Hr. Tanel Kiik Sotsiaalminister Hr. Rein Laane Eesti Haigekassa Pr. Ülle Madise Õiguskantsler 1 8 .05.2020 Haigekassa kliinilise auditi „Akuutpsühhiaatria (tahtest olenematu ravi korral) teenusel viibivate orgaaniliste psüühikahäiretega-, skisofreenia ja psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäiretega diagnoosidega patsientide ravi kvaliteet“ aruanne Austatud, Haigekassa poolt algatatud akuutpsühhiaatrilise haiglaravi auditeerimine on igati tänuväärne. Lisaks tavapärastele ravikvaliteedi küsimustele on statsionaarse psühhiaatrilise abi kontroll ja analüüs oluline ka seetõttu, et tahtest olenematul ravil viibivate isikutel on piiratud võimalused oma õiguste eest seismisel, s.h. ka ravikv al iteeti puudutavates küsimustes. Ei kehti ju sell puhul võimalus valida endale teine raviteenuse osutaj a . Siit ka kõrgendatud tähelepanu õiguskatse mehhanismidele, mis peavad olema tagatud ja mis moodustavad olulise osa ravikvaliteedist. Väär i b tähelepanu, et üks põhjustest käesoleva auditi ks on olnud Õiguskantsler i päring psühhiaatrilise abi kvaliteedi jälgimise kohta. Tervikuna on valminud sisukas dokument, mis annab võimaluse nii psühhiaatrilise abi sisulisteks arendusteks kui ka täiendavateks analüüsideks kitsaskohtade osas. Haigekassa on teinud kliinilise auditi aruande kättesaadavaks oma kodulehel, lisaks on sellele viitav märgukiri laiali saadetud Haiglate Liidu poolt. Lubage aga siinjuures esitada mõned küsimused, mis on pigem suunatud Sotsiaalministrile, kelle vastutusalas konkreetsed raviteenust osutavad haiglad on. Lisasin kirja saajate hulka ka Haigekassa ja Õiguskantsleri, kuivõrd teema on kindlasti ka neile huvipakkuv. Metoodikast tulenevalt on analüüsiks võetud juhuslik valim 2017 aastal psühhiaatrilisel haiglaravil viibinud haigusjuhtudest SA PER Psühhiaatriakliinikust, SA Ahtme Haiglast, SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikust, SA TÜK Psühhiaatriakliinikust ja SA Pärnu Haiglast . Võimalik, et just sellest tulenevalt on aruande koostajad otsustanud mitte viidata konkreetsele kliinikule puuduste osas, mille audit välja on toonud. Siiski, raportis on otsene viide mitmele episoodile, kus ohjeldusmeetmete kasutamine ei vastanud PsAS nõuetele (lk 24) ja puudustele tahtest olenematu ravi otsuste vormistamisel (lk 25 ). Kuivõrd viiteid PsAS täitmisele oli ka 2010 valminud raportis siis kas on plaanis ette võtta samme konkreetse(te)s raviasutustes nende puuduste kõrvaldamiseks? Auditi lõppjäreldustes tuuakse välja olukord, kus ühe haigla puhul on selged erinevused üldkehtivatest standarditest – integratiivne töö on vähene ning ravitaktika konservatiivne. Kuna raport puudutab 2017 aasta haigusjuhte, siis mida ette võtta selleks, et olukord vähemalt lähiaastatel paraneks? Auditi lõppjäreldustes on selge viide vastuoludele tahtest olenematut ravi reguleerivas seadusandluses (lk.34). Probleem on aastate pikkune, seni on tähelepanu juhtimist (mida Eesti Psühhiaatrite Selts korduvalt teinud on) rahustatud lubadusega, et lähiajal võetakse ette Psühhiaatrilise Abi Seaduse uuendamine. Ka 2019 aastal Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumi koostöös valminud analüüs näeb ette vajaduse seadusandlust uuendada ja kitsaskohad parandada. Milline on selles osas perspektiiv? Lõpuks, mitmed käsitletud probleemid on teada juba aastaid, olgu selleks atüüpiliste depooravimite parema kättesaadavuse tagamine, paremad statsionaarse hooldamise võimalused rahutussündroomiga dementsetele patsientidele või koostöö hoolekandesüsteemiga – et nimetada vaid mõned. Kas poleks põhjust käesoleva auditi valguses kokku kutsuda erinevaid osapooli (ministeerium, haigekassa, erialaselts) ühendav nõu p idamine, et anda probleemide lahendamisele juurde konkreetsust? Lõpuks lubage siinjuures avaldada muret ühe soovituse osas, mille auditi koostajad on andnud – võimaldada osutada ambulatoorset tahtest olenematut ravi. Ma ei tea ühtegi Euroopa Nõukogu liikmesriiki, kus psüühikaprobleemidega isikutele osutataks ambulatoorset tahtest olenematut ravi (ma ei pea silmas sundravi), samuti ei suuda mõista vajadust sedavõrd tõsist põhiõiguste riivet põhjustava ravisekkumise järele. Kuivõrd auditi töögruppi kuulus ka Sotsiaalministeeriumi esindajana tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik, paluksin kommentaari, kas tegemist on arenguga mida ministeerium peab vajalikuks. Lugupidamisega Andres Lehtmets Psühhiaatria eriala nõunik Õiguskantsleri inimõiguste nõukoja liige
Hr. Tanel Kiik Sotsiaalminister Hr. Rein Laane Eesti Haigekassa Pr. Ülle Madise Õiguskantsler 1 8 .05.2020 Haigekassa kliinilise auditi „Akuutpsühhiaatria (tahtest olenematu ravi korral) teenusel viibivate orgaaniliste psüühikahäiretega-, skisofreenia ja psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäiretega diagnoosidega patsientide ravi kvaliteet“ aruanne Austatud, Haigekassa poolt algatatud akuutpsühhiaatrilise haiglaravi auditeerimine on igati tänuväärne. Lisaks tavapärastele ravikvaliteedi küsimustele on statsionaarse psühhiaatrilise abi kontroll ja analüüs oluline ka seetõttu, et tahtest olenematul ravil viibivate isikutel on piiratud võimalused oma õiguste eest seismisel, s.h. ka ravikv al iteeti puudutavates küsimustes. Ei kehti ju sell puhul võimalus valida endale teine raviteenuse osutaj a . Siit ka kõrgendatud tähelepanu õiguskatse mehhanismidele, mis peavad olema tagatud ja mis moodustavad olulise osa ravikvaliteedist. Väär i b tähelepanu, et üks põhjustest käesoleva auditi ks on olnud Õiguskantsler i päring psühhiaatrilise abi kvaliteedi jälgimise kohta. Tervikuna on valminud sisukas dokument, mis annab võimaluse nii psühhiaatrilise abi sisulisteks arendusteks kui ka täiendavateks analüüsideks kitsaskohtade osas. Haigekassa on teinud kliinilise auditi aruande kättesaadavaks oma kodulehel, lisaks on sellele viitav märgukiri laiali saadetud Haiglate Liidu poolt. Lubage aga siinjuures esitada mõned küsimused, mis on pigem suunatud Sotsiaalministrile, kelle vastutusalas konkreetsed raviteenust osutavad haiglad on. Lisasin kirja saajate hulka ka Haigekassa ja Õiguskantsleri, kuivõrd teema on kindlasti ka neile huvipakkuv. Metoodikast tulenevalt on analüüsiks võetud juhuslik valim 2017 aastal psühhiaatrilisel haiglaravil viibinud haigusjuhtudest SA PER Psühhiaatriakliinikust, SA Ahtme Haiglast, SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikust, SA TÜK Psühhiaatriakliinikust ja SA Pärnu Haiglast . Võimalik, et just sellest tulenevalt on aruande koostajad otsustanud mitte viidata konkreetsele kliinikule puuduste osas, mille audit välja on toonud. Siiski, raportis on otsene viide mitmele episoodile, kus ohjeldusmeetmete kasutamine ei vastanud PsAS nõuetele (lk 24) ja puudustele tahtest olenematu ravi otsuste vormistamisel (lk 25 ). Kuivõrd viiteid PsAS täitmisele oli ka 2010 valminud raportis siis kas on plaanis ette võtta samme konkreetse(te)s raviasutustes nende puuduste kõrvaldamiseks? Auditi lõppjäreldustes tuuakse välja olukord, kus ühe haigla puhul on selged erinevused üldkehtivatest standarditest – integratiivne töö on vähene ning ravitaktika konservatiivne. Kuna raport puudutab 2017 aasta haigusjuhte, siis mida ette võtta selleks, et olukord vähemalt lähiaastatel paraneks? Auditi lõppjäreldustes on selge viide vastuoludele tahtest olenematut ravi reguleerivas seadusandluses (lk.34). Probleem on aastate pikkune, seni on tähelepanu juhtimist (mida Eesti Psühhiaatrite Selts korduvalt teinud on) rahustatud lubadusega, et lähiajal võetakse ette Psühhiaatrilise Abi Seaduse uuendamine. Ka 2019 aastal Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumi koostöös valminud analüüs näeb ette vajaduse seadusandlust uuendada ja kitsaskohad parandada. Milline on selles osas perspektiiv? Lõpuks, mitmed käsitletud probleemid on teada juba aastaid, olgu selleks atüüpiliste depooravimite parema kättesaadavuse tagamine, paremad statsionaarse hooldamise võimalused rahutussündroomiga dementsetele patsientidele või koostöö hoolekandesüsteemiga – et nimetada vaid mõned. Kas poleks põhjust käesoleva auditi valguses kokku kutsuda erinevaid osapooli (ministeerium, haigekassa, erialaselts) ühendav nõu p idamine, et anda probleemide lahendamisele juurde konkreetsust? Lõpuks lubage siinjuures avaldada muret ühe soovituse osas, mille auditi koostajad on andnud – võimaldada osutada ambulatoorset tahtest olenematut ravi. Ma ei tea ühtegi Euroopa Nõukogu liikmesriiki, kus psüühikaprobleemidega isikutele osutataks ambulatoorset tahtest olenematut ravi (ma ei pea silmas sundravi), samuti ei suuda mõista vajadust sedavõrd tõsist põhiõiguste riivet põhjustava ravisekkumise järele. Kuivõrd auditi töögruppi kuulus ka Sotsiaalministeeriumi esindajana tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik, paluksin kommentaari, kas tegemist on arenguga mida ministeerium peab vajalikuks. Lugupidamisega Andres Lehtmets Psühhiaatria eriala nõunik Õiguskantsleri inimõiguste nõukoja liige
Saatja: Andres Lehtmets <
[email protected]>
Saadetud: 18.05.2020 17:16
Adressaat: Tanel Kiik <
[email protected]>; SM Info <
[email protected]>;
<
[email protected]>; Info <
[email protected]>
Teema: Akuutpsühhiaatria auditiga seoses
Manused: Pöördumine - akuutpsühhiaatria audit.asice; Pöördumine -
akuutpsühhiaatria audit.docx
Austatud sotsiaalminister
manuses on minu poolt mõned küsimused seoses hiljuti avaldatud
psühhiaatria valdkonna auditiga.
Lugupidamisega
Andres Lehtmets
Psühhiaatria eriala nõunik