dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Rahandusministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Kirja edastamine

Rahandusministeerium · 29. november 2022
Viit
1.4-1/9384-1
Registreeritud
29. november 2022
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Riigikantselei
Saabumis/saatmisviis
DVK
Funktsioon
1.4 TEABE AVALIKUSTAMINE JA SUHTEKORRALDUS
Sari
1.4-1 Teabenõuded, selgitustaotlused, märgukirjad
Toimik
1.4-1/2022
Vastutaja
Priidu Ristkok (Rahandusministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Regionaalvaldkond, Regionaalarengu osakond)
Lahendamise tähtaeg
19. detsember 2022

Failid

  • 📎RK_22-02461-2.asice272 KB

Sisu (failidest)

Riigihalduse minister Rahandusministeerium Meie: 29.11.2022 nr 13-3/22-02461-2 Kirja edastamine Edastan Vabariigi Valitsusele adresseeritud Riho Nõmmiku pöördumise. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Heili Tõnisson Valitsuse nõunik Lisad: lisatud e-kiri juurdepääsupiiranaguga AvTS § 35 lg 1 p 12 alusel Teadmiseks: Justiitsministeerium Stenbocki maja / Rahukohtu 3 / 15161 Tallinn / Estonia / registrikood 70004809 +372 693 5555 / [email protected] / www.riigikantselei.ee From: Riho Nõmmik <[email protected]> Sent: Monday, November 28, 2022 5:35 AM To: Riigikantselei <[email protected]> Subject: Palun tutvustada Valitsusele! Unustatud teadus Põõraksin Teie tähelepanu Arvamusele: „Eesti haldusterritoriaalse jaotuse teaduspõhine visioon“ „Akadeemia“ . N 12, 2022. Lugu käsitleb probleemide sõlme: Riik-Poliitika-Teadus“. Ajakirja toimetus tutvustab autorit loo lõpus. Head mõtlemistt! Riho Nõmmik Nõmmik Akadeemia.pdf EESTI HALDUSTERRITORIAALSE JAOTUSE TEADUSPÕHINE VISIOON Riho Nõmmik 1. PROBLEEMI OLEMUS Maailm on üksainus lõputu probleem. Inimesed tahavad elada üha paremini. Aga parem elu võib saa- buda ainult siis, kui areneb riik, kus elatakse, kui arenevad kõik selle osad. Demokraatlike riikide valitsustele on elanike elatusta- seme tõstmine peamine ülesanne, mida saab lahendada mõistliku haldamise (valitsemise) teel. Haldamisel on kaks külge: mida ja kuidas hallata. Esimese küsimusega (mida?) tegeleb reaalteadus — inimgeo- graafia, mis opereerib peamiselt kolme komponendiga. Nendeks on inimese eksisteerimise alused: 1) tootmine (majandus), 2) tarbimine (sotsiaalsfäär ehk avalikud teenused), 3) territoorium, kus mõlemad tegevused toimuvad (geo- graafia). Kokku moodustavad need sotsiaal-majandusgeograafia. Teisele küsimusele (kuidas?) peab vastama sotsiaalteadus: po- litoloogia. Peamine neist kahest ehk probleemi vundament on “mida hal- lata”. Kui pole “mida”, siis ei teki ka küsimust “kuidas”. Ajalugu 1 Eesti haldusterritoriaalse jaotuse teaduspõhine visioon on näidanud, et riiki on võimalik tõhusalt hallata ainult siis, kui see on jaotatud osadeks. Jaotamise ehk rajoneerimisega tegeleb sotsiaal-majandusgeograafia ja selle tulemuseks on hierarhiline territoriaalsüsteem. Riigi haldamise tõhusus sõltub eelkõige sellest, kui objektiiv- sed on riigi sotsiaal-majandusgeograafia põhilise rajoneerimise tulemused, mil määral need arvestavad tootmise ja tarbimise kas- vavat mitmekesisust. Meenutagem tootmise arengut: loodusan- nid, maavarad, aurumasin, elekter, elektroonika, IT. . . Ja tarbimist: kõhutäis, karusnahk, meditsiin, haridus, kultuur. . . See kõik toi- mus territooriumil, oli seotud territooriumi iseärasustega. Ja loo- mulikult muutus ka haldussüsteem oma haldusühikutega, kuni lõ- puks asendus feodaalühiskond tehnoloogiaühiskonnaga. Meenutagem: olid kubermangud oma linnade ja mõisaval- dustega, pärast maakonnad oma valdadega. Teadus ütleb, et in- foühiskonnas peab neile lisanduma midagi uut ja tundmatut — nn regioonid! Parema haldamise nimel eristatakse peale territo- riaalühikute ka suuremaid linnu. Seda kõike nimetatakse aren- guks! Käesoleva artikli eesmärk on selgitada, mil määral 2017. aasta haldusreformi tulemusena loodud haldusterritoriaalne skeem soo- dustab Eesti riigi arenguprotsessi, ning pakkuda praegusele hal- dusjaotusele reaalteaduspõhilist alternatiivi. Mõtlemiseks. Võrdlemiseks. Vaidlemiseks. 2. SOTSIAAL-MAJANDUSGEOGRAAFIA-ALASE RAJONEERIMISE SISUST JA VORMIST Igal asjal on nii sisu kui ka vorm. Sotsiaal-majandusgeograafia-alases rajoneerimises — nagu kõi- ges muuski — võib eristada kahte külge: vormi ja sisu. 2 Riho Nõmmik Rajoneerimise vorm Territooriumi sotsiaal-majandusliku rajoneerimise pioneer oli Saksa teadlane Walter Christaller (1893–1969). Tema keskuste teooria ja asustussüsteemi hierarhia analüüs põhines hajutatud ja ühtlasel asustusel, mis on iseloomulik põllumajanduslikule toot- misele. Christaller analüüsis asustuskooslusi, mis osutasid elanikkon- nale teenuseid ja mille järele oli erinev vajadus. Peale turunduse ja transpordi eristas ta keskusi ka nende haldusfunktsioonide põh- jal ja leidis, et iga suur halduskeskus teenindab keskmiselt seitset väiksemat (halduskordaja ehk haldusüksuste arv ühel haldusast- mel K = 7), neist igaüks omakorda seitset veel väiksemat ja nii edasi n korda, kus n on haldusastmete arv. Kõik see kujutab en- dast hierarhilist haldusterritoriaalset süsteeni. Turunduse puhul, mis iseloomustab pigem sotsiaalseid vaja- dusi, on astmekordaja suurus K = 4. Kõik. (Christaller 1933.) Kuna iga keskus koos tagamaaga moodustab territooriumil omaette rajooni — haldusobjekti —, siis hierarhilist haldussüs- teemi peaks iseloomustama üks ja seesama astmekordaja K = 7. Aga päris elus seda ei saa juhtuda, sest: • territoorium on üliharva puhtalt põllumajanduslik, mis oli aluseks Christalleri mudelile; • riikide põhistruktuur võib varieeruda (liitriigid!); • hallatavate territooriumide suurus on alati piiratud: rii- gipiir, meri, saared, suured järved, sood-rabad. Seetõttu ei ole süsteemid sümmeetrilised nagu Christalleril, vaid moo- nutatud; • territoriaalsed üksused moodustuvad asustussüsteemi- de põhjal, mis sõltuvad territooriumi omadustest, s.t loodus- ressursside paigutuse iseloomust. Kõige selle tõttu võib riikide halduskordajate suurus olla eri hal- dusastmetel erinev. Kokkuvõttes. Christaller lõi alused astmelise haldusterrito- riaalse süsteemi kvantitatiivseks kirjeldamiseks. Niisugused para- meetrid nagu haldusastmete arv (n) ja haldusüksuste arv haldus- 3 Eesti haldusterritoriaalse jaotuse teaduspõhine visioon astmel (Kn ) annavad objektiivse aluse riikide haldussüsteemide võrdlemiseks, mida siin artiklis on ka kasutatud. Rajoneerimise sisu Kui Walter Christaller töötas välja rajoneerimise kvantitatiivsed alused (vormi), siis Eesti teadlane Salme Nõmmik (1910–1988) töötas välja rajoneerimise kvalitatiivsed printsiibid ja neil põhine- va Eesti rajoneerimise süsteemi. Nüüd sellest parema arusaamise nimel põhjalikumalt. Oma teaduskandidaadi väitekirjas “Kagu-Eesti majandusgeo- graafiline ülevaade” (Nõmmik 1956) tuli autoril Eesti territoo- rium kõigepealt jagada osadeks. Seda tehes juhindus ta eelkõi- ge territooriumi osade geograafilisest asendist. See skeem si- saldas viit regiooni: Kirde-Eesti keskusega Kohtla-Järve, Kagu- Eesti (Tartu), Põhja-Eesti (Tallinn), Lääne-Eesti (Pärnu) ja Saa- red (Kingissepa, praegu Kuressaare). Edasises teadustöös tegeles Salme Nõmmik inimgeograa- fia probleemistikuga, millest on üksikasjaliselt kirjutatud Eesti Geograafia Seltsi aastaraamatus (Nõmmik 2020) ja teoses Kaks teed teaduses (Nõmmik 2021). Oma inimgeograafiaalase töö tulemused võttis Salme Nõm- mik kokku doktoriväitekirjas “Astmelise sotsiaal-majandusliku rajoneerimise olemus, ülesanded ja meetodid” (Nõmmik 1970). Väitekirja sissejuhatuses sõnastas autor oma töö kreedo: “Rajo- neerimine selgitab välja erineva sotsiaal-majandusliku struktuuri ja arenguvõimalustega terviklikud territooriumi osad.” Just piirkondade sotsiaal-majanduslikud omadused on eelkõi- ge aluseks sotsiaal-majandusgeograafilisele rajoneerimisele, aga mitte aritmeetilised tehted, mis lähtuvad territooriuni suurusest või elanike arvust. Edasises töös tegi Salme Nõmmik kindlaks rea sotsiaal-majandusgeograafilist rajoneerimist iseloomustavaid seaduspärasusi. Nendega võib tutvuda algupärases ülikoolidele mõeldud geograafiaõpikus Eesti NSV majandusgeograafia (Nõm- mik 1979), monograafias Nüüdisaegne geograafia: teooria küsi- 4 Riho Nõmmik musi (Mereste, Nõmmik 1985) ja trükiste põhjal, mille teemapõ- hine nimistu on toodud raamatus Nõmmik 2021. Kõik see lubas Salme Nõmmikul oma Eesti rajoneerimise süs- teemi täpsustada. See süsteem oli Eesti piirides kolmeastmeline: regioonid, rajoonid (praegu maakonnad) ja külanõukogud (prae- gu vallad). On huvitav, et Salme Nõmmik laiendas oma rajonee- rimissüsteemi ka tervele tookordsele Nõukogude Liidule ja leidis selle olevat viieastmelise — samasuguse, nagu on haldussüsteem praegu Euroopa liitriikides Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendku- ningriigis ning Saksamaa Liitvabariigis. Nii oma teadustöö fundamentaal- kui ka rakenduslikku kül- ge Eesti sotsiaal-majanduslikul rajoneerimisel kirjeldab Salme Nõmmik õpikus Nõmmik 1979. Siin on vaja veel kord rõhutada põhimõttelist erinevust Chris- talleri ja Nõmmiku astmelise rajoneerimise alusideede vahel. Christalleri uurimisobjektiks oli rajoneerimise vorm, Salme Nõmmik aga tegeles rajoneerimise sisuga. Märgiksin, et sisu määrab vormi, mitte vastupidi. Salme Nõmmik suri 1988. aastal. Läks nii, et tema kasvata- tud teaduskandidaadid geograafia alal erialast tööd ei leidnud ja tal endale järglast kasvatada ei õnnestunud. Tagajärjeks oli, et te- ma fundamentaalteaduslik koolkond lakkas juhi lahkumise tõttu Tartu Ülikoolis olemast. Ja edasi algas Salme Nõmmiku teaduspärandi kas võhiklik või pahatahtlik moonutamine. See saavutas haripunkti raamatus Eesti teaduse 100 aastat (Engelbrecht, Tammiksaar 