Villu Kõve Teie 05.01.2021 nr 5-20-10/2
Riigikohus
[email protected] Meie 01.02.2021 nr 9-2/210171/2100617
Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-20-10
Austatud Villu Kõve
Palusite õiguskantsleri arvamust põhiseaduslikkuse järelevalve asjas, mis puudutab seaduslikult
Eestisse saabunud Ukraina hooajatööliste õigust kohtus vaidlustada enda Eestist väljasaatmine.
Leian, et välismaalaste seaduse (VMS) § 10018 koostoimes VMS § 10010 lõikega 1 ja § 10013
lõikega 2 on vastuolus põhiseaduse §-ga 15 osas, milles need välistavad riigis viibimise aja
ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamise halduskohtus. Põhiseaduse §-de 9 ja 15 kohaselt on
kõikidel, kes viibivad Eesti Vabariigis, õigus pöörduda kohtusse, kui nad tunnevad, et nende õigusi
on rikutud.
Kohtukaebeõiguse tuumaks on nõue, et inimesel peab olema õigus pöörduda oma õiguste kaitseks
kohtusse, s.h väljasaatmise vaidlustamiseks. Selle põhiõiguse kasutamisele võib Riigikogu seada
tingimusi, kuid ei tohi täielikult välistada õiguste kohtulikku kaitset. Niisiis ei saa ühelgi juhul olla
proportsionaalne kohtukaebeõiguse täielik puudumine.
Kohtukaebeõiguse eesmärk on tagada nii põhiõiguste kui ka muudest õigusaktidest tulenevate
õiguste kaitse. Nii-öelda viisaotsused, mille hulka on välismaalaste seaduses loetud ka viisavaba
viibimisaja ennetähtaegne lõpetamine, on tänapäeva ühiskonnas õiguslikud otsused, mitte riigi
suvaotsused. Seetõttu peab ka sellistes asjades olema tagatud kohtuliku kontrolli võimalus.
I. Asjaolude lühikirjeldus
1. Ukraina hooajatöötajad viibisid Eestis viisavaba viibimisõiguse alusel Euroopa Parlamendi ja
nõukogu 14.11.2018 määruse 2018/1806 kohaselt. Selles määruses on loetletud kolmandad riigid,
kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud
on sellest nõudest vabastatud (kodifitseeritud). Väidetavalt rikkusid Ukraina hooajatöötajad pärast
Eestisse saabumist eneseisolatsiooni tingimusi. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) lõpetas
07.08.2020 koostatud teatistega nende viisavaba viibimisaja ennetähtaegselt VMS § 52 lg 1 p 7 ja
lg 4 p 2 alusel. Kaebajate esindaja esitas PPA-le avalduse, milles palus tühistada PPA 07.08.2020
otsused. PPA jättis 12.08.2020 sellekohased taotlused rahuldamata.
2
2. Kaebajad esitasid 12.08.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palusid PPA 07.08.2020
teatised tühistada. Tartu Halduskohus tagastas 13.08.2020 määrusega kaebuse
halduskohtumenetluse seadustiku § 121 lg 1 p 1 alusel, kuna vaidluse lahendamine ei ole
halduskohtu pädevuses. Halduskohus jättis kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata.
Halduskohus leidis, et kõnealuste otsuste vaidlustamiseks näeb välismaalaste seadus ette erikorra
ning neid otsuseid ei saa vaidlustada halduskohtus.
3. Ringkonnakohus leidis, et VMS §-s 10018 sätestatud halduskohtusse pöördumise keeld
kohaldub ka viisavaba viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuste suhtes, sest vastava
seadusemuudatuse eesmärk oli kehtestada ühtne menetlus kõigi viisaotsuste vaidlustamiseks (sh
viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja
pikendamisest keeldumise ja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse vaidlustamiseks (otsuse
p 15−16)). Kohus leidis, et vaidlustamist puudutavad VMS normid ei ole viisavaba viibimisaja
ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamist puudutavas osas otseselt seotud Euroopa Liidu õigusega,
kuigi Euroopa Liidu põhiõiguste hartast tulenev õigus tõhusale õiguskaitsele on liidu õiguse
üldpõhimõte. Ringkonnakohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks VMS § 10018
koosmõjus § 10010 lg-ga 1 ja § 10013 lg-ga 2 osas, milles need välistavad viibimisaja ennetähtaegse
lõpetamise vaidlustamisel kaebuse esitamise halduskohtule.
