procédure d’incorporation des biens accessoires du domaine public non encore acquis, sans toutefois faire aboutir la procédure en question, tout en délivrant, entre-temps, à la société en question la concession sur le domaine public maritime no 181/2009. Sur le fondement des dispositions de l’article 1er du Decreto del Presidente della Giunta Regionale della Toscana (décret du président du gouvernement régional de Toscane, ci-après le DGPR) no 52/R du 24 septembre 2013 modifiant le DPRG no 18/R de 2001 (par l’introduction, dans le DPGR 18/R de 2001 de l’article 44 bis selon lequel « Sont considérées comme faciles à supprimer et susceptibles de faire l’objet d’une expulsion, les constructions et les structures 2 SOCIETA ITALIENA IMPRESE BALNEARI utilisées pour l’exercice d’activités touristiques et récréatives, édifiées aussi bien sur que sous le sol du domaine public maritime faisant l’objet d’une concession, qui [OMISSIS] [détails techniques] peuvent être complètement supprimées au moyen des méthodes normales offertes par la technologie, avec remise subséquente des lieux dans leur état d’origine, dans un délai maximum de quatre-vingt-dix jours »), SIIB s.r.l. a donc présenté une déclaration selon laquelle tous les ouvrages empiétant sur le domaine public, dès lors qu’ils pouvaient être supprimés en quatre-vingt-dix jours, devaient être considérés comme faciles à supprimer, cette déclaration étant suivie de la décision no 5038 de la commune, du 3 février 2014, reconnaissant cette qualification des ouvrages en cause. La décision précitée avait toutefois été déclarée « nulle », par la suite, par la même administration communale, par une note datée du 26 novembre 2014, au motif que des biens empiétant sur le domaine public donné en concession avaient déjà été acquis par l’État en vertu de l’article 49 du codice della navigazione (code de la navigation). Cette deuxième décision a été attaquée par SIIB s.r.l. [OMISSIS] devant la juridiction de première instance. Au cours de la procédure, de prolongation de la concession no 181/2009 sur le domaine public, demandée jusqu’au 31 décembre 2020, la commune, par sa décision no 17432 du 16 avril 2015, tout en réaffirmant la qualification de biens accessoires du domaine public des bâtiments construits sur la zone donnée en concession, a également redéfini les redevances dues par SIIB s.r.l. pour la période 2009 à 2015, tout en fixant également, par d’autres actes, les montants dus pour les années suivantes. Ces décisions ont également été attaquées par SIIB s.r.l. La juridiction de première instance a joint l’ensemble des recours et les a rejetés dans leur intégralité par son jugement no 380 du 10 mars 2021. SIIB s.r.l. a fait appel de cette décision devant le Conseil d’État, en invoquant les motifs suivants : 1) violation et application erronée de l’article 21 octies de la loi no 241/1990 et caractère contradictoire de la motivation, en relation avec l’annulation de la note du 3 février 2014 par laquelle il était admis que les constructions réalisées sur la zone donnée en concession pouvaient être aisément supprimées, laquelle annulation n’a été précédée d’aucun avis d’ouverture de la procédure qui lui aurait permis de faire valoir ses observations auprès de l’Administration préalablement à l’adoption de la décision lui portant préjudice [OMISSIS] ; 2) violation des articles 2, 3, 11, 24, 42, 100, 103, 11 et 107 de la Constitution, de l’article 21 septies de la loi no 241/1990, des articles 29, 36 et 49 du code de la navigation et des articles 934 et 936 du code civil italien, omission de statuer, en ce que la juridiction de première instance n’aurait pas examiné de façon suffisante la nullité partielle de la concession sur le domaine public no 181/2009, dans la mesure où aurait été attribuée à l’État la propriété de 3 DEMANDE DE DECISION PREJUDICIELLE DU 15. 9. 2022 – AFFAIRE C-598/22 – 1 constructions non encore acquises au domaine public en vertu de l’article 49 du code de la navigation ; 3) violation et application erronée de l’article 49 du code de la navigation, insuffisance de la décision sur un point décisif du litige, en ce que, après l’inventaire d’incorporation de 1958, donnant acte de l’incorporation par l’État de certains bâtiments et structures, aucune autre construction n’a été acquise au domaine public, et les constructions en cause sont donc restées la propriété de SIIB s.r.l. ; 4) violation supplémentaire des articles 29 et 49 du code de la navigation, motivation insuffisante sur un point décisif du litige, la procédure d’incorporation entamée en 2008 n’ayant en réalité jamais abouti et le TAR confondant les notions de biens accessoires de biens immobiliers et de biens accessoires du domaine public ; 5) violation des articles 63, 64, 66 et 67 du code de procédure administrative, omission de statuer, en ce que la juridiction de première instance n’aurait pas statué