Teie 06.05.2021
Advokaadibüroo LEVIN OÜ
[email protected] Meie 03.06.2021 nr 1.15-5/2021/2945-2
Vastus selgitustaotlusele
Austatud Paul Keres
Olete pöördunud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poole küsimusega turismiseaduse
(edaspidi TurS) § 17 lg 2 tõlgendamisest ja täpsemalt olete palunud hinnangut, kas tähtajaga üle 3
kuu sõlmitud üürileping on käsitletav majutusteenusena, kui lepingupoolte tahe on kasutada
majutusruumi ajutiselt.
Vastuseks selgitame, et TurS reguleerib turismiteenuste, sh majutusteenuse pakkumist ning selle
eesmärk ei ole korraldada üürnike ja üürileandjate omavahelisi suhteid. Vastavalt TurS § 17 lõikele
2 loetakse majutusteenuseks ajutist ööbimisvõimaluse pakkumist. Majutusteenuse eesmärk on
võimaldada ajutist ööbimiskohta eelkõige töö-, puhkuse- vms reisi otstarbel inimestele, kes
vajavad öömaja väljaspool oma tavalist elukohta. Ehkki ka selline majutusruumide üürimine on
VÕS-i mõttes käsitletav üürilepinguna, siis arvestades teenuse ajutist iseloomu ei ole
turismiteenuse kasutajatel põhjust pidada majutusasutust oma koduks. Seepärast sätestab TurS §
17 lg 3 p 2 ka erandi, mille kohaselt ei loeta majutusteenuseks majutamist, mille puhul sõlmitakse
eluruumi üürileping. Seda, kas tegemist on eluruumi üürilepinguga, tuleb hinnata
võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 272 alusel.
Seejuures on määrava tähtsusega § 272 lg 4 punkt 1, mille kohaselt ei kohaldada elu- ja äriruumide
üürimise kohta sätestatut majutusettevõtte ruumide ning puhkamiseks mõeldud ruumide
üürilepingutele tähtajaga mitte üle kolme kuu, samuti muude ruumide ajutiseks kasutamiseks
sõlmitud üürilepingutele.
Selles sättes on sisuliselt viidatud kolmele erinevale võimalusele. Neist kaks esimest hõlmavad
majutusettevõtte ruumide või puhkamiseks mõeldud ruumide üürimist ning nende variantide puhul
sätestab seadus ka konkreetse kolme kuu piiri. Kolmas variant on üldisem ning viitab üldisemalt
muude ruumide ajutisele kasutusele.
Olete enda selgitustaotluses viidanud BGB §-le 549 kui ühele VÕS-i allikale ning viidanud, et
seda on tõlgendatud nii, et oluline ei ole üürisuhte ajaline kestvus, vaid eesmärk kasutada ruumi
ajutiselt. See viide BGB-le ei ole meie hinnangul päris üheselt siia konteksti ülekantav. BGB § 549
viitab lihtsalt ajutisele kasutusele (saksa keeles „Wohnraum, der nur zum vorübergehenden
Gebrauch vermietet ist“), kuid see ei sisalda erinevalt VÕS-st konkreetseid viiteid
majutusettevõttes majutumisele ega ka konkreetset kolme kuu ajalist piiri. See on VÕS-ist selgelt
erinev.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 /
[email protected] / www.mkm.ee
Registrikood 70003158
Arvestades, et VÕS § 272 lg 4 p 1 sisaldab majutusettevõtete ruumide ja puhkamiseks mõeldud
ruumide jaoks spetsiifilist regulatsiooni, tuleks meie hinnangul nende puhul lähtuda sellest.
Kolmas variant ei tuleks sellisel juhul kohaldamisele. Sellega on kooskõlas ka TurS ja
tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (2020) seletuskirjas toodud selgitused, mille
kohaselt kahe seaduse koosmõjus käsitletakse kuni kolm kuud kestvat majutust lühiajaliseks ehk
ajutiseks, mille eesmärk ei ole pakkuda elukohta.
Selline tõlgendus, mille järgi kohalduks VÕS § 272 lg 4 p 1 välistus ka majutusettevõtte ruumide
üle kolme kuu kestval üürimisel, laiendaks meie hinnangul selle välistuse tähendust ja jätaks
üürniku seega oluliselt suuremal määral ilma sellest kaitsest, mis talle VÕS-i eluruumi üürilepingu
sätetega ette nähtud on. See ei oleks meie hinnangul VÕS-i eluruumi üürilepingute reeglite
eesmärkidega kooskõlas.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Kristi Talving
ettevõtlus- ja tarbimiskeskkonna asekantsler
Kati Kikas
625 6328
[email protected]
2 (2)