2018), milles Salme Nõmmikule omistati tegelemine nõukogudeaegse ideoloo- giapõhise temaatikaga, mis on täiesti alusetu väide. Sellest põh- jalikumalt artiklis ja raamatus Nõmmik 2020 ja 2021. Veel hullem! Hiljem, ETV saates Eesti esimesest inimgeo- graafist Edgar Kantist1 väitis Toomas Kümmel, et Kanti Eesti ra- joneerimisskeemi (Tallinna ja Tartu mõjutsoonid, millest jäid väl- 1 Saade sarjast “Ajavaod. Teaduse mehed” oli eetris 9. detsembril 2018 ja on järelvaadatav aadressil https://jupiter.err.ee/970874/ajavaod- teaduse-mehed. Toim. 5 Eesti haldusterritoriaalse jaotuse teaduspõhine visioon ja Kirde- ja Edela-Eesti) rikkus ära nõukogude geograaf Salme Nõmmik. Nõmmiku algebra rikkus ära Kanti aritmeetika?! Te- gelikult, nagu peatselt näeme, on Salme Nõmmiku pool sajandit tagasi koostatud inimgeograafiaalane Eesti rajoneerimise süsteem üks põhialuseid Eesti Vabariigi praegustele arenguplaanidele. Salme Nõmmiku lahkumisega asendus inimgeograafiaalane fundamentaalteadus Tartu Ülikoolis rakendusteaduse mitmesu- guste suundadega, mis on lihtsamad ja ühiskonnale kergemini arusaadavad. Teaduses on nii, et mõni asjalik mõte fundamen- taalteadlaselt võib tuua leiva lauale paljudele rakendusteadlastele, aga selleks on vaja fundamentaalteadlase mõttest aru saada. Fundamentaalteadus teenindab tõde. Rakendusteadus sageli poliitikat. 3. MÕTTEID EESTI PRAEGUSEST HALDUSSKEEMIST Maailmas ei ole midagi ideaalset peale tsivilisatsioonist puutumatu ürglooduse! Toodud moto käib igasuguse inimtegevuse kohta, reformidest rääkimata. Reformid kujutavad endast olemasoleva uuendamist või lappimist, mis on hädavahend ja oodatavat tulemust tavaliselt ei anna. Mis oli enne reformi? Mis sai pärast reformi? Enne Enne Eesti Vabariigi taastamist oli Eestis kaheastmeline haldus- territoriaalne süsteem. Selle kaks astet koosnesid 15 rajoonist ja 245 külanõukogust. Christalleri astmekordajad olid selles süstee- mis K1 = 15 ja K2 = 16, 3 ehk süsteem oli igati harmooniline. Territoriaalüksusi haldas mõlemal astmel riik. 1992. aastal otsustati haldussüsteemi reformeerida ja muu- ta riigi haldamine vastavaks demokraatia põhimõtetele, s.t viia rahvavõim omavalitsuslikele juhtimistasanditele. Ühtlasi leiti, et 6 Riho Nõmmik paljud alama astme haldusüksused ehk vallad on tõhusaks hal- damiseks liiga väikesed, ja nende osalise liitmisega valdade arvu vähendati. Seega oli reformi ajendiks poliitika, aga meeles peeti ka seda, et haldamine peab infotehnoloogia abil muutuma tõhusamaks ja odavamaks. Väljakuulutatud haldusterritoriaalse süsteemi uuendamisel tekkisid erakondadel poliitilised lahkarvamused, mistõttu refor- mimine muutus veerand sajandit kestnud rapsimiseks — vähe- viljakaks vaidluseks, kus vaikuseperioodid asendusid sageli vali- miseelsete ettepanekutega, mille sisuks oli üksnes valdade soovi- tav arv, paraku ilma analüüsita selle kohta, mida “vaikuseperioo- dil” teha (Mäeltsemees 2018). Pärast See kõik lõppes 2017. aastal erakondade poliitilise konsensuse- ga. Reformi tulemusena tekkis kaheastmelise haldusterritoriaalse süsteemi asemele kahejärguline poliithaldusskeem, mille esime- se järgu üksusteks on 15 maakonda ning teise järgu üksusteks 64 valda ja 15 linna. Maakondi haldavad riigi ministeeriumide ametkonnad — kes osutavad ka avalikke teenuseid —, kuid mit- te ainult need. Teise järgu üksuste eest kannavad hoolt kohali- kud omavalitsused (KOV), mis osutavad (organiseerivad) elani- kele igapäevaseid teenuseid ja peavad looma soodsad tingimused kohaliku majanduse arenemiseks. Haldussüsteemi puhul on tegemist territooriumi osadega, mi- da hallatakse (reaalteaduslik aspekt). Selle põhjal on üles ehitatud Euroopa riikide haldusjaotus. Praegune Eesti haldusjaotuse skeem on üles ehitatud selle põhjal, kuidas hallata (poliitiline aspekt). Enne kui asume uue haldusskeemi tõhususe analüüsi juurde, tuleb täpsustada avalike teenuste sisu. Ühiskonna arenedes on tee- nuste olemus pidevalt muutunud ning nende hulk ja kasutamise sagedus on järjekindlalt kasvanud. Teenuseid on mõistlik süstematiseerida selle järgi, kui sage- li on need elanikele vajalikud. Teenuste kõige alumise rühma 7 Eesti haldusterritoriaalse jaotuse teaduspõhine visioon moodustavad need, mille järele on vajadus igapäevane ja mis si- salduvad kohalike omavalitsuste kohustuste nimistus. Ka ülejää- nud teenused tuleb liigitada nende vajaduse sageduse järgi. Mi- da väiksem on vajadus teenuste järele, seda kõrgema haldusast- me keskused neid teenuseid osutavad ja seda kaugemal elanikest võivad need olla. Praeguse haldusskeemi järgi on põhivõimalusi selleks ainult kaks: kas pealinn Tallinn või maakonna keskus. Näide: arstiabi. Meditsiinikeskus (kus vahetatakse elundeid), regionaalhaigla, keskhaigla, maakonnahaigla, perearstikeskus, sünnitusmaja, kommunaalhaigla, EMO, traumapunkt — kus need peaksid asuma? On selge, et mida sagedamini on teenus vajalik, seda ligemal peab selle osutamise koht olema. On silmanähtav, et selle probleemi sihipäraseks lahendamiseks on kahest võima- lusest (pealinn ja maakonnakeskus) vähe! Probleemi lahendus — kes, kus ja mida teenustest osutab või rahastab või ehitab — on reglementeerimata ja alalise kodusõja areeniks kohalikest omava- litsustest riigikoguni. Ja nüüd haldusskeemist enesest. Selle analüüsi alustame ko- haliku omavalitsuse üksustest — valdadest ja valikulistest linna- dest. Nagu öeldud, on nende haldusüksuste haldamise kohustused kindlaks määratud kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega. Aga igapäevase haldamise võimalused, mis on piiratud umbes ühe kümnendikuga elanike riigimaksudest, on haldusüksuseti eri- nevad. Suurematel linnadel jagub raha nii teenuste osutamiseks kui ka arendustegevuseks. Väikestel valdadel on raske ja riigil tu- leb neid sihtprogrammide kaudu aidata. Tehakse ettepanekuid valdade edasiseks ühinemiseks. See idee jõudis äärmusse riigihaldusministri Jaak Aabi kunagises üleskutses valdadel ühineda maakonnasuurusteks suurvaldadeks! See ettepanek kujutas endast sisuliselt mõtet kaotada vallad kui haldusüksused, s.t muuta Eesti haldussüsteem ühejärguliseks, mis ei vääri kommenteerimist. Võiks arvata, et väikeste valdade probleemide lahendamine on võimalik siis, kui nende tulubaasi suurendada suurte KOVide arvel. See oleks ühtlasi üks meetmeid ääremaastumise vastu. 8 Riho Nõmmik Veel üks probleem. Teadust ja kõrgharidust rahastab riik, kuid kaadripoliitikasse ei sekku, jättes selle haritlaste eneste hooleks. Nii peaks see olema ka vähemalt kõikide gümnaasiumide puhul. Siis jääksid ära juhtumid, kus vastselt võimule pääsenud poliiti- kud asuvad oma suva järgi vallandama teenekaid pedagooge ja koolijuhte. KOVide tõhususe probleemid, mida käsitleb rahvaküsitluse põhjal “Haldusreformi seireraport 2022”2 ei ole siinse artikli põ- hiteema. Seda ei saa aga kuidagi öelda maakondade haldamise kohta. Mis on siin reformi tulemusena muutunud, mis siin toimub? Kunagist maakonnavalitsust selle osakondadega enam ei ole. Aga on sageli endises maakonnavalitsuse hoones asuv riigimaja, kus paiknevad ministeeriumide ametkonnad. Kunagise maakonnava- litsuse ülesandeid on määratud täitma: 1) riigimaja ametkondade ühine koosolekusaal; 2) maakondade koosseisu kuuluvate kohalike omavalit- suste liidu töörühm; 3) neid mõlemaid kooslusi nõustavad erilised maakon- dade mõttekojad; 4) piirkondlikud kompetentsikeskused. Kuidas need uusmoodustised oma ülesandeid peavad täitma ja vastutust jagama, seda reguleerib hulk seadusi, mille paragrahvi- des orienteerumiseks on vaja kõrge kvalifikatsiooniga juriste. On arusaadav, et niisugune maakondade haldamise moodus on koos- kõlas omal ajal sõnastatud reformi eesmärgiga, mis muu hulgas nägi ette “rahvavõimu vabariigisisese detsentraliseerimise oma- valitsuslikele juhtimistasanditele”.3 Kui detsentraliseerimine tähendab võimu pihustamist, nii et kõige eest vastutavad kõik. . . ja seega mitte keegi, siis on selle as- ja nimi organiseeritud kaos. Haldusüksust “maakond” tegelikult keegi ei halda. Maakondade haldamise poliitikapõhine moodus 2 Vt www.fin.ee/riik-ja-omavalitsused-planeeringud/kohalikud- omavalitsused/haldusreform-2015-2017#haldusreformi-seirer. 3 Vt “Otsus haldusreformi läbiviimisest Eesti NSV-s”, vastu võetud Eesti NSV Ülemnõukogus 8. augustil 1989. 9 Eesti haldusterritoriaalse jaotuse teaduspõhine visioon ei saa praegusel kujul olla efektiivne. Efektiivne on see, mis on lihtne. 4. EESTI RIIGI ARENGUPLAANIDEST Tulevikku viivad mõtted, aga mitte soovid ja protsendid! Teed tulevikku rajab teadus, teaduspõhine mõtlemine. Tulevik ja mõtlemine. Mis need on? Siin ei saa hakkama akadeemik Gus- tav Naani pool sajandit tagasi toimunud ülipopulaarsete Tõravere filosoofiaseminarideta, millest autoril oli õnn osa võtta. Need se- minarid polnud sugugi marksistlik-leninlikud, vaid tolle aja kohta lausa ketserlikud ja käsitlesid muu seas ka mõtlemisvõimet. Aka- deemik jagas mõtlemisvõime kaheks, argimõistuslikuks ja tea- duslikuks: • Esimene tegeleb sellega, mis on. Seda võib nimetada nii argi- kui ka tavamõistuseks. • Teine, olemasoleva alusel, keskendub sellele, mis tu- leb. Veel nentis Naan, et teaduspõhist mõtlemist ühiskonnas napib ja seda isegi teadlaste hulgas. Riiki juhivad poliitikud, kes omava- hel konkureerivad, et võimule pääseda ja võimule jääda. Selleks tuleb neil rahvale meeldida. Ja lubada kõike — ja kõige paremat ja kohe! Kuhu ja kuidas suunavad poliitikud meie riiki? Kuidas aren- dada nii majandust kui ka teenuseid? Loomulik on otsida seda riigi arenguplaanidest. Otsime, ja Google juhatab Suur-Ameerika tänavale, kus rahandusministeeriumis on regionaalarengu osa- kond, mis juhindub oma tegevuses õigusaktidest ja ministeeriu- mi siseaktidest. Väga tähtis info, aga kus on teadus, millest — arendustegevuse puhul — eelkõige tuleks juhinduda? Osakonna koosseisus on allüksus nimetusega “regionaalpolii- tika talitus”, mille ametnikud suunavadki riiki helgesse tulevik- ku. Imestada pole põhjust. Autor muidugi teab, et “raha paneb 10 Riho Nõmmik rattad käima”. Aga teab ka seda, et alati ei vii rattad edasi: jõu- saalis keerlevad need kohapeal, tundmatu tee poris käivad tüh- jalt ringi. Ent just sellest rahandusministeeriumi tagasihoidlikust, kõige madalama järgu allüksusest leiate kõik Eesti arengu seisu- kohast tähtsad juurprobleemid, juhendid, strateegiad, tegevussuu- nad, programmid. . . Ilma mingi irooniata — kõik nendes doku- mentides on ülimalt loogiline ja põhjalik. Siit leiab arvud, prot- sendid, tabelid, graafikud. Mõnikord ka Eestimaa pilte ja tublide ametnike fotoportreesid. Siin on kõik, mida ametnike arvates on vaja riigi arenguks: kus ja millest on puudus, kus ja mida on vaja suurendada, arendada. Siin on üleskutsed teistele ministeeriumi- dele, omavalitsustele, maakondadele, piirkondadele ning regioo- nidele tihedamaks koostööks arengu nimel. Lehitseme rahandusministeeriumi regionaalpoliitika talituse dokumente ja püüame neist leida kõige olulisemat. Kõik kasvab juurtest, seetõttu nendest alustamegi. Eesti regionaalarengu peamised juurprobleemid Regionaalarengu juurprobleemiks peab rahandusministeerium piirkondade ebavõrdsust. Üheteistkümne ebavõrdsuse ilmingu kohta tuuakse näited maakondadest ja teistest geograafilistest piirkondadest, kus olukord on kas hea või vastupidi, halb. Siinse loo autori arvates on Eesti arengu juurprobleemiks siis- ki midagi muud kui piirkondade ebavõrdsus. Selleks on juba ees- pool märgitud maakondade haldamise ebaloomulik skeem, ja na- gu kohe varsti näeme, nn arendusregioonide udune olemus ja staatus. Strateegia “Eesti 2035” käsitleb regionaalarenguga seoses ai- nult ühte nähtust, tööhõivet, ja on suunatud sellele, et “tagada töö- turu regionaalne tasakaalustatus”. Küsin: kas see ongi riigi aren- gu ainus strateegiline probleem? Kas Eesti tulevik sõltub ainult ja tingimata tööhõive regionaalsest tasakaalust? Kui see ei tähen- da ühesugust kaalu, siis milline see tasakaal peaks olema? Kuna vastust sellele küsimusele dokumendis ei leidu, jääb kogu selle dokumendi mõte arusaamatuks. 11 Eesti haldusterritoriaalse jaotuse teaduspõhine visioon Eesti regionaalarengu strateegia 2014–2020 erineb eelmisest sisurikkuse poolest. Aga paljud selles toodud seisukohad nõuavad kommenteerimist. Dokumendi alguses defineeritakse strateegias kasutatud mõis- teid. Nendest on võtmetähtsusega termin arendusregioon: “Aren- dusregioon on [---] piirkond, mis hõlmab mitut maakonda, mis sarnanevad [---] arenguvajaduste iseärasuste poolest.” Pool sajandit tagasi eristas Salme Nõmmik neidsamu territo- riaalseid üksusi arenguvõimaluste põhjal. Arenguvajadus ja aren- guvõimalus ei ole üks ja seesama. Arenguvajadus ei ole stratee- gia, ei vii edasi. Arenguks on vaja leida (avada) võimalusi (ka- sutamata loodus- ja inimressursse). Arenguvajadus iseloomustab olukorda, mis on praegu (tavamõistuslik), arenguvõimalus (tea- duslik) otsib teed tulevikku. See on Gustav Naani täistabamus minevikust. Tõde on sageli kodus, mitte välismaa prügikastis. Strateegias öeldakse: “Arendusregioonil ei ole halduskorral- duslikku riikliku kohahaldusüksuse funktsiooni.” Salme Nõm- miku sotsiaal-majandusgeograafias on regioon Eesti territoriaal- jaotuse kõrgemaks astmeks, mis on selgelt piiritletud ja millel peaksid olema kindlad funktsioonid. Eesti praegune haldusskeem on kahejärguline. Selle aluseks on võetud ajalooliselt kujunenud kaheastmeline haldussüsteem, arvestamata seda, et tsivilisatsiooni arenedes areneb ka riik, ma- jandustegevuse iseloom, teenustest rääkimata. Ja riigi tõhusa hal- damise nimel võib ja vajaduse korra peabki muutma riigi halda- mise hierarhilist territoriaalskeemi. Edasi vaatame, mida kujutavad endast rahandusministeeriu- mi dokumendis nimetatud arendusregioonid. Neid on dokumen- dis neli: Ida-Viru maakond, Põhja-Eesti, Lõuna-Eesti ja Lääne- Eesti. On huvitav märkida, et mitmes teises ministeeriumi doku- mendis arendatakse Eestit ka teiste ilmakaarte alusel. Võib kohata Kesk-Eestit, Kagu-Eestit. . . See on seletatav sellega, et minister on poliitik, tema ülesanne on seotud sellega, kuidas hallata, aga mitte mida hallata, mis on teadlaste ülesanne. Hoidkem kotletid kärbestest ja kärbsed kotlettidest eemal! 12 Riho Nõmmik Regionaalarengu strateegias toodud regioonide arenguprob- leemide kirjeldused, mis pärinevad eri ametnikelt, on mitmeke- sised, käsitledes kord regioonide üldisemaid arengusuundi, kord jälle konkreetseid valdu-linnu. Rahandusministeeriumi koostatud ja osalt riigikogu poolt sea- dusteks kinnitatud arengudokumente on palju, neid kõiki pole võimalik siin analüüsida. Toome vaid mõned üldised märkused. Dokumentides puuduvad arendustegevuse tulevikuperspektii- vide kirjeldused. Millised on regioonis veel kasutamata loodus- ja inimressursid? Üks dokumentide loosungeid on “Loome ääremaadele roh- kem töökohti!”