sur la demande d’expertise formulée par la requérante en première instance précisément en vue d’identifier « en quoi consistait les biens construits après l’année 1958 par les concessionnaire au sein de l’établissement Bagni Ausonia » ; 6) violation des articles 2, 3, 41 et 97 de la Constitution, des articles 49 et 56 TFUE, des articles 42 et 117 de la Constitution lus en combinaison avec le premier Protocole additionnel à la CEDH et des articles 934 et 936 du Code civil italien, en ce que l’incorporation des biens par l’État dans le cours de la relation de concession sur le domaine public et sans indemnisation est contraire au droit de l’Union ; 7) violation et application erronée de l’article 3, paragraphe 1, du décret législatif no 400 du 5 octobre1993, converti en loi par la loi no 494/1993, tel que remplacé par l’article 1er, paragraphe 251, de la loi no 296/2006, des articles 49 et 56 TFUE et des principes qui peuvent être tirés du droit de l’Union en matière de confiance légitime et de sécurité juridique, du fait de l’augmentation très significative du montant de la redevance fixée par la loi de 2006 qui aurait modifié de manière inattendue et grave la relation synallagmatique dans laquelle s’inscrit la concession ; 8) violation supplémentaire des articles 49 et 56 TFUE et des principes qui peuvent être tirés du droit de l’Union en matière de confiance légitime et de sécurité juridique, qui ne permettraient pas que des mesures réglementaires intervenant a posteriori aient une influence aussi nette sur les relations de concession en cours, que l’on peut qualifier de « relations sur plusieurs années à durée illimité ou indéterminée » ; 9) caractère erroné du jugement en ce qui concerne l’obligation de recalculer les redevances domaniales pour les années 2007 à 2020, en ce que le bien fondé des recours introduits en première instance entraînerait également l’obligation pour l’administration de recalculer les redevances réclamées pour la période de 2007 à 2020. [OMISSIS] [OMISSIS] [procédure] Le cadre juridique et le jugement attaqué La question décisive à traiter en l’espèce concerne l’application aux constructions se trouvant dans la zone donnée en concession de l’article 49 du code de la 4 SOCIETA ITALIENA IMPRESE BALNEARI navigation, en vue de vérifier si elles ont été acquis par le domaine public, à l’expiration de la concession, même si elle a été renouvelée, avec pour conséquence l’application aux constructions concernées de la redevance majorée, conformément à l’article 1er, paragraphe 251, de la loi no 296 du 27 décembre 2006, dans la mesure où ces ouvrages immobiliers doivent être considérés comme des biens accessoires du domaine public. Selon l’article 49 du code de la navigation, « Sauf convention contraire dans l’acte de concession, lorsque la concession prend fin, les ouvrages inamovibles construits sur le domaine public restent acquis à l’État, sans aucune indemnité ni remboursement, sans préjudice du droit de l’autorité concédante d’en ordonner la démolition, avec remise du domaine public dans son état initial ». Cette disposition – qui se réfère à l’institution de l’accession, aux sens de l’article 934 du code civil italien – a été interprétée par la majorité de la jurisprudence administrative en ce sens que l’acquisition se produit ipso iure, à la fin de la période de concession, et trouve à s’appliquer même en cas de renouvellement de la concession, en ce que le renouvellement – à la différence de la prorogation – de la concession implique, au sens propre, une nouvelle concession, après que la concession précédente est arrivée à expiration à la date de son échéance, ce qui entraîne automatiquement les effets visés à l’article 49 précité (voir arrêts du Consiglio di Stato no 626/2013 et no 6852/2018). Ce n’est que dans l’hypothèse où la concession aurait été renouvelée automatiquement avant l’échéance normale de la concession [références jurisprudentielles] que le principe d’accession à titre gratuit de l’article 49 du code de la navigation ne s’appliquerait pas, « de sorte que les ouvrages réalisés par les concessionnaires sur la superficie du domaine public (continueraient dans ce cas) en application de l’article 952 du code civil, à constituer la propriété privée exclusive du superficiaire jusqu’à l’expiration effective ou la révocation anticipée de la concession (et) aucune autre redevance ne (serait) (…) due pour ces ouvrages, étant donné que le concessionnaire est tenu de payer une redevance proportionnelle à l’occupation du sol du domaine public avec des installations faciles ou difficiles à supprimer, comme le prévoit l’article 1er, paragraphe 251, point 1, sous b), de la loi no 296/2006 » (voir arrêt du Consiglio di Stato, sixième chambre, no 229, du 13 janvier 2022). Dans le jugement attaqué, la juridiction de première instance a rejeté les recours [OMISSIS] introduits par SIIB s.r.l., en soulignant que « tant l’inventaire d’incorporation de 1958 que la concession de 2009 ont produit des effets qui sont devenus définitifs par l’effet du temps, puisque la requérante ne les a jamais contestés, pour la partie en cause, avant l’introduction des recours examinés ». À ces considérations, la juridiction de première instance ajoute, en se référant à la jurisprudence précitée du Consiglio di Stato selon laquelle l’incorporation intervient au moment de l’expiration de la concession, même renouvelée, que la requérante ne peut non plus « se prévaloir de la nullité de la concession sur le domaine public (signée par l’intéressée et non contestée [OMISSIS]), puisqu’il n’est nullement question d’un défaut absolu de compétences de l’administration 5 DEMANDE DE DECISION PREJUDICIELLE DU 15. 9. 2022 – AFFAIRE C-598/22 – 1 en ce qui concerne l’incorporation au domaine public des ouvrages qui peuvent difficilement être supprimés, qui constituent des biens accessoires du domaine public », en ajoutant également que « la qualification des ouvrages comme ouvrages difficiles à supprimer et comme biens accessoires du domaine public maritime énoncée à la page 2 de la concession domaniale et la décision [OMISSIS] selon laquelle ces ouvrages restent acquis à l’État en vertu de l’article 49 du code de la navigation, n’(étaient) pas (…) le fruit d’une décision unilatérale de l’administration, mais d’une reconnaissance de commun accord matérialisée par le titre de concession signé par les deux parties (…) ». Cet argument a été plus amplement développé dans la décision attaquée, dans laquelle a été écartée l’idée qu’une « expropriation subreptice sans indemnisation » serait intervenue du fait de l’application de l’article 49 du code de la navigation, et ce, précisément, parce que, en vertu du membre de phrase « “sauf convention contraire dans l’acte de concession” la règle de l’acquisition à titre gratuit ne s’applique que moyennant le consentement des parties, qui peuvent prévoir un régime juridique différent pour les biens accessoires du domaine public maritime dans le texte de l’acte de concession (par exemple en prévoyant une contrepartie économique à charge de l’entité publique) (…) » et parce que « le fait que la partie privée, avant que lui soit confié le bien, n’a pas exprimé sa volonté à l’encontre de l’effet de l’incorporation au domaine public signifie qu’elle a accepté l’absence de convention contraire que permet l’article 49 du code de la navigation ». Arguments des parties La requérante conteste le jugement attaqué en faisant valoir que l’incorporation sans indemnisation des ouvrages difficiles à supprimer, construits sur le domaine public dans le cours de la concession (dans l’hypothèse d’un renouvellement de ladite concession) est contraire au droit [de l’Union européenne] et, notamment, au principe de proportionnalité des restrictions aux libertés fondamentales consacré par les articles 49 et 56 TFUE par rapport à la réalisation des objectifs d’intérêt général poursuivis, tel qu’énoncé par la Cour dans son arrêt du 28 janvier 2016, Laezza (C-375/14, EU:C:2016:60), bien que ce soit en matière de concessions de services. Soulignant que l’institution de l’accession au titre de l’article 49 du code de la navigation italien répondait à la nécessité de faire en sorte que les ouvrages inamovibles destinés à rester sur le territoire ou à n’être enlevés que moyennant leur destruction inévitable finissent par être à la pleine disposition de l’organisme propriétaire de la zone aux fins de sa bonne gestion dans une finalité d’intérêt public prépondérante, la requérante fait valoir que cette nécessité ne pouvait être considérée comme une nécessité actuelle lorsque la concession, au lieu de prendre fin, est renouvelée sans interruption, comme dans son cas, situation dans laquelle l’effet d’accession prévu par l’article 49 du code de la navigation italien se révélerait donc être une disposition « anormale, injuste et injustifiée », ayant pour effet de rendre moins attrayant l’établissement d’opérateurs économiques d’autres 6 SOCIETA ITALIENA IMPRESE BALNEARI États membres intéressés par le même bien et imposant au concessionnaire un sacrifice disproportionné sur ses droits, consistant en la cession de ses biens à l’État sans contrepartie à un moment où, comme il a été dit, les besoins publics protégés par l’article 49 du code de la navigation ne sont pas encore apparus. En outre, la qualification de ces biens contenue dans la concession sur le domaine public no 181/2009 n’était pas déterminante s’agissant de déterminer le régime de propriété des biens empiétant sur le domaine public, parce que cette concession ne pourrait avoir pour effet de disposer utilement d’une propriété privée en entraînant son transfert d’autorité à l’Administration. On ne peut non plus, pour écarter la violation du droit de l’Union, tenir compte du consentement