Riigikogu sotsiaalkomisjon Teie nr
[email protected]
Meie 26.02.2021 nr 6-1/202073/2101245
Lähikontaktsetena karantiini määratud inimeste sissetuleku säilitamine
Lugupeetud Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees
Õiguskantsleri poole pöördus Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, kes küsis, kas
töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 122 kohustab tööandjat maksma töötajale haigushüvitist ka
siis, kui tööst vabastamise põhjus on karantiin.
Riigikogus toimunud arutelude käigus ilmnes, et osa tööandjaid ei ole maksnud lähikontaktsena
karantiini määratud töötajale haigushüvitist, sest nende hinnangul töötervishoiu ja tööohutuse
seadus (TTOS) selleks ei kohusta. Teised tööandjad seevastu tagasid sissetuleku ka Covid-19-sse
nakatunuga lähikontakti tõttu töölt kõrvale jäänud inimesele.
Lähikontaktsel on võimalik sissetulekut kaotamata karantiinis olla sel juhul, kui ta saab teha
kaugtööd. Kõigil kaugtöö võimalust ei ole. Eriti haavatavad on väiksema sissetulekuga inimesed,
sest neil võib olla keeruline majanduslikel põhjustel karantiini jääda.
On kiiduväärt, et Riigikogu otsustas nakkuse leviku tõkestamiseks tagada inimestele (2021. aasta
1. jaanuarist) asendussissetuleku juba teisest töövabastuse päevast alates. See lahendas aga
probleemi vaid osaliselt, sest n-ö karantiinilehtede hüvitamise kord jäi mitmeti tõlgendatavaks.
Asjaolu, et osa töötajaid jäid karantiini korral kuni kaheksaks päevaks asendussissetulekuta, selgub
Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungi protokollidest. Eesti Tööandjate Keskliidu tegevjuht selgitas
ühel komisjoni istungil, et „tööandjate tagasisidest, mis õnnestus eilse öö ja tänase varahommiku
jooksul saada, nähtub, et pooled tööandjatest on hüvitanud karantiinilehti ja pooled mitte. /…/ pilt
on selgelt kirju ja ei saa öelda, et kõik tööandjad ja suured ettevõtted käituksid ühtemoodi“. Ka
Riigikogu täiskogu 2020. a 7. detsembri ja 9. detsembri istungite aruteludes käsitleti probleemi, et
sugugi kõik tööandjad ei korva karantiini ajal saamata jäänud töötasu.
Sotsiaalministeerium on sotsiaalkomisjonile selgitanud, et tööandja peab haigushüvitist maksma
alati, kui töötajale on väljastatud haigusleht (TTOS § 122 lg 3). Kõik haigushüvitised, mille
maksmisest tööandja on vabastatud, on loetletud TTOS § 122 lõikes 2. Karantiini selles loetelus ei
ole. Karantiinileht on üks haiguslehe alaliike ning tööandjal on kohustus seda maksta kui tavalist
haigushüvitist.
2
See selgitus ei arvesta asjaolu, et TTOS kohaselt ei ole haigushüvitis määratlemata õigusmõiste,
sest TTOS sätestab haigushüvitise mõiste eriseaduse tähenduses ning piiritleb selle haigestumise
ja vigastuse korral makstava hüvitisega. RaKS omakorda ei arvesta haigestumise ja vigastuse alla
karantiini. Kohustus maksta hüvitist karantiini korral piirab tööandja omandipõhiõigust ja
ettevõtlusvabadust. Põhiseaduse § 31 ja § 32 kohaselt tuleb seesugused piirangud sätestada
seaduses. Põhiseaduses ette nähtud pädevus- ja vorminõuete eesmärk on tagada põhiseaduse
kandvate printsiipide (õigusselguse, õiguskindluse, võimude lahususe ja tasakaalustatuse
põhimõtte) järgimine ja tõhusam põhiõiguste kaitse (RKÜKo, 3-3-1-41-06, p 21).
Sotsiaalkomisjoni istungi protokollist (07.12.2020) on samas näha, et ka Sotsiaalministeeriumi
hinnangul tuleb selles küsimuses luua õigusselgus.
On oluline, et töösuhte osapooltele oleks selge, milliste õiguste ja kohustustega neil tuleb
arvestada. Seetõttu palun Riigikogul kaaluda erinevaid põhiõigusi ning väljendada oma tahet nn
karantiinilehtede hüvitamise küsimuses selgelt seaduses.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Anneli Kivitoa 693 8417
[email protected]