II. Vaidlustatud õigusnormid
4. VMS § 10018. Avalduse alusel tehtud otsuse vaidlustamine
Avalduse alusel tehtud otsuse peale ei saa esitada uut avaldust ega kaebust halduskohtule.
§ 10010. Vaidlustamise käigus tehtud otsuse edasikaebamine
(1) Viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja
pikendamisest keeldumise ja viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse vaidlustamise käigus
tehtud otsuse peale võib välismaalane esitada avalduse viisa andmisest keeldumise, viisa
tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja pikendamisest keeldumise ja viibimisaja
ennetähtaegse lõpetamise otsuse teistkordseks läbivaatamiseks (edaspidi käesolevas
alljaotises avaldus) 30 päeva jooksul käesoleva seaduse §-s 1001 nimetatud avalduse alusel tehtud
otsuse teatavaks tegemise päevast arvates
§ 10013. Avalduse esitamise koht
[…]
(2) Kui viisa andmisest keeldumise, viisa tühistamise, viisa kehtetuks tunnistamise, viibimisaja
pikendamisest keeldumise või viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse tegi Politsei- ja
Piirivalveamet või Kaitsepolitseiamet, esitatakse avaldus Siseministeeriumile.
III. Vaidlustatud sätete asjassepuutuvus
5. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 järgi peab säte, mille
põhiseaduspärasust Riigikohus kohtu taotlusel hindab, olema põhivaidluse lahendamisel
asjassepuutuv. See tähendab, et kohus peaks asja lahendades asjassepuutuva normi põhiseadusele
mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral.1
1
RKPJKo 03.07.2008, nr 3-4-1-9-08, p 16.
3
6. VMS § 10018 on asjakohane norm. Selle sätte tõttu ei ole võimalik vaidlustada viisavaba
viibimise ennetähtaegse lõpetamise otsust kohtus.
7. Tartu Ringkonnakohus tunnistas põhiseadusega vastuolus olevaks VMS § 10018 koosmõjus
VMS § 10010 lg-ga 1 ja § 10013 lg-ga 2 osas, milles need välistavad viibimisaja ennetähtaegse
lõpetamise vaidlustamise halduskohtus. Sellega tunnistas Tartu Ringkonnakohus põhiseadusega
vastuolus olevaks ka VMS § 10010 lg 1 ja § 10013 lg 2 osas, milles nendes sätetes kehtestatud
tingimused takistavad halduskohtusse pöördumist. Kõnealuses asjas ei ole aga üheselt selge,
milline on nende sätete mõju juhul, kui inimene otsustab mitte piirduda vaid negatiivse viisaotsuse
haldusesisese vaidlustamisega, vaid soovib pöörduda õiguste kaitseks kohtusse. Samas on see
küsimus oluline, sest kõnealusel juhul pöördusid taotlejad halduskohtusse pärast seda, kui olid
viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse peale esitanud vaide PPA-le, esitamata teist avaldust
Siseministeeriumile. Seetõttu peatun nende sätete kohaldamise küsimusel pikemalt.
8. Tartu Ringkonnakohus leidis, et kehtiv seadus ei võimalda minna mööda ettenähtud
vaidlustamise regulatsioonist, mis näeb ette haldusorganile esimese avalduse esitamise (otsuse
p 17). Samas leidis ringkonnakohus, et VMS §-dest 1001−10019 ei tulene kohustuslikku
kaheastmelist vaidlustusmenetlust (otsuse p 19). Ringkonnakohtu hinnangul võib vaid eeldada, et
isik läbib oma õiguste kaitseks mõlemad vaidlustusmenetluse astmed, kuid sellist kohustust
inimesel ei ole. Ringkonnakohus tõi esile, et „kaebajatel on võimalik tugineda seadusesätte
põhiseadusevastasusele ja ületada sel teel takistus, mis ei võimalda neil oma õigusi tõhusalt kaitsta,
ilma et nad peaksid selleks eelnevalt läbima kõik viisavaba viibimisaega puudutavate otsuste
vaidlustamise erikorras ettenähtud vaidlustusetapid“ (samas).
9. Tekib küsimus, millele tuginedes on ringkonnakohus leidnud, et vähemalt ühe vaidlustusastme
läbimine on enne kohtusse pöördumist kohustuslik, kuid teise astme läbimine on vabatahtlik.
Kõnealuses kontekstis ei ole võimalik välja selgitada, mida Riigikogu on taotlenud, kehtestades
teise vaidlustusastme läbimise kohustuslikkuse, sest kehtivas seaduses on vaidlustuskord
kehtestatud lähtudes eeldusest, et kohtukaebeõigust inimestele viisaasjades ei võimaldata. Samas
on selge, et seaduse peamised rakendajad on pidanud kaheastmelise vaidlustuskorra läbimist
kohustuslikuks. Nii-öelda teise astme haldusesisese vaidlustamiskorra läbimise (kõnealusel juhul
Siseministeeriumi poole pöördumise) kohustuslikkust toetab kaudselt ka Siseministeeriumi välja
töötatud eelnõu, mille kohaselt on kavas edaspidi viisaasjades ette näha kohtukaebeõiguse
kehtestamine (eelnõud ei ole algatatud).2 Eelnõus on säilitatud nõue, et kuigi inimesele antakse
võimalus vaidlustada viisaotsuseid kohtus, peab ta enne seda läbima kaheastmelise haldusesisese
vaidlustamise korra. Seletuskirjas on märgitud, et tegemist on kohustusliku kaheastmelise
haldusesisese vaidemenetlusega.3
10. Kõnealusel juhul ei ole alust pidada haldusesisest vaidlustamiskorda tervikuna
põhjendamatuks ja seega põhiseadusega vastuolus olevaks. Statistikast nähtub, et esimese
vaidlustusastme tulemusena on algset otsust muudetud väga paljudel juhtudel: 2019. aastal
rahuldati 259 vaidest 76, 2018. aastal 159 vaidest 52, 2017. aastal 132 vaidest 38, 2016. aastal
111 vaidest 59, 2015. aastal 100 vaidest 43, 2014. aastal 81 vaidest 23 ning 2013. aastal 175 vaidest
55.4 Samas, teises astmes rahuldati vaid üksikud kaebused.5 Niisiis võib ülemääraseks pidada just
seda, kui inimene peaks enne kohtukaebeõiguse realiseerimist läbima kaks haldusesisest
2
Välismaalaste seaduse muutmise seaduse (viisavaide otsuse kohtukaebeõigus) eelnõu seletuskiri, EIS toimik nr 18-
0235 (eelnõu materjalid seisuga 27.04.2020).
3
Samas, lk 1, 3, 7.
4
Samas, lk 7.
5
Samas.
4
vaidlustusastet. Inimese jaoks on moraalselt koormav, kui tegemist on mitte lihtsalt võimaluse,
vaid kohustusliku menetlusliku sammuga, mille peab teistkordselt läbima enne kohtusse
pöördumist. See muudab ühtlasi menetluse pikemaks, sest see võtab aega, ja sellega kaasneb
riigilõivu tasumise kohustus. Seetõttu on kõnealusel juhul VMS 10010 lg 1 ja § 10013 lg 2
asjakohasteks normideks just selle tõttu, et teise haldusevälise vaidlustusastme läbimise kohustus
võib olla ülemäärane piirang, mis takistab kohtukaebeõiguse teostamist (kõnealust küsimust on
käsitletud kirja p-des 36 jj).
11. Asjaolu, et seaduses on kehtestatud õiguskaitsevahendite kasutamise tingimused ebapiisavalt
või ebaselgelt, ei saa olla takistuseks kohtukaebeõiguse kasutamiseks. Õigupoolest ei sätesta VMS
sõnaselgelt, et viisavaba viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsust ei või halduskohtus
vaidlustada (samas nähtub see seisukoht seletuskirjast ning kohtud ei ole seni kaebeõiguse
olemasolu tunnustanud). See tuleneb VMS sätetest vaid tõlgendamise teel, mis ei vasta täidesaatva
võimu otsuste vaidlustamise korra erilise õigusselguse nõudele. Riigikohus on leidnud, et isiku
õigusi piirava täitevvõimu otsuse kohtus vaidlustamise tingimused ja kord peavad olema sätestatud
seaduse tekstis sedavõrd selgelt, et sellest saab põhijoontes aru ka kõrvalise abita ja kohtupraktikat
uurimata.6 Seetõttu ei või need menetluslikud ebamäärasused takistada põhiseaduslikkuse
järelevalve asjas seisukoha kujundamist.
12. Eeltoodut arvestades leian, et ka VMS § 10010 lg 1 ja § 10013 lg 2 on asjakohased normid, sest
VMS sätteid on võimalik tõlgendada viisil, et seadus näeb ette kohustuse läbida kaheastmeline
haldusesisene vaidlustamiskord enne kohtusse pöördumist.
IV. Piiratav põhiõigus ja piirangu kooskõla põhiseadusega
13. Kõnealused sätted piiravad õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kohtusse
pöördumisele seatud kitsendused piiravad üldist põhiõigust tõhusale õiguskaitsele ja ausale
õigusemõistmisele vastavalt põhiseaduse § 15 lg-le 1.7
Piiratav põhiõigus
14. Põhiseaduse § 15 lg 1 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise
korral kohtusse. Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva
seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. Põhiseaduse §-st 15
tulenev kohtusse pöördumise õigus on põhiõigus, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku
kaitse.8
15. Riigikohus on selle õiguse sisustamisel tuginenud ka põhiseaduse §-dele 13 ja 14. Riigikohus
on sedastanud, et „PS §-des 13-15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust
pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua
põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse“.9
Nende menetluslike põhiõiguste eesmärk on ühtlasi tagada, et inimesed saaksid teostada ja leida
kaitset oma muudele põhiõigustele. Selleks on seadusandjal kohustus kehtestada õigusnormid, mis
tagavad tõhusa võimaluse isikul oma õigusi kohtus kaitsta, samuti õigusemõistmise õigluse.10
6
RKÜKo 16.05.2008, nr 3-1-1-88-07, p 31.
7
RKPJKo 07.02.2014, nr 3-4-1-38-13, p 25.
8
RKÜKo 06.03.2012, nr 3-2-1-67-11, p 21.
9
RKÜKo 06.03.2012, nr 3-2-1-67-11, p 21.
10
RKPJKo 07.02.2014, nr 3-4-1-38-13, p 26.
5
Riigikohus on nentinud, et kaebepõhiõigus peab tagama kohase kohtumenetluse kaudu muude
õiguste lünkadeta ja tõhusa kaitse ja see väljendab koostoimes PS §-ga 14 laiemat ja
fundamentaalsemat põhiõigust kohtulikule kaitsele.11
16. Kohtusse pöördumise õigus tagab, et sõltumatu organ annab hinnangu sellele, kas inimese
õigusi on haldusorgani tegevusega rikutud. Haldusesisese vaidlustamise kaudu ei ole võimalik
saada sõltumatut otsust selle suhtes, kas haldusorgani tegevus on olnud õiguspärane.
17. Kohtukaebeõiguse kaitseala ei piirdu õigusriigis vaid põhiõiguste kaitsega. Kohtukaebeõiguse
kaudu peavad olema kaitstavad ka teistes õigusaktides ettenähtud õigused.12
18. Põhiõigused laienevad ka Eestis viibivatele välismaalastele (põhiseaduse § 9 lg 1). Kõnealusel
juhul viibisid inimesed Eestis ning PPA lõpetas ennetähtaegselt nende viisavaba viibimisaja.
19. Põhiõiguste piiranguga on tegemist juhul, kui põhiõiguse kaitseala mõjutatakse ebasoodsalt.
Ebasoodne mõjutamine on nii kohtusse pöördumise õiguse välistamine kui ka seadusega ette
nähtud kohustuslik kohtueelne vaidlustamismenetlus.
Viisaotsuste õiguslik iseloom
20. Kohtukaebeõiguse eesmärk pole ainult põhiõiguste kaitsmine, vaid ka muude õigusaktidega
tagatud õiguste kaitse. Õigusaktidega on määratud kindlaks nii viisavaba viibimise tingimused
ning viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise kui ka viisaotsuste tegemise õiguslikud alused. Näiteks
viisaotsuste tegemisel on üks olulisi õigusakte Euroopa Liidu viisaeeskiri. Viisaeeskiri ei kehtesta
mitte ainult menetluskorda, vaid ka viisa andmise sisulised tingimused ja keeldumise alused.
Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et viisaeeskirjas on ammendavalt määratletud viisa
väljastamisest keeldumise alused.13 Samuti on viisaotsuste tegemise õiguslikud alused
reguleeritud Eesti õigusaktides. Niisiis on tegemist haldusotsustega, mida tuleb teha vastavalt
õigusaktides sätestatud õigusnormidele. Seega peab olema tagatud ka kohtuliku kontrolli võimalus
selle üle, kas otsuste tegemisel on vastavaid õigusakte järgitud. Ka Euroopa Kohus on sedastanud,
et viisaasjades peab riik tagama kohtuliku kaebeõiguse. Euroopa Liidu viisaeeskirja art 32 lg 3
sätestab, et „taotlejal, kellele keelduti viisat andmast, on õigus otsus vaidlustada. Kaebus esitatakse
taotluse kohta lõpliku otsuse teinud liikmesriigi vastu kooskõlas nimetatud liikmesriigi siseriikliku
õigusega. […]“. Euroopa Kohus leidis, et „viisaeeskirja artikli 32 lõiget 3 koosmõjus harta
artikliga 47 tuleb tõlgendada nii, et see kohustab liikmesriike ette nägema viisa andmisest
keeldumise otsuste vaidlustamise menetluse, mille üksikasjalikud eeskirjad tuleb kehtestada iga
liikmesriigi õiguskorras, järgides sealjuures võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid. See menetlus
peab teatavas menetlusstaadiumis tagama kohtus vaidlustamise võimaluse“.14 Kohus osundas, et
kohtul peab seejuures olema pädevus lahendada kõiki asjassepuutuvaid küsimusi.15 Olulist
muudatust viisaotsuste käsitlemisel tähistab ühtlasi see, et Euroopa Kohus on toonud esile
põhjendamiskohustuse olulisuse ka viisaotsuste tegemisel. Euroopa Liidu viisaeeskirja kohaselt
tehakse otsus viisa andmisest keeldumise kohta ning selle põhjused edastatakse taotlejale,
kasutades määruse VI lisas esitatud standardvormi. Euroopa Kohus sedastas, et Euroopa Liidu
põhiõiguste harta artikkel 41 väljendab liidu õiguse üldpõhimõtet, mis on kohaldatav ka
11
I. Pilving. Põhiseaduse § 15 kommentaar 1. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2020.
12
I. Pilving. Põhiseaduse § 15 kommentaar 25. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2020.
13
EKo 19.12.2013, C-84/12, Koushkaki, p 37−38, 47, 55−57, 77; EKo (suurkoda) 24.11.2020, nr C-225/19 ja C-
226/19, p 35. Kohus märkis samas, et haldusorganil on vastavate asjaolude hindamisel lai kaalutlusruum (EKo
19.12.2013, C-84/12, Koushkaki, p 60).
14
EKo 13.12.2017, C-403/16, El Hassani, p 42; EKo (suurkoda) 24.11.2020, nr C-225/19 ja C-226/19, p 42.
15
EKo 13.12.2017, C-403/16, El Hassani, p 39.
6
liikmesriikide suhtes, kui nad rakendavad Euroopa Liidu õigust, ning selle kohaselt hõlmab hea
haldus haldusasutuse kohustust oma otsuseid põhjendada. Euroopa Kohus märkis, et on „harta
artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhususe eeldus, et asjasse puutuv isik saab tutvuda tema
suhtes tehtud otsuse põhjendustega, lugedes kas otsust ennast või saades oma sellekohase taotluse
põhjal teada selle põhjendused, kusjuures pädev kohus võib asjaomaselt ametiasutuselt nõuda
kõnealuste põhjenduste teatavaks tegemist, et võimaldada asjaomasel isikul kaitsta oma õigusi
parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on otstarbekas
pöörduda pädevasse kohtusse, kui ka täielikult võimaldada viimati nimetatud kohtul kontrollida
käsitletava riigisisese otsuse seaduslikkust“. Kohus leidis, et harta artiklis 47 sätestatud õigus
tõhusale õiguskaitsevahendile nõuab, et taotleja peab teadma selle otsuse aluseks olevat
konkreetset keeldumispõhjust. Selle tõttu on liikmesriik kohustatud viisaeeskirjast tuleneva
keeldumispõhjuse kohaldamise korral täpsustama standardvormi rubriigis „Märkused“, milline
liikmesriik või millised liikmesriigid on esitanud vastuväite viisa andmisele, ja märkima sellel
vastuväitel põhineva konkreetse keeldumispõhjuse, millele lisatakse vajaduse korral nimetatud
vastuväite põhjenduste sisu.16
21. Viisavaba viibimise õigust reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14.11.2018 määrus
2018/1806, milles loetletakse kolmandad riigid, mille kodanikel peab välispiiride ületamisel olema
viisa, ja need kolmandad riigid, mille kodanikud on sellest nõudest vabastatud. Selle art 4 lg 1
sätestab, et määruse II lisas loetletud kolmandate riikide kodanikud vabastatakse artikli 3 lõikes 1
sätestatud nõudest viibimise puhul, mis ei ületa 90 päeva mis tahes 180-päevase ajavahemiku
jooksul. Seega tagab see õigusakt inimestele määruses sätestatud tingimustel õiguse riiki siseneda
viisavaba viibimise ajal, mitte ei ole tegemist halduse diskretsiooniotsusega.
22. Kui haldusorgan lõpetab ennetähtaegselt viisavaba viibimise õiguse, siis sekkutakse määrusest
2018/1806 tulenevasse õigusesse. VMS § 52 lg-s 1 on reguleeritud viibimisaja ennetähtaegse
lõpetamise õiguslikud alused. VMS § 52 lg 2 p 7 alusel võib viibimisaja ennetähtaegselt lõpetada
juhul, kui välismaalane võib kujutada ohtu Euroopa Liidu mis tahes liikmesriigi avalikule korrale,
riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või rahva tervisele. Sellise olukorraga on tegemist
ennekõike juhul, kui välismaalast on karistatud süüteo eest või tema suhtes esineb mõni
sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olev asjaolu (VMS § 51 lg 4). Seega on tegemist tavapärase
haldusmenetlusega, mille läbiviimisel peaks olema kohustuslik järgida üldisi haldusmenetluslikke
nõudeid ning sellekohane otsus peab olema kohtulikult kontrollitav.
23. Õiguste kaitse vajadus on iseäranis intensiivne olukorras, kus riik on andnud inimesele loa riiki
siseneda või on inimene juba kasutanud vahetult õigusaktidest tulenevat õigust ning on viisavaba
riiki sisenemise õiguse alusel riiki saabunud. Sellisel juhul on inimene asunud juba kasutama talle
antud õigust ning selle õiguse äravõtmine (kõnealusel juhul viisavaba viibimisaja ennetähtaegne
lõpetamine) toob kaasa kohustuse riigist lahkuda või tekib alus ta sunniviisiliselt välja saata.
24. Sellises olukorras kohaldub ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni
7. lisaprotokoll, mis puudutab välismaalase õigusi, kui tal on riigi territooriumil viibimiseks
õiguslik alus.17 Euroopa Inimõiguste Kohus on sedastanud, et demokraatlikus ühiskonnas nõuavad
16
EKo (suurkoda) 24.11.2020, nr C-225/19 ja C-226/19, p 34, 42-46.
17
EIÕK 7. lisaprotokolli art 1. 1. Välismaalast, kellel on riigi territooriumil viibimiseks õiguslik alus, ei või välja saata
teisiti kui seaduse alusel tehtud otsuse täitmiseks ning tal on õigus: a) esitada põhjendusi enda väljasaatmise vastu;
b) taotleda asja uuesti läbivaatamist; c) olla neil eesmärkidel esindatud pädeva asutuse või selle volitatud isiku või
isikute ees. 2. Enne lõike 1 punktides a, b ja c sätestatud õiguste kasutamist võib välismaalase välja saata siis, kui see
on vajalik avaliku korra huvides või põhjendatud riigi julgeoleku huvidega.
7
seaduslikkuse ja õigusriigi põhimõte, et väljasaatmist puudutavaid otsuseid, mis piiravad
põhiõigusi, peab olema võimalik vaidlustada sõltumatus organis või kohtus.18
25. Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 47 lg 1 sätestab, et igaühel, kelle liidu õigusega tagatud
õigusi või vabadusi rikutakse, on selles artiklis kehtestatud tingimuste kohaselt õigus tõhusale
õiguskaitsevahendile kohtus. Art 47 lg 2 esimene lause näeb ette, et igaühel on õigus õiglasele ja
avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel
moodustatud kohtus.
26. Põhiseaduse § 14 näeb ette hea halduse põhimõtte. Eespool on selgitatud, et viisavaba
viibimisaja ennetähtaegne lõpetamine on tavapärane haldusotsus, mille tegemisel tuleks järgida
üldisi haldusmenetluse nõudeid. Põhjendamiskohustus on oluline, et inimene teaks otsuse
tegemise põhjuseid ning tal oleks võimalik hinnata, kas on alust negatiivset otsust kohtus
vaidlustada.
27. Eeltoodust tuleneb, et viisavaba viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsustamisel ei ole riigil
suvaõigust, vaid vastavate otsuste tegemisel tuleb lähtuda õigusaktides sätestatud tingimustest.
Sellest omakorda tuleneb see, et peab olema võimalik saada sõltumatu hinnang sellele, kas
haldusorgan on otsuste tegemisel toiminud kooskõlas õigusaktidega. Selleks on vajalik kohtuliku
kontrolli võimaluse olemasolu.
Piirangu eesmärk
28. Põhiseaduse § 15 lg 1 puhul on tegemist seadusereservatsioonita põhiõigustega, mida võib
piirata mõne teise põhiõiguse või põhiseadusliku õigusväärtuse kaitseks.19 Vastava
seadusemuudatuse seletuskirja kohaselt oli kohtukaebeõiguse piiramise eesmärk kaitsta avalikku
korda ja riigi julgeolekut. Ringkonnakohtu hinnangul on eesmärk ka kohtusüsteemi tõhusa
toimimise tagamine.
29. Niisiis võib kõnealusel juhul pidada piirangu legitiimseks eesmärgiks riigi julgeoleku ning
kohtusüsteemi tõhusa toimimise tagamist.
Piirangu proportsionaalsus
30. Piirangu proportsionaalsuse hindamisel võib kohtusse pöördumise õiguse välistamist ning vaid
haldusesisese vaidlustuskorra kehtestamist pidada vastavaks sobivuse ja vajalikkuse kriteeriumile.
Kui kõnealuste otsuste suhtes puudub kohtuliku kontrolli võimalus, siis on täitevvõimul täielik
otsustusõigus selle üle, kellel ning mis tingimustel on võimalik riiki siseneda ja riigis viibida viisa
või viisavaba viibimisaja alusel.
31. Leian, et kõnealune piirang ei ole mõõdukas.
32. Kohtukaebeõiguse olemasolu on õigusriigi olemuslik nõue. Selle põhiõiguse tuumaks on nõue,
et inimesel peab olema õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, s.h väljasaatmise
vaidlustamiseks. Niisiis saab kaebeõiguse piirangu proportsionaalsuse kontroll puudutada üldjuhul
vaid selliseid küsimusi, mis puudutavad kohtu poole pöördumise õiguse kasutamise suhtes
kehtestatud tingimuste põhjendatust, mitte selle õiguse täielikku välistamist.
18
EIKo 19017/16 Ljatifi, 17.05.2018, p 35.
19
RKPJKo 07.02.2014, nr 3-4-1-38-13, p 29; RKÜKo 21.06.2019, nr 5-18-5/17, p 66.
8
33. Eeltoodust nähtub, et viisavaba viibimise ennetähtaegset lõpetamist puudutavad otsused on
oma iseloomult haldusaktid, mille kehtestamine tuleb otsustada kooskõlas õigusaktides sätestatud
tingimustega. Sellest tulenevalt peab olema tagatud ka kohtuliku kontrolli võimalus vastavate
otsuste suhtes. Nõustun Tartu Ringkonnakohtu järeldusega, et kohtusse pöördumise õiguse
välistamine ei ole mõõdukas abinõu ning taotletavaid eesmärke on võimalik tagada ka isiku
põhiõigusi vähem piiraval viisil. Nii on kohus välja toonud, et võimalik on rakendada
kohtumenetlust kiirendavaid ja lihtsustavaid abinõusid ning kohtueelse menetluse ja
kohtumenetluse võimalusi kasutades tasakaalustatult ümber jagada riigi kui terviku koormus
viisaotsustega seonduvate kaebuste menetlemisel.
34. Teadaolevalt on Siseministeerium välja töötanud eelnõu, mis näeb ette kohtukaebeõiguse
kehtestamise viisaasjades, kuid seda eelnõu ei ole algatatud (EIS toimik 18-0235).
35. Eeltoodust tulenevalt leian, et VMS § 10018 on vastuolus põhiseadusega, kuna välistab
viisavaba viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse vaidlustamiseks võimaluse kohtusse
pöörduda.
Kaheastmelise haldusesisese vaidlustuskorra põhjendatus
36. Tartu Ringkonnakohus tunnistas kõnealusel juhul põhiseadusega vastuolus olevaks koos VMS
§ 10018 ka VMS § 10010 lg 1 ja § 10013 lg 2 osas, milles need takistavad halduskohtusse
pöördumist. Nagu eespool on öeldud, tuleneb VMS § 10010 lg-st 1 ja § 10013 lg-st 2 olemuslikult
kohustus enne kohtusse pöördumise õiguse puudumise vaidlustamist läbida ka haldusesisese
vaidlustamiskorra nii-öelda teine aste ning esitada Siseministeeriumile kaebus negatiivse
viisaotsuse ümbervaatamata jätmise otsuse peale.
37. Vaidemenetlusel on kolm peamist eesmärki: inimese õiguste kaitse, halduse enesekontroll
ning kohtute koormuse vähendamine.20 Viisakaebeõigust puudutava eelnõu seletuskirjas on
märgitud, et haldusesisese vaidlustamismenetluse eesmärk on võimaldada haldusorganil endal
parandada ära ilmselged vead ning teha uus otsus. Lisaks on kohustuslikku haldusesisest
vaidlustusmenetlust põhjendatud asjaoluga, et see on nii riigile kui ka välismaalasele vähem
kulukas, lihtsam ja kiirem kui kohtumenetlus.21
38. Nagu eelpool märgitud, siis pole alust pidada viisaasjades kohustusliku vaidemenetluse
olemasolu iseenesest põhiseadusega vastuolus olevaks (kirja p 10). Viisaotsuseid tehakse arvukalt
ning haldusorganil on küllaltki ulatuslik kaalutlusruum, mistõttu võib olla põhjendatud, et esmalt
kontrollib negatiivsete otsuste põhjendatust haldusorgan. Statistikast nähtub, et praktikas on
vaidemenetluse tulemusena ka väga palju negatiivseid otsuseid inimeste kasuks ümber vaadatud.
Vaidemenetluse võimalus vähendab seega kohtute koormust.
39. Nende eesmärkide saavutamiseks piisab aga sellest, kui kohustuslik haldusesisene
vaidlustamismenetlus on üheastmeline. See võimaldab haldusorganil kontrollida, kas negatiivne
viisaotsus oli õiguspärane. Nii viisaotsuseid tegevatel kui ka nende otsuste õiguspärasust (ja
otstarbekust) kontrollivatel ametnikel peab olema selleks tööks vajalik ettevalmistus. Seega
puudub ülekaalukas põhjendus sellele, miks peaks inimene olema kohustatud esitama enne
kohtusse pöördumist veel ka teise haldusesisese vaide.
20
A. Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk 392.
21
Vt välismaalaste seaduse muutmise seaduse (viisavaide otsuse kohtukaebeõigus) eelnõu seletuskiri, lk 4.
9
40. Seetõttu on ülemäärane, kui inimesed peaksid enne kohtusse pöördumist esitama teist korda
haldusesiseselt kaebuse esimese vaideotsuse ülevaatamiseks. See võis olla kohane lahendus
senises vaidlustamiskorras, kus lähtuti eeldusest, et viisaotsuseid ei peagi olema võimalik kohtus
vaidlustada. Lähtudes aga seisukohast, et ka viisaasjades peab olema võimalik pöörduda õiguste
kaitseks kohtusse, siis sellises olukorras on teistkordse haldusesisese kaebuse esitamise kohustus
kohtusse pöördumise eeldusena ülemäärane takistus. Peamine aspekt on seejuures asjaolu, et see
nõue takistab sõltumatu organi poole pöördumist ja võib inimese jaoks mõjuda kunstliku takistuse
ning jooksutamisena olukorras, kus haldusorganil on juba olnud võimalik oma vigasid ise
parandada, kuid lisaks tähendab see inimese jaoks täiendavat ajakulu ning iga vaidlustamise eest
tuleb ka tasuda riigilõivu. Riigilõivu (20 eurot) peab tasuma nii viisade ja viibimisajaga seotud
otsuste esmakordsel kui ka teistkordsel vaidlustamisel (riigilõivuseaduse § 276 lg-d 9 ja 10).
41. Niisiis, olukorras kus peab olema tagatud inimeste õigus pöörduda haldusorgani otsuse
vaidlustamiseks kohtusse, on teistkordse haldusesisese vaidlustamise nõudmine kohustusliku
kohtueelse menetlusena ülemäärane kohtukaebeõiguse piirang.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Kristiina Albi 693 8404
[email protected]