initial donné par le concessionnaire à la future incorporation prévue par l’article 49 du code de la navigation, comme l’a erronément prétendu la juridiction de première instance, qui a donné une importance particulière au début de cette disposition, « Sauf convention contraire dans l’acte de concession », puisque lorsque SIIB Srl est devenue concessionnaire, elle pouvait se prévaloir du droit dit de continuation prévu par l’article 37 du code de la navigation, qui n’a été supprimé que par la suite. La commune de Rosignano Marittimo, pour sa part, fait valoir qu’elle avait octroyé la concession no 181/2009 lors du renouvellement de la concession no 27/2003, arrivée à expiration le 31 décembre 2008, non pas par l’effet d’une disposition législative à caractère automatique, mais à la suite d’une instruction spécifique et au terme d’une procédure particulière dans le cadre de laquelle elle a fait usage de son pouvoir discrétionnaire. Il avait été prévu que la nouvelle concession, qui devait être considérée comme une concession entièrement différente de la précédente, prendrait cours au 1er janvier 2009, mais le contrat de concession n’a été signé que le 12 mai 2009. La thèse de la requérante concernant la prétendue absence d’interruption dans la relation de concession et concernant la prétendue violation du droit de l’Union en raison de l’incorporation des ouvrages difficiles à supprimer à l’expiration de la concession, même en cas de renouvellement, serait par conséquent incorrecte, selon l’Administration, parce que l’absence de convention contraire dans la concession implique que le particulier a considéré que la perte de la propriété des ouvrages réalisés était « compatible avec l’équilibre économique général de la concession, qui était de toute façon très rentable puisqu’elle était notamment située dans l’un des lieux les plus renommés d’Italie ». Les questions préjudicielles [OMISSIS] [C]ompte tenu de l’importance des intérêts en cause et de la complexité des valeurs en jeu, la question suivante doit être soumise au juge de l’Union : – Les articles 49 et 56 TFUE et les principes qui peuvent être tirés de l’arrêt du 28 janvier 2016, Laezza (C-375/14, EU:C:2016:60), dans la mesure où ils sont 7 DEMANDE DE DECISION PREJUDICIELLE DU 15. 9. 2022 – AFFAIRE C-598/22 – 1 jugés applicables, s’opposent-ils à l’interprétation d’une disposition nationale telle que l’article 49 [du code de la navigation] en ce sens qu’elle prévoit, à l’expiration de la concession, lorsque celle-ci est renouvelée, sans interruption, fût-ce en vertu d’une nouvelle décision, la cession par le concessionnaire, à titre gratuit et sans indemnisation, des ouvrages immobiliers réalisés sur la zone du domaine public qui font partie de l’ensemble des biens organisés en vue de l’exploitation de l’établissement balnéaire, cet effet d’incorporation immédiate pouvant constituer une restriction qui va au-delà de ce qui est nécessaire pour atteindre l’objectif effectivement poursuivi par le législateur national et qui est donc disproportionnée par rapport à cet objectif ? [OMISSIS] [formules procédurales] Par ces motifs Le Consiglio di Stato (Conseil d’État) siégeant au contentieux (sixième chambre), 1) saisit, en vertu de l’article 267 du traité FUE, la Cour de justice de l’Union européenne de la question préjudicielle posée dans les motifs ; 2) [OMISSIS] [procédure] 3) suspend la procédure jusqu’au prononcé de l’arrêt sur les questions préjudicielles. [OMISSIS] Rome [OMISSIS] le 28 juin 2022 [OMISSIS] [OMISSIS] [OMISSIS] [signatures] 8 Saatja: <[email protected]> Saadetud: 23.11.2022 21:41 Adressaat: JM info Shared MB <[email protected]>; Margo Roasto <[email protected]>; RAM Info <[email protected]>; Virge Aasa <[email protected]>; Merili Kriisa <[email protected]>; Merle Järve <[email protected]>; Maie Antsov <[email protected]>; MKM info <[email protected]>; Klen Teder <[email protected]> Teema: C-598/22 Manused: 001-C-598-22--ET.pdf; 002-C-598-22-1-1234171-EN-G286006.pdf; 002-C-598-22-1-1234171-ET-G286006.pdf; 002-C-598-22-1-1234171-FR- G286006.pdf Välisministeeriumis registreeritud: 15.3-3/2022/463 Kohtuasja number: C-598/22 Vastuse kuupäev: 07.12.2022 Staadium: Uus menetlus Märksõnad: kontsessionääri kohustus anda vara tasuta kasutusse; kontsessioon; kontsessioonitähtaja korduv pikenemine; uute nõuete ja kohustuste lisamine varem sõlmitud kontsessioonilepingusse Õiguslikud vormid: ELTL artikkel 49; ELTL artikkel 56 Palun teatage 7 päeva jooksul, kas kohtuasja temaatika kuulub teie vastutusalasse. Juhul, kui kohtuasja temaatika ei kuulu teie vastutusalasse, palun viidake, milline teine ametiasutus sellega peaks tegelema. Palun teatage, kas Eesti peaks selles eelotsusemenetluses seisukoha esitama, ja põhjendage oma arvamust (ka eitavat seisukohta). EL õiguse büroo Välisministeerium
Allikas: Rahandusministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel