Tõnis Mölder Teie 17.12.2020 nr 1-1/14-303/2
Riigikogu sotsiaalkomisjon
[email protected] Meie 08.01.2021 nr 18-1/210015/2100106
Psühhiaatrilise abi seaduse § 3 muutmise seaduse eelnõu
Austatud sotsiaalkomisjoni esimees
Tänan Teid võimaluse eest avaldada arvamust psühhiaatrilise abi seaduse § 3 muutmise seaduse
eelnõu 303 SE kohta. Hea, et probleemi lahendamisega sotsiaalkomisjonis edasi liigutakse.
Nagu 03.07.2019 soovituses välja pakkusin, võiks psühhiaatrilise abi osutamisel aluseks võtta
samasuguse korra, nagu rakendatakse noorte abistamisel muudes meditsiinivaldkondades. See
tähendab, et vanemate nõusolekut ei nõuta, kui noore abivajadus on meditsiiniliselt põhjendatud
ja ta on arsti hinnangul nõusoleku andmiseks piisavalt vastutustundlik (võlaõigusseaduse § 766 lg
4). Kindlasti oleks vaja anda noortele õigus vanemate loata psühhiaatri poole pöörduda ka söömis-
ja sõltuvushäirete, meeleoluhäirete ning muude vaimse tervise probleemide korral. Muude
tervishoiuvaldkondadega sarnase korra kehtestamine aitaks ka kummutada väärarusaama, justkui
vaimse tervise probleemide korral abi otsimine häbimärgistaks inimest. Vastupidi, asjatundliku
abi otsimine on märk küpsusest ja vastutustundlikkusest.
Loomulikult tuleb võimalusel kaasata lapse ravisse ka vanemad, ent noor ei tohi abita jääda selle
tõttu, et vanem tegelikult lapse elus ei osale ning temaga pole võimalik isegi ühendust saada. Kui
vanema kaasamine ei ole lapse parimates huvides, tuleks kaasata mõni muu täiskasvanu, keda laps
usaldab – olgu see siis vanavanem, täiskasvanud õde või vend, onu või tädi. Kui noorel ei ole
ühtegi täiskasvanud usaldusväärset inimest, kes saaks teda toetada ja talle paranemisel abiks olla,
tuleb lapse abivajadusest teavitada kohalikku omavalitsust. Abivajavast lapsest teavitamise
kohustuse näeb ette kehtiv lastekaitseseadus (LasteKS § 27 lg 1).
Eelnõuga kavandatakse muuta PsAS § 3 lõiget 2 ja sõnastada see järgmiselt: „Piiratud teovõimega
isikule antakse psühhiaatrilist abi tema enda nõusolekul või seadusliku esindaja nõusolekul
vastavalt võlaõigusseaduse § 766 lõikele 4. Tervishoiuteenuse osutaja võib piiratud teovõimega
isikule anda psühhiaatrilist abi ilma seadusliku esindaja nõusolekuta juhul kui seaduslik esindaja
on piiratud teovõimega isiku suhtes pannud toime kuriteo või muul mõjuval põhjusel.“ Lõike
esimene ja teine lause on vastuolulised. Esimeses lauses on viide võlaõigusseaduse § 766 lõikele
4, mille järgi on seaduslikul esindajal õigus anda nõusolek piiratud teovõimega patsiendile
tervishoiuteenuse osutamiseks niivõrd, kuivõrd patsient ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid
vastutustundeliselt kaaluma. Seega, muudatuse esimese lause järgi tuleb psühhiaatril hinnata
piiratud teovõimega patsiendi kaalutlusvõimet ja lähtuda sellest hinnangust nõusoleku küsimisel.
Ka eelnõu seletuskirjas on märgitud, et kaalutlusvõimelisele alaealisele tuleb anda võimalus teha
2
iseseisvalt otsuseid tema tervist puudutavates küsimustes. Selline lähenemine lahendaks
probleemi, millele oma soovituses tähelepanu juhtisin.
Paraku, muudatusega kavandatava PsAS § 3 lõike 2 teise lause järgi ei saa psühhiaater raviks või
protseduuriks nõusoleku küsimisel lähtuda üksnes patsiendi kaalutlusvõimest. Eelnõus pakutud
muudatuse kohaselt peab psühhiaater lisaks inimese kaalutlusvõime hindamisele tuvastama, kas
seaduslik esindaja on piiratud teovõimega isiku suhtes pannud toime kuriteo või esinevad muud
mõjuvad põhjused, et piiratud teovõimega inimene saaks oma tervise üle ise otsustada. Eelnõu §
3 lõike 3 kolmandas lauses on täpsustatud, mida loetakse mõjuvaks põhjuseks - seadusliku
esindaja poolt piiratud teovõimega isiku suhtes toime pandud kuritegu või vanemliku hooleta
jätmist või muud isiku elu või tervist ähvardavat ohtu.
Lisaks sellele, et tervishoiuteenuse osutajal võib olla nimetatud asjaolusid keeruline tuvastada,
piirab selline lähenemine kaalutlusvõimelise piiratud teovõimega inimese õigust teha iseseisvalt
oma tervist puudutavaid otsuseid. See piiraks põhjendamatult piiratud teovõimega inimeste
juurdepääsu psühhiaatrilisele abile. Psühhiaatrilise abita jääksid need noored, kes abi vajavad, kuid
kelle vanemad ei ole nende suhtes toime pannud kuritegu ega jätnud neid vanemliku hooleta, vaid
on lapse psühhiaatrilise abi vastu näiteks põhjusel, et nad keelduvad lapse probleemi tunnistamast
või kardavad lapse ja pere häbimärgistamist abi otsimise tõttu. On ette tulnud, et lapsele abi
otsimisest keelduvad ka vanemad, kes vaidlevad kohtus lapse elukorralduse üle.
Sisuliselt reguleerib eelnõuga kavandatav lõige 3 sama olukorda kui lõige 2 – nõusoleku andmist
piiratud teovõimega inimese psühhiaatriliseks raviks. Selline lahendus tekitab segadust ja ei pruugi
olla kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Eristada tuleb nõusolekut raviks ja vanema või muu
seadusliku esindaja teavitamist piiratud teovõimega inimese ravile pöördumisest ja tema
terviseseisundist. Kui on soov lõikega 3 reguleerida piiratud teovõimega inimese seadusliku
esindaja või muu isiku teavitamist piiratud teovõimega inimese ravile pöördumisest ja nende
kaasamist ravile pöördunud inimese abistamisse, siis võib eeskujuks võtta näiteks VÕS § 768
regulatsiooni. VÕS § 768 lg 1 kohaselt peavad tervishoiuteenuse osutaja ja tervishoiuteenuse
osutamisel osalevad isikud hoidma saladuses neile tervishoiuteenuse osutamisel või tööülesannete
täitmisel teatavaks saanud andmeid patsiendi isiku ja tema tervise seisundi kohta, samuti
hoolitsema selle eest, ravidokumentides sisalduvad andmed ei saaks teatavaks kõrvalistele
isikutele, kui seaduses või kokkuleppel patsiendiga ei ole ette nähtud teisiti. Sama paragrahvi teise
lõike järgi võib lõikes 1 nimetatud saladuse hoidmise kohustuse täitmisest mõistlikus ulatuses
kõrvale kalduda, kui andmete avaldamata jätmise korral võib patsient oluliselt kahjustada ennast
või teisi isikuid. Võib kaaluda, kas olukorras, kus piiratud teovõimega inimene vajab psühhiaatri
hinnangul oma lähedaste abi, sest vastasel korral võib patsient oluliselt kahjustada ennast või teisi,
võiks tervishoiuteenuse osutaja ise teavitada piiratud teovõimega inimese seaduslikku esindajat
või muud isikut ja kaasata nad inimese abistamisse.
Eelnõu § 3 lõikega 3 pannakse tervishoiuteenuse osutajatele kohustus teavitada koheselt vastavaid
asutusi toime pandud kuriteost, lapse vanemliku hooleta jätmisest või muust ohust piiratud
teovõimega inimese elule või tervisele. Eelnõust ei selgu, millist asutust millises olukorras peaks
tervishoiuteenuse osutaja teavitama. Abivajavast ja hädaohus olevast lapsest teavitamise kohustus
on lastekaitseseaduses arusaadavalt ja ammendavalt juba reguleeritud. Täisealise inimese
abivajadusest teavitamise kohustus on juba sätestatud sotsiaalhoolekande seaduse §-s 13. Jääb
arusaamatuks, mis on eelnõus umbmääraselt sõnastatud kohustuse kehtestamise eesmärk. Vastust
sellele küsimusele ei leia ka eelnõu seletuskirjast.
3
Eelnõu seletuskirjas on kavandatavaid muudatusi selgitatud üksnes alaealisi puudutavas osas, kuid
muudatused puudutavad lisaks alaealistele ka piiratud teovõimega täisealisi inimesi. On kaheldav,
kas kõik eelnõus pakutud muudatused on sobivad piiratud teovõimega täisealiste inimeste jaoks.
Eelnõuga kavandatavad muudatused, millega piiratakse kaalutlusvõimelise inimese - nii alaealise
kui piiratud teovõimega täisealise, õigust teha iseseisvalt oma tervist puudutavaid otsuseid, ei
pruugi olla kooskõlas põhiseaduse (eelkõige PS § 9 lg 1; PS § 19 lg 1; PS § 26 lg 1; PS § 27 lg ja
PS § 28 lg 1)1, ÜRO lapse õiguste konventsiooni2 ega ÜRO puuetega inimeste õiguste
konventsiooniga3.
Loodan, et märkustest on abi eelnõu täiustamisel, ja et muudatuste tulemusena on psühhiaatriline
abi kõigi piiratud teovõimega inimeste jaoks senisest paremini kättesaadav.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Andres Aru 693 8433
[email protected]
1
Vt täpsemalt K. Albi Põhiseaduse § 9 kommentaarid 3-10. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus.
Kommenteeritud väljaanne. vlj. Juura 2020).
K. Jaanimägi, L. Oja Põhiseaduse § 26 kommentaarid 5-8. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus.
Kommenteeritud väljaanne. vlj. Juura 2020).
K. Jaanimägi, K. Paron, A. Aru, K. Muller. Põhiseaduse § 27 kommentaar 31. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi
põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. vlj. Juura 2020).
K. Muller, A. Henberg, A. Sarapuu. Põhiseaduse § 28 kommentaar 4. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi
põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. vlj. Juura 2020).
2
Vt ka ÜRO Lapse Õiguste Komitee seisukohti: Committee on the Rights of the Child, General Comment No. 4
(2003), CRC/GC/2003/4, lk 1 ja 7 ja Committee on the Rights of the Child, General Comment No. 7 (2005),
CRC/C/GC/7Rev.1, lk 17.
3
Vt ka N. Parrest, K.Muller ÜRO puuetega inimeste konventsioon lõhkumas eestkostesüsteemi. – Sotsiaaltöö
2015/1, lk 51-54. L. Arrak, T. Uusen-Nacke. Piiratud arusaamisvõimega täisealise isiku eneseteostusvabadus ja
kaitse: kas piiratud teovõime ja eestkoste regulatsioon vajab ümberhindamist? – Juridica 2020/6, lk 482-492.