. Kes on selle vastu? Mitmes dokumendis kut- sutakse koostama maakondade arenguplaane. Need on muidugi olulised. Aga nende arendusvõimalused (näiteks Lõuna-Eestis) on üksteisega sarnased nagu sibulakoortega värvitud pühademu- nad. Seetõttu pole olulised mitte niivõrd maakondade, vaid pigem arenguperspektiive avavad regioonide arendusprogrammid. Arenguregioonid on praegu ainult paberil. Neil pole mingeid kohustusi, õigusi ega vastutust. Neile tuleks riigi arenguplaanide elluviimiseks sobivad pagunid anda, aga sellest järgmises alalõi- gus. Mitme dokumendi alguses deklareeritakse, et arenguplaanid on koostatud eduka haldusreformi tulemuste põhjal. Võiks küsida: kui reform oli edukas, miks on siis selle teostamiseks riigi arengu- plaanides kasutatud haldusskeemiväliseid territoriaalse iseloomu- ga lisaüksusi? Miks kutsutakse riigi arenguplaanide koostamiseks appi tavamõtetega opereeriv ühiskonnaosa, aga väga harva ühis- konda edasiviiv teadus? Miks koormatakse kohalikke omavalitsu- si ülesannetega, milleks need ei ole loodud? Nendele küsimustele tuleb vastata. Reformi ettevalmistamise ajal viidati sageli Euroopa koge- mustele. Kahjuks ei kasutatud neid mitte arenguprobleemide, vaid finantsprobleemide lahendamiseks — just seda puudutab kriteerium 5000 (minimaalne inimeste arv vallas). See kritee- rium on teravas vastuolus sotsiaal-majandusgeograafilise rajonee- rimise põhimõtetega ja viis paljude valdade arenguprobleemide 13 Eesti haldusterritoriaalse jaotuse teaduspõhine visioon eiramiseni. Näiteks võib tuua ajaloolise põllumajandus- ja rah- vuskultuuri kandja Kambja valla vägivaldse laulatamise sellest suurema Ülenurmega, mis on suuresti Tartu linna magala. Euroopa riikide haldussüsteemide analüüs viib seevastu hoo- pis tähtsa seaduspärasuseni, et sõltumata rahvaarvust on haldus- astmete arv riikides väheste eranditega üks ja seesama: kolm. See tähendab, et territoriaalsete haldusastmete arv Eestis ei peaks ole- ma mitte kaks, vaid kolm. Rahvaarvu vähenemisega ei kaasne mitte haldusastmete arvu n, vaid astmetel olevate haldusüksus- te arvu Kn vähenemine. See on loomulik, sest Euroopa riikide elanike kultuuritasemele vastav teenuste vajaduse diapasoon on kõikjal ühesugune. Kaheastmeline või -järguline avalike teenuste põhine haldusterritoriaalne süsteem on iseloomulik feodaalühis- konnale, perioodile, mil rahvas käis põõsa taga ja ooperit ei kü- lastanud. Mõni sõna halduskordajast Kn — haldusüksuste arvust hal- dusastmel n. Praeguse Eesti haldusskeemi puhul on need näitajad K1 = 15, K2 = 5, 3. Need arvud näitavad, et süsteem ei ole tasa- kaalus, on küürakas. Ka teadusel on oma arusaamine ilust! Kui süsteem oleks kolmeastmeline ja selle kõrgeimal astmel oleks neli regiooni, oleksid süsteemile vastavad arvud K1 = 4, K2 = 3, 7, K3 = 5, 3 — ja süsteem oleks lähedane ideaalsele. Sel juhul oleks võimalik elanike vajadusi jaotada halduskeskuste vahel otstarbekohasemalt ja nende arengu nimel sihikindlamalt tegutseda kui praegu. Siiski ei tegele Eesti riigi arenguprobleemidega ainult vabarii- gi valitsus. 2020. aastal ilmus rühma teadlaste töö aruanne Eesti regionaaltasandi arengu analüüs (Kattai jt 2020). See käsitleb probleeme, mis on tekkinud maakondade ja KOVide haldusalade vahel. On vaja märkida, et: • Selles uurimuses rohkelt kasutataval terminil regioon ei ole midagi ühist siinses artiklis kasutatava terminiga. • Siinne artikkel käsitleb probleeme teisel, erineval, kõr- gemal tasemel: Tallinn — maakonnad. • Kuigi uuring, millest Kattai jt aru annavad, toimus Tar- tu Ülikooli egiidi all, ei osalenud selles ülikooli inimgeo- 14 Riho Nõmmik graafia ja regionaalplaneerimise õppetooli õppejõud-spet- sialistid. Mis puudutab selle teadlasrühma ettepanekut luua maakon- dade ja valdade vahele veel üks haldusaste, siis muidugi oleks niisugusel juhul võimalik avalikke teenuseid haldusastmete vahel sihikindlamalt jaotada. Ettepaneku elluviimist raskendab aga väi- ke valdade arv mõnes maakonnas. Seda oleks võimalik teoks te- ha ainult siis, kui tükeldada vallad tagasi endisteks, ajaloolisteks haldusüksusteks. Muuseas, nii mõnedki neist, elanud üle tormi nimega 5000, tiksuvad edasi osavaldade nime all. Oluline on siin see, et nii käesoleva artikli kui ka kõnealuse teadlasrühma uurimuse üks peamisi, seejuures teineteisest sõltu- matu ja üksmeelne järeldus on, et haldamise moodus maakondade tasemel ei kõlba kuhugi. Muidugi võib ka siinse kirjatöö tulemusi eirata, nagu seda on tehtud Kattai jt analüüsi puhul. Sellest oleks aga lõpmata kahju — ja kahju saaks eelkõige osaks riigile. Regionaalarengu dokumentidega tutvumisest jääb mulje, et ametnikud mitte ei lahenda probleeme, vaid loovad uusi, mille lahendamiseks on vaja nii üha uusi seadusi kui ka üha uusi mitte millegi eest vastutavaid ühiskondlikke nõukogusid. 