Külli Tammur
Lääne-Harju vald Meie 16.02.2021 nr 6-4/202086/2100958
[email protected]
[email protected]
Lääne-Harju valla reovee kohtkäitluse
ja äraveo eeskirja kooskõla seadusega
Austatud vallavolikogu esimees
Õiguskantsleril paluti kontrollida Lääne-Harju Vallavolikogu 30.04.2018 määruse nr 9 „Reovee
kohtkäitluse ja äraveo eeskiri“ (edaspidi eeskiri) kooskõla seadusega.
Avalduse lahendamisel selgus, et selles eeskirjas on seadusega vastuolus olevaid nõudeid. Mõned
eeskirjas sätestatud nõuded piiravad põhiõigusi, eelkõige omandipõhiõigust (PS § 32) ja
ettevõtlusvabadust (PS § 31), kuigi seadus seda ei luba (PS § 3, § 154 lg 1). Lisaks sellele peavad
kõik kehtestatud nõuded olema õiguspärase eesmärgi saavutamiseks olemuselt sobivad ja
vajalikud ning võimalusel tuleb valida isikut vähem koormav piirang (PS § 11).
Eeskirja eelnõu seletuskirja ja vallavolikogu 30.04.2018 istungil esitatud selgituste (protokoll,
päevakorrapunkt 4) põhjal võib arvata, et eeskirja sooviti koondada erinevatest seadustest,
määrustest jm õigusaktidest tulenevad nõuded ja niiviisi hõlbustada nende järgimist. Kuivõrd riik
muudab oma õigusakte sageli, tuleb kohalikul omavalitsusel muudatusi pidevalt jälgida ja
hoolitseda oma määruste ajakohastamise eest. Kui eeskiri jääb õigeaegselt muutmata, lähevad
nõuded paratamatult üksteisega vastuollu ja eeskiri muutub õigusvastaseks. Ka ei ole välistatud,
et teisest õigusaktist tulenevaid nõudeid on kajastatud valesti. Niisuguste riskide vältimiseks on
võimalik kohaliku omavalitsuse määruse koostamisel hoiduda teiste õigusaktide regulatsiooni
kordamisest ja eelistada viitamist (vt HÕNTE § 28 lg 1).
Palun andke hiljemalt 31. märtsiks 2021. a teada, mida ja millal kavatsete määruses olevate
puuduste kõrvaldamiseks ette võtta.
I. Määruse õiguslik alus
Eeskiri on antud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lõike 2 alusel. Sisu poolest on see
norm, mis reguleerib üksnes valla juhtorganite pädevust. Pädevusnorm ei võimalda otsustada
konkreetsete põhiõigusi piiravate nõuete üle ega neid määrusega kehtestada (vt nt RKÜKo 3-1-1-
116-09, p 25).
Eeskirja kehtestamise alusena on märgitud praeguseks kehtetu veeseaduse § 32 lõike 5 punkt 5.
Üldiselt kaotab määrus automaatselt kehtivuse, kui selle aluseks olnud volitusnorm kehtetuks
2
tunnistatakse (HMS § 93 lg 1). Samas võib kohaliku elu korraldamiseks anda määruse ka
volitusnormita, välja arvatud siis, kui seaduses on volitusnorm olemas (HMS § 90 lg 2). Kõnealune
eeskiri ei ole kehtestatud kohaliku elu korraldamiseks ja saab kehtida vaid juhul, kui kehtib selle
kehtestamise aluseks olev seaduses olev volitusnorm. Reovee käitlemise reguleerimine ei ole
kohaliku elu küsimus, mille puhul volikogul määruse kehtestamiseks seaduse volitusnormi vaja ei
ole (HMS § 90 lg 2). Pealegi on kehtivas veeseaduses (VeeS) volitusnorm olemas.
Seega on eeskiri antud põhiõiguste piiramiseks sobimatu pädevusnormi ning praeguseks kehtetu
volitusnormi alusel. Juba üksnes selle tõttu on eeskiri vastuolus PS § 3 lõikega 1 ja § 154 lõikega 1
(vt nt RKPSJKo 5-18-7/8, p 124).
