ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS
Märge tehtud 09.06.2020
Kehtiv kuni 09.06.2025
Alus: AvTS § 35 lg 1 p 3 (1)
Teabevaldaja: Terviseamet
09.06.2020 nr 7-8/20/52332
Hädaolukorra seaduse väljatöötamiskavatsuse
sisendite kaardistus
Lugupeetud Viola Murd
Täname teid võimaluse eest anda tagasiside hädaolukorra seadusele ning teha ettepanekuid
seaduse muutmiseks.
COVID-19 haigestumisega seotud sündmused tõestavad, et parim õppus on reaalne kriis. Ükski
õppus ei ole pakkunud sellist kogemust, kui seda on ülemaailmse COVID-19 pandeemiaga
kaasnenud, mitmeid kuid väldanud, reaalne kriis. Hädaolukorra seaduse alusel, mis jõustus
2017.a., ei ole seni reaalseid kriise lahendatud. Ühtlasi ei ole ka vabariigi taasiseseisvumisest alates
kehtestatud eriolukorda. Terviseametil pole varasemalt olnud vajadust reaalse kriisi
lahendamiseks testida asutuse ja kogu tervishoiuvaldkonna kriisisuutlikkust ning pole ka pidanud
olema juhtiva asutuse rollis ja lahendama sellise ulatusega kriisi.
COVID-19 haigestumisega seotud kriis tõendab, et Eestis on vaja tervikuna üle vaadata senine
kriisireguleerimise korraldus ja muuta seda kontseptuaalselt. Arvestades eelnevat asjaolu, esitab
terviseamet oma ettepanekud üldises vormis laskumata konkreetsete hädaolukorra seaduse sätete
muudatusettepanekuteni. Terviseameti sisend seaduse muutmise planeerimiseks on toodud
allpool. Terviseameti teenistujad on valmis eksperttasandil edaspidi panustama seaduse
väljatöötamiskavatsuse protsessi.
Üldised kriisireguleerimist ja selle õiguskorda puudutavad õpituvastused
Kehtivas hädaolukorra seaduses on mitmeid hästi toimivaid komponente, mida on asjakohane
rakendada ka edaspidi. Kriisireguleerimise korraldamisel Eestis ja seda reguleeriva õiguskorra
edaspidisel muutmisel peaksid säilima hädaolukorra seaduse §-s 3 nimetatud kriisireguleerimise
põhimõtted. Ühtlasi on äärmiselt oluline, et ka reaalse kriisi korral neid põhimõtteid järgitaks, st:
• iga asutus ja isik vastutab oma valdkonna kriisireguleerimisülesannete täitmise eest;
• iga asutus ja isik täidab oma põhitegevusega seotud ülesandeid ka hädaolukorra ja
eriolukorra ajal, kui seaduses või teistes õigusaktides ei ole sätestatud teisiti;
• kriisireguleerimisülesandeid täidetakse lähimuse põhimõtte kohaselt võimalikult madalal
vajalikul tasandil;
• hädaolukordade ennetamisel, nendeks valmistumisel ja nende lahendamisel teevad
asutused ja isikud koostööd ning pakuvad üksteisele abi.
Hädaolukorra seaduse „kriisitrepp“ on hetkel loogiline - sündmus, millel on kriisile iseloomulikud
mõjud, võib kujuneda hädaolukorra ohuks ning sealt realiseeruda hädaolukorraks. Sellegi poolest
tuleb ette näha, et eriolukorra meetmete rakendamine võib olla teatud juhtudel vajalik ka enne
reaalse hädaolukorra tekkimist. Arusaadavalt peavad olema eriolukorras rakendatavad põhiõiguste
riivega meetmed selgelt põhjendatud ja proportsionaalsed võimaliku ohuga.
COVID-19 kriis tõestas, et pigem pole olemas ideaalseid ühetaolisi kriise. Reeglina puudutab kriis
samaaegselt vähemalt mitmeid valdkondi, keerulisemal juhul ka laiemalt ühiskonda tervikuna.
Seetõttu tuleb kaaluda valdkonnaüleste kriiside korral kõrgema juhtimistasandi ettenägemist ja
selle käivitamist. Kriisi eskalatsioon ei pruugi olla alati sarnane ega klassikaline. Seetõttu tuleb
ette näha õiguskorras suurem paindlikkus, sh võimalus põhjendatud juhtudel kuulutada välja
erikord (eriolukord) ka ohu ennetamiseks (hetkel seadus seda ei võimalda, kuid selle vajadust
nähti). Muude eriseadustega (nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus, päästeseadus,
korrakaitseseadus jms) on võimalus rakendada kriisimeetmeid teatud piirideni.
COVID-19 haigusega seotud kriis tõi välja, et kriisi juhtimiskorraldus eriolukorras on segane ja
võetud juhtimisrollid ei vasta ootuspärasele juhtimistasandile. Mitmed kriisis tehtud
juhtimisotsused ei kuulu vastavale juhtimistasandile. Eriolukorras on Vabariigi Valitsus kõrgeim
juhtimistasand, kes peaks defineerima kriisi lahendamiseks strateegilise põhiülesande ning andma
asutustele nende pädevuse järgi ülesande koostada vastav teostuskava. Asutused omakorda
tegutsevad kooskõlastatud teostuskava alusel põhiülesande saavutamise eesmärgil.
COVID-19 haiguse levikuga seotud kriis ilmestab, et olukorra eskaleerimine võib olla lihtsam kui
de-eskaleerimine. See tähendab tungivat vajadust planeerida kriisireguleerimise loomuliku osana
ka kriisist taastumine - ühiskonna tavapärase toimimise ning teenuste aktiivne ja sihipärane
taastamine, samuti kriisiülesannetega asutuste jt osapoolte kriisivõimekuste aktiivne taastamine.
Kriis tõi välja ka riigi tervikliku valmisoleku ja selle planeerimise puudused, sh arusaamise, et pole
strateegiliselt määratud ja kokku lepitud, millisel tasemel on riik võtnud eesmärgi kriisideks valmis
olla. Kokkuleppelise valmisoleku tasandi defineerimine tähendab, et riik on valmis kõikideks
sündmusteks, mis jäävad allapoole valmisoleku tasandit.
Olulisemad järeldused
kehtiv kriisireguleerimise õiguskord vajab kontseptuaalset ülevaatamist ning
kriisireguleerimine laiapindset terviklikku käsitlust;
ühiskonda tervikuna puudutavate ja valdkonna üleste kriiside puhul detsentraliseeritud
kriisijuhtimine ei toimi, sisse tuleb viia tsentraliseeritud juhtimine ja detsentraliseeritud
lahendamine korraldus;
viia sisse ühiskondlikest kokkulepetest lähtuv kriisivõimekuse planeerimine.
Ettepanekud
Kriisireguleerimise kontseptuaalne ja terviklik käsitlus:
- tuleb leida ühisosa riigikaitseseaduse ja hädaolukorra seaduse vahel ning võimalusel
need integreerida;
2/4
- arvestades riigi väiksust tuleb kaaluda ühtse kriisikorralduse loomist, mis põhineb
laiapindsel elanikkonnakaitsel ja riigikaitsel;
- tuleb kujundada ühtne kriisireguleerimise poliitika ning määrata selle eest vastutav
struktuur (täna Siseministeerium, kuid kaaluda ministeeriumide ülest
poliitikakujundamist - nt riigikantselei);
- kriisireguleerimisel luua valdkondade ülene tervikvaade poliitikat kujundava struktuuri
tasandil (hetkel killustunud);
- luua selge sidusus riskide ja valmisolekut tagavate tegevuste vahel (nt killustunud riigi
tegevusvarude loomine, elutähtsate teenuste tervikliku toimepidevuse vaate
puudumine);
- suurendada üksikisiku ja ettevõtte rolli kriisideks valmisolekul – nö laiapindne
elanikkonnakaitse;
- viia järk-järgult sisse ühiskondlikult oluliste teenuste korraldusse kriisivalmiduse ja
toimepidevuse nõue ja määrata nende eest vastutavad ametkonnad/ministeeriumid
(hetkel hädaolukorra seaduses kitsas elutähtsate teenuste vaade, katmata on olulised
ühiskondlikud teenused).
Valmisoleku planeerimine:
- planeerida kriisideks valmisolek ja võimekus ühiskondlikust kokkuleppest lähtuvalt,
võttes aluseks defineeritud valmisoleku tasandi ja riigi absoluutse kriisivõimekuse
(ühiskond peab arvestama ja aktsepteerima ning olema teadlik osast, milleks
valmisolek on liialt kulukas ja mida ei üritata saavutada);
- luua ühtne riiklik kriisi strateegiadokument (sarnaselt riigikaitse arengukavale ja selle
rakendusdokumentidele, hetkel killustunud erinevate valdkondade
strateegiadokumentides);
- riigi kokkuleppelise valmisoleku tasandi saavutamiseks näha ette eraldi riigieelarve osa
ja kinnitada rahastamise pikaaegne strateegia;
- kokkuleppelise kriisideks valmisoleku taseme ja võimekuse eelduseks on ühtse
riskipildi loomine riigi strateegilisel tasandil (pädevate ametkondade riskianalüüside
koond, millest tekib riskide tervikpilt ja valmisoleku loomise prioriteedid koos ajakava
ning eelarveplaaniga);
- vältida nö silotornides valmisoleku planeerimist ja omavahelist konkureerimist (sh
näiteks luua elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamisel sidusstruktuurid).
Kriisi juhtimine ja lahendamine:
- rakendada tsentraliseeritud kriisijuhtimise kuid detsentraliseeritud kriisilahendamise
kontseptsioon;
- väiksemahulised kriiside (sündmuste) korral peab jääma selle lahendamise juhtimine
valdkonna eest vastutava ameti kohustuseks, kes vajadusel teeb teiste ametkondadega
koostööd;
- olulise ühiskondliku mõjuga või valdkondade ülese kriis korral peab tekkima kõrgem
juhtimistasand (tänases hädaolukorra seaduses ei ole VV-l hädaolukorras või selle ohu
korral juhtimisrolli ega volitusi, volitused tekivad alles eriolukorra väljakuulutamisel).
- kehtiv hädaolukorra määratlus peaks olema kitsam ja selle lävend kõrgem
(hädaolukord on paratamatult sündmus, millel on ulatuslik valdkondade ülene või
ühiskondlik mõju, seega peab muutuma ka juhtimistasand);
- mistahes juhtimistasandil peab juhtimise roll ja sellega kaasnev vastutus olema
terviklik ega saa piirduda üksikkorralduste andmisega kõrgemalt tasandil;
3/4
- kriise saab ja peab lahendama ühe juhtrolli põhiselt, juhtivate tasandite rollid peavad
olema selged (strateegiline/operatiivne/taktikaline);
- kõrgeima juhtimistasandi ülesanne peab olema defineerida terviklik põhiülesanne, kõik
tegevused ja nende eest vastutavad osapooled töötavad välja teostuskavandi, mis peab
toetama põhiülesande saavutamist vältides konkureerimist või mittevajalikke tegevusi;
- peab kaaluma põhjendatud juhtudel eriolukorra piirangute rakendamise võimalust ohu
ennetamiseks ja tagajärgede leevendamiseks;
- kriisi tagajärgedega tegelemine ja kriisist väljumine ei ole, kuid peab olema kriisitsükli
osana kriisireguleerimisse sisse planeeritud ning toimima kindlaksmääratud
juhtimiskorraldusena.
(allkirjastatud digitaalselt)
Merike Jürilo
Peadirektor
Martin Kadai
6509859
[email protected]
4/4