dokumendiregister.ee
OtsingAsutusedMCP
dokumendiregister.eeAsutusedEesti avalike dokumendiregistrite otsing · nimistu.ee andmetel
Otsing›Sotsiaalministeerium
Sissetulev kiriAvalik

Vastus pöördumisele

Sotsiaalministeerium · 6. aprill 2020
Viit
1.5-20/1204-1
Registreeritud
6. aprill 2020
Dokumendi liik
Sissetulev kiri
Adressaat
Andmekaitse Inspektsioon
Saabumis/saatmisviis
DVK
Funktsioon
1.5 Asjaajamine. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arendus ja haldus
Sari
1.5-20 Tervisevaldkonna infosüsteemide ja registrite andmete kohta tehtud andmeväljastustaotlused
Toimik
1.5-20/2020
Vastutaja
Anneli Laansoo (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, e-teenuste asekantsleri vastutusvaldkond, Nutika arengu toetamise osakond)

Failid

  • 📎2.1.-520452 06.04.2020 Väljaminev kiri.bdoc519 KB

Sisu (failidest)

ERAELU KAITSE JA RIIGI LÄBIPAISTVUSE EEST ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS Märge tehtud: Juurdepääsupiirang kehtib kuni: Alus: Lp Helene Alavere Teie: nr Eesti geenivaramu [email protected] Meie: 06.04.2020 nr 2.1.-5/20/452 Lp Margus Miller Tervise Arengu Instituut [email protected] koopia: Sotsiaalministeerium, Justiitsministeerium Andmekogude kasutamine geenivaramu töös Andmekaitse Inspektsioonis sai 31. jaanuaril 2020 Tervise Arengu Instituudilt (TAI) küsimuse andmekogude ning geenivaramu vahelise andmevahetuse kohta. Inspektsioon möönis, et IGUSe kohaselt on geenidoonori terviseseisundi kirjelduse täiendamine lubatud „raviasutuses hoitavate“ andmete põhjal, mida vähiregister ning teised nn rahvatervise andmekogud ei ole. Samas möönis inspektsioon, et seadusandja mõte selles osas on ebaselge ning teema vajab täiendavat arutamist. Sel eesmärgil uurisin täiendavalt kirjandust, konsulteerisin seaduse väljatöötamisel osalenud eksperdiga ning jõudsin järgmistele järeldustele. 1. Uurimisküsimus - milliste andmekogude andmeid võib kasutada geenidoonori terviseseisundi kirjelduse koostamiseks, täiendamiseks? Geenidoonori nõusolekul võib terviseseisundi kirjeldust täiendada andmekogudest saadud andmetega. Kui vaadata IGUS § 14, siis selle lõike 3 kohaselt koostatakse terviseseisundi kirjeldus geenidoonori ütluste ning raviasutustes hoitavate andmete põhjal. Vaid sugupuu koostamise osas on viidatud „teistele andmekogudele“. Samas IGUS § 22 lõige 5 on üldisem ning lubab geenivaramusse kantavaid andmeid kontrollida teistes andmekogudes säilitatavate andmete alusel ja vajaduse korral andmeid parandada. On tõusetunud küsimus, milliste andmekogude andmetega siis ikkagi võib terviseseisundi kirjeldust täiendada. Formaalselt võttes mahuvad „raviasutustes hoitavate“ andmete alla vaid kliinikute enda infosüsteemid. Kõik muud (tervise infosüsteem, rahvatervise andmekogud) ei asu raviasutuses. Küsimusele vastamiseks tuleb viidatud normid asetada seaduse loomise aegsesse konteksti. Siis ei olnud keskset Tervise infosüsteemi ja sellega ei saanudki arvestada. Rahvatervise andmekogud (vähi-, tuberkuloosi-, nakkushaiguste, surmapõhjuste, müokardiidi-, raseduse jm) siiski eksisteerisid, kuid need polnud õiguslikult sel moel reguleeritud kui täna. Kui IGUS võeti vastu 2000. a, siis näiteks vähiregister reguleeriti õigusaktiga 2001. a., surma põhjuste register leiab äramärkimist 2005. a vastu võetud surma põhjuse tuvastamise seaduses. Kui vaadata rahvatervise registrite sisu, siis andmeid kogutakse sinna siiski tervishoiuteenuse osutajatelt ning nad valdavas osas kajastavad samu andmeid, mis on tervishoiuteenuse osutaja enda infosüsteemis (ja tervise infosüsteemis). Tõsi, mõned andmed kogutakse spetsiifiliselt ka üksnes registri tarbeks (nt mitmed andmed raseduse infosüsteemi). Seega valdavalt on rahvatervise registrite näol sisulises mõttes siiski tegemist tervishoiuteenuse käigus kogutud andmetega, mis oma olemuselt ei erine „raviasutuses hoitavatest“ andmetest. Nii võiks öelda, et seadusandja mõte ei olnud siiski piiritleda IGUS § 14 lg 3 kohaldamisala mitte niivõrd andmete füüsilise asukohta järgi kuivõrd nende tekkekoha (raviasutuses, tervishoiuteenuse osutamisel) järgi. Eeltoodut arvestades leian, et IGUSt võiks tänases kontekstis tõlgendada nii, et geenidoonori nõusoleku alusel võib terviseseisundi kirjeldust täiendada ravisuhte käigus kogutud andmetega, sõltumata sellest, kas need asuvad tervishoiuteenuse osutaja enda infosüsteemis, tervise infosüsteemis või ka mõnes rahvatervise andmekogus. Seejuures tuleks aga silmas ka terviseseisundi mõistet IGUSes. Selle alla paigutuvad põetud haigused ja nende ravi, eluviis, elukeskkond ja pärilikud omadused. Seega ei tohiks neist infosüsteemidest/andmekogudest kasutada andmeid, mis IGUS art 2 p 5 definitsiooniga ei haaku (näiteks raseduse infosüsteemis olevad andmed ema hariduse kohta). Samuti leian, et IGUSe tegemisel ei olnud eesmärgiks võimaldada terviseseisundi kirjelduse täiendamist misiganes andmekogu andmetega, isegi kui selles sisaldub terviseandmeid. Nii näiteks poleks IGUSe mõttega kooskõlas terviseseisundi kirjelduse täiendamine mõne sotsiaaltöö andmekogu või kohtute infosüsteemi andmetega. Nii tuleb teha järeldus, et isegi kui IGUSe terviseseisundi kirjeldus hõlmab geenidoonori eluviisi ja elukeskkonda, siis andmeid nende kohta võib saada vaid geenidoonorilt endalt või tervishoiuteenuse osutaja kogutud andmete hulgast. Minu hinnangul ei väära eeltoodut ka isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) rakendamisel IGUSesse lisatud § 61, mis loetleb geenivaramus töödeldavad andmed ning mille hulgas mainitakse erinevalt § 2 punktist 5 „isiku tervisekäitumist ja isikuomadusi“. Kui „isiku tervisekäitumise“ saab paigutada § 2 p 5 „eluviisi“ alla, siis „isikuomadused“ lähevad minu hinnangul selgelt kaugemale. IGUSesse lisatud § 61 kohta on isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seaduse seletuskirjas selgitatud: „Sätestatakse, et Geenivaramus töödeldavate andmete täpsema koosseisu kehtestab geenivaramu vastutav töötleja, kelleks on Tartu Ülikool. Geenivaramut pidava asutusena on Tartu Ülikoolil kõige parem ülevaade ja pädevus selle kohta, milline peaks olema geenivaramus töödeldavate andmete koosseis. Samuti peab geenivaramu pidevalt arvestama arenguid tervisriskide hindamise valdkonnas ja teisi vajadusi, tänu millele võib töödeldavate andmete täpsem koosseis pidevalt muutuda. Geenivaramu on vastavalt IGUS § 2 punktile 10 koeproovide, DNA kir-jelduste, terviseseisundi kirjelduste, sugupuude, geeniandmete ja geenidoonori isiku tuvasta-mist võimaldavate andmete kogu. Geenivaramus hoitavate andmete koosseis tuleb sätestada tulenevalt isikuandmete kaitse üldmääruse artiklist 6 kas seaduse tasandil või selle piisava volitusnormi korral, õigustloova aktiga. Selleks sätestatakse IGUSes volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile vastava määruse kehtestamiseks. Viimane tagab ka parema õigusselguse, kuna nii saab ka geenidoonor parema ülevaate sellest, millised andmed vastavasse andmekogusse tekivad.“ Kuigi seletuskiri annab vastakad selgitused selles osas, kes peaks kehtestama geenivaramu andmete täpsema koosseisu, on seaduse teksti kirjutatud, et seda teeb Tartu Ülikool. Isiklikult leian, et tänases kontekstis tuleks ka geenivaramu suhtes rakendada riigi infosüsteemi ja riigi andmekogude üldpõhimõtteid, mh töödeldavate andmete ja andmeallikate piisavalt selge määratletuse nõuet ja seda õigusakti tasandil (andmekogu põhimäärus). 2. Uurimisküsimus - kas terviseseisundi kirjelduse täiendamiseks on vajalik teadusuuringu luba? Täpsemalt oli TAI küsimus järgnev: Kas geenidoonorite nõusolek ja IGUS § 27 lg 2 p 3 annavad õiguse andmevahetuseks kõikide andmekogudega EGV enda äranägemisel ilma, et tegevus ja sellele vastav andmevahetus oleks käsitletav teadusuuringuna (omamata eetikakomitee luba)? Leian, et IGUSe mõtte kohaselt ei ole teadusuuringu luba vajalik, kui Tartu Ülikool geenivaramu vastutava töötlejana rakendab IGUS § 14 lg 3 või § 22 lg 5. Nende sätete mõte minu hinnangul on andmestiku loomine. Andmestiku kasutamine teadustööks on juba järgmine samm, millele kohalduvad teised sätted (sh ka juhul, kui teadustööd teeb TÜ ise), sh IKSs sätestatud loakohustus. Selle järelduse mõistmiseks tuleb uurida IGUS § 7 õiguspärasust tänases kontekstis. 