Tiit Terik Teie nr
volikogu esimees
Tallinna Linnavolikogu Meie 09.02.2021 nr 7-5/201912/2100802
[email protected]
Mihhail Kõlvart
linnapea
Tallinna Linnavalitsus
[email protected]
Kodus õppijate toitlustamine
Austatud Tiit Terik ja Mihhail Kõlvart
Väärib tunnustamist, et Tallinna linn soovib praegusel keerulisel ajal toetada linna koolides
õppivaid õpilasi ja nende vanemaid, pakkudes õpilastele võimalust saada linna toel toitu ka siis,
kui õppetöö toimub kodus.
Õiguskantsleri poole pöördus lapsevanem murega, et tema Tallinna munitsipaalkoolis õppivad ja
lähikontaktsena karantiini jäänud lapsed ei saanud koolilt toidupakki, kuigi osalesid karantiinis
olles õppetöös. Teised distantsõppel (aga mitte karantiinis) olevad lapsed said toidupaki.
Palun Tallinna Linnavolikogul kehtestada määrusega selgesõnaliselt väljaspool kooli õppivate
õpilaste toitlustamise reeglid, sealhulgas kellele, mis juhul ja tingimustel toitu võimaldatakse.
Määruse sisustamisel tuleb silmas pidada üldist võrdsuspõhiõigust. Kui linn on valmis pakkuma
koolitoitu distantsõppes osalejatele, tuleks seda pakkuda ka neile distantsõppes osalevatele
lastele, kes on karantiinis. Lähikontaktsena karantiini määratud ja õppetöös osalevate laste
koolieineta jätmisele on raske leida mõistlikku ja asjakohast põhjendust.
Palun Teil teatada kõigile Tallinna munitsipaalkoolidele, et karantiinis oleva õpilase võib
õppetööst puudujaks märkida vaid siis, kui õpilane ei ole osalenud nõuetekohaselt kooli
määratud viisil korraldatud õppes.
Ootan Teie vastust hiljemalt 5. märtsil 2021.
Vallad ja linnad kui kooli pidajad peavad korraldama õpilaste toitlustamise koolis (põhikooli- ja
gümnaasiumiseaduse (PGS) § 42 lg 1) õppetöö ajal (Eesti Vabariigi haridusseadus § 7 lg 2 p 8).
See tähendab, et õpilasel on õigus saada koolis süüa ning kui koolid on õppetööks ajutiselt
suletud ja õpilased on distantsõppel või kui osa õpilasi on karantiinis, pole kohalik omavalitsus
üldjuhul kohustatud neid õpilasi toitlustama.
2
Sellele vaatamata võib kohalik omavalitsus otsustada pakkuda õpilastele toitu ka siis, kui õpilane
õpib väljaspool koolimaja, näiteks on kodus distantsõppel. Kuna niisugusel juhul jagatakse
avalikku hüvet, peab valla- või linnavolikogu tegema selle kohta sõnaselge otsuse (PGS § 42 lg 5
ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lg 1 p-d 1, 5 ja 37).
Tallinna Linnavolikogu 24.08.2017 määruse nr 15 „Koolilõuna toetuse kasutamise tingimused ja
kord munitsipaalkoolide ja Tallinna Kopli Ametikooli õpilaste toitlustamisel“ § 2 lõigete 2 ja 3
järgi katavad Tallinna munitsipaalkoolide ja Tallinna Kopli Ametikooli statsionaarses õppes
olevate õpilaste koolilõuna kulud riik ja Tallinna linn. Määruses pole öeldud, et linn toitlustab ka
väljaspool kooli õppijaid, samuti pole linnavolikogu teadaolevalt seda reguleerinud muu
üldaktiga.
Kehtivast määrusest ei tule selgelt välja volikogu tahe võimaldada väljaspool kooli õppivate
õpilaste toitlustamist. Sellele asjaolule viitab seegi, et nende õpilaste toitlustamise küsimust
arutasid linnaesindajad ja koolijuhid 10. novembril ühiselt ning leppisid kokku, keda neist
õpilastest toitlustatakse. Selgusetuks jääb, millest lähtuvalt leiti, et volikogu soovib osa õpilasi
(kes ka õppetöös osalevad) linna pakutava hüveta jätta. Sestap ei saa pidada õigeks, et kodus
õppivatele õpilastele toidu pakkumise küsimuse on otsustanud Tallinna Linnavalitsus, mitte
volikogu. Õigeks ei saa pidada ka seda, et linnavalitsus otsustas mõned õpilased sellest hüvest
ilma jätta.
Praeguses olukorras pole vanematele ja õpilastele selge, millal on neil õigus väljaspool kooli
õppimise korral kooli pakutavat toitu saada: näiteks kas seda on õigus saada ka tervislikel
põhjustel koduõppel olles või kui kool otsustab pandeemiast olenemata korraldada
distantsõppepäevi (või -nädalaid). Põhiseaduse §-st 10 ja § 13 lõikest 2 tulenev õigusselguse
põhimõte eeldab, et õigusnorm on sõnastatud nii, et selle sisu on piisavalt selge ja arusaadav, et
inimene saaks selle põhjal aru, kuidas käitub avalik võim.1 Inimese õigus avalikule hüvele peab
olema selgelt mõistetav ja ettenähtav, see tähendab, et omavalitsus ei saa ühe ja sama normi
puhul otsustada, et mõnikord ta võimaldab avalikku hüvet ja mõnikord mitte. Kui kohalik
omavalitsus soovib mõnd hüvet pakkuda vaid piiratud ajal, on võimalik see määruses kehtestada
tähtajalise õigusena.
Seega, kui linn soovib ka väljaspool kooli õppijatele toitu pakkuda, tuleb volikogul määruses
kehtestada, kellele, mis juhul ja mis tingimustel seda pakutakse. Valikute tegemisel peab
volikogu arvestama muu hulgas võrdse kohtlemise põhimõttega (PS § 12). Seejuures peab
volikogu eelnevalt välja selgitama, kas õpilaste hulgas on ka neid, kes võivad erivajaduse tõttu
vajada erilahendust, ning kas kooli jagatav söök on kõigile õpilastele mõistlikul viisil
kättesaadav. Erisuste kehtestamiseks peab volikogul olema mõistlik ja asjakohane põhjus.
Näiteks, kui volikogu soovib jätkuvalt toitu pakkuda ainult distantsõppel olijatele, kuid mitte
karantiinis viibijatele, kes samamoodi õppest osa võtavad, tuleb kaaluda, kas selliseks erinevaks
kohtlemiseks on põhjust. Samuti tuleb analüüsida, kas distantsõppel õppijatega on sarnases
olukorras teisigi õpilasi (nt e-õppepäeval viibijad, tervislikel põhjustel koduõppel olijad), ning
otsustada, kas mõne grupi toiduta jätmine on põhjendatud.
Juhin veel tähelepanu sellele, et karantiinis olevaid õpilasi ei saa lugeda automaatselt tervislikel
põhjustel õppest puudujateks. PGS § 35 lõike 1 järgi on õpilasel õigus ja kohustus täita
õpiülesandeid ja osaleda kooli päevakavas ettenähtud õppes, sealhulgas õppetundides. Nii võib
kool kodukorras otsustada, et võimaldab õpilastele õppetunde n-ö distantsõppena elektrooniliste
vahendite kaudu, näiteks videotundidena. Kui kool sellise võimaluse loob ning õpilane õppes
1
RKÜKo 28.10.2002, 3-4-1-5-02, p 31.
3
nõuetekohaselt osaleb, pole põhjust pidada õpilast puudujaks. Sestap saab iga õpilase õppest
puudumise üle otsustada ainult kool, olles eelnevalt välja selgitanud, kas õpilane kooli määratud
viisil õppetöös osales või mitte. Kui karantiinis olev õpilane haigestub ega saa enam õppetöös
osaleda, tuleb vanemal sellest koolile teatada (PGS § 36 lg 1). Alles siis, kui vanem teatab, et
laps on haigestunud ega saa õppetöös osaleda, saab märkida õpilase puudujaks.
Austusega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Teadmiseks: Haridus- ja Teadusministeerium
Riigikogu kultuurikomisjon
Kristi Ploom 693 8437
[email protected]