dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
Otsing›Sotsiaalministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Arvamus eelnõule

Sotsiaalministeerium · 11. juuni 2020
Viit
1.2-5/1756-2
Registreeritud
11. juuni 2020
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Terviseamet
Saabumis/saatmisviis
DVK
Funktsioon
1.2 Õigusloome ja õigusalane nõustamine
Sari
1.2-5 Õigusalane kirjavahetus
Toimik
1.2-5/2020
Vastutaja
Nele Nisu (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Õigusosakond)

Failid

  • 📎7-82052332 09.06.2020 Väljaminev dokument.bdoc584 KB

Sisu (failidest)

ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS Märge tehtud 09.06.2020 Kehtiv kuni 09.06.2025 Alus: AvTS § 35 lg 1 p 3 (1) Teabevaldaja: Terviseamet 09.06.2020 nr 7-8/20/52332 Hädaolukorra seaduse väljatöötamiskavatsuse sisendite kaardistus Lugupeetud Viola Murd Täname teid võimaluse eest anda tagasiside hädaolukorra seadusele ning teha ettepanekuid seaduse muutmiseks. COVID-19 haigestumisega seotud sündmused tõestavad, et parim õppus on reaalne kriis. Ükski õppus ei ole pakkunud sellist kogemust, kui seda on ülemaailmse COVID-19 pandeemiaga kaasnenud, mitmeid kuid väldanud, reaalne kriis. Hädaolukorra seaduse alusel, mis jõustus 2017.a., ei ole seni reaalseid kriise lahendatud. Ühtlasi ei ole ka vabariigi taasiseseisvumisest alates kehtestatud eriolukorda. Terviseametil pole varasemalt olnud vajadust reaalse kriisi lahendamiseks testida asutuse ja kogu tervishoiuvaldkonna kriisisuutlikkust ning pole ka pidanud olema juhtiva asutuse rollis ja lahendama sellise ulatusega kriisi. COVID-19 haigestumisega seotud kriis tõendab, et Eestis on vaja tervikuna üle vaadata senine kriisireguleerimise korraldus ja muuta seda kontseptuaalselt. Arvestades eelnevat asjaolu, esitab terviseamet oma ettepanekud üldises vormis laskumata konkreetsete hädaolukorra seaduse sätete muudatusettepanekuteni. Terviseameti sisend seaduse muutmise planeerimiseks on toodud allpool. Terviseameti teenistujad on valmis eksperttasandil edaspidi panustama seaduse väljatöötamiskavatsuse protsessi. Üldised kriisireguleerimist ja selle õiguskorda puudutavad õpituvastused Kehtivas hädaolukorra seaduses on mitmeid hästi toimivaid komponente, mida on asjakohane rakendada ka edaspidi. Kriisireguleerimise korraldamisel Eestis ja seda reguleeriva õiguskorra edaspidisel muutmisel peaksid säilima hädaolukorra seaduse §-s 3 nimetatud kriisireguleerimise põhimõtted. Ühtlasi on äärmiselt oluline, et ka reaalse kriisi korral neid põhimõtteid järgitaks, st: • iga asutus ja isik vastutab oma valdkonna kriisireguleerimisülesannete täitmise eest; • iga asutus ja isik täidab oma põhitegevusega seotud ülesandeid ka hädaolukorra ja eriolukorra ajal, kui seaduses või teistes õigusaktides ei ole sätestatud teisiti; • kriisireguleerimisülesandeid täidetakse lähimuse põhimõtte kohaselt võimalikult madalal vajalikul tasandil; • hädaolukordade ennetamisel, nendeks valmistumisel ja nende lahendamisel teevad asutused ja isikud koostööd ning pakuvad üksteisele abi. Hädaolukorra seaduse „kriisitrepp“ on hetkel loogiline - sündmus, millel on kriisile iseloomulikud mõjud, võib kujuneda hädaolukorra ohuks ning sealt realiseeruda hädaolukorraks. Sellegi poolest tuleb ette näha, et eriolukorra meetmete rakendamine võib olla teatud juhtudel vajalik ka enne reaalse hädaolukorra