3. Uurimisküsimus - IGUS § 7 kohaldatavus muutunud kontekstis Algselt sätestas IGUS § 7, et koeproovi võtmisele, terviseseisundi koostamisele jm isikustatud andmetöötlustoimingutele kohaldatakse isikuandmete kaitse seadust IGUSes sätestatud eranditega. Kuid kui andmed on ära kodeeritud (ning töödeldakse vähemalt 5 isiku andmeid korraga), isikuandmete töötlemise norme enam ei kohaldata. Selline regulatsioon lähtus loogikast, et kodeeritud andmed ja vähemalt 5 isiku kohta korraga ei võimalda enam isikuid tuvastada. Ehk et selliseis andmeid peeti isikustamata andmeteks. Ka vana IKS § 16 rääkis isikustatud vs kodeeritud andmetest. Sätet muudeti 2019.a seoses IKÜMi ülevõtmisega ning sõna kodeeritud asendati sõnaga „pseudonüümitud“. IKÜM põhjenduspunkt 26 aga ütleb, et pseudonümiseeritud andmeid tuleks käsitleda teabena tuvastatava füüsilise isiku kohta. Ehk et pseudonüümitud andmeid ei saa enam liigitada andmeteks, mis on isikustamata ja millele IKÜM ega IKS ei kohaldu. Et liikmesriigi õigusega võiks sellele vastupidist sätestada, peaks IKÜM seda lubama. Minu hinnangul IKÜM-st selleks õigust ei tulene. IKÜM art 9 lg 4 mõte on hoopis võimaldada liikmesriikidel IKÜM-s nõutuga täiendavate tingimuste ja piirangute kehtestamine andmesubjekti õiguste kaitseks, mitte vastupidi. Ka ei ole minu hinnangul IGUS art 7 enam sisuliselt põhjendatud, sest enam ei saa lähtuda eeldusest, et ilma nime, isikukoodi ja täpse elukohata pole võimalik geenidoonori isikut tuvastada. Geenidoonori terviseseisundi kirjeldust täiendatakse iga-aastaselt paljude andmekogude andmete alusel. Kui geenivaramu andmestik sisaldab näiteks üksikasjalikku ülevaadet (ja veel ajajoonel) tarbitud ravimitest, diagnoosidest jne, siis vähemalt osadele andmesaajatele (kellel on võimalus andmed linkida mõne kasutatud andmekoguga) oleks isikud ilmselt ka reaalselt tuvastatavad. Geeniuurija võib ju teadusuuringu tarbeks küsida välja isikustatud andmed mõnest samast andmekogust, mida geenivaramu on kasutanud andmestiku loomiseks. Just selles olukorras ilmnebki ka selge vajadus IKS § 6 loakohustuse järele. Eeltoodut arvestades tuleks minu hinnangul seadusandjal IGUS § 7 kooskõla IKÜM-ga ning sisuline õiguspärasus üle vaadata. 4. Geenidoonori nõusolek TAI on küsinud ka, kas geenidoonoritelt saadud nõusolek (sõnastuses „Kui ma soovin, siis võin esitada geenivaramu vastutavale töötlejale täiendavat informatsiooni enda kohta. Geenivaramu vastutav töötleja võib saada isikuandmeid ning andmeid minu terviseseisundi kohta teistest andmekogudest. Mul on õigus keelata minu kohta Geenivaramus hoitava terviseseisundi kirjelduse täiendamine, uuendamine ja kontrollimine.“) on piisava täpsusastmega, et see oleks käsitletav kehtiva nõusolekuna GDPR artikli 7 tähenduses, arvestades seejuures ka artikkel 29 töögrupi suuniseid nõusoleku kohta? Mulle teadaolevalt on geenidoonori nõusolekut põhjalikult analüüsinud Kärt Pormeister oma doktoritöös, samuti on Euroopa Andmekaitseinspektor käesoleva aasta jaanuaris avaldanud isikuandmete teadustöös töötlemist käsitleva juhendi projekti, mis on avalikult kättesaadav: https://edps.europa.eu/sites/edp/files/publication/20-01- 06_opinion_research_en.pdf?fbclid=IwAR2ZdDelO9WpDTSQOmiOk_iz8VlqEcuqcnY6NUfMD g_pItTpuLHqoN20M1I. Juhul kui olen eelpoolkirjeldatud seisukohtade kujundamisel siiski midagi olulist tähelepanuta jätnud, olen meelsasti valmis teemat edasi arutama, arvestades kaugtöö tehnilisi võimalusi. Saadan käesoleva kirja teadmiseks ka Sotsiaalministeeriumile ja Justiitsministeeriumile, kes saavad hinnata IGUS § 7 muutmise vajalikkust. Lugupidamisega Maris Juha Järelevalvedirektor peadirektori volitusel
Allikas: Sotsiaalministeerium dokumendiregister →