Riigihalduse minister
Rahandusministeerium Meie: 29.11.2022
nr 13-3/22-02461-2
Kirja edastamine
Edastan Vabariigi Valitsusele adresseeritud Riho Nõmmiku pöördumise.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Heili Tõnisson
Valitsuse nõunik
Lisad:
lisatud e-kiri juurdepääsupiiranaguga AvTS § 35 lg 1 p 12 alusel
Teadmiseks:
Justiitsministeerium
Stenbocki maja / Rahukohtu 3 / 15161 Tallinn / Estonia / registrikood 70004809
+372 693 5555 /
[email protected] / www.riigikantselei.ee
From: Riho Nõmmik <
[email protected]>
Sent: Monday, November 28, 2022 5:35 AM
To: Riigikantselei <
[email protected]>
Subject: Palun tutvustada Valitsusele!
Unustatud teadus
Põõraksin Teie tähelepanu Arvamusele:
„Eesti haldusterritoriaalse jaotuse teaduspõhine visioon“
„Akadeemia“ . N 12, 2022.
Lugu käsitleb probleemide sõlme: Riik-Poliitika-Teadus“.
Ajakirja toimetus tutvustab autorit loo lõpus.
Head mõtlemistt!
Riho Nõmmik
Nõmmik Akadeemia.pdf
EESTI HALDUSTERRITORIAALSE
JAOTUSE TEADUSPÕHINE
VISIOON
Riho Nõmmik
1. PROBLEEMI OLEMUS
Maailm on üksainus lõputu probleem.
Inimesed tahavad elada üha paremini. Aga parem elu võib saa-
buda ainult siis, kui areneb riik, kus elatakse, kui arenevad kõik
selle osad. Demokraatlike riikide valitsustele on elanike elatusta-
seme tõstmine peamine ülesanne, mida saab lahendada mõistliku
haldamise (valitsemise) teel. Haldamisel on kaks külge: mida ja
kuidas hallata.
Esimese küsimusega (mida?) tegeleb reaalteadus — inimgeo-
graafia, mis opereerib peamiselt kolme komponendiga. Nendeks
on inimese eksisteerimise alused:
1) tootmine (majandus),
2) tarbimine (sotsiaalsfäär ehk avalikud teenused),
3) territoorium, kus mõlemad tegevused toimuvad (geo-
graafia).
Kokku moodustavad need sotsiaal-majandusgeograafia.
Teisele küsimusele (kuidas?) peab vastama sotsiaalteadus: po-
litoloogia.
Peamine neist kahest ehk probleemi vundament on “mida hal-
lata”. Kui pole “mida”, siis ei teki ka küsimust “kuidas”. Ajalugu
1
Eesti haldusterritoriaalse jaotuse teaduspõhine visioon
on näidanud, et riiki on võimalik tõhusalt hallata ainult siis, kui
see on jaotatud osadeks. Jaotamise ehk rajoneerimisega tegeleb
sotsiaal-majandusgeograafia ja selle tulemuseks on hierarhiline
territoriaalsüsteem.
Riigi haldamise tõhusus sõltub eelkõige sellest, kui objektiiv-
sed on riigi sotsiaal-majandusgeograafia põhilise rajoneerimise
tulemused, mil määral need arvestavad tootmise ja tarbimise kas-
vavat mitmekesisust. Meenutagem tootmise arengut: loodusan-
nid, maavarad, aurumasin, elekter, elektroonika, IT. . . Ja tarbimist:
kõhutäis, karusnahk, meditsiin, haridus, kultuur. . . See kõik toi-
mus territooriumil, oli seotud territooriumi iseärasustega. Ja loo-
mulikult muutus ka haldussüsteem oma haldusühikutega, kuni lõ-
puks asendus feodaalühiskond tehnoloogiaühiskonnaga.
Meenutagem: olid kubermangud oma linnade ja mõisaval-
dustega, pärast maakonnad oma valdadega. Teadus ütleb, et in-
foühiskonnas peab neile lisanduma midagi uut ja tundmatut —
nn regioonid! Parema haldamise nimel eristatakse peale territo-
riaalühikute ka suuremaid linnu. Seda kõike nimetatakse aren-
guks!
Käesoleva artikli eesmärk on selgitada, mil määral 2017. aasta
haldusreformi tulemusena loodud haldusterritoriaalne skeem soo-
dustab Eesti riigi arenguprotsessi, ning pakkuda praegusele hal-
dusjaotusele reaalteaduspõhilist alternatiivi.
Mõtlemiseks. Võrdlemiseks. Vaidlemiseks.
2. SOTSIAAL-MAJANDUSGEOGRAAFIA-ALASE
RAJONEERIMISE SISUST JA VORMIST
Igal asjal on nii sisu kui ka vorm.
Sotsiaal-majandusgeograafia-alases rajoneerimises — nagu kõi-
ges muuski — võib eristada kahte külge: vormi ja sisu.
2
Riho Nõmmik
Rajoneerimise vorm
Territooriumi sotsiaal-majandusliku rajoneerimise pioneer oli
Saksa teadlane Walter Christaller (1893–1969). Tema keskuste
teooria ja asustussüsteemi hierarhia analüüs põhines hajutatud ja
ühtlasel asustusel, mis on iseloomulik põllumajanduslikule toot-
misele.
Christaller analüüsis asustuskooslusi, mis osutasid elanikkon-
nale teenuseid ja mille järele oli erinev vajadus. Peale turunduse
ja transpordi eristas ta keskusi ka nende haldusfunktsioonide põh-
jal ja leidis, et iga suur halduskeskus teenindab keskmiselt seitset
väiksemat (halduskordaja ehk haldusüksuste arv ühel haldusast-
mel K = 7), neist igaüks omakorda seitset veel väiksemat ja nii
edasi n korda, kus n on haldusastmete arv. Kõik see kujutab en-
dast hierarhilist haldusterritoriaalset süsteeni.
Turunduse puhul, mis iseloomustab pigem sotsiaalseid vaja-
dusi, on astmekordaja suurus K = 4. Kõik. (Christaller 1933.)
Kuna iga keskus koos tagamaaga moodustab territooriumil
omaette rajooni — haldusobjekti —, siis hierarhilist haldussüs-
teemi peaks iseloomustama üks ja seesama astmekordaja K = 7.
Aga päris elus seda ei saa juhtuda, sest:
• territoorium on üliharva puhtalt põllumajanduslik, mis
oli aluseks Christalleri mudelile;
• riikide põhistruktuur võib varieeruda (liitriigid!);
• hallatavate territooriumide suurus on alati piiratud: rii-
gipiir, meri, saared, suured järved, sood-rabad. Seetõttu ei
ole süsteemid sümmeetrilised nagu Christalleril, vaid moo-
nutatud;
• territoriaalsed üksused moodustuvad asustussüsteemi-
de põhjal, mis sõltuvad territooriumi omadustest, s.t loodus-
ressursside paigutuse iseloomust.
Kõige selle tõttu võib riikide halduskordajate suurus olla eri hal-
dusastmetel erinev.
Kokkuvõttes. Christaller lõi alused astmelise haldusterrito-
riaalse süsteemi kvantitatiivseks kirjeldamiseks. Niisugused para-
meetrid nagu haldusastmete arv (n) ja haldusüksuste arv haldus-
3
Eesti haldusterritoriaalse jaotuse teaduspõhine visioon
astmel (Kn ) annavad objektiivse aluse riikide haldussüsteemide
võrdlemiseks, mida siin artiklis on ka kasutatud.
Rajoneerimise sisu
Kui Walter Christaller töötas välja rajoneerimise kvantitatiivsed
alused (vormi), siis Eesti teadlane Salme Nõmmik (1910–1988)
töötas välja rajoneerimise kvalitatiivsed printsiibid ja neil põhine-
va Eesti rajoneerimise süsteemi. Nüüd sellest parema arusaamise
nimel põhjalikumalt.
Oma teaduskandidaadi väitekirjas “Kagu-Eesti majandusgeo-
graafiline ülevaade” (Nõmmik 1956) tuli autoril Eesti territoo-
rium kõigepealt jagada osadeks. Seda tehes juhindus ta eelkõi-
ge territooriumi osade geograafilisest asendist. See skeem si-
saldas viit regiooni: Kirde-Eesti keskusega Kohtla-Järve, Kagu-
Eesti (Tartu), Põhja-Eesti (Tallinn), Lääne-Eesti (Pärnu) ja Saa-
red (Kingissepa, praegu Kuressaare).
Edasises teadustöös tegeles Salme Nõmmik inimgeograa-
fia probleemistikuga, millest on üksikasjaliselt kirjutatud Eesti
Geograafia Seltsi aastaraamatus (Nõmmik 2020) ja teoses Kaks
teed teaduses (Nõmmik 2021).
Oma inimgeograafiaalase töö tulemused võttis Salme Nõm-
mik kokku doktoriväitekirjas “Astmelise sotsiaal-majandusliku
rajoneerimise olemus, ülesanded ja meetodid” (Nõmmik 1970).
Väitekirja sissejuhatuses sõnastas autor oma töö kreedo: “Rajo-
neerimine selgitab välja erineva sotsiaal-majandusliku struktuuri
ja arenguvõimalustega terviklikud territooriumi osad.”
Just piirkondade sotsiaal-majanduslikud omadused on eelkõi-
ge aluseks sotsiaal-majandusgeograafilisele rajoneerimisele, aga
mitte aritmeetilised tehted, mis lähtuvad territooriuni suurusest
või elanike arvust. Edasises töös tegi Salme Nõmmik kindlaks
rea sotsiaal-majandusgeograafilist rajoneerimist iseloomustavaid
seaduspärasusi. Nendega võib tutvuda algupärases ülikoolidele
mõeldud geograafiaõpikus Eesti NSV majandusgeograafia (Nõm-
mik 1979), monograafias Nüüdisaegne geograafia: teooria küsi-
4
Riho Nõmmik
musi (Mereste, Nõmmik 1985) ja trükiste põhjal, mille teemapõ-
hine nimistu on toodud raamatus Nõmmik 2021.
Kõik see lubas Salme Nõmmikul oma Eesti rajoneerimise süs-
teemi täpsustada. See süsteem oli Eesti piirides kolmeastmeline:
regioonid, rajoonid (praegu maakonnad) ja külanõukogud (prae-
gu vallad). On huvitav, et Salme Nõmmik laiendas oma rajonee-
rimissüsteemi ka tervele tookordsele Nõukogude Liidule ja leidis
selle olevat viieastmelise — samasuguse, nagu on haldussüsteem
praegu Euroopa liitriikides Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendku-
ningriigis ning Saksamaa Liitvabariigis.
Nii oma teadustöö fundamentaal- kui ka rakenduslikku kül-
ge Eesti sotsiaal-majanduslikul rajoneerimisel kirjeldab Salme
Nõmmik õpikus Nõmmik 1979.
Siin on vaja veel kord rõhutada põhimõttelist erinevust Chris-
talleri ja Nõmmiku astmelise rajoneerimise alusideede vahel.
Christalleri uurimisobjektiks oli rajoneerimise vorm, Salme
Nõmmik aga tegeles rajoneerimise sisuga. Märgiksin, et sisu
määrab vormi, mitte vastupidi.
Salme Nõmmik suri 1988. aastal. Läks nii, et tema kasvata-
tud teaduskandidaadid geograafia alal erialast tööd ei leidnud ja
tal endale järglast kasvatada ei õnnestunud. Tagajärjeks oli, et te-
ma fundamentaalteaduslik koolkond lakkas juhi lahkumise tõttu
Tartu Ülikoolis olemast.
Ja edasi algas Salme Nõmmiku teaduspärandi kas võhiklik
või pahatahtlik moonutamine. See saavutas haripunkti raamatus
Eesti teaduse 100 aastat (Engelbrecht, Tammiksaar 2018), milles
Salme Nõmmikule omistati tegelemine nõukogudeaegse ideoloo-
giapõhise temaatikaga, mis on täiesti alusetu väide. Sellest põh-
jalikumalt artiklis ja raamatus Nõmmik 2020 ja 2021.
Veel hullem! Hiljem, ETV saates Eesti esimesest inimgeo-
graafist Edgar Kantist1 väitis Toomas Kümmel, et Kanti Eesti ra-
joneerimisskeemi (Tallinna ja Tartu mõjutsoonid, millest jäid väl-
1 Saade sarjast “Ajavaod. Teaduse mehed” oli eetris 9. detsembril
2018 ja on järelvaadatav aadressil https://jupiter.err.ee/970874/ajavaod-
teaduse-mehed. Toim.
5
Eesti haldusterritoriaalse jaotuse teaduspõhine visioon
ja Kirde- ja Edela-Eesti) rikkus ära nõukogude geograaf Salme
Nõmmik. Nõmmiku algebra rikkus ära Kanti aritmeetika?! Te-
gelikult, nagu peatselt näeme, on Salme Nõmmiku pool sajandit
tagasi koostatud inimgeograafiaalane Eesti rajoneerimise süsteem
üks põhialuseid Eesti Vabariigi praegustele arenguplaanidele.
Salme Nõmmiku lahkumisega asendus inimgeograafiaalane
fundamentaalteadus Tartu Ülikoolis rakendusteaduse mitmesu-
guste suundadega, mis on lihtsamad ja ühiskonnale kergemini
arusaadavad. Teaduses on nii, et mõni asjalik mõte fundamen-
taalteadlaselt võib tuua leiva lauale paljudele rakendusteadlastele,
aga selleks on vaja fundamentaalteadlase mõttest aru saada.
Fundamentaalteadus teenindab tõde. Rakendusteadus sageli
poliitikat.
3. MÕTTEID EESTI PRAEGUSEST
HALDUSSKEEMIST
Maailmas ei ole midagi ideaalset
peale tsivilisatsioonist puutumatu
ürglooduse!
Toodud moto käib igasuguse inimtegevuse kohta, reformidest
rääkimata. Reformid kujutavad endast olemasoleva uuendamist
või lappimist, mis on hädavahend ja oodatavat tulemust tavaliselt
ei anna. Mis oli enne reformi? Mis sai pärast reformi?
Enne
Enne Eesti Vabariigi taastamist oli Eestis kaheastmeline haldus-
territoriaalne süsteem. Selle kaks astet koosnesid 15 rajoonist ja
245 külanõukogust. Christalleri astmekordajad olid selles süstee-
mis K1 = 15 ja K2 = 16, 3 ehk süsteem oli igati harmooniline.
Territoriaalüksusi haldas mõlemal astmel riik.
1992. aastal otsustati haldussüsteemi reformeerida ja muu-
ta riigi haldamine vastavaks demokraatia põhimõtetele, s.t viia
rahvavõim omavalitsuslikele juhtimistasanditele. Ühtlasi leiti, et
6
Riho Nõmmik
paljud alama astme haldusüksused ehk vallad on tõhusaks hal-
damiseks liiga väikesed, ja nende osalise liitmisega valdade arvu
vähendati.
Seega oli reformi ajendiks poliitika, aga meeles peeti ka seda,
et haldamine peab infotehnoloogia abil muutuma tõhusamaks ja
odavamaks.
Väljakuulutatud haldusterritoriaalse süsteemi uuendamisel
tekkisid erakondadel poliitilised lahkarvamused, mistõttu refor-
mimine muutus veerand sajandit kestnud rapsimiseks — vähe-
viljakaks vaidluseks, kus vaikuseperioodid asendusid sageli vali-
miseelsete ettepanekutega, mille sisuks oli üksnes valdade soovi-
tav arv, paraku ilma analüüsita selle kohta, mida “vaikuseperioo-
dil” teha (Mäeltsemees 2018).
Pärast
See kõik lõppes 2017. aastal erakondade poliitilise konsensuse-
ga. Reformi tulemusena tekkis kaheastmelise haldusterritoriaalse
süsteemi asemele kahejärguline poliithaldusskeem, mille esime-
se järgu üksusteks on 15 maakonda ning teise järgu üksusteks
64 valda ja 15 linna. Maakondi haldavad riigi ministeeriumide
ametkonnad — kes osutavad ka avalikke teenuseid —, kuid mit-
te ainult need. Teise järgu üksuste eest kannavad hoolt kohali-
kud omavalitsused (KOV), mis osutavad (organiseerivad) elani-
kele igapäevaseid teenuseid ja peavad looma soodsad tingimused
kohaliku majanduse arenemiseks.
Haldussüsteemi puhul on tegemist territooriumi osadega, mi-
da hallatakse (reaalteaduslik aspekt). Selle põhjal on üles ehitatud
Euroopa riikide haldusjaotus. Praegune Eesti haldusjaotuse skeem
on üles ehitatud selle põhjal, kuidas hallata (poliitiline aspekt).
Enne kui asume uue haldusskeemi tõhususe analüüsi juurde,
tuleb täpsustada avalike teenuste sisu. Ühiskonna arenedes on tee-
nuste olemus pidevalt muutunud ning nende hulk ja kasutamise
sagedus on järjekindlalt kasvanud.
Teenuseid on mõistlik süstematiseerida selle järgi, kui sage-
li on need elanikele vajalikud. Teenuste kõige alumise rühma
7
Eesti haldusterritoriaalse jaotuse teaduspõhine visioon
moodustavad need, mille järele on vajadus igapäevane ja mis si-
salduvad kohalike omavalitsuste kohustuste nimistus. Ka ülejää-
nud teenused tuleb liigitada nende vajaduse sageduse järgi. Mi-
da väiksem on vajadus teenuste järele, seda kõrgema haldusast-
me keskused neid teenuseid osutavad ja seda kaugemal elanikest
võivad need olla. Praeguse haldusskeemi järgi on põhivõimalusi
selleks ainult kaks: kas pealinn Tallinn või maakonna keskus.
Näide: arstiabi. Meditsiinikeskus (kus vahetatakse elundeid),
regionaalhaigla, keskhaigla, maakonnahaigla, perearstikeskus,
sünnitusmaja, kommunaalhaigla, EMO, traumapunkt — kus need
peaksid asuma? On selge, et mida sagedamini on teenus vajalik,
seda ligemal peab selle osutamise koht olema. On silmanähtav,
et selle probleemi sihipäraseks lahendamiseks on kahest võima-
lusest (pealinn ja maakonnakeskus) vähe! Probleemi lahendus —
kes, kus ja mida teenustest osutab või rahastab või ehitab — on
reglementeerimata ja alalise kodusõja areeniks kohalikest omava-
litsustest riigikoguni.
Ja nüüd haldusskeemist enesest. Selle analüüsi alustame ko-
haliku omavalitsuse üksustest — valdadest ja valikulistest linna-
dest. Nagu öeldud, on nende haldusüksuste haldamise kohustused
kindlaks määratud kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega.
Aga igapäevase haldamise võimalused, mis on piiratud umbes
ühe kümnendikuga elanike riigimaksudest, on haldusüksuseti eri-
nevad. Suurematel linnadel jagub raha nii teenuste osutamiseks
kui ka arendustegevuseks. Väikestel valdadel on raske ja riigil tu-
leb neid sihtprogrammide kaudu aidata.
Tehakse ettepanekuid valdade edasiseks ühinemiseks. See
idee jõudis äärmusse riigihaldusministri Jaak Aabi kunagises
üleskutses valdadel ühineda maakonnasuurusteks suurvaldadeks!
See ettepanek kujutas endast sisuliselt mõtet kaotada vallad kui
haldusüksused, s.t muuta Eesti haldussüsteem ühejärguliseks, mis
ei vääri kommenteerimist.
Võiks arvata, et väikeste valdade probleemide lahendamine
on võimalik siis, kui nende tulubaasi suurendada suurte KOVide
arvel. See oleks ühtlasi üks meetmeid ääremaastumise vastu.
8
Riho Nõmmik
Veel üks probleem. Teadust ja kõrgharidust rahastab riik, kuid
kaadripoliitikasse ei sekku, jättes selle haritlaste eneste hooleks.
Nii peaks see olema ka vähemalt kõikide gümnaasiumide puhul.
Siis jääksid ära juhtumid, kus vastselt võimule pääsenud poliiti-
kud asuvad oma suva järgi vallandama teenekaid pedagooge ja
koolijuhte.
KOVide tõhususe probleemid, mida käsitleb rahvaküsitluse
põhjal “Haldusreformi seireraport 2022”2 ei ole siinse artikli põ-
hiteema. Seda ei saa aga kuidagi öelda maakondade haldamise
kohta. Mis on siin reformi tulemusena muutunud, mis siin toimub?
Kunagist maakonnavalitsust selle osakondadega enam ei ole. Aga
on sageli endises maakonnavalitsuse hoones asuv riigimaja, kus
paiknevad ministeeriumide ametkonnad. Kunagise maakonnava-
litsuse ülesandeid on määratud täitma:
1) riigimaja ametkondade ühine koosolekusaal;
2) maakondade koosseisu kuuluvate kohalike omavalit-
suste liidu töörühm;
3) neid mõlemaid kooslusi nõustavad erilised maakon-
dade mõttekojad;
4) piirkondlikud kompetentsikeskused.
Kuidas need uusmoodustised oma ülesandeid peavad täitma ja
vastutust jagama, seda reguleerib hulk seadusi, mille paragrahvi-
des orienteerumiseks on vaja kõrge kvalifikatsiooniga juriste. On
arusaadav, et niisugune maakondade haldamise moodus on koos-
kõlas omal ajal sõnastatud reformi eesmärgiga, mis muu hulgas
nägi ette “rahvavõimu vabariigisisese detsentraliseerimise oma-
valitsuslikele juhtimistasanditele”.3
Kui detsentraliseerimine tähendab võimu pihustamist, nii et
kõige eest vastutavad kõik. . . ja seega mitte keegi, siis on selle as-
ja nimi organiseeritud kaos. Haldusüksust “maakond” tegelikult
keegi ei halda. Maakondade haldamise poliitikapõhine moodus
2 Vt www.fin.ee/riik-ja-omavalitsused-planeeringud/kohalikud-
omavalitsused/haldusreform-2015-2017#haldusreformi-seirer.
3 Vt “Otsus haldusreformi läbiviimisest Eesti NSV-s”, vastu võetud
Eesti NSV Ülemnõukogus 8. augustil 1989.
9
Eesti haldusterritoriaalse jaotuse teaduspõhine visioon
ei saa praegusel kujul olla efektiivne. Efektiivne on see, mis on
lihtne.
4. EESTI RIIGI ARENGUPLAANIDEST
Tulevikku viivad mõtted,
aga mitte soovid ja protsendid!
Teed tulevikku rajab teadus, teaduspõhine mõtlemine. Tulevik ja
mõtlemine. Mis need on? Siin ei saa hakkama akadeemik Gus-
tav Naani pool sajandit tagasi toimunud ülipopulaarsete Tõravere
filosoofiaseminarideta, millest autoril oli õnn osa võtta. Need se-
minarid polnud sugugi marksistlik-leninlikud, vaid tolle aja kohta
lausa ketserlikud ja käsitlesid muu seas ka mõtlemisvõimet. Aka-
deemik jagas mõtlemisvõime kaheks, argimõistuslikuks ja tea-
duslikuks:
• Esimene tegeleb sellega, mis on. Seda võib nimetada
nii argi- kui ka tavamõistuseks.
• Teine, olemasoleva alusel, keskendub sellele, mis tu-
leb.
Veel nentis Naan, et teaduspõhist mõtlemist ühiskonnas napib
ja seda isegi teadlaste hulgas. Riiki juhivad poliitikud, kes omava-
hel konkureerivad, et võimule pääseda ja võimule jääda. Selleks
tuleb neil rahvale meeldida. Ja lubada kõike — ja kõige paremat
ja kohe!
Kuhu ja kuidas suunavad poliitikud meie riiki? Kuidas aren-
dada nii majandust kui ka teenuseid? Loomulik on otsida seda
riigi arenguplaanidest. Otsime, ja Google juhatab Suur-Ameerika
tänavale, kus rahandusministeeriumis on regionaalarengu osa-
kond, mis juhindub oma tegevuses õigusaktidest ja ministeeriu-
mi siseaktidest. Väga tähtis info, aga kus on teadus, millest —
arendustegevuse puhul — eelkõige tuleks juhinduda?
Osakonna koosseisus on allüksus nimetusega “regionaalpolii-
tika talitus”, mille ametnikud suunavadki riiki helgesse tulevik-
ku. Imestada pole põhjust. Autor muidugi teab, et “raha paneb
10
Riho Nõmmik
rattad käima”. Aga teab ka seda, et alati ei vii rattad edasi: jõu-
saalis keerlevad need kohapeal, tundmatu tee poris käivad tüh-
jalt ringi. Ent just sellest rahandusministeeriumi tagasihoidlikust,
kõige madalama järgu allüksusest leiate kõik Eesti arengu seisu-
kohast tähtsad juurprobleemid, juhendid, strateegiad, tegevussuu-
nad, programmid. . . Ilma mingi irooniata — kõik nendes doku-
mentides on ülimalt loogiline ja põhjalik. Siit leiab arvud, prot-
sendid, tabelid, graafikud. Mõnikord ka Eestimaa pilte ja tublide
ametnike fotoportreesid. Siin on kõik, mida ametnike arvates on
vaja riigi arenguks: kus ja millest on puudus, kus ja mida on vaja
suurendada, arendada. Siin on üleskutsed teistele ministeeriumi-
dele, omavalitsustele, maakondadele, piirkondadele ning regioo-
nidele tihedamaks koostööks arengu nimel.
Lehitseme rahandusministeeriumi regionaalpoliitika talituse
dokumente ja püüame neist leida kõige olulisemat. Kõik kasvab
juurtest, seetõttu nendest alustamegi.
Eesti regionaalarengu peamised juurprobleemid
Regionaalarengu juurprobleemiks peab rahandusministeerium
piirkondade ebavõrdsust. Üheteistkümne ebavõrdsuse ilmingu
kohta tuuakse näited maakondadest ja teistest geograafilistest
piirkondadest, kus olukord on kas hea või vastupidi, halb.
Siinse loo autori arvates on Eesti arengu juurprobleemiks siis-
ki midagi muud kui piirkondade ebavõrdsus. Selleks on juba ees-
pool märgitud maakondade haldamise ebaloomulik skeem, ja na-
gu kohe varsti näeme, nn arendusregioonide udune olemus ja
staatus.
Strateegia “Eesti 2035” käsitleb regionaalarenguga seoses ai-
nult ühte nähtust, tööhõivet, ja on suunatud sellele, et “tagada töö-
turu regionaalne tasakaalustatus”. Küsin: kas see ongi riigi aren-
gu ainus strateegiline probleem? Kas Eesti tulevik sõltub ainult
ja tingimata tööhõive regionaalsest tasakaalust? Kui see ei tähen-
da ühesugust kaalu, siis milline see tasakaal peaks olema? Kuna
vastust sellele küsimusele dokumendis ei leidu, jääb kogu selle
dokumendi mõte arusaamatuks.
11
Eesti haldusterritoriaalse jaotuse teaduspõhine visioon
Eesti regionaalarengu strateegia 2014–2020 erineb eelmisest
sisurikkuse poolest. Aga paljud selles toodud seisukohad nõuavad
kommenteerimist.
Dokumendi alguses defineeritakse strateegias kasutatud mõis-
teid. Nendest on võtmetähtsusega termin arendusregioon: “Aren-
dusregioon on [---] piirkond, mis hõlmab mitut maakonda, mis
sarnanevad [---] arenguvajaduste iseärasuste poolest.”
Pool sajandit tagasi eristas Salme Nõmmik neidsamu territo-
riaalseid üksusi arenguvõimaluste põhjal. Arenguvajadus ja aren-
guvõimalus ei ole üks ja seesama. Arenguvajadus ei ole stratee-
gia, ei vii edasi. Arenguks on vaja leida (avada) võimalusi (ka-
sutamata loodus- ja inimressursse). Arenguvajadus iseloomustab
olukorda, mis on praegu (tavamõistuslik), arenguvõimalus (tea-
duslik) otsib teed tulevikku. See on Gustav Naani täistabamus
minevikust. Tõde on sageli kodus, mitte välismaa prügikastis.
Strateegias öeldakse: “Arendusregioonil ei ole halduskorral-
duslikku riikliku kohahaldusüksuse funktsiooni.” Salme Nõm-
miku sotsiaal-majandusgeograafias on regioon Eesti territoriaal-
jaotuse kõrgemaks astmeks, mis on selgelt piiritletud ja millel
peaksid olema kindlad funktsioonid.
Eesti praegune haldusskeem on kahejärguline. Selle aluseks
on võetud ajalooliselt kujunenud kaheastmeline haldussüsteem,
arvestamata seda, et tsivilisatsiooni arenedes areneb ka riik, ma-
jandustegevuse iseloom, teenustest rääkimata. Ja riigi tõhusa hal-
damise nimel võib ja vajaduse korra peabki muutma riigi halda-
mise hierarhilist territoriaalskeemi.
Edasi vaatame, mida kujutavad endast rahandusministeeriu-
mi dokumendis nimetatud arendusregioonid. Neid on dokumen-
dis neli: Ida-Viru maakond, Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti ja Lääne-
Eesti.
On huvitav märkida, et mitmes teises ministeeriumi doku-
mendis arendatakse Eestit ka teiste ilmakaarte alusel. Võib kohata
Kesk-Eestit, Kagu-Eestit. . . See on seletatav sellega, et minister
on poliitik, tema ülesanne on seotud sellega, kuidas hallata, aga
mitte mida hallata, mis on teadlaste ülesanne. Hoidkem kotletid
kärbestest ja kärbsed kotlettidest eemal!
12
Riho Nõmmik
Regionaalarengu strateegias toodud regioonide arenguprob-
leemide kirjeldused, mis pärinevad eri ametnikelt, on mitmeke-
sised, käsitledes kord regioonide üldisemaid arengusuundi, kord
jälle konkreetseid valdu-linnu.
Rahandusministeeriumi koostatud ja osalt riigikogu poolt sea-
dusteks kinnitatud arengudokumente on palju, neid kõiki pole
võimalik siin analüüsida. Toome vaid mõned üldised märkused.
Dokumentides puuduvad arendustegevuse tulevikuperspektii-
vide kirjeldused. Millised on regioonis veel kasutamata loodus-
ja inimressursid?
Üks dokumentide loosungeid on “Loome ääremaadele roh-
kem töökohti!”. Kes on selle vastu? Mitmes dokumendis kut-
sutakse koostama maakondade arenguplaane. Need on muidugi
olulised. Aga nende arendusvõimalused (näiteks Lõuna-Eestis)
on üksteisega sarnased nagu sibulakoortega värvitud pühademu-
nad. Seetõttu pole olulised mitte niivõrd maakondade, vaid pigem
arenguperspektiive avavad regioonide arendusprogrammid.
Arenguregioonid on praegu ainult paberil. Neil pole mingeid
kohustusi, õigusi ega vastutust. Neile tuleks riigi arenguplaanide
elluviimiseks sobivad pagunid anda, aga sellest järgmises alalõi-
gus.
Mitme dokumendi alguses deklareeritakse, et arenguplaanid
on koostatud eduka haldusreformi tulemuste põhjal. Võiks küsida:
kui reform oli edukas, miks on siis selle teostamiseks riigi arengu-
plaanides kasutatud haldusskeemiväliseid territoriaalse iseloomu-
ga lisaüksusi? Miks kutsutakse riigi arenguplaanide koostamiseks
appi tavamõtetega opereeriv ühiskonnaosa, aga väga harva ühis-
konda edasiviiv teadus? Miks koormatakse kohalikke omavalitsu-
si ülesannetega, milleks need ei ole loodud? Nendele küsimustele
tuleb vastata.
Reformi ettevalmistamise ajal viidati sageli Euroopa koge-
mustele. Kahjuks ei kasutatud neid mitte arenguprobleemide,
vaid finantsprobleemide lahendamiseks — just seda puudutab
kriteerium 5000 (minimaalne inimeste arv vallas). See kritee-
rium on teravas vastuolus sotsiaal-majandusgeograafilise rajonee-
rimise põhimõtetega ja viis paljude valdade arenguprobleemide
13
Eesti haldusterritoriaalse jaotuse teaduspõhine visioon
eiramiseni. Näiteks võib tuua ajaloolise põllumajandus- ja rah-
vuskultuuri kandja Kambja valla vägivaldse laulatamise sellest
suurema Ülenurmega, mis on suuresti Tartu linna magala.
Euroopa riikide haldussüsteemide analüüs viib seevastu hoo-
pis tähtsa seaduspärasuseni, et sõltumata rahvaarvust on haldus-
astmete arv riikides väheste eranditega üks ja seesama: kolm. See
tähendab, et territoriaalsete haldusastmete arv Eestis ei peaks ole-
ma mitte kaks, vaid kolm. Rahvaarvu vähenemisega ei kaasne
mitte haldusastmete arvu n, vaid astmetel olevate haldusüksus-
te arvu Kn vähenemine. See on loomulik, sest Euroopa riikide
elanike kultuuritasemele vastav teenuste vajaduse diapasoon on
kõikjal ühesugune. Kaheastmeline või -järguline avalike teenuste
põhine haldusterritoriaalne süsteem on iseloomulik feodaalühis-
konnale, perioodile, mil rahvas käis põõsa taga ja ooperit ei kü-
lastanud.
Mõni sõna halduskordajast Kn — haldusüksuste arvust hal-
dusastmel n. Praeguse Eesti haldusskeemi puhul on need näitajad
K1 = 15, K2 = 5, 3. Need arvud näitavad, et süsteem ei ole tasa-
kaalus, on küürakas. Ka teadusel on oma arusaamine ilust!
Kui süsteem oleks kolmeastmeline ja selle kõrgeimal astmel
oleks neli regiooni, oleksid süsteemile vastavad arvud K1 = 4,
K2 = 3, 7, K3 = 5, 3 — ja süsteem oleks lähedane ideaalsele.
Sel juhul oleks võimalik elanike vajadusi jaotada halduskeskuste
vahel otstarbekohasemalt ja nende arengu nimel sihikindlamalt
tegutseda kui praegu.
Siiski ei tegele Eesti riigi arenguprobleemidega ainult vabarii-
gi valitsus. 2020. aastal ilmus rühma teadlaste töö aruanne Eesti
regionaaltasandi arengu analüüs (Kattai jt 2020). See käsitleb
probleeme, mis on tekkinud maakondade ja KOVide haldusalade
vahel. On vaja märkida, et:
• Selles uurimuses rohkelt kasutataval terminil regioon
ei ole midagi ühist siinses artiklis kasutatava terminiga.
• Siinne artikkel käsitleb probleeme teisel, erineval, kõr-
gemal tasemel: Tallinn — maakonnad.
• Kuigi uuring, millest Kattai jt aru annavad, toimus Tar-
tu Ülikooli egiidi all, ei osalenud selles ülikooli inimgeo-
14
Riho Nõmmik
graafia ja regionaalplaneerimise õppetooli õppejõud-spet-
sialistid.
Mis puudutab selle teadlasrühma ettepanekut luua maakon-
dade ja valdade vahele veel üks haldusaste, siis muidugi oleks
niisugusel juhul võimalik avalikke teenuseid haldusastmete vahel
sihikindlamalt jaotada. Ettepaneku elluviimist raskendab aga väi-
ke valdade arv mõnes maakonnas. Seda oleks võimalik teoks te-
ha ainult siis, kui tükeldada vallad tagasi endisteks, ajaloolisteks
haldusüksusteks. Muuseas, nii mõnedki neist, elanud üle tormi
nimega 5000, tiksuvad edasi osavaldade nime all.
Oluline on siin see, et nii käesoleva artikli kui ka kõnealuse
teadlasrühma uurimuse üks peamisi, seejuures teineteisest sõltu-
matu ja üksmeelne järeldus on, et haldamise moodus maakondade
tasemel ei kõlba kuhugi. Muidugi võib ka siinse kirjatöö tulemusi
eirata, nagu seda on tehtud Kattai jt analüüsi puhul. Sellest oleks
aga lõpmata kahju — ja kahju saaks eelkõige osaks riigile.
Regionaalarengu dokumentidega tutvumisest jääb mulje, et
ametnikud mitte ei lahenda probleeme, vaid loovad uusi, mille
lahendamiseks on vaja nii üha uusi seadusi kui ka üha uusi mitte
millegi eest vastutavaid ühiskondlikke nõukogusid.
5. EESTI HALDUSTERRITORIAALSE JAOTUSE
TEADUSPÕHINE VISIOON
Kunagi on öeldud, et Eesti on teaduspõhine riik!
Teadus on mõte, mis areneb. Proovigem siis
selle arenguga ühineda!
Milline peaks olema Eesti haldusterritoriaalne skeem? Selle loo-
mulikuks aluseks ei saa olla miski muu kui sotsiaal-majandusgeo-
graafiliste põhimõtete järgi loodud versioon. Niisugune on Sal-
me Nõmmiku pool sajandit tagasi välja töötatud kolmeastmeli-
ne territoriaalsüsteem. Selle esimesel, kõrgeimal astmel oli siis
viis regiooni. See erines praegu väljakuulutatud arenguregiooni-
de arvust ühe liigse — saarte võrra, mis sel ajal kujutasid endast
15
Eesti haldusterritoriaalse jaotuse teaduspõhine visioon
suletud piiritsooni. Süsteemi teisel ja kolmandal astmel olid siis
rajoonid (maakonnad) ja külanõukogud (vallad).
Sellest ajast on möödunud pool sajandit. Muutused riigi-
korras, majanduses ja tarbimisvajadustes lubavad teha esialg-
ses skeemis mõningaid korrektiive, millest peamine on regioo-
nide arvu vähendamine viielt neljale, sest saared on kaotanud
oma eristaatuse. Seega on sotsiaal-majandusgeograafia-põhised
regioonid ligilähedased Eesti arenguregioonidele. Vahe on selles,
et praegused neli arenguregiooni on ainult deklaratiivsed, tolle-
aegsed regioonid olid süsteemi osad.
Kolmeastmelise haldussüsteemi korral oleks avalikke teenu-
seid võimalik jaotada nelja taseme vahel.
1. tase. Riikliku taseme teenused, mida osutab pealinn
Tallinn: siin on riigi valitsus oma ministeeriumidega, riigi
esinduskeskused (Rahvusooper Estonia, lauluväljak), rah-
vusraamatukogu, kompleks kõrgkoole jm.
2. tase. Regionaalsed teenused, mida osutavad regioo-
nide (tõmbe)keskused Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva. Mis
puudutab Virumaad, siis väikelinn Jõhvi ei saa teaduspõhi-
selt kuidagi regiooni tõmbekeskus olla! Regioonides on või
peavad olema regionaalhaiglad, KAPO osakonnad, pääste-
keskused, kõrgkoolid või nende filiaalid, teatrid, spordihal-
lid, suuremate tribüünidega staadionid, siseujulad, keskraa-
matukogud. Need on transpordisõlmed, nendes on lennu-
jaamad (v.a piirilinn Narva) ja vangimajad (puudub Lääne-
Eestis).
3. tase. Ülejäänud episoodilised teenused, mida osuta-
takse maakondade riigimajade juhtimisel.
4. tase. Igapäevased teenused, mille osutamist korralda-
vad kohalikud omavalitsused.
Muidugi ei ole see süsteem jäik. Eelkõige on tegu orientiiriga,
missuguseid teenuseid on ühe või teise astme halduskeskuses
kindlasti vaja osutada.
Põhjendatud vajaduse korral võivad ja peavad kõrgema astme
keskuse teenuseid osutama ka madalama astme keskused. See on
16
Riho Nõmmik
loomulik, sest asulate süsteemid territooriumil ei ole ilusti süm-
meetrilised, nagu neid kujutas Christaller, vaid deformeeritud, nii
et osa haldusüksusi on keskusest palju kaugemal kui enamik teisi.
Eestis on niisugusteks keskusteks Rakvere, Viljandi ja Kuressaa-
re, tinglikult ka Kärdla. Neis võiks osutada mõningaid teenuseid,
mis on iseloomulikud regioonikeskustele.
Teiseks erandiks on ajalooliselt tekkinud keskuse eripära.
Näiteks on Tartu Ülikooli kliinikum, kus osutatakse riigitaseme
teenuseid.
Kui täpsustada igal astmel osutatavate teenuste nimekirja,
oleks niisugune süsteem aluseks teenuste arenguplaanidele ning
aitaks vähendada vaidlusi, lobitööd ja hääletamist selle üle, mida
ja kus arendada ning kuhu mida ehitada.
*
Kui regioonid on olemas, siis kuidas neid hallata? Kas paberil või
territoriaalses tegelikkuses? Mida regioonide — ja mitte ainult
nende — haldamiseks vaja oleks? Oleks vaja täiemõõdulist regio-
naalministeeriumi, mis mitte ainult ei haldaks, vaid koostaks ka
arenguplaane ja vastutaks nende elluviimise eest. Ministeeriumi
osakonnad peaksid olema kõigis regioonides ja nende koosseisus
allüksused, mis asendaksid riigimajade koosolekusaale. Ja kõik
üksused peaksid juhinduma teadusest, mitte eeskirjadest. Kõik
peaks olema loogiline, lihtne ja läbipaistev.
Kaks märkust. Esiteks, ma ei tea, kust leida sellele ministee-
riumile kõrgema haldusastme juhtivaid spetsialiste. Teiseks, mi-
nisteeriumi regionaalosakondade ametnikud peaksid perekonniti
elama oma teenistuskohas — et enda ja pere nahal tunda halla-
tava territooriumi avalike teenuste häid ja halbu külgi. Nahk on
kohati parem indikaator kui silmad-kõrvad, internetist rääkima-
ta. Pretendeerimata absoluutsele tõele arvaksin, et selles minis-
teeriumis võiks olla ka teisi vajalikke osakondi, sealhulgas KOVi
nõustamis- ja infoosakond.
2 17
Eesti haldusterritoriaalse jaotuse teaduspõhine visioon
6. LÕPETUSEKS, AGA MITTE LÕPUKS
Ekslik tee viib lõpuks umbtänavasse!
Milleks see lugu? Et tutvustada lugejale Eesti kolmeastmelist tea-
duspõhist haldusterritoriaalset süsteemi kui võimalikku alterna-
tiivi praegusele poliitpõhisele kaheastmelisele skeemile. Ma ei
ole naiivne ega arva, et lugenud seda kirjutist, hakkavad poliiti-
kud haldusreformi tulemusi teaduslikele rööbastele teisendama.
Ma tean, et veerand sajandit kestnud reformi tulemused on kano-
niseeritud pühaks lehmaks. Ja ka seda, et reformi tulemust, mis
nõuab järjekindlat täiendamist, peavad poliitikud reformi väär-
tuseks. Aga mina arvan, et kui uus asi nõuab järgnevalt pidevat
remonti, siis see ei ole asja väärtus, vaid annab tunnistust asja
puudulikkusest.
Mõnikord jõuab teadus rahva hulka suure hilinemisega ja
moonutatud kujul, millest annab tunnistust ka siin kirjutatu. Olen
aga veendunud, et kunagi sunnib elu valitsejaid-poliitikuid lõppu-
de lõpuks pöörduma teaduse poole, nagu see on juhtunud seoses
kliimamuutuse ja pandeemiaga. Praegusel juhul on vastav teadus-
ala — sotsiaal-majandusgeograafiline rajoneerimine — tõrjutud
kaugesse minevikku. Meie kohus on see sealt tagasi tänapäeva
tuua.
Autor tänab Salme Nõmmiku kunagisi õpilasi, TÜ emeriitprofessorit
Ott Kursi ja TTÜ emeriitprofessorit Sulev Mäeltsemeest ning klassi-
vennast ajakirjandusveterani Sulev Uusi moraalse toetuse ja kasulike
vestluste eest.
Kirjandus
C h r i s t a l l e r, Walter 1980 (1933). Die zentralen Orte in Süddeut-
schland. Eine ökonomisch-geographische Untersuchung über die
Gesetzmäßigkeit der Verbreitung und Entwicklung der Siedlungen
mit städtischer Funktion. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesell-
schaft
18
Riho Nõmmik
E n g e l b r e c h t, Jüri, Erki T a m m i k s a a r 2018. Eesti teaduse
100 aastat. Tallinn: Post Factum
K a t t a i, Kersten, Sulev L ä ä n e, Georg S o o t l a, Katri-Liis L e -
p i k, Ave V i k s, Indrek S a a r, Veiko S e p p, Rivo N o o r k õ i v,
Sulev M ä e l t s e m e e s 2020. Eesti regionaaltasandi arengu
analüüs: regionaalse valitsemise mudelite kujundamise ettepanekud.
Lõpparuanne. Tallinn: Harjumaa Omavalitsuste Liit
M e r e s t e, N õ m m i k 1984 = Мересте Уно, Ныммик Сальме.
Современная география: вопросы теории. Москва: Мысль
M ä e l t s e m e e s, Sulev 2018. Mis ja miks võinuks olla teistmoodi
2017. aasta haldusreformi ettevalmistuses? — Sulev Valner (toim.).
Haldusreform 2017. Artiklite kogumik: otsused, taustad, elluviimine.
Tallinn: Menu Meedia, lk 113–122
N õ m m i k, Riho 2001. Vanker ees, hobune järel. — Postimees,
5. veebruar
N õ m m i k, Riho 2002. Nõunikest, haridusest, käitumisest ja riigist. —
Postimees, 8. märts
N õ m m i k, Riho 2018. Milleks teadmised, kui on antud võim? Hal-
dusreform tekitab konfliktid elanike tegelike vajaduste ja võimude
pealesunnitud tingimuste vahel — Eesti Päevaleht, 14. mai
N õ m m i k, Riho 2020. Salme Nõmmiku tee majandusgeograafiast
sotsiaal-majandusgeograafiasse. — Eesti Geograafia Seltsi Aasta-
raamat, nr 45, lk 141–164
N õ m m i k, Riho 2021. Salme Nõmmiku teadustrükised. — Kaks teed
teaduses. Tallinn: SE&JS, lk 237–244
N õ m m i k 1956 = Ныммик Сальме. Юго-Восток Эстонской
ССР (экономико-географический очерк). Диссертация на
соискание ученой степени кандидата георафических наук.
Тарту-Ленинград
N õ m m i k 1970 = Ныммик Сальме. Сущность, задачи и метод
дробного экономического районирования (на примере Эс-
тонской ССР). Диссертация на соискание ученой степени
доктора географических наук. Тарту-Москва
N õ m m i k, Salme 1979. Eesti NSV majandusgeograafia. Tallinn: Val-
gus
RIHO NÕMMIK (1936) on lõpetanud Moskva Ülikooli füüsikateadus-
konna (1960) ja sama ülikooli aspirantuuri (1963) ning kaitsnud samas
19
Eesti haldusterritoriaalse jaotuse teaduspõhine visioon
kandidaadiväitekirja tuumafüüsika alal (1968) ja doktoriväitekirja kos-
mosefüüsika alal (1998). Aastatel 1964–1968 osales Tõraveres atmos-
fäärivälise miniobservatooriumi Kosmos-215 teadusaparatuuri loomi-
sega seotud uurimistöödes ja aastatel 1969–2017 töötas Moskva Üli-
kooli tuumafüüsika instituudis. Ta on mitme uudse kosmoseeksperi-
mendi autor või kaasautor, teinud kindlaks planeetidevahelisi radiat-
sioonivälju iseloomustavad seaduspärasused ja koostanud nende välja-
de dünaamikat kirjeldavad arvutusmudelid, mis on seni ainsad omatao-
lised ja millest kaks on kinnitatud rahvusvaheliseks standardiks. Paari-
kümne aasta kestel on ta olnud Rahvusvahelise Standardiorganisatsioo-
ni kosmose keskkonna töörühma juhtiv ekspert. Mõttekaaslase ja mit-
me trükise kaasautorina assisteerinud oma ema, geograafiadoktor Sal-
me Nõmmikut (1910–1988) tema teadustöö eri etappidel. Akadeemias
on temalt ilmunud artiklid “Teadusega Maalt Marsile: Dokumentaalju-
tustus” (2020, nr 3, lk 387–416), “Koloniseerime kosmose. Laipade-
ga?” (2020, nr 10, lk 1751–1775) ja “Reis Marsile. Milleks?” (2022,
nr 3, lk 387–397).
20