Saatja: Eesti Psühhiaatrite Selts <
[email protected]>
Saadetud: 04.02.2021 18:07
Adressaat: Egon Veermäe <
[email protected]>; info
sotsiaalkindlustusamet ee <
[email protected]>
Koopia: anne.kleinberg (lastehaigla.ee) <
[email protected]>; Info
<
[email protected]>; VATEK <
[email protected]>; <
[email protected]>;
Signe Riisalo <
[email protected]>; Hanna Vseviov <
[email protected]>;
<
[email protected]>; <
[email protected]>; Nele Labi <
[email protected]>
Teema: [VÄLJAST] Kuni 15-aastaste puude taotlemise ja tuvastamise protsess. Tähelepanu
juhtimine probleemkohtadele.
Austatud Egon Veermäe
Pöördume Teie poole Eesti Psühhiaatrite Seltsi lastepsühhiaatrite sektsiooni nimel,
jagades oma kirja ka allmainitud probleemkohtadega kokkupuutuvate huvigruppide
esindajatega.
Esiteks, soovime tänada eelmisel aastal alanud koostöö ja infovahetuse eest, mis
puudutas muudatusi puude- ja rehabilitatsioonisüsteemis. Ühtlasi täname ka SKA
spetsialiste, kes osalesid vastavasisulisel koolitusel 15.01.21.
Vaatamata püüdlustele aktsepteerida sisseviidud regulatoorseid muutusi ning
arvestada nendega oma igapäevases töös, oleme parakult endiselt seisus, millele oleme
kohustatud juhtima tähelepanu.
Seisame käesolevalt fakti ees, et olukord, milles lastepsühhiaatriliste diagnoosidega
abivajajate rühm jääb ootuspärase toetuseta, on süvenemas.
Kuna seisundeid nagu nt aktiivsus-tähelepanuhäire, autismispektri häire, segatüüpi
spetsiifilised arenguhäired, spetsiifilised segatüüpi häired, ei hinnata enam puude
ega ka seeläbi rehabilitatsiooniplaani teenuseid vajavateks, siis lapsed ning nende
vanemad ei jõua vajalike tugiteenusteni, jäädes ilma vajaliku, kohati asendamatu
abita.
Ühisel kohtumisel tehtud SKA poolne soovitus pöörduda sellistel juhtudel kohalike
omavalitsuste (KOV) poole, ei ole olnud praktikas tõhus. KOV-dele
suunatud ülesanne, varem rehabilitatsiooniplaani alusel kohaldatud teenused leida
enamjaolt ei teostu. Lastepsühhiaatritena näeme igapäevaselt abivajavate laste arvu
kasvu ning nende patsientide tagasipöördumist meditsiinisüsteemi, kes seda
toimivate tugiteenuste tagamise korral ei vajaks. Juhtumite lahendamiseks kuluv aeg ja
emotsionaalne panus koormab erialaspetsialiste, ühtlasi pikendab esmaste pöördujate
ooteperioodi.
Toetame SKA hoiakut, et puude raskusaste ei peaks sõltuma diagnoosist vaid
patsiendi toimetulekust. Samal ajal näeme, et käesolevalt puuduvad
lastepsühhiaatriliste patsientide toimetuleku hindamiseks sobivad ja ühtlustatud
vahendid ning puude raskusastme määramise või selle mittemääramise kriteeriumid
erinevad eksperditi, ega ole riigisiseselt ühtlustatud. Praeguses olukorras näeme, et
puude raskusastme mittemääramine lastepsühhiaatriliste diagnoosidega lastele, kel
on häiritud igapäevane toimetulek kahjustab nende üldist arengut ning kroonistab
psühhiaatrilisi probleeme, mõjustades seeläbi kogu pere heaolu ja funktsionaalsust.
Vajame senikehtinud süsteemi kättesaadavuse jätkumist lastepsühhiaatriliste
diagnoosidega lastele selle ajani, mil asemele on loodud tõhus ja laste vajadusest
lähtuv hindamissüsteem ning paranenud on KOV-de võimekus ja teadmised osutada
abivajajatele otstarbekaid tugiteenuseid.
Vastasel juhul, arvestades häirete meditsiinilist kulgu:
a) jääb teostamata lapsele vajalik ja meditsiiniliselt näidustatud varajane sekkumine;
b) ülalnimetatud seisundite puhul tekivad kaasuvad häired, sagedasemad käitumis-
(nt hulkumine, varastamine, ärajooksmine, agressioon) ja meeleoluhäired (nt
depressioon, ärevushäire);
c) süveneb psüühikahäire raskusaste.
Toome igapäevatöö illustreerimiseks ühe näite:
7-aastane laps, kel varasemalt diagnoositud F81.3 (spetsiifilised segatüüpi häired -
arengu ebaühtlus ning kõne hilistumine, mille tõttu vajab arendustegevusi –
logopeed, eripedagoog) ja F84.8 Muu täpsustatud pervasiivne arenguhäire. Laps jäi
lisa-aastale lasteaeda, sest areng polnud ealine. Käitumuslike eripärade tõttu
(stressoorsetes olukordades agressiooni avaldumine) vajab ta lasteaeda tugiisikut.
KOV andmeil seda ei saa, sest lapsel on keskmine puue. Nende sõnul vajalik raske
puude olemasolu. See, et tugiisikuteenus ei ole puude raskusastme määramisega
seotud, ei ole KOV-i jaoks argument. Lasteaed keeldub tugiisikuta last lasteaeda
võtmast. Seega laps viibib enamuse ajast planeeritud indivudaalse arenduskavaga
lisa-aastast kodus, kuigi vajab koolieelse lasteasutuse teenust ( sealjuures,
pervasiivsete laste väikerühm, arendusrühm selles piirkonnas puudub). Sekkumiste
puudumise tulemusena pervasiivse häire raskused (sotsiaalse suhtlus kvalitatiivne
defitsiit) süveneb, arengutegevused ei teostu, risk intellektipuude (F70.0)
väljakujunemisele suureneb. Sisuliselt on tekitatud olukord, kus sekkumiseks ootame
seisundi raskemaks muutumist (F81.3 on seisund, mis eeldab lapse arendamist, et
ei tekiks raskemat arenguhäiret – vajalik varane sekkumine!) Ema pöördub korduvalt
arsti poole, küsimusega, mida edasi teha, kuidas saada tugiisiku teenus. Juhtum
antud edasiseks tegelemiseks osakonna sotsiaaltöötajale.
Eelmainitule analoogsete juhtumite lahendamine ei kuulu meditsiiniasutuse
vastutusvaldkonda. Reaalsus on aga see, et need jõuavad erialaspetsialisti
töölauale üha suurenevas mahus, torpedeerides seeläbi terve lastepsühhiaatrilise
meeskonna tööd ning nörritades psüühiliste erivajadustega lapsi kasvatavaid
vanemaid.
Hiljuti EPS lastepsühhiaatria sektsiooni liikmeteni jõudis kaudseid teid pidi info, et
loomisel on puude raskusastme tuvastamise abivahend. Peame oluliseks
lastepsühhiaatriliste patsientide raviks oluliste teenuste tagamise protsesside puhul
erialaspetsialistide kaasamist, et edasine lastepsühhiaatrilitse diagnoosidega
patsientide abi ei jääks poolikuks ega erinevate asutuste vahel vastutuse
hajutamiseks nagu ta praeguses ajahetkes jäänud on. Siinkohal loodame koostööle.
Lugupidamisega
Marja-Liisa Samoldin
EPS lastepsühhiaatria sektsiooni esimees