tekkimist. Arusaadavalt peavad olema eriolukorras rakendatavad põhiõiguste riivega meetmed selgelt põhjendatud ja proportsionaalsed võimaliku ohuga. COVID-19 kriis tõestas, et pigem pole olemas ideaalseid ühetaolisi kriise. Reeglina puudutab kriis samaaegselt vähemalt mitmeid valdkondi, keerulisemal juhul ka laiemalt ühiskonda tervikuna. Seetõttu tuleb kaaluda valdkonnaüleste kriiside korral kõrgema juhtimistasandi ettenägemist ja selle käivitamist. Kriisi eskalatsioon ei pruugi olla alati sarnane ega klassikaline. Seetõttu tuleb ette näha õiguskorras suurem paindlikkus, sh võimalus põhjendatud juhtudel kuulutada välja erikord (eriolukord) ka ohu ennetamiseks (hetkel seadus seda ei võimalda, kuid selle vajadust nähti). Muude eriseadustega (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus, päästeseadus, korrakaitseseadus jms) on võimalus rakendada kriisimeetmeid teatud piirideni. COVID-19 haigusega seotud kriis tõi välja, et kriisi juhtimiskorraldus eriolukorras on segane ja võetud juhtimisrollid ei vasta ootuspärasele juhtimistasandile. Mitmed kriisis tehtud juhtimisotsused ei kuulu vastavale juhtimistasandile. Eriolukorras on Vabariigi Valitsus kõrgeim juhtimistasand, kes peaks defineerima kriisi lahendamiseks strateegilise põhiülesande ning andma asutustele nende pädevuse järgi ülesande koostada vastav teostuskava. Asutused omakorda tegutsevad kooskõlastatud teostuskava alusel põhiülesande saavutamise eesmärgil. COVID-19 haiguse levikuga seotud kriis ilmestab, et olukorra eskaleerimine võib olla lihtsam kui de-eskaleerimine. See tähendab tungivat vajadust planeerida kriisireguleerimise loomuliku osana ka kriisist taastumine - ühiskonna tavapärase toimimise ning teenuste aktiivne ja sihipärane taastamine, samuti kriisiülesannetega asutuste jt osapoolte kriisivõimekuste aktiivne taastamine. Kriis tõi välja ka riigi tervikliku valmisoleku ja selle planeerimise puudused, sh arusaamise, et pole strateegiliselt määratud ja kokku lepitud, millisel tasemel on riik võtnud eesmärgi kriisideks valmis olla. Kokkuleppelise valmisoleku tasandi defineerimine tähendab, et riik on valmis kõikideks sündmusteks, mis jäävad allapoole valmisoleku tasandit. Olulisemad järeldused  kehtiv kriisireguleerimise õiguskord vajab kontseptuaalset ülevaatamist ning kriisireguleerimine laiapindset terviklikku käsitlust;  ühiskonda tervikuna puudutavate ja valdkonna üleste kriiside puhul detsentraliseeritud kriisijuhtimine ei toimi, sisse tuleb viia tsentraliseeritud juhtimine ja detsentraliseeritud lahendamine korraldus;  viia sisse ühiskondlikest kokkulepetest lähtuv kriisivõimekuse planeerimine. Ettepanekud Kriisireguleerimise kontseptuaalne ja terviklik käsitlus: - tuleb leida ühisosa riigikaitseseaduse ja hädaolukorra seaduse vahel ning võimalusel need integreerida; 2/4 - arvestades riigi väiksust tuleb kaaluda ühtse kriisikorralduse loomist, mis põhineb laiapindsel elanikkonnakaitsel ja riigikaitsel; - tuleb kujundada ühtne kriisireguleerimise poliitika ning määrata selle eest vastutav struktuur (täna Siseministeerium, kuid kaaluda ministeeriumide ülest poliitikakujundamist - nt riigikantselei); - kriisireguleerimisel luua valdkondade ülene tervikvaade poliitikat kujundava struktuuri tasandil (hetkel killustunud); - luua selge sidusus riskide ja valmisolekut tagavate tegevuste vahel (nt killustunud riigi tegevusvarude loomine, elutähtsate teenuste tervikliku toimepidevuse vaate puudumine); - suurendada üksikisiku ja ettevõtte rolli kriisideks valmisolekul – nö laiapindne elanikkonnakaitse; - viia järk-järgult sisse ühiskondlikult oluliste teenuste korraldusse kriisivalmiduse ja toimepidevuse nõue ja määrata nende eest vastutavad ametkonnad/ministeeriumid (hetkel hädaolukorra seaduses kitsas elutähtsate teenuste vaade, katmata on olulised ühiskondlikud teenused). Valmisoleku planeerimine: - planeerida kriisideks valmisolek ja võimekus ühiskondlikust kokkuleppest lähtuvalt, võttes aluseks defineeritud valmisoleku tasandi ja riigi absoluutse kriisivõimekuse (ühiskond peab arvestama ja aktsepteerima ning olema teadlik osast, milleks valmisolek on liialt kulukas ja mida ei üritata saavutada); - luua ühtne riiklik kriisi strateegiadokument (sarnaselt riigikaitse arengukavale ja selle rakendusdokumentidele, hetkel killustunud erinevate valdkondade strateegiadokumentides); - riigi kokkuleppelise valmisoleku tasandi saavutamiseks näha ette eraldi riigieelarve osa ja kinnitada rahastamise pikaaegne strateegia; - kokkuleppelise kriisideks valmisoleku taseme ja võimekuse eelduseks on ühtse riskipildi loomine riigi strateegilisel tasandil (pädevate ametkondade riskianalüüside koond, millest tekib riskide tervikpilt ja valmisoleku loomise prioriteedid koos ajakava ning eelarveplaaniga); - vältida nö silotornides valmisoleku planeerimist ja omavahelist konkureerimist (sh näiteks luua elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamisel sidusstruktuurid). Kriisi juhtimine ja lahendamine: - rakendada tsentraliseeritud kriisijuhtimise kuid detsentraliseeritud kriisilahendamise kontseptsioon; - väiksemahulised kriiside (sündmuste) korral peab jääma selle lahendamise juhtimine valdkonna eest vastutava ameti kohustuseks, kes vajadusel teeb teiste ametkondadega koostööd; - olulise ühiskondliku mõjuga või valdkondade ülese kriis korral peab tekkima kõrgem juhtimistasand (tänases hädaolukorra seaduses ei ole VV-l hädaolukorras või selle ohu korral juhtimisrolli ega volitusi, volitused tekivad alles eriolukorra väljakuulutamisel). - kehtiv hädaolukorra määratlus peaks olema kitsam ja selle lävend kõrgem (hädaolukord on paratamatult sündmus, millel on ulatuslik valdkondade ülene või ühiskondlik mõju, seega peab muutuma ka juhtimistasand); - mistahes juhtimistasandil peab juhtimise roll ja sellega kaasnev vastutus olema terviklik ega saa piirduda üksikkorralduste andmisega kõrgemalt tasandil; 3/4 - kriise saab ja peab lahendama ühe juhtrolli põhiselt, juhtivate tasandite rollid peavad olema selged (strateegiline/operatiivne/taktikaline); - kõrgeima juhtimistasandi ülesanne peab olema defineerida terviklik põhiülesanne, kõik tegevused ja nende eest vastutavad osapooled töötavad välja teostuskavandi, mis peab toetama põhiülesande saavutamist vältides konkureerimist või mittevajalikke tegevusi; - peab kaaluma põhjendatud juhtudel eriolukorra piirangute rakendamise võimalust ohu ennetamiseks ja tagajärgede leevendamiseks; - kriisi tagajärgedega tegelemine ja kriisist väljumine ei ole, kuid peab olema kriisitsükli osana kriisireguleerimisse sisse planeeritud ning toimima kindlaksmääratud juhtimiskorraldusena. (allkirjastatud digitaalselt) Merike Jürilo Peadirektor Martin Kadai 6509859 [email protected] 4/4
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel