Teie: 29.06.2021 nr 17.1.1/21-0812/-2T
Riigikantselei
Meie: 26.07.2021 nr 5-1/23-2
Arvamus eIDASe muutmise määruse ettepaneku
kohta
Alljärgnevalt esitame Siseministeeriumi valitsemisala esmase tagasiside Euroopa
digiidentiteedi raamistiku kehtestamise määruse (eIDASe määruse muutmise) ettepanekule.
Palume Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil esitada Eesti seisukohtade kavand selle
olemasolul täiendavaks kooskõlastamiseks ning hoida Siseministeeriumit kursis eelnõu
läbirääkimistega Euroopa Liidu (EL) tasandil.
Siseministeerium toetab eelnõu eesmärki piiriüleste e-teenuste valdkonna kaasajastamisteks ja
arendamiseks. Leiame, et iga riik peab tagama vähemalt ühe (kõrge taseme) eID vahendi
olemasolu. Samuti on isiku tuvastamiseks vajalik ja eesmärgipärane liikmesriikidele unikaalse
identifikaatori kasutuselevõtu kohustuse kehtestamine.
Samas leiame, et e-teenuste kasutamise puhul pole probleemiks mitte üksnes eID vahendite
puudus, vaid laiemalt e-teenuste nappus või nende olemasolul teenuse kasutamiseks mõeldud
eID vahendite killustatus.
Samuti on jätkuvalt probleemiks tõik, et pole loodud võimekust teise riigi eID vahendiga
riiklike e-teenuste kasutamiseks. Kuigi senisest ühtsem usaldusteenuste täiustatud ökosüsteem
aitab olukorda parandada, tuleb tagada, et seeläbi ei muudetaks tarbetuks juba toimivaid
ulatuslikke ökosüsteeme. Näiteks on Eesti usaldusteenuste ökosüsteemiga liidestatud tuhanded
toimivad teenused.
Mis tahes ELi liikmesriigis isiku tõendamist ja elektrooniliste dokumentide jagamist
võimaldava digiidentiteeditasku loomise ettepanek on tervitatav ja aitab kaasa paberivabale
asjaajamisele. Samas ei selgu eelnõust muu hulgas asjaolud nagu, millised peaksid olema
digiidentiteeditasku võimekused ja kasutusulatus, kuidas näeks välja digiidentiteeditasku
väljastamise protsess, millega on täpsemalt tegemist (mõni eID vahendiga seotud rakendus?),
kuidas käib selle kohustuslik vastavushindamise läbiviimine ja vabatahtliku sertifitseerimise
andmine, mis ulatuses arendab taskut EL, kuidas ID-kaardi autentsuse kontroll
digiidentiteeditaskus jne. Kõik need asjaolud vajavad läbirääkimiste käigus täpsustamist.
Samuti eeldavad kavandatavad muudatused põhjalikku siseriiklikku analüüsi ja kulude
hindamist. Muu hulgas tuleb täpsustada, kes jääb Eestis pädevaks asutuseks
digiidentiteeditasku väljastamisel ja selle valideerimise mehhanismide loomisel.
Kuigi ühtsete tehniliste nõuete jms kasutamine on ühelt poolt tervitatav ja kindlasti lihtsustab
piiriüleselt eID tunnustamist ja e-teenuste kasutamist, võib sel olla pärssiv mõju innovatsioonile
ja turvalisusele. Näiteks millegi muutmisvajaduse korral võib kogu protsess osutuda liiga
ajamahukaks, kulukas või halvimal juhul peaaegu võimatuks.
Pikk 61 / 15065 Tallinn / 612 5008 /
[email protected] / www.siseministeerium.ee
Registrikood 70000562
Üksikasjalikumad tähelepanekud
Lk 1
Eelnõus on toodud, et “määruse olemusest tulenevad piirangud avalikule sektorile, erasektoris
tegutsevatel interneti kaudu teenuste osutajatel on piiratud võimalused ja raske süsteemiga
ühenduda”. Märgime, et vastav väide ei ole üheselt õige. Piiratud võimalused tulenevad
eelkõige asjaolust, et kõikides liikmesriikides ei ole vastavaid võimalusi loodud. Näiteks Eesti
kontekstis, kus nii avalik kui ka erasektor laiaulatuslikult teenuseid pakuvad, ei saa selle väitega
nõustuda.
Märgitakse, et “Lisaks tekitavad eIDASe kohaldamisalast välja jäävad identimislahendused,
näiteks sotsiaalmeediateenuste osutajate ja finantsasutuste pakutavad lahendused, eraelu
puutumatuse ja kaitsega seotud probleeme.” eIDASe senine eesmärk on olnud just riikide
teavitatud süsteemide reguleerimine, mistõttu muud pakutavad lahendused pole seni
regulatsiooni skoobis olnud. Palume täiendavalt selgitada, miks skoopi laiendada soovitakse.
Lk 2
“Praegune eIDASe raamistik ei hõlma selliseid e-atribuute nagu tervisetõendid või
kutsekvalifikatsioonid, mistõttu on raske tagada selliste e-mandaatide üleeuroopalist õiguslikku
tunnustamist.” Ka see eesmärk ei ole olnud seni eIDASe skoobis. Erinevate valdkondade e-
mandaatide tunnustamine ei erine oma sisult tavapäraste mandaatide tunnustamisest. See
tähendab, et need on valdkonnaspetsiifilised. Oma sisult erineb tervisetõendi tunnustamine
kvalitatiivselt täielikult näiteks kinnisvara hindaja taseme kutsekvalifikatsiooni tunnustamisest.
eIDASe määrusega ei ole võimalik reguleerida valdkondasid, mis ei ole oma spetsiifikas
määruse eesmärgiga seotud. Lisaks, kutsekvalifikatsiooni või kvalifikatsiooni tunnustamise
probleemistikku ei saa lahendada pelgalt e-mandaadi või e-atribuudi lisamisega. Tunnustamise
eelduseks on ühtlane lähenemine, mis on valdkonnaspetsiifiline. Ka tervisetõendite puhul on
vajadus eraldiseisvalt hinnata, millisel kujul seda on võimalik rakendada. Viimast on kinnitanud
ka COVID-19 viiruse pandeemia, kus ühtse tõendi väljatöötamine nõudis väga spetsiifilisi
valdkondlikke kokkuleppeid.
Eelnõu kohaselt “Lisaks ei võimalda eIDASe määrus kasutajatel nõuda, et jagataks vaid teenuse
osutamiseks rangelt vajalikke identiteediandmeid.” Selgusetuks jääb, kas see peaks olema üldse
eIDAS määruse skoobis. Ka määruse muutmise ettepanek ei muuda skoopi selliselt, et
määrusega peaks reguleerima teenuse osutamisega seotud identiteediandmeid. Peame oluliseks
esile tuua, et isiku andmekaitse on ulatuslikult reguleeritud isikuandmete kaitse üldmäärusega
(IKÜM). Selleks, et andmekaitse valdkond oleks ühtne, ei ole eesmärgipärane teenuste
osutamiseks vajalike identiteediandmete reguleerimine IKÜM-ist väljaspool. Muu hulgas
kaasneb sellega oht andmekaitse valdkonna killustatuseks. Me ei pea eesmärgipäraseks eIDAS-
es andmekaitse erimeetmete loomist, kuna andmekaitse mõttes ei erine e-teenused oma sisult
tavapärastest teenustest.
Ettepaneku sisaldab eesmärki “Kasutajate hüvanguks luuakse e-identimise ja usaldusteenuste
täiustatud ökosüsteem, mida tunnustatakse ja kasutatakse kõikjal liidus.” Seejuures märgitakse,
et eesmärk on luua ühtlustatud käsitlusviis. Peame oluliseks välja tuua, et kuigi teatud üldistatud
lähenemise loomine on eesmärgipärane, on oluline säilitada paindlikkus. Riikides, kes on
tänaseks loonud teavitatud süsteemid, on loonud selleks ka toimivad ökosüsteemid. Eesti puhul
on eraldi oluline esile tuua, et meie süsteemi kasutatakse väga laiaulatuslikult. Samuti tuleb
määruse muutmisel tagada, et jäetaks paindlikkus erinevatele lahendustele, mis võimaldaks
valdkonnas uudsete lahenduste loomist.
Lk 6
On esile toodud, et “Paljud sidusrühmad osutasid sellele, et COVID-19 pandeemia tõttu ilmnes,
kui väärtuslik on turvaline kaugidentimine, et kõigil oleks juurdepääs avalikele ja
erateenustele.” Märgime, et väärtust omab kaugidentimine igal juhul, selle realiseerimisel tuleb
mõelda aga ka kaugtuvastamisele. COVID-19 tõi väga ulatuslikult esile probleemi isikute
kaugtuvastamisega. Selleks, et isik saaks kaugidentimist kasutada, vajab ta vastavat vahendit,
2 (5)
mille kättesaadavust reguleerib eIDASe artikkel 24. Ettepanekust ei selgu selle mõju. Märgime,
et eelnõu preambula lõikes 11 on märgitud järgnevat “Euroopa digiidentiteeditaskud peaksid
tagama autentimiseks kasutatavate isikuandmete kõrgeima turvalisuse taseme, olenemata
sellest, kas neid andmeid säilitatakse kohalikul tasandil või pilvepõhistes lahendustes, võttes
arvesse erinevaid riskitasemeid. Biomeetrilise autentimise kasutamine on üks suure
usaldusväärsusega identifitseerimismeetoditest, eriti kui seda kasutatakse koos muude
autentimiselementidega. Kuna biomeetrilised tunnused on iga isiku kordumatud omadused, on
nende kasutamiseks vaja korralduslikke ja turvameetmeid, mis vastavad ohule, mida selline
töötlemine võib põhjustada füüsiliste isikute õigustele ja vabadustele, ning on kooskõlas
määrusega (EL) 2016/679.” Kuigi biomeetria kasutust on käsitletud preambulas, siis eelnõu
hilisemas tekstis biomeetria kasutust ei käsitleta. Peame oluliseks, et biomeetria kasutust
käsitletaks eraldiseisvalt ka uue artikkel 24 sõnastuses. Liikmesriigid vajavad ühtset nägemust,
kas biomeetriapõhine kaugtuvastuse lahendus oleks mõeldav isikule vajaliku vahendi
võimaldamisel.
Lk 9
Märgitakse, et “et füüsilistel ja juriidilistel isikutel on internetis ja väljaspool autentimiseks
võimalus turvaliselt taotleda ja saada, säilitada, kombineerida ja kasutada isiklikke
identimisandmeid ja atribuutide elektroonilisi tõendeid”. Palume läbirääkimistel täiendavalt
selgitada, mida on peetud silmas sellega, et tõendeid saab kasutada nii internetis kui ka
väljaspool. Ettepanekus on kirjutatud, et atribuute saaks kasutada veebiväliselt internetipõhiste
avalike ja erateenuste kasutamiseks. Jääb arusaamatuks, mis võiks olla veebiväline, kuid
internetipõhine teenus. Samuti, kas atribuut peaks olema digitaalne või peab see olema näiteks
tuvastatav ja loetav ka silmaga (näiteks mobiiltelefoni ekraanilt näidates)? Ka määruse
preambula selgitav osa ei ole piisavalt selge (vt lk 13 „Off-line kasutamine oleks oluline
paljudes sektorites, sealhulgas tervishoiusektoris, kus teenuseid osutatakse sageli vahetult
inimesega suheldes, ning digiretseptide puhul peaks autentsuse kontrollimiseks olema võimalik
tugineda QR-koodidele või sarnasele tehnoloogiale.“
Uue artikli 7 ja 11a selgituses on toodud, et liikmesriigile kehtestatakse kohustus teavitada
vähemalt ühest e-idendimissüsteemist ning see peab olema seotud kordumatu ja järjepideva
identimistunnusega. Leiame, et mõlemad ettepanekud on vajalikud saavutamaks laialdast e-
identimise vahendite kasutuselevõttu ning nende laiema koostalitusvõime tagamiseks.
Seejuures toome esile, et ettepanekust ei nähtu, mis tasemele vastav e-idendimissüsteem
vastama peaks. Kui eesmärk on tagada turvaline e-identimine, siis saaks selleks olla
minimaalselt tänase eIDAS kohaselt määratletud tase märkimisväärne. Peame vajalikuks
täpsustada, kas vähemalt ühe eID skeemi teavitamise kohustus puudutab vaid neid liikmesriike,
kes seni vastavat teavitust teinud ei ole; kas eeldada võib teavitamisele tulevate eID vahendite
kasvu ja sellest tulenevalt nende hindamisest tingitud töökoormuse suurenemist.
Märgime eraldiseisvalt, et artiklites 6a ja 7 seatud tähtaeg luua tingimustele vastav süsteem 12
kuuga, on tõenäoliselt liialt lühike aeg vastavate muudatuste tegemiseks. Süsteemi loomine,
nõuetega vastavuse hindamine ning süsteemi lansseerimine sellises ajaraamis ei ole ilmselt
teostatav. Eelkõige on see problemaatiline liikmesriikides, kus vastavaid süsteeme ei ole üldse
loodud või süsteemide tase on hinnatud tasemele madal. Ka riikides, kus on toimivad
ökosüsteemid ei pruugi see ette nähtud ajaraamis saavutatav (ega ka mõistlik) olla, sest võib
eeldada kogu olemasoleva süsteemi ümbertegemist. Märgime, et eelkõige digiidentiteeditasku
puhul ei ole selge, milliseid tõendeid oleks võimalik üheselt liikmesriikide vahel aktsepteerida.
Lk 9
Ettepanekus on selgitatud, et “Lisaks vastastikuse tunnustamise lepingute kasutamisele
kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 218 muudetakse usaldusteenuseid käsitlevas III
peatükis artiklit 14 rahvusvaheliste aspektide kohta, et võimaldada komisjonil võtta vastu
rakendusotsused, mis kinnitavad kolmandates riikides kasutusele võetud usaldusteenustele
kohalduvate nõuete ja nendes riikides osutatavate teenuste samaväärsust.” Palume selgitada,
mis on samaväärseks hindamise järelm. Millised võiksid käesolevalt näitlikult olla sellised
3 (5)
kolmanda riigi nõuded, mida kohaldatakse tema territooriumil asutatud usaldusteenuse
osutajate ja nende osutatavate usaldusteenuste suhtes? Samuti tekitab küsitavusi asjaolu, et
samaväärsuse hindamisel ei ole eIDASe määruses loodud sisulisi tingimusi. Peame oluliseks,
et samaväärsuse hindamise üldtingimused oleksid määratletud määruses endas, mitte komisjoni
rakendusaktides.
Lk 10
Avatakse uue jaotise 9 sisu, samas ei avata elektroonilise tõendi õigusliku toime kontseptsioon,
mida loodetavasti hindab Justiitsministeerium. Juhime tähelepanu, et omavahel ei ühti artikli
45 b pealkiri ja sisu – pealkiri räägib atribuutide elektroonilisest tõendamisest avalike teenuste
puhul, sätte sisu aga atribuutide kasutusest teenusele ligipääsemisel e-identimise vahendi ja e-
autentimise asemel. Toome taaskord esile, et atribuudi vastavus tehnilistele nõuetele ei tähenda,
et atribuudis sisalduv teave oleks liikmesriikide poolt aktsepteeritav (näiteks ei ole ühe
liikmesriigi kutsenimetus või kvalifikatsioon vastav teise liikmesriigi nõuetele).
Lk 14
Preambula lõikes 12 on märgitud eesmärk luua „testimiskeskkondi uuenduslike lahenduste
katsetamiseks kontrollitud ja turvalises keskkonnas“. Ettepanekut ei ole määruses ega
selgitustes avatud.
Lk 22
Avatakse digiidentiteeditasu mõiste. Seejuures on märgitud, et see peaks võimaldama ka
volituste salvestamist. Ettepanekust ei selgu, mis laadi volitusi silmas peetakse. Kõige
asjakohasemaks võib pidada näiteks notariaalselt tõestatud vormis volitust või mõeldakse siin
midagi muud (nt. lihtkirjalik volitus)?
Lk 22
Mõiste „atribuut“ kasutus. Eelnõu käsitleb mõistet väga laialt ning võimaldab atribuudina
käsitleda sisuliselt kõiki andmeid, mis isikuga seonduvad. Mille poolest erinevad oma sisult
mõisted atribuut ja mandaat? Mandaadiks loetakse tõend isiku pädevuse, kogemuste, õiguse
või loa kohta. See on ka atribuudi mõiste kohaselt isiku tunnus, omadus või staatus.
Lk 24
Artikli 6a lg 6 on märgitud, et Euroopa digiidentiteeditaskute kastumine on füüsilistele isikutele
tasuta. Puudub selgitus, mistõttu vajaks täpsustamist, kas see tähendab muuseas, et kasutamine
on tasuta, aga selle väljastamine võib olla tasuline. Samuti sooviksime näha nägemust
võimalike kulude katte süsteemi kohta.
Artikli 6a lg 7 märgib, et kasutajal on digiidentiteeditasku üle täielik kontroll. Samas on artiklis
6a selgelt öeldud, et tasku väljastatakse eelduslikult liikmesriigi poolt või liikmesriigi volituse
alusel (alles kolmanda variandina on võimalik väljastada sõltumatult, kuid liikmesriigi
tunnustuse alusel). Isiku digiidentiteeditasku sisaldab isiku identiteeti ning selle üle ei saa olla
kasutajal täielikku kontrolli – see tähendaks ka kasutaja võimalust vastava identiteedi
modifitseerimiseks või muutmiseks. Isiku identifitseerimiseks mõelduid identiteedi loob isikule
riik. Samuti jääb arusaamatuks, miks lõikega 7 välistatakse andmete ristkasutus, mis võib olla
vajalik isikule teenuse pakkumiseks andmete ühekordse küsimise põhimõtet järgides. Samuti
võib digiidentiteeditaskus olevaid andmeid olla vajalik kasutada näiteks järelevalvemenetluses
(veel konkreetsemalt näiteks julgeoleku ohu väljaselgitamisel).
Lk 27
Artikkel 11 a ja kordumatu identifitseerimine. Vajab täpsustamist, kuidas hakkab süsteem
toimima piiriüleselt. Ehk kuidas ühildub Eesti eID vahendi kordumatu identifikaator mõne teise
riigi süsteemiga? Kas ja kui, siis kuidas toimub isiku identifitseerimine selle abil teises
liikmesriigis?
Lk 40
Artiklis 45 h ja 45 i reguleeritakse elektroonilisi registreid, mis on loodud kvalifitseeritud
usaldusteenuse osutajate poolt. Eestis loodud avalik-õiguslikud registrid on üldjuhul
elektroonilised. Palume täpsustada, kuidas mõjutaks tulevane regulatsioon Eesti registrite
4 (5)
(õiguslikku) toimet. Lisaks vajab täpsustamist, kuidas hakkab toimuma (kvalifitseeritud)
elektrooniliste registrite loomine, haldamine, kontrollimine.
Lk 46
Märgitakse, et „Liikmesriigid on kohustatud andma välja Euroopa digiidentiteeditasku 24–48
kuu jooksul (ligikaudu) pärast määruse vastuvõtmist.“ Esitatud määruse muudatuse ettepanekus
on selgelt välja toodud, et identiteeditasku ja toimiv e-identimise süsteem peavad olema valmis
12 kuu jooksul (artikkel 6a ja artikkel 7 sissejuhatav lause). Käesolev määrus jõustub
kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Märgime veelkord, et
seatud tähtaeg ei pruugi olla teostatav.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Veiko Kommusaar
sisejulgeoleku-, korrakaitse- ja
migratsioonipoliitika asekantsler
[Sama/Teadmiseks] :
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Birgit Paal 6125059
[email protected]
5 (5)