Saatja: Diabeedispetsialistid <
[email protected]>
Saadetud: 16.06.2020 15:42
Adressaat: Tanel Kiik <
[email protected]>
Teema: Toetuse avaldus
Lugupeetud Tanel Kiik, Edastame toetuskirja Eesti Lastearstide Seltsi
ettepanekule määrata 1. tüüpi diabeeti põdevatele lastele haiguse
diagnoosimisel puue.Lugupidamisega,Urmeli Katus ja Maarja RandväliMTÜ
Diabeedispetsialistid
16. juuni 2020
Tanel Kiik
Sotsiaalministeerium
Suur-Ameerika 1, Tallinn, 10129
Eestis diabeediõdesid koondav ühing MTÜ Diabeedispetsialistid soovib avaldada toetust Eesti
Lastearstide Seltsi ettepanekule määrata 1. tüüpi diabeeti põdevatele lastele haiguse
diagnoosimisel puue. Soovime väljendada sügavat muret situatsiooni üle, kus Eestis jäeti alla
16 aastasele lapsele puue määramata.
1. tüüpi diabeet on autoimmuunse taustaga krooniline haigus mille korral organism ründab
kõhunäärmes asuvaid insuliini tootvaid beeta-rakke. Enne insuliini kasutuselevõttu 1922.
aastal oli 1. tüüpi diabeeti põdeva inimese eluiga pärast diagnoosi keskmiselt üks aasta.
Tänapäeval on võimalik 1. tüüpi diabeeti edukalt ravida eeldusel et patsiendile on kättesaadav
nii insuliin kui ka veresuhkru jälgimiseks vajalikud seadmed ja tarvikud ning nii diabeeti põdev
patsient kui ka tema sotsiaalne võrgustik (vanemad, sõbrad, õpetajad jt) omavad piisavalt
teadmisi ja oskusi nii igapäevaelu kui ka eriolukordadega hakkama saamiseks.
1. tüüpi diabeedi ravi eesmärgiks on võimalikult täpne insuliini manustamine, et hoida
veresuhkru sisaldus normi piires ilma suurte kõikumisteta. Ohtlik on nii madal kui ka kõrge
veresuhkur. Madal veresuhkur võib ilma kiire reageerimiseta lõppeta surmaga, kõrge
veresuhkur viib diabeedi tüsistuste ja lõpuks töövõime kaotuseni. Insuliini täpne
manustamine on aga keeruline. Arvesse tuleb võtta sealhulgas nii hetke veresuhkru väärtust,
söögis sisalduvate süsivesikute, rasvade ja valkude hulka, planeeritavat füüsilist aktiivsust.
Lisaks mõjutavad veresuhkru väärtust haigestumine, ärevus ja stress, hormonaalsed
muutused menstruatsiooni ajal jne. Arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et kõrget veresuhkru taset
inimene üldjuhul ei tunneta, aitab ainult veresuhkru mõõtmine. Normist madalamat
veresuhkrut (hüpoglükeemia) esialgu üldjuhul tunnetatakse, mida rohkem aga inimesel
hüpoglükeemiat esineb seda madalamatel veresuhkru väärtustel inimene ohuolukorda
tundma hakkab. Selline olukord võib lõpuks viia aga eluohtliku hüpoglükeemia episoodini.
Pidevad hüpoglükeemia episoodid viivad kognitiivse võimekuse (mõtlemin, mälu, tähelepanu
jt) languseni jällegi mõjutades 1. tüüpi diabeeti põdeva lapse hakkamasaamist nii hariduse
omandamisel kui ka tulevasel tööturul.
Eelkooliealiste laste hulgas on probleemiks ka see, et laps ei oska ennast veel piisavalt
väljendada ja ohtlikust olukorrast märku anda. Öise hüpoglükeemia puhul, sõltumata
vanusest, vajab laps veresuhkru kontrolli alla saamisel kõrvalise isiku abi.
Nagu ka Euroopa komisjoni 2019. aasta raportist selgub moodustab Eestis omaosalus
tervishoiukuludest 23,6%, mis on suurem kui Euroopa Liidu keskmine 15,8%. Puudega
kaasnev rahaline toetus aitab peredel katta kulusid mis on seotud arsti vastuvõttudel käimise
ja tarvikute soetamisega. Puue tagab ligipääsu vajalikele teenustele, mis võimaldavad 1. tüüpi
diabeeti põdeva lapse vanematel ja teistel sotsiaalvõrgustiku liikmetel saada vajalikke
koolitusi igapäevaelu ja eriolukordadega toimetulemiseks, psühholoogilist tuge ja abikätt
koolieelsesse lasteasutusse tugiisiku näol.
Ei ole oluline kuidas me oma riigis asju nimetame – kas puudeks või erivajaduseks. Kui me
soovime et 1. tüüpi diabeeti põdevate laste vanemad ja tulevikus ka laps ise oleksid aktiivsed
liikmed tööturul tuleb meil nendele vajalikku tuge pakkuda.
Lugupidamisega,
Urmeli Katus ja Maarja Randväli
MTÜ Diabeedispetsialistid
[email protected]
www.diabeedispetsialistid.ee