5. EESTI HALDUSTERRITORIAALSE JAOTUSE TEADUSPÕHINE VISIOON Kunagi on öeldud, et Eesti on teaduspõhine riik! Teadus on mõte, mis areneb. Proovigem siis selle arenguga ühineda! Milline peaks olema Eesti haldusterritoriaalne skeem? Selle loo- mulikuks aluseks ei saa olla miski muu kui sotsiaal-majandusgeo- graafiliste põhimõtete järgi loodud versioon. Niisugune on Sal- me Nõmmiku pool sajandit tagasi välja töötatud kolmeastmeli- ne territoriaalsüsteem. Selle esimesel, kõrgeimal astmel oli siis viis regiooni. See erines praegu väljakuulutatud arenguregiooni- de arvust ühe liigse — saarte võrra, mis sel ajal kujutasid endast 15 Eesti haldusterritoriaalse jaotuse teaduspõhine visioon suletud piiritsooni. Süsteemi teisel ja kolmandal astmel olid siis rajoonid (maakonnad) ja külanõukogud (vallad). Sellest ajast on möödunud pool sajandit. Muutused riigi- korras, majanduses ja tarbimisvajadustes lubavad teha esialg- ses skeemis mõningaid korrektiive, millest peamine on regioo- nide arvu vähendamine viielt neljale, sest saared on kaotanud oma eristaatuse. Seega on sotsiaal-majandusgeograafia-põhised regioonid ligilähedased Eesti arenguregioonidele. Vahe on selles, et praegused neli arenguregiooni on ainult deklaratiivsed, tolle- aegsed regioonid olid süsteemi osad. Kolmeastmelise haldussüsteemi korral oleks avalikke teenu- seid võimalik jaotada nelja taseme vahel. 1. tase. Riikliku taseme teenused, mida osutab pealinn Tallinn: siin on riigi valitsus oma ministeeriumidega, riigi esinduskeskused (Rahvusooper Estonia, lauluväljak), rah- vusraamatukogu, kompleks kõrgkoole jm. 2. tase. Regionaalsed teenused, mida osutavad regioo- nide (tõmbe)keskused Tallinn, Tartu, Pärnu ja Narva. Mis puudutab Virumaad, siis väikelinn Jõhvi ei saa teaduspõhi- selt kuidagi regiooni tõmbekeskus olla! Regioonides on või peavad olema regionaalhaiglad, KAPO osakonnad, pääste- keskused, kõrgkoolid või nende filiaalid, teatrid, spordihal- lid, suuremate tribüünidega staadionid, siseujulad, keskraa- matukogud. Need on transpordisõlmed, nendes on lennu- jaamad (v.a piirilinn Narva) ja vangimajad (puudub Lääne- Eestis). 3. tase. Ülejäänud episoodilised teenused, mida osuta- takse maakondade riigimajade juhtimisel. 4. tase. Igapäevased teenused, mille osutamist korralda- vad kohalikud omavalitsused. Muidugi ei ole see süsteem jäik. Eelkõige on tegu orientiiriga, missuguseid teenuseid on ühe või teise astme halduskeskuses kindlasti vaja osutada. Põhjendatud vajaduse korral võivad ja peavad kõrgema astme keskuse teenuseid osutama ka madalama astme keskused. See on 16 Riho Nõmmik loomulik, sest asulate süsteemid territooriumil ei ole ilusti süm- meetrilised, nagu neid kujutas Christaller, vaid deformeeritud, nii et osa haldusüksusi on keskusest palju kaugemal kui enamik teisi. Eestis on niisugusteks keskusteks Rakvere, Viljandi ja Kuressaa- re, tinglikult ka Kärdla. Neis võiks osutada mõningaid teenuseid, mis on iseloomulikud regioonikeskustele. Teiseks erandiks on ajalooliselt tekkinud keskuse eripära. Näiteks on Tartu Ülikooli kliinikum, kus osutatakse riigitaseme teenuseid. Kui täpsustada igal astmel osutatavate teenuste nimekirja, oleks niisugune süsteem aluseks teenuste arenguplaanidele ning aitaks vähendada vaidlusi, lobitööd ja hääletamist selle üle, mida ja kus arendada ning kuhu mida ehitada. * Kui regioonid on olemas, siis kuidas neid hallata? Kas paberil või territoriaalses tegelikkuses? Mida regioonide — ja mitte ainult nende — haldamiseks vaja oleks? Oleks vaja täiemõõdulist regio- naalministeeriumi, mis mitte ainult ei haldaks, vaid koostaks ka arenguplaane ja vastutaks nende elluviimise eest. Ministeeriumi osakonnad peaksid olema kõigis regioonides ja nende koosseisus allüksused, mis asendaksid riigimajade koosolekusaale. Ja kõik üksused peaksid juhinduma teadusest, mitte eeskirjadest. Kõik peaks olema loogiline, lihtne ja läbipaistev. Kaks märkust. Esiteks, ma ei tea, kust leida sellele ministee- riumile kõrgema haldusastme juhtivaid spetsialiste. Teiseks, mi- nisteeriumi regionaalosakondade ametnikud peaksid perekonniti elama oma teenistuskohas — et enda ja pere nahal tunda halla- tava territooriumi avalike teenuste häid ja halbu külgi. Nahk on kohati parem indikaator kui silmad-kõrvad, internetist rääkima- ta. Pretendeerimata absoluutsele tõele arvaksin, et selles minis- teeriumis võiks olla ka teisi vajalikke osakondi, sealhulgas KOVi nõustamis- ja infoosakond. 