Kehtiv veeseadus annab samuti volituse kohalikule omavalitsusele reovee kohtkäitluse ja äraveo
eeskirja kehtestamiseks (vt VeeS § 104 lg 7). Paraku on see volitusnorm lakooniline ning sellest
ei selgu volituse täpne ulatus ehk see, milliseid põhiõiguste piiranguid tohib kohalik omavalitsus
reovee kohtkäitluse ja äraveo eeskirjas kehtestada. Sellise lakoonilise volitusnormi alusel ei saa
kehtestada intensiivselt isikute põhiõigusi piiravaid nõudeid. Üksnes vähem intensiivseid
põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusele vastava
volitusnormi alusel määrusega (RKÜKo 3-4-1-8-09, p 160). Mitmed määruses esitatud nõuded
riivavad põhiõigusi intensiivselt ja nende nõuete kehtestamiseks ei ole kohalikul omavalitsusel
seaduslikku alust.
II. Kutsetunnistuse nõue
Eeskirja § 6 lõige 4 näeb ette, et reovee omapuhasti ehitusprojekti koostajal peab olema
kutsetunnistus või olema registreeritud majandustegevuse registris tegevusala liigiga hoone ja
selle juurde kuuluva veevarustuse ja kanalisatsiooni ehitusprojekti koostamine. See nõue on
vastuolus ehitusseadustikuga (EhS), sest ehitusseadustik niisugust nõuet ei sätesta. Puudub ka muu
seadus, millest selline nõue tuleneks.
EhS § 24 kohaselt peab pädeval isikul olema kutsetunnistus sellise ehitise projekteerimiseks, mille
ehitamiseks on seaduse kohaselt vajalik ehitusluba. Ka majandustegevuse registri registreeringu
kohustus on vaid ettevõtjal, kes koostab ehitusloakohustusliku ehitise ehitusprojekti.
Kõik reoveepuhastid ei ole ehitusloakohustuslikud. Ehitusloakohustuslik on reoveepuhasti, mille
jõudlus on 50 inimekvivalenti ja rohkem (EhS lisa 1). Omapuhasti projekteeritud koormus on kuni
50 inimekvivalenti (VeeS § 96). Seega ei ole vaja omapuhasti ehitusprojekti koostajal omada
kutsetunnistust ega pea ta olema registreeritud majandustegevuse registris eeskirja § 6 lõikes 4
nimetatud tegevusalal.
III. Ehituslikud nõuded
Eeskirjaga on seatud reovee kogumismahuti ja omapuhasti ehitamisele mitmeid nõudeid, muu
hulgas reguleeritakse nende ehitamiseks ja kasutusele võtmiseks ette nähtud ehitusteatise ja
kasutusteatise menetlusi. Enamikku neist nõuetest ei pea kehtestama kohaliku omavalitsuse
määrusega, sest need on juba sätestatud ehitusseadustikus, veeseaduses ja nende alusel antud
ministri määrustes.
Paraku reguleerib eeskiri ehitus- ja kasutusteatise menetlusi teisiti kui seadus, mistõttu on eeskiri
seadusega vastuolus. Peale selle ei ole kohalikul omavalitsusel seadusest tulenevat volitust
reguleerida seda, mida seadusega on juba reguleeritud.
3
Eeskirja § 6 lõikest 2 järeldub, et ka isikliku majapidamise tarbeks paigaldatud reovee
kogumismahuti ja reoveepuhasti puhul tuleb esitada nii ehitusteatis kui ehitusprojekt. Samas
ehitusseadustiku lisas 1 on kirjas, et isikliku majapidamise tarbeks reovee kogumismahuti
paigaldamisel on vaja esitada üksnes ehitusteatis, st ehitusprojekti esitama ei pea. Üksnes kinnistu
vee- ja kanalisatsioonitorustiku ja kuni 50 inimekvivalendi suuruse jõudlusega reoveepuhasti (mis
ei ole isikliku majapidamise reoveepuhasti) rajamiseks on nõutud ehitusteatis koos
ehitusprojektiga.
Seadus eristab reoveepuhasti rajamisel loakohustust teatisekohustusest lähtuvalt sellest, kui suur
on reoveepuhasti jõudlus. Kuni 50 inimekvivalendi suuruse jõudlusega reoveepuhasti ehitamiseks
nõutakse ehitusteatist koos ehitusprojektiga. Kui puhasti jõudlus on 50 inimekvivalenti või
rohkem, nõutakse ehitusluba. Eraldi on käsitletud isikliku majapidamise tarbeks paigaldatud
reovee kogumismahutit ja puhastit – nende puhul piisab üksnes ehitus- ja kasutusteatise
esitamisest, st ehitusprojekti ei pea esitama (EhS lisa 1 ja lisa 2).
Eeskirja § 6 lõigetes 3 kuni 6 sätestatakse nõuded omapuhasti ehitusprojektile. Arvestades
ehitusseadustikust tuleneva regulatsiooniga, saab ehitusprojekti nõuda üksnes juhtudel, mil on
nõutav ehitusteatise või kasutusteatise esitamine koos ehitusprojektiga ja mõistagi juhtudel kui on
nõutav ehitus- ja kasutusluba. Sellistel juhtudel peab ehitusprojekt olema koostatud vastavalt
majandus- ja taristuministri 17.07.2015 määrusele nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“.
Ehitusseadustik ei näe ette võimalust, et täiendavalt kehtestaks ehitusprojektile nõudeid ka kohalik
omavalitsus. Peale selle võib eeskirja sätetest järeldada, et hoolimata ehitusseadustiku lisades
ettenähtud erandlikust kohtlemisest, tuleb ka isikliku majapidamise tarbeks paigaldatava
reoveepuhasti puhul järgida kõiki eeskirjas omapuhastile kehtestatud dokumenteerimise nõudeid.
Eeskirja §-de 5 ja 6 kohaselt tuleb esitada mitmesuguseid dokumente (sertifikaat, kinnistu
asendiplaan) ka siis, kui muude õigusaktide kohaselt neid esitama ei pea.
Segadust tekitab seegi, et eeskirja § 6 lõige 2 kasutab teistsugust mõõdikut – jõudlus alla/üle 5 m3
ööpäevas. Ka viited kehtetule seadusele ei suurenda õigusselgust (nt eeskirja § 6 lg 8).
IV. Kogumismahuti minimaalne mahutavus
Mõni eeskirjas kehtestatud nõue võib mõnel juhul osutuda ebaproportsionaalseks ja seega olla
vastuolus PS §-ga 11. Näiteks eeskirja § 4 lõike 11 kohaselt on keelatud paigaldada
kogumismahutit, mille mahutavus oleks väiksem kui 5 m3. Kuigi eeskirja seletuskirjas esitatud
põhjendus (väiksemat kogumismahutit tuleb sagedamini tühjendada ja seega oleks see kulukam)
võib tõele vastata, ei pruugi kogumismahuti minimaalse suuruse nõue olla alati proportsionaalne.
Majandusliku otstarbekuse üle otsustab eelkõige kinnisasja omanik. Ei saa välistada, et mõnel
juhul võib piisata väiksemast kogumismahutist. Paraku ei anna eeskirjas sätestatud absoluutne
nõue mingil juhul võimalust lubada väiksema kogumismahuti paigaldamist, isegi kui see võib
põhjendatud olla.
V. Euroopa Liidu kaupade vaba liikumise piirang
4
Õigeks ei saa pidada seda, et eeskirjaga kehtestatakse nõudeid kogumismahutile ja omapuhastile
ning kaudselt ka nende nõuetele vastavuse tõendamisele.
Eeskirjast selgub, et Lääne-Harju vallas on lubatud paigaldada ainult selliseid kogumismahuteid
ja omapuhasteid, mis on sertifitseeritud üksnes Euroopa Liidu standardite kohaselt ja mille kohta
on võimalik esitada sertifikaat (eeskirja § 4 lg 2 ja § 5 lg 3). Sellist nõuet võib olla võimatu
õiguspäraselt täita. Teisalt keelab see nõue tooted, mis mujal Eestis ja Euroopa Liidus oleksid
lubatud.
Reovee kogumismahuti ja omapuhasti on ehitustoode, millele kohaldub määrus (EL) nr 305/2011.
See määrus rakendub siis, kui toote kohta on olemas Euroopa tehniline hinnang või ühtlustatud
standard (harmoneeritud standard) ehk selline Euroopa standard, mis on vastu võetud Euroopa
Komisjoni mandaadi alusel konkreetse Euroopa Liidu õigusakti nõuete järgimise hõlbustamiseks.
Ehitustoodete määruse harmoneeritud standardite loetelu leiab näiteks Euroopa Liidu
vastavushindamisasutuste andmebaasist. Ehitustoodete määruse puhul tuleb järgida ühtlustatud
(harmoneeritud) standardit (kui see on olemas) ja selle kohaselt teha kindlaks ehitustoodete
toimivusomadused.
Kui ehitustoote kohta ei ole veel harmoneeritud standardit ega ka Euroopa tehnilist hinnangut, siis
võib iga riik kehtestada sellele tootele nõudeid, arvestades seejuures Euroopa Liidu kaupade vaba
liikumise põhimõtteid, sh vastastikuse tunnustamise põhimõtet ja protseduurireegleid. Eesti
kontekstis tähendab see seda, et nõuded sellisele tootele võib määrusega kehtestada Vabariigi
Valitsus või minister (nt toote nõuetele vastavuse seaduse (TNVS) § 5 lg 4 alusel), mitte aga
kohalik omavalitsus.
Euroopa Liidu õiguse kohaselt ei tõendata toote nõuetele vastavust sertifikaadiga, vaid tootja
koostatud vastavusdeklaratsiooniga ning tootele või selle pakendile lisatud vastavusmärgisega.
Vastavushindamises peab mõnikord osalema ka sõltumatu osapool, kes võib olla akrediteeritud ja
ehitustoodete määruse kohast tegevusluba omav katselabor, inspekteerimisasutus,
sertifitseerimisasutus, kuid toote nõuetele vastavust tõendab siiski üksnes tootja. Ehitustoodete
määruse kohaldamisalas olevate toodete kohta koostab tootja toimivusdeklaratsiooni (vt
deklaratsiooni näidist määruses (EL) nr 574/2014) pärast seda, kui ta on toote toimivusomadused
ettenähtud korras kindlaks teinud. Toimivusomadused tuleb kindlaks teha (EL) nr 305/2011 lisas
V sätestatud tõendamissüsteemi järgides (seda lisa on uuendatud määrusega (EL) nr 568/2014).
Kuigi toote nõuetele vastavuse tõendamiseks võib olla vaja toodet või tootja kvaliteedisüsteemi
sertifitseerida ja tootjal võib olla ka sertifikaat, ei nõua õigusaktid, et sertifikaadid jms dokumendid
(nt katsearuanded) oleksid tootega kaasas või muul viisil avalikkusele kättesaadavad. Seega ei
pruugi need toote lõppkasutajale, selle paigaldajale ega müüjale olla kättesaadavad.
Põhimõtteliselt peavad sellised dokumendid nõudmise korral kättesaadavad olema üksnes
riiklikule turujärelevalveasutusele (Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet). Tootega kaasa
peab andma toimivusdeklaratsiooni ja vajaduse korral ka kasutus- ning paigaldusjuhendi. Üksnes
need dokumendid saavad olla lõppkasutajale kättesaadavad ja neid võib ka nõuda.
Peale selle ei pruugi sertifikaat anda olulist teavet toote kohta, sertifitseerida võib ka tootja
kvaliteedisüsteemi või üksnes mõnd spetsiifilist toote omadust. Eeskirjas ei ole täpsustatud,
milliseid nõudeid peaks sertifikaat kajastama.
Mitmete kanalisatsioonitehniliste toodete puhul on Euroopa Komisjon määranud
tõendamissüsteemid, mida tuleb järgida (otsus (EL) 2015/1959). Näiteks septikute puhul tuleb
järgida süsteemi 3, mille kohaselt tuleb vastavushindamisse kaasata katselabor, kes teeb vajalikud
katsed. Katselabor ei sertifitseeri ega anna sertifikaati.
5
Seega piirab eeskirjas kehtestatud sertifikaadi nõue toodete valikut, lubades kasutada üksnes neid
tooteid, mille vastavushindamise on tootja korraldanud Euroopa Liidu õigusaktis nõutud viisil ning
peale selle veel toote vabatahtlikult sertifitseerinud ja sertifikaadi kättesaadavaks teinud.
Euroopa Liidu õiguse kohaselt võib turule lasta ja kasutusele võtta kõik tooted, mis vastavad ELi
õigusakti nõuetele ja mille nõuetele vastavus on ettenähtud korras tõendatud.
VI. Standardite kohustuslikkus
Eeskirja § 4 lõige 2 teeb üldise viitega Euroopa Liidu standardi järgimise kohustuslikuks. Samas
ei selgu, millisele standardile peab reovee kogumismahuti või omapuhasti vastama ning milliste
nõuete täitmist peab sertifikaat tõendama.
Standardid ei ole õigusaktid ja nende järgimine ei ole kohustuslik. Erandlikult võib õigusaktis
standardi kohustuslikuks teha üksnes siis, kui standard on kohustuslik Euroopa Liidu või Eestile
kohustusliku rahvusvahelise õiguse õigusakti järgi (TNVS § 42 lg 6). Eeskirjas on standardite
järgimine tehtud kohustuslikuks üldise viitega ning selline viide on vastuolus PS §-ga 3, kui seda
ei saa õigustada TNVS § 42 lõike 6 kohaselt.
Kuigi Euroopa Liidu õigusaktid võivad standarditega mitmel viisil arvestada, ei ole olemas
Euroopa Liidu standardeid. On rahvusvaheliste standardiorganisatsioonide (nt ISO), regionaalsete
standardiorganisatsioonide (Euroopas: CEN, CENELEC, ETSI) ja rahvuslike
standardiorganisatsioonide (nt Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskus MTÜ) standardid.
Euroopa standardiorganisatsioonid ei ole Euroopa Liidu struktuuriüksused ja nii ei saa ka nende
standardid olla Euroopa Liidu standardid. Isegi kui möönda, et viidates Euroopa Liidu
standarditele, on tegelikult mõeldud Euroopa standardeid, ei ole seegi küllalt täpne. Euroopa
standard võib tähendada nii regionaalsete standardiorganisatsioonide (CEN) kui ka nende liikmeks
olevate rahvuslike standardiorganisatsioonide või Euroopa mandril asuvate riikide
standardiorganisatsioonide standardeid.
Ehitustoodete määruse (EL) nr 305/2011 puhul on harmoneeritud standardi järgimine kohustuslik,
sest üksnes nii on võimalik saavutada, et toote toimivusomadused on ühtviisi ja võrreldavalt
kindlaks tehtud ning toimivusdeklaratsioonis kajastatud. Kuid ka sel juhul ei ole kohalikul
omavalitsusel vaja standardit omakorda kohustuslikuks teha.
VII. Tehnilise normi kehtestamise menetluse järgimata jätmine
Eeskirja § 4 lõige 11 on olemuselt tehniline norm, kuna selle kohaselt on Lääne-Harju valla
territooriumil sisuliselt keelatud väiksema kui 5 m3 mahutavusega kogumismahuti müük ja
paigaldamine. Tehniline norm on ka nõue, mis lubab paigaldada üksnes sertifitseeritud mahutit
(eeskirja § 4 lg 2). Sellised nõuded reguleerivad, milliseid tooteid on võimalik ühe Eesti
omavalitsuse territooriumil turule lasta ja paigaldada. Selliste nõuete kehtestamisega minnakse
vastuollu Euroopa Liidu kaupade vaba liikumist käsitleva regulatsiooniga.
Tehnilist normi sisaldava õigusakti kehtestamisel oleks tulnud läbi teha teavitamise protseduur,
nagu näeb ette direktiiv (EL) 2015/1535 ja TNVS §-s 43 ettenähtud kord. Kui vald asub eeskirjaga
kehtestatud ja teavitamiskohustuse kaasa toonud nõuet (nt § 4 lg-t 2 või 11) rakendama, siis võib
isik, kelle suhtes nõue esitati, nõuda kohtu kaudu sätte kohaldamata jätmist (vt Euroopa Kohtu
otsus nr C-194/94 CIA Security International SA). Teadaolevalt ei ole selle eeskirja menetlemisel
teavitamisprotseduuri läbi tehtud (TRIS andmebaasist vastavat menetlust ei leia).
6
Nagu eelnevalt selgitatud, siis puudub kohalikul omavalitsusel ka seadusest tulenev pädevus
kehtestada toodetele ja nende nõuetele vastavuse tõendamisele nõudeid.
VIII. Ettevõtlusvabaduse piiramine
Eeskirja § 9 lõike 1 kohaselt peab purgija olema registreeritud äriregistris. Sellisele nõudele on
keeruline põhjendust leida. Äriregistri kanne ei taga, et registreeritud isik täidab nõudeid, samuti
ei kajasta kanne isiku võimekust. Äriregistri kanne ei seondu reovee kohtkäitlemisega ja see ei ole
ka purgimise kvaliteeti käsitlev nõue. Äriregistris registreerimise nõue võib mõne isiku puhul olla
oma mõju poolest sisuliselt tegevuskeeld, sest see kohustab purgimiseks valima sellise õigusliku
vormi, mis võimaldab registreerimise äriregistris.
Põhiseaduse kohaselt on isikutel õigus vabalt valida tegevusala ja tegeleda ettevõtlusega
(PS §-d 29 ja 31). Nende põhiõiguste kasutamisele võib seadusega sätestada piiranguid.
Kõnealusel juhul sellist piirangut seaduses ei ole. Ükski seadus ei anna ka volitust sellise piirangu
kehtestamiseks kohaliku omavalitsuse määrusega.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Ago Pelisaar 693 8407
[email protected]