Ando Leppiman
Majandus- ja Meie 21.06.2021 nr 1.1-21/3409-3
Kommunikatsiooniministeerium
[email protected]
Kinnisasja avalikes huvides
omandamise seaduse eesmärkidest
Austatud kantsler
Pöördume Teie poole, et aitaksite selgitada seadusandja tahet seoses kinnisasja avalikes
huvides omandamise seaduse (KAHOS) rakendusjuhtudega, mis on üles kerkinud tühjenevate
korterelamute probleemide lahendamisel.
Pöördusime nimetatud küsimuses ka Justiitsministeeriumi poole ning nende 03.06.2021
vastuses märgiti, et kuna eelnõu on koostanud peamiselt Maa-amet ning Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeerium, on just need asutused pädevamad selgitama seadusandja
tahet.
KAHOS § 1 lg 2 sätestab, et KAHOS-t kohaldatakse kõikidele kinnisasjade avalikes huvides
omandamise juhtudele, kui seaduses ei sätestata teisiti.
KAHOS § 2 lg 1 defineerib avalikes huvides omandamise kui kinnisasja omandamise üldistes
huvides õiglase ja kohese hüvitise eest. Avalikes huvides omandamine võib toimuda nii
kokkuleppel omanikuga kui ka sundvõõrandamist rakendades.
KAHOS § 4 lg 1 loetleb eesmärgid, mil kinnisasja avalikes huvides omandamine on lubatud.
Nimekiri on osaliselt avatud, sest punktis 21 sätestatakse kinnisasja avalikes huvides
omandamise lubatavus ka muudel seaduses sätestatud juhtudel.
Nimetatud sätete koosmõjus tekib aga ebaselgus, sest KAHOS § 1 lg 2 ja § 2 lg 1 sisust
tuleneb, et KAHOS´t tuleb rakendada kõikidel juhtudel, mil kinnisasi omandatakse avalikes
huvides, samas kui KAHOS § 4 lg 1 sätestab kindla loetelu juhtumitest, millal on kinnisasja
avalikes huvides omandamine lubatud. Sellest võib järeldada, et juhul, kui tehing, mida
plaanitakse küll avalikes huvides, kuid mis ei lange KAHOS § 4 lõikes 1 sätestatud nimekirja
alla, ei ole tegu avalikes huvides omandamisega KAHOS tähenduses. Tekib küsimus, kas
antud juhul võiks KAHOS § 1 lg 2 lauseosa „kui seaduses ei sätestata teisiti“ tõlgendada
võimalusena omandada kinnisasi avalikes huvides muu seaduse alusel KAHOS § 4 lõikes 1
nimetamata juhtudel, järgides vastavas seaduses sätestatud korda?
Praktikas on esinenud mitmeid juhtumeid, mil kohaliku omavalitsuse üksus (KOV) soovib
omandada kinnisasja üldistes huvides, kuid kavandatava tehingu eesmärk ei lange KAHOS
§ 4 lg 1 loetletud ega mujal seaduses sätestatud nõude alla.
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 /
[email protected] / www.rahandusministeerium.ee
registrikood 70000272
Kehtiv õigus näeb ette võimaluse, et isik saab kinnisomandist riigi kasuks loobuda ilma, et
oleks vajalik riigi kui puudutatud isiku nõusolek (AÕS § 126 lg 1). AÕS ei näe hetkel ette
võimalust, et isik saaks kinnisasjast loobuda samamoodi KOV-i kasuks, seega on kinnisasja
võõrandamiseks KOV-ile vajalik KOV-i kui puudutatud isiku nõusolek (tahteavaldus). Kui
KOV on nõus korteri omandamisega, ei ole põhjust, miks peaks sellega kaasnema KAHOS-
es sundvõõrandamise jaoks või KAHOS-es sätestatud kokkuleppe sõlmimiseks ette nähtud
regulatsioon.
Esineb juhtumeid, mil kortermajas on loobutud suure osa korterite kasutusest ning maja
rekonstrueerimine ei ole otstarbekas, kuid ei ole täidetud KAHOS § 4 lg 1 p 10 sätestatud
loobutud korterite piirmäär. Kuivõrd KAHOS § 4 lg 1 p 10 eeldused ei ole täidetud, pole
KOV-il võimalik elamumajanduse ümberkorraldamisel KAHOS-e alusel menetlust alustada.
Samas võib leiduda omanikke, kes oleksid valmis sõlmima KOV-iga kokkuleppe korteri
võõrandamiseks. Selliste kokkulepetega oleks võimalik kasutusest loobutud korterite arv viia
seaduses sätestatud piirmäärani ning seejärel algatada kõigi ülejäänud korterite osas KAHOS-
e järgne menetlus. Kuivõrd selline omandamine toimuks üldistes huvides (sest lõppeesmärk
on elamumajanduse ümberkorraldamine) ning kokkulepe eeldab ühtlasi, et omanik saab
õiglase ja kohese hüvitise, siis on tegu avalikes huvides omandamisega KAHOS § 2 lg 1
tähenduses, samas pole aga täidetud KAHOS § 4 lg 1 p 10 ega ühegi muu sama lõike punktis
sätestatud tingimused.
Samuti esineb juhtumeid, mil nii KOV kui korteri omanik on valmis leppima kokku
vahetustehingus selliselt, et korteri omanik saab endale samaväärse kasutusväärtusega korteri
KOV-ilt ning võõrandab KOV-ile korteri, mis asub majas, mida KOV omandab KAHOS § 4
lg 1 p 10 alusel. Kuid majade puhul, mida pole otstarbekas rekonstrueerida või milles leidub
vähemalt mõni kasutusest välja langenud korter, esineb tihti turutõrge. See tähendab, et korteri
turuväärtus on oluliselt madalam, kui samasuguse kasutusväärtusega korteri turuväärtus mujal
majas. Sellest tuleneb, et on sisuliselt võimatu teha vahetustehinguid, pidades kinni KAHOS
§ 24 lg 4 sätestatud 30% väärtuste vahe ülempiirist. Seevastu konkreetse KOV-i
varavalitsemise kord võib lubada oluliselt suuremat paindlikkust vahetustehingute puhul.
Seega on taas tegu olukorraga, kus kinnisasja omandamine toimub üldistes huvides õiglase ja
kohese hüvitisega, kuid on võimalik vaid väljaspool KAHOS-e menetlust.
Esineb ka juhtumeid, mil omanik soovib omal algatusel korteri võõrandada KOV-ile. Näiteks
isik ei vaja korterit: elab hooldekodus või ei suuda korterit korras hoida ja pöördub ise või
pöördub tema lähedane KOV-i poole sooviga see KOV-ile võõrandada. Juhul kui tegemist ei
ole kinkega ega pärandamisega, jõutakse omanikuga eelduslikult kokkuleppele hüvitise osas.
Seega oleks tegemist KAHOS § 2 lg 1 tähenduses avalikes huvides omandamisega, kuid ei
oleks tegemist KAHOS § 4 lg 1 loetletud juhtumiga.
Elamumajanduse korraldamine on KOKS § 6 lõikest 1 tulenev KOV tuumikülesanne. PS
§ 154 lõikest 1 tuleneva kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse põhimõtet (kõiki
kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad
seaduste alusel iseseisvalt) saab seadusandja riivata tingimusel, et selleks on olemas
legitiimne eesmärk ja riive ei ole meelevaldne. Vastavat selgitust KAHOS-e eelnõu
seletuskirjast ei leia, miks KAHOS annulleerib muud kinnisasja omandamis- ja
vahetustehingute õiguslikud rakendused. Kui omavalitsusel on elamumajandust võimalik
korraldada kokkuleppel elanikega paindlikumal viisil KAHOS-e väliselt, siis tuleks
rakendada seaduse eesmärgipärast tõlgendust ehk eelistada lahendusi, mis arvestavad
suuremal määral põhiseadusest tulenevat KOV-ide enesekorraldusõigust.
Lisaks tuleb arvestada, et kui iga kinnisasja omandamisel KOV-i poolt tuleb rakendada
KAHOS-e menetlust ja lisaks kinnisasja turuväärtusele tuleb tasuda ka seaduses ettenähtud
2
hüvitised, nt motivatsioonitasu, siis see on suur täiendav töökoormus ja ka rahaline koormus
KOV-i eelarvele. Sel viisil omandab KOV kinnisasjad turuväärtusest kallimalt, mis on
vastuolus näiteks riigihangete seadusega, mille eesmärgiks on tagada avaliku sektori rahaliste
vahendite otstarbekas ja säästlik kasutamine. Samuti võib see mõjutada kinnisvaraturgu
laiemalt.
Samuti tuleb arvestada, et esineb ka juhtumeid, mil isik soovib kinnisasja KOV-ile kinkida
või pärandada või kui isik loobub pärandist ja puuduvad muud seadusjärgsed pärijad
(pärimisseaduse § 18 lõike 1 kohaselt on seadusjärgseks pärijaks kohalik omavalitsusüksus).
Eelnevat arvesse võttes, soovime vastust küsimusele, milline oli seadusandja tahe KAHOS-e
norme kehtestades: kas KAHOS § 1 lg 2 sätestatud nõuet (kohaldada KAHOS-t kõikidele
kinnisasjade avalikes huvides omandamise juhtudele) tuleks mõista kui „kõikidele kinnisasja
avalikes huvides omandamise juhtudele, mis on sätestatud KAHOS § 4 lg 1 loetelus“ või kui
„kõikidele juhtudele, mis toimuvad üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitise eest“?
Juhul, kui asute seisukohale, et KAHOS kohaldub kõikidele juhtudele, mis toimuvad üldistes
huvides õiglase ja kohese hüvitise eest, palume selgitada, kuidas on sellisel juhul põhjendatud
riive KOV enesekorraldusõigusele ja kohustusele lahendada selle kogukonna probleeme ja
korraldada kohalikes huvides (vajadusel ka vastuolus keskvõimu huvidega) kogukonna elu
mistahes lahendamist vajavates (näidetes toodud) kohaliku elu küsimustes (PS § 154 lg 1).1
Kuigi nimetatud küsimus on hetkel üles kerkinud eelkõige seoses tühjenevate korterelamute
probleemide lahendamisega, puudutab see tegelikult igasugust avalikes huvides kinnisasjade
omandamist nii riigi kui KOV-i poolt.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Merike Saks
kantsler
Helje Päivil, tel 611 3498,
[email protected]
Dmitri Moskovtsev, tel 611 3175,
[email protected]
Martin Kulp, tel 611 3097,
[email protected]
Olivia Taluste, tel 611 3092,
[email protected]
1 Kirjas on kasutatud ka advokaadibüroo LEXTAL esitatud seisukohti projekti „KAHOS-e rakendamise
analüüs tühjenevate korterelamute suhtes, metoodika väljatöötamine ja nõustamine seaduse rakendamisel“
raames.
3