ERAELU KAITSE JA RIIGI LÄBIPAISTVUSE EEST
ASUTUSESISESEKS KASUTAMISEKS
Märge tehtud:
Juurdepääsupiirang kehtib kuni:
Alus:
Lp Helene Alavere Teie: nr
Eesti geenivaramu
[email protected]
Meie: 06.04.2020 nr 2.1.-5/20/452
Lp Margus Miller
Tervise Arengu Instituut
[email protected]
koopia: Sotsiaalministeerium, Justiitsministeerium
Andmekogude kasutamine geenivaramu töös
Andmekaitse Inspektsioonis sai 31. jaanuaril 2020 Tervise Arengu Instituudilt (TAI) küsimuse
andmekogude ning geenivaramu vahelise andmevahetuse kohta. Inspektsioon möönis, et IGUSe
kohaselt on geenidoonori terviseseisundi kirjelduse täiendamine lubatud „raviasutuses
hoitavate“ andmete põhjal, mida vähiregister ning teised nn rahvatervise andmekogud ei ole.
Samas möönis inspektsioon, et seadusandja mõte selles osas on ebaselge ning teema vajab
täiendavat arutamist. Sel eesmärgil uurisin täiendavalt kirjandust, konsulteerisin seaduse
väljatöötamisel osalenud eksperdiga ning jõudsin järgmistele järeldustele.
1. Uurimisküsimus - milliste andmekogude andmeid võib kasutada geenidoonori
terviseseisundi kirjelduse koostamiseks, täiendamiseks?
Geenidoonori nõusolekul võib terviseseisundi kirjeldust täiendada andmekogudest saadud
andmetega. Kui vaadata IGUS § 14, siis selle lõike 3 kohaselt koostatakse terviseseisundi kirjeldus
geenidoonori ütluste ning raviasutustes hoitavate andmete põhjal. Vaid sugupuu koostamise osas
on viidatud „teistele andmekogudele“. Samas IGUS § 22 lõige 5 on üldisem ning lubab
geenivaramusse kantavaid andmeid kontrollida teistes andmekogudes säilitatavate andmete alusel
ja vajaduse korral andmeid parandada.
On tõusetunud küsimus, milliste andmekogude andmetega siis ikkagi võib terviseseisundi
kirjeldust täiendada.
Formaalselt võttes mahuvad „raviasutustes hoitavate“ andmete alla vaid kliinikute enda
infosüsteemid. Kõik muud (tervise infosüsteem, rahvatervise andmekogud) ei asu raviasutuses.
Küsimusele vastamiseks tuleb viidatud normid asetada seaduse loomise aegsesse konteksti. Siis ei
olnud keskset Tervise infosüsteemi ja sellega ei saanudki arvestada. Rahvatervise andmekogud
(vähi-, tuberkuloosi-, nakkushaiguste, surmapõhjuste, müokardiidi-, raseduse jm) siiski
eksisteerisid, kuid need polnud õiguslikult sel moel reguleeritud kui täna. Kui IGUS võeti vastu
2000. a, siis näiteks vähiregister reguleeriti õigusaktiga 2001. a., surma põhjuste register leiab
äramärkimist 2005. a vastu võetud surma põhjuse tuvastamise seaduses.
Kui vaadata rahvatervise registrite sisu, siis andmeid kogutakse sinna siiski tervishoiuteenuse
osutajatelt ning nad valdavas osas kajastavad samu andmeid, mis on tervishoiuteenuse osutaja
enda infosüsteemis (ja tervise infosüsteemis). Tõsi, mõned andmed kogutakse spetsiifiliselt ka
üksnes registri tarbeks (nt mitmed andmed raseduse infosüsteemi). Seega valdavalt on rahvatervise
registrite näol sisulises mõttes siiski tegemist tervishoiuteenuse käigus kogutud andmetega, mis
oma olemuselt ei erine „raviasutuses hoitavatest“ andmetest. Nii võiks öelda, et seadusandja mõte
ei olnud siiski piiritleda IGUS § 14 lg 3 kohaldamisala mitte niivõrd andmete füüsilise asukohta
järgi kuivõrd nende tekkekoha (raviasutuses, tervishoiuteenuse osutamisel) järgi.
Eeltoodut arvestades leian, et IGUSt võiks tänases kontekstis tõlgendada nii, et geenidoonori
nõusoleku alusel võib terviseseisundi kirjeldust täiendada ravisuhte käigus kogutud
andmetega, sõltumata sellest, kas need asuvad tervishoiuteenuse osutaja enda infosüsteemis,
tervise infosüsteemis või ka mõnes rahvatervise andmekogus.
Seejuures tuleks aga silmas ka terviseseisundi mõistet IGUSes. Selle alla paigutuvad põetud
haigused ja nende ravi, eluviis, elukeskkond ja pärilikud omadused. Seega ei tohiks neist
infosüsteemidest/andmekogudest kasutada andmeid, mis IGUS art 2 p 5 definitsiooniga ei
haaku (näiteks raseduse infosüsteemis olevad andmed ema hariduse kohta).
Samuti leian, et IGUSe tegemisel ei olnud eesmärgiks võimaldada terviseseisundi kirjelduse
täiendamist misiganes andmekogu andmetega, isegi kui selles sisaldub terviseandmeid. Nii
näiteks poleks IGUSe mõttega kooskõlas terviseseisundi kirjelduse täiendamine mõne
sotsiaaltöö andmekogu või kohtute infosüsteemi andmetega. Nii tuleb teha järeldus, et isegi kui
IGUSe terviseseisundi kirjeldus hõlmab geenidoonori eluviisi ja elukeskkonda, siis andmeid nende
kohta võib saada vaid geenidoonorilt endalt või tervishoiuteenuse osutaja kogutud andmete
hulgast.
Minu hinnangul ei väära eeltoodut ka isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) rakendamisel
IGUSesse lisatud § 61, mis loetleb geenivaramus töödeldavad andmed ning mille hulgas
mainitakse erinevalt § 2 punktist 5 „isiku tervisekäitumist ja isikuomadusi“. Kui „isiku
tervisekäitumise“ saab paigutada § 2 p 5 „eluviisi“ alla, siis „isikuomadused“ lähevad minu
hinnangul selgelt kaugemale.
IGUSesse lisatud § 61 kohta on isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seaduse seletuskirjas
selgitatud:
„Sätestatakse, et Geenivaramus töödeldavate andmete täpsema koosseisu kehtestab geenivaramu
vastutav töötleja, kelleks on Tartu Ülikool. Geenivaramut pidava asutusena on Tartu Ülikoolil
kõige parem ülevaade ja pädevus selle kohta, milline peaks olema geenivaramus töödeldavate
andmete koosseis. Samuti peab geenivaramu pidevalt arvestama arenguid tervisriskide hindamise
valdkonnas ja teisi vajadusi, tänu millele võib töödeldavate andmete täpsem koosseis pidevalt
muutuda.
Geenivaramu on vastavalt IGUS § 2 punktile 10 koeproovide, DNA kir-jelduste, terviseseisundi
kirjelduste, sugupuude, geeniandmete ja geenidoonori isiku tuvasta-mist võimaldavate andmete
kogu. Geenivaramus hoitavate andmete koosseis tuleb sätestada tulenevalt isikuandmete kaitse
üldmääruse artiklist 6 kas seaduse tasandil või selle piisava volitusnormi korral, õigustloova
aktiga. Selleks sätestatakse IGUSes volitusnorm valdkonna eest vastutavale ministrile vastava
määruse kehtestamiseks. Viimane tagab ka parema õigusselguse, kuna nii saab ka geenidoonor
parema ülevaate sellest, millised andmed vastavasse andmekogusse tekivad.“
Kuigi seletuskiri annab vastakad selgitused selles osas, kes peaks kehtestama geenivaramu
andmete täpsema koosseisu, on seaduse teksti kirjutatud, et seda teeb Tartu Ülikool. Isiklikult
leian, et tänases kontekstis tuleks ka geenivaramu suhtes rakendada riigi infosüsteemi ja riigi
andmekogude üldpõhimõtteid, mh töödeldavate andmete ja andmeallikate piisavalt selge
määratletuse nõuet ja seda õigusakti tasandil (andmekogu põhimäärus).
2. Uurimisküsimus - kas terviseseisundi kirjelduse täiendamiseks on vajalik
teadusuuringu luba?
Täpsemalt oli TAI küsimus järgnev: Kas geenidoonorite nõusolek ja IGUS § 27 lg 2 p 3 annavad
õiguse andmevahetuseks kõikide andmekogudega EGV enda äranägemisel ilma, et tegevus ja
sellele vastav andmevahetus oleks käsitletav teadusuuringuna (omamata eetikakomitee luba)?
Leian, et IGUSe mõtte kohaselt ei ole teadusuuringu luba vajalik, kui Tartu Ülikool geenivaramu
vastutava töötlejana rakendab IGUS § 14 lg 3 või § 22 lg 5. Nende sätete mõte minu hinnangul on
andmestiku loomine. Andmestiku kasutamine teadustööks on juba järgmine samm, millele
kohalduvad teised sätted (sh ka juhul, kui teadustööd teeb TÜ ise), sh IKSs sätestatud loakohustus.
Selle järelduse mõistmiseks tuleb uurida IGUS § 7 õiguspärasust tänases kontekstis.
3. Uurimisküsimus - IGUS § 7 kohaldatavus muutunud kontekstis
Algselt sätestas IGUS § 7, et koeproovi võtmisele, terviseseisundi koostamisele jm isikustatud
andmetöötlustoimingutele kohaldatakse isikuandmete kaitse seadust IGUSes sätestatud eranditega.
Kuid kui andmed on ära kodeeritud (ning töödeldakse vähemalt 5 isiku andmeid korraga),
isikuandmete töötlemise norme enam ei kohaldata. Selline regulatsioon lähtus loogikast, et
kodeeritud andmed ja vähemalt 5 isiku kohta korraga ei võimalda enam isikuid tuvastada. Ehk et
selliseis andmeid peeti isikustamata andmeteks. Ka vana IKS § 16 rääkis isikustatud vs kodeeritud
andmetest.
Sätet muudeti 2019.a seoses IKÜMi ülevõtmisega ning sõna kodeeritud asendati sõnaga
„pseudonüümitud“. IKÜM põhjenduspunkt 26 aga ütleb, et pseudonümiseeritud andmeid
tuleks käsitleda teabena tuvastatava füüsilise isiku kohta. Ehk et pseudonüümitud andmeid
ei saa enam liigitada andmeteks, mis on isikustamata ja millele IKÜM ega IKS ei kohaldu. Et
liikmesriigi õigusega võiks sellele vastupidist sätestada, peaks IKÜM seda lubama. Minu
hinnangul IKÜM-st selleks õigust ei tulene. IKÜM art 9 lg 4 mõte on hoopis võimaldada
liikmesriikidel IKÜM-s nõutuga täiendavate tingimuste ja piirangute kehtestamine andmesubjekti
õiguste kaitseks, mitte vastupidi.
Ka ei ole minu hinnangul IGUS art 7 enam sisuliselt põhjendatud, sest enam ei saa lähtuda
eeldusest, et ilma nime, isikukoodi ja täpse elukohata pole võimalik geenidoonori isikut tuvastada.
Geenidoonori terviseseisundi kirjeldust täiendatakse iga-aastaselt paljude andmekogude andmete
alusel. Kui geenivaramu andmestik sisaldab näiteks üksikasjalikku ülevaadet (ja veel ajajoonel)
tarbitud ravimitest, diagnoosidest jne, siis vähemalt osadele andmesaajatele (kellel on võimalus
andmed linkida mõne kasutatud andmekoguga) oleks isikud ilmselt ka reaalselt tuvastatavad.
Geeniuurija võib ju teadusuuringu tarbeks küsida välja isikustatud andmed mõnest samast
andmekogust, mida geenivaramu on kasutanud andmestiku loomiseks. Just selles olukorras
ilmnebki ka selge vajadus IKS § 6 loakohustuse järele.
Eeltoodut arvestades tuleks minu hinnangul seadusandjal IGUS § 7 kooskõla IKÜM-ga ning
sisuline õiguspärasus üle vaadata.
4. Geenidoonori nõusolek
TAI on küsinud ka, kas geenidoonoritelt saadud nõusolek (sõnastuses „Kui ma soovin, siis võin
esitada geenivaramu vastutavale töötlejale täiendavat informatsiooni enda kohta. Geenivaramu
vastutav töötleja võib saada isikuandmeid ning andmeid minu terviseseisundi kohta teistest
andmekogudest. Mul on õigus keelata minu kohta Geenivaramus hoitava terviseseisundi kirjelduse
täiendamine, uuendamine ja kontrollimine.“) on piisava täpsusastmega, et see oleks käsitletav
kehtiva nõusolekuna GDPR artikli 7 tähenduses, arvestades seejuures ka artikkel 29 töögrupi
suuniseid nõusoleku kohta?
Mulle teadaolevalt on geenidoonori nõusolekut põhjalikult analüüsinud Kärt Pormeister oma
doktoritöös, samuti on Euroopa Andmekaitseinspektor käesoleva aasta jaanuaris avaldanud
isikuandmete teadustöös töötlemist käsitleva juhendi projekti, mis on avalikult kättesaadav:
https://edps.europa.eu/sites/edp/files/publication/20-01-
06_opinion_research_en.pdf?fbclid=IwAR2ZdDelO9WpDTSQOmiOk_iz8VlqEcuqcnY6NUfMD
g_pItTpuLHqoN20M1I.
Juhul kui olen eelpoolkirjeldatud seisukohtade kujundamisel siiski midagi olulist tähelepanuta
jätnud, olen meelsasti valmis teemat edasi arutama, arvestades kaugtöö tehnilisi võimalusi. Saadan
käesoleva kirja teadmiseks ka Sotsiaalministeeriumile ja Justiitsministeeriumile, kes saavad
hinnata IGUS § 7 muutmise vajalikkust.
Lugupidamisega
Maris Juha
Järelevalvedirektor
peadirektori volitusel