2 17 Eesti haldusterritoriaalse jaotuse teaduspõhine visioon 6. LÕPETUSEKS, AGA MITTE LÕPUKS Ekslik tee viib lõpuks umbtänavasse! Milleks see lugu? Et tutvustada lugejale Eesti kolmeastmelist tea- duspõhist haldusterritoriaalset süsteemi kui võimalikku alterna- tiivi praegusele poliitpõhisele kaheastmelisele skeemile. Ma ei ole naiivne ega arva, et lugenud seda kirjutist, hakkavad poliiti- kud haldusreformi tulemusi teaduslikele rööbastele teisendama. Ma tean, et veerand sajandit kestnud reformi tulemused on kano- niseeritud pühaks lehmaks. Ja ka seda, et reformi tulemust, mis nõuab järjekindlat täiendamist, peavad poliitikud reformi väär- tuseks. Aga mina arvan, et kui uus asi nõuab järgnevalt pidevat remonti, siis see ei ole asja väärtus, vaid annab tunnistust asja puudulikkusest. Mõnikord jõuab teadus rahva hulka suure hilinemisega ja moonutatud kujul, millest annab tunnistust ka siin kirjutatu. Olen aga veendunud, et kunagi sunnib elu valitsejaid-poliitikuid lõppu- de lõpuks pöörduma teaduse poole, nagu see on juhtunud seoses kliimamuutuse ja pandeemiaga. Praegusel juhul on vastav teadus- ala — sotsiaal-majandusgeograafiline rajoneerimine — tõrjutud kaugesse minevikku. Meie kohus on see sealt tagasi tänapäeva tuua. Autor tänab Salme Nõmmiku kunagisi õpilasi, TÜ emeriitprofessorit Ott Kursi ja TTÜ emeriitprofessorit Sulev Mäeltsemeest ning klassi- vennast ajakirjandusveterani Sulev Uusi moraalse toetuse ja kasulike vestluste eest. Kirjandus C h r i s t a l l e r, Walter 1980 (1933). Die zentralen Orte in Süddeut- schland. Eine ökonomisch-geographische Untersuchung über die Gesetzmäßigkeit der Verbreitung und Entwicklung der Siedlungen mit städtischer Funktion. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesell- schaft 18 Riho Nõmmik E n g e l b r e c h t, Jüri, Erki T a m m i k s a a r 2018. Eesti teaduse 100 aastat. Tallinn: Post Factum K a t t a i, Kersten, Sulev L ä ä n e, Georg S o o t l a, Katri-Liis L e - p i k, Ave V i k s, Indrek S a a r, Veiko S e p p, Rivo N o o r k õ i v, Sulev M ä e l t s e m e e s 2020. Eesti regionaaltasandi arengu analüüs: regionaalse valitsemise mudelite kujundamise ettepanekud. Lõpparuanne. Tallinn: Harjumaa Omavalitsuste Liit M e r e s t e, N õ m m i k 1984 = Мересте Уно, Ныммик Сальме. Современная география: вопросы теории. Москва: Мысль M ä e l t s e m e e s, Sulev 2018. Mis ja miks võinuks olla teistmoodi 2017. aasta haldusreformi ettevalmistuses? — Sulev Valner (toim.). Haldusreform 2017. Artiklite kogumik: otsused, taustad, elluviimine. Tallinn: Menu Meedia, lk 113–122 N õ m m i k, Riho 2001. Vanker ees, hobune järel. — Postimees, 5. veebruar N õ m m i k, Riho 2002. Nõunikest, haridusest, käitumisest ja riigist. — Postimees, 8. märts N õ m m i k, Riho 2018. Milleks teadmised, kui on antud võim? Hal- dusreform tekitab konfliktid elanike tegelike vajaduste ja võimude pealesunnitud tingimuste vahel — Eesti Päevaleht, 14. mai N õ m m i k, Riho 2020. Salme Nõmmiku tee majandusgeograafiast sotsiaal-majandusgeograafiasse. — Eesti Geograafia Seltsi Aasta- raamat, nr 45, lk 141–164 N õ m m i k, Riho 2021. Salme Nõmmiku teadustrükised. — Kaks teed teaduses. Tallinn: SE&JS, lk 237–244 N õ m m i k 1956 = Ныммик Сальме. Юго-Восток Эстонской ССР (экономико-географический очерк). Диссертация на соискание ученой степени кандидата георафических наук. Тарту-Ленинград N õ m m i k 1970 = Ныммик Сальме. Сущность, задачи и метод дробного экономического районирования (на примере Эс- тонской ССР). Диссертация на соискание ученой степени доктора географических наук. Тарту-Москва N õ m m i k, Salme 1979. Eesti NSV majandusgeograafia. Tallinn: Val- gus RIHO NÕMMIK (1936) on lõpetanud Moskva Ülikooli füüsikateadus- konna (1960) ja sama ülikooli aspirantuuri (1963) ning kaitsnud samas 19 Eesti haldusterritoriaalse jaotuse teaduspõhine visioon kandidaadiväitekirja tuumafüüsika alal (1968) ja doktoriväitekirja kos- mosefüüsika alal (1998). Aastatel 1964–1968 osales Tõraveres atmos- fäärivälise miniobservatooriumi Kosmos-215 teadusaparatuuri loomi- sega seotud uurimistöödes ja aastatel 1969–2017 töötas Moskva Üli- kooli tuumafüüsika instituudis. Ta on mitme uudse kosmoseeksperi- mendi autor või kaasautor, teinud kindlaks planeetidevahelisi radiat- sioonivälju iseloomustavad seaduspärasused ja koostanud nende välja- de dünaamikat kirjeldavad arvutusmudelid, mis on seni ainsad omatao- lised ja millest kaks on kinnitatud rahvusvaheliseks standardiks. Paari- kümne aasta kestel on ta olnud Rahvusvahelise Standardiorganisatsioo- ni kosmose keskkonna töörühma juhtiv ekspert. Mõttekaaslase ja mit- me trükise kaasautorina assisteerinud oma ema, geograafiadoktor Sal- me Nõmmikut (1910–1988) tema teadustöö eri etappidel. Akadeemias on temalt ilmunud artiklid “Teadusega Maalt Marsile: Dokumentaalju- tustus” (2020, nr 3, lk 387–416), “Koloniseerime kosmose. Laipade- ga?” (2020, nr 10, lk 1751–1775) ja “Reis Marsile. Milleks?” (2022, nr 3, lk 387–397). 20
Allikas: Rahandusministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel